2-20-3260/29 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Kaire Pullerits

Kohtuotsuse tegemise aeg ja

koht

25.09.2020.a. Jõhvi kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-3260

Tsiviilasi

A, B ja C hagi K. J. vastu elatise nõudes

Tsiviilasja hind

Hageja 1 nõudes 1839,60 eurot

Hageja 2 nõudes 1839,60 eurot

Hageja 3 nõudes 1839,60 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja 1: A (ik: xxxxxxxxxxx);

Hageja 2: B (ik: xxxxxxxxxxx)

Hageja 3: C (ik: xxxxxxxxxxx)

Hagejate seaduslik esindaja: M. M. (ik: xxxxxxxxxxx,

elukoht xxx xx-xx, xxx linn, Lääne-Virumaa)

Hagejate

lepinguline

esindaja:

vandeadvokaat

Epp

Landberg (e-post epp.landberg@namm.ee)

Kostja: K. J. (ik: xxxxxxxxxxx, elukoht xxx xx-xx, xxx linn,

Lääne-Virumaa, e-post: xxx)

Kostja lepinguline esindaja: Merle Albrant (e-post: xxx)

Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista K. J.lt A kasuks välja tagasiulatuv elatis ühekordse maksena summas 411,95

eurot perioodi 07.07.2019 kuni 27.02.2020 eest ning elatis 107 eurot kuus alates

28.02.2020 kuni A täisealiseks saamiseni xx.xx.2024.

3. Mõista K. J.lt B kasuks välja tagasiulatuv elatis ühekordse maksena summas 192

eurot perioodi 04.10.2019 kuni 27.02.2020 eest ning elatis 80 eurot kuus alates

28.02.2020 kuni B täisealiseks saamiseni xx.xx.2028.

4. Mõista K. J.lt C kasuks välja tagasiulatuv elatis ühekordse maksena summas 385

eurot perioodi 07.07.2019 kuni 27.02.2020 eest ning elatis 100 eurot kuus alates

28.02.2020 kuni C täisealiseks saamiseni xx.xx.2030.

5. K. J.l tuleb temalt väljamõistetud elatis maksta iga kuu 1. kuupäevaks M. M.

pangakontole nr XXXXXX (AS Swedbank).

6. Kohtuotsus asendab Viru Maakohtu 02.03.2020. a määrusega tsiviilasjas nr 2-20-

3260 kohaldatud hagi tagamise abinõud.

7. Selgitada, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada juba tasutud elatisega, so

hagejatel ei ole õigus nõuda elatist käesoleva kohtuotsuse sundtäitmisel Viru

Maakohtu 02.03.2020 hagi tagamise määruse alusel tsiviilasjas nr 2-20-3260

elatisabi taotlejale riigi poolt väljamakstud elatisabi ulatuses.

8. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.

Menetlusabi taotlemise kord

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

HAGIAVALDUSE ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA SEISUKOHAD

1. A (hageja 1), B (hageja 2) ja C (hageja 3) esitasid 28.02.2020 Viru Maakohtule hagi K. J.

(kostja) vastu elatise nõudes koos esialgse õiguskaitse taotlusega.

Hagiavalduse kohaselt on kostjal ja M. M.l 3 ühist last: A, B ja C. Hagejad elasid koos kostjaga

kuni 07.07.2019, millal nende koju kutsuti politsei seoses vägivallajuhtumiga ning laste ema

viidi politseisse, kuhu ta jäeti kuni järgmise päevani. Laste isa tõi lapsed enda juurde, kus nad

elavad ka käesoleval ajal. Ajavahemikul august kuni 04.10.2019 viibis B koos emaga. Alates

04.10.2019 vastavalt Viru Maakohtu 01.10.2019 esialgse õiguskaitse kohtmäärusele tsiviilasjas

xxx on B viibimiskoht isa viibimiskoht ning ta on, nagu ka tema õed, olnud isa täielikul

ülalpidamisel.

Hagejad on nõus elatisega, mille suuruseks on 70% elatise miinimumist. Elatise nõude

vähendamisel alla PKS 101 lg 1 sätestatud määra on hagejad aluseks võtnud, et neid ülalpidav

vanem saab riiklikke peretoetusi ning kostjal on veel üks ülalpeetav laps.

Hagejate lepinguline esindaja on ka korduvalt pöördunud kostja lepingulise esindaja Merle

Albranti, kes esindab kostjat hooldusõiguse vaidluses tsiviilasjas xxx, poole ettepanekuga, et

kostja hakkaks tasuma elatist, kuid käesoleva ajani ei ole kostja seda teinud.

Hagejad taotlevad hagis välja mõista K. J.lt alates 25.02.2020 elatis iga lapse ülalpidamiseks

summas 175,20 eurot kuus, kuid mitte vähem, kui 70% PKS 101 lg 1 sätestatud määrast ning

tagasiulatuv elatis A ja C ülalpidamiskohustuse täitmiseks perioodi 07.07.2019-25.02.2020 eest

kummalegi lapsele 1339,50 eurot, B ülalpidamiskohustuse täitmiseks perioodi 04.10.2019 kuni

25.02.2020 eest summas 859,00 eurot.

2. 19.05.2020.a vastuse kohaselt pöördus hagejate esindaja juba 21.01.2020 ettepanekuga

kostja esindaja poole, et kostja hakkaks maksma elatist. Kuna kostja esindaja vastas oma kliendi

nimel keeldumisega, siis kinnitab see, et kostja oli selleks Merle Albrantile ikkagi vastavad

volitused andnud. Asjakohatu on väide, et kui laste isa maksis elatist vähem, siis ei saa ta nõuda

nüüd suuremat elatist. Kohus vähendas isa poolt makstavat elatist seoses tema tervisliku

seisundiga ning see ei oma ka käesoleva tsiviilasja lahendamisel tähendust. Tagasiulatuva

elatise nõude osas hagejad selgitavad, et laste emale on Viru Maakohtu 24.10.2019

kohtumäärusega tsiviilasjas nr xxx rakendatud lähenemiskeeld. Seega on välistatud see, et lapse

ema saaks hakata lastele ostma asju riideid jne, kuna lapsed ei soovi oma emaga kohtuda. Kostja

ei ole kuni käesoleva ajani hakanud vabatahtlikult osalema laste ülalpidamises. Hagejad on

kohtuväliselt pakkunud kostjale erinevaid ja kostjale soodsamaid kokkuleppeid nii elatisraha

suuruses osas kui ka tagasiulatuva elatise osas, kuid kostja ei ole sellega nõustunud. Kostja ei

ole üritanud ülalpidamiskohustust täita, vaid oma tegevusega igati suurendab laste kulusid,

võttes puudega lapselt prillid eest ning lapse pidi ostma lapsele uued prillid, isa palve peale, et

ta annaks temale üle laste isikut tõendavad dokumendid, vastab ema, et võib PPA-st uued

taotleda jne. Kuna ema suhtes on alustatud kriminaalmenetlust laste kehalise väärkohtlemise

eest, laste ema suhtes on kohaldatud lastele lähenemiskeeldu, samuti on lapsed ise kinnitanud,

et ei soovi ema juurde minna, on väheusutav, et lapsed asuksid ema juurde elama. Kostja on

väitnud, et tema majanduslik olukord ei võimalda tasuda elatist, samas aga on saatnud

(suhtlemiskeelu ajal) tütrele sms, millest nähtub, et ostab endale Ameerika akita kutsika, kelle

hind on ca 1500 eurot. Menetluskulude osas jäävad hagejad selle juurde, et need tuleb jätta

kostja kanda.

Hagejad esitasid täpsustatud nõude, milles taotlevad K. J.lt välja mõista alates 29.02.2020 elatis

iga lapse ülalpidamiseks 204,40 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 70% PKS § 101 lg-s 1

sätestatud määrast ning tagasiulatuv elatis A ja C ülalpidamiskohustuse täitmiseks perioodi

07.07.2019 kuni 28.02.2020 eest summas 1511,30 eurot ja B ülalpidamiskohustuse täitmiseks

perioodi 04.10.2019 kuni 28.02.2020 eest summas 963,20 eurot.

3. 10.06.2020.a seisukohas jäävad hagejad varem esitatud seisukohtade juurde. Laste

igakuulised kulud on suurusjärgus 1762 eurot, mis on kaetud osaliselt peretoetustega summas

520 eurot. B eest makstav puudega lapsetoetus on ettenähtud sihtotstarbeliselt tema huvides,

kuna B on tuvastatud vastavalt Sotsiaalkindlustusameti 04.09.2020 otsusele xxx puue ning ta

vajab rehabilitatsiooniteenuseid. Laste kulude suurust mõjutab see, et lapsed asusid isa juurde

elama ilma n.ö üleöö ning lastele tuli ja tuleb ka praegu osta vajalikke asju. Hagejate igakuisteks

vajadusteks on seisukohale lisatud tabeli kohaselt: 1) toiduraha 10 eurot päevas, s.o 900 kuus;

2) hügieenitarbed 30 eurot; 3) koduapteek, arstivisiidid, vaktsiinid 30 eurot; 4) olmekeemia,

wc-paber 9 eurot; 5) riided ja jalatsid 150 eurot; 6) voodipesu, käterätikud, kardinad jms

kodutekstiil 9 eurot; 7) raamatud, mänguasjad, ajakirjad, kino ja teater 45 eurot; 8) lastetoa

mööbel ja remont, suuremad ostud (jalgrattad, suusavarustus) 45 eurot; 9) laste sünnipäevade

korraldamine 30 eurot kuus; 10) õppevahendid koolis 60eurot; 11) huvialaringid, hobid, trenn

30 eurot; 12) kulutused elamuasemele: küte, vesi, kanalisatsioon, elekter 100 eurot; 13)

sidekulud 79 eurot; 14) sõidukulud (bensiin, autoremont) 90 eurot kuus; 15) laste taskuraha 50

eurot; 16) laste juuksur 60 eurot, 17) kooliüritused (teater, õppekäigud, ekskursioonid).

Hagejate kulutuste sisu ja suurus lapse kohta on seisukohas täpsemalt lahti kirjutatud. Hagejate

isa igakuuline sissetuleku moodustab: ca 1000-1200 eurot töötasu, peretoetused 520 eurot ja

töövõimehüvitis 243,67 eurot. Eesti Töötukassa 07.11.2017 otsusega xxxxxx tuvastati hagejate

isal 5 aastaks osaline töötamine koos mõõduka tegutsemispiiranguga liikumise valdkonnas, mis

on põhjustatud xxxxxst. Töötukaasa poolt maksatavast hüvitisest tasub M. M. oma ravikulusid.

Tervise tõttu ei ole tal võimalik leida tasuvamat tööd. Lisaks makstakse M. M.le elatiseabi,

kuna laste ema ei ole hakanud lapsi vabatahtlikult toetama. M. M. ülalpidamisel on ka

xx.xx.2018 sündinud tütar X. M. Menetluskulude osas jäävad hagejad varem avaldatud

seisukoha juurde, leides, et kui kohus mõistab elatise väiksemas summas, siis tuleb kaaluda

TsMS § 163 lg 2 kohaldamist. Kostja poolt pakutavat 50 eurot lapse kohta ei saa lugeda

piisavaks, kuna laste vajadused on oluliselt suuremad.

4. 17.06.2020 seisukohas hagejad leiavad, et ainuüksi kostja väide, et tema ülalpidamisel on

teine alaealine laps, ei anna alust elatise suuruse vähendamiseks. Hagejad on tõendanud, et

kostja oma lapsele elatist ei maksa. Kostja esitatud vastuväidetele kulutuste suuruse osas hageja

osutab, et hagejatel ei ole kohustus tõendada tehtud kulutusi, vaid põhjendada neid. Hagejad

esitavad täiendavad selgitused hagejate väljatoodud kulutuste kohta. Selgituste kohaselt on

kommunaalkulud aasta jooksul kõikuvad, arvestuses on lähtutud sellest, et kulud on ca 250-300

eurot kuus 250/8x3=93,75 eurot, 300/8x3= 112,50 eurot kuus. Juuksurile tehtavate kulutuste

osas ei saa aluseks võtta pangakonto väljavõtet, mis on esitatud tõendina majandusliku olukorra

kohta, laste juuksuri eest on tasutud nii sularahas, kui ka M. M. elukaaslase A. S. poolt, kes on

lastega olnud juuksuris kaasas. Kostja on vaidlustanud kulutused hügeenitarvetele, esitamata

omalt poolt ühtegi tõendit, mis kulutuste suuruse ümber lükkaks. A on juba xx-aastane ning on

ilmselge, et tema kulutused hügieenitarvetele on suuremad. Selguse mõttes võiks jagada

kulutused – A 15 eurot kuus, teised hagejad 7,50 eurot kuus. Olmekeemia 3 eurot kuus lapse

kohta on põhjendatud kulutus laste riiete, voodiriiete pesemiseks, ka nõudepesuks ja ruumide

korrashoiuks, WC-paber jne. Tervisekulude osas juba vitamiinidele kulub 6-7 eurot kuus.

Toiduraha 10 eurot päevas lapse kohta ei ole suur, arvestades seda, et tegemist on kasvavate

lastega, kelle organism vajab täisväärtuslikke ja tervislikke toiduaineid. Taskuraha osas hagejad

selgitavad, et Bl xxx koolis on iga nädal koolis kohvikupäev, kus peab igal lapsel olema oma

taskuraha (see on eesmärgil last õpetada rahaga toime tulla), C kasutab taskuraha näiteks kooli

kohvikus. Kostja analüüs hagejate seadusliku esindaja pangakonto väljavõtte põhjal M. M.

poolt endale tehtud kulutuste osas on asjakohatud. Laste meelelahutuse osas juba kinopiletid

on ca 4-5 eurot, lastele mõeldud ajakirjad maksavad samapalju jne. Tegemist on lapsi

arendavate asjadega, seega on need kulutused vajalikud ja laste huvides. Hageja hinnangul ei

vasta kostja viidatud RAKE uurimuses toodu reaalsetele kulutustele. Uuringu lisast 3 nähtub,

et keskmine toidukulu lapse kohta on 67 eurot kuus ehk siis 2,20 eurot päevas. Hagejad seavad

sellise arvestuse kahtluse alla, et lastele on võimalik tervislikku toitlustamist tagada 2,20 euro

eest päevas. Samas näeb tabel majapidamisvahendite kuluks 38 eurot, samas on kostja pidanud

hageja poolt pakutavat 3 eurot ebatõenäoliseks. Kulutusi hotellidele, restoranidele ja

kohvikutele, mis on uuringute järgi keskmise kuluna 35 eurot ei ole hagejad üldse arvestanud

ning need kulutused on hõlmatud toidukulu hulka. Õppevahendite suurusjärk on peaaegu sama

(hagejatel 15 kuus, uuringute järgi 16 kuus). Hagejatele jääb arusaamatuks eluaseme kulu

suurus uuringu järgi 16 eurot ja see ei ole ka loogiline, et eluaseme kulu suurus ei olene

perekonnaliimete arvust. Samas kulutused tervisele on umbes samas suurusjärgus. Seega ei saa

lähtuda viidatud uuringust lastele tehtavate kulutuste arvestamisel, vaid hagejate poolt esitatud

arvestustest, mille aluseks on võetud reaalsete kulutuste suurus lapse kohta.

5. 28.08.2020 hagejate lõplikes seisukohtades jäävad hagejad varem esitatu juurde. Kostja ei

ole tõendanud seda, et hagejate ülalpidamisvajadus oleks väiksem. Hagejad osutavad

Riigikohtu seisukohale seoses vanema ülalpidamiskohustusega ja osutavad, et ainuüksi

Töötukassa koduleheküljel on Lääne-Virumaaga seotud 158 tööpakkumist ja 460 töökohta ning

üle 106 tööpakkumise on CV-Onlines. Hagejad jäävad 19.05.2020 menetlusdokumendis

esitatud nõude juurde ja paluvad see kohtul rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad jätta

kostja kanda, kuna kohtusse pöördumine oli põhjustatud kostja käitumisest, kes ei ole siiani

asunud lapsi ülal pidama.

KOSTJA VASTUVÄITED

6. 22.04.2020 seisukohas kostja ei tunnista hagi hagis esitatud ulatuses. Hagejad on toonud

välja mingi protsendi PKS § 101 sätestatud elatise miinimummäärast, kuid ei põhjenda, kuidas

on jõudnud järeldusele, et just selles ulatuses on võimalik elatise nõuet vähendada. Hagejad

pöördusid vaid ühel korral Merle Albranti poole sellel teemal ning rohkem elatise teemal pole

üldse mitte mingit suhtlust olnud kostja esindajaga. Kostja osutab RAKE veebruaris 2020

lõpparuandest nähtuvatele lapse ülalpidamiskuludele (aruande 47. lk). Arvestades aruandes

leitut ning riigi poolt tasutavaid laste- ja peretoetusi (3. lapselisel perel 520 eurot kuus, so 173

eurot lapse kohta), peaks olema 7-12. aastase lapse ülalpidamiskulu (364-173):2=95,5 eurot

vanema kohta ja 13-17. aastase lapse ülalpidamiskulu (416-173):2=121,5 eurot vanema kohta.

Nimetatud arvutus näitab, et hagejalt ka vähendatud korras väljamõistetud elatis ei vasta laste

tegelikele vajadustele, vaid on kuni poole võrra suurem, kui laste põhjendatud kulutused.

Hagejate seaduslik esindaja on asunud seisukohale, et vanemate ülalpidamiskohustused pole

võrdsed, nõudes emalt suuremat elatist kui ise isana maksis lastele mitu aastat. Tsiviilasjas nr

xxx mõisteti M. M.lt laste C, B ja A ülalpidamiseks 100 eurot kuus lapse kohta. M. M. pole

põhjendanud, miks nüüd, kui lapsed elavad tema juures, peaks lahus elav lapsevanem tasuma

lapsele 175,2 eurot kuus ehk peaaegu kaks korda rohkem. Kostja ülalpidamisel on veel S, S.,

kellele peab samuti elatist tasuma igakuiselt. Kostja töötab xxx AS-s ning tema sissetulek on

592 eurot kuus. Kuna kostja oli tööturult pikalt eemal laste kasvatamise tõttu, ei ole kostjal ka

koheselt võimalik suurema palgaga töökohta leida. Arvestades ka Eestis kehtivat eriolukorda,

on isegi tänuväärne see, et kostjal on töökoht ja sissetulek. Kuna kostja teenib miinimumpalka,

ei ole mõeldav, et kostja maksab 100% oma sissetulekust ära elatiseks. Hagejad pole mitte

kordagi tõendanud, et nad oleksid elatist küsinud 2019.a aastal või 2020.a jaanuaris. Kostja

on pakkunud võimalust lastele asju osta, kuid sellest hagejad keeldusid. Põhjendamata on

tagasiulatuv nõue, kui eelnevalt on elatisest keeldutud. Tagasiulatuva elatise väljanõudmine

kostjalt viiks kostja kohe majanduslikult raskesse olukorda, mille tõttu ei saaks kostja ka

jooksvalt elatist tasuda. Laste tulevane elukoht pole veel 100% kindel, kuna tsiviilasjas nr xxx

on alles menetlus pooleli laste viibimiskoha määramises asjas. Kostja hinnangul on ennatlik

teha lahend elatise asjas, kui pole kindel, millega lapse viibimiskoha menetlus lõpeb. Kostja

on seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kui kohus jätab menetluskulud

kostja kanda, raskendab see veelgi kostja majanduslikku toimetulekut ning võime lapsi toetada.

Kui hagejate seaduslikul esindajal on võimalik vandeadvokaat palgata, siis osutab see selgesti

majanduslikule võimekusele, kuna M. M. riigi õigusabi ei taotlenud. Arvestades ka asjaolu, et

M. M. ise otse kostjalt elatist ei küsinud, vaid pöördus kohtusse, ei ole mõistlik jätta

menetluskulud kostja kanda.

7. 10.06.2020 vastuse kohaselt kostja tegi ettepaneku asja lahendamiseks kompromissiga,

teatades, et on võimeline maksma maksimaalselt 50 eurot kuus lapse kohta elatist. Hagejate

seaduslik esindaja ei nõustunud vähemaga kui 150 eurot kuus. Kostja töötab ning tema igakuine

sissetulek on vahemikus 300 kuni 700 eurot sõltuvalt töömahust. Seoses COVID-19 seotud

eriolukorraga vähenes ka kostja töötasu märgatavalt ning pole teada, kas ka kostjat ootab ees

koondamine, kuna eriolukord mõjutas ka kostja tööandjat xxx. Kostja rendib alates sügisest

2019.a 2-toalist korterit xxx, mille eest peab tasuma igakuiselt üüri 250 eurot, millele

lisanduvad kommunaalkulud keskmiselt 100 eurot kuus.

Kostja leiab, et hagejate seadusliku esindaja kinnitus kolme lapse ülalpidamiseks kuluva

summa 1762 eurot kuus on vastuolus tema poolt esitatud pangakonto väljavõttel kirjeldatuga

kulutuste osas. Laste sidekulud on üle paisutatud ning kostja hinnangul on laste kulutuste alla

on lisatud enda ja oma naise ning tema laste kulud. Sama on ka eluasemekuludega. Samuti

peaks M. M. kirjutama lahti iga lapse kulud eraldi, sest laste kulud varieeruvad vanuse lõikes.

Mõeldamatu on, et laste juuksurile kulub 60 eurot kuus ning need summad ei nähtu ka

pangakonto väljavõtetest. Kuna juuksuris on käidud ka hommikusel ajal, kui lapsed on koolis,

on see arvatavasti laste isa enda kulu. Ebatõenäolised on kulutused laste hügieenitarvetele

summas 30 eurot kuus, millised summad ei kajastu ka isa konto väljavõttes. Kostja leiab, et on

ebatõenäolised ja M. M. pangakontoväljavõttest ei nähtu märgitud suuruses kulutused

olmekeemiale, koduapteegile ja arsti visiitidele, voodipesule ja käterätikutele ning raamatutele,

mänguasjadele, ajakirjadele, kinole, teatrile. Mitme kuu jooksul on laste isa kulutanud apteegis

vaid 11,56 eurot 23.10.2019 ja 14.03.20 summas 9,75 eurot. Raamatuid saab raamatukogust

laenutada ning mänguasjadele ei pea enam raha kulutama nii suurte koolilaste puhul. Samas ei

kajastu ka isa konto väljavõttes seda, et ta oleks lastega kinos või teatris käinud iga kuu.

02.01.20 ja 03.01.20 on käidud kinos hilisõhtusel seansil, mis ilmselgelt pole laste

kinokülastus. Ainuke kulu teatrile 6 kuu jooksul on 02.01.20 ja 03.01.20 tehtud kanne Eesti

Draamateatrile summades 9 ja 16 eurot. Mitte kordagi ei kajastu isa pangakonto väljavõttel

see, et ta on mingeid mänguasju ostnud. Ebatõenäolised on ka laste isa poolt märgitud kulutused

transpordile, kuna kaks last õpivad koolis samas linnas ning saavad jala kooli ja koju ehk neile

ei ole üldse transpordi kulusid. Üks laps õpib eraldi koolis, kuid saab kooli eraldi transpordiga,

mis on samuti tasuta. Samuti ei nähtu M. M. pangakontost, et ta üldse ostaks autole kütust.

Ebatõenäolised on ka laste isa poolt märgitud kulutused laste riietele ja jalatsitele. Laste isa

pangakonto väljavõttest ei nähtu, et ta üldse mingeid riideid või jalanõusid oleks ostnud rohkem

kui märtsis 2020. Välja mõeldud on ka kulutused laste huvialaringidele, õppevahenditele ja

kooliüritustele. Isegi kallites Tallinna erakoolides ei kulu laste õppevahenditele ja

kooliüritustele selliseid summasid nagu laste isa on välja mõelnud. M. M. selgitustest ei nähtu,

kus huviringides lapsed käivad ja mis need kallid õppevahendid on. Sellised summad ja ostud

ei kajastu ka isa konto väljavõttes. Bl pole eraldi huvialaringe ning tema tegevused on kõik

koolis ning need on tasuta, C käis xxx mängimas ning seal võib olla igakuine kuumakse 10

eurot, A ei käi emale teadaolevalt mitte kuskil huvialaringides enam. Ebatõenäolised on ka laste

isa poolt märgitud kulutused lastetoa mööblile ja suurematele ostudele, selliseid kulutusi M. M.

pangakonto väljavõttest ei nähtu. Laste emale on teada, et laste isa sai kingituseks lastetoa

mööbli K. J. eksmehelt, kes töötas xxx, kus toodetakse lastetoa mööblit. Ebatõenäolised on ka

märgitud kulutused toidule - kooliajal saavad lapsed koolis tasuta süüa ning ka eriolukorra ajal

anti kooli poolt lastele tasuta lõunaid. M. M. pangakonto väljavõttest nähtub, et aprillis 2020

kulutas ta toidupoes ja söögikohtades kokku 387,18 eurot terve pere kohta ehk 7 inimese kohta,

mitte aga iga lapse kohta 300 eurot nagu väidab. Välja mõeldud on ka kulutused lastele

taskuraha andmisega, kuna keskmine laps on xxx puudega, kes ei oska üldse rahadega veel

majandada, kõige noorem laps lõpetas alles 1. klassi ning nii väikesele lapsele sellises summas

taskuraha andmine on küll ebakompetentse vanemluse näitaja. M. M. enda sissetulek on tema

poolt esitatud pangakonto väljavõtte alusel keskmiselt 1000 eurot kuus, millele lisandub riiklik

peretoetus 520 eurot. Samas on M. M. pere 8 liikmeline (lisaks veel uus naine A. S. ja 3 last)

seega on võimalik iga inimese jaoks 198,30 eurot võimalik kulutada. Seega kui kostja reaalsed

kulutused ei võimalda nii suures mahus lastele kulutada nagu ta oma kulutuste tabelis näidanud,

on M. M. esitanud kohtule valeväiteid. Lähtudes M. M. poolt toodud kulutustest ja pangakonto

väljavõtest saabki väita, et ta ei kuluta ühe lapse peale rohkem kui 100 eurot kuus. K. J. on

seisukohal, et elatise suuruse arvestamisel tuleb arvesse võtta ka mastaabiefekti, kus ühes peres

kasvava 6 lapse puhul on võimalik vanemate laste asju anda noorematele ja palju kulusid kokku

hoida. Kostja viitab RAKE 2020 uuringus toodule (lk 6, 12). Kostja palub asja lahendamisel

arvestada asjaolu, et kostjal on veel üks alaealine laps tema ülalpidamisel, kostja teenib

miinimumsissetulekut ja mõnel kuul isegi vähem, kostja enda esmased ja miinimumvajadused

peavad saama ka täidetud, M. M. saab riigilt igakuist peretoetust summas 520 eurot kolme lapse

eest, RAKE 2020 uuringus toodud järeldusi ülalpidamiskulude arvutamise kohta ning asjaolu,

et M. M. poolt esitatud pangakonto väljavõte ei kajasta üldse neid lasta kulutusi, mida ta oma

seisukohas välja toob.

8. 25.06.2020 vastuses kostja selgitab, et on toonud mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks

alla seadusega sätestatud miinimumi välja mitu asjaolu tulenevalt PKS § 102. Kostja on

kohustatud tasuma S. S.le 150 eurot kuus vastavalt maksekäsu kohtumäärusele 06.03.2020

tsiviilasjas nr xxx. Kui kostja peab tasuma hagejatele elatist nende nõutud summas kokku kolme

lapse pealt 613,2 eurot kuus ja tagasiulatuva elatise nõue, ei suuda ta maksta elatist enam kõige

nooremale lapsele, sest kostja sissetulekust ei jää enam midagi järgi, ei noorema lapse ega

iseenda ülalpidamiseks. Käesolevas tsiviilasjas esialgse õiguskaitse määruses ja tsiviilasjas nr

xxx määruses toodud kohustuste täitmiseks kulub ära kogu kostja sissetulek nii, et kostjal

puuduvad igasugused vahendid enda ülalpidamiseks. Kostja sai juunis 2020 töötasu summas

394,08 eurot, mais 402,13 eurot, aprillis 247,38 eurot, märtsis 778,76 eurot, veebruaris 304,28

eurot ja jaanuaris 681,95 eurot. Kostja on viibinud haiguslehel ning seetõttu ei ole saanud tööl

viimasel kuul käia nii, et oleks teeninud isegi miinimumpalga kätte. Samas vähenes Covid-19

tõttu töökoormus juba märtsis kuni mai lõpuni ning seetõttu ka töötasu. Statistikaameti teave

kohaselt elab suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui

569 eurot, absoluutses vaesuses elas 2018. a inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli

väiksem kui 215 eurot (https://www.stat.ee/pressiteade-2019-159). K. J.l on juunis 2020

ekvivalentnetosissetulek 394,08-150,- elatis =244,08 ehk tegemist on suhtelise vaesusega.

Sellest summas peab kostja tasuma korteri üüri ning ostma toidu, ravimid jne, mis on igakuiselt

juba suurem kui see summa, mis kostjale kätte jäi. K. J. enda ülalpidamiseks ilma

eluasemekuludeta kulub igakuiselt miinimum 300 eurot. Kostjal endal võimekus enda

eluaseme ostmiseks puudub, kuna kostja on peale lastega pikki aastaid kodus veedetud aega

alles viimane aasta tööturule naasnud. Samas ei saa eeldada, et peale pikki aastaid lastega kodus

olemist on võimalik kohe tööturule naasmisel leida endale töökoht, kus makstakse vähemalt

Eesti keskmist palka. Selleks, et rahuldada hageja nõuet, peaks kostja teenima kindlasti rohkem

kui on keskmine Eesti palk – Statistikaameti andmetel oli märtsis 2020 see 1451 eurot bruto

tasuna (https://www.stat.ee/stat-keskmine-brutokuupalk) ehk töötajale kätte 1191,12 eurot.

Kostja võimetus tasuda lastele elatist miinimummääras on tingitud kahest asjaolust. Esiteks

COVID-19 pandeemia mõju ning sellest tulenev eriolukord ning mõju majandusele, sh kostja

tööandjale. xxx keskmine palk statistika kohaselt on 703,- kuni 1334,- eurot kuus brutotasuna

ning

palgatasemelt

kohal

(https://www.palgad.ee/salaryinfo/transport-

5logistika/laotootaja). Eeldada, et Lääne-Virumaal on võimalik teenida isegi keskmist palka

selles valdkonnas, on ebareaalne. Teiseks on kõrgemapalgaliste töökohtade nappus Lääne-

Virumaal. Kostja on otsinud võimalusi suurema palgalise töö tegemiseks, kuid pole leidnud,

sest kostjal puudub kõrgharidus ning tal on omandatud vaid xxxharidus. Hetkel need

tööpakkumised, mis kostjale sobiksid ja kus ei nõuta erialast haridust, on samuti kõik ikkagi

miinimumtöötasuga. Kostja arvates on oluline arvestada asjaolu, et kostja ning laste isa ei ole

ka tööturul võrdses positsioonis, kuna M. M. pole pidanud tööturult eemal viibima laste

kasvatamise tõttu.

9. 28.08.2020 lõplikes seisukohtades kostja teatab, et kostja majanduslik olukord on

kohtumenetluse raames halvenenud tulenevalt COVID-19 mõjust majandusele, mille tõttu

lapse ema kaotas oma töökoha xxx AS-s. Laste ema on alates 25.07.2020 töötuna arvel ning

hetkel ei ole leidnud ka uut töökohta. Kui kohtumenetluse alguses suutis laste ema pakkuda, et

tasub igale lapsele 50 eurot kuus elatist, siis hetkel ei ole ka sellist võimalust. Kui laste ema

saab töökoha, on ta võimeline tasuma 50 eurot kuus elatist igale lapsele. Kostja ei esita

menetluskulude nimekirja ja ei pea põhjendatuks menetluskulude jätmist ühe menetlusosalise

kanda, kuna laste elatise asjas oleks äärmiselt ebamõistlik jätta menetluskulud ühe või teise

lapsevanema kanda. Mõistlikum on tasuda lapsele elatist, kui teise vanema menetluskulusid,

mida oleks saanud vältida, kui laste isa suhtleks laste emaga isiklikult ning oleks valmis

dialoogi pidama laste teemadel.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

10. Kohus, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga ning uurinud seadusest juhindudes kõiki

tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud

osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt.

11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 230 lg 4 kohaselt

ülalpidamisasjas võib kohus kohustada poolt esitama andmed ja dokumendid oma sissetuleku

ja varalise seisundi kohta, hoiatades teda, et võimalik on teha käesoleva paragrahvi lõikes 5

nimetatud järelepärimine. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid,

otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele.

12. Kohus määras 27.05.2020 määrusega (dtl 74-78) jätkata tsiviilasja menetlemist kirjalikus

menetluses ning selgitas pooltele menetluslikku olukorda ning tõendamiskoormist, s.h

kohustades pooli esitama andmeid ja tõendid oma sissetulekute ja varalise seisundi kohta ning

hagejat esitama laste ülalpidamiskulude ülevaade, suurus ja põhjendus. Kohus selgitas, et

elatise alla miinimummäära vähendamiseks mõjuva põhjuse olemasolu peab välja tooma ja

tõendama kohustatud vanem ehk praegusel juhul kostja. Samuti tegi kohus pooltele ettepaneku

kompromissi sõlmimiseks, kuid pooled asjas kompromissile ei jõudnud.

13. Tulenevalt perekonnaseaduse (PKS) § 96 1. lauses ja § 97 p-is 1 sätestatust on vanem

kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks

vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal. Kui vanem elab lapsega koos,

rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale

lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust

üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes. Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta

ei anna ülalpidamist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt RKTKo 3-2-1-

35-17, p 19). PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja

kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest

enne elatishagi kohtule esitamist.

14. PKS § § 99 lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama

õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Seejuures tuleb mitme lapse

elatisenõuet ühiselt lahendades laste vajadusi hinnata eraldi. Elatise suuruse määramisel tuleb

arvestada ka vanemate varalist seisundit, tuvastades võimalikult täpselt vanemate varalised

võimalused (sissetuleku), millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning

sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele

ülalpidamist anda (RKTKo 3-2-118-12, p 16). Olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud

vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel

võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga (RKTKo

3-2-1-17-16, p 14). Kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb lapse vajaduste ja varalise

kindlustatuse üle otsustamisel arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid

osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal

pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust ja panust lapse ülalpidamisse (RKTKo 3-2-

1-17-16, p 12). PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust

osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema

sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku

vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS

§ 116 lg 1).

15. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 kohaselt olla väiksem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast. Töötasu alamäär on alates 1. jaanuarist

2019 540 eurot kuus, millest pool moodustab 270 eurot ning alates 1. jaanuarist 2020 584 eurot

kuus, millest pool moodustab 292 eurot. Erandina saab kohus PKS § 102 lg 2 3. lause järgi

vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära mõjuva põhjuse esinemisel.

16. Mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks alla seaduses ettenähtud alammäära võib PKS

§ 102 lg 2 4. lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine

laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks

varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on täiendavalt selgitanud, et

mõjuvaks põhjuseks saab olla lisaks seaduses otse nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida

arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt

mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega

suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema varaline seisund, kuid

seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve

(RKTKo 3-2-1-35-17, p 28, 2-16-118651, p 12).

17. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust järgmistes asjaoludes:

1) hagejad A, B ja C on hagejate seadusliku esindaja M. M. ja kostja K. J. ühised lapsed;

2) hagejad elasid alates 07.07.2019 M. M. juures, s.h B oli perioodil augusti algusest kuni

04.10.2019 ema juures;

3) hagejate vanematel on lisaks hagejatele veel lapsi - M. M.l xx.xx.2018 sündinud X. M.

(dtl 108) ja K. J.l xx.xx.2017 sündinud S. S. (dtl 42);

4) K. J. ei ole alates hagejate M. M. juurde elama asumisest hagejatele elatist maksnud;

5) M. M.le laekub igakuiselt hagejate eest peretoetusi kogusummas 520 eurot (dtl 91-105).

18. Elatise väljamõistmiseks PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimummääras ei ole vaja tõendada

lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema

tehtavate kulutuste suurus (vt RKTKo 3-2-1-174-16, p 13). Riigikohus on korduvalt selgitanud,

et tulenevalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest tuleb eeldada, et lapse

ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise

miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses

sätestatud miinimumsuuruses (nt RKTKo 3-2-1-160-12, p 17). Küll aga tuleb lapse vajadusi

hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (RKTKo

2-16-118651, p 13).

19. Hagejad taotlevad kostjalt elatise alla miinimummäära väljamõistmist. Hagejate selgitusel

on elatise suuruse juures juba arvestatud hagejatele makstavate peretoetustega ja kostjal veel

ühe lapse olemasolu. Hagejate täpsustatud haginõude (dtl 53-54) kohaselt paluvad hagejad K.

J.lt välja mõista alates 29.02.2020 elatis iga lapse ülalpidamiseks 204,40 eurot kuus, kuid mitte

vähem kui 70% PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määrast ning tagasiulatuva elatise A ja C

ülalpidamiskohustuse täitmiseks perioodi 07.07.2019 kuni 28.02.2020 eest kummagi lapse eest

summas 1511,30 eurot ja B ülalpidamiskohustuse täitmiseks perioodi 04.10.2019 kuni

28.02.2020 eest summas 963,20 eurot. Hagejad taotlevad ülalpidamiseks välja mõistetud elatis

kanda K. J.l iga kuu 1. kuupäevaks M. M. arveldusarvele nr XXXXXX.

Hagejad selgitavad, et kostja ei ole kuni käesoleva ajani hakanud vabatahtlikult osalema laste

ülalpidamises. Hagejad leiavad, et kostja väited halva majandusliku olukorra kohta ei ole

tõsiseltvõetavad, viidates kostja poolt tütrele saadetud sõnumile, mille põhjal soovib kostja osta

endale uue tõukoera (dtl 70-71). Hagejate hinnangul on haginõude näol tegemist mõistlikus

suuruses elatisega, mis katab laste vajadused.

20. Kostja vaidleb hagile vastu ning on kompromissiläbirääkimiste põhjal nõus hagejatele

maksma kõige enam 50 eurot kuus lapse kohta. Kostja vastuväidete kohaselt teenib ta

miinimumtöötasu ja mõnel kuul veel vähem, kostja ülalpidamisel on veel üks alaealine laps

ning hagejatele taotletud suuruses elatise maksmisel ei jää enam vahendeid S. S.le elatise

maksmiseks ja kostja enda ülalpidamiseks. Samuti on hagejate väljatoodud kulutuste summad

ebatõenäolised ja selliste kulutuste olemasolu ei kinnita ka hagejate seadusliku esindaja esitatud

pangakonto väljavõte. Kulutuste juures ei ole arvestatud nn mastaabisäästuga, lisaks tuleb

arvestada, et laste kulutused on osaliselt kaetud peretoetustega. Kostja viitab laste vajaduste

hindamisel Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse

Coopers Advisorsi koostatud 2020 lõppraportile „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“

(edaspidi RAKE uuring)1.

21. Eeltoodust tulenevalt vaidlevad pooled seega selle üle, kas esineb mõjuv põhjus PKS § 102

lg 2 tähenduses elatise vähendamiseks alla miinimummäära, seejuures alla hagejate taotletud

elatise suurust. Kohus selgitab siinkohal, et mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada

esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st

ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused

rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Kohtul on võimalik vähendada

alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes

kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esile toodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad

(RKTKo 3-2-1-119-15, p-d 11, 13, 3-2-1-174-16, p 13).

22. Kostja on välja toonud, et töötab xxx AS-is ja tema sissetulek on vahemikus 300-700 eurot

sõltuvalt töömahust (dtl 118). Kostja viibis haiguslehel ja seetõttu ei saanud viimasel kuul isegi

miinimumpalka kätte. Samas vähenes Covid-19 tõttu töökoormus juba märtsis kuni mai lõpuni

ning seetõttu ka töötasu. Kohtule esitatud palgatõendite (dtl 125-130) järgi on kostja

ajavahemikul 07.01.2020-05.06.2020 saanud sularahamaksena töötasu summades 681,95,

304,28, 775,76, 247,38, 402,13 ja 394,08 eurot, keskmine töötasu antud perioodil oli seega

(2805,58/6) 467,59 eurot. Maksu- ja Tolliameti teatise (dtl 180) kohaselt on 2019 esitatud

deklaratsiooni järgi tehtud kostjale pärast seaduses ettenähtud mahaarvamisi väljamakseid

summas 3248,39 eurot. Lisatud TSD kokkuvõtte põhjal (dtl 188) asus kostja tööle ja sai

perioodil august kuni detsember 2019 xxx AS-is töötasu kokku summas 3133,19 eurot,

keskmine töötasu sel perioodil oli seega (3133,19/5) 626,64 eurot. Kohtunõude alusel esitatud

kostja AS-is Swedbank asuval (blokeeritud) arvelduskontole on ajavahemikul 22.01.2020-

22.07.2020 laekunud vaid Eesti Haigekassa töövõimetushüvitis kogusummas 207,16 eurot.

Kohtu teostatud registripäringute põhjal ei kuulu kostjale kinnisvara (dtl 210) ega sõidukeid

(dtl 211) ja tal puudub seos äriühingutega (dtl 209), seega puudub kostjal vara, mille arvel

hagejatele ülalpidamist anda. Kostja on enda vajadustena välja toonud eluasemekulud, milleks

on üür 250 eurot ja kommunaalkulud 100-150 eurot kuus (dtl 119, 153, üürilepingu dtl 135-

138) ning muud kulud enda ülalpidamiseks minimaalselt 300 eurot (dtl 153). Kostja teatas

lõplikes seisukohtades (dtl 219), et on alates 25.07.2020 töötuna arvel, mille tõendamiseks on

lisatud Eesti Töötukassa 25.07.2020 otsus K. J. töötuna arvelevõtmise kohta (dtl 221). Kohus

leiab siinkohal, et ainuüksi hagejate viidatud kostja ja lapse vaheline sõnum tõukoera

omandamise kohta (dtl 69) ei anna alust teha põhjapanevaid järeldusi kostja sissetulekute

suuruse või tegeliku ülalpidamisvõime kohta.

Arvestades kostja netosissetulekut (august 2019 kuni juuni 2020) keskmiselt 540 eurot kuus, ei

piisa sellest pärast kostja enda kulude kandmist kõikidele hagejatele nii miinimummääras

elatise kui ka elatise hagejate taotletud suuruses, s.o 204,40 eurot lapsele, tasumiseks. Seda

enam kehtib see olukorras, kus kostja sissetulekuks on eelduslikult vaid töötutoetus. Arvestades

sissetuleku suurust, puudub kostjal võimalus kooskõlas PKS § 102 lg 2 2. lauses sätestatuga ka

oma vajadusi piirates tagada hagejatele seadusega ettenähtud elatismiinimum. Seega esineb

alus elatise vähendamiseks alla miinimummäära, lähtudes laste ema varalisest seisust.

23. Samas on Riigikohus rõhutanud, et vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt

kohustus teenida sissetulekut ning vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu

hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes

selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (RKTKo 3-2-1-118-12, p 15). Piisava

1 Kättesaadav aadressil: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf

sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust,

kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on

kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning

vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike

vahendite saamiseks (RKTKo 3-2-1-35-17, p-d 21.3-21.4).

Kostja selgitas, et tal ei ole võimalik teenida suuremat sissetulekut, arvestades sellega, et ta oli

tööturult pikalt eemal laste kasvatamise tõttu, samuti on takistuseks kostjal vaid xxxhariduse

olemasolu. Kostja töötas xxxna, millisel ametikohal on keskmine palk 703 kuni 1334 eurot

kuus. Lääne-Virumaal selle valdkonnas isegi keskmist palka teenida on ebareaalne. Need

tööpakkumised, mis kostjale sobiksid ja kus ei nõuta erialast haridust, on kõik

miinimumtöötasuga (dtl 153-154). Samas ei ole kostja väitnud ega esitanud tõendeid selle

kohta, et tal esineksid tervisest tulenevalt piirangud töö otsimiseks või täiskoormusel töö

tegemiseks. Seega võib järeldada, et xx-aastase kostja näol on tegemist tööealise ja

töövõimelise isikuga, kellel on võimalik leida töökoht ja püsiv sissetulek, et tagada endale ja

oma alaealistele lastele piisavas määras ülalpidamine. Kohus märgib, et kuivõrd kostja ei ole

kohtule esitatud tõendite põhjal (Viru Maakohtu 01.10.2019, 24.10.2019 määrused tsiviilasjas

nr xxx esialgse õiguskaitse taotluste lahendamiseks, dtl 11-15, 56-63) seotud hagejate eest

igapäevase hoolitsemisega, siis puudub kostjal vajadus piirduda tööotsingul vaid Lääne-

Virumaaga. Kostjal on ka töötuna arvele võtmisel töötukassa pakutavate koolituste või ümber-

ning täiendõppe võimaluste abil omandada kvalifikatsioon, mis tagaks talle paremad

võimalused tööjõuturul koos parema sissetulekuga.

24. Eelduslikult peaksid vanemad kandma lastega seotud kulusid võrdselt. Seega kui hagejad

paluvad kostjalt välja mõista igakuise elatise lapse kohta 204,40 eurot kuus (2020 a-l), peaks

sellises ulatuses andma ülalpidamist ka nende isa (eelduslikult võib ka tema puhul arvestada

haginõude kujunemisel märgitud veel ühe lapse olemasolu ja peretoetusi). Hagejate seadusliku

esindaja pangakonto väljavõttest (dtl 91-105) nähtub, et hagejate isa saab riigilt toetustena: B

sotsiaaltoetus 161,09 eurot, M. M. töövõimetoetust, peretoetusi 520 eurot ja 19,81 eurot.

Kontoväljavõttest ei nähtu lisaks nimetatud sissetulekutele, palgatulule ja elatiseabile muid

sissetulekuid. Kohtule esitatud töötasutõendi (dtl 207) põhjal on M. M. 6 kuu keskmine töötasu

olnud keskmiselt (7171,27/6) 1195,21 eurot kuus. M. M. selgituse järgi ei ole tal tervisliku

seisundi (xxx) tõttu võimalik leida tasuvamat tööd. Lisatud Eesti Töötukassa 07.11.2017 otsuse

(dtl 106-107) järgi tuvastatud osaline töövõime, vähenemine kestusega 5 aastat (kuni

23.12.2022). Ka hagejate seadusliku esindaja puhul kohus tuvastas, et registripäringute põhjal

ei kuulu M. M.le kinnisvara (dtl 215) ega sõidukeid (dtl 214) ja tal puudub seos äriühingutega

(dtl 214), seega puudub ka hagejate seaduslikul esindaja vara, mille arvel piisavate sissetulekute

puudumisel tagada hagejatele ülalpidamine.

Seega leiab kohus, et ka hagejate seaduslikul esindajal ei ole võimalik anda hagejatele

ülalpidamist 613,20 eurot (s.o isa ülalpidamiskohustuse juures 204,40x3 + arvestuslikult 292

eurot X. M.le (kokku 905,20 eurot) kuus. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa

oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist.

Hagejate mõlema vanema sissetulekud on sellised, mis ei võimalda maksta elatist

miinimumsummas kuus igale lapsele. Oluliselt suurema töötasuga töökoha (või lisatöö)

leidmine olemasolevatel tingimustel on kohtu hinnangul mõlema vanema puhul keeruline.

25. Tuvastamaks, kas kostjalt nõutava elatise vähendamine alla miinimummäära (täpsemalt alla

hagis esitatud nõude suuruse) võib olla põhjendatud sellega, et laste tegelikud ülalpidamiskulud

on väiksemad elatise miinimumist, tuleb kohtul kindlaks teha, millised on hagejate põhjendatud

vajadused.

26. Hagejate igakuised vajadused on esitatud loetelu (dtl 90) põhjal kokku 1762 eurot, s.o

ümardatult 587 eurot lapse kohta kuus. 10.06.2020 ja 17.06.2020 seisukohtades (dtl 81-83, 142-

147) on vaid mõne kuluartikli puhul toodud välja erisused laste kaupa, nt huvialad, sidekulud,

taskuraha, kulutused hügieenitarvetele, enamus kulutustest on kõikide laste puhul ühesuurused.

Hagejate kinnitusel on Bl tuvastatud xxx puudega kaasnevad lisavajadused kaetud talle eraldi

ettenähtud puudega lapse toetus arvel (dtl 81-82, 87-89).

Kostja vaidleb 10.06.2020 vastuses (dtl 117-124) hagejate kulutuste suurusele ja

põhjendatusele vastu. Kostja märgib enamike kulutuste suuruse kohta, et need on

ebatõenäolised, seejuures valdavalt põhjusel, et loetelus toodud kulutuste tegemine ei nähtu

hagejate seadusliku esindaja lisatud pangakontoväljavõttest (dtl 91-105). Kohus märgib, et

kuivõrd hagejad soovivad elatist alla miinimummäära, siis ei pea nad selles ulatuses oma

vajadusi (ja nende katteks tehtavaid kulutusi) tõendama. Seega ei saa kohtul hinnangul teiselt

poolt ka kostja vastuväidete tõendatuse kaalumisel võtta aluseks hagejate esitatud laste

ülalpidamiskuludega seostatavaid tõendeid. Antud juhul on pangakontoväljavõte esitatud

eelkõige hagejate seadusliku esindaja majandusliku seisundi, mitte laste vajaduste

tõendamiseks, nagu ka hagejate esindaja asjakohaselt osutab. Kohus nõustub hagejate

selgitusega selle kohta, et hagejatega seotud kulutusi kannab ka M. M. elukaaslane, kuivõrd

selline kuludejaotus on ühise leibkonna puhul pigem tavapärane, mida kinnitavad ka

kontoväljavõtte järgi A. S.le tehtud ülekanded. Samuti on usutav, et osade kulutuste eest on

laste seaduslik esindaja tasunud sularahas, sularahaväljavõtted nähtuvad ka eelviidatud

kontoväljavõttel. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus sellekohased väited tähelepanuta.

27. Kohus käsitleb alljärgnevalt hagejate kulude põhjendatust hageja esitatud selgituste ja

kostja ülejäänud sisuliste vastuväidete pinnalt. Kuivõrd mõlemad pooled on osutanud oma

seisukohtades RAKE uuringule, teeb kohus kulude kaalumisel viite ka uuringus toodud vastava

vanusegrupi standardeelarve meetodi põhjal leitud tulemusele (uuringu lk 39 ja 40). Uuringus

esitatud selgituse järgi ei ole loodud standardeelarve mitte nö miinimumpakett, millega laps

ellu jääb, vaid toodete ja teenuste loetelu, mida on vaja selleks, et laps saaks kasvada arengut

toetavas keskkonnas ja rahuldatud oleksid nii tema sotsiaalsed, füüsilised kui ka

psühholoogilised vajadused (lk 34). RAKE 2020 uuringule tuginemist lapse vajaduste

hindamisel on pidanud võimalikuks ka Tartu Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-19-8143

30.04.2020 otsuses.

Kohus peab vajalikuks märkida, et lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate

käsutuses olevad varalised vahendid. Riigikohus osutas, et vaidluse korral ülalpidamise

andmise kohustuse jaotuse ja elatise suuruse üle peavad kooselu lõpetanud lapsevanemad end

panema positsiooni, nagu nende kooselu ei oleks katkenud, ning otsustama, kas vähenenud

sissetulekute korral on võimalik säilitada lastele varasem elulaad. Tagatud peavad olema laste

vajadused, mitte ilmtingimata senine elulaad (RKTKo 2-16-135, p 11.5). Viimatinimetatut

tuleb silmas pidada ka käesoleval juhul hagejate põhjendatud vajaduste väljaselgitamisel.

28. Hagejate toidukulud summas 900 eurot on loetelu järgi kõige suurem kuluartikkel. Hagejate

selgitusel on arvestatud 10 eurot päevas lapse kohta, arvestusega, et A ja C saavad õppeaasta

jooksul päevas ühe toidukorra tasuta ja B xxx koolis tasuta söögi esmaspäeva lõunast kuni reede

hommikuni. Kostja peab toidukulu ebatõenäoliseks, osutades samuti asjaolule, et lapsed saavad

koolis tasuta söögi. Kohus nõustub hagejatega, et aktiivses kasvueas lapsed vajavad

normaalseks arenguks kvaliteetset ja tervislikku toitu. Samas kohus leiab, et toidukulu lapse

kohta 300 eurot kuus lisaks koolis saadavale toidule on siiski liiga suur. Hagejate väljatoodud

kulu erineb ka põhjendamatult suures ulatuses RAKE 2000 uuringus toodust – s.o 7-12 aastased

lapsed 107 eurot ja 13-17 aastased lapsed 133 eurot kuus. Kohtu hinnangul on põhjendatud

toidukuluks, lähtudes osaliselt mastaabisäästust kodutoidu puhul, Al 150 eurot, Cl 140 eurot ja

Bl 110 eurot, arvestusega, et toidukulude suurus on aasta kestel muutuv sõltuvalt õppeaasta

kestusest.

29. Hagejate kulutused hügieenitarvetele 30 eurot, koduapteegile ja arstivisiitidele 30 eurot,

olmekeemiale 9 eurot, kodutekstiilile 9 eurot on kostja hinnangul ülepaisutatud ja ei kajastu

laste isa kontoväljavõttel. Hageja selgitusel kulub juba ainuüksi vitamiinidele 6-7 eurot kuus,

hügieenitarbed võib jagada selguse mõttes, arvestades lapse vanust – A 15 eurot ja teised

hagejad 7,50 eurot kuus.

RAKE 2020 uuringu järgi on eelnimetatud kulud eelmises punktis toodud vanusegrupis

vastavalt: hügieenitarbed 8 või 13 eurot, tervishoid mõlemal 6 eurot, kodune majapidamine

(siia kuuluvad kõik majapidamistarbed, nõud, mööbel, kodutekstiilid, puhastusvahendid; lk 25)

mõlemal 12 eurot. Kohus osutab, et majapidamisega kaasnevad kulud on samuti laste

ülalpidamisega kaasnevateks kuludeks sarnaselt eluasemekuludega ning ka nendega tuleb

seetõttu arvestada. Kohus leiab, et hagejate väljatoodud kulutused väljatoodud suuruses on

põhjendatud, eeltoodud kulutuste puhul on kohtu hinnangul kõikide hagejate kulutused

eelduslikult võrdsed (arvestamata B terviseseisundist tulenevaid lisavajadusi, mis on kaetud

ainult talle mõeldud vahendite arvelt).

30. Hagejate riiete ja jalatsite kuluks on märgitud 150 eurot kuus. Hagejate isa pidi ostma lastele

jooksvalt uued riided ja jalatsid vastavalt hooajale ning Bl on vaja eraldi riideid ja jalatseid xxx

koolis kohapeal. Kostja hinnangul on need kulutused ebatõenäolised, s.h põhjusel, et laste isa

võttis laste eelmisest elukohast ära kõik riided, mis olid emal lastele ette ostetud. Kohus märgib,

et laste ema elukohast lahkumisest on möödunud enam kui aasta, seega on tänaseks laste

kasvamisega tõenäoliselt tekkinud vajadus uute riiete ja jalanõude soetamiseks. Kohus leiab, et

kuivõrd tegemist on samasooliste lastega ja vanusevahe lastel mitte üle viie aasta, on

noorematel lastel võimalik olulisel määral kasutada vanema õe riideid-jalatseid. Samas tuleb

igakuise kulutuse suuruse määramisel arvestada, et kallimate riiete (üleriided, talvejalanõud)

ostmist on vaja ette planeerida. Eeltoodut arvestades on kohtu hinnangul põhjendatud hagejate

kulutused riietele ja jalanõudele igakuiselt 50 eurot lapse kohta. Hagejate märgitud kulud on

võrreldavad ka RAKE uuringus toodutega, s.o 7-12 aastastel lastel 63 eurot, 13-17 aastastel

lastel 52 eurot.

31. Hagejate kulutused raamatutele, mänguasjadele, ajakirjadele, kinole, teatrile on 45 eurot,

laste sünnipäevade korraldamisele 30 eurot kuus. Kostja märgib, et raamatuid saab laenutada

raamatukogust, mänguasjadele ei pea enam nii suurte koolilaste puhul raha kulutama.

Sünnipäevadega kaasnevatele kulutustele kostja vastu ei vaielnud. Kohus nõustub hagejatega,

et nimetatud kulutused on väljatoodud suuruses vajalikud ja põhjendatud lapse vaimse heaolu

ja silmaringi laiendamise huvides. Kohus märgib, et mänguasjadena saavad arvesse tulla ka

erineva raskusastme ja suunitlusega lauamängud, mida pakutakse erinevatele vanusegruppidele

ja on igas eas lapse arengut soodustavad. Arvestades raamatute, mängude, teatri-kinopiletite

hindasid, ei ole väljatoodud kulutused ka ülepakutud. Seega on kohtu hinnangul eelnimetatud

kulutused põhjendatud kokku iga lapse kohta (15 + 10) 25 eurot. RAKE uuringu järgi on vaba

aja kulutused 7-12 aastastel lastel 29 eurot, 13-17 aastastel lastel 28 eurot, hõlmates ka

tähtpäevade tähistamisega seonduvat, puhkusereise, kultuuriürituste külastamist (lk 26).

32. Hagejate kulutused huvialaringidele on 30 eurot, õppevahenditele 60 eurot (10.06.2020

seisukohas toodud selgituste järgi 15 eurot kuus lapse kohta) ja kooliüritustele 45 eurot kuus.

Huvialaringidest on C xxxtrenni kulu on 10 eurot kuus koos trennivarustusega ning A xxxtrenni

kulu 80 eurot kuus koos trennivarustuse ja võistlustel osalemisega. Kooliürituste kulud on

seotud teatrikülastuste, õppekäikude ja ekskursioonidega. Kostja leiab, et isegi kallites Tallinna

koolides ei kulu laste õppevahenditele ja kooliüritustele selliseid summasid. Kostja märgib, et

A talle teadaolevalt ei käi mitte kusagil huvialaringides enam. Kohus lähtub hagejate esitatust

ja leiab et huviringide kulutused näidatud suuruses on põhjendatud, s.o arvestatuna Cle 10 eurot

ja Ale 20 eurot. Kohus nõustub kostjaga selles, et kulutused õppevahenditele ja kooliüritustele

on ülepaisutatud. Õppevahenditest kaasneks suurim kulu eeldatavasti koolikoti (üldjuhul

hinnavahemikus 40-110 eurot) ostmisega, samas mõistlikult ei ole vajadust igaks õppeaastaks

lapsele

uus

koolikott

soetada.

Üldjuhul

kooli

algusesesse

langevad

kulutused

kirjutusvahenditele, kunsti- ja käsitöötarvetele jne ei ületa kohtu hinnangul 50-70 eurot lapse

kohta aastas. Kohus leiab, et kulutused õppevahenditele, s.h arvestades vajadusega umbes kahe

aasta järel uus koolikott osta, on põhjendatud summas 10 eurot kuus (aastas seega 120 eurot) ja

kooliüritustele

(arvestades

koroonaviiruse

levikust

tingitud

kogunemis-

ja

liikumispiirangutega) 5 eurot kuus lapse kohta. RAKE uuringu järgi on hariduskulud 7-12

aastastel lastel 35 eurot, 13-17 aastastel lastel 39 eurot, hõlmates ka koolilõunaid ja huviharidust

(lk 27).

33. Hagejate kulutused lastetoa mööblile ja remondiks, suuremateks ostudeks (jalgrattad,

suusavarustus) on 45 eurot (10.06.2020 seisukoha põhjal 10 eurot lapse kohta kuus). Kulutuste

põhjenduse kohaselt tuli lastele isa juurde elama asumisel osta ja tuleb veelgi osta mööblit,

vajalik on jalgratas, et arendada laste liikuvust, tasakaalu jne, talveks osta või rentida

suusavarustus. Kostja märgib, et talle teadaolevalt sai laste isa kingituseks lastetoa mööbli

kostja endiselt mehelt, kes töötab lastetoa mööblit tootvas ettevõttes. Kohus leiab, et kuivõrd

mööbli ja jalgratta-suuskade näol on tegemist pikemaajalise kasutuseaga asjadega, siis puudub

vajadus neid igal aastal asendada, küll aga eeldab nende esmakordne soetamine taas

planeerimist ja vajadusel rahaliste vahendite kogumist. Arvestades elatise maksmise kohustuse

kestust, peab kohus põhjendatuks eelnimetatud kuluartikli põhjendatud kuluks 10 eurot kuus

lapse kohta (hõlmab ka vajadusel hooajal suuskade rentimise kulu).

34. Hagejate kulutused eluasemele on 100 eurot. Hagejate selgituse järgi on

kommunaalteenused korteri eest 200-250 eurot kuus, elekter 25 eurot, seega kuus kokku 225-

275 eurot, mida arvestatakse korteris elava kaheksa inimese kohta. Kostja leiab, et

eluasemekulud on ülepaisutatud, osutades, et M. M. pangakontoväljavõttest ei nähtu sellises

ulatuses kulude kandmist. Kohus kostjaga ei nõustu. Kohus märgib, et arvestades, et kostja enda

eluasemekulud on välja toodud summas ca 100-150 eurot kuus kahetoalise korteri korral, siis

on hagejate eluasemekulud lapse kohta ümardatult 33 eurot kuus eluliselt usutav. Seetõttu loeb

kohus põhjendatuks eluasemekulude suuruse hagejate märgitud ulatuses, s.o lapse kohta 33

eurot kuus.

35. Hagejate sidekulud, mille moodustavad laste telefonide kuutasud ja järelmaksud, tasu

interneti ja televiisori eest, on 79 eurot. Seejuures on C telefoni järelmaks 30 eurot ja kuutasu 9

eurot, A telefoni järelmaks 27 eurot ja kuutasu 3 eurot, B telefoni järelmaks 9 eurot ja kuutasu

3 eurot. Kostja hinnangul on sidekulud ülepaisutatud ja nende kandmine ei nähtu M. M.

pangakontoväljavõttelt. Hagejate täiendava selgituse järgi on telefon liidetud M. M. ema

telefonipaketiga, mille eest tasutakse igakuiselt sularahas.

Kohus leiab, et lapse telefoni mõistlik maksumus ei peaks ületama ca 250 eurot. Seega

arvestades, et mõne aja pärast (tavapäraselt 2 aasta järel) vajab lapse telefon välja vahetamist,

oleks see kulu kahe aasta peale jaotatuna ca 10 eurot kuus. Sellises ulatuses võiks olla

põhjendatud ka hagejate telefonide järelmaksusummad. Hagejate selgitustest ei nähtu, kui

pikaks ajaks on laste telefonide järelmaksulepingud sõlmitud, kuid arvestades osamakse

suuruseks 30 eurot ja 27 eurot, järelmaksuperioodiks keskmiselt 12 kuud, teeb see telefoni

maksumuseks vastavalt 360 eurot ja 324 euro. Eeltoodust tulenevalt põhjal peab kohus

põhjendatud sidekuluks Cl 19 eurot, Al 13 eurot ja Bl 12 eurot. Hagejate selgitusest nähtuvate

arvutuste järgi koosnevadki sidekulud vaid laste telefonidega seotud kuludest. Võrdluseks

tooduna on RAKE uuringu järgi telekommunikatsioonikulud 7-12 aastastel lastel 13 eurot, 13-

17 aastastel lastel 25 eurot, hõlmates kulutusi mobiiltelefonile, arvutile ja nende kasutamiseks

vajalikele pakettidele (lk 26).

36. Hagejate sõidukulud (bensiin, autoremont) on loetelu järgi 90 eurot (10.06.2020 seisukohas

märgitu põhjal umbes 200 eurot). Kulud on seotud laste transpordiga kooli, trenni, arsti juurde

jne. Kostja leiab, et transpordikulu (summas 90 eurot kolme lapse peale) on ebatõenäoline,

kuivõrd kaks last õpivad koolis samas linnas ning saavad jalgsi kooli ja koju. Üks laps õpib

eraldi koolis, kuid saab kooli eraldi transpordiga, mis on samuti tasuta. Kulutused ei kajastu M.

M. pangakontoväljavõttel. Kohus leiab, et sõidukulud kaasnevad laste ülalpidamisel ka juhul,

kui nad kodunt kooli ja tagasi liiguvad jalgsi. Kohus leiab, et arvestades kütuseliitri keskmist

hinda ja kütusekulu linnas, samuti asjaoluga, et tavaliselt ei piirdu sõidud vaid elukoha

lähiümbrusega ning ühissõitude kulude hulgas on põhjendatud arvestada ka lastele langevat

osa, on hagejate märgitud sõidukulu mõistlik ja vajalik. RAKE 2020 uuringus väljatoodud

transpordikulu ei ole antud kulu puhul võrdlusena kasutatav, kuivõrd sisaldab ka kulutusi

turvavarustusele (lk 31), s.h ka 13-17 aastaste vanusegrupis.

37. Hagejatele kulub igakuiselt juuksurile 60 eurot. Kostja hinnangul on väljatoodud summad

mõeldamatu, M. M. pangakontol nähtuva ilusalongi kodulehel oleva hinnakirja järgi on laste

mudellõikus 16 eurot. Väheusutav on, et laste isa käib lastega iga kuu juuksuris. Kohus nõustub

kostjaga, et vajadus laste juukselõikuse järele, eelkõige tütarlastel, on pigem kord kahe kuu

jooksul või harvem, seega on kohtu hinnangul põhjendatud kulutused juuksurile lapse kohta 10

eurot kuus.

38. Hagejad on kuluartiklina välja toonud ka laste taskuraha kogusummas 50 eurot selgitusega,

et see on vajalik selleks, et lapsed saaksid osta ise endale vajalikke pisiasju, hügieenitarbeid

jne. Taskuraha summast on arvestatud Ale 20 eurot, Cle ja Ble 15 eurot. Kostja leiab, et

taskuraha 50 eurot on välja mõeldud kulutus, kuna keskmine laps on xxx puudega, kes ei oska

üldse rahadega veel majandada ning kõige noorem laps lõpetas alles 1. klassi ning nii väikesele

lapsele sellises summas taskuraha andmine on ebakompetentse vanemluse näitaja. Hagejad

selgitasid vastuseks, et Bl on xxx koolis iga nädal koolis kohvikupäev, kus peab lapsel olema

oma taskuraha (eesmärgiga õpetada last rahaga toime tulema) ning C kasutab taskuraha näiteks

kooli kohvikus. Kohus ei nõustu kostjaga, et kooliealisele lapsele taskuraha andmine näitaks

vanema ebakompetentsust, kuivõrd see võimaldab lapsel õppida iseseisvat rahaga

ümberkäimist ja vastutust. Samuti ei ole kohtu hinnangul lastele antava taskuraha suurus

ebamõistlik või ülemäärane. Seda ka kõrvutades neid võrdluseks RAKE 2020 uuringus toodud

taskuraha määradega - 7-12 aastastel lastel 20 eurot, 13-17 aastastel lastel 40 eurot.

39. Eeltoodust tulenevalt peab kohus hagejate igakuiseid vajadusi põhjendatuks vähemalt

järgmistes summades: A summas 387 eurot, B summas (ümardatult) 334 eurot ja C summas

(ümardatult) 371 eurot kuus. Need summad on väiksemad kui kahekordne seadusjärgne

miinimummäär (praegu 540 eurot), seega esineb sellest tulenevalt alus mõista elatis välja alla

miinimummäära.

Kohus märgib siinkohal vastuseks kostjale, et laste vajadused ei ole vahetus sõltuvuses vanema

ülalpidamisvõimest, seega on põhjendamatu kostja etteheide, et kui laste isa (seisukohas

ekslikult märgitud kostja) reaalsed kulutused ei võimalda nii suures mahus lastele kulutada

nagu ta oma kulutuste tabelis on näidanud, siis on ta esitanud kohtule valeväiteid (dtl 122).

40. Kostja on osutanud mõjuva põhjusena tal veel ühe alaealise ülalpeetava olemasolule. Teiste

laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära aga

üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra

(RKTKo 3-2-1-17-16, p 11). Järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid elatise

väljamõistmise tagajärjel vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel

asjaoludel ja tõenditel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes

laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua ja tõendada ning kohtul tuvastada, millised on

kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste

vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal

vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende

teise vanema panust laste ülalpidamisse (vt RKTKo 3-2-1-17-16, p 12).

Kostja ei ole kohtule esitanud andmeid ja tõendeid S. S.i vajaduste kohta, samas nähtub Pärnu

Maakohtu 06.03.2020 maksekäsust (dtl 156-157), et K. J.t kohustati S. S.ile tasuma elatist 150

eurot kuus alates 28.01.2020 kuni S. S.i täisealiseks saamiseni xx.xx.2035. Kohus leiab, et

maksekäsus märgitud summat võib käsitleda summana, mis eelduslikult katab S. S.i vajadused

kostjapoolse panusena.

Hagejad märkisid (dtl 84), et kostja väitel on tema ülalpidamisel laps S. S., samas ei ole ta

esitanud ühtegi tõendit ülalpidamiskohustuse täitmise kohta, seisukohale lisatud lapse isa C. S.i

e-kirjas (dtl 109) viimane kinnitab, et ema ei pea last üleval ning sellega tegeleb kohtutäitur.

Kohus leiab, et teise lapsega seotud ülalpidamiskohustusega tuleb vanema ülalpidamisvõime

hindamisel arvestada siiski ka olukorras, kus isik ülalpidamiskohustust rikub, vastasel korral

kaotab see laps edaspidi hagejate kõrvalt ülalpidamise saamise võimaluse.

Kohus leiab eelpool tuvastatud kostja sissetulekute ja varalise seisundi põhjal, et hagejatele

elatise miinimummääras väljamõistmisel jääks S. S. ebavõrdsesse olukorda, kuivõrd tema

vajaduste katteks kostjal rahalised vahendid pärast hagejate vajaduste rahuldamist täielikult

puuduksid.

41. Kostja on tuginenud sellele, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka, et osa laste

vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega. Hagejate kinnitusel on nad peretoetustega

nõude suuruse juba juures arvestanud, samas ei ole välja toonud nõude kujunemise aluseks

olevat arvestust.

Hagejate kulutuste loetelu põhjal makstakse hagejate eest perehüvitiste seaduse (PHS) § 21 lg-

s 3 ettenähtud lasterikka pere toetust 300 eurot kuus ning lapsetoetusi PHS 17 lg 3 alusel pere

esimese ja teise lapse kohta 60 eurot, kolmanda kohta 100 eurot. PHS § 15 kohaselt on

peretoetuste eesmärk tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega

seotud kulutuste osaline hüvitamine. Seega makstakse hagejate seaduslikule esindajale kostjaga

ühiste lastega seotud kulutuste osaliseks katmiseks peretoetusi summas 520 eurot, mis kolmele

lapsele jagatuna on (ümardatult) 173 eurot lapse kohta kuus.

Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest

võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja

mõista (RKTKo 3‑2‑1‑35‑17, p 28.2; 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Sealjuures on eelviidatud

lahendites selgitatud, et elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste

maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise

seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad

(RKTKo 2-16-11905, p-d 19).

Kohus leiab, et kuivõrd hagejate kinnitusel on nad arvestanud elatisenõudes juba peretoetusi,

siis on nad sellega väljendanud nõusolekut, et peretoetused arvestatakse laste kulude katteks

ning kostja maksab elatisena vaid talle langeva osa, mida peretoetused ei kata. Seega on kohtu

hinnangul põhjendatud arvestada hagejate puhul peretoetuste maksmisega, tulenevalt asjaolust,

et hagejate igakuised vajadused on seadusjärgsest miinimummäärast väiksemad.

Eelnevast lähtudes on hagejate igakuised vajadused, mis pärast peretoetuste arvestamist jäävad

vanemate kanda: Al (387-173) 214 eurot, Bl (334-173) 161 eurot ja Cl (371-173) 198 eurot.

Vanemate ülalpidamiskohustus oma laste suhtes on üldjuhul võrdne ning antud asjas ei ole

pooled kohtu hinnangul välja toonud selliseid asjaolusid, millisel juhul oleks alust vanemate

võrdsuse printsiibist kõrvale kalduda. Kohus on vanemate ülalpidamisvõimet ja seda

mõjutavaid asjaolusid käsitlenud eespool.

42. Kõike eeltoodut arvesse võttes ning kaaludes hagejate ja vanemate huve ning vanemate

ülalpidamisvõime ja –kohustuste proportsionaalsust, asub kohus seisukohale, et kostjalt tuleb

välja mõista igakuine elatis alates hagi esitamisest, s.o 28.08.2020 A kasuks 107 eurot, B kasuks

80 eurot ja C kasuks 100 eurot.

Vastuseks kostja lõplikus seisukohas avaldatule, et töö kaotamise tõttu puudub tal võimalus

maksta hagejatele elatist isegi varempakutud summas 50 eurot, kohus rõhutab veelkord, et

seadusest tulenevalt alaealiste laste vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest täielikult ka

olukorras, kus tema kasutatavad vahendid on piiratud või puuduvad, kuivõrd lapsed sõltuvad

majanduslikult oma vanematest, erinevalt täiskasvanutest ei saa nende puhul oodata, et nad

suudaksid ise omale eluks vajalikud vahendid hankida.

Kohus lähtub elatise väljamõistmisel konkreetse ja mittemuutuva summana Riigikohtu

seisukohast tsiviilasjas nr 2-15-15909 (p 16), et juhul, kui elatist on PKS § 102 lg 2 järgi

vähendatud alla miinimummäära, siis ei saa elatise miinimummäära tõusuga põhjendada elatise

automaatset suurenemist elatise miinimummäära tõstmise korral. Kohtu hinnangul ei välista

see seisukoht haginõude esitamist kujul, et elatise (ka alla miinimummäära taotletuna) suurus

on seotud elatise miinimummäära muutusega ning sellest lähtudes sõlmitakse nt samasisuline

kohtulik kompromiss. Käesoleval juhul kohus mõistab kostjalt välja elatise alla

miinimummäära ja hageja taotletud elatisesummast, lähtudes mh kostja võimest anda

ülalpidamist, mis ei sõltu miinimummäära muutusest ja ei saa seetõttu olla viimasega seotud.

43. Hagejad taotlesid kostjalt ka tagasiulatuva elatise väljamõistmist A ja C

ülalpidamiskohustuse täitmiseks perioodi 07.07.2019 kuni 28.02.2020 eest kummagi lapse eest

summas 1511,30 eurot ja B ülalpidamiskohustuse täitmiseks perioodi 04.10.2019 kuni

28.02.2020 eest summas 963,20 eurot. Kostja märkis vastuses hagile (dtl 40), et kostja on

pakkunud võimalust lastele asju osta, kuid sellest hagejad keeldusid. Hagejad ei ole tegutsenud

heas usus, kui esitavad 5 kuu elatise osas tagasiulatuva elatisenõude, olles eelnevalt andnud

teada, et neil pole midagi kostjalt vaja.

44. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut

tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam

õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt

raskesse majanduslikku olukorda. Samas kohus selgitab, et järjepidevalt ülalpidamise

nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab

arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates (RKTKo 3-2-1-35-16, p-d

19, 20).

45. Hagi asjaolude põhjal elavad hagejad A J. ja C alates 07.07.2019 ja B alaliselt alates

04.10.2019 laste isa juures. Hageja esitatud e-kirjavahetuse (dtl 66-67) põhjal pöördusid

hagejad (hagejate esindaja vahendusel) 21.01.2020 kostja esindaja poole ettepanekuga, et kostja

hakkaks maksma alates 01.11.2019 elatist 200 eurot kuus lapse kohta ning nad on valmis

sõlmima võlgnevuse osas maksegraafiku, millisel juhul ei nõua nad elatist ajast, millal lapsed

reaalselt isa juures elama hakkasid. Kohus on seisukohal, et arvestades laste isa juurde elama

asumise aega, ei saa seda ettepanekut lugeda järjepidevaks elatise nõudmiseks. Nõude

esitamisega A ja C osas enam kui pool aastat ning B puhul enam kui kolm kuud hiljem ei ole

kohtu hinnangul mõistlik ega põhjendatud, seda ka asjaoluga, et kostja kahtlemata teadis

ülalpidamiskohustuse olemasolust. Tagasiulatuva nõude õigeaegse esitamata jätmisega võivad

hagejad seada kostja majanduslikult raskesse olukorda, mille tagajärjeks võib omakorda olla

kohustatud isiku suutmatus anda nõuetekohaselt ka jooksvat elatist. Hagejad ei ole ka

selgitanud, miks nad oma (kohtuvälise või haginõude) esitamisega viivitasid, kui lapsed

vajavad ülalpidamist igapäevaselt. Kohus leiab, et samaaegselt toimuv laste hooldusõiguse

kohtuvaidlus ei võta hagejate seaduslikult esindajalt õigust ja kohustust kostjalt samal ajal

elatist nõuda.

Seoses kostja vastuväitega kohus selgitab, et PKS § 100 lg 1 kohaselt antakse ülalpidamist

üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik

nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Kostja selgitusest ei ilmne, et ta oleks

nõudnud mõjuvale põhjusele viidatest ülalpidamise andmise võimaldamist muul viisil kui

elatise maksmisena. Kohtu hinnangul on väheusutav, et hagejate seaduslik esindaja oleks

soovinud loobuda ülalpidamise nõudest kostja vastu igal viisil, arvestades tema enda piiratud

võimalusi ülalpidamise andmiseks.

46. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt

elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Arvestades tagasiulatuva elatise

nõudega kaasnevat täiendavat koormust kohustatud isikutele, tuleb tagasiulatuva elatise

suuruse kindlaksmääramisel kooskõlas Riigikohtu seisukohaga (RKTKo 3-2-1-136-13, p-d 13,

15) määrata ülalpidamiskohustuse ulatus õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi PKS § 99

mõttes, arvestades mh ka kohustatud isiku varalist seisundit PKS § 102 ja § 105 lg 3 mõttes

koosmõjus PKS §-ga 108. Seega tuleb elatist tagasiulatuvalt välja mõistes arvestada nii vanema

toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise

vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste laste)

asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud

kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist

tagantjärgi (RKTKo 3-2-1-136-13, p 14). Eeltoodust tulenevalt peab õigustatud isik

ülalpidamisnõude viivitamisega esitamisel arvestama võimalusega, et kohustatud isiku

muutunud varalise seisundi tõttu saab viimaselt haginõude esitamisele eelnenud ajavahemiku

eest välja mõista väiksema elatise.

Kohus leiab käesolevas asjas tuvastatud asjaolude põhjal, et hagejate vajadused olid

tagasiulatuva elatise nõude perioodil võrreldavad käesoleval hetkel olemasolevatega. Seevastu

kostja võimalused elatise andmiseks on tänaseks vähenenud töö kaotamise tõttu. Eeltoodust

tulenevalt kohus asub seisukohale, et kostjalt on põhjendatud ja õiglane välja mõista

tagasiulatuv elatis võttes aluseks pool kostjalt iga hageja kasuks väljamõistetavast igakuisest

elatisest.

Seega kohus mõistab kostjalt välja tagasiulatuva elatise järgmiselt:

-

A kasuks ühekordse maksena perioodi 07.07.2019 kuni 27.02.2020 (s.o 7 kuud ja 21

päeva2) eest (7x53,5 + 53,5/30x21 = 374,5 + 37,45) 411,95 eurot;

-

B kasuks ühekordse maksena perioodi 04.10.2019 kuni 27.02.2020 (s.o 4 kuud ja 24

päeva) eest (4x40 + 40/30x24 = 160 + 32) 192 eurot;

-

C kasuks ühekordse maksena perioodi 07.07.2019 kuni 27.02.2020 eest (50x7 +

50/30x21= 350 + 35) 385 eurot.

47. Kokkuvõtvalt, rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab K. J.lt A kasuks välja

tagasiulatuva elatise ühekordse maksena summas 411,95 eurot perioodi 07.07.2019 kuni

27.02.2020 eest ning elatise 107 eurot kuus alates 28.02.2020 kuni A täisealiseks saamiseni

xx.xx.2024. Mõistab K. J.lt B kasuks välja tagasiulatuva elatise ühekordse maksena summas

192 eurot perioodi 04.10.2019 kuni 27.02.2020 eest ning elatise 80 eurot kuus alates 28.02.2020

kuni B täisealiseks saamiseni xx.xx.2028. Mõistab K. J.lt C kasuks välja tagasiulatuva elatise

ühekordse maksena summas 385 eurot perioodi 07.07.2019 kuni 27.02.2020 eest ning elatise

100 eurot kuus alates 28.02.2020 kuni C täisealiseks saamiseni xx.xx.2030. Kohus hagejate

taotlusel määrab, et K. J.l tuleb temalt väljamõistetud elatis maksta iga kuu 1. kuupäevaks M.

M. pangakontole nr XXXXXX (AS Swedbank).

48. 02.03.2020.a määrusega rahuldas kohus hagejate taotluse elatise maksmise õigussuhte

esialgseks reguleerimiseks hagi tagamise korras, kohustades K. J.t tasuma kuni tsiviilasja nr 2-

20-3260 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumisest igakuist elatist hagejate ülalpidamiseks

summas 450 eurot, s.o ühele lapsele 150 eurot kuus.

Kohus selgitab, et kohtuotsus asendab Viru Maakohtu 02.03.2020. a määrusega tsiviilasjas nr

2-20-3260 kohaldatud hagi tagamise abinõud.

49. Vastavalt PHS § 57 lg 1 läheb kohtumenetlusaegse elatisabi saaja nõue elatisabi määramise

otsuse tegemisel üle riigile võlgniku ja võlausaldaja vahelises vaidluses tehtud kohtulahendis

2 Kasutatud vanuse/kuupäevade vahe kalkulaatorit aadressil www.kalkulaator.ee/et/vanus

märgitud ulatuses, kuid mitte rohkem kui elatisabi taotlejale riigi poolt väljamakstud elatisabi

ulatuses.

Kohus selgitab, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada juba tasutud elatisega, so hagejatel ei

ole õigus nõuda elatist käesoleva kohtuotsuse sundtäitmisel Viru Maakohtu 02.03.2020 hagi

tagamise määruse alusel tsiviilasjas nr 2-20-3260 elatisabi taotlejale riigi poolt väljamakstud

elatisabi ulatuses. M. M. pangakontoväljavõtte põhjal (dtl 104) on hagejate seaduslikule

esindajale 08.04.2020 makstud Sotsiaalkindlustusameti poolt elatisabi summas 590,31 eurot.

Menetluskulud

50.TsMS § 173 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetluse lõpetavas määruses. Asja järgmisena

menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude

jaotus märgitakse ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle.

Hagejad on taotlenud jätta menetluskulud kostja kanda ja leidnud ka, et elatise haginõudest

väiksemas suuruses väljamõistmisel tuleks kohaldada menetluskulude jaotamisel TsMS § 163

lg-s 2 sätestatut. Viidatud sätte kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses,

nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud

tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Tsiviilasja

materjalide põhjal on hagejad pakkunud kostjale kompromissina menetluses 150 eurot (dtl

115). Kohus leiab, et kuivõrd rahuldatud nõue jääb suuruselt hagejate ja kostja poolt

kompromissina pakutu vahepeale, ei ole põhjendatud osutatud sättele tuginemine kummagi

poole kasuks. Kostja on taotlenud menetluskulude poolte endi kanda jätmist viidates § 162 lg-

le 4. Viidatud sätte kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda,

kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus ei pea põhjendatuks ka viidatud sätet käesolevas

asjas kohaldada.

Kohus kohaldab TsMS § 163 lg 1, mille kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral

pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldab hagi osaliselt ja arvestades, et mõlemal poolel on lepingulised esindajad, asja

olemust ja hagi rahuldamise ulatust, leiab, et käesolevas asjas on põhjendatud jätta poolte

menetluskulud nende endi kanda.

Kuna kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, siis ei määra kohus kindlaks ka

menetluskulude suurust.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaire Pullerits

Kohtunik