3-19-958/106 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Määruse tegemise aeg ja koht

18.09.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-958

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus XX kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Birgit Siim

Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist –

XX

Asja läbivaatamine

16.09.2020

RESOLUTSIOON

Rahuldada Politsei- ja Piirvalveameti taotlus ning anda luba XX kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid

mitte kauemaks kui 18.11.2020 (kaasa arvatud).

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, §

204 lg 1).

ASJAOLUD JA SENINE MENETLUSKÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanik XX (sündinud XX XX XXXX) vabanes 22.05.2019

Viru Vanglast Viru Maakohtu 15.11.2016 kohtuotsusega nr XXXXXX määratud karistuse

kandmisest ennetähtaegselt.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 15.04.2019 otsusega nr 15.3-3.4/2017/286-1

XX tähtajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 15.04.2019 ning tegi ettekirjutuse Eestist

lahkumiseks, mis kuulus sundtäitmisele kinnipidamisasutusest vabanemisel. XX ei ole PPA

15.04.2019 otsust vaidlustanud.

3. Tartu Halduskohus andis 22.05.2019 määrusega PPA-le loa XX kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 06.06.2019.

4. Tallinna Halduskohus pikendas 31.05.2019 määrusega PPA-le antud luba XX

kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks kuni 30.09.2019.

3-19-958

2(5)

5. Tallinna Halduskohus on 26.09.2019 ja 24.01.2020 määrustega pikendanud PPA-le antud

luba XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks kuni 24.03.2020.

6. Tallinna Halduskohus pikendas 19.03.2020 määrusega PPA-le antud luba XX

kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks kuni 19.07.2020. Tallinna Ringkonnakohus muutis

21.04.2020 määrusega Tallinna Halduskohtu 19.03.2020 määruse põhjendusi.

7. Tallinna Halduskohus pikendas 19.07.2020 määrusega PPA-le antud luba XX

kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks kuni 19.09.2020.

8. PPA esitas 14.09.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks XX

kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamiseks väljasõidukohustuse ja sissesõidu-

keelu seaduse (VSS) § 25 lg 2 alusel kahe kuu võrra, sest isiku suhtes esineb VSS § 15 lg 1

nimetatud põhimõte ja VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus.

1) Vanglast vabanemisest alates puudub XX seaduslik alus Eesti Vabariigis (EV) viibimiseks.

PPA tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele

kinnipidamisasutusest vabanemisel. Lahkumisettekirjutus kuulub koheselt sundtäitmisele

VSS § 72 lg 2 p 7 alusel, mis sätestab, et välismaalasel on kohustus lahkuda pärast vanglast

vabanemist. Pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse välismaalane vastavalt VSS § 14 lg

1 ja § 15 lg 1 EV-st välja VF-i.

2) XX on VF-i kodakondsus, mis tekitab tema ja VF-i vahel õigusliku sideme koos kõigi

sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Lisaks VF kodakondsusele on isiku emakeeleks vene

keel. Kuna isikul on sihtriigi kodakondsus ning valdab vabalt ka sihtriigi keelt, siis võib

eeldada, et isikul ei ole raskusi Venemaal elama asumisel, töökoha leidmisel ja riiki lõimumisel.

3) XX toime pandud kuriteod on seotud isiku majanduslike raskustega ning

sõltuvusprobleemidega. Ta on kriminaalkorras karistatud 14 korral, vanglas on kandnud

karistust 9 korda, üldjuhul varavastaste süütegude eest. Viimase kuriteo kahe episoodina

lisandus mootorsõiduki juhtimine narkojoobes ja asja omavoliline kasutamine. Vanglas

töötama ei olnud võimeline seoses töövõimetusega ning ei olnud võimeline osalema

sotsiaalprogrammis tulenevalt tervislikust seisundist. Enne vangistust elas isik sotsiaalmajas,

kuid hetkel sissekirjutus ja elukoht Eestis puudub. Isikul on 7 klassi haridust ning ta ei valda

eesti keelt. Erialased oskused puuduvad, varasemalt on olnud tööga hõivatud kaupluses

abitöölisena.

4) XX vanemad on surnud. Üks vend on kriminaalkorras karistatud ja teine vend, kellega XX

koos kuriteo toime pani, kannab vanglakaristust. Esineb alkoholi tarvitamise risk ning vanglas

on diagnoositud alkoholisõltuvus ja enne vangistust süstis paar korda päevas amfetamiini. XX

suhtlemisoskustes nähtub puudusi, tihtipeale ei mõista esitatud küsimust ning on aeglase

mõtlemise ja kehva enese väljendamisoskusega. Vangistuses oli rahumeelne. Isik ei väärtusta

ühiskonnas olevaid norme ja reegleid ning ta ei ole näinud mõtet piirata oma käitumist teiste

heaolu nimel. Arvab, et igaüks on väljas ainult iseenda eest.

5) XX on peamiselt toime pannud varavastased kuriteod, mis viitavad mh sellele, et tal on

majanduslikke raskusi ühiskonnas toimetulemisel. Samuti viitab kuritegude korduvus sellele,

et isik ei ole oma varasematest tegudest õppinud ning on valmis õiguskorda rikkuma.

Kriminaalasjas nr XXXXXX XX vabastati ennetähtaegselt, kuid 02.02.2018 pöörati karistus

uuesti täitmisele, sest isik ei täitnud talle seatud kohustusi. PPA hinnangul näitab isiku selline

käitumine tema suhtumist kehtivasse õiguskorda ning annab alust arvata, et isik ei pruugi täita

talle pandud lahkumiskohustust. Põgenemisohtu suurendab ka asjaolu, et Viru Vangla

meditsiiniosakonna poolt on isikul diagnoositud alkoholi ja narkootikumide sõltuvus, mistõttu

3-19-958

3(5)

ei pruugi XX leebemate järelevalve meetmete kohaldamisel PPA-le lahkumiskohustuse

sundtäitmiseks kättesaadav olla.

6) XX oli teadlik kuritegude toimepanemise keelatusest ja nendega kaasnevatest

tagajärgedest, ent vaatamata sellele jätkas kuritegude toimepanemisega. Isik ei ole muutnud

oma suhtumist kehtivasse õiguskorda pärast karistuse ärakandmist. PPA hinnangul ei ole alust

arvata, et isik oma elustiili muudab ja kuritegelikust elust loobub. Eeltoodu viitab sellele, et isik

on ka tulevikus võimeline toime panema õigusrikkumisi, milleks antud juhul võib olla

lahkumiskohustuse mittetäitmine.

7) VSS § 10 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine baseerub usaldusel. XX

ei ole oma senise käitumisega tekitanud PPA-s sellisel määral usaldust, et oleks alust arvata, et

leebemad järelevalvemeetmed tagaksid lahkumiskohustuse täitmise. PPA hinnangul kaasneb

oht, et XX hakkab leebemate järelevalve meetmete kohaldamisel lahkumiskohustuse

sundtäitmise menetlusest kõrvale hoidma. PPA andmetel ei ole isikul ka Eestis selliseid

sotsiaalseid sidemeid (vanemad on surnud ning üks vendadest viibib vanglas), mis õigustaksid

leebemate järelevalvemeetmete rakendamist. Rahvastikuregistri andmed ei kinnita isiku väiteid

tema elukoha registreerimisest Kohtla-Järvel. Registris on isiku viimaseks elukohaks (perioodil

20.06.2014-23.05.2015) märgitud Narva linn.

8) Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2020 kohtumääruses nr 3-19-958 (p 16) on kohus asunud

seisukohale, et kuna isiku elamisluba on kehtetuks tunnistatud ning talle on tehtud

lahkumisettekirjutus, siis sellises olukorras on võimalik jaatada suuremat tõenäosust, et isik

võib hoiduda võimalikust väljasaatmisest kõrvale. Kaebaja puue ja dokumentide puudumine

põgenemisohtu ei maanda. Isik on korduvalt väljendanud Venemaale mittemineku soovi

põhjendusega, et seal ei pakuta talle vajalikku ravi.

9) Vaatamata VF-i poolt tagasilükkavale vastusele peab PPA jätkuvalt võimalikuks, et

XX kodakondsusjärgne riik tagasivõtutaotluse rahuldab ja isikule reisidokumendi väljastab,

kuna rõhub korduvates saadetud dokumenteerimistaotlustes lepingust tulenevatele tingimustele

ning lepingu osapoolte kohustustele (ning nende rikkumisele VF-i poolt) enda kodanikud tagasi

võtta. Eelpool toodust tulenevalt ei saa isiku väljasaatmist lugeda perspektiivituks ning seda

toetab ka PPA varasem isikute dokumenteerimise praktika koostöös VF-ga (haldusasjad nr 3-

18-629 ja nr 3-19-1690). Alates 18.07.2019 on PPA edastanud XX osas lisaks

tagasivõtutaotlusele korduvaid päringuid ja taotlusi EV Välisministeeriumi vahendusel. Samuti

on PPA viidanud korduvate taotluste edastamisel VF-i poolse tagasivõtulepingu rikkumisele.

XX dokumenteerimiseks on pöördutud nii VF-i Suursaatkonna kui ka VF-i Siseministeeriumi

poole, kuid käesolevaks ajaks isikule reisidokumente väljastatud ei ole. Viimases VF-i poolt

saabunud vastuskirjas (09.03.2020) kinnitab VF, et isik on VF kodanik ning et talle on varem

väljastatud VF pass. Need on lepingust tulevad piisavad põhjused tagasivõtutaotluse

rahuldamiseks.

10) Isiku kinnipidamisetähtaja pikendamine kinnipidamiskeskuses ei ole vastuolus

proportsionaalsuse põhimõttega. Kinnipidamistähtaja pikendamine aitab tagada, et isik oleks

kättesaadav väljasaatmismenetluse lõpuni viimiseni. Kuigi kinnipidamistähtaja pikendamine

kinnipidamiskeskuses riivab intensiivselt isiku põhiõigusi, ei saa valitud abinõu pidada

ülemääraseks, võttes arvesse isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis. PPA-le teadaolevalt ei ole

XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamine vastuolus isiku turvalisuse ja

tervisekaalutlustega. Käesolevaks ajaks on isik viibinud kinnipidamiskeskuses VSS-i alusel ca

16 kuud.

9. PPA jäi kohtuistungil oma taotluse juurde.

3-19-958

4(5)

10. XX selgitas kohtule, et ta ei ole nõus VF saatmisega. VF ei kavatse teda vastu võtta, sest

ta on sündinud Narva linnas, Eestis. Isikut ei seo miski Venemaaga – ta pole seal ligikaudu 20

aastat käinud. Isik ei nõustu sellega, et peab ikka veel kinnipidamiskeskuses viibima. Tal on

Narva linnas sugulased, kes teda vabaduses olles aitaksid (onu- või tädipojad).

KOHTU PÕHJENDUSED

11. VSS § 25 lg 1 sätestab, et halduskohus pikendab PPA taotlusel väljasaadetava kinni-

pidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks

väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates, kui esinevad VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alus ja

lg-s 1 nimetatud põhimõtted.

VSS § 25 lg 2 sätestab, et kui väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või

tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib,

pikendab halduskohus pärast sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja möödumist PPA

taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega nelja kuu kaupa, kuid

mitte kauemaks kui 18 kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates.

VSS § 15 lg 1 järgi võib välismaalast kinni pidada sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud alusel, kui

VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Lisaks peab

kinnipidamine olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab

arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.

VSS § 15 lg 2 p-s 1 on sätestatud, et välismaalast võib kinni pidada, kui VSS-s sätestatud

järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning

eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht.

12. Kohus leiab, et XX seotud asjaolud kogumis annavad aluse järelduseks, et XX

põgenemise oht on jätkuvalt olemas (VSS § 15 lg 2 p 1).

VSS § 68 p 4 sätestab, et põgenemise oht esineb, kui välismaalane on korduvalt toime pannud

tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus.

XX on 14 korda kriminaalkorras karistatud ning ta on vanglakaristust kandnud 9 korda.

Kohtupraktikast tulenevalt on isikust lähtuva ohu hindamisel võimalik arvesse võtta mh

minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus haldusasjas nr 3-

3-1-1-14, p-d 17 ja 19; 04.04.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-03, p 51). Varasem karistatus

viitab isiku kalduvusele rikkuda ühiskonnas kehtestatud norme. Isiku elamisluba on kehtetuks

tunnistanud ning talle on tehtud lahkumisettekirjutus. Sellises olukorras on suur tõenäosus, et

isik võib hakata väljasaatmisest kõrvale hoiduma. Varasemalt on käesolevas asjas leitud, et

isiku puue ja dokumentide puudumine põgenemisohtu ei maanda (Tallinna Ringkonnakohtu

21.04.2020 määrus nr 3-19-958, p 16). Seega leiab kohus, et isiku puhul esineb jätkuvalt VSS

§ 15 lg 2 p-s 1 nimetatud alus tema kinnipidamiseks.

13. Tallinna Ringkonnakohus on oma 21.04.2020 määruses nr 3-19-958 (p 17) selgitanud, et

väljasaatmine on faktiliselt välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise

olukorraga oleks tegemist siis, kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta

väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu. Praegusel juhul saab aga

VF-i endiselt pidada vastuvõtvaks riigiks, kust dokumentide taotlemine ei ole lõppenud ega

muutunud võimatuks. PPA on alates 18.07.2019 Välisministeeriumi kaudu pöördunud VF-i

Siseministeeriumi poole isiku dokumenteerimiseks ja saatnud korduvaid noote (viimati

10.08.2020). Kuigi VF on kahel korral (s.o 04.11.2019 ja 13.02.2020) keeldunud isiku

tagasivõtmisest, on PPA hinnangul tegemist VF poolse tagasivõtulepingu rikkumisega ning

seda põhjusel, et VF on keeldunud isikut dokumenteerimast lepingus mitte sätestatud alusel.

Kohtu hinnangul puudub praegusel hetkel veel mõistlik põhjus arvata, et väljasaatmismenetlus

3-19-958

5(5)

ei lõppe tulemuslikult (ehk väljasaatmine on muutunud ilmselgelt võimatuks). Seda seisukohta

toetab eeskätt asjaolu, et EV ja VF-i praktikast on varasemalt näiteid, kuis VF on algselt

keeldunud isiku tagasivõtmisest, ent pärast korduvat pöördumist siiski tagasivõtutaotluse

rahuldanud (vt Tallinna Halduskohtu 01.11.2019 määrus asjas nr 3-19-1610, p 16, Tallinna

Halduskohtu 12.09.2019 määrus asjas nr 3-18-629, p 10).

14. Kohus nõustub PPA-ga, et VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei

pruugi tagada väljasaatmise menetluse lõpuleviimist. Kuna isiku puhul esineb põgenemisoht,

võivad muud järelevalvemeetmed olla ebatõhusad. Lisaks tuleb isiku puhul arvestada

varasemat usalduse kuritarvitust vabaduses viibides. XX vabastati kriminaalasjas nr XXXXX

ennetähtaegselt vanglast, kuid käitumiskontrolli reeglite rikkumise tõttu tuli karistus uuesti

täitmisele pöörata. Isik tarvitas vabaduses olles korduvalt narkootikume ning ei viibinud talle

määratud elukohas. On alus kahtlustada, et sama võib korduda kinnipidamiskeskusest

vabastamise korral (Tallinna Halduskohtu 19.03.2020 määrus nr 3-19-958, p 17.2).

15. Isik paigutati kinnipidamiskeskusesse 22.05.2020. Kuna VSS § 25 lg 2 näeb

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise maksimaalseks ajaks ette 18 kuud, siis ei ole kohtul

põhjust XX kinnipidamise aega pidada ebaproportsionaalselt pikaks. Teisi asjaolusid, mis

tingiksid kohaldatava meetme ebaproportsionaalsuse, ei esine. Kohtul puuduvad andmed selle

kohta, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks vastuolus tema turvalisuse või

tervisekaitse kaalutlustega (VSS § 23 lg 4).

16. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et PPA taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Kohus pikendab XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni tema kinnipidamise

aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 18.11.2020 (kaasa arvatud).

PPA-l tuleb isik kinnipidamiskeskusest viivitamata vabastada, kui tema kinnipidamise alus

langeb ära, kinnipidamise tähtaeg möödub või tema väljasaatmine osutub perspektiivituks,

samuti kui isikule antakse riigis viibimiseks viibimisalus (VSS § 24 lg-d 11 ja 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

Kohtunik