2-18-124588/17 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.09.2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-124588

Kohtuasi

Omega Invest OÜ hagi XX vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.05.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Omega Invest OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3 597,52 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Omega Invest OÜ (registrikood 10866568),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Alar Liivamägi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 25.05.2020 otsus jätta muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud Omega

Invest OÜ kanda.

3. Mõista Omega Invest OÜ-lt XX kasuks välja menetluskulude hüvitis 240 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-18-124588

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Omega Invest OÜ (hageja) esitas 17.10.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse XX (kostja) vastu 5 050,87 euro saamiseks. Pärnu Maakohtu 19.11.2018 määrusega

anti asi üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses seoses kostja vastuväite

esitamisega. Hageja esitas 05.12.2020 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt

välja mõista põhivõlgnevuse 2 843,36 eurot, intressi 455,19 eurot, viivise 1 031,32 eurot ja

sissenõudmiskulu 50 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tutvus kostja Omaraha OÜ (portaalihaldur) poolt

hallatava e-teenuste keskkonna laenutingimustega ning laenusaaja laenutingimustega ja sõlmis

portaalihalduri vahendusel 12.10.2016 laenulepingu nr S16292666, mille alusel väljastati

kostjale laen summas 1 310 eurot tagasimakse perioodiga 5 aastat ja koguintressiga 32% aastas

ning 16.12.2016 laenulepingu nr S16503518, mille alusel väljastati kostjale laen summas

1 640 eurot tagasimakse perioodiga 5 aastat ja koguintressiga 34% aastas. Laenulepingute

laenusummad maksti välja kostja virtuaalkontole. Hageja märkis, et kui kohus peaks leidma, et

laenulepingud olid tühised, siis nõuab hageja alternatiivselt laenusummade tagastamist alusetu

rikastumise sätete alusel ning viivist seadusjärgses määras. Laenulepingute tingimused olid

sätestatud kostja poolt allkirjastatud üldtingimustes ja laenusaaja laenutingimustes.

Laenulepingud sõlmiti kostja ja investorite vahel. Investorid olid füüsilised ja juriidilised

isikud, kes andsid kostjale laenu portaali vahendusel. Investorid kiitsid laenulepingute

tingimused heaks ja allkirjastasid üldtingimused. Investorid ei tegutsenud laenu andes kutse- ja

majandustegevuses ja seega ei olnud tegemist tarbijakrediidilepingutega ning laenuandjal ei

olnud kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenulepingutest tulenev

nõudeõigus läks üle portaalihaldurile, kellel oli uue võlausaldajana õigus laenulepingud üles

öelda. Portaalihalduril oli õigus tegutseda laenuandja (investori) nimel ning nõuda kostjalt

kohustuste täitmist. Kostja rikkus omapoolset kohustust laenud tagastada ja seetõttu öeldi

laenulepingud 02.11.2017 üles ning nõuded loovutati 02.11.2017 hagejale. Kostja sai

ülesütlemise teated kätte hiljemalt 27.11.2017. Hagejal oli õigus nõuda võla sissenõudmiskulu,

kuna hageja saatis alates maist 2018 kostjale korduvalt meeldetuletuskirju. Hageja järgis

vastutustundliku laenamise põhimõtet, hinnates enne laenu andmist kostja krediidivõimet.

Hageja kontrollis enne laenu andmist Krediidiinfo, Krediidiregistri ja Liisi järelmaksu

andmebaase ega tuvastanud kostjal maksehäireid. Analüüsi põhjal jõudis portaalihaldur

järeldusele, et kostja oli võimeline laenud kokkulepitud tingimustel tagastama. Enne

laenulepingute sõlmimist oli kostja tasunud varasemalt korrektselt portaalihalduri vahendusel

sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja tõi järgmised

vastuväited:

 Kui algse võlausaldaja isik oli määratlemata, ei saanud kostjal olla kohustust

võlausaldaja ees. Lepingust ei nähtunud, kes olid konkreetsed investorid.

2-18-124588

 Kostja ei teinud tahteavaldust lepingute sõlmimiseks. Hageja esitatud dokumentide

kohaselt andis kostja nõusoleku portaali haldajale, mitte ei teinud laenuandjale

tahteavaldust kohustuste võtmiseks.

 Üldtingimused olid allkirjastatud vaid kostja pool. Kuna puudus laenuandja allkiri, siis

ei olnud lepinguid sõlmitud. Hageja kinnitusel allkirjastas kostja laenusaaja

laenutingimused mobiiltelefonile saadetud PIN-koodi kasutades. Seda ei saanud lugeda

digitaalallkirja nõuetele vastavaks. Seega ei allkirjastanud kumbi pool lepinguid.

 Üdtingimuste järgi tuli allkirjad anda uuesti, kui viimasest allkirjastamisest möödus üle

6 kuu. Kostja andis allkirjad 26.12.2014, seega enam, kui 6 kuud enne 12.10.2016 ja

16.12.2016 laenulepingute sõlmimist. Seega ei saanud need üldtingimused

laenulepingute sõlmimise ajal kehtida. Portaalihalduri volitused võla sissenõudmiseks

said tekkida üldtingimuste allkirjastamisega investori poolt. Kuna investor üldtingimusi

ei allkirjastanud, puudus portaalihalduril volitus laenulepingute ülesütlemiseks ja nõude

loovutamiseks. Tingimus laenulepingute automaatse ülemineku kohta portaalile, oli

vastuolus seadusega, kuna õigused ja kohustused antakse üle käsutustehinguga ning iga

õigus ja kohustus tuli eraldi üle anda. Ei nähtu, kuidas sai hageja võlanõude omanikuks.

 Krediidivahendaja vahendusel tarbijaga sõlmitud laenuleping oli tarbijakrediidileping

ka juhul, kui krediiti andis isik, kes ei tegutsenud majandus- või kutsetegevuses. Seega

pidi kostjaga sõlmitud laenuleping vastama tarbijakrediidilepingutele sätestatud

tingimustele.

 Lepingutes puudus enamik seaduses sätestatud kohustuslikest andmetest. Lepingud

võisid olla tervikuna tühised. Kui lepingud polnud tervikuna tühised, siis puudus hagejal

õigus nõuda intressi rohkem kui seaduses sätestatud määras (lepingute kehtivuse aja

0%), kuna lepingutes puudusid kõigi tarbija poolt krediidi maksmiseks ja krediidi

kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummad. Maksete kogusumma pidi olema

esitatud selgelt ja kokkuvõtlikult (lihtsasti mõistetavana ehk ühe konkreetse summana).

 Hagejal puudus õigus nõuda viivist seaduses sätestatust suuremas määras. Hageja

nõutud viivis 0,088 % ja 0,094 % päevas ületas seadusjärgset viivist vastavalt 4 ja 4,29

korda ning oli seega tühine. Laenulepingus puudus ka viivise aasta- ja päevamäär.

Samuti ei saanud viivist nõuda põhinõudelt, mis ei olenud sissenõutavaks muutunud.

 Dokumentides kajastati lepingutasu ja tagatisfondi makse summad. Kuna pooltel

puudus kokkulepe nimetatud summade tasumise osas, oli hageja poolt alusetu kostja

maksete arvelt nimetatud summade tasutuks lugemine. Kõik kostja tasutud summad tuli

lugeda laenusumma tagastamiseks, muul juhul alusetu rikastumisena saaduks.

 Hageja ei tõendanud laenusummade väljamaksmist kostjale. Hageja kinnitas, et maksis

kostjale välja mitte laenusumma, vaid tegi sellest kinnipidamisi.

 Juhul, kui hagi aluseks olevad laenulepingud sõlmiti kehtivalt, ei olnud laenulepinguid

kehtivalt üles öeldud. Kostja ei saanud lepingu ülesütlemise teateid, võlg polnud täies

ulatuses sissenõutavaks muutunud ja seda ei saanud hageja nõuda. Hageja ei järginud

ülesütlemise kirjalikku vorminõuet ja ka selle tõttu oli ülesütlemine tühine.

 Laenulepingud öeldi üles tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tingimusi rikkudes.

Kostjale ei antud täiendavat tähtaega puudujääva summa tasumiseks ega hoiatatud, et

selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja

nõutakse kogu võla tasumist. Samuti ei ole pakutud võimalust läbirääkimisteks.

 Ülesütlemisavaldused teinud isik ei olnud lepingu pooleks. Ka portaalihalduri ei saanud

lugeda lepingute pooleks. Seega olid ülesütlemisavaldused tehtud selleks õigust mitte

omava isiku poolt ega saanud olla seetõttu kehtivad.

2-18-124588

 Portaalihaldur loovutas laenulepingutest tulenevad investorite kõik nõuded hagejale.

Kuivõrd nõude sai loovutada vaid nõude omanik (s.t. anonüümsed investorid), mitte

portaalihaldur, siis ei olnud nõudeõigus hagejale üle läinud.

 Selgesti mõistetavat intressimäära kostjale ei avaldatud. Kostja jaoks oli ebaselge, kas

ülesütlemise hetkel oli olemas viivitus vähemalt kolme kuu makse osas (see võis

mõjutada ülesütlemiste kehtivust).

 Hageja sissenõudmiskulude nõue on alusetu. Hageja sai nõuda sissenõudmisega seotud

kulu pärast lepingu lõppemist võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjade eest. Pärast

lepingu lõppemist võlgnikule meeldetuletuskirju ei saadetud. Ülesütlemine ei olnud

põhjendatud ja seega ei olnud ka sissenõudekulu põhjendatud.

 Hageja esitatud maksegraafikute sissekannetest nähtus, et kostja tasus makseid enne

laenulepingute ülesütlemist laenulepingu nr S16292666 alusel 371,95 eurot ja

laenulepingu nr S16503518 alusel 352,95 eurot. Peale laenulepingute ülesütlemist tasus

kostja ajavahemikul 02.11.2017-27.11.2018 hagejale 855,22 eurot. Need summad tuli

kostja kohustusest maha arvata.

 Hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, jättes kontrollimata kostja

majandusliku olukorra ja tema võimet täita võetud kohustusi. Kostja ei olnud

laenulepingute sõlmimisel krediidivõimeline. Kostjalt ei küsitud lepingu sõlmimisele

eelnevalt teavet krediidivõime kohta. Kostja sõlmis lepingud sundolukorras selleks, et

tasuda varasemaid rahalisi kohustusi. See nähtus ka asjaolust, et hilisemast laenust osa

arvestas hageja kohe varasemalt laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks.

Laenuandja oleks pidanud hindama ja analüüsima kostja majanduslikku olukorda ning

poleks tohtinud talle laenu anda.

 Vastutustundetu laenamise tõttu langes ära intressi tasumise kohustus. Samas see ei

muutnud põhisumma tasumise graafikut. Krediidiandjal oli kohustus koostada uus

maksegraafik, arvestades uut intressimäära. Kostja ei pidanud oma kohustust täitma

enne, kui hageja vastavad kohustused täidab. Seega ei olnud alust mõista kostjalt välja

tulevikus sissenõutavaks muutuvaid summasid.

 Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati kostjale kahju, mille

hüvitamist kostja taotles hageja esitatud nõuete tasaarvestamise teel kostja

kahjunõudega. Kahju all pidas kostja silmas eelkõige temale krediidilepingute

sõlmimisega tekkinud negatiivseid tagajärgi.

 Hagejal ei saanud olla nõuet alusetu rikastumise sätete alusel, kuna kostja ei olnud

hagejalt midagi saanud. Kui portaalihaldur maksis kostjale kolmanda isikuna välja

väidetavad laenusummad, oli portaalihalduril sellest tulenev nõue investori, mitte kostja

vastu. Nõudeõigus kostja vastu võis olla väidetaval investoril, mitte aga hagejal. Samuti

ei nähtunud loovutamisteatest, et loovutatud oleks alusetust rikastumisest tulenev nõue.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määras kindlaks

kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruse 1 770 eurot.

