3-18-1946/48 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.10.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1946

Haldusasi

Aktsiaselts

SAMAT

kaebus

Mittetulundusühing

Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus tegevusele.

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja - Aktsiaselts SAMAT, lepinguline esindaja Jaana

Nõgisto;

Vastustaja

-

Mittetulundusühing

Põhja-Eesti

Ühistranspordikeskus, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Kristiina Laarmaa

Asja läbivaatamise vorm

06.08.2020 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi SAMAT taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks haldusmenetluse seaduse § 102 lg 4 teise lause osas.

2. Jätta Aktsiaseltsi SAMAT kaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 02.11.2020, mis on puhkepäevale

langeva tähtpäeva järgne esimene tööpäev.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigihanke tulemusena sõlmisid Aktsiaselts SAMAT (SAMAT) ja Mittetulundusühing

Harjumaa Ühistranspordikeskus (Mittetulundusühingu Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus

õiguseellane) 18.12.2012 Harju maakonna lõunasuuna avaliku teenindamise lepingu (ATL)

kehtivusega kuni 21.01.2021.

2. Lepingu alusel esitas kaebaja Mittetulundusühingule Harjumaa Ühistranspordikeskus

garantiikirja, mille kohaselt on viimane õigustatud Aktsiaselts SAMAT poolt lepingu rikkumise

3-18-1946

2(13)

korral saama maksimaalselt 605 000 euro suuruse väljamakse. Kehtiva garantiikirja on

väljastanud Luminor Bank AS.

3. Majandus- ja taristuminister andis 30.04.2018 määruse nr 24 „Avaliku teenindamise lepingu

alusel teostatava liiniveo sõidukilomeetri kõrgeim hind ja kõrgeim piletihind sõitjateveol

bussiliikluses maakonnaliinil ja kaugliinil ning sõidusoodustused“. Maanteeameti peadirektori

28.06.2018 käskkirja nr 1-2/18/206 „Avaliku teenindamise lepingu alusel teostatava liiniveo

sõidukilomeetri

hind

ja

piletihind

sõitjateveol

Mittetulundusühingu

Põhja-Eesti

Ühistranspordikeskus poolt korraldatavas bussiliikluses maakonnaliinil ja kaugliinil“ kohaselt on

avaliku teenindamise lepingu alusel teenindatavate maakonnaliinide piletihind null eurot, välja

arvatud sõitjad alates 20. eluaastast kuni 62. eluaastani, nimetatud eluaastad kaasa arvatud.

4. Ülaviidatuga

seoses

tegi

SAMAT

24.07.2018

Mittetulundusühingule

Põhja-Eesti

Ühistranspordikeskus (ÜTK) ettepaneku ATL ennetähtaegseks lõpetamiseks kokkuleppel. ÜTK

keeldus ettepanekust, kuna ÜTK hinnangul puudusid alused ATL ennetähtaegseks lõpetamiseks

ja SAMAT-il lasus kohustus tagada avaliku liiniveo katkematu osutamine.

5. SAMAT esitas 26.09.2018 ÜTK-le ATL ennetähtaegse ülesütlemise teate, milles teavitas

kavatsusest lõpetada ATL alusel teenuse osutamine alates 08.10.2018

6. 01.10.2018 esitas ÜTK SAMAT-ile omapoolse ATL-i ennetähtaegse ülesütlemise teate alates

08.10.2018, leides, et SAMAT-il puudus õiguslik alus ATL-i ennetähtaegseks ülesütlemiseks.

7. ÜTK korraldas ühistranspordi seaduse (ÜTS) § 21 lg 3 p 2 alusel konkursi uue vedaja

leidmiseks. Madalaima hinna alusel valiti uueks vedajaks AS GoBus, kellega sõlmiti 04.10.2018

ka uus avaliku liiniveo leping. AS-ga GoBus sõlmitud liiniveolepingus oli liinikilomeetri

maksumus 1,09 eur/lkm.

8. ÜTK esitas 08.10.2018 Luminor Bank AS-le nõudeavalduse garantiikirja nr 09T2028592800

alusel garantiisumma 605 000 eurot täies mahus väljamaksmiseks.

9. SAMAT esitas 12.10.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse 08.10.2018 kirjaga ATL-i

lõpetamise ja garantii väljamaksmise nõude õigusvastasuse ja tühistuse tuvastamiseks ning

garantiikirja tagastamiseks kohustamiseks koos esialgse õiguskaitse taotlusega (haldusasi nr 3-

18-1946).

10. Tallinna Halduskohus rahuldas 15.10.2018 SAMAT-i esialgse õiguskaitse taotluse ajutiselt,

kohustades ÜTK-d esialgse õiguskaitse korras mh tagasi võtma 08.10.2018 garantii väljamakse

nõude. Kuivõrd ÜTK esitas esialgse õiguskaitse kohaldamise osas vastuväited, muutis kohus

09.11.2018 määrusega esialgse õiguskaitse ulatust, keelates ATL-i täitmistagatiseks antud panga

väljastatud garantiikirja alusel väljamakse tegemise kaebajale.

11. Tulenevalt sellest, kohus oli 15.10.2018 kohtumäärusega kohustanud kaebajat võtma tagasi

08.10.2018 garantii väljamakse nõude ja arvestades 09.11.2018 kohtumääruse muudetud

resolutsiooni, esitas ÜTK 19.11.2018 igaks juhuks pangale uue nõudeavalduse garantiisumma

väljamaksmiseks.

12. Samuti esitas ÜTK 19.11.2018 SAMAT-ile ATL-i erakorralisest ülesütlemisest tuleneva

täpsustatud kahjuhüvitusnõude, milles nõudis ATL-is märgitud liinikilomeetri maksumuse ja

konkursi tulemusena leitud uue vedaja liiniveolepingu p-s 4.2 märgitud liinikilomeetri

maksumuse vahelise hinnavahe kompenseerimist kokku 1 124 126 eurot.

13. Tallinna Halduskohus tagastas 05.02.2019 määrusega SAMAT-i kaebuse haldusasjas nr 3-18-

1946), leides, vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Tallinna Ringkonnakohus

tühistas 20.05.2019 Tallinna Halduskohtu eelneva määruse ja saatis asja esimese astme kohtule

menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohtu määrus jõustus 18.06.2019, mil Riigikohus

otsustas ÜTK määruskaebust menetlusse mitte võtta.

3-18-1946

3(13)

14. 08.08.2019 määrusega haldusasjas nr 3-18-1946 võttis Tallinna Halduskohus SAMAT-i

kaebuse menetlusse.

15. 11.09.2019 esitas vastustaja vastuse kaebusele ning taotluse esialgse õiguskaitse

tühistamiseks.

16. 13.01.2020 määrusega andis kohus kaebajale tähtaja kaebuse nõuete muutmiseks ja vajadusel

kaebuse täiendamiseks vastustaja poolt 19.11.2018 pangale esitatud garantiinõude osas ning sama

kuupäeval kaebajale esitatud kahjuhüvitusnõude osas. Samuti rahuldas kohus vastustaja taotluse

tõendi väljanõudmiseks Luminor Bank AS-lt.

17. 24.01.2020 esitas Luminor Bank AS kohtu poolt nõutud tõendid, mille osas on kaebaja

04.02.2020 esitanud taotluse piirata vastustaja juurdepääsu osaliselt.

18. Kaebaja esitas 07.02.2020 oma taotluse ja seisukohad kaebuse nõuete muutmise ja

täiendamise osas. Vastustaja esitas selles osas kohtule omapoolse arvamuse 12.03.2020 ning

kaebaja täiendavad seisukohad 18.03.2020.

19. Kohus täpsustas 26.03.2020 määrusega kaebuse nõudeid ning luges menetletavateks

nõueteks:

19.1. ÜTK 01.10.2018 kirjaga nr 2-1/160-4 esitatud ülesütlemisavalduse tühistamise nõue;

19.2. ÜTK 01.10.2018 kirja „Garantiikirja nr 09T2028592800 alusel garantiisumma EUR 605

000 täies mahus väljamaksmise nõudeavaldus“ õigusvastasuse tuvastamise nõue;

19.3. ÜTK 19.11.2018 kirja „Garantiikirja nr 09T2028592800 alusel garantiisumma EUR 605

000 täies mahus väljamaksmise nõudeavaldus“ õigusvastasuse tuvastamise nõue;

19.4. kohustamisnõue tagastada Aktsiaseltsile SAMAT garantiikiri nr 09T2028592800.

20. Ühtlasi andis kohus 26.03.2020 määrusega menetlusosalistele tähtaja kompromissi

sõlmimiseks ning jättis rahuldamata vastustaja taotluse esialgse õiguskaitse muutmiseks.

21. Kuivõrd menetlusosalised kokkuleppele ei jõudnud toimus asja läbivaatamine 28.07.2020

kohtuistungil.

22. 10.09.2020 teavitasid menetlusosalised täiendavast võimalusest jõuda kompromissile,

mistõttu lükkas kohus otsuse teatavakstegemise aja edasi. 24.09.2020 teavitas vastustaja, et

kompromissläbirääkimised ei olnud edukad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

23. Vastustaja 01.10.2018 kirjaga nr 2-1/160-4 esitatud ülesütlemisavaldus on õigusvastane, sest

kaebaja oli vastustaja ülesütlemisavalduse esitamise ajaks ATL-i kehtivalt üles öelnud. Kaebajal

oli õigus ATL VÕS § 196 lg 1 alusel üles öelda. ATL-i täitmisega kaasnes kaebajale vastustajast

tingitud ning tema mõjusfääris olevate asjaolude tõttu märkimisväärne varaline kahju, mille

juures ei saanud kaebajalt enam mõistlikult nõuda ATL-i täitmisega jätkamist kuni ATL-i

kehtivuse lõpuni.

23.1. VÕS § 196 lg 1 eeldused on täidetud. Üks mõjuval põhjusel kestvuslepingu ülesütlemise

alus on VÕS §-s 97 lg 5 antud võimalus leping üles öelda, kui materiaalselt oleks alus lepingu

muutmiseks, kuid see ei ole võimalik või mõistlik (vt ka Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207)

Kommenteeritud väljaanne, Juura 2016, lk 969). Vastavalt Riigikohtu praktikale on VÕS § 97

eesmärk anda õiguslik mehhanism ebaõigluse korrigeerimiseks, kui lepinguliste kohustuste

vahekord on oluliselt muutunud kahjustatud poolest sõltumatu ja lepingu sõlmimise ajal

ettenägematu asjaolude muutumise tõttu (RKTKm 3-2-1-143-13 p 11). Tasuta ühistranspordi

kehtestamisega oli lepinguliste kohustuste vahekord on oluliselt muutunud ning kaebajalt ei

3-18-1946

4(13)

saanud mõistlikult nõuda ATL-i jätkamist kokkulepitud tähtajani. Kaebajalt ei saa mõistlikult

eeldada, et ta maksab üldistes huvides teostatavale avalikule liiniveole perioodi eest 08.10.2018

(kui kaebaja veo lõpetas) kuni 21.01.2021 (ATL-i täitmise tähtaeg) vastustajast tulenevatel

asjaoludel ise peale 1 323 386 eurot (vt 07.02.2020 menetlusdokumendi p 4). See tähendaks

pöördumatult kaebaja pankrotti veel enne, kui lepingu täitmine lõpeks, st vastustaja eesmärk

saada lepingu täitmist kuni selle lõpuni 21.01.2021 ei oleks eluliselt teostatav.

23.1.1. Oluline on siinkohal, et asjaolud, mis tingisid lepinguliste kohustuste vahekorra

muutumise, kuuluvad vastustaja mõjusfääri. Kaebajal puudus ATL-i 18.12.2012 sõlmides

igasugune võimalus ette näha, et ühistranspordi indeks (ÜTI) ei ole adekvaatne indeks, mida nii

pika ajaperioodi puhul kohaldada. ÜTI on muutnud võimatuks kaebaja suhtes õiglase ja äriliselt

mõistliku läbisõidutariifi korrigeerimise. Lisaks ei saanud kaebaja ette näha võimalust, et alates

01.07.2018

kehtestatakse

tasuta

ühistranspordi

süsteem,

mis

paratamatult

muudab

konkurentsiolukorda turul ja seega mõjutab negatiivselt kaebaja üldist majanduslikku võimekust

kasutada sünergiat ATL-i ja kommertsliiniveo kulude optimeerimisel. Seejuures kaebaja

kasutuses olnud teenuse kuludelt optimeerimist võimaldav mastaabiefekt muutus kättesaamatuks

mitte pelgalt kaebaja tavapärase äririski realiseerumise, vaid otseselt tema lepingupartneri

tegevuse ja lepingupartneri mõjusfääri jääva erakorralise ja riigi varasemate arengukavadega

vastuolus oleva sõnamurdliku tegevuse tõttu. Tasuta ühistranspordi süsteem kuulus vastustaja

mõjusfääri. Tasuta sõiduõigus ja selle ulatus Harjumaal on kehtestatud vastustaja poolt

Maanteeametile esitatud ettepaneku alusel. Asjaolu, et tasuta ühistransport on avaldanud

negatiivset mõju Harjumaa kommertsliinidel opereerivatele vedajatele, on üldteada. Turuosalised

on samuti selgitanud, et reisijad eelistavad tasuta sõitu ning sellest tulenevalt on kommertsliinide

piletitulu vähenenud piirini, mis ei kata enam kulusid (vt 07.02.2020 menetlusdokumendi p 3.2.).

Eelneva põhjal on selge, et kaebajalt ei saanud mõistlikult oodata, et ta suudaks avalikku liinivedu

ATL-i alusel veel kolm aastat edasi teostada.

23.1.2. Vastustaja väited, nagu kaebaja sooviks vabaneda alapakkumuse alusel sõlmitud

lepingust, on tõendamata ja meelevaldsed. Kaebaja on tõendanud, et ATL-i täitmise kahjum ei

tulene mitte väidetavast alapakkumusest, vaid asjaolust, et ATL-i täitmise tulupool on ATL-i

ülesütlemise seisuga ÜTI alusel kasvanud 10%, kuid kulupool 38% (vt 07.02.2020

menetlusdokumendi lisa 1). Seejuures ei saanud kaebaja ATL-i sõlmimisele eelnenud riigihankel

pakkumust esitades ette näha 2015.a kütuseaktsiisi tõusu, mis on täielikult riigi mõjuääri kuuluv

asjaolu ning mis tõstis diislikütuse hinda võrreldes ATL-i sõlmimise ajaga 42% (vt 07.02.2020

menetlusdokumendi lisa 1). Kaebaja pakkumuse maksumuse põhjendatuse kontroll oli hankija

ülesanne ning hankija ei leidnud, et kaebaja oleks teinud vastaval riigihankel alapakkumuse.

Kaebaja on tõendanud (vt 07.02.2020 menetlusdokumendi lisa 1 lk 3), et pärast ATL-i täitmise

alustamisega seotud investeeringute kandmist (mis põhjendab teatavat kahjumit lepingu täitmise

esimesel kahel aastal) oli kaebaja ATL-i täitmisega 2015-2016 aastatel kasumis, kuni alates

aastast 2017 algas kaebajast sõltumatult ATL-i kulude selline kasv, mida ÜTI ligilähedaseltki ei

kompenseerinud.

23.2. Kaebajal oli õigus ATL VÕS §-i 196 lg 1 alusel üles öelda, vaatamata sellele, et ATL ei tee

seadusele otsest viidet. Riigikohus leidis otsuses 3-13-481 punktis 19, et puudub kohustus

dubleerida lepingus ülesütlemise seadusjärgseid aluseid. Kaebaja õiguste selline piiramine oleks

vastuolus hea usu põhimõttega ning tuleks jätta kohaldamata, kuna see kahjustaks kaebaja õigusi

ebamõistlikult (vt ka RKTKo 2-17-284 p 45.2).

23.3. Lisaks viitab kaebaja, et on pöördunud vastustaja poole ATL-i muutmise ettepanekuga ning

leiab,

et

ei

pidanud ATL-i

ülesütlemiseks

taotlema

õigust

kohtult

(07.02.2020

menetlusdokumendi p 3.3).

23.3.1. Kaebaja pöördus vastustaja poole juba 24.07.2018 ettepanekuga (vt kaebuse lisa 3)

lõpetada ATL kokkuleppel alates 01.09.2019 (st muuta ATL täitmise tähtaega). Vastustaja ei olnud

3-18-1946

5(13)

sellega nõus, mistõttu kaebaja ütles ATL-i 26.09.2018 ühepoolselt üles alles pärast vastustajalt

põhjenduste saamist 20.09.2018.

23.3.2. Kuna kaebaja tugineb ATL-i ülesütlemisel VÕS § 196 lg-le 1, mitte HMS-ile, ei ole

kaebaja pidanud pöörduma ATL-i ennetähtaegse lõpetamise asjus kohtu poole. Kaebaja hinnangul

ei kohaldu ATL-i ülesütlemise õiguspärasusele eeldus, et selleks peab kaebaja tingimata saama

loa kohtult (vt 07.02.2020 menetlusdokumendi p-s 3.3.3. esitatud põhjendusi).

23.4. Kui kohus peaks siiski leidma, et selleks, et haldusleping üles öelda, peab lepingu

eraõiguslik pool pöörduma tingimata kohtusse, vastasel juhul ei saa ülesütlemisavaldus olla

kehtiv, siis palub kaebaja kohtul jätta HMS § 102 lg 4 teine lause Põhiseadusega (PS) vastuolu

tõttu kohaldamata 07.02.2020 menetlusdokumendi p-s 3.3.4. toodud põhjendustel, et säte on

kaebaja õigusi ülemäära koormav. Kui piirang kohalduks, ei oleks kaebajal käesoleva vaidluse

näitel faktiliselt võimalik ülesütlemisavaldust enne ATL-i kehtivuse lõppu teha.

24. Garantiinõue on vastuolus ATL-iga. ATL p 9.6. ei anna vastustajale piisavat alust, et (a)

üleüldse esitada garantiinõue, sest puudub leppetrahvikokkulepe, mille alusel esitada

leppetrahvinõue, mille katteks saaks garantiid maksma panna ning (b) esitada garantiinõue

summas 605 000 eurot (kaebuse p 3.1).

24.1. ATL p-i 9.6. saab põhimõtteliselt mõista selliselt, et täitmistagatise realiseerimine toimub

leppetrahvinõude katteks. Kuid leppetrahvikokkulepe ehk vastustaja õigus nõuda leppetrahvi

summas 605 000 eurot, puudub. Isegi kui kohus peaks asuma seisukohale, et ATL p 9.6. sisaldab

endas leppetrahvikokkulepet (millega pole võimalik nõustuda, sest puudub nii rikkumise kirjeldus

kui leppetrahvi summa), siis lepingutingimus, mis annab vastustajale sisuliselt ühepoolse õiguse

määrata leppetrahvi summa, kahjustab kaebajat ebamõistlikult ning on tüüptingimusena tühine.

Samuti ei ole (leppetrahvikokkuleppe olemasolu jaatamisel) täidetud nö „täiendava leppetrahvi“

kohaldamise eeldused, sest vastustaja ei ole teatanud ATL p-8 sätestatud lepptrahvi või

leppetrahvide kohaldamisest, millele „täiendavalt“ saaks p-s 9.6. ebaselget ja määratlemata

suurusega väidetavat leppetrahvi kohaldada.

24.2. Kui ka jaatada ATL p-s 9.6. (a) leppetrahvikokkuleppe olemasolu, (b) kokkulepitud

leppetrahvimäära 605 000 eurot ning (c) vedaja õigust leppetrahvinõude katteks realiseerida

täitmistagatis selle kogu ulatuses (milliseid aluseid ei ole ATL p-s 9.6. kirjas), siis vastustaja ei

ole kaebajale esitanud leppetrahvinõuet summas 605 000 eurot, millise nõude katteks

täitmistagatis realiseerida. Vastavast kavatsusest on vastustaja kaebajat teavitatud 01.10.2018

kirjas nr 2-1/160-4, kuid vastustaja tahteavaldust kohaldada leppetrahvi, ei ole vastustaja mitte

kunagi kaebajani toimetanud. Garantiinõue ei ole leppetrahvinõue, sest sellega nõuab vastustaja

pangalt garantiiväljamakse tegemist, mitte ei kohalda leppetrahvi kaebaja suhtes, ning see ei ole

esitatud kaebajale, vaid pangale. Leppetrahvinõuet ei saa pidada kehtivalt esitatuks, kui see ei ole

esitatud ega adresseeritud lepingut väidetavalt rikkunud poolele. Vastustaja väide, nagu

leppetrahvinõue sisalduks vastustaja eespoolnimetatud kirjas, ei vasta tõele. Mõistliku aja

ületamisel ei ole leppetrahvinõuet enam võimalik esitada ning see ei saaks ka tagantjärgi

kõrvaldada garantiinõude õigusvastasust, sest kohus kontrollib garantiinõude õiguspärasust selle

tegemise aja seisuga (vt ka 07.02.2020 menetlusdokumendi p-d 2.9. - 2.12).

24.3. ATL ei võimalda garantiinõude esitamist väidetava kahjunõude katteks (kaebuse p 3.1. ja

07.02.2020 menetlusdokumendi p 2.4). Seda kinnitab ATL p 9.6. teine lause, mis käsitleb

võimalikke kahjunõudeid garantii sissenõudmise kõrval „muude õiguskaitsevahenditena“, mis

pole sätet süstemaatiliselt ja grammatiliselt tõlgendades järelikult garantiiga hõlmatud. Vastustaja

ei ole kaebajalt enne garantiinõude esitamist kahju hüvitamist ka nõudnud.

24.4. Kokkuvõtvalt ei saa vastustaja garantiid täitmisele pöörata pelgalt väidetava rikkumise või

ATL-i ülesütlemise fakti tõttu (tegemist ei ole sanktsiooniga), vaid see peab toimuma konkreetse

rahalise nõude katteks. Kahju hüvitamise nõude katteks ei võimalda ATL p 9.6. garantiid

3-18-1946

6(13)

realiseerida. Vastustaja ei ole ka palunud kaebajalt kahju hüvitamist ning on nõude

maksmapanekuga pöördumatult hilinenud. Leppetrahvi pole vastustaja kaebaja suhtes

kohaldanud ega saa seda enam teha, sest mõistlik aeg on läbi. ATL-is puudub ka

leppetrahvikokkulepe ja ebaselge või ebapiisava regulatsiooni riski kannab vastustaja kui

tüüptingimuse kasutaja. Kuna vastustajal puudub rahaline nõue, mille katteks ta oleks saanud ATL

p 9.6. alusel garantii realiseerida, siis on garantiinõue vastuolus hea usu põhimõttega.

Vastustaja seisukoht

25. Kaebaja ütles ATL-i üles õigusvastaselt kuna:

25.1. ATL-s olid vedaja poolt erakorralise ülesütlemise alused ammendavalt loetletud, mistõttu ei

saanud kaebaja tugineda VÕS §-le 196 (vt täpsemalt 23.10.2018 vastustaja seisukohtade p 22; 26,

11.09.2019 vastustaja vastusesektsioon 2.1; 12.03.2020 seisukohtade sektsioon 2.5) ning

25.2. pole täidetud VÕS § 196 rakendamise eeldusena asjaolude ettenägematu ja oluline

muutumine vedaja kahjuks (vt täpsemalt 11.09.2019 kaebuse vastuse (sektsioon 2.1.2 – 2.17).

25.2.1. Vedaja tasu indekseerimise skeem oli kaebajale teada ATL sõlmimisele eelnenud

hankemenetluses pakkumust tehes. Kohtupraktikas on korduvalt kinnitatud, et vedaja tasu

indekseerimise eesmärk ei peagi olema kõikide vedaja muutunud kulude katmine ning

pakkumuse hinnastamine ka indekseerimist arvestades on pakkuja risk.

25.2.2. Kohtuasjas 3-18-1520 tehtud kohtuotsusega on kohus tuvastanud, et tasuta ühistranspordi

rakendamine ei mõjutanud kaebaja kommertsliine 177, 206 ja 209 õigusvastaselt ja kahjulikud

tagajärjed on tõendamata (kohtuotsuse p 18), samuti on halduskohus juba tuvastanud, et

vastupidiselt kaebaja väitele käitas kaebaja kommertsliine 177, 206 ja 209 kuni 27.02.2019,

misjärel asus samu liine muutmata kujul käitama AS Hansabuss (kohtuotsuse p 19). Lisaks on

halduskohus tõendeid hinnates juba leidnud, et tasuta ühistranspordi rakendamine ei saanud olla

aluseks kõnealuse ATL ülesütlemisele (3-18-1520 kohtuotsuse p 20).

25.2.3. Kohus on ka kinnitanud, et kaebajal puudus õigustatud ootus majanduskeskkonna

muutumatuna püsimisele terve ATL täitmise perioodi kestel, mistõttu ei saa kaebaja tugineda

riiklike maksude muutumisele ATL ülesütlemise õigustamiseks. Kaebaja tugineb ATL

ülesütlemise õigustamiseks just argumendile, et ATL täitmise muutis kahjumlikuks kütuseaktsiisi

tõus, ent seda riski kandis kaebaja ise. Vastustaja toonitab, et kaebaja ütles ATL üles 26.09.2018

põhjendusel, et ATL täitmine on muutunud kahjumlikuks kommertsliinide 177, 206 ja 209

sulgemise tõttu, ent tegelikult andis kaebaja kommertsliinide teenindamise üle AS-le Hansabuss

alles 5 kuud pärast ATL ülesütlemist.

25.2.4. Asjaolude olulise muutumise korral rakendub halduslepingutele mitte VÕS § 97, vaid

hoopis HMS § 102 lg 4, mille kohaselt pidanuks kaebaja tegema lepingu majandusliku tasakaalu

taastamiseks vastustajale ettepaneku lepingu muutmiseks. Halduslepingute puhul välistab HMS

§ 102 asjaolude olulise muutumise tõttu halduslepingu ülesütlemise eraõigusliku osapoole poolt

(vt täpsemalt 11.09.2019 kaebuse vastuse p 19, sh Riigikohtu otsus asjas 3-13-481, 12.03.2020

vastustaja seisukohtade p 27). Kaebaja ei ole ATL muutmise ettepanekut vastustajale kunagi

teinud, ATL lõpetamise ettepanek ei ole käsitatav HMS § 102 lg 4 sätestatud ettepanekuna

lepinguliste kohustuste tasakaalu taastamiseks.

26. Vastustaja poolt ATL ülesütlemine oli õiguspärane.

26.1. Kuivõrd kaebaja 26.09.2018 ülesütlemisteatest nähtus üheselt ja selgelt kaebaja soov alates

8.10.2018 ATL-i enam mitte täita, on teise lepingupoole selge tahteavaldus kavatsuse kohta oma

kohustusi enam mitte täita käsitatav vastuvaidlematult mõjuva põhjusena VÕS § 196 lg 1

tähenduses avaliku liiniveolepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kuivõrd seeläbi rikkus kaebaja

oluliselt ATL-st tulenevaid kohustusi. VÕS § 116 lg 4 tulenevalt loetakse oluliseks

lepingurikkumiseks mh olukorda, kus pool on teavitanud, et ta ei kavatsegi oma kohustusi täita,

3-18-1946

7(13)

millisel juhul on teisel poolel õigus täiendavat tähtaega andmata lepingust vabaneda (Riigikohus

3-2-1-80-10, 3-2-1-147-11).

26.2. Vastustaja tuginemine VÕS § 196 lg 1 sätestatud alusele ATL ülesütlemisel on põhjendatud

seetõttu, et vedaja olulise rikkumise tõttu ATL ülesütlemise alused ei piiranud VÕS § 196 lg 1

rakendamist ka muude vedaja oluliste rikkumiste puhuks, mis täidavad VÕS § 196 lg 1 koosseisu,

s.t. kui vedaja olulise lepingurikkumise tõttu ei saanud tellijalt mõistlikult oodata ATL täitmise

jätkamist. Samuti ei esine avalikust huvist tingitud põhjuseid selleks, et lugeda ammendavaks ja

VÕS §196 regulatsiooni välistavaks ATL-s sätestatud aluseid tellija poolt ATL ülesütlemiseks

vedaja olulise rikkumise tõttu.

26.3. ATL õigusvastase ülesütlemisega ja tahteavaldusega katkestada avaliku liiniveo teenuse

osutamine vaid 11 päevase etteteatamisega rikkus kaebaja jämedalt oma kohustusi. Vastustajal

polnud mõistlikul moel võimalik oodata kuni 8.10.2018, mil kaebaja reaalselt jätab ATL -st

tulenevad kohustused täitmata ja reisijad teenindamata, et alles reaalset liiniveo katkemist

käsitada ATL ülesütlemist õigustava olulise lepingurikkumisena ning alles seejärel ütelda ATL

üles 30-päevase etteteatamistähtaja möödumisel – vastasel juhul oleks avalik liinivedu jäänud

teostamata enam kui 30 kalendripäeva jooksul.

26.4. Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud vastustaja poolt ATL ülesütlemise alust ega põhjendusi.

Kaebaja ainus vastuväide vastustaja ülesütlemisavaldusele seisneb selles, et kaebaja peab enda

poolt 26.09.2018 ülesütlemisavaldust õiguspäraseks.

27. Garantiikirja mitteaktsessoorsuse tõttu ei sõltu garantiikirja täitmisele pööramise

õiguspärasus garanteeritavast kohustusest (11.09.2019 vastuse sektsioon 2.3). Kohtupraktikas on

korduvalt kinnitust leidnud, et tulenevalt garantii mitteaktsessoorsusest saab garant esitada

garantiilepingust tulenevaid vastuväiteid, mitte garantiiga tagatava kohustusega seotud

vastuväiteid (Riigikohtu lahendid 3-2-1-49-12, 3-2-1-89-08). Vastustaja 8.10.2018 avaldus ja

19.11.2018 avaldus vastavad täiel määral garantiikirja tingimustele.

27.1. Kuna kaebaja katkestas õigusvastaselt ATL täitmise, oli vastustaja sunnitud ATL-i üles

ütlema vedajast tingitud asjaolude tõttu. ATL p 9.6 sõnastus on selge: „Lepingu lõpetamisel

ennetähtaegselt Tellija poolt Vedajast tingitud asjaolude tõttu on Tellijal lisaks ATL p – s 8

sätestatud leppetrahvidele õigus realiseerida Lepingu täitmistagatis, mis loetakse täiendavaks

leppetrahviks.“, sisaldades nii leppetrahviga sanktsioneeritud rikkumist (vedaja vastutusalas

olevad asjaolud, mis on põhjustanud ATL ülesütlemise) kui ka rakenduva leppetrahvi suurust

(täitmistagatis loetakse leppetrahviks, täitmistagatise summa on ATL p 5) (vt täpsemalt

23.10.2018 vastustaja seisukoha p 31; 11.09.2019 vastuse p 42, 12.03.2020 seisukohtade

sektsioon 2.3).

27.2. ATL p 9.6 tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS § 29 sätestatud tõlgendamisreeglitest – mõistlik

isik mõistab ATL p 9.6 sätestatut nii, et vedaja tõttu ATL ülesütlemise korral rakendub leppetrahv

ATL täitmistagatise ulatuses, mis pannakse maksma täitmistagatise realiseerimise kaudu. Kaebaja

tõlgenduse korral muutuks ATL p 9.6 sisutühjaks.

27.3. Kaebaja väidab kohtumenetluses läbivalt ebaõigesti, et täitmistagatise täitmisele pööramine

toimub leppetrahvi katteks (kaebaja 8.07.2020 seisukohtade p 2.1.2). ATL p 9.6 sõnastuse järgi

loetakse täitmistagatis ise leppetrahviks. VÕS § 158 lg 2 kohaselt kohaldatakse leppetrahvi kohta

sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud pool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema.

Riigikohus on kohtuasjas 3-2-1-24-16 kinnitanud, et leppetrahvikokkulepe ei pea seisnema

rikkunud poole kohustuses maksta teisele poolele raha, vaid võib seisneda ka muus kokku lepitud

rahalise väärtusega tagajärjes rikkumise puhuks. Samuti on õiguskirjanduses kinnitatud, et VÕS

§ 158 lg 2 järgi kokku lepitud leppetrahviklausel võib seisneda ka teo tegemises kolmanda isiku

poolt. Käesoleval juhul sätestab ATL p 9.6, et täitmistagatis loetakse leppetrahviks ning sellise

leppetrahvinõude maksmapanek toimubki täitmistagatise realiseerimise protseduuri kaudu, s.t.

3-18-1946

8(13)

leppetrahvinõudeks on garantiikirja tingimustele vastava väljamakseavalduse tegemine pangale.

Täitmistagatise realiseerimise protseduuri ja eeltingimused määratles ammendavalt Garantiikirja

p 2.1. s.t. vastustaja pidi esitama kirjaliku nõude Garantiikirjaga garanteeritava summa

väljamaksmiseks ja kirjaliku kinnituse selle kohta, et garantii tellija ehk kaebaja ei ole ATL-i

nõuetekohaselt täitnud, näidates ära mittekohaselt täidetud kohustused. Kaebaja ei ole kahtluse

alla seadnud, et vastustaja 8.10.2018 garantiinõue (kaebuse lisa 7) ja ka vastustaja 19.11.2018

garantiinõue (11.09.2019 kaebuse vastuse lisa 2) sellistele tingimustele vastavad, mistõttu on

vastustaja õiguspäraselt täitmistagatise täitmisele pööranud ja seeläbi täitnud nõuetekohaselt ka

ATL p 9.6 sätestatud tingimused leppetrahvinõude maksmapanekuks. Eelnevat arvestades ei ole

vastustaja hinnangul ATL p 9.6 kohaselt isegi nõutav täiendava leppetrahvinõude esitamine

kaebajale, vaid ATL p 9.6 alusel leppetrahvi nõudmiseks piisanuks ka garantiikirja täitmisele

pööramise avaldusest pangale.

27.4. ATL-st

ega

kohalduvatest

õigusaktidest

ei

tulenenud ATL

alusel

esitatavale

leppetrahvinõudele vormi- ega sisunõudeid. ATL p 8.9 kohaselt on pooled kokku leppinud, et

eraldiseisva dokumendina leppetrahvide ja muude rahaliste sanktsioonide nõudmise kohta

kirjalikke nõudekirju ei koostata. ATL kehtivuse ajal rakendatud rahaliste sanktsioonide esitamine

toimus ATL lisa 6 vormil esitatud vedaja tasu vähendamise aruandega (ATL p 8.8 ja p 8.9), ent

kuna käesoleval juhul toimus leppetrahvi nõudmine pärast ATL ülesütlemist, siis ei saanud ATL

p 9.6 alusel nõutavat leppetrahvi ka vedaja tasust enam maha arvata ATL lisa 6 vormi esitamise

kaudu.

27.5. Isegi kui kohus peaks leidma, et ATL p 9.6 kohaselt leppetrahvinõude esitamine eeldab

lisaks täitmistagatise täitmisele pööramise avaldusele vastavalt Garantiikirjas esitatud

tingimustele veel eraldi leppetrahvinõude esitamist ka kaebajale kui vedajale, siis on vastustaja

ka selle tingimuse täitnud ja esitanud kaebajale leppetrahvinõude oma 01.10.2018 kirjas (kaebuse

lisa 6) ja 19.11.2018 kirjas (11.09.2019 vastuse lisa 3). Pidades silmas, et 01.10.2018 kirja pealkiri

on „teade leppetrahvi rakendamise kohta“ ja kirja tekstis viitab vastustaja üheselt, et rakendab

ATL p 9.6 võimalust nõuda täitmistagatise ulatuses leppetrahvi ega tagasta seetõttu täitmistagatist,

ei saanud 01.10.2018 kirjast jääda kaebaja jaoks arusaamatuks, et vastustaja nõuab temalt ATL p

9.6 alusel leppetrahvi täitmistagatise ulatuses ja realiseerib sel eesmärgil täitmistagatise. Samuti

vastab 01.10.2018 kiri kõikidele haldusakti nõuetele (täpsemalt vastustaja 12.03.2020 seisukoha

p 19). Vastustaja on 1.10.2018 kirjas kasutanud väljendit „kavatseb“ ainult seetõttu, et ATL p 9.6

kohaselt toimub leppetrahvi maksmapanek täitmistagatise realiseerimise kaudu (täitmistagatis

loetakse leppetrahviks) ning seetõttu saab leppetrahvinõude lugeda realiseerituks pangale

garantiikirjas sätestatud tingimustele vastava tahteavalduse esitamise kaudu.

27.6. Lisaks jätab kaebaja tähelepanuta, et VÕS § 159 lg 2 eristab teadet leppetrahvi rakendamise

kohta ja leppetrahvinõuet ennast, mõistliku aja jooksul teavitamise kohustus puudutab vaid teadet

leppetrahvi kohta, mitte leppetrahvinõuet – seega isegi kui kohus peaks leidma, et a)ATL p 9.6

kohaselt ei toimu leppetrahvinõude esitamine garantiikirja täitmisele pööramise avalduse kaudu

ning nõutav on eraldiseisev leppetrahvi nõudeavalduse kaebajale; ja b)vastustaja 1.10.2018 kiri

ega 19.11.2018 kirjad ei ole käsitatavad leppetrahvinõuetena, siis on 1.10.2018 kiri vähemalt

käsitatav teatena leppetrahvi rakendamise kohta vastavalt VÕS § 159 lg 2. Vastavalt

kohtupraktikale ja teoreetilisele kirjandusele ei peagi VÕS § 159 lg 2 teade leppetrahvi

rakendamise kohta sisaldama konkreetset leppetrahvi summat ega siduvat nõuet/kohustust

leppetrahvi tasumiseks, vaid teate eesmärk on anda selgus võimalike tulevaste kohustuste suhtes,

et võlgnik saaks nõude täitmiseks teha ettevalmistus.

27.7. Garantiikiri tagas kõikide ATL-st tulenevate kohustuste täitmist ega olnud piiratud kuidagi

vaid ATL p-ga 9.6 ega välistanud garantiikirja ulatuses vedaja rikkumisest tekkinud kahjusid.

Täitmistagatise ulatus ja täitmisele pööramise tingimused on reguleeritud garantiikirjas, mille p

1.1 viimane lause ja p 1.2 sätestavad üheselt, et garantii saajale kuulub väljamaksmisele kuni EUR

3-18-1946

9(13)

605 000, kui kaebaja ei täida mistahes lepingust tulenevat kohustust nõuetekohaselt. Seega on

vastustaja õiguspäraselt taotlenud Garantiikirja väljamakset nii ATL p 9.6 leppetrahviklausli

alusel kui ka kaebaja rikkumisest tekkinud kahju katteks. Kahju tekkimist ei ole kaebaja kahtluse

alla seadnud, poolte vahel on vaidlus vaid selles, kas vastustaja .on kahjuhüvitusnõude tähtaegselt

esitanud, ent see ei mõjuta mitteaktsessoorsuse tõttu garantiikirja täitmisele pööramise

õiguspärasust.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

28. Analüüsinud menetlusosaliste seisukohti ja lisatud tõendeid, leian, et kaebus tuleb jätta

rahuldamata.

29. Ehhki käesoleva vaidluse esemeks on vastustaja poolt 01.10.2020 kirjaga esitatud

ülesütlemisavalduse õiguspärasut, samuti vastustaja poolt 01.10.2018 kirjaga pangale esitatud

garantiinõude õiguspärasus, on esmalt vajalik analüüsida ka kaebaja poolt vastustajale 26.09.2018

esitatud ennetähtaegse ülesütlemise teate õiguspärasust.

30. Leian, et kaebaja poolt lepingu ülesütlemine ei olnud õiguspärane üksnes juba seetõttu, et

kaebaja ei saanud lepingut ühepoolselt üles ütelda VÕS § 196 lg 1 alusel.

30.1. Käesoleva asja menetluse käigus on leidnud tuvastamist, et kaebaja ja vastustaja vahel

sõlmitud ATL on haldusleping (TlnRnK 20.05.2019 määrus). HMS § 102 lõikest 2 tulenevalt

muudetakse ja lõpetatakse halduslepingut tsiviilseadustes sätestatud korras, arvestades HMS §

102 sätestatud erisusi. Seejuures sätestabki HMS § 102 lg 4 erisuse lepingu muutmise ja

lõpetamise osas olukorras, kus halduslepingu täitmine on pärast selle sõlmimist muutunud

oluliselt raskemaks. HMS § 102 lg 4 näeb ette, et sellisel juhul võib raskustesse sattunud pool

(kes ei ole haldusorgan), nõuda halduslepingu muutmist vastavalt uutele oludele. Kui see ei ole

võimalik või kui teine pool sellest keeldub, võib raskustesse sattunud pool pöörduda kohtusse

halduslepingu lõpetamise taotlusega. HMS-s on antud juhul eriregulatsioon, mida tuleb

kohaldada raskustesse sattunud poole poolt esimeses järjekorras. Teises järjekorras on ette nähtud

pöördumine lepingu lõpetamiseks halduskohtu poole. Regulatsioon kannab eesmärki tagada

avalikku huvi kandvate halduslepingute puhul täiendav kontrollimehhanism ja välistada lepingu

ühepoolne lõpetamine (456 SE I, lk 73-74).

30.2. Kuivõrd käesoleval juhul tugines kaebaja ATL-i ülesütlemisel just sellele, et tulenevalt

muutunud oludest (tasuta ühistranspordi kehtestamine, aktsiisitõus) on kaebaja sattunud

raskustesse lepingu täitmisel, tulnuks kaebajal esmalt pöörduda ÜTK poole lepingu muutmise

taotlusega ning vastustaja poolse mittenõustumise korral halduskohtu poole ATL-i lõpetamise

taotlusega tulenevalt HMS § 102 lõikest 4. Kaebaja seda ei teinud, vaid saatis 24.07.2018 ÜTK-

le ettepaneku ATL ennetähtaegseks lõpetamiseks kokkuleppel ja peale ÜTK poolset keeldumist

26.09.2018 ATL ennetähtaegse ülesütlemise teate, milles teavitas kavatsusest lõpetada ATL alusel

teenuse osutamine alates 08.10.2018. Märgin siinkohal, et vastustaja on kaebaja tähelepanu HMS

§ 102 lg-s 4 sätestatud regulatsioonile juhtinud juba 20.09.2018 kirjas (kaebuse lisa 4), milles

keeldus lepingu lõpetamisest kokkuleppel.

30.3. Eeltoodu põhjal tuleb seega asuda seisukohale, et kaebaja poolne ATL-i ülesütlemise teade

oli õigusvastane juba üksnes seetõttu, et kaebaja ei järginud HMS § 102 lg-s 1 ja lg-s 4 sätestatud

regulatsiooni.

Sellest

tulenevalt

puudub

vajadus

analüüsida

kaebuse

argumente

ülesütlemisavalduse põhjendatuse osas (tasuta ühistranspordi mõju, kütuseaktsiis).

31. Kaebaja on asunud seisukohale, et kui kaebajal tulnuks järgida HMS § 102 lg-s 4 sätestatut,

tuleb HMS § 102 lg 4 teine lause jätta kohaldamata sätte vastuolu tõttu põhiseadusega, sest säte

on kaebaja õigusi ülemäära koormav (kaebaja 07.02.2020 menetlusdokumendi p 3.3.4). Kui

piirang kohalduks, ei oleks kaebajal käesoleva vaidluse näitel faktiliselt võimalik

3-18-1946

10(13)

ülesütlemisavaldust enne ATL-i kehtivuse lõppu teha. Ma ei nõustu kaebaja sellekohase

seisukohaga.

31.1. HMS § 102 lg 4 näeb teisele lepingupoolele (mitte haldusorganile) ette võimaluse taotleda

lepingu lõpetamist halduskohtu otsusega, kui lepinguga seotud asjaolud on muutunud ja selle tõttu

on lepingu täitmine oluliselt raskem. HMS-i eelnõu seletuskirja järgi oli sätte eesmärk välistada

avalikku ülesannet täitval eraisikul lepingu ühepoolne lõpetamine (456 SE I, lk 73-74). Selline

kitsendus on loogiliselt põhjendatav sellega, et haldusülesande täitmine ei ole võrdsustatav

mistahes tsiviilõigusliku lepingu täitmisega ning kätkeb endas kõrgendatud avaliku huvi selleks,

tagada avaliku ülesande täpne ja usaldusväärne ning järjepidev täitmine. Seetõttu tuleb pidada

mõistlikuks, et HMS § 102 lg 4 võimaldab asjaolude muutumise korral taotleda halduslepingu

muutmist, mitte ei anna õigust halduslepingu ühepoolseks ülesütlemiseks. Viitan siinkohal

veelkord, et kaebaja ei ole vastustaja poole pöördunud ettepanekuga ATL-i muutmiseks, vaid

teinud koheselt ettepaneku lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ning vastustaja keeldumise

korral teavitanud ATL-i ühepoolsest lõpetamist kõigest 10-päevase etteteatamisajaga. Just selliste

olukordade ärahoidmiseks on HMS § 102 lõikes 4 sätestatud piirang kehtestatud.

31.2. Nõustun siinkohal vastustajaga, et kaebaja viited ettevõtlusvabaduse riivele on asjakohatud,

kuivõrd kaebaja on vaba otsustama, kas võtta haldusülesanne täitmiseks ning millistel tingimustel

seda teha. Pakkuja pidi pakkumust tehes ja haldusülesannet täitmiseks võttes mh teadvustama

haldusülesande täitmist reguleerivat õiguslikku raami, sh HMS § 102 lg 4 regulatsiooni.

31.3. Täiendavalt märgin, et kaebaja viited, nagu ei näeks HKMS sätted ette ka menetlusvormi

HMS § 102 lõikes 4 sätestatud taotluse esitamiseks, on ekslikud. HMS § 102 lg 4 kohaselt tuleb

lepingupoolel esmalt pöörduda haldusorgani poole lepingu muutmise taotlusega. Kui haldusorgan

taotlust ei rahulda, on taotluse rahuldamata jätmise näol tegemist haldusorgani otsusega, mille

osas saab kohtule esitada tühistamisnõude ühes kohustamisnõudega asi uuesti läbi vaadata.

Kaebuse esitamise korral on isikul võimalik taotleda ka esialgset õiguskaitset kohtumenetluse ajal

ja saavutada seeläbi vähemasti ajutine leevendus kuni kohtuvaidluse lõpuni.

31.4. Eelpooltoodu alusel jätan rahuldamata kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse alustamiseks HMS § 102 lg 4 teise lause suhtes.

32. Ehkki kaebaja tugineb vastustaja 01.10.2018 ülesütlemisteate õigusvastasuse küsimuses

üksnes sellele, et kaebaja oli eelnevalt ise esitanud lepingu ülesütlemise avalduse, analüüsin

järgnevalt ka vastustaja 01.10.2018 kirjaga nr 2-1/160-4 esitatud ülesütlemisavalduse sisulist

õiguspärasust.

32.1. Kohtupraktika kohaselt tuleb ATL-i käsitada käsundilaadse halduslepinguna. Halduslepingu

lõpetamine on haldusakt ning VÕS § 631 lg 1 ja § 196 lg 1 kohaldamine halduslepingutele

koostoimes HMS § 102 lg-ga 1 on haldusorgani, mitte kohtu kaalutlusotsus. Kohus võib sellesse

sekkuda vaid kaalutlusvea korral (HKMS § 158 lg 3). (RKHKo asjas nr 3-13-481/183 p-d 13-15

ja p 28). Leian, et vastustaja 01.10.2018 lepingu ülesütlemisavaldus on õiguspärane, piisavalt

põhjendatud ning vastustaja ei ole otsuse vastuvõtmisel teinud kaalutlusviga

32.2. HMS § 102 lg 1 kohaselt võib haldusorgan halduslepingut ühepoolselt muuta või

halduslepingu lõpetada, kui see on tingimata vajalik, et vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket

kahjustamist. Riigikohus on leidnud, et kuna HMS § 102 lg-l 2 on „hädaklausli“ iseloom, tuleb

enne ülesütlemise hindamist selle sätte valguses selgitada välja lepingu lõpetamise võimalused

võlaõigusseaduse kohaselt (RKHKo asjas nr 3-13-481/183 p-d 23 ja 24).

32.3. Vastustaja tugines ülesütlemisavalduses VÕS § 196 lg-le 1. See lõige sätestab üldise aluse

kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks „mõjuval põhjusel, eelkõige kui ülesütlevalt

lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu

jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani“.

3-18-1946

11(13)

32.4. Vastustaja põhistab 01.10.2018 ülesütlemisteadet järgnevalt: 1) kaebaja 26.09.2018

ülesütlemisavaldus on materiaalselt õigusvastane kuivõrd kaebajal ei ole ei ATL-st ega seadusest

tulenevat õigust ATL ennetähtaegselt üles ütelda; 2) ülesütlemisteade ei ole ka põhjendatud, sest

ATL-s sätestatud vedaja tasu indekseerimise skeem oli kõikidele pakkujatele, sh kaebajale teada

juba ATL sõlmimisele eelnenud riigihanke läbiviimisel ning ATL tingimuste ärilise tasuvuse

hindamine oli vedaja risk ja vastutusala kommertsliinide tasuvuse muutumine ei saa kuidagi

mõjutada ATL tasuvust, kuna ÜTS-st tuleneb ristsubsideerimise keeld; 3) kaebaja on korduvalt

avaldanud, et kavatseb alates 8.10.2018 teenuse osutamise ATL alusel õigusvastaselt lõpetada

ning vastustajal on tekkinud veendumus, et alates 8.10.2018 kaebaja ATL-st tulenevaid kohustusi

ei täida; 4) ühistransporditeenuse stabiilne osutamine on avaliku huvi seisukohast oluline ning

vajalik on tagada, et ühistransporditeenuse osutamine Harju maakonna lõunaliinidel ei katkeks.

32.5. Minu hinnangul on vastustaja 01.10.2018 kirjas toodud põhistused selged ja kohased.

Vastustaja on selles dokumendis (ja ka 20.09.2018 kirjas, millele vastustaja täiendavalt viitab)

esitanud põhjalikud kaalutlused, sh esitanud vastuväited kaebaja viidetele lepingu täitmisel

tekkinud raskuste osas, analüüsinud kaebaja ülesütlemisteate õigusvastasust ning võtnud arvesse

avalikku huvi ühistransporditeenuse jätkuvale toimumisele olukorras, kus kaebaja on teavitanud,

et ei jätka liinivedu alates 08.10.2018. Seega tuleb vastustaja poolset ATL-i ülesütlemist pidada

proportsionaalseks ja vajalikuks. Vastustaja ei ole lepingu ülesütlemise teate esitamisel teinud

kaalutlusvigu. HMS § 102 lg-s 2 ning VÕS § 196 lg-s 1 sätestatud ülesütlemise eeldused on

täidetud.

32.6. Seega jääb kaebus rahuldamata vastustaja 01.10.2018 ülesütlemisteate tühistamise nõudes.

33. Lisaks 01.10.2018 ülesütlemisteate tühistamisnõudele on kaebaja esitanud ka nõude tuvastada

vastustaja 01.10.2018 kirja „Garantiikirja nr 09T2028592800 alusel garantiisumma EUR 605 000

täies mahus väljamaksmise nõudeavaldus“ ja 19.11.2018 kirja „Garantiikirja nr 09T2028592800

alusel garantiisumma EUR 605 000 täies mahus väljamaksmise nõudeavaldus“ õigusvastasus

ning nõude kohustada vastustajat tagastama kaebajale garantiikiri nr 09T2028592800. Leian, et

kaebus tuleb ka nimetatud osas rahuldamata jätta.

33.1. Kaebaja leiab, et vastustaja poolt pangale esitatud garantiinõue on õigusvastane, sest ATL

p 9.6. ei anna vastustajale piisavat alust, et: 1) üleüldse esitada garantiinõue, sest puudub

leppetrahvikokkulepe, mille alusel esitada leppetrahvinõue, mille katteks saaks garantiid maksma

panna ning 2) esitada garantiinõue summas 605 000 eurot. Isegi kui kohus peaks asuma

seisukohale, et ATL p 9.6. sisaldab endas leppetrahvikokkulepet, ei ole (leppetrahvikokkuleppe

olemasolu jaatamisel) täidetud nö „täiendava leppetrahvi“ kohaldamise eeldused, sest vastustaja

ei ole teatanud ATL p-s 8 sätestatud lepptrahvi või leppetrahvide kohaldamisest, millele

„täiendavalt“ saaks p-s 9.6. ebaselget ja määratlemata suurusega väidetavat leppetrahvi

kohaldada; 3) vastustaja ei ole kaebajale esitanud leppetrahvinõuet summas 605 000 eurot, millise

nõude katteks täitmistagatis realiseerida. Vastavast kavatsusest on vastustaja kaebajat teavitatud

01.10.2018 kirjas nr 2-1/160-4, kuid vastustaja tahteavaldust kohaldada leppetrahvi, ei ole

vastustaja mitte kunagi kaebajani toimetanud. Leppetrahvinõuet ei saa pidada kehtivalt esitatuks,

kui see ei ole esitatud ega adresseeritud lepingut väidetavalt rikkunud poolele; 4) ATL ei võimalda

garantiinõude esitamist väidetava kahjunõude katteks, lisaks ei ole vastustaja kahju hüvitamise

nõuet tähtajaks esitanud.

33.2. Leian, et eelpoorkirjeldatud kaebaja seisukohad ei tingi garantiinõude õigusvastasust.

33.2.1. Käesoleval juhul sätestab ATL p 9.6: „Lepingu lõpetamisel ennetähtaegselt Tellija poolt

Vedajast tingitud asjaolude tõttu on Tellijal lisaks ATL p-s 8 sätestatud leppetrahvidele õigus

realiseerida Lepingu täitmistagatis, mis loetakse täiendavaks leppetrahviks.“ Seega näeb ATL p

9.6 sõnaselgelt ette täiendavad leppetrahvi lepingu lõpetamise korral vedajast tingitud asjaoludel

ja seda lisaks p-s 8 sätestatud leppetrahvile, mida kohaldatakse selles punktis viidatud rikkumiste

puhul.

3-18-1946

12(13)

33.2.2. Nõustun siinkohal vastustajaga ka selles, et garantiikirja mitteaktsessoorsuse tõttu ei sõltu

garantiikirja täitmisele pööramise õiguspärasus garanteeritavast kohustusest. Seega ei oma asjas

määravat tähendust kaebaja viited sellele, et vastustaja ei ole kaebajale esitanud leppetrahvinõuet,

mille katteks saaks grantiid maksma panna. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika kohaselt ei

sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue VÕS § 155 lg-st 2 tulenevalt sellest, kas on olemas

kohustus, mille täitmist garantii tagab. Garandil on üldjuhul õigus esitada võlausaldajale kas

garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada

garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi VÕS § 1028 jj

alusel juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära. Üksnes garantii

lepingule tuginemine ei ole lubatud vaid juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning

rikuks heas usus käitumise põhimõtet (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg-d 1

ja 2 ja VÕS § 6 lg 1). Hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest

tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamine. See tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus

käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14; 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16).

Õiguste kuritarvitamise üle otsustamine tähendab hinnangu andmist, kas garantiiga soodustatud

isik kasutab oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult selleks, et saada endale varaline eelis, mis

talle ei kuulu. Hea usu põhimõttega kooskõlas ei saa olla garantiikirjaga soodustatud isiku

käitumine nt juhul, kui ta tugineb üksnes oma formaalsele õiguslikule positsioonile ja nõuab

garandilt maksmist, vaatamata sellele, et ta teab, et garantiiga tagatud kohustust tegelikult ei ole.

Vältimaks garantii funktsiooni mitteaktsessoorse tagatisena õiguskäibes kahjustamist, peab

garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. (RKTKo asjas nr

3-2-1-49-12 p-d 10 ja 11). Minu hinnangul ei esine käesoleval juhul asjaolusid, mis viitaksid

vastustaja pahausksele käitumisele ja garantii saaja õiguse kuritarvitamisele.

33.2.3. Vastustaja on kohaselt viidanud ka sellele, et VÕS § 158 lg 2 järgi kokku lepitud

leppetrahviklausel võib seisneda ka teo tegemises kolmanda isiku poolt. ATL p 9.6 kohaselt

loetakse täitmistagatis leppetrahviks ning sellise leppetrahvinõude maksmapanek toimub

täitmistagatise realiseerimise protseduuri kaudu, s.t. leppetrahvinõudena saab käsitada ka

garantiikirja tingimustele vastava väljamakseavalduse tegemist pangale. Täitmistagatise

realiseerimise protseduuri ja eeltingimused määratles ammendavalt garantiikirja p 2.1: vastustaja

pidi esitama kirjaliku nõude Garantiikirjaga garanteeritava summa väljamaksmiseks (1) ja

kirjaliku kinnituse selle kohta, et garantii tellija ehk kaebaja ei ole ATL-i nõuetekohaselt täitnud,

näidates ära mittekohaselt täidetud kohustused (2). Vastustaja 8.10.2018 garantiinõue ja

19.11.2018 garantiinõue vastavad sellistele tingimustele. Seega on vastustaja õiguspäraselt

täitmistagatise täitmisele pööranud ja seeläbi on täidetud ka ATL p 9.6 sätestatud tingimused

leppetrahvinõude maksmapanekuks. Sellest tulenevalt on asjakohatud kaebaja viited ka sellele,

et leppetrahvi ei saa nõude kahjuhüvitise katteks ja et vastustaja ei ole kahju hüvitamise nõuet

tähtaeg

34. Eelpooltoodust tulenevalt jääb kaebus rahuldamata ka vastustaja 01.10.2018 ja 19.11.2018

kirjaga pangale garantii väljamaksmiseks esitatud nõude õigusvastasuse tuvastamise osas.

Kuivõrd tuvastamisnõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka kohustamisnõue.

Menetluskulud

35. Menetlusosalised on kohtule esitanud taotlused menetluskulude väljamõistmiseks. Kaebaja

menetluskuludeks on riigilõiv 30 eurot ning õigusabikulu 30 047 eurot (koos käibemaksuga).

Vastustaja menetluskuluks on õigusabikulu 15 226 eurot (koos käibemaksuga).

36. HKMS § 108 lg-te 1 ja 8 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kuivõrd

otsus on tehtud kaebaja kahjuks jäävad kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

3-18-1946

13(13)

37. Vastustaja menetluskulu väljamõistmine kaebajalt ei ole minu hinnangul põhjendatud.

Haldusorgani kasuks on põhjendatud välise õigusabiteenuse kulusid välja mõista juhul, kui

kohtuasi väljub tema igapäevase põhitegevuse raamidest (vt Riigikohtu 10.11.2016 otsus asjas nr

3-3-1-50-16, p 22). Praegune vaidlus ei väljunud vastustaja põhitegevuse raamidest, sest

vastustajale on pandud avalik ülesanne korraldada tema piirkonnas ühistransporti (ÜTS § 15 lg

3). Avaliku teenindamise lepingute täitmisega seotud vaidlused on valdkond, millega vastustaja

põhitegevusega seonduvalt sagedasti kokku puutub, mistõttu ei ma põhjendatud kaebajalt välja

mõista vastustaja menetluskulusid seonduvalt välise õigusabi kasutamisega. Vastustaja

menetluskulud jäävad samuti seega tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma

OSALISELT TÜHISTATUD RIIGIKOHTU 11.11.2021 KOHTUOTSUSEGA.