2-20-7339/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Määruse tegemise aeg ja koht

8. september 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-7339

Tsiviilasi

La Campana General Trading LLC avaldus Cryotech

Nordic AS-i pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 3. juuli 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

La Campana General Trading LLC määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlausaldaja La Campana General Trading LLC

(Araabia Ühendemiraatide (Dubai) registrikood 827990),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Chirag Mody ja

advokaat Maris Vutt

Võlgnik Cryotech Nordic AS (registrikood 12438766),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Erki Kergandberg,

vandeadvokaat Priit Lember ja vandeadvokaat Sandra-

Kristin Kärner

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 3. juuli 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-7339 muutmata.

2. Jätta La Campana General Trading LLC määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud La Campana General Trading LLC kanda.

4. Mõista La Campana General Trading LLC-lt Cryotech Nordic AS-ile

määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulude hüvitamiseks välja 712,50 eurot.

Menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb La Campana General Trading

LLC-l tasuda Cryotech Nordic AS-ile võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras viivist alates praeguse määruse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus resolutsiooni punkti 4 osas Riigikohtule 15

päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei ole määrus kaevatav.

Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita menetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi

vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

2 (5)

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. La Campana General Trading LLC (võlausaldaja) esitas 20. mail 2020 Harju Maakohtule

avalduse, milles palus välja kuulutada Cryotech Nordic AS-i (võlgnik) pankroti. Võlausaldaja

tasus ajutise halduri kulude katteks 1500 eurot.

Pankrotiavalduse

kohaselt

sõlmisid

võlausaldaja

ja

võlgnik

11. märtsil

2019

edasimüügilepingu, mille kohaselt andis võlgnik võlausaldajale ainuõiguse importida ja edasi

müüa võlgniku krüoteraapia kahte toodet. Võlausaldaja on lepingust tulenevad kohustused

täitnud, st ostnud tooted ja tasunud ettemaksu 80 000 eurot.

Võlausaldaja on tellimuse tühistanud ja nõudnud ettemaksu tagastamist. 10. detsembril 2019

esitas võlausaldaja võlgnikule e-kirja teel nõude edasimüügilepingu II jaotise B osa alusel

tellimuse tühistamiseks ja ettemaksu tagastamiseks. Võlgnik on võlga korduvalt tunnistanud,

kuid pole seda erinevatele põhjustele viidates tasunud. Võlausaldaja nõue koosneb põhinõudest

80 000 eurot ja seadusjärgsest viivisest 2588,31 eurot.

Võlausaldaja on esitanud 5. mail 2020 võlgnikule pankrotihoiatuse, mis tuleb lugeda

kättetoimetatuks 6. mail 2020 või hiljemalt 11. mail 2020, kui võlgniku esindaja esitas

pankrotihoiatusele vastuse. Võlgnik ei ole vaatamata pankrotihoiatuse kättesaamisele

võlgnevust tasunud.

2. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Võlausaldaja

nõue ei ole piisavalt põhistatud ega tõendatud. Võlgnik ei ole maksejõuetu.

Võlausaldaja

ei

ole

tellimuse

tühistamise

ega

ettemaksu

tagastamise

avaldust

edasimüügilepinguga ettenähtud vormis ja tähtajaks võlgnikule esitanud ja on sellega

nõudeõiguse minetanud. Võlausaldaja ja võlgniku müügikonsultandi YY seeniori (YY Sr)

vahel (kes on võlgniku juhatuse liikme XX juuniori (XX Jr) isa), toimusid alates 2019. a lõpust

kuni 2020. a veebruarini e-kirjavahetuse teel läbirääkimised, kas ja kuidas võiks

edasimüügilepingu alusel võlausaldaja tellimust muuta, kuid need läbirääkimised

ebaõnnestusid. Alles 16. veebruaril 2020 esitas võlausaldaja selgesõnalise ettemaksu

tagasimakse nõude. Vaidlus väljub pankrotimenetluse raamidest.