5. Maakohus luges tõendatuks, et laenulepingud kostjaga sõlmiti: kostja kinnitas digitaalselt

laenusaaja laenutingimusi, hageja kandis laenuraha kostjale üle ning kostja tegi laenulepingute

raames tagasimakseid. Kostja ei toonud esile, et need oleks tehtud mõne muu laenusuhte

raames. Kostja oli füüsiline isik, kes ei tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses. Kuna

vaidlusalune laenuleping oli sõlmitud krediidivahendaja abil selliselt, et majandus- ja

kutsetegevuses mittetegutsevad isikud andsid krediiti füüsilisest isikust tarbijale, siis

kohaldusid tarbijakrediidilepingu sätted. Üldtingimustes sisalduv kokkuleppe, et tegemist ei

2-18-124588

olnud tarbijalaenuga, oli tühine. Lepingutes puudus suur osa seaduses sätestatud kohustuslikest

andmetest. Siiski muutus leping kehtivaks, kuna kostja sai laenu kätte.

6. Kohus nõustus kostjaga, et hagejal puudus õigus nõuda intressi rohkem kui seaduses

sätestatud määras, kuna lepingutes puudusid kõigi tarbija poolt krediidi maksmiseks ja krediidi

kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummad. Lepingus sätestatud intressimäär

kohaldamisele ei kuulunud. Hagejal puudus õigus nõuda viivist seaduses sätestatust suuremas

määras, kuna laenulepingutes puudusid nõutavad viivise aasta- ja päevamäärad. Samuti ületas

hageja nõutud viivis 0,088 % ja 0,094 % päevas seadusjärgset viivist vastavalt 4 ja 4,29 korda.

Tegemist oli kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mida sai pidada

tühiseks. Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes tõi kaasa

kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.

7. Laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ega kontrollinud kostja võimet

kõnealust laenukohustust nõuetekohaselt täita. Hageja ei tõendanud, et ta täitis vajalikke

kohustusi. Hageja viitas põhjaliku krediidivõime analüüsi läbiviimisele, kuid ei esitanud selle

kohta asjakohaseid tõendeid (väidetava analüüsi läbiviimine tõenditest ei nähtu). Kui hageja

oleks kostja krediidivõimelisust analüüsinud, oleks ta pidanud jõudma järeldusele, et kostja ei

olnud krediidivõimeline. 12.10.2016 ja 16.12.2016 krediiditaotluses oli märgitud, et kostjal

sissetulek puudus. Kui kostja tasus varasemalt korrektselt portaalihalduri vahendusel sõlmitud

laenulepingust tulenevaid kohustusi uutest kohustustest saadud vahendite arvelt, ei tee see

kostjat krediidivõimeliseks. Kuivõrd laenuandja ei järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, siis kuulus kohaldamisele seadusjärgne intressimäär. Muud tasud (s.o lepingutasu,

tagatisfondi makse ja ülekandekulu summad, mis muidu kuulunuks lepingu koosseisu) kostja

poolt hüvitamisele ei kuulunud. Samuti ei kuulunud hüvitamisele edasilükkamise tasu.

8. Laenulepingu nr S16292666 maksegraafikust nähtus, et 02.11.2017 seisuga pidanuks kostja

tegema laenu põhiosa makseid kokku 131,47 eurot. Kostja tegi maksegraafikust nähtuvalt

tagasimakseid 02.11.2017 seisuga kogusummas 371,95 eurot. Laenulepingu nr S16503518

maksegraafikust nähtus, et 02.11.2017 seisuga pidanuks kostja tegema laenu põhiosa makseid

kokku 125,33 eurot. Kostja tegi maksegraafikust nähtuvalt tagasimakseid 02.11.2017 seisuga

kogusummas 352,95 eurot. Kõik kostja poolt tasutud maksed tuli lugeda laenu põhiosa

makseteks, seega ei olnud kostjal 02.11.2017 seisuga laenuandja ees võlgnevust. Kuna kostja

ei rikkunud laenu tagastamise kohustust, siis ei olnud laenulepingu ülesütlemiseks alust -

laenulepingu ülesütlemine ei omanud toimet ja laenuleping kehtis. Seoses materiaalsete

eelduste puudumisega laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ei pidanud kohus vajalikuks

anda hinnangut sellele, kas olid täidetud ka formaalsed eeldused laenulepingu ülesütlemiseks.

Laenulepingu ülesütlemiseks alus puudus, ei saanud laenukohustus muutuda kogu ulatuses

sissenõutavaks. Arvestades, et laenulepingu nr S16292666 järgi kuulus hagi esitamise ajaks

tagastamisele laenusumma 328,32 eurot, kuid kostja tasus vähemalt 371,95 eurot, ei saanud

kostjal olla võlgnevust hageja ees ka hagi esitamise hetke seisuga. Laenulepingu nr S16503518

järgi kuulus hagi esitamise ajaks tagastamisele laenusumma 349,30 eurot ja kostja tasus

vähemalt 352,95 eurot, siis ei saanud kostjal olla võlgnevust hageja ees ka hagi esitamise hetke

seisuga. Kostja tasus hagejale pärast eelviidatud laekumisi täiendavalt 855,22 eurot.

9. Intressinõue polnud põhjendatud, kuna kohaldus intressmäär 0%. Kostja ei olnud viivituses

rahalise kohustuse täitmisega ja seega ei olnud põhjendatud hageja viivisenõue ega võla

sissenõudekulu. Kuna hagejal puudus kostja vastu nõue, siis ei pidanud kohus vajalikuks anda

hinnangut sellele, kas nõuet sai loovutada.

2-18-124588

Apellatsioonkaebus

10. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus järgmist:

 tühistada maakohtu 25.05.2020 kohtuotsus osaliselt osas, milles kohus jättis hagi

rahuldamata põhivõlgnevuse 2 843,36 eurot, intressi 455,19 eurot, viivise 248,97 eurot

(algselt viivisenõue 1 031,32 eurot), sissenõudmiskulude hüvitise 50 eurot osas ning

osas, millega kohus jättis menetluskulud hageja kanda;

 teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hageja hagi ja mõista kostjalt välja

hageja kasuks põhivõlgnevus 2 843,36 eurot, intress 455,19 eurot, viivis 248,97 eurot,

sissenõudmiskulude hüvitis 50 eurot ning jätta menetluskukud kostja kanda;

 jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud kostja kanda.

11. Hageja tõi kaebuses välja, et maakohtu seisukoht oli ekslik, et hagejal puudus õigus nõuda

intressi rohkem kui seaduses sätestatud määras, kuna lepingutes puudusid kõigi tarbija poolt

krediidi maksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummad. Hagejal

oli õigus nõuda kostjalt intressi laenulepingutes toodud määrades. Seadus ei sätesta seda, et

lisaks intressimäärale ja krediidi kulukuse määrale peaks laenuleping sisaldama veel ka

andmeid krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete

kogusumma kohta. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14, et vajalikud on andmed just

intressimäära ja krediidi kulukuse määra kohta. Kostjale esitati andmed kõigi kostja poolt

krediidi maksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusummade kohta

laenulepingute maksegraafikutes. Arvestades asjaolu, et laenulepingutes ei ole toodud viivise

aasta- ja päevamäära, oli hagejal õigus kostjalt nõuda viivist seaduses sätestatud määras.

12. Kostjale laenu andes järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohtu seisukoht, et

kostjal puudus sissetulek, oli ekslik. Kostja keskmist sissetulekut ei ole märgitud, kuna tema

krediidivõime analüüs teostati andmete põhjal, mis olid kostja poolt juba varasemalt, st vahetult

enne uute laenude andmist, esitatud. Enne hagiavalduses nimetatud laenulepingute sõlmimist

sõlmis kostja 25.08.2015 laenulepingu nr S15669586 ning täitis sellest laenulepingust

tulenevaid kohustusi korrektselt. Enne kostjale laenu andmist oli laenuandja omandanud teabe,

mis võimaldas hinnata, kas kostja oli võimeline laenu lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma ning hindas kostja krediidivõimelisust ja vara olemasolu (kostjale kuulus kinnisvara,

mida võeti laenu andes arvesse). Hageja kontrollis enne laenu väljastamist kostja

maksekäitumist Krediidiinfo, Krediidiregistri ja Liisi järelmaksu andmebaasidest, ega

tuvastanud kostjal maksehäireid. Enne laenude väljastamist omandatud andmete ja info põhjal

teostas laenuandja kostja suhtes analüüsi, mille põhjal jõudis järeldusele, et kostja oli võimeline

esitatud andmete põhjal laenud kokkulepitud tingimustel tagastama. Seda kinnitas laenuandjale

mh asjaolu, et enne hagis nimetatud laenulepingute sõlmimist tasus kostja korrektselt

varasemalt hageja vahendusel sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Laenu andes oli

arvestatud, et kostjale kuulus kinnisvara, mille arvelt oli kostjal sissetuleku languse või

äralangemise korral võimalik täita laenulepingust tulenevad kohustused.

13. Maakohus leidis ebaõigesti, et laenulepingute ülesütlemiseks ei olnud alust ja kostja ei

rikkunud laenu tagasimaksmise kohustust. Alates 25.07.2017 olid igakuised maksed tasumata

(ülesütlemise hetkeks olid tasumata 4 kuu maksed) ja seega oli laenuandjal õigus laenulepingud

üles öelda. Laenulepingute ülesütlemine oli kehtiv ja ülesütlemisavaldused olid kostjale kätte

toimetatud. Maakohus asus ebaõigele seisukohale, et kostja rikkus laenu tagastamise kohustust.

Maakohus jättis käsitlemata hageja väited tagasimaksekohustuse osas.

2-18-124588

Vastustaja seisukoht

14. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud uued väited tuli jätte tähelepanuta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg-le 1 kontrollib

ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust viivise

782,35 euro osas (1 031,32- 248,97) ning selles osas on maakohtu otsus jõustunud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb edasikaevatud osas jätta muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel. Hageja apellatsioonkaebuses

esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus kohaldas õigesti

materiaal- ja menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning

tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

16. Laenulepingutest nähtub, et nendes oli märgitud kostja (laenusaaja) nimi ja isikukood,

koguintressi suurus, laenusumma ja selle periood, lepingutasu, makse tagatisfond ja

krediidikulukuse määr (lk 8 ja 12).

17. Maakohus jättis õigesti intressinõude rahuldamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 404 lg 2 p 2

näeb ette, et tarbija tahteavalduses peavad olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud TsMS §

4031 lg 1 p-des 1–11 nimetatud andmed. VÕS § 4031 lg 1 p-d 6-9 näevad ette, et tarbijale tuleb

anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha

otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale

mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega,

püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt

pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud

teabele tuginedes järgmised andmed:

 põhisumma, intressi ja mis tahes muude tasude summa (edaspidi tagasimakse),

tagasimaksete arv ja sagedus teabe esitamise aja seisuga ning vajaduse korral erineva

intressimääraga laenujääkide puhul see, milliste tarbijakrediidilepingust tulenevate

maksete katteks tarbija tehtud tagasimakset arvestatakse (p 6);

 kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate

maksete kogusumma (p 7);

 intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused. Kui tegemist on fikseerimata

intressimääraga, esitab krediidiandja selle muutumise ajavahemikud, tingimused ja

korra. Kui intressimäär sõltub alusintressimäärast, esitatakse esialgse intressi suhtes

kohaldatav alusintressimäär. Kui eri juhtudel kohaldatakse erinevaid intressimäärasid,

esitatakse eespool nimetatud teave kõigi kohaldatavate intressimäärade kohta (p 8);

 krediidi kulukuse määr aasta kohta (p 9).

18. VÕS § 408 lg-d 1-2 ja 4 sätestavad, et tarbijakrediidileping on tühine, mh kui lepingus

puuduvad mõned VÕS § 404 sätestatud andmetest. VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmete

2-18-124588

puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab

krediiti kasutama. Kui VÕS § 408 lg-s 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära,

krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi

tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta,

loetakse intressimääraks VÕS § 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Kui VÕS § 408 lg-s 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija

poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid.

Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti

määrama ja tarbijale teatavaks tegema.

19. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et vajalikud on andmed vaid intressimäära

ja krediidikulukuse määra osas. Eeltoodud VÕS regulatsioonist tuleneb, et laenuandja peab

lepingus märkima kõigi ka tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu

kandmiseks tehtavate maksete kogusummad. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et

pooltevahelised lepingud ei sätestanud sellist teavet. Seega lätus maakohus õigesti VÕS § 408

lg-st 4 ja luges intressimääraks VÕS § 94 sätestatud määra, st 0%. VÕS-s ettenähtud

tarbijakrediidi regulatsioon ei toeta hageja tõlgendust VÕS § 408 lg 4 osas. Selgitamaks VÕS

§ 408 lg 4 eesmärki, tuleb viidata VÕS § 404 lg-le 2, mille kohaselt peavad tarbija allkirjastatud

tahteavalduses olema märgitud mitmed andmed, mis annavad tarbijale infot sõlmitava

tarbijakrediidilepingu, selle lõpetamise ja tagasimakstavate summade kohta. VÕS § 408 lg 4 on

kehtestatud sanktsioonina laenuandjale ja osaliselt tasakaalustamaks VÕS § 408 lg 2 tagajärge

(Riigikohtu 15.01.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 13). Laenuandjal on laiaulatuslik

teavitamiskohustus ja VÕS § 408 lg 2 eesmärgiga ei lähe kokku, et kui laenuandja avaldab

laenusaajale andmeid valikuliselt. VÕS § 408 lg 1 kohaselt peavad andmed nähtuma tarbija

tahteavalduses (lepingus), mitte maksegraafikus ega mingis muus dokumendis. VÕS § 421

esimese lause kohaselt on tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tarbijakrediidilepingute

osas on tühine. Eeltoodud arvestades jättis maakohus õigesti hageja intressinõude rahuldamata.

20. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et hageja ei tõendanud

vastutustundliku laenamise põhimõtte nõuetekohast täitmist. VÕS § 4024 lg 13 kohaselt on

nimetatud asjaolu krediidiandja tõendada. Hageja üksnes viitas põhjalikule krediidivõime

analüüsile, kuid kohtule esitatud tõendid hageja väiteid ei kinnita. TsMS § 230 lg 1 esimene

lause näeb ette, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 5 lg 2 teine lause

sätestab, et pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja pole käesolevas menetluses tõendanud VÕS § 4024

lg 2 nõuete täitmist, sh varasemat kostja sissetuleku hindamist tema krediidivõimelisusele ning

maksekäitumise kontrollimist erinevatest andmebaasidest. Krediidiandja põhikohustuse sisuks

krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei

antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust

eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi

tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara

(sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas

nr 2‑14‑21710 p 25.3). Kohtule esitatud menetlusandmed kostja maksevõime kohta ja kostja

krediiditaotlus ei anna ringkonnakohtule alust tõendite teistsuguseks hindamiseks erinevalt

maakohtust.

21. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja oleks pidanud asuma seisukohale, et kostja

pole krediidivõimeline. Tõenditest nähtus, et kostjal puudus igakuine sissetulek. Samuti ei

nähtu, et hageja oleks tuvastanud kostjal sellise vara olemasolu, mille arvelt saaks kostja laenu

tagastada. Lisaks nähtub maakohtu otsusest, et tegelikkuses kasutas kostja saadud laenu

2-18-124588

hagejale vana laenu tagasimaksmiseks ning hageja oli sellest asjaolust teadlik. Maakohus leidis

nõuetekohaselt, et hageja oleks pidanud kogutud andmete põhjal võtma vastu otsuse, et kostja

ei olnud tegelikkuses krediidivõimeline. Hageja väide, et kostja omab kinnisvara, mille arvelt

saab tema nõudeid rahuldada, esitati esimest korda ringkonnakohtus. Tegemist on uue

asjaoluga, mille ringkonnakohus jätab tulevalt TsMS § 652 lg-st 4 tähelepanuta.

22. VÕS § 4034 lg 6 ja 7 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kui krediidiandja rikub

sama paragrahvi lg-s 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS § 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid

tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks

tegema.

23. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejal puudus alus lepingute ülesütlemiseks.

Hageja võis VÕS § 4034 lg 7 kohaselt arvestada makseid ainult põhivõlgnevuse katteks. VÕS

§ 408 lg 4 ja § 4034 lg 7 alusel oli hagejal õigus arvestada intressi vaid seadusjärgses määras,

st 0 % ning muid tasusid ei saanud kostja krediidiandjale sellisel juhul ei võlgnenud. Hageja

märkis apellatsioonkaebuses, et lepingujärgsed maksed olid 43,88 eurot ja 56,98 eurot kuus (lk

8 pöördel ja lk 12 pöördel). Kuivõrd maksegraafikust nähtuvalt koosnes igakuine makse nii

põhivõlgnevusest ja intressist ning intressi sai hageja arvestada vaid 0%, siis ei ole hageja

seisukoht õige igakuise makse suuruse osas. Maakohus tuvastas, et laenulepingu nr S16292666

maksegraafiku kohaselt 02.11.2017 seisuga pidi kostja tegema laenu põhiosa makseid kokku

131,47 eurot. Kostja tegi maksegraafikust nähtuvalt tagasimakseid seisuga 02.11.2017

kogusummas 371,95 eurot. Laenulepingu nr S16503518 maksegraafiku kohaselt 02.11.2017

seisuga pidi kostja tegema laenu põhiosa makseid kokku 125,33 eurot. Kostja tegi

maksegraafikust nähtuvalt tagasimakseid 02.11.2017 seisuga kogusummas 352,95 eurot. Seega

tegi kostja lepingu ülesütlemise seisuga hagejale põhivõlgnevuse katteks rohkem makseid kui

ta oleks maksegraafiku järgi pidanud. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt tuli lugeda kõik kostja poolt

tasutud maksed laenu põhiosa makseteks, siis ei olnud kostjal 02.11.2017 seisuga laenuandja

ees võlgnevust nagu hageja leidis. Kuna kostja laenu tagastamise kohustust ei rikkunud, siis

polnud hagejal laenulepingu ülesütlemiseks alust - laenulepingu ülesütlemine ei omanud toimet

ja seetõttu laenuleping kehtis edasi. Maakohus leidis õigesti, et kuna kostja ei olnud viivituses

rahalise kohustuse täitmisega, siis ei olnud põhjendatud ka hageja viivisenõue. Hageja

viivisenõue ei ole põhjendatud ka seadusjärgses määras. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga,

et võla sissenõudekulu ei saa lugeda põhjendatuks, kuna kostjal puudus võlgnevus, mida hageja

oleks saanud sisse nõuda. Hageja apellatsioonkaebuses sissenõudmiskulude rahuldamata

jätmise osas eraldi põhjendusi esile ei toonud. Seega jättis maakohus õigesti hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

24. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

25. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 1, määrab ringkonnakohus järgnevalt menetluskulude jaotuse

alusel

kindlaks

kostja

menetluskulude

rahalise

suuruse.

Kostja

menetluskulud

ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulu 240 eurot järgmiste toimingute eest:

apellatsioonkaebusega tutvumine 1 tund ja vastuse koostamine 1 tund (tunnihind 120 eurot).

2-18-124588

Kostja märgib, et summad ei sisalda käibemaksu ja kinnitab, et kõik kulud olid kantud seoses

käesoleva asjaga. Ringkonnakohus, vaadanud läbi kostja menetluskulud, määrab TsMS § 174

lg 1 ja § 175 lg 1 alusel kindlaks, et kostja lepingulise esindaja kulud on täies ulatuses vajalikud

ja põhjendatud. Kohus mõistab need kulud hagejalt kostja kasuks välja.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing