5-20-5/10 · Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 5-20-5 Otsuse kuupäev 7. september 2020 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Velmar Brett, Hannes Kiris, Kaupo Paal ja Nele Parrest Kohtuasi Karistusseadustiku § 422 lõike 2 punkti 1 sanktsiooni põhiseaduspärasuse kontroll Menetluse alus Tartu Ringkonnakohtu 8. mai 2020. a otsus kriminaalasjas nr 1-19-1175 Menetlusosalised Riigikogu Süüdistatav Prokuratuur Kannatanu Õiguskantsler Justiitsminister Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta taotlus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohus tunnistas 7. jaanuari 2020. a otsusega süüdistatava karistusseadustiku (KarS) § 422 lõike 2 punkti 1 alusel süüdi selles, et ta, olles joobes, sõitis inimesele autoga otsa, põhjustades ettevaatamatusest viimase surma, ja KarS § 4232 alusel selles, et ta pärast otsasõitu sündmuskohalt põgenes. Maakohus mõistis talle KarS § 422 lõike 2 punkti 1 alusel karistuseks viis aastat ja KarS § 4232 alusel kaks aastat vangistust ning lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga, mõistis liitkaristuseks viis aastat vangistust.

2. Tartu Ringkonnakohus leidis 8. mai 2020. a otsuses, et isiku süüditunnistamine tuleb jätta muutmata, kuid muuta tuleb mõistetud karistust. Seda tehes tunnistas kohus KarS § 422 lõike 2 punktis 1 kirjeldatud teo eest ette nähtud sanktsiooni (kolmekuni kaheteistaastase vangistuse) Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks. Ringkonnakohus karistas isikut KarS § 422 lõike 2 punktis 1 nimetatud teo eest nelja aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega ning vähendas sellest tulenevalt ka mõistetud liitkaristust.

RINGKONNAKOHTU OTSUS

5-20-5

2(5) 3. Ringkonnakohus leidis, et KarS § 422 lõike 2 punkti 1 alates 1. novembrist 2017 kehtiv karistusvahemik ei võimaldanud konkreetsel juhul mõista isiku süü suurusest lähtuvat põhiseaduspärast karistust. Juhindudes Riigikohtu karistuse mõistmise metoodikast, oleks isiku süüd arvestades tulnud teda karistada KarS § 422 lõike 2 punkti 1 kolmekuni kaheteistaastase vangistuse karistusvahemiku keskmisest lähtudes ligikaudu kümneaastase vangistusega. Kuna karistusvahemik ei võimaldanud sellise metoodika kohaselt mõista ringkonnakohtu arvates isiku süü tegelikule määrale vastavat lühemat vangistust, tuleb hinnata selle karistusvahemiku kooskõla põhiseadusega.

4. Seadusandjal on karistuste kehtestamisel suur otsustusruum. Siiski on kolmekuni kaheteistaastane vangistus liiga range võrreldes sanktsioonidega, mis on ette nähtud tapmise eest (KarS § 113 lõige 1), ettevaatamatusest surma põhjustamise eest (KarS § 117 lõige 1) ja surma põhjustamise eest joobes olemisest erineval moel liikluseeskirja rikkumisega (KarS § 422 lõige 1) ehk selliste normide rikkumise eest, mis kaitsevad lõppastmes vaidlusaluse normiga sama õigushüve ehk elu.

5. KarS § 422 lõike 2 punkti 1 karistusvahemik on liiga lähedal KarS § 113 lõike 1 (tapmine) karistusvahemikule kuus kuni viisteist aastat vangistust. Süüpõhimõttest tulenevalt peavad väiksema ebaõiguse määraga ettevaatamatu teo eest ette nähtud sanktsioonid olema tahtliku teo eest ette nähtust oluliselt leebemad. Surma põhjustamise korral peab sanktsioonide vahe olema ettevaatamatu ja tahtliku teo puhul suurem kui mõnede leebemat laadi rikkumiste puhul, kuivõrd vahe ettevaatamatu ja tahtliku surma põhjustamise vahel on ebaõiguse mõttes suurem.

6. Kõnesolev karistusvahemiku alammäär on kolmkümmend kuus korda ja ülemmäär neli korda rangem kui surma ettevaatamatu põhjustamise üldkoosseisu karistusvahemikul KarS § 117 lõikes 1. Joobes olemisest erineval moel liikluseeskirja rikkumise tulemusena surma põhjustamise eest näeb KarS § 422 lõige 1 ette kuni viieaastase vangistuse. KarS § 117 lõike 1 ja § 422 lõike 1 karistusvahemiku väga suur erinevus KarS § 422 lõike 2 punkti 1 karistusvahemikust pole põhjendatav ei sellega, et surma põhjustamine alkoholijoobes võiks olla etteheidetavam sama tagajärje põhjustamisest kainena, ega sellega, et surm on põhjustatud liikluses, ning viimaks ka mitte sooviga hirmutada joobes inimesi purjuspäi rooli minemast.

7. Kokkuvõttes näeb KarS § 422 lõike 2 punkti 1 karistusvahemik ette karistatavas teos sisalduvat ebaõiguse määra arvestades ülemäära karmi karistuse, mis on vastuolus PS § 20 lõikest 1 tuleneva vabaduspõhiõigusega. Samuti võimaldab see karistada ülemäära karmilt võrreldes sarnaste tegude eest ette nähtud karistustega, rikkudes seeläbi PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust. Karistusvahemik on vastuolus ka inimese karistamisega tema süü alusel ehk süüpõhimõttega, mis on osa PS §-s 10 väljendatud inimväärikuse põhimõttest.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

8. Riigikogu nimel arvamuse esitanud õiguskomisjon leidis, et kohtul oleks olnud põhjust kaaluda KarS § 422 lõike 2 punkti 1 karistusvahemiku põhiseadusvastasust üksnes juhul, kui vaidlusalusel juhul oleks olnud vajadus mõista karistus alla ette nähtud alammäära ja kohtul ei oleks olnud võimalik seda teha. Praeguses asjas mõistis kohus aga karistuse vaidlustatud sättes ette nähtud sanktsiooni piires.

9. Õiguskomisjon selgitas, et igal juhul on vaidlusalune karistusvahemik põhiseadusega kooskõlas. Karistuste kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja seadusandjal on selle pädevuse kasutamisel avar otsustusruum. Eelnõu menetluses arutati põhjalikult erinevaid liiklusrikkumiste eest karistamise võimalusi nagu ka etteheiteid karistuste karmistamisele. Kehtestatud karistusvahemik on seadusandja teadlik karistuspoliitiline otsus. Vaidlusaluse sanktsiooni põhiseadusvastaseks tunnistamisel ei saa

5-20-5

3(5) olla otsustavaks argumendiks formaalmatemaatiline võrdlus teiste karistusvahemikega ega etteheide karistusvahemike kehtestamise ebasüstemaatilisusele. Pealegi pole kehtiv karistusvahemik konkreetsel juhul viinud isiku põhiõiguste ebaproportsionaalse riiveni.

10. Süüdistatava esindaja leidis, et KarS § 422 lõike 2 punkti 1 kohta sätestatud karistus on liiga range võrreldes KarS § 113 ja § 117 karistustega.

11. Prokuratuuri hinnangul ei ole KarS § 422 lõike 2 punkti 1 kohta sätestatud karistusraam praegusel juhul konkreetse normikontrolli kontekstis asjassepuutuv säte. Ringkonnakohus oleks saanud kohaldamata jäetud sätte põhiseaduspärasuse korral mõista isikule sama karistuse, mille ta mõistis sätet põhiseadusvastaseks tunnistades. Asjaolu, et õiguskirjanduses ja varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohtade alusel saab põhjendada ka ringkonnakohtu veendumusega võrreldes pikemaajalise vangistuse kohaldamist, ei anna alust karistusraami põhiseaduspärasuse hindamiseks konkreetse normikontrolli kontekstis.

12. Kannatanu arvamust ei esitanud.

13. Õiguskantsler leidis, et KarS § 422 lõike 2 punkti 1 karistusvahemik ei ole asjassepuutuv ja taotlus ei ole seetõttu lubatav. KarS § 422 lõike 2 punkti 1 sanktsiooni saaks käsitada asjassepuutuva sättena põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 esimese lause tähenduses üksnes siis, kui seda põhiseadusvastaseks tunnistamata ei oleks võimalik mõista süüdistatavale nelja aasta ja kuue kuu pikkust vangistust. Ringkonnakohus mõistis karistuseks neli aastat ja kuus kuud vangistust, mis tähendab, et kehtivad karistusraamid (vanglakaristus vahemikus 3–12 aastat) võimaldasid kohtul mõista konkreetsel juhul õigena tunduva karistuse. Kuigi vaidlusalune säte pole asjassepuutuv, lisas õiguskantsler, et selle põhiseaduspärasuses pole siiski kahtlust.

14. Justiitsminister oli seisukohal, et ringkonnakohtu taotlus tuleks jätta läbi vaatamata, sest KarS § 422 lõike 2 punkt 1 ei ole asjassepuutuv säte PSJKS § 14 lõike 2 mõttes. KarS § 422 lõige 2 hõlmab erineva ebaõigussisuga tegusid. Sanktsioonimäärana sätestatud kolmekuni kaheteistaastane vangistus annab kohtule ulatusliku kaalutlusruumi konkreetse teo toimepanija süüle vastava karistuse mõistmiseks. See kaalutlusruum ei ole KarS § 56 lõike 1 rakenduspraktikast nõnda piiratud, nagu leiab ringkonnakohus. Kuna ringkonnakohtu mõistetud karistus jäi sanktsiooni piiresse, ei pidanud kohus asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral. Kui kohus siiski otsustab taotluse läbi vaadata, siis on vaidlusalune karistusvahemik põhiseadusega kooskõlas ja taotlus tuleb jätta rahuldamata.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE

15. Karistusseadustiku § 422 „Sõidukijuhi poolt liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumine“ lõike 2 punkt 1 sätestab: „[Mootor-, õhuvõi veesõiduki, maastikusõiduki või trammi või raudteeveeremi juhi poolt liiklusvõi käitusnõuete rikkumise eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm], kui: 1) see on toime pandud joobeseisundis [---] karistatakse kolmekuni kaheteistaastase vangistusega.“

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5-20-5

4(5) 16. Kohtulahendi alusel saab konkreetsest kohtuasjast alguse saanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses hinnata vaid PSJKS § 14 lõike 2 mõttes asjassepuutuva normi põhiseaduspärasust. Asjassepuutuv on aga üksnes niisugune norm, mis on kohtuasja lahendamise seisukohalt otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusvastasuse korral peab kohus otsustama teisti kui põhiseaduspärasuse korral (vt karistusmäärade kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03, p-d 11–12 ja 23. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 24, ja neis viidatud kohtupraktika). Teisisõnu peab lahendi resolutsioon erinema sõltuvalt sellest, kas mõni kohaldatav norm on kohtu hinnangul põhiseadusega vastuolus või kooskõlas (v.a mõnede menetlusnormide puhul, vt Riigikohtu 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-5-10, punkt 19). Nõnda on asjassepuutuvuse kriteeriumit kohaldatud ka karistusvahemike põhiseaduspärasust käsitlevates põhiseaduslikkuse järelevalve asjades. Nii näiteks leidis Riigikohus, et konkreetse süüteo eest ette nähtud karistuse alammäär ei saa olla asjassepuutuv, kui pole selge, kas karistust on võimalik karistusseadustiku üldosa sätete alusel mõista alla alammäära (vt eespool viidatud otsus asjas nr 3-4-1-9-03). Asjas nr 3-4-1-13-15, milles ringkonnakohus oli tunnistanud põhiseadusvastaseks karistuse alammäära, et mõista sellest leebem karistus, leidis Riigikohus, et kuna karistust polnud võimalik karistusseadustiku üldosa alusel mõista alla alammäära, siis oli karistuse alammäära sätestav norm asjassepuutuv ja selle põhiseaduspärasuse kontrollimine lubatav.

17. Praeguses asjas jääb ringkonnakohtu määratud nelja aasta ja kuue kuu pikkune vangistus KarS § 422 lõike 2 punktis 1 sätestatud karistusvahemikku. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta tunnistada säte põhiseadusvastaseks asjaoluga, et KarS § 56 lõike 1 kontekstis kujundatud Riigikohtu praktika järgi tuleb tal võtta karistuse mõistmisel lähtealuseks sanktsiooni keskmine määr, mis on vaidlusalusel juhul 8–11 aasta pikkune vangistus. Ainult karistusvahemiku põhiseadusvastaseks tunnistamise tulemusena sai võimalikuks mõista leebem karistus.

18. KarS § 56 lõike 1 esimene lause sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 3051 lõike 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. KrMS § 306 lõike 1 punkti 6 kohaselt tuleb kohtuotsuse tegemisel muu hulgas otsustada, milline karistus tuleb süüdistatavale mõista, KrMS § 312 punkti 5 järgi esitatakse kohtuotsuse põhiosas süüdistatavale mõistetava karistuse motiivid.

19. Riigikohus on karistuse mõistmise ja põhjendamise kohta aktsepteerinud, et karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-77-11, punkt 11, viimati ka 3. aprilli 2020. a otsus asjas nr 1-18-2232/179, punkt 71). Ühtlasi on Riigikohus ka selgitanud, et karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning et karistuse kohaldamisel tuleb järgida vastavaid karistusõiguse sätteid, kuid õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-79-03, p 11, 24. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-10-09, p 30.3, viimati ka 18. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-59-15, p 8). Riigikohtu suunised ei võta kohtult võimalust mõista konkreetse teo puhul kõiki konkreetse isiku süüd mõjutavaid asjaolusid arvestav karistusraami mahtuv individualiseeritud ja jälgitavalt põhistatud karistus. Nii on see iseäranis normide puhul, mis hõlmavad erineva ebaõigussisuga tegusid ja näevad seetõttu ette avara karistusraami. Kokkuvõttes ei tulenenud vaidlusalusest karistusvahemikust kohustust mõista tegelikult mõistetust erinevat ning ringkonnakohtu hinnangul süüpõhimõttega vastuolus olevat ja vabaduspõhiõigust ebaproportsionaalselt piiravat karistust. Seetõttu ei oleks pidanud ringkonnakohus otsustama karistuse mõistmise küsimust vaidlusaluse karistusvahemiku põhiseadusvastasuse korral teisiti kui põhiseaduspärasuse korral. Seega pole KarS § 422 lõike 2 punkti 1 sanktsioon käsitatav asjassepuutuva sättena PSJKS § 14 lõike 2 tähenduses.

5-20-5

5(5) 20. Kuna KarS § 422 lõike 2 punktis 1 ette nähtud karistusvahemik pole PSJKS § 14 lõike 2 mõttes asjassepuutuv, siis pole taotlus hinnata normi sisulist põhiseaduspärasust lubatav ja jääb läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Villu Kõve, Velmar Brett, Hannes Kiris, Kaupo Paal, Nele Parrest