1-09-13161/15 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-09-13161

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. märtsil 2010, Tartu Kriminaalasja number 1-09-13161 (09240101357) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi

A.A süüdistus KarS § 266 lg 1 ja § 121 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 5. veebruari 2010 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava A.A kaitsja Anti Aasmaa Prokurör Aita Ploom Süüdistatav A.A

elukoht: XXX-XX , isikukood: XXX, töökoht: XXX

varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa.

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 5. veebruari 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-13161 muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Välja mõista A.A-lt kohtukulud, s. o kaitsja tasu advokaat Anti Aasmaa poolt

osutatud õigusabi eest 2094 krooni riigituludesse. A.A tasuda väljamõistetud

summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pank nr 10220034800017 või Swedbank nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning

2 selgitus: „A.A kriminaalasjas nr 1-09-13161 kohtukulud”. Kohtukulud tasuda 30

päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole

täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 30. aprillil 2010 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 1. maist 2010.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 1. maist 2010.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Viru Maakohtu 5. veebruari 2010 otsusega mõisteti A.A süüdi ja karistati KarS § 266

lg 1 järgi rahalise karistusega 60 päevamäära ulatuses summas 7860 krooni ja KarS § 121 järgi rahalise karistusega 30 päevamäära ulatuses summas 3930 krooni. KarS § 64 lg 1 alusel

loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti liitkaristuseks rahaline karistus 60

päevamäära ulatuses summas 7860 krooni. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat

karistust ühe kolmandiku võrra ning mõisteti karistuseks rahaline karistus 40 päevamäära ulatuses summas 5240 krooni riigituludesse.

Maakohus arutas A.A-le KarS § 266 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 4. aprillil

2009 kella 21.00 paiku XXX-XX tungis riiviga lukustatud aiavärava avamise teel

ebaseaduslikult I.A. elumaja hoovi ja I.A. elukaaslase K.S. keelamisest hoolimata, s.o omavoliliselt, valdaja tahte vastaselt ka elumajja.

Samuti arutas maakohus A.A-le KarS § 121 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 4. aprillil 2009 kella 21.00 paiku I.A. elukohas XXX-XX isiklike suhete pinnal tekkinud sõnavahetuse

käigus tungis kallale I.A. le, tirides teda kätest, tekitades kannatanule füüsilist valu ja

tervisekahjustuse – vasaku küünarvarre verevalumi ja marrastused ning vasaku õlaliigese vigastuse.

A.A ennast süüdi ei tunnistanud.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on KarS § 266 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivne

süüteokoosseis süüdistatava tegevuses tõendamist leidnud. On mõistetav, et hilisel ajal alkoholijoobes olles teist inimest tema kodus tülitades on see kannatanule häiriv ja tema rahu

rikkuv. Asjaolu, et süüdistatav tungis I.A. elamusse, on tõendatud kannatanu ja tunnistaja K.S. ütlustega. Süüdistatav ei eita elamus viibimist. Süüdistatava viibimist I.A. elamu köögis tõendab ka temaga koos olnud Ü.K. . Asjaolu, et süüdistatava sisenemine I.A. elamusse oli

valdaja tahte vastane ning seega omavoliline ja ebaseaduslik, on samuti tõendatud I.A. ja

K.S. ütlustega, kes väidavad, et käskisid korduvalt süüdistataval lahkuda, kuid viimane ei teinud seda. Süüdistatav väidab, et ei mäleta, kas paluti lahkuda, Ü.K. ütlustest nähtub, et oli arusaadav, et nad polnud sinna oodatud.

3 Kohus ei pidanud usaldusväärseiks süüdistatava ennastõigustavaid ütlusi selle kohta, et tema arvates tal rüselust I.A. ga polnud. Süüdistatava I.A. ga rüselemine ja tema käte väänamine on tõendatud I.A. ja K.S. kokkulangevate ütluste ning patsiendikaardil märgituga. Kohus leidis,

et Ü.K. ütlused on vastuolulised ja ebakonkreetsed ning ei pidanud neid seetõttu usaldusväärseiks. Ü. Kroos on väitnud, et nad ei käinud köögis, kuid samas kirjeldab köögis toimunut, sündmuste kirjeldamisel kasutab ta väljendeid ei mäleta ja ei märganud. Käte

väänamine, mille käigus tekitatakse kehavigastusi ja põhjustatakse valu, on kvalifitseeritav

kehalise väärkohtlemisena ning seega on ka KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu esinemine süüdistatava tegevuses tõendamist leidnud.

Süüdistatav pani mõlemad kuriteod toime vähemalt otsese tahtlusega. Ta sai aru oma

tegevuse lubamatusest ja süüteokoosseisudele vastavatest tagajärgedest ning soovis selliste tagajärgede saabumist, alkoholijoobes olles hilisel kellaajal omavoliliselt võõrasse elamusse tungides seal elevate inimeste privaatsuse rikkumist, I.A. ga rüselusse astudes ja teda kätest tirides viimasele valu ja vigastuste tekitamist. Süüdistatava tegevuse õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatava karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav pani kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega. Arvestades, et kuritegudega raskeid tagajärgi ei

põhjustatud, samuti süüdistatava isikut, pidas kohus võimalikuks karistuse eesmärkide saavutamist sanktsiooni minimaalmäära lähedase rahalise karistusega.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

A.A kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, mõistes A.A õigeks süüteokoosseisu puudumise tõttu.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohus rajanud süüdimõistva kohtuotsuse sisuliselt

kahele otsesele tõendile – kannatanu I.A. ja tema elukaaslase K.S. ütlustele. Samas on

süüdistatav eitanud oma süüd ja andnud ka vastavasisulisi ütlusi. Kohus ei ole hinnanud tõendeid KrMS § 61 põhimõtteid järgides.

Kaitsja peab tunnistaja Ü.K. ütlusi objektiivseteks, kuivõrd tal puudus igasugune konflikt kannatanuga ja ta ei olnud ühegi sündmustes osalenud isiku lähedane isik. Ei oma tähendust,

kas tunnistaja koos süüdistatavaga käis majas köögis või mitte, oluline on, kas tunnistaja

asetleidnud sündmusi ise vahetult tajus. Selles aga kahtlust tekkida ei saa. Nimetatud tunnistaja ütlustest tuleneb üheselt, et süüdistatav väidetud kuritegusid toime pannud ei ole. Süüdistatavat ei keelatud hoovi ja majja sisenemast ning tal oli mõistlik eeldada, et ta tohib

hoovi ja majja siseneda, kuivõrd ta soovis nõuda tagasi vana võlga. Ühtlasi kinnitas tunnistaja, et mingit rüselemist ei toimunud ning mingit käitumist, mis võiks täita KarS § 121

sätestatud objektiivse teokoosseisu, süüdistatava poolt aset ei leidnud. Ütlusi ei saa lugeda

ebausaldusväärseteks pelgalt nende ebakonkreetsuse tõttu. Asja arutati maakohtus

lühimenetluse korras. Juhul kui kohus leidis, et olulise tunnistaja kohtueelses menetluses

antud ütlused ei ole piisava konkreetsusastmega, olnuks tal võimalus üksnes toimiku

tagastamiseks prokuratuurile, kuivõrd asja ei olnud võimalik arutada lühimenetluse korras.

Kohus, lugedes meelevaldselt Ü.K. ütlused ebausaldusväärseteks, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kannatanu ja tema elukaaslase K.S. ütlused on omavahel sündmuste kulgemise ja süüdistatava tegevuse osas vastuolus. Kannatanu on andnud ütlusi, et

4 süüdistatav muutus agressiivseks ja tungis talle kallale, tirides teda käsivartest; kannatanu on

seisukohal, et tema süüdistatavat ei löönud. Samas tunnistaja K.S. on andnud ütlusi, et „mingil määral olid I. ja J. kättpidi koos. Nad mõlemad tegid rusikatega löögiliigutusi, kuid pihta nagu ei saanud, aga käsi väänati. Mina püüdsin I. it tagasi hoida ja Ü. hoidis J. ut tagasi.

Peale seda läksid mehed õue.“ Isegi kui lugeda kannatanu ja süüdistatava vaheline

käteväänamine aset leidnuks, tuleneb nimetatud ütlustest üheselt, et ka kannatanu oli

agressiivne ja teda püüti tagasi hoida. Ühtlasi üritas ka tema süüdistatavat lüüa. Sellest

tulenevalt asetasid mõlemad pooled enese nimetatud olukorda ja vägivald oli vastastikune. Seetõttu ei ole printsiibis süüdistatava käitumine õigusvastane.

Tõendamata on kannatanule vigastuste tekitamine, kuivõrd kiirabisse pöördus ta olulise ajalise nihkega peale väidetavaid süüdistusaktis kirjeldatud sündmusi.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata.

Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning uurinud

kriminaalasjas materjale nende kogumis, leiab, et Viru Maakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on A.A põhjendatult süüditunnistanud KarS § 266 lg 1 järgi. Apellatsioonkaebuses leitakse, et A.A ei täitnud KarS § 266 ettenähtud kuriteo objektiivset teokoosseisu, sest süüdistatavat ei keelatud I.A. maja hoovi ja majja sisenemast ning tal oli mõistlik eeldada, et ta tohib seda teha, kuivõrd soovis tagasi saada võlga.

Ringkonnakohus, erinevalt apellatsioonis väidetule, leiab, et A.A poolt täideti KarS § 266 ettenähtud kuriteo objektiivne teokoosseis.

Nimetatud paragrahvi objektiivse teokoosseisu moodustab valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseaduslik tungimine.

Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et 4. aprillil 2009 kella 21.00 paiku sisenes A.A koos Ü.K. ga XXX-XX I.A. le kuuluva elumaja hoovi ja ka majja, s.o I.A. eluruumi. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et I.A. elumaja oli A.A jaoks võõras eluruum, sest nimetatud eluruumi valdajaks oli I.A. . A.A ülalkirjeldatud käitumist kannatanu hoovi ja eluruumi sisenemisel saab vaadelda kui

sissetungimist. Ringkonnakohus leiab, et sissetungimine ei pea olema tingimata seotud füüsiliste tõkete ületamisega, vaid selleks on igasugune õigusvastane sisenemine, sealhulgas ka avatud uksest sisenemine, milline on tõendamist leidnud käesolevas kriminaalasjas.

Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud asjaolu, et A.A sisenes kannatanu eluruumi tema tahte vastaselt.

Kannatanu I.A. ütluste kohaselt tungis 4. aprillil 2009 kella 21.00 paiku tema elamusse A.A.

Sellel õhtul ta juba magas, kuid majast kostva lärmi peale ta ärkas. Ta läks maja

5

välisuksele ja märkas seal alkoholijoobes A.A ja üht talle tundmatud meesterahvast. A.A oli maja koridoris, möödus temast ja jõudis juba peaaegu kööki. A.A nõudis temalt

mingit raha, kuid tema A.A-le midagi ei võlgne. Süüdistatav muutus agressiivseks ning

tungis talle kallale. A.A väänas tema käsi ja kriimustas neid. Käte väänamise ja

kriimustamise ajal tundis ta valu. Ta helistas ka politseisse, et paluda abi A.A väljaviskamiseks tema majast. Ta käskis korduvalt A.A tema majast lahkuda, kuid viimane

teda ei kuulanud. Kannatanu ütluste kohaselt on A.A talle võõras inimene ja kuigi nad

kunagi töötasid ühes asutuses, ei andnud see veel süüdistatavale õigust tungida kannatanu hoovi ja majja.

Tunnistaja K.S. ütluste kohaselt oli ta 4. aprilli 2009 õhtul umbes 21.15 paiku juba voodis. Siis märkas ta kuidas mingi auto tuled valgustasid nende hoovi. Ta ei saanud aru, mis toimub ning otsustas minna vaatama. Ta avas maja välisukse ning nägi trepil seismas A.A ja veel

üht noormeest. Kui ta oli ukse avanud, siis trügis A.A temast mööda maja koridori ja hakkas nõudma I.A. t. Ta käskis A.A lahkuda, kuid viimane keeldus ja teatas, et tal on vaja I.A. ga rääkida. Seejärel surus A.A end temast mööda maja kööki. Selleks ajaks oli I.A. ka juba kööki tulnud ning I.A. ja A.A vahel tekkis sõnavahetus kõrgendatud toonil. A.A oli

agressiivne ja mingil hetkel olid I.A. ja A.A käsipidi koos ja käsi väänati. Tunnistaja ütluste kohaselt ta A.A-le luba nende majja sisenemiseks ei andnud ja süüdistatav sisenes majja omavoliliselt tema tahte vastaselt.

Tunnistaja Ü.K. ütluste kohaselt käisid nad koos A.A-ga 4. aprillil 2009 ühes majapidamises enne A. , sest A.A soovis saada mingisugust ammust võlga kelleltki. Nad

sisenesid maja hoovi läbi aiavärava, mis oli lukustatud haagiga. Seejärel läksid nad maja trepile ja A.A koputas. Ukse avas neile üks naisterahvas ja nad sisenesid maja esikusse. Kas naisterahvas neid keelas või palus lahkuda, seda tunnistaja ei mäleta. Siis tuli esikusse ka maja peremees ja A.A küsis temalt oma võlga. Mees keeldus ja oli närviline. Ta helistas vist ka politseisse. Mingit rüselust või käte väänamist ja peremehe ta A.A vahel ei näinud. Tunnistaja ütluste kohaselt keegi neid majja sisenemast ei keelanud, kuid oli aru saada, et nad ei olnud majja oodatud.

Samasisulisi ütlusi on andnud A.A, kelle ütluste kohaselt keegi majaelanikest teda majja sisse ei kutsunud, kuid ta ei mäleta, kas neil paluti lahkuda. Süüdistatava ütluste kohaselt ta ei

mäleta, et ta oleks end maja esikusse või kööki trüginud, võib olla võis ta astuda vaid üle

lävepaku. A.A ütluste kohaselt ta ei mäleta, et tema ja I.A. vahel oleks olnud mingit rüselemist, oli vaid sõnelemine. Seega kinnitavad I.A. , K.S. ja Ü.K. ütlused, et A.A sisenes 4. aprillil 2009 I.A. elukoha hoovi ja elumajja. Samas ei eita nimetatud asjaolu sisuliselt ka A.A ise.

Samas nähtub I.A. ja K.S. ütlustest üheselt, et nemad A.A-le sisenemiseks mingit luba ei andnud ning palusid teda korduvalt lahkuda, mida A.A aga ei teinud. Ülaltoodud ütlustele tuginedes loeb ringkonnakohus tõendatuks, et A.A sisenes I.A. maja hoovi ning elumajja ilma selle omaniku loata tema tahte vastaselt. Ringkonnakohus leiab, et valdaja tahte vastase sisenemisega on tegemist siis, kui valdaja ei ole oma nõusolekut väljendanud. Seejuures peab süüdlane taolist nõusolekut taotlema ja selle

ka valdajalt saavutama. Kuivõrd ülaltoodud ütlustest nähtuvalt A.A I.A. lt ega tema

elukaaslaselt K.S. lt luba I.A. majapidamise hoovile ja majja sisenemiseks ei taotlenud ja seda talle ka ei antud, siis on A.A tegevus käsitletav omavolilise sissetungimisena.

6 Ringkonnakohtu arvates on põhjendamatu apellatsioonis esitatud väide nagu ei oleks A.A keegi keelanud I.A. maja hoovi ja majja sisenemast. Nii K.S. kui ka I.A. on väitnud, et nad palusid A.A majast lahkuda, mida ringkonnakohtu arvates saab ja tuleb käsitleda kui sisenemise keeldu.

Samas jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, millistele argumentidele tuginedes on kaitsja apellatsioonis leidnud, et A.A oli mõistlik eeldada, et ta tohtis 4. aprillil 2009 kella 21.00 paiku siseneda I.A. maja hoovi ja tema majja ilma selleks luba saamata.

Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult A.A süüditunnistanud KarS § 266 lg 1 järgi.

Ringkonnakohus leiab, et tõendamist on leidnud ka A.A süü I.A. le kehavigastuse tekitamises ja füüsilise valu põhjustamises. Nii I.A. kui ka K.S. on kinnitanud, et pärast seda kui A.A oli sisenenud majja, tekkis I.A. ja A.A vahel sõnavahetus. Sõnavahetuse käigus tungis A.A I.A. le kallale ja väänas tema

käsi, põhjustas I.A. käele seejuures ka nahamarrastused. Ringkonnakohtul puudub alus

kahelda kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses, sest need on omavahel kokkulangevad. Samas kinnitab I.A. ja K.S. ütlusi I.A. le kehavigastuste tekitamise kohta ka AS Rakvere Haigla Erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaart, millest nähtuvalt on diagnoositud I.A.

l vasaku küünarvarre verevalum ja nahamarrastused ning vasaku õlaliigese vigastus.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda nimetatud objektiivse tõendi usaldusväärsuses, sest I.A. l fikseeritud vigastuste asukoht langeb kokku I.A. sellekohaste ütlustega. Nimetatud tõendi usaldusväärsust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et I.A. pöördus arsti poole

tal esinevate vigastuste fikseerimiseks 6. aprillil 2009, s.o kaks päeva pärast sündmuse

toimumist. 4. aprill 2009 oli laupäev ning ringkonnakohtu arvates on mõistetav, et I.A. pöördus arsti poole alles esmaspäeval, s.o 6. aprillil 2009. Ka on I.A. politseitöötajate poolt ülekuulatud 6. aprillil 2009. Samas puuduvad kriminaalasjas tõendid, mis lubaksid väita, et I.A. l fikseeritud vigastused tekitas talle keegi teine isik või sai ta need mingil muul moel.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus