2-17-9735/48 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIME L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler, Margo Klaar

Otsuse teatavaks tegemise aeg

9. oktoober 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-9735

Tsiviilasi

Ohlson International Sweden AB hagi Helland Baltic

OÜ vastu lepingu alusel tasutu tagastamiseks, kahju

hüvitamiseks, intressi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24. detsembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Ohlson International Sweden AB apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

280 858,01 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Ohlson International Sweden AB (Rootsi

Kuningriigi

registrikood

5565880100),

lepinguline

esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Kostja Helland Baltic OÜ (registrikood 12570665),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Leho Pihkva

Kohtuistungi toimumise aeg

18. september 2020

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 24. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-9735 osas,

millega jäeti Ohlson International Sweden AB hagi Helland Baltic OÜ-lt 119 569,75

euro, intressi 62,60 euro, viivise 43 358,67 euro ning põhinõudest tulevikus

sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks rahuldamata, jaotati menetluskulud

ning määrati need kindlaks. Teha tühistatud osas uus otsus vastavalt kohtuotsuse

tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule.

2. Muuta Harju Maakohtu 24. detsembri 2019. a otsuse tsiviilasjas nr 2-17-9735

põhjendusi osas, millega jäeti Ohlson International Sweden AB hagi Helland Baltic

OÜ-lt kahjuhüvitise 129 486,14 euro ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmiseks

rahuldamata.

3. Rahuldada Ohlson International Sweden AB apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

4.1. Rahuldada Ohlson International Sweden AB hagi Helland Baltic OÜ vastu

osaliselt.

4.2. Välja mõista Helland Baltic OÜ-lt Ohlson International Sweden AB kasuks

119 569,75 eurot (s.o lepingu alusel tasutud 71 070 eurot ja kahjuhüvitis 48 499,75

eurot), intress 62,60 eurot, viivis 43 358,67 eurot ja alates 10. oktoobrist 2020

viivis põhinõudest (119 569,75 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

2 (12)

4.3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Ohlson International Sweden AB (hageja) esitas 22. juunil 2017 Harju Maakohtule hagi

Helland Baltic OÜ (kostja) vastu, milles palus 377 317,45 euro, intressi 62,60 euro,

sissenõutavaks muutunud viivise 11 815,05 euro ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise

väljamõistmist. Menetluse kestel hageja vähendas kostja vastu esitatud põhinõuet 128 261,56

euro võrra. Hageja nõuab kostjalt lepingu alusel tasutud 71 070 euro tagastamist, varalise kahju

52 354,89 euro ja saamata jäänud tulu 125 631 euro hüvitamist, intressi 62,60 euro,

sissenõutavaks muutunud viivise 11 815,05 euro ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise

väljamõistmist.

Hageja ja Aktsiaselts HAPVAL (ühinenud Helland Baltic OÜ-ga) sõlmisid 4. juunil 2012

koostöölepingu, millega kostja kohustus valmistama hagejale puidust mööblit vastavalt hageja

joonistele. 2012. a esitas hageja kostjale virnastava tooli mudeli „Love“ joonised ning palus

nende jooniste järgi toota näidiseksemplari. Tool „Love“ seeria töötati välja hageja ja kostja

koostöös. Hageja tellis näidiseksemplarile ekspertiisi, mille kohaselt vastas tooli näidis

standardile EN 15373:2007 (EN 15373). 2013. a detsembris tellis hageja kostjalt 937 tooli

„Love“, mis tarniti hagejale 2014. a juunis. Toolide eest tasus hageja kostjale 71 070 eurot.

Hageja müüs toolid edasi. Hagejale esitati pretensioonid, mille kohaselt hakkas toolide karkass

pärast lühiajalist kasutamist logisema, muutes toolid ebastabiilseks ning põhjustades nende

purunemise. Hageja esitas info pretensioonide kohta kostjale, kes 2015. a jaanuaris proovis

ebaõnnestunult toole parandada. Hageja tellis toolidele täiendava ekspertiisi, millega tuvastati,

et toolidel tekib kasutamise korral raami ja tagumiste jalgade vahele vahe, mis on tingitud tooli

elementide mittenõuetekohasest liimimisest. Võrreldes tooli näidisega oli tarnitud toolidele

pandud vähem liimi, mistõttu ühendus ei olnud piisav ja toolid purunesid või hakkasid loksuma.

Hageja klient (haridusasutus Asarums Bildningcenter, edaspidi AB) tagastas hagejale kõik 937

tooli ja hageja oli sunnitud nende eest makstud raha kliendile tagastama.

Kostja on lepingut rikkunud ja vastutab selle eest. Kostja ei täitnud töövõtulepingust või

müügilepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Toolid ei vasta koduvälise kasutuse

standardile EN 15373. Alternatiivselt, toolid ei vasta näidisele ega keskmisele kvaliteedile.

Hageja on lepingust taganenud.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Pooled on sõlminud müügilepingu ja kostja on lepingu nõuetekohaselt täitnud. Lepingust

taganemise materiaalsed eeldused on täitmata. Tooli joonised koostas hageja disainer ning tooli

konstruktsiooni ja tugevuse eest vastutab hageja. Hagejale pidi olema teada, millistele nõuetele

peab kliendile tarnitavad toolid vastama. Hageja on kostja poolt toodetud näidise heaks kiitnud

3 (12)

ega ole esitanud vastuväidet, et toolid ei vasta joonistele. Pooled ei ole lepingus kokku leppinud

standardi ega tehnilise normi kohaldamises.

Toolide purunemise põhjuseks on ebapiisava tugevusega konstruktsioon. Näidise vastavust

testiti standardile EN 15373 ning tool vastas sellele standardile. Hageja on katsetanud kolme

tooli, mis on ebapiisav järelduste tegemiseks. Hageja müüs toolid haridusasutusele, kus toolid

peavad vastama standardile EVS-EN 16139:2013. Hageja pidi teadma, et toolid ei ole sobilikud

kasutamiseks haridusasutuses.

Hageja on müügilepingust taganenud, kuid ei ole kostjale tagastanud müüdud toole. Hageja ei

ole lõppkliendi poolt taganemise kohta esitanud ühtegi tõendit, mis muudab ebausutavaks

hageja väite, et kõik toolid olid purunenud. Hageja kahju hüvitamise nõue on pahauskne, sest

kahju põhjustas hageja enda tegevus. Kostja raske hooletus on tõendamata. Kahju hüvitamise

nõue on tõendamata.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus jättis 24. detsembri 2019. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus määras

kindlaks hageja ja kostja menetluskulude rahalise suuruse vastavalt 26 370,12 eurot ja 22 673

eurot. Menetluskulud jäid hageja kanda kohustusega tasuda hüvitatavatelt menetluskuludelt

seadusjärgset viivist.

Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud. Kostja tootis hagejale virnastatavaid

toole „Love“, mille vastavust standardile EN 15373 testiti ekspertiisiasutuses (SP Sveriges

Tekniska Forskningsinstitut, edaspidi SP). Näidis vastas standardile. Hageja tellis kostjalt 937

tooli.

Maakohus tõlgendas poolte vahel sõlmitud lepingut lähtudes poolte tegelikust tahtest ja leidis,

et leping vastab müügilepingu tunnustele (võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 3, § 208 lg-d 1 ja 2).

Võrreldes toolide eest makstavat tasu 71 070 eurot hageja poolt antud materjali maksumusega

9925 eurot sai järeldada, et hageja poolt antud materjali maksumus on 13,96 % kogu tootepartii

maksumusest. Seega domineerib ainuüksi materjali maksumusest nähtuvalt kostja

võõrandamiskohustus töö tegemise kohustuse üle.

Vaidlus on selle üle, kas kostja valmistatud toolid vastasid lepingutingimustele. Hageja

seadusliku esindaja vande all antud seletuse kohaselt pidid toolid vastama avalikes kohtades

kasutatavate toolide kvaliteeditingimustele. Maakohus leidis, et lepingus puudub kokkulepe

standardi, tehnilise normi või kvaliteeditingimuse kohaldamise osas. Sel juhul peab lepingupool

VÕS § 77 lg 1 järgi kohustuse täitma vähemalt keskmise kvaliteediga. Kuivõrd hageja laskis

kostja poolt valmistatud tooli testida standardi EN 15373 järgi, vastavad toolid vähemalt

keskmisele kvaliteedile.

Hageja ei tõendanud, et ta oleks kostjaga kokku leppinud või informeerinud kostjat asjaolust,

et toolid müüakse haridusasutusele. Hageja pidi teadma, et haridusasutuses kasutatavatele

toolidele on kõrgemad standardid. Asjas pole tõendamist leidnud, et kostja pidi teadma

nimetatud kvaliteeditingimusest.

Maakohus leidis, et VÕS § 226 ei kohaldu, kuivõrd müügilepingus puudub viide näidisele või

kirjeldusele, millele peab tool vastama.

Maakohus leidis, et müüdav asi pidi vastama keskmise kvaliteedi nõuetele. Kuna toole kasutati

haridusasutuses, siis tuleb hinnata, kas toolid vastasid kõrgemale kvaliteeditingimustele

(EN 1729-2:2006, edaspidi EN 1729). Toolide raamide purunemise põhjuseks oli toolide

konstruktsioon. Hageja ei tõendanud, et kostja osales tooli väljatöötamises, sh teinud

tugevusarvutusi või muul viisil aidanud välja töötada tooli, et see ei puruneks. Seega ei saa teha

kostjale etteheiteid, et toolide konstruktsioon ei vasta nende kasutamise tingimustele. Kostja ei

ole müügilepingut rikkunud. Hagejal puudus alus lepingust taganemiseks.

Apellatsioonkaebus

4 (12)

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme ja

rikkus oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohtu otsus on tehtud kiirustades ja pealiskaudselt,

mida saab järeldada sellest, et otsuse avalikult teatavaks tegemise aega lükati korduvalt edasi.

Maakohus on jätnud arvestamata suurema osa hageja esitatud väidetest ja tõenditest.

Maakohus kvalifitseeris pooltevahelise lepingu valesti müügilepinguks, kuigi asja õige

lahendamise seisukohast ei oma see tähtsust. Pooled sõlmisid töövõtulepingu, kuna kostja

kohustus valmistama hageja jaoks spetsiaalselt välja töötatud (individuaaltunnustega) asja.

Maakohus leidis vastuoluliselt ja nõuetekohaselt põhjendamata, et kostja ei ole müügilepingut

rikkunud. Hageja esitatud toolide purunemise asjaolusid ei ole maakohus käsitlenud ega

tõendeid hinnanud. Maakohus üksnes viitas RISE (endise nimega SP) raportitele ja tegi

4. jaanuari 2018. a raportist vale järelduse. RISE raportitest saab järeldada, et toolid on liimitud

erinevalt, AB-le tarnitud toolidel tekkis standardi EN 15373 järgi testimisel komponentide

vahele lõtk (liimiliide tuli lahti) ja toolid olid liitekohtadest halvasti liimitud, halb liimimine on

määrav tooli vastupidavusel. Hageja jooniste järgi sai toota kvaliteetseid toole. Samade jooniste

järgi toodeti ka näidis, mida testiti ja mis testimisel ei lagunenud. Seega on ebaõige maakohtu

järeldus, et toolide purunemise põhjuseks oli nende konstruktsioon.

Eelistada tuleb RISE raporteid, sest tegemist on sõltumatu ja erapooletu asutusega. Kostja on

tellinud katsearuanded temaga seotud isikult ja need ei selgita, mis põhjusel toolid purunesid.

Samuti valmistas kostja testide jaoks eraldi toolid. Kostja esitatud katsearuanded ei tõenda, et

toolid olid keskmise kvaliteediga, kuid purunesid seetõttu, et nende konstruktsioon oli liiga

nõrk haridusasutuses kasutamiseks. Toolid oleksid purunenud ka juhul, kui neid oleks kasutatud

muu koduvälise kasutuse olukorras. RISE 27. aprilli 2016. a raporti kohaselt ei ole koduvälise

kasutuse ja hariduskeskkonna standardi nõuded niivõrd erinevad, et koduvälise kasutuse

standardile vastav tool koolikeskkonda ei sobiks. Maakohtu tuvastatud asjaolusid arvestades

võis toolide purunemise põhjuseks olla ka ebakvaliteetne materjal.

Toolid olid nii halvasti kokku liimitud, et need ei vastanud keskmisele kvaliteedile ega ka

koduvälise kasutamise standardile. Seda tõendavad nii toolide purunemise asjaolud kui ka RISE

järeldused toolide purunemise põhjuste kohta. Poolte kokkuleppe kohaselt, alternatiivselt

pooltevahelisest praktikast, pidid toolid vastama standardile EN 15373. Sellist kokkulepet

kinnitas hageja seaduslik esindaja vande all antud seletuses. Kostja teadis, et hageja müüb

mööblit koduväliseks kasutamiseks, selle standardi järgimine on tavapärane ning sellele

vastasid ka toolide näidised. Ekslik on maakohtu seisukoht, mille kohaselt hageja ei tõendanud,

et kostja osales toolide väljatöötamisel. Toolide lõplikud joonised töötati välja poolte koostöös

ja mitmete tehniliste küsimuste lahendamine (sh milliseid ühendusi kasutada) jäi üksnes kostja

otsustada. Pooled said asjaoludest tulenevalt ühtemoodi aru sellest, millistele nõuetele toodetav

mööbel peab vastama. Standardi EN 1729 kohaldamises ei ole pooled kokku leppinud ja

maakohtu viited sellele on asjakohatud.

Maakohus leidis valesti, et VÕS § 226 ei ole vaidlusaluste toolide lepingutingimustele

vastavuse hindamisel kohaldatav, kuna müügilepingus puudub viide näidisele. Poolte vahel

puudus vaidlus, et vaidlusalused toolid pidid näidisele vastama, mistõttu ei saanud maakohus

otsuse tegemisel asuda teistsugusele seisukohale (TsMS § 436 lg 4). Näidiseks tuleb praegusel

juhul lugeda kostja toodetud 0-partii 10 tooli, millest üks läbis edukalt SP testi (RISE 2. augusti

2012. a raport). Esimesest hulgitellimusest müüs hageja 134 tooli koduväliseks kasutuseks ning

nende osas pretensioone ei esitatud.

Maakohus tuvastas valesti, et toolid vastasid keskmisele kvaliteedile. Maakohus võttis

keskmise kvaliteedi hindamise aluseks standardist EN 15373 tulenevad nõuded, kuid järeldas

ekslikult, et kostja toodetud toolid vastasid lepingutingimustele, kuna kostja toodetud 0-partii

tool läbis RISE testi. Pooled vaidlesid hoopis selle üle, kas kostja valmistatud ja AB-le müüdud

5 (12)

toolid vastasid lepingutingimusele või mitte. Maakohtule ei esitatud ühtegi tõendit, et need

vastasid standardi EN 15373 nõuetele. Vastupidist tõendavad RISE raportid jättis maakohus

tähelepanuta. AB-le tarnitud toolid hakkasid logisema ja ilmutasid esimesi purunemismärke

kõigest mõned nädalad pärast nende kasutamist. Keskmisele kvaliteedile vastavalt liimitud

puitmööbel peab liimiliidetest koos püsima. Hageja rõhutab, et sõlmis lepingu oma ala

asjatundjaga, kellelt saab eeldada spetsiifilisi eriteadmisi tellitud töö kasutusvõimaluste ning

sobivuse kohta.

Kostja rikkus lepingut, hagejal on õigus lepingust taganeda ning nõuda lepingu alusel tasutu

tagastamist ja kahju hüvitamist.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osaliselt resolutsioonis märgitud ulatuses.

Tühistatud osas saab ringkonnakohus ise asja lahendada, millega rahuldab hagi 119 569,75

euro, intressi 62,60 euro, viivise 43 358,67 euro ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise

väljamõistmise osas ning jätab menetluskulud poolte endi kanda. Osas, milles maakohus jättis

hagi rahuldamata, tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

7. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus rikkus otsuse

tegemisel oluliselt TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise

kohustust, jättes hageja esitatud väited ja tõendid analüüsimata. Selliselt on menetlusõiguse

normi TsMS § 656 lg 1 p 5 mõttes oluliselt rikutud. TsMS § 656 lg-st 2 ja § 657 lg 1 p-st 3

tulenevalt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse lahendamisel tühistada esimese astme

kohtu otsus menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saata asi vajalikus ulatuses

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks vaid siis, kui rikkumist ei ole võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes

peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus asjas nr 2-15-

8191/82, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika).

Ringkonnakohus leiab, et vaatamata menetlusõiguse normi rikkumisele maakohtus, saab

ringkonnakohus selle apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohtul on TsMS § 652

lg 3 kohaselt õigus tuvastada maakohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hinnata kohtuotsuses

hindamata tõendeid, samuti TsMS § 652 lg 5 ja § 653 järgi õigus ümber hinnata maakohtu

menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid.

8. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas nende vahel on sõlmitud müügileping VÕS § 208

lg 1 tähenduses või töövõtuleping VÕS § 635 lg 1 tähenduses. Maakohtus on saanud pooled

avaldada seisukohti mõlema nõude kvalifikatsiooni kohta.

Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et maakohus kohaldas tuvastatud asjaoludele

VÕS § 208 lg-t 1 valesti. Nõude kvalifitseerimise aluseks olevate asjaolude tuvastamisel ei ole

maakohus menetlusõiguse norme rikkunud ning ringkonnakohus saab need võtta õigussuhte

kvalifitseerimisel TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks.

8.1. Juhul kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb VÕS § 29 lg 4 järgi

lepingu tõlgendamisel arvesse võtta ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega

sarnane mõistlik isik. See tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku

positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb

6 (12)

arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega, eelkõige VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi

lepingu olemust ja eesmärki.

Poolte kokkuleppel pidi kostja valmistama hagejale toolide komponente ning vastavalt

tellimustele komplekteerima nendest ka valmis tooted. Puudub vaidlus, et toolide materjalide

valik ja ostmine (v.a mõned üksikud komponendid) oli kostja kohustuseks. Vaidlusaluse

tellimuse kogusumma oli 71 070 eurot, millest hagejapoolne materjali maksumus moodustas

9925 eurot. Maakohus leidis, et sellise võlasuhte domineerivaks kohustuseks oli kostja

võõrandamiskohustus, mistõttu on tegemist müügilepinguga.

8.2. Üldjuhul kohaldub müügilepingu regulatsioon ka valmistatava asja tellimisel ja

võõrandamisel. Nimetatud üldreeglist on kaks erandit ja selle eelduse saab pool, kes tugineb

töövõtulepingule, ümber lükata. VÕS § 208 lg 2 teise lause järgi ei kohaldata VÕS 11. peatükis

sätestatut lepingutele, mille puhul suurem osa lepingupoole kohustustest, kes asja muretseb,

seisneb töö tegemises või muu teenuse osutamises.

8.3. Esimest erandit asjas ei esine, sest hageja ei andnud kostja käsutusse olulise osa toolide

valmistamiseks vajalikust materjalist. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta teise VÕS § 208

lg 2 teises lauses toodud erandi – suurem osa kohustustest on seotud töö tegemisega. Praegusel

juhul on võimalik ja otstarbekas teha järeldus lepingu enda objekti omadustest lähtuvalt. Poolte

lepingulises suhtes esines kombinatsioon eseme valmistamisest ja võõrandamisest ning lepingu

sõlmimise hetkel toole alles hakati valmistama. Kostja pidi toolid valmistama konkreetse

joonise järgi (vt kd I, tl 9-11; tõlge tl 47-49). Toolide näol ei olnud tegemist liigitunnustega

asjadega ning kuna lepingu objektiks oli individuaaltunnustega asi, siis oli suurem osa kostja

kohustusest seotud töö tegemisega. Sellisel juhul domineerib valmistamiskomponent

võõrandamiskomponendi üle ja tegemist on töövõtulepinguga.

Kolleegium märgib, et müügi- ja töövõtulepingut reguleerivad sätted on lepingu eseme

puuduste tõttu tekkiva vastutuse osas sarnased ning töövõtulepingu sätete kohaldamine ei tooks

iseenesest kaasa teistsugust kohtuotsust. Ka töövõtulepingulisele suhtele kohaldub Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008, 17. juuni 2008, lepinguliste võlasuhete

suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) art 4 lg 1 p b) järgi Eesti õigus.

9. Hageja nõue kostja vastu saab tuleneda sellest, kui töö ei vasta lepingutingimustele

VÕS § 641 lg 2 p-de 1 või 2 järgi ja kostja vastutab töö lepingutingimustele mittevastavuse eest

VÕS § 642 lg 1 järgi. Kahju hüvitamise nõude aluse annab hagejale VÕS § 115 lg 1 ja lepingu

alusel tasutu tagastamist saab nõuda VÕS § 189 lg 1 alusel.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas valmistatud toolid vastasid lepingutingimustele. Maakohus

hindas lepingutingimustele vastavust tulenevalt keskmisest kvaliteedi standardist VÕS § 77

lg 1 teise lause järgi. Pooled ei vaidle, et standardi EN 1729 kohaldamise osas pooled kokku ei

leppinud.

Maakohus jõudis seisukohale, et keskmiseks kvaliteedi standardiks pooltevahelises

lepingulises suhtes pidi olema koduvälise kasutuse standard EN 15373. Nimetatud

lõppjäreldusega ringkonnakohus nõustub, kuid muudab maakohtu otsuse põhjendusi tulenevalt

sellest, et vaidlusele kohalduvad töövõtulepingu sätted.

10.1. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et poolte vahel puudus kokkulepe töö

omaduste kohta. Siinjuures on jätnud maakohus põhjendamatult arvestamata, et isegi kui

4. juuni 2012. a leping ei sisalda kokkulepet standardi, tehnilise normi või kvaliteeditingimuse

kohaldamise osas, siis kokkulepped töö omaduste kohta saavad tulla ka lepingu sõlmimise

asjaoludest, sh lepingu ettevalmistamise käigus töövõtjale esitatud töö omadusi kirjeldavast

informatsioonist ja praktikast. Kuigi poolte vahel on sõlmitud leping kirjalikult ja selles ei ole

kokkulepet kajastatud, siis see ei välista võimalust tõendada dokumenteerimata jäänud

pooltevahelisi kokkuleppeid.

Kolleegiumi hinnangul on VÕS § 641 lg 2 p 1 kohaldamise eelduseks olevad asjaolud

tõendatud. Eeltoodud asjaolusid tõendavad hageja seadusliku esindaja XX vande all antud

7 (12)

seletus (kd III, tl 20-21 pöördel), mis haakub dokumentaalsete tõenditega selle kohta, et poolte

koostöö sai alguse 2010. a läbi YY seotud äriühingute (kd I, tl 155-159 pöördel; tõlge tl 157-

160 pöördel). Koostöös valmistati ja müüdi mööblit vaid avalikes ruumides kasutamiseks.

Hageja asus tegutsema samal tegevusalal, kus varem oli tegutsenud kostja õiguseelneja

emaettevõte YY juhtimisel ja kostja teadis, et hageja jaoks valmistatav mööbel peab vastama

samadele nõuetele ja standarditele – mööbel kasutamiseks avalikes ruumides. Hageja lasi 0-

partii tooli testida sama standardi järgi ning teavitas testi läbimisest ka kostjat, mis on tõendatud

hageja esindaja 27. augusti 2012. a e-kirjaga (kd I, tl 137; tõlge tl 138). RISE raport on

koostatud 24. augustil 2012 ja hageja lasi 0-partii tooli testida, et välja selgitada tooli tugevus

(kd I, tl 12-13 pöördel; tõlge tl 50-51 pöördel; hageja seadusliku esindaja vande all antud

seletus; 00:30:20). Kuna mõlemad pooled tegutsesid majandus- ja kutsetegevuses ning

arvestades kostja tegutsemise turgu, siis teadis kostja, millise testimisega on tegemist ning

hiljem on kostja sellele testimisele ka viidanud (vt kostja 21. oktoobri 2014. a e-kiri; kd I, tl

170; tõlge tl 171).

Kuna poolte kokkuleppest tulenevalt pidid toolid vastama standardile EN 15373, siis ei hinda

ringkonnakohus hageja alternatiivseid käsitlusi standardi siduvuse kohta.

