2-19-424/96 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(13)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-424

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. september 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Priit Posti pankrotihalduri Vladimir Kutšmei hagi Port

Invest

OÜ

vastu

tagatise

andmise

kehtetuks

tunnistamiseks tagasivõitmise korras

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. veebruari 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Port Invest OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

900 000 eurot

Kohtuistungi toimumise aeg

4. august 2020

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja): Priit Posti (isikukood xxx, pankrotis)

pankrotihaldur Vladimir Kutšmei, lepinguline esindaja

Johannes Moor

Kostja (apellant): Port Invest OÜ (registrikood 14336548),

seadusjärgne esindaja juhatuse liige Kaido Kikas

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Tartu Maakohtu 20. veebruari 2020. a otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

2(13)

3. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta kostja

Port Invest OÜ kanda.

4. Rahuldada Priit Posti pankrotihalduri taotlus apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt.

5. Määrata Port Invest OÜ poolt Priit Posti pankrotihaldurile hüvitatavate

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning

mõista Port Invest OÜ-lt Priit Posti pankrotihalduri Vladimir Kutšmei kasuks

välja 2160 eurot (sh käibemaks).

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt (2160 eurot) tuleb Port Invest OÜ-l

tasuda Priit Posti pankrotihaldur Vladimir Kutšmeile viivist alates käesoleva

otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Priit Posti pankrotihaldur Vladimir Kutšmei (hageja) esitas 9. jaanuaril 2019 Tartu

Maakohtule hagi Port Invest OÜ (kostja) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks

22. septembril 2017 Osaühingu BEFINNA (pankrotis; Befinna) ja kostja vahel sõlmitud

ettevõtte osa müügilepingu punktis 4.3 sisalduva käenduslepinguga Priit Posti (võlgnik)

poolt antud tagatise Befinna kohustuste täitmiseks kostja ees. Samuti palus hageja

tuvastada võlgniku kohustuste puudumise kosja ees. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt on Befinna ja kostja sõlminud 22. septembril 2017 ettevõtte osa

müügilepingu, millest tulenevaid müüja Befinna kohustusi, leppetrahvi summas 900 000

eurot, on nimetatud lepinguga solidaarselt käendanud X, RK Logistika OÜ ja võlgnik

Riia Vahekohtu poolt 13. veebruari 2018 asjas nr 12/01-2018 tehtud otsuse kohaselt

vastutavad Befinna, võlgnik, X ja RK Logistika OÜ kostja ees müügilepingust tuleneva

leppetrahvi 900 000 eurot tasumise eest. Otsus on Eestis tunnustatud ja täidetavaks

tunnistatud.

3(13)

Tartu Maakohtu 17. mai 2018. a määrusega tsiviilasjas nr xxx kuulutati välja võlgniku

pankrot ja nimetati pankrotihaldur.

Hageja taotleb pankrotiseaduse (PankrS) § 114 lg 3 alusel tagatise andmise tagasivõitmise

korras kehtetuks tunnistamist. Müügilepingus sisalduva käenduslepinguga on võlgnik

võtnud endale teadlikult põhjendamatu kohustuse vastusooritust saamata, mille eesmärgiks

on võlausaldajate huvide kahjustamine ja enda teadlikult maksejõuetuks muutmine. Samuti

ei oleks Befinnal kui müüjal müügilepingu täitmisel mingeid rahalisi kohustusi, mida

võlgnik pidanuks käendama. Võlgnik on andnud käenduse müügilepingus sisalduva väga

ebamõistliku leppetrahvi tagamiseks, kusjuures võlgnik kui Befinna juhatuse liige teadis

lepingu sõlmimise aja seisuga, et Befinna lepingut kindlasti täitma ei asu ning leppetrahv

900 000 eurot rakendub.

Kostja on asutatud eesmärgiga tekitada nõue võlgniku pankrotimenetlusse. Võlgnik on

teinud kõik endast oleneva, allkirjastanud tagatise andmise lepingu, asutanud kostja,

tasunud kostja osakapitali, tasunud vahekohtumenetluse kulu, et tema suhtes rakenduks

kindlasti 22. septembri 2017. a müügilepingus sätestatud leppetrahv.

Võlgnik oli püsivalt maksejõuetu hiljemalt 1. juunil 2017. Käendus on antud

22. septembril 2017, seega püsiva maksejõuetuse ajal, mis viitab selgelt võlausaldajate

huvide teadlikule ja tahtlikule kahjustamisele.

Kostja on võlgniku lähikondne. Võlgnik on olnud Befinna juhatuse liige. Käenduse

andmise hetkel oli kostja juhatuse liige Befinna töötaja Kaido Kikas, kellele oli antud

kõrgem esindusõigus: ta oli Befinna tööpakkumistel märgitud kontaktisikuks ning esitas

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse tegevusloa taotluse Befinna nimel. Kuna

kostja oli teadlik, et Befinna, võlgnik, X ja RK Logistika OÜ ei ole pikemat aega olnud

võimelised oma kohustusi võlausaldajate eest täitma, pidi kostja teadma, et võlgnik ei

suuda oma käenduskohustust kostja ees täita. Seega teadis kostja ka võlausaldajate huvide

kahjustamisest.

K. Kikas on nn võtmetöötaja ja usaldusisik olnud mõlemas võlgniku ettevõttes – Befinnas

ja Vägi OÜ-s. K. Kikas oli ainuke veokorraldusjuht Befinnas. Temata ei oleks Befinnal

olnud võimalik tegevuslubasid taotleda ega autovedu korraldada. K. Kikas on suhelnud

Befinna nimel tarnijatega, nt teinud tehinguid kütusekaartide ja kütuse ostmiseks.

Vähemalt sama suur esindusõigus oli tal ka Vägi OÜ-s.

K. Kikas on pärast lepingujärgse kohustuse täitmata jätmist jätkanud häid suhteid

võlgnikuga ning töötamist võlgnikule või tema abikaasale kuulunud äriühingutes. Eelnev

kinnitab, et 22. septembri 2017. a müügilepingu sõlmimise ainus eesmärk oli

libavõlausaldaja nõude ülepaisutamine nii suures ulatuses, et see tagaks kontrolli võlgniku

pankrotimenetluse üle. K. Kikase ja võlgniku isiklikku suhet ilmestab mh asjaolu, et

võlgniku abikaasa A kasuks on K. Kikase ja tema elukaaslase B kinnisasjale seatud

hüpoteek summas 25 000 eurot. Hüpoteek K. Kikase koduks olevale korterile seati 12.

veebruaril 2018 ehk pärast 22. septembril 2017 sõlmitud müügilepingu rikkumist ja

väidetava käendusest tuleneva nõude tekkimist.

4(13)

P. Posti (pankrotis) ja K. Kikase perekonnad käivad tihedalt üksteisega läbi ka tööväliselt.

K. Kikase elukaaslane on saanud P. Postilt (pankrotis) ühisvara arvelt laenu 25 000 eurot

ning kandnud selle üle K. Kikasele.

K. Kikas pidi oma tööülesannetest tulenevalt teadma, et Befinna on majanduslikes

raskustes, majanduslik olukord oli nähtav ka avalikes registrites. Samuti pidi kostja olema

teadlik võlgniku majanduslikust seisundist, tema võlgnevustest ning kinnisvara

puudumisest.

Kui kostjat ei ole võimalik lugeda võlgniku lähikondseks, siis palus hageja nõue läbi

vaadata PankrS § 110 lg 1 p 2 ehk üldnormi alusel, kuna tehing tehti vähem kui üks aasta

enne ajutise halduri nimetamist 23. aprillil 2018.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja ei ole võlgniku lähikondne ega omanud 22. septembri 2017. a müügilepingu p-st 4.3

tuleneva käenduslepingu sõlmimisel teadmisi võlgniku või Befinna majanduslikust

olukorrast või võlausaldajatest.

Hageja tõlgendab lähikondse mõistet liiga laialt. Ettevõtte kontaktisikuks olemine

töökuulutusel ei eelda mistahes kõrgemat esindusõigust või ühist majanduslikku huvi.

K. Kikasel puudus ligipääs Befinna pangakontodele, raamatupidamisele ning tal ei olnud

õigust äriühingut esindada ega juhtida. Hageja püüab lähikondsust näidata tavapärase

töösuhte kaudu. Tööandja ja töötaja lähikondseteks lugemiseks peaksid esinema aga

erandlikud asjaolud. K. Kikas ei ole kostja võtmetöötaja ning tema esindusõigus piirdus

üksnes tööülesannete täitmiseks hädavajalikuga.

22. septembril 2017 sõlmitud müügilepingus märgitud ostuhinna tasumine eeldas kostja

poolt laenu võtmist või täiendavate osanike kaasamist, samuti müügikäibe suurendamist.

Kostja tegutses müügilepingut sõlmides piiratud info olukorras ning tugines lepingu

sõlmimisel peaasjalikult võlgniku väidetele, mistõttu nõudis Befinna juhatuse liikmelt

käendust tehingu õnnestumist tagavale leppetrahvi nõudele.

Isegi kui käendusleping on kehtetu, ei saa see iseenesest tühistada Riigikohtu 12. detsembri

2018. a määrust tsiviilasjas nr xxx, millega rahuldati kostja avaldus ja tunnustati ning

tunnistati Eesti Vabariigis täidetavaks Riia Vahekohtu 13. veebruari 2018. a otsus, millega

mõisteti Befinnalt, RK Logistika OÜ-lt, Xlt ja võlgnikult kostja kasuks solidaarselt välja

900 000 eurot.

Kostja ei vaidle vastu, et riigilõivu kostja asutamiseks tasus K. Kikas, kes sai sel ajal oma

elatusvahendid Befinnast, kuna töötas seal. Kostja ei vaidle samuti vastu sellele, et hageja

poolt antud laen 190 eurot oli antud ajal, mil asutati kostja. Laen on tagasi makstud.

Hageja väited, et võlgniku ja K. Kikase perekonnad käivad üksteisega tihedalt läbi, on

tõendamata. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest oleks võimalik järeldada

võlgniku mistahes kontrolli kostja üle.

Hageja nõuet tuvastada võlgniku kohustuse puudumine kostja ees ei ole võimalik

rahuldada. Vahekohtuotsusest tulenev tunnustatud nõue tuleb pankrotimenetluses lugeda

PankrS § 103 lg 4 alusel kaitsmiseta tunnustatud nõudeks. Hageja poolt alternatiivsena

esitatud tagasivõitmise üldalus ei pruugi asjas olla üldse kohaldatav. Kohtupraktika on

5(13)

selles osas vastuoluline, kuid õiguskirjanduses on leitud et erialuse tunnuste ilmnemisel

tagasivõitmise üldaluseid kohaldada ei saa.

Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 20. veebruari 2020. a otsusega hagi tagasivõitmise korras

pankrotivõlgniku tagatise andmise kehtetuks tunnistamiseks. Kohus tunnistas kehtetuks

Befinna ja kostja vahel 22. septembril 2017 sõlmitud müügilepingu punktis 4.3 sisalduva

käenduslepinguga võlgniku poolt antud tagatise Befinna kohustuste täitmiseks kostja ees.

Hageja nõude kohustuse puudumise tuvastamiseks jättis kohus otsusega läbi vaatamata

ning hageja 27. jaanuaril 2019 esitatud vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata.

Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 4020 eurot (lepingulise esindaja kulu), välja mõistetud menetluskuludelt

tuleb kostjal otsuse kohaselt tasuda hagejale viivist alates otsuse jõustumisest kuni

kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus mõistis

kostjalt riigi tuludesse menetluskuluna välja riigilõivu 3400 eurot, mis tuleb tasuda

30 päeva jooksul otsuse jõustumisest.

4. Otsuse põhjenduste kohaselt palub hageja hagi rahuldada kahel alternatiivsel

õiguslikul alusel – esimese alternatiivi järgi PankrS § 114 lg 1 p 3 alusel ning teise

alternatiivi puhul PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel.

4.1.

PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel sama seaduse §-des

110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud

enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 114 lg 1 p 3

kohaselt tunnistab kohus tagatise andmise kehtetuks kui tagatis anti kahe aasta jooksul

enne ajutise halduri nimetamist, kui tagatise saajaks on võlgniku lähikondne ja kui tagatise

saaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuline. Seega on

kohustuse tagasivõitmise eeldused PankrS § 109 lg 1 ja § 114 lg 1 p 3 kohaselt järgmised:

▪ tagatis anti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist;

▪ tagatise saajaks oli võlgniku lähikondne;

▪ võlgnik

oli

tagatise

andmise

ajal

maksejõuetu,

võlgniku

maksejõulisuse

tõendamiskoormis lasub võlgnikul ja tema lähikondsel;

▪ tagatise andmine kahjustab võlausaldajate huve.

Seejuures eeldatakse PankrS § 114 lg 3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis

võlgniku maksejõuetusest.

Praegusel juhul nimetati ajutine haldur 27. märtsil 2018 ning tagatis anti 22. septembril

2017, seega on tagatis antud vähem kui kaks aastat enne ajutise halduri nimetamist.

Samas ei ole võlgnik ja kostja lähikondsed (PankrS § 117 lg 3). Võlgniku ja kostja juhatuse

liikme K. Kikase vahel on olnud mõnevõrra tihedamad suhted kui töökaaslaste vahel

tavaliselt, nt on võlgnik andnud K. Kikasele laenu kostja asutamiseks, K. Kikase

elukaaslane B on olnud Befinna sõiduki kasutajaks ning kostja peamine koostööpartner on

Vägi OÜ, mille juhatuse liige ja osanik on võlgniku abikaasa A. Siiski ei ole tuvastatav

6(13)

selline ilmselge ja tugev seos, mis viitaks võlgniku ja kostja lähikondsusele PankrS § 117

lg 3 mõttes.

Seega puudub alus hageja 02.09.2017. a käenduslepingu kehtetuks tunnistamiseks

PankrS § 114 lg 1 p 3 alusel. Kohus ei kontrollinud eelmärgitut arvestades PankrS § 114

lg 1 p 3 kohaldamise ülejäänud eeldusi.

4.2.

Alternatiivselt on hageja taotlenud käenduslepingu tagasivõitmist PankrS § 110 lg 1

p 2 alusel. PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis on tehtud

ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et

tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Seega tehingu tagasivõitmiseks PankrS § 110

lg 1 p 2 alusel peavad olema täidetud järgmised tingimused:

▪ tehing on tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist;

▪ tehinguga kahjustati võlausaldajate huve;

▪ tehingu teine pool teadis võlausaldajate huvide kahjustamisest või vähemalt pidi sellest

teadma.

Käesoleval juhul on käendus antud 22. septembril 2017, ajutine haldur nimetati 27. märtsil

2018, seega on tehing tehtud vähem kui üks aasta enne ajutise halduri nimetamist.

Pooled vaidlevad selle üle, kas võlgnik kahjustas OÜ Befinna (pankrotis) osa müügi

katteks tagatise andmisega võlausaldajate huve.

Befinna osa müügilepingu punkti 3.3. kohaselt peab müüja, Befinna, saatma kostjale

(ostjale) kirja, kui ta on valmis üleandmise lepingut allkirjastama. Punktist 3.4 tuleneb, et

kui müüja ei saada ostjale nimetatud kirja hiljemalt 22. detsembriks 2017, tõlgendavad

osapooled, et müüja keeldub ettevõtte müümisest. Punkt 4.2 sätestas juhuks, kui müüja

keeldub müümast, leppetrahvi summas 900 000 eurot, mis tuli maksta nädala jooksul alates

keeldumisest. Punkti 4.3 sätestas võlgniku vastutuse käendajana lepingu täitmata jätmisega

kaasnevate tagajärgede eest. Käendaja vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku

1 500 000 eurot.

Kohus nõustus hagejaga, et lepinguline kohustus, mille tagamiseks võlgnik käenduse

andis, on majanduslikult talle äärmiselt kahjulik. Leppetrahv on äärmiselt suur,

moodustades ¾ ettevõtte osa müügihinnast. Võlgnik ei olnud kohustatud sellises suuruses

leppetrahvile käendust andma ning selliste tehingute tagamine eraisiku käendusega ei ole

tavapärane. Kuna võlgnik oli ise Befinna juhatuse liige, sõltus lepingu p-s 3.3 müügi

eeltingimusena nimetatud kirja saatmine temast endast. Seega piisanuks leppetrahvi

maksmise kohustuse vältimiseks kostjale kirja saatmisest ning müügilepingule alla

kirjutamisest, mida võlgnik aga ise ei soovinud teha. Sellisest käitumisest saab järeldada, et

võlgniku eesmärk oligi jätta müügileping täitmata ning tekitada endale teiste võlausaldajate

kahjustamise eesmärgil ulatuslik leppetrahvi tasumise kohustus.

Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostja K. Kikase kaudu tehingu teise poolena teadis

võlausaldajate huvide kahjustamisest või vähemalt pidi sellest teadma.

Kohtu hinnangul pidi mõistlik inimene aru saama sellest, et võlgniku tegevus

käenduslepingu sõlmimisel tõenäoliselt kahjustab võimalike võlausaldajate huve. Käendus

on antud ilma otsese majandusliku hädavajaduseta. Käenduse suurus on eraisiku jaoks

7(13)

väga suur, ületades ilmselt sel hetkel võlgniku vara. Juba üksnes käenduse summast

lähtuvalt võis mõistlik inimene eeldada, et võlgnik ei pruugi suuta seda lepingust tuleneva

nädalase tähtaja jooksul ära maksta. K. Kikas on kinnitanud, et ta ei uskunud, et see

summa ajab võlgniku pankrotti, kuid samas arvas, et võlgnikul ei ole nii suurt summat

võtta. Seega sai ka K. Kikas kostja esindajana ja tehingu teise poolena aru sellest, et

tagatise andmine võib võlausaldajate huvisid kahjustada.

Ka asjaolu, et K. Kikas Befinna osa majanduslikku seisu väga hoolikalt ei kontrollinud

ning tugines selles osas võlgniku ütlustele, viitab sellele, et ta tõenäoliselt oli teadlik

võlgniku soovist tekitada endale ulatuslik leppetrahvi tasumise kohustus ning selle kaudu

ülejäänud võlausaldajate huve kahjustada. Kohtu veendumust kinnitab asjaolu, et ettevõtte

omandanud isik vastutab VÕS § 183 lg 1 ja § 185 alusel ka enne ettevõtte üleminekut

tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis

muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut. Kui kostja oleks kindlalt

eeldanud, et võlgnik talle Befinna osa üle annab, oleks ta Befinna majanduslikku seisu

hoolikamalt kontrollinud.

Eelnevast tulenevalt pidas kohus põhjendatuks võlgniku poolt 22. septembri 2017. a

lepingu punktis 4.3. võetud käenduskohustus tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada.

5. Hageja nõue tuvastada võlgniku kohustuse puudumine kostja ees tuleb jätta läbi

vaatamata. Hagejal puudub eraldi tuvastusnõude esitamiseks tuvastushuvi. Kohtu

hinnangul ei välista hagi rahuldamist see, et võlgniku käenduskohustuse summa on temalt

Riia Vahekohtu 13. veebruari 2018. a otsusega välja mõistetud ning vahekohtu otsus on

Eestis Riigikohtu 12. detsembri 2018. a määrusega tunnustatud ja täidetavaks tunnistatud.

Tagasivõitmine ei kõrvalda eelmist kohtulahendit, vaid annab pankrotihaldurile õiguse

keelduda selle täitmisest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja palub 23. märtsil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu

otsuse osas, millega rahuldati hageja hagi kostja vastu tagasivõitmise korras

pankrotivõlgniku tagatise andmise kehtetuks tunnistamiseks ning tunnistati kehtetuks

Befinna ja kostja vahel 22. septembril 2017 sõlmitud müügilepingu punktis 4.3 sisalduva

käenduslepinguga võlgniku poolt antud tagatis. Samuti palub kostja otsuse tühistada osas,

millega jäeti menetluskulud kostja kanda ja mõisteti need kostjalt koos riigilõivuga välja.

Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud mõlemas

kohtuastmes hageja kanda.

Kaebuse kohaselt on maakohus eksinud PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaldamisel nii

materiaalõiguse (teadmine võlausaldaja huvide kahjustamisest kui tagasivõitmise eeldus)

kui ka menetlusõiguse (otsuse põhjendamise kohustus ja tõenditega sidumine) vastu.

Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 436 lg 1) ning rajanema tõenditel (TsMS § 436 lg 2). Lahend ei saa tugineda

oletustele. Maakohtu otsus vaidlustatud osas nendele nõuetele ei vasta. Samuti on

maakohus eksinud 22. septembri 2017. a müügilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tõlgendamisel.

8(13)

PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel tehingu tagasivõitmiseks tuli maakohtul muuhulgas tuvastada,

et kostja teadis või pidi teadma, et müügilepingu punktis 4.3 antud käendusega kahjustab

võlgnik enda võlausaldajate huve. Kuigi maakohus on poolte erimeelsusele nimetatud

küsimuses otsuse p-s 54 viidanud, ei ole küsimust otsuses asjakohaselt analüüsitud. Kohus

ei ole otsuses tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks väita, et kostja pidi tehingu

tegemisel võlgniku võlausaldajatest ja nende huvide kahjustamisest teadlik olema.

Võlgnikul endal võis käenduse andmisel oma kohustustest (võlausaldajatest) ülevaade olla,

kuid kindlasti ei pidanud sellist ülevaadet omama kostja. Maakohtu poolt otsuse p-s 55

kasutatud väljendid "tõenäoliselt kahjustab" ja "võimalike võlausaldajate huvisid" näitavad

selgelt, et mistahes võlausaldajate olemasolu ega nende huvide kahjustamist ei ole asjas

tegelikult tuvastatud. Lisaks on jutt võlgniku tegevusest, mitte kostja teadlikkusest.

Järelikult ei olnud võimalik võlgniku poolt antud käendust PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel

tagasi võita, milles tulenevalt kuulub maakohtu otsus vastavas osas tühistamisele. Hageja

nõue tuleb jätta rahuldamata.

Asja lahendamisel ei ole tähtsust maakohtu seisukohtadel 22. septembri 2017. a

müügilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tõlgendamisel. Riia Vahekohtu

13. veebruari 2018. a otsuse ega Riigikohtu 12. detsembri 2018. a määruse (tsiviilasjas nr

xxx) muutmine ei ole võimalik.

Samuti jääb kostjale arusaamatuks maakohtu vastuoluline seisukoht, mille kohaselt viitab

asjaolu, et K. Kikas osaühingu Befinna majanduslikku seisu väga hoolikalt ei kontrollinud

ning tugines võlgniku ütlusele, sellele, et ta tõenäoliselt oli teadlik võlgniku soovist

tekitada endale ulatuslik leppetrahvi kohustus ning seeläbi ülejäänud võlausaldajate huve

kahjustada. Esiteks ei ole asjas tuvastatud võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamist ega

Befinna võlausaldajate huvide kahjustamisest. Teiseks on maakohus sellise eesmärgi oma

lahendis (otsuse p-s 40) välistanud. Kolmandaks on tegemist maakohtu oletusega, mis ei

põhine tõenditel.

Maakohtu etteheide, et K. Kikas oleks pidanud täiendavalt väga hoolikalt kontrollima

osaühingu Befinna majanduslikku seisu, on müügilepingus sisalduvate tingimuste ja

tagatiste tõttu põhjendamatu. Befinna pidi täitma müügilepingu punktid 3.2 ja 3.2.1–3.2.3,

kuid ilmselt selle võimatuse tõttu loobus müügist, mille tulemusel rakendus punktis 4.2

kokku lepitud leppetrahv ja punktides 4.3 kuni 4.5 sisalduvad käendused. Asjaolu, et Riia

Vahekohtu 13. veebruari 2018. a otsusega on kostja kasuks leppetrahv välja mõistetud,

kinnitab, et kostja käitus müügilepingut sõlmides piisava ettevõtjale vajaliku hoolsusega

ning tehing oli kostjale majanduslikult mõistlik, tagatud ja kasulik.

7. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Hageja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja õiglane ning otsuse resolutsiooni

muutmiseks ei ole alust. Hageja jääb maakohtu menetluses esitatud väidete juurde, mh

leiab hageja jätkuvalt, et kostja on võlgniku lähikondne.

Võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamine väljendub eelkõige selles, et kostja 900 000

euro suurune nõue ületab kordades kõiki võlgniku kohustusi, mistõttu reaalsetele

pankrotivõlausaldajatele võimalike väljamakstavate jaotiste suurus on kõigi teiste

võlausaldajate jaoks olulisel määral väiksem. Vaidlusaluse tehinguga on võlgnik

9(13)

suurendanud oma kohustuste mahtu. Lisaks annaks nõue kostjale pankrotimenetluses

absoluutse häälteenamuse ja seeläbi võimaluse alusetult pankrotimenetlust kontrollida.

Maakohtu menetluses on kostja vaielnud vastu üksnes hageja väidetele, et kostja on

võlgniku lähikondne ning et kostja teadis võlausaldaja huvide kahjustamisest. Kostja ei ole

vaidlustanud, et käenduslepinguga ja selle sissenõutavaks muutumisega kahjustati

tegelikkuses võlgniku võlausaldajate huve. Alles apellatsioonkaebuses on kostja asunud

tegema maakohtule etteheiteid võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamatuse kohta.

Kostja teadis või pidi teadma võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kohtu

järeldused ei ole oletuslikud ning need on kooskõlas kohtupraktikaga. Kui tehingu teinud

teisele poolele on teada, et võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende

sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib

kahjustada tulevaste võlausaldajate huve.

Kostja on apellatsioonkaebuses ebaõigesti leidnud, justkui oleks maakohus eksinud

müügilepingust tulenevate õiguste ja kohustuse tõlgendamisel. Hageja arvates on ilmne, et

lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb kohtul selle sisu avada ja

poolte esitatud argumente kontrollida. Samuti ei ole kostja apellatsioonkaebuses sisuliselt

avanud, milles täpsemalt on kohus eksinud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on ringkonnakohtu poolt kontrollitavas

osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata.

9. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus jättis läbi vaatamata

hageja nõude tuvastada võlgniku kohustuste puudumise kosja ees. Nimetatud osas on

maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

10. Apellatsioonimenetluses vaieldakse eelkõige selle üle, kas esinesid PankrS § 110

lg 1 p 2 kohased eeldused tagatise (käenduse) andmise tagasivõitmiseks ning kas

maakohus on need eeldused nõuetekohaselt tuvastanud.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus PankrS § 110 lg 1 p-s 2 sätestatud tehingu

tagasivõitmise tingimused õigesti määratlenud ning ükski apellatsioonkaebuse väide ei

anna alust maakohtu otsust tühistada. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse

kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest selliseid menetlusõiguse normide

rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

11. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11.1. Kostja leiab, et PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel tehingu tagasivõitmiseks tuli

maakohtul mh tuvastada, et kostja teadis või pidi teadma, et müügilepingu punktis 4.3

antud käendusega kahjustab võlgnik enda võlausaldajate huve. Kostja hinnangul ei ole

10(13)

maakohus võlausaldajate olemasolu ega nende huvide kahjustamist asjas tuvastatud.

Sellele viitavad ka maakohtu poolt otsuse p-s 55 kasutatud väljendid "tõenäoliselt

kahjustab" ja "võimalike võlausaldajate huvisid".

11.2. Ringkonnakohus märgib, et tagatise andmise tagasivõitmise puhul ei ole

võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal alati tähtis. Võlausaldajate huvid võivad

olla kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab

negatiivselt võlausaldajate huve, ning üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine

kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest

võlausaldajate huvidele (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-

13, p 40 koos selles viidatud praktikaga).

11.2.1. Ringkonnakohus leiab, et kui hilisem pankrotivõlgnik tagab kolmanda isiku

kohustusi, saab seda pidada PankrS § 110 lg 1 p 2 tähenduses eelduslikult tema

võlausaldajate huve kahjustavaks. Põhimõtteliselt ei ole kolmas isik kohustatud teise isiku

kohustusi tagama. Ringkonnakohtu hinnangul ei muutu sellise käsitluse puhul

PankrS § 110 lg 1 p 2 eeldus sisutühjaks, kuna sätte kohaldamise lisaeelduseks on see, kas

tehingu teine pool teadis või pidi teadma tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate

huvidele.

11.2.2. Maakohus on otsuse p-des 52 ja 53 asjakohaselt põhjendanud, miks tagatise

andmine käesoleval juhul kahjustab võlausaldajate huve. Lepinguline kohustus, mille

tagamiseks võlgnik käenduse andis, on talle majanduslikult äärmiselt kahjulik. Leppetrahv

on väga suur, moodustades ¾ ettevõtte osa müügihinnast. Võlgnik ei olnud kohustatud

sellises suuruses leppetrahvile käendust andma ning selliste tehingute tagamine eraisiku

käendusega ei ole tsiviilkäibes tavapärane. Kuna võlgnik oli ise Befinna juhatuse liige,

piisanuks tal leppetrahvi maksmise kohustuse vältimiseks kostjale müügilepingu p-s 3.3

nimetatud kirja saatmisest ning ettevõtte osa üleandmise lepingule alla kirjutamisest.

Ringkonnakohtu hinnangul on sellises ulatuses käenduse andmisel füüsilise isiku poolt

raske näha majanduslikku sisu ja loogikat. Isegi kui kostja nõudis käendust enda huvide

kaitseks, kahjustab käenduse andmine ikkagi vähemalt eelduslikult võlgniku võlausaldajate

huve. Lisaks sanktsioneerib käendatav leppetrahv üksnes müügilepingu täitmata jätmist,

mitte võimalike puuduste esinemist lepingu esemel.

11.2.3. Taganemata eelmärgitust, lisab ringkonnakohus, et konkreetsete võlausaldajate

olemasolu käenduse andmise ajal on asja materjalide põhjal tuvastatav. See nähtub

võlausaldajate poolt võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldustest (I kd,

tl-d 119–121; 122–123) ja pankrotimenetluses tunnustatud nõuete nimekirjast (III kd,

tl 84–85). Samuti märgib ringkonnakohus, et võlgniku võlausaldajate olemasolu, keda

käenduse andmine võis kahjustada, ei ole kostja maakohtu menetluses ka kahtluse alla

seadnud.

11.3. Vaidlustatud otsuse p-s 55 (ja p-s 56) on maakohus käsitlenud küsimust, kas kostja

(K. Kikase kaudu) tehingu teise poolena teadis võlausaldajate huvide kahjustamisest või

vähemalt pidi sellest teadma. Ringkonnakohus rõhutab, et PankrS § 110 lg 1 p 2

kohaldamise eeldusena ei pidanud maakohus tingimata tuvastama kostja tegelikku

teadlikkust kindlate võlausaldajate huvide kahjustamisest. Normi rakendamiseks piisab,

11(13)

kui tehingu teine pool pidi aru saama, et tehing võib mõjutada negatiivselt (teiste)

võlausaldajate huve. Selle on maakohus menetlusõiguse norme rikkumata tuvastanud.

Praegusel juhul pidi mõistlik isik juba käenduse summast lähtuvalt aru saama, et käendaja

ei pruugi suuta seda lepingust tuleneva nädalase tähtaja jooksul tasuda. K. Kikas on

maakohtule antud selgitustes ise möönnud arusaamist sellest, et võlgnikul ei ole nii suurt

summat võtta ning seetõttu oli vaja ka teisi käendajaid (III kd, tl 132 pöördel).

Maakohus on leidnud otsuse p-s 56, et kostja tõenäolisele teadlikkusele võlgniku soovist

võlausaldajaid kahjustada viitab asjaolu, et K. Kikas ei kontrollinud Befinna

majanduslikku seisu väga hoolikalt ning tugines võlgniku ütlusele. Kostja arvates on see

kohtu sisukoht mh vastuolus otsuse p-s 40 esitatud järeldusega. Ringkonnakohtu hinnangul

kostja väidetud vastuolu maakohtu lahendis ei ole. Otsuse p-des 30–46 on maakohus

analüüsinud seda, kas esinevad alused käenduslepingu kehtetuks tunnistamiseks

PankrS § 114 lg 1 p 3 alusel. Sellest lähtudes pidi kohus hindama, kas võlgnik ja kostja on

lähikondsed PankrS § 117 lg 3 mõttes. Ka otsuse p-s 40 esitatud käsitlus puudutab poolte

väiteid hageja ja kostja lähikondsuse kohta ning ei seostu sisult p-st 56 esitatud

põhjendustega.

11.4. Tagasivõitmise eeldusena pidi maakohus vältimatult analüüsima müügilepingu

sõlmimise ja tagatise andmise asjaolusid ning tehingu majanduslikku sisu. Seetõttu on

põhjendamatud apellatsioonkaebuse väited, nagu ei oleks maakohus tohtinud seda teha.

11.5. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostja väidetega, nagu ei saaks tagatise andmist

tagasi võita põhjusel, et võlgniku käenduskohustuse summa on temalt Riia Vahekohtu

13. veebruari 2018. a otsusega välja mõistetud ning vahekohtu otsus on Eestis tunnustatud

ja täidetavaks tunnistatud. Maakohus on õigesti märkinud, et tagasivõitmine ei muuda

eelnimetatud kohtulahendeid, vaid annab pankrotihaldurile õiguse keelduda nende

täitmisest. Nõuete kaitsmine ja tagasivõitmine pankrotimenetluses täidavad erinevaid

eesmärke, kusjuures tagasivõitmine saabki ajaliselt toimuda hiljem (vt Riigikohtu 22.

veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas 3-2-1-157-16, p 12).

12. Kokkuvõttes leidis maakohus seega õigesti, et võlgniku poolt müügilepingu p-s 4.3

võetud käenduskohustus tuleb PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistada. Hageja

leiab apellatsioonimenetluses jätkuvalt, et käendusleping tulnuks kehtetuks tunnistada

eelkõige PankrS § 114 lg 1 p 3 alusel. Kuivõrd maakohus on võlgniku poolt tagatise

andmise PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel põhjendatult kehtetuks tunnistanud, ei pea

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel vajalikuks kontrollida, kas sama

tehingu oleks saanud kehtetuks tunnistada ka PankrS § 114 lg 1 p 3 alusel.

13. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude

jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas.

Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsioonkaebuse

menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

14. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

12(13)

14.1. Hageja esindaja poolt 5. augustil 2020 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt

on kostja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 3528 eurot (sh

käibemaks 588 eurot). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Esindaja on teinud

järgmiseid toiminguid:

▪

kohtuotsuse analüüs, nõupidamine kliendiga seoses võimaliku apellatsioonkaebuse

esitamisega – 2,5 tundi;

▪

kohtumäärusega tutvumine, apellatsioonkaebuse analüüs, apellatsioonkaebusele

vastuse koostamine, nõupidamine kliendiga – 11,5 tundi;

▪

suhtlus kohtuga seoses istungiga, kohtumäärusega tutvumine, edastamine kliendile,

täiendavate tõendite analüüs, täiendavate tõendite asja juurde võtmise taotluse

koostamine, nõupidamine kliendiga seoses täiendavate tõenditega, tõendite

komplekteerimine ja esitamine kohtusse – 6,5 tundi;

▪

kohtuistungiks

ettevalmistamine,

kohtutoimiku

komplekteerimine,

hageja

menetluskulude nimekirja koostamine – 3 tundi;

▪

kohtuistungil osalemine – 1 tund.

Esindaja tunnitasu on 120 eurot, millele lisandub käibemaks.

Hageja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu palub ta menetluskulud kindlaks määrata

koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Samuti kinnitab hageja, et kõik kulud on kantud

seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).

14.2. Kostja ei ole hageja menetluskulude kohta kohtule seisukohta esitanud.

14.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta

(vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

14.3.1. Ringkonnakohus

leiab, et

hageja esindaja toimingud seoses

võimaliku

apellatsioonkaebuse esitamisega (kokku 2,5 tundi) ei ole kostja poolt esitatud

apellatsioonkaebuse menetlemise seisukohalt vajalikud ega põhjendatud. Hageja ise ei ole

maakohtu otsust vaidlustanud. Apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu arvestades ei saa pidada

vastuse koostamise toimingute (sh kohtumäärusega tutvumine, apellatsioonkaebuse

analüüs, apellatsioonkaebusele vastuse koostamine ja nõupidamine kliendiga) põhjendatud

ja vajalikuks ajakuluks mitte rohkem kaheksa tundi. Tsiviilasi on küll üle keskmise

mahukas, kuid nii apellatsioonkaebuses kui ka sellele esitatud vastuses on olulises osas

korratud juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja väiteid. Toimingud seoses

9. juulil 2020 esitatud täiendavate tõendite asja juurde võtmise taotluse koostamise ja

kohtule esitamisega saab vajalikuks ja põhjendatuks lugeda nelja tunni ulatuses. Kuna

hageja esindaja oli tsiviilasja materjalide ja vaidluse sisuga eelnevalt tuttav, tuleb

ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamise ajakulu (sh menetluskulude nimekirja

koostamine) asja mahtu ning keerukusest arvestades põhjendatuks pidada kokku kahe tunni

ulatuses. Kohtuistungil osalemise ajakulu üks tund on ringkonnakohtu hinnangul vajalik ja

põhjendatud.

13(13)

Kokkuvõttes saab hageja esindaja toimingute põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks

apellatsioonimenetluses lugeda seega 15 tundi (8+4+2+1).

14.3.2. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta)

TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

14.3.3. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluses

kantud hüvitatavate kulude suuruseks 2160 eurot (sh käibemaks) (120×15t×1,2) ning

mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja.

14.4. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest