1-20-5524/8 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

03. september 2020, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-20-5524 (1973000015)

Kohtunik

Ivi Kesküla

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 01. juuli 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

X OÜ esindaja vandeadvokaat Martin Hirvoja,

määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Riigiprokuratuuri 01. juuli 2020. a määrus jätta muutmata ja X OÜ esindaja

kaebus rahuldamata.

2. KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Asjaolud ja menetluse käik

1. X OÜ esitas 10.04.2019. a kuriteokaebuse KarS § 2172 tunnustel selle kohta, et OÜ O

(XXXXXXXX, pankrotis alates 11.06.2014, endised ärinimed OÜ O, OÜ O) pankrotihaldur

CC on rikkunud oma kohustusi OÜ O pankrotimenetluse toimetamisel, mis seisneb selles, et

pankrotihaldur ei esitanud kohtule hagi kahe OÜ O võõrandatud sõiduki tagasivõitmiseks ja

aktsepteerib pankrotimenetluses Q OÜ (XXXXXXXX) nõuet, mis avaldaja arvates on

võltsitud.

2. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 22.04.2019. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise

teatega nr 19730000115 jäeti kriminaalmenetlus alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel.

3.

03.05.2019. a esitas X OÜ kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatele kaebuse

Riigiprokuratuuri. Riigiprokuratuuri 17.05.2019. a määrusega jäeti X OÜ kaebus rahuldamata.

Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse X OÜ esindaja, milline Tallinna Ringkonnakohtu

12.07.2019.

a

määrusga

rahuldati.

Ringkonnakohus

kohustas

Riigiprokuratuuri

kriminaalmenetlust alustama.

5. Politsei- ja Priirivalveameti 01.04.2020. a prokuratuuri loal kriminaalmenetluse

lõpetamise määrusega lõpetati kriminaalas KrMs § 199 lg 1 p 1 ja KrMS § 200 alusel.

6. Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis rahuldamata X OÜ esindaja 07.04.2020. a taotluse

kriminaaltoimikuga

tutvumiseks

ning

kaebetähtaja

pikendamiseks,

kuivõrd

ringkonnaprokuratuur leidis, et X OÜ ei ole kannatanu.

7. X OÜ esindaja esitas 13.04.2020 kaebuse PPA 01.04.2020 prokuratuuri loal

kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele, milles taotleti nimetatud määruse tühistamist ja

menetluse jätkamist. Lisaks taotleti sama isiku suhtes samalaadsete kuriteokahtluste osas

läbiviidavate kriminaalmenetluste üheks kriminaalmenetluseks liitmist kaebuse põhjendavas

osas esitatud teabe alusel, kaasata kriminaalmenetlusse kannatanuna D, viia asjas läbi põhjalik

kriminaalmenetlus ja võtta kriminaalmenetluse juhtimine Riigiprokuratuuri menetlusse ning

anda kaebuse lahendamine riigiprokurörile, kes ei osalenud käesolevas asjas ringkonnakohtu

poolt tühistatud määruse koostamisel.

8. Riigiprokuratuuri 11.05.2020. a määrusega rahuldati X OÜ 13.04.2020. a kaebus

osaliselt. Riigiprokuratuur leidis, et X OÜ on kriminaalasjas nr 19730000115 kannatanu,

mistõttu tuleb kaebajale esmalt tagada tutvumine kriminaaltoimiku materjalidega ning alles

seejärel on võimalik lahendada kriminaalmenetluse lõpetamist puudutavaid küsimusi.

9. X OÜ esindaja esitas 02.06.2020. a Riigiprokuratuurile kaebuse täienduse ja taotluse,

milles palutakse võtta taotluses täiendavalt esitatud teave ja õiguslik analüüs kannatanu poolt

13.04.2020. a esitatud kaebuse juurde ja arvesse 13.04.2020. a esitatud kaebuse sisulisel

lahendamisel ning viia läbi kriminaalmenetlus KarS § 2172 tunnustel. Samuti taotleti

kriminaalmenetluse alustamist või kriminaalmenetluse osalist uuendamist taotluses kirjeldatud

asjaoludel KarS § 209 lg 2 p 3, 4, KarS § 344 lg 1, KarS § 354 lg 1 ning KarS § 320 tunnustel,

mis vajadusel suunata kontrollimiseks ja lahendamiseks Keskkriminaalpolitseile.

RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS

10. Riigiprokuratuuri 01. juuli 2020. a määrusega jäeti X OÜ esindaja kaebus rahuldamata.

Riigiprokuratuur leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud seaduslik ja põhjendatud

ning kaebuses esitatud ajaolud ei anna alust varasema menetlusotsuse tühistamiseks.

11. Riigiprokuratuur on seisukohal, et kriminaalasjas nr 19730000115 uuritavate

kuriteofaktide kohta on asjaolusid arvestades kogutud võimalikud tõendid ja lisatõendite

kogumise vajadus puudub.

Eeltoodust lähtuvalt leidis Riigiprokuratuur, et kriminaalasjas nr 19730000115 on võetud vastu

õige otsus menetluse lõpetamise osas kuriteotunnuste ehk kriminaalmenetlusega jätkamiseks

vajaliku aluse puudumise tõttu. Riigiprokuratuur nõustus lõpetamise määruse põhistustes

esitatud järeldustega ja lisas neid toetavalt seonduvalt Riigiprokuratuurile esitatud kaebusega

järgmist.

12. Riigiprokuratuur, tuginedes kriminaalasja materjalidele ja kaebusele märkis, et

menetletava kuriteosündmuse asjaolud seisnevad kontsentreeritult selles, et äriühingu OÜ O

pankrotihaldurina CC ei vaidlustanud OÜ Q nõuet OÜ O vastu summas 1 126 775,86 eurot,

mistõttu see nõue tunnustati ja kinnitati 28.04.2015. a kohtumäärusega võlausaldaja nõudena

ning hiljem CC pankrotihaldurina ei võimaldanud võltsitud andmetele põhineva nõude

vaidlustamiseks korraldada uut nõuete kaitsmise koosolekut. Sellise tegevusega võis CC panna

toime KarS § 209 järgi kelmuse või KarS § 2172 järgi usalduse kuritarvitamise kuriteo.

Kaebuses viidatakse ka KarS § 344 lg 1, KarS § 354 lg 1 ning KarS § 320 sätestatud

kuritegudele.

13. Riigiprokurör märkis, et vaidlust ei ole selle üle, et 30.04.2014. a võlausaldaja Q OÜ

esitas OÜ O ajutisele haldurile avalduse nõude vastuvõtmiseks ja registreerimiseks.

Nõudeavalduse kohaselt oli OÜ-l Q nõue OÜ O vastu summas 1 126 775,86 eurot. Küll on

hiljem seatud kahtluse alla nimetatud nõude põhjendatus, mille kohta nähtub põhjendusi nii

kaebuses kui kriminaalasja materjalides.

14. Pankrotiseadusest tulenevalt pidanuks CC hiljemalt pärast pankrotihalduriks saamist

kontrollima eelnimetatud nõude põhjendatust ja vajadusel sellele nõuete kaitsmise koosolekul

vastu vaidlema ning selle tegematajätmine pankrotihalduri poolt saaks olla käsitatav KarS §

2172 lg 1 kolmanda alternatiivina sätestatud teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse

rikkumisena.

Alusetu nõude esitamist, selle mittevaidlustamist ja kohtule jaotusettepanekuga kinnitada

laskmist on võimalik käsitada ka kelmusena KarS § 209 järgi. Riigiprokuratuuri hinnangul olid

need lõpule viidud hiljemalt 28.04.2015, mil Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-14-50251

kinnitas Osaühing O pankrotimenetluses CC poolt esitatud jaotusettepaneku. Kohtu kinnitatud

jaotusettepanek põhines võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekutel 12.11.2014 ja

15.12.2014, kus tunnustati 10 võlanõuet kogusummas 1 449 504,72 eurot. Juba tunnustatud

nõuet on alates 2003. a kehtiva PankrS § 106 lg 2 kohaselt võimalik vaidlustada üksnes juhul,

kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete

kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust.

Nimetatud asjaolu ilmnemisel saab nõuete kaitsmise koosolek nõude või pandiõiguse

tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti läbi vaadata.

Käesoleval juhul on kõnealuse nõude osas seega määrava tähendusega see, kas tegemist on

võltsitud andmetel põhineva nõudega.

15. Kaebaja leiab, et OÜ-l Q tegelikult ei olnud nõuet OÜ O vastu summas 1 126 775,86

eurot ning see põhines teadvalt ebaõigelt esitatud, so võltsitud andmetel. Nimelt OÜ Q arvele

laekusid nii OÜ O tulud kui ta kandis ka OÜ O kulud seoses hotellipidamisega, kusjuures kulud

ei ületanud tulusid. OÜ Q esitas aga nõude kulude osas koos manipuleeritud kontoväljavõttega,

kus tulude laekumise kohta jäeti andmed esitamata. Kaebaja viitab, et selle kohta on jõustunud

Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2020. a otsuse p-s 14 antud põhjalik sellekohane analüüs.

Samuti viitab kaebaja, et kriminaalasjas nr 18730000278 on prokuratuur 20.02.2019. a

koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses üheselt tuvastanud JJ poolt KarS § 344

tunnustele vastava teo ehk dokumendi võltsimise objektiivse külje.

16. Riigiprokuratuur märkis, et kaebaja on kriminaaltoimiku ja muid talle teadaolevaid

andmeid analüüsides toonud välja mitmeid asjaolusid, mis viitavad võimalikele kuriteo

tunnustele, kuid kriminaalasja lahendamisel ei saa mööda vaadata andmetest, mida on võimalik

ja tulebki käsitada KrMS § 7 lg-le 3 vastava asjaoluna.

Riigiprokuratuur leidis, et olukorras, kus pankrotimenetluses tunnustamiseks esitatud

nõudeavalduses esitati ainult ühepoolsed andmed ja osad nõuet puudutavad andmed jäeti

esitamata, ei saa siiski üheselt väita või vähemalt saab olla vaieldav, et kas tegemist on võltsitud

andmetel või hoopiski ebaõigetel andmetel põhineva nõudega. Selline vahetegemine on

käesoleva kriminaalasja lahendamisel otsustava tähtsusega, kuna pärast nõuete kaitsmist ja

jaotusettepaneku kinnitamist saanuks nõude tunnustamise (ja selle muude tagajärgede) osas

õiguslikke meetmeid rakendada üksnes juhul, kui nõue põhineks just võltsitud andmetel.

Ebaõigete, kuid mitte võltsitud andmetel põhineva nõude osas on pankrotiseaduse regulatsioon

pidanud vajalikuks tagada õiguskindluse selliste nõuete püsimajäämiseks ilma vaidlustamise

võimaluseta. Taolise eristuse kui seadusandja valiku olemasolu saab järeldada ka

seadusandlikus menetluses (Riigikogus II lugemisel) oleva PankrS muutmise eelnõus 195 SE

ja selle seletuskirjas esitatud PankrS § 106 lg 2 muudatusettepanekust ja selle põhjendusest.

Seega saanuks CC õiguspärane käitumine seisneda võltsitud andmetel põhineva nõude

vaidlustamiseks uue nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumine, mis tähendab seda, et kui

nõuet ei saa käsitada võltsitud andmetel põhinevana, siis ei saaks CC-le tegevusetust ette heita.

17. Kuigi CC oli kriminaalmenetlusse kaasatud kahtlustatava asemele tunnistajana, on siiski

kriminaalasja materjalidest nähtav temapoolne õiguslik positsioon, mille kohaselt ta käsitab

30.04.2014. a võlausaldaja Q OÜ poolt ajutisele haldurile esitatud nõuet OÜ O vastu summas

1 126 775,86 eurot kui vaieldavat nõuet, mitte võltsitud andmetel põhineva nõudena koos

sellega pankrotimenetluses kaasnevate järelmitega.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli OÜ Q esitanud pankrotimenetluses tunnustamiseks

nõude, mis oli koostatud pangakonto väljavõtte alusel ning seejuures esitati ainult kulude osa

kajastavaid andmeid, kuid tulude laekumise kohta jäeti andmed esitamata. Nõudeavalduses

esitatud nõude aluseks olevaid andmeid kulude kohta ei ole kahtluse alla seatud ehk neid võib

käsitada iseenesest õigetena ja eeldada, et kulud olid tõepoolest sellised. Nõudega seonduvate

kulude arvestamata ja esitamata jätmise tõttu saab küll nõue olla alusetu ja põhjendamatu, kuid

Riigiprokuratuuri hinnangul ei tulene sellest vältimatut ja ühest järeldust, et nõudeavalduses

esitatud andmed olid võltsitud ja sellest lähtuvalt nõude tunnustamine põhinenuks võltsitud

andmetel PankrS § 106 lg 2 tähenduses, vaid võimalikuks saab pidada ka tõlgendust, et nõue

oli alusetu ebaõigete andmete tõttu. KrMS § 7 lg-s 2 sätestatud põhimõttest tulenevalt peab

kriminaalasja menetleja sellist võimalust tõlgendama CC kasuks. Ebaõigetel andmetel

põhineva, kuid juba tunnustatud alusetu nõude vaidlustamiseks ei näe PankrS § 106 lg 2 ega

muu säte ette võimalust ega pane ka pankrotihaldurile kohustust kutsuda kokku uut nõuete

kaitsmise koosolekut.

Eeltoodust tulenevalt ei olnud Riigiprokuratuuri hinnangul pärast nõude tunnustamist CC-l

pankrotihaldurina enam kohustust ega õiguslikku alust OÜ Q esitatud nõuet vaidlustada ning

selle mittetegemist või selle korraldamise mittetoetamist ei saa käsitada kelmuse või usalduse

kuritarvitamise koosseisu täitmisena.

18. Kuigi nii kriminaalmenetluse materjalidest kui ka kaebaja poolt esile toodud asjaoludest

võiks CC tegevuses alates OÜ Q nõude esitamisest kuni hiljemalt kohtu poolt jaotusettepaneku

kinnitamiseni sedastada kelmuse või usalduse kuritarvitamise koosseisu tunnuseid, siis

kriminaalmenetluse jätkamine selles osas on välistatud võimaliku kuriteo aegumistähtaja

möödumise tõttu.

19. Võlausaldaja Q OÜ poolt esitati 30.04.2014. a ajutisele haldurile nõue OÜ O vastu

summas 1 126 775,86 eurot. Tulenevalt nõude alusetusest saanuks CC-le nõude esitamisest

kuni jaotusettepaneku kinnitamiseni ette heita pankrotihaldurina usalduse kuritarvitamist KarS

§ 2172 järgi, kelmust KarS § 209 järgi, dokumendi võltsimist KarS § 344 lg 1 või võltsitud

dokumendi kasutamist KarS § 354 lg 1 järgi, mis kõik on II astme kuriteod. KarS § 81 lg 1 p 2

kohaselt on teise astme kuriteo aegumistähtaeg viis aastat. Viimane nõuete kaitsmise koosolek

toimus 15.12.2014 ja Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-14-50251 kinnitas koos tunnustatud

nõuetega Osaühing O pankrotimenetluses CC poolt esitatud jaotusettepaneku 28.04.2015.

Seega on käesolevaks ajaks mõlemast eelnimetatud kuupäevast möödunud rohkem kui viis

aastat. Riigiprokuratuuri määrusest nähtub, et CC tegevus pankrotihaldurina pärast nõude

tunnustamist ja jaotusettepaneku kinnitamist ei ole käsitatav tegudena, mis täidaksid KarS §

2172, KarS § 209, KarS § 344 lg 1 või KarS § 354 lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu ja

moodustaksid osa varasemast jätkuvast kuriteost. Kuriteo aegumine on käsitatav absoluutse

menetlustakistusena, mis välistab kuriteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või

alustatud menetluse jätkumise mistahes eesmärgil.

Riigiprokuratuuri hinnangul järeldub eeltoodust, et CC ega võimalike teiste Q OÜ nõude

koostamise või esitamisega seotud isikute tegevuse osas, mis jäi ajaliselt enne nõuete

tunnustamist või jaotusettepaneku kinnitamist, ei saa kriminaalmenetlust alustada või jätkata

aegumise kui KrMS § 199 lg 1 p-s 2 sätestatud kriminaalmenetlust välistava asjaolu tõttu.

20. Kaebuse 02.06.2020 täienduses on märgitud, et CC olla 11.12.2019. a tunnistajana

ülekuulamisel ise üles tunnistanud, et omas teadmist nõude alusetusest, ning peetud

kahetsusväärseks, et teo toimepanemise ülestunnistused ei ole vormistatud mitte

kahtlustatavana, vaid tunnistajana ülekuulamise protokollis. Kaebaja arvates on pankrotihaldur

täiendavalt toime pannud valeütluste andmise ehk KarS § 320 järgi kvalifitseeritava

õigusemõistmise vastase kuriteo. Riigiprokuratuur ei pidanud võimalikuks alustada

kriminaalmenetlust CC suhtes § 320 tunnustel.

21. Riigiprokuratuur märkis, et KarS § 320 objektiivne koosseis eeldab erisubjekti

kannatanu või tunnistaja näol. Riigiprokuratuur nõustub kaebajaga selles osas, et kuigi CC

kuulati kriminaalmenetluses üle tunnistajana, toimetati seda kriminaalmenetlust siiski kuriteo

osas, mille toimepanemises olnuks alust kahtlustada CC ja seetõttu olnuks põhjendatud tema

ülekuulamine kahtlustavana. See aga tähendab, et CC-le laienesid ka kõik kahtlustatava

menetlusõigused. Üheks selliseks on enese mittesüüstamise privileeg, mida Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi on selgitanud 08.11.2017 kohtuotsuse nr 4-16-6037 p-des 17 ja 18 ning

seejuures märkinud, et õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku

formaalsest menetluslikust seisundist ega sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult

tõendeid nõutakse, on menetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline

iseloom ehk kas see teave viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte. Kuid PS § 22 lg-

st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ei piirdu vaid isiku

õigusega keelduda ennast süüstavate tõendite esitamisest, vaid isikut ei saa eraldi karistada ka

selle eest, et ta võtab kõnealuseid tõendeid kõrvaldades uurimisorganitelt võimaluse need tema

süü tuvastamiseks üles leida. Mõistetavalt ei välista öeldu siiski isiku karistamist selle eest, kui

ta tõendusteavet hävitades kahjustab ühtlasi mõnda muud õigushüve.

Riigiprokuratuur leiab, et eelkirjeldatud põhimõte on kohaldatav ka CC tunnistajana

ülekuulamise suhtes ja sellest tulenevalt ei oleks võimalik CC suhtes toimetada

kriminaalmenetlust ega karistada teda käesolevas kriminaalasjas tunnistajana ütluste andmise

eest KarS § 320 järgi.

22. KrMS § 211 lg 1 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk koguda tõendusteavet ja

luua kohtumenetluseks muud tingimused. Riigiprokuratuuri hinnangul on menetleja

kriminaalmenetluses kogunud andmeid ulatuses, mis võimaldavad teha järeldusi ja hinnata

kriminaalasja lahendamise perspektiive ning seda ka kriminaalasjas süüdistuse esitamise osas.

Seetõttu on põhjendatud kriminaalmenetluse lõpetamine ilma tõendite kogumise jätkamiseta

või seni kogutud andmete ülekontrollimiseta täiendavate tõendite kogumisega.

23. Kokkuvõtvalt leidis Riigiprokuratuur, et kriminaalasja materjalide pinnalt ei ole

kinnitust leidnud, et CC tegevus pankrotihaldurina täitnuks KarS § 2172, KarS § 209, KarS §

344 lg 1 või KarS § 354 lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu. Esitatud kaebusest ega kriminaalasja

materjalidest ei nähtu Riigiprokuratuuri hinnangul fakte, mille pinnalt oleks võimalik

sedastada, et kõnealune kriminaalmenetluse lõpetamine oli alusetu või ennatlik. Seetõttu on

kriminaalmenetluse lõpetamine olnud seaduslik ja põhjendatud, mistõttu jättis Riigiprokuratuur

esitatud kaebuse rahuldamata.

MÄÄRUSKAEBUS

24. Riigiprokuratuuri 01. juuli 2020. a määrusele esitas määruskaebuse X OÜ esindaja

vandeadvokaat Martin Hirvoja, kes taotleb Riigiprokuratuuri 01. juuli 2020. a määruse

tühistamist ning Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse jätkamiseks kaebuses

kirjeldatud tegemata jäetud menetlustoimingute tegemiseks.

25. Esmalt leiab kaebuse esitaja, et Riigiprokuratuur on jätnud täitmata juhised, millised

andis Tallinna Ringkonnakohus 12. juuli 2019. a määruses.

26. Kaebuses viidatakse uurimistoimingutele, millised on prokuratuur jätnud tegemata ning

milliste tegemist taotletakse.

26.1. Käesolevas kriminaalasjas on jäetud välja nõudmata pankrotimenetluse põhiline ja

keskne dokumentatsioon – halduri toimik. Kuriteokaebuses kirjeldatud kahtluste kontrollimine

ilma halduri toimikuga tutvumata on kannatanu esindaja hinnangul mõeldamatu. Kannatanu on

esitanud küllaldaselt dokumente, mida tal oli võimalik omal käel koguda, kuid halduri toimikule

kannatanul juurdepääs puudub, samas uurija saaks selle haldurilt välja nõuda. Kannatanu on

taotlenud, et pankrotimenetlust kajastavat põhidokumentatsioon halduri toimiku näol

käesolevas asjas välja nõutaks ning seda uuritaks ning on esitanud selleks taotluse

prokuratuurile esitatud kaebuse punktis 45. Halduri toimiku pidamise nõue on kehtestatud

PankrS §-s 60 ning selle sisu täpsustab justiitsministri määrus ”Pankrotihalduri toimikule ja

pankrotimenetluses koostatavatele dokumentidele esitatavad nõuded“. Nimetatud määruse § 4

lg 1 p 2 ja lg 2 p 6 kohaselt peab nimetatud toimik muuhulgas sisaldama ajutise halduri ja

pankrotihalduri saadetud kirju, päringuid ning nende vastuseid. Kannatanu on prokuratuurile

esitanud

tõendi,

mille

kohaselt

pankrotihaldur

nõudis

asjassepuutuva

äriühingu

raamatupidamise dokumendid välja alles pärast seda, kui ta oli käesolevas kriminaalasjas

keskset võltsitud ja alusetut nõuet tunnustanud, esitanud võlausaldajate üldkoosolekule

kinnitamiseks ning teinud ettepaneku kohtule jaotusettepaneku kinnitamiseks. Kannatanu

hinnangul on see üks paljudest tõenditest, mis viitab enam kui 800 pankrotimenetlust läbi viinud

halduri otsesele tahtlusele või kavatsusele panna toime KarS 2172 või KarS 209 kuritegu.

Halduri toimiku abil oleks võimalik kontrollida, milliseid halduri poolt teostatud päringuid ning

mis kuupäevaga on selles kajastatud. Samuti võimaldaks halduri toimikuga tutvumine üle

kontrollida kannatanu esitatud tõendeid selle kohta, hiljemalt mis kuupäevast alates sai haldur

teadlikuks nõude tuginemisest võltsitud andmetele PankrS § 106 lg 2 tähenduses. Halduri

toimiku väljanõudmine kriminaalmenetluses mis puudutab pankrotihalduri kutsetegevuse

kohta esitatud kuriteoavalduse kontrollimist, on niivõrd elementaarne toiming, ilma milleta on

üldse mõeldamatu vähegi kriminaalmenetluse seadusele vastav sellist liiki kuriteo kohtueelne

uurimine.

26.2. Samuti on kannatanu esindaja taotlenud kannatanu ja pankrotihalduri vastastamist

KrMS § 77 kohaselt, mis on möödapääsmatult vajalik põhimõtteliste ja asjas tähtsust omavate

vastuolude kõrvaldamiseks pankrotihalduri ütlustes. Ka nimetatud toiming on jäetud tegemata,

samuti on keeldutud selle läbiviimisest ka pärast kannatanu sellekohast taotlust.

26.3. Kannatanu on kaebuse punktides 41.1-41.9 ja 42-45 (Lisa 10 - 20200601 X kaebuse

täiendus ja taotlus 19730000115) kirjeldanud ka arvukalt muid uurimistoiminguid, mille

läbiviimine on halduri poolt tunnistajana antud ütluste kontrollimiseks möödapääsmatult

vajalik ja uurimistaktikaliselt elementaarne. Kui menetlejal on kõrvaldamata kahtlusi

kannatanu esitatud tõendite massiivi paikapidavuse osas, siis kannatanu poolt osundatud

uurimistoimingud võimaldaksid selliste kahtluste kohta kas saada kinnitust või need

kõrvaldada. Sisulise uurimise asemel on menetleja jätnud kõik nimetatud elementaarsed ja

möödapääsmatult vajalikud uurimistoimingud tegemata ning tuginenud menetlusotsuse

tegemisel pealiskaudselt üksnes tunnistajana üle kuulatud pankrotihalduri vastuolulistele,

kannatanu poolt esitatud tõenditega vastuolus olevatele, paljasõnalistele ning segastele

ennastõigustavatele väidetele.

27. Riigiprokuratuur on vaidlustatud määruses tuginenud KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse

presumptsioonile, täpsemini in dubio pro reo põhimõttele, mille kohaselt kriminaalmenetluses

kõrvaldamata kahtlus isiku süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks.

27.1. Seejuures viitab kannatanu esindaja, et prokurör on tuginenud sellele, et ei „saa siiski

üheselt väita või vähemalt saab olla vaieldav, et kas tegemist on võltsitud andmetel või hoopiski

ebaõigetel andmetel põhineva nõudega“ (määruse punkt 3.8), „ei tulene sellest vältimatut ja

ühest järeldust, et nõudeavalduses esitatud andmed olid võltsitud“.

27.2. Riigiprokuratuuri vaidlustatud määruses kirjeldatud kujul in dubio pro reo põhimõttele

tuginemine on kannatanu esindaja hinnangul esiteks õiguslikult väär.

Nimelt on Riigikohus 07.12.2015 lahendi nr 3-1-1-66-15 punktis 13 asunud seisukohale, et

kõrvaldamata kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses peavad esinema tõsiseltvõetavad

viited ning in dubio pro reo põhimõte ei tähenda seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse

lahendamisel võtta aluseks süüdistatava või menetlusaluse isiku jaoks soodsaim versioon

olukorras, kus selleks puuduvad tõenduslikult veenvad toetuspunktid. Käesoleval juhul on aga

prokuratuuri määruses seda tehtud. Kriminaalmenetluse mittejätkamise alusena on in dubio pro

reo põhimõte käesoleval juhul kunstlikult otsitud uus ettekääne, sest nagu on põhjalikult

põhistatud käesolevas kaebuses, on jäetud tegemata elementaarsedki uurimistoiminguid

väidetud kahtluste kõrvaldamiseks ning tuginetud on üksnes pankrotihalduri muude tõenditega

vastuolus olevatele ennast õigustavatele pealiskaudsetele ning seejuures tunnistajana antud

ütlustele.

Lisaks on Riigikohus 20.06.2006 lahendi nr. 3-1-1-6-06 punktis 6.2. asunud seisukohale:

”Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse

presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus kriminaalmenetluses tõlgendama süüdistatava

kasuks vaid sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik.“

Kaebuses kirjeldatu kohaselt on ilmselge, et pole tehtud minimaalseltki nõutavat pingutust

väidetud kahtluste kõrvaldamiseks ning seetõttu on in dubio pro reo põhimõttele tuginemine

vaidlustatud määruses põhimõtteliselt väär ka nimetatud Riigikohtu lahendi kohaselt.

Lisaks eelnevale on KrMS § 7 lg 3 in dubio pro reo põhimõtet kohaldatud täiesti vales

kriminaalmenetluse staadiumis. Riigikohus on 07.05.2007 lahendi nr 3-1-1-12-07 punktis 8

asunud seisukohale, et alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui

kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi

süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole.

Reeglina toimubki in dubio pro reo põhimõtte kohaldamine pärast kriminaalasja kohtulikku

uurimist ja alles kohtuotsuse tegemisel. Samal seisukohal on KrMS kommentaaride autorid, kes

on leidnud et in dubio pro reo põhimõte on suunatud eeskätt just kohtuotsusele.

Juhul, kui kõrvaldamata kahtlused on ilmselged, mida nad käesolevas asjas ei ole, on äärmisel

juhul mõeldav in dubio pro reo põhimõtte kohaldamine ka prokuratuuri poolt, kuid seda kõige

varem alles pärast minimaalsetele standarditele vastava kohtueelse uurimise läbiviimist ning

alles siis, kui pärast kohtueelse uurimise lõpuleviimist hakatakse koostama süüdistusakti

KrMS § 226 kohaselt. Mitte mingil juhul ei ole in dubio pro reo põhimõte kohaldatav enne

nõuetekohase kohtueelse uurimise läbiviimist. Kohtueelse uurimise läbiviimisel prevaleerib in

dubio pro reo asemel hoopis kuritoekahtluse kontrollimise põhimõte. Kohaldades in dubio pro

reo põhimõtet enne kohtueelse uurimise läbiviimist või uurimise algusfaasis enne

elementaarsetele nõuetele vastava uurimise läbiviimist on põhimõtteliselt võimatu, väär ja isegi

absurdne, sest sel juhul oleks üldse ette välistatud mistahes kuriteo uurimine.

27.3. Käesoleval juhul on KrMS §-le 7 lg 3 tuginemine ka formaalselt ebaõige, sest

pankrotihaldur ei ole käesolevas asjas kahtlustatav ega süüdistatav, vaid on menetlusnorme

rikkudes üle kuulatud hoopis tunnistajana. KrMS § 7 lg 3 nimetab selle sätte subjektid ning

tunnistajat nende hulgas ei ole.

28. Kannatanu on 13.04.2020. a kaebuse punktis 38 tsiteerinud ka prokuratuuri sellekohast

määrust: Prokuratuuri poolt 20.02.2019 koostatud kriminaalmenetluse nr 187300000278

lõpetamise määrusega tuvastati üheselt dokumendi võltsimine, menetlus lõpetati Q juhatuse

liikme JJ tegevuses nõude võltsimisel subjektiivse koosseisu väidetava puudumise tõttu, kuid

prokurör tuvastas üheselt süüteo objektiivse koosseisu: „Seega oli tegemist fiktiivse

dokumendiga, ehk intellektuaalse võltsinguga.“

29. Kannatanu on esitatud kaebustes esitanud tõendid ka selle kohta, et lisaks prokuratuuri

määrusele on nõude võltsitusele halduri poolt nimetatud prokuratuuri määrusega tutvumisele

eelnevalt ja järgnevalt aastate jooksul nii suuliselt kui kirjalikult pankrotihalduri tähelepanu

juhtinud korduvalt ka kannatanu X OÜ esindajad, nõudes haldurilt tema pädevuses oleva

PankrS § 106 lg 2 kohase toimingu teostamist.

30. Kannatanu on Riigiprokuratuurile 13.04.2020 esitatud kaebuse punktis 57 juhtinud

tähelepanu samuti sellele, et lisaks kõigele eelnevale tuvastati nõude sisuline võltsitus ka

kohtuotsusega, mis jõustus Riigikohtu 30.03.2020. a menetlusotsusega. Pankrotihaldur on ka

nimetatud kohtuotsusest teadlik, sest ta oli ise selle kohtumenetluse osaline.

31. Kannatanu esindaja hinnangul ei ole Riigiprokuratuur vaidlustatud määruses järgmisi

asjaolusid üldse põhistanud.

31.1. Miks on Riigiprokuratuur lugenud kõik kannatanu esitatud arvukad tõendid selle kohta,

mis üheselt kinnitavad halduri teadlikkust nõude võltsitusest, ebausaldusväärseteks.

Prokuratuur ei ole nimetatud tõendeid ja väiteid üldse oma määruses käsitlenud. See omakorda

kujutab

endast

Tallinna

Ringkonnakohtu

12.07.2019.

a

määruses

nimetatud

põhjendamiskohustuse rikkumist.

31.2. Isegi kui prokuratuuril oleks olnud alust kahelda kannatanu esitatud tõendite massiivi

usaldusväärsuses, mis kinnitavad halduri teadlikkust nõude võltsitusest (ehk tahtlust

süüteokoosseisu suhtes), siis pidanuks prokuratuur juhendama uurijat tegema minimaalseid ja

elementaarseid uurimistoiminguid väidetavate kahtluste – kui need esinevad – kontrollimiseks

ja kõrvaldamiseks, mida ei ole tehtud.

31.3. Riigiprokuratuur on jätnud täielikult adresseerimata kannatanu poolt kaebuse punktides

7-15 esitatud põhjalikud õiguslikud argumendid selle kohta, et võltsitust PankrS § 106 lg 2

tähenduses kvalifitseeritakse pankrotimenetlusele kohalduva TsMS vastavate sätete järgi ning

et mitte mingil juhul ei ole PankrS § 106 lg 2 kohaldamiseks vajalik võltsimise kui kuriteo

subjektiivse koosseisu realiseerimine kolmanda isiku poolt, ammugi mitte kellegi

võltsimiskuriteos eelnev süüdimõistmine. PankrS § 106 lg 2 kohaldamise kohustuse

tekkimiseks ei ole nõutav ka võltsimiskuriteo objektiivse koosseisu realiseerimine ükskõik

kelle poolt. Vastupidise tõlgenduse korral muutuks PankrS § 106 lg 2 ja seeläbi kogu

pankrotimenetlus ainetuks. Kannatanu esitab Paul Varuli kirjaliku seisukoha, mille on

kannatanu ka menetlejale esitanud.

32. Kannatanu esindaja hinnangul on kriminaalmenetluse läbiviimisel leidnud aset veel

hulgaliselt materiaal- ja menetlusseaduse rikkumisi.

32.1. Riigiprokuratuur on täielikult jätnud käsitlemata kannatanu esitatud argumendid selle

kohta, et isegi kui tegu ei oleks olnud võltsitud nõudega, siis kuritegu KarS § 2172 või KarS 209

järgi ei ole sellele vaatamata aegunud, sest tegu on vältava kuriteoga mille toimepanemine

kestab tänase päevani. Kohtueelne menetleja ei ole samuti kasutanud mitte ühtegi temale

seadusega antud vahendit jätkuva ja kestva õiguserikkumise ja kuriteo katkestamiseks või

tõkestamiseks. Kannatanu on oma kaebustes põhjalikult selgitanud, et kaebuses kirjeldatud

juhtumi lahendamiseks puuduvad mistahes toimivad tsiviilõiguslikud vahendid ning ainus

võimalus kõikidele ilmselge võltsitud ja alusetu nõude kõrvaldamiseks, samuti sellise

rikkumise toimepannud isiku mõjutamiseks, on kriminaalmenetlus.

32.2. Prokuratuur on vaidlustatud määruse punktis 3.13 esitanud mahuka põhjenduse, miks

on käesolevas asjas välistatud kriminaalmenetluse läbiviimine kannatanu poolt esitatud

kahtlustuse kontrollimiseks, mis puudutab tunnistaja poolt valeütluste andmist. Kannatanu saab

asjast aru nii, et kõigepealt kuulati pankrotihaldur menetlusnorme rikkudes üle tunnistajana,

mitte kahtlustatavana. Seejärel on Riigiprokuratuur selle asemel et nimetatud viga kõrvaldada

ning and anda juhis isiku ülekuulamiseks vormis mis tema õigused tagab, leidnud põhjalikud

selgitused miks vales vormis isiku ülekuulamine välistab tema suhtes valeütluste andmise

kahtluse kohta uurimise läbiviimise.

32.3. Kannataja esindaja hinnangul on vaidlustatud määruses täielikult jäetud hindamata

kannatanu esitatud tõendid selle kohta, et pankrotihaldur CC, pankrotitoimkonna liige MM ning

JJ võisid tegutseda algusest peale ühtse kuritegeliku grupina eesmärgiga panna toime kelmus

KarS § 209 järgi eriti suures ulatuses, tegutsedes alates aastast 2014 kuni tänaseni

kooskõlastatult ning vältavalt jadamisi toiminguid tehes saavutamaks võltsitud nõude alusel

suurt varalist nõuet pankrotivõlgniku vastu. Kannatanu väidab jätkuvalt, et isegi kui tegu ei

oleks olnud võltsitud nõudega, pole usalduse kuritarvitamine või kelmus sellele vaatamata

aegunud, sest kuriteo toimepanemine ühtse tahtlusega hõlmatud vältavas vormis kestab

tänaseni.

32.4. Riigiprokuratuur on vaidlustatud määruse punktis 3.2. nõustunud täiel määral

kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistustes esitatud järeldustega. Kannatanu esindaja

on omakorda Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses kõikide kriminaalmenetluse lõpetamise

määruse põhistuste kohta esitanud põhjalikult argumenteeritud vastuväited. Nimetatud

põhistuste käesolevas kaebuses ülekordamine ei ole kaebuse juba niigi suurt mahtu arvestades

enam mõistlik.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

33. Ringkonnakohus, olles tutvunud lõpetatud kriminaalasja nr 19730000115 materjalide,

sh Riigiprokuratuuri 01. juuli 2020. a määrusega leiab, et X OÜ esindaja kaebus tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus leiab samaselt Riigiprokuratuuriga, et kriminaalmenetluse

lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel süüteo aegumise tõttu.

Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses toodu ei anna alust Riigiprokuratuuri määruse

tühistamiseks ja seal toodust erinevale seisukohale jõudmiseks. Siinjuures selgitab

ringkonnakohus, kuivõrd Riigiprokuratuuri 01. juuli 2020. a määruses on sisuliselt lahendatud

küsimus kriminaalmenetluse lõpetamise osas KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel ehk aegumise tõttu,

on ringkonnakohtul pädevus lahendada vaid nimetatud küsimust. Seega kaebuses toodud

sisulised väited KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise ning PPA

01.04.2020. a prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse osas jäävad

ringkonnakohtu poolt tähelepanuta. Ringkonnakohtu seisukohad on järgmised.

34. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuur on 01. juuli 2020. a määruses põhjendatult

leidnud, et KarS § 2172, KarS § 209, KarS § 344 lg 1 ja KarS § 354 lg 1 etteheidetavat teod on

KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt aegunud.

34.1. CC-le heidetakse ette seda, et tema, äriühingu OÜ O pankrotihaldurina ei vaidlustanud

OÜ Q nõuet OÜ O vastu summas 1 126 775,86 eurot, mistõttu see nõue tunnustati ja kinnitati

28.04.2015. a kohtumäärusega võlausaldaja nõudena ning hiljem CC pankrotihaldurina ei

võimaldanud võltsitud andmetele põhineva nõude vaidlustamiseks korraldada uut nõuete

kaitsmise koosolekut.

Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri arutluskäiguga, mille kohaselt oleks saanud CC-le

nimetatud tegude toimepanemist ette heita kuni viimase nõuete kaitsmise koosolekuni, milline

toimus 15.12.2014. a või hiljemalt jaotusettepaneku kinnitamiseni kohtu poolt. Ehk teisalt tuleb

lugeda, et tegu on lõpule viidud hiljemalt 28.04.2015. a kui kohus kinnitas koos tunnustatud

nõuetega OÜ O pankrotimenetluses CC poolt esitatud jaotusettepaneku.

34.2. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses tooduga, mille kohaselt on CC-le

etteheidetava teo puhult tegemist vältava kuriteoga, mille toimepanemine kestab tänase

päevani. Kaebuses on vältava kuriteo iseloomustamiseks märgitud, et alates 2014. aastast kuni

tänaseni on CC tegutsenud kooskõlastatult ning vältavalt jadamisi toiminguid tehes

saavutamaks võltsitud nõude alusel suurt varalist nõuet pankrotivõlgniku vastu. Kannatanu

väidab jätkuvalt, et isegi kui tegu ei oleks olnud võltsitud nõudega, pole usalduse

kuritarvitamine või kelmus sellele vaatamata aegunud, sest kuriteo toimepanemine ühtse

tahtlusega hõlmatud vältavas vormis kestab tänaseni.

Ringkonnakohus selgitab, et selleks, et otsustada, kas CC-le süüksarvatav tegu on aegunud,

tuleb esmalt määratleda kuriteo toimepanemise aeg, s.o aeg, millest KarS § 81 lg 1 kohaselt

aegumistähtaega arvestatakse. Teo toimepanemise aega reguleerib KarS § 10, mis sätestab:

"Tegu on toime pandud ajal, mil isik tegutses või oli õiguslikult kohustatud tegutsema.

Tagajärje saabumise aega ei arvestata."

KarS § 209 näeb ette vastutuse varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige

ettekujutuse loomise teel. Kelmuse näol on tegemist tagajärjedeliktiga, mille puhul

koosseisutegu on petmine. Seega tuleb kelmuse toimepanemise ajaks lugeda aeg, mil leidis aset

pettuslik tegu. Varalise kasu saamine ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid selle tunnusega

kirjeldab seadusandja kelmuse koosseisulist tagajärge, mille saabumise ajal KarS § 10 teise

lause kohaselt kelmuse toimepanemise aja seisukohalt tähtsust pole. Ringkonnakohus, olles

tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalidega leiab, et CC poolt toimus eeldatavasti

pettusliku teo toimepanemine viimasel nõuete kaitsmise koosolekul 15.12.2014 või kõige

hilisemalt siis, kui ta esitas kohtule kinnitamiseks jaotusettepaneku, milline kinnitati kohtu

poolt 28.04.2015.

KarS § 2172 näeb ette vastutuse suure varalise kahju tekitamise eest teise isiku varaliste huvide

järgimise kohustuse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus selgitab, et tegu on toime pandud hetkel,

mil on rikutud teise isiku varaliste huvide järgimise kohustust. Suure varalise kahju tekkimine

on tagajärg, millisel ei ole aegumise seisukohalt tähtsust. Eeltoodust tulenevalt on

ringkonnakohtu hinnangul CC-le võimalik KarS § 2172 alusel etteheidetav tegu toime pandud

siis, kui ta pankrotihaldurina jättis 12.11.2014. a nõuete kaitsmise koosolekul Q OÜ nõudele

vastuväite esitamata ning allkirjastas tunnustatud nõuete nimekirja, sh Q OÜ nõude summas

1 140 281 eurot.

Kuivõrd KarS § 344 lg 1 ja KarS § 354 lg 1 sätestatud teod on olemuslikult seotud eespool

analüüsitud süütegudega on ringkonnakohtu hinnangul ka nimetatud tegude puhul

kriminaalmenetluse jätkamine KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt aegumise tõttu välistatud.

Eeltoodus tulenevalt on kriminaalmenetluse edasine toimetamine välistatud KrMS § 199 lg 1

p 2 järgi viidatud kuritegude aegumistähtaja möödumise tõttu.

34.3. Seoses CC-le KarS § 320 alusel etteheidetava teo osas märgib ringkonnakohus lühidalt

järgmist.

KarS § 320 alusel CC-le etteheidetava teo sisu tuleneb sellest, et CC on eelnevalt tunnistajana

ülekuulamistel korduvalt andnud valeütlusi selle kohta, et talle ei ole O OÜ raamatupidamise

dokumente üle antud. Kaebuse esitaja hinnangul nähtub 19.05.2016. a allkirjastatud O OÜ

raamatupidamise dokumentide üleandmise aktist, mille on allkirjastanud DD ja MM, et CC on

nimetatud dokumendid kätte saanud. Esmalt märgib ringkonnakohus, et nimetatud akti on

allkirjastanud DD ja MM, mistõttu viide nimetatud dokumendile kui asjaolule, milline tõendaks

valeütluste andmist, ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendiks, millisele tuginedes saaks

eeltoodud väidet täielikult kinnitada.

Siinjuures peab ringkonnakohus möönma samaselt Riigiprokuratuuriga, et CC on tunnistajana

üle kuulatud ajal, mil isiku tegelik menetluslik seisund oleks pidanud olema kahtlustatav.

Tulenevalt kriminaalmenetluse asjaoludest ei ole antud kuriteokoosseis kahtlustatava puhul

kohaldatav. Ringkonnakohtu hinnangul on Riigiprokuratuur põhjendatult tuginenud Riigikohtu

lahendi nr 4-16-6037 p-s 18 toodule, mille kohaselt õigus tugineda enese mittesüüstamise

privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega sellest, kas asjaolude suhtes,

mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on menetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava

tõendusteabe faktiline iseloom ehk kas see teave viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või

mitte. Kuivõrd CC kuulati formaalselt üle tunnistajana, kuigi sisuliselt oli isiku menetluslikuks

seisundiks kahtlustatav, ei ole ringkonnakohtu hinnangul CC-le võimalik KarS § 320 sätestatud

teo toimepanemist ette heita.

35. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus

Riigiprokuratuuri 01. juuli 2020. a määruse muutmata ja X OÜ esindaja määruskaebuse

rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/