2-19-19684/20 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.10.2020 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-19684

Tsiviilasi

L. B. hagi Tallinn RE OÜ vastu alusetult saadu

tagastamise nõudes

Tsiviilasja hind

5 409,90 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja L. B. (isikukood xxx), lepinguline esindaja M.

Š.

Kostja Tallinn RE OÜ (registrikood 11709078),

lepinguline esindaja T. L.

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 01.06.2020, edasi poolte nõusolekul

kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada.

2. Välja mõista Tallinn RE OÜ-lt L. B. kasuks alusetult saadu 5000 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivis 9,90 eurot, kokku 5009,90 eurot.

3. Välja mõista ka Tallinn RE OÜ-lt L. B. kasuks põhinõudelt (5000 eurot) viivis

võlaõigusseaduses (VÕS) § 113 sätestatud määras alates 17.12.2019 kuni

põhinõude täitmiseni.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta menetluskulud kostja Tallinn RE OÜ kanda.

5. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrusega pärast käesoleva

kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p 2

ja lg 2) alusel.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Hageja esitatud asjaoludel sõlmisid pooled broneerimis/käsirahalepingu, mille kohaselt

kohustusid pooled sõlmima hiljemalt 30.11.2019 kinnisasja müügilepingu. Hageja andis

nimetatud lepingu alusel kostjale 5000 eurot. Pooled müügilepingut ei sõlminud, kuna

hagejale ei antud laenu. Laenu mitteandmise üheks põhjuseks oli mh asjaolu, et kinnisasi ei

ole ehitatud projekti järgi. Kinnisasja müügileping jäi sõlmimata kostja süü tõttu, kuna

lepingu ese ei vastanud kokkulepitud tingimustele ning vähemalt keskmisele kvaliteedile.

Hageja hinnangul on poolte vahel sõlmitud lepingu näol tegemist kinnisasja müügilepingu

eellepinguga. Hageja sai 29.11.2019 teada, et poolte vahel sõlmitud leping on tühine ning

palub tagastada 5000 eurot tühise lepingu alusel. Isegi eellepingu kehtivuse juhul ei oleks

võimalik sõlmida müügilepingut eellepingu tingimuste kohaselt. Hageja ei ole rikkunud

eellepingust tulenevaid kohustusi, mistõttu puudub alus kahju hüvitamiseks kohustuse

rikkumise eest.

2. Hageja palub kostjalt välja mõista alusetult saadu 5000 eurot. Samuti palub hageja

kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 9,90 eurot ja alates hagi esitamisest kuni

nõude kohase täitmiseni välja mõista põhinõudelt viivis 0,022% . Menetluskulud palub hageja

jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

3. Kostja palub jätta hagiavaldus rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja

hinnangul

sõlmisid

pooled

13.07.2019

broneerimislepingu.

Broneerimislepinguga

kokkulepitud tasu (5000 eurot) hõlmas lisaks tasule, mis nähti kostjale ette selle eest, et ta ei

müüks kinnistut kolmandatele isikutele ka tasu, mis kostja sai selle eest, et hageja sai lepingu

kehtivuse ajaperioodi jooksul kinnistut ja elamut vallata ja kasutada. Seega oli lepingu näol

tegemist lisaks broneerimislepingule ka kinnistu kasutamislepinguga ning poolte vahel

kokkulepitud lepingutasu hõlmas nii tasu broneerimise kui ka kinnistu kasutamise eest.

Hagejal oli võimalus kinnistut ja sellel asuvat elamut vallata ja kasutada alates 16.07.2019

kuni 16.12.2019 ehk kokku viis kuud. Kostjal oli kinnistu suhtes sõlmitud laenuleping,

millega

kaasnes

kostjale

ka

igakuine

intressikulu.

Juhul

kui

kostja

ei

oleks

broneerimislepingut sõlminud ning võtnud endale kohustust kinnistut mitte müüa

kolmandatele isikutele, oleks kostjal olnud võimalus kinnistu müüa juba oluliselt varem,

misläbi

ei

oleks

kostjale

tekkinud

täiendavat

intressikulu.

Kostja

nõustub,

et

broneerimislepingus sätestatud poolte kohustus sõlmida kinnistu notariaalne müügileping

hiljemalt 30.11.2019 (ehk lepingu punkt 2.2) on TsÜS § 83 lõikest 1 tulenevalt tühine. Ilma

poolte kohustuseta sõlmida notariaalne müügileping, on broneerimisleping kehtiv.

4. Tasaarvestuse aluseks on hagejal broneerimislepingu kehtivuse perioodi ajal tasutud

intressikulu ning hinnavahe broneerimislepingus kokkulepitud müügihinna ning tegeliku

müügihinna vahel. Laenulepingu punkti 1.3.1 kohaselt on laenuintress 9% aastas laenu

põhiosa jäägilt. Kostja pidi perioodil 16.07.2019 kuni 16.12.2019 tasuma täiendavat

intressikulu 5 x 1087,5 eurot ehk 5437,5 eurot. Lisaks oli kinnistu turuhind vahepeal

langenud, mistõttu tuli kostjal müüa 30.12.2019 kinnistu varasemast turuhinnast (163 000

eurot) 3000 euro võrra soodsamalt. Broneerimislepingu sõlmimiseta oleks kostjal olnud

võimalus müüa maja juba ka varem eelduslikult hageja ja kosja vahel kokkulepitud hinnaga

(163 000 eurot). Hageja on kostjale tekitatud täiendavalt kahju kokku 5437,5 + 3000 =

8437,50 euro ulatuses.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

5. Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostja tasaarvestuse

avaldus rahuldamisele ei kuulu.

6. Hageja on esitanud kostja vastu nõude 5000 euro tagastamiseks. Kohtu hinnangul on

hageja nõue kvalifitseeritav alusetu rikastumise nõudena võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028

alusel. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui

kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohus on

selgitanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai

temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1

kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või

kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab

olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline

kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt RKTKo nr 3-2-1-131-15, p 14).

7. Kohus tuvastab, et pooled sõlmisid 13.07.2019 lepingu, mis on pealkirjastatud

broneerimisleping/käsirahaleping (tl 4-6). Lepingu p 1.3 kohaselt kohustus hageja tasuma

5000

eurot

kostja

arveldusarvele

ühe

pangapäeva

jooksul.

Kohtule

esitatud

maksekorraldusega on tõendatud, et hageja tasus kostjale 13.07.2019 5000 eurot (tl 7).

8. Käesoleva vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe.

Seega tuleb kindlaks teha, kas poolte vahel sõlmitud lepingu näol on tegemist kinnisasja

müügi eellepinguga (mis peab olema notariaalne) või broneerimislepinguga. Eelleping on

kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud

tingimustel (VÕS § 33 lg 1). Müügi eellepinguga võetakse kohustus sõlmida müügileping,

müügilepinguga võtab müüja kohustuse asi üle anda ja teha võimalikuks omandi üleminek

ostjale ehk teha käsutustehing (sõlmida asjaõigusleping). VÕS § 33 lg 2 kohaselt, kui seaduse

kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis.

Riigikohus on märkinud, et kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab

asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud. Samasugune vorminõue

kehtib seega ka kinnisasja müügi eellepingu osas. Selle vorminõude järgimata jätmisel on

tehing tsiviilseadustiku üldosa seadustiku (TsÜS) § 83 lg 1 järgi tühine (RKTKo nr 2-16-

8456, p 11).

9. Broneerimislepingut kui lepinguliiki ei ole võlaõigusseaduses eraldiseisva lepinguliigina

reguleeritud.

Samas

on

sellise

kokkuleppe

sõlmimine

põhimõtteliselt

võimalik.

Õiguskirjanduse kohaselt on broneerimislepingu iseloomulikuks tunnuseks kokkulepe

kohustuses mingit tegu mitte teha – kas mitte võõrandama, mitte kasutusse andma jms (vt

P.Varul jt. Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, komm § 33, p 4.5, lk

187). Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja

omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus

võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja

kohustus jätta teatud ajaperioodi vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu

võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus

kohustuslikku vorminõuet ette ei näe. Kinnisasja müügilepingu eellepingu tühisus ei pruugi

kaasa tuua kogu lepingu tühisust, kuid siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele

suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkuleppe, s.o broneerimise

tühisuse. Sellest seisukohast järeldub, et kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu

eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise

tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata

(RKTKo nr 3-2-1-70-07, p 14-15). Riigikohus on ka märkinud, et erandina saab nn

broneerimisleping kõne alla tulla, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö

broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele

isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja

omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu

suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on

lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et

tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga

olema notariaalselt tõestatud. (vt RKTKo nr 3-2-1-32-06, p 16).

10. Seega sõltuvad pooltevahelised õigused ja kohustused poolte vahel sõlmitud lepingu

tõlgendamisest. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte

ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud

tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks

lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu

sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust

selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus

poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud

asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist

(VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud

asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos

teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest

ja eesmärgist (vt RKTKo nr 3-2-1-112-15, p 15).

11. Hinnates kõnealust lepingut, leiab kohus, et pooled sõlmisid kinnistu müügilepingu

eellepingu (mis on vormipuuduse tõttu tühine). Lepingu p-ist 1.1 nähtub, et leping sõlmitakse

kinnisasja xxx notariaalse müügilepingu sõlmimise tõestamiseks ning samuti selle täitmise

kindlustamiseks. Lepingu p 2.2 kohaselt kohustusid pooled sõlmima kinnisasja notariaalse

müügilepingu hiljemalt 30.11.2019 (lepingu p 2.2). Seega on pooled lepingus kokku leppinud

nii lepingu esemes kui ka ajas, millal pooled kohustuvad sõlmima kinnisasja notariaalse

müügilepingu. Lepingus on nii müüja kui ka ostjapoolsed kinnitused notariaalse võlaõigusliku

müügilepingu sõlmimisega kantavate kulude kandmise osas. Samuti on pooled kokku

leppinud asjaõiguslepingu sõlmimisega seonduvas. Leping sisaldab ka müügilepingu

sõlmimiseks olulist tingimust, milleks on müügieseme hind 163 000 eurot (lepingu p 1.2).

Samuti on kirjas, et hagejale on teada lepingu esemeks oleva kinnisasja seisukord ning hageja

soov kinnisasi osta lepingus toodud tingimustel. Lepingu p 1.3 kohaselt ei arvestata käsiraha

müügihinna hulka, kui käsiraha andja tasub kogu ostuhinna lennuga. Kogu ostuhinna laenuga

tasumisel tagastab käsiraha saaja käsiraha andjale asjaõiguslepingu tegemise päeval.

Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et kõik nimetatud summaga seotud kohustused

puudutavad müügilepingu sõlmimist. Kohtu hinnangul oli 5000 eurot mitte broneerimise eest

vaid ettemaks soetatava kinnisasja eest. Samuti nõustub kohus hageja seisukohaga, et

tegemist ei ole mõistliku summaga broneerimise eest.

12. Kohtu veendumust kinnitab asjaolu, et pooled leppisid samas lepingus kokku ka selles,

milline kinnisasi müüakse ja millise aja jooksul tuleb sõlmida kinnisasja võlaõiguslik ja

asjaõiguslik leping ning ka kõik lepingu tagajärjed seoti kinnisasja suhtes müügilepingu

toimumisega. Seega oli lepingus kokku lepitud kinnisasja võõrandamise ja omandamise

kohustus. Samuti leppisid pooled kokku selles, kummale poole jääb hageja poolt tasutud 5000

eurot lepingu sõlmimata jäämise korral (lepingu p-id 5.1 ja 5.2). Kohus ei nõustu kostja

seiskohaga, et tegemist on oma olemuselt broneerimislepingu ja kinnisasja kasutusse andmise

lepinguga. Mõlemad pooled on tõepoolest kinnitanud, et kinnisasja valdus ja võtmed anti üle

hagejale. Kõnealusest lepingust aga ei nähtu võtmete ega valdus üleandmise kohustus. Kostja

ei ole ka tõendanud, et pooled leppisid kokku selles, et hageja tasub kostjale valduse

kasutamise eest 5000 eurot. Asjaolu, et hagejale anti võtmed üle, ei muuda asjaolu, et

tegemist on müügilepingu eellepinguga.

13. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et leping ei ole osadeks jagatav ja pooled sõlmisid

kinnisasja müügilepingu eellepingu, mis on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Seega

on tegemist tühise lepinguga ning kohus rahuldab hageja nõude tasutud 5000 euro

tagasinõudmiseks alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028 lg 1).

14. Hageja viivisenõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 alusel. VÕS § 113 lg 1

kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kooskõlas VÕS § 94 lg 1, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele

või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 113 lg 2

kohaselt, muu hulgas alusetu rikastumise väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt

rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha

sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. TsMS § 367 kohaselt võib

viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi

esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana,

vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

15. Hageja nõuab kostjalt viivist kooskõlas VÕS § 113 lg-2 alates 07.12.2019 kuni

16.12.2019 ning edasi hagi esitamisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on tõendanud, et esitas

kostjale 29.11.2019 e-kirja, milles teatas tehingu tühisusest ja palus 5000 eurot tagastada (tl

8). Tulenevalt asjaolust, et kohus rahuldas põhinõude, on põhjendatud ka viivisenõue. Kostja

ei ole viivise perioodile ega summale sisulisi vastuväiteid esitanud. Kohus rahuldab hageja

viivisenõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 9,90 ja

viivise põhinõudelt (5000) eurot võlaõigusseaduses (VÕS) § 113 sätestatud määras alates

17.12.2019, kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.

16. Kohus käsitleb kostja tasaarvestusavaldust. Kostja palub hageja nõudega tasaarvestada

kostja intressikulu nõue ning tegeliku müügihinna vahe. Kui kaks isikut (tasaarvestuse

pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise

kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega

tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda

tema kohustuse täitmist (VÕS § 197 lg 1). Tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele

poolele (VÕS § 198). Avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (RKTKo 3-2-1-30-16, p

12). Teistsuguse kokkuleppe puudumisel lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse

poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada (VÕS § 197 lg 2 ls 1).

17. Kohus on seisukohal, et kostja nõue hageja vastu tuleb kvalifitseerida VÕS § 15 lg 1 järgi,

mille kohaselt kui üks lepingupool oli kohustunud lepingu ettevalmistamiseks või teise

lepingupoole teavitamiseks lepingu ettevalmistamisega seotud asjaoludest ja leping on

vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, tuleb teisele lepingupoolele hüvitada kahju, mis

tekkis seetõttu, et teine lepingupool uskus, et leping on kehtiv. Samuti on Riigikohus

märkinud, et kui kinnisasja müügilepingu eelleping on tühine, võib kõne alla tulla kahju

hüvitamine VÕS § 15 alusel. Kui lepingupool oli kohustunud lepingu ettevalmistamiseks või

teise lepingupoole teavitamiseks lepingu ettevalmistamisega seotud asjaoludest ja leping on

vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, tuleb VÕS § 15 lg 1 järgi teisele lepingupoolele

hüvitada kahju, mis tekkis seetõttu, et teine lepingupool uskus, et leping on kehtiv (vt

RKTKO nr 3-2-1-70-07, p 12). Seega kohaldatakse nimetatud sätet ka eellepingu tühisuse

korral.

18. VÕS § 15 lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumise korral tuleb kahjustatud isik asetada

olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta poleks uskunud vorminõude tõttu tühise lepingu

kehtivust, ja kõrvutada seda kahjustatud isiku tegeliku varalise olukorraga. Seega saab

hüvitada kahju, mis kahjustatud isikul tekkis lepingu kehtivusele tuginemisest. Riigikohus on

leidnud, et VÕS § 15 lg-s 1 sätestatud vastutuse eesmärgiks on hüvitada eelkõige

usalduskahju, s.o lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud

kulutused. Nimetatud kahjuks saab pidada kulude kandmist laenuintresside maksmise tõttu

seoses pangalaenu võtmisega tulevase lepinguobjekti ostmiseks (RKTKo nr 3-2-1-89-06, p

16). Käesoleval juhul on kostja esitanud kahjunõude, mille kohaselt on kostja kandnud

intressikulu. Kohtule esitatud laenulepinguga on tõendatud, et kostja võttis 09.02.2016 laenu

kinnisasja Jaanilille tee 4, Tallinn ostmiseks (tl 31-33). Kostja kohustus laenusumma

tagastama hiljemalt 31.01.2019. Lepingu kohaselt tuli intress tasuda ühekordse maksena

hiljemalt 31.01.2019 (laenulepingu nr 01/2016 p 1.3.2). Pooled sõlmisid lepingu 13.07.2019.

Kostja ei ole tõendanud, et kandis perioodil 11.07.2019 kuni 30.12.2019 intressikulusid.

19. Kostja nõue tulu hüvitamiseks, mida ta oleks saanud, kui kinnistu müügileping oleks

sõlmitud suvel, ei ole põhjendatud. Nimetatud hinnavahe ei ole kooskõlas kohustuste

rikkumise eest ette nähtud kahju hüvitamise põhimõttega, kuna hinnavahet ei saa

usalduskahjuks lugeda. Riigikohus on märkinud, et VÕS § 15 lõikest 1 tuleneva vastutuse

puhul ei saa asetada kahjustatud isikut olukorda, milles ta oleks olnud, kui läbirääkimised

oleks lõppenud tulemuslikult ning kehtiv leping oleks sõlmitud ja täidetud, st positiivne ehk

täitmishuvi hüvitamisele ei kuulu (RKTKo nr 3-2-1-89-06, p 16).

20. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõuet, mida kostja

saanuks hageja nõudega tasaarvestada ning hagiavaldus kuulub tervikuna rahuldamisele.

21. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid ei oma kohtu

hinnangul käesoleva asja lahendamisel tähtsust ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

MENETLUSKULUD

22. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

23. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS §

177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik