2-19-18854/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

11. september 2020

Tsiviilasja number

2-19-18854

Tsiviilasi

Friedegggames OÜ hagi XX vastu kahju hüvitamise

nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 3. aprilli 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

235 038,60 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Friedegggames OÜ (registrikood

14270950), lepinguline esindaja Olga Väina

Kostja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Natalja Kutepova

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 3. aprilli 2020 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga jätta selle

põhjendustest välja käsitlus, kas hagejal võib olla nõue mõne kolmanda isiku vastu.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

4. Rahuldada hageja Friedegggames OÜ taotlus ringkonnakohtu menetluskulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike

menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 300 eurot ja mõista see summa

kostjalt XX-lt hageja Friedegggames OÜ kasuks välja. Kostjal tuleb väljamõistetud

menetluskulu summalt tasuda hagejale alates otsuse jõustumisest kuni kulude

hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

2 (6)

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Friedegggames OÜ (hageja) esitas 1. detsembril 2019 Viru Maakohtule hagi XX (kostja)

vastu kahju hüvitamise nõudes. Viru Maakohus edastas tsiviilasja kohtualluvuse järgi Harju

Maakohtule. Hageja palus kostjalt kui endiselt juhatuse liikmelt välja mõista tekitatud kahju

hüvitamiseks 235 113 eurot.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

kostja sai 26. juunil 2019 hageja juhatuse liikmeks, seeläbi tekkis tal õigus sõlmida

hageja nimel lepinguid ja teha pangaülekandeid;

-

hageja pangaarvele laekus koostööpartnerilt 235 113 eurot;

-

ajavahemikul 25.–26. juuli 2019 kandis kostja hageja arvelt 20 000 eurot alusetult

Hiina Rahvavabariiki äriühingule Fairsky Industrial Co., Limited (edaspidi: tarnija) ja

võttis pangast välja sularahas 215 113 eurot, mida ei kasutanud hageja huvides. Sellega

rikkus kostja juhatuse liikme kohustusi ja tekitas hagejale varalise kahju;

-

kostja kutsuti hageja juhatusest tagasi 30. juuli 2019 otsusega.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Juhatuse liikmena tegutses ta hageja huvides. Seoses hageja

pangakonto likvideerimisega võttis kostja vastu otsuse teostada tehing väärismetalliga. Analüüs

näitas tehingu tõenäolist kasumlikkust. Pärast läbirääkimisi otsustas kostja osta 300 000 euro

eest väärismetalli (koobalt), milleks tegi ettemakse 20 000 eurot ülekandega ja maksis sularahas

280 000 eurot. Enne tehingu lõppu ja kauba saamist kutsuti kostja hageja juhatusest tagasi.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 3. aprilli 2020 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 235 038,60 eurot. Hagi jäi rahuldamata 74,40 euro saamiseks.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.

3.1. Maakohus tuvastas, et:

-

kostja oli hageja juhatuse liige ajavahemikul 28. juuni – 31. juuli 2019;

-

kostja võttis hageja pangaarvelt välja 215 038,60 eurot ning teostas 25. juulil 2019

hageja arvelt ülekande 20 000 eurot tarnijale, mis selgituse järgi pidi olema ettemakse

vastavalt lepingule FS190394/2019;

-

hageja ei saanud väljavõetud sularaha ja ülekande eest (kokku 235 038,60 eurot)

vastusooritust.

3.2. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 ja lg 2 esimese lause

alusel ning kohaldas lisaks ÄS § 187 lg 2 teist lauset ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 127.

3.2.1. Hagejal puudub võimalus kostja tegevuse tagajärjel kaduma läinud raha kolmandatelt

isikutelt tagasi saada. Puuduvad tõendid, et hagejal võiks olla teoreetiline tagasinõudeõigus

tarnija vastu. Kostja esitatud e-kirjavahetusest väidetava kauba tarnija esindajaga nähtub, et ühe

vene kliendi kinnitusel on kostja teostatud makse hoopis nende oma. Seda kinnitab ka kostja

oma hagivastuses, märkides, et tarnija sõnul pretendeerib kaubale peale kostja veel kaks

tundmatut isikut. Samuti pole tõendatud lepingu sõlmimine, mille alusel kostja 20 000 eurot üle

kandis. Kostja esitatud lepingul nr FS190394/2019 puuduvad allkirjad.

Ka sularaha osas ei ole võimalik tuvastada ühtegi seaduslikku viisi, kuidas hageja võiks seda

raha kelleltki teiselt peale kostja tagasi saada. Kostja esitas kohtule teadmata isiku allkirjaga

3 (6)

28. juuli 2019 kinnituse sularaha (215 000 eurot) saamise kohta, kuid puuduvad andmed,

millega seoses ja mille eest raha saadi. Tehingujärgses kirjavahetuses tarnija esindajaga ei

tõstatanud kostja küsimust hageja nimel üle antud sularahast. Kirjavahetuses esitleb kostja

üksnes soovi koobalti ostmiseks ja viitab 20 000 eurole. Samuti ei nähtu kirjavahetusest, et

tarnija esindaja tunnistaks võlga hageja või kostja ees.

3.2.2. Kostja tegevus hageja juhatuse liikmena ei vasta äriühingu juhtorgani liikmelt tavaliselt

eeldatavale hoolsusele. Kostja ei olnud otsuste tegemiseks piisavalt informeeritud. Kostja

väidetest nähtub, et ta ei teadnud ise ka täpselt, mida ja mis summas osta tahtis. Tõenditest ei

nähtu tehingu kasulikkuse ja kaasnevate riskide analüüsimist. Mõistlikkuse põhimõttest

lähtudes tulnuks tarnijalt väga suure summa eest koobaltit ostes teostada vähemalt elementaarne

riskianalüüs. Kostja saanuks tehingu hindamisse kaasata asjatundjaid. Puuduvad andmed, et

kostjal oleks koobaltiga seotud tehingute osas adekvaatsed teadmised. Kostja vastusest

nähtuvalt ei tee ta vahet, kas soovis osta koobalt karbonaati või hoopis koobalt oksiidi, koobalt

karbonaati ja koobalt sulfaati. Seega rikkus kostja kui hageja juhatuse liige oma kohustust teha

informeeritud otsuseid.

3.2.3. Samuti rikkus kostja hageja juhatuse liikmena jämedalt oma kohustust mitte võtta

äriühingule põhjendamatuid riske. Ebamõistlik ja suurt põhjendamatut riski sisaldab kostja

otsus teha tarnijale ilma tagatisteta ettemakse 300 000 eurot, sh 280 000 eurot sularahas. Kostja

ei tegutsenud sellise hoolsusega, mida mõistlik inimene sarnasetel tingimustel ilmutaks. Kostja

tegevust saaks mõistuspäraselt selgitada üksnes teadlikult toime pandud pettus, kuid ka sellisel

juhul oleks kostja oma hoolsuskohustust rikkunud ja vastutaks hagejale tekitatud kahju eest.

3.3. Hageja tõendas, et kostja juhatuse liikmena rikkus oma kohustusi ja et just nende

rikkumiste tulemusena on hagejale tekkinud kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Kostja

vastutab rikkumiste eest, sest hageja juhatuse liikmena ta ei järginud korraliku ettevõtja

hoolsusstandardit. Äriühingu vara väärtuse vähenemine juhatuse liikme tehtud ebasoodsa

tehingu tagajärjel on kahjuna juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav ja ÄS

§ 187 lg 2 kaitsealas. See kehtib ka kahju korral, mille juhatuse liige tekitas äriühingu raha

põhjendamatute riskide tagajärjel ära kaotades – nagu tegi kostja käesolevas asjas

3.4. Kostja ei tõendanud, et ta oleks tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja ei olnud

vajalikul määra informeeritud. Kostjaga sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige ei

oleks saanud ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus on hageja parimates huvides. Lisaks

eeltoodule oli kostja oma ebaratsionaalsest tegevusest isiklikult huvitatud.

3.5. Vaatamata eeltoodule kuulub hagi rahuldamisele osaliselt, sest hagejale kahju tekitamise

kohta esitati tõendid 235 038,60 euro osas. Kuigi hageja väidab, et kostja võttis 26. juuli 2019

hageja arvelt sularaha summas 215 113 eurot, nähtub sularaha väljavõtmise kviitungist, et

kostja võttis sularaha välja summas 215 038,60 eurot. Seega jääb hagi rahuldamata 74,40 euro

saamiseks.

3.6. Maakohus rahuldas hagi praktiliselt tervikuna (rahuldamata jäi 0,035% ehk ebaoluline

osa), mistõttu on põhjendatud jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hüvitatava

menetluskuluna määras maakohus kindlaks summa 2500 eurot, sh riigilõiv 2100 eurot ja hageja

esindaja osutatud õigusabi eest 400 eurot (4 t tasumääraga 100 eurot/t). Vastavalt hageja

taotlusele märkis maakohus, et sellelt summalt tuleb kostjal tasuda viivist.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas

tühistada. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt

järgmised.

4.1. Esiteks rikkus maakohus menetlusõigust. Maakohtus ei toimetanud kostjale õigeaegselt

kätte 10. märtsi 2020 kirja, millest tulenevalt ei saanud kostja oma lõplikke seisukohti ja

4 (6)

tõendeid õigeaegselt esitada. Kohtu kiri toimetati kostjale kätte läbi avaliku e-toimiku alles

9. aprillil 2020, st peale kohtuotsuse tegemist. Samuti jättis maakohus täitmata selgitamis-

kohustuse, sest ei selgitanud kostjale kirjaliku menetluse eripära.

4.2. Teiseks hindas maakohus ebaõigesti kostja tõendeid. Kostja esitas lepingu, mille alusel

lepiti Hiina firmaga kokku koobalti tarnimine hagejale. Ta esitas ka kirjavahetuse, millest

nähtub, et tehing sõlmiti tegelike isikutega. Kostja tegutses hageja huvides, kui üritas

korraldada koobalti tarnet Hiinast Tallinna, kuid see ebaõnnestus osanike sekkumise tõttu.

5. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon

jätta muutmata, aga osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja

kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kaebuse esitas ainult kostja. Seega on hagi rahuldamata

jätmise osas maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest nii hageja arvelt ülekande tegemise ja raha

väljavõtmise kui ka nende summa eest vastusoorituse puudumise kohta. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega hageja nõude kvalifitseerimise, kahju tuvastamise ja kostja

vastutuse osas ega korda neid. Kostja kui juhatuse liikme vastu esitatud kahju hüvitamise nõude

puhul ei oma tähtsust, kas hagejal on muid võimalusi kostja põhjustatud kahju hüvitamiseks,

mistõttu tuleb sellekohased põhjendused maakohtu otsusest välja jätta. Ülejäänud osas puudub

alus maakohtu otsust muuta. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Kaebuse esimene väide maakohtu menetluslike rikkumiste kohta on osaliselt asjakohane,

aga see ei too kaasa vaidlustatud otsuse muutmist.

9.1. Maakohus teatas 10. märtsi 2020 kirjaga pooltele, et lahendab vaidluse kirjalikus

menetluses ning määras avalduste ja dokumentide esitamiseks tähtaja 31. märtsini 2020

(dtl 92–94). Samas kirjas selgitas kohus hageja nõude õiguslikku kvalifitseerimist ja poolte

tõendamiskoormist. Ühtlasi andis kohus menetluskulude nimekirja esitamiseks tähtaja kuni

samuti 31. märtsini 2020 ja neile vastamiseks mitte kauem kui 2. aprillini 2020. Kohtu kiri

märgiti kohtute infosüsteemis (KIS) selle koostamise päeval kättetoimetatavaks hageja

lepingulisele esindajale ja kostjale. KIS andmete järgi sai kostja kirja kätte 9. aprillil 2020, st

pärast kohtu määratud tähtaegade möödumist ja ühtlasi ka pärast otsuse tegemist.

9.2. TsMS § 306 lg 5 sätestab, et kohus peab menetlusosalisele kätte toimetama hagiavalduse,

kaebuse ja nende täiendused, kohtukutsed, samuti kohtuotsuse ja asjas menetlust lõpetava

määruse ning seaduses nimetatud muud menetlusdokumendid. Kirjaliku menetluse ja otsuse

tegemise aja teadet selles nimekirjas ei sisaldu. Tsiviilasja õigeks lahendamiseks (TsMS § 2)

ning poolte võrdse õiguse tagamiseks oma nõuet või vastuväidet põhjendada (TsMS § 5 lg 2)

peab kohus kooskõlas TsMS § 306 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga menetlusosalisele kätte toimetama

mh määruse, millega määratakse kirjalikus menetluses TsMS § 403 lg 1 järgsed tähtajad ja

teatakse otsuse tegemise aeg. Vastasel korral võib täitmata jääda tähtaja määramise eesmärk

võimaldada menetlusosalisel esitada oma seisukohad (vtd tähtaja pikendamise kohta Riigikohtu

17. jaanuari 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-11, p 14 neljas lõik). Kohus peab seetõttu

jälgima, et menetlusosaline saaks tähtaja määramise kirja või kohtumääruse kätte enne tähtaja

möödumist. Kui kohtudokumendi kättesaamine viibib, siis tuleb tähtaega kohtu algatusel TsMS

§ 64 lg 1 alusel pikendada. Maakohus eiras neid põhimõtteid, kui tegi otsuse enne

10. märtsi 2020 kirja kostjale kättetoimetamist.

5 (6)

9.3. TsMS § 199 lg 1 p 6 annab menetlusosalisele õiguse vaielda vastu teiste menetlusosaliste

taotlustele ja põhjendustele. Seetõttu tuli maakohtul kirjaliku menetluse määramisel või

hiljemalt ühe poole seisukoha ja taotluste saamisel anda teisele poolele võimalus vastuväidete

esitamiseks. Käesoleval juhul maakohus seda ei teinud. Kostja esitas 30. märtsil 2020

täiendavaid dokumente (dtl 95–108), aga hageja ei saanud võimalust neile vastata. Samuti ei

võtnud maakohus vaidlustatud otsuses ega enne selle tegemist seisukohta, kas ta võtab kostja

30. märtsil 2020 esitatud dokumendid vastu dokumentaalsete tõenditena.

9.4. TsMS § 176 lg 7 sätestab, et menetluskulude nimekiri ja tõendid toimetatakse viivitamata

vastaspoolele kätte. Hageja esitas maakohtule 31. märtsil 2020 menetluskulude nimekirja

(dtl 109–113), mille kohta maakohus tegi 1. aprillil 2020 KIS-s märke, et see on kostjale

nähtav, aga nimekirja ta kostjale kätte ei toimetanud.

9.5. Eelnevas märgitud maakohtu menetluslikud rikkumised sai kõrvaldada apellatsiooni-

menetluses. Mõlemal poolel oli võimalus esitada seisukohti ja soovi korral ka täiendavaid

taotlusi ning vastuväiteid teise poole seisukohtadele ja taotlustele. Seetõttu pole põhjust

maakohtu otsust eespool loetletud rikkumiste tõttu tühistada ega muuta.

10. Kaebuse teine väide tõenditest valede järelduste tegemise kohta pole põhjendatud.

10.1. Maakohus rahuldas hageja nõude ÄS § 187 lg 1 ja lg 2 esimese lause alusel, st kostjal tuli

hagejale hüvitada kahju hoolsuskohustuse rikkumise tõttu. ÄS § 187 lg 2 teine lause sätestab,

et juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku

ettevõtja hoolsusega. Maakohus ei eksinud tõendite hindamisel, kui tuvastas hooluskohustuse

rikkumise ja sedastas, et kostja ei tõendanud oma kohustuste täitmist korraliku ettevõtja

hoolsusega.

10.2. Kostja esitatud tõenditest ei saa teha järeldust, et ta tegutses hageja arvelt 20 000 euro

ülekandmisel ja 215 038,60 euro väljavõtmisel korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja esitas

maakohtus hagile vastates väite, et ta otsustas osta 300 000 euro eest koobaltit. Kostja vastusest

on aru saada, et selleks tehinguks soovis ta kasutada mh hageja arvelt üle kantud ja sularahas

väljavõetud summasid. Seega pidi kostja tõendama, et ta sõlmis hageja nimel lepingu, millest

hagejale tulenes vastavate summade tasumise kohustus. Nimelt kuulub juhatuse liikme

hoolsuskohustuse hulka ka see, et ta ei korraldaks juhitava ühingu vara arvel väljamakseid ilma

õigusliku aluseta.

10.3. Maakohus märkis õigesti, et lepingul (dtl 98–103, tõlge 214–215) allkirjade puudumise

tõttu pole tõendatud, et leping oleks üldse sõlmitud. Kostja ei esitanud apellatsioonimenetluses

sama lepingut allkirjastatud kujul. Samuti on õige maakohtu märkus, et kostja tõendid ei kinnita

lepingu sõlmimist. Kostja avaldas 28. augusti 2019 e-kirjas väidetavale lepingupartnerile

selgelt, et 20 000 eurot on üle kantud ekslikult. Järgnev kirjavahetus sama aasta septembrist

viitab samuti sellele, et kokkulepet koobalti tarnimiseks veel ei ole. Kostja ei avalda kirjades,

et ka väidetavalt sularahas makstud oluliselt suurem summa oleks mõeldud ettemakseks sama

kauba eest (dtl 97, 107–108, tõlked 217–223). Ettemaksu arvest (dtl 104, tõlge 216) ei saa

järeldada lepingu sõlmimist.

10.4. Kostja vastuväiteid ei muuda veenvaks ega tõenda apellatsioonimenetluses esile toodud

asjaolu, et kirjavahetuses tarnijaga viidatud „vene kliendid“ on hageja osanikud (dtl 190–192).

Hageja väitel kutsuti kostja hageja juhatusest tagasi 30. juuli 2019 otsusega ja viidatud tõendi

kohaselt lõppes kostja õigus hagejat kolmandate isikute suhtes esindada hiljemalt

31. juulil 2019. Siiski on nii augustis kui veel ka septembris peetud kirjavahetuses kostja

suhelnud tarnijaga tellija rollis. Seega tervikuna on põhjendatud hageja ja maakohtu arusaam,

et kostja ei tegutsenud raha üle kandes ja sularaha välja võttes hageja huvides. Sellises olukorras

on igati põhjendatud, et hageja osanikud pöördusid tarnija kui nende arvates alusetult

20 000 eurot saanud isiku poole.

6 (6)

10.5. Ainetud on kaebuse etteheited maakohtule seoses kaalutletud otsuse tegemise kohustuse

ja põhjendamatu riskide võtmise keeluga. Mõlemal juhul pidi kostja ÄS § 187 lg 2 teise lause

järgi tõendama, et tema otsus koobalti ostmise kohta oli piisavalt kaalutletud ning riske hinnati

ja need olid kohased. Kummagi asjaolu kohta kostja tõendeid ei esitanud. Kaebus ei sisalda ka

sisulisi põhjendusi, milles avalduks kõnealuse ostutehingu tegemise kaalutlused ja kuidas olid

maandatud riskid.

10.6. Eelmiste alapunktide põhjal pole vaja eraldi hinnata apellatsioonimenetluses esitatud

hageja täiendavaid tõendeid kostja väidete ja tõendite ebausaldusväärsuse kohta (dtl 210–218).

10.7. Kokkuvõttes tegi maakohus asjas esitatud tõenditest õige järelduse, et kostja ei tõendanud

oma vastuväidet hagejale 300 000 euro eest koobalti ostmise ja sellise tehingu põhjendatuse

kohta. Apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad tõendid ei võimalda teha teistsugust

järeldust.

11. Maakohtu otsus jääb vaidlustatud osas muutmata, mistõttu pole ringkonnakohtu otsuse

resolutsioonis vaja eristada otsuse varem juba jõustunud osa (vt eespool p 7). Menetluskulude

jaotust ja kindlaksmääramist kostja eraldi ei vaidlustanud.

12. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse.

13. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt

kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel.

13.1. Hageja taotles 650 euro hüvitamist, mis on tasu 6 t 30 min õigusteenuse eest tasumääraga

100 eurot/t (käibemaksu hüvitamist hageja ei taotle). Hageja taotluse kohaselt kulus esindajal

kaebusega tutvumiseks 1 t, vastuse koostamiseks 3 t 30 min ja seisukoha esitamiseks 2 t.

13.2. Kostja leidis, et hageja menetluskulud ei ole taotluses kirjeldatud ulatuses põhjendatud

ega ka piisavalt konkreetselt esile toodud. Kostja palus hüvitatavaid kulusid vähendada.

13.3. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu

apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 3 t (sh kaebusega tutvumine 30 min, vastuse

koostamine 1 t 30 min ja seisukoha esitamine 1 t). Ringkonnakohus võtab arvesse, et vaidluse

ulatus apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus. Maakohus pidas hageja

esindaja tunnitasu määra kohaseks ja kostja seda ei vaidlustanud. Siiski tuleb hageja esindaja

tasumääraga arvestada ka menetlustoiminguteks kuluva aja hindamisel. Käibemaksu hüvitamist

hageja ei taotle. Neil kaalutlustel peab kostja hagejale hüvitama apellatsioonimenetluse kuluna

300 eurot (= 3 t × 100). Rahuldamata jääb hageja taotlus 350 euro (= 650 – 300) hüvitamiseks.

13.4. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm