2-19-11895/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse kuupäev

2. oktoober 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-11895

Tsiviilasi

XX hagi Y OÜ vastu töötasu, kasutamata

põhipuhkuse hüvitise ja hüvitise nõudes ning Y OÜ

hagi XX vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise

tühisuse tuvastamise, hüvitise ja viivise nõudes

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 22. juuli 2020 otsus (parandatud sama

kuupäeva määrusega)

Kaebuse esitaja ja liik

Y OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja): XX

Kostja (apellant): Y OÜ, seaduslik esindaja juhatuse liige

QQ

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Y OÜ apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada kaebus selle

esitajale käesoleva määruse jõustumisel.

2. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest kõigile menetlus-

osalistele määruse ärakirja kättetoimetamisega.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad Y OÜ kanda.

4. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest.

Määruskaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (4)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (töötaja, hageja) esitas Tööinspektsiooni juures tegutsevale töövaidluskomisjonile

(TVK) avalduse Y OÜ (tööandja, kostja) vastu töötasu, kasutamata põhipuhkuse hüvitise ja

töölepingu ülesütlemisega seonduva hüvitise nõudes.

1.1. Hageja tõi esile, et ta asus kostja juurde tööle 1. novembril 2016 määramata ajaks

sõlmitud töölepingu alusel. Hageja naasis puhkuselt 18. veebruaril 2019, aga ei saanud tööd

teha, sest kostja ettevõttes puudus elekter. Kostja lubas korduvalt, et ettevõttes tootmine taastub,

aga seda ei juhtunud. Hageja ütles töölepingu 13. mail 2019 erakorraliselt töölepingu seaduse

(TLS) § 91 lg 2 p 2 alusel üles, sest kostja rikkus töölepingut oluliselt jättes hageja pikaks ajaks

tööga kindlustamata ja töötasu maksmata. Tööandja sai ülesütlemisavalduse käte ja vastas

esindaja vahenduse, et ei tunnista erakorralist ülesütlemist.

1.2. Hageja palus mõista kostjalt välja tööga kindlustamata aja eest TLS § 35 alusel töötasu

2019. aasta veebruari–aprilli eest 1180,79 eurot igas kuus – kokku 3542,37 eurot, samuti

kasutamata põhipuhkuse hüvitise 142,57 eurot ja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise 3542,37 eurot.

2. Kostja vaidles hageja nõuetele vastu ja esitas samuti TVK-le avalduse, milles palus

tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse, tuvastada töölepingu ülesütlemise aluseks TLS § 88

lg 1 p 3 ja lõpetada tööleping TLS § 107 § lg 2 alusel. Lisaks palus kostja mõista TLS § 109

lg 4 alusel hagejalt välja hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 3542,37 eurot.

Kostja väitel keeldus hageja töö tegemisest. Elektri puudumine ei takistanud töö tegemist.

Hageja ei esitanud kostjale aruandeid tehtud töö kohta ega tööaja arvestust.

3. Hageja vaidles kostja nõuetele vastu. Elektri puudumise tõttu ei saanud ta täita talle

töölepinguga pandud ülesandeid

4. TVK tegi 9. juuli 2019 töövaidlusasjas nr 4-1/1350/18 otsuse, millega rahuldas hageja

nõuded ja jättis kostja nõuded rahuldamata.

5. Kostja TVK otsusega ei nõustunud ning esitas 8. augustil 2019 Pärnu maakohtule avalduse

töötaja nõuete läbivaatamiseks hagimenetluse korras ja hagiavalduse oma nõuetes. Lisaks palus

kostja mõista hagejalt välja viivise summalt 3542,37 alates 13. juunist 2019, millest

hagiavalduse

esitamise ajaks oli sissenõutavaks

muutunud 43,48 eurot

ja edasi

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja esitas maakohtu

määratud tähtaja jooksul hagiavalduse eespool p-s 1.2 refereeritud nõuetes.

6. Pooled vaidlesid teineteise nõuetele vastu samade põhjendustega nagu TVK menetluses.

MAAKOHTU OTSUS

7. Maakohus tegi 22. juulil 2020 otsuse (vaidlustatud otsus), millega rahuldas hageja nõuded

ja jättis rahuldamata kostja nõuded. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja ei esitanud menetluskulude nimekirja

ja toimikust hageja kulusid ei nähtunud, mistõttu puudus vajadus neid rahaliselt kindlaks

määrata.

