2-19-9440/36 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. oktoober 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-9440

Tsiviilasi

Intrac Eesti AS-i hagi Rakvere Autobaas nr 2 OÜ ja

Jürgen Tabo vastu võlgnevuse 8272 euro 10 sendi

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

8272 eurot 10 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 20. märtsi 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jürgen Tabo apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant

(kostja

I):

Jürgen

Tabo

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Sven Paaver

Vastustaja (hageja): Intrac Eesti AS (registrikood

10103801), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov

Kostja II: Rakvere Autobaas nr 2 OÜ (registrikood

12976864)

RESOLUTSIOON

1. Muuta Viru Maakohtu 20. märtsi 2020 otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni

muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Jürgen Tabo kanda.

4. Välja mõista Jürgen Tabolt Intrac Eesti AS-i kasuks menetluskulud ringkonnakohtus

200 eurot.

Kohustada Jürgen Tabot tasuma väljamõistetud menetluskuludelt 200 eurot Intrac

Eesti AS-ile viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

5. Välja mõista Jürgen Tabolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasumata riigilõiv 500 eurot

riigituludesse.

Riigilõiv tuleb tasuda Jürgen Tabol 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest eraldi

edastatavas makseinfos näidatud Maksu- ja Tolliameti pangakontole, märkides makseinfos

näidatud viitenumbri.

Riigituludesse väljamõistetud riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb Jürgen Tabol

tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Intrac Eesti AS (hageja) esitas 20. juunil 2019 hagi Rakvere Autobaas nr 2 OÜ (kostja II) ja

Jürgen Tabo (kostja I) vastu võlgnevuse 8272 euro 10 sendi väljamõistmiseks. Hageja palus

menetluskulud jätta kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja II 16. mail 2017 müügilepingu nr X ratastraktori

Massey Ferguson 7722 müügiks, mille raames esitas hageja kostjale II arve summas 132 000 eurot

(koos

käibemaksuga).

Kostja

II

on

tasunud

müügihinnast

hagejale

9 000 eurot. 7. märtsil 2018 sõlmisid hageja ja kostja II kohustuse laenuks ümbervormistamise

lepingu, mille kohaselt pidi kostja II tasuma hagejale 22 000 eurot koos intressidega. Kostja II ei

täitnud nõuetekohaselt lepingut ja 18. juuni 2018 seisuga võlgnes kostja II hagejale

13 000 eurot. Võlgnevuse sissenõudmiseks pöördus hageja Kreedix OÜ poole. Kreedix OÜ esitas

18. juunil 2018 kostjale II maksenõude. Hageja ja kostjad sõlmisid 18. juunil 2018 kokkuleppe -

maksegraafiku, mille punktist 2.1 tulenevalt võtsid kostjad endale kohustuse tasuda maksegraafiku

alusel arvest tuleneva võlgnevuse 13 000 eurot, viivised 955 eurot 50 senti ja menetluskulu

maksekohustuse

täitmisega

viivitamise

eest

2496

eurot,

kokku

16 451

eurot

50 senti. Kostjad tasusid 10 967 eurot 68 senti, millest hageja arvestas 955 eurot 50 senti viivise

katteks, 2496 eurot menetluskulu katteks ning 7516 eurot 18 senti põhivõlgnevuse katteks.

Solidaarvõlgnik ja deebitor vastutavad lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt.

Seisuga 11. juuni 2019 on kostjate võlgnevus hageja ees 8272 eurot 10 senti, millest põhivõlgnevus

on

5483

eurot

senti,

viivis

2488

eurot

senti

ja

leppetrahv

300 eurot.

2. Viru Maakohtu 1. oktoobri 2019 tagaseljaotsusega rahuldati hagi ja mõisteti kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja 8272 eurot 10 senti ning menetluskulud.

3. Viru Maakohtu 11. detsembri 2019 määrusega rahuldati kostja I kaja tagaseljaotsuse peale ja

taastati menetlus kostja I suhtes.

4. Kostja I vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt

on deklaratiivse võlatunnistuse kehtivuse eelduseks kohustuse olemasolu. Kostja I ei ole olnud

hageja ja kostja II vahel sõlmitud lepingu pooleks, mistõttu ei ole võimalik hageja ja kostja II

vahelist lepingut käsitleda ka kui hageja poolt välja antud konstitutiivset võlatunnistust. Kostja I

leidis alternatiivselt, et ta on füüsilise isikuna sõlmitud lepingutes käsitletav tarbijana, mistõttu

kohalduvad lepingule tarbijat kaitsvad sätted. Tarbijakäendusleping, milles ei ole sätestatud

kohustuse ülempiiri ning intressid ja leppetrahv on ülemäärane, on tühine.

Hageja nõuded kostja II vastu on pandiga tagatud. Kostjal I on õigus keelduda hagejale kohustuse

täitmisest seni, kuni hageja ei ole oma pandiõigust teostanud ning kostja II suhtes ei ole välja

kuulutatud pankrotti.

Kostja arvates on tal tekkinud võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju

hüvitamise nõue, sest hageja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud

olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11), kostja I saab

hageja nõude tasaarvestada VÕS § 197 järgi. Kahjuna saab käsitleda võlasuhtesse eksitatud isiku

vastu tekkinud nõuet. Kostja I tasaarvestusega loetakse tasaarvestatuks ka hageja nõue

solidaarvõlgniku kostja II suhtes.

5. Hageja leidis, et kostja I on solidaarvõlgnik. Kokkuleppe sõlmimise ajal oli kosja I kostja II

juhatuse liige. Võlatunnistus ja kohustustega ühinemine toimus VÕS § 178 lg 1 tähenduses, mitte

nõude tagamiseks VÕS § 178 lg 3 järgi. Hageja hinnangul on kokkulepe-maksegraafiku puhul

tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, st tunnistatud on varasemat võlgnevust uut kohustust

endale võtmata.

MAAKOHTU LAHEND

6. Viru Maakohus rahuldas 20. märtsi 2020 otsusega hagi kostja I suhtes ning mõistis kostjatelt

solidaarselt välja hageja kasuks võlgnevuse 8272 eurot 10 senti (põhivõlg 5483 eurot 82 senti,

sissenõutavaks muutunud viivis 2488 eurot 28 senti, leppetrahv 300 eurot). Maakohus jättis

menetluskulud kostjate kanda ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja menetluskulud summas

850 eurot. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja täiendava menetluskulu 600 eurot ja

viivise menetluskuludelt (1450 eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Maakohtu põhjenduste kohaselt pidid pooled 7. märtsi 2017 sõlmitud kohustuste laenuks

ümbervormistamise lepingu punktide 6.1-6.2 kohaselt lepingu nõuetekohase täitmise tagamiseks

sõlmima tagatislepingu (registerpandi lepingu) ja koormama hageja kasuks kostjale II kuulunud

veoautod. Menetluses ei ole väidetud, et registerpant hageja kasuks on seatud.

Kommertspandiseaduse (KomPS) § 1 lg sätestab, et äriregistrisse kantud ettevõtja võib nõude

tagatisena seada oma vallasvarale kommertspandiregistrisse kantud käesolevas seaduses

sätestatud ulatusega pandi (kommertspant), ilma et ta annaks üle panditava vara valdust. Sama

seaduse § 4 lg alusel kommertspandileping peab olema notariaalselt tõestatud. 7. märtsi 2017

sõlmitud kohustuste laenuks ümbervormistamise leping ei ole notariaalselt tõestatud. Seega ei ole

tekkinud nimetatud lepingu alusel hagejal pandiõigust lepingus nimetatud kostja II varale ja

lepingus nimetatud sõidukid ei taga kostja II kohustusi hageja ees.

Kuna maksekokkuleppe sõlmimise ajal oli kostja I kostja II juhatuse liige, siis leidis kohus, et

sellises situatsioonis ei esinenud VÕS § 14 lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustust kostja II

majanduslikust olukorrast. Juhatuse liikmena pidi kostja I teadma, milline on kostja II majanduslik

olukord. 18. juuni 2018 kokkuleppe punktis 1.6. on kostja I kui solidaarvõlgnik ja kostja II kui

deebitor kinnitanud, et neil on kõik kreeditori nõude aluseks olevad dokumendid ning nad saavad

nende sisust aru. Sellega on kohus tuvastanud, et hageja ei ole teavitamiskohustust rikkunud,

mistõttu ei ole hageja ka kostjale I kahju tekitanud ja kostjal ei ole tekkinud kahju hüvitamise nõuet

hageja vastu.

Lepingu punktis 1.2 on kostja I deklareerinud, et kokkuleppe alusel ühineb kostja I kohustusega

deebitori poolel solidaarvõlgnikuna. Solidaarvõlgnik ja deebitor vastutavad lepingust tulenevate

kohustuste täitmise eest solidaarselt. Lepingu punktis 1.3. kinnitas solidaarvõlgnik, et ta on teadlik

võlgnevuse tekkimise alustest ning deebitori kohustusest kreeditori ees punktis 2.1. nimetatud

summa ulatuses.

VÕS § 165 lg järgi kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt

või mõnelt neist.

Vaidlust ei ole selles, et 18. juuni 2018 maksekokkuleppe sõlmimise ajal tegutses kostja I kostja

II juhatuse liikmena. Kohus leidis, et äriühingu juhatuse liikmena tegutseva isikuna pidi kostja I

aru saama, et deebitori kohustustega ühinemise ja solidaarvõlgnikuna vastutamise

deklareerimisega vastutab ta kostja II kohustuste täitmise eest solidaarselt.

Maakohus leidis, et maksekokkuleppe näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille

pooleks on ka kostja I. Kokkuleppe sisu on lahti kirjutatud selle punkti 2 alapunktis 2.1. Riigikohtu

senise praktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks

tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla

sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest

vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud

võlga (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922 p 13.1). Kostja I ei ole

tõendanud, et temal pole hageja ees kohustust tekkinud. Maakohus leidis, et kostja I on ühinenud

tema juhitud äriühingu kohustusega ja peab deklaratiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse

täitama solidaarselt kostjaga II.

Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostjate

kanda. 1. oktoobri 2019 tagaseljaotsusega jäid menetluskulud kostjate kanda ja mõisteti välja

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks menetluskulud kogusummas 850 eurot, sh riigilõiv 500 eurot

ja õigusabikulud 350 eurot. Hageja palus täiendavalt välja mõista menetluskulud summas

600 eurot, s.o 6. detsembril 2019 tutvumine kostja vastusega ja seisukoha koostamine 2 tundi,

20. detsembril 2019 tutvumine kostja vastusega ja seisukoha koostamine 2 tundi ning 2. märtsil

2020 ettevalmistus kohtuistungiks ja esindamine istungil 2 tundi, tunnihinnaga 100 eurot ilma

käibemaksuta. Kohus leidis, et hageja õigusabikulud on mõistliku suurusega.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata. Kostja I palub menetluskulud jätta

hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt tuleb hagi jätta kostja I suhtes läbi vaatamata VÕS

§ 178 lg 4 ja VÕS § 149 lg 5 alusel, sest hageja nõue kostja II vastu on pandiõigusega tagatud ning

jõustunud on ka kohtulahend, mida hageja avalduse alusel saab kohtutäitur täita. Kostja I on

menetluses läbivalt väitnud, et hageja nõue on pandiga tagatud.

Kohtu järeldused kommertspandi kohta on asjakohatud, sest liiklusregistrisse kantav registripant

ei ole kommertspant. KomPS § 2 lg 3 p 2 välistab kommertspandi liiklusregistrisse kantud

mootorsõidukite üle. Lepingu siduvust reguleeris kokkulepe, mille kohaselt sõltus kogu lepingu

kehtivus

just

nimelt

veoautodele

registripandi

seadmisest

(vt

kohustuse

laenuks

ümbervormistamise leping, Rakvere AB - laenuleping p 1.2. (ii), hagiavalduse lisa nr 1). Hageja

on omaks võtnud, et pant seati ja, et selline tingimus oli lepingus. Eeltoodule tuginedes ei ole

võimalik hagi kostja I suhtes läbi vaadata, sest tuvastatud asjaolude põhjal on ainuvõimalik õige

järeldus, et: a) kui panti ei seatud, puudus ka kohustus; b) kui pant seati, on kostjal I õigus hageja

ees kostja II kohustuse täitmisest keelduda, alternatiivselt pidi hagi jätma rahuldamata.

Kohtuotsus ei vasta seaduse nõuetele, sest kohus ei analüüsinud kostja järgmisi väiteid:

a) käendusleping on aktsessoorne ja ei too endaga kaasa kohustust, kui puudub kohustus, mille

täitmise tagamiseks on see sõlmitud; b) deklaratiivne võlatunnistus on tühine, kui on tühine

kohustus, mida võlatunnistuses deklareeritakse; c) tarbijalt ei saa nõuda ebamõistlikke

sisseneõudekulusid, leppetrahve, viiviseid, intresse ja kohtul tuleb neid vähendada mõistlikkuseni;

d) kostja ei ole andnud hagejale võlatunnistust, vaid võlatunnistuses on kostja II hagejaga kostja I

väidetavaid kohustusi deklareerinud; e) hageja kaotab hea usu põhimõttest tulenevalt nõudeõiguse,

sest on lepingute sõlmimisel kostjatele valetanud (üle 2 000 euro sissenõudekulu, mis tuleneb

väidetavalt seadusest); f) eksimuse või pettuse teel sõlmitud leping on tühine.

Asja menetlusse võttes lähtus kohus kostjast I kui füüsilisest isikust ja tarbijast. Ka seadus sätestab,

et tarbijakäendusleping on selline käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Seega ei ole

käenduselepingu kvalifitseerimisel tarbijakäenduslepinguks VÕS § 143 lg 1 tähenduses tähtsust

asjaolul, millise kohustuse täitmise tagamiseks see on sõlmitud ja, kas vastava kokkuleppe

sõlmimine on seotud kostja II iseseisva majandus- ja kutsetegevusega või mitte. Seega on väär

maakohtu otsuse põhjendus, mille kohaselt ei saa kostjat I pidada füüsiliseks isikuks, kellele

tarbijakäendus, vastutustundliku laenamise põhimõte, viiviste piirmäär jne ei kohaldu. Kostja on

menetluse käigus korduvalt selgitanud, et tema allkirjastas lepingu heas usus ja teadmises, et

leping deklareerib kostja II kohustust.

Maakohus ei kuulanud kostjat vande all üle. Kohus kostjalt vannet ei võtnud, kuid kuulas kostja

istungil üle. Kostja vastas kohtu küsimustele, et ta ei ole võtnud füüsilise isikuna kohustusi hageja

ees. Seega on asjakohatu väita, et kostja I pidi peale kohtuistungit esitama kohtule veel täiendavaid

tõendeid, kui kohus pole sellele eelmenetluses viidanud.

Kohtuotsusega mõisteti hagejale menetluskulud välja topelt. Hageja ei ole teinud peale istungil

osalemise mitte ühtegi põhjendatud ja vajalikku õigusabitoimingut lisaks selle, mille eest talle

tagaseljaotsusega kostjalt II menetluskulud välja mõisteti.

8. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Hageja palub

menetluskulud jätta kostja I kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et muuta tuleb Viru Maakohtu 20. märtsi 2020 otsuse põhjendusi, kuid

otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 21).

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

10. Asja materjalide kohaselt esitas hageja hagi kostja II ja kostja I vastu võlgnevuse 8272 euro

10 sendi väljamõistmiseks. Maakohus rahuldas 1. oktoobri 2019 tagaseljaotsuse hagi. Kostja I

esitas kaja tagaseljaotsuse peale ning maakohtu 11. detsembri 2019 määrusega rahuldas kostja I

kaja ja taastas menetlus kostja I suhtes. Kostja II kaja ei esitanud ja seega on 1. oktoobri 2019

tagaseljaotsus tema suhtes jõustunud.

11. Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt tuleb hagi jätta kostja I suhtes läbi vaatamata

VÕS § 178 lg 4 ja VÕS § 149 lg 5 alusel, sest hageja nõue kostja II vastu on pandiõigusega tagatud

ning jõustunud on ka kohtulahend, mida hageja avalduse alusel saab kohtutäitur täita.

VÕS § 178 lg 4 kohaselt tekib kohustusega ühinemisel solidaarkohustus. Kui kohustusega

ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks VÕS §-des 145, 149 ja 152

sätestatut.

Vaidluse lahendamiseks tuleb seega eelkõige tuvastada, kas tegemist oli kohustusega ühinemisega

ja kui tegemist oli kohustusega ühinemisega, siis kas see toimus teise isiku kohustuse tagamise

eesmärgil.

12. 18. juunil 2018 sõlmitud maksekokkuleppest nr X (tl 17-18) tulenevalt kinnitasid hageja ja

kostja II, et maksekokkuleppe sõlmimise aluseks on kostja II võlgnevus, mis tuleneb poolte vahel

07.03.2018 sõlmitud kohustuse laenuks ümbervormistamise lepingust. Maksekokkuleppe p 1.2.

kohaselt ühines kostja I kohustisega kostja II poolel solidaarvõlgnikuna ning kinnitas, et vastutab

lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et 18. juuni 2018 maksekokkuleppega astus

kostja I võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku (s.o kostja II) kõrvale (s.o tegemist on

kohustusega ühinemisega VÕS § 178 lg 1 mõttes).

13. Otsustamaks, kas asjas kuuluvad kohaldamisele VÕS § 149 lg 5, tuleb eelkõige teha kindlaks,

kas kostja I on kohustusega ühinenud hageja nõude tagamise eesmärgil, s.o kas kostja I soov

vastutada solidaarselt kostjaga II viimase kohustuse täitmise eest on kantud hagejale lisatagatise

andmise motiivist ning kostjal I puudub otsene isiklik (õiguslik või majanduslik ) huvi kohustuse

täitmise vastu, kuid tema seos tagatava võlasuhte võlgnikuga ületab isikliku suhte jaoks tavapärase

määra.

Antud juhul ringkonnakohtu arvates ei ole kostja I kohustusega ühinenud hageja nõude tagamiseks

ja seetõttu ei kuulu kohaldamisele VÕS § 178 lg-s 4 nimetatud sätted. Maksekokkuleppe p-st 1.2.

tuleneb, et kostja I vastutab uue võlgnikuna koos kostjaga II kohustuse täitmise eest. Olles kostja

II juhatuse liige, oli kostjal I isiklik huvi kohustuse täitmise ja kostja II soorituse vastu.

14. Lähtudes eeltoodust kostja I ühines kohustusega seeläbi, et astus võlasuhtesse uue võlgnikuna

senise võlgniku (kostja II) kõrvale (VÕS § 178 lg 1) ning kuna kohustusega ühinemisel tekib

solidaarkohustus (VÕS § 178 lg 1 esimene lause), siis kuulub täiendavalt kohaldamisele

VÕS §-des 65-70 sätestatu.

15. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et maakohus on vaidluse lahendamisel

ebaõigesti kohaldanud KomPS sätteid, kuid samas seaduse ebaõige kohaldamine ei ole antud juhul

kaasa toonud ebaõiget kohtuotsust.

Kohustuse laenuks ümbervormistamise lepingus on hageja ja kostja II muuhulgas kokku leppinud

tagatisena sõidukitele registerpandi seadmises (tl 13). Liiklusregistrisse kantud sõidukite kohta

sisalduvad registerpandi erisätted liiklusseaduse §-des 176-184.

Kuna ringkonnakohtu arvates ei kohaldu VÕS § 178 lg 4 teises lauses sätestatu, siis ei kontrolli

ringkonnakohus seda, kas kohustuse laenuks ümbervormistamise lepingus kokkulepitud

registerpant sõidukitele kanti seaduses sätestatud korras liiklusregistrisse või mitte.

16. Ringkonnakohus leidis käesoleva otsuse p-s 14, et kostja I ühines kohustusega (s.o poolte vahel

ei ole sõlmitud käenduslepingut). Seega on asjakohatu apellatsioonkaebuse väide, et

käendusleping on aktsessoorne ja ei too endaga kaasa kohustust, kui puudub kohustus, mille

täitmise tagamiseks on see sõlmitud.

Ringkonnakohtu arvates on maksekokkulepe käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena hageja ja

kostja II vahelises suhtes ning hageja ja kostja II ja kostja I vahel on sõlmitud kohustusega

ühinemise leping.

Hageja ja kostja II vahel sõlmitud deklaratiivse võlatunnistuse aluseks on 07.03.2018 sõlmitud

kohustuse laenuks ümbervormistamise lepingu täitmata kohustus summas 13 000 eurot, viivis

955 eurot 50 senti ja menetluskulu maksekohustusega täitmisega viivitamise eest summas

2496 eurot (kokkuleppeline tasu Kreedix OÜ poolt leitud lahenduse eest). Kostjad tasusid pärast

maksekokkuleppe sõlmimist 10 967 eurot 68 senti, millest hageja arvestas 955 eurot 50 senti

viivise katteks, 2496 eurot menetluskulude katteks ja 7516 eurot 18 senti põhivõlgnevuse katteks.

Hagiavalduse esitamise seisuga oli põhivõlgnevus 5483 eurot 82 senti, viivis 2488 eurot 28 senti

ja leppetrahv 300 eurot.

Kostja II ei ole menetluses vaidlustanud deklaratiivse võlatunnistuse kehtivust.

17. Kostja I solidaarvõlgnikuna võib esitada hageja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad

solidaarkohustusest või tema enda õigussuhtest võlausaldajaga (VÕS § 67 lg 2).

Kostja I apellatsioonkaebuses esitatud seisukoha kohaselt ei ole maakohus vastanud tema

väidetele, et: 1) käendusleping on aktsessoorne ja ei too endaga kaasa kohustust, kui puudub

kohustus, mille täitmise tagamiseks on see sõlmitud; 2) deklaratiivne võlatunnistus on tühine, kui

on tühine kohustus, mida võlatunnistuses deklareeritakse.

Antud juhul ei ole tegemist käenduslepinguga, vaid kostja I on ühinenud kostja II kohustusega

ning seetõttu on asjakohatu viide käenduslepingule. Apellatsioonkaebuses ei ole täpsustatud, miks

on tühine hageja ja kostja II vahel sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus, sh miks on tühine

kohustus, mille osas sõlmiti võlatunnistus. Vastavate põhjenduste puudumise tõttu kaebuses ei saa

ringkonnakohus ka analüüsida kostja I väidet kohustuse tühisuse kohta.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja I ei ole tarbija VÕS § 1 lg 5 mõistes. Kostja

I on kohustusega ühinenud huvist kostja II majandustegevuse vastu. Kuna kostja I ei ole tarbija,

siis ei ole asjakohane väide, et temalt kui tarbijalt ei saa nõuda ebamõistlikke sissenõudekulusid,

leppetrahve, viiviseid, intresse ja kohtul tuleb neid vähendada mõistliku suuruseni. Siinkohal juhib

ringkonnakohus kostja I tähelepanu sellele, et hagiavaldusest nähtuvalt on esitatud nõue

põhivõlgnevuse, viivise ja leppetrahvi väljamõistmiseks, kuid nõutud ei ole sissenõudekulusid ja

intresse (on juba tasutust maha arvatatud).

Kuna kostjat I ei saa kohustusega ühinemisel pidada tarbijaks, siis on õige maakohtu seisukoht, et

talle ei laiene tarbijakäendus. Kuna maksekokkuleppe sõlmimise ajal oli kostja I kostja II juhatuse

liige, siis asus kohus õigesti seisukohale, et sellises situatsioonis ei esinenud hagejal VÕS § 14

lg 2 sätestatud teavitamiskohustust kostja II majanduslikust olukorrast.

18. Arusaamatud on kostja I väited, et 1) hageja kaotab hea usu põhimõttest tulenevalt

nõudeõiguse, sest on lepingute sõlmimisel kostjatele valetanud (üle 2 000 euro sissenõudekulu,

mis tuleneb väidetavalt seadusest); 2) eksimuse või pettuse teel sõlmitud leping on tühine.

Eksimuse või pettuse tõttu sõlmitud leping ei ole tühine vaid tühistatav (TsÜS § 90 lg 1)

19. Kostja I väite kohaselt ei kuulanud maakohus teda vande all üle, kuigi kostja I seda palus, ning

seetõttu on asjakohatu väita, et kostja I pidi esitama kohtule veel täiendavaid tõendeid.

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja I taotlenud vande all ülekuulamist 13. jaanuari 2020

kirjalikus kostja seisukohas (tl 110-114). Kohtuistungil 2. märtsil 2020 (tl 133-135) ei ole ta vande

all ülekuulamist taotlenud. Protokolli kohaselt ei olnud kohtuistungil pooltel taotlusi ning kui

kohus küsis, kas asja arutamise võib lõpetada, siis on pooled sellega nõustunud. Seega ei ole

kostja I ise taotlenud kohtuistungil enda vande all ülekuulamist.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et isegi kui maakohus oleks kostja I vande all üle kuulanud, siis

peab kohus otsuse tegemisel analüüsima kõiki tõendeid (TsMS § 442 lg 8) ning tõenditest kogumis

tuleneb, et kostja I on kohustusega ühinenud.

20. Alusetu on kostja I väide, et vaidlustatud kohtuotsusega mõisteti hagejale menetluskulud välja

topelt, s.o kahekordselt.

Vaidlustatud otsusega mõistis maakohus kostjalt I välja solidaarselt kostjaga II menetluskulud

summas 850 eurot (sh riigilõiv 500 eurot ja õigusabikulud 350 eurot) ja kostjalt I täiendavalt

600 eurot.

See, et 1. oktoobri 2019 tagaseljaotsusega jäeti menetluskulud kogusummas 850 eurot, sh riigilõiv

500 eurot ja õigusabikulud 350 eurot, solidaarselt kostja I ja kostja II kanda ning pärast kaja

esitamist menetluse taastamisega seotud menetluskulud 600 eurot jäeti kostja I kanda, ei tähenda

menetluskulude väljamõistmist kahekordselt ning seega on ebaõige apellatsioonkaebuse

vastupidine väide.

Hageja on palunud täiendavalt seoses menetluse taastamisega välja mõista menetluskulud summas

600 eurot, s.o 06.12.2019 tutvumine kostja vastusega ja seisukoha koostamine 2 tundi, 20.12.2019

tutvumine kostja vastusega ja seisukoha 2 tundi ning 02.03.2020 ettevalmistus kohtuistungiks ja

esindamine istungil 2 tundi, tunnihinnaga 100 eurot, kokku 600 eurot. Maakohus luges hageja

õigusabikulude suuruse vajalikuks ja põhjendatuks. Menetluskulude kindlaksmääramine on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui on rikutud

diskretsioonipiire. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole menetluskulude kindlaksmääramisel

rikkunud diskretsioonipiire ning puudub alus muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud

menetluskulude suurust.

21. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja I kanda. Hageja on taotlenud ringkonnakohtus menetluskulude 200 eurot

(sh vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 2 tundi tunnihinnaga 100 eurot) väljamõistmist.

Ringkonnakohus leiab, et tegemist on seaduslike ja põhjendatud menetluskuludega ning kostjalt I

tuleb välja mõista hageja kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks Üllar Roostoja

Viivi Tomson