10.2. Hageja tugineb sellele, et „Love“ seeria tool töötati välja poolte koostöös. Nimetatud

asjaolu soovib hageja tõendada hageja ja kostja seaduslike esindajate vande all antud

seletustega ja dokumentaalsete tõenditega (e-kirjad; vt kd I, tl 133-136, 161-163, 166-169).

Kolleegium nõustub maakohtu otsuse p 3.4 esimeses lõigus toodud seisukohaga ja seda

TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda. Kostja panus tooli konstruktsiooni väljatöötamises ei olnud

selline, et see mõjutaks kostja vastutust töö lepingutingimustele mittevastavuse puhul. E-

kirjadest tulenevalt on kostja teinud muudatusteks ettepanekuid ning esitanud täpsustavaid

küsimusi, kuid nendest ei nähtu, et kostja võttis sellega endale vastutuse tooli konstruktsiooni

vastupidavuse eest. Kostja seadusliku esindaja vande all antud seletusest tulenevalt võisid

pooled arutada, millised on valmistamise võimalused lähtuvalt tehase masinatest või

materjalist, nn tehnilised võimalused (kd III, tl 23, 00:53:57 ). Hageja väiteid ei tõenda asjaolu,

et kostjaga seotud äriühingud tegid varasemalt koostööd sama disaineriga. Samuti ei tõenda

hageja väiteid hageja seadusliku esindaja vande all antud seletus, sest neid ei kinnita ükski teine

asjas esitatud ega kogutud tõend, sh on need vastuolus kostja seadusliku esindaja vande all

antud seletusega.

10.3. Hageja ei ole menetluses tuginenud asjaolule, et töö lepingutingimustele mittevastavus

tuleneb sellest, et vaidlusalused toolid ei vasta standardile EN 1729. Hageja tugineb asjaolule,

et toolid ei vasta standardile EN 15373. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 5 lg-st 1

tulenevat põhimõtet, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude alusel.

Maakohtu hinnangul peab keskmise kvaliteediga koduvälise kasutuse tool vastama standardi

EN 15373 nõuetele. Kuigi maakohus jõudis õigele järeldusele, et valmistatavad toolid pidid

vastama standardi EN 15373 nõuetele, on maakohus 24. augusti 2012. a RISE raporti põhjal

ebaõigesti tuvastanud, et AB-le valmistatud 937 tooli vastasid keskmisele kvaliteedile, s.o

standardile EN 15373.

Ringkonnakohus, hinnates asjas esitatud ja kogutud tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi uuesti, asub

maakohtu seisukohast teistsugusele järeldusele – vaidlusalused toolid ei sobi koduväliseks

kasutuseks, s.t toolidel ei ole kokkulepitud omadusi.

10.4. Hageja esitas toolide purunemise asjaolude kohta väited ja tõendid, mida maakohus

nõuetekohaselt ei hinnanud. 1. oktoobril 2014 sai hageja kliendi käest kaks tooli, et probleemi

analüüsida ja hinnata. Tagastatud toolid olid ühenduskohtadest lahti tulnud ja loksusid, kuid

puitkonstruktsioonid olid terved (kd II, tl 51; tõlge tl 187). Sellest teavitati ka kostjat, mida

tõendab CC 21. oktoobri 2014. a e-kiri ja probleemi kirjeldus (kd I, tl 170, 173 ja pöördel; tõlge

tl 171-172). Toolid hakkasid järjest purunema (9. detsembri 2014. a e-kiri; kd I, tl 176 pöördel-

177; tõlge tl 179 ja pöördel; kd II, tl 51-53; tõlge tl 187-189; kd III tl 9-11; kohapeal

8 (12)

29. oktoobril 2014 tehtud video; 30. novembri 2017. a menetlusdokumendi lisa 4). Eeltoodud

tõendid tõendavad, et toolid tulid lahti ühenduskohtadest.

10.5. Asjaolu, et toolide purunemise põhjustas ebakvaliteetne liimiühendus on tõendatud RISE

raportitega. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda SP Rootsi Tehniliste Uuringute Instituudi

koostatud arvamustes (kd II, tl 4; tõlge tl 5).

RISE testis AB-le tarnitud toole, sh parandatud (tugevdustega) tooli (4. detsembri 2014. a

raport; kd II, tl 54-56; tõlge kd I, tl 53-55). Kui kostja on seadnud kahtluse alla testitud toolide

seisundi nende testimise ajal, siis fotodelt on näha, et enne testimist on mõlemad toolid ilma

nähtavate kahjustusteta (kd II, tl 54 pöördel ja 55 pöördel). Musta tooli testimise tulemusel jõuti

järeldusele, et raami ja tagumiste jalgade vahele tekkis lõtk. Lõtku põhjuse uurimiseks tool

lõhestati, mille tulemusena selgus, et liitekoht oli halvasti liimitud, tagumiste jalgade ja raami

vahelises liimliites on liimi puudulikult, liimi jääke võib näha ainult tappide all. Punase tooli

testimisel lõtku põhjuse uurimiseks tool lõhestati, mille tulemusena selgus, et raami kinnituse

mõlemal küljel on murdunud tapid ja ka liitekoht on halvasti liimitud. Tagumiste jalgade ja

raami vahelises liimliites on liimi puudulikult, liimi jääke võib näha ainult tappide all.

Hageja lasi uuesti kontrollida varem 0-partiist testitud proovitooli (9. detsembri 2014. a raport;

kd II, tl 184-185; tõlge kd I, tl 56-57). Testi tulemusel jõuti järeldusele, et tool on kokku liimitud

korrektselt ja rohke liimiga.

RISE selgitas, et 4. detsembri 2014. a raportis kirjeldatud toole oli puuduliku liimimise tõttu

võimalik katki lüüa vaid kätega ja liimivuugid osutusid täiesti kuivadeks (27. aprilli 2016. a

raport; kd I, tl 145; tõlge tl 146). Sellest saab teha põhjendatud järelduse, et proovitooli ja AB-

le tarnitud tooli liimimisel on märkimisväärsed erinevused.

Täiendavalt testiti veel ühte AB-le tarnitud tooli (4. jaanuar 2018. a raport; kd II, tl 3 ja pöördel;

tõlge tl 63-64). Selle testi tulemusel tehti järeldus, et liimiühendustes ei olnud eri osade

eraldamiseks vaja suurt jõudu, liimjoonte visuaalne kontrollimine näitas vähest

puidukahjustust. Testi usaldusväärsust kinnitab asjaolu, et esmalt valiti toolid juhuvalikuga,

pärast saabumist hoiti neid tavalisel toatemperatuuril ning nende hulgast valiti testimiseks

juhuvalikuga välja üks tool.

Seega tõendavad RISE raportid, et AB-le tarnitud toolidel tekkis standardi EN 15373 järgi

testimisel komponentide vahele lõtk, toolid olid liitekohtadest halvasti liimitud (liimi oli

pandud liiga vähe) ning see oli määrav tooli purunemisel.

10.6. Maakohus on tuvastanud Tallinna Tehnikaülikooli 7. aprilli 2015. a katsetuste protokolli

nr 17-6/KML/6 (kd I, tl 78 ja pöördel), EFG Katselabori 17. augusti 2015. a katsearuande (kd

I, tl 79-81; tõlge 82-84 pöördel) ja Kinnarpsi katse- ja kontrollikeskuse katsearuande nr TA-

4165 (kd II, tl 91-92 pöördel; tõlge tl 100-101 pöördel) põhjal, et toolide purunemise põhjuseks

ei olnud ainult liimiühendus, vaid pigem toolide konstruktsioon.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda eelpool viidatud dokumentaalsed tõendid, et toolide

purunemise põhjuseks oli nende konstruktsioon. Kahes esimeses dokumentaalses tõendis on

kirjeldatud toolide purunemist, kuid pole välja toodud purunemise põhjust. Kolmandas

dokumentaalses tõendis on tooli testitud standardi EN 1729 järgi. Samuti ei saa nende tõendite

põhjal teha kostja poolt soovitud järeldust, sest kostja lasi testida toole, mis olid testimiseks

valmistatud. RISE testis konkreetselt AB-le tarnitud toole. Asjaolu, et testitud tooli ja hiljem

valmistatud tooli liimimisel on märkimisväärsed erinevused, on tõendatud RISE 27. aprilli

2016. a raportiga (kd I, tl 145 ja pöördel; tõlge tl 146 ja pöördel).

10.7. Asjaolu, et toolide purunemise põhjuseks ei olnud nende konstruktsioon, tõendavad ka

kaudsed tõendid. Samade jooniste alusel oli kostja valmistanud hagejale 134 tooli, mis müüdi

hageja poolt edasi erinevatele klientidele, sh 2013. a 25 tooli Wayne’s Coffee kohvikule (kd I,

tl 189-208; kd II tl 121-123). Toolid on olnud viis aastat kasutuses ja ei ole purunenud. Samas

on varasemalt kostja valmistatud toolide osas olnud samuti liimimise probleem, mis tekkis

9 (12)

teisele kohvikule müüdud 12 tooliga (kd II, tl 124-125; tõlge tl 126-127). Selle juhtumi puhul

vahetas kostja toolid välja.

11. Maakohus leidis, et lepingust taganemise eeldus ei ole täidetud. Ringkonnakohtu poolt

tuvastatud asjaoludest tulenevalt tuleb maakohtu seisukohta muuta.

Praegusel juhul vaidlevad pooled lepingust taganemise materiaalsete eelduste üle. Tellija võib

VÕS § 116 lg 1 kohaselt lepingust taganeda, kui töövõtja on oluliselt lepingut rikkunud. Olulise

lepingurikkumise sätestab VÕS § 116 lg 2 ning VÕS § 647 loetleb täiendavad olulise

lepingurikkumise alused juhuks, kui töö ei vasta lepingutingimustele.

Kolleegiumi hinnangul on lepingust taganemise materiaalsed eeldused täidetud, sest kostja

rikkus oluliselt töövõtulepingut. Kostja vastutab valmistatud toolide lepingutingimustele

mittevastavuse puhul (VÕS § 642 lg 1 esimene lause). Hageja informeeris kostjat koheselt AB-

lt saabunud kaebustest ja kirjeldas toolide purunemise asjaolusid (VÕS § 644 lg-d 1 ja 2).

Jaanuari 2015. a seisuga oli täiesti katki 124 tooli (kd I, tl 181-182; tõlge 183-184). Kostja toole

ei parandanud ega vahetanud neid välja, sest eitas lepingu rikkumist.

12. Hageja esitas töövõtulepingu rikkumise ja sellest taganemise tõttu kostja vastu erinevaid

rahalisi nõudeid, sh saamata jäänud tulu 125 631 eurot, otsene varaline kahju 52 354,89 eurot

ja lepingu alusel tasutud 71 070 euro tagastamiseks, lisaks kõrvalnõuded intressi ja viivise näol

(vt hageja 10. septembri 2018. a menetlusdokument; II kd, tl 172). Maakohus nimetatud nõuete

osas seisukohta ei võtnud, kuna leidis, et kostjapoolne lepingu rikkumine ei ole aset leidnud.

Ringkonnakohus saab tuvastada, kas hageja lepingu alusel tasutu tagastamise ja kahju

hüvitamise nõude rahuldamise eeldused on täidetud. Maakohtu menetluses on välja selgitatud

hageja nõuded ja kostja seisukohad nende nõuete suhtes ning pooled on saanud esitada tõendid

oma faktiliste väidete põhjendamiseks.

12.1. Lepingu alusel tasutu tagastamist saab hageja nõuda VÕS § 189 lg 1 esimese lause alusel.

Ringkonnakohtu hinnangul on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu alusel tasutud 71 070 euro

tagastamist (kd I, tl 14). Tagastatavalt rahalt saab hageja nõuda kostjalt VÕS § 189 lg 1

kolmanda lause alusel intressi raha saamisest ning tagastamise viivitamisel VÕS § 113 lg 1

teise lause alusel viivist.

Kostja ei taotlenud otsuse täitmise korra kindlaksmääramist (TsMS § 445 lg 1). Hageja pakkus

lepingust taganemise avalduses kostjale võimalust toolid tagasi saada ning määras raha

maksmiseks tähtaja, s.o hiljemalt 28. mai 2015 (kd I, tl 20-21; tõlge tl 58-59). Hageja poolt

kohustuse täitmiseks määratud tähtpäev on mõistlik VÕS § 82 lg 3 tähenduses. Eeltoodust

tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu alusel tasutud 71 070 eurot, 20. juulist 2014

kuni 28. maini 2015 intressi 62,60 eurot ja alates 29. maist 2015 kuni TsMS § 367 järgi

kohustuse täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Otsuse tegemise

seisuga on viivisekalkulaatoriga arvutatud sissenõutavaks muutunud viivis 30 557,64 eurot.

12.2. Kahju hüvitamise nõude aluse annab hagejale VÕS § 115 lg 1. Kohtupraktikas on leitud,

et VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib hageja lepingu rikkumise korral nõuda kahju

hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt Riigikohtu 25. novembri

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-15, p 11 ja selles viidatud kohtupraktika):

 võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

 võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);

 võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

 kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

 kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav,

v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

 rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Kahju hüvitamise nõude eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise

10 (12)

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise

allikaks.

13. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kostja on lepingut rikkunud ning ta vastutab lepingu

rikkumise eest. Järgnevalt tuleb hinnata teisi kahju hüvitamise nõude eeldusi iga kahju

komponendi osas ning kahju suurust.

Ringkonnakohtu hinnangul saab hageja VÕS § 128 lg 3 alusel otsese varalise kahjuna kostjalt

nõuda toolide materjali, parandamise, asendamise, transpordi ja hoiustamisega seotud kulude,

samuti kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist. Need kulud on hõlmatud rikutud lepingulise

kohustuse kaitse-eesmärgiga, on rikkumise võimaliku tagajärjena töövõtjale ettenähtavad ja

rikkumisega põhjuslikus seoses. Kostja ei ole vaielnud vastu kulutuste Rootsi kroonidest

eurodesse ümberarvutamisele, mistõttu kohus lähtub eurodes välja toodud kuludest.

13.1. Kolleegiumi hinnangul on toolide valmistamiseks antud materjali kulu 9925 eurot

tõendatud ja kuulub rahuldamisele (kd I, tl 31-32; tõlge tl 60-61; kd II, tl 7-8; tõlge tl 6 ja

pöördel).

13.2. Hageja nõuab kahjuna toolide parandamisega seotud kulutusi 8899 eurot. Sellest 6340

eurot on seotud väidetavalt asjaoluga, et hageja esindaja ja töötajad pidid käima AB-s

probleemiga tutvumas, toole parandamas ja neid transpordiks kokku pakkimas. Kolleegiumi

hinnangul ei ole hageja kahju tekkimist tõendanud. Hageja on esitanud üksnes väited asjaolude

kohta, et töötajad olid AB-s ja tegelesid purunenud toolidega, kuid vaatamata kostja 13. märtsi

2018. a menetlusdokumendis esitatud vastuväidetele ei ole hageja oma väiteid tõendanud.

Tõendamiskoormise jaotuse kohaselt oli hagejal kohustuseks tagada, et ta esitab vajalikud

asjaolud ja piisavad tõendid kahjuhüvitise nõude eelduste tõendamiseks. Hageja mõjusfääris oli

varustada ennast selliste tõenditega.

Interneti väljavõte Rootsis kohalduvatest maksudest ja Google Mapsi teede kaart ei tõenda

hageja kulutusi (kd II, tl 9, 10 ja pöördel; tõlge tl 65 ja pöördel). Samuti ei tõenda hotelli arve,

et tegemist on lepingu rikkumisest tuleneva hageja kulutusega (kd II, tl 11; tõlge 12). Sellest ei

nähtu, kellele on arve esitatud ja kes on hotellis peatunud. Hageja nõue toolide parandamisega

seotud kulude 8387 euro hüvitamiseks jääb rahuldamata.

13.3. Hageja väidab, et ta andis AB-le kasutada 100 enda tooli 11. augustist 2015 kuni

29. detsembrini 2015. Hageja AB-lt toolide rendi eest hüvitist ei küsinud ning on arvestanud

tekkinud kahjuks 512 eurot. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et väidetava kahju

tekkimine on tõendamata. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra

võrreldavat halvenemist. Hageja esitatud dokumentaalsed tõendid kahju tekkimist ei tõenda (kd

II, tl 13-15 pöördel; tõlge tl 66 ja pöördel). Kuna hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist ega

ka võimalike saamata jäänud kasutuseeliseid, jääb nõue toolide rendikulu 512 euro

hüvitamiseks rahuldamata.

13.4. Hageja väidab, et ta on teinud kulutusi uutele toolidele 7665 eurot (ühe tooli hind ca 73

eurot). Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta on kandnud kulutusi 80 uuele

toolile. Hageja esitatud tõenditest tulenevalt on kostja tarninud hageja tellimusel kooli 25 tooli

(kd II, tl 22; tõlge tl 23). Ka hageja viidatud e-kirjad ei tõenda väidetud suuruses kulutuse

tegemist – nendes on vaid mainitud, et kooli on viidud „80 + 25 tooli“ (kd I, tl 176-177 pöördel,

181-182; tõlge 178-180, 183-184). Nagu kolleegium märkis, siis oli hageja kohustuseks tagada,

et ta esitab vajalikud asjaolud ja piisavad tõendid, mis tõendaksid kahju tekkimist. Hageja nõue

toolide asendamise kulu hüvitamiseks rahuldatakse osaliselt, s.o (25 x 73) 1825 euro ulatuses.

13.5. Hageja väidab, et ta on kandnud toolide transportimise ja hoiustamisega seoses kulusid

7861 eurot. Hageja on kahju tekkimist nimetatud summas tõendanud. Toole hoiustati

30. detsembrist 2015 kuni 31. juunini 2017 tasu 6080 euro eest (kd II, tl 16; tõlge tl 17). Toolide

transpordile kulus 29. detsembril 2015 1013 eurot (II kd, tl 18 ja pöördel; tõlge tl 20 ja pöördel)

ja 22. jaanuaril 2016 768 eurot (kd II, tl 19 ja pöördel; tõlge tl 21 ja pöördel).

11 (12)

Kolleegiumi hinnangul ei saa hagejale ette heita, et ta toole ei utiliseerinud. Hageja on

tõendanud, et ta palus kostja esindajalt kinnitust toolide utiliseerimise kohta, samuti viitas

hageja toolide hoiustamisega kaasnevatele kuludele. Kostja sellist kinnitust hagejale ei andnud

(kd I, tl 137 ja pöördel; tõlge tl 138 ja pöördel).

13.6. Hageja väidab, et ta on kandnud kahju 9287 eurot seoses kostja poolt tagastatud

kasutuskõlbmatu laojäägiga (kd II, tl 24 ja pöördel, 26-27; tõlge tl 25 ja pöördel). Mööbli osasid

ei ole hageja väitel võimalik enam kasutada, sest uus tootja ei ole nõus võtma enda kanda nende

kvaliteedi riski.

Kolleegiumi hinnangul on hagejale kahju tekkimine tõendamata (varalise olukorra võrreldav

halvenemine), s.t tõendamata on, et hageja tegi kostjale ettemaksu 9287 eurot ja et kostja poolt

tagastatud mööbli osasid ei saa kasutada. Hageja nõue kasutamata laojäägi 9287 euro

hüvitamiseks jääb rahuldamata.

13.7. Hageja nõuab kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist Rootsis 7166,44 eurot ja Eestis

1551,45 eurot, kokku 8717,89 eurot (kd II, tl 28, 30, 32-33 pöördel; tõlge tl 29, 31).

Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse

staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju

hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad (Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-138-10, p 29). Kohtuväliste õigusabikulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3

kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas

ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli

vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega (Riigikohtu

3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 11).

Kolleegium leiab, et lepingu rikkumisega on põhjuslikus seoses, põhjendatud ja mõistliku

suurusega Eestis kantud kohtueelsed õigusabikulud. Rootsis kantud õigusabikulud on

põhjendatud 26. juuni 2015. a arve nr 11136 osas 1/3 ulatuses, sest Rootsi advokaadibüroo

Rosengrens on teinud taganemisavalduse ning esindanud hagejat toolide tagastamise

läbirääkimistel (vt kd I, tl 20-21; kd II tl 137 ja pöördel). Märgitud ulatuses saab pidada õigusabi

kasutamist mõistlikult võttes vajalikuks, et hageja saaks oma õigusi tõhusalt kaitsta.

Põhjendatuks ei saa lugeda Rootsi advokaadibüroode Rosengrens ja Frigga õigusabikulusid

seoses hagiavalduse koostamise ja juriidilise analüüsiga, sest samal perioodil ja vahetult enne

kohtumenetlust osutas hagejale õigusteenust Eesti advokaadibüroo ning hagi esitati Eesti

kohtule Eesti õiguse alusel (30. juuni 2017. a arve nr 12162). Eeltoodust tulenevalt on hageja

kohtueelsete õigusabikulude kostjalt väljamõistmine põhjendatud summas (1551,45 + 1706,30)

3257,75 eurot.

13.8. Hageja nõuab kostjalt seoses lepingu rikkumisega saamata jäänud tulu, mille hüvitamise

õiguslikuks aluseks on VÕS § 128 lg 4.

Esmalt nõuab hageja AB tellimuselt saamata jäänud tulu 25 631 eurot (kd II, tl 43-44, 49-50;

tõlge tl 45-48). Kolleegiumi hinnangul on kahju hüvitamise eeldused täidetud, selline kahju on

töövõtulepingu rikkumisest tulenevalt hüvitatav ning hageja on saamata jäänud tulu aluseks

olevaid asjaolusid tõendanud.

Lisaks sellele nõuab hageja kostjalt saamata jäänud tulu 100 000 eurot, mis on 2015. a ja

2016. a teenimata tulu (kd II, tl 34-42; tõlge tl 68-73). Hageja on arvutanud saamata jäänud tulu

välja prognoosilt, et ta oleks saanud müüa sellel perioodil vähemalt 2000 „Love“ seeria tooli.

Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja tõendanud, et tal oli reaalne võimalus „Love“ seeria tooli

müügist saada kasumit 100 000 eurot ja et see kasum jäi saamata kostjapoolse lepingu

rikkumise tõttu. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et üksnes hageja müügikäibe

kohta esitatud üldistatud info ei ole piisav, et hinnata müügikäibe languse põhjuseid ja nende

seost lepingu rikkumisega. Hageja ei ole tõendanud, et tal oli sõlmitud leping(ud) toolide

müügiks või et tal oli reaalne võimalus toole müüa ning et see ei olnud kostjapoolse lepingu

rikkumise tõttu võimalik. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hageja esitatud

12 (12)

asjaolude ja tõendite pinnalt ei ole võimalik järeldada 100 000 euro tulu saamise tõenäosust,

kui kostja oleks kohustust nõuetekohaselt täitnud.

14. Kokkuvõtvalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis 48 499,75 eurot.

Hagiavalduse nõudepunktis 4 taotleb hageja kahjuhüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivise väljamõistmist alates 23. juunist 2017, s.o hagiavalduse esitamisele

järgnev päev. Tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõudmise aluseks on TsMS § 367.

Hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. Otsuse tegemise seisuga on

viivisekalkulaatoriga arvutatud sissenõutavaks muutunud viivis 12 801,03 eurot.

15. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 119 569,75 eurot, intress 62,60

eurot, viivis 43 358,67 eurot ning põhinõudest tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis

VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel kuni põhinõude täitmiseni.

16. Kuna ringkonnakohus teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb

TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 163 lg 1 ja § 168 lg 2 alusel jätta maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Kuigi rahaliselt kuulub hageja nõue

rahuldamisele 32 % ulatuses, siis praegusel juhul ei saa lähtuda üksnes rahalise nõude

rahuldamise ulatusest, vaid arvestada tuleb järgmiste asjaoludega: hageja võttis menetluse

kestel 128 261,56 euro ulatuses nõude tagasi ja vähendas sellega vaidluse mahtu; ning vaidluse

keskseks küsimuseks kujunes lepingu rikkumine, mis leidis asjas tuvastamist.

17. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)