2-19-107198/46 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.09.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-107198

Tsiviilasi

YY ja XX hagid QQ vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.11.2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

QQ apellatsioonkaebus

YY ja XX vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

QQ apellatsioonkaebuse hind kummagi hageja osas

2 430 eurot

YY vastuapellatsioonkaebuse hind 1 271,63 eurot ja XX

vastuapellatsioonkaebuse hind 1 271,63 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad YY (isikukood XXXXXXXXXXX) ja XX

(isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja CC

(isikukood XXXXXXXXXXX) ja lepinguline esindaja

vandeadvokaat Senny Pello

Kostja QQ (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Anastasia Nezgovorova

Kohtuistungi toimumise aeg

10.09.2020

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 26.11.2019 otsus ja saata asi uueks menetlemiseks

samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

2. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-19-107198

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. YY (hageja I) ja XX (hageja II) esitasid 07.03.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse QQ-lt (kostja) elatise saamiseks. Kostja vastuväite esitamise tõttu

lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti asi üle hagimenetlusse. Hagejad esitasid hagi

22.04.2019 (täpsustatud 25.04.2019), milles nõudsid kostjalt tagasiulatuvat elatist alates

2018 detsembrist 1 310 eurot (perioodil 2018 detsember kuni 2019 aprill tasus kostja

2 660 eurost 1 350 eurot järgmiselt: 14.12.2018 - 350 eurot, 11.01.2019 ja 18.01.2019 - kokku

300 eurot, 04.02.2019, 21.02.2019, 26.02.2019 ja 28.02.2019 - kokku 550 eurot ning

08.03.2019 - 150 eurot) ning alates hagi esitamisest kummalegi hagejale pool Vabariigi

Valitsuse kuupalga alammääras kuni hagejate täisealiseks saamiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt kostja ja hagejate seaduslik esindaja abielu ja kooselu lõppes 2018

detsembris ning kostja asus eraldi elama. Lapsed elasid emaga ning kostja tasus elatist

kaootiliselt ja erinevates summades ja erinevateks tähtaegadeks, kuid mitte piisavalt, et laste

kulud katta. Hagejad ei viibinud kostja juures olulise osa ajast. Seda kinnitas ka tsiviilasjas nr

2-19-7408 toimunud vaidlus suhtluskorra kindlaksmääramise kohta. Suhtluskorra kohaselt oli

kostja suhtluskord tavapärasemast väiksem ning kostja rikkus enda taotletud suhtlemiskorda.

Hagejad pöördusid korduvalt kostja poole elatise tasumiseks, kuid tulutult.

3. Kostja väide, et lapsed said lapsetoetust, ei olnud käesoleva vaidluse puhul asjakohane, kuna

kõikidele lastele makstakse seaduse kohaselt lapsetoetust. Seega ei olnud võimalik seadusest

tulenevat ülalpidamiskohustust vähendada. Elatise suurust ei saanud määrata üksnes selle järgi,

kui palju aega veedavad lapsed ühe või teise vanema juures. Kohtupraktika kohaselt kulus lapse

vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei olnud

vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Laste ema

igakuine sissetulek oli 860 eurot (neto). Kostja elustiil kinnitas, et kostjal oli piisavalt

sissetulekuid, et oma kulusid sõltumata töötuks olemisest kanda.

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kostja poolt antav

ülalpidamine oli piisav ning selle muutmine ei olnud põhjendatud ega vajalik. Hagejad polnud

kordagi kostja poole pöördunud elatise saamiseks ega teatanud, et nad kannataksid puudust.

Hagejate ema sai lapsetoetust 120 eurot kuus. Laste igakuised kulud olid kaetud osaliselt

lapsetoetusega. Hagejad elasid emaga ja viibisid olulises osas enne hagi esitamist ka kostja

juures. Hagejad pole tõendanud, kuidas sai laste ema ülalpidamiseks kulutada suuremat

summat, kui oli hagejate ema sissetulek. Lastele tehtavate kulutuste suurust polnud võimalik

hinnata, kuna esitamata oli hagejate ema pangakonto väljavõte. Ajavahemikul 01.12.2018-

13.05.2019 tasus kostja hagejate ülalpidamiseks: 14.12.2018 – 350 eurot; 11.01.2019 –

150 eurot; 18.01.2019 – 150 eurot; 04.02.2019 – 100 eurot; 21.02.2019 – 150 eurot; 26.02.2019

– 100 eurot; 28.02.2019 – 200 eurot; 08.03.2019 – 150 eurot; 20.03.2019 – 200 eurot;

27.03.2019 – 100 eurot; 29.04.2019 – 200 eurot; 13.05.2019 – 180 eurot.

2-19-107198

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Maakohus rahuldas otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks

igakuise elatise alates 28.07.2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni summas, mis vastas

poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale. Maakohus jättis

rahuldamata hagejate taotluse tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks perioodi 01.12.2018 –

01.04.2019 eest 1 310 eurot. Maakohus kohustas kostjat tasuma elatist laste ema

arvelduskontole hiljemalt iga kuu 15. kuupäevaks. Maakohus jätis kõik menetluskulud kostja

kanda ja määras hagejate menetluskulud kindlaks rahaliselt (kummalegi hagejale tuli tasuda

472,80 eurot).

6. Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejate seadusliku esindaja ja

kostja abielust sündisid kaks last (hagejad), vanemate abielu lõppes 2018 detsembris. Pärast

lahkuminekut jäid lapsed elama emaga. Isa lahkus perekonna juurest. Hagejatele laekus

igakuiselt 120 eurot lapsetoetust.

7. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis andsid alust mõista elatist alla seaduses sätestatud

miinimumi. Kostja ei toonud esile, et tal oli teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks

varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps, lisaks ei olnud kostja ka töövõimetu. Kostja

tõi esile, et lapsed olid olulise osa ajast temaga ning tema vahetul ülalpidamisel. Kostja esitas

selle tõendamiseks Harju Maakohtu 30.09.2019 määruse tsiviilasjas nr 2-19-7408, kus oli

menetluses kostja avaldus lastega suhtlemise korra määramiseks. Eelviidatud kohtulahend ei

olnud jõustunud. Seetõttu ei olnud kohaselt tõendatud, kui palju viibisid lapsed ühes kuus isa

hoole all. Käesoleval juhul oli tõendamata, et ajal, mil lapsed väidetavalt isa hoole all viibisid,

kandis isa vahetult nendega seotud kulusid. Kostja poolt esitatud väiteid elatise suuruse

määramisel oli võimalik arvesse võtta üksnes olukorras, kus oli tõendatud, kui palju lapsed isa

juures viibisid ning kui suures osas isa nimetatud ajal laste kulusid vahetult kandis.

8. Kostja tõi esile, et ta oli töötu ning tema ainsaks sissetulekuks oli töötutoetus. Kostja ei

tuginenud selgesõnaliselt, et ta ei olnud võimeline lastele nõutavas ulatuses elatist tasuma.

Kostja tasus igakuiselt hagejatele elatist, mistõttu ei saanud kohus eeldada, et kostjal puudus

majanduslik võimekus seda ka edaspidi teha. Kostjale kuulus 2 sõidukit - MERCEDES-BENZ

VIANO ja VOLKSWAGEN TOUAREG (liisitud ning liisingumakeid maksab laste ema).

Kostjale kuulus ka kinnisvara – pärandina saadud 1/3 eluruumist aadressil KKK, Tallinn, ja 1/3

kaksikelamust aadressil RRR. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtus, et kostja pangakontole

tehti regulaarselt sularaha sissemakseid. Kostja tegi oma elukaaslase korteris remonti, mis

eeldas märkimisväärsete rahaliste vahendite olemasolu. Hageja tõi esile, et kostja töötas

mitteametlikult, kostja selle vastu ei vaielnud. Kohus leidis, et hageja väide oli kooskõlas ka

kostja pangakonto väljavõttega ning muude väidetega, mis puudutasid kostja majanduslikku

seisundit. Kohtuistungil sai teatavaks, et kostja ei olnud enam töötu (asutas ettevõtte, mille

vahendusel teostas üldehitustöid). Seega ei saanud kohus eeldada, et kostjal ei olnud edaspidi

võimalik laste ülalpidamiskohustust täita. Kostja ei tõendanud, et hagejate vajadused oleksid

miinimummäärast väiksemad, samuti ei tuvastanud kohus, et vanemate majanduslik seisund oli

halb. Lapsetoetuse maksmise fakt ei olnud aluseks elatise vähendamiseks alla miinimummäära.

9. Hagejad nõudsid elatist tagasiulatuvalt. Hagejad ei tõendanud, et nad olid järjepidevalt

kostjalt seadusjärgse elatise tasumist nõudnud. Hagejad talusid seadusjärgsest elatisest

väiksema elatise tasumist kostja poolt pikka aega ega esitanud esimesel võimalusel kohtule hagi

elatise väljamõistmiseks. Kostja tõendas, et tema majanduslik olukord oli kehv, kuna ta kaotas

töö ning võttis ennast töötuna arvele. Vaatamata sellele tasus kostja hagejatele regulaarselt ca

400 eurot kuus. 2018 detsembrist kuni 2019 aprillini kostja poolt tasutud elatismaksed olid

2-19-107198

hagejate ülalpidamiseks piisavad ning kooskõlas kostja majandusliku võimekusega. Hagejad ei

tõendanud ega toonud esile, et neil oli nimetatud perioodil seadusjärgsest elatisest

vähemmakstud elatismaksete tõttu tekkinud kahju. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine võis

kostja asetada raskesse majanduslikku olukorda, kuna võimaliku täitemenetluse korral võidakse

arestida ja müüa kostja asutatud ettevõtte osa, mis välistaks või vähendaks võimalust ettevõttest

tulu saada ja selle arvelt edukalt laste ülalpidamiskohustust täita.

10. Kostja tasus pärast hagi esitamist, s.o ajavahemikul 02.04.2019 - 21.10.2019 hagejate

ülalpidamiseks elatist järgmiselt: 29.04.2019 – 200 eurot; 13.05.2019 – 180 eurot; 13.05.2019

– 90 eurot; 20.06.2019 – 200 eurot, 28.06.2019 – 200 eurot; 31.07.2019 – 400 eurot; 30.08.2019

– 400 eurot; 30.09.2019 – 395 eurot (kokku 2 065 eurot). Kohus luges kostja poolt tasutud

summade arvelt tasutuks hagejate ülalpidamiskohustuse seaduses sätestatud määras (270 eurot

kummagi hageja kohta) perioodil 02.04.2019-27.07.2019. Sellest tulenevalt mõistis kohus

edasiulatuva elatise välja alates 28.07.2019.

Kostja apellatsioonkaebus

11. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada

maakohtu otsus osas, millega kohus rahuldas hagejate hagi kostja vastu osaliselt, ja teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või alternatiivselt saata vaidlus uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Kostja taotles jätta menetlusosaliste esimeses astmes kantud menetluskulud

hagejate kanda ja mõista hagejatelt välja kostja kasuks apellatsioonimenetluse menetluskulud.

12. Maakohus viis läbi puuduliku eelmenetluse ja jättis olulised asjaolud tuvastamata. Kohus

pidi eelmenetluses välja selgitama hagejate nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende

nõuete suhtes, poolte faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning

tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud

tõendite lubatavuse kohta. Maakohus ülalmainitud viisil ei toiminud. Kohus pidi hoolitsema

selle eest, et asja arutatakse ammendavalt. Maakohus pidi hagejate nõude kvalifitseerimisel ise

selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama.

Kohtuotsus tehti põhiliselt hagejate esitatud väidetele tuginedes. Kostja seisukohad ja tõendid

jäid analüüsimata.

13. Maakohus jättis välja selgitamata hagejate nõuded. Hagejatel tuli selgitada, millist asjaolu

nad, millise konkreetse tõendiga soovisid tõendada. Ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks

ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Esimese

astme kohus hagejate tavalist elulaadi ei tuvastanud.

14. Maakohus leidis, et kostja ei tõendanud ega toonud esile, et hagejate vajadused oleksid

miinimummäärast väiksemad. Maakohtu otsus oli selles osas vastuoluline. Kohus arvestas, et

kostja kandis laste ülalpidamise kulutusi ja jättis tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata.

Samas ei arvestanud sellega edasiulatuva elatise suuruse määramisel. Kohus jättis välja

selgitamata, kui palju andis kostja hagejatele elatist vahetult. Ajal, mil lapsed viibisid kostja

juures, sai eeldada, et ta kandis laste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult

proportsionaalselt ajaga, mil lapsed kostja juures viibisid. Kostja kinnitas 23.10.19

kohtuistungil, et siis kui lapsed viibisid temaga, siis tekkisid kostjale sellest kulud.

15. Kostja varaline seis ei võimaldanud tal anda lastele ülalpidamist seaduses sätestatud määras

ja elatise suuruse määramisel tuli arvestada asjaoluga, et ta oleks võimeline kohtuotsust ka

täitma. Laste igakuised kulud olid kaetud osaliselt riikliku lapsetoetusega. Maakohus asjaolusid

arvestades ei hinnanud, kas asjas esines mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise

2-19-107198

väljamõistmiseks või mitte. Kostja poolt antud ülalpidamine oli piisav ning selle muutmine ei

olnud põhjendatud ega vajalik. Ajavahemikul 01.12.2018-13.05.2019 tasus kostja hagejate

ülalpidamiseks elatist.

16. Kohus ei tuvastanud ja hagejad ei tõendanud, et kostja teenis täiendavat sissetulekut

töötades nn „mustalt“. Hagejate seadusliku esindaja oletusi ei saanud lugeda tuvastatuks

ajaoluks. Kostja võttis end töötute registrist maha ja asutas ettevõtte, millel tulusid ei olnud.

Kostjat aitas tema elukaaslane, kes sisuliselt tasus elatist lastele. Töötukassast raha enam ei

laekunud. Kostjale jäi maakohtu seisukoht arusaamatuks, kuidas kostja majanduslik seisukord

muutus alates 28.07.2019.

17. Hagejate seaduslik esindaja ja kostja olid elatise tasumisel osavõlgnikud. Iga osavõlgniku

kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga,

arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Hagejate

seaduslik esindaja kinnitas kohtule, et tema sissetulekuks oli töötasu 860 eurot kuus, hagejate

ülalpidamiseks kulus aga ca 1 222 eurot. Hagejate seaduslik esindaja ei esitanud kohtule oma

pangakontode väljavõtteid, mille alusel oleks olnud võimalik hinnata lastele tehtavate kulutuste

suurust. Kohtuotsuses mainitud vara näol oli tegemist abikaasade ühisvaraga. Laste ema kasutas

liisitud autot algusest peale.

18. Kostja elas 4-toalises korteris, mis oli ümber ehitatud 3-toalisest korterist. See ümberehitus

tehti selleks, et kostja lastel oleksid eraldi toad. Kostja juures olid kõik tingimused lastele

tagatud. Remondikulud ja kulu mööblile oli suur. Seega oli remondikulu laste vahetu

ülalpidamise osa. Antud asjaolu maakohus arvesse ei võtnud.

19. Käesolevalt polnud ammendatud kõik võimalused vaidluse kohtueelseks lahendamiseks

ning kohtukulude kostja kanda jätmine oli koormav ning ebaõiglane kostja suhtes. Kostja

soovis sõlmida kompromissi ning tegi omapoolsed ettepanekud hagejatele. Kohus jättis need

asjaolud otsuse tegemisel tähelepanuta. Seega oli kohtuotsus üllatuslik menetluskulude

jagamise osas.

Hagejate (vastustajate) seisukohad

20. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Hagejate vastuapellatsioonkaebus

21. Hagejad esitasid vastuapellatsioonkaebuse. Hagejad taotlesid ringkonnakohtult rahuldada

vastuapellatsioonkaebus ja tühistada osaliselt maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 5, 7 ja 10,

milles maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata ning hagejate menetluskulud osaliselt kostjalt

välja mõistmata ning teha uus otsus, millega rahuldada hagiavaldus ja mõista kostjalt hagejate

kasuks välja elatis alates 07.03.2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni Vabariigi Valitsuse

poolt kehtestatud ½ kehtestatud kuupalga alammääras, kohustada kostjat tasuma elatist hagejate

seadusliku esindaja pangakontole iga kuu 15. kuupäevaks selgitusega „lapse elatisraha“, mõista

kostjalt tagasiulatuv elatis perioodi eest 01.12.2018-06.03.2019 kummagi hageja kasuks

198,71 eurot, jätta kõik maakohtu menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hagejate

kasuks menetluskulud 823,50 eurot ning kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt viivist.

Hagejad taotlesid apellatsioonimenetluse menetluskulude jätmist täielikult kostja kanda.

2-19-107198

22. Maakohus mõistis elatise välja alates 28.07.2019 kuni laste täisealiseks saamiseni ning

leidis, et tagasiulatuvaks perioodiks oli periood kuni 01.04.2019. Maksekäsu kiirmenetluse

avaldus lastele elatise väljamõistmiseks esitati aga 07.03.2019. Seega oli hagiavalduse

esitamise ajaks 07.03.2019, mitte 02.04.2019 nagu tulenes maakohtu otsusest. Maakohus lähtus

ebaõigetest tähtaegadest ning jättis elatise nõude perioodi 07.03.- 27.07.2019 osas lahendamata.

Kuna elatise nõue perioodil 07.03. - 27.07.2019 ei olnud tagasiulatuv nõue ning kohus leidis,

et elatise hagi kuulus rahuldamisele, siis tuli elatise nõue nimetatud perioodi osas lahendada ja

rahuldada. Maakohus luges kostja poolt tasutud summade (2 065 euro) arvelt tasutuks hagejate

ülalpidamiskohustuse seaduses sätestatud määras (270 eurot kummagi hageja kohta) perioodil

02.04.-27.07.2019 (maakohtu põhjenduste p 20). Kohtuotsus ei olnud perioodi 07.03.-

27.07.2019 osas selge - kas maakohus jättis selles osas hagi rahuldamata või sisuliselt

lahendamata.

23. Maakohus leidis ebaõigesti, et elatise nõue perioodil 07.03.-01.04.2019 oli tagasiulatuv

elatise nõue. Tagasiulatuvaks nõudeks periood oli 01.12.2018 - 06.03.2019 (ca 3 kuud).

Nimetatud perioodil kohustus kostja tasuma elatist seaduses sätestatud alammääras ühe lapse

kohta vastavalt 842,26 eurot ja mõlema lapse kohta kokku 1 684,52 eurot. Puudus vaidlus, et

kostja tasus tagasiulatuva nõude perioodil mõlemale lapsele elatist kokku 1 287,10 eurot. Seega

oli tagasiulatuval perioodil apellandi võlgnevus kokku 397,42 eurot (kummagi lapse

tagasiulatuv nõue 198,71 eurot). Maakohus rikkus oluliselt perioodil 01.12.2018 - 06.03.2019

tagasiulatuva nõude rahuldamata jätmisel materiaal- ja menetlusnorme, eelistades kostjat

alaealistele lastele.

23.1. Maakohus jättis tähelepanuta hagejate seisukohad, milles nad vaidlesid kostja väidetele

vastu ja selgitasid, et laste ema pöördus korduvalt kostja poole ja palus elatise maksmise

kohustust täita. Kohus oli tagasiulatuva elatise nõude perioodi osas eksimuses, sest lapsed

esitasid maksekäsu kiirmenetluse avalduse 07.03.2019. Kohus tugines üksnes kostja väidetele,

et elatist pole varem nõutud. Maakohus pidi sellises olukorras andma lastele võimaluse vastavat

asjaolu tõendada. Kohus ei andnud eelmenetluses pooltele selgitusi ega pööranud tähelepanu

tõendamiskoormisele. Sellises olukorras pidi kostja tõendama, et tal oli mõjuv põhjus seadusest

tuleneva kohustuse täitmata jätmiseks.

23.2. Hagejad ei nõustunud maakohtu järeldusega, justkui oleksid hagejad pikka aeg elatise

väiksema tasumist talunud ja ei esitanud hagi esimesel võimalusel kohtule. Hagejate vanemad

läksid lahku 2018 detsembris ning avalduse elatise väljamõistmiseks esitasid hagejad kohtule

07.03.2019. Seega esitasid hagejad piisavalt kiiresti hagi kohtusse.

23.3. Tagasiulatuva elatise väljamõistmisel olid asjakohased samad normid, mis edasiulatuva

elatise väljamõistmisel. Maakohtu seisukoht kostja majandusliku seisundi kohta oli vastuolus

maakohtu põhjendustega hagi rahuldamise osas, kostja esitatud seisukohtadega ja tõenditega,

kohtupraktikaga ning seadusega. Olukorras, kus maakohus asja lahendamisel leidis, et vanema

töövõimetus ei olnud põhjus seaduses sätestatud alammääras elatise vähendamiseks, ei olnud

võimalik jätta tagasiulatuva elatise nõue rahuldamata. 15.05.2019 vastuses märkis kostja, et ta

oli töötuna arvele võetud 29.01.2019 ning tasutav elatis oli jõukohane. Kostja töösuhe lõppes

01.12.2018 ning ta ei pidanud vajalikuks ennast kaks kuud töötuna arvele võtta, kuid sai samal

ajal elatist maksta (samuti oli kostja arvelduskontol sel perioodil piisavalt vahendeid, et ära

elada ning tehti sularaha sissemakseid). Seetõttu polnud usutav, et kostjal puudus võimalus ja

vahendid teenida piisavat sissetulekut elatise tasumiseks. Üksnes asjaolu, et kostja võttis end

töötuna arvele, ei olnud piisav selleks, et kujundada seisukoht kostja varalise seisu osas. Kõik

asjaolud kogumis kinnitasid, et kostja majanduslik seis oli piisavalt hea, et lastele elatist tasuda.

Maakohus ei selgitanud välja, milline oli tegelikult kostja majanduslik võimekus ja seega ei

2-19-107198

saanud hagejad nõustuda maakohtu põhjendustega, mille kohaselt oli kostja poolt tasutud

elatismaksed olnud laste ülalpidamiseks piisavad ja kooskõlas kostja majandusliku

võimekusega.

23.4. Hagejad ei esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõuet, vaid nõudsid ülalpidamise

täitmist tagasiulatuvalt. Seetõttu ei olnud maakohtu põhjendused kahju tekkimise ja tõendamise

osas asjakohased. Laste kulusid aitasid kanda laste ema vanemad ning kulusid olid kandnud ka

laste ema enda vahendite arvelt kostja eest. Kostja põhjustas olukorra, kus laste kulusid pidid

kandma kolmandad isikud ning laste ema talle langevast osast suuremas määras. Elatise

tagasiulatuvalt väljamõistmine oli seetõttu põhjendatud, et tagastada nimetatud kulud

kolmandatele isikutele ning enammakstu laste emale.

24. Maakohus jättis põhjendamatult õigusabikulud 2 tunni ja 35 minuti osas välja mõistmata.

Kõik tehtud toimingud olid vajalikud ja põhjendatud. Hagejad püüdsid vältida kohtumenetlust

ning proovisid asja lahendada kokkuleppega, millest kostja keeldus. Samuti vähendas kohus

ebaõigesti esindaja tunnitasu määra. Maakohus ei põhjendanud, milline oli elatise asjades

keskmine tunnitasu määr. Maakohtu viidatud kohtupraktika tasumäära osas oli aegunud.

Kostja seisukoht

25. Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

26. Ringkonnakohus, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu. Apellatsioonkaebused tuleb osaliselt rahuldada.

27. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus viis asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis tõi

kaasa ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohtul

on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1 ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus. Kohus

peab eelmenetluses välja selgitama poolte nõuded, faktilised ning õiguslikud väited esitatud

nõuete ja väidete kohta (TsMS § 392 lg 1 p 3) ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad

oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (TsMS § 392 lg 1

p 4). Kohus peab hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (TsMS § 435 lg 1).

Praegusel juhul jättis kohus eelmenetluses välja selgitamata nii hagejate nõuded, kostja

vastuväited kui ka asja lahendamise seisukohast olulised asjaolud ja neid kinnitavad tõendid,

mis võis viia ebaõige lahendi tegemiseni.

28. Esmalt märgib ringkonnakohus, et praeguses asjas on hagi esitamise ajaks maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamise aeg 07.03.2019, mitte 02.04.2019, nagu tuleneb maakohtu

otsusest (otsuse p 20). Maakohus lähtus ebaõigetest tähtaegadest, kui jättis otsusega

rahuldamata tagasiulatuva elatisenõude perioodil 01.12.2018 kuni 01.04.2019, kuna periood

07.03-01.04. 2019 ei ole tagasiulatuv periood. Maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja

elatise alates 28.07.2019 kuni laste täisealiseks saamiseni, kuid hagejate elatise nõude kohta

perioodil 01.04.-27.07.2019 kohtuotsuses seisukoht puudub. Seda ei asenda kohtuotsuse

põhjendustes toodud selgitus, et tasutud summadega loetakse kohustus täidetuks. Sellega rikkus

maakohus otsuse tegemisel TsMs § 438 lg 1 tesit lauset ja § 442 lg-t 5, sest ei ole otsuse

resolutsioonis märkinud hagejate kõiki nõudeid. TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendab

kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõude. Kuivõrd kohtulahendi

2-19-107198

täitmise seisukohalton määrava tähendusega lahendi resolutsioon (Riigikohtu 12.10.2011

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 33 ja TsMS § 442 lg 5 teine lause), siis ei asenda seda

seisukoht otse põhjendustes.

29. Järgnevalt selgitab ringkonnakohus tõendamiskoormisega seonduvat. Hagejad esitasid

elatise nõude perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud määras. Riigikohus on varasemas

praktikas leidnud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne

miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi

kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13;

vt ka 8.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).

30. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hagejate nõuded tuli jätta rahuldamata ja seda

erinevatel põhjustel: kostja on töötu, ta on võtnud laste ülalpidamisest osa makstes elatist,

lapsed on viibinud tema juures. Maakohtul tuli teha TsMS § 230 lg 2 alusel kostjale ettepanek

esitada täiendavaid tõendeid laste kostja juures viibimise ning kostja majandusliku ja tervisliku

seisundi kohta. Samuti võib kohus TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas

ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel ja kohustada menetlusosalist TsMS §

230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või

nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt. Ringkonnakohus nõustub

kostja seisukohaga, et maakohus jättis piisavas ulatuses selgitamiskohustuse täitmata ja

vajalikud tõendid kogumata, mis tõi kaasa asja lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamata

jätmise.

31. Riigikohus on selgitanud (nt 09.06.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28), et

erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2

kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel ning mõjuvaks põhjuseks saab olla lisaks

seaduses otse nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse

määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused või nende katmine muul viisil (nt

vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega).

32. Mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus (Riigikohtu seisukoht nt

07.02.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 14).

33. Kostja tugines vastuväidetes ka sellele, et laste igakuised kulud on osaliselt kaetud

lapsetoetusega. Ringkonnakohus leiab, et riigipoolsed toetused ei asenda vanemate kohustust

ülal pidada oma alaealisi lapsi. PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1

sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama

õigustatud lapsel on õigus perehüvitiste seaduse (PHS) §-s 17 sätestatud alusel saada

lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1

sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud,

sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest

(vt Riigikohtu 22.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Elatise vähendamiseks alla

miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude

asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et lapse

vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 9.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-

1-35-17, p 28.2). Kõigi nimetatud asjaolude tõendamise vajadust peab maakohus kostjale

selgitama.

34. Kostja arvates on mõjuvaks põhjuseks eelkõige asjaolu, et kostja annab hagejatele piisavalt

ülalpidamist vahetu ülalpidamise näol, kuna lapsed viibivad poole ajast kostja juures.

Maakohus on jättis selle asjaolu välja selgitamata. Kostja esitas maakohtus oma väidete

2-19-107198

tõendamiseks 30.09.2019 kohtumääruse, millega määrati lastega suhtlemise kord. Maakohus

leidis et kuivõrd nimetatud kohtulahend ei olnud jõustunud, ei olnud kohaselt tõendatud, kui

palju viibivad lapsed ühes kuus isa hoole all ja kas ta kannab sel ajal nendega seotud kulud

(määruse p 14, teine lõik). Ringkonnakohus ei pea maakohtu etteheidet, mille kohaselt kostja

jättis tõendamiskoormise täitmata, põhjendatuks. Kohtul tulnuks kostjale selgitada, et

eelnimetatud kohtulahend ei pruugi olla piisav tõendamaks kostja väiteid.

35. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul välja selgitada, millise osa ajast viibivad lapsed

kostja juures. Veel jättis kohus välja selgitamata, kas ja kui palju annab kostja hagejatele elatist

vahetult. Maakohtu vastav selgitus ei olnud piisav. Asjaoluga, et lahuselav vanem kannab ajal,

mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada ka juhul, kui lapsel ei ole

vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (vt nt

Riigikohtu 08.01.2014 otsust asjas nr 3 2 1-165-13, p 12; 08.03.2017 määrust asjas nr 3-2-1-

177-16, p 11). Samas ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab

laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud

lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema

ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka

elatist (vt nt Riigikohtu 08.01.2014 otsust asjas nr 3-2-1-165-13, p 13; 03.06.2015 otsust asjas

nr 3-2-1-56-15, p 11). Sealjuures ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada,

et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult

proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades)

võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures,

peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt nt Riigikohtu

09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 23.3).

Maakohtul on võimalik alles pärast eelnevate asjaolude väljaselgitamist anda hinnang, kas

väljamõistetavalt elatiselt on võimalik maha arvestada peretoetus või mitte. Maakohtul tuleb

poolte võrduse järgimiseks juhul, kui esitatud faktilised asjaolud ei ole piisavad, seda pooltele

selgitada ja anda võimalus oma väiteid kinnitavaid asjaolusid esitada.

36. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse

lahendamiseks olulised asjaolud on esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses

täitmata. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uueks lahendamiseks saatmise (vt

Riigikohtu 14.06.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13, samuti 23.09.2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-84, p 12 teine lõik). Maakohtul tuleb viia läbi kohane eelmenetlus. Kuivõrd

ülalpidamisasjas võib kohus TsMS § 230 lg 5 järgi nõuda ka ise asjakohastelt asutustelt teavet,

ei ole lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest tulenev elatise vaidlus tavapärane võistlev

kohtumenetlus, sest selles menetluses ei ole kohus seotud asjas poolte esitatud seisukohtadega

ning ta võib ka omal algatusel tõendeid koguda.

37. Ringkonnakohus leiab, et menetlusökonoomilistel kaalutlustel on pooltel mõistlik

lahendada vaidlus kompromissiga.

Menetluskulud

38. TsMS § 173 lg 3 teise aluse kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)