2-19-1786/64 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtuasja number

2-19-1786

Otsuse tegemise aeg ja koht

08. oktoober 2020, Tallinn

Kohtunik

Kairi Piirisild

Kohtuasi

K. S. hagi A. N.i vastu võla ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

64 883,10 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: K. S. (endine perekonnanimi N., isikukood xxxx),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Grete Tark

Kostja: A. N. (isikukood xxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Indrek Naur

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Mõista A. N.ilt K. S. kasuks välja põhivõlg 57 520,48 eurot ja seisuga 04. veebruariks

2019 sissenõutavaks muutunud viivis 2760,98 eurot.

3. Mõista A. N.ilt K. S. kasuks välja viivis põhivõla tasumata osalt võlaõigusseaduse (VÕS

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 05. veebruarist 2019 kuni kohustuse

täitmiseni.

4. Jätta jõusse Harju Maakohtu 04. detsembri 2019 määrusega käesolevas tsiviilasjas

kohaldatud hagi tagamise abinõu kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.

5. Jätta maakohtu menetluskulud A. N.i kanda.

6. Mõista A. N.ilt K. S. kasuks menetluskulude hüvitisena välja 4946 eurot (sh riigilõiv

1150 eurot ja õigusabikulud 3796 eurot). Menetluskulude tasumata osalt tuleb tasuda

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

7. Jätta A. N.i 29. septembri 2020 kohtu tegevusele esitatud vastuväide rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist

istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. K. S. (endine perekonnanimi N.) esitas 04.02.2019 Harju Maakohtule hagi A. N.i vastu,

milles palus mõista kostjalt välja põhivõla 57 520,48 eurot, hagi esitamise ajaks (perioodil

01.07.2018 – 04.02.2019) sissenõutavaks muutunud viivise 2760,98 eurot ja viivise

seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt olid hageja ja kostja xxxx abielus. 25.04.2008 sõlmisid abikaasad

abieluvara lepingu, mille p 4.1.1 ja 4.1.2 kohaselt on kummagi poole poolt pärast abieluvara

lepingu sõlmimist omandatav vara ja kohustused nende lahusvara.

3. Hageja andis 23.07.2008 kostjale laenu 500 000 krooni (31 955,82 eurot), millelt kostja pidi

tasuma intressi 3000 krooni kuus (euro tulekuga ümardati intressi 200 eurole). Laenu

tagastamise tähtpäev oli 30.06.2018. 17.10.2008 sai kostja täiendavalt laenu 450 000 krooni

(28 760,24 eurot), millelt ei tulnud intressida tasuda, kuid mis tuli tagastada 17.12.2008. Kostja

tagastas sellest 21.01.2009 50 000 krooni (3195,58 eurot). Seega on laenujääk 400 000 krooni

(25 564,66 eurot).

4. Pooled sõlmisid 01.02.2010 kokkuleppe nr 1, milles kostja tunnistas nii hagejalt laenude

saamist kui esimese laenuga seotud intressi tasumise kohustust ja kinnitas, et laenude

tagastamise

tähtaeg

oli

30.06.2018.

Tegemist

on

konstitutiivse

võlatunnistusega

võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 tähenduses. Kostja tunnistas intressi tasumise kohustust ka

06.02.2018 – 13.03.2018 e-kirjavahetuses, samuti maksete (kuigi hilinenult) tegemisega. Kostja

ei ole laenu hagejale tagastanud ja võlgneb kokku 900 000 krooni (57 520,48 eurot).

Kostja vastuväited

5. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6. Kostja ei ole laenu saanud ja hageja ei ole laenu andmist tõendanud. Tõendamata on

23.07.2008 ja 17.10.2008 laenulepingute sõlmimine.

7. Pooltevaheline kokkulepe nr 1 on deklaratiivne võlatunnistus, kuna see ei loo iseseisvat

kohustust, vaid viitab esmastele õigussuhetele (23.07.2008 ja 17.10.2008 laenud).

8. Hageja on tuletanud enda esimese nõude ilmselt xxxx pangaga 23.07.2008 sõlmitud

reservlaenulepingust (nr xxxx), millega hageja ja kostja said 31 965 eurot laenu,

tagastamistähtajaga 31.07.2018. Laenu summa ja tagastamise tähtaeg on identsed

võlatunnistuses toodud laenusumma ning lepingu sõlmimise ja tasumise tähtajaga. Laen laekus

hageja kontole. Hageja ei tõendanud, et ta oleks laenu pangale tagastanud. Isegi kui hageja täitis

panga nõude üksi, on tal õigus nõuda kostjalt üksnes poolt tasutud summast. Pooltevahelise

kirjavahetuse kohaselt tasus kostja hageja kontole pangale edasi kandmiseks intressi just seoses

reservlaenulepinguga. Kostja oli selle laenu osas solidaarvõlgnik ja pidigi enda osa kandma.

9. Võlatunnistuses märgitud 450 000 krooni suuruse laenu osas ei ole pooled laenulepingut

sõlminud. Kostja ei ole hagejalt seda laenu saanud.

10. Kostja esitas tema suhtes algatatud täiteasjas nr xxxx kohtutäiturile 30.07.2009 vara

nimekirja, mida võib tõlgendada võla tunnistamisena VÕS § 30 tähenduses, kuid laenu või muu

varasema võlasuhte olemasolu see ei tõenda.

11. Kostja allkirjastas 01.02.2010 toimetu võlatunnistuse ja märkis vara nimekirjas ühe

võlausaldajana hagejat teiste võlausaldajate kahjustamise eesmärgil. Kostjalt mõisteti

tsiviilasjas 2-05-23832 G. E., R. P. ja L. S. kasuks Harju Maakohtu 08.02.2008 otsusega välja

267 715,85 krooni ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2008 otsusega täiendavalt 44 834,18

krooni ning menetluskulud 21 930 krooni. Abikaasad vastutasid abielu kestel tekkinud

kohustuste eest ühisvõlgnikena. Hageja vastutuse välistamiseks ja kostja võlausaldajate

võimaluste

vähendamiseks

sõlmisid

abikaasad

25.04.2008

hageja

ettepanekul

abieluvaralepingu, milles leppisid kokku, et edaspidi võetud varalised kohustused jäävad selle

abikaasa lahuskohustuseks, kelle varalistest õigustest need kohustused tulenevad või kes nende

kohustuste täitmiseks lepingu sõlminud on. 25.04.2008 kinkis kostja hagejale Xxxx kinnistu

xxxx. 04.03.2009 sõlmisid pooled hageja ettepanekul abieluvara lepingu muutmise kokkuleppe,

millega loeti hageja lahusvaraks varem ühisvarasse kuulunud xxxx korteriomand. Selleks, et

näidata hagejat suurima võlausaldajana, märkis kostja vara nimekirja ka võla hageja ees, kokku

900 000 krooni. G. E. alustas võla aktiivsemat sissenõudmist 02.02.2010 ja 11.02.2010 ning

hoiatas pankrotiavalduse esitamise eest. 23.04.2010 esitas G. E. kohtusse pankrotiavalduse.

12. Võlatunnistuse sõlmimise ajal oli tegemist perekonnaga ja kostja ei arvanud, et

mittetoimiva tehingu allkirjastamine võib talle hiljem kätte maksta. Seda, et võlatunnistus on

toimetu ja kostja ei ole laenu saanud näitab see, et hageja ei ole esitanud tõendina

laenulepinguid ega laenu ülekandmist tõendavaid dokumente, samuti ei ole kostja

laenulepinguid kunagi täitnud ega lubanud neid täita. Hageja ei ole kostjalt väidetava kohustuse

täitmist varem ka nõudnud.

KOHTU PÕHJENDUSED

13. Kohus, tutvunud poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega leiab, et hagi tuleb rahuldada.

14. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse

hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Samas ei ole poolte valitud õiguslik kvalifikatsioon kohtule siduv (TsMS § 436 lg 7).

Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu

ülesanne. Kohus ei ole asja lahendamisel seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, vaid

kohaldab seadust ise. Kohus saab esitatud nõude õigusliku aluse kindlaksmääramisel tugineda

üldjuhul üksnes poolte esitatud faktilistele asjaoludele ja tõenditele (Riigikohtu 24.09.2008

otsus nr 3-2-1-62-08, p 11). Lisaks asjaolude kohtu ette toomise kohustusele peab kumbki pool

TsMS § 230 lg 1 kohaselt hagimenetluses ka tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus saab otsuse rajada üksnes asjas

esitatud ja kogutud tõenditele ning otsust tehes otsustab kohus, mis asjaolud on esitatud tõendite

alusel tuvastatud (TsMS § 436 lg 2 esimene lause ja § 438 lg 1). Poole faktilise asjaolu kohta

esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks (TsMS § 231 lg 2 esimene

lause). Omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud

väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest (TsMS § 231

lg 4). Kui kohus sedastab, et mingi asjaolu üle puudub vaidlus, tähendab see seda, et kohtu

hinnangul on see omaks võetud ning puudub vajadus seda tõendada.

15. Pooled ei vaidle käesolevas asjas järgmiste asjaolude üle:

-

hageja ja kostja olid xxxx abielus;

-

08.02.2008 Harju Maakohtu otsuse ja 30.12.2008 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega (kd I

tl 36-44) mõisteti kostjalt tsiviilasjas nr 2-05-23832 G. E., R. P. ja L. S. kasuks välja

vastavalt 267 715,85 krooni ja 44 834,18 krooni ning menetluskulud 21 930 krooni, otsused

jõustusid 06.02.2009;

-

pooled leppisid 25.04.2008 abieluvaralepingus kokku, et pärast lepingu sõlmimist

omandatav vara, on selle abikaasa lahusvara, kelle nimele see kantakse või kelle poolt õigus

omandatakse (kd I tl 3-5);

-

kostja kinkis hagejale 25.04.2008 tema lahusvaraks olnud Xxxx kinnistu xxxx (kd I tl 50-

53);

-

hageja ja kostja sõlmisid 23.07.2008 Xxxx Eesti filiaaliga reservlaenulepingu, millega neile

väljastati 31 953 euro suurune laenu ja mis kanti hageja arvelduskontole (kd I tl 7-8);

-

04.03.2009 leppisid abikaasad kokku, et varem ühisvarasse kuulunud xxxx kuulub edaspidi

hageja lahusvara hulka (kd I tl 45-49);

-

01.02.2010 sõlmisid hageja ja kostja kokkuleppe nr 1, millega kostja kinnitas, et on saanud

hagejalt laenu 23.07.2008 500 000 krooni ja 17.10.2008 450 000 krooni ning on kokkuleppe

sõlmise seisuga sellest 50 000 krooni tagastanud (kd I tl 6);

-

02.02.2010 ja 11.02.2010 hakkas G. E. oma võlga aktiivsemalt sisse nõudma ja hoiatas

pankrotiavalduse esitamise eest (kd I tl 59-59 pöördel);

-

23.04.2010 esitas G. E. kohtusse kostja pankrotiavalduse (kd I tl 60-61);

-

16.08.2010 sõlmis hageja kostja võlausaldajate kompromissi ja nõude loovutamise lepingu,

millega hageja tasus kostja eest kogu võla (kd II tl 93).

16. Hageja esitas kostja vastu raha saamisele suunatud nõude. Hageja palub mõista kostjalt

välja põhivõla 57 520 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras

alates 01.07.2018 kuni kohustuse täitmiseni. Nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108

lg 1 alusel, mis näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. Täitmisnõude rahuldamiseks tuleb tuvastada, et (1) poolte vahel on kehtiv

leping või muu võlasuhe, millest tuleneb (2) raha maksmise kohustus, mis on (3) muutunud

sissenõutavaks; (4) kostja on raha maksmise kohustust rikkunud ja (5) see rikkumine ei ole

vabandatav.

17. Hageja tugineb nõude esitamisel asjaolule, et pooled sõlmisid 01.02.2010 kokkuleppe,

milles kostja kinnitas, et sai hageja käest 23.07.2008 laenu 500 000 krooni ja 17.10.2008

450 000 krooni ning seisuga 01.02.2010 on nendest summadest tasutud 50 000 krooni

(21.01.2009). Kokkulepe sisaldab ka järgmist lisainfot: 23.07.2008 saadud 500 000 krooni

laenu intress on 3000 krooni kuus kuni laenu lõpliku tagastamiseni ja laenu tagastamise

lõpptähtaeg on 30.06.2018; 17.10.2008 saadud laenu 450 000 krooni (tänase seisuga jääk

400 000 krooni) ei lisandu intressi tasu; tagastamise tähtaeg oli 17.12.2008; laenusaaja on

teadlik võlgu olevast summast ja teeb kõik, et see laen saaks tagasi makstud esimesel

võimalusel; juhul kui kumbki laenudest ei ole tagasi makstud hiljemalt 30.06.2018 on kostja

nõus sellega, et läheb müüki Xxxx talu xxxx ja selle eest saadavast hinnast makstakse

eelisjärjekorras ära kodulaen xxxx (summas mis selleks ajaks veel tasuda on) ja ülejäänud

summast tasaarveldatakse laenujääk hageja kasuks.

18. Hageja palus 01.04.2019 menetlusdokumendis hagi rahuldada varasema, s.o 30.07.2009

võlatunnistuse alusel. Nimelt esitas kostja 30.07.2009 täiteasjas nr xxxx kohtutäiturile vara

nimekirja, milles märkis, et tal on hageja ees kaks kohustust, 500 000 krooni ja 450 000 krooni.

Kostja märkis hagiavaldusele esitatud vastuses, et vara nimekirja võib tõlgendada võla

tunnistamisena VÕS § 30 tähenduses. Hageja järeldas sellest, et kostja käsitleb varanimekirja

konstitutiivse võlatunnistusena ja soovis seetõttu tugineda nõude alusena varanimekirjale.

19. Kohus leiab, et kohtutäiturile esitatud kohustuste nimekiri ei saa olla hageja nõude alus.

VÕS § 3 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust, kahju õigusvastasest tekitamisest, alusetust

rikastumisest, käsundita asjaajamisest, tasu avalikust lubamisest või muust seadusest tulenevast

alusest. VÕS § 30 lg 1 kohaselt on võlatunnistus leping. VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing

kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad

midagi tegema või tegemata jätma. Kohtutäiturile esitatud varanimekiri ei ole aga hageja ja

kostja vahel sõlmitud kokkulepe. Tegemist on täitemenetluse seadustiku § 60 alusel

kohtutäiturile avaldatud andmetega. Hageja on ka ise hiljem käsitlenud varade ja kohustuste

nimekirja mitte võlatunnistusena, vaid mitteõigusliku kinnitusena (kd II tl 1-5). Seega käsitleb

kohus kostja vastu esitatud raha väljamõistmisele suunatud nõude alusena ülal viidatud

kokkulepet nr 1.

20. Pooled ei vaidle iseenesest selle üle, et nad allkirjastasid viidatud sisuga kokkuleppe ega

selle üle, et kui see kehtib, on see käsitletav võlatunnistusena. Pooled vaidlevad selle üle, kas

kokkulepe kehtib või on see näilikkuse tõttu tühine. Kostja väitel on võlatunnistus toimetu,

kuna see sõlmiti kostja võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ja kostja ei ole hagejalt tegelikult

raha saanud. Seega leiab kostja, et võlatunnistusel ei ole selles märgitud õiguslikke tagajärgi,

kuna tegemist on näiliku tehinguga.

21. Kostja selgituste kohaselt sõlmiti näilik võlatunnistus kostja võlausaldajate huvide

kahjustamiseks. Nimelt mõisteti kostjalt tsiviilasjas nr 2-05-23832 G. E., R. P.ja L. S. kasuks

maakohtu 08.02.2008 otsusega välja 267 715,85 krooni ja ringkonnakohtu 30.12.2008 otsusega

täiendavalt 44 834,18 krooni ning menetluskulud 21 930 krooni. Selleks et välistada hageja kui

ühisvõlgniku vastutust ja vähendada kostja võlausaldajate võimalusi raha kätte saada, tegid

hageja ja kostja järgmised toimingud: 25.04.2008 abieluvara leping (abieluvara režiimi

muutmine lahusvaraks), 04.03.2009 abieluvara lepingu muutmine (xxxx korteri arvamine

hageja lahusvara hulka); 25.04.2008 Xxxx kinnisasja kinkimine hagejale, 30.07.2009

varanimekirjas hageja ees kohustuse märkimine; 01.02.2010 kokkuleppe nr 1 sõlmimine.

Hageja kostja käsitlusega ei nõustunud ja selgitas, et abikaasad kanti xxxx korteri ühiste

omanikena kinnistusraamatusse, kuna nad olid kaks kuud varem abiellunud, kuid tegelikult oli

korteri ostnud hageja enne abielu oma emale; kostja kolis veebruaris 2010 xxxx elama ja tööle

ning alles suvel 2010 sai ta teada tsiviilasjas nr 2-05-23832 tulenevatest kostja kohustustest;

hageja tasus seejärel augustis kostja võla. Samuti märkis hageja, et kuigi viivitusega, on kostja

kokkuleppes nimetatud intressimakseid tasunud.

22. Kohus ei nõustu kostja käsitlusega kokkuleppe näilikkuse kohta. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt on tehing näilik, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu

tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest

pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha

tahavad. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Tühisel tehingul ei ole aga

algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1 esimene lause). Kohus selgitas kostjale, et

kui kostja soovib tugineda tehingu näilikkusele, tuleb tal tuua kohtu ette asjaolud ja tõendid

selle kohta, et poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel ei olnud suunatud võlatunnistuses

märgitud tagajärgede esilekutsumisele (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-87-07 p 17), mh et tehing

tehti kostja poolt viidatud eesmärgil. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid ega tõendeid,

millest kohus võiks järeldada, et kokkulepe nr 1 on näilik.

22.1. Kostja selgitused selle kohta, et kõik eelminetatud abikaasade vahelised abieluvara

puudutavad tehingud tehti hageja ettepanekul eesmärgiga välistada hageja vastutus tsiviilasjas

nr 2-05-23832 kostjalt välja mõistetud summa eest, ei ole kooskõlas asjas esitatud tõendite ja

faktiliste asjaoludega. Vaidlust ei ole selles, et pooled abiellusid 23.12.2005 ega selles, et alates

25.04.2008 kehtib abieluvara suhtes lahusvara režiim. Tsiviilasjas nr 2-05-23832 kostjalt välja

mõistetud hüvitis seondus aga kostja 2003.a, s.o enne abielu täitmata jäänud kohustustega (kd I

tl 36-44). Kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 20 lg 1 kohaselt

vastutas abikaasa oma varalise kohustuse eest oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis

kuuluks talle ühisvara jagamisel. Kehtiva PKS § 33 järgi vastutaks abikaasa teise abikaasa

võetud kohustuse eest üksnes siis, kui kohustus on ühiselt võetud. Kostja ei ole esile toonud

asjaolusid, millest võiks järeldada, et tema enne abielu tekkinud kohustuse eest võiks vastutada

mingis ulatuses ka hageja. Seega ei ole õige ka kostja väide, nagu oleks hageja pidanud tegema

toiminguid enda vastutuse välistamiseks. Tegemist ei olnud hageja kohustusega. Tehingu

sellisele võimalikule eesmärgile on hageja samal põhjusel ka ise vastu vaielnud.

