4-10-759/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-10-759

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05. mai 2010 a Tallinn Väärteoasja number 4-10-759 (2302,10,000550) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Väärteoasi

T.A kaebus Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse

teenistuse vanema Margus Pihl 17.02.2010 otsusele nr 2302,10,000550 T.A karistamises LS § 74 17 lg

1 alusel rahatrahviga 35 trahviühiku ulatuses, so 2100 krooni ja 7431 lg 1 alusel rahatrahviga 160 trahviühiku ulatuses, so 9600 krooni ning lg 2 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Istungil osalenud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Kaebuse esitaja: T.A, IK: xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON

1. Jätta T.A kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo avariitalituse

menetlusteenistuse teenistuse vanema Margus Pihl 17.02.2010 otsusele nr

2302,10,000550 T.A karistamises LS § 74 17

lg 1 alusel rahatrahviga 35

trahviühiku ulatuses, so 2100 krooni ja 7431

lg 1 alusel rahatrahviga 160 trahviühiku

ulatuses, so 9600 krooni ning lg 2 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks, rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse teenistuse

vanema Margus Pihl 17.02.2010 otsus nr 2302,10,000550 T.A karistamises LS § 7417 lg 1 alusel rahatrahviga 35 trahviühiku ulatuses, so 2100 krooni ja 7431 lg 1 alusel

rahatrahviga 160 trahviühiku ulatuses, so 9600 krooni ning lg 2 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks, muutmata.

3. Kui kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 05.06.2010 ning lisakaristuse, so

mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kulgemist arvestatakse alates 05.06.2010 ning lisakaristus lõpeb 4 kuu möödumisel.

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 05.05.2010. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg on 04.06.2010. Kui otsusele kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 05.06.2010.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse teenistuse vanema Margus Pihl 17.02.2010 otsusega nr 2302,10,000550 karistati T.A LS § 74 17 lg 1 alusel rahatrahviga 35 trahviühiku ulatuses, so 2100 krooni ja 7431 lg 1 alusel rahatrahviga 160 trahviühiku ulatuses, so 9600 krooni ning lg 2 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et menetlusalune isik 12.01.2010 kella 18.45 ajal Tondi tänaval

Kristiine linnaosas Tallinnas juhtis sõidukit, ei hoidnud ohutut külgvahet, mille tagajärjel

riivas pargitud sõiduautot BMW registreerimismärgiga xxx, põhjustas liiklusõnnetuse ja

varalise kahju Swedbank Liising ASle, lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt politseile nõuetekohaselt teatamata, millega menetlusalune isik rikkus LE § 130 ja 227 nõudeid, pannes sellega toime LS § 7417 lg 1 ja § 7431 lg 1 ettenähtud väärteod.

Otsusele esitas T.A kaebuse, milles vaidlustas määratud põhikaristuse raskust ja

lisakaristuse kohaldamist. Kaebuse kohaselt oli sõiduauto BMW 740 registreerimismärgiga

xxx pargitud parkimist keelava märgi alla selliselt, et takistas ristmikul liikumist. Tema kasutuses olev sõiduk Chrysler Voyager, mis on võrdlemisi suur sõiduk ja vajab pööramiseks

palju ruumi. Sellest tulenevalt on väga oluline, et teised juhid ei pargiks oma sõidukeid kohtadesse, kus parkimine on keelatud ja kus need takistavad teiste sõidukite liiklemist.

Pööret tehes tundus talle, et auto riivas midagi, kuid päris kindel ta selles ei olnud. Sõitis tagasi ja vaatas, kuid mingeid vigastusi ta sõiduautol BMW ei märganud. Samuti puudusid

olulised vigastused tema autol. Avastas, et tema sõidukil on tekkinud paar tühist kriimu. Eeltoodust tulenevalt ei teavitanud ta ka politseid, kuna ei pidanud toimunud sündmust üldse

liiklusõnnetuseks. Ta ei avastanud autodel mingeid selliseid vigastusi, mis võiksid tekitada

kellelgi mingi olulise varalise kahju. Väidetavast kahjust sai teada alles siis, kui politsei

temaga paar päeva hiljem ühendust võttis ja väitis, et kahju siiski on tekkinud. Kaebuses

leitakse, et karistuse määramisel ei ole üldse arvestatud asjas olulist tähtsust omavaid asjaolusid ja määratud karistus on ebaõiglaselt raske. Karistuse määramisel ei ole arvestatud seda, kuhu oli pargitud väidetavalt kahju saanud sõiduk. Nagu eespool oli kirjeldatud, oli see sõiduk pargitud parkimist keelava märgi alla selliselt, et teiste autodega oli sealt raske mööda

pääseda, sõiduk takistas oluliselt liiklust. Karistuse määramisel ei ole arvestatud seda, et tekitatud kahju ei ole suur ega märkimisväärne. Halvimal juhul on autodel paar märkamatut kriimu, mis sõiduki kasutamist kuidagi ei takista. On puhtsüdamlikult kahetsenud seda, et ta politseid ei teavitanud, kuid tõesti ei pidanud seda tol hetkel vajalikuks kuna ta ise mingeid kahjustusi sõidukitel ei märganud. Menetleja tema kahetsust otsuse tegemisel arvestanud ei ole, jättes arvestamata, et selline väärtegu on tema elus esmakordne. LS § 7431 lg 2 näeb ette,

et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise

äravõtmist. Seadus ei sätesta menetlejale kõnealuses normis imperatiivset kohustust

kohaldada lisakaristust, vaid annab selleks vajadusel võimaluse. Menetlejal on

diskretsioonivabadus, mida tuleb kasutada õiglaselt. Sellest tulenevalt leiab, et asjaolusid

arvestades (kahju saanud sõiduk pargitud keelumärgi alla ja selliselt, et takistas teiste sõidukite liikumist, samuti ei ole väidetavalt tekitatud kahju üldse märkimisväärne) võiks jätta

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata. Märkimist väärib

asjaolu, et seadusandja on jätnud menetlejale diskretsioonivabaduse ka põhikaristuse

määramise osas. Leiab, et temale LS § 7431 lg 1 alusel määratud rahatrahv on ebaõiglaselt

3

suur, arvestades seda, et ta ei pidanud toimunut üldse liiklusõnnetuseks, samuti väidetava kahju suurust (maksimaalselt paar kriimu pamperil). Palub anda talle võimalus mootorsõiduki

juhtimiseks kuna vajab autot oma igapäevases töös ja pere transportimiseks. Palub lisakaristuse määramine tühistada. Nii põhi- kui ka lisakaristuse üheaegne kohaldamine tema suhtes väärteoasjas sätestatud määras on ilmses vastuolus karistuse proportsionaalsuse ja põhjendatuse printsiibiga ning ei ole õiglane. On võimeline ka kergemast karistusest järeldusi tegema ja edaspidi õiguserikkumistest hoiduma. Seetõttu palub tühistada otsus LS § 7431 lg 1 alusel määratud rahatrahvi osas osaliselt, so 2/3 ulatuses ja teha uus otsus, millega karistada

rahatrahviga 3200 krooni ning tühistada sama otsus LS § 7431

lg 2 alusel määratud lisakaristuse osas täielikult.

Kohtuistungil jäi kaebaja esitatud kaebuse juurde ning seletas, et tahaks määratud rahatrahvi ajatada. Ei ole varem sellises situatsioonis olnud. See vigastus BMWl oli olematu. Leidis, et

liiklusõnnetust ei ole toimunud. Seejuures ei sõitnud sündmuskohalt ära, vaid tegi tagasipöörde, et veenduda auto olukorras ja selles mis juhtus. BMW omanikuga rääkinud ei ole, sest teda ei olnud autos. Eelmise väärteo toimepanemise eest määratud rahatrahv ei ole tasutud. On taksojuht ja ei ole korraga võimalik trahvi tasuda, suudaks ära maksta poole aasta jooksul. Juhtimisõiguse osas otsus tühistada, muidu jääb tööst ilma.

Kohtuväline menetleja leidis, et tehtud on õige otsus, uusi asjaolusid kaebuse arutamisel ei esitatud. Tegemist on kahe eraldiseisva teoga. Liiklusõnnetuse põhjustamise saab toime panna

ettevaatamatusest, kuid liiklusõnnetusest teatamata jätmine on tahtlik tegu. Kummagi rikkumise eest saab määrata rahatrahvi kuni 300 trahviühiku ulatuses. Liiklusõnnetuse eest on

määratud karistus veidi üle ühe kümnendiku sanktsiooni võimalikust määrast, teatamata jätmise eest on määratud karistus veidi üle keskmise määra. Karistused on proportsionaalsed. Mis puudutab juhtimisõiguse äravõtmist, siis seegi on õige, tuleb lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest ja preventiivsest mõjust, ohtlikud juhid tuleb liiklusest kõrvaldada.

Kohus, kuulanud ära kaebuse esitanud isiku selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti tutvunud esitatud kaebusega ning väärteotoimiku materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Kaebuse esitanud isik on kaebuses leidnud, et teine sõiduk oli pargitud parkimise keelumärgi mõjualasse, takistas liiklust ja pealegi olid kriimustused teisel sõidukil olematud ning kahju ei olnud oluline ning ei ole arvestatud sellega, et tekitatud kahju ei ole suur ega märkimisväärne.

Halvimal juhul on tekkinud paar märkamatut kriimu ja need ei takista sõiduki kasutamist.

Sellistest väidetest saaks teha järelduse, et kaebuse esitaja põhimõtete järgi parkimiskorda

rikkuva sõiduki suhtes võibki liiklusnõudeid rikkuda ning üksikute kriimustuste tekitamine

võõrale sõidukile on igapäevane. Kohus asub seisukohale, et sõltumata sellest kuidas teine

sõiduk on pargitud, peab iga liikleja juhinduma siiski liikluseeskirja nõuetest ning seda ka juhul, kui ta näeb, et mõni teine seda ei tee. Kaebuse kohaselt on kaebuse esitaja kasutuses

olev sõiduk võrdlemisi suur ja vajab pööramiseks palju ruumi. Kohtu arusaama kohaselt

peaks sellist sõidukit juhtiv isik seega olema eriti tähelepanelik ja veenduma manöövrite ohutuses. Kaebuse kohtulikul arutamisel selgitas kaebuse esitanud isik, et ta ei sõitnud kohe

minema, vaid pööras tagasi ning tuli vaatama teist sõidukit. Seega oli manööverdamiseks

piisavalt ruumi ning see teine sõiduk ei takistanudki liiklust nii palju. Kohtule jääb

arusaamatuks miks leidis kaebuse esitaja, et teise sõiduki vigastused olid tühised ning

tekitatud kahju ei olnud märkimisväärne. Kohtu arvates teise isiku vara kahjustamine

vähendab teise isiku vara väärtust ning varalise kahju üle otsustab kahju saaja siis kui on teada saanud kulutused, mis tehakse vara taastamiseks ja viimiseks endisessse olukorda, kui

see üldse on võimalik. Asjaolu, et kannatanu kantud kahjud kannab suurelt osalt

kindlustusandja ei anna kohtu arvates alust arvata, et varaline kahju puudub. Kannatanu ei

eelda sõidukit kasutades seda, et tema vara asutakse rikkuma ja tema jaoks on temale

tekitatud kulutused, sh ka ajaline kulu, ootamatud. Kuivõrd väärteotoimikus olevate fotode põhjal on võimalik veenduda selles, et kummagi liiklusõnnetuses osalenud sõiduki vigastused

4 ei olnud mitte märkamatud, vaid vägagi märgatavad, pidi kaebuse esitaja aru saama sellest, et

ta on põhjustanud liiklusõnnetuse, millega kahjustati võõrast vara. Kohtu arvates ei ole

tekitatud kahju suurusel, sõltumata sellest, kas kahju tekitaja peab seda olematuks, mitte oluliseks või mitte märkimisväärseks, mitte mingit tähtsust, kuivõrd LS § 7417 lg 1 ettenähtud väärteokoosseisu tunnuste täitmiseks piisab kahju tekitamise faktist.

Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et kaebuse esitaja oleks liiklusõnnetust põhjustanud

tahtlikult ning peab võimalikuks, et kaebuse esitanud isik pani väärteo toime ettevaatamatusest, rikkudes hoolsuskohustust ja juhul, kui ta oleks hoolikamalt sündmuskohal

liiklemisse suhtunud, ei oleks liiklusõnnetust toimunud ega kahju tekkinud. Samas on

väärteokorras karistatavad nii tahtlik tegu kui ka ettevaatamatu tegu ning väärteo toimepanemise eest karistuse määramisel seda süü suuruse hindamisel ka arvestatakse.

LS § 7417

lg 1

ettenähtud väärteo eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni ning lõike 2 kohaselt võib

kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kaebuse esitanud isiku suhtes karistuse kohaldamisel on piirdutud vaid rahatrahviga,

jättes muud karistusliigid kohaldamata, jättes kohaldamata ka lisakaristuse ning rahatrahvi

määra valikul on samuti piirdutud rahatrahviga määras, mis on oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Seega on kohtuväline menetleja arvestanud nii seda, et tegemist

on väärteo toimepanemisega ettevaatamatusest, kui ka seda, et tekitatud kahju ei ole suur.

Seetõttu leiab kohus, et karistuse määramisel on arvestatud süü suurusega ning karistus on sellega vastavuses.

Kaebusest ja kohtuistungil esitatud väidetest nähtuvalt sai kaebuse esitanud isik aru, et riivas teist sõidukit ning tuli ka tagasi, et selles veenduda ning leidis, et liiklusõnnetuses osalenud

sõidukite vigastused ei ole märkimisväärsed ja asus seisukohale, et liiklusõnnetust ei ole

toimunud. Ometigi on sõidukitel vigastused tekkinud ja need olid kaebuse esitanud isikule

märgatavad. Kaebuse esitanud isik on lähtunud sellest, et sõidukite vigastused ei olnud olulised. Kohus asub seisukohale, et eeldusel, et kaebuse esitanud isikul on juhtimisõigus ja ta on teadlik liikluseeskirja ja liiklusseaduse olemasolust ja nendes sisalduvatest normidest, teab isik ka seda, et vastavalt LE § 2 lg 23 sätetele mõistetakse liiklusõnnetuse all juhtumit, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada või surma või tekib varaline kahju. Oma senise elukogemuse põhjal peaks kaebuse esitanud isik teadma, et tema juhitud sõiduki liikumisel teise sõidukiga kokkupuute tagajärjel muutub sõidukite seisukord selliseks, et nad vajavad taastamist, mis teadupärast on üldjuhul tasuline ja nõuab varalisi vahendeid. Seega tekkis sõidukite kokkupuute tagajärjel varaline kahju. Seda ka juhul, kui sõidukile tekkinud vigastus ei takista sõiduki liikumisvõimet.

LE § 227 sätestab, et kui õnnetuses osalenud juht ja kahju saaja on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele alla kirjutanud, ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada. Lahkarvamuse korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduste kohaselt.

Kaebuse esitanud isiku väidete kohaselt ei olnud talle teise sõiduki juht teada ja teise sõiduki juhti sõidukis ei olnud. Kaebuse esitanud isiku väidete kohaselt olid ka tekkinud kriimustused pea olematud. Kohus ei loe taolist põhjendust tõsiseltvõetavaks, kuivõrd LE § 227 nõuetest ei nähtu, et kahju tekitaja hinnang varalise kahju väiksuse tõttu oleks toimunud liiklusõnnetuse puhul politseile liiklusõnnetusest teatamist välistavaks asjaoluks. Ülaltoodud sättest on näha

vaid üks tingimus, millal on lubatud liiklusõnnetusest politseile teatamata jätta ja see on

olukord, kus liiklusõnnetuses osalejad jõuavad kahju tekitamise eest vastutava isiku suhtes

kokkuleppele ning vormistavad selle kirjalikult. Kaebuse esitanud isiku lahkumine

sündmuskohalt ja liiklusõnnetusest teatamata jätmine näitavad seda, et kaebuse esitanud isikule ei olnud teine liiklusõnnetuses osalenu teada, seega kahju tekitamises süüdi oleva isiku

5 osas kokkuleppele ei jõutud ja kokkulepet kirjalikult ei vormistatud ning kaebuse esitanud isik lihtsalt sõitis minema, tundmata huvi tekitatud kahju suuruse ja selle hüvitamise vastu. Seega

ei esinenud seda ainukest tingimust, mis andnuks õiguse liiklusõnnetusest teatamata jätta. Sellega näitas menetlusalune isik oma ükskõikset suhtumist nii enda kui ka võõrasse varasse ja üleolevat suhtumist liikluseeskirja nõuetesse.

Kaebuse kohtulikul arutamisel väitis kaebuse esitanud isik, et ta ei ole varem sellises olukorras olnud, kuid ei selgitanud miks ta seda olukorda ei lahendanud liikluseeskirja nõuete kohaselt. Kohtu arvates oleks ainus viis olukorda lahendada teatada juhtunust politseisse ja küsida juhtnööre edasiseks käitumiseks. Kaebuse esitaja seda ei teinud. Sellest tulenevalt saab teha järelduse, et tegu on toime pandud tahtlikult, sest sündmuskohalt ei ole võimalik ära sõita

ettevaatamatusest nagu ei ole võimalik jätta liiklusõnnetusest teatamata ettevaatamatusest, kuivõrd liikluseeskiri kohustab liiklusõnnetusest teatama politseile kui teise kahju saajaga ei ole kokkuleppele jõutud.

Kaebuses on leitud, et karistuse määramisel ei ole arvestatud, et teine sõiduk oli pargitud parkimist keelava märgi alla ja see sõiduk takistas oluliselt liiklust, et tekitatud kahju ei ole suur, et ta ise mingeid vigastusi sõidukitel ei märganud ja et selline tegu on tal esmakordne.

Kohus leiab, et ükski neist kaebuses toodud asjaoludest ei võta liiklusõnnetuses osalenud juhilt kohustust politseile teatada. Liiklusõnnetus toimus kaebuse esitanud isiku süül, kuivõrd tema juhtis sõidukit ning teise sõiduki juht ei saanud kuidagi liiklusõnnetust põhjustada, sest

tema auto seisis sündmuskohal liikumatult. Et aga sõidukitel avastatud vigastusi kaebuse esitaja kaebuse väite kohaselt ei märganud ja samas on väidetud, et paar märkamatut kriimu ei

takista sõiduki kasutamist ning kahju ei ole märkimisväärne, on kohtu arvates üksteist välistavad väited.

Kaebuses on samadel põhjendustel leitud, et seetõttu võiks jätta juhtimisõiguse kohaldamata.

Kohus asub seisukohale, et kõik liiklusõnnetuse toimumisse ja tekkinud varalise kahju

suurusesse puutuvad asjaolud on puutumuses LS § 7417

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemisega. LS § 7431 lg 1 sätestatud väärtegu on iseseisev ja eraldi väärteokoosseisuga

käitumine, mis seisneb liiklusõnnetusest teatamata jätmises, so kohustuse täitmata jätmises

ning on toime pandud eraldi tahtlusega. Selline tegu ei ole sõltuvuses LS § 7417

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemisel tuvastatud süü suurusest ning kaebuses esitatud väited ei

saa mõjutada LS § 7431

lg 1 ettenähtud väärteo eest karistuse suurust. Kohus asub

seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 7431

lg 1

ettenähtud väärteona, so liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumisena kui teatamine oli kohustuslik.

Vastavalt LS § 7431 lg 1 sätetele võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 7431 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, so kuni 18 000 krooni või aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuni 1 aastani.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni.

Käesoleval juhul on menetlusalusele isikule määratud põhikaristuseks rahatrahv 160

trahviühikut, so 9600 krooni, mis mõningal määral, so 600 krooni võrra ületab ettenähtud

sanktsiooni keskmist määra. Senise kohtupraktika kohaselt määratakse karistus ettenähtud

sanktsiooni keskmises määras. Vastavalt siis karistust kergendavatele või raskendavatele asjaoludele määratakse karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või seda

ületavana. Kaebuses on väidetud, et kaebuse esitaja on puhtsüdamlikult kahetsenud, et

politseid juhtunust ei teavitanud, kuid samas on jätkuvalt viidatud teise sõiduki juhi süüle parkimiskorra rikkumises jne. Seega ei ole taoline kahetsuse avaldus siiras ning kohus ei saa

seda karistust kergendava asjaoluna arvestada. Seetõttu leiab kohus, et väärteoasjas ei ole

tuvastatud ei karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, mistõttu on põhikaristuse

6 määramine sanktsiooni keskmise määra lähedasena põhjendatud ning kohtu arvates puudub alus selle põhikaristuse kergendamiseks.

Kaebuse esitanud isikule on määratud ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 4 kuuks, mis on LS § 7431 lg 2 sanktsiooni alammäära lähedane. Ka lisakaristuse määramisel

tuleks põhimõtteliselt lähtuda põhikaristuse määramise põhimõtetest, so süü suurusest,

karistust kergendavate või raskendavate asjaolude olemasolust või puudumisest, samuti võimalusest mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Käesoleval juhul leiab kohus, et kõigepealt peaks lahendama küsimuse lisakaristuse kohaldamise vajalikkusest.

Seejuures tuleks karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude kõrval arvestada ka menetlusaluse isiku varasemat käitumist liikluses ja tema suhtumist õiguskorda. Kohtuistungil avaldatud karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitanud isikut karistatud 09.10.2009 toime pandud liiklusalase väärteo eest, samuti on teda 10.11.2009 karistatud 19.07.2009 toime pandud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, kusjuures viimase otsusega karistati teda

raske liiklusalase väärteo eest rahatrahviga, mis mõningal määral ületas sanktsioonis

ettenähtud keskmist määra. Seejuures määrati talle karistus kahe üheaegselt toime pandud väärteo eest. Samas karistati teda varasema otsusega ühe samalaadse väärteo eest, millise ta oli toime pannud enne eelviimast otsust, mille eest teda samuti karistati. Pärast viimast otsust pani ta toime uued liiklusalased väärteod, mille eest teda karistati vaidlustatud otsusega. Uute väärtegude toimepanemise ajaks ei olnud eelmised kaks karistust kustunud. Seega ei saa väita, et kaebuse esitaja puhul oleks tegemist eeskujuliku liiklejaga. Vaatamata sellele, et viimase

otsusega karistati kaebuse esitanud isikut raske liiklusalase väärteo toimepanemise eest rahatrahviga ning tema suhtes jäeti põhikaristusena ja lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse

äravõtmine kohaldamata, kuigi seda selliste rikkumiste puhul (LS § 7419

lg 2) üldjuhul

kohaldatakse, siis vaid mõne kuu möödudes uute raskete liiklusalaste väärtegude

toimepanemine näitab seda, et senised rahalised mõjutusvahendid ei ole kaebuse esitanud isikut mõjutanud. Kaebuses on küll väidetud, et kaebuse esitaja on võimeline ka kergemast

karistusest järeldusi tegema ja edaspidi õiguserikkumistest hoiduma, kuid kaebuse esitanud

isiku käitumine liikluses on sellise väite ümber lükanud. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse esitanud isiku suhtes lisakaristuse kohaldamine, olgugi, et sanktsioonis ettenähtud alammäära

lähedasena, on põhjendatud ja vajalik. Seejuures ei saa kohus kaebementluses kaebuse esitanud isiku olukorda raskendada ega lisakaristuse tähtaega suurendada.

Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et juhtimisõigus on kaebuse esitanud isikule vajalik nii

igapäevases töös kui ka pere transportimiseks. Kohus asub seisukohale, et juhtimisõiguse

vajalikkus igapäevases töös ja pere transportimiseks ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Need asjaolud olid menetlusalusel isikul olemas ka juba eelmiste otsuste jõustumise järgselt. Nendest samadest

asjaoludest oli ta teadlik ka temale inkrimineeritud väärteo toimepanemise ajal. Kaebuse

esitanud isikut on varem liiklusalaste süütegude toimepanemise eest karistatud rahatrahvidega, millest viimane on senini tasumata, mistõttu on kaebuse esitanud isikul juba

ka piisav kogemus karistuste osas. Isikuna, kellele on välja antud mootorsõiduki juhtimise õigus ja kes oma väidete kohaselt osaleb tööalaselt liikluses sõiduki juhina, on kaebuse esitaja

ka teadlik nii liikluseeskirja nõuetest kui ka liiklusseaduse nõuetest ning liiklusseaduses

märgitud sanktsioonidest. Seega ei saa talle olla ka üllatuseks asjaolu, et liiklusnõuete

rikkumise eest võidakse rikkujat karistada peale rahatrahvi ka aresti ja eriõiguse

äravõtmisega. Arvestades taolisi andmeid menetlusaluse isiku kohta leiab kohus, et

lisakaristuse kohaldamine oli vältimatu ning põhjendatud ja alus selle tühistamiseks või

kergendamiseks puudub. Kohus asub seisukohale, et isikul lasuvate kohustuste täitmiseks

peab isik igapäevaelus valima sellise käitumisviisi, mis tagaks tema soodsa majandusliku olukorra säilimise, samuti tema kohustuste täitmise võimalikkuse, seda ka eriõiguse säilimise

näol. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule soovitud mõju avaldanud ega ole

sundinud teda hoiduma uue väärteo toimepanemisest. Sellistel asjaoludel asub kohus

seisukohale, et pelgalt rahatrahv kui karistusliik väärteo eest on end ammendanud ja isiku suhtes tuleb kohaldada ka teisi seaduses ettenähtud vahendeid, tekitamaks isikul soovi järgida

7

liikluseeskirja nõudeid ja sundimaks teda edaspidi hoiduma väärtegude toimepanemisest.

Kaebuse esitanud isiku poolt toime pandud liiklusalase väärteo iseloom ja varasemad

karistused liiklusalaste väärtegude eest viitavad sellele, et menetlusalune isik on liikluses hoolimatu ja ohtlik ning ta tuleb lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada, tagamaks nii isikule enesele kui ka kaasliiklejatele ohutuma liikluse ja vara säilimise vähemalt selleks ajaks kui isikult on juhtimisõigus ära võetud ja ta liikluses aktiivselt mootorsõiduki juhina ei osale.

Kaebuse esitanud isiku käitumine liikluses näitab tema ilmselgelt ükskõikset suhtumist võimalikku ja saabuvasse tagajärge, so järjekordsesse rahatrahvi ja võimalikku juhtimisõiguse

äravõtmisesse, mis võib olla talle edaspidi võetud kohustuste täitmisel takistuseks, samuti näitab selline käitumine tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja teiste isikute varasse.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.

Märt Toming kohtunik