Maakohtu määrus

3. Harju Maakohus jättis 3. juuli 2020. a määrusega võlausaldaja pankrotiavalduse

rahuldamata, võlgnikule ajutise halduri nimetamata ja lõpetas pankrotimenetluse.

Menetluskulud jättis maakohus võlausaldaja kanda ja mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks

välja 975 eurot. Võlgniku taotlus eelistungi protokolli parandamiseks jäi rahuldamata.

Maakohus leidis, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole piisavalt selge, et lugeda see

pankrotiavalduse menetluses pankrotiseadus (PankrS) § 15 lg 3 p 1 tähenduses tõendatuks.

Edasimüügileping on sõlmitud kahes erinevas riigis (Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja Eesti)

asuva ja registreeritud äriühingu poolt ja lepingust ei nähtu, millise riigi õigust tuleb lepingu

suhtes kohaldada. Maakohus ei nõustunud võlausaldajaga, et tulenevalt Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu 17. juuni 2008. a määrusest 593/2008, mida kohaldatakse lepingutele tsiviil- ja

kaubandusasjades (Rooma I määrus) on ilmne, et lepingu suhtes on kohaldatav Eesti õigus,

kuna seadmete müüja (võlgnik) harilik viibimiskoht on Eestis. Edasimüügilepingust nähtuvalt

ei reguleeri see vaid seadmete müüki võlausaldajale, vaid lisaks sellele määravas osas

võlausaldajale antavaid eksklusiivseid edasimüügiõigusi võlgniku seadmete suhtes Lähis-Ida

regioonis. Ka rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) alusel on keeruline hinnata, millise

riigiga on leping tugevamalt seotud.

Eelnevat arvestades ei ole võimalik praeguses menetluses tuvastada, millise riigi õigusnormide

alusel tuleks edasimüügilepingu II jaotuse B osa tõlgendada. Tõlgendamine on vajalik

3 (5)

tuvastamaks, kas võlausaldaja poolt võlgniku töötajale YY Sr-le (mitte samanimelisele juhatuse

liikmele

XX

Jr-le)

10. detsembril

2019

saadetud

e-kirja

on

võimalik

lugeda

edasimüügilepinguga ettenähtud tellimuse tühistamise ja ettemaksu tagastamise nõudeks.

Isegi kui edasimüügilepingule kohaldub Eesti õigus, on küsitav, kas 10. detsembri 2019. a e-

kirja puhul on tegemist õiges vormis ja õigele isikule adresseeritud ning seega õiguslikke

tagajärgi tekitava tahteavaldusega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 11 lg 4 ja tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lg 1)). Praegusel juhul on 10. detsembri 2019 a e-kiri adresseeritud

isikule, kes võlgniku juhatuse liige ei olnud (YY Sr). 10. detsembri 2019. a e-kirja ei ole

koopiana võlgniku juhatuse liikmele saadetud. Lisaks on küsitav, kas viidatud e-kirja saab oma

sisult lugeda selgeks ja ühemõtteliseks tühistamise ja ettemaksu tagastamise nõudeks, kuna

vabas vormis koostatud kahepunktilises kirjas osutab sellele vaid üks punkt. Võlausaldaja ja

YY Sr vaheline järgnev e-kirjavahetus (mis on saadetud koopiana ka võlgniku juhatuse liikmele

XX Jr-le) on jätkunud kuni 2020. a alguseni, mistõttu võib 10. detsembri 2019. a e-kirja

tõlgendada ka osana pooltevahelises läbirääkimises, mis lõppesid võlausaldaja 16. veebruari

2020 lõpliku nõudega ettemaksu tagastamiseks.

Määruskaebus

4. Määruskaebuses palub võlausaldaja maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse,

millega nimetada võlgnikule ajutine haldur või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks

lahendamiseks.

Määruskaebuse kohaselt leidis maakohus valesti, et ajutine haldur tuleb jätta nimetamata, kuna

võlausaldaja nõue ei ole selge. Võlgnik ei vaielnud 2019. a lõpus võlausaldaja saadetud

ettemaksu tagastamise nõuetele vastu ja tugines ise korduvalt raskele majanduslikule seisule.

Võlgnik asus ettemaksu tagastamise nõudele vastuväiteid esitama alles pärast seda, kui teda

asusid esindama advokaatidest lepingulised esindajad. Võlgnik on käitunud pahatahtlikult.

Maakohus kahtles põhjendamatult, kas asjas kohaldub Eesti õigus. Rooma I määruse art 4(1)(a)

kohaselt tuleb asjas kohaldada Eesti õigust.

Maakohus kahtles põhjendamatult ka selles, kas tellimuse tühistamise avaldus ja ettemaksu

tagastamise nõue on tehtud õigele isikule, õiges vormis ja õigel ajal. Võlgniku juhatuse liige on

10. detsembril 2019 saadetud tahteavalduse kätte saanud ja seda aktsepteerinud. Võlgnik oli

nõus teistsuguses vormis tühistamisega kui kokkulepitud vorm (VÕS § 13 lg 3). Tahteavalduste

tegemine e-kirja kaudu oli muutunud pooltevaheliseks praktikaks. Lepingust tulenevad

kirjalikud tahteavaldused võib edastada viisil, mis võimaldab edastatud tahteavaldust kirjalikult

taasesitada. Võlausaldaja on 10. detsembri 2019 a e-kirjas sõnaselgelt märkinud, et seda tuleb

lugeda teatena tellimuse tühistamiseks ja ettemaksu tagastamiseks.

5. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

6. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Vaidlustatud määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

8. Ringkonnakohus kontrollib määruskaebe korras maakohtu määruse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1 koosmõjus §-

ga 659).

Võlausaldaja vaidlustab maakohtu määrust osas, millega jäeti ajutine haldur nimetamata,

lõpetati pankrotiavalduse menetlus ning jäeti menetluskulud võlausaldaja kanda (maakohtu

määruse resolutsiooni p-d 1–3). Muus osas on maakohtu määrus jõustunud (TsMS § 466 lg 3

teine lause).

4 (5)

9. Võlausaldaja kordab määruskaebuses oma varasemas menetluses antud selgitusi ja

arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid võlausaldaja

väiteid määruses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud

määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS-ga § 659) kohaselt ei pea

vajalikuks neid korrata.

10. Määruskaebuses vaieldakse selle üle, kas pankrotiavalduse aluseks olev nõue on

PankrS § 15 lg 3 p 1 mõttes piisavalt selge.

10.1. Pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu edasimüügilepingust tulenev

nõue 80 000 eurot ning viivise nõue 2588,31 eurot.

Maakohus jättis ajutise halduri PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel nimetamata, kuna leidis, et vaidlus

nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohtu seisukoht kooskõlas kohtupraktikaga (vt Riigikohtu 6. märtsi 2002. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Ringkonnakohus

ei

pea vajalikuks

maakohtu

kaalutlusotsustusse sekkuda, sest maakohus ei ole asjaolude hindamisel kaalumispiire ületanud.

10.2. Maakohus on nõuetekohaselt põhjendanud, miks on praegusel juhul võlausaldaja nõude

kindlakstegemine keerukas ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

Nõude olemasolu tuvastamiseks tuleb esmalt määrata edasimüügilepingule kohaldatav õigus

vastavalt Rooma I määrusele või rahvusvahelise eraõiguse seadusele. Tegemist on piiriülese

vaidlusega ja kokkulepet kohaldatava õiguse osas ei ole. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohaga, et edasimüügilepingust ei nähtu üheselt, et tegemist oleks kauba müümise

lepinguga. Välisriigi ja rahvusvahelise õiguse väljaselgitamise vaidluse korral võib see

tähendada TsMS § 293 lg 1 teise lause kohaselt ekspertiisi korraldamist.

10.3. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et võlausaldaja nõue on selge, sest

võlgnik ei ole ettemaksu tagastamise nõuetele vastu vaielnud ja on tuginenud korduvalt raskele

majanduslikule seisule.

Kolleegium märgib, et ajutise halduri nimetamisel tuleb arvestada, kas võlgnik on

pankrotiavalduses esitatud nõudele põhjendatult vastu vaielnud. Võlgniku eelnev nõudele

vastuvaidlemata jätmine ei muuda võlausaldaja nõuet selgeks ning võlgniku püsiv

maksejõuetus tuvastatakse pankroti väljakuulutamisel.

10.4. Vastuses määruskaebusele on võlgnik tuginenud täiendavatele ajutise halduri nimetamata

jätmise alustele, so PankrS § 15 lg 3 p-d 2 ja 3 (põhinõue on pandiga täielikult tagatud ja

viivisenõue ei ületa 12 500 eurot). Kuna asjaolud, millele võlgnik tugineb, tekkisid pärast

maakohtu määruse tegemist ning ringkonnakohus jätab maakohtu määruse PankrS § 15 lg 3 p 1

aluse kohaldamise osas muutmata, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks uusi asjaolusid

hinnata.

10.5. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu puudub vajadus maakohtu menetluskulude

jaotuse muutmiseks. Maakohus on õigesti jätnud avalduse läbivaatamisega seotud

menetluskulud võlausaldaja kanda (PankrS § 15 lg 6).

11. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel

võlausaldaja kanda. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg 1 ja TsMS § 175 lg 1 järgi

kindlaks võlgniku hüvitavate määruskaebemenetluse kulude rahalise suuruse ja mõistab need

võlausaldajalt võlgniku kasuks välja.

11.1. Võlgniku ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise

esindaja ajakulu 11,5 tundi tunnihinnaga 200 eurot (käibemaksuta), so 2300 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kõik menetluskulude nimekirjas kajastatud toimingud seotud

määruskaebuse menetlemisega ning nende hüvitamist ei saa võlausaldajalt nõuda.

11.2. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud, mille vajalikkust ja põhjendatust

ringkonnakohus hindab, on 1450 eurot (käibemaksuta), sh kohtumääruse analüüs ja kliendiga

nõupidamine 0,5 tundi, määruskaebusega tutvumine ja kliendile info edastamine 0,5 tundi,

5 (5)

tähtaja pikendamise taotluse koostamine 0,5 tundi, määruskaebuse analüüs 1,5 tundi,

määruskaebusele vastuse koostamine 3 tundi, kohtu nõudega tutvumine 0,25 tundi,

menetluskulude nimekirja koostamine 0,75 tundi ning võlausaldaja menetluskulude nimekirja

analüüs 0,25 tundi.

Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu (menetlusdokumentides korratakse

maakohtus esitatud seisukohti) ning asja keerukust ei ole võlgniku lepingulise esindaja ajakulu

(7,25 tundi) ja tunnihind (200 eurot) täies ulatuses põhjendatud. Hagita asjas 200 euro

(käibemaksuta) suurune tunnihind ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Tunnihinda tuleb vähendada 150 euroni (käibemaksuta).

Eeltoodut arvestades tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista ringkonnakohtu

menetluses kantud menetluskulud 712,50 eurot (4,75 tundi x 150 eurot). Võlgnik on taotlenud,

et võlausaldaja tasuks hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi

(TsMS § 177 lg 4).

12. Määrus on osaliselt vaidlustatav. Tulenevalt PankrS § 5 lg-st 2 koosmõjus § 15 lg-ga 5 ei

saa määruse resolutsiooni p-de 1–3 peale esitada määruskaebust. TsMS § 178 lg 2 alusel saab

vaidlustada menetluskulude kindlaksmääramist, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab

200 eurot (resolutsiooni p 4).

13. Võlausaldajal on õigus taotleda maakohtult ajutise halduri kulude katteks kohtu deposiiti

tasutud 1500 euro tagastamist (TsMS § 150 lg 7 koosmõjus PankrS § 3 lg 2 esimese lausega).

(allkirjastatud digitaalselt)