2-19-111406/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-111406

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Osaühingu Blaumont Invest hagi Malle Janisoo vastu

3053 euro 47 sendi, intressi, viivise ja sissenõudmiskulu

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Osaühingu Blaumont Invest apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

4430 eurot 17 senti

Kohtuistungi toimumise aeg

8. aprill 2020

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): Osaühing Blaumont Invest (registrikood

11176328), lepinguline esindaja Erki Casar

Kostja (vastustaja): Malle Janisoo (isikukood XXX),

lepinguline esindaja Kristel Kangilaski

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2019. a otsuse resolutsioon muutmata,

muutes osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

2(10)

3. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud hageja,

Osaühingu Blaumont Invest kanda.

4. Määrata Osaühingu Blaumont Invest poolt Malle Janisoole hüvitatavate

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning

mõista Osaühingult Blaumont Invest Malle Janisoo kasuks välja 420 eurot

(sh käibemaks). Otsuse täitmiselt tuleb väljamõistetud menetluskulu kanda

OÜ HUGO arveldusarvele XXX AS-is LHV Pank selgitusega "Malle Jansioo".

5. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Osaühingul Blaumont Invest

tasuda Malle Janisoole viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

6. Mõista Osaühingult Blaumont Invest riigituludesse asja läbivaatamise kulu

(tunnistajakulu) 16 eurot 70 senti. Nimetatud menetluskulu tuleb tasuda

15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. Kulu tuleb tasuda

otsusele lisatud makseinfo kohaselt. Tasumisega viivitamisel tuleb Osaühingul

Blaumont Invest tasuda maksmata summalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing Blaumont Invest (hageja) esitas 18. aprillil 2019 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse Malle Jaanisoolt (kostja) 4864 euro 15 sendi saamiseks.

Võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite, mistõttu lõpetas Pärnu Maakohtu

maksekäsuosakond maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. 12. juunil 2019. a esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla

3053 eurot 47 senti, intressi 512 eurot 96 senti, viivitusintressi (viivise), sh hagiavalduse

esitamise hetkest sissenõutavaks muutuva viivise, ning sissenõudmiskulu 40 eurot.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

3(10)

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid MOGO OÜ (liisinguandja) ja kostja (kui liisinguvõtja)

7. novembril 2014 liisingulepingu (liisinguleping), mille alusel liisinguandja omandas ning

andis tasu eest kostja kasutusse mootorsõiduki Ford Mondeo (numbrimärk: XXX ;

liisinguese). Kuna kostja ei täitnud oma liisingulepingust tulenevaid kohustusi

nõuetekohaselt, ütles liisinguandja 2. novembril 2015 liisingulepingu üles. Liisingueseme

lepingujärgseks jääkväärtuseks lepingu ülesütlemise hetkel oli 5644 eurot 30 senti. Lisaks

oli kostjal tähtajaks tasumata intressimaksed kokku 512 eurot 96 senti (intress ajavahemiku

alates 19. augustist kuni 2. novembrini 2015 eest). Pärast liisingueseme valduse tagasi

saamist alustas liisinguandja liisingueseme müüki. Sõiduk õnnestus võõrandada 7. märtsil

2016. a hinnaga 3208 eurot 33 senti (koos käibemaksuga 3850 eurot).

Kuna liisingueseme müügist saadud 3208 eurot 33 senti ei katnud tervikuna liisingueseme

jääkväärtust (5644 eurot 30 senti), peab kostja hüvitama liisinguandjale jääkväärtuse ja

müügihinna vahena 2435 eurot 97 senti, millele lisandub liisingusummalt tasumata intress

512 eurot 96 senti. Samuti peab kostja hüvitama liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud

lisakulud 617 eurot 50 senti, sh kulud puksiirteenusele (230 eurot), liisingueseme

hoiustamisele (208 eurot), müügikulud (115 eurot 50 senti), liisingueseme pigipesu ja

sisekoristuse kulud (54 eurot) ning kütusekulu (10 eurot).

Liisinguandja loovutas nõude hagejale 29. juunil 2016. Hageja volitas 4. juulil 2016 võlga

sisse nõudma CREDITREFORM EESTI OÜ-d (Creditreform). Hageja on kandnud võla

sissenõudmisel kulu 50 eurot. Kohtuväliselt on hagejale tasutud 10 eurot, mis on arvestatud

sissenõudmiskulu katteks, tasumata on sissenõudmiskulu summas 40 eurot.

Hageja märgib, et viidatud 10 eurot on kostja eest tasunud P.O. (endise perekonnanimega

P.K. ). Hagejale inkassoteenust osutanud Creditreform nõudis kostjalt peale käesolevas

tsiviilasjas esitatud nõude samal ajal sisse veel kahte nõuet. P.O. tegi Creditreformile

võlgade katteks kokku kolm makset, märkides kõikidel kordadel selgitusse kostja

isikukoodi XXX . Kostja nimel tegi makse kolmas isik, kuna kostja arveldusarved oli

kohtutäituri poolt arestitud. Kuna maksete makseinfos puudus täpsustus, missuguse võla

katteks makse tehti, jaotas Creditreform tasutud summad kostja eri võlgnevuste vahel.

Kokku on P.O. ajavahemikul alates 6. juulist 2016 kuni 5. septembrini 2016

tasunud Creditreformile kostja võlgade katteks 40 eurot. Käesolevas asjas esitatud nõuete

katteks on arvestatud 5. augustil 2016 tehtud 15 euro suurusest maksest 5 eurot ja 5.

septembril 2016 tehtud 15 euro suurusest maksest samuti 5 eurot. Käesolevas asjas esitatud

nõuete katteks on laekunud seega kokku 10 eurot.

Nõuded ei ole aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 1 järgi on

aegumine korduvalt katkenud, sest kostja tunnistas korduvalt oma võlga, viimati

5. septembril 2016. Seega oli hagejal aega esitada kohtule oma nõue hiljemalt 2019. a

septembris. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 18. aprillil 2019, seega enne

aegumistähtaja lõppu.

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja leiab, et hageja nõue kostja vastu aegus 2. novembril 2018 ning kostjal on õigus

keelduda hagis esitatud nõude täitmisest. Kostja ei ole volitanud P.O. tema nimel makseid

tegema. Kostja isikukoodi märkimine maksete selgituses ei anna alust lugeda aegumist

katkenuks.

4(10)

VÕS § 88 lg-st 6 lähtudes tuleb P.O. tehtud maksete arvel lugeda täidetuks tsiviilasjas 2-

19-111402 esitatud nõue. Seega puudus hagejal õigus arvestada makseid käesolevas

menetluses esitatud nõude katteks.

Juhul kui nõuded ei ole aegunud, palub kostja vähendada hageja nõutavat viivist

VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel 0 euroni.

Samuti vaidleb kostja vastu liisingulepingu ülesütlemisega tekkinud lisakuludele. Kostja

poeg toimetas sõiduki Tallinnasse. Seetõttu jääb kostjale arusaamatuks liisingueseme

pukseerimisega seotud kulunõude esitamine. Lisaks on tõendamata hoiustamiskulud,

müügikulud, pigipesu ja sisekoristuse kulud ja kütusekulud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 2. oktoobri 2019. a otsusega hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja menetluskulude

katteks välja 160 eurot.

Otsuse kohaselt tuleneb TsÜS § 142 lg-st 1, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või

sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast

nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt

TsÜS §-le 143 võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult

kohustatud isiku taotlusel. Kostja on käesoleval juhul vastava taotluse esitanud.

Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb juhinduda

TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega.

Selline käsitlus kohaldub ka liisinguandja nõuete aegumise arvestamisel, mille

liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu (vt Riigikohtu

lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15, p 11).

Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud, kuna kolmas isik (P.O. ) tegi kostja nimel makseid 6.

juulil 2016 (10 eurot), 5. augustil 2016 (15 eurot) ja 5. septembril 2016 (15 eurot). Kuna

makseinfos puudus täpsustus, missuguse võla katteks makse tehti, jaotati tasutud summad

võrdselt kostja võlgnevuste vahel.

Maakohus leidis, et kuivõrd kolmas isik on kostja nimel maksete tegemisel selgituseks

märkinud XXX , ei ole need maksed seostatavad liisingulepinguga alusel kostja

võlgnevuse tasumisega. Ei ole tõendatud, et P.O. tasus kostja palvel tema liisingulepingust

tulenevat võlgnevust.

VÕS § 78 lg 1 kohaselt võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik, kui võlgnik

ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult.

Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Kostja ei ole

väitnud, et kolmas isik maksis tema eest. Kui hageja väidab vastupidist, peab ta

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi tõendama, et kolmas isik tegi

makse kostja kohustuse täitmiseks. Seega pidi hageja tõendama, et kolmandal isikul oli

tahe maksta kostja eest.

Kuivõrd hageja ei ole tõendanud kostja ja kolmanda isiku poolt kostja nimel maksete

sooritamist liisingulepingu alusel võlgnevuse tasumiseks, aegus hageja nõue 2. novembril

2018.

5(10)

Kohus jättis rahuldamata hageja poolt 23. septembril 2019 esitatud taotlused asja

läbivaatamiseks kohtuistungil ning tunnistaja P.O. ülekuulamiseks. Tunnistaja ütlustega

soovis hageja tõendada, et P.O. on kostja korraldusel teinud makseid käesolevas asjas

vaidluse all oleva võlgnevuse katteks ehk hageja nõue ei ole aegunud. Kohus märkis, et

tulenevalt TsMS § 403 lg-st 2 võivad pooled nõusoleku kirjalikuks menetluseks tagasi

võtta üksnes menetlusliku olukorra olulisel muutumisel. TsMS § 394 lg 2 p 6 koostoimes

TsMS § 403 lg-s 1 sätestatuga ei näe ette võimalust anda nõusolek erinevate

menetlusstaadiumite

lõikes

või

tehtud

tahteavalduse

ilma

mõjuva

põhjuseta

tagasivõtmiseks. Hageja esitas tunnistaja ülekuulamise taotluse alles 23. septembril 2019

ehk pärast seda, kui kohus oli juba teatanud kirjalikus menetluses tehtava lahendi

teatavakstegemise aja. Hagejal endal oli võimalik analüüsida, kas varem hageja poolt

kohtule esitatud tõendid hageja nõuet tõendavad või mitte. Käesoleval juhul ei ole

menetluslik olukord TsMS § 403 lg 2 mõttes võrreldes kostja poolt kirjalikuks menetluseks

nõusoleku andmise ajaga muutunud. Kostja on esitanud aegumise vastuväite juba

maksekäsu kiirmenetluses 15. mail 2019.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub 21. oktoobril 2019 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja

saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, jättes 2. oktoobri 2019. a

määrusega rahuldamata hageja 23. septembril 2019 esitatud taotluse tunnistaja

ülekuulamiseks. Maakohus ei ole välja selgitanud kõiki tsiviilasja lahendamiseks olulisi

asjaolusid ning on kohelnud pooli ebavõrdselt.

Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks, kuna leidis, et

menetluslik olukord TsMS § 403 lg 2 mõttes ei ole muutunud ning taotlus on esitatud

hilinenult. Hageja ei pidanud hagiavalduse esitamise hetkel, kui ta andis nõusoleku asja

lahendamiseks kirjalikus menetluses, vajalikuks kuulata tunnistajana üle makseid teinud

P.O. t, kuna leidis, et dokumentaalsete tõenditega on piisavalt tõendatud, et nõue ei ole

aegunud. Olukorras, kus kolmas isik (P.O. ) on teinud tema jaoks võõrale ettevõttele

(Creditreformile) kolm makset, mis vastavad kostjaga kokkulepitud maksegraafikule ning

märkinud selgitusse kostja isikukoodi ja ei ole tasutud summasid tagasi nõudnud, siis on

maakohus antud tõendeid (maksekorraldusi) vääralt hinnanud. Hageja hinnangul ei saanud

tekkida kahtlust, et kolmandal isikul oli tahe tasuda kostja eest vaidlusalust võlgnevust.

Hageja andis hagiavalduses küll nõusoleku kirjalikuks menetluseks, kuid menetluslik

olukord TsMS § 403 lg 2 mõttes pärast seda muutus, nimelt tegi Tartu Maakohus

3. septembril 2019 tsiviilasjas nr 2-19-111401 otsuse hageja kahjuks. Hageja oli tsiviilasjas

nr 2-19-111401 esitanud samad maksekorraldused, mis käesolevas tsiviilasjas,

tõendamaks, et nõue vastustaja vastu ei ole aegunud. Viidatud tsiviilasjas ei olnud esitatud

tõendid maakohtu jaoks piisavad ning kohus (samas koosseisus) jättis hagi aegumise tõttu

rahuldamata. Hageja ei esitanud käesolevas asjas siiski kohe täiendavaid tõendeid, kuna

ootas kostja arvamust hageja poolt koos 9. augusti 2019. a seisukohaga esitatud

maksekorralduste kohta, millega hageja soovis tõendada, et kostja nimel teostas maksed

kolmas isik. Maakohus oli määranud kostjale 12. augusti 2019. a määrusega kirjaliku

6(10)

arvamuse andmise tähtajaks 10 päeva, arvates määruse kättesaamisest. See tähtaeg lõppes

26. augustil 2019, kuid kostja arvamust ei esitanud. 16. septembril 2019 määras kohus

pooltele tähtaja 23. septembrini 2019 kõigi seisukohtade ja dokumentide esitamiseks ning

teatas, et otsus tehakse avalikult teatavaks 2. oktoobril 2019. Seega oli hagejal ainult seitse

päeva aega, et esitada täiendavad tõendid ning analüüsida kirjaliku menetluse jätkumise

võimalikkust. P.O. kirjaliku seletuse kohtule esitamine ei osutunud võimalikuks, kuna

kostja eest makseid teinud isikut ei õnnestunud tuvastada – samanimelisi (P.K. ) isikuid on

Eestis viis.

Seega ei olnud taotlus tunnistaja ülekuulamiseks esitatud hilinenult. Taotluse rahuldamine

ei oleks ülemääraselt piiranud kostja õigusi ega menetlust ebamõistlikult venitanud.

Tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmise tõttu jäid hageja õigused kohtuliku

kaitseta. Hageja taotluse rahuldamine ei oleks ülemääraselt piiranud kostja õigusi ega

menetlust ebamõistlikult venitanud. Lisaks on maakohus 16. septembri 2019. a määruses

märkinud, et tühistab kirjaliku menetluse korraldamise, kui pool, kellest tulenevalt kirjalik

menetlus määrati, taotleb asja lahendamist kohtuistungil. Hageja taotles kohtult asja

lahendamist kohtuistungil, kuid kohus jättis kohtuotsusega hageja taotluse lahendamata.

Seega on maakohtu käitumine asja lahendamisel olnud vastuoluline.

Isegi kui maakohus tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisel ei eksinud, oleks

kohus ka kirjalike tõendite põhjal pidanud asuma seisukohale, et nõue ei ole aegunud ning

hagi tuleb rahuldada.

5. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Kostja hinnangul ei muutunud menetluslik olukord maakohtus selliselt, mis oleks

võimaldanud hagejal võtta tagasi nõusolek asja menetlemiseks kirjalikus menetluses.

Samuti ei saa väita, et kui maakohtu menetluses oleks tunnistaja üle kuulatud, oleks

maakohus hagi rahuldanud. Menetlusliku olukorra muutumisena käesolevas asjas ei saa

käsitleda tsiviilasjades nr 2-19-111401 ja nr 2-19-111402 tehtud lahendeid, kus kohus

leidis, et hageja esitatud tõendid ei olnud kohtu jaoks piisavad tõendamaks, et hageja nõue

ei ole aegunud. Kostja esitas praeguses asjas vastuse hagile juba 30. juulil 2019. Seega pidi

kostja õiguslik positsioon olema hagejale teada.

Isegi juhul, kui nõustuda hageja käsitlusega (kostja sellega ei nõustu), siis tuleb arvestada,

et tsiviilasjas nr 2-19-111401 tehti otsus teatavaks juba 3. septembril 2019 ning hageja on

esitanud taotluse käesolevas asjas TsMS § 329 lg 1 mõttes hilinenult. Selle taotluse

rahuldamisel ei olnuks maakohtul olnud võimalik teha kohtuotsust teatavaks 2. oktoobril

2019.

Kostja ei nõustu hageja väitega, nagu ei selgitanuks maakohus välja kõiki asja

lahendamiseks olulisi asjaolusid. Kostja esitas tähtaegselt seisukohta hageja 9. augustil

2019 esitatud tõendite osas. Kostja tugines ka sellele, et P.O. ei tasunud laenumakseid

kostja eest.

Samuti ei nõustu kostja hageja väidetega, et maakohus hindas vääralt hageja esitatud

tõendeid. Maakohtu lahend ei saanud olla hagejale üllatuslik.

7(10)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Kostja on esitanud menetluses aegumise vastuväite ning maakohus on jätnud hagi

aegumise tõttu rahuldamata. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all hageja nõuete

aegumine.

8. TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest

hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude

aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt

võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1

järgi on tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg kolm aastat. Koos põhikohustusest

tuleneva nõudega aegub vastavalt TsÜS §-le 144 ka kõrvalkohustusest tulenev nõue.

8.1.

Maakohus on leidnud, et nõuete osas, mille liisinguandja võib liisingulepingu

ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu, tuleb nõuete aegumistähtaega TsÜS § 147 lg 1

alusel arvestada nõuete sissenõutavaks muutumisest. Ringkonnakohus peab praeguse

juhtumi asjaolusid arvestades vajalikuks täpsustada, et olukorras, kus liisinguandja ütleb

liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla esiteks enne

lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue

VÕS § 108 lg 1 alusel, teiseks lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise

nõue (VÕS § 367 lg-d 1–3) ja kolmandaks lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu

hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). Ka liisinguandja nõuete aegumise hindamisel tuleb

eristada enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid

ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid. Enne lepingu ülesütlemist

sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele tuleb kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded

hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus

sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga

juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1 (vt Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-118-15, p-d 11 ja 12 koos nendes viidatud kohtupraktikaga).

8.2.

Ka praegusel juhul nõuab hageja mh enne liisingulepingu ülesütlemist

sissenõutavaks muutnud tasumata intressi 512 eurot 96 senti ajavahemiku alates

19. augustist kuni 2. novembrini 2015 eest. Selle nõude aegumisele tuleb kohaldada

TsÜS § 154. Intressinõue hakkas seega tervikuna aeguma 1. jaanuarist 2016 ning

aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 1) lõppes TsÜS § 135 lg-te 1 ja 2 ning § 136 lg 2 järgi

31. detsembril 2018.

8.3.

Eelmärgitu ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust nõude aegumise

kohta. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 18. aprillil 2019 (TsMS § 160 lg 1

ja lg 2 p 3), seega pärast aegumistähtaja lõppu.

9. Muus osas järgib ringkonnakohus nõuete aegumist puutuvas osas maakohtu otsuse

põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8(10)

9.1.

TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib sama paragrahvi teise lõike järgi seisneda

õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises

või muus teos. Nõude tunnustamisena võivad olla käsitletavad kõik faktilised teod, millest

tuleneb võlgniku võla tunnustamise tahe. Aegumistähtaeg võib TsÜS § 158 lg 1 alusel

katkeda ka siis, kui kolmas isik tasub võlgnevuse võlgniku eest VÕS § 78 lg 1 kohaselt.

Seda siiski üksnes juhul, kui võlgnik on avaldanud tahet, et kolmas isik täidaks

võlausaldaja ees tema kohustuse. Maakohus on õigesti leidnud, et vaidluse korral peab

võlausaldaja (praegusel juhul hageja) tõendama, et kolmas isik tegi makse võlgniku eest.

Maakohus on leidnud, et nõuete aegumine ei ole praegusel juhul katkenud.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232

lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt

põhjendanud.

Apellatsioonkaebuses

väidetud

tõendite

hindamist

puudutavate

menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ringkonnakohus asja materjalide põhjal ei

tuvastanud. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust

erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

9.2.

Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud etteheidetega selles osas, et

maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse P.O. tunnistajana

ülekuulamiseks.

9.2.1. Maakohus on aegumise katkemise küsimust puudutavalt jätnud olulises osas

täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392), mh ei ole kohus andnud pooltele üheselt

mõistetavalt lõplikku tähtaega eelmenetluses tõendite esitamiseks (TsMS § 237 lg 1).

9.2.2. Samas ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetega, nagu oleks

menetluslik olukord TsMS § 403 lg 2 mõttes oluliselt muutunud üksnes teistes

tsiviilasjades tehtud lahendite tõttu. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus

lähtutakse poolte esitatust. Põhimõtteliselt peab pool ise otsustama, milliste tõenditega ta

enda väiteid tõendab (TsMS § 5 lg 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks

ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232 lg 2).

9.2.3. Ringkonnakohus

kõrvaldas

apellatsioonimenetluses

maakohtu

ülalviidatud

rikkumised, rahuldas 16. märtsi 2020. a määrusega hageja apellatsioonkaebuses esitatud

taotluse P.O. tunnistajana ülekuulamiseks ning andis pooltele võimaluse esitada aegumise

katkemist puudutavate väidete kohta täiendavaid seisukohti ja tõendeid (dtl-d 193–

195).

9.2.4. Apellatsioonimenetluses esitatud ja kogutud uutest tõenditest ei saa ringkonnakohtu

hinnangul järeldada, et P.O. oleks ülalviidatud makseid teinud kostja (võlgniku) palvel või

heakskiidul. P.O. ütluste kohaselt tegi ta ülekanded küll kostja eest sooviga aidata, kuid

kostja ei ole palunud tal ülekandeid teha ega ei teadnud nendest midagi (dtl 243). Samuti ei

ole hageja poolt 30. märtsi 2020. a seisukohale lisatud dokumentaalsed tõendid (dtl-d 206–

207, 208–209, 210–213, 214–215) kõnealuste väidete tõendamiseks piisavad. Viidatud

menetlusdokumendi lisades olevad väljatrükid ja väljavõtted Creditreformi menetletavate

nõuete andmebaasidest ei ole usaldusväärsed tõendid selle kohta, et kostja oleks sõlminud

hagejaga (Creditrefomi vahendusel) kokkuleppeid võla tasumiseks (ja sellega nõuet

9(10)

tunnistanud). Üksi muu asjas esitatud ja kogutud tõend Creditreformi andmebaasides

kajatatut selles aspektis ei kinnita.

9.2.5. Seega ei mõjutanud maakohtu minetused kokkuvõttes asjas tehtud lahendit. Hageja

nõuded on aegunud ning hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

10. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude

jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas.

11. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

12. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

12.1. Kostja esindaja poolt 8. septembril 2020 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude

nimekirja (dtl-d 246–248) kohaselt on kostja kandnud seoses apellatsioonkaebuse

menetlemisega menetluskulusid kokku 380 eurot (sh käibemaks). Menetluskulud

koosnevad esindajakulust. Lepinguline esindaja K. Kangilaski on nimekirjast nähtuvalt

osutanud kostjale õigusabi kokku 9,5 tunni ulatuses tunnitasuga 40 eurot (sh käibemaks).

Esindaja on teinud järgmisi toiminguid: apellatsioonkaebusega tutvumine, sellele vastuse

koostamine, ringkonnakohtu 16. märtsi 2020. a määrusega tutvumine, kostja 30. märtsi

2020. a menetlusdokumendi koostamine, hageja 30. märtsi 2020. a menetlusdokumendiga

tutvumine, kostja 13. aprilli 2020. a menetlusdokumendi koostmaine, hageja 13. aprilli

2020. a menetlusdokumendiga tutvumine, konsultatsioonid kliendiga, kohtuistungiks

ettevalmistamine jm.

8. septembril 2020 toimunud istungil palus kostja esindaja lisada eelmärgitule esindaja

kulu seoses istungil osalemisega 40 eurot.

Kostja kinnituse kohaselt on kõik kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5). Samuti kinnitab kostja, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu

taotleb esindajatasu hüvitamist koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Kostja palub

määrata menetluskulude tasumise OÜ HUGO arveldusarvele.

12.2. Hageja ei ole kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja

kohta seisukohta esitanud.

12.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta

(vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja ülalviidatud toimingud on asja mahtu ning

keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud.

Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et kostja

esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.

Samuti on kostja esindaja tunnitasu TsMS § 175 lg 1 tähenduses vajalik ja põhjendatud.

See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

10(10)

Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud

hüvitatavate kulude suuruseks 420 eurot (10,5 × 40) ning mõistab nimetatud summa

hagejalt kostja kasuks välja. TsMS § 445 lg 1 esimesest lausest lähtudes rahuldab

ringkonnakohus kostja taotluse otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks viisil, et

hagejalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskulud tuleb kanda OÜ HUGO

arveldusarvele selgitusega "Malle Jansioo".

12.4. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

13. TsMS § 138 lg-test 1 ja 2 ning § 143 p-st 1 tulenevalt on menetluskulu (asja

läbivaatamise kulu) ka tunnistaja kulu. Ringkonnakohus on rahuldanud 25. septembri

2020. a määrusega rahuldanud tunnistaja P.O. taotluse sõidukulude hüvitamiseks ning

määranud sõidukulude suuruseks 16 eurot 70 senti. Nimetatud kulu ei ole menetluses ette

tasutud ega menetlusosalistelt seni sisse nõutud. Võttes aluseks ülalmärgitud

menetluskulude jaotuse, tuleb tunnistaja kulu 16 eurot 70 senti TsMS § 179 lg 1 alusel

hagejalt riigi kasuks välja mõista. TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb tasumisega viivitamisel

maksta viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest