2-18-14846/38 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIME L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Otsuse teatavaks tegemise aeg

9. oktoober 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-14846

Tsiviilasi

XX hagi Oniar OÜ vastu põhivõla 23 914,44 euro,

kahjuhüvitise 546 euro ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 2. märtsi 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Oniar OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

26 426,45 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob

Kostja (apellant) Oniar OÜ (registrikood 10936116),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Tambet Toomela ja

advokaat Artjom Luik

Asja läbivaatamine

18. september 2020, kohtuistung

RESOLUTSIOON

1. Parandada tsiviilasjas nr 2-18-14846 tehtud Pärnu Maakohtu 2. märtsi 2020. a otsuses

esinenud ebatäpsus, lugedes otsuse resolutsiooni p 2 kirja panduks järgmises

sõnastuses: „Mõista Oniar OÜ-lt XX kasuks välja 26. septembril 2017 sõlmitud

lepingust tulenev konkurentsipiirangu kohaldamise hüvitis 23 914,44 eurot.“

2. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu 2. märtsi 2020. a otsuse resolutsioon muutmata,

kuid täiendada osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

3. Jätta Oniar OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud Oniar OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

2 (8)

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 3. oktoobril 2018 Pärnu Maakohtule hagi Oniar OÜ (kostja) vastu,

milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 23 914,44 eurot, kahjuhüvitise 546

eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 52,85 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva

viivise.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures 3. novembril 2008 sõlmitud töölepingu alusel

müügidirektorina kuni 15. oktoobrini 2017. 2017. a septembri lõpus sõlmisid pooled lepingu

seoses töölepingu lõppemisega (töölepingu lõpetamise leping), mille kohaselt kohaldub

hagejale ühe aasta jooksul töölepingu lõppemisest konkurentsipiirang. Konkurentsipiirang

seisnes keelus töötada või osutada teenuseid neljale äriühingule, keda kostja käsitles enda

konkurentidena. Lepingu p-s 8 lepiti kokku, et kostja maksab hagejale konkurentsipiirangu

kehtivusajal igakuist hüvitist summas 1992,87 eurot. Lisaks lepiti lepingu p-s 11 kokku, et kui

hageja on konkurentsipiirangut kohaselt järginud, makstakse talle pärast konkurentsipiirangu

kehtivuse lõppu sellele järgneva 12 kuu jooksul igakuist lisahüvitist summas 1992,87 eurot.

Hageja täitis lepingu p-des 4–6 sätestatud konkurentsipiirangu kokkulepet.

Kostja esitas 30. juulil 2018 hagejale avalduse töölepingu lõpetamise lepingu ülesütlemiseks,

viidates töölepingu seaduse (TLS) § 25 lg-le 1. Kostja tegi viimase makse 29. augustil 2018,

mis oli ka viimaseks konkurentsipiirangu kehtivuse päevaks. Pärast avalduse esitamist avaldas

kostja suuliselt hagejale, et töölepingu lõpetamise lepingu ülesütlemise põhjuseks oli hageja

äriühingu koostöö Norra äriühinguga Nordic Bulk (NB). Hageja leiab, et talle ei olnud seatud

lepingujärgset piirangut NB-ga koostöö tegemise osas. Kostja keeldus kirjalikult 15. augustil

2018 hüvitist tasumast.

Hageja leiab, et kuna ta täitis konkurentsipiirangut nõuetekohaselt, on kostja kohustutud tasuma

konkurentsipiirangu lõppemisele järgneval 12 kuul lepingu p-s 11 kokku lepitud hüvitist ja

tulenevalt lepingu p-st 9 sellelt viivist. Poolte ühine tegelik tahe oli, et hüvitis kuulub hagejale

väljamaksmisele kahe aasta jooksul. Kui konkurentsipiirang pidi kehtima ühe aasta, siis on

tegemist edasilükkava tingimusega, mis tuleb lugeda saabunuks. Kui hagejal ei ole õigust terves

ulatuses hüvitisele, siis on hagejal õigus hüvitisele 87,5 % ulatuses.

9. detsembri 2019. a menetlusdokumendis hageja alternatiivsest käsitlusest (hüvitis ca 50 000

eurot oli mõeldud kostjale ja Narvel OÜ-le tehtud töö, töösuhte lõppemise ja Narvel OÜ osa

võõrandamise eest) loobus.

Kostja on kohustatud hüvitama hageja kohtueelsed õigusabikulud 546 eurot ja sellele lisanduva

viivise. Hagejale osutati õigusteenust 3,5 tundi tunnihinnaga 130 eurot (lisandub käibemaks).

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

Kostjal oli õigus töölepingu lõpetamise leping TLS § 25 lg 1 järgi üles öelda, mistõttu alates

29. augustist 2018 konkurentsipiirang enam ei kehtinud. Täiendava hüvitise tasumise

tingimused lepingu p 11 alusel ei ole täidetud. Vaidlust ei ole, et töölepingu lõpetamise lepingu

p-des 1–3 sätestatud kohustused olid ülesütlemise hetkeks juba täidetud ning neid kohustusi

ülesütlemine ei mõjutanud.

Töölepingu lõpetamise lepingu p-s 11 sätestatud igakuise lisahüvitise puhul on tegemist

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 2 tähenduses edasilükkava tingimusega,

milles sätestatud igakuise lisahüvitise saamine on seotud 12 kuud kestva konkurentsipiirangu

kokkuleppe kehtivusega. Lepingu p-des 4–11 sätestatut ei saa olemuslikult lahutada, nagu seda

üritab teha hageja, sest tegemist on konkurentsipiirangu tingimustega. Lepingu p 11 mõte on

see, et lisahüvitise õigus tekib pärast seda, kui hageja on konkurentsipiirangust kõik 12 kuud

3 (8)

kinni pidanud. Kuna konkurentsipiirang öeldi kostja poolte kehtivalt üles ennetähtaegselt, siis

ei ole hagejal õigust ka järgnevale hüvitisele.

Konkurentsipiirangu kokkulepe TLS § 23 tähenduses on töötaja õigusi piirav kokkulepe. Selle

eesmärk ei ole soodustada töötajat saama hüvitist. Kostja ei ole konkurentsipiirangut lõpetades

kahjustanud hageja huve ega õigusi, vastupidi, hageja sai vabaks tema tegevust piiravast

kokkuleppest.

Poolte eesmärk oli töölepingu lõpetamise lepinguga kokku leppida hageja nn lahkumispaketis,

mis sisaldas endas töösuhte lõpetamise hüvitist, konkurentsipiirangut ja Narvel OÜ osa müüki.

Lepingus sisalduva Narvel OÜ osa müügilepingu tühisuse tõttu ei pea pooled seda täitma.

Kostja ei nõustu ka esitatud kahjuhüvitise nõudega. Hageja nõuab lepingu täitmist ning sellise

nõudega seoses võlaõigusseadus (VÕS) § 128 lg 3 kahju hüvitamist ette ei näe. Samuti pidi

olema kohe selge, et hagejal kostja vastu nõue puudub.

Maakohtu otsus

3. Pärnu Maakohus rahuldas 2. märtsi 2020. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja konkurentsipiirangu hüvitise 23 914,44 eurot, seisuga 2. märts 2020 sissenõutavaks

muutnud viivise 1940,39 eurot, kohtueelse õigusabikulu kahjuhüvitise 546 eurot ning tulevikus

sissenõutavaks muutuva viivise. Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Menetluskulude rahalist suurust maakohus kindlaks ei määranud.

Maakohus leidis, et kuna pooltevaheline vaidlus tuleneb 26. septembril 2017 sõlmitud

töölepingu lõpetamise lepingust, tuleb asja lahendamisel jätta tähelepanuta muud asjaolud ja

tõendid poolte lepingueelsete läbirääkimiste kohta (sh Narvel OÜ osa müük ja hageja muud

lisatasud).

Maakohus tuvastas, et hageja võttis endale TLS § 23 lg-s 3 sätestatut järgides lepinguga

kohustuse mitte töötada nelja tööandja konkurendi juures või teha nendega mistahes muul viisil

koostööd (sh seltsinglasena; töölepingu lõpetamise lepingu p-d 4 ja 5). Töölepingu lõpetamise

leping on TLS § 24 lg 1 p-de 1–4 järgi kehtiv. Töölepingu lõpetamise leping on soodsam

tööandjale, sest leping on sõlmitud töötaja jaoks maksimaalse kestvusega (TLS § 24 lg 1 p 4)

ning hüvitise maksmine on ajatatud täiendavalt ühe aastani. Töötaja huvitatust konkurentsist

hoidumisest on suurendatud lisatasu saamise võimalusega.

Tööandja ütles konkurentsipiirangu kokkuleppe üles TLS § 25 lg-s 1 sätetatut järgides. Pooled

ei vaidle selle üle, et lepingu kehtivuse ajal ei rikkunud töötaja lepingu p-des 4 ja 5 toodud

piiranguid ning tööandja teostas lepingujärgse viimase makse 29. augustil 2018. Vaidlus on

selles, kas pärast tööandjapoolset lepingu ülesütlemist TLS § 25 lg 1 alusel oli tööandjal

kohustus maksta töötajale välja lisahüvitis lepingu p-st 11 tulenevalt.

Maakohus tõlgendas lepingut vastavalt VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreeglitele. Viidates

VÕS § 29 lg-le 3 leidis maakohus, et töötaja on mõistnud lepingu p 11 selliselt, et juhul kui ta

on lepingu kohaselt konkurentsipiirangut järginud, maksab tööandja pärast konkurentsipiirangu

kehtivuse lõppu sellele järgneva 12 kuu jooksul igakuiselt lisahüvitist 1992,87 eurot.

Lisahüvitise maksmise ajal on töötajal õigus töökohta vabalt valida ja talle ei kohaldu selles

osas piiranguid.

Viidates VÕS § 29 lg 5 p-dele 1–6 leidis maakohus, et lepingu p-s 11 toodud tööandjapoolse

täiendava hüvitise maksmise kohustust tuleb analüüsida lähtudes lepingu p-de 4 ja 11

koostoimes, kuna lepingu p 11 sõnastus viitab lepingu p-le 4. Maakohus märkis, et töötaja on

lepingu kehtivuse ajal lepingut heauskselt täitnud, pidades kinni kehtestatud piirangutest.

Kostja käitus üllatuslikult, öeldes töölepingu lõpetamise lepingu enne tähtaja lõppu üles, leides,

et seetõttu puudub alus lisatasu maksmiseks. Koostöö tegemist töölepingu lõpetamise lepingu

p-s 5 loetlemata ettevõttega (Nordic Bulk) ei saa lugeda konkurentsipiirangu rikkumiseks.

Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et töölepingu lõpetamise lepingu p-s 11 sätestatud

igakuise lisahüvitise puhul on tegemist TsÜS § 102 lg 2 tähenduses edasilükkava tingimusega,

4 (8)

milles sätestatud tagajärg ehk igakuise lisahüvitise saamine, on seotud 12 kuud kestva

konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivusega. Lepingu p 4 ja 11 koosmõjus tõlgendades on

pooled lepingut sõlmides ette näinud olukorra, kus töötaja säilitab ka konkurentsipiirangu

kehtivuse ajal tööandja loal konkurendi juurde tööle asudes õiguse lepingu p-s 11 toodud

hüvitisele. Pooled ei ole piiranud hüvitise teise osa väljamaksmist ega vähendamist, seda ka

lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral.

Maakohus leidis, et hageja kahjuhüvitamise nõue kohtueelsete õigusabikulude (546 eurot) ja

sellele lisanduva viivise saamiseks kuulub rahuldamisele. VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivis tuleb välja mõista alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni.

Maakohus viitas kohtupraktikale (Riigikohtu määrused tsiviilasjades nr 3-2-1-115-14, p-d 13

ja 14; 3-2-1-93-14, p 22 ja 3-2-1-145-13) ja õigusabikulude nimekirjale. Maakohus ei

nõustunud kostja seisukohaga, et kuna hageja on esitanud täitmisnõude, siis VÕS § 128 lg 3 ei

kohaldu. Kahjuhüvitise nõude eeldused on täidetud. Tegemist on õigusliku vaidlusega, milles

hageja on vajanud õigusabi ka kohtumenetluse eelsetel läbirääkimistel. Hageja õigusabikulude

nimekirjas toodud kulud on põhjendatud ja vajalikud.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata poolte lepingueelsete läbirääkimistega, mistõttu

jõudis valele järeldusele, et poolte ühine tahe oli leppida kokku ainult konkurentsipiirangus

ning käsitles hageja nõuet ekslikult kui hüvitise nõuet konkurentsipiirangu järgimise eest.

Maakohus jättis tähelepanuta, et pooled on tuginenud lepingu tühisusele.

Maakohus jättis hindamata, milline oli töölepingu lõpetamise lepingu, eelkõige selle p 11,

tegelik sisu, ja sellest tulenevalt andmata hinnangu, kas leping on tervikuna või osaliselt tühine.

Kuigi hageja loobus haginõude alternatiivsest käsitlusest, et leping on näilik ja tühine, oleks

maakohus pidanud lepingu kehtivust kontrollima iga selles sisalduva kokkuleppe osas.

Asjaolude ja esitatud tõendite pinnalt, sh poolte 2. augusti 2018. a telefonivestlus ja Narvel OÜ

osa väärtuse eksperthinnang, oleks maakohus pidanud jõudma järeldusel, et lepingu sisu ei ole

puhtalt konkurentsipiirangus ja selle eest tasumisele kuuluvas hüvitises kokku leppimine

(salvestise 2:30–4:20 ja 10:40–11:30). Töölepingu lõpetamise leping sisaldab poolte soovi

leppida kokku hagejale mõeldud „lahkumispaketis“, mis sisaldas endas töösuhte lõppemisega

seonduvat hüvitist, konkurentsipiirangut ja Narvel OÜ osa müüki. Leping on näilik ja tühine,

kuna üheks selle peamiseks eesmärgiks oli kokku leppida hagejale tasu maksmises Narvel OÜ

osa võõrandamise eest, mis oleks pidanud olema sõlmitud notariaalselt.

Isegi kui töölepingu lõpetamise lepingu p-s 4 sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe on

kehtiv, ei ole õige käsitada lepingu p-s 11 sisalduvat kokkulepet konkurentsipiirangu

kokkuleppe osana, justkui oleks tegemist konkurentsipiirangu eest tasumisele kuuluva hüvitise

teise osaga, mis on ajatatud kostja huvides. Lepingu p-s 11 nimetatud hüvitis ei ole

konkurentsipiirangu kokkuleppe osa, vaid on osa muust „lahkumispaketist“, milles pooled on

kokku leppinud (eelkõige hüvitis Narvel OÜ osa eest) ning on seetõttu tühine. Seda kinnitavad

järgmised asjaolud: 1) praktikas ei ole tavapärane, et majandus- ja kutsetegevuses makstakse

töötajale konkurentsipiirangu järgimise eest hüvitist, kui konkurentsipiirang enam ei kehti: 2)

konkurentsipiirangu järgimise eest tööandja poolt tasumisele kuuluv hüvitis oli ebamõistlikult

suur; 3) enne lepingu sõlmimist pidasid pooled pikalt läbirääkimisi Narvel OÜ osa müügi viisi

ja tasu suuruse osas. Kostja omandis olev auto anti hageja omandisse ning hüvitise maksmine

ajatati kahe aasta peale; ja 4) hageja kinnitas menetluses, et kokkulepe tervikuna ning ka selle

p-s 11 nimetatud hüvitise eesmärk oli midagi muud.

Maakohus ei ole kostja edasilükkava tingimuse vastuväidet sisuliselt analüüsinud. Töölepingu

lõpetamise lepingu p 4 ja 11 koostoimes oleks pidanud maakohus jõudma järeldusele, et lepingu

p-s 11 sätestatud igakuise lisahüvitise puhul on tegemist TsÜS § 102 lg 2 tähenduses

5 (8)

edasilükkava tingimusega. Lepingu p 11 mõte on see, et vastustaja pidi saama

konkurentsipiirangu, mille kestvus on üks aasta (maksimaalne periood TLS § 24 lg 1 p 4 järgi),

järgimise korral hüvitist järjestiku 24 kuu jooksul. Tegemist on tervikliku kokkuleppega, mille

kehtimiseks peavad kõik tingimused olema täidetud. Kuna konkurentsipiirang öeldi kostja poolt

kehtivalt üles ennetähtaegselt, ei ole tingimus lisahüvitisele saabunud ning hagejal ei ole

lisahüvitisele õigust. Hageja samasugust arusaama lepingu p-de 4 ja 11 sisust peegeldab tema

kiri seoses lepingu tingimuste läbirääkimistega (vt hagiavaldusele lisa 4). Lisahüvitise tasumise

eelduseks ei olnud mitte ainult konkurentsipiirangu faktiline järgimine, vaid ka selle kehtivus

12 kuud.

Maakohus leidis valesti, et kostjal säilis lepingu p-st 4 tulenevalt kohustus konkurentsipiirangu

hüvitist

tasuda

ka

olukorras,

kus

kostja

annaks

hagejale

kirjaliku

nõusoleku

konkurentsipiirangu mittejärgimiseks ning et sellest tulenevalt saab justkui järeldada, et hagejal

säilis lepingu p 11 järgse hüvitise õigus ka olukorras, kus konkurentsipiirang ise on kostja poolt

kehtivalt üles öeldud. Vastupidine loogika tähendaks, et töötaja saaks töötasu nii uuelt

tööandjalt kui ka hüvitist vanalt tööandjalt.

Maakohus ei arvestanud, et konkurentsipiirang ei kehtinud kuni 15. oktoobrini 2018, vaid see

lõppes 29. augustil 2018. Hüvitise tasumise kohustuse säilimine olukorras, kus

konkurentsipiirang ise ei kehti, on vastuolus vastava hüvitise eesmärgiga. Kostja ei öelnud

lepingut üles üllatuslikult vaid TLS § 25 lg 1 alusel. Tasumisele kuuluks hüvitis 47

kalendripäeva lühema perioodi eest, s.o summas 20 835,05 eurot.

Maakohus on kahjuhüvitise nõude ja viivisenõude väljamõistmisel jätnud arvestamata kahju

hüvitamise nõude eeldused ning samuti asjaolu, et hageja ei ole kahju kandnud. Õigusabikulude

hüvitamiseks on arve esitatud Intercad OÜ-le.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata. Hageja palub jätta arvestamata apellatsioonkaebuse väite, nagu poleks hageja

kahju kandnud, sest advokaadibüroo arve on esitatud Intercad OÜ-le. Tegemist on uue väitega.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 2 tuleb parandada

ebatäpsus. Selles punktis on ekslikult märgitud, et kostjalt välja mõista hageja kasuks 1. märtsil

2017 sõlmitud lepingust tulenev konkurentsipiirangu kohaldamise hüvitis. Tegelikult on

lepingu kuupäevaks 26. september 2017. Nimetatud ebatäpsuse parandamine otsuse sisu ei

muuda.

Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel muutmata,

täiendades osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Pooled vaidlevad selle üle, kas pärast tööandjapoolset töölepingu lõpetamise lepingu

TLS § 25 lg 1 alusel ülesütlemist on tööandjal kohustus maksta töötajale lepingu p-st 11

tulenevat lisahüvitist 1992,87 eurot kuus 12 kuu jooksul.

7.1. Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on jätnud

olulises ulatuses kostja väited hindamata, kuid see ei viinud asja ebaõige lahendamiseni.

Maakohtu otsuse lõppjäreldus on õige, et töölepingu lõpetamise lepingu ülesütlemine ei vabasta

kostjat lepingu p-st 11 tuleneva kohustuse täitmisest ning kostjal tuleb tasuda hagejale hüvitis

23 914,44 eurot (= 12 x 1992,87). Ringkonnakohus saab maakohtu otsuse põhjendusi täiendada

ning kostja poolt etteheidetavad rikkumised kõrvaldada.

7.2. Maakohus ei hinnanud kostja väidet töölepingu lõpetamise lepingu osalise või täieliku

tühisuse kohta ning ei põhjendanud, miks ta nende väidetega ei nõustu. Maakohus tuvastas

konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse üksnes TLS-i sätetele tuginedes.

6 (8)

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendusega, et töölepingu lõpetamise lepingus

kokku lepitud konkurentsipiirang vastab TLS-is sätestatud nõuetele ja seda ei korda

(TsMS § 654 lg 6).

Kostja väidab, et poolte tegelik tahe oli töölepingu lõpetamise lepingus kokku leppida hageja

nn lahkumispaketis ning see sisaldab endas lisaks konkurentsipiirangule ka töösuhte

lõppemisega seonduvat hüvitist ja Narvel OÜ osa ostuhinda. Erinevalt maakohtust leiab

ringkonnakohus, et seoses kostja väitega on vaja hinnata, kas töölepingu lõpetamise lepingu

p 11 sisaldab endas osaühingu osa ostuhinna kokkulepet ja kas selline kokkulepe saab

TsÜS § 83 lg 1 järgi olla kehtiv. TsÜS § 83 lg 1 järgi on tehingu seaduses sätestatud vormi

järgimata jätmise korral tehing tühine. Siinjuures ei oma tühisuse tuvastamisel tähtsust, kas

osaühingu osa ostuhind moodustab hüvitisest suurema või väiksema osa.

7.3. Pooled ei vaidle, et hageja on Narvel OÜ osa 4. oktoobril 2017. a notariaalselt tõestatud

lepinguga võõrandanud kolmele füüsilisele isikule ostuhinnaga 4500 eurot (tl 68-72).

Osaühingu osa müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud äriseadustiku (ÄS) § 149 lg 4 järgi pidid

osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Näilikkuse

tõttu saab tühine olla notariaalne müügileping kui osa võõrandamise kohustustehing. Seega ei

saaks kirjalik kohustustehing, milles on kokku lepitud osaühingu osa kõrgem hind (varjatud

tehing), olla kehtiv, sest järgitud ei ole kohustusliku notariaalse tõestamise vorminõuet

(vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p 29).

Kostja saab tehingu tühisusele tugineda, sest kostja arvates nõuab hageja tühise tehingu täitmist.

Õige on kostja osundamine asjaolule, et tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata

jätmine kui lepingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama

sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad.

7.4. Praegusel juhul on osaühingu osa kohustustehing ja käsutustehing notariaalselt tõestatud.

Kostja väidab, et kohustustehingu näol on tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1

tähenduses.

Näiliku tehingu puhul on määrava tähendusega poolte tahe, mistõttu tuleb tehingu näilikkuse

tuvastamisel hinnata poolte tahteavaldusi, et selgitada, mida tegelikult sooviti. Tahteavalduse

näilikkuse tõendamiskoormus lasub poolel, kes sellele tugineb. Kostja väite kohaselt on temal

osaühingu osa eest tasumise kohustus. Seega saab kostja olla osaühingu osa ostjate ostuhinna

tasumise kohustusega ühinenud VÕS § 178 tähenduses. Kuna kostja tugineb tahteavalduse

näilikkusele, siis on temal selle tõendamiskoormus.

Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tõendanud, et osaühingu osa müügilepingu sõlminud

lepingupoolte (hageja, BB, BB ja RR) tahteks oli lepinguga, milles on osa hinnaks märgitud

4500 eurot (= 3 x 1500) varjata tegelikult teha soovivat tehingut kõrgema hinnaga. Kostja on

välja toonud võimalike erinevate komponentide osa hüvitisest (vt kostja 10. detsembri 2018. a

menetlusdokumendi p-d 3.2.5, 3.2.6 ja 3.2.7), kuid need summad on kostja poolt tuletatud ning

ühtegi tõendit sellistes summades kokkuleppimises esitatud ei ole. Kui lähtuda kostja

arvutustest, siis peaks osaühingu osa väidetav ostuhind olema 35 261,65 eurot (= 47 828,88 –

11 180 – 1387,23), kuid pole tõendatud, et selline hind oli lepingupoolte tahteks. Kostja väidet

ei tõenda asjatundja arvamus, sest selles on osaühingu 25 % osa väärtuseks hinnatud palju

suurem summa, s.o 191 000 eurot (tl 78-93) ega ka hageja ja kostja telefonikõnede salvestised

(hagiavalduse lisad 5, 6 ja 8), sest isegi kui osa müümise osas peeti lepingueelseid läbirääkimisi,

siis müügilepingu sõlmimiseni hageja ja kostja ei jõudnud, sest osa müügilepingut nende vahel

ei sõlmitud.

Eeltoodust tulenevalt ei ole töölepingu lõpetamise leping hüvitise kokkuleppe osas tühine

TsÜS § 83 lg 1 alusel.

7.5. Kolleegiumi hinnangul on hagejale makstav hüvitis mõistlik, sest tegemist oli kostja

juures pikaajaliselt töötava juhtivtöötajaga (tl 54-62). Samuti ei ole kostja viited makstava

hüvitise suurusele asjakohased, sest tulenevalt TLS § 24 lg-st 2 ei saa tööandja tugineda

7 (8)

TLS § 24 lg-s 1 nõudeid rikkudes sõlmitud kokkuleppe tühisusele, kui töötaja täidab

kokkulepet. Samuti ei saa kostja tugineda väitele, et praktikas ei ole tavapärane, et töötajale

makstakse hüvitist aja eest, mil konkurentsipiirang enam ei kehti. Nagu ringkonnakohus

eelnevalt märkis, siis hüvitise maksmise ajatamine kaheaastasele perioodile oli kostja soov ning

sellised kokkulepped on privaatautonoomia ja lepinguvabaduse põhimõtetest tulenevalt

lubatavad.

7.6. Maakohus tuvastas, et töötaja ei rikkunud lepingust tulenevat konkurentsipiirangut.

Eelnimetatud asjaolu võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 652

lg 1 p 1 järgi aluseks.

Edasi on maakohus tõlgendanud töölepingu lõpetamise lepingut VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud

tõlgendamisreeglite kohaselt ja leidnud, et lepingu p 11 tingimuseks on konkurentsipiirangu

järgimine. Ringkonnakohtu hinnangul on lepingu p 11 tingimuseks ka konkurentsipiirangu

järgimise tähtaeg – üks aasta. Sellele viitab lepingu sõnastus ning hageja 28. septembri 2017. a

e-kiri (tl 74-75). Maakohus on ebaõigesti jätnud kontrollimata TsÜS § 102 lg 2 kohaldamise

ning maakohtu otsuse p-des 19 ja 20 toodud põhjendused, kuidas vaatamata edasilükkava

tingimuse mittesaabumisele saab hageja nõuda lisahüvitist, ei ole loogilised ega põhine poolte

poolt esitatud asjaoludel. Ringkonnakohus asendab need põhjendused käesoleva otsuse

põhjendustega p-des 7.7 – 7.8 toodud ulatuses.

7.7. Hageja ei rikkunud konkurentsipiirangut kuni tööandjapoolse konkurentsipiirangu

kokkuleppe ülesütlemiseni. TsÜS § 102 lg 2 järgi on tehing tehtud edasilükkava tingimusega,

kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslikke tagajärgede tekkimine sõltub asjaolust (edasilükkav

tingimus), mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. Konkurentsipiirangu

kokkuleppe ülesütlemise tõttu ei saabunud kokkulepitud tingimust – konkurentsipiirangu

järgimine ühe aasta jooksul.

Vaatamata sellele leiab kolleegium, et töölepingu lõpetamise lepingu p-s 11 sätestatud tingimus

tuleb lugeda saabunuks ja seda põhjusel, et kuna tingimus ei saabunud kostja poolt kokkuleppe

ülesütlemise tõttu, siis sellise tegevusega kostja takistas tingimuse saabumist. TsÜS § 104 lg 1

järgi tingimus loetakse saabunuks ka juhul, kui selle saabumist takistas hea usu põhimõtte

vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik.

Kolleegium märgib, et TsÜS § 104 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada õigusvastasusele

viitavaid tunnuseid. Kostja käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus olev, sest see ei vasta

üldisele arusaamisele eetilisest ja ausast käitumisest (VÕS § 6). Ennekõike tuleb poolte

käitumise hindamisel arvestada, et tööandja maksekohustus oli jagatud kaheaastasele

perioodile, mis oli soodsam kostjale, sest kostja soovis summade väljamaksmist kahe aasta

jooksul (salvestis, hagiavalduse lisa 5). Tingimuse saabumisega tulnuks kostjal teine pool

hüvitisest välja maksta, mistõttu ei olnud selle saabumine kostjale kasulik. Selline kostja

käitumine on hea usu põhimõtte vastane ja TsÜS § 104 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud.

7.8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et töölepingu lõpetamise lepingu p-s 11

kokku lepitud hüvitis kuulub väljamaksmisele terves ulatuses. Ringkonnakohus täiendab, et

kuna lisahüvitise maksmise tingimus on TsÜS § 104 lg 1 saabunud, siis ei ole alust hüvitist

vähendada.

7.9. Maakohus rahuldas VÕS § 128 lg-le 3 tuginedes hageja kohtueelsete õigusabikulude

nõude. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendusega ja seda ei korda (TsMS § 654

lg 6). Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. Samuti on

maakohus nõuetekohaselt põhjendanud õigusabi kasutamise vajalikkust ja kulude suuruse

mõistlikkust.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib ringkonnakohus, et kuna kostja on rikkunud

töölepingu lõpetamise kokkulepet, siis võib lepingu rikkumise korral võlausaldaja koos

kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist (VÕS § 115 lg 1). Hageja nõutav kahju on otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3

8 (8)

mõttes. Kohtupraktikas on leitud, et kohtueelsed õigusabikulud, mida isik on teinud selleks, et

oma õiguste rikkumist kõrvaldada, on eeltoodu alusel iseenesest hüvitatavad (vt nt Riigikohtu

26. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-16, p 28). Üldjuhul tuleb pidada

professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem

hüvitatavateks (vt Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 29).

7.10. Kolleegium leiab, et kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide asjaolu kohta, et hagejale

ei ole kahju tekkinud, sest kohtueelne arve õigusabi eest on esitatud Intercad OÜ-le, ei ole

TsMS § 652 lg 3 järgi lubatav ja tuleb jätta tähelepanuta.

Tegemist ei ole õigusliku väitega TsMS § 634 lg 2 tähenduses (õiguslik väide on ettepanek

tõlgendada kohaldatavat normi kindlal viisil). Kolleegium märgib, et kahju hüvitamist ei välista

automaatselt asjaolu, et õigusabiteenuse arve on esitatud kolmandale isikule (vt nt

menetluskulude hüvitamise osas Riigikohtu 9. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

102-16, p 13). Kui hageja esitas maakohtus kahju tekkimise tõendamiseks arve, siis tulnuks

kostjal vastavasisuline vastuväide esitada (tl 102-103).

8. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei ole põhjust maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks.

9. Ringkonnakohus märgib apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg 1).

Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise

tõttu TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

10. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)