22.2. Tõendamata on kostja väide, nagu oleks kokkulepe nr 1 sõlmitud kostja võlausaldajate

kahjustamiseks. Sellist eesmärki ei saa tuletada asjaolude põhjal, et kostja kohustus hageja ees

on kajastatud ka kohtutäiturile esitati varanimekirjas, et pooled leppisid kokku edaspidi

lahusvara režiimi kohaldamises, et kostja kinkis hagejale Xxxx kinnisasja ega see, et xxxx

korter arvati hageja lahusvara hulka.

22.3. Võlatunnistuse andmise kostja väidetud eesmärgil välistaks küll see, kui hageja tõendaks

oma väite, et ta ei teadnud kostja kohustusest G. E., R. P. ja L. S. ees võlatunnistuse sõlmimise

ajal, s.o 01.02.2010. Hageja ei ole seda tõendanud. Asjaolu, et hageja avas juuni lõpus 2010

kohtutäituri poolt hageja elukohta toodud kostjale suunatud menetlusdokumendid, mis

sisaldasid teavet kostja kohustuste kohta tsiviilasjas nr 2-05-23832 (kd II tl 7-12), ei tõenda, et

ta ei teadnud võlast juba varem. Samuti ei tõenda seda asjaolu, et hageja tasus abielulahutuse

riigilõivu augustis 2010, s.o pärast kostja võlausaldajatega kostja võla tasumises kokkuleppele

jõudmist (kd I tl 76). Samas nähtub hageja poolt 09.09.2009 kostjale saadetud e-kirjast (kd II tl

52), et hageja oli teadlik, et kostja arved on suletud ja tal on seetõttu keeruline ülekandeid teha.

Tallinna kohtutäitur K. P. abi T. K. teate kohaselt algatati kostja suhtes täitemenetlus

07.05.2009 G. E., L. S. ja R. P. avalduste ning kohtuotsuse nr 2-05-23832 alusel (kd II tl 11).

Hageja ei ole esile toonud, et kostja arvelduskontod oleksid temale teadaolevalt olnud suletud

muul põhjusel, kui tsiviilasjas nr 2-05-23832 jõustunud kohtuotsuste täitmiseks võlausaldajate

algatatud täitemenetluse tõttu. Seega oli hageja vähemalt seisuga 09.09.2009 kostja

kohustustest teadlik.

22.4. Samas ei saa iseenesest sellest, et hageja teadis kostja kohustusest, järeldada, et kokkulepe

nr 1 sõlmiti võlausaldajate kahjustamise eesmärgil. Kostja majanduslikud raskused ja nendest

teadlik olemine ei anna alust leida, et poolte tegelik ühine tahe oli sõlmida näilik võlatunnistus,

aga mitte fikseerida kostja muude kohustuste kõrval kostja kohustused ka hageja ees.

22.5. Kostja väited on vastuolulised ega võimalda teha järeldust võlausaldajate kahjustamise

ühise eesmärgi kohta. Kostja tõi esile, et abikaasad leppisid 25.04.2008 kokku, et edaspidi

kehtib nende varasuhete lahususe põhimõte, kuid ei selgitanud, kuidas võib nimetatu kahjustada

kostja võlausaldajaid, kellel on kostja suhtes juba sissenõutavaks muutunud nõue. Pooled

leppisid 04.03.2009 kokku, et varem ühisvarasse kuulunud xxxx kuulub edaspidi hageja

lahusvara hulka, samas on hageja tõendanud, et ta sõlmis nimetatud korteri omandamiseks

võlaõigusliku ostu-müügilepingu 30.03.2005, s.o enne kostjaga abiellumist (kd I tl 69-75) ja

tasus ostuhinna ainuisikuliselt. Korter kanti kinnistusraamatusse abikaasade ühisvarana, kuna

korteri valmimise ja asjaõiguslepingu sõlmimise ajaks olid pooled jõudnud abielluda. Kostja

nendele asjaoludele vastu ei vaielnud. Eeltoodust ei järeldu, et korter jäeti abieluvaralepinguga

hageja ainuomandisse võlausaldajate kahjustamise eesmärgil, kuid mitte selleks, et kajastada

kinnistusraamatus omandit selliselt, nagu abikaasad seda ise lepingu sõlmimise ajal nägid.

Sellist järeldust ei saa teha ka asjaolust, et notari aja abieluvara lepingu sõlmimiseks leppis

kokku just hageja (kd II tl 53). Kostja poolt kohtumenetluses esitatud väide, et tal oleks olnud

abielu ajal omandatud korteri suhtes varalisi õigusi, võivad olla iseenesest õiged, kuid see ei

muuda kohtu eeltoodud järeldust. Hageja ja kostja esile toodud asjaoludest nähtub, et pooled

tegid abieluvaraga tehinguid, millega jaotati vara selliselt, et edaspidi oleks võimalik lähtuda

poolte lahusvarast ja lahuskohustustest. Arvestades abikaasade ühisvarale sissenõude

pööramise regulatsiooni (täitemenetluse seadustik § 14), on abikaasade vara lahutamine pigem

võlausaldajate huvides, kui kahjuks. Hageja on õigesti tähelepanu pööranud ka asjaolule, et

abikaasad ei leppinud kokku kogu abikaasade vara lahutamises või jätmises ühele abikaasale.

Abieluvara leping puudutas vaid tulevikus omandatavat vara ja vara, mille omandamiseks tegi

toimingud enne abiellumist hageja, kuid mis liikus ühisvarasse abielu ajal. Kostja väited

abieluvara puudutavate tehingute tegemise eesmärgi kohta on vastuolulised ka põhjusel, et

kostja enda väitel oli hageja tehingute tegemisel teadlik, et täitemenetluses on iseenesest

võimalik tehinguid tagasi pöörata.

22.6. Vastusena kohtu selgitusele vajaduse kohta tuua selgelt esile võlatunnistuse näilikkusele

viitavad asjaolud ja tõendid selgitas kostja, et kokkuleppes nr 1 märgitud lisainfo on ebaõige ja

ebaloogiline. Kohus sellega ei nõustu. Asjaolu, et Xxxx talu oli kokkuleppe sõlmimise ajaks

juba hagejale ära kingitud (kd I tl 50) ei välista poolte omavahelist kokkulepet, et see

võõrandatakse vajaduse korral kostja kohustuste katteks. Seda, et hageja arusaamise järgi kinkis

kostja kinnisasja hagejale kostja kohustuste täitmise tagamiseks, on selgitanud menetluses ka

hageja. Eksitav on kostja väide, nagu muudaks kokkuleppe ebaloogiliseks see, et pooltel ei

olnud Xxxx AS-s ühist kodulaenu. Kinnistusraamatu andmetel koormas kinnisasja 27.04.2007,

s.o abielu ajal, kuid enne kinnisasja hagejale kinkimist, Xxxx AS kasuks seatud

1 300 000 krooni suurune hüpoteek (kd II tl 23). Asjaolu, et kostjal ka tegelikult oli Xxxx AS

sõlmitud laenuleping kinnitab asjaolu, et hageja on kostja laenulepingust nr xxxx tulenevat

kohustust perioodil 30.11.2009-31.07.2010 kostja eest täitnud (kd II tl 24). Seega koormas

Xxxx kinnisasja hüpoteek, millega seotud kohustus olekski tulnud kinnisasja võõrandamise

korral täita. Seda asjaolu ei muuda hageja 16.10.2008 e-kirjas märgitu, et „Xxxx on kodulaen

jäägiga 1 356 713 krooni (xxxx hüpoteek)“ (kd I tl 164). Nimetatust ei järeldu, nagu oleks

võlatunnistuses märgitud laen olnud hageja kohustus, mitte Xxxx enda kinnisasjale seatud

hüpoteegiga tagatud kohustus, nagu väidab kostja. Kostja väited kokkuleppe ebaloogilisuse

kohta ei ole seega õiged ega võimalda teha järeldusi kokkuleppe näilikkuse kohta.

22.7. Kostja põhjendas kokkuleppe näilikkust ka sellega, et ta ei ole kokkuleppe nr 1 alusel

hagejale intressi tasunud. Kostja esitas tõenditena maksekorraldused ja panga väljavõtted

tõendamaks, et ta tegi perioodil veebruar 2015 kuni september 2018 hagejale 18 ülekannet,

summas 200 eurot, selgitusega „ülekanne“ (kd I tl 167-187), millega täitis väidetavalt

reservlaenulepingust, mitte kokkuleppest nr 1 tulenevaid kohustusi. Kostja leiab seega, et

kokkulepe on näilik, kuna ta ei ole seda täitnud. Kohtu hinnangul ei ole kohustuse

mittetäitmisest võimalik teha järeldust, nagu ei oleks kohustust olemas. Seetõttu ei oma asja

lahendamisel määravat tähtsust ka poolte väited ja tõendid sellega kohta, kas kostja täitis

hagejale 200 euro suuruste ülekannete tegemisel reservlaenulepingust (kd I tl 7-8) või

kokkuleppest nr 1 tulenevaid kohustusi. Küll aga märgib kohus, et kostja ei ole vaidlustanud

hageja väidet selle kohta, et kostja ei ole seadnud kahtluse alla seda, et ta on hageja käest saadud

950 000 kroonist 50 000 krooni tagasi maksnud ja sellega kaudselt laenu saamist kinnitanud.

Seega on vastuoluline ka kostja esitatud väide, et ta ei ole hagejalt 950 000 krooni üldse saanud.

22.8. Kostja väide, nagu ei oleks hageja 10 aasta jooksul kokkuleppe täitmist nõudnud, on aga

arusaamatu, kuna kokkuleppe nr 1 kohaselt tuli kostjal võlad tasuda hiljemalt 30.06.2018.

Hageja pöördus nõudega kohtusse 04.02.2019. Hageja ei pidanud nõudma kohustuse täitmist

enne selle sissenõutavaks muutumist. Ka ainuüksi kohustuse täitmise mittenõudmisest

aegumisperioodi jooksul, ei saa järeldada tehingu näilikkust.

22.9. Võlausaldajate kahjustamise eesmärki ei saa tuletada ka asjaolust, et hageja sõlmis kostja

võlausaldajatega kompromisslepingu, millega kohustus ise tasuma G. E. 85 000 krooni, R. P.

45 000 krooni ja L. S. 45 000 krooni (kd I tl 195). Sellega hageja soodustas, mitte ei kahjustanud

kostja võlausaldajaid.

22.10. Eeltoodust tulenevalt ei võimalda kostja esile toodud asjaolud eraldi võetuna ega

kogumis järeldada, et poolte ühine tahe kokkuleppe nr 1 sõlmimisel oli suunatud näiliku tehingu

tegemisele, s.o võlausaldajate kahjustamisele ja hageja vastutuse välistamisele, aga mitte kostja

kohustuste olemasolu kinnitamisele. Seega on võlatunnistus kehtiv ja täidetud on VÕS § 108

lg 1 nõude esitamise esimene eeldus.

23. Pooled vaidlevad selle üle, kas kokkuleppe nr 1 näol on tegemist konstitutiivse või

deklaratiivse võlatunnistusega. Hageja hinnangul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega,

millega sooviti olemasolevat võlga tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu

võlakohustus. Sellise toimega võlatunnistuse sätestab võlaõigusseadus (VÕS) § 30 lg 1, mille

kohaselt on võlatunnistus selline leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et

lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu.

24. Kohus selgitab, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui

sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega,

millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust

vaidlustavaid vastuväiteid. Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes

kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle

sissenõudmist. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse

võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev

kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Seda, kas pooled leppisid

kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled

soovisid sõlmida, selgitab kohus välja võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades

mh VÕS § 29 sätestatud tõlgendamise reegleid (Riigikohtu 02.05.2018 otsus nr 2-13-34922

p 12.2). Abstraktse võlatunnistuse puhul peavad pooled olema väljendanud selget tahet sellise

võlatunnistuse sõlmimiseks (vt nt Riigikohtu 17.01.2012 otsus nr 3-2-1-146-11 p 10 ja

23.02.2016 otsus nr 3-2-1-147-15 p 13). Hageja saab seega rajada oma nõude konstitutiivse

võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes kohustuse tunnistamisele, kui võlatunnistus sisaldab poolte

kokkulepet (tahteavaldust) iseseisva kohustuse loomise kohta.

24.1. Kohtu hinnangul ei ole hageja hoolimata kohtu antud selgitustest tõendanud poolte tahet

luua olemasoleva kohustuse kõrvale iseseisev kohustus ega lükanud ümber eeldust, et tegemist

on deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus nõustub seega kostjaga, et tegemist on deklaratiivse

võlatunnistusega.

24.2. Võlatunnistuses ei ole väljendatud selget tahet luua hagejale iseseisev nõudealus ja sellist

järeldust ei ole võimalik teha ka võlatunnistuse sisu tõlgendamisel hageja esile toodud

asjaolusid arvestades. Sellest, et kostja märkis juba enne kokkuleppe nr 1 sõlmimist, s.o

30.07.2009 kohtutäiturile koostatud varade ja kohustuste nimekirja (kd I tl 6 pöördel)

kohustusena samad kohustused hageja ees (400 000 krooni ja 500 000 krooni), ei saa järeldada,

et hiljem koostatud võlatunnistuse koostamisel sooviti luua olemasoleva kohustuse kõrvale

iseseisev kohustus. Seda järeldust ei muuta asjaolu, kas hageja teadis vara nimekirja

koostamisest või mitte. Hageja esile toodud asjaoludest võib järeldada üksnes seda, et kostja on

ka varem kolmandatele isikutele kinnitanud kohustuse olemasolu hageja ees.

24.3. Hageja väited võlatunnistuse olemuse kohta on ka vastuoluliselt. Ühest küljest leiab

hageja, et võlatunnistus on konstitutiivne, kuna see ei viita alussuhtele, teisalt leiab hageja, et

võlatunnistus sõlmiti algse kohustuse maksmapaneku tagamiseks. Samas ei ole õige ka hageja

väide, nagu ei viitaks võlatunnistus alussuhtele. Võlatunnistusest nähtub, et kostja sai hagejalt

laenu 23.07.2008 500 000 krooni ja 17.10.2008 450 000 krooni. Kokkuleppe tekstis viidatakse

kostjale korduvalt kui laenusaajale. Sellega on võlatunnistuse aluseks olev kohustus, mille

olemasolu kostja tunnistas, piisavalt määratletud.

24.4. Abstraktse võlatunnistuse sõlmimise selgele tahtele ei viita ka hageja selgitused selle

kohta, et hageja tahtis kindlust, et kostja täidab hagejale oma täitmata kohustused ja et pooled

leppisid kokku kohustuste täitmise lõpptähtajas. Asjaolu, et hageja soovis võla tagastamiseks

kindlust ei tõenda poolte ühist tahet luua abstraktne kohustus. Seevastu viitavad hageja esile

toodud asjaolud, sh võlanimekirjas kohustuse märkimine, hageja enda kinnitus, et kostjal oli

hageja ees mitmeid kohustusi ja võlatunnistuses märgitud laenude väljastamine kahel

kuupäeval, selgelt sellele, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Selle järeldusega on

kooskõlas ka hageja väidetud võlatunnistuse sõlmimise eesmärk, s.o et lihtsustada kohustuse

täitmist. Võlatunnistuse konstitutiivsust ei saa tuletada sellest, et pärast selle allkirjastamist

kolis kostja Soome ega sellest, et kokkuleppega fikseeriti kohustused ja ühtlustati tagastamise

tähtaega või see, et need tähtajad ei ole samad, mis hageja ja kostja ning Nordea panga vahel

sõlmitud laenulepingus. Hageja on võlatunnistuse konstitutiivsust põhjendanud enda poolt

kostja käitumisele hiljem antud hinnanguga, kuid ei ole esile toonud asjaolusid, millest kohus

võiks järeldada, et pooltel oli kokkuleppe sõlmimise ajal ühine tahe ja eesmärk sõlmida

konstitutiivne võlatunnistus. Kostja on sellise ühise tahte olemasolu ka selgelt eitanud.

Kokkuleppega nr 1 kostja seega üksnes kinnitas olemasolevat võlga ja pooled fikseerisid

kirjalikult selle tagastamise tingimused.

25. Kohus selgitab, et deklaratiivse võlatunnistuse eesmärk ei ole luua uut kohustust, vaid

üksnes kinnitada olemasolevat kohustust. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisel on kaks

peamist tagajärge. Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on

tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla

sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest

vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega

tunnistatud võlga või et see on lõppenud. Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks

tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse

võla sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 24.03.2017 otsus nr 3-2-1-103-16, p 20). Võla olemasolu

kinnitamine deklaratiivse võlatunnistusega jätab võlgnikule võimaluse esitada võlale

vastuväiteid, tuginedes nendele asjaoludele, mille olemasolust võlgnik võlatunnistuse andmisel

ei teadnud ega pidanudki teadma. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub

esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna (vt Riigikohtu otsus

nr 3-2-1-21-06 p 15). VÕS § 396 lg-st 1 tulenevalt on laenu tagasimaksmine laenusaaja

põhikohustus.

26. Kohus selgitas pooltele, et deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei

pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub

kostjal. Kohus pööras kostja tähelepanu ka asjaolule, et deklaratiivsele võlatunnistusele

tugineva nõude rahuldamata jätmiseks ei piisa üldjuhul võla puudumise põhistamisest (TsMS

§ 235) ja kostjal tuleb oma vastuväiteid tõendada (vt nt Riigikohtu 02.05.2018 otsus nr 2-13-

34922 p 13.2). Kohus leiab, et kostja ei ole võla puudumist tõendanud.

26.1. Kostja vaidles hagile vastu põhjendusega, et tema ei ole laenu saanud ja hageja ei ole

laenu andmist tõendanud. Kohus on juba selgitanud, et kuna hageja nõue tugineb

võlatunnistusele, ei peagi hageja esitama võla tekkimise asjaolusid. Samuti ei pea hageja neid

tõendama. Hageja tõi siiski esile, et 500 000 krooni sai kostja hagejalt seoses Xxxx varem

võetud laenu tagasi maksmiseks võetud uue laenuga ja 450 000 krooni sai kostja tema

äriühingule kuulunud kolme sõiduki välja ostmiseks. Kuna hageja nõue tugineb aga

võlatunnistusele, ei pea kohus neid asjaolusid tuvastama. Seetõttu jäävad tähelepanuta ka võla

tekkimise asjaoludele kostja esitatud vastuväited, kuna need ei mõjuta käesoleva asja

lahendusst. Kohus märgib, et kostja vastuväited selle kohta, et hageja ei ole laenu andmist

tõendanud, on vastuolus võlatunnistuse olemusega.

26.2. Kohus leiab, et kostjal ei ole tulenevalt deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikest

tagajärgedest võimalik tugineda sellele, et ta ei ole raha saanud. Üldjuhul eeldatakse, et võlgnik

on loobunud kohustuse täitmisest keeldumist võimaldavatest vastuväidetest, mida võlgnik

võlatunnistuse andmise ajal teadis või pidi teadma (vt Riigikohtu 24.03.2017 otsus nr 3-2-1-

103-16 p 24). Kohus nõustub hagejaga, et kostja on võlatunnistuse sõlmisega loobunud

vähemalt nende vastuväidete esitamisest, mis puudutavad asjaolusid, mille esinemist ta on

võlatunnistuses selgelt kinnitanud, sh laenude saamine, nende suurus ja intressi maksmise

kohustus. Kui kostja ei oleks hagejalt raha saanud, oleks see asjaolu talle raha saamise kohta

kinnituse andmisel teada olnud. Võlatunnistuse andmine kaotaks oma sisu ja mõtte, kui võlgnik

saaks hiljem kohustuse täitmisele vastu vaielda tuginedes selliste asjaolude puudumisele, mille

esinemist ta on võlatunnistuses sõnaselgelt kinnitanud.

26.3. Kostja oleks saanud hageja nõudele seega vastu vaielda tõendades, et kohustus on täidetud

või et kohustuse tunnustamine põhines asjaoludel, mille olemasolust kostja võlatunnistuse

andmisel ei teadnud ega pidanudki teadma. Kostja ei ole sellised asjaolusid esile toonud ega ka

tõendanud. Ka muid võla või kõrvalkohustuste suurust mõjutavaid asjaolusid ei ole kostja esile

toonud. Eeltoodust tuleneb, et kostjal on hageja ees kokkuleppest nr 1 tulenev raha maksmise

kohustus kokku summas 57 520,48 eurot (500 000 krooni + 400 000 krooni).

27. VÕS § 82 lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb

kohustus täita sellel tähtpäeval. Kokkuleppe nr 1 kohaselt tuli võlg tasuda hiljemalt 30.06.2018.

VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist

kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.

Kohustus muutus seega sissenõutavaks 01.07.2018. Kostja ei ole oma kohustust täitnud, samuti

ei ole kostja esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et kohustuse rikkumine oleks

vabandatav. Raha maksmisele suunatud kohustuse rikkumine ei ole reeglina vabandatav. Kohus

rahuldab seega hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 57 520,48 eurot.

28. VÕS § 113 lg 1 kohaselt, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või

lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär oli 0,0%. Kuna

kohustuse täitmise aeg oli võlatunnistuses kindlaks määratud, on hagejal õigus viivisele alates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest, s.o 01.07.2018.

29. Hageja palus kohtul kooskõlas TsMS § 376 mõista kostjalt hageja kasuks välja hagi

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ja viivise protsendina põhinõudest kuni

kohustuse täitmiseni. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis perioodi eest

01.07.2018 – 04.02.2019 on 2760,98 eurot (57 520,48×(365÷8%)×219). Samuti tuleb kostjalt

välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamise päevale

järgnevast päevast kuni kohustuse täitmiseni.

30. Kohus ei käsitle käesolevas otsuses asjaolusid ja tõendeid, mis arvestades võlatunnistuse

alusel esitatud nõude tõendamiskoormist, asja lahendamisel tähtsust ei oma. Kohus jätab

vastavad tõendid arvestamata (TsMS § 238 lg 1 ja 5). Kohus keeldus samal põhjusel 22.09.2020

TsMS § 238 lg 1 ja lg 3 p 4 ning § 237 lg 1 ja § 331 lg 1 alusel kostja poolt 07.03.2020 esitatud

tõendite vastuvõtmisest. Kohus leidis, et tõendid on esitatud hilinemisega, samuti ei selgitanud

kostja millist asjas tähtsust omavat faktilist asjaolu kostja tõendada soovis. Kostja esitas

28.09.2020 vastuväite kohtu tegevusele. Kohus leiab, et vastuväites esile toodud asjaolud ei

anna alust jõuda 22.09.2020 kirjas toodust erinevatele järeldustele ja jätab selle rahuldamata.

31. Kohus jätab 04.12.2019 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu TsMS § 445 lg 2 alusel

jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna. Hageja ei ole taotlenud abinõu tühistamist.

Menetluskulude kindlaksmääramine

32. Tsiviilasja menetluskulud jäävad seoses hagi rahuldamisega TsMS § 162 lg 1 alusel kostja

kanda. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus hindab

menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust kaalutlusotsuse alusel,

arvestades mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega.

33. Hageja palus määrata menetluskulude rahaliseks suuruseks 8596,39 eurot, sh riigilõiv

1150 eurot ja õigusabikulud 7446,39 eurot. Hagejale osutas käesolevas tsiviilasjas õigusabi

kokku 47 tundi ja 44 minutit vandeadvokaat tunnihinnaga 130 eurot (lisandub käibemaks).

34. Kohus leiab, et hageja taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks on

põhjendatud osaliselt. Hageja lepingulise esindaja tunnihind on, arvestades esindaja

kvalifikatsiooni ja vaidluse asjaolusid, mõistlik. Õigusabi osutamisele kulunud aeg ei ole aga

taotletud mahus põhjendatud.

35. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus esindajal asja materjali läbitöötamisele,

analüüsile ja hagiavaldusele koostamisele, sh kliendiga suhtlemisele ja kohtumistele kokku

6 tundi ja 42 minutit. Kohus leiab, et põhjendatud aeg nimetatud toimingutele on kokku 5 tundi.

Muuhulgas ei olnud menetluse seisukohast vajalik tund aega kliendiga kohtumine pärast

hagiavalduse esitamist, kuid enne kostja vastuse saabumist. Selle kulu väljamõistmine kostjalt

ei ole põhjendatud.

36. Esindajal kulus kostja vastuse läbitöötamisele ja sellele vastuse koostamisele kokku 6 tundi

ja 20 minutit, millest suur osa on kulunud ka telefonivestlusele ja kirjavahetusele kliendiga.

Arvestades kostja vastuse mahtu ja selle sisu, samuti hageja vastuse mahtu, on põhjendatud

ajakulu 5 tundi.

37. Ajakulu seoses hagi tagamise taotluse koostamise ja selle lahendamisega on põhjendatud

kokku 2 tunni ulatuses. Põhjendatud ei ole teiselt menetlusosaliselt välja mõista kulu, mis

seondub hagi tagamise taotluse parandamisega. Samuti ei ole kostjalt põhjendatud välja mõista

kulu, mille kandmine ei ole tsiviilasja toimikust jälgitav (kirjavahetus kohtutäituri ja

kinnistusosakonnaga).

38. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus esindajal kohtu 17.04.2020 kirja läbitöötamisele

ja sellele vastuse koostamisele kokku 8 tundi ja 14 minutit, sh materjalide läbitöötamine ja

analüüs ning nõupidamised kliendiga. Kohus leiab, et põhjendatud on kohtu kirja läbitöötamise

ja vastuse koostamise ajakulu kokku 6 tundi, arvestades kohtu kirjas antud juhiseid ning hageja

vastuse ja selle lisade sisu ja mahtu.

39. Põhjendatud ei ole ajakulu kostja 27.04.2020 taotlusega tutvumisele. Kohus ei küsinud

taotluse lahendamiseks hagejalt seisukohta.

40. Kostja 15.05.2020 seisukohaga tutvumise ja sellele vastuse koostamise ajakulu (kokku

7 tundi ja 8 minutit) on arvestades kummagi poole esitatud seisukohtade ja tõendite mahtu

põhjendatud 4 tunni ulatuses. Kohus arvestab seejuures ka asjaolu, et hageja 25.05.2019

seisukohas esitatud hageja vande all ülekuulamise taotlus jäi rahuldamata.

41. Ajakulu kostja 25.05.2020 seisukohaga tutvumisele on põhjendatud 10 minuti ulatuses.

Ajakulu seoses maakohtu 02.06.2020 kirjaga tutvumisele on samuti põhjendatud 10 minuti

ulatuses. 22.06.2020 otsuse kuulutamise ajast ja viimaste seisukohtade esitamise võimalusest

teavitamise aja kirjaga tutvumine on põhjendatud 4 minuti ulatuses. Viimati nimetatud

toimingud ei nõudnud esindajalt juriidilisi eriteadmisi või analüüsi ega saanud seega olla

ajamahukad.

42. Hageja 03.07.2020 viimaste seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamisega

seotud ajakulu on arvestades menetluse staadiumit ja menetlusdokumendi sisu ja mahtu

põhjendatud 1 tunni ja 30 minuti ulatuses. Kostja 03.07.2020 menetlusdokumendiga tutvumise

ja sellele seisukoha koostamise ajakulu on arvestades dokumendi sisu põhjendatud kokku

20 minuti ulatuses. Menetluskulud, mis seonduvad kohtu 14.09.2020 ja 22.09.2020 kirja

läbitöötamisega on põhjendatud kokku 15 minuti ulatuses. Nimetatud kirjadega teatas kohus

kohtu koosseisu vahetumisest, otsuse aja kuulutamisest ja kostja hilinenud tõendite mitte vastu

võtmisest. Nimetatu ei nõudnud hageja esindajalt juriidilist analüüsi või sisuliste toimingute

tegemist. Kuna hageja oli menetluskulude nimekirja koostanud juba 03.07.2020

menetlusdokumendi esitamisel, ei kaasnenud tervikliku menetluskulude nimekirja esitamisega

olulist täiendavat ajakulu. Kohus loeb hageja esindaja toimingu põhjendatuks 15 minuti

ulatuses.

43. Kohus selgitab, et põhjendatud ei ole teiselt menetlusosaliselt täies ulatuses välja mõista

kulu, mis seondub esindaja ja kliendi omavahelise suhtlusega (vt Riigikohtu 04.03.2020 määrus

nr 2-17-12857 p 20). Kohus võttis seetõttu esindaja ja kliendi vahelist suhtlust menetluskulude

põhjendatuse hindamisel arvesse osas, milles see oli vajalik arvestades menetluse seisu ja kohtu

antud korraldusi menetlustoimingute tegemiseks. Samuti ei ole põhjendatud kostjalt välja

mõista menetluskulusid, mis seonduvad esindaja telefonikõnede ja e-kirjadega kohtule, mis ei

ole seostatavad konkreetse menetlustoimingu ja kohtu antud korralduste täitmisega. Menetluse

seisukohast

ei

ole

põhjendatud

kostjalt

välja

mõista

kulu,

mis

seondub

kompromissläbirääkimistega, sh kompromissläbirääkimistega kohtu vahendusel. See ei oleks

kooskõlas kompromissi heas usus pidamise põhimõtetega.

44. Eeltoodust tulenevalt oli hageja vajalik ajakulu maakohtu menetluses kokku 24 tundi ja

20 minutit (5 tundi + 5 tundi + 2 tundi + 6 tundi + 4 tundi + 1 tund 30 minutit + 20 minutit +

15 minutit + 15 minutit). Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda on hageja

põhjendatud õigusabikulu kokku 3796 eurot (130×24 tundi ja 20 minutit + 20%).

45. Hageja tasus menetluses riigilõivu hagi esitamisel 1100 eurot ja hagi tagamise avalduselt

50 eurot. Riigilõiv on menetluskulu (kohtukulu TsMS § 138 lg 2), mis tuleb kostjalt hageja

kasuks tulenevalt menetluskulude jaotusest välja mõista. Hageja põhjendatud menetluskulud

on seega kokku 4946 eurot (3796+1150). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kairi Piirisild

kohtunik