7.1. Pooled sõlmisid 1. detsembril 2016 töölepingu määramata ajaks. Hageja asus tööle

operaatori ametikohale summeeritud tööajaga. Tema tööülesanded olid vastavalt lepingu

p-le 2.3 toorme vastuvõtmine lattu ja selle kvaliteedi kontroll, toorme käitlemine,

valmistoodangu käitlemine, masinate lihthoolduse teostamine, tootmisprotsessi jälgimine.

Tööülesanded olid lisaks määratletud ametijuhendis.

7.2. Lepingu p-s 8.2 sisaldus kohtualluvuse kokkulepe, aga seda pidas maakohus TsMS § 104

lg 1 alusel tühiseks.

7.3. Töölepingu p 4.1. kohaselt oli hageja brutotöötasu 1379,66 eurot kuus. Kostja ei ole

vaidlustanud, et ajavahemikul 18. veebruarist 2019 – 30. aprillini 2019 on hagejale töötasu

3 (4)

maksmata. Palgaarvestuse kohaselt pidi kostja tasuma märgitud ajavahemiku eest töötasu

4206,11 eurot, millest hageja nõuab 3542,37 euro maksmist. Hageja selgitas kohtuistungil, et

ta arvutas nõudesumma netotasuna.

7.4. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et palga maksmata jätmist saaks õigustada sellega, et

töötaja ei pidanud tööaja arvestust. Tööaja arvestuse pidamise kohustus on tööandjal vastavalt

TLS § 28 lg 2 p 4. Samuti ei nõustunud kohus kostjaga, et elektri puudumine ei takistanud

tööülesandeid täita. Elektri puudumise üle pole vaidlust ja puudub alus eeldada, et töölepingus

märgitud hageja ülesandeid saaks täita ilma elektrita. TLS § 28 lg 2 p 1 järgi on tööandja

kohustaud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga. Kostja ei tõendanud, et ta kindlustas hageja

tööga alates 18. veebruarist 2019, kui elekter välja lülitati. TLS § 35 kohaselt on kostja

kohustatud maksma keskmist töötasu ka töö mitteandmisel. Neil kaalutlustel rahuldas

maakohus hageja nõude saamata jäänud töötasu osas 3542,37 eurot netotasuna.

7.5. Vaidlust ei ole, et hagejal on kasutamata kolmpäeva põhipuhkust. TLS § 71 järgi

töölepingu lõppemisel on kohustatud tööandja hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata

põhipuhkuse rahas. Hageja on töölepingu üles öelnud alates 13. mail 2019. Pooled ei vaidle

põhipuhkuse hüvitise suuruse üle, mis on 142,57 eurot. Arvestusest nähtub, et see brutotasu.

TLS § 84 lg 1 järgi töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töölepingust tulenevad nõuded

sissenõutavaks ja ka see nõuet tuleb rahuldada.

7.6. Hagejapoolne töölepingu ülesütlemine ei ole tühine. Kohus tuvastas, et tööandja ei

kindlustanud hagejat tööga ega maksnud töötasu alates 18. veebruarist 2019. Seega esineb TLS

§ 91 lg 2 p-s 2 nimetatud alus ja hageja võis töölepingu kostja lepingurikkumise tõttu

erakorraliselt üles öelda. Neil kaalutlustel jäid kostja nõuded kõik rahuldamata.

7.7. Hageja ütles töölepingu üles õiguspäraselt. TLS § 100 lg 4 kohaselt maksab tööandja

töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, kui töötaja ütleb lepingu

erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud. Maakohus asus

seisukohale, et hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses on põhjendatud, kuna tööandja ei

maksnud töötajale palka enne erakorralist ülesütlemist kolm kuud. Kostja ei kindlustanud

töötajat tööga alates 18. veebruarist 2019 kuni töölepingu erakorralise ülesütlemiseni

13. mail 2019. Seega kolme kuu jooksul jättis kostja täitmata oma lepingulised kohustused

vastavalt TLS § 28 lg 2 p-dele 1 ja 2, mis on oluline rikkumine. Hüvitise suurust kostja ei

vaidlustanud, mistõttu rahuldas kohus vastava nõude ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja TLS

§ 100 lg 4 alusel hüvitise 3 542,37 eurot netosummana.

APELLATSIOONKAEBUS

8. Kostja esitas 27. augustil 2020 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse

tühistada, jätta hageja nõuded rahuldamata ja kostja nõuded rahuldada.

8.1. Maakohus jättis põhjendamatult arvesse võtmata, et hageja tööülesannete täitmiseks pole

vajalik elektri olemasolu. Kostja leiab jätkuvalt, et elektri puudumine ei takistanud töötajat oma

tööülesandeid täita.

8.2. Kohus jättis põhjendamatult üle kuulamata kostja tunnistaja. Kuigi kostja ei esitanud

tunnistaja andmeid, siis oli ta valmis tagama tunnistaja kohtusse ilmumise. Tunnistaja oleks

saanud kinnitada, et väidetav elektri puudumine töökohas ei takistanud tööülesannete täitmist.

8.3. Kostjal ei olnud võimalik maksta töötasu, kui töötaja ei esitanud nõuetekohast

tööarvestust ja samas keeldus põhjendamatult tööülesannete täitmisest. Lisaks ei ole töötaja

viimase kolme kuu kohta tööandjale teatanud, kui palju ja millist tööd ta tegelikult tegi. Kuna

töötaja ei esitanud tõendeid tehtud töö kohta, pole ka võimalik arvestada saamata jäänud töötasu

ja puhkusetasu.

4 (4)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda ja

kaebus tagastada selle esitajale. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust

menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga.

10. Kogu menetluse kestel ja ka apellatsioonkaebuses ei toonud kostja esile, millist tööd oleks

hageja veel saanud teha tehases elektri väljalülitamise ja tehase seiskumise järel. Töölepingu

alusel pole hagejal kohustust teha tööandjale mis tahes tööd, vaid täita just neid ülesandeid,

milles pooled kokku leppisid. Siinjuures peab tööandja tagama tööks vajalikud vahendid ja

tingimused. TLS § 28 lg 2 p 1 järgi peab tööandja töö tegemiseks andma õigeaegseid

korraldusi. Kostja ei tugine väitele, et ta oleks andnud hagejale ühegi konkreetse korralduse töö

tegemiseks. Seetõttu ei saa kostja ka muude väidete õigsuse korral tugineda sellele, et hageja

jättis töö tegemata põhjendamatult.

11. Kostja tunnistajataotluse jättis maakohus õigesti rahuldamata. Lisaks märgib ringkonna-

kohus, et kostja ei kirjeldanud piisava täpsusega asjaolusid, mille kohta tunnistaja saaks ütlusi

anda. Vastavalt eelmise punkti põhjendustele pidanuks kostja tooma esile, et ta pakkus hagejale

võimaluse ja andis korralduse täita töölepingujärgseid ülesandeid ka elektri puudumise korral.

Sellist asjaolu ei toonud kostja esile tunnistajataotluses.

12. Maakohus vastas piisavalt ja asjakohaselt kostja väidetele selle kohta, et töötaja ei esitanud

töö ega tööaja arvestust. Seadusest ei tulene, et töötajale saaks panna sellekohaseid kohustusi

või jätta talle nimetatud alusel tasu maksmata või kasutamata puhkuse hüvitamata.

13. Ringkonnakohus hindas kaebuse väiteid ja vastas neile. Kaebust ei saaks kehtiva õiguse

järgi sisuliselt rahuldada ja selleks pole vaja tuvastada asjaolusid ega hinnata tõendeid.

Menetlusse võtmisel kaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel

kaalutlustel, sest perspektiivituna menetlemata jäetud kaebusega ei kaasne vastaspoole kulusid.

14. Kostja õigusi ei piiratud võrreldes sellega, kui kaebus oleks menetlusse võetud ja

ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega jätnud selle rahuldamata. Ringkonnakohus

kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust, vastas hageja väidetele ja koostas sisuliste

põhjendustega lõpplahendi. Kostjale on tagatud kaebeõigus.

15. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus

keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud

jätta kostja kanda. Kohus keeldus apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ega edastatud seda

hagejale vastamiseks, mistõttu ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt

välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.

Ringkonnakohtu andmetel ei tasunud kostja kaebuse esitamisel riigilõivu.

16. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm