2-19-13310/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Liis Arrak ja Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. oktoober 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-13310

Kohtuasi

CC hagi XX ja YY vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 23. jaanuari 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

CC apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

Hageja apellatsioonkaebuse hind kummagi kostja

vastu 2430 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

ringkonnakohtus

Hageja (apellant) CC (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Ivo Kallas

Kostja

(vastustaja)

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Kostja

(vastustaja)

YY

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Kostjate seaduslik esindaja GG

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 4. septembri 2020. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu hageja apellatsioonimenetluses esitatud tõendid - apellatsioonkaebuse

lisad 2 ja 3.

2. Tühistada Harju Maakohtu 23. jaanuari 2020. a otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada hagi elatise vähendamiseks osaliselt.

3. Rahuldada CC apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Hagi rahuldada osaliselt.

4.2. Muuta Harju Maakohtu 20.03.2013 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-12-54410

välja mõistetud elatise suurust ning mõista CC-lt välja igakuine elatise XX

2 (12)

kasuks 210 eurot kuus alates 30.08.2019 kuni XX põhi- või keskhariduse

omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte

kauem kui XX 21-aastaseks saamiseni.

4.3. Muuta Harju Maakohtu 20.03.2013 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-12-54410

välja mõistetud elatise suurust ning mõista CC-lt välja igakuine elatise YY

kasuks 210 eurot kuus alates 30.08.2019 kuni YY põhi- või keskhariduse

omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte

kauem kui YY 21-aastaseks saamiseni.

5. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta poolte enda kanda.

6. Menetluskulude rahalist suurust kohus kindlaks ei määra.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. CC (hageja) esitas 30. augustil 2019 Harju Maakohtule hagi XX (kostja I) ja YY (kostja II)

vastu elatise vähendamiseks. Hageja palus muuta Harju Maakohtu 20.03.2013 otsusega

tsiviilasjas nr 2-12-54410 hagejalt kostjate kasuks väljamõistetud elatise suurust ning

vähendada nii kostja I kui kostja II kasuks väljamõistetud elatist 0 euroni kuni mõlema kostja

täisealiseks saamiseni s.o kuni 2022. aasta 19. oktoobrini.

Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt sündisid hageja ja GG (hagejate seaduslik esindaja, isa) kooselust kostja

I ja kostja II. Hageja ja hagejate isa kooselu lõppes 2010. aasta detsembrikuus.

Harju Maakohus mõistis 5. aprilli 2012. a otsusega tsiviilasjas nr 2-11-33993 hagejalt kostja I

kasuks välja igakuise elatise 139 eurot kuni kostja I täisealiseks saamiseni ning igakuise elatise

139 eurot kostja II kasuks kuni kostja II täisealiseks saamiseni. Harju Maakohus muutis 20.

märtsi 2013. a tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-12-54410 Harju Maakohtu 5. aprilli 2012. a

otsust ning mõistis hagejalt kostja I kasuks välja igakuise elatise miinimummääras kuni lapse

täisealiseks saamiseni või kuni kostja I põhi- või keskhariduse omandamiseni põhikoolis,

gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui kostja I 21-aastaseks saamiseni.

Sama otsusega mõisteti hagejalt kostja II kasuks välja igakuine elatis samas ulatuses ja samadel

tingimustel. Praeguseks on hageja majanduslik olukord muutunud, mistõttu hageja ei ole

võimeline kostjatele igakuist elatist miinimummääras tasuma. Seda kinnitab ka asjaolu, et

hageja suhtes on algatatud täitemenetlused elatise saamiseks. Hagejal sündis 20. mail 2017 laps.

Hageja on lapsehoolduspuhkusel ning tema sissetulek koosneb erinevatest sotsiaal- ja

toimetulekutoetustest kokku umbes 1120 eurot. Kostjatele tasutav elatise suurus on kokku 540

eurot, mis moodustab poole hageja sissetulekust.

3 (12)

Hageja elab ning kasvatab last üksinda. Hageja üürib korterit, mille ühe kuu üür on 1180 eurot.

Lisaks tasub hageja laenulepingust nr L20012017/0090-G2 tulenevaid makseid igakuiselt 215

euro 45 sendi ulatuses. Üürikorteri igakuised kommunaalmaksed on umbes 200 eurot, sh

elekter. Hageja kulud toidule on keskmiselt 250 eurot kuus, sõidukulud umbes 266 eurot kuus,

internetikulud 25 eurot kuus, telefonikulud 60 eurot kuus, kulu hügieenitarvetele 20 eurot kuus,

kulutused riietele 75 eurot kuus, ravimite kulu 15 eurot kuus, majapidamistarvete kulu

keskmiselt 50 eurot kuus. Seega on hageja igakuised vajadused kokku 2356 eurot 45 senti.

Hagejale on lisandunud uus ülalpeetav, kelle igakuised kulud kokku on keskmiselt 1147 eurot.

Hageja peab tagama kõigile oma alaealistele lastele võrdsed võimalused. Samuti on suurenenud

elatise miinimummäär, 2019. aastal oli elatise miinimummäär 270 eurot. Lähtudes hageja

sissetulekust, puudub hagejal võimalus kostjatele elatise tasumiseks, seetõttu taotleb hageja

kostjatele tasutava elatise vähendamist 0 euroni.

2. Vastuseks kostjate vastuväidetele esitas hageja 18. oktoobril 2019 täiendava seisukoha ja

tõendi 20. mail 2017 sündinud lapse kohta. Kostjate viited toidukulusid tõendavate tõendite

puudumise kohta on põhjendamatud. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult

kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja vajaduste rahuldamiseks tehtavaid

kulutusi kohtumenetluses tõendada. Hageja ei ole raamatupidamiskohustuslik isik, seetõttu ei

ole ta säilitanud kõiki enda ja lapse ülalpidamisega seonduvaid kuludokumente. Hageja ei pea

tõendama kõiki lapse igapäevaseid kulutusi, seda enam, et lapse igapäevane söömisvajadus ja

selle rahuldamine on väljaspool kahtlust. Eestis elava kostjate isa jaoks võivadki hageja ja tema

lapse igakuised kulutused tunduda Eesti hindadega võrrelduna esmapilgul ülepaisutatud. Samas

on üldteada asjaolu, et Soome Vabariigis, kus hageja koos oma alaealise lapsega elab, on

elukallidus kõrgem.

Hageja ei nõustu kostjate väitega, et ta on esitanud kohtule erinevaid andmeid oma sissetulekute

kohta ning sellega kohut eksitanud. Kostjad viitavad tsiviilasjas nr 2-18-3985 esitatud

materjalidele, milles hageja taotles laste hooldusõiguse muutmist ja lastega suhtluskorra

kindlaksmääramist. Taotluses kinnitas hageja, et kui kohus rahuldab avalduse ja võimaldab

lastel asuda ema juurde elama, siis tuleb hageja nende ülalpidamisega toime. Hageja kinnitus

lähtus kaalutlusest, et mitme lapse koos kasvatamine võimaldab mastaabiefekti kaudu kulusid

säästa. Laste koos kasvatamine võimaldab hagejal kiiremini tööle asuda (vajadusel saavad

vennad-õed

teineteise

järele

vaadata),

lapsed

oleksid

allunud

Soome

Vabariigi

sotsiaaltoetussüsteemile ning saanud sellest abi ja ülalpidamist.

Hageja nõustub kostjate esindaja tähelepanekuga, et kui võrrelda hageja igakuiseid

sissetulekuid ja vältimatuid kulusid, siis hageja sissetulekust ei jätku kulude katmiseks. Sellel

põhjusel ongi hageja käesolevas asjas hagi esitanud ja taotleb kohtult elatise tasumise kohustuse

vähendamist. Hageja on olnud sunnitud raha laenama, et katta enda ja lapse minimaalsed

vajadused, samuti on hageja teinud kõik endast sõltuva, et tasuda kostjate ülalpidamiseks elatist.

Hageja nõustub kostjatega, et tal on elatise võlg kostjate ees, kuid ta on elatist siiski tasunud

ning teinud pingutusi, et elatise võlga ei tekiks. Kahjuks ei ole kostjatele täies ulatuses elatise

tasumine olnud hagejale majanduslikult võimalik.

Kostjate vastuväited

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu ning palusid selle rahuldamata jätta.

Kostjate vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

1) Hageja ei ole hagis näidanud, et tema majanduslik seis ei võimalda kostjatele määratud

miinimumelatist maksta. Kostjad on algatanud kaks täitemenetlust elatise

väljamõistmiseks hagejalt, Eestis ja Soome Vabariigis. Hageja ei ole viimaste aastate

jooksul vabatahtlikult miinimummääras elatist kostjatele tasunud, küll on

täitemenetluse raames saadud regulaarseid makseid. Seega ei vasta tõele, et hageja

4 (12)

majanduslik seis on halvenenud ning tal puudub võimalus elatise tasumiseks. 14. mail

2018 esitas hageja kohtule avalduse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks

(tsiviilasi nr 2-18-3985), milles hageja väitis ja tõestas esitatud lisadega, et tal on kõik

majanduslikud vahendid ja võimalused kostjate kasvatamiseks olemas.

2) Hageja ei ole tõendanud uue lapse sündimist 20. mail 2017 ning lapse üksi kasvatamist.

Kostjatele teadaolevalt elab hageja koos lapse isaga. Seda fakti kinnitas hageja kohtule

tsiviilasja nr 2-18-3985 menetluses.

3) Hageja

väitel

on

tema

igakuiseks

sissetulekuks

erinevad

sotsiaal-

ja

toimetulekutoetused, kokku umbes 1120 eurot. Igakuised kulud on aga 2356 eurot 45

senti. Vahe on 1236 eurot 45 senti. Hageja ei ole oma hagis selgitanud, kust ta vajalikud

rahalised vahendid saab, et oma igakuiseid kulutusi katta.

4) Hageja esitas oma pangakonto väljavõtted, mis hõlmavad perioodi oktoober 2018–

veebruar 2019. Väljavõtetelt nähtub, et hageja on teinud regulaarseid väljamakseid oma

emale summas 558 eurot, ning kolmandatele isikutele kokku 166 eurot 20 senti. Viie

kuu jooksul on hageja teinud makseid kolmandatele isikutele 754 eurot 20 senti, aga ei

ole tasunud kordagi väljamõistetud miinimumelatist oma lastele. Perioodil oktoober

2018–veebruar 2019 ei kajastu konto väljavõttelt kordagi, et hageja oleks tasunud

üürikorteri üüri 1180 eurot.

5) Kostjad ei pea põhjendatuks, et kuigi hageja on rahalistes raskustes, liisib ta samal ajal

autot, mis ei ole eluks vajalik.

6) Hageja hagiga esitatud lisad 21 ja 22 ei ole kuidagi hagiga seotud. Lisades on esitatud

lauluringi arved, mis on adresseeritud Q-le, XXX.

7) Hagi punktis 10 on hageja esitanud tabeli, kus toob ära kulud ühes kuus 2017. aastal

sündinud lapse kohta, mis on kokku 1147. Kulusid tõendavad tõendid on jäetud

esitamata. Hageja väidab, et lapse kulud toidule on 250 eurot, samas viitab hageja hagi

punktis 6, et hoopis hageja söögikulud on ca 250 eurot kuus. Kogu arvutuskäik ja

esitatud lisad on kostjatele segased, põhjendamata ja teadlikult eksitavad. Näiteks

mänguasjad lastele 60 eurot kuus. Millistele lastele? Samuti pole tõendeid huviringide

kohta, mille kulu on 62 eurot kuus.

8) Hagi punktis 11 toodud arvutuskäigust ei saa kostjad aru, et kui hageja väidab, et

kasvatab üksi last, kelle kulud ühes kuus on 1147 eurot, siis selgitavas tekstis jagab

hageja esitatud summa pooleks. Mis põhjusel? Pool summast on 573 eurot 50 senti.

Kostjatele välja mõistetud elatis ühe lapse kohta on 270 eurot kuus. Hageja arvutusest

selgub, et hageja ei kohtle lapsi võrdselt. Perekonnaseadusest tulenevalt peab vanem

kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja oma laste ülalpidamiseks

ühetaoliselt. Hageja nõue vähendada elatis 0 euroni seaks vanemad lapsed nooremaga

võrreldes ebavõrdsesse olukorda.

9) Hageja ja kostjate isa sõlmisid 17. septembril 2015 tsiviilasjas nr 2-14-56051

kompromissi, mille kohaselt kostjate isa tasus hagejale hüvitise 44 000 eurot.

Kokkuleppe tulemuseks oli see, et hageja hakkab edaspidi saadud summast kostjatele

igakuiselt miinimumelatist tasuma. Hageja ei ole seda kordagi vabatahtlikult teinud.

Seega on kostjad seisukohal, et hageja on teadlikult ja pahatahtlikult jätnud oma

kohustused, mis on talle pandud tsiviilasjas nr 2-12-54410 jõustunud kohtuotsusega,

täitmata ja seadnud oma isiklikud huvid kostjate huvidest kõrgemale. Hagejal olid kõik

võimalused elatise maksmiseks.

10) Kostjatel on kahtlus, et hageja varjab oma tegeliku majanduslikku olukorda, sest

täitemenetluse käigus laekuvad elatisemaksed regulaarselt. Hageja on esitanud hagis

lisadena vaid ühe konto kinnitamata väljavõtted (oktoober 2018–veebruar 2019).

5 (12)

Hagejal võib olla kontosid mitmes erinevas finantsasutuses ja riigis. Hageja oleks

pidanud esitama kogu viimase aasta finantsasutuse poolt kinnitatud väljavõtted kuni

hagi esitamise kuupäevani. Kostjatel on kahtlus, et hageja kasutab oma 2017. aastal

sündinud lapse pangakontot oma tulude varjamiseks.

11) Hageja teadis oma seadustest tulenevaid kohustusi ja õigusi kostjate ees. Uue lapse

sündimisel pidi hageja olema teadlik, et uue lapse sünd ei vabasta teda senistest

kohustustest kostjate ees. Teiste laste olemasolu ei anna alust elatise vähendamiseks alla

seaduses sätestatud alammäära.

12) Hageja on tööealine, töövõimeline ja terve inimene. Hageja elab Soome Vabariigis ning

väidab, et ta hetkel ei tööta. Hageja ei ole välja toonud, millal ta kavatseb tööle naasta.

20. mail 2017 sündis hagejal laps, kes on käesoleval hetkel 2,4 aastane ja võiks käia

juba lasteaias, et hageja saaks tööturule naasta ja sellega oma majandusliku seisundit

parandada. Hageja emale kuulub korter Harjumaal Kiili vallas, kus hageja viibib sageli.

Puudub igasugune vajadus elada ja üürida korterit Soomes, kui hageja seal ei tööta.

Hageja on oma varasemates kohtuvaidlustes korduvalt kinnitanud, et tal on võimalus ja

õigus elada emale kuuluvas korteris, sest hageja ema ise elab Hiiumaal.

13) Kostjad nõustuvad hagejaga, et elukallidus on viimase kuue aasta jooksul tõusnud ning

seega on ka kostjate kulud suurenenud.

14) Hageja ei ole vabatahtlikult elatist maksnud, seetõttu on kostjad olnud sunnitud taotlema

täitemenetluste algatamist elatise saamiseks nii Eestis kui Soomes. Hageja võlg kostjate

ees on ulatunud aastate jooksul 10 000 euroni. Tänu täitemenetlustele on hageja võlg

kostjate ees vähenenud 1828 euro 28 sendini. Hageja ei ole tasunud elatist, kuigi

vahendid selleks on pangakontol olemas.

15) Hageja reisib regulaarselt välisriikidesse oma elukaaslase ja lapse isaga. Viimane reis,

mille kohta on postitus ka sotsiaalmeedias, toimus 2019. aasta mais. Hageja pangakonto

väljavõttel ei kajastu ühtegi makset viidatud reisi kohta.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 23. jaanuari 2020. aasta otsusega hagi rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Kostjatel menetluskulude puudumise tõttu jättis maakohus need

rahaliselt kindlaks määramata.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

1) kostjad on hageja ja kostjate isa alaealised lapsed;

2) 2010. aasta detsembris lõppes vanemate kooselu;

3) Harju Maakohus mõistis 5. aprilli 2012. a otsusega tsiviilasjas nr 2-11-33993 hagejalt

välja igakuise elatise kummagi kostja kasuks summas 139 eurot kuni lapse täisealiseks

saamiseni (tlk 8);

4) Harju Maakohus muutis 20. märtsi 2013. aasta tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-12-

54410 Harju Maakohtu 5. aprilli 2012. aasta otsust ning mõistis hagejalt välja igakuise

elatise kummagi kostja kasuks miinimummääras kuni kostjate täisealiseks saamiseni

või kuni põhi- või keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või

kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni.

Maakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul täidetud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§-s 459 sätestatud eeldused väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks. Praegusel juhul ei esine

asjaolusid, mis annaksid aluse muuta elatise suurust. Elatise miinimummäära ja üldise

elukalliduse tõus ei ole aluseks elatise vähendamiseks, kuna see puudutab hagejaga

samaväärselt ka kostjaid.

6 (12)

Maakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et tasub üüri üürilepingus kokkulepitud ulatuses

(1180 eurot kuus). Samuti ei ole hageja tõendanud, et tal on üürivõlg. Hageja arvelduskontolt

nähtuvalt tasub hageja üürileandjale igakuiselt keskmiselt 270 eurot 40 senti–279 eurot 20 senti.

Seega keskmiselt 275 eurot kuus. Seega võib eeldada, et hageja eest tasub üüri kolmas isik.

Hageja igakuised kommunaalmaksed on keskmiselt 179 eurot 80 senti kuus. Laenulepingu

alusel maksab hageja laenu igakuiselt tagasi 215 eurot 45 senti. Toidukulude kohta ei ole hageja

tõendeid esitanud. Siiski on hageja toidukulu, arvestades tema elukohta Soomes, mõistlik.

Tõendatud sõidukikulud on 21 eurot 24 senti kuus, millele lisandub 35 eurot kütusekulu,

telefonikulud on 60 eurot kuus. Samuti on põhjendatud hügieenitarvete kulu 20 eurot kuus.

Tõendatud ei ole kulutused riietele 75 euro ulatuses, kuid arvestades, et tegemist on

esmatarbekaubaga, on luges maakohus põhjendatud kuluks riietele 30 eurot kuus. Hageja

igakuised tõendatud kulud kokku on 1131 eurot 49 senti. Lisaks tasub hageja igakuiselt võlgu

erinevatele võlausaldajatele. Põhjendamatud ja ebavajalikud on maakohtu hinnangul kulud

sõiduautole olukorras, kus hageja väidab, et tal puuduvad rahalised vahendid kostjatele elatise

maksmiseks. Igakuised kulud sõidukile moodustavad tõendatult vähemalt 271 eurot 69 senti,

hageja enda väitel koguni 481 eurot 45 senti. Transpordivajaduse rahuldamiseks tuleb kasutada

odavamaid alternatiive.

Maakohtu hinnangul ei ole hageja poolt esile toodud kulude suurus vastavuses tema sissetuleku

suurusega, vahe on kahekordne. Hageja on märkinud, et on kohustuste katmiseks kolmandatelt

isikutelt laenu võtnud, kuid nimetatud väited ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Hageja

esitatud AS-i SEB Pank väljavõttest nähtub makse oma lapsele DD-le 26. jaanuaril 2019 230

eurot 20 senti. Hageja ei ole vaatamata kostjate poolsele vastuväitele selgitanud, millega seoses

ta lapse pangakontole raha kandis. Kohtul puudub alus vastava pangakonto väljavõtteid

käesolevas menetluses tõendina koguda, kuivõrd vaidlus ei puuduta hageja teise lapse

ülalpidamist. Kohus nõustub kostjatega, et hageja võib nimetatud pangakontot kasutada isiklike

arvelduste tegemiseks. Lisaks võttis maakohus hageja majandusliku seisukorra hindamisel

arvesse kostjate esitatud ja hageja poolt vaidlustamata väidet, et hageja käib koos praeguse

perega regulaarselt puhkusereisidel välisriikides, mis eeldab märkimisväärsete vabade rahaliste

vahendite olemasolu. Hageja lapsepuhkus lõpeb ning tal tuleb peagi tööle minna. Hageja ei ole

nimetatule vastu vaielnud. Maakohus arvestas otsust tehes nimetatud asjaoluga ning eeldas, et

hageja on oma ea ja täieliku töövõime tõttu võimeline teenima Soome Vabariigi keskmist palka.

Maakohus analüüsis hageja 20. mail 2017. a sündinud lapse majanduslikku olukorda ning

sellega seotud väiteid. Laps on peagi 3 aastat vana. Hageja väitel on lapse igakuised eluaseme-

ja kommunaalkulud 650 eurot kuus, toit 250 eurot, kulutused tervishoiule 15 eurot, kulutused

hügieenitarvetele 20 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 75 eurot, mänguasjadele 60 eurot,

trennide ja huviringide kulu 62 eurot, muud kulud 15 eurot, kulud kokku 1147 eurot. Maakohus

märkis, et on mõistetav, et ka hageja kannab kõnealuse lapsega seonduvalt kulusid, kuid esile

toodud ulatuses ei ole kulud tõendatud. Samuti ei ole esile toodud ulatuses kulud kooskõlas

muude asjas esitatud (eelkõige hageja majanduslikku olukorda kirjeldavate) tõenditega.

Maakohtu hinnangul on lapse põhjendatud kulud ja nende suurus järgmine: eluaseme üür 137

eurot 50 senti, kommunaalkulud 89 eurot 90 senti (s.o pool hageja tõendatud kuludest), toit 150

eurot (kuivõrd tegemist on väikelapsega, kelle tarbitavad toidukogused ei ole võrreldavad

täiskasvanu omaga), kulutused tervishoiule 15 eurot, kulutused hügieenitarvetele 20 eurot,

kulutused riietele ja jalanõudele 50 eurot (tegemist on kasvava lapsega), mänguasjadele 25

eurot, trennide ja huviringide kulu 22 eurot 50 senti (aasta lõikes), muud kulud 15 eurot, kulud

kokku 524 eurot 90 senti. Kuna lapsel on ka isa, siis peab hageja lapsega seotud kulusid kandma

50% ulatuses, s.o 262 euro 45 sendi ulatuses.

Maakohus selgitas, et kostjate kasuks väljamõistetud elatist saab alla miinimummäära

vähendada teise lapse olemasolu korral üksnes siis, kui teise lapse suhtes kujuneks olukord

ebavõrdseks, s.o ta muutuks vähemkindlustatuks. Praegusel juhul jääb kostjate kasuks

7 (12)

väljamõistetud elatis samasse suurusjärku hageja 20. mail 2017 sündinud lapse igakuiste

kuludega (s.o hageja osaga lapse kogukuludest). Seega on maakohtu hinnangul hageja laste

ülalpidamine praeguses olukorras korraldatud võrdsel määral. Kui kostjatele säilib praegune

elatis, ei muutu 2017. aastal sündinud laps varaliselt vähemkindlustatuks. Hagi on täielikult

põhjendamatu osas, kus hageja leiab, et tema noorima lapse ülalpidamiseks on põhjendatud

kulutada igakuiselt 1147 eurot, seevastu kostjate ülalpidamiseks on hageja valmis panustama 0

eurot.

Maakohus lisas täiendavalt, et võttes arvesse asjaolu, et hageja naaseb lähiajal tööturule ja tema

sissetulek suureneb märgatavalt, kusjuures hageja elustandard ei ole vastavuses asjas esitatud

tõenditega, ning hageja igakuised kulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ega vasta

perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 2 ls 2 sätestatule, ning 2017. aastal sündinud laps ei muutu

kostjate kasuks väljamõistetud elatise tõttu varaliselt vähemkindlustatuks, ei ole täidetud TsMS

§ 459 sätestatud eeldused väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks ja hagi tuleb jätta

rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Kostjad ei esitanud

maakohtule menetluskulude nimekirja ning tsiviilasja materjalidest ei nähtu samuti, et kostjatel

oleks hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, seetõttu määras maakohus, et menetluskulude

puudumise tõttu tuleb nende rahaline suurus jätta kindlaks määramata.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Harju Maakohtu 23. jaanuari 2020. a otsuse

tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asja

uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

Hageja apellatsioonkaebuse väited on järgmised.

1) Maakohus ei ole otsuse tegemisel üldse arvestanud kostjate isa võimalustega ning on

jätnud need kindlaks tegemata. Hageja palus 30. oktoobril 2019 esitatud taotluses välja

selgitada kostjatele makstavate toetuste suuruse ning nendega otsuse tegemisel

arvestada, kuid maakohus ei ole peretoetuste suurust välja selgitanud ega seda pooltega

arutanud. Otsuse tegemisel on arvesse võetud vaid hagejale makstavaid

toimetulekutoetusi.

2) Maakohus on tuginenud otsuse tegemisel ebaõigetele andmetele ja eeldustele, mis on

vastuolus TsMS § 436 lg-s 2 sätestatuga. Maakohus ei saa langetada otsust tõendamata

ja uurimata asjaolude põhjal. Maakohus hindas hageja sissetulekut oletuslikult, eeldades

põhjendamatult, et hageja asub tulevikus Soomes tööle töökohale, kus on võimalik

teenida Soome Vabariigi keskmist palka. Kuna hageja hooldab väikelast, siis ei saa ta

käia tööl öistes vahetustes ning seetõttu ei saa ta enam oma endisel töökohal töötada.

Alates 2. detsembrist 2019 asus hageja tööle koristusteenindajana ettevõttes W. Hageja

töötasu on 11 eurot tunnis ja tööaeg vastavalt klientide vajadustele. Töötasu suurus

sõltub töökoormusest ja jaanuaris 2020 oli töötasu 495 eurot 83 senti. See jääb oluliselt

alla Soome Vabariigi keskmise töötasu, mis oli 2018. aastal 3470 eurot kuus. Hageja

puhkusereise on rahastanud kolmas isik ning need on toimunud odavamatesse

sihtkohtadesse. Seega on maakohus hageja esitatud tõendeid vääralt hinnanud ning

maakohtu otsus on vastuoluline.

3) Maakohus on hageja kulusid hinnates teinud ebaõiged järeldused hageja ja tema 2017.

aastal sündinud lapse kulude suuruse kohta. Maakohus leidis, et hageja üürikulu on 275

eurot, kuigi hageja on esitanud tõendi (üürilepingu), mille kohaselt on hageja

kohustuseks tasuda üüri 1180 eurot kuus. Asjaolu, et hageja kohustusi on viimase

raskest majanduslikust seisust tulenevalt osaliselt kandnud kolmandad isikud, ei muuda

8 (12)

hageja kohustusi üürileandja ees. Samuti tekivad hagejal kolmandate isikute ees

kohustused, mida maakohus ei ole hageja kulude hindamisel arvesse võtnud.

4) Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et lapsega peres on sõiduauto omamine

toreduslik kulutus. Sõiduauto omamine väikelapsega peres on vajalik kulutus, sest just

väikelapsega liikumisel on vajalik suuremas koguses varustuse kaasas kandmine.

Hageja kulu sõiduautole on Soome riigi mõistes keskmine kulu, seega on tegemist

vajaliku kuluga.

5) Maakohus pidas hageja igakuiste vältimatute kulude suurust ebausutavaks põhjusel, et

need ei vasta hageja tegelikele igakuistele sissetulekutele. Hageja on selgitanud, et pidi

kohustustega toimetulemiseks paluma sugulastelt ja tuttavatelt laenu. Maakohus leidis,

et need väited on tõendamata. Hageja maakohtule esitatud pangakonto väljavõtetest

nähtub üheselt, et hageja on kolmandatelt isikutelt laenu saanud ja seda ka tagasi

maksnud. Kohus ei ole otsuses selgitanud, kuidas ta tõlgendab hageja tagasimakseid

kolmandatele isikutele, mille maksekorraldustes on märgitud (Velka – soome keeles

võlg).

Hageja palus võtta asja materjalide juurde apellatsioonkaebusele lisatud tõendid. Hageja ei

saanud maakohtu menetluses esitada sõlmitud töölepingut ja palgalehti. Need on olulised

tõendid, mis tõendavad hageja sissetulekut.

Hageja ei välista kompromissi sõlmimist mõistlikel tingimustel.

Vastus apellatsioonkaebusele

6. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega uued tõendid (tööleping koos lisadega). Tööleping

on sõlmitud ajal, kui maakohus asja menetles, kuid hageja ei esitanud seda tõendit maakohtule.

Hageja ei ole selgitanud, miks ta tõendit maakohtule ei esitanud. Seega ei ole selle tõendi

vastuvõtmine lubatav.

Hageja on teinud ettepaneku kompromissi sõlmimiseks. Kostjatele jääb arusaamatuks, miks

hageja ei esitanud seda taotlust maakohtule, kuigi maakohus on pooltele kompromissi

sõlmimise võimalust pakkunud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära

kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hageja

nõude elatise vähendamiseks osaliselt (TsMS § 657 lg 1 p 2).

8. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille osas puudub pooltel apellatsioonimenetluses

vaidlus ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel:

 kostjad on hageja ja kostjate isa alaealised lapsed;

 2010. aasta detsembris lõppes vanemate kooselu;

 Harju Maakohus mõistis 20. märtsi 2013 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-12-54410

hagejalt välja igakuise elatise kummagi kostja kasuks miinimummääras kuni kostjate

täisealiseks saamiseni või kuni põhi- või keskhariduse omandamiseni põhikoolis,

gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni.

9. Kolleegium märgib, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks lapse

vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi (tema

võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema

kasvatamise kulutusi). Riigikohus on selgitanud, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada

9 (12)

ka vanemate varalist seisundit. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma

perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega

kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid (vt

Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Seda arvestades tuleb

kostjate ülalpidamiseks vajalike kulutuste suurust hinnates arvestada mh vanemate

sissetulekuid ja sellest tingitud elulaadi.

10. Seejuures ei või PKS § 101 lg 1 järgi igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem

kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning eelduslikult on lapse

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1

järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Riigikohus on leidnud, et

miinimumelatist nõudes ei ole lapse vajadusi vaja tõendada, st eelduslikult on see lapse

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt nt Riigikohtu

22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3 2-1-174-16, p 13).

11. Miinimumist väiksema elatise võib kohus PKS § 102 lg 2 järgi välja mõista üksnes

erandina, st olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades

võimeline andma lapsele ülalpidamist. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab iga

üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest

väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema

elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida

arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas,

arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise

eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid

rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks

elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise

aluseks olla iseenesest asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega,

kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada

(vt Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018. a

otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d

28.1–28.2; 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 174 16, p 13).

12. Riigikohus on viidanud sellele, et seadusandja võiks kaaluda miinimumelatise määra

muutmist, sest miinimumelatis ei täida kohtumenetluses oma eesmärki, kui paljudel juhtudel

taandub vaidlus tõendamisele, kas on mõjuvat põhjust elatise väljamõistmiseks alla

miinimummäära (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 35-17, p 30). Eeltoodu

ei tähenda seda, et miinimumelatis on igal juhul ülemäärane ja miinimumist väiksema elatise

väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid ei tule kohtumenetluses tõendada.

13. Kui kohustatud vanem taotleb PKS § 102 lg 2 alusel miinimumist väiksema elatise

väljamõistmist, peab ta TsMS § 230 lg 1 järgi tooma esile ka seda tingivad asjaolud ning neid

asjaolusid tõendama. Eelnevat arvestades tuleb kohtul igal üksikul juhul kaaluda, kas arvestades

kõiki vaidluse asjaolusid esineb kaalukas põhjus miinimumist väiksema elatise

väljamõistmiseks. Kaaluka põhjuse olemasolul peab kohus otsuse põhjendama ka elatise

suuruse kujunemist.

14. Kolleegium leiab, et maakohtus ja ringkonnakohtus hageja esile toodud asjaolud tingivad

lõppastmes elatise vähendamise alla PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimummäära. Esmase

asjaoluna tuleb kohtul arvestada nõude hindamisel hageja sissetulekut ja varalist seisu.

Kolleegium märgib, et hageja on esitanud nõude elatise vähendamiseks 30. augustil 2019 ja

palunud elatise vähendamist alates hagi esitamisest. Seega tuleb arvesse võtta nii hageja

sissetulekut praegu, kui ka sissetulekut perioodil septembrist 2019 kuni tänaseni.

15. Maakohtu menetluses oli hageja sissetulekute ja varalise seisu kindlaks tegemine

raskendatud seetõttu, et hageja sissetulek koosnes Soome riigi makstavatest toetustest ning

10 (12)

tema varaline seis sõltus samuti riigi makstavatest erinevatest hüvitistest majapidamiskulude ja

lapsekulude kandmiseks. Maakohus tegi kindlaks, et hageja sissetulek hagi esitamise ajal oli

1139,48 eurot, kuid võttis arvesse ka seda, et hageja lapsehooldusperiood lõpeb peatselt ning

hageja asub tööle ja hakkab teenima eelduslikult suuremat sissetulekut. Apellatsioonkaebuse

esitamise ajal oligi hageja tööle läinud, kuid tegelikkuses oli tema sissetulek vähenenud.

Apellatsioonkaebusele lisatud palgalehtede alusel tuvastab kolleegium, et apellandi töötasu

2020. aasta jaanuaris oli 495 eurot 83 senti (apellatsioonkaebuse lisad 2 ja 3). Kohtuistungil

selgitas hageja, et on just läinud tööle täiskoormusega ning tema töötasu on 1990 eurot bruto

ning netosumma 1990×0,87=1731 eurot kuus. Kostjate isa väitel võib hageja töötasu olla veelgi

suurem, kuid et selle väite kinnituseks uusi tõendeid ei esitatud, kolleegium seda väidet

tõendatuks ei pea.

16. Ringkonnakohtu istungil andis hageja täiendavaid selgitusi oma varalise seisundi kohta.

Hageja selgitas, et saab Soome riigilt toetusi selliselt, et pärast üüri- ja eluasemekulude ning

lasteaiamaksu tasumist peab talle ja lapsele kahe peale jääma kätte 844 eurot kuus. Kolleegium

tuvastab, et seetõttu ei nähtunud ka hageja kontodelt üüri tasumine üürilepingus sätestatud

määras 1180 eurot, vaid keskmiselt üksnes suuruses 270 eurot kuus.

17. Hageja varalise seisu hindamisel tuleb arvestada hageja kulutusi tema noorimale lapsele -

20. mail 2017 sündinud pojale DD-le. Kolleegium nõustub siinkohal maakohtu seisukohtadega,

mille järgi on lapse igakuisteks vajadusteks 524 eurot 90 senti , millest hagejal tuleb kanda pool.

Kolleegium selles osas maakohtu põhjendusi ei korda (TsMS § 654 lg 6).

18. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus ei ole hageja nõude hindamisel

kindlaks teinud kostjate isa varalist seisu. Kohtuistungil selgitatu kohaselt on kostjate isa

brutotöötasu 1400 eurot kuus, mis teeb netosissetulekuks 1157,46 eurot kuus (vt

https://www.kalkulaator.ee/et/palgakalkulaator). Kostjate isa selgitas samuti, et tasub igakuiselt

eluaseme välja ostmiseks võetud laenu makseid 400 eurot ning kommunaalkulusid 150 eurot.

Hageja nendele selgitustele vastu ei vaielnud ning need saab lugeda tuvastatuks TsMS § 231 lg

4 järgi.

19. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et mitu sama astme sugulast täidavad

ülalpidamiskohustust PKS § 105 lg 3 järgi osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse

suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka

tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Riigikohus on selgitanud, et

selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma

lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral

osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise

seisundi proportsioonile (vt viimati Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-

17, p 22). Kolleegiumi hinnangul on kostjate ema ja isa varaline seis üldjoontes võrdväärne.

Pärast üüri ja lasteaiamaksu maha arvamist jääb hageja kasutada 1731-1180-290=290 eurot,

kuid kulutustest katab Soome riik osa selliselt, et hageja kasutada jääb 844 eurot. Kostjate isa

sissetulek on 1157 eurot, millest kostjate isa katab laenumakse 400 eurot ja kommunaalmaksed

150 eurot ning kostjate isa kasutada jääb 607 eurot.

20. Põhjendatud on apellandi etteheide, et maakohus ei võtnud asja lahendamisel arvesse

kostjatele makstavat lapsetoetust. Riigikohtu praktika kohaselt võib elatise vähendamiseks alla

miinimumi olla riiklike peretoetuste maksmine mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega,

nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on

miinimummäärast väiksemad (vt RKTKo nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Arvesse võib tulla ka vanema

töövõimetus, teine vähemkindlustatud laps (RKTKo3-2-1-17-16), mastaabisääst mitme lapse

korral, vahetu ülalpidamine (vahelduv elukoht), vanemate erinev varaline seisund (RKTKo-d

2-16-11905, p 18; 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2) Samale seisukohale peretoetuste osas on

Riigikohus jäänud oma hilisemas praktikas (vt RKTKo nr 2-16-11905 p-d 17-19), sedastades,

et alates 1. jaanuarist 2017 sätestab perehüvitiste liigid, eesmärgid ja ulatuse ning nende

11 (12)

määramise ja maksmise tingimused ja korra perehüvitiste seadus (PHS) (vt PHS § 1 lg 1). Kui

varem oli kolme eraldi kehtinud seadusega (RPTS, elatisabi seadus ja vanemahüvitise seadus)

sätestatud omaette eesmärgid, siis PHS sätestab üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on

lastega perede ning laste kasvatamise toetamine (PHS § 2). Sellel eesmärgil makstakse PHS §

3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille liigid on riiklik peretoetus

(peretoetus), vanemahüvitis ja elatisabi. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada

lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine

ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena

mh lapsetoetus. PHS seaduse eelnõu (217 SE) seletuskirjas selgitatakse, et alates 1990-ndate

aastate algusest on peretoetusi makstud universaalsuse põhimõttel. Nii on peretoetusele õigus

igal lapsel sõltumata tema vanemate sissetulekust. Seega ei ole lapsetoetuse maksmise

põhimõtted varasema seadusega võrreldes muutunud. PHS seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt

ei ole varasema seadusega võrreldes muudetud ei peretoetuste eesmärki ega ka lapsetoetuse

sisu. Eeltoodut arvestades on tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 väljendatud seisukoht kohaldatav ka

kehtiva PHS kontekstis. Kostjate isa väitel saab ta kahe lapse ülalpidamiseks peretoetust.

Perehüvitiste seaduse § 17 lg 6 järgi lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta on

60 eurot. Seega praegusel juhul saavad kostjad lapsetoetust 120 eurot kuus.

21. Kostjate isa tõi menetluses esile, et hageja ja kostjate esindaja GG, sõlmisid 17. septembril

2015. a. tsiviilasjas nr 2-14-56051 kompromissi, mille tulemusel kostjate esindaja, GG tasus

hagejale hüvitise 44 000 eurot ja hageja lubas saadud summast igakuiselt temale määratud

miinimumelatist tasuma hakata. Hageja seda asjaolu omaks võtnud ei ole ning seda kohus

tõendatuks pidada ei saa. Kohtuliku kompromissi tekstis ühtegi viidet elatise tasumisele ei ole.

Kostjate esile toodud asjaoludel ei oleks kolleegiumi hinnangul kirjeldatud kokkulepe käsitatav

ülalpidamiskokkuleppena PKS § 100 lg 3 tähenduses. Väidetava kokkuleppega ei leppinud

pooled kokku elatise suuruses ega ülalpidamiskohustuse täitmise viisis, sest selle osas oli juba

olemas 20. märtsi 2013 tagaseljaotsus. Kostjate väitest võib aru saada, hageja kinnitas üle, et ta

täidab talle 20. märtsi 2013 kohtulahendist tulenevat kohustust.

22. Kolleegium selgitab siiski, et isegi kui hageja ja kostjate isa oleks sõlminud

elatiskokkuleppe, välistaks see asjaolude muutumisel nõude esitamist elatise vähendamiseks.

Kohtupraktikas on selgitatud, et PKS § 100 lg 3 esimese lause järgi võivad vanemad oma lapse

ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks,

missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Vanemate kokkulepe

ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva

elatisenõude esitamist. (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13).

Olukorras, kus vanemad on leppinud kokku lapsele makstava elatise suuruses ja elatise suurust

mõjutavad asjaolud on oluliselt muutunud, võib see anda alust öelda ülalpidamiskokkulepe kui

kestvusleping VÕS § 196 lg 1 alusel erakorraliselt üles mõjuval põhjusel (Riigikohtu 23.

veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 17).

23. Asjaoludest nähtuvalt ei võimalda aga kummagi vanema varaline seis PKS § 101 lg 1

sätestatud miinimummääras lastele ülalpidamist anda. Pärast üüri ja lasteaiamaksu maha

arvamist jääb hageja kasutada 1731-1180-290=290 eurot, kuid kulutustest katab Soome riik osa

selliselt, et hageja kasutada jääb 844 eurot. Arvestades kolme ülalpeetavat jääks igale õigustatud

isikule selle sissetuleku võrdse jagamise korral 844/4=211 eurot. Kuigi hageja sissetulek oli

apellatsioonkaebuse esitamise ajal väiksem, sai hageja ka enne täie koormusega tööle asumist

enda koos toetustega enda kästusse igakuiselt 844 eurot. Kolleegiumi hinnangul saab hageja

kõikide laste vajadusi hinnata võrdväärseks. Kuigi hageja noorim laps kasvab Soomes, kus

eluasemekulud ja lastehoiukulu on suuremad, on pärast eluasemekulu ja lasteaiatasu, mille

hageja väitel katab avalik võim, maha arvamist laste toimetulekuvõimalused samaväärselt

tagatud. Kostjate isa sissetulek on 1157 eurot, millest kostjate isa katab laenumakse 400 eurot

ja kommunaalmaksed 150 eurot ning kostjate isa kasutada jääb 607 eurot. Arvestades kahte

ülalpeetavat jääks igale õigustatud isikule 607/3=202 eurot kuus. Ülalpidamiskohustuse

12 (12)

täitmise seisukohast võib vanemate varalisest seisust tulenevaid võimalusi pidada

võrdväärseks. Elatise välja mõistmisel arvestab kohus, et kostjate ülalpidamiseks saab kostjate

isa igakuiselt 120 eurot lapsetoetust, seega on laste toimetulekuvajadused tagatud ligilähedaselt

PKS § 101 lg 1 sätestatud määras (210+202+60=472). Neil asjaoludel on põhjendatud hagejalt

elatise välja mõistmine alla PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimummäära. Kohus vähendab Harju

Maakohtu 20. märtsi 2013. a tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-12-54410 välja mõistetud elatist

alates hagi esitamisest 30. augustil 2019 kummagi kostja kohta summani 210 eurot kuus.

Menetluskulud

24. Kolleegium jätab poolte kohtukulu maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 järgi poolte

enda kanda. Maakohtu menetluses jäid kulud hageja kanda, kuid et kostjatel kulusid ei olnud,

jättis maakohus need kindlaks määramata. Seoses maa- ja ringkonnakohtu kulu jätmisega

poolte enda kanda, ei määra kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Liis Arrak, Ele Liiv