2-19-8035/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

11. september 2020

Tsiviilasja number

2-19-8035

Tsiviilasi

Flagito OÜ hagi SmartLynx Airlines Estonia OÜ vastu

lennuettevõtja vastutusest tulenevas hüvitiste ja viivise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahendid Harju Maakohtu 23. aprilli 2020 määrus ja 20. mai 2020 otsus

Kaebuste esitaja ja liik

SmartLynx Airlines Estonia OÜ 8. mai 2020 määruskaebus ja

19. juuni 2020 apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

24 800,82 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Flagito OÜ (registrikood 14275048),

lepinguline esindaja advokaat Kristjan Tuul

Kostja (määruskaebuse esitaja ja apellant): SmartLynx

Airlines Estonia OÜ (registrikood 12264460), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Timo Kullerkupp

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Harju Maakohtu 23. aprilli 2020 määrus tühistada osas, milles nõudest

300 euro osas loobumisega seoses jäid menetluskulud kostja kanda. Teha

tühistatud osas uus otsustus, millega jätta nimetatud menetluskulu hageja

kanda. Ülejäänud osas jätta sama määrus muutmata.

I.2. Harju Maakohtu 20. mai 2020 otsus tühistada osas, milles määrati kostjale

hüvitatava menetluskulu summa väiksem kui 6,89 eurot ja hagejale hüvitatava

menetluskulu summa suurem kui 2231 eurot ning mõisteti tasaarvestuse

tulemusena kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis suuremas

summas kui 2224,11 eurot. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.

I.3. Määruskaebus rahuldada ja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.4. Määrata tsiviilasja hinnaks ringkonnakohtus 24 800,82 eurot.

I.5. Ringkonnakohtu menetluskulud jaotada nii, et jätta 50% hageja kohtuvälistest

kuludest apellatsioonimenetluses kostja kanda ning ülejäänud osas nii määrus-

kui apellatsioonkaebuse menetlemise kulud poolte endi kanda, v.a

määruskaebuselt tasutud riigilõiv, mille kostja võib paluda tagastada.

I.6. Määrata menetluskulud rahaliselt kindlaks vastavalt kohtuotsuse kehtiva

resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.

2 (11)

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Hagi rahuldada.

II.2. Mõista kostjalt SmartLynx Airlines Estonia OÜ-lt hageja Flagito OÜ kasuks

välja põhivõlgnevus 20 700 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis kuni

hagiavalduse esitamiseni 27.05.2019. a summas 444,82 eurot ja viivis

ajavahemiku eest alates 28.05.2019. a kuni maakohtu otsuse tegemiseni (s.o

20.05.2020. a) 1627,03 eurot.

II.3. Mõista kostjalt SmartLynx Airlines Estonia OÜ-lt hageja Flagito OÜ kasuks

välja viivis põhinõudelt (20 700 eurolt) alates 21.05.2020. a võlaõigusseaduse

§ 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude rahuldamiseni

täies ulatuses.

II.4. Mõista kostjalt SmartLynx Airlines Estonia OÜ-lt hageja Flagito OÜ kasuks

välja võla sissenõudmiskulud summas 2000 eurot.

II.5. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jaotada ja määrata rahaliselt

kindlaks järgmiselt.

II.5.1 Maakohtu menetluskuludest 97% jätta kostja ja 3% hageja kanda.

II.5.2 Ringkonnakohtu menetluskuludest jätta 50% hageja kohtuvälistest

kuludest apellatsioonimenetluses kostja kanda ning ülejäänud määrus-

ja apellatsioonkaebuse menetlemise kulud poolte endi kanda, v.a

määruskaebuselt tasutud riigilõiv, mille kostja võib paluda tagastada.

II.5.3 Rahuldada poolte taotlused menetluskulude rahaliseks kindlaks-

määramiseks osaliselt.

II.5.4 Määrata hageja põhjendatud ja vajaliku menetluskulu suuruseks

maakohtus 2300 eurot, millest kostjal tuleb vastavalt menetluskulude

jaotusele hüvitada 2231 eurot.

II.5.5 Määrata kostja põhjendatud ja vajaliku menetluskulu suuruseks

maakohtus 229,59 eurot, millest hagejal tuleb vastavalt menetluskulude

jaotusele hüvitada 6,89 eurot.

II.5.6 Määrata hageja põhjendatud ja vajaliku menetluskulu suuruseks

ringkonnakohtus

560 eurot,

millest

kostjal

tuleb

vastavalt

menetluskulude jaotusele hüvitada 280 eurot.

II.5.7 Summeerida ja tasaarvestada eespool alapunktides II.5.4 – II.5.6

märgitud menetluskulude hüvitamise kohustused ning selle tulemusel

mõista kostjalt SmartLynx Airlines Estonia OÜ-lt hageja Flagito OÜ

kasuks välja menetluskulude hüvitis summas 2504,11 eurot.

II.5.8 Välja mõistetud menetluskuludelt 2504,11 eurot tuleb kostjal hagejale

tasuda käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon

sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

3 (11)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Flagito OÜ (hageja) esitas 27. mail 2019 Harju Maakohtule hagi SmartLynx Airlines

Estonia OÜ (kostja) vastu lennuettevõtja vastutusest tulenevas hüvitiste ja viivise nõudes.

Hageja palus hagiavalduse täpsustuses kostjalt välja mõista:

(1) hüvitise 21 400 eurot;

(2) sissenõutavaks muutunud viivise 491,96 eurot,

(3) viivise põhisummalt alates 28. maist 2019 kuni kohustuse kohase täitmiseni;

(4) sissenõudmiskulu 2040 eurot.

1.1. Hageja tõi esile, et järgmistel füüsilistel isikutel (edaspidi: lennureisijad) tekkisid kostja

opereeritud lendude hilinemise tõttu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004

määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist

mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja

abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (edaspidi: määrus

nr 261/2004) alusel hüvitisnõuded:

-

EM, HT, MT ja LT kinnitasid 3. detsembril 2018 broneeringu nr 18695333 lennule

MYX589 lähtepunktiga Tallinn ja sihtpunktiga Sharm El Sheikh, mis hilines rohkem

kui 4 tundi;

-

KP, MR ja EK kinnitasid 29. juunil 2018 broneeringu nr TN214899 lennule MYX519

lähtepunktiga Tallinn ja sihtpunktiga Luqa (Malta), mis hilines rohkem kui 4 tundi;

-

AT CV kinnitasid 29. oktoobril 2017 broneeringu nr RN129613 lennule MYX472

lähtepunktiga Heraklion ja sihtpunktiga Riia, mis hilines rohkem kui 4 tundi;

-

AS, RM, MS, TS, EM kinnitasid 21. juunil 2017 broneeringu nr 15771206 lennule

MYX579 lähtepunktiga Tallinn ja sihtpunktiga Korfu, mis hilines rohkem kui 4 tundi;

-

TP, MP, MP ja AP kinnitasid 21. septembril 2017 broneeringu nr TN189307 lennule

MYX507 lähtepunktiga Tallinn ja sihtpunktiga Larnaca, mis hilines rohkem kui

4 tundi;

-

HS, GS, VS, RS, ES, AS kinnitasid 27. juunil 2018 broneering nr TN215989 lennule

MYX566 lähtepunktiga Varna ja sihtpunktiga Tallinn, mis hilines rohkem kui 4 tundi;

-

VT ja IT kinnitasid 24. jaanuaril 2019 broneeringu nr 6352753 lennule MYX562

lähtepunktiga Dubai ja sihtpunktiga Tallinn, mis hilines rohkem kui 3 tundi;

-

IA ja RA kinnitasid 24. jaanuaril 2019 broneeringu nr 19004684 lennule MYX562

lähtepunktiga Dubai ja sihtpunktiga Tallinn, mis hilines rohkem kui 3 tundi;

-

AM, MM ja IM kinnitasid 3. detsembril 2018 broneering nr 117162323 lennule

MYX590 lähtepunktiga Sharm El Sheikh ja sihtpunktiga Tallinn, mis hilines rohkem

kui 4 tundi;

-

MA, TK ja KS kinnitasid 1. juulil 2018 broneeringu nr TN210206 lennule MYX567

lähtepunktiga Tallinn ja sihtpunktiga Burgas (Bulgaaria), mis hilines rohkem kui

4 tundi. Samad reisijad kinnitasid 8. juulil 2018 broneeringu lennule MYX568

lähtepunktiga Burgas ja sihtpunktiga Tallinn, mis hilines samuti rohkem kui 4 tundi;

4 (11)

-

KK, KK, KK ja KP kinnitasid 26. augustil 2016 broneering nr TN144379 lennule

MYX566 lähtepunktiga Varna ja sihtpunktiga Tallinn, mis hilines rohkem kui 4 tundi;

-

KH, HH ja JH kinnitasid 19. veebruaril 2019 broneering nr 18919499 lennule

MYX425 lähtepunktiga Riia ja sihtpunktiga Tenerife, mis hilines rohkem kui 4 tundi;

-

KH ja HH kinnitasid 30. detsembril 2017 broneeringu nr TN1952001223170101

lennule MYX578 lähtepunktiga Tallinn ja sihtpunktiga Lanzarote, mis hilines rohkem

kui 4 tundi;

-

HE, JL ja ML kinnitasid 19. veebruaril 2019 broneeringu nr 18911379 lennule

MYX425 lähtepunktiga Riia ja sihtpunktiga Tenerife, mis hilines rohkem kui 4 tundi;

-

IA ja KL kinnitasid 10. veebruaril 2018 broneeringu nr 1115/3705 lennule MYX526

lähtepunktiga Salzburg ja sihtpunktiga Tallinn, mis hilines rohkem kui 4 tundi.

1.2. Lennureisijad loovutasid oma nõuded kostja vastu hagejale. Hageja esitas kostjale

nõudekirjad, milles nõudis lennureisijatele hüvitist. Kostja hageja kohtuvälist nõuet ei

tunnistanud ega näidanud valmisolekut kohtuvälise kompromissi sõlmimiseks.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Lennureisijad ei või loovutada määrusest nr 261/2004 tulenevat

hüvitisnõuet kolmandale isikule. Loovutus ei kehti ja hageja pole nõuete omanik. Lennureisijad

võivad nõude kostja vastu maksma panna isiklikult. Määruse nr 261/2004 teise põhjenduse

kohaselt on määruse eesmärk reisijate raskuste ja ebamugavuste leevendamine lennureisidest

maha jäämise või lendude tühistamise korral. Sama määruse art 7 on tarbijakaitse säte, millega

sooviti leevendada rahalise hüvitise kaudu tarbijale teenuse osutamisel tekkivat ebamugavust.

Kõnealune hüvitusnõue on hõlmatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg-s 1 sätestatud

loovutuskeeluga. Lisaks ei ole hageja sissenõudmiskulude summa põhjendatud.

3. Hageja esitas 22. oktoobril 2019 taotluse, milles loobus MA, TK ja KS loovutatud nõudest

300 euro osas ning ES nõudest 400 eurot koos kõrvalnõuetega. Hageja nõudeks jäi põhinõue

20 700 eurot, viivis 444,82 eurot, sissenõudmiskulu 2000 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates 28. maist 2019.

MAAKOHTU LAHENDID

4. Maakohus tegi 23. aprillil 2020 määruse (vaidlustatud määrus), millega lõpetas asjas

menetluse põhivõla 300 euro ja põhivõla 400 euro ning nendega seotud kõrvalnõuete osas

seoses hageja osalise hagist loobumisega.

4.1. Maakohus jättis 300 euro suuruse nõude osas menetluskulud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 168 lg 6 alusel kostja kanda. Hageja loobus 300 euro nõudmisest, sest

MA-le, TK-le ja KS-le hüvitati igaühele 100 eurot kohtuväliselt. Hüvitis maksti välja küll

juulis 2018, kuid kostja ei teavitanud sellest hagejat (ega lennureisijaid) enne hagi esitamist.

Hageja kulutas mh aega nõudele, mis oli kohtusse esitamisel täidetud. Kostja andis oma

käitumisega põhjuse hagi esitamiseks ja peab kandma vastava kulu.

4.2. Maakohus jättis 400 euro suuruse nõude ja sellega seonduvate kõrvalnõuete osas

menetluskulud TsMS § 168 lg 2 alusel hageja kanda.

4.3. Maakohus märkis, et määrab loobutud nõuete osas menetluskulude rahalise jaotuse

kindlaks asjas tehtavas lõpplahendis.

5. Menetlusse jäänud osas rahuldas maakohus hagi 20. mai 2020 otsusega (vaidlustatud

otsus). Otsusega lahendatud nõuete osas jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel

kostja kanda ja määras praktiliselt kõik kulud kindlaks rahaliselt.

5.1. Maakohus tuvastas, et:

-

lennureisijatel olid kinnitatud broneeringud kostja opereeritud lendudele ja nad viibisid

eespool p 1.1 taanetes loetletud lendudel, mis kõik hilinesid;

5 (11)

-

kostja ei ole hageja nõudekirjadele vastanud ega hüvitisi maksnud, v.a TK-le, KS-le ja

MA-le igaühele 100 eurot seonduvalt 1. juuli 2018 lennu MYX567 hilinemisega.

5.2. Lennureisijad võisid oma nõuded loovutada hagejale. Määruse nr 261/2004 art-st 7

tuleneva hüvitise iseloom ei vasta VÕS § 166 lg-s 1 märgitud loovutamise piirangule. Samuti

ei tulene määrusest endast, et nõuete loovutamine oleks keelatud. Määruse teise põhjenduse

kohaselt järgib määrus eesmärki kompenseerida reisijatele lennu tühistamisest või pikaajalisest

hilinemisest tekkinud rahalised kahjud ja pakkuda leevendust reisi tõrkest tingitud teatud

ebamugavustundele. Lennu pikaajaline hilinemine toob reisijale pigem kaasa ootamatuid

rahalisi kulutusi, kui tekitab reisijale tervisekahjustusi või muud sellesarnast kahju. Sellel

põhjusel ei saa piirata reisija õigust hüvitisnõue loovutada. Nõudeõiguse loovutamine ei ole

vastuolus tarbija huvidega, kuna see ei pane nõuet loovutanud reisijaid halvemasse olukorda.

5.3. Maakohus kohaldas määruse nr 261/2004 art 7, VÕS § 108 lg 1, § 101 lg 1 p 6 ja § 113

ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 20 700 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 444,82 eurot. TsMS § 367 alusel mõistis maakohus kostjalt

täiendavalt välja viivise 20. mai 2020 seisuga 1627,03 eurot ja viivise põhivõlalt (20 700 eurot)

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 21. maist 2020.

5.4. VÕS § 113¹ lg 1 alusel mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud

2000 eurot. Hagejal on õigus nõuda kostjalt kokku sissenõudmiskulude hüvitamist iga üksiku

rahalise kohustusega seoses. Lennureisijaid oli kokku 50, mistõttu võib hageja nõuda

sissenõudmiskulu hüvitamist 40 euro ulatuses iga nõude pealt.

5.5. Hageja õigusabikulu seoses rahuldatud nõuetega on põhjendatud osaliselt, sh

hagiavalduse koostamise vajalik aeg on 10 tundi. Hageja esindaja tunnihind 168 eurot (sisaldab

käibemaksu) on põhjendatud. Kokku on põhjendatud esindajakulu 2870 eurot, millele

lisanduvad käibemaks ja riigilõiv 900 eurot. Seega on hageja menetluskulud rahuldatud nõuete

osas 4344 eurot (= 3444 + 900).

Vaidlustatud määrus ei ole jõustunud osas, millega jäeti hageja poolt loobutud 300 euro osas

menetluskulud kostja kanda, selles osas saab menetluskulud kindlaks määrata hiljem.

Kostja menetluskulud summas 229,59 eurot on vajalikud ja põhjendatud, hageja ei esitanud

neile ka vastuväiteid.

Määruskaebemenetluses vaidlustatud menetluskulude jaotuse osa (300 eurot) moodustab asja

esialgsest hinnast (25 643,96 eurot) ca 1,1%. Seega saab poolte menetluskulud määrata

kindlaks 98,9% osas, st hageja kuludest 4296,21 eurot (= 4344 × 98,9%) ja kostja kuludest

227,06 eurot (= 229,59 × 98,9%). Loobumine 400 euro nõudest koos kõrvalnõuetega hõlmab

asja esialgsest hinnast ca 2,1%. See kulu jäi hageja kanda, st ta peab kostjale hüvitama

4,76 eurot. Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja

mõista 4291,45 eurot (= 4296,21 – 4,76). Sellelt summalt peab kostja tasuma ka viivist.

POOLTE SEISUKOHAD

6. Kostja esitas 8. mail 2020 määruskaebuse, millega palub tühistada vaidlustatud määruse

menetluskulude osaliselt kostja kanda jätmise osas.

Maakohus kohaldas valesti TsMS § 168 lg 6, kuna kostja vaidles 300 euro suurusele nõudele

vastu. Kostja ei rahuldanud hageja nõuet 300 euro ulatuses pärast hagi esitamist. Hageja esitas

hagiavalduse 27. mail 2019, kuid lennureisijatele oli hüvitis makstud juba juulis 2018.

Asjakohatu ja üllatav on maakohtu seisukoht, et kostja oleks pidanud lennureisijaid täiendavalt

teavitama, et selline makse neile tehti. Nõude loovutamisel oli lennureisijatele teada, et kostja

on nõude osaliselt täitnud. Kostja ei vastuta selle eest, et lennureisijad hagejat nõuete

loovutamisel kõigist nõudega seonduvatest asjaoludest ei teavitanud. TsMS § 168 lg 4 alusel

tuleb ka 300 euro suuruse nõude osas jätta menetluskulud hageja kanda.

6 (11)

7. Lisaks esitas kostja 19. juunil 2020 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse

tühistada ja jätta hagi rahuldamata või teise võimalusena vähendada kostjalt hageja kasuks välja

mõistetud menetluskulude summat. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

7.1. Esiteks eksis maakohus määruse nr 261/2004 art-st 7 tuleneva nõude isikliku iseloomu

hindamisel. Kostja jääb selle juurde, et kõnealune nõue ei ole loovutatav. Koosmõjus määruse

teise põhjendusega on art 7 tarbijakaitse säte, mille eesmärk on leevendada rahalise hüvitise

kaudu reisijale kui tarbijale teenuse osutamisel tekkivat ebamugavust. Sättest tuleneb reisija kui

tarbija isiklik nõue, mis on suunatud kindla eesmärgi saavutamisele. Nõude loovutamisel

reisijat kaitsvad ja nõude suhtes kohalduvad üldised tarbijakaitse tingimused enam ei kohaldu,

sest loovutatud nõude omandanud ettevõtja pole Eesti ega Euroopa Liidu õiguse kohaselt

tarbija. Seega ei järgiks nõude loovutamine määruse nr 261/2004 eesmärke.

7.2. Teiseks ei ole hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud hüvitada 20,5 tunni

ulatuses. Hageja on professionaalne lennuhüvitisnõuete ettevõtja, kelle majandustegevus on

reisijate hüvitisnõuete kogumine ja sissenõudmine. Teenuse eest saab hageja tasu nii reisijatelt

kui ka kostjalt nõutavate sissenõudmiskuluna, sh käesolevas asjas 2000 eurot. Sisuliselt esitati

tüüphagi, mille koostamine ei eelda ulatuslikku õiguslikku analüüsi. Võttes arvesse

hagiavalduse sisu ja mahtu ning et tegemist on tüüphagiga, mis ei ole keeruline, tuleb hageja

lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks, sh materjalide kogumiseks, hagi-

avalduse koostamiseks ja täiendava seisukoha esitamiseks, pidada maksimaalselt 10 tundi.

8. Hageja vaidleb mõlemale kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 esimese lause alusel

ja vaidlustatud otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha

tühistatud osas ise uued otsustused, mis on põhjendatud vormistada koos ühe otsusena.

Määruskaebus rahuldatakse tervikuna ja apellatsioonkaebus osaliselt. Ringkonnakohtu

menetluskuludest hüvitab kostja osaliselt hageja õigusabikulud, muud kulud jäävad poolte endi

kanda, aga kostja võib esitada taotluse määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks.

10. Apellatsioonkaebuse esimese väite järgi on sisuline vaidlus küsimuses, kas lennureisija

saab määrusest nr 261/2004 tuleneva hüvitisnõude kehtivalt loovutada. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega, et kõnealust liiki nõue on loovutatav.

10.1. Määrus nr 261/2004 ei sisalda sätteid nõuete loovutamise kohta, sh puuduvad selles

normid, mis keelaks lennureisija nõude loovutamise või piiraks seda õigust. Sama määruse

esimese põhjenduse järgi tuleb määruse rakendamisel täielikult võtta arvesse kõiki tarbijakaitse

üldisi nõudeid. Seega võivad loovutamise piirangud tuleneda kas lennuveolepingutele

kohalduvast õigusest või liidu õiguse tarbijaid käsitlevatest sätetest.

10.2. Pooled ei vaidle, et hagejale nõuded loovutanud lennureisijad sõlmisid kostjaga lennu-

veolepingud, millele tuleb kohaldada Eesti õigust. Kaebuses kritiseerib kostja maakohtu

arusaama VÕS § 164 lg 1 teisest lausest ja § 166 lg-st 1 ning leiab, et määruse nr 261/2004

põhjendustest tuleks järeldada nõude loovutamise keeldu. Need väited ei ole põhjendatud.

10.3. Euroopa Kohus on mitmetes kohtuasjades käsitlenud lennureisija hüvitisnõuet, aga

enamasti pöörduvad kohtusse reisija ise.

Kohtuasjas flightright jt esines siiski olukord, kus kaks reisijat olid nõuded loovutanud (vt

7. märtsi 2018

otsus

liidetud

kohtuasjades,

C‑274/16,

C‑447/16

ja

C‑448/16,

ECLI:EU:C:2018:160, p 26; kohtujuristi 19. oktoobri 2017 ettepanek, ECLI:EU:C:2017:787,

p 19). Samuti käsitleb loovutatud hüvitisnõuet kohtuasi Flight Refund (C‑94/14,

7 (11)

10. märtsi 2016 otsus, ECLI:EU:C:2016:148, p 28, ja kohtujuristi 22. oktoobri 2015 ettepanek,

ECLI:EU:C:2015:723, p 60).

Loovutamisega mõneti sarnane õiguslik olukord oli arutusel kohtuasjas Finnair, kus

lennuveolepingu täitmise käigus põhjustatud kahju hüvitamise nõude esitas kindlustusandja,

kellele

nõue

oli

üle

läinud

regressi

korras

(C‑258/16,

12. aprilli 2018

otsus,

ECLI:EU:C:2018:252, p 11).

Üheski neist kohtuasjadest ei seadnud Euroopa Kohus kahtluse alla lennureisija õigust

hüvitisnõue loovutada. Lisaks on Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotlus FP Passenger

Service GmbH ja Austrian Airlines AG vahelises kohtuasjas (C-654/19), kus Austria kohtud ei

näinud probleemi nõude loovutamises.

10.4. Viidatud kohtuasjades ei tulnud Euroopa Kohtul vastata küsimusele, kas lennureisija

hüvitisnõue on loovutatav. Sama kohus on korduvalt rõhutanud põhimõtet, et liikmesriigi kohtu

küsimusele eelotsusemenetluses tarviliku vastuse kujundamisel võib ta anda siiski kõik juhised,

mida ta peab vajalikuks (vt nt 27. juuli 2019 otsus kohtuasjas Astone, C‑332/15,

ECLI:EU:C:2016:614, p 53 ja seal viidatud varasem praktika). Seega oleks neis kohtuasjades

juhitud eelotsusetaotluse esitanud kohtute tähelepanu nõude loovutamise takistusele. Ühtlasi on

määruses nr 261/2004 nõude loovutamise keelu puudumine niivõrd selge, et selle kohta pole

vaja küsida eelotsusetaotlust. Ringkonnakohus on veendunud, et küsimus on samavõrra

ilmselge teiste liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu jaoks (vrd Euroopa Kohtu

6. oktoobri 1982 otsus kohtuasjas Cilfit jt, 283/81, ECLI:EU:C:1982:335, p 16).

10.5. Ringkonnakohus ei tähelda lennureisija hüvitisnõude loovutamise keeldu ka tarbijate

õigusi käsitlevates sätetes.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011 direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta,

millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, on kohaldatav väga piiratud ulatuses (vt

art 3 lg 2 p k ja põhjendus 27). Seega saab tarbija kaitsmist puudutavas osas eelkõige lähtuda

määruse nr 261/2004 sisust ja eesmärkidest. Määruse nr 261/2004 kahest esimesest

põhjendusest tuleneb selgelt, et sama määruse eesmärk on tagada reisijate kaitstuse kõrge tase

ja võtta arvesse kõiki tarbijakaitse üldisi nõudeid, kui lennu tühistamine või hilinemine toob

reisijatele kaasa tõsiseid ebamugavusi (vrd Euroopa Kohtu 31. jaanuari 2013 otsus kohtuasjas

McDonagh, C‑12/11, ECLI:EU:C:2013:43, p 31 ja seal viidatud varasem praktika). Eelkõige

tähendab see, et tarbija õiguste maksma panemist ei tohi põhjendamatult raskendada ega muuta

nõuete esitamist vajalikust keerukamaks. Ringkonnakohtu hinnangul on tarbijal lihtsam oma

nõuet realiseerida, kui ta loovutab selle lennureisijate hüvitiste sissenõudmisele

spetsialiseerinud isikule. Neil kaalutlustel leiab ringkonnakohus, et tarbijate igakülgse ja tõhusa

kaitse põhimõttega ei ole kooskõlas järeldus, et määruse nr 261/2004 alusel esitatavat nõuet ei

saa kehtivalt loovutada. Selles osas puuduvad samuti mõistlikud kahtlused, kuidas liidu õigust

tõlgendada.

10.6. Nõude loovutamise takistusi ei tulene ka Eesti õigusest.

Riigikohtu praktika järgi on VÕS § 164 lg 1 järgi loovutatav rahaline nõue müügilepingu alusel

üleantud raha tagastamiseks lepingust taganemise tõttu (15. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-149-13, p 24). Samuti on kapitaliühingusse rahalise sissemakse tasumise nõue

olemuselt rahalise kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 mõttes ja ka selline nõue on

loovutatav, sest täitmine on ühtviisi võimalik nii algsele võlausaldajale kui ka nõude uuele

omajale. Kuigi kapitali sissemakse tasumise eesmärk on ühing kapitaliseerida, ei ole sissemakse

tasumise nõue mitteloovutatav isiklik õigus (27. mai 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-16812,

p 11). Ringkonnakohus ei näe põhjust hinnata määruse nr 261/2004 alusel esitatavat rahalist

nõuet sedavõrd erilisena, et seda ei saa Eesti õiguse järgi kehtivalt loovutada.

8 (11)

10.7. Vahekokkuvõttena saab märkida, et apellatsioonkaebuse ainus sisuline väide pole

põhjendatud. Ka muus osas nõustub ringkonnakohus hageja nõude rahuldamise kohta

maakohtu põhjendustega ja jätab vaidlustatud otsuse hagi rahuldamise osas muutmata.

11. Lisaks on apellatsioonkaebuse teise väite ja määruskaebuse alusel vaidlus menetluskulude

jaotuses ja kindlaksmääramises.

11.1. Esmalt märgib ringkonnakohus selles osas, et maakohus määras otsuses menetluskuud

rahaliselt kindlaks ennatlikult. Menetluslikult oleks parem kas otsustada ka loobumise

vastuvõtmine ja loobutud nõuete osas menetluse lõpetamine otsuses või kohaldada TsMS § 177

lg 1 p 2 ja määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrusega pärast otsuse

jõustumist. TsMS § 456 lg 4 kolmas lause takistaks kulude kindlaksmääramise osas lahendi

jõustumist, kui sama lahend on muus osas vaidlustatud, aga see säte ei laiene teistele

kohtulahenditele. Kui ringkonnakohus muudab otsustust kulude jaotuse kohta, siis võib see

tingida korrektiive kulude rahalisel kindlaksmääramisel (vastavalt apellatsioonkaebuse

ulatusele). Neil kaalutlustel lahendab ringkonnakohus mõlemad kaebused ja kõik seni esitatud

menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotlused koos samas lahendis, et edasises

menetluses kirjeldatud ebakõla vältida. TsMS § 173 lg 1 teise lause järgi tuleb ringkonnakohtu

lahendi resolutsioonis niigi märkida kõigi seniste menetluskulude jaotus.

11.2. Kostja määruskaebuse põhjal tuleb kontrollida, kas maakohus jättis põhjendatult kostja

kanda menetluskulud seoses kolme lennureisija nõudest osalise loobumisega kokku summas

300 eurot.

Kõnealust nõudeosa puudutavad vaidlustamata asjaolud on kokkuvõtvalt järgmised:

-

lend toimus 1. juulil 2018 ja hilines sedavõrd, et reisijatel tekkis õigus nõuda hüvitist

400 eurot;

-

kostjaga samasse kontserni kuuluv SMARTLYNX AIRLINES SIA maksis kolmele

reisijale 3. juulil 2018 välja hüvitisena igaühele 100 eurot ning maksekorraldustes

viidati lennu numbrile ja kuupäevale;

-

eraldi teavitust maksmise kohta reisijatele ei saadetud;

-

reisijad loovutasid nõuded 21. veebruaril 2019 hagejale, kes asus siis mh juba makstud

hüvitist nõudma, aga kostja midagi ei vastanud, vaid alles kohtumenetluses tugines

kohustuse osalisele täitmisele.

Maakohus heitis kostjale ette, et ta ei tõendanud hageja või lennureisijate teavitamist

juulis 2018 tehtud maksetest. Ringkonnakohtu hinnangul jaotas maakohus selles osas ekslikult

tõendamiskoormise. Kui kohustus on täidetud raha saamiseks õigustatud isikule enne hagi

esitamist, siis tuleb vähemalt üldjuhul hagejal tuua esile ja vaidluse korral tõendada asjaolud,

mis viitavad kostja pahatahtlikkusele või sel viisil käitumisele, et lennureisijad ja/või hageja ei

saanud enne hagi esitamist teada kõnealuste hüvitisnõuete rahuldamisest. Selliseid asjaolusid

käesoleval juhul ei esine ja VÕS § 78 lg 1 kohaselt võis kostja eest täita kohustuse kolmas isik.

Reisijale makstud hüvitisest eraldi teatamise kohustust ei tulene määruse nr 261/2004 artikli 14

lg-st 2. Viidatud sätte kohaselt tuleb reisijale anda kirjalik teatis, milles on märgitud sama

määruse alusel hüvitise maksmise ja abi andmise eeskirjad ning siseriikliku määratud asutuse

kontaktandmed. Määrus ei kohusta esitama muid andmeid, sh andmeid juba sooritatud makse

kohta. Lisaks nähtus käesoleval juhul hüvitise sisu maksekorralduse selgitusest.

Kuna kõnealune kohustus täideti enne nõude loovutamist, siis oli lennureisijate nõudeõigus

igaühel 100 euro osas varem lõppenud ega saanud hagejale üle minna. Neil kaalutlustel tuleb

menetluskulude jaotust kolme lennureisija loovutatud hüvitisnõudest osalise loobumise osas

muuta ja jätta ka need kulud TsMS § 168 lg 4 alusel hageja kanda.

9 (11)

11.3. Eelneva põhjal tuleb muuta maakohtus otsustatud menetluskulude jaotust nii, et hageja

kanda jäävad kulud vastavalt loobutud nõude ulatusele. Maakohus jättis õigesti kostja kanda

kulud vastavalt rahuldatud nõude ulatusele. Nõuete ulatuse hindamisel võttis maakohus aluseks

algse hagihinna (25 643,96 eurot) ja loobutud nõude ulatuse. Pärast nõuetest osaliselt loobumist

kujunes vaidlustatud otsusega lahendatud nõuetelt arvutatud hagihinnaks 24 800,82 eurot, mis

algsest hinnast moodustab ca 97% (≈ 24 800,82 : 25 643,96). Kokkuvõtvalt jaotuvad maakohtu

menetluskulud nii, et 3% kuludest jääb hageja kanda ja 97% kostja kanda.

11.4. Kostja apellatsioonkaebuse põhjal tuleb kontrollida menetluskulude rahalist kindlaks-

määramist. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et kohtumenetluse kulude hüvitamisel saab

arvestada VÕS § 113¹ lg 1 alusel makstava hüvitisega või asjaoluga, et sama teenuse eest saab

hageja tasu nii reisijatelt kui ka kostjalt nõutavate sissenõudmiskuluna.

VÕS § 113¹ lg 1 eesmärk on anda võlausaldajale täiendav õiguskaitsevahend rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise puhul ja lihtsustada viivitusest tingitud kahju hüvitamist (vt M. Haamer,

V. Kõve. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, § 113¹ komm p 1).

Järelikult on viidatud sätte alusel esitatud nõue suunatud kohtueelse kahju hüvitamisele.

Kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamise nõue on olemuselt samuti kahju hüvitamise nõue,

mille lahendamiseks TsMS näeb ette erikorra (vt nt Riigikohtu 11. jaanuari 2017 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 17 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Selle nõude

eesmärk on kohtumenetlusega kaasnenud kulude hüvitamine. Seda kinnitab põhimõte, et kohtu-

eelseid ja kohtumenetluse kulusid tuleb nii ajaliselt kui ka sisuliselt eristada (Riigikohtu

9. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 27 teine lõik).

Kostja ei väitnud, et lennureisijate makstav teenustasu hagejale hõlmaks kohtumenetluse kulud.

Eelneva põhjal on ühelt poolt VÕS § 113¹ lg 1 alusel makstava hüvitise ja hageja teenustasu

ning teiselt poolt menetluskulude hüvitise eesmärgid erinevad. Neid ei saa vastastikku arvesse

võtta.

11.5. Siiski on asjakohane kostja väide, et maakohus määras hageja põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud kindlaks liiga suures ulatuses. Siinjuures ületas maakohus talle TsMS § 175 lg 1

kohaldamisel antud kaalumispiire ja rikkus TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat otsuse põhjendamise

kohustust. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, kuidas kujunes kulude summa 2870 eurot ning kokku

millist ajakulu ja miks pidas maakohus põhjendatuks hagejale õigusabi osutamisel.

Õige on kostja arusaam, et hagiavaldus on koostatud trafaretselt ja selles kasutati olulises osas

andmeid, väiteid ja selgitusi, mis hagejal olid varasemalt olemas. Ringkonnakohtu hinnangul

on sellise tõendite kogumise, hagiavalduse ettevalmistamise, koostamise ja esitamise mõistlik

ajakulu 8 tundi, mis sisaldab neiks toiminguteks vajalikku kliendisuhtlust. Lisaks palus hageja

hüvitada 2 tunnise ajakulu kostja vastusega tutvumisele, sellega seonduvale kliendisuhtlusele

ja arvamuse koostamisele. See ajakulu on põhjendatud. Kokku on hageja esindaja maakohtus

tehtud õigusabitoimingute vajalik ja põhjendatud ajakulu 10 tundi (= 8 + 2).

11.6. TsMS § 174 lg 8 järgi määratakse menetluskulude rahaline suuruse kindlaks hagita

menetluse sätete kohaselt, arvestades samas jaos sätestatud erisusi. Seega rakendub menetlus-

kulude rahalisel kindlaksmääramisel vähemalt teatavas osas TsMS § 5 lg-s 3 ning § 477 lg-tes 5

ja 7 sätestatud hagita menetlusele omast uurimispõhimõte, sh tuleb kontrollida avalduse

vastavust seadusele ka osas, milles kulude hüvitamiseks kohustatud pool ei esita vastuväiteid.

TsMS § 174 lg 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab

menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel

tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja kinnitas, et ta on käibemaksu-

kohustuslane ega toonud esile põhjust, miks ta ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi

arvestada. Sellises olukorras ei ole käibemaksu summa hüvitatav ja maakohus mõistis ekslikult

menetluskulude hüvitise välja käibemaksuga summas. Hageja menetluskulude nimekirja

10 (11)

kohaselt oli esindaja tasumäär ilma käibemaksuta summas 140 eurot tunnis. Maakohus pidas

seda sisuliselt põhjendatuks ja kostja kaebused ei sisalda etteheiteid tunnitasu määra osas.

11.7. Eelneva põhjal tuleb muuta menetlusosaliste taotluste rahuldamise ulatust maakohtu

menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel. Hageja põhjendatud ja vajaliku menetluskulu

summaks kujuneb 2300 eurot (= 10 × 140 + 900), millest kostja peab hüvitama 97% ehk

2231 eurot. Kostja menetluskulude vajaliku ja põhjendatud summana tuvastas maakohtus

229,59 eurot, mida pole vaidlustatud ja millest hagejal tuleb hüvitada 3% ehk 6,89 eurot.

Maakohtu otsuses tehtud tasaarvestuse õige summa on 2224,11 eurot.

12. Kaebustega seonduvad menetluskulud jaotab ja määrab ringkonnakohus järgmiselt.

12.1. TsMS ei sisalda sätteid kaebemenetluse kulude jaotuse kohta olukorras, kus kaebus

rahuldatakse tervikuna või osaliselt. TsMS § 171 lg 1 näeb ette üksnes ette, et kaebuse

esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata.

Käesoleval juhul ei jää kumbki kaebus rahuldamata. Samuti ei ole tegemist TsMS § 171 lg-tes 2

ja 3 kirjeldatud olukordadega.

12.2. Apellatsioonkaebuse osas tuleb eristada selle kahe väite eset. Esimese väitega vaidlustas

kostja maakohtu otsuse sisuliselt, teise väitega aga menetluskulude rahalise kindlaksmääramise.

TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid

ei hüvitata. Ringkonnakohtu hinnangul on apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kulu seotud

kaebuse esimese väitega ja kummagi poole õigusabikulust 50% kummagi väitega.

TsMS ei keela jaotada menetluskulusid liigiti erinevalt (Riigikohtu 21. septembri 2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15, p 36 teine lõik). Kuna kostja sisuline väide ei olnud edukas ja kostja

kaotas ka tervikuna kohtuvaidluse apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses, siis jätab

ringkonnakohus riigilõivu kui apellatsioonkaebusega seonduva kohtukulu TsMS § 171 lg 1

alusel kostja kanda ning hageja kohtuvälistest kuludest ehk õigusabikulust 50% samuti kostja

kanda. Ülejäänud osas kannavad pooled apellatsioonkaebusega seonduvad kulud kumbki ise,

menetlusõigusliku aluse selleks annavad nii TsMS § 163 lg 1 kui ka § 162 lg 4.

12.3. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad samadel kaalutlustel poolte endi kanda, kuigi

kaebus rahuldatakse.

12.4. TsMS § 150 p 5 alusel tagastatakse määruskaebuse esitajale riigilõiv kaebuse rahul-

damise korral, kui menetluses ei osale teisi menetlusosalisi või kui kohus ei jäta lõivu neist

mõne kanda. TsMS ei näe ette võimalust jätta kaebuse rahuldamise korral sellega kaasnevad

kulud vastaspoole kanda. Seega võib kostja esitada taotluse määruskaebuselt tasutud riigilõivu

tagastamiseks. Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle

menetlusosalise avalduse alusel, kes lõivu tasus või kelle eest see tasuti. Riigilõiv tagastatakse

menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule (TsMS § 150 lg 4).

Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal lõiv tasuti,

kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (TsMS § 150 lg 6).

12.5. Tulenevalt kaebemenetluse kulude jaotusest tuleb kindlaks määrata hagejale hüvitatav

summa.

Hageja taotleb apellatsioonkaebuse menetlemisega seonduva õigusabikulu hüvitamist 5,5 tunni

eest tasumääraga 140 eurot/tunnis. Kostja ei esitanud sellele vastuväiteid.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 3 tundi kaebusega

tutvumisele ja sellele vastamisele ning 1 tund täiendava seisukoha koostamisele – kokku

4 tundi. Pooled ei esitanud kaebemenetlustes uusi väiteid ega tõendeid, mõlemad kordasid

sisuliselt samu argumente nagu maakohtus. Poolte menetlusdokumendid ei olnud mahukad ja

nende koostamine ega vastaspoole dokumentidega tutvumine ei eeldanud olulist ajakulu.

Eespool p-s 11.6 märgitud kaalutlustel ei kuulu hüvitamisele käibemaks ja kohane tunnitasu on

11 (11)

140 eurot. Hageja põhjendatud ja vajalik kohtuvälinekulu (õigusabikulu) seoses apellatsioon-

kaebuse menetlemisega on 560 eurot (= 4 × 140), millest kostjal tuleb hüvitada 50% ehk

280 eurot.

13. Kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses märkis ringkonnakohus ekslikult

tsiviilasja hinnana apellatsioonimenetluses 22 800,20 eurot. Kostja vaidlustas kogu maakohtu

otsuse ja palus jätta hagi rahuldamata. Seega on asja hind ringkonnakohtus TsMS § 137 lg 1

järgi sama nagu märgitud vaidlustatud otsuses, st 24 800,20 eurot. TsMS § 136 lg 4 alusel

muudab ringkonnakohus asja hinda.

14. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

14.1. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 2 on ebatäpsus, sest kuupäeva 28. mai 2019 eest

puuduvad sõnad „eest alates“. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvalda, otsuse sisu sellest

ei muutu. Lisaks märkis maakohus asjatult otsuse resolutsiooni p-s 3 sulgudesse VÕS § 113

lg 1 teise lause sisu, piisav on viidata sellele normile. Ka see parandus ei muuda otsuse sisu.

14.2. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 teisele lausele märgitakse ringkonnakohtu lahendis kõigi

seniste menetluskulude jaotus. Ringkonnakohus põhjendas eespool, miks on asjakohane

koostada asjas üks lõpplahend, st kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuses tuleb

käesoleval juhul märkida ka nende menetluskulude jaotus, mille maakohus otsustas

vaidlustatud määrusega.

14.3. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas tegi ringkonnakohus uued otsustused ja

määras kindlaks hüvitatava kaebemenetluse kulu. TsMS § 445 lg 1 teine lause mõtte kohaselt

tuleb kõik need summad kokku arvestada ja teha üks tasaarvestus. Eespool p-de 11.7 ja 12.5

tulemuste põhjal peab kostja kokku hagejale hüvitama 2504,11 eurot (= 2224,11 + 280).

14.4. Maakohus märkis hageja taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel õigesti, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda viivist. Hageja taotles viivise väljamõistmist

ka kaebemenetluse kulude hüvitiselt.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm