2-20-1560/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 18. september 2020. a

Tsiviilasja number

2-20-1560

Tsiviilasi

Volvo Estonia OÜ hagi Dmitri Jeršovi vastu nõude

tunnustamiseks

Tiks

Grupp

OÜ

(pankrotis)

pankrotimenetluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 1. juuni 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Dmitri Jeršovi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Dmitri

Jeršov

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Katrin Jennsen

Vastustaja (hageja): Volvo Estonia OÜ (registrikood

10918874), esindaja vandeadvokaat Rando Maisvee

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 1. juuni 2020. a otsus muutmata.

2. Jätta Dmitri Jeršovi apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Volvo Estonia OÜ e-kiri Tiks Grupp OÜ-le asja

materjalide juurde võtmata.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Dmitri

Jeršovi kanda.

5. Määrata Volvo Estonia OÜ menetluskulude suuruseks

ringkonnakohtus 520 eurot (käibemaksuta).

Mõista Dmitri Jeršovilt Volvo Estonia OÜ kasuks välja

menetluskulud

ringkonnakohtus

eurot

(käibemaksuta).

Hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Volvo Estonia OÜ (hageja) esitas 29. jaanuaril 2020. a hagi Dmitri Jeršovi (kostja) vastu

Tiks Grupp OÜ (pankrotis) (võlgnik) pankrotimenetluses nõude 32 202 eurot 74 senti

tunnustamiseks pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena.

Hagiavalduse kohaselt kuulutati Tartu Maakohtu 16. septembri 2019. a määrusega tsiviilasjas

nr 2-19-7687 välja võlgniku pankrot. Hageja esitas 2. oktoobril 2019. a nõude põhivõla 30 000

euro ja sellelt pankrotiotsuseni arvestatud viivise 2202 euro 74 sendi saamiseks. Kostja esitas

võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul 30. detsembril 2019. a hageja nõudele vastuväite.

Vastuväite kohaselt on nõude aluseks olev tehing rendileping, millega hageja sai enda kasutusse

veoki ja pidi selle eest tasuma. Kostja vastuväite tõttu jäi hageja nõue tunnustamata.

Kostja vastuväide on ebaõige ja tõendamata, selle eesmärk on vältida pankrotivara

suurendamist kostja vara arvel. Kostja on võlgniku osanik, likvideerija ja ka võlausaldaja.

Varasemalt oli kostja võlgniku juhatuse liige ja enne seda esindas võlgnikku volikirja alusel,

tehes võlgniku nimel võlausaldajaid kahjustavaid tehinguid. Kostja on rikkunud oma kohustusi

juhatuse liikmena ja likvideerijana, võlgniku raamatupidamine on korraldamata.

Pankrotimenetluses esitatud nõude põhjenduse kohaselt tasus hageja 20. aprillil 2017. a

võlgnikule müügilepingu alusel võlgniku 19. aprilli 2017. a arve nr 170419013 alusel 30 000

eurot. Müügilepingu kohaselt kohustus võlgnik hagejale üle andma kasutatud veoauto MAN

TGX riikliku registreerimismärgiga X omandi. Nimetatud sõiduk kuulus müügilepingu

sõlmimise ajal UniCredit Leasing SIA Eesti filiaalile. Võlgnik andis veoauto valduse üle

hagejale ja hageja asus kokkuleppel võlgnikuga kasutatud veoautot müüma. 18. detsembril

2017. a võttis UniCredit Leasing SIA Eesti filiaali esindaja veoauto valduse hagejalt üle. Seega

ei saanud hageja müügilepingu esemeks olnud veoauto omanikuks ja võlgnik ei saanud lepingut

täita. Hageja taganes võlgnikuga sõlmitud müügilepingust 20. septembril 2018. a

taganemisavaldusega, mis toimetati kostjale 17. oktoobril 2018. a kätte.

Võlgnik ei ole nõuet täitnud, mistõttu esitas hageja oma nõude pankrotimenetluses. Kostja

esitas nõudele alusetu vastuväite. Kostja vastuväide, et võlgniku ja hageja vahel oli sõlmitud

rendileping, ei ole tõendatud. Asjaolu, et sõlmitud oli müügileping, nähtub ainuüksi

müügiarvest. Kuivõrd arve alusel tasus hageja kauba eest arve väljastamisel, on ebausutav, et

pooled oleksid sõlminud müügilepingu asemel muu lepingu. Samuti puudus rendilepingu korral

vajadus veoautot müüa, kuigi auto oli müügis.

Hageja tegeleb veokite hoolduse ja müügiga ja puudus vajadus sõidukit rentida. Veokite

hoolduse ja müügi teenust osutas hageja ka võlgnikule. Hageja, saades teada veoki kuulumisest

liisinguandjale, tegi korduvalt võlgnikule päringuid selle omandi ümbervormistamiseks

hagejale. Pärast omaniku poolt valduse taastamist sõiduki üle toimus hageja ja võlgniku

esindaja A.A. vahel kokkusaamine, kus arutati, kuidas lahendada veoki müügitehingust ja

hooldusarvetest tulenevat võlgnevust. Võlgnik lubas tagastada hagejale tasutud summa

maksegraafiku alusel igakuiste maksetena. Kohtumise järel valmistati ette kirjalik leping, mille

võlgniku esindaja lubas korduvalt allkirjastada, kuid ei teinud seda. Viimane kokkusaamine

võlgniku esindajaga toimus mais 2018. a. Hageja on lepingust taganenud mõistliku aja jooksul.

Juhul, kui müügilepingust taganeti ebamõistlikult hilja, palus hageja lugeda müügileping

taganemise tõttu lõppenuks hageja ja võlgniku 29. detsembri 2017. a kohtumisel.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastuse kohaselt ei ole hageja ja

võlgniku vahel sõlmitud mitte müügi-, vaid rendileping. Rendilepingust tulenevad kohustused

hageja ees on võlgnik nõuetekohaselt täitnud. Lepingu sisuks oli võlgniku poolt liisitud veoki

hageja kasutusse andmine kuueks kuuks kindlaksmääratud rendihinna eest, milleks oli poolte

kokkuleppel 30 000 eurot (s.h käibemaks 20%), mille hageja tasus täies ulatuses ettemaksuna.

Kuna vaidlusalune veok oli hageja valduses kauem kui kuus kuud, ei saa hagejal olla

rendilepingust tulenevalt pretensioone võlgniku vastu.

Võlgniku poolt väljastatud müügiarve sisuks oli asja kasutamisõiguse (kasutamisest saadava

hüve) müük, mitte asja müük. Võlgniku poolt esitatud arvest nr 17041901 ei nähtu, et arve on

esitatud sõiduki müügi eest. Võlgnik ei hoidnud teavet sõiduki omaniku kohta hageja eest

saladuses. Ei ole eluliselt usutav, et hageja sõlmis võlgnikuga müügilepingu veoki ostmiseks,

olles teadlik, et võlgnik ei ole vaidlusaluse veoki omanik ning ei saa sellest tulenevalt olla veoki

võõrandajaks ega hagejaga müügitehingut sõlmida. Peale vaidlusaluse veoki valduse saamist

aprillis

2017.

a

ei

esitanud

hageja

kordagi

võlgnikule

nõuet

omandiõiguse

ümbervormistamiseks ning veoki registreerimiseks hageja nimele registris. Hageja soov pärast

veoki valduse saamist veokit müüa ei tõenda müügilepingu olemasolu. Kostja ei olnud teadlik,

et hageja püüdis sõidukit rendilepingu kehtivuse ajal müüa.

Hageja on esitanud lepingust tagamine avalduse hilinenult ja on seetõttu kaotanud õiguse

müügilepingust taganeda.

29. detsembri 2018. a kokkusaamisel arutas võlgniku esindaja hagejaga olemasolevaid

võlgnevusi. Võlgnikul oli kahe uue veoki liisimisega seotud võlgnevus VGFS Financial

Services Estonia OÜ ees. Nimetatud kohustus kajastub pankrotimenetluses. Kostja on võlgniku

juhatuse liige alates 23. augustist 2017. a ning sellest tulenevalt 29. detsembri 2018. a

kohtumisel tehtud kokkulepped võlgniku põhivara võõrandamiseks on tühised, kuna kostja

juhatuse liikmena ei ole tehingut heaks kiitnud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 1. juuni 2020. a otsusega hagi ning tunnustas hageja nõuet summas

32 202 eurot 74 senti Tiks Grupp OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2

sätestatud rahuldamisjärgu nõudena. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2900 eurot ning väljamõistetud menetluskuludelt

viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni

selle täitmiseni.

Hageja esitas nõude müügilepingust tuleneva kohustuse tagasitäitmiseks. Kohtutäituri

vahendusel on hageja müügilepingust taganemise avaldus ja tagasitäitmise nõue kostja

esindajale 17. oktoobril 2018. a kätte toimetatud. Hageja soovib, et võlgnik tagastaks talle

30 000 eurot, mis ta on tasunud võlgnikule 19. aprilli 2017. a arve nr 17041901 alusel

20. aprillil 2017. ja viivist tagasitäitmisega viivitamise eest perioodi 17. oktoobrist 2018. a –

16. septembrini 2019. a eest 2202 eurot 74 senti. Võlgnik on hagejale nimetatud arve esitanud

ja hageja on selle tasunud. Pooltel on vaidlus selle üle, millist kohustust nimetatud arve ja selle

tasumine puudutab, millist liiki lepinguline suhe hagejal ja võlgnikul oli.

Veoauto MAN TGX registreerimisnumbriga X omanikuks oli SIA UniCredit Leasing Eesti

filiaal (tl 34). Võlgnik oli sõiduki vastutav kasutaja. Tunnistaja B.B. ütluste kohaselt tegi hageja

üsna tihti tehinguid, kus osteti liisingule kuuluv sõiduk. Tunnistaja kirjeldatud olukordades pidi

müüja tasuma liisingumaksed, mille järel liisinguleping lõppes, liisinguvõtja sai ise

liisingueseme omanikuks ja andis oma omandi koheselt üle hagejale või tema näidatud ostjale.

Seega oli sellisel kujul müügilepingu sõlmimine hageja jaoks tavapärane praktika. Pooled

võivad

kokku

leppida

omandi

hilisemas

üleandmises,

sest

VÕS § 208 lg 1 kohaselt peab müüja tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale. Vastavalt

asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 92 on vallasasjade omandi tekkimise eelduseks see, et asi on üle

antud omandajale ja on olemas vastav omandiõiguse üleandmise kokkulepe. Sõidukid on

vallasasjad, mistõttu ei näita kanded Maateeameti peetavas registris ega sõiduki

registreerimistunnistusel sõiduki omandiõigust. Pooled ei vaidle selle üle, et veoki omanik

SIA UniCredit Leasing Eesti filiaal võttis 2. oktoobril 2017. a veoki otsese valduse tagasi

(tl 35–36).

Arve nr 17041901 kohaselt on tehingu kirjeldusse märgitud „20% kaup MAN TGX, X“. Pooled

tõlgendavad nimetatud kirjeldust erinevalt: hageja, et tegemist on müüdava sõiduki andmetega,

kostja, et tegemist on renditava sõiduki andmetega. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt

tähistab termin “kaup“ ostu-müügi objekti või kokkulepet ostu-müügi, vahetuse, teenistuse, töö

teatud ülesande vms kohta, kauplemine. Tavapärane kasutaja tõlgendab sõna „kaup“ arvel

nimetava sõnana ja seega on tegemist müügi objektiga. Kostja arvamus, et sõna „kaup“ võiks

tähendada ka õigust või teenust, ei ole sõna sisuga kooskõlas ja eeldaks enda ees või järel

selgitavat laiendit. Tunnistaja A.A. ei osanud selgitada, miks ta arvel sellist sõna kasutas.

Maakohtu hinnangul vastab tehingu kohta ainus kirjalik dokument, s.o arve, pigem tavapärasele

ostu-müügiarvele, sest sellelt puuduvad igasugused viited rendiperioodile, mis tavapäraselt

renditasu arvetel on. Kostja väitel oli tegemist 6-kuulise rendiperioodiga ja kokku lepiti

ühekordses makses, nö ettemaksuna. Kostja ei ole oma väidet mitte millegagi tõendanud. Kostja

tunnistaja A.A. andis rendi tingimuste kohta, s.o mis oli rendi periood, tasu, millises tasumises

kokku lepiti, ebaselgeid ja küsitluse käigus muutuvaid vastuseid.

Tunnistaja B.B. ütlused hageja ja võlgniku vaheliste erinevate tehingute (kahe Volvo ost,

seejärel veel ühe Volvo ost, vaidlusaluse tehingu asjaolud ja täiendavalt veel 2018. a alguses

pakutud teise MAN müügiteenus) kirjeldamisel on oluliselt täpsemad kui tunnistaja A.A.l.

Samuti olid tunnistaja B.B. ütlused läbivalt selged, ühetaolised ja konkreetsed.

A.A. ei pruugi anda erapooletuid ütlusi ka seetõttu, et tal on vaidluse tulemuse suhtes isiklik

huvi. Võlgniku registrikaardilt nähtub, et A.A. oli võlgniku osanik 50% ulatuses koos kostjaga.

Seega on tunnistaja kostjaga isiklikult seotud. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on A.A.

vastutav mitmete võlgniku kohustuste eest käenduse alusel solidaarselt koos kostjaga ja neil

mõlemal on pankrotimenetluses nõuded võlgniku vastu. Kui kohus hagi rahuldamata jätab,

suureneb tunnistaja võimalus oma nõude täitmiseks pankrotimenetluses. Samuti on Maksu- ja

Tolliamet viinud kostja ja tunnistaja A.A. suhtes läbi menetluse, mille tulemusel on algatatud

kriminaalasi nr X, kus kostjal ja tunnistajal on solidaarkohustus (tl 61, 63–78). Seega on

tunnistajal selge huvi, et kohus jätaks hagi rahuldamata, mistõttu ei ole tema ütlused

usaldusväärsed.

Lepingu sõlmimisel lepingupooli esindanud tunnistajate ütlused on omavahel vastuolus.

Maakohtu hinnangul on usaldusväärsemad tunnistaja B.B. ütlused, mille kohaselt oli pooltel

tahe sõlmida veoki osas ostu-müügi leping. Selle kinnituseks on poolte käitumine ja muud

omavahelised tehingud ja tahteavaldused, eelkõige võlgniku soov vahetada oma vanad veokid

välja uute Volvo veokite vastu, mis osaliselt pidi saama rahastuse vanade MAN veokite müügi

kaudu (tl 96–97, 99). A.A. käis 29. detsembril 2017. a hageja juures arutamas võlgniku

kohustustesse puutuvat. Tunnistaja B.B. ütluste kohaselt soovis A.A. alustatud tehinguga ise

lõpuni minna, kuigi ise enam juhatuses ei olnud. Kokkusaamisel lubas A.A., et arve makstakse

osadena hagejale tagasi. Koostati ka kirjalik kokkulepe, kuid võlgniku juhatuse liige, kes on

kostja, sellele alla ei kirjutanud. Asjaolu, et kostja esindaja ei allkirjastanud kokkulepet

kohustuse täitmise kohta (tl 101) ei muuda kohustuste olemasolu.

Lepingu tõlgendamisel saab juhinduda ka poolte tegevusaladest. Asjaolu, et hageja müüb

sõidukeid ja tegeleb nende hoolduse ja remondiga, on üldteada. Puuduvad tõendid, et hageja

tegeleks ka sõidukite rendile andmisega. Tunnistaja B.B. ütluste kohaselt oli hageja tegevuseks

raskeveokite müük ja lahenduste pakkumine transpordiettevõtetele; sõidukite rendile võtmisega

hageja ei tegelenud, rendile anti veokeid haruharva ja siis ka vaid neid veokeid, mis olid hageja

enda nimel. Tunnistaja A.A. ütluste kohaselt oli võlgniku tegevuseks Euroopa autotransport.

Nimetatu tuleneb ka ajutise halduri aruandes antud võlgniku üldiseloomustusest. Veokite

rendile andmist haldur ei maini ja tunnistaja ei nimetanud seda võlgniku tegevusalana. Seega

ei tegelenud kumbki lepingu pooltest veokite rendile andmise-võtmisega.

Poolte õigused ja kohustused tulenevad müügilepingu regulatsioonist ning pooltel oli õigus

kasutada müügilepinguga seotud õiguskaitsevahendid. Kuna veoki omanik võttis 2. oktoobril

2017. a veoki otsese valduse tagasi, ei olnud hagejal enam võimalik saada veoki omandiõigust.

Omandiõiguse ülemineku mittevõimaldamisega oli võlgnik jätnud täitmata oma peamise

lepingust tuleneva kohustuse, mistõttu oli hagejal õigus ka lepingust taganeda ja nõuda enda

poolt üle antud tagasitäitmist (VÕS §-d 188–189).

Hageja ei ole liialt viivitanud lepingust taganemisega. Tunnistajate ütluste kohaselt püüti

2017. a sügis-talvel saada kokkulepet kõigi võlgniku kohustuste täitmise osas, toimus ka

kohtumine 29. detsembril 2017. a. Hageja väitel võlgniku esindajad, sh juhatuse liige, enam

hageja pöördumistele ei vastanud. Nimetatud asjaolu kinnitab vajadus toimetada juhatuse

liikmele dokumendid kätte kohtutäituri vahendusel. Sellele, et võlgniku esindaja hoidus

ametlike dokumentide vastu võtmisest, viitab ka asjaolu, et kohtutäitur on olnud sunnitud

võlgnikule täitmisteateid kätte toimetama avaldamisega Ametlikes Teadannetes (tl 20–22). Kui

võlgnik ise hoiab kõrvale kohustuse täitmise osas kokkuleppe sõlmimisest või tahteavalduste

vastu võtmisest, siis ei saa tahteavalduse tegijale ette heita selle tegemisega viivitamist.

Võlgnik ei ole ostu-müügi hinda hagejale tagastanud, mistõttu on põhjendatud hageja põhinõue

30 000 eurot. Kuna võlgnik põhinõuet ei täitnud, oli hagejal õigus esitada viivise nõue. Viivis

põhivõlalt on arvestatud õigesti. Nõue on esitatud tähtaegselt.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus, teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning

mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras

alates otsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu otsus olulises osas põhjendamata ning põhineb

õigusnormi rikkumisel. Maakohus on analüüsinud asjas kogutud tõendeid valikuliselt, jätnud

kostja positsiooni toetavad tõendid analüüsimata ning vastuväited arvesse võtmata. Kui

mõlemad pooled on andnud vande all seletusi ja kohus asub neid tõendeid otsuses hindama, siis

ei saa kohus rajada otsust üksnes ühe poole seletustele, ilma et kohus käsitleks otsuses ka teise

poole seletusi (Riigikohtu 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 15).

Maakohus on lugenud usaldusväärseks tõendiks tunnistaja ütluse, et hageja esitas võlgnikule

korduvalt nõudeid vaidlusaluse veoki omanikukande muutmiseks registris. Maakohus on selle

ütluse alusel lugenud vastava nõude esitamist hageja poolt tõendatuks. Hageja ei ole lisaks

tunnistaja väitele esitanud mitte ühtegi muud tõendit, kuigi selle väite tõendamiseks peaks

esmaseks olema just dokumentaalne tõend. Eluliselt ei ole usutav, et suur ettevõte jätaks

ajavahemikus 19. aprillist 2017. a (veoki hagejale üleandmine) kuni 2. oktoobrini 2017. a

(omaniku poolt veoki otsese valduse ülevõtmine) esitamata nõude kohustatud isikule kasvõi

e-kirja teel, kui vastavasisuline nõue eksisteeriks. Tunnistaja A.A. ütlused ei muutunud, vaid

olid sisult järjepidevalt ühesugused. Kohtu põhjendused menetluses ülekuulatud tunnistajate

erapooletuse kohta on ühepoolsed. Maakohus ei ole arvestanud, et hageja tunnistaja B.B., kes

sõlmis hageja nimel võlgnikuga rendilepingu, mis osutus ilmselt hiljem hageja jaoks

majanduslikult mittetasuvaks, vastutab isiklikult hageja ees kahjulikust tehingust tulenevate

tagajärgede eest.

Maakohus on ebaõigesti jätnud tähelepanuta VÕS § 211 lg-s 1 sätestatud müüja kohustuse asja

müügi korral ostjale vajalikud dokumendid üle anda.

Kohus ei saa määrata, kuidas sisustab kostja väljastatud arved. Ka teenuse müügi korral

väljastatakse müügiarve „kauba“ kohta. Maakohus on ajanud segamini selle, mis võis tema

hinnangul olla arvel märgitud “kaup” sisuks, sellega, kas sama tähendus oli ka arve väljastanud

isiku jaoks. Maakohus on jätnud arvesse võtma kostja selgitused konteksti kohta. Võlgnik oli

väike ettevõte, kelle kasutusel olnud raamatupidamisprogrammi baasversioonis valikus oligi

ainult kaks müügiartiklit, ehk “kaup 20%” Eesti sisese tehingu puhul ja “kaup 0%” ekspordi

puhul. Veoki edasirentimine ei olnud võlgniku põhitegevus, vaid ühekordne tehing, mistõttu ei

olnud võlgnikul selleks otstarbeks erilist arve vormi välja töötatud. Maakohus on eksinud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg-s 1 sätestatu osas, mille kohaselt tuleb kindlale

isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse

saaja seda tahet teadis või pidi teadma.

Võlgnikul puudus vajadus veokit müüa ning asjaolu, et tunnistaja kinnitas, et võlgnik ostis kaks

uut veokit ning hiljem soovis veel ühte osta, ei tõenda, et vaidlusalune veok hagejale müüdi.

Tõendamiskoormis müügilepingu sõlmimise osas ning lepingust taganemisest tulenevate

nõuete osas lasub nõude esitajal, ehk hagejal. Maakohus on rahuldanud hageja nõude, kuna

kostja ei ole suutnud vastupidist tõendada. Maakohus on selliselt vääralt pannud

tõendamiskoormise kostjale.

Kostja poolt esitatud tõendist, s.o väljavõte hageja kodulehelt, nähtub, et hageja tegeleb veokite

rendile andmisega. Nimetatud asjaolu oli võimalik ka kohtul endal kontrollida tutvudes hageja

kodulehega internetis. Samuti on maakohus jätnud kõrvale hageja tunnistaja sellekohased

ütlused. Hageja tunnistaja on oma ütlustega kinnitanud, et hageja annab veokeid rendile nii

nagu on võimalik aru saada hageja kodulehelt ning ühtlasi on tunnistaja kinnitanud ka seda, et

hageja rentis edasi vaidlusalust veokit, mille kohta saadeti vastavasisuline e-kiri A.A.le. Kostja

lisab apellatsioonkaebusele hageja poolt kostjale edastatud e-kirja seonduvalt muude võlgniku

nõuetega hageja ees. Nimetatud tõendit ei ole esitatud maakohtus, kuna vajadus sellise tõendi

esitamiseks ilmnes alles maakohtu otsusest.

Hageja on VÕS § 118 lg 1 p 1 alusel kaotanud õiguse müügilepingust taganeda, kuna ei ole

teinud seda mõistliku aja jooksul. Hageja kaotas vaidlusaluse veoki otsese valduse 2. oktoobril

2017. a ning pidi hiljemalt siis mõistma, et müügilepingu täitmine võlgniku poolt ei ole

võimalik. Hageja on esitanud võlgnikule lepingust taganemise avalduse alles 17. oktoobril

2018. a, s.o aasta hiljem. Maakohus ei ole selgitanud ega põhjendanud, kuidas hageja

võimalikud kohtumised A.A.ga, kes ei olnud kõnealusel ajavahemikul võlgniku juhatuse liige,

võiksid õiguslikult mõjutada võlgniku ja hageja lepingulisi suhteid. Hageja ei ole esitanud

poolte vahel sõlmitud kokkulepet ega muid tõendeid kokkulepete sõlmimise kohta. Hageja ei

ole võlgniku seadusliku esindaja poole, kes oleks saanud võlgniku nimel kokkuleppeid sõlmida,

kordagi vaidlusaluse veoki asjus enne 17. oktoobrit 2018. a pöördunud.

Kohtuotsusest jääb selgusetuks, miks peab kohus mõistlikuks müügilepingust taganemise teate

kättetoimetamist kohustatud isikule kohtutäituri vahendusel alles 17. oktoobril 2018. a.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda. Hageja palus jätta apellatsioonkaebusega esitatud lisa tsiviilasja materjalide

juurde vastu võtmata.

Vastuse kohaselt on apellatsioonkaebuses esitatud uue asjaoluna väide, justkui tulenenuks arve

sõnastus raamatupidamisprogrammist. Apellatsioonkaebuses jäeti selgitamata, millise

raamatupidamisprogrammiga oli tegemist, kuidas selline programm takistas teistsuguse arve

väljastamist ja miks esitati selline väide alles apellatsioonimenetluses.

Põhjendamatu ja ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, justkui tunnistajal B.B.l esinenuks

isiklik huvi hageja kasuks ütluste andmiseks, sest tegemist on hageja endise töötajaga, kes peaks

kartma kahjulikust tehingust isiklikku vastutust. Tunnistaja A.A. ütlused olid põiklevad ning

mitmetele küsimustele vastates ei mäletanud tunnistaja vaidlusaluseid asjaolusid. A.A. üritas

oma ütlustega toetada kostja positsiooni. Dokumentaalsed tõendid kostja väidete tõendamiseks

on esitamata. Tunnistaja A.A. oli võlgniku osanik ja juhatuse liige. A.A.le on võlgniku

majandustegevusega seotud kriminaalmenetluses esitatud kahtlustus usalduse kuritarvitamises.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab, et Volvo Estonia OÜ e-kiri Tiks Grupp OÜ-le (pankrotis) tuleb jätta

TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel asja juurde võtmata. Kostja põhjenduste kohaselt ilmnes tõendi

esitamise vajadus alles maakohtu otsusest. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et

maakohus hageja nõude rahuldas, ei ole aluseks kostja esitatud tõendi vastuvõtmisele. Kostja

ei põhjendanud, miks ta ei saanud esitada tõendit maakohtu menetluses. Volvo Estonia OÜ

e-kiri on seega esitatud ringkonnakohtule hilinenult.

7. Hageja soovib tunnustada tema 32 202 euro 74 sendi nõuet võlgniku pankrotimenetluses

PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus on hageja nõude põhjendatult rahuldanud.

Pooled ei vaidlusta ringkonnakohtus maakohtu poolt tuvastatut, et võlgniku pankrot kuulutati

välja Tartu Maakohtu 16. septembri 2019. a määrusega ning hageja esitas võlgniku

pankrotimenetluses müügilepingust tuleneva nõude. 30. detsembril 2019. a toimunud nõuete

kaitsmise koosolekul esitas kostja hageja nõudele vastuväite. Vastuväite kohaselt ei sõlminud

võlgnik ja võlausaldaja mitte müügilepingut, vaid nende vahel oli rendileping.

Maakohus tuvastas, et hageja on esitanud nõude tähtaegselt ja õige kostja vastu, nõude alus ja

ulatus on sama, mis olid esitatud pankrotimenetluses (PankrS § 106 lg 1, § 107).

8. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti leidnud, et võlgniku ja kostja vahel

oli sõlmitud 2017. a aprillis veoauto MAN TGX registreerimisnumbriga X müügileping VÕS

§ 208 lg 1 järgi.

Maakohus ei ole menetluses tõendamiskoormist valesti jaganud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt tuleb

menetlusosalisel tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui

hageja on menetluses seisukohal, et tal on võlgniku vastu müügilepingu rikkumisest tulenev

nõue, tuleb tal tõendada selle nõude eeldusi, eelkõige lepingu sõlmimist ja selle rikkumist

võlgniku poolt.

Hageja ja võlgnik ei sõlminud kirjalikku lepingut nimetatud veoauto osas. Kostja ei ole vaielnud

vastu sellele, et hageja on tasunud võlgnikule 20. aprillil 2017. a 30 000 eurot ja hageja sai

võlgnikult veoauto valduse. Hageja on esitanud müügilepingu kohta tõendina A.A. e-kirja

hagejale arve saatmise kohta (tl 28); arve nr 170419013 ja maksekorralduse (tl 32 jj),

automüügiportaali Auto24 väljatrüki, milles hageja soovis müüa talle võlgniku poolt üleantud

veoautot MAN TGX. Seega on ekslik apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei ole oma nõude

kohta menetluses tõendeid esitanud.

Kostja ei ole menetluses vastu vaielnud sellele, et võlgniku ja hageja vahel oli võlasuhe. Kostja

ei ole vaidlustanud ka seda hageja väidet, et võlgnik on nimetatud võlasuhte alusel hagejalt raha

saanud. Hageja on menetluses seisukohal, et hageja ja võlgnik olid sõlminud müügilepingu,

kostja väitel oli poolte vahel rendileping. Maakohus leidis õigesti, et kostjal tuleb rendilepingu

sõlmimist tõendada.

Maakohus on menetluses esitatud tõendeid õigesti hinnanud. Maakohus on põhjendatult

leidnud, et arvel olev tähistus „20% kaup MAN TGX, X“ viitab eelkõige müügilepingule.

Maakohus on andnud kohtuistungil ka võimaluse arve koostanud kostja tunnistajale A.A.le

sõna „kaup“ tähenduse selgitamiseks. Tunnistaja väitel „mingit paremat sõna ei tulnud pähe“.

Apellatsioonkaebuses on kostja erinevalt eelnevast menetlusest tuginenud sellele, et arves

kasutatud mõiste „kaup“ tuleneb võlgniku raamatupidamisprogrammi piiratud võimalustest.

Ringkonnakohus on seisukohal, et eluliselt ei ole usutav, et arve koostajal oleks see asjaolu

olnud maakohtu menetluse ajaks täielikult ununenud.

9. Hageja ei ole eitanud, et ta oli teadlik sellest, et võlgnik ei ole talle üleantud sõiduki omanik

ning omanikuks on liisingfirma. Hageja tunnistaja B.B. ütluste kohaselt: „..Meil on päris

tavaline, et sissevõetav auto kuulub liisingfirmale. Meie maksame kliendile auto väärtuse ja

tema maksab liisingule ja tuleb liisingu lõpetamise akt meile ja vormistame auto ümber.“

Asjaolu, et hageja ei ole esitanud dokumentaalseid tõendeid menetluses selle kohta, et hageja

oleks võlgnikult nõudnud omanikukande muutust autoregistris aja jooksul, mil hagejal oli

veoauto valdus, ei mõjuta tunnistaja ütluste, kui menetluses esitatud tõendi, tähendust.

Tunnistaja B.B. väitel küsis ta A.A. käest kuu pärast lepingu sõlmimist liisingulepingu

lõpetamise akti kohta (tl 122). Vaidlust ei ole poolte vahel selles (kostja tunnistaja väitel sai

võlgnik hagejalt veokeid), et hageja ja võlgniku vahel kehtisid mitmed erinevad võlasuhted,

seega suhtlesid pooled omavahel eelduslikult ka vaidlusaluse lepingu kehtivuse ajal. Seega ei

ole apellatsioonkaebuse viide VÕS § 211 lg-s 1 sätestatud müüja kohustusele asja müügi korral

ostjale vajalikud dokumendid üle anda, asjakohane.

Iseenesest ei tõenda kahe varasema veoauto müügilepingu sõlmimine võlgniku ja hageja vahel

seda, et vaidlusalune leping oleks samuti olnud müügileping, kuid ekslik on kostja väide, et

hageja tõendab oma nõuet üksnes tunnistaja ütlustega.

10. Maakohus on õigesti leidnud, et kostjal tuleb tõendada oma väiteid selle kohta, et võlgnik

ja hageja on sõlminud rendilepingu. Maakohus ei ole jätnud kostja tõendeid tähelepanuta ega

neid hindamata. Kostja on menetluses taotlenud tunnistaja A.A. ärakuulamist. Maakohus on

seda ka teinud. Maakohus on põhjalikult kohtuotsuses tunnistaja ütlusi hinnanud. See, et kostja

ei ole nõus maakohtu seisukohaga, ei tähenda, et kohus oleks tõendite hindamisel

menetlusnormi rikkunud.

Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et A.A. ütlused on vastuolulised. Tunnistaja ei

mäletanud lepingu sõlmimisega seotud olulisi asjaolusid. Kostja poolt esitatud kuvatõmmis

hageja kodulehelt tõendab küll seda, et hageja pakub Volvo veokirendi teenust, kuid ei tõenda

konkreetse rendilepingu sõlmimist. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit rendilepingu

kokkulepitud kestvuse kohta, mis üldjuhul on selle lepinguliigi puhul tavapärane. Tunnistaja

ütlused on ebaselged („teatud tähtajaks“). Kui rentnik maksab sõiduki renditasu ettemaksuna,

siis ei ole usutav, et ei lepita selle sõiduki kasutamise ajas kokku. Ka kostja esitatud arvel

puuduvad viited rendiperioodile.

11. Maakohus on õigesti tuvastanud, et võlgnik on müügilepingust tulenevat kohustust anda

lepinguese üle rikkunud ning hagejal oli õigus lepingust taganeda.

VÕS § 188 lg 1 järgi taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele

lepingupoolele. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et lepingupoolte vahel

toimusid 2017. a detsembris läbirääkimised, seda on kinnitanud ka kostja tunnistaja A.A. (tl

123 pöördel). Hageja tunnistaja väitel suheldi võlgniku esindajaga pärast seda telefoni teel (tl

122), kohtul puudub alus kahelda tunnistaja ütlustes. Taganemisavaldus on tehtud hageja poolt

20. septembril 2018. a, võlgnik on avalduse kätte saanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

avaldus esitatud võlgnikule hilinenult.

Maakohus on põhjendatult hageja nõude rahuldanud ja tunnustanud hageja nõudeid summas

32 202 eurot 74 senti võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud

rahuldamisjärgu nõudena.

12. Kuna ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust, puudub vajadus muuta menetluskulude

jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsiooniõiguse

piire ületanud ning maakohtu poolt määratud menetluskulude suurus on põhjendatud ja vajalik.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud

TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskuludeks ringkonnakohtu menetluses on

lepingulise esindaja kulu 520 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus loeb hageja esindaja

tunnitasu 130 eurot ilma käibemaksuta mõistlikuks ja põhjendatuks. Tunnitasu vastab

keskmisele tunnitasule sarnaste teenuste osutamisel.

Ringkonnakohus

leiab,

et

hageja

esindaja

ajakulu

hagejale

teenuse

osutamisel

apellatsiooniastmes on põhjendatud. Hageja esindaja ajakulu 4 tundi hõlmab nii

apellatsioonkaebusega tutvumise, selle analüüsimise, kui ka vastuse koostamise ajakulu.

Arvestades menetlusdokumentide mahukust on tegemist põhjendatud ajakuluga.

13. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse apellatsiooniastme menetlusekuludelt viivise

väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskuludelt 520 eurolt (käibemaksuta) kohtuotsuse jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke