2-19-17843/57 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Vahur-

Peeter Liin

Määruse tegemise aeg ja koht 16. september 2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-17843

Kohtuasi

XX hagi YY vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara

jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27. mai 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Yulia Zaitseva

Kostja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetlustaotlus

XX ja YY kompromissi kinnitamise taotlus

RESOLUTSIOON

1. Kinnitada XX ja YY kompromiss järgmistel tingimustel:

1.1. Lahutada XX ja YY abielu.

1.2. XX ja YY lõpetavad Tallinnas XXX asuva korteriomandi (registriosa nr

XXXXXXXX) ühisomandi, annavad korteriomandi ainuomandi üle XX-le ning

paluvad kanda registriosa nr XXXXXXXX teise jakku ainuomanikuna XX

(isikukood XXXXXXXXXXX).

1.3. XX ja YY jätavad omavahelises suhtes Swedbank AS-iga (registrikood

10060701) sõlmitud laenulepingust nr 13-058279-El tulenevad kohustused XX

kanda.

1.4. XX ja YY lõpetavad sõidukite BMW (registreerimismärk XXXXXX), MAN

(registreerimismärk OOOOOO) ja Iveco Daily (registreerimismärk UUUUUU)

ühisomandi ning annavad sõidukite ainuomandi üle YY-le.

1.5. XX ja YY lõpetavad B OÜ (registrikood BBBBBBB) ja Ü OÜ (registrikood

ÜÜÜÜÜÜÜ) osade ühisomandi ja annavad osade ainuomandi üle XX-le. YY

kinnitab, et alates poolte lahku kolimisest 1. septembril 2019, ei ole ta võtnud B

2-19-17843

OÜ (registrikood BBBBBBB) ja Ü OÜ (registrikood ÜÜÜÜÜÜÜ) nimel

mistahes finantskohustusi, sh väljastanud garantiisid, äriühingute vara ega

osad ei ole panditud ega muul viisil koormatud kolmandate isikute õigustega

ning äriühingud ei ole YY-le võlgu. Samaaegselt kompromissi allkirjastamisega

allkirjastab YY äriühinguÜ OÜ juhatuse liikmena hagist loobumise avalduse

tsiviilasjas nr 2-19-16181.

1.6. XX kohustub hiljemalt 8. septembril 2021 tasuma YY-le enamsaadud ühisvara

eest hüvitist 5000 eurot.

2. Tühistada Harju Maakohtu 27. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-17843 ja

lõpetada tsiviilasja menetlus.

3. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte enda kanda.

4. Tagastada XX-le apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust 200 eurot ja

kanda see XX arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

5. Saata kohtumääruse p 1.1 Tallinna Perekonnaseisuametile XX ja YY

rahvastikuregistrisse kantud perekonnaseisuandmete muutmiseks.

6. Saata kohtumääruse p 1.2 täitmiseks Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale.

Kohtu selgitused

Kuna pooled loobusid edasikaebeõigusest, ei saa kompromissi kinnitava määruse peale

Riigikohtule määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (hageja) esitas 14. novembril 2019 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi, milles

palus lahutada poolte abielu ja jagada poolte ühisvara.

2. Kostja võttis 27. detsembri 2019. a menetlusdokumendis abielu lahutamise nõude osas hagi

õigeks, kuid vaidles vastu ühisvara jagamise nõudele.

3. Harju Maakohus jättis 27. mai 2020. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja

kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitisena 2175 eurot 1 sendi.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võttis hageja 5. märtsi 2020. a istungil abielu lahutamise

nõude tagasi ja kohus jättis selle nõude läbi vaatamata. Ühisvara jagamise nõue tuleb jätta

rahuldamata, sest hagejal ei ole võimalik hüvitada kostjale poolt ühisvara väärtusest ning

alternatiivseid nõudeid, mida kohus saaks rahuldada, ei ole hageja esitanud.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega rahuldada hagi abielu lahutamiseks ning ühisvara jagamiseks või tühistada maakohtu

otsus ning saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

6. Tallinna Ringkonnakohus arutas pooltega 1. septembri 2020. a kohtuistungil kohtuvaidluse

lahendamise perspektiive ning andis pooltele võimaluse esitada pärast kohtuistungit vaidluse

2-19-17843

lahendamiseks kompromissikokkulepe. Ringkonnakohus selgitas kohtuistungil kostjale, kellel

ei olnud kohtumenetluses õigusteadmistega esindajat, kompromissi õiguslikke tagajärgi.

7. Pooled esitasid 11. septembril 2020 ringkonnakohtule kompromissikokkuleppe ja palusid

selle kinnitada. Pooled loobusid kompromissi kinnitavale kohtumäärusele määruskaebuse

esitamise õigusest ja kinnitasid, et kumbki pool kannab oma menetluskulud ise. Hageja palus

tagastada ½ tasutud riigilõivust samale pangakontole, millelt see on tasutud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtule esitatud kompromissikokkulepe tuleb kinnitada.

Kompromissi kinnitamise tõttu tuleb maakohtu otsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 430 lg 1 ja § 645 lg 1 järgi tühistada ning tsiviilasja menetlus lõpetada.

9. Kolleegium märgib, et pooled võivad hagimenetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi

jõustumiseni lõpetada TsMS § 4 lg 3 ja § 430 lg 1 järgi kohtuliku kompromissi sõlmimisega.

Seejuures peab ka kohus, kui see on kohtu hinnangul mõistlik, tegema kogu menetluse vältel

TsMS § 4 lg 4 esimese lause järgi kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendatakse

kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel.

Kuigi üldjuhul ei ole kohtul alust keelduda talle esitatud kompromissi kinnitamast, peab kohus

jätma TsMS § 430 lg 3 esimese lause järgi kompromissi kinnitamata, kui see on vastuolus heade

kommetega või seadusega või rikub olulist avalikku huvi või kui kompromissi ei ole võimalik

täita. Lisaks ei ole kohus TsMS § 430 lg 3 teise lause järgi perekonnaasjas kompromissiga

seotud ega pea seda kinnitama. Muid aluseid kompromissi kinnitamata jätmiseks seadusest ei

tulene.

10. Praeguses asjas esitasid pooled kohtule pärast kohtuistungit kompromissikokkuleppe,

milles palusid lahutada poolte abielu ja jagada ühisvara selliselt, et korteriomand ja osaühingute

osad jäävad hageja ainuomandisse, samuti jääb laenukohustus poolte omavahelises suhtes

hageja kanda, ning sõidukid jäävad kostja ainuomandisse. Hageja kohustus sellisel viisil vara

jagamise korral hüvitama kostjale 5000 eurot ca ühe aasta jooksul.

Kuigi tegemist on perekonnaasjaga, milles kohus ei ole poolte esitatud kompromissiga seotud,

on kolleegiumi hinnangul praegune vaidlus abielu lahutamise ja ühisvara jagamise üle mõistlik

lõpetada poolte kokkuleppel. Kohus arutas hageja ja kostjaga kohtuistungil kokkuleppe

sõlmimise võimalust ja tingimusi. Kolleegiumi hinnangul ei esine kompromissi kinnitamist

takistavaid asjaolusid. Kokkuleppe sisu ei ole vastuolus seaduse ega heade kommete ega riku

mingil viisil avalikku huvi.

Kuna pooled on leppinud kokku abielu lahutamises ning perekonnaseaduse (PKS) § 64 järgi on

kokkuleppel abielu lahutamine lubatud, ei ole kokkuleppe sisu abielu lahutamise osas

kolleegiumi hinnangul seadusega vastuolus ning selle saab kohtumäärusega kinnitada.

Seejuures on pooled kinnitanud, et nende abielulised suhted on lõppenud.

Arvestades seda, et pooled loobusid kompromissikokkuleppes kompromissi kinnitava määruse

peale määruskaebust esitamast, lõppeb poolte abielu PKS § 66 p 2 järgi koosmõjus TsMS § 466

lg 3 I lausega kompromissi kinnitava kohtumääruse tegemisest. Ühes sellega lõppeb PKS § 35

p 3 järgi ka poolte vahel abielu ajal kehtinud varaühisuse varasuhe ning on võimalik jagada

poolte ühisvara poolte soovitud viisil. Kompromissi selguse ja täidetavuse huvides sõnastab

ringkonnakohus

poolte

ühisvara

jagamist

puudutavad

kokkulepped

kohtumääruse

2-19-17843

resolutsioonis selliselt, et pooled lõpetavad ühisomandi vaidlusalustele esemetele ning annavad

ühele abikaasale üle ainuomandi, muutmata sellega kokkulepete sisu ja tulemust.

11. Hageja palus kompromissi sõlmimise tõttu tagastada talle TsMS § 150 lg 2 p 1 järgi pool

tasutud riigilõivust. Hageja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 400 eurot, seega tuleb talle

tagastada sellest pool, s.o 200 eurot. Kui kohus lõpetab menetluse kompromissi kinnitamise

tõttu, ei tagasta kohus TsMS § 150 lg 3 järgi eelnevas kohtuastmes tasutud riigilõivu.

12. Kompromissi sõlmimise korral kannavad pooled TsMS § 168 lg 3 järgi oma menetluskulud

ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti. Praegusel juhul leppisid pooled kokku, et kumbki

kannab oma menetluskulud ise.

13. Pooled leppisid TsMS § 661 lg 4 järgi kokku, et loobuvad määruskaebuse esitamise õigusest

kompromissi kinnitava määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin