2-19-7342/40 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. september 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-7342

Tsiviilasi

A.A. ja B.B. hagi C.C. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

A.A. nõude osas 630 eurot

B.B. nõude osas 630 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. aprilli 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. ja B.B. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellandid

(hagejad):

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

ja

B.B.

(isikukood

XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja D.D. (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Vastustaja (kostja): C.C. (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Allar Laugesaar

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 27. aprilli 2020 otsus

muutmata.

2. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja I) ja B.B. (hageja II) esitasid 15. mail 2019 hagi C.C. (kostja) vastu, milles palusid

mõista kostjalt hagejate kasuks välja elatise seaduses sätestatud miinimummääras alates 1. juunist

2018.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt elab kostja alates 16. aprillist 2017 lastest eraldi. Kostja maksis

2018 jaanuarist kummalegi lapsele elatist 100 eurot kuus ja alates 2018 septembrist 150 eurot kuus.

Igapäevased kulutused laste ülalpidamiseks on oluliselt suuremad kui kostja makstav elatis. Kostja

on keeldunud hagejatele õigustatud määras elatise maksmisest.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu osaliselt. Vastuväidete kohaselt on kostja maksnud oma

lastele elatist, mis ei vasta küll kehtivale alammäärale, kuid kostja makstav elatis on sellises

suuruses, mida ta on olnud võimeline tasuma. Kostja makstav elatis ei pea katma täielikult laste

igakuiseid ülalpidamiskulusid. Kostja ei vastuta laste igapäevaste vajaduste katmise eest üksinda.

Kostja tugines sellele, et lastele makstakse riiklikku lastetoetust. Kostjal ei ole rohkem

ülalpeetavaid kui hagejad, kuid kostjal on kohustus tasuda sõiduki liisingumakseid 240 eurot kuus,

kostja tasub korteri üüri 200 eurot kuus ning kommunaalkulusid 130 eurot kuus. Kostja igakuiste

kulutuste hulka kuuluvad ka kulutused toidule ja hügieenitarvetele, sõiduki kütusele jne. Kostja

on võtnud endale lisatööd, et tasuda lastele elatist, siiski ei ole kostja võimeline tasuma elatist

kehtivas miinimummääras. Kostja leidis, et lapse ülalpidamiseks ei kulu käesoleval hetkel

600 eurot kuus (ema panus 270 eurot + isa panus 270 eurot + riiklik toetus

60 eurot). Hagejad ei ole esitanud kalkulatsiooni oma vajaduste kohta. Kostja oli nõus tasuma

kummalegi hagejale 200 eurot kuus.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 27. aprilli 2020 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja I

kasuks välja elatise 200 eurot kuus alates 15. maist 2019 kuni A.A. täisealiseks saamiseni, s.o

30. juunini 2027, ja hageja II kasuks 200 eurot kuus alates 15. maist 2019 kuni B.B. täisealiseks

saamiseni, s.o 25. augustini 2029. Kohus jättis rahuldamata hagejate nõude tagasiulatuva elatise

saamiseks. Kohus määras, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada juba tasutud elatisega ning elatis

tuleb

tasuda

D.D.

arveldusarvele

nr EE192200221031887974, selgitusega „A.A. ja B.B. elatis“. Kohus jättis menetluskulud poolte

endi kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt elavad hagejad D.D.ga ning on tema vahetul ülalpidamisel.

Kuivõrd kostja selgitas istungil, et tema töötasu on vähenemas, kohustas kohus kostja tööandjat

AS Barrus esitama kohtule kostja töötasutõendi. Nimetatud tõendist nähtub, et 2020 jaanuarikuus

oli kostja brutotöötasu 2137 eurot 60 senti ja veebruaris 1921 eurot 95 senti (lisandus puhkusetasu

408 eurot 59 senti). Alates 1. maist 2020 töötab C.C. eesliini ametikohal ning tema töötasu vähenes

8 euroni tunnis. Eesliini ametkohale asumine tõi kaasa töökohustuste ja vastutuse vähenemise, mis

tingis ka töötasu vähenemise. Kohus tegi päringu Maksu- ja Tolliametisse hagejate esindaja

sissetuleku kohta ning teatest nähtub, et töötasu 2019 augustis oli 1023 eurot 83 senti, 2019

septembris 766 eurot73 senti, 2019 oktoobris 699 eurot 60 senti, 2019 novembris 895 eurot 60

senti, 2019 detsembris 902 eurot 48 senti.

Kuna hagejad esitasid nõude miinimumelatise saamiseks, ei pidanud nad enda vajadusi tõendama.

Kostjal on võimalik tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära

PKS § 102 lg 2 mõttes. Kostja on tuginenud sellele, et tegelikkuses ei kulu laste ülalpidamiseks

kuus 600 eurot lapse kohta (miinimumpalk + lapsetoetus), seega on kostja vastu vaielnud hagejate

kuludele. Hagejad on oma vajaduste suuruse tõendamiseks esitanud seadusliku esindaja

pangakonto filtreeritud väljavõtted. Oma vajalike kulude kohta on hagejad esitanud tabeli (tl 72).

Maakohtu hinnangul on hagejate vajadused ülepaisutatud ega vasta hagejate ema pangakonto

väljavõttele sellises mahus. Kohus leidis, et hagejate ema kohtule esitatud tabel kui tõend ei ole

usaldusväärne. TsMS § 238 lg 5 alusel võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis,

kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Kohtu hinnangul ei vasta hagejate ema väited ja väidete

kinnitamiseks esitatud tabel tõele.

Kohtul on võimalik PKS § 102 lg 2 alusel vähendada elatise suurust kostja taotlusel. Kostja on

sellekohase taotluse esitanud.

Maakohus leidis, et kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõistetav 200 eurot kuus on mõistlik ja

vastab üldisele arusaamale laste vajaduste kohta. Kohus selgitas, et Riigikohus on mitmel korral

märkinud, et seadusandja peaks kaaluma elatise alammäära vähendamist (nt Riigikohtu

22. märtsi 2017 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 p 14; Riigikohtu 9. juuni 2017 lahend

tsiviilasja nr 3-2-1-35-17, p 30).

Maakohus oli seisukohal, et seaduses sätestatud elatise suuruse regulatsioon, mille kohaselt kulub

lapsele ühes kuus miinimumpalk, millele lisandub ka veel riiklik lapsetoetus, ei vasta üldisele

arusaamale lastega perede kulutuste kohta. RAKE 2020. aasta veebruaris valminud uuringu

kohaselt oleks uus miinimumelatis 2019. aasta lõpu seisuga 172 eurot kuus, s.o 343 eurot kokku

lapsele.

Hagejad on esitanud ka nõude elatise saamiseks tagasiulatuvalt alates 1. juunist 2018. Kohus

kohustas 21. jaanuari 2020. a kohtuistungil hagejate seaduslikku esindajat esitama kohtule tõendid

selle kohta, et hagejad on kostjalt elatist suuremas summas nõudnud alates 1. juunist 2018.

Hagejate seaduslik esindaja selgitas kohtule 30. jaanuari 2020. a menetlusdokumendis, et ta on

elatist eelnevalt ja korduvalt küsinud suusõnaliselt, millele kostja ei ole reageerinud. Hagejate

seaduslik

esindaja

esitas

sõnumivahetuse,

millest

nähtub,

et

kostja

on

soovinud

15. juunil 2019 teada, kui suures summas elatist tasuda. Hagejate seaduslik esindaja ei ole esitanud

kohtule tõendeid selle kohta, et ta on asunud nõudma elatist suuremas summas, kui kostja on

tasunud, juba 1. juunist 2018. Kohtu hinnangul tuleb hagejate esindajal nõuda elatise tasumist

suuremas määras (kui tasutu ei kata laste igapäevaseid vajalikke kulusid) vajaduse tekkimisel ja

pidevalt ning kui kostja ei nõustu, siis pöörduda hagejate õiguste kaitseks kohtu poole. Aastaga

viivitades ei ole hagejate seaduslik esindaja käitunud oma tsiviilõigusi kasutades heauskselt.

Kohus leidis, et praeguses asjas elatise nõudmine aasta enne hagi esitamist suuremas summas ei

teeni enam hagejate ülalpidamise ülesannet, vaid on kostja jaoks pigem karistusliku iseloomuga,

mistõttu jättis kohus tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja

tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatis

seaduses sätestatud miinimummääras alates 15. maist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole maakohus rahuldanud hagejate

tegelikku nõuet. Hagejad soovisid, et kohtuotsusega mõistetaks välja igakuine elatis lähtuvalt

miinimumpalgast, kuid kohus on jätnud selle tähelepanuta. Kostja on töövõimeline ja suudab anda

hagejatele elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Hagejatele jääb arusaamatuks, miks kohus

pidas esitatud tõendit laste kulutuste kohta ebausaldusväärseks. Kostja reaalsed kulutused on

tõendamata.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda. Maakohus on hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme

kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki

oma otsuses korrata.

7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kuigi apellatsioonkaebuses paluvad hagejad tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus

jättis hagi rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi rahuldada, ei nähtu

kaebuse põhjendustest, et hagejad esitaksid põhjendusi seoses sellega, et maakohus jättis

tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata. Hagejad on palunud välja mõista elatise lähtuvalt

kuupalga alammäärast alates 15. maist 2019, s.o hagiavalduse esitamisest.

Seega lähtub ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 apellatsioonkaebuse lahendamisel

sellest, et hagejad on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata

nende elatise nõude alates 15. maist 2019. Osas, milles maakohus jättis hagejate tagasiulatuva

elatise nõude rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4), sh menetluskulude jaotuse osas,

millega jäeti menetluskulud poolte endi kanda (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7), ei ole

maakohtu otsust vaidlustatud.

8. Maakohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise summas 200 eurot ehk vähendas

elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära.

PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole

tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist,

kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama

paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS

§ 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks ühetaoliselt.

Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et

selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Riigikohus on selgitanud, et

PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu, mistõttu kohus saab iga üksikjuhtumi

asjaolusid arvestades hinnata, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise

väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise

väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida

arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades

samal ajal lapse õigustatud huve. (Riigikohtu 28. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905,

p 18; 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1-28.2; 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).

PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla

miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse

tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Siiski on kohtul võimalik

vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära

üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad

(vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).

8.1. Eelneva tõttu tuli kostjal praegusel juhul tuua esile ning tõendada, et hagejate vajaduste

rahuldamiseks kulub vähem kui kahekordne miinimumelatis. Kostja on vastuses hagile (tl 14-16)

toonud esile, et lapse ülalpidamiseks ei kulu kahekordne PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

miinimummäär + lapsetoetus 60 eurot, s.o on käesoleval ajal kokku 292 + 292 + 60 =644 eurot

kuus.

Maakohus on vähendanud kostjalt hagejate kasuks välja mõistetud elatist muuhulgas seetõttu, et

poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine on miinimumpalga kiire tõusu tõttu

muutunud ebaproportsionaalselt suureks, st hagejate vajadused ei võrdu praegusel juhul

kahekordse elatise miinimummääraga. Maakohus viitas asjakohasele Riigikohtu praktikale ning

Justiitsministeeriumi tellitud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja

Pricewaterhouse Coopers Advisors koostatud 2020. a lõppraportile „Lapse vajaduspõhine

miinimumelatis“, mille kohaselt on 7–12aastaste laste ülalpidamiskulu standardeelarve meetodi

põhjal

ühes

kuus

eurot

(kättesaadav

veebis

https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf, lk 39). Uuringu

autorid leidsid (vt uuringu lk 45), et uus miinimumelatis 2019. aasta lõpu seisuga oleks kas 343/2

= 172 eurot kuus (standardeelarvete keskmine) või 388/2 = 194 eurot kuus (võrdlevanalüüsi

meetod). Lähtudes lõpprapordis märgitust on praegusel ajal ülalpidamiskulu ühe vanema kohta

ligikaudu 180 eurot kuus. Kuna on üldteada, et 2020 märtsikuus algas majanduskriis, mis toob

kaasa erinevate teenuste ja varade hinnalanguse, ei ole põhjust eeldada kulude tõusu lähimas

tulevikus.

8.2. Ringkonnakohus märgib lisaks, et hagejad on esitanud tabeli laste kulutuste kohta 2018 juunist

kuni 2019 maini (tl 46 pöördel), mille kohaselt on laste kulud ligikaudu 500 eurot lapse kohta.

Esitatud tabelist nähtub, et lastele ei kulu igakuiselt 644 eurot. Kuigi kulutuste tabel on esitatud

2019

kohta,

ei

pea

ringkonnakohus

võimalikuks,

et

tabelis

esitatud

kulud

on

2020. aastal oluliselt tõusnud. Samuti tuvastas maakohus, et hagejate esitatud tabelis toodud

kulutused on tõenäoliselt ülepaisutatud. Ringkonnakohus leiab kokkuvõttes, et praegusel juhul on

tõendatud, et laste tegelikud vajadused on miinimummäärast mõnevõrra väiksemad.

8.3. Ringkonnakohus märgib lisaks, et praegusel juhul tuleb elatise suuruse määramisel arvestada

ka sellega, et osa laste kuludest, s.o muusikakooli kulud, tasub kostja tööandja. Kostja on

22. augustil 2019 esitanud AS-i Barrus tõendi (tl 26), mille kohaselt tasus kostja tööandja

möödunud õppeaastal 2018/2019 mõlema lapse Võru Muusikakooli õppetasud (A.A. õppetasu 225

eurot ja B.B. õppetasu 180 eurot). Kostja kinnitas 31. augustil 2020 esitatud menetlusdokumendis,

et ka algaval kooliaastal tasub kostja tööandja mõlema lapse muusikakooli õppetasud.

8.4. Ringkonnakohtu hinnangul on hagejate vajadused osaliselt kaetud riiklike peretoetustega.

Vaidlust ei ole selles, et mõlema lapse peretoetus summas 60 (s.o kokku 120) eurot laekub hagejate

ema arveldusarvele. Ringkonnakohus lisab, et ainuüksi pere- ja sotsiaaltoetuste saamise fakt ei

anna alust elatist automaatselt vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib

riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koosmõjus muude asjaoludega, nt kui on

tõendatud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad.

Ringkonnakohus leiab, et kuna laste vajadused on miinimummäärast mõnevõrra väiksemad

(sh tasub laste muusikakooli kostja tööandja) ning hagejate vajadused on osaliselt kaetud riiklike

peretoetustega, on praegusel juhul olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise

väljamõistmiseks.

Võttes arvesse eeltoodut leiab ringkonnakohus, et 200 euro suurune elatis kummalegi lapsele on

põhjendatud ja vajalik, kuna see arvestab mõlema lapse huve ja nende tegelikku

ülalpidamisvajadust.

9. Vastuseks hagejate apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses, et kohtuotsusega ei oleks fikseeritud kindel elatise

summa, vaid väljamõistetav elatis tuleb siduda miinimumpalgaga, et hagejad ei peaks mõne aja

möödudes pöörduma uuesti kohtusse elatise summa suurendamiseks.

Maakohus mõistis kostjalt välja elatise alla seaduses sätestatud miinimummäära, mille

ringkonnakohus jätab käesoleva otsusega muutmata. Ringkonnakohus leiab, et elatise alla

seaduses sätestatud miinimummäära väljamõistmise korral ei saa elatise summat siduda Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, kuivõrd elatise automaatset suurendamist ei saa

põhjendada üksnes miinimumpalga tõusuga (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas

nr 2-15-15909, p 16).

9.2. Hagejate väide, et neil on palju sõpru ning sünnipäevadel käimine toob kaasa täiendavaid

kulusid, ei ole aluseks elatise väljamõistmiseks miinimummääras. Laste vajadused ja kulud peavad

olema mõistlikud, vajalikud ja põhjendatud.

Arvestada tuleb sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk

(lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning

ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt nt

7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

35-17, p-d 28.1-28.2; 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).

Eeltoodust tuleneb, et elatise maksmise peamine eesmärk on laste igapäevavajaduste rahuldamine

ja laste arenguks vajalike piisavate vahendite tagamine. Ringkonnakohus möönab, et elatise suurus

peab hõlmama ka laste meelelahutuslikke kulusid, kuid meelelahutuslike kulude kandmine on

sekundaarne võrreldes muude kuludega.

10. Hagejad ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust

vaidlustanud. Ringkonnakohus leiab sellest tulenevalt ning maakohtu otsuse muutmata jätmist

arvestades, et maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotus tuleb jätta muutmata.

Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi

kanda. Ringkonnakohtu hinnangul oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik jätta menetluskulud

alaealiste hagejate kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus kulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson