2-20-8698/40 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Määruse tegemise aeg ja koht

4. september 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-8698

Tsiviilasi

Saku

valla

avaldus

XX

psühhiaatriahaiglasse

paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21. juuli 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Saku vald (Saku Vallavalitsuse kaudu,

registrikood 75019738)

Puudutud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXXX),

määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 21. juuli 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-8698 muutmata.

2. Jätta XX määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15

päeva jooksul alates praeguse määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema

eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse

juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude

rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus rakendas 15. juuni 2020. a määrusega XX (puudutatud isiku) suhtes

esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendas seda neljakümne päevani ning lubas kohaldada tema

suhtes tema tahtest olenemata psühhiaatrilist ravi kuni 23. juulini 2020.

Saku vald (Saku Vallavalitsuse kaudu, avaldaja) esitas 17. juulil 2020 Harju Maakohtule

avalduse puudutatud isiku suhtes tahtevastase ravi jätkamiseks. Sihtasutuse Põhja-Eesti

Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku esitatud andmete kohaselt esineb isikul raske

2 (3)

psüühikahäire. Isik ravivajadusest aru ei saa ega nõustu edasise haiglaraviga. Psühhiaatrid

peavad vajalikuks jätkata isiku tahtest olenemata ravi psühhiaatriahaiglas, sest ravita jäädes on

tõenäoline haigusest tingitud ohtliku käitumise süvenemine.

Maakohus määras isikule ekspertiisi. 20. juuli 2020. a ambulatoorsest kohtupsühhiaatria

ekspertiisi aktist nr 7.1-3/417 tuleneb, et puudutatud isikul esineb psühhootiline haigestumine

ägeda polümorfse psühhootilise seisundina (F23.0), mis piirab tema võimet oma käitumisest

aru saada või seda juhtida. Isik on avaldanud mõtteid vabasurma minemisest ja peab ennast

Jumala pojaks, mistõttu järgib Jumala poolt antud juhiseid. Isik näeb inimestes saatanaid ja tal

on kuulmishallutsinatsioonid. Tõenäosus, et puudutatud isik vabaduses viibides ohustab oma

käitumisega teisi isikuid (nt endale kuuluvat sõidukit juhtides) või provotseerib enda vastast

vägivalda, on seoses tema ägeda psühhootilise seisundiga väga tõenäoline ja kõrge riskiga.

Puudutatud isiku suhtes ei ole võimalik kohaldada peale haiglaravi muud psühhiaatrilist abi.

Maakohtu määrus

2. Harju Maakohus rahuldas 21. juuli 2020. a määrusega (vaidlustatud määrusega) avalduse

ja paigutas puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks sihtasutuse Põhja-Eesti

Regionaalhaigla Psühhiaatrikliinikusse kuni 21. oktoobrini 2020 või kuni ravivajaduse

äralangemiseni. Lisaks andis maakohus loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui puudutatud isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus tugines

psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 533 lg 1 p-le 1.

Maakohus veendus isiku ärakuulamisel tuvastatule, arstide arvamusele ja ekspertiisiaktile

tuginedes, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isiku käitumine on

psüühilisest haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust –

puuduutatud isik on olnud haiglas viibides kahtlustav ning oma haiguse sümptomite osas

dissimileeriv. Tunnistab avalikult, et kodus olles ravimeid ei tarvitaks. Isik kujutab ohtu nii

iseendale kui ka teistele. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev

toimetulek kodustes tingimustes, mistõttu on põhjendatud tema psühhiaatriahaiglasse

paigutamine kolmeks kuuks.

Määruskaebus

3. Puudutatud isik ja tema riigi õigusabi korras määratud esindaja esitasid määruskaebuse,

milles palusid maakohtu määruse tühistada.

Määruskaebuse kohaselt ei ole vaidlustatud määrus seaduslik ja tahtevastase ravi jätkamine

kuni kolmeks kuuks põhjendamatu. Vaidlustatud määrus ei ole seaduslik, sest isikul ei

võimaldata tutvuda ravitoimikuga. Haiglast lahkumisel isikule ravimite vähendamise kava ei

väljastatud, mistõttu oli ta sunnitud ravimite võtmise lõpetama. Eksperdi arvamus põhineb

üksnes raviarstide hinnangul, mitte puudutatud isiku käitumise vahetul uurimisel. Puudutatud

isiku diagnoosi on muudetud ja uue diagnoosiga ei ole tahtest olenematu ravi kohaldamine

põhjendatud. Kuna puudutatud isik ei ole seitse aastat Saku vallas käinud, ei saa viimane olla

avalduse esitajaks. Puudutatud isiku väite kohaselt ei ole talle määruskaebemenetluses esindajat

määratud.

Täitmata on PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks.

Puudutatud isik ei ole endale ega teistele ohtlik.

4. Avaldaja ja psühhiaatrikliiniku seisukohtadest tulenevalt on määruskaebus põhjendamatu

ja maakohtu määrus tuleb jätta muutmata.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks

ringkonnakohtule.

5. 23. juulil 2020 tegi psühhiaatriakliinik otsuse ravi lõpetamise kohta seoses puudutatud isiku

psüühilise seisundi paranemisega.

3 (3)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi (koosmõjus TsMS §-ga 659) maakohtu määruse

põhjendustega ega korda neid.

7. Maakohus on õigesti TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi menetlenud avaldust Saku valla avalduse

alusel ja nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 lg 1 kohaldamise eeldused.

Rahvastikuregistrist nähtuvalt on Saku vald puudutatud isiku elukohajärgne vald. Kohtute

Infosüsteemist nähtuvalt on puudutatu isiku määruskaebust täiendanud talle riigi õigusabi

korras määratud vandeadvokaadist esindaja. Maakohus ei ole määruse tegemisel materiaal- ega

menetlusõiguse norme rikkunud.

8. Vastuseks määruskaebuse muudele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

PsAS § 4 p 2 sätestab isiku õigused psühhiaatrilise abi saamisel, sh saada teavet oma

psüühikahäire ja kasutatavate ravi- ning diagnostikameetodite kohta ja tutvuda

ravidokumentidega. Samas ei ole see õigus piiramatu ning raviarst võib otsustada, kas

andmetega tutvumine võib osutuda kahjulikuks isiku vaimsele tervisele või teiste isikute

julgeolekule. Psühhiaatriakliiniku seisukohast tulenevalt ei ole isikule teabe edastamisest

keeldutud. Samas märgib kolleegium, et raviarsti otsus teavet mitte anda ei oma tahtest

olenematu ravi määramisel tähtsust ega muuda maakohtu määrust ebaseaduslikuks. Tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks pidid määruse tegemise hetkel esinema PsAS § 11 lg-s 1

sätestatud asjaolud.

9. Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud, et isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Nii 15. juuni 2020. a raviarstide arvamuses

kui ka 20. juuli 2020. a ekspertiisiaktis on tuvastatud, et puudutatud isikul esineb raske

psüühikahäire (F23.0).

Ekspertiisiaktist nähtuvalt ei põhine eksperdi arvamus teiste raviarstide arvamusel, vaid ekspert

kohtus puudutatud isikuga ekspertiisi läbiviimiseks psühhiaatrikliiniku IX osakonnas, tutvus

meditsiiniliste dokumentidega ja lähedastelt saadud informatsiooniga. Eksperdi arvamuse

kohaselt on väga tõenäoline, et isik vabaduses viibides ohustab oma käitumisega teisi isikuid

või provotseerib enda vastast vägivalda ning risk, et isik asetab enda elu ja tervise ohtlikku

olukorda on kõrge.

10. Põhjendamatu on puudutatud isiku väide, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused

tahtevastase ravi kohaldamiseks ei olnud täidetud. Maakohtu põhjendused selles osas on

kontrollitavad ja veenvad. Maakohus tuvastas asjaolusid ja hindas tõendeid õigesti.

Isiku ohtlikkuse hindamisel ei saa lähtuda isiku enda kinnitusest selle kohta, et ta ei ole endale

või teistele ohtlik. Ringkonnakohus nõustub maakohtu tõenditest tehtud järeldusega, et

puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (F23.0) ja määruse tegemise hetkel oli puudutatud

isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Samuti ei olnud võimalik ravi

kodustes tingimustes.

11. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud on põhjendatud jätta TsMS § 172 lg 3

esimese lause järgi riigi kanda.

12. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule tulenevalt TsMS §-st 543.

(allkirjastatud digitaalselt)