2-19-9469/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(16)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-9469

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. september 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.A. hagi osaühingu STARFELD vastu töölepingu

ülesütlemise

tühisuse

tuvastamiseks,

töölepingu

lõpetamiseks ja hüvitise ning puhkusetasu saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. veebruari 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

osaühingu STARFELD apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

8809 eurot 45 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(vastustaja):

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

Mehis

Adamson

Kostja (apellant): osaühing STARFELD (registrikood

10599831), esindaja vandeadvokaadi abi Birje Kalmus

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(16)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 10. veebruari 2020. a otsus osas, millega kohus

rahuldas hageja nõude 638 euro 89 sendi puhkusehüvitise saamiseks

(maakohtu otsuse resolutsiooni p 4), ning teha uus otsus, millega jätta hageja

nimetatud nõue rahuldamata. Samuti tühistada maakohtu otsus poolte

menetluskulude jaotuse ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Jätta rahuldamata kostja poolt 25. juuni 2020. a menetlusdokumendis

esitatud vastuväide ringkonnakohtu tegevusele.

4. Lugeda Tartu Maakohtu 10. veebruari 2020. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada A.A. hagi osaühingu STARFELD vastu töövaidluses

osaliselt.

4.2. Lugeda tööleping A.A. ja osaühingu STARFELD vahel lõppenuks alates

28. maist 2019 töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel ja mõista

osaühingult STARFELD välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel 8170 eurot

56 senti (bruto) A.A. kasuks.

4.3. Kohustada tööandjat tegema vastav kanne töötamise registrisse.

4.4. Jätta rahuldamata A.A. nõue osaühingult STARFELD puhkusehüvitise

väljamõistmiseks.

4.5. Jätta rahuldamata A.A. hagi osaühingu STARFELD vastu töölepingu

lõppemise tühisuse tuvastamiseks alates 14. novembrist 2018.

5. Jätta menetluskulud (sh apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud kulud) 5%

ulatuses hageja A.A. kanda ja 95% ulatuses kostja osaühingu STARFELD

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

3(16)

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 4. märtsil 2019 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile

(TVK) avalduse osaühingu STARFELD (kostja) vastu järgmiste nõuetega:

tuvastada hageja ja kostja vahel 24. aprillil 2017 sõlmitud töölepingu lõpetamise

õigusvastasus kostja 26. veebruaril 2019 esitatud teate alusel;

lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 järgi 27. mai 2019 seisuga;

mõista kostjalt hageja kasuks välja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatud aja,

s.o kolme kuu, eest keskmise palga suurune hüvitis 8499 eurot 75 senti;

mõista kostjalt hageja kasuks välja töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatud aja

tõttu kasutamata puhkuse kompensatsioon kolme kuu eest 638 eurot 89 senti

(bruto);

mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel hageja kolme

keskmise kuupalga ulatuses 8499 eurot 75 senti (bruto);

mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis konkurentsipiirangu (töölepingu p 7.5

järgi) täitmise eest ajavahemikul alates 24. aprillist 2017 kuni 27. veebruarini 2019

4400 eurot, s.o 200 eurot kuus (bruto);

teha Maksu- ja Tolliameti töötamise registris (TÖR) kande muudatus, mille järgi

pooltevaheline töölepinguline suhe on lõppenud TLS § 107 lg 2 alusel 27. mai

2019. a seisuga.

TVK rahuldas 21. mai 2019. a otsusega (töövaidlusasjas nr 4-1/594/19-17) hageja avalduse

osaliselt. TVK luges tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu lõppemine

14. novembri 2018. a seisuga on tühine TLS § 104 lg 1 järgi. TVK lõpetas töölepingu

TLS § 107 lg 2 alusel alates 28. maist 2019 ning märkis, et otsuse resolutsiooni vastava

punkti jõustumisel tuleb viia muudatused sisse TÖR-i. Samuti mõistis TVK kostjalt hageja

kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel 8170 eurot 56 senti ning puhkusehüvitise

638 eurot 89 senti (bruto). Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude TLS § 100 lg 5 alusel

hüvitise saamiseks (summas 8499 eurot 75 senti ) ning nõude mõista välja kostjalt hüvitis

konkurentsipiirangu eest (4400 eurot).

2. Kostja esitas 20. juunil 2019 Tartu Maakohtule taotluse vaadata töövaidlusasjas

esitatud hageja avaldus läbi hagimenetluse korras hagina osas, millega TVK hageja nõuded

rahuldas.

3. Maakohtule 26. juunil 2019 esitatud hagis palus hageja:

tuvastada, et hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu lõppemine 14. novembri

2018. a seisuga on tühine TLS § 104 lg 1 järgi;

lõpetada töösuhe TLS § 107 lg 2 alusel alates 28. maist 2019;

kohtulahendi jõustumisel viia töösuhte lõpetamise aja ja aluse osas muudatused

sisse TÖR-i;

mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel summas 8170

eurot 56 senti (bruto);

4(16)

mõista kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitis 638 eurot 89 senti (bruto).

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt asus hageja kostja juurde tööle tegevjuhi ametikohale

alates 1. maist 2017, tööleping sõlmiti 24. aprillil 2017.

14. novembril 2018 soovis hageja töölt lahkuda, kuid kostja tegi ettepaneku asuda mh

täitma lisaks senisele juhatuse liikme kohustusi. Hageja määrati kostja juhatuse liikmeks

alates 14. novembrist 2018 ja hagejaga sõlmiti 22. novembril 2018 juhatuse liikme leping.

Juhatuse liikme lepingu sõlmimisest hoolimata täitis hageja endiselt tegevjuhi ülesandeid

ja sai selle eest ka töötasu. 14. novembril 2018 sõlmitud töölepingu lisaga nr 1 tõsteti

hageja netotöötasu 2300 euroni ning kehtestati 10% palgalisa valveaja eest, samuti lepiti

kokku töölepingu lõpetamise etteteatamise ajas kolm kuud. Seega polnud kostjal

kavatsustki lõpetada hageja töölepingut 14. novembril 2018. Töötasu arvestusest nähtub,

et hagejale maksti töötasu kuni veebruarini 2019. a ehk kostja täitis sõlmitud töölepingu

lisa 1. Juhatuse liikme ülesannete täitmise eest hageja töötasu ei saanud.

Hagejale edastati 27. veebruaril 2019 e-posti teel teade osanike koosolekust ja juhatuse

liikme kohalt tagasikutsumisest alates 26. veebruarist 2019. Samuti teatati hagejale, et mh

on lõpetatud tagasiulatuvalt, s.o alates 14. novembrist 2018. a, hageja tööleping

tegevjuhina seoses asumisega juhatuse liikme ametikohale.

28. veebruaril 2019 tasus kostja hagejale lõpparve, mis sisaldas töötasu 2019. a

veebruarikuu eest ja kompensatsiooni kasutamata puhkuse eest.

6. märtsil 2019 sai hageja Maksu- ja Tolliametilt (MTA) teatise, et kostja on teinud

6. märtsil 2019 TÖR-i hageja kohta kande, nagu oleks hageja tööleping lõppenud TLS §

79 alusel juba 14. novembril 2018.

Hageja leiab, et 27. veebruari 2019. a teatega on ta vabastatud osaühingu juhatuse liikme

kohalt, kuid temaga ei ole kehtivalt lõpetatud tegevjuhi töölepingut. TLS § 3 kohaselt saab

töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel, mida aga lõpetamise osas 14. novembril 2018

ega ka 22. novembril 2018. a, ei otsustatud. Kosja 26. veebruari 2018. a teatisest ei ole

võimalik üheselt aru saada, kas esile toodud asjaolud on juhatuse liikme lepingu või

töölepingu erakorralise ülesütlemise alusteks.

Juhatuse liikme lepingus ei ole hagejale ette nähtud puhkust ja sellist õigust ei sätesta ka

võlaõigusseadus ega äriseadustik. Kuigi tööandja on MTA-le deklareerinud, et hagejale

tehtud väljamaksetelt ei ole tasutud töötuskindlustusmakseid ja et tegu on juhatuse liikme

tasuga, nähtub kostja koostatud lõpparve dokumendist, et tööandja on siiski hagejale välja

makstavaid

summasid

käsitlenud

kui

töötasu,

millelt

tasutakse

riigile

töötuskindlustusmakseid.

Töölepinguline suhe ei saa lõppeda kaudse tahteavaldusega, vaid poolte tahe peab olema

väga selgelt väljendatud ning pooltele peavad olema arusaadavad tahteavalduste

õiguslikud tagajärjed. Hageja töölepinguline suhe sai lõppeda vaid tööandja poolse

kirjalikult vormistatud töölepingu erakorralise ülesütlemisavaldusega 2019. a veebruaris.

Põhjendamatu on kostja väide selle kohta, et hageja ise ei teinud kannet TÖR-i temaga

töölepingu lõpetamise kohta. Hageja kutsuti juhatuse liikme kohalt 27. veebruari 2018

5(16)

kirjaga tagasi päevapealt. Samal päeval sai hageja teada endaga töösuhte väidetavast

lõppemisest juba novembris 2018. a. Hageja ei saanud enda kohta kannet TÖR-is teha.

Kostja ei ole varem väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et hageja tööleping lõppes

hagejapoolse töölepingu korralise ülesütlemisega 23. novembril 2018. Pooled sõlmisid

14. novembril 2018. a töölepingu lisa 1 ehk kinnitasid jätkuvalt tahet olla seotud 24. aprillil

2017 sõlmitud töölepingu kaudu.

4. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda.

Hageja ja kostja vahel sõlmitud tegevjuhi tööleping hõlmas ka osaühingu esindamist

(volikirja alusel), mis on seaduse kohaselt juhatuse liikme ülesanne. Tulenevalt hageja

tööülesannetest võib hageja tegevust tegevjuhina käsitleda osaühingu juhtimisena, kuna

tegevjuhina olid hageja ülesandeks osaühingu tulemuslik juhtimine ja arendamine,

müügijuhtimine, finantsplaneerimine jne. Seetõttu on väär hageja väide, et juhatuse liikme

leping sõlmiti teiste tööülesannete täitmiseks. Tegelikkuses hõlmas juhatuse liikme leping

samu ülesandeid, mida hageja tegi ka tegevjuhina.

Kostja ei nõustu hageja väitega, et tegevjuhi töölepingut ei ole kehtivalt lõpetatud. Kuna

hageja tööülesanded ei muutunud, tuleb tegevjuhi tööleping lugeda lõppenuks poolte

kokkuleppel alates hageja juhatuse liikmeks valimiseks antud nõusolekust, s.o alates

14. novembrist 2018. Kostja nõustub, et juhatuse liikme leping ja ametisuhe lõppesid siis,

kui hageja osanike otsusest tema juhatuse liikme kohalt tagasikutsumise kohta teada sai.

Alternatiivselt on kostja seisukohal, et hageja tööleping lõppes hagejapoolse töölepingu

korralise ülesütlemise tulemusena 23. novembril 2018. Hageja edastas kostjale e-posti teel

24. oktoobril 2018 töölepingu ülesütlemisavalduse, millega soovis lepingut lõpetada

TLS § 98 lg 1 alusel alates 23. novembrist 2018. Kostja sai avalduse kätte 24. oktoobril

2018. Hageja ei ole avaldust tagasi võtnud.

Alternatiivselt eelmärgitule, tuleb kostja 26. veebruari 2019. a teadet tuleb lugeda

töölepingu erakorraliseks ülesütlemisavalduseks, millega kostja on töölepingu üles öelnud

alates 26. veebruarist 2019. Töölepingut ei ole üles öeldud tagasiulatuvalt. Kostja on teates

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis põhjendanud, miks ei ole võimalik hagejaga

lepingulist suhet jätkata ning välja toodud mitmed vajakajäämisi hageja kohustuste

täitmises kostja ees, mis on viinud usalduse kaotuseni hageja suhtes. Kostja ei pea hageja

hüvitisenõuet TLS § 109 lg 1 alusel õigustatuks.

Hagejale on tasutud alates novembri keskpaigast 2018. a juhatuse liikme tasu, mitte

töölepingu järgi töötava isiku tasu, mida tõendab TSD (tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku

kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioon) kokkuvõte, kust on näha,

et tasu maksti kuni veebruarini ehk kuni hageja tagasikutsumiseni juhatuse liikme kohalt.

Hageja ülesandeks juhatuse liikmena oli lisaks töölepingute sõlmimisele ja lõpetamisele

ka TÖR-i vastavate kannete tegemine. See, et töölepingu lõppemist koheselt registrisse ei

kantud, on hageja enda tegematajätmine ning selle avastamisel on kostja kande parandanud

ning töölepingu lõppemise kohta märke teinud.

6(16)

TLS § 68 lg 1 tulenevalt antakse puhkust töötatud aja eest. Kuna hageja nõuab kostjalt

puhkusekompensatsiooni aja eest, mil tööleping ning juhatuse liikme leping hagejaga olid

juba lõppenud, siis tuleb ka hageja see nõue jätta rahuldamata.

MAAKOHTU LAHEND

5. Maakohus rahuldas 10. veebruari 2020. a otsusega hagi osaliselt. Kohus luges

töölepingu lõppenuks alates 28. maist 2019 TLS § 107 lg 2 alusel, kohustas kostjat tegema

vastava kande TÖR-i ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel

hüvitise 8170 eurot 56 senti (bruto). Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja

puhkusehüvitise 638 eurot 89 senti (bruto). Maakohus jättis rahuldamata nõude töölepingu

lõpetamise tühisuse tuvastamiseks alates 14. novembrist 2018. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks

2310 eurot koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist alates otsuse jõustumisest

kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud

määras.

5.1.

Otsuse põhjenduste kohaselt juriidilise isiku juhtorgani liikmele töölepingu seadus

ei laiene (TLS § 1 lg 5). Kui osaühingu töötaja valitakse osaühingu juhatusse, siis sõltuvalt

temale töölepingust tulenevate tööülesannete sisust võib tööleping sellega ka lõppeda.

Tööleping lõpeb isiku valimisega juhatuse liikmeks juhul, kui tema tööülesanded kattuvad

juhatuse liikme ametikohustusega. Seega tulnuks hagejaga tööleping lõpetada poolte

kokkuleppel TLS § 79 alusel.

Praegusel juhul ei ole aga tõendatud, et pooltel oleks olnud tahe tööleping lõpetada. Kuigi

hageja esitas 24. oktoobril 2018 tööandjale avalduse tema vabastamiseks kostja juhataja

kohalt alates 23. novembrist 2018, töölepingut ei lõpetatud. 14. novembril 2018 esitas

hageja kostja osanike koosolekule avalduse, millega andis nõusoleku enda valimiseks

juhatuse liikmeks ning samal päeval sõlmisid hageja ja kostja ka töölepingu lisa nr 1, mille

p-des 2 ja 3 lepiti kokku töötasu suurendamises, lisatasus ning töölepingu lõpetamise

etteteatamise tähtajas. Hagejaga 14. novembril 2018 sõlmitud juhatuse liikme lepingu p-st

2.4 nähtuvalt hageja oma töö eest äriühingu juhatuse liikmena tasu ei saanud.

Töölepingu lisa sõlmimine tõendab, et tegevjuhi ülesanded ja juhatuse liikme kohustused

ei kattunud ning hageja jätkas tegevjuhi ülesannete täitmist, saades juhatuse liikme

kohustuste täitmise eest lisatasu. Poolte tahet hoida tegevjuhi ja juhatuse liikme ülesanded

eraldiseisvatena, näitab ka asjaolu, et nii töölepingu lisa nr 1 kui ka juhatuse liikme leping

sõlmiti samal päeval, s.o 14. novembril 2018. Juhatuse liikme lepingu võivad pooled

sõlmida, kuid kohustus selleks puudus.

Seega olid pooled kokku leppinud, et hageja jätkab töötamist töölepingu alusel ja täidab

lisaülesandeid juhatuse liikme lepingu alusel. Pooled ei pidanud vajalikuks töölepingu

lõpetamist töötaja algatusel ega ka poolte kokkuleppel. Seega ei ole asjakohane kostja

väide, et tööleping on lõppenud hageja 24. oktoobril 2018 esitatud korralise

ülesütlemisavalduse alusel. Töölepingu lisa sõlmiti 14. novembril 2018 ning seega jätkas

hageja töötamist ja töölepingu lisa 1 sõlmimisega aktsepteeris kostja sisuliselt

lahkumisavalduse (kui tahteavalduse) tagasivõtmist hageja poolt. Samuti nähtub esitatud

lõpparve väljavõttest, et hagejale on makstud töötasu, millest on makstud

7(16)

töötuskindlustusmakset ja arvestatud ka puhkusetasu perioodil alaetes 2018. a augustist

kuni 27. veebruarini 2019.

Kohtule esitatud väljavõte TÖR-i kandest ei tõenda, et pooled lõpetasid töölepingu

14. novembril 2018 poolte kokkuleppel. Samuti ei saa selle kande põhjal öelda, et kostja

oleks hagejaga töölepingu lõpetanud tagasiulatuvalt. TÖR-i kandel ei ole õiguslikku

tähendust. Maksukorralduse seaduse § 25² lõiked 1 ja 4 sätestavad, et töötamise

registreerimisel on kohustatud isikuks tööd võimaldav isik ja töötamise peatumine ja

lõpetamine registreeritakse kümne päeva jooksul töötamise peatumise või lõpetamise

päevast arvates. Kohtule esitatud tõendist nähtub, et kostja seadusest tulenevat nõuet ei

täitnud ning tegi töötajate registrisse kande hagejaga töölepingu lõpetamise kohta

14. novembrist 2018 alles 6. märtsil 2019, mis on hiljem, kui kostja väidetavalt lepingu

26. veebruaril 2019 erakorraliselt üles ütles. Tõendeid selle kohta, et kande hilisemaks

tegemiseks oli mõjuv põhjus, ei ole kohtule esitatud.

Kohus nõustus kostjaga selles, et 26. veebruari 2019. a teates hagejale ei ole töölepingut

tagantjärgi lõpetatud, vaid on märgitud, et tööleping lõppes poolte kokkuleppel alates

hetkest kui hageja andis nõusoleku enda valimiseks juhatusse. Seega oli hagejal ja kostjal

töölepinguline suhe ning töölepingut hagejaga ei lõpetatud 14. novembril 2019 ning nõue

töölepingu lõpetamise tühisuse tuvastamiseks 14. novembri 2018 seisuga, tuleb jätta

rahuldamata.

5.2.

Kostjal puudus seaduslik alus hagejaga töölepingu ülesütlemiseks 26. veebruaril

2019. Töölepingu ülesütlemine on tühine tulenevalt TLS § 104 lg-st 1.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks kostjale põhjustanud kahju või

muu teo, mis põhjustas tööandja usalduse kaotuse (VÕS § 196; TLS § 87, § 88 lg 1 p 5).

Samuti ei nähtu esitatud tõenditest, et hagejat oleks tulenevalt töölepingu seadusest

eelnevalt hoiatatud või et talle oleks pakutud teist tööd (TLS § 88 lg 3).

Kostja hageja poolt näidatud hüvitise arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole.

Poolte vahel sõlmitud töölepingu lisa 1 p-st 2 nähtuvalt on pooled kokku leppinud

töölepingu lõpetamisel 3-kuulises etteteatamise tähtajas, s.o TLS § 97 lg-s 2 sätestatust

pikemas tähtajas. Kuna hageja on kinnitanud, et ta sai kostja 26. veebruari 2019 teate kätte

27. veebruaril 2019, siis tulenevalt TLS §-st 107 lg-st 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 135 lg-st 2 tuleb tööleping lõpetada ajast, kui see oleks lõppenud

etteteatamistähtaja möödumisel, s.o alates 28. maist 2019. Vastavalt sellele tuleb teha ka

muudatus TÖR-i.

5.3.

Tulenevalt TLS § 68 lg-st 1 antakse põhipuhkust töötatud aja eest. TLS § 71

sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata

jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Töölepingu p 5.1 järgi oli töötaja iga-aastane

põhipuhkus 28 kalendripäeva. Kuna tööleping tuleb lugeda lõpetatuks alates 28. maist

2019 ja kostja ei ole puhkusetasu arvutusele vastuväiteid esitanud, kuulub kostjalt hageja

kasuks väljamõistmisele saamata jäänud puhkuse tasu summas 638 eurot 89 senti.

8(16)

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja palub 11. märtsil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu

otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas, ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies

ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

6.1.

Kohus on teinud järelduse, et hagejaga tööleping tulnuks lõpetada poolte

kokkuleppel TLS § 79 alusel. TLS § 1 lg 5 järgi ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut

juriidilise isiku juhtorgani liikme ega välismaa äriühingu filiaali juhataja lepingule. Kui

isiku töö on juhtiva funktsiooniga, nagu hageja töö tegevjuhina, siis ei ole võimalik

üheaegselt töötada nii tegevjuhina kui olla juhatuse liige. Seega pidanuks kohus tuvastama,

kas hageja tööülesanded kattusid juhatuse liikme ametikohustustega.

Järelduses, et tegevjuhi ja juhatuse liikme ülesanded ei kattunud, on kohus tuginenud vaid

töölepingu sõlmitud lisale, jättes analüüsimata selle sisu ning hageja tegelikud ülesanded

tegevjuhina ning juhatuse liikmena. Sellega on kohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 442 lg-s 8 sätestatut. Kostja on menetluses selgitanud, et hageja

ülesanded enne juhatuse liikmeks asumist (s.o tegevjuhina) ning pärast juhatuse liikmeks

asumist ei ole muutunud. Pärast hageja juhatuse liikmeks valimist ei oleks tohtinud enam

töölepingu seadusest lähtuda. Kostja on väidete kinnituseks esitanud ka mitmeid tõendeid,

sh poolte vahel sõlmitud tegevjuhi tööleping, 3. mail 2017 notari juures sõlmitud volikiri

ja hageja poolt kostja nimel sõlmitud töölepingud. Samuti palus kostja selle kohta üle

kuulata tunnistajad. Maakohus jättis tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata,

põhjendades, et ei ole oluline, mis ülesandeid hageja täitis.

Lisaks on pooled kostja hinnangul siiski avaldanud tahet töölepingu lõpetamiseks. Hageja

poolt kirjaliku nõusoleku andmine on tahteavaldus lõpetada tööleping ning sõlmida

juhatuse liikme leping. Hageja oli seejuures teada, et kuna ta täitis juhtimisfunktsiooni juba

töölepingu alusel, tuleb tema tööleping poolte kokkuleppel lõpetada tema valimisega

juhatuse liikmeks. Osanike otsus on ühingu poolne aktsept, millega on tehtud tahteavaldus

ning oldud nõus senise tegevjuhi töölepingu lõppemisega ning hageja juhatuse liikmeks

asumisega. TLS ei näe ette lisatingimusi töölepingu lõpetamiseks, kui pooled on selles

kokkuleppele jõudnud. Samuti ei eelda TLS § 79 vastastikuste tahteavalduste kirjalikku

vormistamist.

Kostja leiab, et 14. novembril 2018 vormistatud töölepingu lisa on näilik tehing ning

seetõttu TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine. Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut,

kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut (TsÜS § 84 lg 2, § 89 lg 3).

Kuigi pooled ei ole otseselt tehingu tühisuse alustele tuginenud, pidi kohus omal algatusel

arvestama tehingu tühisuse alustega.

6.2.

Kostja hinnangul on ebaõige maakohtu seisukoht, et kuigi hageja esitas

24. oktoobril 2018 avalduse tema vabastamiseks kostja juhataja kohalt alates

23. novembrist 2018, töölepingut ei lõpetatud. Kohus on kohaldanud valesti õigusnormi.

TLS § 85 lg 1 kohaselt võib töötaja töölepingu igal ajal korraliselt üles öelda. TLS § 95

lg-st 1 tulenevalt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

ülesütlemisavaldusega. Tegemist on ühepoolse tahteavaldusega, mis jõustub TsÜS § 69

lg 1 järgi kättesaamisega. Seega on kohus ekslikult asunud seisukohale, justkui vajaks

korraliselt üles öeldud tööleping veel tööandja poolsest lõpetamist.

9(16)

Ühtlasi on kohtu seisukoht, et 14. novembril 2018 sõlmitud töölepingu lisaga aktsepteeris

kostja hageja tahteavalduse tagasivõtmist, üllatav. Kohus ei juhtinud sellisele võimalikule

hinnangule eelmenetluse käigus poolte tähelepanu. Kohtu see järeldus on ka ebaõige.

Tegelikkuses ei ole hageja tahteavaldust tagasi võtnud, kuivõrd tahteavaldust tagasivõtvat

avaldust ei ole kostjani jõudnud (TsÜS § 72). Samuti ei ole kostja olnud nõus tahteavalduse

tagasivõtmisega. Kuna kohus asus seisukohale, et tööleping ei lõppenud kokkuleppel

hageja juhatuse liikmeks valimisega (millega kostja ei nõustu), siis said töölepingust (ning

selle lisast 1) tulenevad tingimused poolte vahel kehtida kuni töösuhte lõpuni, mis pidi sel

juhul lõppema korralise ülesütlemise tulemusena 23. novembril 2018. a.

Pooled on kokku leppinud, et juhatuse liikmena tõsteti hagejale makstavat tasu võrreldes

tegevjuhina saadud tasuga. Kohus on leidnud, et kohtule esitatud lõpparve väljavõttest

nähtub, et hagejale on makstud töötasu, millelt on makstud töötuskindlustusmakseid.

Tegelikult ei ole hagejale alates juhatuse liikmeks valimisest töötasu makstud, vaid

makstud on juhatuse liikme tasu. See nähtub kostja esitatud TSD väljavõtetest, millelt on

näha, et töötuskindlustusmakseid ei ole arvestatud. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta

vastavaid kostja tõendeid ei arvesta.

Hageja ülesandeks juhatuse liikmena oli mh töötaja registrisse vajalike kannete tegemine

ning asjaolu, et töölepingu lõppemist hagejaga koheselt registrisse ei kantud, on hageja

enda tegematajätmine. Selle avastamisel on kostja kande parandanud (rikkudes 10 päevast

tähtaega). Kande tegemise ajal ei ole kostja hinnangul määravat tähtsust töösuhte või

juhatuse liikme ametisuhte tuvastamisel.

Kohtuotsus on vastuoluline, kuivõrd kohus on nõustunud p-s 29 kostja seisukohaga, et

töölepingut ei ole tagantjärgi lõpetatud, vaid tööleping on lõppenud hageja nõusolekuga

juhatuse liikmeks valimisega, kuid seejärel on kohus siiski leidnud, et tööleping kehtis

edasi.

6.3.

Maakohtu

arvates

puudus

kostjal

hagejaga

töölepingu

ülesütlemiseks

26. veebruaril 2019 seaduslik alus ning töölepingu ülesütlemine on tühine tulenevalt

TLS § 104 lg-st 1, kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks kostjale

põhjustanud kahju või muu teo, mis põhjustas tööandja usalduse kaotust. Kostja leiab, et

maakohus on rikkunud selgitamiskohustust. 26. veebruari 2019. a teates on kostja

põhjendanud usalduse kaotust, tuues välja mitmeid episoode ning põhjuseid, mis on viinud

usalduse kaotuseni ning erakorralise lepinguliste suhete lõpetamiseni hagejaga. Isegi kui

tööandja ei oleks põhjendanud ülesütlemist, ei mõjuta TLS § 95 lg-st 2 tulenevalt

põhjendamiskohustuse rikkumine ülesütlemise kehtivust. Käesolevas menetluses (sh TVK

menetluses) ei ole hageja eitanud talle 26. veebruari 2019. a teates etteheidetut. Kuna

hageja ei ole rikkumistele sisulisi vastuväiteid (ega ka tõendeid) esitanud, ei saanud

TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt kostjal olla kohustust oma väiteid tõendada. Kui kohtu

hinnangul oli tõendite esitamine siiski vajalik, oleks kohus pidanud juhtima sellele kostja

tähelepanu.

Lisaks on kostja hinnangul esitatud kohtule tõendid hageja tegude kohta, mis põhjustasid

tööandja usalduse kaotuse. Muu hulgas esitas kostja koos vastuhagiga (mille

menetlemisest kohus vastuhagina keeldus) tõendid, mis kinnitavad suuri puudujääke

hageja tegevuses, mis viisid temaga erakorralise suhete lõpetamiseni. Kohus ei ole

10(16)

selgitanud, et ta nimetatud asjaolusid ning tõendeid ei arvesta ning et tõendid tuleks

käesolevasse tsiviilasja veelkordselt esitada. Maakohus on 11. novembri 2019. a määruses

asunud seisukohale, et käesolevas asjas ei ole tähtsust, kas hageja on rikkunud oma

kohustusi või tekitanud sellega kostjale kahju või usalduse kaotuse. Üllatuslikult on kohus

aga otsuses leidnud, et kohtule ei ole esitatud viidatud asjaolude kohta tõendeid.

6.4.

TLS § 109 lg 1 lg-st 2 tulenevalt võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades

töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seega on kohtul õigus hüvitise

suurust muuta. Kohus ei ole arvestanud kostja palvega vähendada hüvitist 0 euroni, vaid

on märkinud, et kuna arvutusele vastuväiteid esitatud ei ole, lähtub kohus kolme kuu

keskmise töötasu suurusest hüvitisest.

6.5.

Töölepingu lisas nr 1 kokku lepitud kolmekuuline etteteatamise tähtaeg on tühine,

kuna see on töötaja kahjuks seaduses sätestatust kõrvalekalduv (TLS § 2). Kohus oleks

pidanud arvestama seda omal algatusel. TLS § 107 lg-st 2 tulenevalt oleks pidanud kohus

lõpetama töölepingu 23. novembril 2018. a, mil möödus 30 päevane korralise ülesütlemise

tähtaeg hageja poolt esitatud ülesütlemisavaldusest.

6.6.

Kohus on kohaldanud valesti TLS § 68 lg-t 1 ja § 71, millest tulenevalt antakse

põhipuhkust töötatud aja eest ning töölepingu lõppemisel tuleb kasutamata jäänud

põhipuhkus hüvitada. Isegi kui lugeda tööleping lõppenuks 28. maist 2019, ei ole

põhjendatud mõista välja saamata jäänud puhkusetasu 638 eurot 89 senti. Esiteks, ei ole

hageja nimetatud ajavahemikul töötanud, mistõttu ei saa anda talle põhipuhkust, ega seda

ka hüvitada, kuivõrd põhipuhkust antakse töötatud aja eest. Teiseks ei saa eeldada, et

hageja ei oleks töölepingu kehtivuse korral kuni 28. maini 2019 puhkust kasutanud.

6.7.

Kohus ei ole piisava põhjalikkusega kontrollinud hageja menetluskulude

põhjendatust ja vajalikkust ega arvestanud kostja 29. jaanuari 2020. a menetlusdokumendis

esitatud vastuväiteid. Kostja esitab vastuväiteid nii TVK menetluses kui ka maakohtu

menetluses tehtud toimingute ajakulule, samuti hageja lepingulise esindaja tunnitasule.

Lisaks esitas hageja menetluskulude nimekirja kohtu määratud tähtajast hiljem. Kohus ei

ole põhjendanud hilinenult esitatuga arvestamist.

7. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Hagejaga sõlmitud tööleping ei lõppenud iseenesest ja see tuli lõpetada TLS sätete alusel.

Kohus ei ole TLS-i norme juhatuse liikme kohta kohaldanud. Kohus on andnud üksnes

hinnangu või soovituse, mida kostja pidanuks tegema, kuid jättis tegemata.

Kostja juhatuse liige B.B. ei soovinudki hagejaga töölepingu lõpetamist, vaid nõustus 14.

novembril 2018 töösuhte jätkumisega paralleelselt juhatuse liikme ülesannete täitmisega,

mille eest kostja hagejale juhatuse liikme tasu maksma ei pidanud. Nähtuvalt töölepingus

toodud ülesannetest ja juhatuse liikme lepingust tulenevatest piiratud ülesannetest, hageja

ülesanded ei kattunud.

Kohus on otsuses piisavalt analüüsinud poolte tahteavaldusi. Kaebuses esitatud

vastupidised väited ei ole põhjendatud. Kumbki pool ei ole kordagi väitnud, et sõlmis

14. novembril 2018 lepingud ja kokkulepped eksimuse vms tõttu ega ole taotlenud

tehingute tühistamist. Vastupidi, kostja tunnistab juhatuse liikme lepingut, mis ajaliselt

11(16)

sõlmiti kõige hiljem. Hageja töölepingu lisa 1 tühisuse väidet kostja maakohtus ei esitanud,

mistõttu tuleb see jätta ringkonnakohtu menetluses tähelepanuta.

Kohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Kohus on hinnanud tõendeid nende

kogumis ja piisavalt põhjendanud, miks kostja tõendeid ei arvestata. Kostja väidetud

vastuolusid otsuses ei ole. Usalduse kaotamist põhistavad teod on jäänud kostjal

tõendamata. Kohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust ülesütlemise õiguspärasuse

tõendamise vajaduse osas.

Maakohus ei eksinud ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kohus rahuldas

hageja nõude 638 euro 89 sendi puhkusehüvitise saamiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni

p 4). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja selle nõude

rahuldamata. Seoses eelmärgituga jaotab ringkonnakohus uue otsusega poolte

menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt ning tühistab maakohtu otsuse

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Muus osas tuleb maakohtu otsus

jätta muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

9. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus jättis rahuldamata

hageja nõude töölepingu lõpetamise tühisuse tuvastamiseks alates 14. novembrist 2018.

Nimetatud osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

10. Poolte vahel 14. novembril 2018 sõlmitud töölepingu lisa nr 1 p-s 3 on pooled

kokku leppinud, et töölepingu lõpetamisel on nii töötajal kui tööandjal etteteatamise

tähtaeg kolm kuud, kui lepingu osapooled ei lepi kokku teisiti (I kd, tl 54). Seega on pooled

kokku leppinud TLS § 97 lg-s 2 sätestatud ülesütlemise tähtaegadest erinevas tähtajas.

TLS § 2 järgi on samas seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste

ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, välja

arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on TLS-is ette nähtud.

10.1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ülalviidatud töölepingu lisas sisalduv kokkulepe

tühine osas, mis kohustab tööandjat töötajale lepingu ülesütlemisest ette teatama kolm

kuud. TLS § 97 lg-s 2 sätestatud tähtajad on kolmest kuust lühemad (maksimaalselt

90 kalendripäeva). Seega on töölepingu lisas kokku lepitud tähtaeg töötaja jaoks seaduses

sätestatust soodsam. Sellised kokkulepped ei ole TLS-i järgi keelatud või tühised.

Apellatsioonkaebuse vastupidised väited ei ole põhjendatud.

10.2. Maakohus on menetlusõiguse norme rikkumata tuvastanud, et hageja sai kostja

26. veebruari 2019. a teate töölepingu lõpetamise kohta kätte 27. veebruaril 2019. Seda

maakohtu järeldust ei ole apellatsioonkaebuses ka vaidlustatud. Eelmärgitut arvestades

nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et TLS § 107 lg 2 ja TsÜS § 135 lg 2 järgi tuleb

12(16)

hageja ja kostja vaheline tööleping lõpetada ajast, kui see oleks lõppenud töölepingu lisa

nr 1 p-s 3 kokku lepitud 3-kuulise etteteatamistähtaja lõppemisel, s.o alates 28. maist 2019.

11. Hageja leiab, et tal olnuks kuni viidatud 3-kuulise etteteatamise tähtaja lõpuni õigus

koguda ka puhkusepäevi ning kostja (tööandja) peab need töölepingu lõppemisel hagejale

hüvitama. Hageja arvestuste järgi on hüvitise suurus 638 eurot 89 senti. Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohus selle hageja nõude rahuldamisel eksinud materiaalõiguse

kohaldamisel. Kõnealune nõue tuleb jätta rahuldamata.

11.1. TLS § 71 järgi on tööandja kohustatud töölepingu lõppemisel hüvitama töötajale

kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. TLS § 68 lg 1 kohaselt antakse

põhipuhkust üldjuhul töötatud aja eest. TLS § 68 lg-st 2 lähtuvalt arvestatakse puhkuse

andmise õiguse aluseks oleva aja hulka ka muid seadusest või poolte kokkuleppest tulevaid

ajaperioode (ajutise töövõimetuse aeg, puhkuse aeg jms).

11.2. Ringkonnakohus leiab, et TLS § 107 lg-s 2 sätestatu on oma sisult õiguslik

fiktsioon. Norm annab kohtule ja töövaidluskomisjonile õiguse lugeda tööleping

lõppenuks alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Sellest ei saa

teha järeldust, et kuni ülesütlemistähtaja möödumiseni saaksid pooled nõuda teiselt

pooltelt töölepingu täitmist. Töötajal ega tööandjal ei ole sellel ajavahemikul

TLS 3. peatükis sätestatud kohustusi, mh ei ole tööandjal kohustust kindlustada töötajat

kokkulepitud tööga ega töötajal kohustust tööd teha. TLS § 109 lg 1 kohane hüvitis

(lepingu lõpetamisel TLS § 107 lg 2 alusel) ei ole töötasu TLS § 28 lg 2 p 2 tähenduses.

Eelmärgitut arvestades nõustub ringkonnakohus kostjaga, et TLS § 107 lg 2 rakendumisel

ei ole ajavahemik alates töölepingu (õigusvastasest) ülesütlemisest kuni töölepingu

lõppenuks lugemiseni TLS § 68 lg 1 mõttes töötatud aeg, kui töötaja sellel ajavahemikul

tegelikult tööandja jaoks tööd ei tee. Nimetatud ajavahemikku ei saa puhkuse andmise

õiguse aluseks oleva ajavahemiku hulka arvestada ka TLS § 68 lg 2 alusel.

Ringkonnakohus märgib, et kui töötaja ega tööandja töölepingu lõpetamist kohtult või

töövaidluskomisjonilt ei taotle, siis töösuhe töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel jätkub

(vt ka TLS § 108). Sellisel juhul on töötajal õigus saada puhkust ka aja eest, mil ta

töölepingu õigusvastse ülesütlemise tõttu tööd teha ei saanud.

12. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse

ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

12.1. TLS § 1 lg 5 järgi ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut juriidilise isiku

juhtorgani liikme ega välismaa äriühingu filiaali juhataja lepingule. Viidatud sättest ei saa

ringkonnakohtu hinnangul teha järeldust, et töötaja juhatuse liikmeks valimisel temaga

varem sõlmitud tööleping ühinguga seaduse alusel (ipso iure) lõppeb, muutub kehtetuks

vms. See ei tulene ka kostja viidatud kohtupraktikast (Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr

3-2-1-134-02 ja nr 3-2-1-39-04).

12.1.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt märgituga, et juhul kui juhatuse liikmeks

valitud isiku tööülesanded kattuvad juhatuse liikme ametikohustusega, tulnuks tööleping

lõpetada poolte kokkuleppel (TLS § 79). Ringkonnakohus märgib, et sellises olukorras

võiks olla võimalik ka tööandja poolt töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 alusel

13(16)

töötajast tuleneval põhjusel (viidatud sättes toodud loetelu töölepingu erakorralise

ülesütlemise alustest ei ole ammendav). Samas ei ole praeguses asjas kumbki pool väitnud,

et kostja oleks töölepingu seoses hageja juhatuse liikmeks valimisega üles öelnud

(TsMS § 5 lg-d 1 ja 2).

12.1.2. Maakohtu hinnangul ei leidnud praegusel juhul tõendamist asjaolu, et pooltel oleks

olnud ühine tahe tööleping lõpetada, samuti ei lõppenud tööleping hageja 24. oktoobri

2018. a ülesütlemisavalduse alusel 23. novembril 2018. Ringkonnakohtu arvates ei ole

maakohus nende järelduse tegemisel materiaalõiguse kohaldamisel eksinud ega rikkunud

oluliselt menetlusõiguse norme. Kohus on lepingupoolte tahteavaldusi piisava

põhjalikkusega analüüsinud ning oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele

vastavalt põhjendanud. Kostja esitatud hageja 24. oktoobri 2018. a e-kirjast nähtub

iseenesest hageja teadlikkus sellest, et juhatuse liikmel puuduvad töötajale seadusega

tagatud sotsiaalsed garantiid (I kd, tl-d 30 ja 32). Samas on pooled hiljem, 14. novembril

2018 sõlmitud kokkulepetega, siiski otsustanud töölepingulist suhet jätkata.

12.1.3. Ringkonnakohus rõhutab, et töölepingu lõppemine eeldab ühe või mõlema

lepingupoole tahteavaldust töösuhte lõpetamiseks. Töölepingu seadus sätestab

töölepingulise suhte lõppemise õiguslikud alused. Nendeks on poolte vaheline kokkulepe

(TLS § 79), tähtaja möödumine (TLS § 80) ja töölepingu lõppemine ülesütlemisega (TLS

§ 83). Töötaja võib tööandjaga töölepingu üles öelda kas korraliselt (TLS § 85) või

erakorraliselt (TLS §-d 86, 91). Tööandja võib töötajaga töölepingu üles öelda vaid

erakorraliselt (TLS §-d 86, 88 ja 89). Senise kohtupraktika põhjal ei saa tööleping lõppeda

kaudse tahteavalduse ega vaikimise või tegevusetusega (TsÜS § 68 lg-d 3 ja 4) (vt ka

Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17). Töösuhte

lõppemiseks on vaja töötaja poolt selgelt väljendatud tahet.

12.1.4. Käesolevas asjas väidab kostja, et 14. novembril 2018 esitatud nõusolekuga asuda

kostja juhatuse liikmeks (I kd, tl 33) tööleping poolte kokkuleppel lõppes, kuna kostja

osanike otsusega valiti hageja juhatuse liikmeks. Ringkonnakohus leiab, et 14. novembril

2018 vormistatud nõusolekuga asuda kostja juhatuse liikmeks ei saanud hageja anda

kehtivalt tahteavaldust töölepingu lõpetamiseks, kuna sellisena oleks tahteavaldus ühtlasi

nii tingimuslik kui ka kaudne. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus töölepingu seaduse

mõttega, mh TLS § 95 lg-s 1 sätestatuga. Nimetatud 14. novembri 2018. a nõusolekuga ei

ole kostja väljendanud otsest tahet töölepingu lõpetamiseks.

12.2. Ringkonnakohus leiab, et töölepingu lõppemine hageja 24. oktoobri 2018. a

ülesütlemisavalduse alusel ega kostja 26. veebruari 2019. a avalduse alusel ei sõltu

käesolevas asjas sellest, milliseid ülesandeid täitis kostja töölepingu ja juhatuse liikme

lepingu alusel. Nagu eelnevalt märgitud, siis poolte kokkuleppel ei ole töölepingut

lõpetatud. Eelmärgitut arvestades ei olnud maakohtul vaja asja lahendamiseks analüüsida

seda, milliseid ülesandeid täitis hageja kostja juhatuse liikmena ning kas ja kuivõrd need

erinesid tema poolt töölepingu alusel täidetud ülesannetest.

12.3. Kostja leiab, et 14. novembril 2018 sõlmitud töölepingu lisa on näilik tehing ning

seetõttu TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine. Kohus oleks pidanud tehingu tühisuse alustega omal

algatusel arvestama. Samuti märgib kostja, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist

tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut (TsÜS § 84 lg 2,

14(16)

§ 89 lg 3). TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et

tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke

tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida

nad tegelikult teha tahavad.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et järeldus tehingu tühisuse kohta on kohtu õiguslik

hinnang ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436

lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Samas saab kohus hagimenetlus õigusliku hinnangu

andmisel lähtuda ainult poolte esitatud asjaolude kogumist (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole pooled käesolevas asjas esitanud maakohtu menetluses

selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid pidada töölepingu lisa sõlmimist 14. novembril 2018

TsÜS § 89 lg 1 mõttes näilikuks tehinguks.

12.4. Maakohtu seisukoht, et 14. novembril 2018 sõlmitud töölepingu lisaga aktsepteeris

kostja hageja 24. oktoobri 2018. a ülesütlemisavalduse tagasivõtmist, ei saanud olla

kostjale üllatuslik. 13. jaanuari 2020. a istungil on maakohus 14. novembril 2018 sõlmitud

töölepingu lisa ja muude tahteavaldustega seonduvat pooltega piisavas ulatuses arutatud

(I kd, tl-d 125–130). Lisaks ei nähtu apellatsioonkaebusest, et kohtu väidetava minetuse

tõttu oleks kostjal jäänud olulised väited, seisukohad või tõendid maakohtu menetluses

esitamata. Maakohtu viidatud järeldus on tuvastatud asjaoludel ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatud.

12.5. Maakohus ei ole otsuses tõenditena hinnanud kostja poolt TVK menetluses esitatud

TSD väljavõtteid. Vastuolus töövaidluse lahendamise seaduse § 58 lg 6 teise lausega ei ole

maakohus töövaidlusasja nr 4-1/594/19-17 lahendamise materjale TVK-st välja nõudnud,

kuid ringkonnakohus on selle vea apellatsioonimenetluses kõrvaldanud. Viidatud TSD

väljavõtted (dtl-d 517–518) kogumis teiste esitatud ja kogutud tõenditega ei anna alust

järeldada, et poolte töösuhe 14. või 23. novembril 2018 lõppes. Maksudeklaratsioonidest

ei saa vähemalt praegusel juhul teha lõplikke järeldusi poolte lepinguliste õiguste ja

kohustuste koha. 14. novembril 2018 sõlmitud juhatuse liikme lepingus juhatuse liikme

ülesannete täitmise eest tasu maksmist kokku ei lepitud. Samas on kostja TSD väljavõtetelt

nähtuvalt tasunud hagejale alates 14. novembrist 2018 igakuiselt täpselt selle summa, mille

pooled 14. novembril 2018 sõlmitud töölepingu lisas töötasuna kokku leppisid. Seega on

maakohus menetlusõiguse norme küll rikkunud, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole

tegemist oluliste rikkumistega.

12.6. Kostja seisukoht, nagu pidanuks hageja kostja juhatuse liikmena tegema ise TÖR-

i kande enda töölepingu lõppemise kohta, lähtub eeldusest, et tööleping lõppes 2018. a

novembris. Samas sõltub TÖR-i kande muutmise kohustus sellest, kas tööleping nimetatud

ajal tegelikult lõppes. Nimetatu on käesolevas asjas vaidluse all. Lisaks oli kostjal 2018. a

novembris ka teine juhatuse liige (B.B.), kes saanuks teha TÖR-i väidetavalt vajalikke

kandeid.

12.7. Kostja leiab, et maakohus oleks pidanud juhtima kostja tähelepanu vajadusele

tõendada 26. veebruari 2019. a ülesütlemisavalduse aluseks olevaid asjaolusid.

Ringkonnakohtu hinnangul on see etteheide põhjendamatu. Arvestades vaidluse

asjaolusid, samuti seda, et kostjat esindas ka maakohtu menetluses advokaat, ei ole

maakohus

ringkonnakohtu

hinnangul

rikkunud

oluliselt

kvalifitseerimis-

ja

15(16)

selgitamiskohustust. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse

poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kohtupraktikas on leitud, et juhul

kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole

kohtul

kohustust

selgitada

poolele

eelmenetluses

tõendamiskoormise

jaotust

(st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab

nõude rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15,

p 19).

12.7.1. Kostja pidi juba töövaidluskomisjonis toimunud menetlusest ja käesolevas asjas

esitatud hagist mõistlikult aru saama, et poolte vahel on mh vaidlus 24. aprillil 2017

sõlmitud töölepingu lõppemise aluse ja aja üle ning mõistma ka seda, et 26. veebruaril

2019 tehtud ülesütlemisavaldusele tuginemisel tuleb kostjal tõendada üleseütlemise

materiaalseid eeldusi. 13. jaanuari 2020 istungil on maakohus vaidlusaluseid asjaolusid ja

suhteid menetlusosalistega vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest

arutanud. Istungi protokollist ei nähtu, et kostja oleks soovinud seejärel esitada kohtule

menetluses varem esitamata taotlusi tõendite vastuvõtmiseks või kogumiseks, taotlenuks

selleks kohtult lisaaega vms.

12.7.2. Samuti ei pidanud kohus advokaadist esindajale selgitama, et vastuhagile, mille

menetlemisest vastuhagina kohus 11. novembri 2019. a määrusega keeldus, lisatud

tõendeid käesolevas tsiviilasjas ei arvestata ning et need tuleb kostjal vajadusel uuesti

esitada. Viidatud 11. novembri 2019. a määruses (I kd, tl 111) ei ole maakohus leidnud, et

käesolevas asjas ei ole tähtsust sellel, kas hageja on rikkunud oma kohustusi või tekitanud

sellega kostjale kahju või usalduse kaotuse. Kostja tõlgendab maakohtu määruse

põhjendusi meelevaldselt. Ringkonnakohus rõhutab, et kostja vastuhagi aluseks olevad

asjaolud ei seondu 26. veebruari 2019. a ülesütlemisavalduses esitatud etteheidetega või

seonduvad nendega üksnes kaudselt. Seega on õige maakohtu määruse järeldus, et põhi-

ja vastuhagi esemed ning alused on erinevad. Lisaks on maakohus oma määruses viidanud

sellele, et kostja nõude vastuhagina menetlusse võtmine ei võimalda asja kiiremat

läbivaatamist, vaid pikendab oluliselt töövaidlusasja menetlust.

12.8. TLS § 109 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui kohus või töövaidluskomisjon

lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist

töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. TLS § 109 lg 1 teise lause kohaselt võib

kohus või töövaidluskomisjon hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise

asjaolusid ja mõlema poole huve. Maakohus on praegusel juhul välja mõistnud hageja

kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise. Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud

maakohus sellist, reeglipärast hüvitise suurust eraldi põhjendama. Põhjendada tulnuks

TLS § 109 lg 1 teise lause kohast otsustust hüvitise suurust muuta. Käesolevas asjas ei ole

tuvastamist leidnud asjaolud, mis võimaldaksid hüvitist vähendada nullini või väiksemas

ulatuses. Muu hulgas on tõendamata kostja väited, et hageja ei ole järginud tavapärast

juhile ette nähtud hoolsusstandardit ning on oma tegevusega ning tegevusetusega

põhjustanud osanike usaldamatuse ning tekitanud osaühingule kahju.

12.9. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka muid apellatsioonkaebuses väidetud

menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse tühistamiseks,

mh ei esine lahendis kostja poolt väidetud vastuolusid. Apellatsioonkaebuse väited ei anna

16(16)

alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid

õiguslikke järeldusi.

13. Kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotlused tõendite vastuvõtmiseks ja

kogumiseks on ringkonnakohus lahendanud 10. juuni 2020. a määrusega (I kd, tl-d 198–

200).

14. TsMS § 333 lg 1 järgi võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta

menetluse

juhtimisel,

samuti

vastuväite

menetlussätte

rikkumise,

eelkõige

menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus

määrusega. Kostja on esitanud 25. juuni 2020. a menetlusdokumendis vastuväite (TsMS §

333 lg 1) ringkonnakohtu 10. juuni 2020. a määruses sisalduvatele otsustustele jätta

rahuldamata kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud ja 30. märtsi 2020. a

menetlusdokumendis täpsustatud taotlused kuulata tunnistajad ning võtta vastu

apellatsioonkaebusele lisatud dokumentaalsed tõendid. Ringkonnakohus jääb 10. juuni

2020. a määruses väljendatud seisukohtade juurde ning ei korda neid käesolevas otsuses.

Kostja vastuväide jääb rahuldamata.

15. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis

kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme

kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata,

muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on jätnud

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, jättes rahuldamata hageja nõude puhkusehüvitise

summas 638 eurot 89 senti väljamõistmiseks. Arvestades selle nõude osakaalu hageja poolt

esitatud nõuete hulgas, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta nii maakohtu menetluses

kui apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 95% ulatuses kostja kanda ning 5%

ulatuses hageja kanda.

16. Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu poolt määratud menetluskulude

jaotust, juhindub kohus menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel kohtupraktikas

TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest (vt nt Riigikohtu 20. aprillil 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p-d 19–22) ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei

määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

Eelmärgitut arvestades ei pea ringkonnakohus vajalikuks analüüsida käesolevas otsuses

kostja

väiteid

maakohtu

eksimuste

kohta

menetluskulude

rahalise

suuruse

kindlaksmääramisel. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras saab kohus uuesti hinnata ka hageja lepingulise esindaja kulude

põhjendatust ja vajalikkust (TsMS § 175 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest