3-19-1721/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

9. oktoober 2020, Tartu

Haldusasja number

3-19-1721

Haldusasi

Tallinna linna kaebus Kaarsilla Kinnisvara OÜ

kohustamiseks täita 12. detsembril 2014 sõlmitud

lepinguga nr 3-7/227 võetud kohustusi ning tasuda

leppetrahv

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 9. juuli 2020. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna linna määruskaebus

Asja läbivaatamine

Menetlusosalised

Kirjalik menetlus

Kaebaja Tallinna linn

esindajad Uve Jürgens ja Kent Märjamaa

Vastustaja Kaarsilla Kinnisvara OÜ

esindaja v.adv Anne Tammer

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna linna määruskaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 9. juuli 2020. a määrus ja saata asi menetluse

jätkamiseks halduskohtule.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn esitas halduskohtule kaebuse Kaarsilla Kinnisvara OÜ kohustamiseks täita

12. detsembril 2014 sõlmitud lepinguga nr 3-7/227 võetud kohustusi ning tasuda leppetrahv.

2. Tartu Halduskohus võttis kaebuse menetlusse, kuid 9. juuli 2020. a määrusega jättis

kaebuse läbi vaatamata. Halduskohus leidis, et leping, milles sätestatud õigusi ja kohustusi

Tallinna linn soovib maksma panna on tsiviilõiguslik leping. Lepingu täitmisel tõusnud vaidlus

on seega tsiviilõiguslik vaidlus ja tuleb lahendada maakohtus. Halduskohtul puudub pädevus

Tallinna linna kaebuse lahendamiseks.

12. detsembri 2014. a lepinguga volitas Tallinna linn Kaarsilla Kinnisvara OÜ-d täitma linnale

tollal kehtinud ehitusseaduse (EhS v.r) §-ga 13 pandud haldusülesannet. Täpsemalt sätestas

lepingu p 3.3, et Kaarsilla Kinnisvara OÜ on kohustatud oma vahendite arvelt tagama

detailplaneeringuga hõlmatud maa-alal avalikult kasutatavate teede ja üldkasutatava

välisvalgustuse valmisehitamise detailplaneeringu kohase hoone kasutusloa taotlemise hetkeks,

kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul pärast ehitusloa väljastamist. Samas ei nähtu, et

vaidlusalusel lepingul oleksid sellised tunnused, mis vältimatult tingiksid vajaduse

kvalifitseerida leping halduslepinguks või tsiviilõiguslikuks lepinguks. Lepingu tõlgendamisel

on määrav poolte ühine tegelik tahe. Leping nr 3-7/227 on lahutamatult seotud Kotka tn 3a

kinnistu

suhtes

sõlmitud

isikliku

kasutusõiguse

seadmise

lepingu

ja

vastava

asjaõiguslepinguga, milles pooled leppisid kokku tasuta ja tähtajatu kasutusõiguse seadmises

Kotka tn 3a kinnistu osas Tallinna linna kasuks. Lepingu p-s 5.1.2 on rõhutatud Kaarsilla

Kinnisvara OÜ kohustust tagada isikliku kasutusõiguse alale kõnnitee väljaehitamine vastavalt

Kaarsilla Kinnisvara OÜ ja Tallinna linna vahel 12. detsembril 2014 sõlmitud lepingule

nr 3-7/227.

Arvestades eeltoodut ning 12. detsembri 2014. a lepingu nr 3-7/227 p-s 5.1 sätestatut, mille

järgi muutuvad kõik lepingu muudatused ja täiendused lepingu lahutamatuteks lisadeks, samuti

tõestamisseaduse § 9 lg-s 2 toodut, mille kohaselt loetakse notariaalakti osaks sellele lisatud

dokumenti, kaarti, joonist või illustratsiooni, millele aktis viidatakse ning mis sisaldab osaleja

tahteavaldust või on sellega seotud, on eelnevast tulenevalt notariaalselt tõestatud isikliku

kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise tulemusel kohtu hinnangul

poolte tegelikuks tahteks olnud 12. detsembril 2014 sõlmida tsiviilõiguslik leping.

3. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu

Halduskohtu 9. juuli 2020. a määrus ja saata asi menetluse jätkamiseks halduskohtule.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on EhS v.r. § 13 alusel sõlmitav leping olemuslikult

haldusleping, mida ei saa sõlmida tsiviilõigusliku lepinguna. Riigikohus on selgitanud, et

olukorras, kus kohalik omavalitsus on lepingu tulemusel vabanenud temal lasuvatest

kohustustest, on tegemist olukorraga, kus on võimalik üksnes halduslepingu sõlmimine

(Riigikohtu erikogu 6. detsembri 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-2-11, punkt 9).

Seisukohta kinnitab asjaolu, et kehtiv PlanS § 131 lg 2, milles sisaldub samasisuline kohustus

EhS v.r §-ga 13, näeb ette üksnes halduslepingu sõlmimise. Tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine

on välistatud ka halduskoostöö seaduse (HKTS) § 4 lg 3 järgi.

Isegi kui asuda seisukohale, et EhS v.r § 13 kohase kohustuse üleandmiseks on HKTS § 4 lg 3

alusel võimalik ka tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine (millega kaebaja eeltoodud Riigikohtu

praktikat arvestades ei nõustu), siis ei ole halduskohus ümber lükanud HKTS § 4 lg 3 viimases

lauses sisalduvat eeldust, et kui lepingust selgelt ei nähtu poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik

leping, eeldatakse, et tegemist on halduslepinguga. Kaebaja on sarnaste lepingute puhul

lähtunud üksnes eeldusest, et tegu on halduslepingutega ning seda on korduvalt kinnitanud ka

Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu praktika.

Linna tahe on algusest peale olnud reguleerida eraldiseisvalt rajatiste välja ehitamise kohustust

ja avaliku kasutuse tagamist, mistõttu ei saa neid kohustusi samastada ega teha sellest järeldust,

et isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu olemasolu tõttu oli poolte tahe avalike rajatiste

väljaehitamise lepingu puhul suunatud tsiviilõigusliku lepingu sõlmimisele.

4. Vastuses määruskaebusele vaidleb Kaarsilla Kinnisvara OÜ määruskaebusele vastu ja

palub jätta selle rahuldamata.

Vastustaja osutab, et detailplaneeringu materjalidest nähtub, et 12. detsembri 2014. a leping,

millega Kaarsilla Kinnisvara OÜ kohustus tagama temale kuuluvale maatükile kergliiklustee ja

tänavavalgustuse väljaehitamise, oli seotud üksnes avalikult kasutatava läbipääsu andmisega

üle Kotka tn. 3a maatüki raudteetunneli juurde. Kotka tn. 3a krundile kõnnitee ja

tänavavalgustuse rajamine ning kinnisasja koormamine isikliku kasutusõigusega Tallinna linna

kasuks on omavahel lahutamatult seotud. Pooled leppisid kokku, et Kotka tn. 3a kinnisasja osa

kasutamine isikliku kasutusõiguse alusel toimub mööda rajatavat kõnniteed. Seepärast ei saa

12. detsembri 2014. a lepingut vaadata eraldiseisva lepinguna.

Kotka tn. 3a maatükile kavandatud kergliiklustee ei ole käsitletav teena teeseaduse § 2 lg. 1

mõistes ega avalikult kasutatava teena TeeS § 4 ja EhS v.r. § 13 mõttes. Kuna Kotka tn. 3a

detailplaneering ei näinud ette avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava välisvalgustuse

rajamist, siis EhS v.r. §-s 13 sätestatud kohustuste täitmise ning üleandmise küsimust ei tõusetu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja määruskaebus tuleb rahuldada.

6. Pooled on eri meelt selles, kas Tallinna linna ja Kaarsilla Kinnisvara OÜ vahel

12. detsembril 2014 sõlmitud leping nr 3-7/227 on haldusleping või eraõiguslik leping.

Halduskohus pidas lepingut eraõiguslikuks, leides et määravaks on siinjuures poolte ühine

tegelik tahe (VÕS § 29 lg 1) ja asjaoludest tulenevalt oli poolte ühiseks tegelikuks tahteks

reguleerida suhteid just eraõiguslikus vormis.

Ringkonnakohus seda arusaama ei jaga.

7. Tulenevalt HKTS § 4 lg-st 2 võib kohalik omavalitsus talle seadusega või selle alusel

pandud haldusülesannet volitada juriidilist või füüsilist isikut täitma seaduse alusel antud

haldusaktiga või seaduse alusel HKTS-s sätestatud tingimustel ja korras sõlmitud

halduslepinguga. Pooled on eri meelt juba selles, kas 12. detsembril 2014 sõlmitud leping

nr 3-7/227 on suunatud kaebajale seadusega pandud ülesande vastustajale üleandmisele.

8. Lepingu p 1.2. järgi on lepingu sõlmimise aluseks ehitusseaduse § 13 ja lepingu eesmärgiks

on reguleerida Tallinna linna ja Kaarsilla Kinnisvara OÜ suhteid detailplaneeringu kohaste

avalikult kasutatavate teede ja üldkasutatava välisvalgustuse valmisehitamisel. EhS v.r § 13

nägi ette, et kohalik omavalitsus tagab detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja

üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni

ehitusloale märgitud maaüksuseni, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise

taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti. Vaidlust ei ole, et selliselt sätestas

EhS v.r § 13 haldusülesande.

9. Vastustaja leiab, et 12. detsembril 2014 sõlmitud lepinguga nr 3-7/227 ei antud talle aga

üle EhS v.r §-s 13 nimetatud ülesannet, kuna asjakohane tee asub kavandatava ehitisega samal

kinnisasjal ega ole kantud teeregistrisse ega saa seega olla määratud avalikult kasutatavaks

teeks. Kuigi määruskaebustes viidatud asjades on kohtud tõepoolest käsitanud kaebaja sarnaselt

sõnastatud lepinguid halduslepingutena, siis on tegemist olnud erineva olukorraga – tänavate

väljaehitamise ja tänavavalgustuse rajamisega, seega EhS v.r §-s 13 nimetatud ülesande

üleandmisele suunatud lepingutega.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tingi aga asjaolu, et detailplaneeringuga hõlmatud kinnisasjale

planeeritud kergliiklustee asub kavandatud hoonega samal kinnisasjal ega ole kantud

teeregistrisse, järeldust et poolte vahel sõlmitud leping ei olegi suunatud haldusülesande

üleandmisele.

10. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud teeseaduse (TeeS) § 2 lg 1 kohaselt on tee on maantee,

tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav

rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku

omandis. Eratee on tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal. Erateed võib

kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal (TeeS § 52 ls 1).

Kohalik tee on kohalik maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee, kohalikuks liiklemiseks

ettenähtud talitee ja TeeS § 4 lg-s 3 sätestatud korras valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku

vahel sõlmitud lepingu alusel avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Kohalike teede nimekiri

määratakse valla- või linnavolikogu otsusega. (TeeS 51)

Avalikult kasutatavad teed on riigimaantee, riigi talitee, kohalik tee ja kohalik talitee (TeeS § 4

lg 1 ls 1).

Sarnane liigitus on sätestatud ka käesoleval ajal kehtiva EhS §-des 92 ja 94.

Seega on ekslik vastustaja arusaam, et kergliiklustee ei ole tee TeeS § 2 lg 1 tähenduses.

Nimetud sättest tuleneb, et teena tuleb mõista igasugust rajatist, mille otstarbeks on võimaldada

inimeste liiklemist jala, jalgrattaga või muu viisil.

11. Ilmselt ebamõistlik oleks tõlgendus, et juhul kui detailplaneeringus ettenähtud tee ei ole

kantud teeregistrisse ega määratud avalikuks kasutamiseks, siis kohalikul omavalitsusel ei olegi

kohustust tagada tee ega selle tarbeks välisvalgustuse rajamine. Nii lepingu sõlmimise ajal

kehtinud Riikliku teeregistri asutamine ja registri pidamise põhimääruse kui käesoleval ajal

kehtiva Teeregistri põhimääruse järgi on kohalikul omavalitsusel kohustus esitada andmed

kohalike teede ja avalikuks kasutamiseks määratud erateede kohta. Registril ei ole aga

õigustloovat tähendust, s.t tee ei teki ega lõpe registrikandega, vaid register on üksnes teede

kohta peetav andmekogu. Seetõttu ei saa ka EhS v.r § 13 alusel tee ehitamise kohustuse

üleandmiseks sõlmitud lepingu määratlemine era- või avalik-õiguslikuna sõltuda sellest, kas tee

kohta on registrisse kanne tehtud. Kui planeeringuga kavandatakse uue tee rajamist, siis ei saagi

enne planeeringu elluviimist (tee valmimist) tee kohta registrisse andmeid esitada. Seega on

avalikult kasutatava tee rajamise ülesande üleandmiseks oluline hoopis see, kas planeeringuga

kavandatakse avalikult kasutatava tee või eratee rajamine.

12. Vastavalt 12. detsembril 2014 sõlmitud lepingu nr 3-7/227 p-le 2 Kaarsilla Kinnisavara OÜ

tagab lepingu alusel detailplaneeringu kohaste avalikult kasutatavate teede ja üldkasutatava

välisvalgustuse valmisehitamise lepingu lisas näidatud ulatuses.

Seega ei ole kahtlust, et lepinguga sooviti ette näha vastustaja kohustus rajada tee ja

välisvalgustus just avalikuks kasutamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on see piisav EhS

v.r § 13 tingimuse täitmiseks – kokkulepe on suunatud avalikult kasutatava tee ja

välisvalgustuse rajamise ülesande üleandmiseks. Milline on kokkuleppe tegelik mõju poolte

õigustele ja kohustustele tuleb hinnata asja sisulisel läbivaatamisel.

13. Tulenevalt EhS v.r §-st 13 on kohaliku omavalitsuse tagamiskohustus ruumiliselt piiritletud

selliselt, et see ei ulatu ehitusloale märgitud maaüksusele. Piirang on mõistetav, kuna

eelduslikult kinnisasjal asuvad teed ja välisvalgustus ongi vajalik kinnistut kasutavate isikute,

mitte avalikkuse jaoks.

Kuid võimalik on ka kinnistul asuva tee kasutamine avalikult kasutatava teena. TeeS § 4 lg 3

ls-te 2 ja 3 järgi oli selleks vajalik tee omaniku nõusolek ja kohaliku omavalitsuse ja eratee

omaniku vahel lepingu sõlmimine. Lepingus nähakse ette eratee kasutamise kord ja tähistus,

hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad. Sellest saab järeldada, et kinnistul asuva

tee avaliku kasutamise võimaldamine ei ole kinnisasja (või tee) omaniku kohustus. Kohalik

omavalitus võis saavutada kinnisasjal asuva tee avaliku kasutuse, kui tal õnnestus avaliku

kasutamise tingimustes tee omanikuga kokku leppida. Seega ei saanud ka kinnisasjale avalikult

kasutatava tee rajamine ja sellega seotud kulude kandmine olla kinnisasja omaniku kohustus.

Vastavalt tuli detailplaneeringuga ette nähtud, kinnistul asuva, kuid avalikuks kasutuseks

kavandatud tee valmisehitamise tagamist pidada kohaliku omavalitsuse ülesandeks.

Seetõttu mõistab ringkonnakohus vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud Ehs v.r § 13

koostoimes Tees § 4 lg-ga 3 selliselt, et neist normidest tuleneb kohaliku omavalitsuse kohustus

tagada detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja välisvalgustuse väljaehitamine ka

ehitusloale märgitud kinnisasjal, kui rajatised ei teeni eelkõige või ainult kinnisasja kasutamise

eesmärki. Sellise tõlgenduse kasuks räägib seegi, et kehtiva PlanS § 131 lg-s 1 on seadusandja

loobunud planeeringu koostamise korraldaja tagamiskohustuse ruumilisest piiritlemisest,

mistõttu on selge, et tagamiskohustus hõlmab planeeringuga kavandatavaid avalikuks

kasutamiseks mõeldud teid ja rajatisi tervikuna. Vaidlust ei ole selles, et vaidlusaluse lepinguga

hõlmatud tee otstarve oli võimaldada liiklemist üle Kotka tn 3 kinnistu raudteetunnelini,

mistõttu saab selleks vajaliku kergliiklustee valmisehitamise tagamist pidada kohaliku

omavalitsuse ülesandeks.

14. Käesoleval ajal on seadusandja üheselt määratlenud (PlanS § 131 lg 2) sellegi, et avalikuks

kasutamiseks kavandatud tee ja sellega seonduvate rajatiste väljaehitamise kohustuse

üleandmiseks sõlmitav leping on haldusleping. Pooltel ei ole võimalik kujundada lepingulisi

suhteid selles osas eraõiguslikena.

Suhete olemus käesolevas asjas vaidluse all olevas lepingus on sarnane – ka siin on Tallinna

linn planeeringu koostamise korraldajana soovinud üle anda avalikult kasutatava tee ja

välisvalgustuse väljaehitamise kohustuse. Seadusandja hilisemas õigusaktis tehtud otsustust

määratleda asjakohane leping halduslepinguna saab arvestada varasema lepingu tõlgendamisel.

Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks lugeda ka varasemad sarnaseid õigussuhteid

reguleerivad lepingud halduslepinguteks, kui ei esine kaalukat põhjust pidada lepingut

eraõiguslikuks, eelkõige poolte tahet kujundada lepinguline suhe eraõiguslikuna.

Isegi, kui möönda, et Ehs v.r §-le 13 tugineva lepingu sõlmimine oli lubatav ka eraõiguslikuna,

tuleb siiski arvestada HKTS § 4 lg-st 3 tuleneva eeldusega, et tegemist on halduslepinguga, kui

lepingust ei ilmne poolte selget tahet sõlmida eraõiguslik leping. Sama kehtib ka käesoleval

juhul, kui kaebaja tagamiskohustus tulenes mitte üksi EhS v.r §-st 13, vaid sellest sättest

koostoimes TeeS § 4 lg-ga 3.

15. 12. detsembril 2014 sõlmitud lepingust nr 3-7/227 ei ilmne ringkonnakohtu hinnangul

poolte tahe sõlmida eraõiguslik leping. Vastupidi, lepingu punktis 1.2. tehtud viide

EhS v.r §-le 13 kui lepingu õiguslikule alusele osutab sellele, et kaebaja eesmärgiks oli

lepinguga vastustajale üle anda enda seadusest tulenev ülesanne. Kohtupraktikas on tunnustatud

arusaama, et EhS v.r §-st 13 tulenev kohustus kujutab endast olemuslikult kohaliku

omavalitsuse omapädevusse kuuluvat ülesannet KOKS § 6 lõike 3 punkti 1 mõttes1.

Tähelepanuväärne on seegi, et vastustajale ei tulene lepingust mitte kohustus ehitada tee ja

välisvalgustus, vaid kohustus tagada tee ja välivalgustuse valmisehitamine, s.o see ülesanne,

mis seadusest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel. Seega on soovitud üle anda just kohaliku

omavalitsuse tagamiskohustus, mitte reguleerida poolte suhteid töövõtulepingu või

käsunduslepingu vormis. Lepingu objekti ning poolte õiguste ja kohustuste olemust ei ole

seetõttu põhjust pidada tavapäraseks eraõiguslikes suhetes. Vähetähtis kaebaja tahte

tõlgendamisel ei ole seegi, et oma praktikas on kaebaja sarnaseid lepinguid sõlminud veelgi

ning käsitanud neid seejuures halduslepingutena ja seda on aktsepteerinud ka kohtud. Viimast

kinnitab määruskaebuses viidatud kohtupraktika, mis puudutab just kaebaja nõudeid sarnaste

lepingutega huvitatud isikutele pandud kohustuste täitmiseks.

Seega osutavad asjaolud, et kaebaja eesmärgiks oligi halduslepingu sõlmimine. Vastustaja

väidetav vastupidine tahe sõlmida leping eraõiguslikus vormis ei ole aga tuvastatav. Vastustaja

tegevusest lepingu sõlmimisel ega lepingu tingimustest ei ilmne vastustaja selget tahet

reguleerida poolte suhteid kindlal viisil ei eraõigusliku ega avalikõigusliku lepingu vormis.

Kaebaja tüüplepingu sõnastusega nõustumisest võib pigem välja lugeda nõustumust kaebajaga

ka selles osas, et leping sõlmitakse halduslepinguna.

16. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda seegi, et 22. aprillil 2015 sõlmisid pooled teeala

puudutava isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu. Kaks lepingut on omavahel küll seotud,

kuid neid ei saa pidada kahes lepingudokumendis kajastatud üheks lepinguks juba

vormierinevuse tõttu. Selge on, et isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu vorm ei olnud poolte

tahte väljendus, vaid eraõiguslik notariaalselt tõestatud kokkulepe sõlmiti, kuna seadusandja on

sätestanud isikliku kasutusõiguse seadmisele kohustusliku vorminõude.

Lepingute omavaheline seotus väljendub aga selles, et mõlemad olid kaebaja seisukohalt

vajalikud taotletava eesmärgi saavutamiseks, s.o Kotka tn. 3a kinnistut läbiva kergliiklustee

rajamiseks ja selle avaliku kasutuse tagamiseks. Lepingud on suunatud siiski erinevate õiguste

ja kohustuste reguleerimisele. Nii puudutab 12. detsembril 2014 sõlmitud leping nr 3-7/227 tee

ja rajatiste valmisehitamise tagamise kohustust ja isikliku kasutusõiguse seadmise leping

1 Vt RKPJK 16. jaanuar 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-9-06 (p 20).

teealuse maa avalikku kasutamist. Viimane on seetõttu käsitatav eratee avalikuks kasutamiseks

määramise kokkuleppega, mis olemuslikult puudutab samuti kohaliku omavalitsuse avalikku

ülesannet. Käesoleval ajal on seadusandja andnud omavalitsusele volituse otsustada eratee

avalikuks kasutamiseks määramine haldusaktiga (EhS § 94 lg 1), määratledes ka selle suhte

selgelt avalikõiguslikuna. Seetõttu ei saa kohustuslikus vormis isikliku kasutusõiguse lepingust

teha järeldusi poolte tahte kohta valida omavaheliste suhete reguleerimiseks eraõiguslik vorm.

Oluline on seegi, et 12. detsembril 2014 sõlmitud leping ei ole notariaalselt tõestatud

kokkuleppe osa, seda ei ole ka muudetud 22. aprillil 2015 sõlmitud isikliku kasutusõiguse

seadmise lepinguga. Pelgalt isikliku kasutusõiguse seadmise lepingus tehtud viitest poolte vahel

12. detsembril 2014 sõlmitud lepingule aga ei ole põhjust järeldada poolte tahet hõlmata

notariaalse kokkuleppega ka varasema lepingu sätted või määratleda poolte suhted ühetaoliselt

eraõiguslikena.

Seega ei nähtu vaidlusalusest lepingust, selle sõlmimise asjaoludest ega poolte hilisematest

suhetest nende selget tahet sõlmida eraõiguslik leping. KTKS § 3 lg-s 4 sätestatud eeldus ei ole

ümber lükatud ning lepingut tuleb käsitada halduslepinguna.

17. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Tallinna linna ja Kaarsilla

Kinnisvara OÜ vahel 12. detsembril 2014 sõlmitud leping nr 3-7/227 on haldusleping.

Vastavalt on poolte suhted lepingu täitmisel avalik-õiguslikud ja täitmisel tekkivad vaidlused

samuti avalik-õiguslikud. Lepingu täitmisest tekkinud vaidluse lahendamine on halduskohtu

pädevuses (HKMS § 4 lg 1), sest seaduses ei ole selleks ette nähtud teistsugust menetluskorda.

Seega ei ole alust jätta Tallinna linna kaebust läbi vaatamata.

Määruskaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 9. juuli 2020. a

määruse ja saadab asja menetluse jätkamiseks halduskohtule.

/allkirjastatud digitaalselt/