2-20-13443/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Määruse tegemise aeg ja koht

6. oktoober 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-13443

Tsiviilasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliiniku taotlus isikule tahtest olenematu

ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras ja

taotlus esialgse õiguskaitse pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16. septembri 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

määratud esindaja advokaat Raivo Bergson

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 16. septembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-13443

muutmata.

2. Jätta XX määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15

päeva jooksul alates praeguse määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema

eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse

juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude

rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) psühhiaatriakliiniku valvearst esitas

16. septembril 2020 Harju Maakohtule taotluse kohaldada XX (puudutatud isik) suhtes

2 (4)

esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda kuni 40 päevani ning lubada kohaldada tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik 15. septembril 2020 kell 18.56 tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11

sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale

ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Ta ei ole võimeline ravivajadust ise

hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, ei ole tema psüühilise seisundi

paranemist alust prognoosida nelja päeva jooksul.

2. Taotlusele on lisatud dr KT ja dr KI ühine arvamuse, mille kohaselt tuleb taotlus rahuldada,

sh lubada puudutatud isiku tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi (sh rahustava ja meeleolu

stabiliseeriva ravi manustamist ning vajadusel impulssravi teostamist haiglatingimustes) 40

päeva jooksul arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

Arvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (maniakaalne skisoafektiivne

häire F25.0). Puudutatud isik haigestus psüühiliselt 2012. aastal ja ta on viibinud ravil kolmel

korral nii Tartu Ülikooli Kliinikumis kui ka Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla

psühhiaatriakliinikus, viimati 11. septembrist kuni 17. oktoobrini 2019. Kõigil kordadel käitus

puudutatud isik ebaadekvaatselt ja agressiivselt, kuid tema seisund paranes psühhoosivastase ja

meeleolu stabiliseeriva ravi foonil. Haiglast lahkumisel oli puudutatud isikul tekkinud ka

osaline haiguskriitika, kuid siiski katkestas ta koheselt toetusravi ning tema seisund halvenes.

Praegusel juhul hospitaliseeriti puudutatud isik taas kiirabi ja politsei poolt läbi Ida-Tallinna

Keskhaigla erakorralise meditsiini keskuse. Kiirabi kutsunud AS-i SEB Pank turvatöötajate

sõnul oli puudutatud isik pangahoones ebaadekvaatse käitumisega, vaatas sihitult ringi, avaldas

kuulmishallutsinatsioone, alguses rääkis kiirelt ja hüplevalt, kuid järsku vaikis, ei allunud

selgitustele, korraldustele ja keeldus kiirabiga suhtlemast. Politsei saabudes ärritus, muutus

ründavaks ja füüsiliselt ning verbaalselt agressiivseks, mistõttu vajas ohjeldamist

käeraudadega. Valvetoas oli desorienteeritud, rahutu, ründav. Ta rääkis segaselt: "X on surnud,

viige mind fiksi!" "Mina olen nüüd Y, X on surnud, mina teiega enam millestki ei räägi", sõimas

ja ropendas. Hospitaliseerimisel muutus puudutatud isik sedavõrd rahutuks, et vajas

ohjeldusmeetmete rakendamist. Osakonnas oli puudutatud isik jätkuvalt kuri, sõimas personali

ja ropendas. Raviarstiga keeldus rääkimast.

3. Ärakuulamisel jäi raviarst oma kirjaliku arvamuse juurde. Puudutatud isik selgitas, et sõitis

bussiga haiglasse ning viimasel ajal on hästi palju juhtunud, aga ei mäleta kõike.

Tulevikuplaanid selguvad ning peab lähedastega kokku saama.

4. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas taotlust.

MAAKOHTU MÄÄRUS JA PÕHJENDUSED

5. Harju Maakohus rahuldas 16. septembri 2020. a määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja

taotluse. Maakohus paigutas puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks psühhiaatriahaiglasse alates 15. septembrist kuni 19. septembrini 2020 ning

pikendas ravi 40 päevaks alates 15. septembrist kuni 25. oktoobrini 2020 või kuni ravivajaduse

äralangemiseni, ning andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt psühhiaatrilise haiglaravi

kohaldamiseks, sh ravimite manustamiseks.

Tutvunud valvearsti taotluse ja sellele lisatud tõenditega ning kuulanud isiklikult ära

puudutatud isiku ja tema raviarsti, leidis maakohus, et esialgse õiguskaitse rakendamise taotlus

kuulub rahuldamisele. Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13

lg-tele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning § 537 lg-

le 4.

Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata

enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Puudutatud isiku käitumine on

juhitud haiguslikust seisundist ning seetõttu kontrollimatu ja ettearvamatu. Ta võib asetada

3 (4)

ennast haiguslikust seisundist tulenevalt elu ja tervist ohustavasse olukorda, kuna tal esinevad

kuulmishallutsinatsioonid. Teistele inimestele võib puudutatud isik kujutada otsest ohtu oma

ettearvamatu agressiivse käitumisega. Eeltoodut arvestades tuleb puudutatud isiku suhtes

kohaldada esialgset õiguskaitset.

Tulenevalt puudutatud isiku psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi

statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja

ööpäeva jooksul. Puudutatud isik võib muutuda äärmiselt ettearvamatult, tema käitumises

esineb tugevat agressiivsust, mis võib kujutada ohtu teda ümbritsevatele. Seega esineb alus

esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevani alates haiglasse saabumisest ja tahtest

olenematu ravi alustamisest.

Puudutatud isik ei ole oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi

lubamise või sellest keeldumise, sh ravimite võtmise osas. Seetõttu tuleb anda luba puudutatud

isikule tahtevastaselt psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamiseks, sh ravimite manustamiseks.

Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab raviarst.

MÄÄRUSKAEBUS

6. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas, tuginedes isiku enda

seisukohtadele, määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.

Määruskaebuse kohaselt on määrus põhjendamata ja tahtevastase ravi kohaldamise eeldused

täitmata, sh on tõendamata puudutatud isiku ohtlikkus iseendale ja teistele (PsAS § 11).

Maakohus on asja lahendades jätnud tähelepanuta, et politseile hakkas puudutatud isik vastu

sellepärast, et teda hakati põhjuseta ja selgitusteta rebima uksest välja. Puudutatud isik ei pea

ennast ohtlikuks ei endale ega ka teistele. Rohtu pole tema arvates vaja võtta, neil on halb

kõrvalmõju. Maakohus ei ole vajalikul määral põhistanud, milles seisab puudutatud isiku

ohtlikkus endale või teistele või millised on need asjaolud, millest tingituna on vajalik

haiglaravil viibimine.

7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663

lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Avaldaja palub jätta määruskaebuse

rahuldamata, sest täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi (koosmõjus TsMS §-ga 659) maakohtu

määruse põhjendustega ega korda neid.

9. Maakohus on nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise

eeldused. Maakohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset kuni neli päeva ning pikendanud

psühhiaatriahaiglasse paigutamist sama määrusega kuni 40 päevani (TsMS § 534 lg 5).

Maakohus on määruse tegemisel kontrollinud TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud esialgse

õiguskaitse pikendamise eelduste esinemist.

10. Vastuseks määruskaebuse väidetele, et täidetud ei ole PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused

tahtevastase ravi kohaldamiseks ja vaidlustatud määrus on nõuetekohaselt põhjendamata,

märgib kolleegium järgmist.

10.1. Ringkonnakohtu hinnangul olid PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 sätestatud eeldused nii esialgse

õiguskaitse rakendamiseks kui ka selle tähtaja pikendamiseks TsMS § 534 lg 5 alusel täidetud.

Maakohtul oli vaidlustatud määruse tegemise ajal piisavalt andmeid isiku tervisliku seisundi

kohta, mis viitasid sellele, et esialgse õiguskaitse tähtaega tuleb isiku ravimiseks pikendada.

Samuti kuulas maakohus ära nii isiku enda kui ka tema raviarsti.

4 (4)

10.2. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (maniakaalne

skisoafektiivne häire F25.0) alates 2012. aastast. Puudutatud isik on korduvalt hospitaliseeritud.

Haigussümptomitest on tal varem esinenud ebaadekvaatset käitumist, agressiivsust ja

kuulmishallutsinatsioone. Haiguskriitika on puudulik. Seekordse psüühikahäire ägenemisega

kaasnes puudutatud isikul avalikus kohas konflikt politseiga. Hospitaliseerimisel muutus

puudutatud isik sedavõrd rahutuks, et vajas ohjeldusmeetmete rakendamist. Raviarsti kinnitusel

oli puudutatud isik osakonnas jätkuvalt kuri, sõimas personali ja ropendas ning keeldus

raviarstiga rääkimast. Arstide arvates oli juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui

neli päeva tulenevalt isikul esinevast raskest psüühikahäirest – maniakaalne skisoafektiivne

häire – millest paranemine on pikaajaline. Kui varasemalt oli puudutatud isikul haiglast

lahkumisel tekkinud ka osaline haiguskriitika ja seisund paranenud, siis on ta katkestanud

koheselt toetusravi ning tema seisund on taas halvenenud.

10.3. Puudutatud isiku käitumine on täiel määral mõjutatud psüühilisest haigestumisest,

mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele (PsAS § 11 lg 1

p 1). Seda kinnitavad puudutatud isiku hospitaliseerimisele eelnenud ja järgnenud sündmused.

Hospitaliseerimisel oli puudutatud isiku seisud sedavõrd tõsine, et tema suhtes tuli lisaks

ravimite manustamisele rakendada ka ohjeldusmeetmeid. See veendumus, et puudutatud isikul

on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida,

tekkis maakohtul ka isiku ärakuulamisel. Kolleegiumil ei ole alust kahelda maakohtul tekkinud

siseveendumuses puudutatud isiku ohtlikkuses, mille kohaselt on isiku ohtlikkus lähitulevikus

pigem kindel kui tõenäoline.

10.4. Kolleegium märgib, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2

sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatri arvamus üks olulisematest tõenditest, mida

kohus peab isiku seisundi tuvastamisel hindama. Tegemist on eriteadmisi nõudvate asjaolude

selgitamisega. Raske psüühilise häirega isiku seisukoht ei lükka ümber psühhiaatri hinnangut

ega saa olla PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel ja ravivajaduse üle otsustamisel

määravaks. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isiku käitumine mõjutatud tema

psüühikahäirest ning oma seisundist lähtuvalt ei ole ta võimeline otsustama ravivajaduse üle.

Maakohus on teinud kindlaks, et puudutatud isikule ei piisa muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest (PsAS § 11 lg 1 p 3). Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning tema

koostöövalmidus raviks puudub. Seega on maakohtu järeldused põhjendatud.

11. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud on põhjendatud jätta TsMS § 172 lg 3

esimese lause alusel riigi kanda.

12. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule tulenevalt TsMS §-st 543.

(allkirjastatud digitaalselt)