3-20-1275/32 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver

Kask

Määruse tegemise aeg ja koht

14. september 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1275

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus XX kinnipidamiseks

ning

kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks

loa

saamiseks

Menetlusosalised

Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Birgit Siim

Puudutatud isik – XX, esindaja advokaat Aldo Vassar

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 3. juuli 2020. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 3. juuli 2020. a määruse

resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt

ringkonnakohtu määruse põhjendustele.

2. Võtta asja materjalide juurde haldusasja nr 3-19-1689 materjalide hulgas sisalduvad

kinnipidamise protokollid (3-19-1689/1s, dtl 20–26) ning haldusasja nr 3-20-349

materjalide hulgas sisalduv Politsei- ja Piirivalveameti teade (3-20-349/42s, dtl 385).

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3 ning § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 03.09.2019 kell 18.40 Võrumaal Setomaa vallas

Värska alevis asuvas Olerexi tanklas kinni Kuuba kodaniku XX (sünd. XX.XX.XXXX), keda

kahtlustati ebaseaduslikus piiriületuses Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki. Kuna isikul

puudus välismaalaste seaduse §-st 43 tulenev seaduslik sisenemis- ja viibimisalus, peeti ta

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel kuni 48 tunniks kinni. Isik avaldas

samal päeval kell 21.30 soovi saada rahvusvahelist kaitset, mistõttu vormistati kinnipidamine

ümber välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel.

2. PPA esitas Tartu Halduskohtule 05.09.2019 taotluse isiku kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS § 362 lg 2 alusel, mille Tartu Halduskohus

3-20-1275

2(6)

rahuldas

05.09.2019

määrusega.

PPA-le

anti

luba

isiku

kinnipidamiseks

ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 05.11.2019 (haldusasi nr 3-19-1689).

3. Tallinna Halduskohus pikendas PPA taotluste alusel 04.11.2019 määrusega haldusasjas nr

3-19-1689 isiku kinnipidamise tähtaega kuni 04.03.2020 ning 04.03.2020 määrusega kuni

04.07.2020, sest esines VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja § 361 lg 2 p-des 4 ja 5

sätestatud kinnipidamise alused. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23.12.2019 ja 31.03.2020

määrustega rahuldamata halduskohtu määruste peale esitatud määruskaebused. Neist viimases

märkis ringkonnakohus muu hulgas, et VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud alus on kohaldatav,

kui rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud selleks, et vältida lahkumiskohustuse sundtäitmist

või edasi lükata või nurjata tagasisaatmist. Sellele eesmärgile osutavad isikuga seotud asjaolud,

nt riiki sisenemise asjaolud, taotluse esitamise aeg, varasemad ütlused sihtriigi kohta, samuti

väidete eluline usutavus. Väljasaatmise edasilükkamiseks või vältimiseks esitatud

varjupaigataotluse puhul on alus järeldada, et esineb põgenemisoht. Isikuga seotud asjaolud

kogumis osutavad, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati eesmärgiga vältida väljasaatmist ning

tema puhul esineb põgenemisoht. Isik ületas Eesti välispiiri ebaseaduslikult viibimisõigust

omamata. Kuigi isik väidab, et kaotas passi enne Eestisse saabumist, on põhjendatud kahtlus,

et ta hävitas selle. Isik on püüdnud korduvalt, kuigi ebaõnnestunult, erinevaid teid kasutades

siseneda Euroopa Liidu territooriumile. Varasemate ütluste kohaselt soovis ta jõuda Itaaliasse

sõprade ja sugulaste juurde. Eestiga puuduvad tal sidemed. Isiku Eestist lahkumise tõenäosust

suurendab asjaolu, et PPA lükkas tema rahvusvahelise kaitse taotluse 13.02.2020 otsusega

tagasi. Põgenemisohu jaatamiseks ei pea isik olema püüdnud varem põgeneda. Leebemate

järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole põhjendatud. Tema eelnev käitumine ei tekita

usaldust. Eestist lahkumise tõenäosust suurendab sidemete puudumine Eestiga ning asjaolu, et

tema rahvusvahelise kaitse taotlus lükati tagasi. Põgenemisohu tuvastamisel on

kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes.

Puudub põhjus pidada kinnipidamist ebaproportsionaalseks tervise või turvalisuse kaalutlustel.

Ka kinnipidamise kestust ei saa pidada ebaproportsionaalseks. VRKS §-s 361 sätestatud aluste

esinemisel on lubatud isikut kinni pidada kuni 18 kuud.

4. PPA leidis 13.02.2020 otsuses nr 7001910223-1, et isiku rahvusvahelise taotlus on vastavalt

VRKS § 20 lg-le 1 põhjendamatu ja tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise

kohta, samuti tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ning kohaldas sissesõidukeeldu viieks

aastaks lahkumiskohustuse täitmisest arvates.

5. XX esitas Tallinna Halduskohtule 25.02.2020 kaebuse PPA 13.02.2020 otsuse nr

7001910223-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse

taotlus uuesti läbi (haldusasi nr 3-20-349). Tallinna Halduskohus jättis 01.06.2020 otsusega

kaebuse rahuldamata.

6. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 04.06.2020 taotluse isiku kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS § 23 lg 1, § 15 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel. Tallinna

Halduskohus rahuldas taotluse 05.06.2020 määrusega ning andis PPA-le loa isiku

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 05.08.2020 (haldusasi nr 3-20-

1086). Tallinna Ringkonnakohus jättis 14.08.2020 määrusega rahuldamata halduskohtu

määruse peale esitatud määruskaebuse. Ringkonnakohus leidis, et põgenemise ohule osutavad

isikuga seotud asjaolud kogumis: lisaks VSS § 68 p-des 8 ja 6 sätestatud asjaoludele ka isiku

varasemad ütlused sihtriigi kohta, soov taotleda Hispaania saatkonna kaudu kodakondsust, soov

Euroopas töötada ja perekonda aidata, katsed ebaseaduslikult siseneda Schengeni

liikmesriikidesse (Poola, Soome ja Lätti), soovimatus Kuubale naasta.

7. Tallinna Ringkonnakohus võttis 02.07.2020 määrusega menetlusse halduskohtu 01.06.2020

otsuse peale haldusasjas nr 3-20-349 esitatud apellatsioonkaebuse ja rahuldas isiku esialgse

3-20-1275

3(6)

õiguskaitse taotluse, peatades PPA 13.02.2020 otsuse nr 7001910223-1 kehtivuse kuni

menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. PPA esitas nimetatud määruse peale määruskaebuse,

mille Riigikohus võttis 10.08.2020 määrusega menetlusse.

8. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 02.07.2020 taotluse isiku kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks VRKS § 362 lg 2 alusel, sest isiku

puhul esineb VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud

kinnipidamise alus.

Taotluse kohaselt on alus arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati väljasaatmise vältimiseks.

Seda kinnitab taotluse tagasilükkamine, mille põhjused on kokkuvõtlikult esitatud Tallinna

Halduskohtu 01.06.2020 otsuse nr 3-20-349 p-des 2.1–2.6: objektiivsed asjaolud ei kinnita

tagakiusukartust poliitilise meelsuse alusel, isikut on karistatud Kuuba režiimi mõistes

ebaseadusliku tegevuse, mitte poliitilise dissidentluse eest, isiku ütluste usaldusväärsust vähendab

asjaolu, et ta ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust Venemaal ning Eestis kinnipidamisel väitis

isik soovi minna Itaaliasse, tagasisaatmisel ei lange talle osaks ebainimlik või inimväärikust

alandav kohtlemine.

Põgenemisohule osutab ebaseaduslik piiriületus selleks mitteettenähtud kohas, viibimisaluse

puudumine, soovimatus Kuubale naasta (VSS § 68 p-d 8 ja 6), varasemad ütlused sihtriigi ja

piiriületuse eesmärgi kohta ning varasemad katsed siseneda ebaseaduslikult Schengeni riikidesse.

Samuti ei saa isiku ütlusi pidada usaldusväärseks. Ta on väitnud, et kaotas passi, kuid on põhjus

arvata, et ta hävitas passi teadlikult tagasisaatmise vältimiseks. Põgenemisohtu suurendab asjaolu,

et isik on impulsiivse käitumisega – kinnipidamiskeskuses on tema suhtes rakendatud

turvaabinõusid – ning tema rahvusvahelise kaitse taotlus on tagasi lükatud. Eelneva käitumise

põhjal on piisav tõenäosus, et isik võib lahkuda mõnda teise Schengeni liikmesriiki ega ole

väljasaatmiseks kättesaadav.

VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, sest esineb

põgenemise oht. Isikul puuduvad Eestiga sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed. Kinnipidamine

ei ole ka selle kestust arvestades vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.

9. Tallinna Halduskohus andis 03.07.2020 määrusega PPA-le loa XX kinnipidamiseks ning

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 03.09.2020.

Isiku suhtes esineb VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud

kinnipidamise alus. Isiku eelnev käitumine loob aluse kahtluseks, et ta ei pruugi lõpliku otsuse

tegemiseni olla ametivõimudele kättesaadav ning võib omavoliliselt lahkuda mõnda teise

Schengeni liikmesriiki. Isik väitis 04.06.2020 toimunud õigusnõustamise käigus, et ei soovi

Kuubale naasta, ning kohtuistungil, et soovib jõuda Euroopasse. Arvestades, et ta on varem

korduvalt proovinud siseneda ebaseaduslikult Schengeni liikmesriikidesse ning tema tegelik

eesmärk oli jõuda Itaaliasse või Hispaaniasse, ei oleks isik suure tõenäosusega leebemate

järelevalvemeetme kohaldamisel ametivõimudele kättesaadav. Isikut ei seo Eestiga miski.

Võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega.

Kinnipidamine on proportsionaalne.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. XX palub 10.07.2020 määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 03.07.2020 määrus

tühistada ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada isik

viivitamata kinnipidamiskeskusest.

Objektiivsete kriteeriumide põhjal ei ole piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise

kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustust või vältida väljasaatmist. Isik

vajab rahvusvahelist kaitset. Eesmärk jõuda Itaaliasse ning sotsiaalsete ja majanduslike

3-20-1275

4(6)

sidemete puudumine Eestiga ei võimaldada järeldada, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati

väljasaatmise edasilükkamiseks või vältimiseks. Isikule ei ole varem keeldutud rahvusvahelise

kaitse andmisest. Asjaolu, et PPA ei vaadanud isiku taotlust läbi kiirmenetluses, näitab, et isik

ei ole kuritarvitanud rahvusvahelise kaitse taotlemise õigust. Tallinna Ringkonnakohus leidis

02.07.2020 määruses nr 3-20-349 esialgset õiguskaitset kohaldades, et isiku puhul puuduvad

asjaolud, mis annaks aluse arvata, et taotlus on esitatud rahvusvahelise kaitse süsteemi

kuritarvitamiseks. Halduskohus ei ole käsitlenud kinnipidamine proportsionaalsust. Isiku puhul

on võimalik kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeeteid. Põgenemise ohuna ei saa

käsitada rahvusvahelise kaitse taotleja soovimatust naasta kodumaale.

11. Politsei- ja Piirivalveamet palub 24.07.2020 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Halduskohus on piisavalt põhjendanud, et isiku puhul esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud

kinnipidamise alus ning kinnipidamine on kooskõlas sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud

põhimõttega. Isik kasutas Eestit transiidiriigina: ta ei taotlenud rahvusvahelist kaitset esimeses

turvalises riigis (Venemaal), kuigi viibis seal viisa lõppemiseni; Eestisse jõudes ei pöördunud

ta taotlusega kohe ametivõimude poole, vaid tegi seda siis, kui talle oli selgitatud, et ta

saadetakse välja või tagasi; varasemate ütluste kohaselt soovis ta minna Itaaliasse ja/või

Hispaaniasse. Rahvusvahelise kaitse taotlus tuleb esitada viivitamatult. Isiku väide, et ta ei

teadnud, kus PPA asub, ei ole usutav, sest ta on samas väitnud, et politsei auto sõitis temast

mööda, kui ta oli Eestisse jõudnud. Pigem võib eeldada, et tal ei olnud plaanis Eesti

ametivõimudega kontakteeruda ja ta soovis liikuda edasi teise liikmesriiki. Põhjendatud

kahtlus, et taotlus esitati väljasaatmise või tagasisaatmise vältimiseks, hõlmab ka kahtlust, et

isik ei pruugi rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise ajal olla enam kättesaadav.

Põgenemise ohu tõttu pole muude järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus. Asjaolu, et

halduskohus pidas kinnipidamist proportsionaalseks, näitab, et kohus nõustus taotluse

põhjendustega ega näinud vajadust varasemaid seisukohti ümber hinnata, sest isikuga seotud

asjaolud pole muutunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Tallinna Halduskohus jättis 03.09.2020 määrusega rahuldamata PPA taotluse XX

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks, sest VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud kinnipidamise

eeldused ei olnud täidetud. PPA teavitas seejärel ringkonnakohut, et isik vabastati 03.09.2020

kinnipidamiskeskusest ning tema suhtes on kohaldatud järelevalvemeetmeid (haldusasi nr 3-

20-349/42s, dtl 385). Ringkonnakohus saab XX 10.07.2020 määruskaebuse lahendamisel siiski

hinnata, kas halduskohtu 03.07.2020 määruse tegemise ajal olid VRKS § 361 lg 2 p-s 5

sätestatud kinnipidamise aluse kohaldamise eeldused (kuni 03.09.2020) täidetud. Halduskohtu

määrust ei muuda õigusvastaseks hiljem muutunud asjaolud.

13. Määruskaebus ei ole põhjendatud ning jääb rahuldamata.

14. PPA on seisukohal, et isiku puhul esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud kinnipidamise

alus ning kinnipidamine on kooskõlas sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud põhimõtetega. Ka

halduskohus leidis, et täidetud on osutatud paragrahvides sätestatud kinnipidamise eeldused.

15. VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral

kinni pidada, kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse

lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks.

Riigikohus selgitas 17.04.2020 määruses nr 3-19-1068, et kooskõlas Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-ga d, saab VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel rahvusvahelise

kaitse taotlejat kinni pidada üksnes juhul, kui teda juba peetakse kinni lahkumiskohustuse

sundtäitmise tagamiseks ning objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi

3-20-1275

5(6)

asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse

taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (p 16).

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa Riigikohtu seisukohtadest ega ka direktiivi 2013/33/EL art 8

lg 3 p-st d üheselt järeldada, et VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamine on võimalik üksnes siis, kui

isikule on eelnevalt tehtud VSS § 7 lg 1 alusel ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Konkreetse

juhtumi asjaolusid arvestades võib olla piisav ka see, kui PPA on isiku VSS § 15 lg 3 alusel 48

tunniks kinni pidanud, tehes sellega ettevalmistusi isiku tagasisaatmiseks, ning on piisav alus

arvata, et isik esitas siis rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga oma lahkumiskohustus edasi

lükata või väljasaatmist vältida.

16. Praeguses asjas ei ole vaidlust, et isikul puudus Eestis seaduslik viibimisalus ja PPA ei

olnud

teinud

puudutatud

isikule

enne

rahvusvahelise

kaitse

taotluse

esitamist

lahkumisettekirjutust. Isikut kontrolliti 03.09.2019 Värskas asuvas Olerexi tanklas, sest teda

kahtlustati ebaseaduslikus piiriületuses. Kontrollimisel tehti kindlaks, et tal puudub seaduslik

viibimisalus ning ta peeti kell 18.40 VSS § 15 lg 3 alusel 48 tunniks kinni. Asjaolu, et isiku

suhtes algatati tema tagasisaatmise ettevalmistamisele suunatud menetlus, tõendab haldusasja

nr 3-19-1689 materjalide hulgas sisalduv kinnipidamise protokoll (dtl 23–26). Isik avaldas kell

21.30 soovi taotleda rahvusvahelist kaitset ning tema kinnipidamine vormistati ümber VRKS

alusel (dtl 20–22). Praeguse kaasuse asjaolud erinevadki Riigikohtu 17.04.2020 määruses nr 3-

19-1068 kirjeldatud asjaoludest selle poolest, et tolles asjas peeti isik kohe kinni VRKS alusel.

17. Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul piisav alus arvata, et rahvusvahelise kaitse

taotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks. Kui tuvastati, et isik viibib Eestis

ebaseaduslikult, peeti ta VSS alusel kinni ning algatati tagasisaatmisele suunatud menetlust, sh

et teha lahkumisettekirjutus (tagasisaatmisotsus). Isikule selgitati tema õigusi ja kohustusi, kuid

puuduvad tõendid, et ta oleks vaielnud kinnipidamise alusele vastu või deklareerinud, et ta

soovib taotleda rahvusvahelist kaitset. See tähendab, et asjaolu, et isik esitas enne

lahkumisettekirjutuse tegemist rahvusvahelise kaitse taotluse, ei väära seda, et tagasisaatmisele

suunatud menetlus oli juba alanud. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine katkestas seega

tagasisaatmismenetluse.

18. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise eesmärk oli lükata edasi lahkumiskohustuse

täitmist või vältida väljasaatmist. Võrreldes varasemate menetlustega ei ole isikuga seotud

asjaolud muutunud, mistõttu puudub ka põhjus muuta varasemates määruses antud hinnangut

taotluse esitamise eesmärgile (vt käesoleva määruse p 3). Isiku puhul esineb põgenemisoht. Ta

ületas Eesti välispiiri ebaseaduslikult. Isiku põhjendused passi kaotamise kohta ei ole usutavad.

Isik on esialgsetes ütlustes väitnud soovi jõuda Itaaliasse ning ta on korduvalt üritanud jõuda

ebaseaduslikult Schengeni liikmesriikidesse, kuid on selles ebaõnnestunud. Põgenemisohtu

võimendab asjaolu, et isiku rahvusvahelise kaitse taotlus lükati tagasi ning halduskohus jättis

rahuldamata tagasilükkamise otsuse peale esitatud kaebuse. Puuduvad põgenemisohtu

maandavad asjaolud, nagu sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed Eestiga, nt elukoht. Õige on

siiski määruskaebuse esitaja seisukoht, et soovimatus päritoluriiki tagasi pöörduda ei ole

asjaolu, mis põhjendaks rahvusvahelise kaitse taotleja põgenemisohtu. Rahvusvahelise kaitse

taotleja on päritoluriigist lahkunud tagakiusukartuse pärast, mistõttu ei saa eeldada, et ta

sooviks sinna naasta. See ei muuda aga üldist hinnangut isiku põgenemisohule. Põgenemisohu

tõttu ei saa leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist pidada tõhusaks (Riigikohtu

29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12).

19. Kuigi halduskohtu hinnang kinnipidamise proportsionaalsusele on väga üldsõnaline, on see

lõppjäreldustes õige. Isik peeti kinni 03.09.2019 ning VRKS alusel oli teda taotluse

lahendamise ajaks peetud kinni ligikaudu 10 kuud. Kinnipidamine VRKS § 361 alusel ei

ületanud seega 18 kuud (Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p 11). Asja

3-20-1275

6(6)

materjalidest ei nähtu, et kinnipidamine oleks olnud vastuolus tervise ja turvalisuse

kaalutlustega. Väljasaatmine 18 kuu jooksul ei olnud muutunud perspektiivituks.

20. Ringkonnakohus on asja lahendamisel viidanud dokumentidele, mida ei ole haldusasja

toimikus. Ringkonnakohus võtab haldusasja materjalide juurde haldusasja nr 3-19-1689

materjalide hulgas sisalduvad kinnipidamise protokollid (3-19-1689/1s, dtl 20–26) ning

haldusasja nr 3-20-349 materjalide hulgas sisalduva Politsei- ja Piirivalveameti teate isiku

vabastamise kohta kinnipidamiskeskusest (3-20-349/42s, dtl 385).

21. Arvestades eelnevat, jääb XX määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

03.07.2020 määrus muutmata. Ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi

vastavalt käesoleva määruse põhjendustele (HKMS § 203 lg 2 ja § 200 p 4).

22. Vandeadvokaadi abil A. Vassaril tuleb esitada riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotlus 30 päeva jooksul praeguse määruse

kättesaamisest arvates. Riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotluse esitamata jätmisel või

mittetähtaegsel esitamisel on ringkonnakohtul õigus jätta riigi õigusabi osutamisel kantud kulud

kindlaks määramata.

(allkirjastatud digitaalselt)