2-20-2566/30 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Määruse tegemise aeg ja koht

17. september 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-2566

Tsiviilasi

Armen Šahbazjani kaebus kohtutäitur Oksana

Kutšmei 27. jaanuari 2020. a otsuse peale täiteasjas

nr xxx

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. mai 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Armen Šahbazjani määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Avaldaja (määruskaebuse esitaja): Armen Šahbazjan

(isikukood xxx)

Puudutatud isik I (vastustaja): kohtutäitur Oksana

Kutšmei, esindaja kohtutäituri abi Vladimir Kutšmei

Puudutatud isik II (sissenõudja): Osaühing Aktiva

Finants (registrikood 10746479), esindaja volikirja

alusel Eveli Altunbas

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 18. mai 2020. a määruse resolutsioon muutmata, muutes

osaliselt määruse põhjendusi.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Armen Šahbazjani kanda.

4. Määruskaebuse menetlemisel rahaliselt kindlaksmääratavaid kulusid tekkinud ei

ole.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja

kättesaamisest alates.

Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See

ei välista menetlustähtaja ennistamist (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 187 lg 6).

ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSKÄIK

1. Armen Šahbazjan (avaldaja) esitas 14. veebruaril 2020 kaebuse Tartu Maakohtule

kohtutäitur Oksana Kutšmei 27. jaanuari 2020. a otsuse peale täiteasjas nr xxx.

Täitemenetluse nr xxx aluseks on Tartu Maakohtu 2. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr

xxx ja täitmisele esitati nõue summas 7530 eurot 39 senti. Avaldaja palus kohtutäituril 3.

jaanuari 2020 esitatud kaebuses tühistada kohtutäituri otsus avaldaja vara arestimise kohta

ning lõpetada täitemenetlus põhjusel, et nõue on täidetud. Kohtutäitur jättis 27. jaanuari 2020.

a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja nõude lõpetada

täitemenetlus seoses nõude rahuldamisega, põhjendades seda asjaoluga, et põhinõue on

tasumata ning lisanduvad viivised.

2. Kohtutäituri vastuse kohaselt on kaebus kohtule esitatud pärast täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 218 lg-s 1 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja möödumist ning seetõttu

tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. TsMS § 3141 lg 2 alusel tuleb lugeda kohtutäituri

27. jaanuari 2020. a otsus võlgnikule kättetoimetatuks 3 tööpäeva möödumisel otsuse

saatmisest, s.o 31. jaanuaril 2020. Kaebus tuleb jätta läbi vaatamata ka TsMS § 477 lg 1 ja

§ 423 lg 2 p-i 2 alusel, sest avaldaja taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada.

Sissenõudja avaldas kohtutäiturile 27. jaanuari 2020. a e-kirjas, et nõude jääk on 1575 eurot.

Ühtegi maksest kohtutäituri ametialase konto kaudu ei ole täitemenetluses toimunud.

Viimasest tulenevalt puudub kohtutäituril võimalus kontrollida, kui suures ulatuses tegelikult

on täitmisel olev sissenõudja nõue rahuldatud. Avaldaja eesmärki ei ole võimalik saavutada,

sest asjas puudub võimalus tuvastada, kui suures ulatuses on nõue sissenõudjale otse tasudes

rahuldatud. Kohtutäitur märkis, et avaldaja suhtes kuulub sundtäitmisele sissenõudja nõue

1575 eurot ja sissenõutavaks muutunud täitemenetluse kulud 438 eurot. Sissenõudja nõude

summas 1575 eurot rahuldamisega muutub veel täiendavalt sissenõutavaks ka kohtutäituri

põhitasu võrdeliselt nõude rahuldamisega.

3. Sissenõudja nõustus kohtutäituri seisukohaga, et kaebuse menetlusse võtmisest tuleb

keelduda, kuna see on esitatud selleks ettenähtud tähtaega ületades. Sissenõudjal puuduvad

andmed selle kohta, et nõude katteks oleks teostatud rohkem makseid.

MAAKOHTU SEISUKOHT

4. Tartu Maakohus jättis 18. mai 2020. a määrusega kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud avaldaja kanda. Kohus märkis, et kohtutäituril hüvitatavad kulud puuduvad.

TMS § 218 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale

esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle

tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. Kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma eelnevalt

kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata ei saa.

Kohtutäitur

edastas

27. jaanuari

2020.

a

otsuse

avaldaja

e-posti

aadressile

astuudio@gmail.com 27. jaanuaril 2020 ning palus kirja kättesaamist kinnitada, hoiatades, et

kinnitamata jätmisel loetakse otsus avaldajale kätte toimetatuks 3 tööpäeva möödumisel kirja

saatmisest. Kuivõrd kohtutäituri otsus kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuste kohta

tuleb võlgnikule kätte toimetada (TMS § 10 lg 1), siis tuleb selle vaidlustamisel lähtuda

kättetoimetamise hetkest. Dokumentide kättetoimetamisele täitemenetluses kohaldatakse

TMS § 10

lg 2

esimese

lause

järgi

tsiviilkohtumenetluses

menetlusdokumentide

kättetoimetamise kohta sätestatut. Menetlusdokument on TsMS § 307 lg 1 järgi kätte

toimetatud alates dokumendi või selle kinnitatud ärakirja või väljatrüki üleandmisest saajale,

kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Seadus ei nõua menetlusdokumendi kättetoimetamiseks

alati selle isiklikku jõudmist saajani (või tema esindajani).

Elektronpostiga saadetud teate saab lugeda kätte saaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on

mõistlik võimalus teatega tutvuda. E-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või

tema valitud teenusepakkuja serverisse. Millal on isikul mõistlik võimalus e-kirjaga tutvuda,

sõltub sellest, kas saajal on interneti püsiühendus või mitte (vt Riigikohtu 21. detsembri

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 12).

E-kirja tähtaegselt saajani jõudmise riski kannab eelkõige saatja, sest tema valib teate

saatmise viisi. Teate kadumise riski kannab ta hetkeni, mil e-kiri jõuab saajani. E-kirja saajani

jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja

jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla teenusepakkuja serveri väljavõte selle

kohta, et e-kiri saabus tema serverisse (vt Riigikohtu 21. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-123-07, p 14; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15, p 13). Kohtutäitur ei

ole põhjendanud, miks ta ei valinud otsuse kättetoimetamiseks muud viisi, nt tähitud postiga

saatmist. Saajal peab muuhulgas olema mõistlik võimalus kirjaga tutvuda, mis sõltub

mitmetest asjaoludest, sh ka interneti püsiühenduse olemasolust. Lisaks interneti

püsiühendusele võib saaja postkastis või teenusepakkuja serveris olla muid kirjade saabumise

piiranguid, kirjad võivad saabuda rämpsposti kausta või server ei lase neid muudel põhjustel

läbi. Sellest tulenevalt ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et avaldaja sai (või pidi saama)

kohtutäituri otsuse kätte hiljemalt 30. jaanuaril 2020 ning kaebus on esitatud hilinenult. Seega

ei esine alust kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.

Kaebusega taotletav eesmärk on täitemenetluse lõpetamine ning vara aresti alt vabastamine

põhjusel, et avaldaja on nõude täitnud võlgnevuse tasumisega algse võlausaldaja Bigbank AS

kontole. Bigbank AS kinnitas kohtutäiturile osaliselt summa laekumist ning kandis kinnitatud

summa üle uuele võlausaldajale. Kohtu hinnangul on avaldaja esitanud täitemenetluses

materiaalõigusliku vastuväite ja seetõttu tuleks selline vaidlus lahendada TMS §-s 221

reguleeritud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.

Riigikohus on varasemalt korduvalt osundanud, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse

põhimõte, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument

vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid

(vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11). Seega

olukorras, kus avaldajal on materiaalõiguslik vastuväide sissenõudja vastu, kuid sissenõudja

kinnitusel kohtutäiturile kogu võlgnevust tasutud ei ole, samuti tasumata on ka kohtutäituri

tasud, ei saa kohtutäitur formaliseeritusse printsiibist lähtuvalt asuda ise kontrollima avaldaja

poolt otse võlausaldajale tehtud kandeid. Kuivõrd sissenõudja kinnitusel ei olnud võlg

täielikult tasutud, samuti olid tasumata kohtutäituri tasud, jättis kohtutäitur põhjendatult

avaldaja kaebuse rahuldamata.

Kohus selgitas, et avaldajal on oma eesmärgi saavutamiseks eelkõige võimalik esitada

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 lg 1 järgi, kui avaldaja hinnangul

esinevad alused hagi rahuldamiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist, avaldaja

arvelduskontode arestist vabastamist, avaldajale kuuluvale korteriomandile seatud

käsutamise keelumärke kustutamist ning Armmedia OÜ aktsiatele seatud keelumärke

tühistamist.

Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt on kohtutäiturile esitatud nõue summas

7530 eurot 39 senti tõendamata ja põhjendamatu. Samuti on tõendamata võlgnevuse jääk

1575 eurot. Avaldaja on tasunud 8720 eurot 39 senti, mis katab tema võlgnevuse. Kohtutäitur

on ebaõigesti algatanud täitemenetluse ebaselge nõude osas. Avaldaja on nõude täitnud

vabatahtlikult. Kohtutäitur on ebaõigesti arestinud avaldaja arveldusarved ja seadnud

käsutamise keelumärked avaldaja varale.

6. Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Kohtutäitur palub menetluskulud jätta avaldaja kanda.

Vastuväidete kohaselt tuleb kaebus jätta läbi vaatamata, sest kaebus on esitatud TMS § 218

lg-s 1 sätestatud tähtaega ületades. Kaebusega ei ole võimalik avaldaja taotletavat eesmärki

saavutada. Olukorras, kus võlgniku ja sissenõudja vahel on erimeelsused sundtäitmisel oleva

nõude suuruse kohta on võlgniku kohaseks õiguskaitsevahendiks TMS § 221 lg 1 järgi

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Hagita asjas puudub võimalus tuvastada, kui

suures ulatuses on nõue sissenõudjale tasudes rahuldatud.

7. Sissenõudja vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Sissenõudja märgib, et 8. jaanuari 2020 seisuga on võlausaldajale laekunud nõude katteks

5955 eurot 39 senti ning tasumata nõude jääk on 1575 eurot. Esitatud määruskaebusega ei ole

võimalik taotletavat eesmärki saavutada.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 ja

§-ga 659 tuleb osaliselt muuta määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.

10. Maakohus leidis, et praegusel juhul puuduvad alused avaldaja kaebuse läbi vaatamata

jätmiseks. Kohtutäitur leiab vastuses määruskaebusele, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata,

sest kaebus on esitatud TMS § 218 lg-s 1 sätestatud tähtaega ületades.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu lõppjäreldus õige, kuid määruse põhjendusi tuleb

vastavas osas muuta.

10.1. Maakohus on menetlusnorme rikkumata tuvastanud, et kohtutäitur edastas 27. jaanuari

2020. a otsuse avaldaja e-posti aadressile astuudio@gmail.com 27. jaanuaril 2020 ning palus

kirja kättesaamist kinnitada, hoiatades, et kinnitamata jätmisel loetakse otsus avaldajale kätte

toimetatuks kolme tööpäeva möödumisel kirja saatmisest. Seda maakohtu järeldust ei ole

määruskaebuse menetlemisel ka vaidlustatud.

10.2. Õige on maakohtu seisukoht selles, et dokumentide kättetoimetamisele täitemenetluses

kohaldatakse TMS § 10 lg 2 esimese lause järgi tsiviilkohtumenetluses menetlusdokumentide

kättetoimetamise kohta sätestatut.

TMS § 10 lg 1 esimese lause kohaselt peab kohtutäitur võlgnikule kätte toimetama

täitmisteate ning täitemenetluse osalistele vara arestimise akti ja enampakkumise akti, samuti

oma otsused kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuste kohta ning muud seaduses

sätestatud dokumendid. Sama lõike teise lause järgi võib võlgnik avaldada täitmisteate

kättesaamisel talle menetlusdokumentide edastamise viisi ja kontaktandmed, kuhu edastatud

dokumendid loetakse kohtutäituri poolt kättetoimetatuks. Sama lõike kolmandast ja

neljandast lausest tuleneb, et kohtutäitur võib kohustada võlgnikku täitmisteate või muu

menetlusdokumendi isiklikul kättetoimetamisel teatama kohtutäiturile oma kontaktandmed,

mille abil on võimalik võlgnikule dokumente kätte toimetada. Kui võlgnik seda ei tee või kui

edastatud andmed on ebaõiged, võib kohtutäitur ka need dokumendid, mis tuleb seaduse

kohaselt kätte toimetada, edastada võlgnikule enda valitud viisil. TMS § 10 lg 2 esimese lause

järgi

kohaldatakse

dokumentide

kättetoimetamisele

tsiviilkohtumenetluses

menetlusdokumentide kättetoimetamise kohta sätestatut, kui TMS-ist ei tulene teisiti.

10.3. Kohtutäitur on käesolevas asjas esitatud menetlusdokumentides märkinud, et kohaldas

27. jaanuari 2020. a otsuse kättetoimetamisel TsMS § 3141 lg-t 2, millest tuleneb, et kui

menetlusdokumendi saaja on avaldanud samas kohtumenetluses kohtule enda või oma

esindaja aadressi või sidevahendi andmed, võib saata menetlusdokumendi või teabe selle

kättesaadavaks tegemise kohta sama aadressi või sidevahendi andmeid kasutades ning

menetlusdokument loetakse saatmisest kolme tööpäeva möödumisel saajale kättetoimetatuks.

10.4. Ringkonnakohus leiab samas, et kontaktandmete avaldamiseks TsMS § 3141 lg 2

tähenduses saab lugeda vaid seda, kui menetlusosaline on avaldanud selget soovi saada

menetlusdokumendid just tema märgitud kontaktandmeid kasutades ja on lisaks teadlik samas

lõikes märgitud tagajärgedest (vt ka TsMS-Komm II/Ots (2017) § 3141, komm 3.3.2. a), lk

84). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nendest põhimõtetest lähtuda ka täitemenetluses,

niivõrd kui täitemenetluse seadustikust ei tulene teisiti (TMS § 10 lg 2). TMS § 10 lg 1 näebki

ette erisused tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Samas ei nähtu tsiviilasja

materjalidest, kas kohtutäitur on kohustanud avaldajat teatama kohtutäiturile oma

kontaktandmed, mille abil on võimalik võlgnikule dokumente kätte toimetada, nagu seda näeb

ette TMS § 10 lg 1 kolmas lause, ning millised kontaktandmed on võlgnik täiturile edastanud

(TMS § 10 lg 1 neljas lause). Puudub info, et avaldaja on avaldanud soovi saada

täitemenetluse dokumendid kätte tema märgitud kontaktandmeid (e-posti aadress

astuudio@gmail.com) kasutades.

10.5. Eelmärgitut arvestades ei saa asjas anda lõplikku hinnangut, kas TsMS § 3141 lg 2

kohaldamise eeldused 27. jaanuari 2020. a otsuse kättetoimetamisel olid täidetud. Samuti

puuduvad ringkonnakohtul andmed selle kohta, kas menetlusdokumendi saaks lugeda kätte

toimetatuks TsMS § 3141 lg-s 1 sätestatud viisil.

Täituri 27. jaanuari 2020. a otsus tuleb seega lugeda TsMS § 307 lg 3 alusel kättetoimetatuks

alates selle tegelikust jõudmisest saajani. Avaldaja kinnitusel sai ta otsuse kätte 14. veebruaril

2020

(tl

71)

Seega

esitas

avaldaja

kaebuse

maakohtule

TMS § 218 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.

10.6. Maakohtu määruse põhjendustest tuleb välja jätta käsitlused selle kohta, millal oli saajal

(avaldajal) mõistlik võimalus täituri poolt 27. jaanuaril 2020 e-posti teel saadetud otsusega

tutvuda. TsMS § 3141 lg 2 ega § 307 lg 3 kohaldamisel ei ole sellel tähtsust.

11. Eelmärgitu ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, mille kohaselt tuleb

avaldaja kaebus jätta rahuldamata. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu määruse

muude põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praegusel juhul on avaldaja esitanud kaebuses

sisulised vastuväited sissenõudja poolt märgitud nõude suurusele. Avaldaja eesmärgiks on

täitemenetluse lõpetamine põhjusel, et tema hinnangul on sundtäitmisele esitatud nõue

rahuldatud. Sellise vaidluse saab lahendada, kui võlgnik esitab sissenõudja vastu TMS § 221

kohase sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

Kohtutäituri otsuse peale esitatava kaebuse lahendamisel saab kohus kontrollida eelkõige

kohtutäituri toimingute või ka toimingute tegemata jätmise (st tegevusetuse) seaduspärasust

täitemenetluse korraldamisel ja läbiviimisel. Võlgniku poolt 14. veebruaril 2020 esitatud

kaebuses sisalduvat taotlust tunnistada sundtäitmine täiteasjas lubamatuks, ei ole võimalik

kohtul TMS § 218 lg 1 kohase kaebuse läbivaatamisel lahendada. Arvestades täitemenetluses

kehtivat formaliseeritusse põhimõtet, mille järgi ei pea kohtutäitur sundtäitmisele esitatud

nõude kehtivust hindama, on võlgniku kohaseks õiguskaitsevahendiks eelduslikult

TMS § 221 lg 1 järgne sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Kohtutäitur ei saa

lahendada võlgniku ja sissenõudja vahelist materiaalõiguslikku vaidlust TMS § 48 lg-s 1

märgitud alustel täitemenetluse lõpetamise otsustamisel (vt nt Riigikohtu 12. märtsi 2014. a

lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 18).

12. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu puudub alus muuta maakohtu poolt

määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 171 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus

määruskaebusega seotud menetluskulud avaldaja (määruskaebuse esitaja) kanda, kuna kaebus

jäeti rahuldamata.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. TsMS § 175 lg 31 kohaselt

kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud

õigusabikulusid ei hüvitata. Asja materjalidest ei nähtu sissenõudja menetluskulusid, mille

rahaline suurus tuleks TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p 1 järgi kindlaks määrata.

Seetõttu puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.

13. Ringkonnakohus selgitab, et avaldajal on õigus esitada taotlus enamtasutud riigilõivu

tagastamiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on avaldaja määruskaebuse esitamisel

tasunud riigilõivu 50 eurot (tl 141). Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 10 kohaselt tasutakse

kaebuse esitamisel kohtutäituri otsuse peale riigilõivu 15 eurot. RLS § 59 lg-st 15 tulenevalt

tuleb määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu samas suuruses.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest