3-19-2027/30 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo

Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. september 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2027

Haldusasi

XX

kaebus

Keila

Linnavalitsuse

22.10.2019

ettekirjutuse nr 4.1-1.3/1287-1 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja Kerstin Malberg

Vastustaja – Keila linn, volitatud esindaja Uno Paas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde koos apellatsioonkaebusega esitatud Antifire

Tuleohutuslahendused OÜ 26.04.2020 abihoone tuleohutusaudit (dtl 286 jj).

2. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2020.

a otsus haldusasjas nr 3-19-2027 muutmata.

3. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.10.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-19-2027

2(10)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX on Keilas Xxx asuva kinnistu kaasomanik, kellele kuulub korter xxx kui eriomand.

2. Keila

Linnavalitsuse

22.10.2019

ettekirjutusega

nr

4.1-1.3/1287-1

kohustati

ehitusseadustiku (EhS) § 130 lg 2 p 2 ja korrakaitseseaduse (KorS) § 23 lg 4 alusel XXi: 1)

lõpetama koheselt ilma kasutusloata sauna kasutamine (täitmise tähtaeg alates 23.10.2019; p

5.1); 2) koostama ehitiste (saun ja puukuur) kasutamiseks nende kohta ehitusprojekt ja taotlema

ehitiste kandmist ehitisregistrisse hiljemalt 31.12.2019 (p 5.2); 3) kooskõlastama sauna ja

puukuuri projekt Päästeametiga ja kinnistu kaasomanikega ning esitama sauna kasutusteatis

sellele kasutusloa väljastamiseks. Kasutusloa väljastamiseks tuli viia ehitis kooskõlla EhS

nõuetega, korrastada ja muuta ohutuks, sh muuta ohutuks sauna küttekolle (täitmise tähtaeg

01.07.2020; p 5.3); 4) viima vastavusse EhS nõuetega ettekirjutuse adressaadi ainukasutuses

olevate kinnistul asuvate ehitiste (sauna ja puukuuri) fassaadid ja katused; värvima või katma

ühtlase fassaadikattega sauna ja puukuuri; muus osas lähtuda EhS nõuetest ehitise ja ehitamise

kohta (täitmise tähtaeg 01.07.2020; p 5.4).

Ettekirjutusest nähtuvalt toimus 25.09.2019 kinnistul paikvaatlus, mille käigus tuvastati, et Xxx

kinnistul asub elumaja ja kolm abihoonet. Kinnistut haldab korteriühistu, kuid puudub vaidlus,

et saun (ca 26 m² aluspinnaga, asukohaga ca 4,5 m elamust) ja puukuur (aluspinnaga 2,2 x 4,8

m ja tagaseinaga ühendatud katusealune aluspinnaga 2,2 x 3 m) on ettekirjutuse adressaadi

ainukasutuses. Sauna fassaad koosneb erinevatest materjalidest (puit, klaas, eterniit, plekk jms).

Ehitusmaterjal on eri aegadest, silmnähtavalt kulunud ja vana. Ettekirjutuse adressaadi ja ehitise

kaasomaniku sõnul kasutatakse sauna sihipäraselt ja küttekollet köetakse mitu korda nädalas.

Ehitisregistri andmetel sellist ehitist kinnistul ei ole, puudub õiguslik alus selle püstitamiseks ja

ehitisel puudub kasutusluba (esitatud ei ole kasutusteatist). Ehitise kaasomanik XX ei ole

esitanud ühtegi ehitise õiguslikku alust ega selle kasutamise seaduslikkust tõendavat

dokumenti. Ehitist ei ole selle eluea vältel piisava asjatundlikkusega hooldatud ja selle välimus

ei vasta EhS nõuetele. Sauna köetakse puidujääkidega, mis tekitavad paksu ja halvasti lõhnavat

suitsu, mille kohta Keila linna elanikud on esitanud mitmeid kaebusi. Sauna kui tervikliku

ehitise ja seal asuva küttekolde kohta ei ole esitatud projekti, samuti ei ole ehitise tuleohutust

tuvastanud Päästeameti spetsialistid. Jättes ehitise hooldamata ja korrastamata, võib see olla

ohtlik seda kasutavatele isikutele ja nende varale ning keskkonnale. Ehitise ohutuse

tuvastamiseks tuleb koostada ehitusprojekt, kooskõlastada see Päästeameti ja teiste

kaasomanikega ning taotleda kasutusluba (esitada kasutusteatis). Kinnistul asuvad puukuur ja

katusealune toetuvad kinnistu põhjapoolsele müürile, moodustades terviku (ühine tagumine

sein). Abihoone seinad on kõik eri värvi ja eri materjalist, kulunud ja koledad.

Ettekirjutuses sisaldus hoiatus, mille kohaselt ettekirjutuse nõuete mittetähtaegse või

mittekohase täitmise korral kohaldatakse ettekirjutuse adressaadile sunniraha p 5.1

mittetäitmisel 1000 eurot, p 5.2 mittetäitmisel 500 eurot, punkt 5.3 mittetäitmisel 500 eurot ja

p 5.4 mittetäitmisel 500 eurot või kohaldatakse asendustäitmist.

3. XX esitas 30.10.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keila Linnavalitsuse 22.10.2019

ettekirjutuse nr 4.1-1.3/1287-1 tühistamiseks.

3-19-2027

3(10)

Ettekirjutust ei saa koostada vaid ühele korteriühistu liikmele, kuivõrd kinnistu on kaasomandis.

Põhjendamatu on keelata üksnes kaebajal sauna kasutamine teistele kaasomanikele sellist

keeldu panemata ning teha seda ette teatamata. Ettekirjutus on ebaproportsionaalne. Kaebaja

möönab, et sauna kasutab tema ja tema perekond (tütar koos abikaasa ja lapsega) ning saun on

neile vajalik, kuna neile kuuluvas korteris xxx puudub pesemiskoht. Kohalik omavalitsus

suhtles ehitise ehitisregistrisse kandmise osas algselt korteriühistuga, kuid ettekirjutuse tegi

kaebajale ainuisikuliselt. Selline käitumine on vastuoluline ega ole kooskõlas hea halduse

põhimõttega.

Kuna kaebajal on korteriühistuga maakohtus pooleli vaidlus kaasomandi kasutuskorra

määramiseks, pole otstarbekas teha enne vaidluse lõppu kulutusi ehitise (saun, puukuur)

parendamiseks. Kaebaja möönab, et fassaadid vajaksid korrastamist. Tööde tegemiseks antud

tähtaeg on tööde mahtu arvestades liiga lühike.

Sauna kütmine on vajalik vähemalt määral, et niiskus seda ei kahjustaks. Kaebaja kütab sauna

vaid puude ja briketiga ning väited võimalikust ebasobiva materjaliga kütmisest ja mürgise

suitsu tekkimisest on tõendamata. Kaebaja on esitanud vastustajale dokumendid, et sauna

küttekolle vastab tuleohutuse nõuetele.

Ettekirjutus on nõuetekohaselt põhjendamata, sellest ei nähtu kaalutlusõiguse teostamist ning

kaebaja selgitusi pole arvesse võetud. Ettekirjutusega pandud kohustused (p-d 5.3, 5.4) on

lakoonilised ja ebaselged. Vastustaja on asunud kohtumenetluses selgitama, et kui kaebaja ei

soovi sauna kasutada, siis ta ei pea täitma ettekirjutuse punkte 5.2 ja 5.4. Ebaselge on, miks p-s

5.1 keelatakse sauna kasutamine, kui muud punktid hõlmavad ka puukuuri.

Ehitusprojekti koostamise nõue saunale ja puukuurile, samuti kasutusteatise esitamise ja

ehitisregistrisse kandmise nõue ei tulene seadusest. Kohaldada tuleb ehitusseadustiku ja

planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) §-i 28, mis ei sätesta kasutusteatise

kohustust enne 01.01.2003 ehitatud ehitisele. Puukuuri ehitusalune pind on alla 20 m2. Kaebaja

ei tea, millal vaidlusalused ehitised ehitati ning kui kaebaja Xxx elamusse 1985. a-l elama asus,

olid need juba olemas. Kaebaja on abihooneid üksnes parandanud. Sauna plaan koostati

erastamisega seoses, kuid sauna ehitisregistrisse ei kantud. Muud dokumentatsiooni ehitiste

kohta kaebajal ei ole.

4. Keila linn palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kui kaebaja ei soovi ehitisi korrastada ega seadustada, ei pea ta seda tegema. Ehitisregistrisse

kandmine koos projekti koostamisega on vajalik üksnes siis, kui soovitakse neid kasutada.

Ehitiste korrastamise asemel võib kaebaja need lammutada, kui ta leiab, et see on lihtsam ja

odavam.

Sauna, sh selles oleva küttekolde kasutamine võib seada ohtu kõrvalasuva elamu ja selle

elanikud. Saun on rajatud õigusliku aluseta ning teadmata ajal, selle kohta puudub projekt. Nii

saun kui puukuur on puitehitised ja sellest tulenevalt tuleohtlikud. Xxx elanikud on juba

pidanud kutsuma Päästeameti, kuna oli kartus, et elamu võib sauna kütmise tõttu süttida. Keila

linna elanikelt on laekunud kaebusi sauna korstnast leviva suitsu ja haisu tõttu.

Ettekirjutus lammutamiseks on tehtud ka korteriühistule, mida on aktsepteeritud. Sauna

kasutamise keelamiseks oli ettekirjutuse tegemine ainult kaebajale põhjendatud sellega, et

kaebaja ja tema perekond on ainsad, kes seda kasutavad. Lisaks on korteriühistu seisukohal, et

hooned tuleks lammutada ning kaebaja on ainus, kes soovib ehitiste kasutamist jätkata. Sauna

sisemus ei vasta hügieeninõuetele ja on teadmata, kuhu juhitakse heitvesi ning kuidas on tagatud

3-19-2027

4(10)

ohutus ja ventilatsioon. Korteriühistu kaalub sauna ehitamist uude majandushoonesse, milleks

on väljastatud projekteerimistingimused.

Puukuurid on ühendatud ühise seinaga, mistõttu nende ehitusalune pind summeeritakse ja see

on kokku üle 20 m2 ning seega on vajalik projekt ja ehitusteatis (EhS § 3 lg 3).

Juba välisel vaatlusel on selge, et ehitised ei vasta paljudele ehitisele esitatavatele nõuetele (EhS

§ 11). EhS § 47 lg 5 annab aluse nõuda kasutusteatise esitamist. Ehitiste korrastamine ja

registrisse kandmine on seotud riigi poolt seatud tähtajaga – 01.01.2020 (EhSRS § 26 lg 1) ning

registrisse tuleb kanda kõik üle 20 m2 ehitusaluse pinnaga ehitised. Kohalik omavalitsus on

kohustatud sellised ehitised välja selgitama (EhSRS § 27). Sõltumata ehitamise ajast peab ehitis

olema kasutamiseks ohutu (EhSRS § 23 lg 1). Kasutusteatise menetlust korraldamata ei saa

kinnitada, et ehitis oleks ohutu. Tuleohutuse nõudeid saab kontrollida kasutusteatise menetluses

koostatud auditi läbi. Kaebaja pole tõendanud, et ehitised oleks ehitatud enne 22.07.1995

õiguslikul alusel.

Ehitise ja selle küttekolde ohutust saavad kinnitada Päästeameti spetsialistid hoone ülevaatusel,

mida ei ole teostatud. Ehitise kui terviku tuleohutust ei tõenda korstnapühkija aktid. Kaebaja

viidatud Päästeameti kiri puudutab korteri kütteseadmete kontrolli.

Enne ettekirjutuse koostamist on peetud pikalt läbirääkimisi kaebaja ja teiste korteriomanikega

ehitiste ohutuse ja seadustamise osas. Hoonete lõplikuks korrastamiseks määratud tähtaeg on

mõistlik, kuna kaebaja on selgitanud, et tal on materjalid ja võimekus ehitiste korrastamiseks.

Sunniraha suuruse määramisel on arvestatud maksimummääraga, ehitise kasutamise ohuga ja

kaebaja eelneva käitumisega. Vastustaja ei nõustu väidetega kaalutlusõiguse mitteteostamisest

ja haldusakti põhjendamata jätmisest.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 31.03.2020 otsusega kaebuse osaliselt, tühistades

vaidlustatud ettekirjutuse p-d 5.2, 5.3 ja 5.4. Kohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja

menetluskulu 1011,25 eurot ja jättis muus osas menetlusosaliste menetluskulud nende endi

kanda.

Ettekirjutuses pole selgelt välja toodud, millised faktilised asjaolud ja millised õiguslikud alused

iga resolutsiooni punktiga seonduvad. Ettekirjutus ei ole kõigi punktide osas selge ja üheselt

mõistetav (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 1). Oluliste formaalsete puudustega

haldusakti on adressaadil keeruline vaidlustada ja kohtul teostada õiguspärasuse kontrolli.

Ettekirjutuse p 5.1 osas on ettekirjutus vaatamata vormipuudustele sisuliselt õiguspärane ning

HMS §-st 58 lähtudes saab jätta selle tühistamata. Kohtupraktikas on jaatatud võimalust teha

ettekirjutus vaid ühele kaasomanikest juhul, kui tal on oluliselt tihedam seos ohu või

korrarikkumisega, mida ette heidetakse (vt Riigikohtu 28.02.2018 otsus nr 3-15-1607; Tallinna

Ringkonnakohtu 01.11.2019 määrus nr 3-19-1869). Kuna sauna ja puukuuri kasutab kaebaja

või tema pere, mitte teised kaasomanikud, siis oli kaebaja sauna kasutusloata (kasutusteatiseta)

kasutamise keelamiseks tehtud ettekirjutuse (p 5.1) õige adressaat. EhS § 19 lg 1 p 4 kohaselt

on ehitise kasutamise ohutuse tagamine ehitise omaniku kohustus. KorS § 15 lg 1 kohaselt on

avaliku korra eest vastutav isik, kes on põhjustanud ohukahtluse või ohu või põhjustanud sellise

olukorra tekkimise võimaluse, mille realiseerumisel tekib oht või ohukahtlus. Puukuuri puhul,

erinevalt saunast, kus asub kasutuses olev küttekolle, pole põhjust eeldada sellist ohtu, et selle

kasutamise kohene keelamine oleks sunniraha ähvardusel vajalik.

Haldusakt antakse selle andmise ajal kehtiva õiguse alusel (HMS § 54). Järelevalve pädevuse,

vastutuse ja meetmete osas kuulus kohaldamisele haldusakti andmisel kehtinud õigus (KorS,

EhS). Vastustaja on jätnud viitamata EhS § 130 lg 2 p-le 4 (ehitise kasutusteatise või kasutusloa

3-19-2027

5(10)

olemasolu kontrollimine), kuid see ei mõjutanud otsustamist (HMS § 58). EhS § 8 kohaselt on

ehitise kasutamine ohutu, kui see ei põhjusta ohtu inimesele, varale või keskkonnale. EhS § 11

kohaselt peab ehitis kogu oma kasutusea vältel olema ohutu, st sõltumata ehitamise ajast. EhS

§ 16 lg 1 kohaselt tuleb ehitise olemasolu vältel tagada selle ohutu seisund ja kui see on

asjakohane, siis ka visuaalne korrasolek. KorS § 28 lg 1 alusel saab teha ettekirjutuse ohu

tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks.

Andmete puudumine ehitisregistris ei tähenda tingimata, et ehitis on ebaseaduslik. Kaebaja ei

ole aga esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et ehitis on püstitatud õiguslikul alusel ja

lubatud kasutusse. Vastustaja ei viidanud ettekirjutuses EhSRS-le ega käsitlenud enne

planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist ehitatud ehitise õiguspärase kasutamise küsimust, kuid

sellele vaatamata on õige seisukoht, et kaebaja ei esitanud ehitise ohutuse kontrollimiseks ja

tõendamiseks kohaseid dokumente. Kuigi haldusmenetluses ei tehtud kindlaks sauna ehitamise

aega, ei tugine õiguslikule alusele kaebaja väide, et sauna õiguspäraseks, sh ohutuks

kasutamiseks piisab pottseppmeistri kinnitusest, et küttekolle ei ole tuleohtlik. Küttekolle ei ole

ehitis. Ehitis (vt EhS § 3) on saun kui tervik, mille ohutust ei saa kehtiva ega varem kehtinud

õiguse kohaselt hinnata pottseppmeister. Kaebaja tellitud 13.01.2020 hinnangust (koostaja M.

Vaiksaar, pottseppmeister, tase 5, tl 83–88) nähtub, et see on antud sauna kerise kohta, kus on

märgitud, et saunale nõutavad ohutuskujad on tagatud. Seega pole hinnatud ehitiste vahelisi

tuleohutuskujasid, mida saab hinnata Päästeamet kohases haldusmenetluses, mida pole senini

toimunud. Kohaseks menetluseks oleks ehitisele kasutusteatise taotlemine. Pottseppmeistri

hinnang saab olla vaid üheks tõendiks ehitise ohutuse hindamisel.

Kaebaja on esitanud ka 07.10.2004 elamu haldamise ja majandamise üleandmise-vastuvõtmise

akti (tl 91–92), mis on koostatud erastamismenetluse tarbeks ning mille lisast 1 (tl 93) nähtub,

et üle anti ka saun. Kõnealune dokument ei tõenda sauna ehitamise õiguslikku alust ega ohutust.

Ehitise olemasolu kui fakt ei kinnita selle püstitamise õiguspärasust. Kaebaja on esitanud

11.12.2000 sauna plaani (tl 94) ja ruumide eksplikatsiooniakti (tl 95), millel on märgitud elamu

ja saun (hoone aluse pinnaga 27 m²) ning mille kohaselt on vaidlusalune saun tõenäoliselt

püstitatud enne 22.07.1995, kuid ka need dokumendid ei tõenda püstitamise õiguslikku alust

või õiguspärast kasutamist (sh ehitise ohutust kasutamiseks). Õiguspärast kasutamist ega

ohutust ei tõenda ka 30.10.2017, 13.12.2018, 14.11.2019 korstnapühkimise aktid.

Seega on õige ettekirjutuses tehtud järeldus, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi ehitise püstitamise

ja kasutamise seaduslikkust tõendavat dokumenti ehk haldusorgan pole eelnevalt vastavates

menetlustes kontrollinud sauna ehitamise ja kasutamise seaduslikkust, millise kontrolli üheks

elemendiks on ka ohutuse kontroll. Sellise ehitise kasutamise jätkamist ei saa lubada, sõltumata

sellest, kas see halvendab kaebaja ja tema perekonna hügieenitingimusi või võib kahjustada

ehitist. Arvestades sauna õiguspärase ehitamise ja kasutamise kohta dokumentatsiooni

puudumist, kohalikule omavalitsusele laekunud pretensioone, sauna asumist teise puitehitise

(elamu) vahetus läheduses (ca 4,5 m), välisel vaatlusel nõuetele mittevastavust, oli selle

kasutamise keelamine ohu tõttu (elule, tervisele, varale ja keskkonnale) selgelt põhjendatud.

Kaevatava ettekirjutuse p 5.1 osas tuleb kaebus jätta rahuldamata.

Ettekirjutuse resolutsiooni osas on mh märgitud, et „ettekirjutuse adressaadil on õigus kaaluda

ilma õiguslike aluseta püstitatud ehitiste lammutamist, mis on talle vähem koormavam kui

nende viimine vastavusse EhS nõuetega“. Lammutamise kohustust sunniraha ähvardusel

kaevatavast ettekirjutusest ei tulene, kuna selle resolutsioon (pole aru saada, millise

resolutsiooni punkti juurde kõnealune lause üldse käib) on sõnastatud selliselt, et kaebajal on

õigus kaaluda lammutamist. Seega, kui ehitisi seadustama ei hakata, ei saa vastustaja nõuda

lammutamist kaebajale tehtud 22.10.2019 ettekirjutuse alusel ja üksnes kaebajalt.

3-19-2027

6(10)

Ettekirjutuse p-de 5.2–5.4 osas tuleb ettekirjutus tühistada, kuna vastustaja on jätnud selles osas

nõuetekohase haldusmenetluse läbi viimata, st pole tuvastanud vaidlusaluste ehitiste (saun,

puukuur) ehitamise aega ega selgitanud, millised õigusnormid sellest lähtuvalt kohaldamisele

kuulusid ning milliseid konkreetseid nõudeid sauna ja puukuuri osas peab kaebaja täitma.

Kohtumenetluses on vastustaja asunud ettekirjutust täpsustama ning märkinud, et piisav võib

olla audit, mis sisaldab ka ülesmõõdistusprojekti (vrd ettekirjutuse p 5.2: saunale ja puukuurile

tuleb koostada ehitusprojekt), samuti toonud välja sauna sisemist sanitaarolukorda puudutavad

asjaolud, mis haldusmenetluse materjalidest ega ettekirjutusest ei nähtu. Selline haldusakti

täiendamine ei ole kohtumenetluses reeglina võimalik. Ettekirjutus on viidatud punktide osas

ebaselge. Samuti on see vastuolus vastustaja poolt 18.12.2017 tehtud ja väidetavalt kehtiva

ettekirjutusega korteriühistule (tl 34–35), mille kohaselt on korteriühistul lammutamise

kohustus juhul, kui ta ehitisi ei korrasta.

Ettekirjutuse p-s 5.2 kohustatakse kaebajat koostama ehitise kasutamiseks ehitiste (saun ja

puukuur) kohta ehitusprojekt ja taotlema kandmist ehitisregistrisse hiljemalt 31.12.2019. Kui

sauna ehitamise tõenäoline aeg on enne 22.07.1995, siis puukuuride ehitamise aega kohtule

esitatud materjalidest ei nähtu. Puukuur ja saun on erinevad ehitised ning ehitamise ajast ja

ehitusalusest pindalast, ehitise õiguslikust alusest või selle puudumisest lähtuvalt võivad neile

kohalduda erinevad nõuded. Ettekirjutusest ei ole võimalik aru saada, millisest õiguslikust

alusest tuleneb puukuurile ehitusprojekti koostamise kohustus. Samuti võib sauna puhul olla

kohane nõuda auditi tegemist. Samuti on kõnealuses ettekirjutuse punktis pandud kohustus

kanda ehitised ehitisregistrisse, kuid puudub viide kaebaja kohustuse õiguslikule alusele.

Samuti pole aru saada, kas vastustaja kavatseb selle kohustuse mittetäitmisel kaebajale

sunniraha määrata ning millisel õiguslikul alusel.

Ettekirjutuse p 5.3 puhul ei nähtu samuti õiguslikku alust saunale ja puurkuurile esitatud nõuete

osas. Ka selle punkti osas ei vasta ettekirjutus haldusakti põhjendamise nõuetele. Lisaks ei ole

nii ettekirjutuse p 5.3 kui ka p-de 5.2 ja 5.4 osas haldusorgani otsus ratsionaalselt kaalutletud,

mis samuti toob kaasa nende punktide osas ettekirjutuse tühistamise. Kui kaasomandis asuval

kinnistul on ebaseaduslikud ehitised, siis nende seadustamiseks (sh seadusega kooskõlla

viimiseks vajalike ehitustööde tegemiseks) peab olema kaasomanike nõusolek. Antud juhul on

vastustaja esindaja märkinud 25.11.2019 vastuses kaebusele, et kaasomanikest on kaebaja

ainus, kes soovib sauna ja puukuuri kasutamist ning teised ei pea nende korrastamist

mõistlikuks, leides, et need tuleks lammutada. Vastustaja pole öelnud, et see asjaolu polnud

teada kaebajale vaidlustatud ettekirjutuse tegemisel. Lisaks on vastustaja 18.12.2017 koostanud

korteriühistule ettekirjutuse, mille resolutsiooni kohaselt tuleb korteriühistul kaaluda õigusliku

aluseta püstitatud ehitiste lammutamist, juhul kui ehitisi ei lammutata, tuleb tagada nende

korrasolek. Nõuete täitmise tähtaeg on möödunud, kuid ettekirjutus on vastustaja väitel kehtiv

ning korteriühistu seda vaidlustanud ei ole.

Haldusorgan on põhjendatult läbi viinud haldusmenetluse korteriühistule kohustuste

panemiseks. Olukorras, kus kaasomanike vastuseis neile kaasomandina kuuluval kinnistul

asuvate õigusliku aluseta ehitiste seadustamise osas puudub ning üks kaasomanikest soovib

saada neid ainukasutusse, võib tõesti olla põhjendatud teha n-ö seadustamisettekirjutus ühele

kaasomanikest. Kui on aga teada, et teised kaasomanikud seadustamist ei soovi, on tehtud

ettekirjutus ühele kaasomanikule sisuliselt eesmärgipäratu. Ka lammutamine eeldab kõigi

kaasomanike kokkulepet. Haldusorgan pole kaevatava haldusakti andmisel teinud ratsionaalselt

arusaadavat kaalutlusotsust. Haldusorganil oli võimalik teha kaebajale sauna kasutamise

keelamiseks ettekirjutus ning samal ajal anda konkreetse sisuga haldusakt korteriühistu suhtes

selleks, et korteriühistu kas esitaks vajalikud dokumendid õigusliku aluseta ehitiste

seadustamiseks ja korrastaks ehitised või seadustamise soovi puudumisel lammutaks

kaasomandis olevad ehitised.

3-19-2027

7(10)

Kuna kohus tühistab ettekirjutuse p-d 5.2 ja 5.3, pole ehitiste korrastamise nõude (ettekirjutuse

p 5.4) kehtima jätmine põhjendatud. Ehitiste, mis tuleb lammutada, korrastamine poleks sellises

olukorras eesmärgipärane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. XX palub 30.04.2020 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 31.03.2020

otsus osas, millega halduskohus jättis kaebuse osaliselt rahuldamata, jaotas menetluskulud

proportsionaalselt ning jättis kaebaja esindaja kulud osaliselt vastustajalt välja mõistmata.

Kaebaja palub vaidlustatud osas teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses, jätta

menetluskulud vastustaja kanda ning mõista vastustajalt täiendavalt välja kaebaja esindaja

kulud summas 801,58 eurot.

Ettekirjutuse oleks pidanud tegema kinnisasja majandavale ja korteriomanikke esindavale

korteriühistule, mitte ainuisikuliselt ühele kaasomanikest (kaebajale). Ettekirjutuses toodud

puudused ei tulene kaebajale kuuluvast kinnisasja eriomandist. Vaidlusalune saun on kõigi

korteriomanike kaasomandis. Samuti ei ole kaebaja sauna ehitanud. Seega ei ole kaebaja

põhjustanud väidetavat rikkumist ning ettekirjutusega temale pandud vastutus on alusetu.

Vastustajal tulnuks teha ühine ettekirjutus kõigile korteriomanikele või korteriühistule (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 13.02.2019 otsus nr 3-17-1413, p 17; 30.10.2019 otsus nr 3-19-122,

p 17). Seega kohaldas halduskohus vääralt KorS § 15 lg-t 1, leides, et ettekirjutuse adressaat on

kaebaja.

Halduskohus ei ole toonud välja asjakohaseid õigusnorme, millel põhineb kohtu seisukoht, et

sauna ehitamise ajal oli vaja ehitusprojekti ja pädeva haldusorgani nõusolekut. Halduskohus on

tuginenud vastustaja paljasõnalistele väidetele 1995. a kohta sõltumata sellest, et vaidlusalune

saun ei ole ehitatud ega kasutusele võetud 1995. a-l, vaid oluliselt varem. Halduskohus ei

tuvastanud isegi umbmääraselt aega, millal kõnealune saun ehitati ja kasutusele võeti. Eelneva

tõttu ei vasta kohtuotsus HKMS § 157 lg 1 ja § 165 lg 1 p 5 nõuetele.

Halduskohus viis asjas läbi puuduliku eelmenetluse, rikkudes HKMS § 59 lg-t 3 ja § 122 lg 2

p-i 7. Samuti rikkus kohus HKMS § 2 lg-st 4 tulenevat uurimispõhimõtet, mis tõi kaasa ebaõige

lahendi tegemise. Halduskohus ei kohustanud vastustajat otsima ja kohtule esitama dokumente

seoses vaidlusaluse saunaga, mis võivad olla arhiivis või mille kohta võib informatsiooni olla

vastava majavalitsusega seotud isikutel. Kohtu ette ei ole toodud ka asjaolusid, millest nähtuks,

et vastustaja on ise püüdnud haldusmenetluse käigus sauna kohta dokumente otsida. Arvestades

poolte võrdse kohtlemise tagamise vajadust, ei saa kohus kaebaja väiteid tagasi lükata pelgalt

nende tõendamatuse motiivil.

Valitseva kohtupraktika kohaselt võib asjaolusid arvestades ehitise ekspluatatsiooni

vastuvõtmise akti asendada ka avaliku võimu tegevus, millega sisuliselt tunnistatakse valminud

ehitis nõuetele vastavaks ning lubatakse ehitist kasutada vastavalt kavandatud otstarbele

(Riigikohtu 08.11.2004 otsus nr 3-3-1-43-04, p 13). Vaidlusalust sauna kasutati aastakümneid

ja vastustaja oli sellest teadlik. Kaebaja on esitanud kohtule sauna plaani, mille õigsust on

kinnitanud 11.12.2000 allkirjaga Keila Linnavara Haldamise asutuse esindaja. Vastava

tegevusega on avalik võim tunnustanud sauna olemasolu ja kasutamise seaduslikkust ning

seetõttu ei saa ehitist pidada ebaseaduslikuks.

Ettekirjutuse p 5.1 osas ei sisaldu ettekirjutuses asjakohaseid põhjendusi ega õigusnorme, mis

oleksid vastava kohustuse/keeluga seostatavad ning mis võimaldaks järeldada vastava

otsustuseni jõudmist.

3-19-2027

8(10)

Halduskohus on põhjendamatult vähendanud vastaspoolelt väljamõistetavaid menetluskulusid.

Otsusest ei ole järgitav, kuidas jõudis halduskohus seisukohale, et põhjendatud ja vajalikud

kulud on just summas 1000 eurot. Leides, et põhjendatud pole täies ulatuses novembri ja

detsembri 2019 kulu, ei ole kohus selgitanud ega põhjendanud, millised konkreetsed toimingud

ei ole vajalikke kulusid kaasa toonud ning mis summas sellega seoses menetluskulusid

vähendatakse. Kohus küll viitas HKMS § 108 lg-le 2, kuid ei lähtunud tegelikkuses nimetatud

sättest. Kaebaja taotleb esindajakulude hüvitamist kokku summas 2473,58 eurot. Vastavalt

HKMS § 108 lg-le 2 pidanuks kohus ¾ ulatuses kaebaja menetluskulude taotluse rahuldama.

Kaebaja möönab, et edutu korduva esialgse õiguskaitse taotluse ja sellega seotud

määruskaebemenetluse kulusid ei pea hüvitama vastaspool, kuid kohus ei ole võtnud

seisukohta, kui suure osa moodustavad vastavad menetluskulud. Kuna kaebaja esindajakulud

olid kokku 2473,58 eurot, halduskohus mõistis välja 1000 eurot ning arvestades, et edutu

taotluse/kaebuse kulud olid kokku 672 eurot, on halduskohus põhjendamatult jätnud vastustajalt

välja mõistmata esindajakulud summas 801,58 eurot. Alternatiivselt on kaebaja seisukohal, et

menetluskulude proportsionaalse jaotamise korral tulnuks halduskohtul vastustajalt välja mõista

täiendavalt (lisaks 1000 eurole) esindajakulu 601,19 eurot.

Kaebaja palub asja materjalide juurde dokumentaalse tõendina vastu võtta tuleohutusauditi, mis

on vajalik asja õigemaks lahendamiseks, tõendades sauna ohutust. Tõendit ei olnud võimalik

varem esitada, sest see tekkis alles 26.04.2020.

7. Keila linn palub 08.06.2020 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde.

Kuna ehitiste tuleohutust kohaliku omavalitsuse jaoks hindab Päästeamet, siis koos

apellatsioonkaebusega esitatud tuleohutusauditi põhjal ei saa vastustaja väita, et ehitis on ohutu.

Auditis on väide, et ehitis vastab abihoone ehituse ajal kehtinud tuleohutusnõuetele. Samas on

tänaseni täpselt tuvastamata ehitamise aeg, seega ei saa väita, et ehitis vastab mingil ajal

kehtinud nõuetele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Vastuseks neile

märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Apellatsiooniastmes on vaidluse all üksnes Keila Linnavalitsuse 22.10.2019 ettekirjutuse

resolutsiooni p 5.1, millega kohustati kaebajat koheselt lõpetama ilma kasutusloata

(kasutusteatiseta) Xxx asuva sauna kasutamine, kuna saun ei vasta EhS nõuetele ning võib olla

ohtlik.

Koos

apellatsioonkaebusega

esitas

kaebaja

ringkonnakohtule

Antifire

Tuleohutuslahendused OÜ 26.04.2020 tuleohutusauditi (dtl 286 jj), tõendamaks abihoone

(sauna) vastavust tuleohutusnõuetele. Apellatsioonkaebuse selgituse kohaselt on tõend esitatud

alles apellatsiooniastmes, kuna tõend tekkis 26.04.2020 ning haldus- ega kohtumenetluses ei

olnud kaebajale arusaadav, milliseid tõendeid ta peab esitama sauna seadustamiseks. Ehkki

ringkonnakohus ei pea veenvaks kaebaja põhjendusi, miks tõendit ei olnud võimalik varem

koguda, peab ringkonnakohus siiski vajalikuks tõendit hinnata asja õigemaks lahendamiseks

(HKMS § 198 lg 3). Seetõttu tuleb eelnimetatud tõend võtta asja materjalide juurde.

10. Ettekirjutus on tehtud õigele adressaadile. Ettekirjutuse p-ga 5.1 pandud keeld sauna

kasutada ei ole asja omaniku seisundil põhinev (KorS § 15 lg 4, seisundivastutus), vaid isiku

käitumisel põhinev (KorS § 15 lg 1, käitumisvastutus). Kuna vaidlust ei ole, et kaebaja (ja tema

perekond) on korteriomanikest ainsad, kes vaidlusalust sauna kasutavad, saab kaebaja olla ka

3-19-2027

9(10)

ainus, kes sauna kasutamisega on põhjustanud ohukahtluse KorS § 15 lg 1 tähenduses. Seetõttu

on asjakohatu apellatsioonkaebuse p-s 3.1 esitatud arutlus sellest, kas vaidlusalune saun on

kaebaja eriomandis või kes on selle ehitanud.

11. Praeguse vaidluse puhul ei oma tähtsust, millal täpselt saun ehitati. Sauna kasutamise

kontekstis omab tähtsust see, et ehitist võib kasutada üksnes siis, kui see on ohutu (EhS § 8 ja

§ 11 lg 1; EhSRS § 23 lg 1). Põhjus, miks vastustaja keelas kaebajal sauna kasutamise, on

asjaolu, et vastustajal oli nii elanike kaebuste (dtl 49) kui ka paikvaatluse (protokoll dtl 216)

põhjal juba pikema aja jooksul tekkinud kahtlus sauna ohutuses. KorS § 27 kohaselt on pädeval

korrakaitseorganil ohukahtluse korral õigus kohaldada seaduses ettenähtud meetmeid ohu

olemasolu väljaselgitamiseks. EhS § 130 lg 2 p 4 kohaselt on sellisel juhul kohane

meede ehitise kasutusteatise või kasutusloa olemasolu ja sellele kantud andmete tegelikkusele

vastavuse kontrollimine. Vastavalt KorS § 28 lg-le 1 on pädeval korrakaitseorganil ohu või

korrarikkumise korral õigus panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu

tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus ning hoiatada teda haldussunnivahendite

kohaldamise eest, kui isik ei täida kohustust hoiatuses määratud tähtaja jooksul. Vaidlus puudub

selles, et kõne all olev saun on ehitatud enne 1985. a-d. Projektdokumentatsiooni ja ehitusloa

puudumisel on ehitise ohutuse hindamiseks sellisel juhul kohane tõend ehitise audit (EhSRS §

28 lg 6), mida asjas esitatud ei ole. Sauna ohutust ei tõenda ka apellatsioonkaebusele lisatud

Antifire Tuleohutuslahendused OÜ 26.04.2020 tuleohutusaudit, kuna selles on hinnatud üksnes

sauna tuleohutusnõuetele vastavust, kuid hindamata on ehitise muude tehniliste osade

(elektripaigaldis, vesi ja kanalisatsioon, ventilatsioon, hoone ehituslik püsivus jne) ohutus. Ka

asjaolu, et sauna on haldusorgani sekkumiseta väidetavalt kasutatud aastakümneid, ei põhjenda

sauna kasutamise keelamise õigusvastasust, kui järelevalveorganil on tekkinud põhjendatud

kahtlus sauna ohutuses. Arvestades lisaks, et saun asub elumajast (1907. a-l kasutusse võetud

puidust miljööväärtuslik ehitis) ca 4 m kaugusel (s.o hoonete vahele ei jää siseministri

30.03.2017 määruse nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded ja nõuded tuletõrje

veevarustusele“ § 22 lg-s 2 nõutud vähemalt 8 m laiust tuleohutuskuja) ning otse Keila

linnaväljaku ääres, ei saa sauna ohutusse suhtuda pealiskaudselt. Arvestades eeltoodut, ei ole

apellatsioonkaebuse etteheited halduskohtule uurimispõhimõtte rikkumisest põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et ehkki ettekirjutusel esineb nii faktilisi kui

ka õiguslikke põhjendamispuudusi, ei too need sauna kasutamise keelamise (ettekirjutuse p 5.1)

osas kaasa ettekirjutuse tühistamist (HMS § 58). Ettekirjutusest on arusaadav, et kuni vastustajal

pole võimalik veenduda ehitise ohutuses, ei saa selle kasutamist lubada.

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsusega ka menetluskulude jagamisse ja

menetluskulude suurusesse puutuvalt. Kuna ettekirjutuse p 5.1 osas ei jätnud halduskohus

ettekirjutust tühistamata vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjenduste tõttu, ei olnud HKMS

§ 108 lg-le 61 tuginemine võimalik. Kaebaja ei ole konkreetselt välja toonud, millised sauna

kasutamise keeldu põhjendanud haldusakti põhjendused toodi välja alles kohtumenetluses ning

millele halduskohtu otsus hiljem olulises osas tugines. Selliseid põhjendusi ei nähtu ka

ringkonnakohtule.

Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui kohus on ületanud

diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu määrus asjas 3-2-1-43-10, p 18 ja 3-2-1-65-13, p 18).

Praegusel juhul taotles kaebaja esimeses kohtuastmes vastustajalt 2473,58 euro suuruste

menetluskulude väljamõistmist. Halduskohus rahuldas taotluse osaliselt ning hindas kaebaja

põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks 1000 eurot. Kohus on otsuse p-s 39 põhjalikult

analüüsinud kaebaja menetluskulusid ja kohtu arutluskäik on põhjendatud ja jälgitav.

Ringkonnakohus on korduvalt selgitanud (nt 16.04.2014 määruse nr 3-13-70165 p 14 ja seal

viidatud 03.07.2009 otsus haldusasjas nr 3-07-1257 ning 19.04.2012 otsus haldusasjas nr 3-10-

3-19-2027

10(10)

3200, p 4), et puuduvad objektiivsed täpsed mõõdikud, mille alusel saaks võrdeliselt haldusasja

mahu, keerukusastme ning muude asjakohaste näitajatega määratleda protsessiosalise antud

haldusasjas põhjendatud õigusabikulude summa. Seetõttu hindab kohus õigusabikulude

põhjendatud suurust igas asjas eraldi, lähtudes antud asjale iseloomulikest mitmetest erinevatest

kriteeriumidest (õigusabi maht ja tööühiku hind, asja menetluse kulg, kohtulikult kaitstava

õiguse kaalukus jne). Eeltoodud asjaolude tõttu on ringkonnakohtul alust korrigeerida

halduskohtu poolt väljamõistetud õigusabikulusid eeskätt juhul, kui väljamõistetud

õigusabikulude suurus on ilmselgelt põhjendamatu või kui halduskohus on õigusabikulude

hindamisel jätnud mõne olulise teguri arvesse võtmata. Riigikohus märkis lahendis nr 3-3-1-

55-05, et kohtul on asja keerukuse hindamisel ulatuslik hindamisruum. Ringkonnakohus leiab

praeguses asjas, et halduskohus ei ole eksinud kaebaja põhjendatud õigusabikulude summa

leidmisel, st, et leitud tulemus ei ole ilmselgelt põhjendamatu ning hindamata pole jäetud ühtegi

olulist asjaolu. Sõltumata sellest, kas mõnda kaebaja poolt esitatud arvet oleks tulnud rohkem

või vähem menetluskulude põhjendatuse hindamisel arvesse võtta, ei ole halduskohus

ringkonnakohtu hinnangul eksinud lõppkokkuvõttes õigusabile kulutatud aja põhjendatuse

hindamisel ‒ kaebaja poolt esimese astme kohtumenetluses taotletud õigusabikulude suurus on

olnud ülepaisutatud. Seetõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtuga (arvestades kaebuse

rahuldamise proportsiooni ja edutut korduvat esialgse õiguskaitse menetlust), et 1000 euro

suurune õigusabikulude suurus oli esimese astme kohtumenetluses põhjendatud ega pea õigeks

seda suurust muuta.

13. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel

kaebaja kanda ning vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel vastustaja

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)