1-20-2139/26 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2020, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-20-2139 Kohtukoosseis Heili Sepp, Orvi Koik ja Sten Lind Kriminaalasi J.L-i süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 ning § 121 lg

2 p-

de 2 ja 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 30. juuni 2020 otsus Apellant kaitsja Prokurör Merry Tiitus Süüdistatav J.L elukoht: X isikukood: XXX; Eesti Vabariigi XX; kodanik; haridus: X ; emakeel: eesti keel; X XX XX, kriminaalkorras karistamata. Kaitsja Brigitta Mõttus RESOLUTSIOON 1. Maakohtu 30. juuni 2020 otsus osas, millega Tühistada Pärnu 1.1.

2 p-de 2 ja 3

J.L mõisteti süüdi KarS § 121 lg järgi YY käega kukla piirkonda löömises;

1.2. J.L-ile mõisteti karistus KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel;

1.3. J.L-ilt mõisteti menetluskuludena riigi tuludesse KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsja tasu 675 eurot ning väljamõistetava menetluskulu kogusuurusena määratleti 1551 eurot.

2.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega

2.1. Mõista J.L käega kukla piirkonda löömises õigeks; YY

2.2. Mõista § 121 lg 2 p de 2 ja 3 järgi karistuse J.L-ile KarS - ks 8 kuud vangistust;

2.3. Mõista J.L-ilt menetluskuludena riigi tuludesse määratud kaitsja tasu 524 euro suuruses osas ja jätta ülejäänud osa määratud kaitsja tasust, so 151 eurot, riigi kanda. Kokku tuleb J.L-il koos välja mõistetud sundrahaga tasuda riigituludesse menetluskuluna 1400 eurot.

3. Muus osas (sealhulgas

J.L-i süüdimõistmises ülejäänud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-

Maakohtu otsus muutmata. de 2 ja 3 järgi ja liitkaristuse mõistmises) jätta Pärnu

4. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

5. Määrata Advokaadibüroole Mõttus apellatsioonimenetluses J.L-ile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus

1. Pärnu J.L-i süüdi KarS § 121 Maakohus tegi 30. juunil 2020 otsuse, millega tunnistas lg 2 p 2, 3 järgi, karistades teda 9-kuulise vangistusega, ja KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, karistades teda 1-aastase vangistusega.

2. Kohus suurendas KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel raskemat karistust ning mõistis liitkaristuseks

1 aasta ja 3 kuud vangistust. Kohus arvas tuses KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja hulka eelvangis viibitud a

ja 2 päeva, jättes kandmisele 1 aasta 2 kuud ja 28 päeva vangistust. Kohus jättis KarS §

74 lg 1 ja 3 alusel kandmata vangistuse tingimisi täitmisele pööramata, kui J.L ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p 1 6 sätestatud - kontrollnõudeid ja kohustusi KarS § 75 lg 2 p . 2, 21 ja 8 alusel kohusta J.L-i katseajal ti osalema sotsiaalprogrammis, mitte tarvitama alkoholi ning mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotr Lisaks tegi kohus lahendi menetluskulude ja asitõendi osas ning jättis oopseid aineid. läbi vaatamata tsiviilhagi. 3. J.L-i selles, et ta 26.05.2018.a kella Maakohus mõistis KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdi 03:08 ajal lõi tahtlikult Pärnu linnas X asuvas kasiinos Q, mis on avalik koht, tuvastamata arv XX kordadel

n - UU rusikatega näo ja kogu keha piirko da, millega põhjustas kannatanu UU le füüsilist valu ja kehavigastusi ninaluu kinnise murru, pealae marrastuste, vasaku silma all hematoomi, põlvede marrastuste ning alalõua sildproteesi hoidvate tugihammaste ja proteesi kaotuse näol. Sellise tegevusega rikkus J.L KorS § 55 lg1 p 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, häirides kõrvaliste asj

– kasiino töötaja asse mitte puutuvate isikute CC ja kasiinos külastajana viibiva tuvastamata meesterahva, kes J.L-i juurest eemale püüdis tirida – UU

rahu ja ohustas turvatunnet. Selline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat suhtumist avalikku korda. Oma sellise tahtliku tegevusega pani J.L toime avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise vägivallaga.

4. Maakohus mõistis J.L-i KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi selles, et ta isikuna, kes on 26.05.2018.a Pärnus ku vastu füüsilist vägivalda, XXX asuvas kasiinos kasutanud teise isi 27.05.2018 kella 00:00 kuni 01:47 vahelisel täpselt tuvastamata ajal Pärnu linnas YYY ründas oma elukaaslast

YY, tõugates teda kahel korral õlgadest, mille tagajärjel YY kukkus maha. Seejärel väänas ta paremat kätt ja lõi ühel korral käega kukla piirkonda, tekitades sellise tegevusega YY YY-le füüsilist valu ja parema käe naha pindmised marrastused. Oma sellise tahtliku tegevusega pani J.L toime teisele inimesele füüsilist valu tekitava kehalise väärkohtlemise, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt. 5.

Mõistes J.L-i süüdi 26.05.2018.a kuriteos (KarS § 263), leiab kohus teo objektiivseid tunnuseid hinnates, et videosalvestiselt nähtuva pinnalt võib J.L-i suhtes hädakaitset konflikti alguses jaatada, kuid sündmuse arenedes asus J.L ise ründaja rolli, pekstes kannatanut ja pannes toime koosseisulise teo. Kohus leidis, et a - jal, mil kannatanu on süüdistatava all n ö kaitseasendis (kägaras) ning süüdistatav lööb valimatult kannatanut kehaja peapiirkonda, oli J.L-il lõppenud igasugune hädakaitseseisund. Kui kannatanu poolne rünne oli lõppenud, s.o kannatanu oli maha kukkunud, ei olnud enam J.L-i suhtes vahetut või vahetult eelseisvat rünnet, mida ta oleks olnud õigustatud tõrjuma. Kohus on seisukohal, et J.L-i poolt on avaliku korra raske rikkumise toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. 6. pidas kohus kannatanu ja Mõistes J.L-i süüdi 27.05.2018.a kuriteos (KarS § 121), süüdistatava ütlus ütlustes pole alust kahelda i vastuolulisteks ning leidis, et kannatanu

YY , kuna need haakuvad asjas kogutud muude tõenditega. Kohus tugines seetõttu YY ütlustele, mille kohaselt tuli 27.05.2018.a talle tema elukaaslane J.L kallale, s.o tõukas teda, surus maha ja väänas käsi üüdistatav tõukas kaks korda ning teise tõukamise tõttu kukkus kannatanu ; s mänguasjakasti peale annatanu kinnitusel oli valus nii tõukamine kui ka maha surumine ja käe ; k väänamine nnatanu selgituste kohaselt olid tal pärast juhtunut sinikad ja kriimustused. ning ka Kohtu hinnangul puuduvad . tõendid, mis kinnitaks J.L-i versiooni juhtunust

7. Karistust mõistes ei tuvastanud kohus karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Maakohus leidis, et J.L-i süüd KarS § 121 lg 2 p 2, 3 ja § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritavate tegude toimepanemisel tuleb pidada keskmiseks või sellest veidi väiksemaks. Tegude asjaolud ei olnud kuidagi erakordsed vms, mis suurendaks või vähendaks isiku süüd. J.L-i poolt vägivalla kasutamine oli täiesti põhjendamatu ei põhjustanud kannatanutele

, kuid püsivaid vigastusi. Samuti tuleb kohtu hinnangul 26.05.2018.a episoodi puhul arvestada, et sündmuse alguses oli J.L hädakaitseisundis ning sündmuse arenedes sai J.L-ist ründaja ehk 26.05.2018.a episoodi puhul ei olnud J.L otseselt füüsilise konflikti algatajaks. Vangistuse mõistmist on kohus põh süüdistataval ilmselgelt puuduksid jendanud ka sellega, et vahendid rahalise karistuse tasumiseks ning tegu pole ühekordse juhuslikku laadi eksimusega, vaid süüdistatav on teiste isikute suhtes olnud vägivaldne kahel korral.

8. Põhjendades karistuse tingimisi kohaldamata jätmist, on kohus toonud esile, et J.L on varem karistamata. Kohus põhjenda üksikasjalikult, miks otsusta s s allutada J.L-i käitumiskontrollile ja määrata talle katseajaks KarS § 75 lg 2 p-des 2, 21 ja 8 nimetatud kohustused. Maakohtu hinnangul vajaks lühikese aja jooksul korduvalt vägivaldselt käitunud süüdistatava suhtumine vägivalda ja selle kasutamisse muutmist/korrigeerimist ning kohtu hinnangul on kriminaalhooldusega võimalik muuta ja kujundada isiku hoiakuid ja tagada kontrolli süüdimõistetu käitumise üle. Sotsiaalprogramm võimaldab muuta ja kujundada süüdistatava suhtumist vägivalda ja selle kasutamisse, samuti õppida paremini lahendama konfliktsituatsioone. Kriminaalasjas leidis kinnitust, et mõlemad kuriteod pani J.L toime alkoholijoobes ja selgitas kohtus, et kui YY J.L tarbib alkoholi, muutub ta tülinorjaks rääkis , ning J.L ka ise kohtus, et oli tegude toimepanemise ajal alkoholijoobes ja oli enne 27.05.2018.a juhtunut tarvitanud narkootilisi aineid. Eelviidatust järeldub kohtu hinnangul, et alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamine soodustab/kutsub esile J.L-i puhul kuritegelikku käitumist, s.o vägivaldsust. Apellatsioon ja vastus sellele

9. Maakohtu otsuse peale esitas 03.08.2020 apellatsiooni J.L-i kaitsja, taotledes Pärnu Maakohtu 30.06.2020 otsuse tühistamist süüdimõistmise ja karistamise osas ning uue otsuse tegemist, millega mõista süüdistatav J.L talle esitatud süüdistustes õigeks või ,

alternatiivselt määratud karistuse vähendamist, kohaldades J.L-i suhtes tingimisi karistust

1 aastase katseajaga ilma kontrollnõueteta. Kaitsja palub jätta menetluskulud nii Pärnu Maakohtus kui Ringkonnakohtus riigi kanda.

10. Apellandi hinnangul on kohus tõendeid valesti hinnanud ning pole järginud põhimõtet, et kõik kahtlused tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Samuti pole kohus analüüsinud, kas võib esineda karistust kergendavaid asjaolusid. Apellant on seisukohal, et kohus on rikkunud menetlusõiguse norme (põhjendamiskohustuse rikkumine, tõendite hindamisega seonduv), mis on viinud ekslikult süüdistatava süüdimõistmiseni. 11. o osas leiab apellant KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritud kurite , et kohus jaatas õigesti J.L-i hädakaitset konflikti alguses , et sündmuse arenedes J.L , aga on leidis valesti enam hädakaitseseisundis ei olnud, vaid temast sai ründaja. Arusaamatuks jäävad kohtu viited, et süüdistatava väited üksnes hädakaitses tegutsemisest on paljasõnalised, tõendamata ja ennast õigustatavad. Juhul kui J.L-i edasine tegevus poleks proportsioonis tema vastu suunatud ründega, siis saaks rääkida hädakaitse piiride ületamisest, mitte eraldi ründest. Kohus ei ole analüüsinud, kas tegemist võiks olla hädakaitse piiride ületamisega, kuid kaitsja on seisukohal, et J.L e ei ületanud hädakaitse piir , vaid tegutses sündmuse jooksul läbivalt hädakaitses. Videosalvestise

poolt J.L-i suhtes U l on näha otsene provokatiivne käitumine UU ja rünne, mille käigus J.L-i lõi ta , ja toolide loopimine J.L-i poole, mida kohus otsuses ei maini. U

i rünnak polnud lõppenud ning J.L-il kestis hädakaitseseisund. J.L tegutses hädakaitses terve sündmuse aja, seega esineb tema käitumises õigusvastasust välistav asjaolu. oli ründele vastav, ehk löömisele Vahend, millega J.L-i nnast kaitses, vastas ta löömisega. kohta nähtub Iseloomustavast materjalist UU , et tegemist oli potentsiaalselt ohtliku isikuga, mis kinnitab süüdistatava ütlusi, et temale näis UU ohtlik. J.L-il puudus ka teo tahtlus. KarS § 263 lg 1 p 1

12. Tunnistaja

ed pole Kuna suri menetluse kestel, avaldati tema QQ ütlus usaldusväärsed. UU kohtueelses menetluses antud ütlused ning teda polnud võimalik kohtus vahetult küsitleda. UU ütlused lähevad vastuollu teiste tõenditega täies mahus õiged, mistõttu ja pole peaks need tõendikogumist välja jätma. J.L-i ja U kohtlemine rikub isikute võrdse kohtlemise põhimõtet. Pole õiglane, kui algataja suhtes lõpetatakse kriminaalasi oportuni konflikti teediga minimaalse ja rahalise kohustusega, varem karistamata J.L samas s aga

mõistetakse sündmuse süüdi. S ei anna . üüdistatava tegevus välja KarS § 263 lg 1 p 1 koosseisu 13.

KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo osas leiab apellant järgmist. Lähisuhtevägivalla infoleht ei tõenda J.L-i süüd, see on täidetud kannatanu ütluste põhjal, mis on vastuolus süüdistatava ütlustega. Tunnistaja ütlused ei tõenda QQ, ehk politseiniku , et vigastused tekitas J.L. QQ ei olnud esimene väljakutsele reageerija, enne olid kiirreageerijad J.L-i kinni pidanud, kuid nende ütlusi asjas tõendina ei ole. Kohus on lugenud usaldusväärseks ütlused, mitte J.L-i omi. J.L-i ütlusi ei saa ebausaldusväärseteks YY

pidada vaid seetõttu, et eelmine õhtul toimus J.L-il kasiinos konflikt. Pealegi tegutses ta hädakaitses. J.L on kriminaalkorras karistamata nagu ka YY YY ning keegi ei tea, kas

on eelnevalt nt. ise lähisuhtes vägivaldne olnud. Seega ei saa ühe isiku ütlusi teise isiku ütlustele eelistada. K ei saa on tunnistanud, et tema annatanu ütlusi pidada täielikult usaldusväärseteks. YY põlv läks vastu J.L-i enne väidetavat J.L-i poolset lükkamist. Küsimusele, kui intensiivne see kontakt oli, vastas C, et see ei olnud intensiivne, kuid see on tema subjektiivne hinnang. J.L võis tajuda kontakti intensiivsena ning temale võis tunduda ka kogemata toimunud füüsiline kontakt meelega tehtud tõukena. annab ütlusi, et ta ei ole kindel, kas YY löömine toimus.

14. Kaitsja hinnangul ei olnud J.L-il tahtlust - YY le valu või kehavigastusi tekitada ja p andis uudub subjektiivne külg. YY ütlusi, et sai vigastused mänguasja kasti purunemise tõttu, millele ta kukkus. Mänguasja kasti tükid, mis olid põrandal, vigastasid kätt ja ka nägu. J.L ei teadnud ega pidanud ette nägema, et kaotab väikse tõuke tagajärjel tasakaalu ni YY ng kukub just sinna, kus on juhuslikult mänguasja kast kast läheb katki ja tekitab vigastusi. , Tuvastatud pole ka objektiivne koosseis.

aga YY on küll väitnud, et ta tundis õlgades valu, kui J.L teda lükkas, jääb kahtlus, kas ikkagi valu sai põhjustada just J.L-i lüke. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu olemasolu (RKKKo 3-1-1-29-15). Tundub ebausutav, et tõuge õlgadesse võiks tekitada valu. Kui kehalise mõjutuse suhtes on tunda vaid hetkeline valuaisting, ei ole tegemist kehalise väärkohtlemisega (lahend 1-17-11060). T atava tegevus ei anna egemist oli perekondliku riiuga, mitte perevägivalla juhtumiga ja süüdist välja sätestatud kuriteo koosseisu.

15. K siis on karistus liiga ui kohus leiab, et ühes või mitmes episoodis on siiski süü tõendatud, range ega Kohus pole arvestanud kergendavaid vasta võimalikule süüle ega teo raskusele. asjaolusid Isik ei vaja kriminaalhooldaja (hädakaitse piiride ületamine, hingelise erutuse seisund). järelevalvet. J.L on karistamata, tegudest on möödunud üle kahe aasta ning ei eelnevalt ega ka pärast ei ole tal esinenud mitte mingisuguseid probleeme. Ta ei vaja kontrolli, alkoholi ning narkootikumide tarvitamise keeldu ega sotsiaalprogrammis osalemist. V vastaks õimalikule süüle miinimumi lähedane karistus ja miinimumkatseaeg ilma kontrollnõueteta.

16. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus, et arutab asja kirjalikus menetluses. Seisukohtade ja taotluste esitamiseks antud tähtaja jooksul esitas oma seisukohad prokurör. 17. leiab oma kirjalikus vastuses, et maakohtu otsuse

Prokurör tühistamiseks ei ole alust.

18. KarS § 263 lg 1 p 1 süüdistuse osas toonitab prokurör, et J.L tõepoolest esialgu regutses hädakaitseseisundis, kuid seejärel asus ta ise ründama. J.L-i tegevus, mis järgnes UU kannatanu kukkumisele, ei vasta KarS § 28 mõttes hädakaitsele, vaid sel hetkel väljub süüdistatav hädakaitse piiridest ning temast endast saab ründaja. Prokuröri hinnangul viskas tooli J.L-i UU suunas eesootava ründe tõrjumiseks, kuivõrd videosalvestiselt on näha, kuidas J.L üritas kannatanu suunas agressiivselt läheneda. UU ja J.L-i erineva menetlusliku kohtlemise osas selgitab prokurör, et J.L-i suhtes ei peetud võimalikuks lõpetada kriminaalmenetlust KrMS § 202 alusel, kuivõrd vastupidiselt UU kriminaalasjale, heidetakse J.L-ile ette kahe vägivalla kuriteo toimepanemist. Ei saa väita, et isiku süü ei ole kuriteo toimepanemisel suur. Prokuratuur oli avatud kokkuleppemenetluseks, kuid sell . est võimalusest J.L loobus 19. Riigikohus on Kars § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul märgib prokurör, et korduvalt jaatanud võimalust tunnistada isik süüdi vaid ühele tõendile tuginedes, pannes sellisel juhul kohtule kohustuse kirjutada kohtuotsuses eriti selgesti lahti, mis asjaolude pinnalt just selline seisukoht kujunes. Prokuratuuri hinnangul on maakohus seda nõuet täitnud.

20. Samuti leiab prokuratuur, et maakohtu poolt mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik ning selle vähendamiseks põhjused puuduvad. Üheks võimalikuks agressiivse käitumise ajendiks oli J.L-i puhul tarbitav alkohol. Samuti möönis süüdistatav kohtus narkootiliste ainete kasutamist.

Ka süüdistatava käitumine näitab

, et ta ei suuda teatud olukordi adekvaatselt ja ühiskonnas aktsepteeritavatel viisidel lahendada, vaid kasutab olukordade eskaleerudes nende lahendamiseks vägivalda. Käitumiskontrollile allutamine on ainus viis, kuidas saaks kohustada süüdimõistetut katseajal mitte tarvitama alkoholi ja narkootilisi aineid ning osalema sotsiaalprogrammis, mis aitavad tulevikus ära hoida võimalike uute kuritegude toimepanemist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

21. Ringkonnakohus analüüsib kõigepealt, kas maakohus mõistis õigesti süüdi KarS § J.L-i

263 järgi in (I), peatub seejärel KarS § 121 järgi esitatud süüdistusel (II), krimineeritud kuriteos

käsitleb J.L-i (III) ja teeb viimaks ülejäänud vajalikud otsustused (IV). karistust

I 22. puudutavad kahte Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha apellandi etteheidete osas, mis tõendit, millele maakohus 26.05.2018 kuritegu arutades tugines: tunnistaja QQ UU ja kannatanu

ütlused. 23.

Apellandi väited ei anna põhjust pidada QQ ütlusi ebausaldusväärseks ega võimalda selle tõendiga seoses heita maakohtule ette menetlusõiguse rikkumist. Kaitsja põhjendab oma kriitikat kahe argumendiga: 1) tunnistaja politse ütlustest nähtuvalt pidi i sündmuskohale saabudes isikud teineteisest lahutama, kuigi videolt nähtuvalt on politsei saabudes rüselus lõppenud, ja 2) tunnistaja kahtlevatest ütlustest istungil oli näha, et ta ei mäletanud enam sündmuse asjaolusid täpselt

. Mis puudutab esimest etteheidet, siis kohtuistungi protokollist (tl 62) ilmneb, et ristküsitlusel ei väitnud tunnistaja, et politsei pidi saabudes kannatanu ja süüdistatava lahutama. Vastupidi, tunnistaja ütleb, et kaklus oli selleks ajaks lõppenud. Prokurör avaldas selle ütlusega seoses tunnistaja kohtueelsed ütlused, kus tunnistaja oli tõepoolest rääkinud nii, nagu kaitsja osundab. Tunnistaja möönis siis, et ta täpselt ei mäleta, võis olla tõuklemine, aga tul tagasi väite juurde, et kui politsei saabus, siis i kaks meest arutasid. Vastuse lõpus lisab ta: „Ei ikka vahele läksime,“ aga temalt pole edasi küsitud, mida ta vahele minemise all silmas peab. Kokkuvõttes ei ole võimalik ristküsitlusel antud QQ ütlusest tuletada kindlat seisukohavõttu, et politsei saabudes jätkus kasiinos kannatanu ja süüdistatava kaklus, mille politsei oleks pidanud füüsiliselt lahutama.

24. Isegi kui QQ väitis midagi kohtueelses menetluses ja see avaldati KrMS § 289 lg 1 alusel tõendi usaldusvääruses kontrollis, tuleb rõhutada, et tõenduslik väärtus on kohtu ristküsitlusel antud s ütlustel. Tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis on avaldatud

KrMS § 289 alusel, ei saa kasutada tõendina tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks, välja arvatud

KrMS § 2891 - lg s 2 sätestatud juhul. Asjaolu, et ristküsitlusel antud ütlused on mingis osas vastuolus sama isiku kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlustega, ei alust jätta anna ristküsitluse tulemina saadud ütlusi kõrvale ja eelistada tõendina kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-101-15, p 30). Seega on kaitsja toonud

QQ tõendiväärtuseta kohtueelsed ütlused oma apellatsioonis ekslikult esile tähenduses, mida saab omistada vaid kohtus antud ütlustele. Seejuures on oluline, et maakohus tugines selles kuriteoepisoodis QQ ütlustele vaid ühes detailis, milles pole vaidlust kunagi olnud ja mida ei vaidlusta ka kaitsja: UU ja J.L-i vahel toimus füüsiline konflikt. Selle väite usaldusväärsu es ja asjakohasuses pole põhjust kahelda s . QQ eelnev konflikt kasiino klientide vahelin sõnul oli just e põhjuseks, miks politsei välja kutsuti ja QQ politseiametnikuna sündmuskohale saabus (tl 62). Seega, kui ka jaatada QQ ütlustes teatavat vastuolu r 3-1-1-131-13 ja 3-1-1-25-15 , siis käitus maakohus kooskõlas Riigikohtu otsustes n mainitud ega võimalus jätta KarS § 289 lg 1 alusel avaldatud deponeerimata ütluste ja sama isiku ristküsitlusel antud ütluste osalise vastuolu korral tõendikogumisse ristküsitlusel antud ütluste see osa, milles vastuolusid ei ole.

QQ mõningased mäletamisraskused („Ma ei saa tõsikindlalt enam väita…“ – mõistetavad. Tunnistaja andis 02.06.2020 ütlusi enam kui kaks aastat tagasi tl 62) on toimunud sündmuse kohta. Isegi kui jätta kõrvale asjaolu, et tunnistaja oli patrullpolitseinik, kelle puhul oli sedalaadi konfliktidega seotud osa , on aastate väljakutsetele reageerimine töörutiinist möödumisega kaasnev mälupidi hägustumine normaalne. Asjaolu, et tunnistaja ei varja seda, viitab pigem tema aususele ega anna põhjust seada kahtluse alla nende asjaolude mäletamist, mida ta väidab mäletavat. Kokkuvõttes – ja iseäranis arvestades seda vähest kaalu, mis kohtuotsuses on

QQ

u, mis viinuks ütlustele antud – ei ole maakohus teinud seda tõendit hinnates vig ebaõige kohtulahendini.

25. Samuti ei jaga ringkonnakohus apellandi arvamust, et kannatanu ütlused tulnuks tõendikogumist välja jätta. Maakohus on käsitlenud ütlusi ja nende tõendina lubatavust otsuse

UU

4. lk esimeses kahes lõigus (algus lk 3). Pole olnud vaidlust, et suri kriminaalmenetluse kestel UU (tl 26 – rahvastikuregistri väljatrükk). Seega on tegemist KrMS § 291 lg 1 p 1 juhtumiga, mil kohus võib kohtumenetluse poole taotlusel varasema ütluse tõendina vastu võtta, kui on täidetud KrMS §

291 lg-s 3 loetletud tingimused: 1) ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina ,

2) vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamisek tõendi taotleja s, 3) vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid ütlused on saadud

4) ja isiku vahetul või audio videosalvestatud kaugülekuulamisel. -

26. UU kuulati kohtueelses menetluses üle vahetult 28.05.2018 (tl 27-28) ja kohus on kohtuotsuses sedastanud -des 1-3 nimetatud eelduste olemasolu.

ka KrMS § 291 lg 3 p UU ütluste avaldamine täies mahus toimus 02.06.2020 kohtuistungil ja kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei esitanud kaitsja ). siis sellele ühtegi vastuväidet (tl 69 Kaitsja apellatsioonist võib järeldada, et kaitsja seab nüüd kahtluse alla KrMS § 291 lg 3 p s 1 nimetatud nõude täidetuse ehk kannatanu isiku - usaldusväär kannatanuna antud ütlused lähevad vastuollu teiste suse. Apellant leiab, et

UU tõenditega väidab, et ei mäleta, kes konflikti alustas ja üritab ennast õigustada, kuigi ; kannatanu videost on näha, et alustas provokatsiooni ja rünnet. Samuti märgib kaitsja, et asjaolu, et ka UU

UU suhtes algatati kriminaalmenetlus, näitab, et tema kannatanuna antud ütlused ei ole täies mahus õiged. Kaitsja ei selgita samas, miks ütlustega tuttav juba enne kohtumenetlust, tal, olles

UU tekkisid need etteheited alles apellatsioonimenetluses, mitte aga siis, kui prokurör taotles ütluste tõendina vastuvõtmist. 27.

ma. Asjaolu, Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks peaks UU ütlused tõendikogumist välja jää et kannatanu ei mäleta mingit tõika, mis on muude tõenditega tõendatud, kuigi sündmusest oli ülekuulamise ajaks vähe aega möödas, võib olla selgitatav sellega, et kannatanu oli kasiinos mängi ellekohastes ütlustes (tl 28) pole põhjust des tarvitanud alkoholi ja oli joobes. Kannatanu s kahelda, kuna neid pole kunagi keegi kahtluse alla seadnud ning selle väite usaldusväärusest kinnitab mh patrulli teenistuslehel (tl 21) olev märge, et mõlemad (kasiinos toimunud kakluse) osapooled olid tugevasti purjus. Kait U teha end sja väide, et üritab „tervenisti kannatanuks“ ning ta ütlused on vastuolus teiste tõenditega, jääb sisutuks. Nii näiteks saab tema ütlustest sedastada, et enne rehmas jalaga, mil J.L-i rünnet UU line asjaolu kajastub ka asitõendina vaadeldud kasiino turvavideol U-le ette heidab. Asjaolu, et

t. Jääb arusaamatuks, milliseid eneseõigustusi kaitsja UU suhtes viidi selles sü es samuti läbi kriminaal ndmus menetlus, viitab pigem kohtueelse menetleja objektiivsele lähenemisele, kuna vägivaldses intsidend KrMS § 211 is osalesid kaks isikut (vt ka lg 2: Kohtueelses menetluses selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud) ning juba süütuse presumptsioonist lähtudes ei saa seda isikule endale ette heita.

28. Asjaolu, et keegi on olnud kriminaalmenetluses kahtlusalune, ei tähenda automaatselt, et isiku ütlused ei ole õiged (tuleb tõdeda, et sellisel juhul on kaitsja ise ebajärjekindel, kuna tugineb enda süüdistatavast kaitsealuse ütlustele). järjekindlalt toonitanud Riigikohus on (nt RKKKo-d nr 3-1- 1-94-04, p 8, 3-1-1-100-15, p 19 jne), et kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korral võrdväärsena teiste tõenditega - ka nende ütluste hindamine lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. taandub Seega ei tee pelk kahtlustatavaks või süüdistatavaks olek kedagi eos ebausaldusväärseks ega anna põhjust nende ütluste kõrvalejätmiseks. Osas, mida on mäletanud, ei lähe tema ütlused UU

vastuollu objektiivsete tõenditega milleks on asitõendi vaatlusprotokoll , is vaadeldud ja istungil vaadatud turvakaamerasalvestus (tl 36, 69 ning vigastusi kirjeldav patsiendikaart. ) UU

29. On tõsi surma tõttu ei saanud kaitsja teda küsitleda. See asjaolu e välista isiku ütluste , et

UU

i kasutamist tõendina. KrMS § 291 lg 1 p 3 nõuab, et tõendi taotleja vastaspoolel o küllaldane

leks võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid küsitleda. Vastuväiteid , mitte seda, et ta saak isikut s võinuks kaitsja kohtus esitada, aga ta ei teinud seda. Küsitlemise võimatus omab tähendust KrMS § 15 lg 3 kontekstis, kuna kohtulahend ei või tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku tõendile, mille vahetut allikat ei ol . Praegusel juhul pole nud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda kaitsja väitnud, et otsus tugineks valdavas osas ütlustele. Ja nii see ka pole, sest otsus UU tugineb KarS § 263 kuriteo puhul valdavalt kuriteosündmust kajastavale turvakaamerasalvestusele, aga ka tunnistajate ütlustele. Kokkuvõttes ütlusi käsitledes ühtegi viga, mis ei ole maakohus teinud

UU

oleks saanud viia ebaõige kohtulahendini.

30. Apellant heidab ette, et kohus pole kujundanud selget seisukohta simuses. Kuigi hädakaitse kü hädakaitse analüüs maakohtu otsusest ei puudu, tuleb möönda, et otsus on ses osas segane, mistõttu kaitsjal tekkis see küsimus õigustatult. Täpsemalt on kohtuotsuses kaks probleemi. Esiteks ei erista maakohus selgelt sama konflikti eelnevast osast, milles süüdistuses etteheidetavat vägivalda süüdistust pole esitatud. Nii juhtubki, et kohus ühest küljest jaatab hädakaitseseisundit, aga seejärel asub seisukohale, et hädakaitseseisundit ei ole ena paistvat järeldust , seda esmapilgul vastuolulis selgitamata. Teiseks on kohtuotsus metodoloogiliselt ebastandardne. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktistruktuur seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõudmised (vt nt RKKKo 4-18-3732/22 p 10 jpt). Isiku käitumises karistatava teo olemasolu kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde ning edasi kontrollitakse õigusvastasuse ning süü tasandeid. Hädakaitseseisund või selle puudumine KarS § 28 tähenduses on õigusvastasuse tasandi küsimus, kuid ometi on maakohus käsitlenud seda pärast objektiivse koosseisu tuvastamist, aga enne subjektiivse koosseisu juurde liikumist (otsuse lk 3). Lõppkokkuvõttes teeb maakohus (otsuse lk 4 ülal) ringkonnakohtu hinnangul siiski õige järelduse, et d asjaolud puuduvad

õigusvastasust välistava (sh järelikult ka KarS § 28 alusel). 31. deliktistruktuuri erinevate elementide (kaitsja puudutab nii Kuivõrd vaidlus käib üle õigusvastasuse kui tahtlusega seonduvat), peab ringkonnakohus vajalikuks analüüsida läbi nii KarS § järgi etteheidetava teo ja selle le vahetult eelnenud gevuse faktilis asjaolud kui ka te ed inkrimineeritud teo deliktistruktuur.

32. Maakohus sedastas 26.05.2018 kuriteosündmuse faktilised asjaolud eeskätt tuginedes 20.06.2018 vaatlusprotokollis (tl 36) vaadeldud ja istungil vaadatud turvakaamerasalvestisele. Kohtuotsus kajastab salvestiselt nähtut adekvaatselt ja asjakohaselt (lk 5). Samuti kinnitavad seda, et videolt nähtav konflikt ja füüsiline rüselus toimus just UU ja J.L-i vahel, tunnistajate CC, YY QQ UU ja , kannatanu ja süüdistatava J.L-i ütlused, mida maakohus on otsuses ka kajastanud. - Selle tagajärjel UU le tekitatud kehavigastused on kohtuotsuses tõendatuks tunnistatud, tuginedes UU rdile ja tunnistajate Q ja C ütlustele, tema patsiendikaa ütlustele (otsuse lk 4). Apellatsioonis ei vaidlustata järgmisi süüdistuses sisalduvaid faktilisi asjaolusid, mille kohus tõendatuks luges: J.L lõi Pärnu linnas 26.05.2018 kella 03:03 ajal XXX asuvas kasiino Q, s milline on avalik koht, tuvastamata arv kordadel UU rusikatega näo ja kogu keha piirkonda, millega põhjustas kannatanu le füüsilist valu ja kehavigastusi ninaluu kinnise murru, pealae UU- marrastuste, vasaku silma all hemotoomi, põlvede marrastuste ning alalõua sildproteesi hoidvate tugihammaste ja proteesi kaotuse näol. Apellatsioonis ei vastustata ka tõenditele tuginevat järeldust kohtuotsuses, et eelkirjeldatud tegevusega s J.L itte puutuvate häiri kõrvaliste asjasse m isikute

– kasiino töötaja CC ja kasiinos külastajana viibiva tuvastamata meesterahva, kes J.L

J.L-i rahu ja ohustas turvatunnet. Viimases tugines kohus UU juurest eemale püüdis tirida – eeskätt ütlustele ja videosalvest sele (lk 4 viimane lõik, lk 5 algus). tunnistaja

CC i

33. Edasiselt käsitletavate küsimuste huvides avab ringkonnakohus täpsemalt. asjaolud Turvakaamerasalvestiselt (mis on helitu) nähtub järgmist. Kell 3.08.30 tuleb lühikestes pükstes mees (U automaadi ) mängu juurde, kus istub naisterahva kõrval räägib midagi J.L . U erutunult, koputab J.L-ile õlale, mille peale J.L tõukab 3:08:4 it parema käega. Sellele

0 U reageerib U peale J.L samasuguse käetõukega, mille , keda kõrval istuv naine üritab käega talitseda ja kinni hoida, tõuseb ja liigutab käsi viisil, mis mõjub ähvardavalt. U taganeb, lööb jalaga (3:08:46) Siis J.L-i suunas õhku ja seejärel teeb kätega tema suunas ründavaid liigutusi. haaravad J.L ja U U üksteisest kinni ja taaruvad üksteist kiskudes, samuti on näha lööke. 3:08:55 haarab J.L T. U haardesse ja hakkab tema pea , tõukab maha ühe käega lajatama piirkonda (ja võimalik, et ka mujale) ülalt rusikalööke. Alates 3 – :8:55 3:10:55 on U sisuliselt J.L-i haardes, suurema osa sellest ajast algul kõhuli, siis selili J.L-i all maas, J.L taob teda rusikatega, U 8:57 poolt pole näha mingit rünnet. Vahepeal (alates 3:0 ) üritab J.L-i kõrval istunud naine kiskuda J.L-i lahti, aga ei suuda. 3:09:15 paiku saab naine J.L-i peaaegu püsti, aga ei suuda tema vasakut kätt Uist lahutada; kuigi J.L on püsti, jääb U endiselt põrandale. Seega on alates 3:08:55 U pikali ja käpuli J.L-i all maas, üritab kaitsta pead kätega ja J.L taob teda valimatult pea piirkonda (sellistest valimatutest löökidest räägib oma ütlustes ka tunnistaja ). Samast ajast alates reageerivad selgelt , CC häiritult ka kaks külastajat (mees ja naine kelle häiritust on märgata juba 3:08:53), kes on neist maksimaalselt paari meetri läheduses – nende nägudel on näha segadust ja kohkumist ning nad liiguvad 3:09 kohtadelt; samal ajal tulevad asja lahutama k :30

õrvalsaalist kaks meest. 3:10 jõuavad kaks meest põrandal kägaras olevate J.L-i ja U juurde (U -ks lahutada. J.L ja U liiguvad eri all, jalad õhus) ja suudavad nad 3:10:55 suundades. J.L istub tagasi mänguautomaadi taha. 3:11.56, kui läheneb midagi rääkiv ja näolt verd pühkiv , tõuseb J.L toolilt ja läheneb üritab neile U U . Sama naine ile taas vahele astuda, hoides ründavat J.L-i tagasi. See ei õnnestu 3:12:24 lööb J.L . U ja jookseb taganevale U-le jär . 3:12:43 viskab põgenev J.L-i tooliga, J.L jätkab rünnet ja hakkab ele U 3:13:04 uuesti kägaras U taguma, neile astuvad inimesed uuesti vahele ja J.L kistakse eemale. See tegevus jätkub sekkumistega kuni 3:15:15, järel saabub politsei. mis

34. Kuigi maakohtu otsuses pole seda selgelt öeldud, annavad tõendid põhjuse järeldada, et naine, kes üritab J.L-i takistada ja teda järjekindlalt küljest lahti kangutada, on J.L-i (kuid edutult) U toonane elukaaslane YY. Seda saab järeldada J.L-i ja C ütlustest, et nad saabusid baari koos ning

U YY ütluste kohaselt üritas ta minna kaklusele vahele. Ka ütlustest nähtuvalt üritas kaklust lahutada naine, kellega koos ja kõrvuti J.L kasiinos oli, ning seda, et astus neile YY vahele, ei eitanud küsitlemisel ka J.L (tl 75). See asjaolu on oluline, sedastamaks, milliste isikute häiritust saab KarS § 263 lg 1 p 1 objektiivse koosseisu täidetuse seisukohalt arvesse võtta. Videole ja

asjassepuutumatuid CC ütlustele tuginedes on põhjust väita, et kõrvalisi isikuid häiris vägivaldne sündmus mitte varem kui alates 3:08:53-55, kui U oli J.L-i haardes ja J.L hakkas teda rusikatega valimatult taguma.

35. S ilmneb, et kuna J.L-ile heideti üüdistust ja eelkirjeldatud videolt nähtuvat kõrvutades ette UU rusikatega näo ja kogu keha piirkonda löömist „tuvastamata arv kordadel“, häirides kasiino külastajaid, siis järelikult kajastab süüdistus J.L-i tegevust alates 03:08:55 ja mitte varem. Süüdistusest jääb välja – eelnev, so vahemikus 3:08:40 03:08:55 toimunud meestevaheline tõuklemine ja teineteise sakutamine, mille käigus toimus ka eelmainitud jalaviibutus. Kuigi maakohus pole otsuses olnud päris selge ellest järeldada, et jaatades J.L-i , saab s hädakaitseseisundit, peab kohus silmas just seda süüdistuses kirjeldatu eelnenud sündmuse faasi. le Kohtuotsusest saab järeldada , et süüdistu ka seda ses etteheidetud tegevuse ajal ei olnud (enam) hädakaitseseisundit. Parema jälgitavuse huvides tuleb ringkonnakohus selle küsimuse (sh süüdistuses etteheidetud tegevuse ja sellele eelnenud süüdistusevälise tegevuse eristamise) juurde tagasi õigusvastasuse hindamise käigus.

36. Kaitsja ei ole vaidlustanud, et eelkirjeldatud tegevusega, millega süüdistuse ja kohtuotsuse kohaselt J.L rikkus , pani KorS § 55 lg1 p 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid süüdistatav toime KarS § 263 lg 1 p 1 objektiivsele koosseisule vastava teo

. Kuna apellatsioonis ei ole objektiivset vaidlustatud, piirdub ringkonnakohus siinkohal osundusega maakohtu külge otsuses tuvastatule (otsuse lk 5) avalikus kohas kehalise , tõdedes, et J.L väärkohtles UU lt ( , tekitades talle valu ja kehavigastusi, mis vastab objektiivselt lüües UU KarS § 121 lg 1 p 1 tunnustele), häirides sellega asjasse mittepuutuvaid isikuid.

37. Maakohus leidis, et J.L pani KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava teo 26.05.2020 toime kaudse tahtlusega. Ringkonna (vähemalt) kohus nõustub sellega hoolimata apellatsiooni vastuväidetest. tahtlus vägivallaga avalikku korda Nimelt leiab kaitsja, et J.L-il puudus rikkuda, sest ta oli sunnitud ennast kaitsma. Kaitsja arvates ei saa J.L-ile omistada tahtlust teisi häirida ja vägivalda kasutada ündmus, mis teisi häiris, sai teoks ainult tänu

, sest s UU käitumisele, kellel oli tahtlus vägivallaga avalikku korda rikkuda. 38.

3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab KarS § 16 lg süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Sama sätte lg 4 kohaselt t

paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Maakohus leidis õigesti, et vägivallateo pani J.L kannatanu suhtes toime otsese tahtlusega, teades des või vähemalt möön , et teist isikut lüües põhjustab ta talle valu, st paneb toime vägivalla kasutamise üüdistatav võimalikuks pidama, et selli . Samuti pidi s ne vägivalla kasutamine võib rikkuda juuresviibijate teiste isikute juuresolekul avalikus kohas ja õigusrahu, kuid möön s seda ning käitus siiski vägivaldselt. J.L teadis, et tema löögid (mh i

näo piirkonda) põhjustavad valu ja kehavigastusi (sh vähemalt sinikaid ehk hematoome) ja ta vähemalt möönis seda. Turvakaamera videosalvestuselt nähtub, et J.L peksab rusikatega intensiivselt ja jõuliste järjestikuste liigutustega enda all olevat kannatanut keha ja pea piirkonda. Pole eluliselt usutav, et selliselt teist inimest peksev isik ei saa aru, et tema löögid teevad haiget ja jätavad vähemalt sinikaid. juhul, kui süüdistatav oleks tegutsenud hädakaitses, nagu Sama kehtib kaitsja väidab. Hädakaitseseisund ei välista tahtlust, vaid on deliktistruktuuri järgmise taseme küsimus. Vastupid – eesmärgipärane kaitsetegevus, mis väljendub füüsilises vägivallas, saabki i toimuda tahtlikult, pigem lausa kavatsetult. Ka nüüd saanuks kaitsetegevusena käsitletav löömine olla eesmärgipärane vaid juhul, kui see piisavalt jõuline, et vähemalt val olnuks u tekitada.

39. Mis puudutab tahtlust teo

tme osas (asjassepuutumatute KarS § 263 nö täiendava mõõ kolmandate isikute häirimi ), siis pole nõutav, et teo toimepanijal oleks omaette eesmärk rikkuda ne avalikku korda (RKKKo nr 3-1-1-15-07, p 14). Seda, et konflikti alg J.L tajuda

ul võis UU agressiivsena ja sellele omakorda reageerida, ei ole maakohus eitanud. See on küsimus, milles pole vaidlust olnud. Seetõttu ette, nagu oleks tema eesmärgiks ei heida keegi J.L-ile ka olnud teiste häirimine. Kaitsjaga saab nõustuda teisi häirinud sündmus sai võimalikuks tänu selleski, et

UU käitumisele – võimalik, et sündmuste ahel poleks ilma UU jalalöögita selliseks kujunenud. See, et

aga, et olukorra edasise UU käitus sobimatult, ei tähenda kujunemise käigus vabanenuks J.L igasugusest vastutusest teo subjektiivse külje tähenduses.

40. Tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element (koosseisupäraste asjaolude teadmine) ja voluntatiivne element (kooss ; vt nt RKKKo eisupäraste asjaolude tahtmine nr , p 9.2). 3-1-1-20-09 Käesolevas asjas ei ole ringkonnakohtul kahtlust, et J.L sai aru ja teadvustas, et pekstes avalikus kohas teist enda all kägaras olevat meest jõhkralt ja võhivõõraste inimeste juuresolekul (sh arvestades, et teda kisti kannatanust eemale ja vahepeal ka olukord rahunes mitmeks minutiks), häirib see kaklus teisi inimesi. Seda kinnitavad muuhulgas nii turvavideo kui ka

sed. aajast 3:08:55, so CC ütlu Videolt on näha, et just alates kell mõniteist

sekundit pärast jalalööki ja alates , väljendab nelja U J.L-i ainitisest rusikatega tagumisest lähedal oleva kõrvalise inimese käitumine selget häiritust nad liiguvad kohtadelt. Videolt on ja näha, et J.L rääkis ja suhtles nii intsidendi eel kui vahepealsel ajal, kui ta parasjagu ei peksnud UU, mis viitab sellele, et tema taju ja reageerimisvõime olid piisavalt adekvaatsed, et pole põhjust kahelda tema tunnetada . Mis puudutab võimes ümbritsevate inimeste reaktsioone ja tähelepanu tahtluse voluntatiivset elementi, siis nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et häiris J.L võõraste inimeste rahu vähemalt kaudse tahtlusega: see polnud tema eesmärk, kuid pekstes oli UU tal ükskõik, kas see häirib teisi või mitte. Sellest piisab kaudse tahtluse täidetuseks. Seda järeldust kinnitab fakt, et paar minutit algse kakluse lahutamist (milline fakt pidanuks veenma J.L-i pärast , et selline rüselus on kohatu ja teisi häiriv), ründas J.L UU uuesti. Sellega riimub ka J.L-i enda

vastus prokurörile (tl 74), et see, kui ta lõi teda „nokkima“ tulnud meest, kestis „päris pikalt“. Videolt on näha, et pidi nägema, asjassepuutumatud inimesed, kelle kohalolekut ta olid kasiinosaalis . Pole eluliselt usutav, et ta ei saanud aru, et nad pidid mõne meetri raadiuses tähele panema „päris pikalt“ põrandal toimuvat peksmist. Kokkuvõttes on tuvastatud vähemalt kaudne tahtlus. 41. s Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaa, et 26.05.2018 teo õigusvasta use välistab hädakaitseseisund hädakaitse piiride ületamist mitte analüüsides Hädakaitse ja kohus eksis

. (KarS 28 lg § 1) nõuab hädakaitseseisundi, kaitsetegevuse ning hädakaitse teostaja kaitsetahte hindamist (vt nt RKKKo nr , p 3-1-1-65-15 10). Hädakaitseseisund ehk hädakaitseõigus tekib vahetu õigusvastase ründe korral. Kaitsetegevus peab olema kantud kaitsetahtest, s.t kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja teguts mh eb kaitseolukorras, ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt RKKKo nr 3-1-1-107-12, p 10). Kui süüdlase tegevus ei ole kaitsetahtest kantud, ei saa rääkida ka õigusvastasust välistava asjaolu esinemisest KarS § 28 lg 1 mõttes ega hädakaitse piiride ületamise võimalikkusest. Kuivõrd maakohus leidis, et hädakaitseseisun dit peksmise ajal polnud, siis ei pidanudki ta hädakaitsep iride ületamist analüüsima i . 42. , ja Arvestades, kui tihedalt on enne ja pärast 3:08:55 toimunud sündmustik omavahel seotud seda, et maakohtu väide hädakaitseseisundi olemasolust on kaitsja apellatsiooni keskmes, puudutab kohtukolleegium

järgnevalt seda osa sündmusest, mis eelnes vahetult süüdistuses etteheidetud teole ja mida maakohus

isundina. pidas võimalikuks käsitleda hädakaitsese

43. Ringkonnakohus nõustub, et sündmuse alguses (kuni 3:08:55 enne süüdistuses kirjeldatud ja tegevust) U- võis J.L tunda end mingil määral st füüsiliselt ohustatuna. Samas sedastab ringkonnakohus videosalvestuselt, et füüsilise agressiooniga alustas siiski J.L ise, tõugates U käega. U omakorda eskaleeris olukorda, et vehkides J.L-i suunas jalaga, millest edasi muutus konflikt vahetult füüsilisemaks. Mõlemad osapooled olid ärritunud, mida selgitab esmalt tarvitatud alkohol (kinnitavad mõlema osapoole ütlused; prokuröri küsimusele, mida J.L oli enne kasiinojuhtumit joonud, vastas ta: „Kõike põhimõtteliselt“). Samuti kinnitavad tunnistaja S ütlused, et U-t häiris, et J.L oli istunud kohale, mida eelnevalt seal istunud U oli kasutanud, seejärel aga nimetas J.L U sibulaks. tema poole pöördunud Ristküsitlusel vastas J.L (tl 75) prokuröri küsimusele, miks ta ikkagi ründas teist meest, kuigi üritas teda kinni hoida: „No ta tuli ise YY nokkima.“ S llest saab järeldada e , et J.L-i agressiivsus selles olukorras oli ajendatud märkimisväärses osas just so vist anda teda ärritavale nö teenitud palk – o vene mehele vastata samale samaga, panna teine inimene nö paika mitte aga end esmajärjekorras kaitsta. Kõik see -

annab põhjust arvata, et sündmus alg üksteise peale ärritunud as tavalise purjus inimese tõuklemisega, mis oli tingitud mõlema käitumisest.

44. Ringkonnakohtu hinnangul oli 3:08:40 – 3:08:55 (alates J.L-i käelöögist kuni selleni, kuni U on tegu vastastikuse kaklusega, kus vaheldusid tema all ja ei ilmuta enam vastupanu märke) kaitsja ja ründaja rollid ja kummalgi ei tekkinud kaitseseisundit. Vastastikune kaklus, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetuvad, välistab üldjuhul hädakaitseseisundi. Riigikohus on leidnud sellistel juhtudel -1-1-34-08, p 7-8; 3-1-1-26-11, p 16), et tegemist on teadliku eneseohustamisega, kus (3 mõlemad kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena. Hädakaitseseisund tekib kakluse puhul vaid siis, kui üks osalejatest muutub võitlusvõimetuks või soovib kaklust lõpetada. hädakaitseseisundit ei tekkinudki, küll aga Praegusel juhul J.L-il saabus kakluses alates 3:08:55 olukord, kus U muutus võitlusvõimetuks ja soovis kaklust lõpetada, kuid J.L, keda kisti eemale, seda ei soovinud.

45. Seega ei kajasta

J.L-i tegevust, mis eelnes valimatutele süüdistus põhjendatult rusikalöökidele. See polnud õigusvastane tegevus, aga hädakaitseseisundi pärast

, vaid kuna tegemist oli kahe osapoole kaklusega, mis ei eskaleerunud KarS § 1191 tunnustele vastavaks. Enne 03:08:55 J.L-i poolt tarvitatud vägivalla õigusvastasuse saab välistada põhjusel, et seega vastastikuse kaklusele omaselt oli olemas vastaspoole ehk U le nõusolek.

46. Kuigi ringkonnakohus eelnenud tegevusele (kell 03:08:40 annab süüdistuses kirjeldatule

– 55) maakohtust erineva hinnangu ja ei jaga maakohtu arvamust hädakaitseseisundi esinemise osas, ei raskenda see süüdistatava olukorda. Kohtute hinnangute erinevus ei puuduta süüdistuses etteheidetud tegevust (ega selle karistamist), vai konflikti eelnevat osa, d milles süüdistust pole esitatud. Ringkonnakohus ei riku reformatio on peius põhimõtet, kui hindab süüdistusele eelnevat kähmlust erinevalt maakohtust kakluse, mitte hädakaitseseisundi võtmes. 47. atud (ja tegelikkuses alates 03:08:55 toimunud) tegevust, siis Mis puudutab süüdistuses kirjeld on ringkonnakohtu hinnang maakohtuga täielikult kattuv: sellal hädakaitseseisund puudus, mistõttu pole põhjust analüüsida ka selle võimalikku piiride ületamist. Alates sellest ajast tarvitas J.L KarS § 121 mõttes õigusvastast vägivalda (mis häiris kõrvalisi isikuid), sest U oli selgelt kaitses ega rünnanud enam kakluses osalemise lõpetanud, mis on näha nii tema . Siis oli U videolt kehahoiaku kui ka sellest, kui aktiivselt st üritab YY J.L-i eemale kiskuda. Hoolimata sellest taob J.L U endiselt rusikatega pea piirkonda. 3:09:15 suudab J.L-i peaaegu U-st eemale YY kiskuda, aga J.L üritab jõuga füüsilist kontakti säilitada, U kõhuli põrandal. Hoolimata füüsilise kokkupuute

U sellisesse haardesse, et viimane ei osuta üsna võrdväärsest algusest saab J.L enam vastupanu. Ometi jätkab selle järel rusikatega tagumist. Videolt võib lugeda üle J.L U kümne ülalt natud löö pea piirkonda suu gi.

48. Alates 3:11:56 on videolt ilmne J.L-i ründav roll (sh liikumine) ja U pidev taganemine. Enne seda uut ründefaasi olid mehed ligi kaks minutit teineteisest täiesti lahus ja ruumi eri osades. J.L istus, vestles -ga, j Kui U

YY õi. uuesti läheneb, ei ilmuta ta J.L-i suhtes füüsilist agressiivsust, hoopis J.L on see, kes esimesena U-le füüsiliselt kallale läheb, teda rusikaga lüües. Kaitsja osundab apellatsioonis küll õigesti, et U viskab J.L-i suunas tooli, aga ta teeb seda J.L-i eest ära joostes ja pärast seda, kui J.L on teda löönud ja ümber

kasiinoautomaatide taga ajama hakanud. Kaitsjaga võib nõustuda, et kogu sündmustik on käsitletav ühe jätkuva tegevusena, sest ka vahepealse pausi ajal istuv J.L on selgitatav sellega, et on nähtavalt ärritunud ja rahutu. See eeldatavasti tunneb ta endiselt ärritust i käitumisest, mistõttu teda ajendab U U-le uuesti kallale tungima sama emotsioon ja motiiv, mis ajendas teda Uit peksma ka enne lahutamist. Kohtul ei tekkinud tõendeid hinnates ühtegi kahtlust hädakaitseseisundi puudumise küsimuses.

49. Ringkonnakohus puudutab ka küsimust, kas J.L võis kujutada ekslikult ette, et tal oli hädakaitses isund (KarS § 31). Oma ütlustes väitis ta al oli tarvis vastu lüüa, sest muidu ta e , et t „oleks saanud peksa kohe“ (tl 74). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see väide tõsiseltvõetav, sest J.L-i ennastõigustavad ütlused selle olukorra kohta pole usaldusväärsed. Ristküsitlusel on J.L väitnud nii seda, et ta üritas rünnaku peale tema haardest lahti rabeleda, sest ei tahtnud

U temaga võidelda, kui ka seda, et mitte keegi ei tulnud kaklusele vahele. Nagu videolt on näha, ei vasta need väited tõele. Olukord oli vastupidine – J.L-i üritati

U-st erinevate inimeste poolt lahti kangutada, kuid see oli väga raske, kuna J.L ei lasknud lahti, vaid peksis U edasi. Objektiivne pilt ei võimalda pidada eluliselt usutavaks, et J.L-il oli põhjust end selles olukorras ohvrina või põhjendamatult ohustatuna tunda. Asjaolu, et teda kangutati pekstavast eemale, kuid ta ei lasknud end tükk aega mõjutada, näitab, et teda motiveeris lööma mitte enesealalhoiutung, vaid soov teine inimene füüsiliselt paika panna adekvaatne käitumine J.L võttis . See ei ole sotsiaal . ristküsitlusel (tl 76) omaks, et süüdistuses nimetatud ajal pani ta kolm päeva järjest pidu, tarvitades nii erinevat liiki alkoholi kui ka mh mingi tableti ebaadekvaatset . See võib selgitada nii tema käitumi vale mälujälg st kui ka e.

50. Kaitsja väide, et J.L-i süüdimõistmisega ja U suhtes menetluse lõpetamisega rikuti isikute võrdse kohtlemise põhimõtet e. Nagu kohus ülal tõdes, on , ei ole antud juhul asjakohan süütekoosseis täidetud ja prokuratuur pole pidanud võimalikuks taotleda KrMS § 202 kohaldamist. Kohus ei saa omal algatusel isiku suhtes KrMS §-i 202 kohaldada. Süüdimõistmine on õigustatud, kuna ei ole. kohtlemise J.L-i süüdistusest loobutud Küsimus ebavõrdsest st ei tõusetu ka põhjusel, et ja ei olnud . UU käitumine võrdväärne

51. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtu lõpliku järeldusega, et J.L ei tegutsenud hädakaitse isundis ja puuduvad ka muud õigusvastasust välistavad asjaolud. se Maakohus kohaldas materiaalõigust ja menetlusõigust õigesti ja maakohtu otsus J.L-i KarS § 263 lg 1 p 1 alusel süüdimõistmise kohta jääb muutmata. II 52. 27.05.2018 toimunud kuriteoga seisneb Üks peamiseid kaitsja etteheiteid seoses KarS § 121 selles

, et kohus luges usaldusväärseks kannatanu YY ütlusi, aga mitte süüdistatava J.L-i om . Ringkonnakohus leiab, et maakohus kohalda ad s ses küsimuses kriminaalmenetlusõigust õigesti. Ka riigikohtu praktika kohaselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Sellisel juhul peab kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav ja kohus peab siis igakülgselt ja erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutama (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-104-16, p 10; 1-15-10967, p 6). Ringkonnakohtu põhjendused kannatanu ütluste kui otsustava tähendusega tõendi käsitlemisel vastavad neile standarditele. Maakohus paigutas

notsustas kogu YY ütlused asjakohaselt ö üldhinnangusse ning tõendusliku baasi alusel, et süüdistus KarS § 121 järgi on tõendatud.

53. Kohus on käsitlenud kannatanu ütlusi ja põhjuseid, miks kohus peab neid erinevalt süüdistatava omadest usaldusväärseks põhjalikult ühel leheküljel (otsuse lk 6 7). Ringkonnakohus nõustub , - nende põhjendustega ja täpsustab tulenevalt kaitsja kriitikast järgmist. Maakohus on jätnud J.L-i

YY ütlustest lahknevad ütlused arvestamata, pidades neid ebausaldusväärseks. Eelistades YY ütlusi ja jättes kõrvale J.L-i ütlused, toimis kohus õiguspäraselt ja põhjendatult. Seejuures on

tesse sse tuligi ettevaatlikult suhtuda üheks põhjuseks, miks J.L-i ennast õigustava ütluse , asjaolu, et ka 26.05.2018 kuriteo puhul andis J.L ennast õigustavaid ütlusi, mis olid olulistes faktides selges vastuolus objektiivsetes tõendites kajastatuga (ülal p 4 ).

54. Kaitsja rõhutab, et J.L-i ütlusi, mille kohaselt hoopis YY tõukas teda esimesena ja mingit väänamist polnud, ebausaldusväärseteks vaid seetõttu, et eelmi õhtul toimus J.L-il ei saa pidada sel kasiinos konflikt. sest maakohus Siinkohal vahendab apellant maakohtu otsust vääriti, pole J.L-i ütlusi pidanud ebausaldusväärseks vaid sel põhjusel. Maakohtu järeldus: „Arvestades päev varem juhtunut, saab öelda, et J.L-i puhul on tegemist isikuga, kes võib kalduda vägivaldsusele“ on adekvaatne, arvestades ka ringkonnakohtu hinnangut KarS § 263 alusel esitatud süüdistusele. Samuti on oluline, et see on vaid üks asjaoludest, mida maakohus süüdistatava ja kannatanu ütlusi hinnates arvesse võttis.

55. Kaitsja tegelikkuses ei tea keegi, ka kohus, kas väide, et „ YY on eelnevalt nt ise lähisuhtes vägivaldne olnud “ on asjakohatu. , Kaitsja ei ole YY varasemat võimalikku vägivaldsust käsitlenud ei kannatanu ega süüdistatava ülekuulamisel ega ole tõstatanud seda toimikust nähtuvalt varasemas menetluses ka muul moel. Seega on tegemist sisutühja kaitseväitega, mitte aga tegeliku kahtlusega, mille kõrvaldamisega peaks Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav apellatsioonikohus tegelema. jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo 18.12.2007, , 06.10.2016, , p 42 3-1-1-85-07 3-1-1-58-16 jpt). 56.

ndi episoodi puhul YY ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks seegi apella väide, et 26.05.2018 väitis ta kohtus, et ei näinud, kes keda esimesena lõi, kuid videost on näha, tunnistajana et ta oleks pidanud ründe algust siiski nägema. kaks aastat pärast sündmusi öise Selles, et inimene taasesitab sündmuse mõne detaili ebatäpselt, pole iseenesest dagi kahtlast. Isegi kui asuda seisukohale, et mi YY napid , üli ütlused 26.05.2018 sündmuse kohta pole tingitud halvast mäletamisest vaid ta jätab teadlikult tõe rääkimata, viitab see pigem kaitsta, mitte teda rõõnata. soovile J.L-i Kuna

YY ja J.L olid 26.05.2018 elukaaslased, ei ole - lg 1 p-st 5 tulenevalt kohustust YY l KrMS § 71 J.L-i Kuna ka ringkonnakohus videosalvestust vaadates süüstavaid ütlusi anda. jõudis 26.05.2018 kähmluse algataja suhtes maakohtust erinevale järeldusele, tuleb tõdeda, et kõrvaltvaatajal võiski olla keeruline kindlalt öelda, milline oli algushetk. Samuti võib YY J.L-i vastu ütluste andmisel takistada asjaolu, et ta kardab teda (tl 68). 57.

J.L-i Kaitsja leiab, et lähisuhtevägivalla infoleht ega tunnistaja QQ ütlused ei kinnita süüd. Ringkonnakohus tõdeb, et maakohus käsitles tõendeid neid korrektselt. Kohtuotsusest saab järeldada, et politseiametnikust tunnistaja ütlused toimunud vägivalla kohta ja QQ lähisu tevägivalla infoleht on leidnud käsitlemist just kannatanu ütluste usaldusväärsuse h

kontrollimise

- käigus. See on kooskõlas KrMS § 63 lg ga 2 ning KrMS § 66 lg 21 p 2 ja § 289 loogikaga. Ilmselgelt oleks põhjust kahelda kannatanu ütluses kohtuistungil rohkem, kui need oleks selges peegeldub vastuolus tema poolt vahetult pärast sündmust räägituga, mis väljakutsele reageerinud politseiniku mälus ja lähisuhtevägivalla infolehel. Väidete järjekindlus kinnitab nende usaldusväärsust. Kaitsja etteheide sündmuskohale esimesena saabunud isikute üle kuulamata jätmise osas jääb a sest kaitsja pole ülekuulamist kunagi taolenud rusamatuks, .

58. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus on tõesti mõistnud J.L-i süüdi valdavalt kannatanu

e pole seadusevastane YY ütlustele tuginedes. Se . Seda võimaldab mh ka KrMS § 15 lg 3, millest järeldub, et kohtulahend võib tugineda üksnes või valdavas ulatuses ühe isiku ütlustele, kui süüdistataval ja kaitsjal on võimalik teda küsitleda. küsitleda Kaitsja ja J.L said

YY

kohtuistungil nin ed riimuvas kogumis muuhulgas g ta jäi endale kindlaks. Samuti olid tema ütlus tunnistaja

tega ja fototabeliga kannatanu vigastuste kohta. QQ ütlus 59. - Maakohus mõistis J.L-i KarS § 121 lg 2 p de 2 ja 3 järgi süüdi terves süüdistuse mahus, mille kohaselt J.L ründas oma elukaaslast YY, tõugates teda kahel korral õlgadest, mille tagajärjel eejärel väänas ta paremat kätt ja lõi ühel korral käega kukla YY kukkus maha; s YY piirkonda, tekitades sellise tegevusega - YY le füüsilist valu ja parema käe naha pindmised marrastused. Oma sellise tahtliku tegevusega pani J.L toime teisele inimesele füüsilist valu tekitava kehalise väärkohtlemise lähisuhtes ja korduvalt.

60. Kaitsja hinnangul tuleb J.L täielikult õigeks mõista, kuna puudub nii KarS § 121 teo objektiivne kui ka subjektiivne külg. Kohtukolleegium nõustub selle seisukohaga osaliselt ja nimelt selles, et J.L tuleb mõista õigeks löömises käega kukla piirkonda. YY

61.

teda ka . Nagu kaitsja õigesti märgib, andis YY ütlusi (tl 66), et ta ei mäleta, kas J.L lõi Ta pidas võimalikuks, et valu kuklas võis olla ka lihastest. Mingeid muid tõendeid löömise kohta ei ole. Kohus käsitle põhjalikult tõukamist ja väänamist, minnes löömisest sisuliselt s otsuses

mööda. Seega puuduvad otsuses põhjendused löömises süüdimõistmiseks Järelikult tuleb . J.L YY kohaselt löömises 27.05.2018 KrMS § 309 lg 2 õigeks mõista, kuna selles osas ei ole kuritegu tuvastatud. ei saa Üldmenetluses süüdistusakti alusel kriminaalasja arutav kohus jätta mingit osa süüdistusest tähelepanuta, vaid peab tegema otsustuse kõigi süüdistuses kirjeldatud tegude kohta, mis saab KrMS § 309 lg 1 kohaselt väljenduda õigeksvõi süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 järgi kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo nr 3-1-1-45-13, p 11, RKKKm nr 1-15-3555 ). Tuleb tõdeda, et jättes ühe osateo kohtuotsuses käsitlemata ja tõendite puudumise tõttu isiku selles osaliselt õigeks mõistmata, rikkus maakohus kriminaalmenetluse norme KrMS § 339 lg tähenduses.

62. sest maakohus on kohtuotsuse Seevastu ülejäänud osas kohtukolleegium kaitsjaga ei nõustu, lehekülgedel jälgitavalt ja piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ning millistele tõendite 6-8 le tuginedes J.L-i

121 lg 2 p-de 2 ja 3 ta KarS § järgi ülejäänud süüdistuses süüdi mõistis. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendutega.

63. KarS § 121 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Maakohus on ammendavalt selgitanud, kuidas on tõendatud kaks tõukamist ja käe väänamine käe . Kannatanu ütlused (tl , kannatanu kriimustused ja valu tundmine 64- teda st kaks korda 68) kajastavad selgelt, et J.L tõukas armukadedusest tekkinud ärrituse ( teise tuppa), kusjuures teisel korral kukkus tõugates ta lausa YY põrandal oleva mänguasjakasti peale ja sai kriimustuse. Seejärel väänas J.L YY maha ja väänas ta käe selja taha. Haiget sai kannatanu nii kukkumise seljale st kui ka kätte väänamisest. Sellega on olemas kõik KarS § 121 lg

1 objektiivse koosseisu tunnused – vägivaldsed teod, neist tingitud valu ja samuti kehavigastus ehk kriimustus (marrastus)

(kuigi koosseisu täidetuseks piisab ka valust).

64. Erinevalt kaitsja väidetest tuleneb kannatanu ütlustest selgelt, et valu (ja kriimustus) tekkisid tõukamise vältimatu tagajärjena. Kriimustus tekkis tõukamisest tingitud kukkumisest vastu põrandal olevaid asju. Kaitsja on viidanud kohtulahendeile 1-17-11060 ja 3-1-1-29-15, leides, et maakohus ei piisavalt selliste tegude puhul saab käsitlenud küsimust, kas süüdistatavale omistada tüüpilise tagajärjena analüüsis seda aspekti valuaistingu tekitami . Maakohus st piisava põhjalikkusega otsuse lk l 7 (ülalt 4. ja 5. lõik) - ja jõudis jälgitava mõttekäigu tulemusel järeldusele, et antud olukorras kohaldatud vägivalla puhul pole mõistlikul inimesel põhjust kahelda, et kannatanu tundis valu tõesti ja see polnud seotud pelgalt konkreetse kannatanu eripäradega. Apellatsioonist ei selgu, millist lahendit nr 1-17-11060 kaitsja silmas peab, kuna sellist Riigikohtu lahendit ei ole. Kui silmas on peetud Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2018 otsust, siis on kaitsja seda refereerinud liiga vabalt. Tookordse kaasuse samastatav vägivald pole käesoleva asja väänamise ja jõulise tõukamisega, mille tulemusel kannatanu kukkus. Kaitsja arvates pole usutav, et kannatanu tundis õlgadest vastu maad tõugatuna õlgades valu. aitsja väide ebausutavuse K kohta on See, et kaitsja midagi li sisutühi. htsalt ei usu, ei saa olla õigeksmõistmise aluseks. Kõnealusel juhul on maakohus põhjalikult põhjendanud, miks on kannatanu ütlused (sh valu tundmise kohta) usutavad ja kajastavad sellise vägivalla tüüpilist tagajärge. Teiseks jätab tähelepanuta, e kaitsja t kannatanu sõnul sai ta kukkudes haiget ka seljale. Kaitsja ei ole vaidlustanud raskendavate koosseisuliste tunnuste esinemist KarS § 121 lg 2 p de 2 ja 3 mõttes - (maakohtu ammendavad põhjendused eega on KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 objektiivne koosseis täidetud. otsuse lk-l 7). S

65. . K Täidetud on ka teo subjektiivne koosseis ohus on (otsuse lk 7 lõpp, lk 8 algus) õigesti tuvastanud otsese tahtluse. Kohtukolleegium nõustub, et tõugates kannatanut sellise jõuga, et see kukkus udes ta

, et see tekitab maha, ja väänates maas sur kätt selja taha, pidi J.L mõistma valu. K

äe väänamine selja taha on inimesele kehaliselt ebaloomulik olukord ja kui seda jõuga teha, on see ilmselgelt valus. Samuti on inimese kukkumine vastu maapinda eelduslikult valus, kui see toimub ootamatu tõuke tulemusena. Kaitsja on eraldi esile toonud, et sai vigastused YY

mänguasjakasti purunemise tõttu, millele ta kukkus, mitte aga J.L-i vahetu kontakti tõttu. Kaitsja leiab, et J.L ei teadnud ega pidanud ette nägem kaotab väik se tõuke a, et

YY e tagajärjel tasakaalu ja kukub just sinna, kus on juhuslikult mänguasjakast, mis läheb katki ja tekitab vigastusi. Kohus sellega ei nõustu. Tõendamist leidis, et J.L tõukas kaks korda ja piisavalt kõ Kaitsja ei ole toonud esile mingeid ebatavalisi asjaolusid, mille tõttu J.L vasti, et kukkus. YY

iteks, et J.L-il on ei saanud ette näha, et YY kukub põrandal olevatele asjadele – nä mingi nägemishäire või et toas on pime. Samas tuleb rõhutada, et ko u täidetuseks piisab osseis sellest, et J.L valu tekitamist. pidi nägema ette

66. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puuduvad ka süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud. , miks on kaitsja toonud esile asjaolu, et

Apellatsioonist ei selgu üheselt YY põlv läks enne väidetavat lükkamist võis vastu J.L-i , alkoholi tarvitanud J.L tajuda kontakti intensiivsena ja talle võis tunduda ka vastav väidetav kogemata toimunud füüsiline kontakt meelega tehtud tõukena. Jääb kaitsja näeb selles mingisugust õigusvastasust ebaselgeks, kas välistavat asjaolu aitsja ei ole seda väidet seostanud subjektiivsete ega objektiivsete , sest k tunnustega. Samuti ei ole võimalik tuletada sellest kaitsja väite hädakaitseseisundit. Samuti pole st kaitsja d

öelnu , et sel põhjusel võis J.L eksida õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 mõttes Isegi kui kaitsja soovis sellele vihjata, siis ei võimalda asjaolud . kohtukolleegiumil sellise järelduseni jõuda Nagu nähtub usaldusväärsetest ütlustest, . YY oli tegemist kerge riivega, mida polnud võimalik tajuda ohustava vägivallana (tl 68). 67. s millega J.L

Kokkuvõttes kuulub ot us tühistamisele osas, mõisteti süüdi YY löömises. Ülejäänud osas jääb see KarS § 121 järgi süüdimõistmises muutmata.

I II

68. Kaitsja on leidnud, et määratud karistus on liiga range, ei vasta võimalikule süüle ega teo raskusele ning arvestatud pole ka karistust kergendavate asjaoludega - hädakaitse piiride ületamise ja hingelise erutuse seisundiga. Samuti ei vaja J.L seaduskuulekaks eluks kontrolli ega kohtu poolt pandud kohustusi.

69. Ringkonnakohus on seisukohal, et J.L-ile KarS § 263 lg 1 p 1 alusel mõistetud karistus on maakohtu poolet õigesti määratletud ja arvesse on võetud kõiki olulisi asjaolusid (maakohtu otsuse lk 8-9). Seda, et kohus valis karistusliigiks just vangistuse, põhjendades seda adekvaatselt eraldi lõigus, ei ole kaitsja apellatsioonis vaidlustanud. Seega saab olla küsimus selles, kas aastane karistus on liiga range. Nagu ka Riigikohtu praktikas on korduvalt sedastatud (viimati 1-17- 1629/44), tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki kõike on maakohus teinud, . Seda arvestades seejuures J.L-i kasuks asjaolu, et J.L „ei olnud otseselt füüsilise konflikti algatajaks.“ Seetõttu on kohus ka leidnud, et J.L-i

süü on keskmine või veidi väiksem.

70. Nagu ülal juba käsitletud, ei tuvastanud ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga süüdistuses inkrimineeritud tegevuse ajal hädakaitseseisundit. Seetõttu pole alust rääkida ka selle piiride ületamises ) KarS § 28 lg 2 ja § 57 lg 1 p 8 tähenduses. t (vt ka RKKKo 3-1-1-107-12 Samuti ei anna tuvastatud asjaolud alust sedastada - KarS § 57 lg 1 p s 6 nimetatud õigusvastasust välistavat asjaolu (süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul ne on välistatud eeskätt põhjusel, et ole mingeid tõendeid ). Viima

p , et J.L-il oli 26.05.2018 öösel tugev hingelise erutuse seisund. Ise ta selliseid ütlusi ei anna ja ka muudest tõenditest seda järeldada . Nagu J.L on ise väitnud, mida kinnitab ka video ning ei saa tunnistajate ütlused, oli ta alkoholijoobes. Tuvastatud faktid ei anna põhjust omistada tema käitumist millelegi muule, kui tavapärasele alkoholijoobest võimendatud ärritusele ja agressiivsusele, mis tekkis siis, kui UU tuli temalt tagasi nõutama kohta, kus ta enne istus. J.L reageeris joobnu sobivana tund le unud vägivallaga, sest U „tuli ise nokkima“ (vt ka ülal p 40 ja 49). Kuna tugevale hingelisele erutusele viitavat ning kohtuliku uurimise käigus ei ilmnenud midagi kaitsja ei maininud seda asjaolu ka kohtuvaidluste käigus, on igati põhjendatud, et maakohus seda küsimust otsuses analüüsinud. ei

71. Eelnevat arvestades on maakohus mõistnud KarS § 263 lg 1 p 1 teo eest põhjendatult karistuseks 1- n 5-aastane aastase vangistuse. Arvestades, et karistuse ülemmäär selle teo eest o vangistus ja seega jääb keskmäär 2,5 aasta lähedusse, mõistis kohus karistuse tuntavalt alla keskmäära. Tuleb tõdeda, et maakohus ei ole karistusmäära juures eraldi esile toonud mingeid erija üldpreventiivseid kaalutlusi ega õiguskorra kaitsmise huvisid küll aga kesk , endub ta neile asjaoludele põhjalikult KarS § 74 kohaldamise juures. Samas ei ole ka kaitsja nimetanud selliseid erija üldpreventsiooni ning õiguskorra kaitse seisukohalt olulisi argumente, mille tõttu peaks juba niigi miinimumile lähedast vangistust veelgi vähendama. Tegemist ei olnud mingisugustel erilistel asjaoludel toime pandud teoga. Kohus võis veenduda ka videosalvestuselt, et tegemist oli intensiivse ja kestva peksmisega. Tuleb arvestada, et se er tegu toimus avalikus kohas ja lline jõhk J.L-i i andnud menetluse käigus mõista, et ta oleks teadvustanud oma teo ekslikkust. Selleks, et J.L saaks oma käitumise ebaõigusest aru ja hoiduks tulevikus samasugustest tegudest, peab olema karistus piisavalt pi

irava mõjuga, et see oleks tuntav ja selle eripreventiivne mõju optimaalne. Aastast ehk alammäärale lähedast vangistust ei saa pidada ülemäära karmiks ja kaitsja apellatsioonis esitatud ei anna selle

väited põhjust vähendamiseks. 72.

21 lg 2 p- Mis puudutab KarS § 1 de 2 ja 3 alusel mõistetud üheksakuulist vangistust, siis ei ole kaitsja esitanud ühtegi argumenti, miks see karistus on tema hinnangul põhjendamatult range. Alammäärale lähedast vangistust ei saa pidada sugugi ebaproportsionaalselt suureks. Tegemist oli juba korduva vägivallateoga, kuigi alles eelmisel päeval oli J.L pidanud politseile vägivaldsuse pärast aru andma, ja ka siin on karistuse ülemmääraks 5-aastane vangistus (ja keskmääraks ligi 2,5- aastane vangistus). Maakohus on arvestanud süü puhul põhjendatult sellega, et kannatanule ei jäänud teoga seoses jäädavaid kahjustusi, kuid vägivald kui niisugune oli täiesti põhjendamatu. Vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole siingi. Kuna tegemist on üsna tüüpilise tüüpilise perevägivalla juhtumiga, siis ei sedasta kohus siin ka mingeid juba eelmises punktis mainituist erinevaid erija üldpreventiivseid mõjureid, mis võiks õigustada maakohtust leebemat suhtumist karistusse. Arvestades perevägivalla ühiskondlikult probleemset olemust, räägivad õiguskorra kaitse huvid pigem raskema kui kergema karistuse kasuks.

73. Siiski tuleb arvestada, et maa J.L-i ekslikult kohus jättis õigeks mõistmata ühes osateos neljast (

. Seoses osalise milleks olid süüdistuse kohaselt kaks tõukamist, löömine ja väänamine) õigeksmõistmisega tuleb kaaluda, kas karistust tuleb vähendada. KrMS § 340 lg 2 p-st 2 tulenevalt ei pea süüdistatava osaline õigeksmõistmine tooma kaasa talle kergema karistuse mõistmist. S ette dset liigutust üüdistuses heideti J.L-ile nelja vägival , millest üks langes ära, mis tähendab, et KarS § 121 süüdistuses sisalduvad etteheideted kahanesid tajutaval määral. See peaks väljenduma ka karistuses. Kuigi maakohus jättis KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 süüdistuse mahu suhteliselt ise karistamisel arvestamata olulise vähenem ja kohaldas seega valesti materiaalõigust, saab ohtulikul arutamisel ringkonnakohus selle minetuse ise kõrvaldada, mõistes uue karistuse. K selgus Teo kvalifikatsioon , et just tõukamised ja väänamine põhjustasid valu ja vigastuse. õigeksmõistmisega ei muutu. una mõistetud karistus on niigi miinimummäära lähedane, vastab K see põhiosas J.L-i süüle ja tema isikule ka osalise süüdimõistmise korral. Ringkonnakohtu hinnangul on

kokkuvõttes kohane ja proportsionaalne vähendada J.L-i karistust KarS § 121 järgi inkrimineeritud kuriteos ühe kuu võrra, karistades teda seega 8-kuulise vangistusega.

74. Samas ei pea kohtukolleegium põhjendatuks muuta KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust. Maakohus mõistis karistuse raskeima (st KarS § 263 järgi mõistetud) karistuse suurendamise tee l, suurendades aastast karistust kolme kuu võrra, saades tulemuseks aasta ja kolm kuud vangistust. Seega mõjutas kergem ehk KarS § 121 lg 2 p de 2 ja 3 alusel mõistetud karistus - liitkaris Kuna raske mata a tust äärmiselt vähe. m karistus jääb muut ja KarS § 121 lusel mõistetav karistus on endiselt oluliselt suurem kui 3 kuud, pole vajadust liitkaristuse muutmiseks. Aastase vangistuse ja 8-kuulise vangistuse liitmise tulemusena saadud aasta ja kolmekuuline liitkaristus on endiselt karistuste liitmise viis, sest karistused oleks süüdistatava jaoks väga soodne võimalik liita ka täies ulatuses. Seega jääb muutm ta nii liitkaristus kui ka KarS § 68 lg 1 alusel tehtud tehe a . Kandmisele kuuluvaks kari endiselt 1 aasta,

stuseks jääb kaks kuud ja 28 päeva vangistust.

75. Ringkonnakohus ei näe põhjust asuda maakohtust erinevale seisukohale ka KarS § 74 alusel käitumiskontrolli kohaldamise ja selle tingimuste osas. Maakohus on seda ammendavalt ja asjakohaselt põhjendanud (otsuse lk 9). Kaitsja märgib, et süüdistatav on varem karistamata ja on kahe aasta jooks liiga range. Ringkonnakohus osundab, et pidades aristuse ul pärast võimalikuks k tingimuslikku kohaldamist ja määrates miinimumilähedase katseaja, ongi maakohus juba arvestanud selle usaldusega, mis riigil on J.L-i kui varem karistamata isiku vastu, kes pole ka hiljem kuritegusid toime pannud. Kui gi seadus võimaldab määrata viieaastase katseaja, määrati see J.L-ile üksnes järjestikuse pooleteise aasta pikkusena. Veel leebematel tingimustel kahe vägivallateo eest karistuse ei oleks õigustatud. kohaldamine Lisaks maakohtu poolt juba otsuses märgitule toonitab kohtukolleegium, et määratud kohustused on igati põhjendatud, arvestades J.L-i enda tõdemust, et kuriteod leidsid aset perioodil, kui ta kolm päeva järjest „pani pidu“ (sh tarvitas alkoholi) ja muuhulgas manustas klubis „mingi väikse tableti moodi asja.“ üüdistatav, kes S oma süüd eitab, vajab välist tuge ja motivatsiooni selleks, et tulevikus samalaadseid tegusid enam ei korduks rnastes ja et ta tõsiselt hoiduks sa olukordades sarnasest käitumisest. Seetõttu on põhjendatud alkoholi ja narkokeeld ning kohustus läbida sotsiaalprogramm, mis maakohtu - hinnangul peaks muutma

suhtumist vägivalda ja õpetama lahendama konflikte.

76. Seega jääb maakohtu otsus mõistetud ja KarS § 74 kohaldamise liitkaristuse osas muutmata. IV 77. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p le 4, § 338 p ning § 340 lg - - le 2 ja 4 de

1 ja lg 2 p-le 2 tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada, mõista J.L osaliselt õigeks ning mõista uus karistus KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi. 78. J.L-i kaitsja vandeadvokaa

t Brigitta Mõttus on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigi õigusabi tasu suurus sõltub taotluses märgitud toimingute ja nendeks kulunud aja põhjendatusest (vt ka RKKKo nr 3-1-1- -15, p 9).

79. Kaitsja põhjendab taotlust maakohtu otsusega tutvumise ja analüüsiga (pool tundi), aruteluga kaitsealusega (poolt tundi) ning 4 tunniga, mis kulus lise apellatsiooni üheksalehekülje koostamisele. Arvestades tunnitasu suurust 54 eurot, taotleb advokaat kokku tasu 270 eurot 5 tunni eest. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust osaliselt põhjendatuks. Taotlus on täielikult p osas, mis puudutab maakohtu otsusega tutvumist ja arutelu kait õhjendatud sealusega. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus kaitsja hinnanguga sellele, milline oli apellatsiooni koostamisele kulunud põhjendatud töömah . Apellatsioon koosneb tõe t sti 9-st leheküljest, millest 4 lehekülge (enamus lkst 1, lk-d 2 5) on aga maakohtu otsuse referaat. Kuna maakohtu otsuse – põhjendatust hindav ringkonnakohus loeb läbi maakohtu otsuse enda, siis on selline refereerimine tarbetu. Apellatsiooni tegelik sisu asub lehtedel 5-10, kuid lähemal uurimisel kattub see suures osas peaaegu sõnasõnaliselt 4 lehelise kohtukõnega (tl 85 88). Nagu nähtub tl - - -delt 89-90, tasuti kaitsjale 2 tunni kohtukõne koostamise eest juba 108 eurot. Võrreldes apellatsiooni kohtukõnega, le kulutatud aja

näeb ks lehekülge ringkonnakohus maksimaalselt 96 rida ehk ligi ka uut teksti, mis on omakorda (eriti esimese episoodi puhul deliktistruktuuri seisukohalt ebaloogiline. Seejuures puudutab see ) valdavalt asjaolusid, milles ringkonnakohus apellatsiooni põhjendatuks ei pea. Kuigi ringkonnakohus rahuldab apellatsiooni osaliselt (

YY löömisega seoses), siis seda küsimust puudutab apellatsioonis vaid rida üks , mis sisaldus samal kujul juba ka kaitsekõnes. Kokkuvõttes peab kriminaalkolleegium apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise mõistlikuks kahe tunni ulatuses (millest 1 tund apellatsiooni koostamise eest)

. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg

3 ja justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 6 lg määrab riigi õigusabi tasu suuruseks kaitsja -st 3 ringkonnakohus kahele töötunnile vastava summa, s.o Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p

108 eurot. -le

4 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt menetluskulud riigi kanda. 80.

Ringkonnakohus mõistab J.L-i õigeks osaliselt, ühes osateos. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel (vt nt 1-18- 7408/62, p 25). Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse.

81. Vaidlustatud maakohtu otsusega J.L-ilt riigi tuludesse menetluskulud, mis mõisteti koosnesid

675 eurot ning Kr KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsja tasust MS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel sundrahast 876 eurot, kokku 1551 eurot. Kuna maakohtu otsusega süüdistatavalt välja mõistet määratud kaitsja tasu tuleb õigeksmõistmisega seoses ud

osaliselt riigi kanda jätta, tuleb maakohtu otsus tühistada osaliselt ka menetluskulude osas. Riigikohus on leidnud sarnases olukorras valitud kaitsjate puhul, et kui kaitsjatasuarvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (nt RKKKo 1-17-11682/102, p 26.) Ringkonnakohus toimiku (sh kaitsja koostatud dokumentide ja esinemiste) alusel, et kaitsja tõdeb ajakulu seoses konkreetselt J.L-ile CC s paari löömise esitatud süüdistusega ei saa ületada tundi, kui sedagi. Hinnates seda veidi ebaselget asjaolu süüdistatavale soodsas suunas, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta osalise õigeksmõistmise tõttu riigi kanda 151 euro suurune osa süüdistatava kaitsmise kulust kohtueelses menetluses ja maakohtus. Seega jääb süüdistataval kokku hüvitada menetluskulu 1400 euro , mis koosneb ülejäänud osast kaitsjatasust ja sundrahast. t Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse. 82. Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Muus osas jätab

Allkirjastatud digitaalselt