2-18-15524/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

ohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.09.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-15524

Kohtuasi

Radix Transport OÜ hagi XX (X) vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.04.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

57 755 eurot 32 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Radix Transport OÜ (registrikood 12567114),

esindaja vandeadvokaat Raini Nõu

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Meris Velling

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 20.04.2020 otsuse resolutsioon, muutes osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud XX kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Radix Transport OÜ (hageja) esitas 16.10.2018 Harju Maakohtule hagi XX (kostja) vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja nõudis kostjalt pooltevahelisest käenduslepingust

tulenevat võlgnevust 36 410 eurot, intressi 3 153,11 eurot, viivist 11 547,38 eurot (periood

08.09.2016 – 16.01.2017) ja edasiulatuvat viivist 0,05% päevas põhinõudelt 36 410 eurot alates

17.10.2018 kuni põhinõude täitmiseni arvestusega, et kogu väljamõistetav viivisesumma ei

ületa 36 410 eurot. Hageja märkis, et kogu väljamõistetav summa ei ületa 60 000 eurot, mis on

kostja kui käendaja vastutuse maksimaalne määr. Hageja taotles menetluskulude jätmist kostja

kanda.

2. Nasdoor Group OÜ (edaspidi Nasdoor) ja osaühing Servitur (edaspidi Servitur) sõlmisid

03.04.2015 laenulepingu, mille kohaselt Servitur sai laenu 60 000 eurot. Laen tuli tagastada

igakuiste osamaksetena. Servitur jättis laenu tähtajaliselt ja nõuetekohaselt tasumata. Lepingu

alusel tuli maksta intressi ja maksete viivitamisel viisist. Servituri laenulepingust tulenevaid

kohustusi käendas kostja, kes oli Servitur juhatuse liige ja ainuomanik. Nasdoor loovutas

laenulepingust tulenevad nõuded hagejale 06.09.2016. Hageja ja Nasdoor sõlmisid 16.11.2016

nõuete loovutamise lepingu, millega hageja loovutas kõnealusest laenulepingust tulenevad

nõuded Nasdoorile tagasi. Nasdoor ütles 16.01.2017 laenulepingu erakorraliselt üles ning

nõudis tagastamata laenu kohest tagastamist. Nasdoor loovutas 16.01.2017 nõuete loovutamise

lepinguga oma nõuded hagejale.

3. Asjaolu, mis tingimustel nõuete loovutamine toimus, ei mõjuta kostja kohustuse kehtivust.

Kostja ei ole selle lepingu pool ega saa lepingu kehtivust vaidlustada. Nõuete loovutamine ei

toimunud tasuta. Hageja esitas maakohtule 22.02.2017 hagi Servituri vastu, mille kohus

28.05.2018 otsusega rahuldas (tsiviilasi nr 2-17-2859). Kohtuotsuse täitmiseks pöördus hageja

03.08.2018 kohtutäituri poole. Hageja nõuded Servituri vastu praeguse hagi esitamise seisuga

ei olnud rahuldatud.

4. Kostja kui käendaja laenulepingust tulenevaid nõudeid ei täitnud. Hageja oli õigustatud

kostjalt nõudma samu summasid, mida kohus mõistis 28.05.2018 kohtuotsusega välja.

Pooltevahelises suhtes tehti kaks ülesütlemisavaldust (21.09.2015 ja 28.09.2015). Tsiviilasjas

nr 2-15-16673 sai kohus hinnata vaid 21.09.2015 dokumenti. Samas olid kohtu järeldused

ülekantavad ka 28.09.2015 dokumendile. 28.05.2015 käenduslepingu ülesütlemine oli

tagajärjetu (ülesütlemine ei olnud kehtiv).

Kostja vastuväited

5. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja sai 28.09.2015

kätte teate laenulepingu ja käenduslepingu ülesütlemise kohta. Nõuete loovutamise ajal oli

käendusleping juba üles öeldud. Tsiviilasjas nr 2-17-2859 ei esitatud hagi kostja vastu.

Nimetatud menetlus ei mõjuta kostjat. Samuti ei esitanud hageja selles menetluses kohtule

28.09.2015 ülesütlemise teadet, mistõttu ei saanud kohus seda arvesse võtta. Üheski

kohtumenetluses pole analüüsitud käenduslepingu ülesütlemist. Kohus hindas tsiviilasjas nr 2-

15-16673 vaid 21.09.2015 ülesütlemise avaldust. Puudus võimalus kohtu seisukohtade

ülekandmiseks 28.09.2015 ülesütlemise avaldusele. Tsiviilasja nr 2-15-16673 kohtuotsuses oli

märgitud, et otsuse tegemise seisuga puudus põhivõlgnikul võlgnevus võlausaldaja ees.

Järelikult ei saanud ka käendajal olla mistahes kohustusi võlausaldaja ees. Samas oli nimetatud

kuupäevaks käendusleping lõppenud seoses ülesütlemisega. Isegi siis, kui põhivõlgnik jäi

hiljem laenu tagastamisega viivitusse, ei vastutanud selle eest enam käendaja, kellel puudus

kehtiv leping võlausaldajaga. Kostja avaldas maakohtu istungil, et tema aegumise ja nõuete

loovutamise vastuväited langesid ära.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse

36 410 eurot, intressi 3 153,11 eurot, sissenõutavaks muutnud viivise 16.10.2018 seisuga

11 547,38 eurot (s.o kokku 51 110,49 eurot) ja edasiulatuva viivise 0,05% päevas põhinõudelt

alates 17.10.2018 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem, kui 8 889,51 eurot.

Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, kuid neid rahaliselt kindlaks ei määranud.

Maakohtu tuvastas järgmised asjaolud:

 Nasdoor ja Servitur sõlmisid 03.04.2015 laenulepingu (mõlema seaduslikuks esindajaks

oli kostja), mille kohaselt Servitur sai laenu 60 000 eurot. Laen tuli tagastada igakuiste

osamaksetena graafiku alusel hiljemalt 07.05.2018. Lepingu alusel tuli tasuda intressi

5% aastas ja võlgnevuse tasumise viivitamisel viivist 0,05% päevas. Kostja käendas

laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kostja vastutuse piirmäär oli 60 000 eurot.

 Nasdoor loovutas 06.09.2016 laenulepingust tulenevad nõuded hagejale. Hageja

loovutas 16.11.2016 nõude Nasdoorile nõude tagastamata osas tagasi. Uueks

võlausaldajaks sai Nasdoor. 16.01.2017 ütles Nasdoor laenulepingu erakorralise

ülesütlemise avaldusega üles ja loovutas nõuded hagejale. Lisaks 16.01.2017

laenulepingu erakorralise ülesütlemisele tehti kaks veel kaks ülesütlemise avaldust: 1)

28.09.2015 laenulepingu ja käenduslepingu erakorraline ülesütlemine Nasdoori poolt ja

2) 21.09.2015 laenulepingu erakorraline ülesütlemine ning 03.04.2015 käenduslepingu

lõpetamine Nasdoori poolt.

 Hagis toodud nõudega olid seotud ka järgmised kohtulahendid: 1) Harju Maakohtu

28.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-2859 hageja hagis Servitur vastu (otsus jõustus

29.06.2018). Sellega mõistis kohus Serviturilt välja laenulepingust tuleneva põhivõla

36 410 eurot, intressi 3 153,11 eurot, viivise seisuga 22.02.2017 summas 603,17 eurot

ja edasiulatuva viivise 0,05% päevas põhinõudelt alates 23.02.2017 kuni põhinõude

täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue; 2) Harju Maakohtu 01.03.2016 otsus

tsiviilasjas nr 2-15-16673 Nasdoor hagis Servitur ja kostja vastu laenu- ja

käenduslepingust tulenevas nõudes (hagi jäi rahuldamata).

7. Käendaja võttis kohustuse tagada Nasdoori ja Servituri vahel 03.04.2015 sõlmitud

laenulepingust tulenevad kohustused juhul, kui Servituri vara arvel ei saa võlausaldaja oma

nõuet rahuldada. Kohus kvalifitseeris hageja nõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 ja 145

lg 1, lg 2 järgi. Pooled ei vaielnud selle üle, et Servitur vara arvel ei õnnestunud võlausaldaja

nõuet rahuldada. Maakohus leidis, et käesolev vaidlus taandus sellele, kas 28.09.2015 öeldi

käendusleping Nasdoor poolt kehtivalt üles ehk kas hageja nõude aluseks olev leping lõppes

28.09.2015 ülesütlemisega või mitte.

8. Kohus tuvastas 01.03.2016 otsuses (tsiviilasi nr 2-15-16673), et 21.09.2015 kuupäevaga

laenulepingu erakorralise ülesütlemise ja käenduslepingu lõpetamise avalduse materiaalsed

eeldused olid täitmata – puudus võlgnevus ja seega VÕS § 196 lg 1 nõutav mõjuv põhjus

lepingu ülesütlemiseks. Tegemist oli tühise ülesütlemisega ja laenuleping ei lõppenud

ülesütlemisega. Maakohus leidis käesolevas asjas, et hinnangu andmine, kas varasemas

tsiviilasjas tehtud lahendiga oli mingi asjaolu tuvastatud, tähendas varasema asja lahendi kui

dokumentaalse tõendi sisu hindamist. 21.09.2015 teate sisuks oli võlausaldaja soov, et Servitur

laenu tagastamise kohustust täidaks, sellest ei nähtu võlausaldaja soov tagatisest loobuda või

käenduslepingut lõpetada. Nasdoor avaldas selle dokumendi punktis 1.3, et ütleb laenulepingu

p 4.1.2 alusel (laenulepingu järgne makse on tasumata) selle erakorraliselt üles ja nõuab kõigi

laenukohustuste viivitamatut täitmist. Sama dokumendi p-s 3 esitas Nasdoor taotluse, milleks

on ettepanek võlgnevus likvideerida. Harju Maakohtu 01.03.2016 otsusega tuvastati, et see

dokument oli toimetu, sest selles toodud väited võlgnevuse olemasolust olid ebaõiged.

Maakohtul puudus alus käesolevas asjas teistsuguste järelduste tegemiseks.

9. Mõningate sõnastuslike erinevustega, oli 21.09.2015 dokumendiga samasisuline 28.09.2015

kuupäeva kandev Nasdoori juhatuse liikme BB poolt allkirjastatud teade laenu-ja

käenduslepingute ülesütlemise kohta. 21.09.2015 ja 28.09.2015 teateid ei saanud samastada.

Nendes dokumentides käsitleti erinevaid võlaperioode ja võlgnetavaid summasid. 28.09.2015

dokumendis oli võlgnevus 07.06; 07.07; 07.08 ja 07.09.2015 maksete osas summas 4 364 eurot

ja võla likvideerimiseks andis Nasdoor tähtaja kuni 12.10.2015. Punktis 3.2. oli sõnaselgelt

väljendatud soov laenuleping ja käendusleping võla tõttu erakorraliselt üles öelda.

10. Lisaks VÕS § 153 lg-s 1 toodud käenduse lõppemise alustele lõpeb mistahes leping ka

lepingu lõppemise üldistel alustel ja VÕS § 186 p 6 alusel lõpeb võlasuhe ülesütlemisega. VÕS

§ 195 lg 2 sätestab, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda,

vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Seega

sai lepingu üles öelda, kui seadus või leping seda ette näeb. Käenduslepingus endas puudusid

sätted, mis reguleeriksid lepingu ülesütlemist. VÕS § 153 lg 1 kohaselt lõpeb käendus

käendusega tagatud kohustuse lõppemisega; kohustuse ülevõtmisega, kui käendaja ei andnud

nõusolekut vastutada uue võlgniku eest ja tähtajalise käenduse korral tähtaja möödumisega.

Kohtu ette ei toodud asjaolusid, mis kinnitaksid käenduse lõppemist ühel või mitmel VÕS §

153 lg-s 1 toodud alusel. Käenduslepingu p 4.1 kohaselt lõpeb leping siis, kui laenusaaja või

käendaja on laenulepingujärgsed kohustused täielikult täitnud. Ka see tingimus pole saabunud.

Seega puudus 28.09.2015 seisuga nii õiguslik kui ka faktiline alus käenduslepingu

ülesütlemiseks, st ülesütlemise avaldus oli materiaalsete eelduste puudumise tõttu tühine ja

seega toimetu – see ei lõpetanud käenduslepingut. Asjaoludest ei nähtunud, miks võlausaldaja

oleks pidanud loobuma laenulepingu täitmise ainsast tagatisest olukorras, kus laenuleping oli

täitmata – see oleks vastuolus 28.09.2015 dokumendis avaldatud laenuandja tahtega. Kuna

muid vastuväiteid kostja hagile ei esitanud ja kohus luges käenduslepingu ülesütlemise

28.09.2015 dokumendiga toimetuks, siis kuulus hagi rahuldamisele.

Apellatsioonkaebus

11. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

12. Maakohus hindas ebaõigesti 21.09.2015 ja 28.09.2015 dokumente leides, et tegemist oli

samasisuliste dokumentidega, kuna peamine erinevus seisnes nende dokumentide sisus.

21.09.2015 teates on dokumendi koostaja avaldanud soovi laenulepingu ülesütlemiseks.

28.09.2015 dokumendist oli tehtud sõnaselge avaldus ka käenduslepingu ülesütlemiseks.

Sellest tulenevalt hindas maakohus tõendina ekslikult ka 01.03.2016 otsust tsiviilasjas nr 2-15-

16673 leides, et selles toodud järeldused olid sobilikud ka 28.09.2015 dokumendi õigusmõju

hindamiseks.

13. Maakohus hindas ekslikult 01.03.2016 otsust kui tõendit ja pidas selles tehtud järeldusi

kohaldatavaks käesolevas asjas. 01.03.2016 otsuses ei analüüsitud käenduslepingu ülesütlemise

kehtivust, sest 21.09.2015 avaldusega Nasdroor käenduslepingut üles ei öelnud. 01.03.2016

otsuses tehtud järeldused 21.09.2015 ülesütlemisavalduse kohta ei ole ka analoogia korras

kohaldatavad 28.09.2015 avaldusele. Laenuleping ning käendusleping olid kaks erinevat

dokumenti. Käenduslepingut oli võimalik lõpetada ka olukorras, kus laenuleping jäi kehtima.

Maakohus tugines otsuses suuresti 01.03.2016 otsuses toodud analüüsile ja järeldustele, mis

aga käenduslepingu ülesütlemise kehtivuse hindamisel ei saanud omada tähtsust.

14. Maakohus leidis ebaõigesti, et käenduslepingu ülesütlemiseks puudus õiguslik ja faktiline

alus. VÕS § 186 p 6 järgi on lepingu ülesütlemine kujundusõigus. Lepingu ülesütlemine kui

kujundusõiguse kasutamine sai toimuda olukorras, kus ei saabunud faktilisi asjaolusid

võlasuhte lõppenuks lugemiseks seaduses või lepingus toodud alustel. Kostja ei väitnud, et

käenduslepingust tulenev käenduskohustus oli seadusest või käenduslepingust tulenevalt

lõppenud. Seetõttu ei pidanudki kostja tõendama, kas saabus asjaolu, mis võimaldaks lugeda

käenduse lõppenuks.

15. Antud juhul kohaldus käenduslepingule kestvuslepingu regulatsioon, sest selle järgi

vastutas kostja mitte ainult laenulepingu vaid kõigi tulevikus tehtavate muudatuste, täienduste

ja lisade nõuetekohase täitmise eest ning laenulepingu kohaselt toimus laenu tagastamine

osakohustusena maksegraafiku alusel, st põhikohustuse leping oli kestvusleping. Käenduse

aktsessoorsus põhikohustusega ei tähenda, et käenduslepingut ei olnud võimalik laenulepingust

eraldiseisvalt üles öelda. Lepingute korralise ülesütlemise üldisest regulatsioonist ei tulenenud

käenduslepingu ülesütlemiseks võlausaldaja poolt spetsiifilisi materiaalseid eelduseid –

ülesütlemise realiseerumiseks tuli võlausaldajal sellest käendajat nõuetekohaselt teavitada.

Isegi kui käenduslepingu näol pole tegemist kestvuslepinguga, siis sa võlausaldaja sellest

ühepoolselt taganeda.

16. Maakohus rikkus menetlus- ja materiaalõigust, kuna asus tuvastama Nasdoori tahte

puudumist käenduslepingu ülesütlemiseks. Hageja ei tuginenud sellele asjaolule.

Vastustaja seisukoht

17. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

18. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb vaidlustatud osas

jätta muutmata, kuid otsuse põhjendusi tuleb täiendada (TsMS § 657 lg 1 p 21 ).

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Maakohus ei rikkunud otsuse tegemisel menetlusõiguse

norme ja kohaldas õigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu

põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

19. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

20. Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitlusega käenduslepingu lõppemise kohta. Võlasuhte

lõppemise alused on reguleeritud VÕS §-s 186, mille p-de 5 ja 6 kohaselt võib võlasuhe lõppeda

lepingust taganemisega või ülesütlemisega. Maakohus leidis õigesti, et VÕS § 195 lg 2 kohaselt

saab lepingut üles öelda vastavalt seadusele või lepingule. Maakohus leidis, et käenduslepingus

endas puudusid selle ülesütlemist reguleerivad sätted. Selles osas kostja maakohtu otsust ei

vaidlustanud. Seega sai ülesütlemise alus tuleneda vaid seadusest. Käenduslepingu

ülesütlemine ei ole VÕS § 195 lg 3 (korraline ülesütlemine) või § 196 lg 1 (erakorraline

ülesütlemine) alusel võimalik, v.a kui sellega käendatakse määratlemata tulevasi kohustusi (vt

Riigikohtu 29.05.2012 otsust tsiviilasja nr 3-2-1-64-12, p 39 ja selles viidatud kohtupraktika).

VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Reeglina sõlmitakse

käendusleping konkreetse kohustuse käendamiseks, mistõttu ei ole käenduslepingu puhul

tegemist kestvuslepinguga VÕS § 195 lg 3 tähenduses, kuivõrd sellel puudub püsiva kohustuse

või korduvate kohustuste täitmisele suunatus ja sellest tulenevate kohustuste täitmisel ei esine

mingit korduvust ja perioodilistust. Kestvuslepinguga on tegemist üksnes juhul, kui sellega

käendatakse määratlemata tulevasi kohustusi. Tulevaste kohustuste tagamise puhul ei ole

käendusleping kestvusleping VÕS tähenduses siis, kui käendavad kohustused tulenevad

konkreetsest lepingust või lepingutest, mis on käenduslepingus individuaalselt määratletud. Kui

käenduslepinguga ei tagata mitte konkreetseid kohustusi, vaid teatava ajavahemiku jooksul

tekkivaid teatud liiki kohustusi, on käenduslepingu näol tegemist kestvuslepinguga, mille

suhtes ei kohaldata VÕS § 153 lg 1 p-s sätestatut. Sellise käenduslepingu lõpetamine toimub

käenduslepingu ülesütlemisega. (Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne (2016), lk 744

p 3.1.2. a) ja lk 790 p 3.1.). Eeltoodust tulenevalt ei piisa käenduslepingu kvalifitseerimiseks

kestvuslepinguks pelgalt seetõttu, et laenu tagastamine toimus maksegraafiku alusel ja käendus

kehtib tulevikku suunatuna nagu kostja seda kaebuses esile tõi. Käenduslepingu p 1.1. kohaselt

oli käendus selgelt piiritletud laenulepingust tulenevate kohustustega (lk 40 pöördel). Seega

puudub käesoleval juhul alus lugeda käenduslepingut kestvuslepinguks. Maakohus jõudis

õigele järeldusele, et 28.09.2015 käenduslepingu ülesütlemist Nasdoori poolt ei toimunud (lk

60).

21. Maakohus ei samastanud vaidlustatud otsuses 21.09.2015 ja 28.09.2015 dokumente (vt

otsuse põhjenduste p 28.), vaid analüüsis neid eraldi. Kostja kaebuses sellekohased toodud

väited ei leia kinnitamist. Samas nõustub ringkonnakohus kostjaga, et tsiviilasjas nr 2-15-16673

hindas maakohus 01.03.2016 otsuses ainult laenulepingu lõppemist ülesütlemisega, mitte

käenduslepingu ülesütlemist. Selles osas tuleb maakohtu põhjendusi käesolevas asjas muuta.

Maakohus leidis 01.03.2016 otsuses, et kuna Nasdooril puudus laenulepingust tulenev nõue

Servituri kui põhivõlgniku vastu, siis jäi hagi põhivõlgniku kui ka käendaja XX vastu

rahuldamata. Käendaja vastu jäi hagi rahuldamata, kuna põhivõlgnik ei rikkunud kohustust,

mida XX käendas. Maakohus tuvastas, et laenulepingut üles ei öeldud (lk 75 pöördel). Samas

ei anna kostja sellekohane väide käesoleval juhul alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja

maakohtu otsuse muutmiseks. Käenduslepingut ei saanud võlausaldaja VÕS regulatsiooni

kohaselt üles öelda, siis ei saanud ka 21.09.2015 avaldusega (lk 125) käendusleping lõppeda

nagu selle dokumendi sisust tulenes ülesütlemisega.

22. VÕS § 153 lg 1 p-d 1-3 näevad ette, et käendus lõpeb käendusega tagatud kohustuse

lõppemisega, kohustuse ülevõtmisega, kui käendaja ei andnud nõusolekut vastutada uue

võlgniku eest või tähtajalise käenduse korral tähtaja möödumisega. Maakohus asus õigesti

seisukohale, et kostja pole toonud esile asjaolusid, millest nähtuks käenduse lõppemine

eeltoodud paragrahvi alusel.

23. Kostja väitel sai lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt lepingust igal juhul taganeda.

Tegemist on uue asjaoluga, mida kostja maakohtus ei esitatud ega tuginenud sellele. Selles osas

jäävad kostja väited kaebuse lahendamisel vastavalt TsMS § 652 lg-le 4 tähelepanuta.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida täiendavalt, et lepingu taganemine eeldas mh

käendaja kohustuse olulist rikkumist VÕS § 116 lg 1 kohaselt, millele kostja polnud käesolevas

menetluses tuginenud.

Menetluskulud

24. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, siis puudub alus

maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel

jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

25. Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei määra ka

ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 174 lg-le 4. Menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing