1-16-2411/1066 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Kohtuistungi aeg ja koht

Tallinna Ringkonnakohus

10. juuni 2020, Tallinn

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. august 2020, Tallinn

Kriminaalasja number

1-16-2411

Kohtukoosseis

Sekretär

Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Meelika Aava

Kea Lemming

Kohtuasi

Andrey Kuzyakin süüdistuses KarS § 256 lg 1 ja § 214

lg 2 p 4 järgi;

Marek Kase süüdistuses KarS § 255 lg 1 ja § 214 lg

2 p 4 järgi;

Georgi Abuladze süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi;

Urmas Vels süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 214 lg 2

p 4, § 202 lg 2 p 2 ja § 199 lg 2 p-de 4, 7, 8 järgi;

Aap Vels süüdistuses KarS § 255 lg 1, § 214 lg 2 p-

de 1, 4, 5, § 209 lg 2 p 1, 4, § 133 lg 1, § 199 lg 2 p 4,

7, § 212 lg 1, § 349; § 122 (alates 1. jaanuarist 2015.a.

kvalifitseeritav kui KarS § 121 lg 2 p 3); § 121 järgi

(alates 01.01.2015.a. kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2

p 3);

XX süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4, 7 järgi;

Maarjo Kalda süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7

järgi üldmenetluses.

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 13. märtsi 2020 otsus

Apellatsioonide esitajad

Süüdistatavad Georgi Abuladze ja tema kaitsja adv.

Argo Küünemäe, Andrey Kuzyakin ja tema kaitsja

adv. Alar Neiland ja Raiko Paas, süüdistatava Urmas

Velsi kaitsjad adv.-d Natalia Lausmaa ja Silver

Reinsaar, süüdistatava Marek Kase kaitsja adv. Aadu

Luberg, süüdistatava Aap Velsi kaitsja adv. Sven

Sillar, süüdistatava XX kaitsja adv. Sven Sillar,

kolmanda isiku YY esindaja adv. Sven Sillar,

riigiprokurör Vahur Verte

Süüdistatavad

Andrey Kuzyakin, Georgi Abuladze, Marek Kase,

Urmas Vels, Aap Vels, XX (ankeetandmed Harju

Maakohtu otsuses)

Kaitsjad

Adv. Raiko Paas, adv. Argo Küünemäe, adv. Silver

Reinsaar, adv. Aadu Luberg, adv. Sven Sillar

Prokurör

Vahur Verte

Resolutsioon

1. Tühistada Harju Maakohtu 13. märtsi 2020. a otsus

osaliselt ja nimelt:

1.1. Andrey Kuzyakini süüdimõistmises kuritegeliku

ühenduse loomises KarS § 256 järgi.

1.2. Q OÜ poolt esitatud tsiviilhagi osas e osas, kus

kogu kahju mõisteti solidaarselt välja Aap Velsilt,

Urmas Velsilt ja Mario Kaldalt.

1.3. XX-le süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitise

suuruse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1. Mõista Andrey Kuzyakin õigeks KarS § 256

osateos e kuritegeliku ühenduse loomises, jättes

temale KarS § 256 järgi mõistetud karistuse

muutmata;

2.2. VÕS § 1043 alusel välja mõista solidaarselt Aap

Velsilt ja Maarjo Kaldalt Q OÜ kasuks 4057,28 eurot,

mis

kanda

Q

OÜ

arveldusarvele

nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank;

2.3. Süüdistatavatelt välja mõistetud ja hüvitamisele

kuuluv tsiviilhagi tuleb VÕS § 137 lg 1 alusel hüvitada

solidaarselt Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja

19.02.2018 otsusega nr 1-18-1004 süüdi mõistetud

Rait Õisoga, kellelt on sama hagi välja mõistetud

samal alusel;

2.4. VÕS § 1043 alusel välja mõista solidaarselt

Urmas Velsilt ja Maarjo Kaldalt Q OÜ kasuks

2486,72 eurot, mis kanda Q OÜ arveldusarvele nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank.

2.5. Hüvitada XX-le süüteomenetluses tekitatud

kahjuna lisaks kahtlustatavana kinnipidamisel viibitud

aja (perioodil 26.01.2016.a kuni 27.01.2016.a), s.o 2

päeva eest mittevaralise kahjuna summas 92,80

eurot SHKS § 5 lg 1 p 2, § 18 lg 2 alusel oaliselt ka

kahju, mis on tekkinud seoses sõidukuludega

summas 1152 (üks tuhat ükssada viiskümmend kaks)

eurot. Seega on XX-le süüteomenetluses tekitatud

kahju hüvitise kogusumma 1244,80 (üks tuhat

kakssada nelikümmend neli) eurot ja 80 senti. Hüvitis

kanda

XX

arveldusarvele

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata, kuid

teha selles järgmised täpsustused:

3.1. XX on mõistetud KarS § 199 lg 2 p 4,7 järgi

õigeks KrMS § 301 alusel;

3.2. Aap Vels on süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1, 4;

KarS

§

järgi

kannatanu

ZZ-ga

seotud

kuriteoepisoodides mõistetud õigeks KrMS § 301

alusel;

3.3. Aap Vels on mõistetud õigeks WW-ga seotud

episoodis KarS § 121 järgi (alates 01.01.2015.a. KarS

§ 121 lg 2 p 3) KrMS § 301 alusel;

3.4. RRR talust HH-le kuuluva ATV Yamaha (reg.nr

XXXXXX) varguse episoodis jätta välja tõendina

arvestatud M. Kalda poolt ütluste seostamisel

olustikuga väidetut, et sõiduki roolis oli U. ;

3.5. Lugeda õigeks Urmas Velsi süüdistuses KarS §

202 lg 2 p 2 järgi, et :

-

Need kuriteoepisoodid ei ole kuritegeliku

ühenduse eelduskuriteod

-

Esimene e LL-ga seonduv episood ei ole

kvalifitseeritav korduvalt toimepanduna e on

kvalifitseeritav KarS § 201 lg 1 järgi.

3.6. Mootorsõiduk Audi A8 reg nr XXXXXX (asub AMJ

Autoäri OÜ parklas Harjumaa, Saku vald, Saku

alevik, Üksnurme tee 14) ja mis maakohtu otsusega

konfiskeeriti KarS § 83 lg 1, lg 3 p 2 alusel; tuleb

konfiskeerida teisel õiguslikul alusel ja nimelt KarS §-

s 255 lg 2 p 2 järgi KarS § 83-2 alusel ja täpsemalt lg

2 p 1 alusel kolmandalt isikult e NN-lt

4. Apellatsioonimenetluse kulud:

4.1. Määrata Advokaadibüroo Küünemäe ja Partnerid

vandeadvokaat

Argo

Küünemäe

poolt

Georgi

Abuladzele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi

osutamisega makstavaks tasuks 356,40 eurot;

4.2.

Välja

mõista

Georgi

Abuladzelt

apellatsioonimenetluses

osutatud

õigusabi

eest

kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse

356,40

eurot,

mis

tuleb

tasuda

kohtuotsuse

jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos

viitenumbriga

menetluskulude

tasumiseks

edastatakse Georgi Abuladzele eraldi dokumendina.

4.3.

Määrata

Advokaadibüroo

Sven

Sillar

vandeadvokaat Sven Sillari poolt Aap Velsile

apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega

makstavaks tasuks 702 eurot.

Jätta Aap Velsi apellatsioonimenetluse kulud riigi

kanda.

4.4.

Määrata

Advokaadibüroo

AE

Consult

vandeadvokaat Alar Neilandi poolt A. Kuzyakinile

apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega

makstavaks tasuks 483,36 eurot.

Jätta A. Kuzyakini apellatsioonimenetluse kulud riigi

kanda.

4.5. Mõista Eesti Vabariigilt välja Urmas Velsi kasuks

lepingulise

kaitsja

adv.

Silver

Reinsaare

apellatsioonimenetluses tekkinud kulud summas 975

(üheksasada seitsekümmend viis) eurot.

4.6. Mõista Eesti Vabariigilt välja Marek Kase kasuks

lepingulise

kaitsja

adv.

Aadu

Lubergi

apellatsioonimenetluses tekkinud kulud summas

1875 (üks tuhat kaheksasada seitsekümmend viis)

eurot.

4.7. Prokuröri apellatsioon, süüdistatava Andrey

Kusyakini

ja

tema

kaitsjate

apellatsioonid,

süüdistatava Georgi Abuladze ja tema kaitsja

apellatsioon,

süüdistatava

Marek

kase

kaitsja

apellatsioon,

süüdistatava

Aap

Velsi

kaitsja

apellatsioon, kolmanda isiku YY esindaja apellatsioon

– jätta rahuldamata. Südistatava Urmas Velsi

kaitsjate apellatsioonid ja õigeksmõistetu XX kaitsja

apellatsioon –rahuldada osaliselt.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni

esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi

vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada

määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule

15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu 13. märtsi 2020 otsusega mõisteti XX õigeks süüdistuses KarS § 199

lg 2 p 4, 7 järgi. XX loeti kriminaalmenetluses kahtlustatavana kinnipeetuks 26.-27.

jaanuarini 2016.a, s.o 2 päeva. Talle hüvitati süüteomenetluses tekitatud kahjuna

kahtlustatavana kinnipidamisel viibitud aja (perioodil 26.01.2016.a kuni 27.01.2016.a),

s.o 2 päeva eest mittevaralise kahjuna 92,80 eurot SHKS § 5 lg 1 p 2, § 18 lg 2 alusel.

KrMS § 181 lg 1 alusel jäeti riigi kanda menetluskulud, s.o määratud kaitsja tasud

kogusummas 17 733,84 eurot.

A. Kuzyakin mõisteti süüdi KarS § 256 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 10 aastat,

KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja karistati vangistusega 8 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel loeti

kergem karistus kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti 10 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates kinnipidamisest 6.

oktoobril 2015. a karistusaja hulka, millest alates loeti karistusaja algust. Tõkend –

vahistamine – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel määrati

tühistada. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel mõisteti A. Kuzyakinilt riigituludesse

sundraha 1460 eurot, kaitsjatasu 16 002 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et

kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul ositi. KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti

kaitsjatasu ülejäänud osas, s.o summas 2160 eurot, riigi kanda. Kaitsja A. Neilandi

taotlus süütemenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata.

KarS § 83-2 lg 1 ja KarS § 256 lg 2 p 2 alusel konfiskeeriti A. Kuzyakinilt:

-mootorsõiduk Volkswagen Touareg reg nr SSS SSS;

A. Kuzyakinilt mõisteti KarS § 83-2 lg 1; § KarS § 84 ja KarS § 256 lg 2 p 2 alusel välja

kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise asendamise korras 46 499 eurot.

Aresti alt vabastati kinnistu nr XXXXXXX (katastritunnus XXX) asukohaga KKK,

väärtusega ca 46 314 eurot, mis arestiti Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja

21.03.2016.a määrusega nr 1-16-1753

Marek Kase mõisteti süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 7 aastat,

KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja karistati vangistusega 6 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel loeti

kergem karistus kaetuks raskeimaga ja mõisteti liitkaristuseks 7 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 6. oktoobrist 2015.a

karistusaja hulka, millest alates loeti karistusaega. Tema suhtes kohaldatud tõkend –

vahistamine – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel määrati

tühistada.

KrMS § 175, § 179, § 180 alusel mõisteti M. Kaselt riigituludesse sundraha

1460

eurot, kaitsjatasu 11 326,56 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et

kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest arvates

igakuiste maksetena võrdsetes osades. Kaitsja V. Ivanova taotlus süütemenetluses

tekitatud kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata.

KarS § 83-2 lg 1 ja KarS § 255 lg 2 p 2 alusel konfiskeeriti M. Kaselt:

-

sularaha summas 950 eurot, mis on arestitud Harju Maakohtu 13.01.2016.a

määruse nr. 1-15-10560 alusel laiendatud konfiskeerimise tagamiseks;

M. Kaselt mõisteti KarS § 83-2 lg 1, § 84, § 255 lg 2 p 2 alusel välja kuriteoga saadud

vara laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja 34 159 eurot. Nimetatud

nõude täitmiseks jäeti kehtima kohtulik hüpoteek M. Kasele kuuluvale kinnistule VVV

külas summas 34 159,00 eurot.

G. Abuladze mõisteti KarS § 255 lg 1 järgi süüdi ja karistati vangistusega 6 aastat.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 6. oktoobrist 2015.a

karistusaja hulka, millest alates loeti karistusaega. Tõkend – vahistamine – jäeti

muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel määrati tühistada.

KrMS § 175, § 179, § 180 alusel mõisteti G. Abuladzelt välja riigituludesse sundraha

1460 eurot, kaitsjatasu 10 945,20 eurot, tunnistajale AA-le makstud sõidukulud 30,90

eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda 12

kuu jooksul otsuse jõustumisest arvates igakuiste maksetena võrdsetes osades. G.

Abuladze kaitsja A. Küünemäe taotlus lepingulise kaitsjate õigusabi kulude

hüvitamiseks jäeti rahuldamata. Kaitsja A. Küünemäe taotlus süütemenetluses

tekitatud kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata.

KarS § 83-2 lg 2 p 1 ja KarS § 255 lg 2 p 2 alusel konfiskeeriti V OÜ-lt:

- V OÜ nimele registreeritud Tallinnas SSS asuval kinnistul nr SSSSSSSS asunud

spordisaali varustus (arestitud Harju Maakohtu 13.01.2016.a määrusega nr 1-15-

10447).

G. Abuladze’lt mõisteti välja KarS § 83-2 lg 1; § KarS § 84 ja KarS § 255 lg 2 p 2 alusel

kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise asendamise korras 29 149,69 eurot.

Sama otsusega mõisteti õigeks U. Vels süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4, 7 järgi 2014.a

suve lõpp – 28. oktoobrini 2014.a BBB kinnistult Mle kuuluva traataia koos postidega

varguses seotud kuriteoepisoodis. U. Vels mõisteti õigeks süüdistuses KarS § 214 lg

2 p 4 järgi 31.07.2013.a kannatanuga FF seotud kuriteoepisoodis. U. Vels mõisteti

süüdi KarS § 202 lg 2 p 2 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud, KarS § 199 lg

2 p 4, 7, 8 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat, KarS § 214 lg 2 p 4 järgi (kannatanuga

OO seotud kuriteoepisood) ja karistati vangistusega 6 aastat, KarS § 255 lg 1 järgi ja

karistati vangistusega 8 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks

raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti 8 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati

eelvangistuses viibitud aeg alates 6. oktoobrist 2015.a karistusaja hulka, mis loeti

karistusaja alguseks. Tõkend – vahistamine – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse

jõustumiseni, seejärel määrati tühistada.

KrMS § 175, § 179, § 180 alusel mõisteti U. Velsilt riigituludesse sundraha

1460

eurot, kaitsjatasu 11 423,63 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et

kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest ositi. KrMS

§ 180 lg 3 alusel jäeti kaitsjatasu ülejäänud osas, s.o summas 3263,89 eurot riigi

kanda. KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti liiklustrassoloogiaekspertiis nr 15E-LT0121

summas 413 eurot riigi kanda. Kaitsja N. Lausmaa taotlus süütemenetluses tekitatud

kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata.

KarS § 83-2 lg 1 ja KarS § 255 lg 2 p 2 alusel konfiskeeriti U. Velsilt:

-mootorsõiduk Mercedes Benz G300 reg nr IIIIII (asub Politsei- ja Piirivalveameti

parklas Tallinn, Rahumäe tee 6).

U. Velsilt mõisteti KarS § 83-2 lg 1; § KarS § 84 ja KarS § 255 lg 2 p 2 alusel kuriteoga

saadud vara laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja 11 060 eurot.

Aap Vels mõisteti süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1, 4, § 349 järgi õigeks kannatanuga

ZZ seotud kuriteoepisoodides, samuti õigeks süüdistuses KarS § 121 (alates

01.01.2015.a. KarS § 121 lg 2 p 3) järgi 30. jaanuaril 2014.a kannatanuga WW ja 14.

juulil 2014.a kannatanuga UU seotud kuriteoepisoodides. Lisaks mõisteti ta õigeks

süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi 31. juulil 2013.a kannatanuga FF seotud

kuriteoepisoodis.

A. Vels mõisteti süüdi KarS § 122 (alates 01.01.2015.a. KarS § 121 lg 2 p 3) järgi

(kannatanuga GG seotud kuriteoepisood) ja karistati vangistusega 3 aastat, KarS §

121 (alates 01.01.2015.a. KarS § 121 lg 2 p 3) järgi (kannatanutega TT, ÕÕ seotud

kuriteoepisoodides) ja karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud, KarS § 133 lg 1 järgi ja

karistati vangistusega 3 aastat, KarS § 199 lg 2 p 4, 7 järgi ja karistati vangistusega 2

aastat 6 kuud, KarS § 209 lg 2 p 1, 4 järgi (kannatanuga LL seotud kuriteoepisood) ja

karistati vangistusega 3 aastat, KarS § 209 lg 2 p 1, 4, § 349 järgi ja karistati KarS §

63 lg-st 1 lähtuvalt KarS § 209 lg 2 p 1, 4 alusel vangistusega 1 aasta 6 kuud, KarS §

212 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat 6 kuud, KarS § 214 lg 2 p 1, 4, 5 järgi

ja karistati vangistusega 4 aastat, KarS § 255 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 4

aastat 5 kuud 9 päeva. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks

raskeimaga, mõisteti liitkaristuseks 4 aastat 5 kuud 9 päeva vangistust. KarS 68 lg 1

alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 31.07-02.08.2013.a.; 01.04.2015-06.09.2019.a,

s.o 4 aastat 5 kuud 9 päeva vangistust karistusaja hulka ja karistus loeti kantuks. A.

Velsi suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine, mis on asendatud elektroonilise

valvega – tühistati kohtuotsuse kuulutamise järgselt.

KrMS § 175, § 179, § 180 alusel mõisteti A. Velsilt riigituludesse sundraha 1460 eurot,

kaitsjatasu 13 098,24 eurot, 1/3 isiku ekspertiisiakti nr 15E-IDI0024 ekspertiisikulust

summas 61 eurot, s.o. 20,33 eurot; ½ kiuekspertiisi nr 15E-AK0003 ekspertiisikulust

summas 100 euro, s.o 50 eurot; isiku ekspertiisakti nr 15E-AK0003 ekspertiisikulu 61

eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda 12

kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates igakuiste maksetena võrdsetes osades.

KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti kaitsjatasu ülejäänud osas, s.o summas 3274,56 riigi

kanda.

Kaitsja S. Sillari taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks jäeti

rahuldamata.

KarS § 83-2 lg 2 p 1 ja KarS § 255 lg 2 p 2 alusel konfiskeeriti NN-lt:

- NN nimele registreeritud sõiduauto Toyota Land Cruiser reg nr HHHHHH koos

varuosadega (arestitud Harju Maakohtu 13.01.2016.a määrusega nr 1-15-10387);

- NN nimele registreeritud sõiduauto BMW 750 reg nr AAAAAA (arestitud Harju

Maakohtu 13.01.2016.a määrusega nr 1-15-10387).

Sama kohtuotsusega mõisteti ühes kuriteoepisoodis süüdi ja kahes õigeks ka Maarjo

Kalda, kelle suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

Tsiviilhagide osas tegi kohus järgmised otsustused.

Q OÜ poolt esitatud tsiviilhagi rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 alusel mõisteti

solidaarselt A. Velsilt, U. Velsilt ja M. Kaldalt Q OÜ kasuks 6544 eurot. M poolt esitatud

tsiviilhagi rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 alusel mõisteti A. Velsilt M (M

kaudu) kasuks 6815 eurot. ÜÜ poolt esitatud tsiviilhagi rahuldati täies ulatuses ning

VÕS § 1043 alusel mõisteti A. Velsilt ÜÜ kasuks 3699,94 eurot. BB poolt esitatud

tsiviilhagi rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 alusel mõisteti A. Velsilt tema

kasuks 382,63 eurot. E OÜ poolt esitatud kaks tsiviilhagi, vastavalt 805,35 euro ja 1187

euro nõudes rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 alusel mõisteti A. Velsilt E OÜ

kasuks 1192,35 eurot. S AS poolt esitatud tsiviilhagi rahuldati täies ulatuses ning VÕS

§ 1043 alusel mõisteti A. Velsilt S AS kasuks 2578,30 eurot. LL poolt esitatud tsiviilhagi

rahuldati täies ulatuses ning VÕS § 1043 alusel mõisteti solidaarselt A. Velsilt ja U.

Velsilt LL kasuks 40 000 eurot. FF, R OÜ, E2 AS, P OÜ, B AS, OÜ K, E3 AS, AS I ja

K OÜ tsiviilhagid jäeti läbi vaatamata. Kannatanute HH, JJ, ŽŽ tsiviilhagid jäeti

täies

ulatuses rahuldamata.

Süüdistatav A. Kuzyakin on KarS § 256 lg 1 järgi mõistetud süüdi kuritegeliku

ühenduse organiseerimises ja juhtimises ning G. Abuladze, M. Kase, U. Vels ja A.

Vels KarS § 255 lg 1 järgi kuritegelikku ühendusse kuulumise eest ja nimelt selles, et

A. Kuzyakin organiseeris eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal enne, kuid mitte enne,

kui 2013 aastat vähemalt kolmest või enamast isikust koosneva, püsiva,

isikutevahelise ülesannete jaotusega kuritegeliku ühenduse, mis oli loodud varalise

kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud teise astme kuritegude, mille

eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, toimepanemisele ja

esimese astme kuritegude toimepanemisele. Kuritegelikku ührndusse kuulusid peale

A. Kuzyakini alates 2013 aastast M. Kase, G. Abuladze, U. Vels, A. Vels.

Kuritegeliku ühenduse organiseerimine ja juhtimine seisnes A. Kuzyakini poolt

kuritegeliku ühenduse tegevuse korraldamises, mis seisnes selles, et A.Kuzyakin

andis vastavalt väljakujunenud käsuliinile kuritegeliku ühenduse liikmetele, s.o M.

Kasele, G. Abuladzele, U. Velsile ja A. Velsile, kategoorilises vormis korraldusi ja

ülesandeid.

A. Kuzyakini kuritegelikus ühenduses kehtis mitmetasandiline juhtimisstruktuur, kus

juhist järgmisel positsioonil olevateks isikuteks olid M. Kase ja U. Vels, kes allusid

otseselt A. Kuzyakinile. Näiteks A. Kuzyakin andis M. Kasele ja U. Velsile korralduse

OO „pigistada“. Seejärel M. Kase ja U. Vels panid toime väljapressimise OO suhtes.

M. Kasele allus kuritegelikus ühenduses G. Abuladze, kes sai samas ka otse A.

Kuzyakinilt korraldusi. Isikutelt võlgade nõudmisega tegeles M. Kase koos G.

Abuladzega. Samuti andsid A. Kuzyakin, M. Kase ja G. Abuladze 2013. a kuritegude

toimepanemiseks UU2-le laenu 5000 eurot. UU2 seejärel karistati kohtuotsusega nr 1-

14-2928, mille kohaselt ta mõisteti süüdi KarS § 255 lg 1, KarS § 199 lg 2 p 6, 7, 9 ja

KarS § 202 lg 2 p 1, 2 järgi. Kuriteo toimepanemiseks antud laenu nõudsid UU2-lt

tagasi kuritegeliku ühenduse liikmed A. Kuzyakin, M. Kase ja G. Abuladze.

Samuti oli A. Kuzyakini ülesandeks kuritegeliku ühenduste liikmete omavaheliste

probleemide/tülide lahendamine ning vajadusel ka karistamise otsustamine. A.

Kuzyakini juhtimine ja organiseerimine seisnes põhiliselt selles, et tema andis endast

järgmisel astmetel asuvatele kuritegeliku ühenduse liikmetele, s.o M. Kasele, G.

Abuladzele

ja

U. Velsile

korraldusi

koguda

kuritegelikule

ühendusele

alluvatelt/võlgnikelt raha. A. Kuzyakin andis korraldusi kasutada vägivalda võlgade

väljanõudmisel. A. Kuzyakin nõudis raha kuritegeliku ühenduse liikmetelt iga kuu ning

viitas, et antud raha pole ainult tema oma, vaid kõigi kuritegeliku ühenduse liikmete

oma. Hierarhia kohaselt liikus kuritegeliku ühenduse poolt kogutud raha A. Kuzyakini

kätte, kes vastavalt vajadusele jaotas „kassast“ raha ühenduse liikmetele.

A. Kuzyakini hüüdnimed kuritegelikes ringkondades olid „Kuzja“, „Kuzma“ ja Kuznja“.

Vestlustes kuritegeliku ühenduse liikmetega ja väljapool ühendust asuvate isikutega

rõhutab ning viitab A. Kuzyakin endale, kui juhile, kellele alluvad teised kuritegelikus

ühenduses olevad isikud ja kelle korraldusi peavad teised täitma.

A. Kuzyakini ülesandeks oli tema kuritegeliku ühenduse liikmete esindamine ja

läbirääkimised kolmandate isikutega, kellega olid tekkinud tema ühenduse liikmetel

probleemid seoses kuritegude toimepanemisega. A. Kuzyakin ja tema kuritegeliku

ühenduse liikmed M. Kase, G. Abuladze ja U. Vels pidasid läbirääkimisi DD-ga A. Velsi

suhtes. A. Kuzyakin ja tema kuritegeliku ühenduse liikmed M. Kase ja G. Abuladze

pidid arutama LL2-ga RR puudutavaid küsimusi/probleeme.

Kuritegelikus ühenduses asus A. Kuzyakinist aste madalamal positsioonil M. Kase,

kellele A. Kuzyakin viitab kui enda „paremale käele“ ja „vanemale“. M. Kase ülesanne

kuritegelikus ühenduses oli A. Kuzyakini korralduste ja juhiste tätimine ning omakorda

tema enda alluvuses olevate kuritegeliku ühenduse liikmete tegevuse juhtimine ja

koordineerimine ning koguda endast madalamal astmetel asuvate kuritegeliku

ühenduse liikmetelt ja ühendusele võlgu olevatelt isikutelt rahasid nn „kassasse“. M.

Kase viitab kuritegeliku ühenduse sees ja kolmandate isikutega rääkides endale kui

„vanemale“. M. Kase tegeles ka vangistuses viibivate isikute ja nende lähedaste

rahalise toetamisega.

Kuritegelikus ühenduses allus M. Kasele otse G. Abuladze, kes kuulus A. Kuzyakini

poolt juhitud kuritegeliku ühenduse koosseisu vähemalt alates 2013. a-st. G. Abuladze

põhiülesandeks oli kuritegeliku ühenduse liikmetelt ja neile allutatud isikutelt raha

kogumine ja selle toimetamine vastavalt M. Kase või otse A. Kuzyakini kätte. Samuti

pidi G. Abuladze täitma teisi A. Kuzyakini poolt antud korraldusi. Samuti võttis G.

Abuladze üle HH2 võla AA-le. Nimetatud võlga tasus HH2 oma elukaaslase VV2

arvelduskontolt G. Abuladze tuttava AA2 arvelduskontole. G. Abuladzele allus

kuritegelikus ühenduses omakorda A. Vels, kes tegutses ka U. Velsi käest saadud

korralduste alusel. A. Velsi käest sai G. Abuladze korduvalt raha. Nimetatud raha sai

A. Vels erinevate kuritegude toimepanemisest ning kuritegelikule ühendusele makstav

protsent (10%) pidi tagama A. Velsile, G. Abuladze ja ühenduse poolse, kaitse. Samuti

oli G. Abluladze ülesandeks lahendada A. Kuzyakini korraldusel erinevaid probleeme,

mis tekkisid seoses A. Velsi poolt toime pandud kuritegudega (sh LL KKK kinnistu

küsimustes DD-ga jt kohtumine).

A. Kuzyakini kuritegelikus ühenduses moodustasid nn Rakvere haru U. Vels ja tema

poeg A. Vels, kes panid Lääne-Virumaal toime erinevaid kuritegusid:

2013-2015. a september U. Vels pani Lääne-Virumaal toime erinevaid kuritegusid.

Ajavahemikul 2013.a kuni 2015.a pani U. Vels isikute grupis koos A. Kuzyakini ja M.

Kasega toime väljapressimise OO suhtes. Samuti panid U. Vels ja A. Vels

ajavahemikul

2013-2015

september

toime

erinevaid

kuritegusid,

mis

on

kvalifitseeritavad KarS § 199 lg 2 p 4, p 7, p 8 KarS § 202 lg 2 p 2 ja KarS § 214 lg 2 p

4 järgi. Kuritegusid pani U. Vels toime üksinda või koos A. Velsiga. Samuti andis U.

Vels koos A. Velsiga kolmandatele isikutele, kes neile allusid, sh Rait Õisole ja MM2-

le, korraldusi panna toime erinevaid kuritegusid. U. Vels andis A. Velsile korralduse

MM2 suhtes kasutada füüsilist vägivalda ning tema käest raha nõuda. U. Vels ja A.

Vels kogusid Lääne-Virumaal isikute käest raha, mille eest U. Vels ja A. Vels pakkusid

isikutele omapoolset kaitset nn „katust“. Nimetatud kuritegude toimepanemisel saadud

varast maksis U. Vels teatud protsendi (10 %) kuritegeliku ühenduse juhile A.

Kuzyakinile. U. Vels tasus kuritegelikul teel saadud tulu otse A. Kuzyakinile sularahas,

kui ka kandes raha A. Kuzyakini pangakontole, kasutades selleks oma elukaaslase

DD2 pangakontot.

Kuritegeliku ühenduse liikmed, sh ühenduse juht, lahendasid ühiselt probleeme, mis

tekkisid ükskikuritegude toimepanemisest. Nii näiteks kannatanu LL kinnistuga seotud

kelmuse toimepanemisest saadud kasumist A. Vels, kõrgemal positsioonil asuvatele

liikmetele A. Kuzyakinile, M. Kasele ja G. Abuladzele raha ei maksnud. Kui KK vahistati

ja KKK kinnistu arestiti, pöördus kinnistu ostmiseks laenu andnud DD A. Velsi poole.

DD nõudis A. Velsi käest kinnistu eest makstud raha osalist tagastamist, kuna kinnistut

ei saanud edasi müüa. A. Vels pöördus seepeale antud küsimuses oma kuritegeliku

ühenduse liikmete poole, mille tulemusel toimus 9. märtsil 2015.a Tallinnas Inseneri tn

3 juures asuvas Europarklas kohtumine kuritegeliku ühenduse liikmete A. Kuzyakini,

M. Kase, G. Abuladze, U. Velsi ja A. Velsi vahel. Seejärel toimus A. Kuzyakini

ühenduse liikmetel kohtumine SS, DD ja JJ2 vahel. Kohtumisel arutati A. Velsi

võlgnevust seoses KKK kinnistuga DD-le ja JJ2-le. Kohtumisel otsustati kuritegeliku

ühenduse liikmete poolt, et A. Vels peab maksma DD-le 23 000 eurot kuna antud

kuriteo sooritamisest saadud tulust ei olnud A. Vels kuritegeliku ühendusele nn

„kassasse“ maksnud. Kuna A. Vels DD-le raha maksta ei soovinud, siis otsustasid

teised kuritegeliku ühenduse liikmed, s.o A. Kuzyakin ja U. Vels võtta ära A. Velsile

kuuluvad sõidukid (Toyota Land Cruiser, BMW, Audi A8) ning anda need anda võla

katteks DD-le. Sõidukite äravõtmise vältimiseks lasi A. Vels sõiduki Toyota Land

Cruiser 150 rm HHHHHH vormistada oma elukaasalase NN nimele.

Samuti pakkus A. Vels Lääne-Virumaal raha eest enda poolset „kaitset“, mis seisnes

selles, et isikud pidid A. Velsile maksma „kaitse“ eest igakuiselt raha ja probleemide

korral pidi A. Vels neid lahendama.

Kuritegeliku ühenduse huvides toimepandud kuritegudes on süüdistatavad A.

Kuzyakin, M. Kase, U. Vels ja A. Vels mõistetud süüdi järgmistes

üksikkuritegudes:

A. Kuzyakin on KarS § 214 lg 2 p 4 järgi , M. Kase KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja U.

Vels KarS § 214 lg 2 p 4 järgi mõistetud süüdi selles, et nemad panid toime isikute

grupis kuritegeliku ühenduse raames ja heaks varalise kasu üleandmise nõudmises

grupi või kuritegeliku ühenduse poolt, kui on ähvardatud hävitada või rikkuda vara ning

kui on ähvardatud vägivallaga, OO suhtes väljapressimise. Antud kuriteo panid M.

Kase ja U. Vels, A. Kuzyakini juhtimisel ja korraldusel toime ajavahemikul 2012-2015a.

Lääne-Virumaal alljärgnevalt:

2011.a kevadel tekkisid OO-l rahalised vaidlused UU3-ga, kes töötas OO-le kuuluvas

ettevõttes OÜ K. UU3 nõudis OO-lt kokku 30 000 eurot, mida viimane väidetavalt UU3-

le võlgnes. Võla kättesaamiseks pöördus UU3 AA2 (endise nimega AA2) poole, kes

pidi kokkuleppe kohaselt olema vahendajaks. Selle tulemusel maksis OO AA2-le

kokku 8 500 eurot, mille AA2 pidi edasi andma UU3-le. Samal ajal hakkas UU3 asemel

võlga nõudma ja probleemi lahendamise eest tasu nõudma M. Kase, kes ähvardas

OO füüsilise vägivallaga. AA2 ja M. Kase nõudsid OO käest kokku 10 000 eurot, et

lahendada UU3 võla küsimus. Väljapressimise tulemusel maksis OO sularahas kokku

8 500 eurot AA2-le ja kokku 1 500 eurot M. Kasele, millest 600 eurot (07.08.2012.a -

200 eurot; 12.09.2012 - 200 eurot; 11.10.2012.a – 200 eurot) kandis OO M. Kase

arvelduskontole. Kokku 10 000 euro maksmisega pidi OO võlg tasutud olema.

2013.a-l hakkas vägivallaga ähvardades eelnimetatud võla väljanõudmisega OO-lt

tegelema kuritegeliku ühenduse liige U. Vels, kes põhjendas võla nõudmist sellega, et

eelnevad summad, mis OO maksis AA2-le ja M. Kasele ei ole jõudnud nende pealikuni,

st kuritegeliku ühenduse juhile A. Kuzyakinile. Raha mittemaksmise korral või

politseisse pöördumise korral ähvardas U. Vels muuta OO elu „põrguks“, st kasutada

OO suhtes füüsilist vägivalda ja hävitada temale kuuluvat vara.

Täpselt tuvastamata ajal 2013. a kevadel leppis U. Vels kokku kohtumise OO ja A.

Kuzyakini vahel. Kohtumisel U. Vels ja A. Kuzyakin nõudsid 2013 a kevadel Tallinna

linnas OO käest 10 000 eurot. Väljapressimise tulemusel tasus OO U. Velsile ja A.

Kuzyakinile sularahas kokku 3 000 eurot. Kokkuleppe kohaselt pidi OO tegema tasuta

tööd U. Velsi sõbra NN2 heaks, et tasuda ülejäänud 7 000 eurone võlanõue. 2013. a

suvel teostas OO läbi oma ettevõtte K OÜ NN2-ga seotud ettevõtte jaoks metsa

ülestöötamisega seotud töid, mille eest pidi NN2 tasuma otse U.Velsile. OO tehtud

tööde eest maksis NN2 7 000 eurot U. Velsile. U. Velsi sõnul maksis ta omakorda 7

000 eurot A. Kuzyakinile, et lahendada OO probleem ja tasuda võlg UU3-le.

Eelnimetatud summa tasumisega ja töö tegemisega pidi OOi võlg U. Velsi ja

A.Kuzyakini ees tasutud olema.

2014.a mais U. Vels nõudis OO-lt 5 500 euro üleandmist, mis pidi minema A.

Kuzyakini kätte. Seejärel U. Vels ja A. Kuzyakin tegutsedes koos isikute grupis nõudsid

OO käest 2014.a mais Tallinna linnas 5 500 eurot ning tasumise tähtajaks anti juuli

2014.a.

2014.a aasta suvel jätkas U. Vels, A. Kuzyakini juhtimisel ja korraldusel, OO-lt raha (4

500 euro) väljapressimist, ähvardades viimast vägivallaga. A. Kuzyakin andis U.

Velsile korralduse OOi „pigistada“. Seega U. Vels nõudis OO käest võlga ning andis

mõista, et kui OO-l ei ole tervet summat tasuda, siis võib ta tasuda väiksemate osade

kaupa (näiteks 500 euro kaupa). Samal ajal jätkas OO-lt raha nõudmist M. Kase, kes

tegutses isikute grupis koos A. Kuzyakini ja U. Velsiga. 21.08.2014.a Rakvere linnas

U.Vels nõudis OO käest 4 500 eurot ning ähvardas viimast vägivallaga kolmandate

isikute poolt, kui OO peaks abi saamiseks pöörduma politsei poole. Ühtlasi viitas U.

Vels, et tema puhul on tegemist kuritegeliku ühenduse liikmega, kes peab raha viima

A. Kuzyakinile. Samuti andis U. Vels mõista, et juhul, kui OO ei maksa raha talle ja A.

Kuzyakinile kaitse eest, siis võivad tulla isikud, kes peksavad OO-l „jalaluud puruks“.

U. Vels selgitas, et kui ta poleks OO kaitsnud, siis oleks viimasel juba „pea lõhki“.

Väljapressimise tulemusel tasus OO 1 000 eurot U. Velsile, kandes eelnimetatud

summa 27. augustil 2014.a U. Velsi elukaaslase DD2 arvelduskontole. Nimetatud

summa andis U. Vels edasi A. Kuzyakinile. U. Vels nõudis eelnimetatud raha OO käest

A. Kuzyakini korraldusel. OO poolt raha mitte maksmise korral andis A. Kuzyakin U.

Velsile korralduse OO-le „trahvi peale panemiseks“ ja võlasumma kahekordistamiseks.

Isikute grupis tegutsenud kuritegeliku ühenduse liikmed U. Vels, M. Kase ja A.

Kuzyakin jätkasid OO käest raha väljapressimist ka 2015 a-l, nõudes viimaselt raha

tasumist. Samuti mainis M. Kase U. Velsile, et raha mitte maksmise puhul lööb ta OO

pea vastu jääd.

U. Vels on KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 ja M. Kalda KarS § 199 lg 2 p 4, 7 järgi mõistetud

süüdi järgmistes varguse episoodides:

-

selles, et nemad, tegutsedes isikute grupis, varastasid korduvalt, ajavahemikul

aprill 2015.a kuni oktoober 2015.a, T külast SSS aadressil asuvast Q OÜ-le

kuuluvast kütusemahutist erimärgistusega diiselkütust. U. Vels ja M. Kalda

varastasid eelnimetatud kohast kokku 3800 liitrit erimärgistusega diiselkütust

väärtusega 5208 eurot. Oma teoga tekitasid U. Vels ja M. Kalda varalise kahju

ettevõttele Q OÜ-le.

-

selles, et nemad tegutsedes isikute grupi, varastasid ajavahemikul

13.05.2015.a kell 20:00 kuni 14.05.2015.a kell 13:00 RRR talust HH-le kuuluva

ATV Yamaha (reg.nr XXXXXX) väärtusega 4000 eurot.

U. Vels on mõistetud süüdi ka selles, et tema pani sissetungimisega, millega ta

tekitas JJ-le varalise kahju 100 eurot, pani toime, ajavahemikul 20.05.2015.a kell

20.30 kuni 21.05.2015 kell 09.00 SSS talust, XXX erinevate esemete varguse.

Nimelt varastas U. Vels SSS talust ära JJ-le ja ŽŽ kuuluvat vara.

KarS § 202 lg 2 p 2 järgi on U. Vels mõistetud süüdis selles,

-

et tema isikuna, kes on eelnevalt toime pannud väljapressimise, omandas KK

käest kokku 11 000 eurot, mille viimane oli teeninud koos A. Velsiga toime

pandud kelmuse teel omandatud LL-le kuulunud KKK kinnistu mahamüümisest.

Nimelt müüsid KK ja A. Vels 30. juunil 2014.a kelmuse toimepanemise tagajärjel

omandatud KKK kinnistu maha 40 000 euro eest. KKK kinnistu müümisest

saadud 40 000 eurot jagasid A. Vels ja KK omavahel ära. KK maksis saadud

kriminaaltulust esmalt 2 000 eurot U. Velsile, mille U. Vels pidi andma edasi

Tallinna kuritegeliku ühenduse liikmetele nö „ühiskassasse“, ning ülejäänud

osa, s.o 18 000,00 eurot kuriteo tulemusena saadud varast jagasid KK ja U.

Vels omavahel ära. Seega sai U. Vels selliselt KK käest süüteo toimepanemise

tulemusena saadud varast endale 9 000 eurot.

-

omandas uuesti isikuna, kes on varem toime pannud väljapressimise ja süüteo

toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, ajavahemikul alates

2014.a septembrist kuni 2015.a aprillini A. Velsi, M. Kalda ja R. Õiso poolt Q

OÜ-st varastatud vähemalt 500 liitrit erimärgistusega diiselkütust.

A. Vels on KarS § 214 lg 2 p 1,4,5 mõistetud süüdi selles, et tema 31. märtsi 2015

öösel vastu 1. aprilli 2015 koos MM2 ja R. Õisoga nõudis LL3 valduses oleva s/a Volvo

S80 reg.nr JJJJJJ ja võtmete üleandmist. Kannatanu keeldumise peale hakkas MM2

teda riietest rebima, mille tagajärjel kannatanu kukkus pikali ja MM2 peksis teda A.Velsi

ja R.Õiso juuresolekul käte ja jalgadega korduvalt keha, näo ja alakeha piirkonda.

Peale seda MM2, A. Vels ja R. Õiso kasutasid oma arvulist ja füüsilist ülekaalu ning

survestasid kannatanut tema võimalikku vastupanu mahasurudes ütlema, kus asuvad

autovõtmed. Peale seda, kui kannatanu oli avaldanud autovõtmete asukoha, sundisid

nad kannatanut istuma A. Velsi poolt juhitava s/a Volkswagen tagaistmele, millega

võtsid temalt tahte vastaselt vabaduse. Kannatanul puudus võimalus vabtahtlikult

lahkuda sündmuskohalt ja arvestades teda rünnanud isikute ülekaalu, ei olnud tal ka

võimalik neile füüsiliselt vastu hakata.

Seejärel viisid A. Vels, R. Õiso ja MM2 A. Velsi poolt juhitud s/a Volkswageniga

kannatanu elukohta, aadressile VVV, kust LL3 võttis sõiduki Volvo S80 võtmed ning

varasemalt tema suhtes kasutatud vägivalla tulemusena andis need A. Velsi või MM2

kätte. Peale seda A. Vels, MM2 ja R.Õiso sundisid kannatanut istuma sõiduautosse

Volkswagen ja sõidutasid PPP tänava garaažide juurde (kus asus s/a Volvo). Sõidu

ajal, A.Velsi ja R.Õiso juuresolekul, nõudis MM2 kannatanult mõnitaval ja üleoleval

toonil 200 eurot ning kannatanu vaikimise peale, lõi MM2 kannatanut vähemalt kahel

korral, rusikaga näo piirkonda, millega tekitas kannatanule valu.

1. aprillil 2015 kella 02.00 paiku A. Vels, MM2 ja R. Õiso võtsid kannatanu käest ära

PPP tänava garaažide juures asunud s/a Volvo S80 reg.nr JJJJJJ. A.Vels, MM2 ja

R.Õiso pukseerisid s/a Volvo S80 A.Velsi maasturiga Haljalas asuvasse tanklasse, kus

MM2 istus s/a Volvo S80 reg.nr JJJJJJ rooli.

Vastavalt isiku ekspertiisiaktile nr 15E-IDI0024 tuvastati LL3-l haiglasse pöördumisel

ja kohtuarstlikul läbivaatusel järgmised kehavigastused: haav parema kulmupealse

piirkonnas, verevalumid vasaku rangluu piirkonnas, vasaku reie sisepinnal ja vasaku

küünarvarre sisepinnal, vasaku kodarluu kinnine killunenud murd. Eksperdi arvamuse

kohaselt

olid

need

vigastused

(käevarre

luumurd,

parema

kulmu

haav,

hematoomid/verevalumid ja valu üle keha), mis olid tekitatud peksmise tulemusel.

KarS § 209 lg 2 p 1, 4 järgi on A. Vels mõistetud süüdi selles, et tema koos KK-ga

pani toime kelmuse LL suhtes kelmuse. LL eksitamiseks ostis A. Vels alkoholi ning

saatis R. Õiso koos alkoholiga LL juurde. R. Õiso ülesandeks oli koos LL-ga tarbida

alkoholi - eesmärgiga, et LL asjadest aru ei saaks ning oleks temale kuuluva kinnistu

ümbervormistamisega nõus. KK ülesandeks oli vormistada KKK kinnistu oma ema AK

nimele.

Kuriteo toimepanemiseks esitles KK ennast A nimelise isikuna ning viis alates 2014.a

maikuust kuni 9. juunini 2014.a-ni varalise kasu saamise eesmärgil, tegelikest

asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, LL, kes oli soovinud müüa

kasvavat metsa, pettuse teel eksitusse, mille tagajärjel omandas kannatanule kuuluva

KKK kinnistu (katastritunnusega XXX ja YYY, suurusega 22,5 ha) Rakvere vallas LLL

külas. Nimelt andis KK, jättes endast mulje kui maksevõimelisest isikust, koos A.

Velsiga 2014 juuni alguses LL-le ja tema elukaaslasele ÕÕ2-le väiksemaid summasid

sularahas ning alkoholi, millega lõi teadvalt ebaõige ettekujutuse LL-le. Nimelt öeldi

LL-le, et viimase õde võib temalt kinnistu võõrandada, mille takistamiseks tegid A. Vels

ja KK kannatanule ettepaneku kinnistu KK nimele vormistada, lubades selle uuesti LL

nimele tagasi vormistada.

Kasutades ära LL kergeusklikkust ja lihtsameelsust, viisid KK ja A. Vels kannatanu 8.

juunil 2014.a sõidukiga Audi A6 Avant (reg.nr NNNNNN) Tallinnasse MMM asuvasse

X Notaribüroosse, viies eelnevalt LL eksitusse ja käskisid tal notarile öelda, et on

kinnistu eest 15 000 eurot sularahas varasemalt kätte saanud. Notariaalne tehing jäi

teostamata KK ja A. Velsi tahtest sõltumata põhjuste, kuna notar keeldus lepingut

vormistamast põhjendamatult madala hinna tõttu. Seejärel viisid KK ja A. Vels

kannatanu 9. juunil 2014.a sõidukiga Audi A6 Avant (reg.nr NNNNNN) Tallinnasse

KKK asuvasse SO Notaribüroosse, viies eelnevalt LL eksitusse, käskides tal notarile

öelda, et on kinnistu eest 25000 eurot sularahas eelnevalt kätte saanud. Büroos

vormistati ostu-müügilepinguga kannatanule kuuluv kinnistu KK ema VV2 nimele.

A. Vels ja KK lõid jätkuvalt ebaõige kujutuse, kui väitsid LL-le, et vormistavad kinnistu

uuesti tema nimele tagasi. KK ja A. Vels jätkasid LL-le viimase tähelepanu

hajutamiseks ja saavutatud usaldava suhte hoidmiseks väiksemate sularaha

summade andmist ning ostsid kannatanule ja tema elukaaslasele uue rolleri, viies

näitliku täitmistahtega kannatanu eksitusse.

Erinevalt varasemalt lubatule müüsid KK ja A. Vels vastavalt varasemale plaanile 30.

juuni 2014.a kelmuse toimepanemise tagajärjel omandatud KKK kinnistu GG2´ile ja

JJ2-le 40 000 euro eest.

Kuriteo toimepanemise tagajärjel tekitasid A. Vels ja KK LL-le varalist kahju 40 000

eurot. Kinnistu ostis GG2, koos JJ2-ga ning kinnistu vormistati GG2 nimele. Kinnistu

ostmiseks võttis JJ2 laenu DD käest. KKK kinnistu maha müümisest saadud 40 000

eurot jagasid A. Vels ja KK omavahel ära. KK maksis saadud kriminaaltulust 2 000

eurot U. Velsile, mille U. Vels pidi andma edasi Tallinna kuritegeliku ühenduse

liikmetele nö „ühiskassasse“. Ülejäänud osa, s.o 18 000,00 eurot kuriteo tulemusel

saadud varast jagasid KK ja U. Vels omavahel ära. U. Vels sai KK käest 9000 eurot.

A. Vels sai nimetatud kuriteo tulemusel pool kinnistu müügihinnast, s.o 20 000 eurot,

mille eest ostis ta endale sõiduki Toyota Land Cruiser 150 (reg.nr HHHHHH), mille

vormistas tegeliku omaniku varjamiseks oma tuttava WW2 ettevõtte T OÜ nimele.

Erinevalt KK-st A. Vels, olles samal ajal kuritegeliku ühenduse liige, nimetatud kelmuse

toimepanemisest saadud kriminaaltulust endast kuritegelikus ühenduses kõrgemal

positsioonil asuvatele liikmetele A. Kuzyakinile, M. Kasele ja G. Abuladzele raha ei

maksnud.

Kui KK vahistati ja KKK kinnistu arestiti, pöördus kinnistu ostmiseks laenu andnud DD

Aap Velsi poole. DD nõudis A. Velsi käest kinnistu eest makstud raha osalist

tagastamist, kuna kinnistut ei saanud edasi müüa. A. Vels pöördus seejärel antud

küsimuses oma kuritegeliku ühenduse liikmete poole. Kuritegeliku ühenduse liikmete

poolt otsustati, et A. Vels peab maksma DD-le 23 000 eurot kuna antud kuriteo

sooritamisest saadud tulust ei olnud A. Vels kuritegeliku ühendusele nn „kassasse“

maksnud. Kuna A. Vels DD-le raha maksta ei soovinud, siis otsustasid teised

kuritegeliku ühenduse liikmed, s.o A. Kuzyakin ja U. Vels võtta ära A. Velsile kuuluvad

sõidukid (Toyota Land Cruiser, BMW, Audi A8) ning anda need võla katteks DD-le,

kuid sõidukite äravõtmise vältimiseks lasi A. Vels sõiduki Toyota Land Cruiser 150 rm

HHHHHH vormistada oma elukaaslase NN nimele.

KarS § 209 lg 2 p 1, 4, § 349 järgi on A, Vels mõistetud süüdi selles, et

-

R. Õiso, tegutsedes samuti eelnevalt A. Velsilt saadud korraldusel ja juhistel,

pöördus 2014 aasta detsembris ÜÜ poole. R. Õiso veenis ÜÜ, et ta läheks

erinevatesse poodidesse ning võtaks sealt järelmaksuga kaupasid ning annaks

need pärast seda R. Õisole üle. R. Õiso ütles, et tema ja ta sõber (A. Vels)

vajavaid neid asju, aga nad ise ei saa järelmaksuga tooteid osta. R. Õiso lubas

peale kaupade kätte saamist ÜÜ käest nende eest tasuda. Nimetatud

tegevusega lõi R. Õiso A. Velsi korraldusel ja juhendamisel ÜÜ-le teadvalt

ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest, et saada varalist kasu.

Eelnimetatud viisil ostis ÜÜ ning andis üle isikute grupis tegutsenud R. Õisole

ja A. Velsile järgmised esemed:

- 26. detsembril 2014.a E AS-st mobiiltelefoni Samsung Galaxy S5,

maksumusega 498 eurot;

-. 27. detsembril 2014.a T AS-st mobiiltelefoni Samsung Galaxy Ace 4

maksumusega 147,60 eurot;

- 27. detsembril 2014.a S OÜ-st autoaudio komplekti maksumusega 473 eurot

ning sõlmis kauba eest tasumiseks järelmaksulepingu OÜ-ga K;

- 27. detsembril 2014.a V OÜ (X kauplusest) televiisor Sharp maksumusega

387,50 eurot ning sõlmis kauba eest tasumiseks järelmaksulepingu OÜ-ga K;

- 23. jaanuaril 2014.a OÜ O (X kauplusest) televiisori LUXOR Lux 50L244s,

maksumusega

429,9

eurot

ning

sõlmis

kauba

eest

tasumiseks

järelmaksulepingu AS C ( As I- uus nimi);

- 24. jaanuaril 2015.a A FIE-lt mootorsae Stihl maksumusega 399 eurot ning

sõlmis kauba eest tasumiseks järelmaks lepingu K OÜ-ga;

Peale kaupade ostmist, järelmaksude lepingute sõlmimist ja kaupade

kättesaamist andis ÜÜ eelnimetatud esemed R. Õiso kätte, kes müüs esemed

maha ostuhinnast poole odavama hinnaga. Kaupade müügist saadud raha

andis R. Õiso edasi A. Velsile. R. Õiso ja A. Vels tahtlikult jätsid kaupade eest

ÜÜ-le tasumata ning tekitasid ÜÜ-le 3699,94 euro suuruse varalise kahju.

-

Seejärel pöördusid MM2, R. Õiso ja A. Vels 2015. a veebruaris isikute grupis

BB poole, et BB annaks oma dokumendi, et osta järelmaksuga teler. Vahetult

suhtlesid BB-ga R. Õiso ja A. Vels. R. Õiso ja A. Vels lubasid peale teleri

kättesaamist selle eest BB-le tasuda. Peale BB isikutunnistuse kättesaamist

tellisid MM2, R. Õiso ja A. Vels 6. märtsil 2015.a interneti teel E OÜ-st

järelmaksuga teleri Philips 3D Smart UHD maksumusega 822 eurot

(kogumaksumus koos järelmaksu intressidega 1222 eurot). Teleri ostmiseks

tegi R. Õiso sissemakse oma elukaaslase HH3 pangakontolt. Televiisori

saabumisel viisid A. Vels ja R. Õiso BB Tamsalu postkontorisse kohapeale, et

teler kätte saada ning BB andis samas teleri üle A. Velsile ja R. Õisole. Seejärel

müüsid A. Vels ja R. Õiso teleri Philips 3D Smart UHD maha ning tahtlikult jätsid

teleri eest BB-le maksmata. Oma tegevusega tekitasid isikute grupis tegutsenud

MM2, R. Õiso ja A. Vels BB-le varalise kahju 382,63 eurot ja E OÜ-le ligikaudu

1222 eurot.

-

2015 aasta veebruaris pöördusid MM2, R. Õiso ja A. Vels II2 poole, et II2

annaks neile oma dokumendi. Vahetult suhtlesid II2-ga R. Õiso ja A. Vels.

Kuivõrd II2-l puudus kehtiv dokument, siis toimetas 18.02.2015.a R. Õiso, A.

Velsi korraldusel, II2 Rakvere Kreutzwaldi 5a asuvasse Politsei- ja

Piirivalveameti kodakondsus ja migratsiooni teenidussaali uut dokumenti

taotlema. Raha dokumentide taotlemiseks (s.o riigilõivu eest tasumiseks) andis

II2-le A. Vels. Seejärel A. Vels ja R. Õiso toimetasid II2 20.02.2015.a

Tallinnasse Põhja Prefektuuri teenindusse, kus väljastati II2-le isikut tõendav

dokument. Peale dokumendi kättesaamist andis II2 oma dokumendi üle isikute

grupis tegutsenud MM2-le, A. Velsile ja R. Õisole.

Peale II2-lt isikutunnistuse kättesaamist MM2, Rait Õiso ja Aap Vels

23.03.2015.a tellisid interneti teel E OÜ-st järelmaksuga teleri Philips 3D Smart

4K UHD maksumusega 822 eurot (kogumaksumus koos järelmaksu

intressidega 1222 eurot). Teleri ostmiseks tegid MM2, Rait Õiso ja Aap Vels

sissemakse VV3 pangakontolt.

Televiisori saabumisel viisid Aap Vels ja Rait Õiso II2 Tamsalu postkontorisse

kohapeale, et teler kätte saada ning II2 andis teleri üle Aap Velsile ja Rait Õisole.

Seejärel müüsid Aap Vels ja Rait Õiso teleri Philips 3D Smart UHD maha ning

tahtlikult jätsid teleri eest II2-le maksmata. Oma tegevusega isikute grupis

tegutsenud MM2, Rait Õiso ja Aap Vels E OÜ-le varalise kahju 1187,00 eurot.

KarS § 133 lg 1 järgi mõisteti Aap Vels süüdi selles, et tema asetas Rait Õiso

olukorda, kus viimane oli sunnitud töötama tavapäratutel tingimustel, pidi toime

panema kuritegusid ja täitma teisi vastumeelseid kohustusi, ning kõike eelnevat

seetõttu, et Aap Vels ähvardas Rait Õiso´t vägivallaga ning kasutas ka reaalselt

vägivalda.

Nimelt tekkis Rait Õiso´l täpselt tuvastamata ajal enne 2014 aastat konflikt eeluurimisel

tuvastamata Aap Velsi tuttavatega, mille käigus tekkis Rait Õiso ja tuvastamata isikute

vahel kaklus. Järgmisel päeval pöördus Aap Vels Rait Õiso poole ja kutsus Rait Õiso

Rakveres asuva metsa juurde. Nimetatud kohtumisel selgitas Aap Vels, et kuna Rait

Õiso oli eelmisel päeval peksnud läbi Aap Velsi sõbrad, siis nüüd on Rait Õiso selle

teo eest võlgu 4000-5000 eurot. Rait Õiso võlgnes eelnimetatud summa Aap Velsile,

kes määras ka summa suuruse. Seejärel käskis Aap Vels Rait Õisol hakata tema jaoks

tööd tegema ning vastuhakkamise korral kasutas Aap Vels Rait Õiso suhtes füüsilist

vägivalda ja ähvardas kasutada pidevalt vägivalda. Sealjuures Aap Vels mõnitas ja

alandas Rait Õisot, kutsudes teda hulluks, orjaks ja neegriks, et allutada Rait Õiso

enda tahtele.

Aap Vels sundis Rait Õisot tegema füüsilist tööd, milleks oli koristamine ja kivide

vedamine Aap Velsi kodus X talus, XXX. Rait Õiso pidi tööd tegema selleks, et teenida

tasa võlg, mille Aap Vels oli talle määranud.

X talus pidi Rait Õiso tegema tavapärasest pikemaid tööpäevi ja Aap Vels tasus Rait

Õisole aeg-ajalt 10 - 20 eurot, et Rait Õiso saaks endale toitu osta. Samuti oli Rait Õiso

sunnitud tegema tööd Aap Velsi elukaaslase NN kodus aadressil XXX, X talus, mis

seisnes ahju kütmises.

Seejärel, olles Rait Õiso enda tahtele allutanud, käskis Aap Vels Rait Õisol panna

toime erinevaid kuritegusid. Kui Rait Õiso keeldus kuritegusid toime panemast, siis

Aap Vels ähvardas ja lõi Rait Õisot tekitades talle valu. Samuti ähvardas Aap Vels Rait

Õiso võlasummat suurendada, kui Rait Õiso ei täida täpselt tema käskusid. Kui Rait

Õiso tegi midagi teisiti, kui Aap Vels oli käskinud, siis suurendas Aap Vels Rait Õiso

võlga.

Ähvardades vägivalla ja võla suurendamisega ning kasutades Rait Õiso suhtes

füüsilist vägivalda Aap Vels käskis Rait Õisol toime panna järgnevad kuriteod:

-

Aap Velsi korraldusel pidi Rait Õiso koos temaga varastama

ajavahemikul september 2014.a kuni aprill 2015.a kütust XXX territooriumil

asuva firma Q OÜ kütusemahutist.

-

Aap Velsi korraldusel ja juhendamisel pidi Rait Õiso varastama:XXX

külas asuva B OÜ-le kuuluvast farmist ajavahemikul 30.08.2014 kell 19.00 kuni

31.08.2014.a kell 14.00 traktori MTZ952 rm 2119ET (väärtusega 5000 eurot)

-

Samuti pidi Rait Õiso Aap Velsi korraldusel varastama ajavahemikul

2014.a suve lõpp kuni 28.10.2014.a, XXX BBB kinnistult M-le kuuluva traataia

koos postidega.

Samuti pidi Rait Õiso Aap Velsi korraldusel ja juhendamisel 21.03.2015.a-l XXX

toimepanema sõidukiga Audi A8 (reg.nr XXXXXX) kindlustuskelmuse, mis on

kvalifitseeritav KarS § 212 lg 1 järgi.

Lisaks eeltoodule käskis Aap Vels Rait Õisol võtta liisingusse M OÜ–st sõiduk BMW

ja võtta Viru Laenu pandimajast laenu. Kuna Rait Õisole laenu ei antud, siis suurendas

Aap Vels Rait Õiso võlasummat ning käskis tal otsida isikuid, kelle nimele saaks

vormistada järelmaksuga erinevaid kaupasid. Aap Velsi korraldusel pöördus Rait Õiso

Lääne-Virumaal ÜÜ, II2 ja BB poole. Rait Õiso seejärel pani Aap Velsi korraldusel

korduvalt toime KarS § 209 lg 2 p 1 p 4 järgi kvalifitseeritavaid kuritegusid.

KarS § 212 lg 1 järgi on Aap Vels mõistetud süüdi selles, et tema pani toime

21.03.2015.a XXX toime sõidukiga Audi A8 (reg.nr XXXXXX) kindlustuskelmuse –

kindlustusjuhtumi esilekutsumise ja kindlustusjuhtumi kohta toimumise kohta ebaõige

ettekujutuse loomise – mis seisnes selles, et Aap Vels soetas 17.11.2014.a sõiduki

Audi A8 (reg.nr XXXXXX) ning vormistas sõiduki oma elukaaslase NN nimele ning

sõlmis NN nimel sõidukile Suurkasko kindlustuse S AS-ga ja tasus kindlustusmakseid.

Kuna sõiduki Audi A8 (reg.nr XXXXXX) tehniline seisukord oli halb, otsustas Aap Vels

2015 aastal nimetatud sõidukiga panna toime kindlustuskelmuse, et saada hiljem

kindlustuselt S AS kindlustushüvitist. Kõigepealt pöördus Aap Vels MM2 poole, et

viimane teeks sõidukiga Audi A8 (reg.nr XXXXXX) tahtlikult avarii. MM2 keeldus

sellest ettepanekust kuna kartis avariid sooritada. Seejärel pöördus Aap Vels temale

allutatud Rait Õiso poole ja käskis tal Audi A8 (reg.nr XXXXXX) avarii teha. Avarii

tegemiseks sõitsid Rait Õiso, MM2 ja Aap Vels kahe sõidukiga XXX, kus Rait Õiso

sõitis Aap Velsilt saadud korralduste alusel sõidukiga Audi A8 (reg.nr XXXXXX) teelt

välja, mille tulemusel sai sõiduki esiosa vigastusi. Pärast õnnetust pöördus Aap Vels

S AS poole ja esitas autokindlustuse kahjuavalduse. Kahjuavaldusse kirjutas Aap Vels

ebaõigeid andmed otsekui tema sõitis sõidukiga Rakverest Tamsalusse ja metsast

jooksis siga tee peale ning seejärel sõitis ta teelt välja paremale poole. Et avarii

tunduks tõepärasem, siis peale avariid lõikas Aap Vels enda isale U. Velsile kuuluvate

metssigade seljast karvu. Metssea karvad asetas Aap Vels sõiduki Audi A8 (reg.nr

XXXXXX) vigastatud kohale, et jätta mulje nagu oleks avarii käigus toimunud

metsseaga kokkupõrge. Aap Velsi poolt esitatud kahjuavalduse alusel maksti osa so

2395 eurot NN arvelduskontole. Nimetatud summa andis NN edasi Aap Velsile.

KarS § 199 lg 2 p 4, 7 järgi on A. Vels mõistetud süüdi selles, et tema

-

Koos Rait Õisoga varastasid ajavahemikul 2014.a suve lõpp kuni 28.10.2014.a,

XXX BBB kinnistult M-le kuuluva traataia koos postidega (väärtusega 6815

eurot).

-

uuesti, tegutsedes isikute grupis koos Maarjo Kaldaga ja Rait Õisoga varastasid

ajavahemikul 2014 september kuni 2015 aprill XXX aadressil asuvast Q OÜ-le

kuuluvast kütusemahutist erimärgistusega diiselkütust. Kokku varastasid Aap

Vels, Maarjo Kalda ja Rait Õiso 6200 liitrit erimärgistusega diiselkütust

väärtusega 5208 eurot.

-

Uuesti, tegutsedes isikute grupis koos Rait Õisoga varastasid XXX asuva B OÜ-

le kuuluvast farmist ajavahemikul 30.08.2014 kell 19.00 kuni 31.08.2014.a kell

14.00 traktori MTZ952 (reg.nr TTTTT; väärtusega 5000 eurot).

KarS § 122 (alates 01.01.2015.a. KarS § 121 lg 2 p 3) järgi on Aap Vels mõistetud

süüdi selles, et ta ründas varem korduvalt kehalisi väärkohtlemisi toime pannud

isikuna uuesti 12.12.2014.a õhtust kuni 13.12.2014.a varahommikuni Rakvere linnas

erinevates kohtades - nii XXX asuvas X pubis kui ka XXX asuvas SS2 korteris

järjepidevalt GG viimast alandades. Nimelt ründas Aap Vels 12.12.2014.a õhtul

Rakvere linnas X baaris GG, kes oli jäänud Aap Velsi täpselt tuvastamata tuttavale

täpselt tuvastamata rahasumma võlgu ning millist võlga Aap Vels üritas GG-lt kätte

saada. Nimelt lõi Aap Vels baaris GG põlvega ja rusikaga vastu näo piirkonda ning

üritas ühtlasi ka GG kägistada. X baari turvamehed lahutasid Aap Velsi ja GG ning

juhatasid viimase X baari tagauksest välja, ent Aap Vels järgnes GG-le Rakveres XXX

ÕÕ venna SS2 korterisse ning jätkas seal GG ründamist. Eelnevalt aastaid

võistluskunstiga professionaalsel tasemel tegelenud Aap Vels ründas korteri elutoas

GG-ga

kahekesi

jäädes

teda

uuesti

käte

ja

jalgadega

erinevatesse

kehapiirkondadesse. Elutuppa sisenenud ÕÕ üritas Aap Velsi takistada, ent Aap Vels

tõukas ÕÕ eemale ja jätkas GG peksmist käte ja jalgadega ka pärast seda kui GG oli

elutoa põrandale kukkunud ja teadvuse kaotanud. Lisaks jalgade ja kätega peksmisele

viskas Aap Vels joogiklaasi vastu GG pead puruks ning tekitas sellega GG

peapiirkonda ka erinevaid lõikevigastusi.

Südaöö paiku ilmus politseipatrull kortermaja ette ning koputas ka XXX korteri uksele,

mille peale sattus Aap Vels paanikasse ja käskis kõigil korteris olijatel vait olla ning

talutas ise GG korteri vannituppa peitu. Pärast seda kui politsei oli andnud korteri

omanikule SS2-le korralduse vaiksemalt olla ning lahkunud, jätkas Aap Vels vannitoas

GG peksmist, seejuures mõnitades ja alandades GG, millise tegevusega väljendas

Aap Vels erilist põlgust GG suhtes - nimelt ähvardas Aap Vels peksmise ajal GG, et

laseb viimase korralikult läbi niuda ja lubas kõrva pea küljest ära lõigata ning GG

suhtes erilise põlguse väljendamiseks urineeris Aap Vels korteri vannitoa põrandal

lebavale GG-le peapiirkonda.

GG pöördus enda õe GG abil 13.12.2014.a hommikul Rakvere haigla traumapunkti,

kus tal tuvastati kella 12:36 ajal peksmise tulemusena objektiivselt pea ja keha

piirkonnas ulatuslikud kinnised ja lahtised hulgihaavad, mille osas teostati

loktaalanasteesias üksikõmblused.

KarS § 121 järgi on A. Vels mõistetud süüdi selles, et tema

- ajavahemikul 12.12.2014 kella 23.00 kuni 13.12.2014 kella 07.00 lükkas Lääne-

Virumaal Rakveres XXX korteris ÕÕ vastu televiisorit, mille tagajärjel ÕÕ tundis valu.

Lükkamise tagajärjel purunes televiisor maksumusega 500 eurot.

- 22.11.2013 kell 04.00 paiku aadressil TallinnXXX asuva pubi „X“ ees lõi A. Vels ühe

korra rusikaga näo piirkonda TT, tekitades kehavigastuse ja füüsilist valu.

Apellatsioonimenetluse esemeks on ka väljapressimise episood, milles maakohus on

U. Velsi ja A. Velsi õigeks mõistnud. U. Vels oli kohtu alla antud ka süüdistuses KarS

§ 214 lg 2 p 4 järgi ja ja A. Vels KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi selles, et nemad koos BB2-

ga leppisid kokku, et A. Vels ning BB2 saavad kokku FFga ning nõuavad talt BB2 isa

BB3 maksmata jäänud töötasu 1000 eurot.

BB2, täites A. Velsi korraldusi, leppis kokku telefoni teel FF-ga kohtumise, tutvustades

ennast inimesena, kes tahab tööd autojuhina. Kohtumine lepiti kokku 31.07.2013 kella

16.30 ajal Piira külas Ms Raktoomi tanklas. Kella 16.40 ajal helistas FF noormehele,

kes soovis tööd ning noormees väitis et jääb 10 minutit hiljaks. Kella 17.00 ajal istus

FF autos, kui tema auto taha parkis teine auto. FF auto juures nimetati tema nime ning

FF väljus autost jäädes seisma enda auto juhipoolse ukse juurde. FF juurde tuli kolm

noormeest (BB2, A. Vels ning nendega kaasa olnud LL4) ning üks noormeestest

tutvustas ennast FF-le BB2-na ning küsis FF-lt tema isa BB3 tasumata jäänud töötasu,

mille peale FF selgitas, et ei ole kellelegi võlgu.

Kui FF keeldus täitmast nõuet raha maksta, siis sekkus nõude vaidlusesse A. Vels,

kes ütles kannatanule, olles seejuures vahetult enne seda saanud telefoni teel enda

isalt U. Velsilt otsese korralduse vajadusel vägivalda kasutada, FF vägivallaga

ähvardades, et maksa kohe tonn eurot ära muidu kustutan su siin ära. A. Vels, olles

agressiivselt meelestatud ning kasutades ebatsensuurseid väljendeid, nõudis

korduvalt, et FF maksaks ära 1000,00 eurot. FF selgitas uuesti noormeestele, et ei ole

võlgu kellelegi, ning ütles noormeestele, et teeb ühe telefonikõne. Seejärel istus FF

autosse ning helistas Hädaabinumbrile (abonendile 110) ja andis teada, et temalt

pressivad kolm noormeest raha välja.

Selle peale avas A. Vels FFiauto ukse ning lõi ühe korra FF rusikaga meelekohta.

Löömise hetkel istus FF autos juhi koha peal. A. Vels, olles löönud ühe korra FF, tahtis

FF uuesti lüüa, kuid FF blokeeris löögid, saades A. Velsi oma haardesse, ütles FF

tema haardes olnud A. Velsile, et rahune maha ning kui maha rahuned lasen lahti.

Seejärel rahunes A. Vels maha ning FF vabastas A. Velsi haardest. A. Vels üritas

FF haardest vabanedes uuesti FF rünnata ning lõhkus seejuures FF-le kuuluvad

sõiduauto sisemust. Seejärel blokeeris FF A. Velsi rünnaku ning väljus autost. Peale

seda lahkusid BB2 ja A. Vels koos nendega tanklasse kaasa tulnud, kuid toimunut

kõrvalt näinud LL4.

Maakohtu poolt A.Velsi ja U.Velsi õigeksmõistmise põhjendused on järgmised.

Kohtus kuulati üle kannatanu FF, kes väitis, et talle tuli mingi kõne kelleltki, kes soovis

väidetavalt tema firmasse tööle tulla, lepiti kokku kohtumine tanklas, tema Mercedese

sõiduki taha tuli teine auto, 3 noormeest tulid välja, küsiti, kas tegemist on temaga (F-

ga), BB2a hakkas rääkima, et ta on tema isale võlgu, F leidis, et ei ole, kuigi möönis,

et isa töötas temaga seotud firmas, kuid palka talle välja ei makstud. A. Vels tuli talle

kallale, ta lükkas ta endast eemale, A. Vels ütles, et tonn tuleb ära maksta, muidu

kustutatakse ta ära (t kd 18 lk 9). A. Vels ründas teda hiljem, kui ta autos istud (t kd 18

lk 10), ta helistas politseisse ja ütles, et temalt pressitakse raha välja. Ka pöördus ta

EMO’sse, kus fikseeriti vigastused. Kohtus avaldati kaitsja Sillari taotlusel kannatanu

eeluurimisel antud ütlused (t kd 18 lk 30-31) vastuolude tõttu. Kohtus väitis kannatanu,

et A. Vels lõi teda rusikaga näkku, seejärel istus F autosse ja helistas politseisse ja kui

A. Vels teda veel ründas, siis sai ta haardesse ja A. lõi teda veel vaid jalaga, kui ta

autos istus. Kohtueelsel uurimisel on kannatanu väitnud, et A. Vels lõi teda rusikaga

meelekohta, ka väitis ta kohtueelsel uurimisel, et esmalt helistas ta sõbrale (t kd 18 lk

106), ka avaldati tema ütlused kaitsja Sillari taotlusel, kus ta kohtueelsel uurimisel

hoopis väitis, et A. Vels kutsus teda võssa kaklema (t kd 18 lk 20). Kannatanu kohtus

antud ütlused on vastuolus ka tema poolt häirekeskusesse tehtud telefonikõnedes

väidetuga. Nimelt politseile väitis kannatanu, et teda ähvardati relvaga, kohtueelsel

uurimisel ja kohtus ei ole ta sellest sõnagi rääkinud. Ka avaldati kaitsja Sillari taotlusel

teisedki vastuolud kannatanu ütlustes (t kd 18 lk 18), nii ta tunnistas kohtueelsel

uurimisel, et jättis BB2 isale töötasu välja maksmata, kohtus te endal sellist kohustust

ei tunnistanud.

Seega- eelnimetatud oluliste vastuolude tõttu ei ole kannatanu ütlused usaldusväärsed

ega tõendina arvestatavad.

Kohtus tõesti leidis tõendamist, et BB2 (end BB2) sooviks oli saada tagasi isa töötasu,

ta läks seda FF-lt küsima. Ei ole tõendamist leidnud, et seda oleks nõudnud A. Vels,

ka ei ole tõendatud, et sellega seoses oleks U. Vels mingeid korraldusi andnud või

rahanõudest enne selle FF-le esitamist midagi teadnud. Kohtus leidis tõendamist, et

A. Velsi ja FF vahel leidis aset füüsiline konflikt, kuid ei ole võimalik kindlaks teha, kes

seda 2013 aset leidnud füüsilist konflikti alustas ning kuidas F tervisekahjustused,

millistega seotud dokumentatsiooni kohus uuris (patsiendikaarti R245522 t kd 18 lk 91)

tekkisid. Ka veendus kohus selles, et F näol oli tegemist füüsiliselt tugeva ja koguka

isikuga, mistõttu ei oma hetkel olulist tähendust kiitsaka A. Velsi kikkpoksi oskused,

kuna konflikt tulenevalt A. Velsi, tunnistaja LL4 ütluste kohaselt leidis aset autos, kitsas

ruumis kus antud oskused ei võimalda edu saavutada. Kohtul puuduvad tõendid selle

kohta, et oleks toimepandud varalise kasu üleandmise nõudmine ähvardades isiku

vabadust või rikkuda vara või kasutada vägivalda nagu on väidetud süüdistusaktis.

Kohtus leidis tõendamist, et FF ei tasunud BB3-le töötasu ja ei ole välistatud, et BB3

poeg seda F-lt küsima läks, kuid ei ole tõendatud A. Velsi teadlikkus võlanõudest

eelnevalt ega ka tema poolt nõude esitamine FF-le. Kohtus leidis tõendamist, et A.

Velsi ja FF vahel toimus rüselus, kuid ei ole ka välistatud, et FF alustas füüsilist konflikti

ning FF vigastused võisid tekkida tema enda poolt alustatud rüseluse käigus, kuna A.

Vels püüdis tema haardest vabaneda ja rabeles. Ka ei leidnud tõendamist U. Velsi

poolt antud kuriteo toimepanemine. Asjaolu, et U. Vels ise tunnistas, et soovis 2013

pärast tema poja ja FF vahel juhtunud olukorda ja FF politseisse pöördumist olukorda

lahendada, on inimlikult mõistetav, kuna sel ajal olid tal pojaga suhted head ja isana

ta kaitses poega, kes oli kinnipeetud ning ta teadis, et FF pöördus politseisse.

XX, kelle osas prokurör maakohtus loobus süüdistusest ühes episoodis ja kohus

mõistis ta õigeks ka teises episoodis, mida prokurör vaidlustanud ei ole. Seega P.Vels,

kes on mõistetud õigeks kogu temale esitatud süüdistuse mahus ja kelle osas on

esitatud apellatsioon süüteomenetluses kahju hüvitamiseks, oli kohtu alla antud kahes

varguse episoodis ja nimelt selles, et tema

-

koos U. Velsi ja Maarjo Kaldaga varastas ajavahemikul 13.05.2015.a kell 20:00

kuni 14.05.2015.a kell 13:00 XXX, RRR talust HH-le kuuluva ATV Yamaha

(reg.nr XXXXXX) väärtusega 4000 eurot. ATV varguse pani vahetult toime XX,

kes sõitis ATV-ga Yamaha (reg.nr XXXXXX) RRR talu territooriumilt ära.

Seejärel andis U. Vels varastatud ATV PP2-le, vastutasuks sai U. Vels PP2

käest ATV Polarise. 26.10.2015.a teostati PP2 elukohas XXX, UUU talus

läbiotsimine, mille käigus võeti ära ATV Yamaha (reg.nr XXXXXX) ja see

tagastati omanikule.

-

pani ajavahemikul 2014.a suve lõpp kuni 28.10.2014.a-ni grupis koos U. Velsi,

A. Velsi, Rait Õiso ja Maarjo Kalda´ga XXX BBB kinnistult M-le kuuluva traataia

koos postidega (väärtusega 6815 eurot) varguse, mis seisnes selles, et U.

Velsil, A. Velsil ja XX-l oli vaja X talu ümber aeda ning selleks otsisid isikud

välja XXX asuva BBB kinnistu, mille ümber asus keevisvõrgust piirdeaed.

Kuriteo sooritamiseks andis U. Vels teiste kasutusse oma sõiduki Mercedes-

Benz Sprinter. A. Vels andis Rait Õisole korralduse tulla kaasa traataeda

varastama. Seejärel A. Vels, XX, Rait Õiso ja Maarjo Kalda tegutsedes isikute

grupis varastasid BBB kinnistult ära traataia koos postidega ning toimetasid X

talu kõrval asuvale kinnistule. Hiljem toimetas U. Vels varastatud traataia tema

kasutuses olnud MMM tallu, XXX. 04.08.2015.a võeti U. Velsi kasutuses olnud

MMM talu, XXX läbiotsimise käigus ära kokku seitse rulli rohelist värvi võrkaeda.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatav G. Abuladze taotleb enda õigeksmõistmist ringkonnakohtu poolt ja

alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et tema süüdimõistmine on seaduslik ja

põhjendatud, siis mõista temale uue otsusega kergem karistus, vähendada 50%

maakohtu poolt väljamõistetud menetluskulusid e kaitsjatasu ja tühistada maakohtu

otsus vara konfiskeerimise osas.

Süüdistatava väitel on maakohus kohelnud menetluspooli ebavõrdselt sellega, et

andnud prokurörile kogu protsessi vältel ilmseid eelistus.

Süüdistatava arvates on maakohus rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 12 sätestatud ausa

kohtumenetluse põhimõtet sellega, et andis prokurörile võimaluse tõendite esitamise

voorus iga jälitustegevuse protokolli kohta pika kõne maha pidada ja andis võimaluse

selgitada, mis asjaolu tema hinnangul iga telefoni kõne tõendama peaks. Kaitsjad tegid

märkuse, et prokurör asus tõenditete voorus sisuliselt juba süüdistuskõnet pidama,

kuid kohus leidis, et prokuröri selgitused on põhjendatud. Samas, kui süüdistatavad

hakkasid ristküsitluse käigus andma selgitusi telefonikõnede osas ja mis kontekst neil

lähemalt on, sekkus kohus, et süüdistatavad nii pikalt ei seletaks.

24.05.2018 ristküsitlusel katkestas kohus istungi, et prokurör saaks istungi salvestust

üle kuulates paremini oma küsimused süüdistatavale ette valmistada. Andes selliselt

selge eelistuse ühele menetluspoolele. Kohus oleks pidanud andma ka kaitsjatele

võimaluse linti kuulata, et nad saaksid näiteks tunnistajale teisesküsitluses küsimusi

ette valmistada.

Maakohus soosis prokuröri ka tunnistajate ristküsitlusel. Kohus ei lubanud temal

esitada tunnistaja MM3 usaldusväärsuse kontrollimiseks tunnistaja ja süüdistatava

BB2 vahelist meilivestlust ja manust tunnistajale näidata, siis kohus seda ei lubanud.

25.02.2019 – kohus ütles, et selle meilivestluse sisu ei seostu kohtumenetluse

esemega. Ka ei lubatud tunnistajale näidata kirjavahetust, mis puudutas narkoäri

samade isikute vahel ja seda samuti põhjusel, et pole seotud arutatava asjaga. Samas

aga järgmisel päeval sai prokurör esitada tunnistaja OO2-le küsimusi, mis puudutasid

kriminaalhoolduse rikkumist ja asjasse mittepuutuvaid süüteoepisoode ja seda ka

olenemata sellest, et kaitsepool palus küsimused maha võtta.

Maakohus abistas prokuröri. Kohus andis selgeid juhiseid kannatanu OO

kaugülekuulamise põhjendatuse osas, kui jättis selles osas kannatanu taotluse

esialgselt läbi vaatamata. Kohtupoolsest seisukohast läks süüdistajale selge sõnum,

mida ja kuidas sellist taotlust tuleks põhjendada. Taotluse täiendus realiseeruski, see

on nähtav 31.01 2018 istungi protokollist. Kõik kannatanu väited jäid paljasõnalisteks,

kuid kohus hoolimata kaitsjate vastuseisust, kuulas kannatanu üle vaheseina

kasutades. Kohus eiras ka enda poolt määratud tähtaega taotluse läbivaatamise osas.

Ebavõrdselt kohtles kohus menetluspooli ka jälitusprotokollide vastuvõtmisel. Kaitsja

S.Sillar taotles 29.03.2019 istungil vastu võtta täiendavalt kaks tõendit. Tegemist oli

kahe telefonikõnega, mis oli peetud süüdistavate vahel 28.02.2019 pidasid. Antud

kõnede stenogrammidest, mis süüdistavate vahel laiali jaotati on näha, kuidas BB2

kurtis R.Raldale, et prokurör on teda kohtusaali kürval olevas kabinetis hirmutanud

karmi karistusega, kui ta ei pööra oma varasemalt antud ütlusi ümber.Põhjuseks oli

asjaolu, et R.Raino kuulutas 25.02.2019 istungil oma varasemad ütlused

mittetõesteks. (pr lk 48). Kohus ei võtnud tõendina neid kõnesid vastu põhjusel, et

R.Raino on ütluste andmise päeval võtnud ravimeid ja pruukinud olla adekvaatses

seisundis. Stenogrammides oli näha, et isik rääkis väga pikkade ja sisukate lausetega.

Apellant leiab, et kohus oleks pidanud neid kõnesid kuulama saalis, et anda hinnang

tema seisundile.

Apellant ei nõustu sellega, et teda on seostatud ka nende kuritegude

toimepanemisega, millised on kohtuotsuse kohaselt pandud toime KTÜ huvides. Ta

esitab kõigi kuriteoepisoodide osas omapoolse tõendite analüüsi ning oma seisukohad

tõendite usaldusväärsuse osas, mis on vastupidised maakohtu poolt antud

hinnanguga.

Maakohtu seisukohad KarS § 255 lg 1 ja 256 lg 1 osas on samuti apellandi arvates

väärad. Kohus on kõik apellandi poolt apellatsioonis analüüsitud kuriteoepisoodid

lugenud KTÜ huvides toimepanduks. Apellant leiab, et kõik need kuriteoepisoodid on

toimepandud individuaalhuvide ajel. Maakohtu hinnang kuritegeliku ühenduse

eksisteerimise osas on vastuolus Riigikohtu uuema praktikaga. Kohtu väited, et

apellant kuulus KTÜ-sse on paljasõnaline ja tõendamata. Kohtu poolt antud hinnang

apellandi laenusuhetele e nendele kriminaalse värvingu andmine on meelevaldne.

Apellant esitab oma seisukoha põhjendamiseks apellatsioonis tõendid, tsiteerib neid

ja analüüsib ning hindab omapoolselt. Peamiselt puudutab analüüs telefonikõnede

sisu, millistes tegelikult apellandi arvates ei arutatud midagi kriminaalset ja kohus on

ise tõendeid kunstlikult sisutanud asudes ise isikutevahelistele kõnedele tähendust

välja mõtlema. Seda peab apellant kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

Järgnevalt lahkab apellant kohtu hinnanguid, mis puudutavad tema suhestumist

A.Velsiga, A.Velsi allumist apellandile, laenusuheid RR ja LL2-ga, tema enda ja

Kuzyakini laeunusuhteid UU3-ga, HH2 ja LA-ga seonduvat, kaebaja laenusuhteid

UU2-ga, kohtu väidet, et kaebaja uuris A.Velsi varade omandamise võimalikkust, KTÜ

püsivust, A.Kuzyakini korralduste tõsiseltvõetavust, M.Kase poolt vangistuses viibivate

isikute toetamist, M.Kase ettevõttes töötavaid töölisi. Kõigis neis küsimustes esitab

apellant ennast õigustavad väited ning leiab, et need lükkavad ümber maakohtu

seisukohad. Apellant leiab, et isegi juhul, kui leitakse, et kohus on ta põhjendatult

mõistnud süüdi karS § 255 lg 1 järgi, ei saata nõustuda karistusmäära, vara

konfiskeerimise ja menetluskulude otsustusega. Ta palub, et ringkonnakohus

arvestaks tema seisukohti nende küsimustes oma otsuse tegemisel. Ta leiab, et tema

teopanus ei ole selline nagu seda kirjeldab maakohus ja mingit õigusvastasust ei ole

võimalik maakohtu põhjendustest välja lugeda, mistõttu on mõistetud karistus karm.

Kohus on ise justkui esitanud tema süüd vähendavad asjaolu, kuid karistusmääras see

väljendunud ei ole. Apellant ei saa aru, miks temale on mõistetud oluliselt karmim

karistus, kui A.Velsile. Menetluskulude osas käib apellant välja mõtte, et maakohtu

poolt osade süüdistatavate osaline õigeksmõistmine, mis on vähendanud nende endi

poolt menetluskulude kandmist, peaks vähendama ka apellandi menetluskulusid.

Nimelt, ei saa ju eitada seda, et tema kaitsja pidi tutvuma ka nende kuriteoepisoodide

materjalidega, milles teised süüdistatavad õigeks mõisteti, sest need episoodid on

kajastatud ka apellandi süüdistuses. Samuti on apellandi kaitsja pidanud viibima

nendes

kuriteoepisoodides

kohtus

ülekuulatud

tunnistajate,

kannatanute

ristküsitlemisel. Kõnede salvestuste kuulamisel. Praegusel juhul sattusid need

süüdistatavad,

kes

on

rohkem

kuritegusid

toime

pannud

eelisolukorda.

Menetluskulude vähendamise peaks kaasa tooma ka asjaolu, et käesolevale

menetlusele liideti veel teine kriminaalasi 1-15-7760, kus menetleti erinevate

süüdistavate erinevaid kuriteoepisoode, millega apellant seotud ei ole. Apellandi

arvates peaks ringkonnakohus juhul, kui leiab, et tema süü KarS § 255 lg 1 järgi on

tõendatud, siis oleks eeltoodut arvestades tema arvates põhjendatud vähendada 50

%. Kui ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et HH2 laenusuhetega seonduvalt

puudub kaebaja käitumises õigusvastasus ja sellega, et AA on kohtus andnud

ebausaldusväärseid ütlusi, tuleb tühistada ka AA kasuks välja mõistetud kohtusse

tulemise sõidukulu summas 30,90 eurot.

Vara konfiskeerimise otsustust tehes ei ole kohus käsitlenud üldse apellandi ja tema

kaitsja seisukohti selles osas. Kohtu poolt sellises suures ulatuses tema vara

konfiskeerimine on lausa pahatahtlik. Kohus on mõistagi selles osas jällegi rikkunud

põhjendamiskohustust.

Kohus

ei

ole

isegi

tähelepanu

pööranud

nendele

arvutusvigadele,

mis

esinevad

kaebaja

elatustaseme

erinevust

kajastava

vaatlusprotokolli koondsumma kokku arvutamisel. Ega ka näiteks asjaolule, et kaebaja

poolt eraisikuna oma ettevõttele V OÜ spordivarustuse ostmiseks antud laen on

teadmata päritoluga sissetulekuna kaebajale arvutatud topelt. Ühe korra eraisiku

elatustaseme erinevust kajastavas puhasväärtustabelis ja teist korda V OÜ andmeid

kajastavas puhasväärtustabelis. See on apellandi arvates ausa ja õiglase

kohtumenetluse põhimõtte rikkumine. Kohus ei ole süvenenud isegi puhasväärtuste

tabelisse, sest vastasel juhul oleks näinud, et apellandi laenusuhete saldo on

negatiivne e raha on rohke välja laenatud kui tagasi saadud. Apellant selgitab, et on

elukutseline pokkerimängija ja tema sissetulekud pärinesid valdavalt pokkerimängude

võitudest. Kõik kulutused, mis ta on kandnud kasiinodes ja ka tehingud sh kulutused

kaughasartmängu

operaatoritega

on

kajastatud

tema

kaardimaksetena

puhasväärtustetabelis ja seetõttu ka tabeli koondsummas, mida prokurör esitas

kohtule, kui teenitud kriminaaltulu. Apellant leiab, et kui süüdistaja ja kohus leiavad, et

tal peavad veel mingid kulutused olema, on see etteheide vaid süüdistajale, kes neid

siis peaks tõendama. Kui kaebaja poolt kaardimaksetega tehtud kulutused on

puhasväärtuste tabelis kenasti kajastatud, siis AS O poolt AK päringule saadetud

vastuses olevad väljamaksed kaebajale summas 43761 eurot mitte. See näitab jällegi

seda, kui ebaobjektiivselt on kaebaja elatustaseme erinevust menetleja poolt

kajastavad vaatlusprotokollid koostatud. Kuna aga kohus on jätnud kõik katsepoole

väited tähelepanuta on kohus ka jõudnud eksitavatele seisukohtadele. Kohus on

otsuses ka väitnud, et Hasartmängude panused ja võidud, mis on tehtud

internetikasiinodes on Lisa 22 CD plaadil (t kd 16 lk 188) – seal on välja toodud

süüdistatava kulutused on-line pokkerimängus, tehtud panused ning võidetud

summad. Apellant rõhutab, et see on jällegi ekslik seisukoht. Lisa 22 kajastab tehtud

kaardimakseid, seal ei kajastu ühtegi võidetud summat. See aga tähendab, et väär on

ka kohtu edasine seisukoht, et selle tõendi abil on näha panustamiste ja võitude suhe

ning selle tõendi abil saab tõmmata paralleele O külastamiste arvu ja võidetud

summade vahel. Seejuures ei too ka kohus välja seda suhet.

Kohus on A.Kuzyakini vara konfiskeerimise küsimust puudutavas osas märkinud, et

KTÜ liikmed edastasid KTÜ juhile A.Kuzyakinile raha, milline on kuritegude

toimepanemise tulem. Apellant rõhutab, et kohtus pole ühegi tõendiga leidnud

tõendamist, et tema poolt A.Kuzyakinile antud raha pärineks mõne kuriteo

toimepanemisest, seega poe selline kohtu väide kooskõlas kohtus uuritud tõenditega.

Järgnevalt heidab apellant kohtule ette järeldusi, mis on tehtud kohtuotsuses tema ja

A.Kuzyakini ning samuti HH2 vahelise laenusuhete osas. Kõik kohtu väited on

vastuolulised ja sisutühjad. Apellant ei nõustu ka kohtu järeldusega, et ta külastas

kasiinosid kuritegelikul teel saadud raha kasutades, sest legaalne sissetulek apellandil

puudus. Apellandi arvates on kohus läinud vastuollu iseenda väitega, et O kaudu on

süüdistatav teeninud tulu enam kui 59000 eurot. Apellant rõhutab, et vahetult peale

kasiinokülastusi tegi ta 48-l korral sularaha sissemakseid 20985 eurot ja see peaks

näitama, kust tulenevad tema sissetulekud. Kokkuvõtteks palub apellant vabastada

aresti alt tema ettevõtte V OÜ põhivara (spordisaali varustus koguväärtusega 201140

eurot) ja tühistada konfiskeerimise asendamise korras välja nõutud 29149, 69 eurot.

Süüdistatav taotleb võtta juurde ka tõendid, milliste vastuvõtmisest maakohus keeldus

(18.01.2019 istungil). Nimelt puudutavad need OÜ V soetamisväärtust e soetamist

hinnaga 1200 eurot ja äriregistri andmed, et 31.05.2015 seisuga oli ettevõtte kassas

2500 eurot.

Tühistada Harju Maakohtu otsus täies ulatuses, kuna maakohus on vääralt

kohaldanud materiaalõiguse norme ja oluliselt rikkunud menetlusnorme. Teha uus

otsus, millega mõista süüdistatav õigeks, kuna süüdistatav käitumises puuduvad

süüteo tunnused ja süüdistatava süü on tõendamata.

Süüdistatava G. Abuladze kaitsja adv. Argo Küünemäe leiab, et kohtulik uurimine oli

ühekülgne, maakohus võttis seejuures süüdistaja rolli, jättis kaitseargumendid

käsitlemata, põhistused pole jälgitavad. Kaitsja taotleb otsuse tühistamist süüdistatava

süüdimõistmises KarS § 255 lg 1 järgi, tema õigeksmõistmist, hüvitada

süüteomenetlusega tekitatud kahju, aja eest, millal süüdistavalt oli võetud vabadus,

hüvitada lepingulise kaitsja õigusabikulud, jätta muud menetluskulud riigi kanda,

vabastada süüdistatava vara aresti alt. Süüdimõistva otsuse korral palub kaitsja

vähendada

süüdistatavale

mõistetud

karistust

ja

lugeda

karistus

kantuks

ringkonnakohtu otsuse tegemise päevast alates ning vähendada riigi õigusabi kulusid

50% ulatuses, rahuldada kaitsja tasu taotlus.

Maakohus jättis analüüsimata kaitsja kirjalike kohtuvaidluse teesidest olulisima.

Nimelt, antud juhul süüdistus ei vasta nõuetele. Kohus on seotud süüdistuses

kirjeldatud faktiliste asjaoludega. Süüdistatav tuleb õigeks mõista, kuna süüdistuse

teokirjeldus on nii puudulik, et selle alusel ei ole KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõudeid

järgides võimalik tuvastada kõiki KarS §-s 255 sätestatud karistusõigusliku vastutuse

eeldusi. Süüdistuses puudub arusaadav ja konkreetne kirjeldus, millal, kus, kellega ja

mis asjaoludel on G. Abuladze konkreetselt mingeid selliseid tegusid teinud (saanud

ja andnud korraldusi, pidanud läbirääkimisi, lahendanud probleeme, andnud ja saanud

kuritegelikul teel saadud raha, ühenduse liikmetelt ja neile allutatud isikutelt kogunud

raha, võlgade sissenõudmisega, maksnud seda “kassasse”), mis seovad teda

ühendusse kuulumise aspektist lähtuval.

Maakohus pole analüüsinud, et prokuratuur pole sidunud tõendeid süüdistatavale

etteheidetava abstraktse teokirjeldusega. Nii leidis kohus vääralt, et süü on tõendatud.

Kohtu siseveendumus ei saa tugineda üksnes abstraktsioonil ja jälitustegevuse käigus

kogutud telefonikõnede interpreteerimisel. Süüdistatav on andnud kohtuistungitel

ammendavaid

ja

usaldusväärseid

selgitusi

puudutavalt

teda

käsitlevaid

telefonikõnesid. Maakohus eksis tõendite hindamisel.

Kohus ei seadnud kahtluse alla, et süüdistatav on teeninud legaalset tulu

pokkerivõitudest, ent jättis legaalse tuluna siiski arvestamata, kuna süüdistatav pole

tõendanud, palju ta panustamisega kaotas.

Kaitsja arvates ei vasta süüdistus KrMS § 154 lg 3 nõuetele. G. Abuladze süüdistuse

tekstis puuduvad piisavad faktilised asjaolud, mis on tema karistusõigusliku vastutuse

eelduseks. Järgnevalt lahkab kaitsja G. Abuladzele esitatud süüdistuse teksti ja toob

esile puudused, millised tema arvates süüdistuses esinevad. Kaitsja toob

apellatsioonis välja need laused süüdistusest, mis kuidagiviisi mainivad süüdistatava

nime. Vähemasti pool G. Abuladzele esitatud süüdistuses olevast tekstist kirjeldab

teistele süüdistatavatele etteheietavaid tegusid. Süüdistuse kuuel lehel (kaldkirjas) on

prokuratuur kirjeldanud juhtumeid, millede osas teeb prokuratuur etteheiteid teistele

süüdistatavatele, mitte G. Abuladzele.

Süüdistuse puhul viitab kaitsja, et Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-40-14 märkinud, et

süüdistuse selguse ja täpsuse nõue eeldab, et see oleks piisavalt arusaadav juba

süüdistuse tekstist, mitte üksnes selle taustal, mida prokurör on selgitanud avakõnes

või kohtuvaidluses. Ebatäpset või -selget süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt

see, kui prokurör selgitab kohtus suuliselt, mida süüdistuses on tegelikult silmas

peetud. Seega, ka käeolevas kriminaalasjas peab süüdistuse sisu olema arusaadav

ehk arusaadavalt ja konkreetselt kirjeldatud, millal, kus, kellega ja mis asjaoludel on G.

Abuladze konkreetselt mingeid selliseid tegusid teinud, mis seovad teda ühendusse

kuulumise aspektist lähtuval. Süüdistuse ebaselguse ja mittearusaadavuse tõttu ei

vasta esitatud süüdistus KrMS § 154 lg 3 nõuetele, mistõttu pole võimalik tuvastada

süüdistatavale süüks pandavat süütegu. Järgnevalt esitab kaitsja apellatsioonis

tegevused, milliseid G. Abuladzele süüdistuses ette heidetakse ning selgitab, miks

tema arvates süüdistuse sisu ei ole piisav süüdimõistva otsuse tegemiseks.

Süüdistuse tekst on ka eksitav. Näiteks väidetakse süüdistuses algselt, et A. Vels andis

korduvalt G. Abuladzele kuritegude toimepanemisest saadud tulust 10%, et saada

ühenduse kaitset. Hiljem väidetakse süüdistuses, et A. Vels ise mõtles välja ja

otsustas, millistest tema poolt sooritatud kuritegudest tal võis hiljem probleeme tulla ja

ta võis abi vajada ning üksnes nende kuritegude puhul tasus ta väidetavalt 10% G.

Abuladzele. Millised on olnud need kuriteod milliste puhul “võis” tekkida “probleeme”

ning millisete puhul “võis” A. Vels vajada “kaitset”, süüdistusest ei nähtu. Süüdistataval

ei ole võimalik teostada tõhusat kaitset süüdistuse vastu, kui see põhineb

teoreetilistele hüpoteesidele nagu “võis abi vajada” ja “võis hiljem tulla probleeme” jne.

Prokuratuuri süüdistuse lk 90-96 on välja toodud kuritegude ammendav loetelu ja

selles on kirjeldatud kõik kuritegeliku ühenduse väidetavad kuriteod ning need on

süüdistuse kohaselt toime pandud kõik Lääne-Virumaal. Süüdistusest ei nähtu, et

kuritegusid oleks toime pandud teistes maakondades. Süüdistuse tekstist nähtub, et

väidetavalt on ühendusel nn Rakvere haru, kus tegutsevad A. ja U. Vels. Kus asuvad

teised ühenduse harud, kus ühendus kuritegusid sooritab? Samuti tekib küsimus, kui

prokuröri sõnade kohaselt on U. Vels Rakvere haru boss, kus süüdistuse kohaselt

sooritati kõik kuriteod, siis mis roll või staatus ühenduses on A. Kuzyakinil? Kes on

ühenduse teiste harude bossid? Prokurör on süüdistuskõnes toonud sisse ühenduse

väidetava “rahvusvahelise mõõtme”, samas, kui süüdistuse tekstist väidetava

ühenduse niinimetatud tegevusala piirneb kitsalt Lääne-Virumaaga ja ühtegi teist

maakonda, linna ega riiki süüdistuse tekstist ei nähtu. Prokuratuur ei ole süüdistust

menetluse käigus muutnud ja rahvusvahelise mõõtme etteheite sissetoomine on

otsitud ja sisustamata.

Kui ringkonnakohus loeb süüdistuse KrMS § 154 lg 3 nõuetele vastavaks ja maakohus

on järginud KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 sätestatud kohtuliku arutamise piire, siis leiab

kaitsja, et maakohus on vääralt asunud seisukohale, et süüdistatavale esitatud

süüdistus on õigesti kvalifitseeritud.

Järgnevalt esitab kaitsja seisukohad, millised on äratuntavad ja vastavad Tallinna

Ringkonnakohtu 22. augusti 2018 otsuses esitatud kohtu seisukohtadele, mis on

tehtud kriminaalasjas 1-16-6452. Nimelt, tsiteerib kaitsja ringkonnakohtu seisukohti,

mis puudutavad kuritegeliku ühenduse ja kuritegeliku grupi erisusi.

Kaitsja leiab, et asja materjalidest ei selgu, millal ja mis asjaoludel väidetav kuritegelik

kooslus tekkis. Süüdistusest nähtub loetelu etteheidetavatest kuritegudest periodil

2013-2015.a, mis toime pandud Lääne-Virumaal. Süüdistuse kohaselt oli A. Kuzyakin

juhi rollis. Kas väidetav ühendus olnuks võimeline tegutsema A. Kuzyakinita? Vastus

on kaitsja arvates eitav, sest süüdistatavate suhted ei olnud sellised mis oleks

võimaldanud väidetaval ühendusel koos tegutseda. Seda näitavad ilmekalt A. ja U.

Velsi suhted ja ka teiste süüdistatavate suhted U. Velsiga või G. Abuladze suhted A.

Velsiga. A. Kuzyakini äralangemisel jääks väidetavasse ühendusse ainult kaks isikut,

mis oma arvult ei moodusta kuritegelikku ühendust. Ka mängivad isiklikud suhted

jõugus suuremat rolli kui kuritegelikus ühenduses. On tuvastatud, et A. Kuzyakini,

Kase ja Abuladze puhul on tegu heade sõpradega. Ühenduse liikmete vahel peavad

olema ülesanded täpselt jagatud, mis tähendab, et liikmete tahe on allutatud ühenduse

tahtele. Kaitsja leiab, et antud juhul ei ole tõendamist leidnud, et süüdistatavad

moodustasid mingigi kuritegeliku ühenduse, millel oli mingigi kindel struktuur ja

määratud tööjaotuse täpne kord. Nimelt, kui vaadata G. Abuladze süüdistuse teksti,

siis on tuvastatav, et väidetavat kuritegelikku raha mitte ei kogunud üksnes G.

Abuladze vaid sellega tegelesid ka A. Kuzyakin, M. Kase, U. Vels ja ka A. Vels (vt

süüdistuse lõigus nr 4 ja 7 ja 11). Seega tekib kaitsjal küsimus, kellel oli väidetavas

ühenduses raha koguja roll? Kui see oli kõigil süüdistatavatel, siis milline oli täpne

rollijaotus väidetavas ühenduses? Süüdistuses väidetakse, et korraldusi A. Velsile

andis Abuladze kelle alluvuses ta väidetavalt oli. Samas väidetakse süüdistuses, et A.

Vels sai ka korraldusi U. Velsilt. Siit tekib aga kaitsjal küsimus, et kui organisatsioonis

valitsesid ranged alluvussuhted ja hierarhia, siis kuidas sai A. Vels saada korraldusi

samaaegselt kahele isikult ehk alluda neile mõlemale, kui väidetavalt oli range

alluvushierarhia? Millisel elulisel usutaval põhjusel pidi A. Vels alluma väidetava raha

kogujale? A. Velsi väidetava alluvussuhte G. Abuladzele absurdsust kinnitab ka

asjaolu, et nad sisuliselt ei suhelnud omavahel. G.Abuladze otsis A. Velsi pikaajaliselt

taga, et laenu tagasi saada. A. Vels sihikindlalt vältis suhtlust Abuladzega.

Tähelepanuväärne on, et süüdistuse kohaselt olid ühenduse läbirääkijad nii U. Vels,

M. Kase kui ka G. Abuladze. Nii tekib küsimus, kuidas olid ühenduses rollid jaotatud,

milline oli struktuur. Ka etteheidetavate probleemide lahendajatena on süüdistuses

välja toodud nii M.Kase, U. Vels, kui G. Abuladze ehk kolmel liikmel oli ühetaoline roll.

Need näited kinnitavad, et mingit täpset rolli või ülesannete jaotust süüdistuse kohaselt

ei ole võimalik järeldada ja sama kehtib väidetava struktuuri kohta. Seega on juba

süüdistuse teksti analüüsil tuvastatav süüdistuse väidete vasturääkivused, rääkimata

sellest, et väiteid kinnitaksid mingid tõendid. Süüdistuse tekst üksnes kirjeldab

võimalikku formaalset ülesannete jaotust, mis ei ole iseloomulik ühendusele.

Maakohus võttis otsuse kirjeldavas osas aluseks prokuratuuri esitatud ebakorrektse

kirjelduse ühenduse struktuurist, mistõttu jõudis ka ise vääratele järeldustele.

Järgnevalt on jällegi esitatud eelviidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses toodud

seisukohad, osas, millistele tunnustele vastab KTÜ ja mida üks või teine tunnus

tähendab. Seejärel jõuab kaitsja järeldusele, et ei esine asjaolusid, mis annaks

põhjendatud aluse jõuda järeldusele, et tegemist oli kuritegeliku ühendusega. Kaitsja

leiab, et maakohtu otsuses on toodud järeldused üldsõnalised ja asjas sisalduvate

jälitusprotokollides sisalduvate kõnede põhjal tehtavad järeldused, sisustamaks

kuritegeliku ühenduse mõistet, meelevaldsed. Näiteks, ühenduse ühiskassa osas

puudub faktiliste asjaolude kirjeldus süüdistuses, kuid kohtuliku uurimise käigus on

prokuratuur püüdnud kohut veenda, et süüdistatav MM2 on A. Velsilt kuulnud, et A.

Vels on viinud G. Abuladze kätte 10% tema poolt teenitud kriminaalsest tulust. Samas

A. Vels on seda kategooriliselt eitanud. Samuti püüdis prokuratuur nimetatud väidet

tõendada tunnistaja KK ütlustega, kes väidetavalt on kuulnud mingisugusest Kuzyakini

nimelisest ühendusest. KK on kümneid aastaid olnud retsidiivse käitumisega ja

kümneid kordi karistatud kriminaalkorras ja seda väga erinevate kelmuste ja

varavastaste

kuritegude

eest.

Kahetsusväärselt

ei

ole

prokurör

sõnagagi

kohtumenetluses maininud, et KK on üks enim karistatud isik Eesti Vabariigis ja tema

karistusregister on ülipikk. Sellele vaatamata ei tekita sellise isiku poolt antud ütlusi

prokuratuuris ega ka maakohtus mingeid küsitavusi. Kaitsja leiab, et selline suuliste

tõendite käsitlemine maakohtus ei ole kuidagi kooskõlas õiglase kohtumenetluse

printsiipidega. Võib väita, et kui KK oleks andnud ütlusi mõne süüdistatava poolt, siis

oleks prokuratuur ja maakohus ilmtingimata toonud välja asjaolu, et sellise

karistusregistriga isiku nagu KK ütlused ei saa olla usaldusväärsed. Käesoleval juhul

tuginetakse KK ütlustele, et „ta on midagi kuulnud kuritegelikust ühendusest“.

Maakohtu järeldused ühenduse väidetavast kassa olemasolust põhinevad üksnes

kuulujuttudel. Samuti on väär maakohtu järeldus, et väidetavalt tõendavad näiteks U.

Velsi telefonikõned, et eksisteeris mingi kuritegelik ühendus mida kutsuti Kuzyakini

kuritegelikuks ühenduseks. Kaitsja leiab, et U. Velsi või tunnistaja KK subjektiivsetest

arusaamadest mingisugusest kuritegelikust ühendusest, ei saa olla aluseks

süüdistatavate

käitumise

kvalifitseerimiseks.

Suure

enamuse

kuritegude

toimepanijaks on kirjelduse kohaselt A. Vels. Seega kinnitavad ka väidetavate

kuritegude liigid ja viis, et need ei ole omased kuritegelikule ühendusele ja ei ole

ühenduse iseloomustavaks tunnuseks. Käesoleval juhul ei nähtu isegi süüdistuse

tekstist, mis on need kvalitatiivset laadi erisused, mis annaksid võimaluse hinnata

koosluse tegevusele ja ka G. Abuladze tegevusele ning süüdistatavate käitumises on

tuvastatav raskem ebaõigussisu. Riigikohus on hiljaaegu asunud seisukohale, et

kuritegelikku ühendust ei saa ega tohi mõtestada kui lihtsalt mõnevõrra paremini

organiseerunud kuritegude toimepanemiseks koondunud kaastäideviijate gruppi.

Tõdemus, et seadusandja on kriminaliseerinud abstraktse ohudeliktina ainuüksi

kuritegelikku

ühendusse

kuulumise,

ilma

et

kahjustatud

oleks

mõnda

karistusseadustiku eriosas kaitstavat individuaalset õigushüve, viitab üheselt, et KarS

§ 255 hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik

potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku

julgeolekut ohustav. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2019. a otsus nr 1-

16-6452/340, p 37). Kuritegeliku ühenduse mõiste on sisustatud ka ÜRO

konventsioonis, milles tahetakse kuritegeliku ühenduse vormi omistada evima ka

organiseeritud kuritegevusele omaseid ilminguid ja ainuüksi enda eksistentsiga looma

ohu riigi sisejulgeolekule ja välijulgeolekule. Kaitsja väga kahtleb, et süüdistusaktis

kaldkirjas ammendavalt kirjeldatud kuriteoepisoodid, kujutavad mingisugustki ohtu

Eesti sise- või välijulgeolekule. Küll on A. Velsi poolt toimepandud arvukad kuriteod

äärmiselt taunitavad ja karistatavad kui üksikkuriteod.

Prokuratuur esitas täiendavate tõendite voorus teistes kriminaalmenetlustes sõlmitud

kokkulepete kinnitamise määruseid, millega soovis tõendada, et osad süüdistatavad

(näiteks Süvaoja) on süüdi mõistetud kuritegelikku ühendusse kuulumises ja läbi selle

luua kohtule mulje nagu on käesolevas menetluses tegu samuti kuritegeliku

ühendusega. Teistes kriminaalasjades süüdimõistetud süüdistatavaid ei ole

käesolevas menetluses üle kuulatud ja maakohus ka ei rahuldanud kaitsja

vastavasisulist taotlust. Riigikohus on selgitanud, et süüdistatava jaoks ei saa olla

siduv kohtuotsus, mis on tehtud teises kriminaalasjas teis(t)e isiku(te) suhtes.

Väär

on

maakohtu

järeldus,

et

süüdistatava

G. Abuladze

ütlused

on

ebausaldusväärsed, kuna need on vastuolus kohtus uuritud ja omavahel riimuvate

usaldusväärsete tõenditega. Seejuures tugineb maakohus üksnes jälitusprotokollides

sisalduvatele telefonikõnedele ja süüdistatava MM2 ning kannatanu R.Õiso ütlustele.

Samas tuleb välja tuua, et R.Õiso ega ka MM2 ei ole kunagi mingit ühenduse raha või

10% maksu üleandmist kellelegi näinud vaid räägivad seda, mida nad on väidetavalt

kuulnud süüdistatavalt A. Velsilt. Viimane on aga korduvalt kohtus kinnitanud, et ta ei

ole kunagi kellelegi mingit 10% maksnud, sh G. Abuladzele. Puuduvad tõendid, mis

kinnitaksid, et keegi oleks kunagi, kasvõi ühe korra, andnud 10% kriminaaltulust G.

Abuladzele. Asjakohatu on maakohtu otsuse lk 138 toodud viide Riigikohtu otsusele

(RK otsuse nr 1-16-6452 p 37), milles märgitakse, et piisab üksnes ühenduse

eksistentsi toetamisest ja seda isegi kasvõi väliselt õiguspärasel moel, nt Tupidamise

teenust osutades. Kaitsja leiab, et pole vähimalgi määral tuvastatud, et G. Abuladze

kuulus kuritegelikku ühendusse, osutas sellele kasvõi Tupidamis- või mõnd muud

teenust. Sõpruskonna vahelistele suhetele, sh laenusuhetele, ei saa omistada

automaatselt kuritegelikku tähendust ja G. Abuladzele Tupidamisteenuse osutamist.

Süüdistatavate algharidusele põhineva suhtlusstiili ei saa võtta aluseks kuritegeliku

ühenduse tegude kvalifitseerimisel, kui teod, millele maakohus viitab nagu „lõug segi

peksta“, sina tao jalgadega lõpuni“ ei ole kunagi aset leidnud ja selliseid tegusid ei ole

G. Abuladze kunagi pidanud tegema, sest need väljendid A. Kuzjakini poolt olid

sisutühjad ja tähendasid üksnes eneseväljenduse laadi võla tagasisaamise

väljendamisel. Otsuse leheküljel 139 ei ole aru saada, milliste rahade kogumisse

süüdistatav sekkus ja millised olid need ülevaated, milliseid esitas süüdistatav

A.Kuzyakinile. Maakohtu viidatud põhjendused on arusaamatud ja üldsõnalised,

millega on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust. G.Abuladze andis kohtus

üksikasjalikke selgitusi tema kõnede osas teiste süüdistatavatega. Põhjendamatult on

maakohus lugenud kõik süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks ja seda otsuses

põhjendamata,

millega

oluliselt

rikkunud

protsessinorme

ja

väljakujunenud

kohtupraktikat. Kaitsja leiab, et maakohtu otsuses G.Abuladze ja teiste süüdistatavate

vaheliste telefonikõnede põhjal tehtud oletuslikud järelmid ei moodusta asjaolude

kogumit, mis võimaldaks teha tõsikindlaid järeldusi süüteo asjaolude ja süü tõendatuse

suhtes. Puuduvad igasugused otsesed tõendid G. Abuladze süü tõendatuse osas.

Vastupidi, süüdistatava poolt maakohtule esitatud kirjalikud tõendid tema legaalsete

sissetulekute kohta kinnitavad, et süüdistataval olid professionaalsed tegevused, mis

tagasid talle elatise ja võimaldas anda laene, toetada ettevõtlust.

Järgnevalt käsitleb kaitsja süüdistatava varalist seisu ja legaalseid sissetulekuid.

Süüdistatav on endine sportlane, kes oli hõivatud ettevõtlusega (spordisaali

ülalpidamine) kui ka professionaalse pokkerimängjga, kes osales arvukatel

rahvusvahelistel pokkeriturniiridel. Maakohus on otsuse lk-l 169-171 vääralt käsitlenud

süüdistatava kriminaaltulu. Sisuliselt on kohus asunud prokuratuuri rolli ja võtnud

aluseks üksnes prokuratuuri valeväited. Esiteks on põhjendamatu maakohtu väide,

nagu pole süüdistatava puhul tegu professionaalse pokkerimängijaga, vaid

hasartmängusõltlasega. Maakohtu järeldus on paljasõnaline ja ei sisalda põhjendusi,

kuidas kohus sellise järelduseni jõudis. Maakohus ei ole ka enda ega süüdistatava

jaoks määratlenud, mis vahe on hasartmängusõltlasel ja professionaalsel

pokkerimängijal, et süüdistatav saaks argumenteeritult kohtu väitele vastu väita.

Süüdistatav esitas maakohtule arvukalt kirjalikke tõendeid, mis kinnitavad, et ta oli

aktiivne pokkerimängija ja osales arvukatel rahvusvahelistel pokkeriturniiridel,

saavutas seal märkimisväärseid tulemusi. Maakohtu otsuses sisalduva arutluskäigu

loogika järgi ei ole mootorrattasportlane, kes osaleb rahvusvahelistel võistlustel, mitte

mootorrattasportlane, vaid motosõltlane, kes kihutab tavaliselt mööda Tallinna ja vahel

satub rahvusvahelistele võistlustele. Maakohtule esitatud kirjalikud väljavõtted ei jäta

kahtlust, et süüdistatav pole hasartmängusõltlane, vaid süsteemselt tegeleb

pokkerimänguga, mille kinnituseks on suured rahalised võidud pokkeriturniiridelt.

Maakohus

on

pokkeriturniire

samastanud

kasiinos

mängitavate

tavaliste

mänguautomaatidega. Selline lihtsustatud maakohtu käsitlus on põhjendamatu.

Maakohus on põhjendamatult tuginenud prokuratuuri esitatud andmetele. Nimelt on

prokurör andnud kohtule üle äriühingu OÜ Logitech vara puudutava info ja

puhasväärtuste

tabeli,

milledes

ei

ole

andmeid

objektiivselt

kajastatud.

Kahetsusväärselt ei ole kohus süvenenud ja analüüsinud kaitsja poolt kohtule esitatud

kirjalikke tõendeid, mis kinnitavad prokuratuuri esitatu ekslikkust. Järgnevalt pühendub

apellant küsimusele, mis puudutab Sõpruse pst 222-64 korterit, milline ei ole üldse

olnud maakohtu otsuses konfiskeerimisotsustuse objektiks. Pahameelt avaldab kaitsja

apellatsioonis mitte maakohtu otsusele, vaid prokuröri tegevusele.

Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta, et väär on puhasväärtuste tabeli kanne

nagu oleks äriühingu treeningsaalis asuvad seadmed varjatud allikatest pärit, summas

22 600 eurot. Tegelikkuses on süüdistatav andnud äriühingule laenu ja selle eest on

soetatud seadmed. Vastav laenuleping on maakohtule esitatud ja asub kohtutoimikus.

Süüdistatava isikliku vara puhasväärtuste tabelist, millised andmed esitas kaitsja

maakohtule vaidluste käigus, nähtub, et summa 22 600 on süüdistatav teeninud

legaalsel teel. Samuti ei ole kohus tähele pannud, et vääralt on kajastatud

puhasväärtuste tabelis tolmuimeja kanne. Tolmuimeja on soetatud äriühingu

legaalsetest vahenditest, sest äriühingul olid selleks rahalised vahendid. Tabelisse ei

olnud sisse kantud ka osakapitali sissemakse summat, mis tuli äriühingule kaasa koos

kassarahaga. Sularaha olemasolu kassas kinnitab ka äriühingu 2015.a bilanss, mis oli

nii politseile, prokuratuurile kui ka kohtule nähtav Äriregistrist, kuid arusaamatult jäetud

puhasväärtuste tabelis ja kohtuotsuses kajastamata. Eelkirjeldatud väärad ja eksitavad

andmed on süüdistatava poolt algselt politsei poolt koostatud tabelis muudetud ja

tabelisse sisse kantud, nii nagu nad asjaolude põhjal kajastatud olema peavad. Kaitsja

kandis alljärgneva tabeli sisu ette ka maakohtu vaidluste ajal.

Maakohus on järelduste tegemisel võtnud aluseks info ja puhasväärtuste tabeli, mis ei

sisalda süüdistatava kogu vara ja kõiki legaalseid sissetulekuid objektiivselt tabelis

toodud perioodil. Ebaobjektiivsete andmete sisestamise, väärate arvutustehete ja

täiendavate legaalsete sissetulekute sisestamata jätmise tulemusel on prokuratuuri

poolt esitatud tabelis jõutud väärale järeldusele, et süüdistataval on perioodil

01.01.2011 – 15.09.2015.a teadmata päritoluga sissetulekuid summas 26 386,80

eurot. Näitena võib tuua Olympic Casino 29.02.2016.a vastuskirjast, mille lisast

nähtub, et süüdistatav on ajavahemikul 31.12.2012 – 19.07.2015.a ainuüksi

mänguvahendeid

sularahaks

vahetanud

kokku

summas

34149

eurot

ja

pokkeriturniiride võitudena saadud mänguvahendeid summas 9 612 eurot ehk kokku

43 761 eurot. Lisaks on süüdistatav esitanud kohtule European Poker Touri (Euroopa

Pokkeriturniir) poolt väljastatud erinevate turniiride võitude kviitungitel kajastuva ja

nimelt on süüdistatav perioodil 09.12.2014 – 24.03.2015.a turniiridel osaledes võitnud

kokku 61 130 eurot ja mis on korraldaja poolt toimumispaigas sularahas välja makstud.

Süüdistatava poolt pokkeriturniiride osalemise ja võitude kinnitused on kohtule esitatud

internetikeskkonna väljatrüki ja selle tõlke näol, veendumaks, et ta on professionaalne

pokkerimängija ja millised olid turniirivõitude summad. Süüdistatava poolt

kohtumenetluses esitatud erinevatelt pokkeriturniiridelt võidetud võidusummade

ülevaade kinnitab tema legaalselt teenitud summasid. Need jäeti arvestamata. Samuti

on prokuratuuri poolt esitatud tabelis vääralt kajastatud kasiinos tehtud tehingute ja

võitude summasid. Nimelt prokuratuur on süüdistatava sissetulekute osas tehtud

“Vaatluse” koostamisel arvestanud tehinguid “mänguvahendid pangakaardilt” ja

käsitlenud

neid

süüdistatava

väljaminekutena,

kuid

jätnud

sissetulekutena

arvestamata tehingud selgitusega “mänguvahendid sularahaks” ja “pokkeriturniiri võit”,

kuigi tegemist on tehingutega, mille tulemusena on süüdistatav saanud Olympic

Casinodest legaalset tulu. Seega on vaatluse ja puhasväärtuste tabeli koostamisel

kasutatud metoodika ebaõige, mitteobjektiivne ja ebausaldusväärne ning maakohus

on otsuse tegemisel lähtunud vääratest lähteandmetest, mistõttu jõudnud ka väärate

järeldusteni.

Vastab tõele prokuratuuri väide, et süüdistatav ei ole deklareerinud kasiinovõite

maksuametis, kuid vastavalt seadusele ei kuulu pokkerimängude võidud täiendavale

maksustamisele.

Väär on maakohtu väide, et kohtuistungil uuritud tõendid kinnitavad, et süüdistatava

legaalse sissetuleku, tema varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse tõttu on

alust eeldada, et ta on teeninud kriminaaltulu, millest enamus on tänaseks ära

tarvitatud. Üksnes süüdistusaktile lisatud ja kohtule üleantud tõenditele (pankade

arvelduskontode väljavõtted) tuginedes koostas kohtueelne menetleja puhasväärtuste

tabeli, milles on aga põhjendamatult jätnud tabelisse sisestamata süüdistatava

legaalsed sissetulekud, mis olid teenitud pokkerimängudest. Ülaltoodud tabelites

kajastatu, mis tugineb süüdistatava poolt kohtule esitatud kirjalikele tõenditele

pokkerimängude võitude kinnitustele, lükkab ümber prokuratuuri ja maakohtu väited,

nagu oleksid süüdistataval teadmata allikatest tulusid ja süüdistatava kulud ületavad

tulusid. See omakorda aga lükkab ümber prokuröri ja maakohtu alusetud väited

süüdistatava kuritegelikust elustiilist ja kuritegeliku ühenduse liikmest, kes teenis

ebaseaduslikku tulu läbi selle liikmelisuse.

Maakohus ei ole G. Abuladzele otsuses toonud välja faktilisi asjaolusid, millal, kus ja

mis asjaoludel on süüdistatav kogunud väidetavalt kuritegelikul teel saadud raha ja

seda edastanud nn “kassasse”. Sellele vaatamata on tuginenud süüdistatava MM2

kohtus antud ütlustele ja heitnud süüdistatavale ette nagu oleks A. Vels tema poolt

toimepandud kuritegude eest 10% andnud G.Abuladzele. Kaitsja taasesitab

apellatsioonis MM2 poolt ristküsitlemise käigus antud ütlused ja väidab, et küsitlus

näitab ühemõtteliselt, et süüdistatav MM2 on andnud kohtus valeütlusi ja püüdnud neid

hilisemalt vabandada unustamisega. Ei ole usutav, et süüdistatav MM2 on

omaalgatuslikult G. Abuladzet rõõnanud ja valeütlusi andnud. Valeütluste andmine

viitab kaitsja arvates tema mõjutamisele ja seda juba kohtueelses menetluses

menetleja poolt. Eelkirjeldatu valguses on väär ja arusaamatu maakohtu seisukoht, et

MM2 ütlused on usaldusväärsed ja need tõendavad A. Velsi poolt kuritegelikul teel

saadud rahast 10% üleandmist G. Abuladzele

Kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtumenetluse ajal on kaitsja arvates

mõjutatud

ka

teisi

süüdistatavaid.

Süüdistatav

BB2

on

kohtumenetluses

selgesõnaliselt kinnitanud, et kes on teda kohtueelses menetluses ütluste andmisel

mõjutanud. Maakohtu 19.02.2019.a kohtuistungil avaldati ka BB2 ja politseiuurija MM3

vahel kuude vältel toimunud e-kirjavahetus, millest ühemõtteliselt nähtub süüdistatava

mõjutamine ja süüdistatav seda ka istungil kinnitas. Ka politseiuurija MM3 poolt istungil

antud vastused annavad kinnituse tema soovist kirjavahetuse sisu moonutada ja

põhjendada seda sooviga süüdistatavat aidada. Süüdistatavate mõjutamisele viitasid

kohtumenetluse käigus ka süüdistatavad A.Kuzyakin ja U. Vels. A.Kuzyakin nimetas

otseselt politseitöötaja nime, kes 2019.a kohtuistungil kinnitas, et ta tõepoolest kohtus

süüdistatavaga aga ta ei saa vestluse sisu avaldada kuna see on kaetud riigisaladuse

piiranguga. A.Kuzyakin aga kinnitas kohtus, et kohtumisel mõjutati teda teatava sisuga

ütlusi andma, mis viiksid sisuliselt tema süüdimõistmisele. Puudub mõistlik põhjendus,

miks politseiuurija kohtumine tuli katta riigisaladuse piiranguga.

Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et süüdistatava ütlused on täies mahus

ebausaldusväärsed. Süüdistatav on kohtueelses menetluses ja maakohtus kinnitanud,

et ta ei ole kunagi kuulunud mingisse kuritegelikku ühendusse. Teisi süüdistatavaid

tunneb ta läbi varasema sportliku tegevuse või ühiste sõprade ja tuttavate või ei tunne

neid üldse ja nägi neid esimest korda kohtuistungil. Kõik süüdistuses tehtud etteheited

süüdistatavale on süüdistatava jaoks arusaamatud ja põhjendamatud. Süüdistatav on

süüdistuses nimetatud perioodil ja ka varem laenanud enda teenitud legaalsetest

sissetulekutest raha sõpradele ja seda mõõduka protsendiga ning ka ise võtnud laenu.

Selles aga puudub igasugune puutumus kuritegevusega ja seda kinnitab ka fakt, et

seoses laenusuhetega ei ole G. Abuladzele ka mingit süüdistust esitatud. Süüdistatav

on maakohtus 24. ja 31.05.2018.a istungitel üksikasjalikult andnud ütlusi oma

laenusuhete ja legaalsete sissetulekute allikate kohta. Süüdistatava ütlused ühtivad ka

kõikide teiste süüdistatavate ütlustega ja ka tunnistajate ütlustega, kes on kohtusaalis

üle kuulatud.

Kaitsja ei nõustu ka maakohtu seisukohaga selles, et tunnistaja KK ütlused on

usaldusväärsed. KK on varem kümneid kordi kriminaalkorras karistatud. Kuigi

nimetatud asjaolu ei tähenda, et tema ütlused tuleks seetõttu eelduslikult lugeda

ebausaldusväärseks, on tegemist siiski selliste isikut iseloomustavate andmetega, mis

mitte üksnes ei või tõstatada kahtlusi tema kui tõendiallika usaldusväärsuses, vaid

vaieldamatult tõstatavad neid. Seda eriti olukorras, kus K-l oli ütluste andmise ajal

käimas järjekordne kriminaalmenetlus ja isikul oli motiiv pisendada oma rolli kinnistuga

seotud episoodis ja rõõnata käesolevas kriminaalasjas olevaid süüdistatavaid, et

saada tema suhtes käimasolevas teises kriminaalmenetluses teatud mööndusi

võimaliku karistuse osas. K 01.02.2019.a istungil antud ütluste juures on ka oluline

välja tuua, et isik ei tunne ega ole kunagi kokku puutunud G. Abuladzega. Samuti seda,

et tunnistaja väljendab süüdistatava suhtes seda mida on kolmandatelt isikutelt

kuulnud ja teeb ise järeldusi isiku võimaliku kuulumise kohta väidetavasse

kuritegelikku ühendusse. Ühendusse kuulumise ja süüdistatava tegevusele

kvalifikatsiooni andmine ei saa aga lähtuda tunnistaja K arusaamisest kolmandate

isikute käest kuuldu põhjal vaid üksnes konkreetse süüdistatava tegevusele hinnangu

andmise teel, võttes aluseks temale etteheidetavete tegude faktilised asjaolud.

Kaitsja leiab, et maakohus on vääralt kohaldanud KrMS § 180 sätteid ja jätnud

menetluskulude väljamõistmisel tähelepanuta süüdistatava varalise seisundi ja

resotsialiseerumisväljavaated.

Menetluskulude

hüvitamine

käib

süüdistatavale

ilmselgelt üle jõu. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et kohtumenetluse vältel on suure

osa istungitel arutatud teiste süüdistatavate süütegusid, mis ei oma puutumust

väidetava kuritegeliku ühendusega ja ka süüdistatavaga. Maakohus on otsusega

täielikult või osaliselt õigeks mõistnud XX, U. Velsi, A. Velsi, Maarjo Kalda ja jätnud

kaitsjatasud vahemikus 3263 kuni 17 733 eurot riigi kanda. Lisaks on prokurör

menetluse lõpus osades süüdistustes loobunud. Süüdistatava G. Abuladze osas on

maakohus õigusabikulud jätnud kogu ulatuses süüdistatava kanda, vaatamata sellele,

et süüdistatava suhtes oli süüdistus esitatud üksnes KarS § 255 lg 1 osas. Kaitsja

leiab, et maakohtu põhjendus, et kuna süüdistatav viibib vangistuses ja tema

sissetulek on piiratud, peab kohus menetluskulude hüvitamist 12 kuu jooksul, on sisutu

ja vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga. Süüdistataval G. Abuladzel puudub juba

4,5 aasta vältel, kui ta viibib vahi all, igasugune võimalus sissetuleku teenimiseks.

Arvestades kohtumenetluse edasist prognoositavat käiku, siis ei ole reaalne, et isik

hakkaks sissetulekut teenima eelseisva 12 kuu vältel ja ka pärast seda, sest vastavalt

maakohtu otsusele peaks süüdistatav veel vanglas viibima 1,5 aastat. Prognoositav

kaebemenetlus teises ja kolmandas kohtuastmes, arvestades kriminaalasja mahtu,

võtab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt aega üks aasta. Seega puudub maakohtu

järelduses tõsimeelne sisu, kui maakohus väidab, et süüdistataval on vanglas viibides

võimalik sissetulekut teenima asuda. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta, et

süüdistataval on ainuüksi riigi õigusabi korras tekkinud õigusabikulud summas 10

945,20 eurot. Samuti tuleb tal tasuda sundraha 1460 eurot ja süüdistatavalt on

maakohus välja mõistnud laiendatud konfiskeerimise asendamise korras 29 149,69

eurot. Seega moodustaksid süüdistatava poolt pärast vabanemist riigile tasutavad

kulud kokku summas 41 555 eurot. On ilmselge, et isik, kes kannab 6aastast

vanglakaristust, ei ole pärast vabanemist võimeline tasuma riigile menetluskulusid

väljamõistetud summas ja see käiks talle üle jõu. Süüdistataval puudub igasugune

vara, sest ka talle kuulunud spordisaali sisustuse on maakohus oma otsusega

süüdistatavalt konfiskeerinud. Eelöelduga on maakohus oluliselt rikkunud KrMS § 180

põhimõtteid ja vääralt jätnud kõik menetluskulud süüdistatava kanda.

Juhul, kui kohus peaks leidma, et süüdistatava süü kuritegelikku ühendusse

kuulumisest on tõendatud, siis taotleb kaitsja vähendada süüdistatava karistust ja

lugeda see kantuks ringkonnakohtu otsuse jõustumise päeva seisuga. Kaitsja leiab, et

olukorras, kus süüdistatavale G. Abuladzele on esitatud süüdistus üksnes KarS § 255

lg 1 järgi on tema süü suurus võrreldav A.Velsile esitatud süüdistusega KarS § 255 lg

1 järgi ja kuna talle ei ole esitatud ühtegi etteheidet teiste üksiksüütegude osas, siis

puudub põhjus ja kohtuotsuses põhjendus, miks peaks mõistma G. Abuladzele

rangema karistuse, kui seda mõistis maakohus A. Velsile.

Süüdistatava A. Velsi kaitsja adv. Sven Sillar taotleb esitatud apellatsioonis:

-

Võtta kriminaalasja materjalide juurde A. Velsi 24.09.2019 taotlus

õigusabikulude hüvitamiseks koos 8 arvega, samuti Rait Õiso Jõhvi Vanglas

saadetud kiri A. Velsile, ning 12.11.2019 A. Velsi tervisliku seisundi

ambulatoorne epikriis.

-

Lõpetada A. Velsile KarS §-de 121, 122, 199, 212, 349 alusel esitatud

süüdistustes menetlus KrmS § 274(2) alusel

-

Mõista A. Vels süüdistustes KarS §-de 133, 214 ja 255 järgi õigeks.

-

Mõista Eesti Vabariigilt A. Velsi kasuks välja eeluurimisel kantud õigusabikulud

summas 6768 eurot.

-

Rahuldada A. Velsi taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks.

Kaitsja vaidlustab maakohtu otsust osaliselt, s.o episoodid, milles A. Vels tunnistati

süüdi. Ainus erand, mida A. Vels tunnistab, on TT episood. A. Vels võis politseilise

eriväljaõppega TT-le 22.11.2013 haiget teha. Samas on sellest sündmusest

möödunud peaaegu 6,5 aastat, mistõttu tuleks lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku

menetlustähtaja möödumise tõttu.

Apellandi arvates oli KarS § 255 alusel A. Velsile esitatud süüdistus niivõrd olulise

puudusega, et tegelikult puudus kohtul võimalus seadusliku süüdimõistva kohtuotsuse

tegemiseks. Nimelt, kohtumenetluse ajal muutus oluliselt kohtupraktika organiseeritud

kuritegelikku ühenduse liikme tunnuste osas (vt nn T lahend). Olulisimaks muutuseks

oli, et süüdistusaktis peab olema väljatoodud väidetava kuritegeliku ühenduse liikme

roll ja tema ülesanded grupeeringus. Prokurör süüdistusakti muutmist vajalikuks ei

pidanud, mistõttu süüdistuses A. Velsi rolli kuritegeliku ühenduse liikmena välja ei

toodud.

Süüdistusaktis püütakse jätta mulje, et makstes 10% tuvastamata kuriteost saadud

tulust Kuzjakini grupeeringule, muutus A. Vels selle ühenduse liikmeks. Samas

puuduvad tõendid, et Vels reaalselt maksnuks ühelegi kaassüüdistavale raha enda

sooritatud kuritegude tulust. Tõenditest tuleneb, et näiteks süüdimõistetu K tasus 10%

kelmusest saadud rahast U. Velsile. Kuid K ei muutunud prokuröri arusaama järgi raha

maksmise faktiga kuritegeliku ühenduse liikmeks. Seega ei ole pelgalt raha maksmist

võimalik määratleda, kui kuritegeliku ühenduse liikmeks olemise fakti.

On üldteada, et narkootikumide tänavadiilerid maksavad selle eest, et teised

kurjategijad neilt narkootikume jõuga ära ei võtaks, ja nad saaksid rahulikult oma

ebaseaduslikku äri ajada. Kuid sellest ei muutu narkodiilerid veel neid maksustava

kuritegeliku ühenduse liikmeteks. Samamoodi ei olnud 90-ndatel kuritegeliku

ühenduse liikmeks turumüüja, kes tegeles pisikuritegevusega (nt salasigarettide või

salaalkoholi müük) ning tasus igakuiselt käibelt mingi protsendi turgu kontrollinud

kurjategijatele. Lisaks peab olema midagi olulisemat, mis muudaks isiku kuritegeliku

ühenduse liikmeks. Selleks ongi püsiv ja ajas korduv roll grupeeringus. A. Velsil sellist

rolli ei olnud. See aga muudab õiguslikult võimatuks KarS § 255 kohaldamise, ja nõnda

A. Velsi vara konfiskeerimise.

A. Vels tunnistati KarS § 214 järgi süüdi episoodis, kus kannatanuks oli LL3. Selles

kuriteos olid varasemalt süüdi tunnistatud Rait Õiso ja MM2. Seega on need isikud LL3

suhtes tõepoolest toime pannud kuriteo. A. Velsi poolt väljapressimine ei ole

tõendatud. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistajad, kannatanu ning süüdistatav

tõendasid, et esmalt müüs MM2 sõiduauto Volvo A. Velsile. Pärast mõtles MM2 ümber

ning müüs sõiduki LL3-le. Tsiviilõiguslikult oli aga A. Velsil subjektiivne õigus nõuda

MM2-lt omandatud sõiduki valduse üleandmist. Vastavalt kehtivale seadusele oli tal

pärast A. Velsiga sõiduauto müügilepingu sõlmimist kohustus sõiduki valdus talle

reaalselt üle anda, kuid selle asemel müüs ta auto LL3le.

Võlaõigusseaduse § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise

teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 12 lg

1 - lepingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine

võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu

esemeks olevat asja või õigust.

A. Velsil oli õigus nõuda MM2-lt müügilepingu täitmist. Õigusliku tähenduseta on aga

see, kas A. Vels tasus auto eest enne valduse üle andmist või pidi tasumine toimuma

hiljem. Kriminaalõiguslikult on üksnes see oluline, et A. Vels ei tarvitanud LL3 peal

vägivalda ega võtnud temalt vabadust. Ei ole tuvastatud, et ta tegutsenuks MM2-ga

kaastäideviijatena. A. Velsi faktilised teod ei vasta KarS § 214 tunnustele.

A. Vels ei nõustu kohtu arusaamaga, et tema ja Rait Õiso vahelist suhtlemist on

võimalik käsitleda kuritegelikuna KarS § 133 mõttes. R. Õiso oli selleks ajaks toime

pannud raske isikuvastase kuriteo. Ta oli vangis viibinud. Tal oli kriminaalne

tutvusringkond. Tal puudus objektiivne põhjus A. Velsi kartmiseks ja tema käskude

täitmiseks. Pigem püüab R. Õiso vähendada oma rolli toimepandud pettustes ja on

valinud kaitsepositsiooni, justkui A. Vels sundinuks tal kuritegusid toimepanema. See

pole aga tõsine jutt. Inimesel on alati valik, kas sooritada õigusvastane tegu või seda

mitte teha. A. Velsil olid sel ajal R. Õisoga sõbralikud suhted. Seda asjaolu soovib A.

Vels tõendada Rait Õiso poolt Jõhvi Vanglas saadetud kirjaga, milles viimane soovib,

et A. talle raha maksaks ja ühtlasi kinnitab, et pole mingi A ori. Alles pärast seda, kui

A. ei allunud raha nõudmisele/väljapressimisele, hakkaski R. Õiso andma A. Velsi

rõõnavaid ütlusi.

Mis puudutab A. Velsi süüditunnistamist KarS §-de 121, 122, 199, 212, 349 järgi, siis

A. Vels neid kuritegusid omaks ei võta. Tsiviilhagidele vaidleb vastu, need on

tõendamata ja paljasõnalised. Kõik need kuriteosündmused on teise astme kuriteod ja

toimusid 5-7 aastat tagasi. Nende menetlemiseks on möödunud mõistlik menetlusaeg,

mis omakorda annab aluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS 274(2) alusel.

A. Vels ei saa aru, kuidas on võimalik, et Audi A8, millega väidetavalt R. Õiso pani

toime kindlustuspettuse, võib riigi kasuks ära konfiskeerida. See on ennekuulmatu.

Tõenäoliselt ei ole sellise praktika juurutamine kooskõlas konfiskeerimise instituudi

olemuse ja eesmärgiga.

A. Vels on selles kriminaalmenetluses olnud vangistuses üle 4 aasta ja 5 kuu, sellest

üksikvangistuses peaaegu 3 aastat. See on ta tervisele jätnud pöördumatu jälje. Pärast

viimast kohtuistungit on A. Velsile määratud 100% töövõimetust. A. Vels esitab

vastava tõendi/kaardi kohtuistungil. Tal on tuvastatud posttraumaatiline stresshäire

(F43.1).

26.09.2019 kohtuistungil esitas A. Vels taotluse hüvitada talle õigusabikulud, mis ta

oli selles kriminaalasjas enda kaitsmise eest tasunud Advokaadibüroo Namm

advokaadile Epp Landbergile. Harju Maakohus keeldus taotlust vastu võtmast, kuna

seda ei esitatud õigeaegselt. Apellandi arvates keeldus kohus põhjendamatult. Selles

osas on kohtupraktika välja kujunenud, vastava taotluse võib süüdistatav esitada kuni

kohtukoosseisu lahkumiseni nõupidamistuppa kohtuotsuse tegemiseks.

Süüdistatava XX kaitsja adv. Sven Sillar taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse

osalist tühistamist XX suhtes. Ta taotleb ringkonnakohtu poolt uue otsuse tegemist,

millega :

-

Hüvitada XX-le süüteomenetluses ebamõistliku menetlusajaga tekitatud

mittevaraline kahju summas 4613,34 eurot.

-

Määrata XX-le õiglane hüvitis süüteomenetluses elukohast lahkumise keelu

kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju katteks, samuti õiglane hüvitis

süüteomenetluses tekitatud varalise kahju katteks.

XX mõisteti kohtuotsusega õigeks. Maakohus leidis aga tema puhul, et mõistlikku

menetlusaega ei ületatud. Tõkend ei takistanud XX töötamist ja liikumist ega

koormanud teda liialt. Kahju hüvitamine ei ole põhjendatud. Apellant ei nõustu kohtu

seisukohtadega. XX süüdistati teise astme kuriteos. Kuriteo asjaolud olid lihtsad.

Menetlus venis, kuna kaassüüdistavatele heideti ette kuritegusid, millega XX-l ei olnud

puutumust. Tema kuritegu arutati ainult mõnel kohtuistungil. XX taotles luba mitte

kohtuistungitel osaleda, kuid seda kohus ei rahuldanud. Mõistlik menetlusaeg on iga

süüdistatava suhtes individuaalne. On selge, et keerulisema faabulaga kriminaalasju

arutatakse kauem, kui lihtsakoelist vargust. XX-le süüasja tavapäraseks mõistlikuks

menetlusajaks maakohtus olnuks hinnanguliselt 4 kuud. Kahju hüvitamise alused on

SHKS § 11 lg 1, lg 3, lg 5. Viimasest sättest tuleneb, et mittevaralise kahju hüvitis iga

viivitatud aasta eest on nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti

avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk. See oli 2018.a IV kvartalis 1384 eurot.

Hinnates KarS § 199 lg 2 p 4,7 järgi kvalifitseeritava kuriteo mõistlikuks menetlusajaks

4 kuud (120 päeva), on menetlusega viivitatud vähemalt 40 kuud, s.o. 3 aastat 4 kuud.

Vastavalt SKHS §-le 11 lg-le 5 on ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitis

praegusel juhul 4613.34 eurot (1384.00 x 3 + 461,34).

Elukohast lahkumise keelu kohaldamise määrusega 27.10.2016 kehtestati XX-le

keeld, mis piiras tema liikumisvabadust ja normaalset elukorraldust. See kehtis kuni

kohtulahendini 13.03.2020. Sellega on täidetud SKHS § 5 p 3 sätestatud hüvitise

nõude alus. Kuna elukohast lahkumise keelu eest mittevaralise kahju hüvitise

nõudmisel on võimatu kahju suurust kindlaks teha, taotleb XX elukohast lahkumise

keelu kohaldamise eest õiglast hüvitist, hüvitise suurust märkimata.

Kriminaalmenetlusega tekitatud varalist kahju on samuti keeruline määratleda. See

hõlmab vähemalt kohtuistungitel viibimisega tekitatud kahju, sh kohtuistungile

saabumiseks vajalikud kulutused. XX elas alaliselt Lääne-Virumaal X külas.

Kohtuistungitel käis ta oma autoga. Google maps andmetel on sellise teekonna

pikkuseks Liivalaia kohtumajja 123 kilomeetrit. Riigi õigusabi osutavale kaitsjale

hüvitatakse sõidukulud 36 senti kilomeeteri kohta. Taotluse esitamise ajal oli XX

osalenud 64 istungil. Seega sõidu kulud kohtusse ilmumiseks olid tal vähemalt

64x2x123x0,36=5667,84. Ülal sai välja toodud, et keskmiseks brutopalgaks 2018. a oli

1384 eurot, menetlus kestis 40 kuud. Hinnanguliselt 20-l kuul ei olnud võimalik XXl

kohtuistungite tõttu tööl käia. Ehk siis varaline kahju saamata jäänud palga tõttu oli

vähemalt 20x1300, ehk ca 25000 eurot. Kui suur on õigeksmõistetule hüvitamisele

kuuluv summa, see jääb kohtu otsustada.

Kolmanda isiku esindaja adv. Sven Sillar taotleb apellatsioonis, et väärtusetu sõiduk

Mercedes Benz 300, reg nr IIIIII jäetakse tema, kui ühisomaniku ainuomandisse,

kohustusega tasuda riigile ½ jäätmekäitleja poolt määratletud sõiduki maksumusest.

YY kaasati kriminaalasja kolmanda isikuna, kuna ta oli U. Velsi abikaasa. Kohtuotsuse

leheküljelt 168 nähtub, et U. Velsile kuulub sõiduk Mercedes Benz 300, reg nr IIIIII.

Kohtuotsusest tuleneb, et sisuliselt on tegemist väärtusetu asjaga, mida soovitatakse

müüa jäätmekäitlejale. Jääb arusaamatuks, miks jäeti sõiduki konfiskeerimisel

tähelepanuta, et see on U. ja YY ühisvara. Samas just selle sõiduki pärast osales YY

kriminaalmenetluses kolmanda isikuna. Ühisomand jagatakse üldreeglina sõiduki

ühisomanike vahel pooleks. Ehk siis oleks YY-l ühisvara omanikuna õigus poolele

väärtusetu asja maksumusest. Jättes otsuses motiveerimata, miks ei ole YY-l

Perekonnaseaduse alusel õigust poolele sõiduki maksumusest, rikkus kohus

kohtuotsuse motiveerimise nõuet KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

Süüdistatava A. Kuzyakini kaitsja adv. Alar Neiland taotleb esitatud apellatsioonis

maakohtu otsuse tühistamist A. Kuzyakini süüdimõistmises ja mõista ta õigeks ning

hüvitada vahistamisega tekitatud kahju. Alternatiivselt taotleb kaitsja A. Kuzyakini

süüdimõistmise

korral

karistuse

kergendamist,

vähendades

vangistusaega,

menetluskulu pooles ulatuses riigi kanda jätmist, jätta tema sõiduauto konfiskeerimata

ja laiendatud konfiskeerimise asendamine kohaldamata.

Kaitsja leiab, et A. Kuzyakini süüdimõistmine KarS § 256 lg 1 ja § 214 lg 2 p 4 järgi ei

ole põhjendatud. Süüdistus KarS § 256 lg 1 järgi oli konkretiseerimata. Prokuröri

esitatud süüdistuses on kuritegeliku ühenduse organiseerimise sisustamiseks

loetletud teokirjeldused üldsõnalised, ühegi konkreetse süüteo asjaoluga sisustamata.

Apellant esitab apellatsioonis prokuröri poolt süüdistusaktis (alates süüdistusakti lk-st

69) kirjeldatud A. Kuzyakini süütegu. Süüdistus on A. Kuzyakini suhtes

konkretiseerimata ka väljapressimise osas. Väidetav väljapressimise aeg oli 2012 kuni

2015. a. Süüdistuse kohaselt tekkisid 2011.a kevadel OO-l rahalised vaidlused UU3-

ga, kes nõudis OO-lt 30 000 euro võla tasumist. Kui U. Vels on andnud A. Kuzyakinile

1000 eurot, siis seda ei ole põhjust seostada väljapressimisega. Ei saa olla kahtepidi

mõtlemist selles, et A. Kuzyakinile esitatud süüdistus ei vastanud KrMS § 154

nõuetele, sh KrMS § 154 lg 2 p 4 nõuetele. Kohtuvaidlustes leidis kaitsja, et

konkretiseerimata süüdistuse esitamisega oli oluliselt rikutud menetlusõigust, kuna

sellega võib kaasneda ebaõige kohtulahend. Kaitseõiguse realiseerimine peab olema

absoluutne. Ainuüksi juba sellest tulenevalt tulnuks A. Kuzyakin õigeks mõista.

Maakohus vaidlustatud otsuses kõnesolevale tähelepanu ei pööranud.

Kohus ei lugenud süüdistatavate (A. Kuzyakin, M. Kase, G. Abuladze, U. Vels ja A.

Vels) ütlusi kuritegeliku ühendusega seonduvas süüdistuses usaldusväärseteks ja

neid tõendina ei arvestanud (otsuse lk 138). Veidi allpool kohus märgib, et puudub alus

kahelda vaid süüdistavate ütlustes selles osas, millistes nad ise kohtus kinnitasid

jälitustoimingu

protokollides

kajastatud,

kohtus

kuulatud

telefonikõnedes

ja

pealtkuulamistes. Kaitsja leiab, et kõnesoleval viisil tõendite liigitamine tõesteks

(jälitustoimingute protokollid ja ebausaldusväärdseteks (süüdistatavate ütlused) ei ole

kooskõlas õiglase kohtupidamisega. Nii ühtesid kui ka teisi tõendeid tuleb konkreetselt

hinnata. Kohus oleks pidanud arvestama A. Kuyzakini ütlustega ka selles osas, mis

puudutab jälitustoimingutena tehtud telefonikõnesid, mitte ainult nende ütlustega, mis

puudutavad A. Kuzyakini elukorraldust ja toimetulekut.

Kohtus vahetult ärakuulatud telefonikõnede arv - 778 telefonikõnet, on suur ja kohtu

hinnangul joonistus sellest välja selge pilt kuritegeliku ühenduse struktuurist,

liikmelisusest, rollijaotusest, mis kinnitab isikutele esitatud süüdistuse paikapidavust.

kohus leidis, et kuna jälitustegvus kestis aastaid, ei saa väita, et tegemist võiks olla

kontekstist väljarebitud tõlgendustega. Eeltoodu kohaselt võiks nagu järeldada, et A.

Kuzyakini enda tehtud ja temale tehtud telefonikõnedega on tuvastatud A. Kuzyakini

süü. Arvestades süüdistuse konkretiseerimatust tuleks sellisel juhul A. Kuzyakini

telefonisalvestusi detailselt hinnata, see on enam millega kohus piirdus. Ka on kohus

piirdunud ühesõnaliste, paarirealiste fraasidega kõnede kontekstist. Kohtu hinnangud

otsuse lk-del 138-147 A. Kuzyakini võimaliku süü osas ei ole jälgitavad.

Kaitsja avaldab soovi ringkonnakohtus uurida tõendeid: valdavalt A.Kuzyakini kõnede

salvestised aastast 2015.

Kaitsja leiab, et A. Kuzyakini kavatsetuse juhtida kuritegelikku ühendust seab tõsise

kahtluse alla A. Kuzyakini isik, eluviis. Enne kinnipidamist omas A. Kuzyakin kindlat

tegevusvaldkonda oma talumajapidamise arendamisel, saades sellelt ka regulaarset

tulu. Ei ole tuvastatud, et A. Kuzyakin oleks saanud, väidetavalt kuritegelikku ühendust

juhtides, kriminaalset tulu. Tema vastu ei ole esitatud tsiviilhagi. Ka oli A. Kuzyakinil

võimatu teostada abstraktse süüdistuse vastu aktiivset kaitset. On eluliselt usutav, et

sõpruskonnast kellegi poolt nõu küsimiseks pöördumisega ei ole iseenesest

nõuandjale kohatu. Tahtlik kuritegeliku ühenduse juhtimine tähendaks soostumist

ühendust iseloomustavate tunnustega. Selleks peaks olema ka eesmärk. Kaitsja leiab

ka, et A. Kuzyakini tahtlus väljapressimise toimepanemises ei ole tõendamist leidnud.

Alternatiivselt leiab kaitsja, et A. Kuzyakinile mõistetud karistus ei vasta KarS §-s 56

sätestatule. Mõistetud liitkaristusn 10 aastat vangistust on liiga suur, arvestades A.

Kuzyakini

süü

suurust

ja

raskendavate

asjaolude

puudumist.

Vanglast

iseloomustatakse A. Kuzyakinit positiivselt. Ka endine tööandja iseloomustab A.

Kuzyakinit positiivselt. Kuritegude toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni on

möödunud pikk aeg. A. Kuzyakini tegevuse tõttu ei ole menetlus veninud. Alates

06.10.2015 on A. Kuzyakin viibinud eelvangistuses, seega oluliselt raskemates

tingimustes kui vanglas karistust kandes, millega väheneb karistuse eripreventiine

vajadus.

Vaidlustades vara konfiskeerimist, viitab kaitsja maakohtu seisukohale, et kuritegeliku

ühenduse liikmed edastasid pidevalt A. Kuzyakinile kui kuritegeliku ühenduse juhile

raha. Kaitsja leiab, et auto konfiskeerimine ja laiendatud konfiskeerimise kohaldamine

ei ole põhjendatud. Tõendamist on leidnud, et A. Kuzyakin sai regulaarselt tulu

kodusest majapidamisest ca 7000 eurot aastas. On teada, millistest allikatest oli raha

kantud Kuzyakini kontole. Nii on G. Abuladze teinud A. Kuzyakinile pangaülekandeid

kokku 850 eurot, YY kokku 1000 eurot, Marek Kase summas 1500 eurot, DD2 summas

800 eurot, RR2 400,00 eurot. Rahaülekannete tegemist on asjaosalised põhistanud.

Ei ole ka põhjust kahelda tunnistajate EE3, EE4 ütlustes. Tunnistaja EE4 ütlustest

nähtuvalt andis tunnistaja EE3-le sularahas 9600 eurot. Laiendatud konfiskeerimise

kohaldamine oleks ka põhjendamatu, kui süüdistuse kohaselt ei olegi teada, et

kuritegelik ühendus oleks Eestis kriminaaltulu teeninud.

Pärast süüdistatava A.Kuzyakini apellatsioonitähtaja algust (seoses kohtuotsuse

tõlkimisega), esitas adv. A.Neiland täiendava apellatsiooni, milles kritiseerib taaskord

maakohtu poolt tõendite hindamise protsessi. Kaitsja leiab, et otsus ei ole jälgitav kohtu

rohkete viidete tõttu jälitamisprotokollides salvestatule. Otsusest ei nähtu, kuidas A.

Kuzyakin (ja ka teised süüdistatavad) "kinnitasid kohtus" jälitusprotokollides kajastatut.

Üksnes sellest, et isik näiteks tunneb ära enda hääle, ilmselt ei piisa. Süüdistatavad

on kohtus üle kuulatud, aga nende ütlustega telefonivestluste ja kohtumiste asjaolude

kohta ei ole kohus arvestanud. Süüdistatavate ütluste mitteusaldusväärseks

hindamine, selles osas milles süüdistavad süüd omaks ei võta, on kaitsja hinnangul

oluline menetlusnormi rikkumine. Kaitsja märgib, et A. Kuzyakin soovib anda

ringkonnakohtus ütlusi maakohtu poolt kohtuotsuses analüüsitud telefonikõnede

salvestuste kohta. Ka süüdimõistmisel KarS § 214 lg 2 p 4 järgi Kaarel Koolilt

väljapressimises ei ole kaitsja hinnangul A. Kuzyakini süü tõendamist leidnud. Kohus

on ka selles osas tuginenud telefonikõnede salvestistele. Tõendamist ei ole leidnud

süüteoks eeldatav tahtlus, teo motiiv ja eesmärk.

Enne apellatsioonitähtaja möödumist vahetus süüdistatava A.Kuzyakini kaitsja ning

tema lepinguline kaitsja adv. Raiko Paas esitas samuti apellatsiooni. Kaitsja taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega õigeksmõistmist. Alternatiivselt, juhul kui

ringkonnakohus peaks süüdimõistmise osas jätma maakohtu otsuse muutmata, siis

apellatsioonkaebuses käsitletud asjaoludel ja põhjendustel taotleb kaitsja vähendada

A. Kuzjakinile mõistetud karistust. Kaitsja teatab, et toetab teise kaitsja

apellatsioonkaebust ning soovib oma kaebuses täiendavalt isiku süüdistuse ja

karistusega välja tuua järgmist.

Apellant leiab, et A.Kuzyakinile mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja

süüdimõistetud isikule. Põhiseaduse §-st 12 tuleb isikuid kohaldada seaduse ees

võrdselt, sh peavad karistused olema võrreldavad. Võrdluseks toob apellant Assar

Paulusele kokkuleppemenetluses mõistetud karistuse, leides, et A. Kuzyakinit tuleks

sarnaselt kohelda karistuse osas. Tähtsust omab, kui pika aja jooksul ühendus

tegutses. A. Kuzyakinile esitatud süüdistuse ajavahemik on lühem, kui A. Paulusele

etteheidetud kuritegeliku ühenduse juhtimise aeg. Kui A. Kuzyakinit süüdistati selles,

et tema loodud kuritegeliku ühendus tegutses eesmärgil panna peamiselt toime teise

astme süütegusid (lisaks süüdistus ühes väljapressimise juhtumis), siis kohtuasjas nr

1-16-6717 on isikut süüdistatud kuritegelikus plaanis tunduvalt intensiivsema tegevuse

eest - ühenduse moodustamises, mis tegutses nii rahvatervisevastaste süütegude kui

ka õigusemõistmisevastaste süütegude toimepanemisega. A. Kuzyakin on selgitanud,

et prokurör pakkus talle samuti 7 aastat. Kuna ta sellega ei nõustunud, siis küsis

prokurör hoopis 12 aastat kohtus. Kokkuleppemenetluses mõistetud väiksem karistus

ei saa olla n-ö „preemiaks“ üldmenetlusest loobumise eest. KrMS § 238 lg 2 järgi on

karistust võimalik vähendada kohtul vaid lühimenetluses, mistõttu peks üld- ja

kokkuleppemenetluses karistuses olema võrreldavad. Inimõiguste konventsiooni

artikkel 6 kohaselt on igaühel oma tsiviilõiguste ja kohustuste või temale esitatud

kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja

arutamisele. Isikute erinev kohtlemine pelgalt erineva menetlusliigi valiku tõttu poleks

koosõlas ka konventsioonis märgitud ausa ja õiglase menetluse põhimõttega.

A. Kuzyakin on viibinud vahi all alates 06.10.2015 kuni maakohtu otsuse tegemiseni

13.03.2020. Menetlus esimeses kohtuastmes on kestnud peaaegu 4,5 aastat. See

pole olnud mõistlik mitmel põhjusel. Süüdistatav on sisuliselt viibinud otsuse

tegemiseks juba vahi all KarS § 256 sanktsiooni alammäära (5 aastat), mis ei saa olla

mõistlik vahistuses viibiva isiku süüasja menetlemiseks. Korduvalt on kohtupraktikas

kõlanud põhimõte, et isiku vahi all pidamisest ei tohi saada vabaduskaotuslik karistus.

Mida enam sekkutakse menetlusega isiku põhiõigustesse On vähetõenäoline, et

menetlus lähiajal lõpeb.

Maakohus on otsuses teinud osaliselt menetluse ajaga seonduvalt etteheiteid

kaitsjatele ja nende tegevusele. Mõistlikku menetlusaega ja selle ületamist hinnatakse

seonduvalt süüdistava käitumisega – kas süüdistatav on oma käitumisega menetlust

venitanud. Kohus pole teinud ühtegi etteheidet selle kohta, et A. Kuzyakin on

venitanud. Vastupidi. Kohus märgib, et A. Kuzyakin on ennast kohtumenetluses ülal

pidanud hästi ja lugupidamisega kohtu vastu. Riigikohus on näiteks kohtuasjas nr 3-1-

1-43-10 tehtud lahendi p-s 46 põhimõttena leidnud, et kriminaalasja arutava kohtu

ülesanne on vältida olukorda, kus kohtumenetluse poole tegevus hakkab

kohtumenetlust venitama. Kohtumenetlust juhib kohus.

Eeltoodust tulenevalt on kohus rikkunud menetlusõigust, kui esmalt on leidnud, et

menetlus on toimunud mõistliku aja jooksul ja pole süüdistatava karistust KrMS § 306

lg 1 p-i 61 alusel kergendanud. Kaitsja hinnangul tuleks menetluse ebamõistlikku aega

süüdistavale hüvitada ning parim viis selleks on karistust kergendada.

Kaitsja arvates puuduvad ümberlükkamatud tõendid, et A. Kuzyakin on organiseerinud

kuritegelikku ühendust ja pannud toime väljapressimise Kuritegeliku ühenduse

juhtimine on kuritegeliku ühenduse tahte kujundamine, millele selle liikmed alluvad.

Süüteokooseisu objektiivsete tunnuste seisukohalt on oluline, et tuvastatud ja

tõendatud oleks ühenduse tahte kujundamine. Ei piisa sellest, kui isik omab teiste

isikute seas lihtsalt oma isikuomadustest tulenevalt autoriteeti ja annab seetõttu

korraldusi. Ühenduse juhtimise jaatamiseks peavad korraldused olema seotud

ühenduse kuritegelike eesmärkidega. Ei süüdistusakt ega ka kohtuotsus tegelikult ei

anna selget vastust küsimusele, milline oli see konkreetne A. Kuzyakini tõendatud tegu

või tegevus, mille kaudu saab lugeda tuvastatuks või mille alusel saab väita, et isik on

kujundanud just kuritegeliku ühenduse eesmärkidel selle tahet ja milles see tahte

kujundamine konkreetselt väljendus. Kuidas isik sarnaselt äriühinguga planeeris, viis

ellu ning kontrollis ühenduse tegevusi (mh andis juhiseid või organiseeris

üksikkuritegude toimepanemist). Oluline on seejuures, et tegevus peab olema püsiv ja

järjepidev ega tohi piirduda ühekordsete või juhuslike episoodidega. Selline sisemine

organiseeritus pole olemasolevate tõendite alusel praegu tuvastatav. Süüteokooseisu

subjektiivsete tunnuste jaatamiseks peab süüdistav pidama võimalikuks, et juhib

ühendust (annab ülesandeid jne). Ka siin ei piisa isiku enda sõnadest, jutust või teiste

isikute poolt talle omistatud autoriteedist, vaid peab olema mingi kindel päriselus

eksisteeriv tegevus, mis kahtlusteta kinnitaks isiku teadmist, et ta kuritegelikku

ühendust organiseerib. Süüteokooseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamisega

seonduvalt pole lähemalt selgitatud, millest konkreetsest tõendatud tegevusest (mitte

isiku enda või kolmanda isiku jutust või mõtetest) nähtub see, et A. Kuzyakin pidas

võimalikuks, et juhib just kuritegelikku ühendust. Asjaolust, et A Kuzyakin

kaassüüdistatvatega suhtles või ühekordselt mingit probleemi lahendas (nt laenatud

raha soovis tagasi), ei saa teha tõsikindlat järeldust, et temast ja neist koos moodustus

kuritegelik ühendus. Süüdistuses on märgitud, et ühendus tegutses tahtega panna

toime kuritegusid. Kohtuotsuse põhjendusi lugedes pole üheselt arusaadav, kuidas on

tuvastamist leidnud see, et väidetava ühenduse n-ö lihtliikmed pani toime kuritegusid

ühenduse eesmärkidel (üksikuritegusid puudutavalt pole tuvastatud kooskõlastusi ja

muid sarnaseid kontrollitavaid tegevusi lihtliikme ja n-ö juhtkonna vahel). Tõendistest

järeldub pigem see, et iga n-ö lihtliige pani kuriteo toime enne kõike enda huvides ja

isiklikel eesmärkidel. Ka juhul kui oleks tuvastatud, kui isikud kuritegude

toimepanemise eest nö ühenduse juhtkonnale protsenti maksid, siis ainuüksi sellest ei

saa lugeda tõendatuks, et kuriteod ise on pandud toime ühenduse toimimise eesmärgil

ja huvides. Tartu Ringkonnakohtu kohtuasjas nr 1-15-9694 tehtud otsuse p-s 288.2.

leidnud, et kui süüdistatavad toimetasid aga isiklikest motiividest kantuna või siis

lihtsalt tahtsid saada kerge vaevaga raha ja tasuta narkootikume, siis ei saa järeldada,

et

nad

tegutsesid

kuritegeliku

ühenduse

eesmärkide

nimel.

Seonduvalt

üksikkuritegudega tuleb märkida, et need oleks toime pandud ka ilma n-ö ühenduseta.

Ka poleks ühenduse olemasolu tuvastatav ühekordsest väljapressimise episoodist (ka

juhul, kui selle esinemist jaatada). KarS § 214 järgi eeldab väljapressimine ähvardust,

mida teo toimepanija edastab kannatanule. Praegu pole ühegi tõendiga tuvastamist

leidnud, et A. Kuzyakin on kedagi isiklikult ähvardanud ega osalenud mingil moel

kellegi ähvardamises.

Süüdistatav A. Kuzyakin on samuti esitanud apellatsioonkaebuse. Esmalt teatab

süüdistatav, et maakohtu osutus, nagu oleks tema kannatanu OO-lt raha välja

pressinud, on vale. Apellant esitab oma versiooni toimunust. Tema arvates on

maakohtu seisukohad kuritegeliku ühenduse eksisteerimisest ja väljapressimisest

absurdsed juba seetõttu, et kuritegelik ühendus ei kannaks iialgi kuriteoga saadud tulu

oma isiklikele pangaarvetele ja ei räägi ka avalikult oma kuritegelikest plaanidest

telefoni teel. Esitab telefonikõnede sisud ja annab neile omapoolse tõlgenduse.

Samamoodi kinnitab appelant täie kindlusega, et temal puudub igasugune puutumus

ka nn „kuritiku“ episoodiga, mille pani toime K. Kõik kohtu seisukohad on väärad ja

tegelikult ta ei teagi sellist inimest nagu K. Järgneb telefonikõnede sisu ja nende

selgitus. Seejärel käsitleb apellant „BirGaden“ kohtumist ja esitab oma nägemuse.

Heidab ette, et prokurör ja kohus keeldusid SS tunnistajana ülekuulamisest ja see on

tema arvates väga imelik. Loodab, et varem või hiljem tuleb tõde päevavalgele. Igal

juhul see, et keegi oleks temale kohustatud maksma 10%, on täielik absurd ja tal pole

midagi sellist mõtteski olnud. Edasi kinnitab apellant kohtule, et A.Vels ei ole kuulunud

ühtegi kuritegelikku ühendusse ja veel vähem on ta selle ühenduse huvides

toimepandud kuritegudega saadud tulu maksnud ühendusele. Jällegi esitab oma

sellekohased seisukohad, telefonikõnede sisu ja nende tõlgenduse. A. Kuzyakini

arvates on maakohtu otsuses ka temaga seotud seisukohtades vastuolusid. Toob välja

need vastuolud ja arvab, et sellised vastuolulised asjaolud kinnitavad veelkordselt, et

tema ei ole kuritegeliku ühenduse juht. Mis puudutab telefonikõnet ŠŠ-ga 29.09.2015

a , millele samuti kohus tugineb, on tehtud ebakaines olekus ja seda vestlust ei ole

vaja kriminaliseerida ja kogu tema jutt ei vasta seal tõele. Täiesti meelevaldselt on

kohus ka avanud 14.02.2016 telefonivestluse sisu, mis toimus S-ga. Ka K ütlused on

valed, neid ei saa tõena võtta. K ootas ennetähtaegset vabanemist. Omapoolse

hinnangu ja seda samuti maakohtust erineva, annab süüdistatav ka oma tutvusele

G.Abuladze ja M.Kasega. Selgitab, mida ta tegelikult rääkis M.Kasega telefonitsi

nende vestluste käigus, milliseid jällegi kohus on tema kahjuks hinnanud. Kõik

kriminaalasja materjalid kinnitavad üheselt, et ükski inimene ei ole kannatanud, ei

moraalselt, ei füüsiliselt, ei materiaalselt. Kõik, mida kohus suutis näha nende

omavahelistest

meeste

suhetest

seoses

laenudega

ja

tunnistada

need

kriminaalseteks, see oli kohtu ülisuur viga. Mingit kuritegelikku ühendust ei ole

tegelikult eksisteerinud ja veel vähem mingit kassat seal kuritegelikus ühenduses. Kõik

elasid tegelikult oma isiklikku elu, mitte mingi müstilise ühenduse elu. See, et kohus

on kinnitanud, et tema ja Abuladze nõudsid LL2-lt raha, see on kohtu poolne tõsine

viga. Apellant ei saa aru ka sellest kohtu seisukohast, et Kase aitas kinnipidamiskohas

olevaid isikuid. Avaldab imestust, et kui teda peetakse KTÜ juhiks, miks tema sellest

midagi ei tea. See aga tõendab, et Kase ei allunud temale, vaid tegutses omapead.

Maakohus on näinud kriminaalset – leidnud, et KTÜ-l olid ka oma reeglid - ka selles,

kui tema Abuladzega telefonivestluses kasutab ühe peategelase tsitaati filmist.

11.07.2014 telefonivestluses kasutatud väljendid „kaks eestlast-poksijat ja grusiin“

ning „omad inimesed“ tähendab seda, et tegemist on heade tuttavatega, mitte seda, et

ta on mingi orjapidaja. Grusiin ei ole aga hoopiski mitte Abuladze nagu seda arvas

kohus ning poksijad on hoopis juristid. Sarnaselt annab süüdistatav veel mitme

salvestise osas oma hinnangu telefoonivestluste sisu kohta. Mis puudutab tema

töötamist, siis viimased 15 aastat on ta elanud talus. Seal on tal suur majapidamine.

Ta kasvatab seal kodulinde ja koduloomi. Vannub, et tal polnud aegagi juhtida

kuritegelikku ühendust, sest oli oma majapidamisega hõivatud. Orjasid tal ei olnud, tegi

kõik ise, ainult üks abiline- elukaaslane, kelle ema oli 80 aastane. Kogu saaki

realiseeris ta interneti teel oma tuttavatele. M.Kase ja U.Vels ostsid ka tema käest nii

mune, kui liha. Kogu legaalse tulu, mis oli ca 600 eurot kuus kandis oma pangaarvele

pangaautomaadist ning tasus selle eest tütre korteri kommunaalkulusid. Kui ta oleks

olnud KTÜ juht, oleks tal olnud luksusauto ja eliitkinnisvara. Kohtu seisukoht tema

hiiglaslikust kriminaaltulust põhineb mingitel kaudsetel juttudel. Laenusuhted, mis

kohtu arvates tõendavad ka midagi kriminaalse ton tegelikult arenenud kapitalistlikus

ühiskonnas tavapärane nähtus. Ta ei teadnud enne, et Eestis on keelatud laenu anda.

Kahetseb väga, et on pidanud sisutühje ja purjus peaga telefonivestlusi, milliseid

kuulati kohtusaalis. Tunnistab, e toli kohati liiga emotsionaalne, mida kahetseb. Anub

ringkonnakohtult halastust enda ja perekonna suhtes. Ta on õiguskuulekas inimene,

kes on tegelenud ausa äriga ja põllumajandusega. Ligi 5 aastat on viibinud vahi all.

Selle aja joioksul sündisid tal lapselapsed, keda pole näinud. Palub , et kohus leebuks

ja ilmutaks inimlikku suuremeelsust tema suhtes, võtaks teda kuulda ja teeks õiglase

ja adekvaatse otsuse tema suhtes. Sõiduauto konfiskeerimine on ebaseaduslik. See

on ostetud tema elukaaslase poolt ja elukaaslane sai rahalised vahendid selleks oma

vennalt 2012 aastal. Esialgu ostis elukaaslane internetist Mersedese. Kui see hakkas

3 aasta pärast, kui see sõiduauto hakkas katki minema, müüs elukaaslane selle maha

ja leidis internetist sõiduki Wolksy Tourec 2006 a mudeli. Kuna elukaaslane ise oli tööl,

siis usaldas ta vana auto müügist saadud raha temale ja palus, et ta tegeleks ka auto

ostuga. Nii ta vormistaski auto oma nimele. Ümber ei jõudnud vormistada, sest ta

vahistati. Taotleb sõiduauto vabastamist aresti alt. Põhjendamatu on ka

asenduskonfiskeerimise korras temalt 46499 euro konfiskeerimine. Kohtu järeldused

selle otsustuse tegemisel ei ole õiged. Selgitab oma sissetulekuid ja väljaminekuid.

Samuti leiab, et kohus ei ole tuvastanud, millistest konkreetsetest kuritegudest ja millist

konkreetset tulu ta saanud on. Ka kas üldse on. Menetluskulusid e määratud korras

advokaadi tasu palub vähendada vähemalt 50 %. Käesolevas kriminaalasjas arutati

palju kuriteoepisoode, millistega puudub tal puutumus. See tekitas tema kaitsjale

ajakulu.

Süüdistatava Marek Kase kaitsja adv. Aadu Luberg taotleb maakohtu otsuse

tühistamist ja uue otsusega mõista Marek Kase õigeks mõlemas temale

inkrimineeritud kuriteos. Alternatiivselt taotleb kaitsja karistuse vähendamist määrani,

mis võimaldaks tal ringkonnakohtu lahendi kuulutamisel vahi alt vabaneda.

Menetluskulud palub kaitsja jätta riigi kanda, samuti hüvitada süüteomenetlusega

tekitatud kahju.

Apellant leiab, et süüdistus on puudulik ega võimalda M. Kasele omistada süüdistuses

nimetamata vastutuse eeldusi (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21). (p-d 10-11). M. Kasele

esitatud süüdistuse kvaliteet Riigikohtu suunistele ei vasta. M. Kasele on esitatud

süüdistus, et ta on ähvardanud koos U. Velsi ja A. Kuzyakiniga hävitada või rikkuda

OO vara ning on ähvardanud teda vägivallaga.

Nii süüdistusakti tekstist kui ka kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et M. Kase on

OOiga suhtlemisel teda ähvardanud, sh ähvardanud hävitada või rikkuda OO vara.

Süüdistuses pidanuks ka kirjas olema, kus, millal, millistel asjaoludel jne M. Kase

selliselt käitus. Seda ei nähtu, sest seda pole toimunud.

Süüdistuse kohaselt panid M. Kase ja U. Vels, A. Kuzyakini juhtimisel toime

kuritegusid aastatel 2012-2015 Lääne - Virumaal. M. Kase ei ole Lääne – Virumaal

OO-ga kordagi kohtunud, selles osas puudub vaidlus. M. Kase on kohtunud OO-ga

kahel korral: 2012 ja ühel korral aastal 2013, mõlemal juhul Tallinnas. Neist kumbagi

kohtumist ei ole M. Kasele süüdistuses ette heidetud. Aastal 2012 ei eksisteerinud

väidetavat kuritegelikku ühendust; 2013 osas ei ole M. Kasele esitatud süüdistuses

tehtud ühtegi etteheidet mingi käitumisakti osas. Kaitsja möönab, et KarS § 214

koosseisu saaks realiseerida ka sidevahendite kasutamise teel või kellegi kaudu; siiski

M. Kase süüdistuses sellised etteheited puuduvad, ja teiseks - sellised suhtlused

puuduvad M. Kase ja OO vahel ka tegelikult.

Asjas on 20.01.2015 kell 11.00 telefonikõne M. Kase ja U. Velsi vahel (4. köide, tl 29

– 30 ), mida prokurör on nimetanud M. Kase ähvardusena OO suhtes. Selles kõnes

on M. Kase kasutanud väljendit ... pea vastu jääd, maa on külmunud... Kontekstist võib

mõista, et räägitakse OO-st, kuid koheselt avaldab M. Kase samas kõnes, et ... kedagi

lüüa ei ole vaja ... vägivald sünnitab vägivalla.... Nimetatud nn pea vastu jääd löömise

kõne oli M. Kase ja U. Velsi vahel, mitte M. Kase ja OO vahel; selles kõnes M. Kase

poolt öeldu ei ole kunagi jõudnud OO-ni, seda ei M. Kase ega U. Velsi poolt öelduna;

see oli M. Kase emotsionaalne väljaütlemine. See on selge, kui tutvuda kõnega

terviklikult, mitte kontekstist välja rebides. Ähvardust M. Kase poolt OO suhtes ei

esinenud. Hirmutunnet kannatanus ei ole võimalik tekitada, kui ähvardus ei olnud

kannatanule kunagi avaldatud ; antud juhul selline olukord esines – nn pea vastu jääd

löömise kõne sisu ei ole kunagi OOile avaldatud.

Järgnevalt esitab kaitsja süüdistusaktis kirjeldatud tehiolud ja märgib, et UU3 ega HH3

ei ole käesolevas kriminaalasjas vastutusele võetud, kuigi süüdistus sõnaselgelt leiab,

et HH3 sai väljapressimise tulemusel 8500 eurot, mille pidi edasi andma UU3-le.

M. Kase ei olnud 2011 ega 2012. a ka maakohtu arvates kuritegeliku ühenduse liige,

ometi on ta süüdi mõistetud 600 euro saamises selle liikmena 2012. a kolme

pangaülekandega OO-lt (ka süüdistuse kohaselt oli see üks ja sama väljapressimise

fakt, mille pinnalt sai AA2 8500 eurot ja M. Kase 600 eurot ).

Ka ei ole eluliselt usutav olukord, kus väljapressimise või muu analoogilise kuriteo läbi

saadud vara „palub„ väidetav väljapressija kanda kannatanul oma pangakontole –

misläbi selline rahaline suhe on hõlpsasti tuvastatav.

Miks väidetav väljapressimissuhe OO ja UU3 vahel vs OO ja M. Kase vahel on saanud

prokuratuuri poolt sedavõrd erineva õigusliku hinnangu, on aimatav: ainult sellisel viisil

– s.o läbi süüdistuse KarS § 214 järgi (nn eelduskuritegu KarS § 255 lg 1 suhtes ) on

M. Kasele kuidagi võimalik konstrueerida süüdistus KarS § 255 lg 1 järgi. Apellant

leiab, et eelkirjeldatud moel on eiratud isikute võrdse kohtlemise põhimõtet, millise

olukorra üks võimalik õiguslik järelm - kui ringkonnakohus nõustub apellandiga - saab

olla M. Kasele maakohtu poolt määratud karistuse vähendamine.

KarS § 214 koosseisu sedastamiseks M. Kase käitumises episoodis OO-ga on

vältimatuteks eeldusteks see, et reaalne võlasuhe OO ja UU3 vahel tegelikult puudus

ja et M. Kase oli sellest teadlik (subjektiivne teokoosseis). Kaitsja leiab, et M. Kasele

ei saa esitada süüdistust ega teda süüdi mõista KarS § 214 järgi ka sel põhjusel, et

tema käitumises puudub subjektiivne teokoosseis: M. Kase ei teadnud ega saanudki

teada, et ühe versiooni kohaselt OO tegelikult UU3-le üldse võlgu ei olnud. Menetluse

areng on kinnitanud, et võlasuhe eksisteeris – OO andis arutelu tulemusena AA2-le

8500 eurot edasiandmiseks võlanõudjale UU3-le ja neid isikuid ei ole väljapressimise

eest vastutusele võetud; seega on prokuratuuri hinnang olnud – 8500 euro maksmine

OO poolt AA2-le OO õigushüve ei kahjustanud.

Süüdistuse kohaselt KarS § 214 järgi kvalifitseeritava kuriteo panid M. Kase ja U. Vels

A. Kuzyakini juhtimisel ja korraldusel toime 2012 kuni 2015. Sel ajavahemikul kehtis

KarS § 257. Samal ajavahemikul kehtis KarS § 214 lg 2 p 4 järgmises sõnastuses:

Varalise kasu üleandmise nõudmise eest grupi või kuritegeliku ühenduse poolt, kui on

ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või

rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Seega omab tähtsust omavoli ja

väljapressimise piiritlemine. Süüdistuse kohaselt on nimetatud episood ajendatud

2011 a kevadel OO ja UU3 vahel tekkinud rahalistest vaidlustest, milliseid püüti

lahendada alul omavahel, siis aga teisi isikuid kaasates.

Oluline on, et kui omaniku tõelist või oletatavat õigust teostab kolmas isik (nt UU3,

AA2, M. Kase ), ei muuda see toimepandut väljapressimiseks.

Kaitsja leiabki, et kui tinglikult oletada, et M. Kase käitus õigusevastaselt suhtlemisel

OO-ga seonduvalt UU3 ja OO vahelise võlavaidlusega, võiks olla asjakohane käsitleda

maksimaalselt omavoli, milline koosseis aga on alates 2015. a-st kehtetu ning ei

neeldu ka kehtiva Karistusseadustiku väljapressimise regulatsioonis. M. Kasele on

esitatud süüdistus selles, et ta on koos U. Velsi ja A. Kuzyakiniga ähvardanud OO

vägivallaga. KarS § 214 koosseisust saab rääkida siis, kui isiku suhtes on vägivalda

kasutatud. Kuid ka see ei ole siin peamine – eelkõige peab koosseisu täitev osategu

olema isikule süüdistuses ette heidetud. Maakohus leidis, et OO ähvardati füüsilise

vägivallaga ning luges ka sel alusel KarS § 214 koosseisu täidetuks; kaitsja hinnangul

maakohus ei saanud selle alusel M. Kaset süüdi tunnistada, kuna vägivallaga

ähvardamine – isegi kui see oleks reaalselt aset leidnud – ei täida KarS § 214

koosseisu. Maakohus leidis olevat tõendatud, et OO suhtes kasutati vaimset vägivalda

– selles ei saanud M. Kaset süüdi tunnistada, kuna sellist süüdistust M. Kasele ei ole

esitatud. Süüdistusest väljuva tegevuse eest süüdi mõistmine kujutab endast

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 alusel ning on kaasa toonud

materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, mis on kohtuotsuse apellatsiooni korras

tühistamise aluseks ( KrMS § 338 p 2).

M. Kase süüdistuses KarS § 214 järgi objektiivset teokoosseisu täitvate tegude

kirjeldus on esitatud perioodide kaupa aastates 2011-2012 ; 2013; 2014; 2015. M.

Kasele esitatud süüdistuses seoses 2013. a, ei ole temale esitatud ühtegi antud

koosseisu täitvat käitumisakti kui ka üldse mistahes käitumisakti. 2014 osas on A.

Kuzyakini ja U. Velsi puhul süüdistuses kirjeldatud ka konkreetsed neile

inkrimineeritud käitumisaktid; M. Kase kohta ei ole süüdistuses 2014 osas mainitud

ühtegi käitumisakti, temale on vaid „inkrimineeritud“ üks lause ja see on: samal ajal

jätkas OO-lt raha nõudmist Ma. Kase, kes tegutses isikute grupis koos A. Kuzyakini ja

U. Velsiga. Milles seisnes M. Kase poolne isikute grupis kuritegelik tegevus, mille

alusel jõuti süüdistuses ja kaevatavas otsuses Marek Kase suhtes järeldusele, et ... ta

jätkas 2014 aastal OO-lt raha nõudmist ... ei ole arusaadav ega võimalda seetõttu ka

kaitseõiguse tõhusat teostamist. 2015 kohta on süüdistuses lõik (süüdistusakt lk 88)

:isikute grupis tegutsenud kuritegeliku ühenduse liikmed U. Vels, M. Kase ja A.

Kuzyakin jätkasid OO käest raha väljapressimist ka 2015, nõudes viimaselt raha

tasumist. Samuti mainis M. Kase U. Velsile, et raha mitte maksmise puhul lööb ta OO

pea vastu jääd. Ka 2015 osas ei ole M. Kase kohta mainitud ühtegi käitumisakti; ei ole

võimalik aru saada, mille alusel jõuti süüdistuses M Kase suhtes järeldusele, et ... ta

jätkas OO-lt raha nõudmist ka aastal 2015. Seega käsitletakse M. Kase süüdistuses

tema poolt toimepandud väidetava kuriteo toimepanemise aega kui ajavahemikku, mis

algab millalgi aastal 2012 ja lõpeb enne 01.01. 2015 ( .. kuni 2015.. ). Riigikohtu 15.

aprilli 2016 lahendi nr 3 – 1 – 1 – 37 – 16 kohaselt, kui tegemist on ajavahemikuga,

mis on isikule ette heidetud, siis tuleb kohaldada selle ajavahemiku suhtes isikule

leebeimat tõlgendust. Antud juhul tähendab see, et asjakohane on selgitada M. Kase

käitumist KarS § 214 lg 2 p 4 koosseisu täidetuse kontekstis ajavahemikul 31. 12. 2012

- 31. 12. 2014 ehk siis sisuliselt aastail 2013 ja 2014. 2013 ei ole M. Kasele

inkrimineeritud ühtegi käitumisakti; 2014 kohta esineb süüdistuses üks paljasõnaline

lause: samal ajal jätkas OO-lt raha nõudmist M. Kase, kes tegutses isikute grupis A.

Kuzyakini ja U. Velsiga.

KarS § 214 lg 2 p 4 koosseis ei ole M. Kase poolt tõendatud, ta on selles episoodis

ebaõigesti süüdi mõistetud ja karistatud; esineb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine

(KrMS § 338 punkt 2).

KarS § 255 lg 1 osas on kaitsja põhjendused järgmised.

M. Kasele oli esitatud KarS § 255 lg 1 järgi süüdistus, et tema kuulus vähemalt 2012 a

A. Kuzyakini juhitud kuritegelikku ühendusse, mis on loodud varalise kasu saamise

eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud

vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, toimepanemisele ja esimese astme

kuritegude toimepanemisele. Kohtuvaidlustes prokurör muutis süüdistust, nimetades,

et kuritegeliku ühenduse algaasta oli 2013. Sellega nõustus ka maakohus, öeldes, et

M. Kase kuritegeliku ühenduse liikmelisus tekkis 2013 (otsus lk 140 ). Maakohus

nimetas, et prokurör kohtuvaidlustes sellisel viisil parandas antud vea. Kaitsja leiab, et

tegemist oli kriminaalasjas isikutele esitatud vastuoluliste süüdistuste tagantjärgi

omavahel kooskõlla viimisega, tagamaks süüdistuse sisemine kooskõla.

M. Kasele seni esitatud süüdistuses oli tema KÜ liikmelisuse algaasta 2012 vs teiste

isikute KÜ liimelisuse alguseaastast 2013, millisel juhul aga aastal 2012 ei kuulunud

ühendusse vajalikud vähemalt 3 isikut. Kaitsja leiab, et selline olukord kuriteo

toimepanemise algaasta muutmisel näitab prokuröril kindla siseveendumuse

puudumist, millal siis isikud väidetavalt kuritegelikult KarS § 255 lg 1 mõttes käituma

hakkasid; esikohal on süüdistuse paikapidavuse tagamine, mitte tõe tuvastamine M.

Kase väidetava kuritegeliku käitumise osas üldse, sealhulgas ajaperioodi osas.

Riigikohtu 15. aprilli 2016 lahendi nr 3 – 1 – 1 – 37 – 16 kohaselt, kui tegemist on

ajavahemikuga, mis on isikule ette heidetud, siis tuleb kohaldada selle ajavahemiku

suhtes isikule leebeimat tõlgendust. Lõpuks jõuab kaitsja järelduseni, et kahtlemata on

isikule leebem tõlgendus, kui ajavahemik, mille vältel isik väidetavalt kuritegelikult

käitus, on võimalikult lühike. Käesolevasse kaasusesse ülekantuna tähendab

Riigikohtu suunis vältimatult seda, et lähtuda tuleb sellest, et M. Kase oli väidetavalt

kuritegeliku ühenduse liige alates 2013 aasta 31. detsembrist kuni tema vahistamiseni;

just selle perioodi osas tuleb selgitada, kas ja milliste tõendatud käitumisaktide põhjal

on KarS § 255 lg 1 kuriteokoosseis tema suhtes täidetud.

Järgnevalt loetleb kaitsja need tunnused, milliste olemasolul on asjakohane arutleda

kuritegeliku ühenduse olemasolu üle. Kaitsja leiabki, et M. Kase osas pole alust temast

rääkida kui kuritegeliku ühenduse liikmest KarS § 255 lg 1 tähenduses. Vaadeldava

kaasuse puhul on kahetsusväärselt, nii süüdistuses kui kaevatavas lahendis, mindud

vastuollu Riigikohtu seisukohtadega ja M. Kase roll väidetava üksikkuriteo

toimepanemisel on automaatselt üle kantud tema väidetavasse rolli kuritegelikus

ühenduses.

Nimelt on süüdistuses täiesti käsitlemata, kuidas M. Kase KÜ liikmeks sai, kes ja millal

teda sinna värbas, kutsus, millised olid sellise kutsumise asjaolud, jne jne.

Kaitseõiguse tagamise seisukohast ei ole võimalik pelgalt nentida, et alates mingist

aastast kuulus isik kuritegelikku ühendusse, nagu on praegu juhtunud. Tegelikult

puudub asjas ka igasugune osundus, kuidas A. Kuzyakin käsitletava kuritegeliku

ühenduse moodustas ja kuidas sinna liikmeid leidis / kutsus / värbas jne. Ka tema enda

puhul on pelgalt nenditud, et ta organiseeris enne 2012 aastat kuritegeliku ühenduse.

Tõdedes, et Marek Kase kuulus kuritegelikku ühendusse aastal 2013, puudub

süüdistuses ja kaevatavas kohtulahendis igasugune sisu kaitsja poolt apellatsiooni

käesolevas osas toodule.

M. Kaselt konfiskeeritud kriminaaltulu osas on kaitsja etteheited maakohtule järgmised.

M. Kase kriminaaltulu on arvestatud perioodi kohta 01.01.2011 – 17.07.2015. KarS §

255 lg 1 järgi M. Kasele süüdistuses etteheidetav periood algab millalgi 2013. Seega

on M. Kase väidetavat kriminaatulu arvestatud vähemalt kahe aasta mahus, mis

süüdistusse ei kuulu (2011 ja 2012). M. Kase esitas maakohtus tõendeid oma

sissetulekute kohta, nt korteri müügileping ja asjaõigusleping (DD6 ja Kase).

Kaevatavas otsuses tõdetakse (lk 166) – nimetatud lepingud pärinevad aastast 2018,

ajast, mil Kase viibis vahi all, mistõttu on alust arvata, et see tehti konfiskeerimise

välistamiseks. Ka ei saanud Kase sularahas raha üle anda, nagu lepingus väidetakse

(lepingus p. 2.1 viide sularahalisele tasumisele), ka on leping sõlmitud ajal, mis ei ole

süüdistuses nimetatud M. Kase tegevusperioodiks.

Kui oli vajalik arvestada M. Kase kriminaaltulu, oli maakohtu arvates õige võtta aluseks

ka aastad 2011 – 2012, mis süüdistuses ei ole kajastatud ega olnud M. Kase

tegevusperioodiks; kui aga M. Kase esitas oma sissetulekute kohta andmed aja kohta,

mis süüdistuses ei ole kajastatud, ei ole see osundus maakohtu arvates kohaldatav.

Mõistlik

põhjendus

sellisele

erinevale

õiguslikule

suhtumisele

süüdistusse

mittekuuluvasse ajaperioodi apellandil puudub.

Veel üks tõend M. Kase sissetulekute kohta, mida maakohus kaitsja hinnangul

ebaõigesti pidas mitteusaldusväärseks, on kohtule esitatud avaldus GG4-lt, kes väitis,

et ta ostis M. Kaselt kinnistu hinnaga 14000 eurot ja tasus selle eest sularahas

osamaksetena 2011-2015. Ka selline väide ei ole tõendatud ega usaldusväärne.

Lepingu p.4.1 nähtub, et hind on tasutud, tõendid selle kohta puuduvad. Apellant

osutab, et käesolevaks ajaks on GG4 nimetatud maale ehitanud maja, kus ta ise sees

elab.

Kohus on paljasõnaliselt ebausaldusväärseks pidanud võlasuhteid M. Kase ja tema

lähedaste vahel, millistes arveldati sularahas. Võlasuhted lähedaste vahel sularahas

on Eestis aktsepteeritavad, seaduslikud ja ka eluliselt usutavad.

Karistuse osas seisneb rikkumine eelkõige Riigikohtu 21.02.2019 lahendi nr 1 – 16 –

6452

(nn

T

lahend)

seisukohtade

eiramises.

Nimelt

leidis

Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et KarS § 255 lg-s 1 märgitud nn eelduskuriteoks saab olla vaid

õigusrikkumine, mille sanktsioon ei ole sõltuvuses kuriteo toimepanijate isikutest (nt

KarS § 201 lg 2 p 1) või teo toimepanemise rollide jaotusest (nt KarS § 201 lg 2 p 4 ),

vaid kaitstava õigushüve kahjustamise määrast (nt KarS § 201 lg 2 p 2, § 202 lg 2 p 3

). Kaitsja hinnangul tähendab see, et ka juhul kui M. Kase suhtes tehtud süüdimõistev

kohtulahend muus osas jääb jõusse, s.h kui süüdistusaktis presenteeritud

väljapressimist OO-lt käsitletakse jätkuvalt KÜ poolt toimepanduna, tuleb muuta M.

Kasele määratud liitkaristust selliselt, et väljapressimise puhul võetakse aluseks KarS

§ 214 lg 1 sanktsioon (rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus), mitte KarS §

214 lg 2 sanktsioon (nelja – kuni kaheteistaastane vangistus), nagu seni on tehtud;

liitkaristuse mõistmisel on maakohus eksinud, milline olukord kujutab endast

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist (KrMS § 338 p 2).

Kaevatavas otsuses (lk 158), täpsemalt osas, kus on käsitletud M. Kasele määratavat

karistust, on muu hulgas öeldud ... KarS § 255 lg 1 sätestatud kuriteo eest peab kohus

vastavalt KarS § 56 sätestatud karistamise alustele põhjendatuks mõista M. Kasele

karistuseks 7 aastat; põhistusena on öeldud, et M. Kase ise üksikkuritegude

toimepanemises aktiivselt ei osalenud. Kaitsja täpsustab: M. Kasele on inkrimineeritud

vaid üks üksikkuritegu, s.o KarS § 214 lg 2 p 4, seega ei saanud ta nendes

üksikkuritegudes mitte üksnes mitteaktiivselt osaleda, vaid ta ei saanud neis üldse

osaleda. Seega on kohus ekslikult suurendanud M. Kase kuritegude arvu leides, et

neid oli enam kui üks. Kaitsja leiab, et sellest johtuvalt esineb ringkonnakohtul alus -

juhul kui M. Kaset täielikult õigeks ei mõisteta – temale määratud karistust leevendada.

Apellant leiab, et kui ringkonnakohus aktsepteerib isikute võrdse kohtlemise põhimõtte

rikkumist, oleks õige ja õiglane leevendada M. Kasele maakohtu poolt määratud

karistust ka sel põhistusel. M. Kaselt on võetud vabadus alates 06.10.2015, kusjuures

ei saa kahjuks välistada, et kohtulahendi jõustumise ajaks on M. Kase vahi all olnud

juba ca 5 aastat või enamgi. On üldteada, et enne kohtulahendi jõustumist ja karistuse

kandmisele asumist on kinnipeetud isikute režiim on rangem kui karistuse kandmise

kohas ehk isiku ühe põhiõiguse - õigus vabadusele riive on olnud M. Kase suhtes väga

intensiivne juba pikka aega. Kaitsja palub ringkonnakohtul seda arvestada ning

leevendada M. Kase karistust.

Apellant palub süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus uuesti läbi

vaadata. Taotlust täpsustatakse, kui selgub apellatsiooni läbivaatamise täpne aeg.

Süüdistatava U. Velsi osas on esitanud apellatsioonid kaks kaitsjat – adv. Natalia

Lausmaa, kes kaitses U. Velsi maakohtus ja adv. Silver Reinsaar, kes on tema

lepinguline kaitsja apellatsioonimenetluses.

Mõlemad kaitsjad taotlevad apellatsiooni U. Velsi suhtes tehtud süüdimõistva

kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega tema õigeksmõistmist ning seoses

õigeksmõistmisega ka teiste süüdimõistmisega kaasnevate otsustuste tühistamist.

Õigeksmõistmise korral taotletakse U. Velsi poolt maakohtu menetluses esitatud

nõude rahuldamist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamises ringkonnakohtu

otsuse tegemise aja seisuga.

Adv. N.Lausmaa apellatsiooni põhjendused on järgmised.

U. Vels ei nõustu kohtu järeldustega selles, et tema kohtulikul uurimisel kontrollitud

tõenditest on võimalik teha järeldusi tema süü tõendatuse suhtes.

Kohus tegi tõenditest ebaõiged järeldused, tugines osalt kohtukõlbmatutele tõenditele

ning jättis kaitse poolt esitatud tõendid alusetult tähelepanuta, mis viisid ebaõige

kohtulahendini. Apellant leiab, et jälitusprotokollides kajastatud A. Velsi, Maarjo

Kalda ja Rait Õiso omavahelistes jutuajamistes tehtud viited „vanamehele“ kujutavad

endast kaudseid tõendeid, millised ei ole piisavad süüdimõistva otsuse langetamiseks

selle kohta, et U. Vels vähemalt kaudse tahtlusega omandas ülalviidatud isikute poolt

Q OÜ kütusemahutist varastatud kütust. Ei ole tõendatud, et kõnedes mainitud

„vanamees“ oli tingimata just U. Vels. Samas ei tõenda need kõned, et isegi kui Q-st

ülalviidatud isikute poolt varastatud kütust U. Velsile ka edasi anti, siis oli U. Vels

kütuse omandamisel kütuse hankimise viisist teadlik. U. Vels on tunnistanud, et M.

Kalda vahendusel omandas ta diislikütust, kuid on selgitanud, et tal puudusid

teadmised, et kütus on varastatud.

Kohtuistungil üle kuulatud M. Kalda kinnitas, et kütuse üleandmisel U. Velsile ta ei

pidanud vajalikuks selgitada, kust realiseeritav kütus pärines ning et erimärgistusega

diisli omandamise õigusega isikud on seda kütust temale müünud vaheltkasu

teenimise eesmärgil. Tõendeid, mis kinnitaksid selles U. Velsi süüd, ei esine. Kohtule

esitatud Q OÜ turvakaamera video kvaliteet ei võimalda kütusemahuti juures

askeldavate isikute näo tuvastamist, videol on nähtavad üksnes kaks tumedates

riietes mehekogu, mis on mõlemad suhteliselt saledad. U. Velsi kehakuju nendest

isikutest mitte kummaski tegelikult tuvastada võimalik ei ole, mistõttu kohtu

sellekohane järeldus on põhjendamatu. Asjaolu, et sündmuskoha läheduses võis

asuda sõiduauto Peugeot JJJJJJ, ei tõenda, et sellega sõitis sündmuskoha juurde U.

Vels. Auto ei kuulunud tegelikult U. Velsile ning seda võis jälitusprotokollis kajastatud

ajavahemikul kasutada mõni teine isik. Jälitusprotokoll ei sisalda tõendeid selle kohta,

kes on jälgimise ajal mainitud sõiduauto kasutajaks. M. Kalda eeluurimisel antud

ütlused ja sündmuskoha ettenäitamine tema poolt võis tõendada kütuse varguse

toimepanemist tema enda, R. Õiso ja A. Velsi poolt, mitte U. Velsi poolt. Seega tuleb

U. Vels selles süüdistuses õigeks mõista. Q tsiviilhagi U. Velsi vastu tuleb jätta

rahuldamata.

ATV varguse toimepanemisel on kohus U. Velsi süüdi mõistnud ebaõigesti. Kohus on

väidetavalt tuginenud M. Kalda eeluurimisel antud ütlustele, kuid samas on kohus

õigeks mõistnud XX, kes süüdistuse kohaselt oli ATV varguse sooritamisel selle roolis.

Maarjo Kalda kinnitas kohtuistungil ülekuulatuna, et varguse pani toime tema üksi ning

et tema poolt eeluurimisel antud ütlused selle kohta, et vargusest võttis osa XX või

siis ka U. Vels, olid uurijate poolt peale sunnitud. Kohus on märkinud, et M. Kalda

ütlustesse tuleb tervikuna suhtuda kriitiliselt, välja arvatud ütluste see osa, milles ta

ATV varguse õigeks võtab. Järelikult juba kohtuotsuse põhjendustest lähtuvalt ei saa

U. Velsi poolt varguses osalemist lugeda tõendatuks M. Kalda eeluurimisel antud

ütlustega. U. Velsi osaluse varguses on kohus tuletanud asjaolust, et varastatud ATV

uurimise käigus võeti ära tunnistaja PP2-lt, kes on U. Velsi tuttav ja kes eeluurimisel

väitis, et temal olemas olnud ATV vahetamise varastatud ATV vastu korraldas U. Vels.

PP2 kohtus ülekuulamisel neid ütlusi ei kinnitanud, millest järeldub, et tõendeid U.

Velsi osaluse kohta ATV varguses tegelikult kohtulikul uurimisel koguda üldse ei

õnnestunud.Puuduvad kohtukõlbulikud tõendid U. Velsi osaluse kohta ATV varguses,

apellant taotleb U. Velsi õigeksmõistmist selles episoodis.

Puutuvalt JJ-le ja ŽŽ-le kuuluvate esemete vargusesse X talust märgib apellant: JJ

väidetav kahtlustus U. Velsi käitumise kohta tema talus ei kujuta endast tõendit selle

kohta, et U. Vels oleks toime pannud varguse. U. Velsile kuuluva kaubiku liikumise

tuvastamine 21.05.2015.a. X talu, T talu ja K talu ühendavatel teedel ei tõenda, kes

selle kaubikuga jälitusprotokollis märgitud ajal sõitis, millisel eesmärgil, kas üldse selle

kaubiku sõit kui selline on seotud X talust toime pandud esemete vargusega. Järelikult

seda tõendit ei saa pidada küllaldaseks, tegemaks järeldust, et nimelt U. Vels pani

toime süüdistuses nimetatud esemete varguse X talust.

MMM talust leitud esemed, millised kannatanud tuvastasid X talust varastatud

esemetena, kujutavad endast laiatarbekaubana jaepoodides müüdavaid esemeid.

Kannatanud ei soovinudki nende esemete kuulumist endale kohtulikul uurimisel

dokumentaalselt tõendada, eritunnuste olemasolu ühegi eseme suhtes nad üheselt

kirjeldanud ei ole. Maakohus jättis kannatanute JJ ja ŽŽ tsiviilhagid täies ulatuses

rahuldamata just põhjusel, et kannatanud ei esitanud ühtegi kirjalikku tõendit esemete

olemasolu kohta varguse momendil X talus ja/või nende esemete omandamise kohta

kannatanute poolt. Kannatanu ŽŽ esitas kohtule ebaõigeid andmeid temale uurimise

käigus allkirja vastu tagastatud esemete suhtes, mis muudab tema seletused üldiselt

ebausaldusväärseks, puutuvalt ka sellesse, kas temalt varastatutega samaliigilised

esemed, mis temale tagastati, üldse olid samad varastatud esemed või olid lihtsalt

mingid samaliigilised esemed. Seega puuduvad usaldusväärsed tõendid, kas MMM

talust leitud ja kannatanutele tagastatud esemed olid samad esemed, mis

kannatanutelt varastati või mitte. Lisaks esitas kaitse nende esemete omandamise

kohta kirjaliku müügilepingu U. Velsi ja ÜÜ2 vahel. Kohus märgib, et see tõend ei ole

usaldusväärne, kuna lepingu sõlminud isikut kohtus üle ei kuulatud.

Samas ei vaidlustatud kohtulikul uurimisel üldse mitte seda, et ÜÜ2 näol on tegemist

reaalselt eksisteeriva isikuga, kes prokuröri kindlat teadmist mööda pidi elama

Saksamaal. Kaitsel puuduvad võimalused tagada võõrriigis viibiva tunnistaja ilmumine

kohtusse, mistõttu apellant leiab, et kohtu etteheited kaitsele on alusetud. Kaitse

esitas kirjaliku dokumendi, mille ehtsust menetlusosaliste poolt kahtluse alla ei seatud.

Järelikult on see kirjalik tõend usaldusväärne. Kui süüdistus soovis selle sisu ümber

lükata, tulnuks prokuratuuril esitada kohtule usaldusväärne tõend selle sisu

ümberlükkamiseks. Prokuratuur seda ei pidanud vajalikuks teha ja järelikult leidis

tõendamist, et MMM talust läbiotsimisel ära võetud esemed olid U. Velsi poolt ostetud,

mitte aga varastatud X talust. Apellant leiab, et ka selles episoodis tulnuks U. Vels

õigeks mõista.

Süüdistus selles, nagu oleks U. Vels omandanud KK kaudu süüteo tulemusena

saadud vara, s.o LL kinnistu müügist saadud tulust 11 000 eurot, ei ole apellandi

hinnangul tõendatud. Kohus pidas U. Velsi süüd tõendatuks, tuginedes KK ütlustele.

Apellant leiab, et KK ütlused kui mitteusaldusväärsed tulnuks tõendite hulgast välja

jätta. KK ütlustes eeluurimisel ja kohtus esinesid olulised vastuolud. Nimelt oli ta

eeluurimisel väitnud, et sai U. Velsilt laenuks 10 000 eurot LL kinnistu ostmiseks ja et

pärast kinnistu müüki andis ta selle laenatud raha tagasi. Kohtulikul uurimisel ta neid

ütlusi ei kinnitanud. Lisaks oli KK ütlustes olulisi vastuolusid, mis kohtulikul uurimisel

tõendamist leidsid. Ta andis istungil ütlusi siis, kui oli päevakorras tema enda tingimisi

vabaduses viibimine, milline olukord kallutas teda ilmselt andma U. Velsi süüstavaid

ütlusi, et näidata end soodsas valguses ja mitte kutsuda esile olukorda, kus

prokuratuur võiks taotleda tema suunamist tagasi vabaduskaotusliku karistuse

kandmisele. Kuna KK ütlustele tugineda võimalik ei ole, siis ei ole võimalik kõrvaldada

põhjendatud kahtlust, mistõttu tuleks U. Vels selles episoodis õigeks mõista.

Puutuvalt süüdistusse väljapressimises OO-lt märgib apellant, et selles episoodis on

kohus kohelnud isikuid ebavõrdselt, mille tulemusena väljapressimises süüdi olevad

isikud on jäänud kaasamata, millega käesoleva kohtuasja süüdistavaid, sealhulgas ka

U. Velsi on koheldud ebavõrdselt, süüdistades neid süüteo toimepanemises, mille

objektiivse külje üks element on jäänud tuvastamata. Kohus märgib otsuses, et

esimesena pani OO suhtes väljapressimise toime AA2, kes sai 8500 eurot OO raha.

Selle jättis HH3 kogu ulatuses endale, sest selle raha pidas ta loomulikult endale

kuuluvaks kui vahendustasu, osa rahast aga laenas justkui UU3-lt tagasi endale, kuid

UU3-le tagasi ta seda raha mitme aasta vältel maksnud ei ole ning kohtu sellekohane

küsimus tuli talle koguni üllatusena. AA2 kuulati aga kriminaalasjas üle tunnistajana,

kusjuures tema suhtes ei ole isegi kaalutud süüdistuse esitamist väljapressimises.

Apellant leiab, et ilma AA2 kui osavõtja teopanuseta ei saa U. Velsi tegudest tuletada

väljapressimise objektiivset koosseisu, kuivõrd sellest AA2 vahendatud UU3

rahanõudest sai sündmuskäik alguse. Kohus on sellele kohtuotsuse põhjendavas

osas ka viidanud, osutades AA2 poolt toimepandule kui väljapressimisele, osutamata

edaspidi sellele õigustamatult mingit tähelepanu. Ebaõiglaselt on tegelik

väljapressimija ja kasusaaja AA2 üle kuulatud tunnistajana, samas kui U. Velsile on

AA2 poolt toimepandust tingitud edaspidise tegevuse eest esitatud süüdistus

väljapressimises. U. Vels lülitus sündmustesse OO ümber hiljem ja just OO poolse

kaitsjana viimasele UU3 poolt esitatud korduva rahanõude vastu. Seda kinnitas kohtus

üle kuulatuna ka OO ise. Hilisemad asjaolud, mis peegelduvad kohtu poolt tõenditena

kasutatavates jälitusprotokollides, milles sisalduvaid andmeid kinnitas kohtus

ülekuulatuna OO, tõendavad , et U. Vels maksis rahanõudjale oma isiklikest

rahalistest vahenditest 500 eurot ja nõudis selle raha tagasimaksmist OO-lt, kuid

edutult.

Usaldusväärselt ei ole ümber ei ole lükatud U. Velsi väide, et lisaks enda 500 euro

tagastamise nõudele, esitas ta OO-le nõudeid tagastada A. Kuzjakinilt laenatud raha,

mida oli kasutatud OO võlausaldajale UU3-le maksmiseks, kes sündmuse toimumise

ajal ja ka eeluurimisel esitas valeväiteid, nagu ta poleks üldse mingeid makseid OO-lt

AA2 kaudu saanudki. Tõendatud on, et mingit vägivalda OO suhtes U. Vels ei

kasutanud, kõik väited vägivallaga ähvardamise kohta sisalduvad jälitusprotokollides

kajastuvates telefonivestlustes U. Velsi, Marek Kase või A. Kuzjakini endi vahel,

kohtule ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et neid ähvardusi oleks konkreetselt OO-

le edastatud või tema suhtes rakendatud. Ei ole esitatud ühtegi tõendit, millega oleks

usaldusväärselt ümber lükatud U. Velsi ja teiste süüdistavate väide, et telefonikõnedes

kasutatud väljendid olid osaks omavahelise vestluse kõnepruugist ja et mitte keegi

süüdistatavatest neid ähvardusi ellu viia mitte kunagi ei kavatsenud. Jutuajamisel OO

ja U. Velsi vahel 21.08.2014.a., mis jälitusprotokolli salvestisena esitati kohtule,

nähtub vaid see, et U. Vels püüdis avaldada OO-le muljet, nagu võiks teda ähvardada

mingi abstraktne oht ebamääraselt kirjeldatud isikute poolt, kes võivad omada

mõjuvõimu. OO ise on kohtulikul uurimisel ütelnud, et ta tegelikult U. Velsi poolt ohtu

ei kartnud ega tunnetanud. Ta kirjeldas kohtule hoopis teisi isikuid, keda ta kartis,

isikuid, kes tulid tema kodu juurde ja teda ähvardasid, isikuid, keda käesolevasse

kriminaalasja üldse kaasatud ei ole. Kokkuvõttes tuleks U. Vels süüdistuses KarS §

214 lg 2 p 4 järgi OO-ga seotud episoodis õigeks mõista.

Süüdistus kuulumises kuritegelikku ühendusse, mille tegevuse eesmärgiks oli

kuritegude toimepanemine, on jäänud tõendamata. Riigikohtu lahendis nr. 1-16-6452

p. 37 on selgitatud, et kuritegelikku ühendust ei saa sisustada kui kaastäideviijate

gruppi. Maakohus on vaidlustatava kohtulahendi põhjendustes möönnud, et

süüdistatavate näol võib olla tegemist ühiste huvidega sõpruskonnaga, kuid on

väitnud, et on tõendatud , et selle sõpruskonna liikmete poolt organiseeriti ja pandi

toime perioodil 2013.a – 2015.a. erinevaid süütegusid, mille tõttu kohus ongi leidnud,

et kuritegeliku ühenduse olemasolu süüdistavate vahel on tõendatud.

Süütegude loetelusse, mida kohtu hinnangul süüdistatavad erinevate osavõtjate

kaudu tegid ja millele maakohtu hinnangul ühenduse liikmete, sh konkreetselt U. Velsi

tegevus oli suunatud, on maakohus lülitanud kõik süüdistuses märgitud süüteo

episoodid, nende hulgas ka FF-ga seotud episoodi, milles kõik selles episoodis

süüdistuse saanud isikud õigeks mõisteti, BBB aia varguse episoodi , milles U. Vels

õigeks mõisteti, aga ka ATV varguse ja traktori varguse episoodi, milles mõisteti

õigeks XX, aga ka süüteod, milles mõisteti õigeks A. Vels. Apellant leiab, et vähemalt

nende episoodide kaudu ei ole kuidagi võimalik tõendada isikute, sealhulgas U. Velsi

suunatust süütegude toimepanemisele, kuivõrd kohus on leidnud, et isikud neid

süütegusid üldse toime pannud ei ole.

Lisaks, puuduvad tõendid, et A. Vels oleks Rakveres süütegusid kavandades saanud

mingeid juhiseid väidetavalt kuritegelikku ühendust juhtivalt A. Kuzjakinilt või ka U.

Velsilt. Tõenditest tuleneb, et kõiki neid süütegusid kavandas ja viis ellu A. Vels

iseseisvalt või siis koos oma süüteokaaslaste MM2, R. Õiso, M. Kalda ja KK-ga ning

et isegi A. Velsi isa U. Vels sai poja tegudest teada üldreeglina tagantjärele. Pole

tõendatud, nagu maksnuks A. Vels ülalviidatud süütegude tulemusena saadud tulust

10 % G. Abuladze kätte.Kriminaalasja eeluurimisel viitasid sellistele väidetele oma

seletustes küll MM2, R. Õiso ja KK, kuid ka nemad ei saanud esitada mitte ühtegi

juhtumit, mil nad oleksid seda raha üleandmist A. Velsi poolt reaalselt näinud. Kõik

nad kinnitasid, et sellist juttu rääkis neile pärast süütegude toimepanemist A. Vels, kes

sellega soovis rõhutada oma juhtivat rolli ja ka vajadust saada enda kätte suurem osa

tulust. A. Vels kinnitas kohtus, et ta oli tahtlikult soovinud esineda oma

süüteokaaslaste ees erakordselt tähtsa isikuna ning ainult seetõttu otsesõnu valetas

neile, et tal on Tallinnas vägevad kaitsjad, kes talle pakuvad n.ö.“katust“. Asjaolu, et

tegelikult ei olnud A. Velsile üldse omane süütegude tulemusena saadud tulust midagi

ära anda, kinnitab juhtum LL kinnistu müügist saadud tulu tagastamise nõude

esitamisega A. Velsile. Kõikides sellekohastes telefonikõnedes ilmneb A. Velsi

kategooriline keeldumine mingeid summasid kellelegi ära anda ning tema valmisolek

katkestada selle nõudmise tõttu suhted koguni oma isa U. Velsiga, rääkimata G.

Abuladzest, kellega ta oli varasemalt olnud sõbralikes suhetes. Ei ole eluliselt usutav,

et isik, kes oli väidetavalt A. Kuzyakinile, G. Abuladzele ja U. Velsile aastate vältel

allunud ning oli maksnud neile regulaarselt osa oma tulust, nii kategooriliselt keelduks

loovutamast kasvõi osagi saadud tulust ühes episoodis. Eluliselt usutav on aga

vastupidine, et A. Vels ei olnud kunagi isegi mõelnud jagada kolmandatele isikutele

süütegude tulemusena saadud tulu ning et sellise nõude esitamine tema vastu sellel

ühel korral vihastas teda ning ta vastas keeldumisega, olles arvamusel, mida ta

korduvates telefonikõnedes oma ema YY-ga rõhutas, et ta pole mitte kellelgi võlgu

ega pea midagi maksma.

Maakohus on viidanud hulgalistele jälitusprotokollides kajastatud telefonikõnedele,

milles arutatakse rahalisi küsimusi ja probleeme, kui tõenditele kuritegeliku ühenduse

suunatusele süütegude toimepanemisele. Kaitsja leiab, et selliseid järeldusi nendest

kõnedest teha ei saa. Tõendatud on süüdistavate omavaheliste rahaliste suhete

olemasolu, raha laenamine kolmandatele isikutele ning rahalisi probleeme

puudutavates kõnedes räägitaksegi nendest konkreetsetest võlgadest. Väidetavad

viited ühisele rahale on äärmiselt umbmäärased ja ebaselged. M. Kase poolt abi

osutamist vangistuses viibivatele isikutele ei saa tõlgendada kuritegeliku grupeeringu

tegevusena, seda enam, et mitte ükski nendest isikutest, kellele ta abi osutas, ka

süüdistuse kohaselt väidetavasse omavahel seotud kuritegelikku grupeeringusse ei

kuulunud. Väidetav subordinatsioon ja alluvussuhe süüdistatavate omavahelistes

telefonikõnedes esile ei tule, valmisolek tulla kohtumistele ei näita midagi muud kui

omamehelikkust, vastastikust usaldust ja sõbralikkust, millised ilmingud küll

kuritegelikud olla ei saa.

Ainus süüdistuse episood, millesse olid kaasatud nii A. Kuzjakin, M. Kase kui ka U.

Vels, oli episood OO-ga, mida võiks määratleda kui ühise tahtega toimepandud tegu

(mille kuritegeliku iseloomuga kaitsja ei nõustu), kuid seda ei saa lugeda süüteoks,

mille kaudu realiseerus kuritegeliku ühenduse tahe. Pigem oli tegu lõdvalt seotud

isikutega, kes püüdsid mitme aasta vältel mõjutada OO tagastama laenatud raha, kuid

kes selles ebaõnnestusid. Isikute paljasõnalised väited kuriteokaaslaste ja tuttavate

ees, nagu omaksid nad mõjuvõimu, millised väited ei ole tõendatud, ei ole piisavad

järeldamaks, nagu oleks tegemist kuritegeliku ühendusega määral ja ulatuses, nagu

seda on kirjeldanud Riigikohus nn. T kohtulahendis kohtuasja nr. 1-16-6452.

Apellant vaidlustab U. Velsilt konfiskeerimise asendamisena väljamõistetud

süütegude tulemusena saadud tulu summas 10060 väljamõistmise. Ebaõigesti on see

summa määratletud kolmanda isiku DD2 kulude ja tulude võrdlusest aastatel 2011-

2015. Esiteks, see ajaperiood ei vasta süüdistuses märgitud ajaperioodile, mis on 2013

– 2015.a. järelikult enne 2013.a. DD2 arvele laekunud tulusid üldse arvesse võtta ei

saa. Teiseks selgitas DD2, et osa sularahas arvele pandud summadest sai ta oma

vanematelt, millist väidet üldse kontrollitud ega arvestatud ei ole. Kolmandaks,

automaatselt igasuguse sularahas laekuva tulu arvestamine süüteo tulemusena

saadud tuluna, mida prokuratuur aastate vältel järjekindlalt praktiseerib, ei saa olla

õiguslikult pädev. Eesti Vabariigis toimib sularahakäive ning selle dokumenteerimata

jätmist füüsiliste isikute poolt vähemalt siiani ei ole Eesti Vabariigis üldiselt

kuritegelikuks loetud. Kriminaalasjades on aga millegipärast arvatud, et ükski

sularahas laekunud sent ei saa olla legaalne. Selline käsitlus on väär. Maakohus on

väitnud, et kaitse pole tõendanud U. Velsi legaalset sissetulekut metsakinnistute

müügist, kuivõrd kõik need tehingud teostati kinnistutega, mis olid registreeritud YY

nimele ja polevat tõendatud, et tegemist on ühisvaraga. Selline seisukoht on vastuolus

perekonnaseaduse § 25, mille kohaselt lähevad abikaasade poolt omandatud esemed

ja muud varalised õigused ühisomandisse, kui abikaasad ei ole sõlminud

varalahususe lepingut. Kuivõrd Ingrid ja U. Vels olid abielus ja varalahususe lepingut

sõlmitud ei olnud, olid kõik YY nimele omandatud metsakinnistud pooles ulatuses U.

Velsi omad ning kaitse poolt esitatud dokumentaalsete tõenditega oli tõendatud olulise

sissetuleku saamine nende kinnistute müügist. Eluliselt usutavad on ka U. Velsi

selgitused, et kinnistute müügitulule lisandus tulu kinnistutel ostmise ajal kasvanud

metsa ülestöötamisest ja metsamaterjali müügist.

Mis puutub Mercedes Benzi, mille kohus konfiskeeris, siis ei ole otsuse põhjendustes

viidatud, nagu võinuks olla tuvastatud, et need kolm erinevat autot, millistelt pärinevad

osad olid paigaldatud sellele autole, oleksid olnud varastatud. On üldteada, et Eesti

Vabariigis käib legaalne äri sõidukõlbmatuks muutunud autode küljest monteeritud

osadega, mida siis sobitatakse teistele autodele, mida soovitakse remontida. U. Velsi

väide, et erinevatelt autodelt pärinevad osad olid muretsetud autoromulatest , ei ole

millega ümber lükatud. Järelikult puudus alus pidada seda autot süüteo tulemusena

saadud varaks ning puudus õiguslik alus selle vara konfiskeerimiseks.

Süüdistatava U. Velsi lepinguline kaitsja adv. S.Reinsaar taotleb apellatsioonis, et

kohus väljastaks temale tutvumiseks 26 eeluurimiskohtuniku ja prokuratuuri

jälitustoimingute luba, milliste kuupäevad ja numbrid ta ka loetleb. Pärast selle taotluse

lahendamist,

taotleb

kaitsja

võimaldada

esitada

täiendavaid

argumente

jälitustoimingute või nende alusel kogutud derivatiivsete tõendite lubatavuse ja

usaldusväärsuse osas. Apellant taotleb tühistada maakohtu otsus U. Velsi

süüdimõistmises ja karistamises, samuti konfiskeerimise ja konfiskeerimise

asendamise

kohaldamises,

tsiviilhagide

rahuldamises,

süüteomenetlusega

põhjustatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmises ning menetluskulude U.

Velsilt väljamõistmises. Ringkonnakohtu otsusega taotleb kaitsja U. Velsi

õigeksmõistmist ja ka konfiskeerimise ning tsiviilhagide osas õigeksmõistvale otsusele

vastavate otsustuste tegemist. Ka taotleb apellant hüvitada süüteomenetlusega

põhjustatud kahju ning jätta kõik menetluskulud riigi kanda.

Apellant leiab, et esitatud süüdistustes U. Velsi süüdimõistmiseks napib tõendeid,

kuritegelikku ühendusse kuulumise süüdistus ei vasta kohtupraktikas omaks võetud

nõuetele ning kohus on eksinud tõendikogumi piiritlemisel ja ka tõendite hindamisel.

Maakohus ei ole lahendanud iga süüdistatava vastutust eraldi. Nii jääb maakohtu

lahendi

pinnalt

vähemalt

osaliselt

kättesaamatuks

U. Velsi

käitumises

kuriteokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste tuvastamiseni viinud

mõttekäik. Maakohus on olulisel määral tuginenud kolmandate isikute vahelistele

telefonivestlustele. Maakohus on sageli jätnud tähelepanuta kaitseversiooni toetavaid

tõendeid ning nende kõrvalejätmist ei ole kas üldse põhjendatud või esitatud

põhjendused ei ole ammendavad ja jälgitavad.

Nii on kohus näiteks lugenud ebausaldusväärseks kaitseversiooni toetavaid

ütluseid üksnes põhjusel, et ütluste andjal esines motiiv ebaobjektiivsuseks (nt

YY, DD2) – see on aga vastuolus KrMS § 61 lõikest 2 tuleneva tõenditele

tõendusliku jõu ette andmise keeluga. Kuigi motiive ebaobjektiivsuseks on

esinenud ka süüdistust toetavate isikuliste tõendiallikate puhul (nt OO), on

kohus neid pidanud usaldusväärseks. Samas ei ilmne maakohtu lahendist

täiendavaid põhjendusi, miks üks või teine tunnistaja võiks olla ebausaldusväärne.

Sarnastel põhjustel on maakohtu lahendi pinnalt tuvastatav üleüldine tõendikogumile

antud hinnangute ühekülgsus ja ebaobjektiivsus, mis moodustab menetlusõiguse

olulise rikkumise KrMS § 339 lõike 2 tähenduses.

Maakohus on tuginenud tõendina ka KrMS § 289 alusel usaldusväärsuse

kontrollimiseks avaldatud kohtueelses menetluses kogutud ütlustele. Kuigi

maakohus on tuginenud jälitustoimingute käigus kogutud teabele, on kohus

siiski jätnud lahendamata U. Velsi kaitseaktis avaldatud taotluse väljastada

kaitsjale tutvumiseks kriminaalasjas teostatud jälitustoiminguid lubanud

prokuratuuri ja eeluurimiskohtuniku määrused. Ka sellised eksimused on

käsitletavad menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lõike 2 tähenduses.

ATV varguse süüdistuse osas väidab kaitsja järgmist. Maakohtu otsuse põhjendused

on lk-l 88–89. Maakohus viitas M. Kalda ütluste ja olustiku seostamise protokollile

osas, milles M. Kalda ütlused olid vastuolus kohtus antud ütlustega. Maakohtu selline

tegevus on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Lisaks on tuginetud ka tunnistaja PP2

ütlustele. Tema ütlustele on omistatud sisu, et see ei lähe kokku 05.02.2018

kohtuistungi protokolliga, kus toimus tema ristküsitlus. Ülejäänud kriminaalasjas

kogutud tõendid ei võimalda teha järeldusi ATV varguse toimepannud isiku kohta.

Seetõttu puuduvad lubatavad ja usaldusväärsed tõendid, mis seostaks toimunuga U.

Velsi. Nii tuleb U. Vels ATV varguses õigeks mõista.

Lisaks, M. Kalda puhul oli tema kinnipidamise järgselt kaitsja osavõtt kohustuslik

tulenevalt KrMS § 45 lõike 2 p-st 4. Nimelt oli M. Kaldale esitatud kahtlustus kuritegude

toimepanemises grupis koos teiste isikutega, kellel oli sellel ajal kaitsja olemas.

Seetõttu ei ole M. Kalda kohtueelses menetluses kogutud ütlused ja ütluste olustikuga

seostamise protokollid lubatavad ka selleks, et kontrollida tema kohtus antud ütluste

usaldusväärsust. Saati ei saa need olla lubatavad kasutamiseks tõendina. Kaitsja

puudumine avas võimaluse M. Kaldat ka mõjutada ning suunata valeütluste

andmisele. Seda on M. Kalda ise ütlustes kinnitanud. M. Kalda selliseid väiteid

toetavad ka BB2 ütlused. Seetõttu ei ole põhjendatud M. Kalda kohtus antud ütluseid

pidada iseenesest ebausaldusväärseteks. Need rikkumised on käsitletavad olulistena

KrMS § 339 lõike 2 tähenduses.

X talus varguse toimepanemise süüdistuse osas märgib kaitsja järgmist. Selles osas

on kohus tuginenud olulisel määral jälitustoimingute käigus kogutud teabele, kuid

kaitsja taotlust jälitustoimingu lubade kaitsjale väljastamiseks ei ole lahendatud.

Otsuse 90. leheküljel sisalduv väide, mille kohaseltüksnes U. Vels kasutas sõidukit

Peugeot Partner, ei ole objektiivne. Sõiduki, mobiiltelefoni vm kehalise eseme

positsioneerimisena väljenduv jälitustoiming võib anda teavet sõiduki asukoha kohta,

kuid see ei saa üldjuhul iseenesest anda lõplikku teavet sõiduki roolis oleva isiku kohta.

Teiseks, sarnaselt ATV varguse episoodiga on ka siin kohus teinud äärmiselt

meelevaldseid järeldusi isikuliste tõendiallikate ütlustest. Nii on JJ ütlustele omistatud

sisu, mille kohaselt U. Vels käis talu juures eelnevalt olukorda hindamas, luusimas.

Kohus on jätnud oma analüüsi alt aga välja JJ ütlustest ilmneva, et U. Vels käis viimati

kõnealuse talu juures 2011. aastal, s.o ca 4 aastat enne varguse asetleidmist.

Maakohtu otsuse põhjendustest nähtub niisiis, et U. Vels planeeris juba 2011. aastal

vargust, mille pani ta toime 2015. aastal. Sellise väite ebaloogilisus ja eluline

mitteusutavus on ilmne. Samuti ei ole kannatanu JJ kasutanud sõna „luusima“ vm

taolisi varguse planeerimisele viitavaid väljendeid. Kannatanu ütlustest ilmneb, et U.

Vels oli abivalmis, lohutas kannatanut maja põlemise pärast ja aitas teda. Seejuures

on kannatanu JJ kinnitanud, et tema teadmised sellest, et tema talust pani varguse

toime U. Vels, tuginevad üksnes politseiuurija poolt talle öeldust (vt 23.01.2018. a

istungiprotokolli lk-l 20 kaitsja Lausmaale esitatud vastuseid).

Maakohus ei ole arvesse võtnud JJi ütlustest ilmneva, et U. Vels tundis huvi üksnes

eestiaegse lubjaahju vastu, kuid ahju 21.05.2015. a varguse käigus ei varastatud. Ka

see asjaolu toetab kaudselt kaitseversiooni, et kõnealust vargust ei pannud toime U.

Vels. U. Velsi selgituste ja esitatud müügilepingu kohaselt jõudsid need esemed tema

valdusesse, kui ta ostis need ÜÜ2-lt. Üldjuhul ei ole süüdistataval kohustust esitada

tõendeid enda väidete kinnituseks, küll aga peab süüdistatav looma reaalse võimaluse

enda väidete kontrollimiseks. Sellise võimaluse on U. Vels loonud. U. Vels on

esitanud müügilepingu ning sellest nähtub ka isik, kes saaks tema väiteid kinnitada.

Nii ei ole tegemist olukorraga, kus süüdistatav oleks nt keeldunud avaldamast isikut,

kellelt ta kõnealused varaesemed ostis. Prokuratuuril on olnud kohtueelses

menetluses ja I astme kohtumenetluses reaalne võimalus kontrollida kõnealuse

müügilepingu ehtsust. Kaitsja arvamust mööda olukorras, kus prokuratuur ei ole

kõnealuse müügilepingu ehtsust kahtluse alla seadnud, on ainetu rääkida, et ÜÜ2 ei

ole kaitsja kohtusse kutsunud. KrMS § 63 lõike 1 kohaselt on tõendina käsitletavad

muu hulgas ka dokumentaalsed tõendid. Nii ei ole maakohus viidanud mitte ühelegi

seaduslikule alusele ega sisulisele põhjendusele, miks kõnealust müügilepingut

dokumentaalse tõendina arvestada ei võiks. Selles olukorras tulnuks hoopis

prokuratuuril tõendada faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid müügilepingu tõendite

kogumist kas lubamatu või ebausaldusväärsena välja arvata.

Pärast müügilepingu kohtule esitamist on prokuratuuril olnud laialdased võimalused

müügilepingu

kui

dokumentaalse

tõendi

usaldusväärsuse

kontrollimiseks.

Prokuratuuril oli laialdane voli otsustada, kas ja kui siis milliste tõendite alusel ta soovis

kõnealuse müügilepingu ehtsust kahtluse alla seada. Kui prokuratuur soovis

kõnealuse müügilepingu usaldusväärsust kahtluse alla seada, olid prokuratuuril

selleks erinevad võimalused ning lubatud olid selleks kasutada igat liiki tõendeid, mitte

üksnes ÜÜ2 ütlused. Üldjuhul tuleb eeldada esitatud tõendite usaldusväärsust ning

tõendi

ebausaldusväärsusele

tugineja

peab

ise

põhistama

ja

tõendama

usaldusväärsust tingivad asjaolud. Nii ei saa tõendi esitajalt eeldada, et ta veel

positiivselt tõendab enda tõendi usaldusväärsust. Seetõttu on maakohus kõnealust

müügilepingut arvesse mitte võttes ja ÜÜ2 vahetut ülekuulamist nõudes eksinud

põhimõtte vastu, mille kohaselt ei ole süüdistatav üldjuhul kohustutud tõendama oma

süütust. Nii tuleb ringkonnakohtul käesolevas asjas hinnata, kas kõnealuse

müügilepingu osas on prokuratuuril õnnestunud tõendada taolisi asjaolusid, mis

võimaldaksid müügilepingu tõendite kogumist välja arvata.

Kujunenud olukorras pidanuks prokuratuur esitama tõendid, mille alusel oleks võimalik

veenduda müügilepingu ebausaldusväärsuses, võltsituses vm asjaoludes. Toimides

vastupidiselt on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõigust KrMS § 339 lõike 2

tähenduses. Selles olukorras on U. Velsi puudutav tõendikogum asjas liialt kaudne, et

selle alusel võiks tuvastada tema süüdiolekut talle etteheidetavas kuriteos. Selles

episoodis esinevad ulatuslikud kahtlused U. Velsi süüdiolekus, mis tuleb tõlgendada

tema kui süüdistatava kasuks ning langetada õigeksmõistev kohtuotsus.

Kütusevarguse ja kütuse omandamise etteheite osas märgib kaitsja järgmist. Otsuse

põhjendustest ilmneb, et maakohus on tõendite hindamisel ulatuslikult rikkunud

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lõike 2 tähenduses. Maakohus on tõendina

tunginenud M. Kalda kohtueelses menetluses ütluste ja olustiku seostamise

selgitustele, mis KrMS § 296 lõike 1 ja seda sisustava kohtupraktika kohaselt lubatav

ei ole. Lisaks on kohus tuginenud M. Kalda osavõtul toimunud läbiotsimise kohta

koostatud protokolli kantud M. Kalda selgitustele, mis ei ole tõendina samal põhjusel

käsitletavad, ning M. Kalda ja A. Velsi vahelistele telefonikõnedele, milles U. Vels

osaline ei olnud. Tõenditele tuleks anda uus hinnang selliselt, et M. Kalda ütluste

olustikuga seostamise protokoll arvatakse tõendite kogumist välja. Muud tõendid ei ole

küllaldased, et tuvastada U. Velsi süüd Q territooriumilt varastatud kütuse

omandamise toimepanemises, kuivõrd see tugineb üksnes kolmandate isikute

vahelistele vestlustele. Jälitustoimingu käigus teostatud videosalvestiselt nähtuvalt ei

kuulunud U. Vels ilmselgelt isikute hulka, kes varguse toime panid.

Maakohus on olulisel määral tuginenud jälitusmaterjalile, kuid kaitsjale ei ole endiselt

esitatud jälitustoiminguid lubanud eeluurimiskohtuniku ja prokuratuuri määruseid.

Kaitsja osutab ka sellele, et 2014. a novembris ei olnud lubatud jälitustoimingute

teostamine KarS § 202 lõike 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul. 2014. a novembriks

kogutud teabe pinnalt ei olnud U. Velsi alust kahtlustada 11 000 euro omandamises,

mistõttu ei saa „kütuse vanamehele andmisega“ seonduvat juhuleidu pidada

jälitustoimingutega tõendamisel lubatavaks. Riigikohus on nn Liviko kartelli

kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11 osutanud, et jälitustoimingu käigus avastatud juhuleiu

tõendamise eelduseks on asjaolu, et ka juhuleiu enda kohta oleks olnud võimalik

koguda tõendeid jälitustoimingutega. Vanamehele kütuse andmisest ei saa järeldada

U. Velsi teadlikkust talle antud kütuse ebaseaduslikkusest

Maakohtu otsuses puuduvad absoluutselt igasugused viited tõenditele, mis lükkaks

ümber U. Velsi kaitseversiooni sellest, et tema ei olnud selle kütuse väidetavast

ebaseaduslikust

päritolust

teadlik.

Karistusõiguses

kehtib

põhimõte,

et

süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused tuleb tuvastada koosseisu objektiivse

avaldumise hetke seisuga. Seetõttu on asjakohatu seejuures viidata teisele ca kolm ja

pool kuud hiljem A. Velsi ja taaskord M. Kalda vahel toimunud telefonikõnele, kus pole

midagi räägitud sellest, kas juba novembris 2014 U. Velsile antud kütuse väidetavast

ebaseaduslikkusest U. Vels teadis või mitte. Seetõttu esineb ka selles episoodis U.

Velsi süüdiolekus kõrvaldamata kahtlus, mis tuleb in dubio pro reo põhimõttel

tõlgendada U. Velsi kui süüdistatava kasuks. Maakohtu väited varguse toimepanija

kehaehitusest ja kõnnakust ei vasta U. Velsi kehaehitusele ja kõnnakule

Esiteks on jälitustoimingu käigus teostatud videosalvestisest ilmne, et kuriteo

on toime pannud kaks saledat meesterahvast. See ei lähe kokku 2015. a U. Velsi

figuuriga. Fotosid U. Velsist sisaldub toimikus mitmes kohas, kuid ennekõike

ilmneb MMM talus teostatud varjatud jälgimise protokolli lisast, samuti kaitsja

tõendite voorus esitatud fotost, kus U. Vels on koos metssigadega, et U. Vels

oli 2015. aastal tüseda kehaehitusega. Kaitsja palub, et ringkonnakohus ise

vahetult tutvuks videoga ja veenduks selle väite õigsuses. Kaitsja palub selleks

tutvuda 13.01.2016. a koostatud jälitusprotokolliga, kus on kajastatud Viru

Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokuröri Antti Aitseni loa nr 250 alusel

30.07.2015 teostatud jälitustoimingu käigus tehtud videosalvestisest võetud

stoppkaadrite fotosid nr 9–11.

Ka maakohus on otsuses põhimõtteliselt möönnud, et jälitustoimingu protokolli kantud

andmed sellest, et varguse sooritasid M. Kalda ja U. Vels, jääb videosalvestiste pinnalt

paljasõnaliseks. Erandiks on vaid väited U. Velsi kehaehitusest ja kõnnakust, kuid

need ei lähe kokku objektiivse tegelikkusega U. Velsi kehaehitusest. U. Velsi

kehaehituse kohta annab tunnistust ka tõsiasi, et teda kutsuti „Paksuks“. Niiviisi on

teda kutsutud mitmetes telefonikõnedes ja seda on ka sõnaselgelt möönnud kohus.

Q kütusevarguse varjatud jälgimise protokoll ning MMM talu varjatud jälgimise

videosalvestiste pinnalt on tõendatud, et kütusevargust ei saanud toime panna U.

Vels. Teiselt poolt on aga ka tõendatud, et sõiduauto Peugeot Partner oli 2015. a ka

muude isikute, mitte üksnes U. Velsi kasutuses. Kuivõrd vargus leidis aset kuid enne

KKK talu läbiotsimist, on põhjendamatu oktoobris kõnealuse auto U. Velsi valduses

olemisest järeldada lõplikuna, et see oli ka varasemalt ja pidevalt üksnes ja ainult U.

Velsi kasutuses. Teiseks on videolt näha kaks isikut. Kohtuotsuse põhjenduste pinnalt

jääb kättesaamatuks, kumma kehaehitus ja kõnnak olid kohtu arvates äratuntavad.

Seetõttu on võimatu aru saada, kumba videol nähtud isikut kohus täpsemalt silmas

peab. Kaitsja märgib, et kummagi isiku puhul on juba kehaehitusest (keha kujust)

arusaadav, et nende hulgas ei olnud U. Vels.

Modus operandi ei anna järelduste tegemiseks alust, kuivõrd puuduvad lubatavad

tõendid M. Kalda varasematest vargustest Kohus ja prokurör on modus operandi

tuvastamisel lähtunud nn varasematest M. Kalda osavõtul toime pandud kuritegudest.

Nende tuvastamisel on kohus aga tuginenud M. Kalda kohtueelses menetluses ütluste

ja olustiku seostamisel antud selgitustele, mida juba eelnevalt viidatud kohtupraktika

valguses ei ole tõendina lubatud kasutada. Ainus vargus, mille M. Kalda toime oli

pannud, seondus ATV vargusega, kuid asjas puuduvad igasugused tõendid sellest, et

M. Kalda oleks selle varguse toime pannud kellegagi grupis. Kokkuvõttes, U. Velsi

süü varastatud kütuse omandamisel ja hilisemalt kütuse varguses ei ole tõendatud.

Kinnistu müügist saadud 11000 euro omandamise süüdistuses märgib kaitsja järgmist.

Esiteks, et U. Velsi tegevus KarS § 202 lõike 2 p 2 järgi on avatud läbi tema poolt

varasemalt väljapressimise toimepanemise, olles sisustatud ilmselt FF ja OO

episoodide. Samas on süüdistuse kohaselt see tegu toime pandud 2014. A-l, mil KarS

§ 202 lõike 2 p 2 sätestas kvalifitseeriva tunnusena „vähemalt teist korda“. Süüdistuse

kohaselt ei olnud U. Vels 2014. a 11 000 euro omandamise hetkel varasemalt toime

pannud süüteo toimepanemise tulemusena vara omandamist.

Kaitsja osutab, et kriminaalasjas esitatud süüdistuses ei ole väidetud, et KKK kinnistu

müümine GG2-le ja JJ2-le olnuks kelmuslik. Kelmusena on süüdistusaktis kajastatud

ja selles episoodis kannatanuna käsitletud LL, kui kinnistu algset omanikku, mitte JJ2,

GG2 ja DD. Omandamissüüdistuses kajastatud rahasumma, millest U. Vels

süüdistuse kohaselt endale sai 11 000 eurot, saadi just selle tehingu tulemusena, kui

AK müüs kinnistu GG2-le. Selle tehingu tõestas Rakvere notar TS. Kelmusena

käsitletakse süüdistuses hoopis 08.06.2014 Tallinna notar SO notaribüroos toimunud

tehingut, mille käigus sai kinnistu omanikuks AK. Kelmuse toimepanijatena

nimetatakse A. Velsi ja KK ning kelmuse tulemusena omandati kinnistu, mitte raha.

Seega on süüdistuses kajastatud kelmuse tulemusena saadud varaks kinnistu, mitte

aga DD-lt saadud 11 000 eurot. Teisisõnu – kriminaalasjas pole esitatud süüdistust

ning puuduvad ka tõendid sellest, et DD-lt saadud 11 000 eurot oleks saadud kuriteo

toimepanemise tulemusena. Seetõttu puudub sellel varaesemel kuritegelik päritolu

ning see ei ole sobiv KarS § 202 koosseisu realiseerimiseks. Ainuüksi juba sellel

põhjusel tuleb U. Vels KarS § 202 lõike 2 p 2 järgi õigeks mõista.

U. Vels esitas kaitseversiooni, mille kohaselt laenas ta KK-le 11 000 eurot ning KK

tagastas talle selle rahasumma. Süüdistuses on seda nimetatud kuritegelikul teel

saadud vara omandamiseks. Tuginedes KK ütlustele, leidis kohus, et see

kaitseversioon ei ole usaldusväärne. Samas on KK möönnud, et andis kohtueelses

menetluses U. Velsilt laenu saamise kohta teistsuguseid ütluseid. Seega on tunnistaja

enda versiooni toimunust aja jooksul muutnud, mis seab kahtluse alla tema versiooni

usaldusväärsuse. Kohtupraktika kohaselt on oluline asjaolu isiku usaldusväärsuse

hindamisel see, kas ta on aja jooksul enda versioone toimunust muutnud. Lisaks oli

KKil märkimisväärne motiiv süüdistust toetavate valeütluste andmiseks. Nimelt oli KK

ütluste andmise ajal, vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatud ning uue kuriteo

toimepanemise korral oleks ta suure tõenäosusega pidanud uuesti vangistust kandma

minema.

Nii ilmnebki Viru Maakohtu 27. jaanuari 2020 otsusest asjas nr 1-19-9508, et KK on

pannud tingimisi enne tähtaega vabastatuna toime uue kuriteo koos enda poja AV-ga.

Tähelepanuväärne on, et prokuratuur kvalifitseeris KK tegevuse KarS § 121 lõike 1

järgi ja märkis, et tal on vaid üks kehtiv kriminaalkaristus, kuigi KK-l oli ja on endiselt

kehtiv varasem Viru Maakohtu 16. märtsi 2009.a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-9015

KarS § 121 järgi mõistetud karistus. Seega tulnuks kriminaalasjas nr 1-19-9508

kvalifitseerida KK tegevus raskema kvalifikatsiooni, s.o KarS § 121 lõike 2 p 3 järgi

korduva kehalise väärkohtlemisena. Arvestades, et isik oli vabastatud tingimisi enne

tähtaega ning kuritegu on toime pandud seetõttu katseajal, on äärmiselt kummaline, et

KKile lepiti kokkuleppemenetluses karistuseks kokku kergem karistusliik, s.o rahaline

karistus.

Sisuliselt ei ole võimalik välistada kahtlust, et prokuratuur on KK-le 01.02.2018 istungil

antud ütluste eest müünud indulgentsi, mis võimaldab väga kergete karistuste eest

inimeste suhtes kuritegusid toime panna. Kujunenud olukorras ei jäta toimunule sugugi

head muljet ka tõsiasi, et kriminaalasja 1-19-9508 esemeks olnud teo puhul oli

kannatanuks M. Kalda vend NN4. Prokuratuuri taoline käitumine on äärmiselt taunitav

ning peaks välistama olukorra, kus KK ütlustele kohtud U. Velsi süü tuvastamisel

tuginevad.

M. Kalda selgitas ütluste andmisel ka täiendavalt, kuidas teda politseiuurijate poolt

survestati. Sarnast käitumist kirjeldas ka BB2 enda ülekuulamisel, seda kinnitab ka

MM3 elektronkiri sellest, et U. Velsile tahetakse paragrahve juurde pookida. MM3

selgitas, et seda soovis keegi prokuröridest. Lisaks kinnitas survestamist ka XX, kelle

osas prokurör süüdistustest üldse loobus.

KK ütlused on ainukeseks tõendiks, mis tõendab, et U. Vels sai KKK kinnistu müügist

saadud 11 000 eurot. Kuivõrd KK on ise möönnud, et tema versioon toimunust on

menetluse käigus muutunud. Temaga hilisemalt sõlmitud karistuskokkulepe tekitab

isiku usaldusväärsuses märkimisväärseid kahtluseid. Seetõttu ei ole tema ütlused

ainukese tõendina U. Velsi süü tuvastamiseks kaugeltki küllaldased. Seetõttu tuleb U.

Vels KarS § 202 lõike 2 p 2 järgi ka selles osas õigeks mõista.

OOiga seonduv episood

Raha nõudmiseks esines U. Velsile teadaolevalt õiguslik alus. Väljapressimine on

varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise

kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus (vt RKKKo nr 3-1-1-

88-03). Selle episoodiga seonduvalt osutab kaitsja U. Velsi kaitseversioonile sellest,

et ta vähemasti iseendale teadaolevalt nõudis OO-lt reaalset ja tegelikku võlgnevust,

mille nõudmiseks oli tal vähemasti iseendale teadaolevalt ka õigus. Sellele viitab ka

esitatud süüdistuse mõistekasutus, mille kohaselt hakkas U. Vels nõudma OO-lt võlga.

Kriminaalasja kohtuliku menetluse käigus on kogutud ka mitmeid tõendeid, mis

muudavad sellise kaitseversiooni usutavaks.

Seonduvalt OO ütlustega osutab kaitsja ka sellele, et OO-l on märkimisväärne motiiv

anda ütluseid, et ta ei ole UU3-le midagi võlgu. See seisnebki rahasummades, mida ta

UU3-le – ka UU3 enda väitel – võlgneb seoses ühise äriga OÜ-s K. Maakohus on

mitme isiku ütluseid pidanud ebausaldusväärseks just seetõttu, et neil on mingisugune

isiklik huvi ütlustega seonduvalt. Samas osutab kaitsja ka sellele, et nõude

tegelikkusest ja reaalsusest annab tunnistust ka OO soovimatus nt hagi esitada või

makstud raha tagasi nõuda. OO on kinnitanud, et tal ei ole süüdistatavate, sh U. Velsi

vastu, mis tahes nõudeid.

Neil põhjustel puudub U. Velsi tegevuses väljapressimise obligatoorne element – see,

et ta vähemalt pidas võimalikuks ja möönis enda käitumise hetkel, et OO midagi UU3-

le ei võlgne. Siiski osutab kaitsja ka sellele, et U. Velsi tegevuses puudub ka

väljapressimise teine element – vägivald.

U. Velsi tegevus ei täida ähvardamise tunnuseid. U. Velsi kaitseversioon sellest, et

tema üksnes tegeles OO aitamisega, ei ole ümber lükatud. OO on kinnitanud, et tema

suhtes füüsilist vägivalda, rusikate näitamist vms ei ole tema suhtes tarvitatud

(31.01.2018 istungiprotokolli lk 95). Maakohtu otsuse pinnalt ei ole arusaadav, kuidas

on U. Velsi sisemise teopildi aspektist eristatud ähvardamist ja hoiatamist.

Jälitusprotokollide pinnalt ilmneb, et U. Vels üritas pidevalt laveerida OO ja teiste

isikute vahel, et vältida sündmuste eskaleerumist. Nii annab tunnistust sellest ka nt

26.06.2014 telefonikõne U. Velsi ja OO vahel, millele eelnevalt vestlesid A. Kuzyakin

ja U. Vels. Kui Kuzyakin palus U. Velsil OO „pigistada“, siis Vels läheneb O-le

küsimusega, kuidas tal seisud on ja Vels selgitabki O-le, et tasuks kas või mingi osa

ära maksta, et siis on need rahulikud. Kõnede kontekst ei ole käsitletav

„pigistamisena“. Edasiste vestluste käigus on ilmselgelt arusaadav, kuidas U. Vels

üritab Kuzyakinile jätta mulje oluliselt intensiivsemast tegevusest võrreldes sellega,

kuidas U. Vels tegelikult OO-ga räägib. Seejuures ei ole vaidlust, et lõpuks oligi U.

Vels nõus iseenda vahenditest OO eest osa raha ära maksma. Nii ongi kohus

pealtkuulatud telefonikõnesid tõlgendanud kui U. Velsi, A. Kuzyakini ja M. Kase

grupiviisilist väljapressimist, kuid jätnud tähelepanuta, et U. Vels ei ole OO suhtes

füüsilist vägivalda tarvitanud, pole ka nt ise rusikat näidanud vms. Kujunenud olukorras

jääb maakohtu lahendi pinnalt kättesaamatuks, mille alusel välistatakse võimalus, et

U. Vels üksnes tegeles teiste rahanõudjate sõnumite edastamisega. Oluline on tähele

panna, et nt 28.07.2014 telefonikõnes on U. Vels teinud OO-le ettepaneku, kui tema

väitel on ta juba võlgnevuse tasunud, et sel juhul tuleb näidata ülekannetega, kes

konkreetselt sai raha. Selle kohta on ka OO andnud prokuröri küsimustele vastates

selgitusi, et see tähendaski A. Kuzyakinile näitamist, et võlg on tegelikkuses juba

tasutud (vt 31.01.2018 istungiprotokolli lk 74). Hoiatuste edastamine ei realiseeri

ähvardamise koosseisu ning seetõttu ei vasta U. Velsi tegevus KarS § 214 lõikes 1

kirjeldatud kuriteo objektiivsele ja subjektiivsele küljele.

Kuritegelikku ühendusse kuulumise süüdistuses märgib kaitsja järgmist. Maakohtu

otsuse põhjendused ja tõenditele antud hinnangud asuvad otsuse lehekülgedel 135–

151. Kuritegeliku ühenduse kuriteokoosseisu on kohtupraktikas viimasel ajal käsitletud

mitmes olulises Riigikohtu ja ringkonnakohtute lahendites. Nendes lahendites toodud

kontrolliskeemile U. Velsile KarS § 255 lõike 1 järgi esitatud süüdistus ei vasta. Kohus

ei ole lahendanud isikute vastutust selles episoodis mitte isikute kaupa vaid

ühekorraga. Seetõttu jääb U. Velsi puhul arusaamatuks, millistele tõenditele tugineb

kohtu hinnang mitme kuritegeliku ühenduse obligatoorse elemendi osas U. Velsi teo

objektiivsele ja subjektiivsele küljele. Täpsustavalt märgib kaitsja järgmist.

Asjas kogutud tõendid ei kinnita U. Velsi allumist organisatsiooni tahtele Kuritegelikku

ühendust iseloomustab ühe tunnusena ka organisatsiooni tahe, millele selle liikmed

alluvad. Just eeskätt see ühenduse tahe loob spetsiifilise ohu õiguskorrale, kuna ta ei

ole tavajuhtumil ühenduse üksikliikme poolt juhitav ning võimaldab vajadusel suruda

üksikliikme tahte tahaplaanile, sh nt vastumeelsuse kuriteo toimepanemiseks. Nii

ilmneb ilmekalt just OO episoodi puudutavatest telefonikõnedest ja ka OO enda

selgitustest, et U. Vels kirjeldas OO-le üksnes teiste inimeste võimalikku käitumist ja

tegevusi ning vaatamata A. Kuzyakini poolt talle öeldule ei andnud OO-le samavõrd

resoluutsena edasi midagi. Seejuures annab kuritegeliku ühenduse ja U. Velsi

eristamise vajadusest olulisel määral tunnistust asjaolu, et U. Vels on tegutsenud

läbirääkijana, kes on OO aidanud ja isegi tema eest tasunud 500 eurot enda isiklikest

vahenditest. Seda on pidanud usutavaks ka kohus ning see nähtub ka

jälitusprotokollist. Seetõttu ongi kaitsja seisukohal, et U. Vels ei ole tunnustanud,

aktsepteerinud ega allunud nn ühenduse tahtele. Süüdistuse väitel pidi OO maksma

kuritegelikule ühendusele, kuid U. Velsi tegevus seejuures kinnitabki tema iseseisvust

ja eraldivõetust teistest väidetava kuritegeliku ühenduse liikmetest, ennekõike A.

Kuzyakinist. Isegi kui lugeda tõendatuks, et U. Vels soovis A. Kuzyakinile või kellelegi

teisele jätta mulje, et ta täidab tema korraldusi alati, täielikult ja vastuvaidlematult, ei

läinud see kokku U. Velsi tegeliku käitumisega seoses OO-ga suhtlemisega.

Kriminaalasjas ei ole kogutud ühtegi tõendit, et U. Vels oleks OO suhtes omakäeliselt

vägivalda rakendanud. Seejuures on jälitustoimingu pinnalt nähtav, et kui A. Kuzyakin

teatab, et võlasumma kahekordistatakse või et tulevad mingid „inimesed“, siis seda

informatsiooni U. Vels edasi OO-le ei andnud.

Nii ilmneb ka 2014. a juuni lõpus toimunud telefonikõnedest, et otseselt vale on

süüdistuse väide, et A. Kuzyakin andis korralduse OOi „pigistada“, misjärel pani U.

Vels koos Marek Kasega toime väljapressimise. Jälitustoimingu protokollidest

nähtubki, et U. Velsi tegevus OO-ga ei olnud sugugi selline, mida võiks nimetada

„pigistamiseks“. See kinnitabki, et U. Velsi tegevus irdus A. Kuzyakini „korraldustest“.

See omakorda välistab U. Velsi liikmelisuse kuritegelikus ühenduses vähemasti

lähtuvalt tema enda sisemisest teopildist. Nii ongi kriminaalasjas kogutud tõenditega

vastuolus süüdistusakti väide, et A. Kuzyakini korraldusi täideti vastuvaidlemata.

Maakohtu otsusega seonduvad probleemid algavadki sellest, et kohus ei ole

lahendanud U. Velsi vastutust eraldi ega analüüsinud konkreetselt temale esitatud

süüdistust. Nii on U. Velsi kuulumine kuritegelikku ühendusse tuvastatud kolmandate

isikute vaheliste telefonivestluste pinnalt, mis ei ole tõendina väärtuslikumad kui

telefoni teel levitatavad kuulujutud.

Mitmetasandiline ülesehitus ei ole U. Velsi puhul kinnitust leidnud. Selle kriteeriumi

osas on kohus ja süüdistus väitnud, et U. Vels oli kuritegeliku ühenduse Rakvere haru

juht ning et temale allus A. Vels. Selle väite osas on maakohtu otsuse põhjendused

vastuolulised. Nimelt on maakohus mitmes kohas märkinud, et A. Vels allus hoopis

G. Abuladzele. Seejuures on kriminaalasjas väljaspool vaidlust, et väidetavalt

kuritegelikku ühendusse kuulumise ajal olid A. Vels ja U. Vels omavahel tõsiselt tülis.

See välistab nende puhul täiendavalt nn personaalse kuritegeliku seose olemasolu,

mis on samuti kuritegeliku ühenduse eeldus.

Kuriteo toimepanemise ajal peavad isikud tegutsema teadmisega, et nad kuuluvad

kriminaalsesse organisatsiooni ning see tegu pannakse toime viimase huvides ja selle

eesmärke silmas pidades. Maakohtu otsuse pinnalt ei ole arusaadav, millega on

sisustatud, et A. Vels kuritegude toimepanemise ajal tegutses teadmisega, et ta

kuulub kriminaalsesse organisatsiooni, ning et tema „juhiks“ on U. Vels. See ei ole

käesolevas asjas ilmselgelt nii.

Seega jääb kohtuotsuse pinnalt kättesaamatuks, millises tähenduses moodustasid A.

Vels ja U. Vels kuritegeliku ühenduse Rakvere haru. Seejuures on ka kohus ise

möönnud A. Vels sai korraldusi väidetavalt hoopis (ka) G. Abuladzelt. Samas ei ole

süüdistuses osutatud ühelegi konkreetsele korraldusele, mille U. Vels kuritegeliku

ühenduse liikmena A. Velsile andis. Väide korralduste andmisest on süüdistuses

avatud sedavõrd üldsõnaliselt, et selle alusel ei ole võimalik kedagi süüdi mõista.

Püsivus on tuvastatud üksnes ajalise kriteeriumina Kuritegelikku ühendust

iseloomustab Riigikohtu praktika kohaselt organisatsiooni püsivus. Ühenduse püsivus

tähendab omakorda seda, et selle struktuur võimaldab ühenduse liikmetel (kaasa

arvatud juhil) vahetuda nii, et ühendus jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole

pürgimist (RKKKo nr 3-1-1-57-09, p 13.2). Kuritegeliku ühenduse püsivust toetab

ülesannete jaotus selle liikmete vahel. See tähendab, et kõigil ühenduse liikmetel on

kindel koht ühenduse struktuuris ja nad annavad sellest lähtuvalt panuse ühenduse

eesmärkide realiseerumisele (p 41). Nende kriteeriumide osas ei ole maakohtu

hinnang nõuetekohane. Nii on maakohus otsuse 140. leheküljel osutanud üksnes

ajalisele kriteeriumile, kuid nn „püsiva ülesannete jaotuse“ kriteeriumit ei ole üldse

avatud. Nii jääb maakohtu otsuse pinnalt arusaamatuks, millisele kuritegeliku

ühenduse positsioonile milline konkreetne ülesanne jaotatud oli.

Süüdistuse ja tõendite pinnalt jääb kättesaamatuks organisatsiooniline tööjaotus, mis

võimaldaks struktuuri igal liikmel, sh juhil vahetuda nii, et ühendus jätkab selle

eesmärgiks

seatud

tulemuse

poole

pürgimist.

Ilmekaks

näiteks

struktuuri

mittepüsivusest on A. Velsiga kinnipidamisele järgnev, kus tema „positsiooni“ kellegi

teisega ei täidetud. Samuti jääb kättesaamatuks U. Velsi kui ühe väidetava kuritegeliku

ühenduse liikme roll. Millisel positsioonil U. Vels kohtu hinnangul oli, millised

ülesanded olid jaotatud konkreetselt temale, milliseid korraldusi jagas ta endast allpool

olevale A. Velsile ja milles väljendus nende ülesannete täitmine, ei ole süüdistuses

avatud ega ka kohtuotsuses käsitletud.

Maakohtu hinnang tugineb olulises ulatuses just kolmandate isikute vahelistes

telefonivestlustes kajastatud asjaoludele. Nii on jäetud täielikult välja võimalus, et U.

Vels soovis teistele jätta endast üksnes mulje kui kuritegeliku grupi liikmest, pidamata

end samas siiski selleks. KarS § 255 lõike 1 järgi kvalifitseeritud U. Velsi käitumise

subjektiivse külje osas puuduvad kohtuotsuses aga absoluutselt igasugused

põhjendused. Seetõttu, isegi kui pidada maakohtu otsuse põhjendusi kuritegeliku

ühenduse eksisteerimisest õigeks, puudub kohtuotsuses analüüs sellest, milline oli U.

Velsi sisemist arusaamist mööda selle inimeste grupiga seonduv täiendav kvaliteet

võrreldes üksnes mõnevõrra paremini organiseerunud kuritegude toimepanemiseks

koondunud kaastäideviijate grupiga (vt RKKK 25.02.2019 otsuse 1-16-9978 p 202).

Maakohtu selline tegevus U. Velsi süüdimõistmisel on käsitletav menetlusõiguse

olulise rikkumisena KrMS § 339 lõike 2 tähenduses. Kaitsja taotleb U. Velsi

õigeksmõistmist.

Seoses konfiskeerimisega märgib kaitsja esiteks, et DD2 on kohtulikul uurimisel

andnud selgitusi, et ta elas koos U. Velsiga mitte varem kui 2013.–2014. aastast.

Kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt on leidnud tõendamist, et DD2 elas koos AA2-

ga kuni viimane kahtlustatavana kinni peeti ja vahistati ning alles sellest hiljem hakkas

ta koos elama U. Velsiga. YY ütlusest nähtub seejuures, et U. Vels ei elanud temaga

koos alates 2014. aastast. AA2 kohta tehtud Viru Maakohtu 04. juuni 2015.a. otsusest

nr 1-13-9495 nähtub, et ta vahistati 07.05.2013. Seega ei saanud DD2 pangakontole

enne 07.05.2013 kantud rahasummad kindlasti pärineda U. Velsilt. Lisaks on DD2

andnud selgitusi, et ta sai lisaks U. Velsile raha ka enda emalt. Prokuratuur ei ole

vähimalgi määral selliseid DD2 väiteid kahtluse alla seadnud ega esitanud

omapoolseid tõendeid sellest, et need väited tõele ei vastaks. Samuti on maakohus

alusetult jätnud arvesse võtmata YY sissetulekuid. Põhjendamatu on maakohtu

seisukoht, et kohtule pole esitatud andmeid selle kohta, kas tegemist oli YY ja U. Velsi

ühis- või lahusvaraga. Nimelt eeldatakse perekonnaseaduse kohaselt, et abielupoolte

vara on nende ühisvara. Seda on oluline arvesse võtta ka sõiduki Mercedes-Benz

G300 konfiseerimise otsustamisel. Selle sõiduki konfiskeerimiseks puudub alus.

Maakohtu seisukoht, et DD2 ja YY väited ei ole usaldusväärsed põhjusel, et nad olid

U. Velsile lähedased isikud, ei ole kooskõlas tõenditele tõendusliku jõu ette

omistamise keeluga. KrMS § 61 lõike 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaks

määratud jõudu. Maakohus on pidanud DD2 ja YY ebausaldusväärseks üksnes ütluste

andja ja süüdistatava vahelise suhete tõttu, mis ütluste andmise ajaks olid mõlemad

lõppenud. Selliselt on sisuliselt väljendatud seisukoht, et DD2 ja YY ei saakski olla

usaldusväärsed tõendiallikad. Maakohtu selline tegevus ei ole seaduslik. Seetõttu on

alusetu pidada kõiki DD2 pangakontole tehtud sularaha sissemakseid U. Velsi tuluks

ning puudub alus U. Velsi suhtes konfiskeerimise kohaldamiseks. Samuti ei ole

põhjendatud kohtu väited sellest, et YY kinnistute müügist tulnud raha ei saaks arvesse

võtta ülejäänud U. Velsi varalise seisundi hindamisel. Neid tuleb arvesse võtta ning

selle tulemusena selgub, et nii DD2 pangakontole tehtud sularaha sissemaksete kui

ka sõiduauto Mercedes-Benz G300 soetamiseks oli U. Velsil piisavalt sissetulekuid.

Seejuures kuulus sõiduauto Mercedes-Benz U. Velsi ja YY ühisvarasse, kuivõrd nad

olid abielus.

Q OÜ hagi on rahuldatud täies ulatuses. Selles osas juhib kaitsja aga ringkonnakohtu

tähelepanu sellele, et kohtu tuvastatud asjaoludel ei osalenud U. Vels

kütusevargustes enne A. Velsi kinnipidamist. Teiseks, kriminaalasjas ei ole kogutud

tõendeid selle kohta, millisel konkreetsel kuupäeval kes süüdistatavatest (või muudest

käesolevas kriminaalasjas tuvastamata isikutest) Q OÜ territooriumilt kütust

varastasid. Isegi kui lugeda tõendatuks, et U. Vels mõnikord osales mõnes kõnealuselt

objektilt toimunud varguses, ei ole kindlasti alust lugeda tõendatuks, et U. Vels kogu

aeg ja alati omas seost Q OÜ territooriumil aset leidnud kütusekoguse vähenemisega.

U. Velsi süüdimõistmise korral saab tema vastu tsiviilhagi lugeda põhjendatuks vaid

selles osas, milles on tuvastatud, et U. Vels oli isikuks, kes varguse toime pani. Ka

maakohtu otsuses esitatud seisukohtade pinnalt ei ole sugugi välistatud, et kütust

vähemalt enamikul kordadel varastasid isikud, kelleks ei olnud U. Vels (nt M. Kalda

või A. Vels, R. Õiso). U. Velsi seotus kütusevargustega jääb ka kohtu poolt tuvastatud

asjaoludel sedavõrd ebamääraseks, et see ei anna alust kogu Q OÜ tsiviilhagi

rahuldamiseks U. Velsi suhtes. Kuivõrd kaitsja taotleb Q OÜ episoodide osas

apellatsioonis eelnevalt toodud argumentidel U. Velsi õigeksmõistmist, taotleb kaitsja

esmajoones ka tema kaitsealuse suhtes esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist.

Alternatiivselt, kui ringkonnakohus siiski peab U. Velsi süüd selles episoodis

tõendatuks, taotleb kaitsja tsiviilhagi rahuldamata jätmist.

LL on kriminaalasjas kannatanu põhjusel, et süüdistuse väitel pandi tema suhtes A.

Velsi ja KK poolt toime kelmus, mille tulemusena jäi ta ilma talle kuuluvast kinnistust.

Siinkohal osutab kaitsja sellele, et LL-le põhjustati kahju kõnealuse varaeseme tema

omandist välja minemisega, mille tulemusena tema varaline seisund vähenes. Selleni

viinud sündmustes ei ole U. Velsile kriminaalasjas süüdistust esitatud. Kuna

kõnealuse kinnisasja väärtuse kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud, on jäänud ka

LLle põhjustatud kahju suurus tõendamata. Seetõttu väljub tsiviilhagi U. Velsilt

väljamõistmine esitatud süüdistuse piiridest ning kriminaalmenetluses ei olnud

maakohtul võimalust LL tsiviilhagi rahuldada. Kaitsja palub seetõttu jätta LL tsiviilhagi

U. Velsi suhtes täies ulatuses läbi vaatamata.

U. Velsi süüdimõistmise korral oleks tegemist aga samasuguse olukorraga, nagu jäeti

JJ, ŽŽ ja HH tsiviilhagid rahuldamata. Alternatiivselt tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisele

taotlebki kaitsja seetõttu tsiviilhagi rahuldamata jätmist argumendil, et kannatanule

põhjustatud kahju suurus on jäänud tõendamata.

Lisaks on kaitsjal järgmised menetluslikud taotlused. Kriminaaltoimikusse on võetud

vaid jälitustoimingute protokollid, kuid puuduvad nende aluseks olnud prokuratuuri load

ja kohtu määrused. Ka need on vaja kriminaalasja materjalide juurde võtta. Vastasel

juhul ei ole võimalik kaitsjal lubade ja määruste põhjendatust kontrollida. Riigikohus

peab oluliseks, et kaitsjal ja süüdistataval oleks võimalus jälitustegevuse seaduslikkust

kontrollida (RKKKo 3-1-1-63-08 p 13.3). Lubade kontrollimise võimalus on vajalik isiku

kaitseõiguse tagamiseks EIÕK art 6 lg 3 p b mõttes (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-31-12 p

10).

On ebaloogiline, et kohus lahendas jälitustoimingute seaduslikkuse kontrollimise

küsimuse enne, kui ei olnud otsustanud lubade (osalist) väljastamist. Maakohtu

istungiprotokolli kantud määruse põhjendused on üldsõnalised ega võimalda

veenduda iga jälitustoimingu aluseks olnud loa põhjenduste vastavuses ultima ratio

põhimõtte kontrollile. Maakohus pole esitanud ka jälgitavaid põhjendusi, miks ei ole

võimalik kaitsjale isegi mitte osaliselt tutvustada jälitustoiminguid lubanud prokuratuuri

ja eeluurimiskohtuniku määruseid. U. Velsi kaitsja taotleb, et talle väljastataks kõigi

jälitustoimingute teostamise aluseks olnud prokuratuuri ja eeluurimiskohtuniku

jälitustoiminguid lubanud määrused. Neid on kokku 26 tükki, mida soovib kaitsja

ükshaaval analüüsida. Kuivõrd maakohus ei ole neid määruseid kaitsjatele

väljastanud ning ei ole ka põhjendanud, miks seda ei ole tehtud, soovib kaitsja jätkuvalt

kõnealuste määrustega tutvuda, et seejärel kujundada täiendavaid seisukohti

kriminaalasjas teostatud jälitustoimingute käigus kogutud tõendite lubatavusest.

Samuti võib ilmneda vajadus avaldada täiendavaid seisukohti seoses nende alusel

kogutud derivatiivsete tõendite lubatavusest ja usaldusväärsusest.

Prokurör taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist U. Velsi ja A. Velsi

õigeksmõistmise osas 31.07.2013.a kannatanuga FFiga seotud väljapressimise

episoodis ja mõista uue otsusega nad süüdi KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi. Lisaks taotleb

prokurör mõista süüdistatavale U. Velsile tema poolt kannatanu OO ja kannatanu FF

suhtes toime pandud väljapressimiste eest karistuseks vangistus 9 aastat 6 kuud,

mõista süüdistatavale A. Velsile tema poolt kannatanu FF ja kannatanu LL3 suhtes

toime pandud väljapressimiste eest karistuseks vangistus 9 aastat. Samuti taotleb

prokurör maakohtu otsuse tühistamist süüdistatavatele mõistetud liitkaristuste osas ja

uue otsusega liitkaristuste mõistmist järgmiselt:

-

KarS § 64 lg 1 alusel mõista A. Kuzyakinile liitkaristus suurendades

mõistetavatest üksikkaristustest osaliselt raskeimat ning mõista lõplikult

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus pikkusega 12 aastat, millise

karistusaja alguseks lugeda vastavalt KarS § 68 lg-le 1 06.10.2015.a, s.o päev,

mil A. Kuzyakin peeti kahtlustatavana kinni ja tema suhtes kohaldati tõkendit

vahistamine.

-

KarS § 64 lg 1 alusel mõista M. Kasele liitkaristus suurendades mõistetavatest

üksikkaristustest osaliselt raskeimat ning mõista lõplikult ärakandmisele

kuuluvaks karistuseks vangistus pikkusega 10 aastat, millise karistusaja

alguseks lugeda vastavalt KarS § 68 lg-le 1 06.10.2015.a, s.o päev, mil M. Kase

peeti kahtlustatavana kinni ja tema suhtes kohaldati tõkendit vahistamine.

-

KarS § 64 lg 1 alusel mõista U. Velsile liitkaristus suurendades mõistetavatest

üksikkaristustest osaliselt raskeimat ning mõista lõplikult ärakandmisele

kuuluvaks karistuseks vangistus pikkusega 12 aastat, millise karistusaja

alguseks lugeda vastavalt KarS § 68 lg-le 1 06.10.2015.a, s.o päev, mil U. Vels

peeti kahtlustatavana kinni ja tema suhtes kohaldati tõkendit vahistamine.

-

KarS § 64 lg 1 alusel mõista A. Velsile liitkaristus suurendades mõistetavatest

üksikkaristustest osaliselt raskeimat ning mõista lõplikult ärakandmisele

kuuluvaks karistuseks vangistus pikkusega 12 aastat. Vastavalt KarS § 68 lg-le

1 arvata eelvangistuse hulka A. Velsi poolt eelvangistuses viibitud aeg, s.o 3

päeva (31.07.2013.a kuni 02.08.2013.a) ning karistusaja alguseks lugeda

01.04.2015.a, mil tema suhtes kohaldati tõkendit vahistamine.

Esiteks vaidlustab prokuratuur KrMS § 339 lg 2 alusel maakohtu otsuse osas, millega

kohus tugines otsust tehes lubamatule tõendile, s.o süüdistatava BB2 poolt

02.11.2018.a ja 14.01.2019.a toimunud istungitel antud ütlustele, ent jättis samas

tõendite kogumist kõrvale 27.02.2019.a-l istungil prokuröri taotlusel KrMS § 294 p 1

alusel avaldatud BB2 poolt eeluurimisel 23.10.2013.a ja 26.11.2015.a antud ütluste

protokollid.

Samuti jättis kohus KrMS § 66 lg 2 ls 2, § 21 p 3 alusel põhjendamatult tõendite

kogumist välja MM3 poolt 19.02.2019.a ristküsitluse käigus antud ütlused ega ole

süüdistatava BB2 ja tunnistaja MM3 ütlustega seoses kohtuotsuses analüüsinud

19.02.2019.a KrMS § 288 lg 9 p 2 alusel toimikusse lisatud ja istungil uuritud

12.05.2014.a-l BB2 (end. BB2) poolt MM3-le edastatud e-kirja ja selles olevat manust

(s.o Advokaadibüroo Küllike Namm arve A. Velsile, mis edastati advokaadibüroo poolt

tasumiseks mitte A. Velsile, vaid BB2-le). Samuti on kohus osundatud episoodiga

seonduvalt lugenud põhjendamatult usaldusväärseteks süüdistatavate A. Velsi ja U.

Velsi ütlused, ent seevastu ebausaldusväärseteks kannatanu FF ütlused. Kokkuvõttes

on tõendite taoline valikuline hindamine toonud kaasa materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise kuivõrd kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et süüdistatavad

U. Vels ja A. Vels ei ole toime pannud neile süüks arvatud 31.07.2013.a kannatanuga

FF-ga seotud väljapressimist.

Teiseks vaidlustab prokuratuur KrMS § 338 p 4 alusel maakohtu otsuse osas, millega

kohus mõistis U. Velsile ja A. Velsile nende poolt toime pandud väljapressimiste eest

karistusraami miinimumilähedased vangistused, ent ühtlasi vaidlustab prokuratuur

KrMS § 338 p 4 alusel maakohtu otsuse osas, millega kohus mõistis A. Kuzyakini, M.

Kase, U. Velsi ja A. Velsi neile etteheidetud kuritegudes süüdi ja mõistis neile

karistuseks vangistused, kuid mõistis KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristused lähtudes

absorptsiooniprintsiibist.

Prokuratuur vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega kohus mõistis U. Velsi ja A.

Velsi õigeks kannatanu FF suhtes toime pandud väljapressimise episoodis.

Kohtuotsuses on ekslikult märgitud, et prokuröri taotlusel avaldati vastuolude tõttu

süüdistatava poolt varem antud ütlused (kohtuotsuse lk 72). Tõsi, süüdistatava BB2

poolt eeluurimisel antud ütlused tõepoolest 27.02.2019.a toimunud kohtuistungil

avaldati, kuid mitte vastuolude tõttu usaldusväärsuse kontrolliks, vaid KrMS § 294 p 1

alusel (27.02.2019.a protokolli lk 33-34) kuivõrd BB2 keeldus tol päeval ristküsitlemise

käigus ütlusi andmast.

Prokurör möönab sedagi, et BB2 tõepoolest küsitleti 02.11.2018.a ning 14.01.2019.a

toimunud istungitel, ent seoses täiendavalt ilmnenud asjaoludega rahuldas kohus

27.02.2019.a prokuröri taotluse ning soostus BB2 uuesti ristküsitlema. Nimetatud

istungil avaldati seejärel prokuröri taotlusel BB2 eeluurimisel 23.10.2013.a-l ja

26.11.2015.a-l antud ütlused KrMS § 294 p 1 alusel. Kuivõrd ükski menetlusosaline ei

taotlenud BB2 poolt 02.11.2018.a ja 14.01.2019.a istungitel antud ütluste tõendina

kasutamist KrMS § 288 lg 10 alusel, siis on ainus tõend, millele maakohus oleks

pidanud otsust tehes tuginema, üksnes BB2 poolt eeluurimisel antud ning

27.02.2019.a istungil KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud BB2 poolt eeluurimisel

23.10.2013.a-l ja 26.11.2015.a-l antud ütlused. Eelnevast tingituna on asjakohatud ka

kohtu motiivid BB2 poolt kohtus antud ütluste ebausaldusväärseteks lugemise kohta

kuivõrd BB2 poolt kohtus antud ütlustele ei oleks tohtinud kohus otsust tehes tugineda.

KrMS § 294 p 1 alusel 27.02.2019.a istungil toimikusse vastu võetud ja istungil uuritud

BB2 poolt 26.11.2015.a-l eeluurimisel kahtlustatavana antud ütlustest nähtub üheselt,

kuidas kannatanu FF suhtes väljapressimise toimepanemise idee autor oli U. Vels,

kes koos oma poja A. Velsiga käisid BB2-le peale, et viimane lepiks FF-ga kokku

kohtumise. Tagamaks, et FF kohtumisele soostuks tulema, esitles BB2 end

telefonikõnes A. Velsi korraldusel inimesena, kes tahaks F juurde tööle minna. Kui

kohtumine oli kokku lepitud, siis võttis BB2 vastavalt eelnevalt U. Velsilt saadud

korraldusele A. Velsi auto peale ning nad sõitsid seejärel kahekesi Raktoomi

tanklasse, kus A. Vels nõudis vägivalda kasutades ja täiendava vägivallaga

ähvardades FF-lt raha üleandmist. BB2 selgitas ka ütlustes, et kannatanu istus sel

hetkel enda autos kui A. Vels teda lõi, ning kannatanu üritas lööke tõrjuda ja ennast

kaitsta. Seejärel väljus tanklast LL4 ja üritas neid lahutada, s.o tiris A. Velsi

kannatanust eemale, ning nad sõitsid seejärel minema. BB2 jätkab, et seejärel võttis

samal õhtul U. Vels teda auto peale ning nad sõitsid koos Küllike Nammi

advokaadibüroosse, et A. Velsile, kes oli samal päeval kinni peetud, advokaat palgata.

BB2 jätkas, et advokaadi juurde sõites pani U. Vels mulle sõnad suhu, juhendas mind

mida ma peaksid rääkima ja mida ma ei tohiks rääkida.

Eelviidatud osas riimuvad süüdistatava BB2 ütlused ka kohtus üle kuulatud tunnistaja

LL4 ütlustega, kes kinnitas, et nad sõitsid tõepoolest kolmekesi, s.o tema, A. Vels ja

BB2 tol päeval Raktoomi tanklasse, kus A. Vels ja BB2 said kokku FF-ga. Siinkohal

rõhutab prokurör, et tunnistaja selgitas istungil sedagi, et BB2 on oma olemuselt arg,

st ta ei suuda ega oska enda eest seista. Samas tuleb siinkohal rõhutada, et LL4 ei

teadnud kohtumise eesmärki ning sel hetkel, mil A. Vels ähvardas kannatanut ja

alustas tema suhtes vägivalla kasutamist, oli tunnistaja tanklas, ega näinud ega

kuulnud enda kinnitusel toimuvat pealt. Tunnistaja väljus enda sõnul tanklast alles sel

hetkel, mil kannatanu oli autos ja A. Vels küünitas tema kohale, misjärel tunnistaja

läks ja tõmbas A. Velsi sealt eemale ning nad sõitsid tanklast ära. Eelviidatud osas

riimuvad tunnistaja ütlused olulisel määral süüdistatava BB2 ütlustega.

Prokurör rõhutab, et 27.02.2019.a kohtuistungil KrMS § 294 p 1 alusel uuritud

ülalviidatud süüdistatava BB2 ütlused riimuvad ka teiste kohtus uuritud tõenditega. Nii

kirjeldas tunnistaja MM3 19.02.2019.a istungil süüdistatava BB2 kohtueelses

menetluses kahtlustatavana ülekuulamise asjaolusid, sh vahetult enne kui ka pärast

menetlustoimingu teostamist tunnistajale BB2 käest teatavaks saanud asjaolusid, sh

kuidas BB2 ei soostunud esiti eeluurimise vältel ütlusi andma kuivõrd kartis enda

kinnitusel U. Velsi ja A. Velsi, ent seejärel soostus siiski toime pandud kuriteo kohta

üksikasjalikke ütlusi andma ja kirjeldas muuhulgas lisaks enda rollile ka seda, kuidas

U. Vels oli temal ja A. Velsil käskinud FF suhtes väljapressimise toime panna ning

kuidas sündmused seejärel arenesid, sh kuidas U. Velsi korraldusel edastati

Advokaadibüroost Küllike Namm kahtlustatava A. Velsi kaitsmisega seotud arve

tasumiseks BB2le. Maakohus asus otsuses põhjendamatult seisukohale, et MM3 poolt

kohtus antud ütlused on automaatselt tõendina lubamatud kuivõrd MM3 oli

kriminaalasjas uurija. Prokurör märgib, et MM3 poolt istungil antud taolised

vahendlikud ütlused, mis ühtlasi käsitlevad ka BB2 kohtueelses menetluses

ülekuulamise toimumise asjaolusid, on KrMS § 66 lg 2 ls 2, § 21 p 3 alusel lubatav

tõend kinnitamaks täiendavalt BB2 poolt eeluurimisel antud ja kohtus uuritud ütluste

usaldusväärsust.

Siinkohal on oluliseks tõendiks nii BB2 kui ka MM3 ütluste usaldusväärsuse hindamisel

19.02.2019.a istungil tunnistaja MM3 ülekuulamise käigus prokuröri poolt KrMS § 288

lg 9 p 2 alusel toimikusse lisatud ja istungil uuritud 12.05.2014.a-l BB2 poolt MM3-le

edastatud e-kiri koos manusega (istungi protokoll lk 68). Tegemist oli samal päeval,

s.o 12.05.2014.a-l Advokaadibüroo Küllike Namm assistent Liis Sarapuu poolt BB2-le

edastatud e-kirjaga, millele oli manusena lisatud pdf formaadis A. Velsile esitatud arve

nr 2014261 summas 600 eurot seoses toimikuga tutvumise ja selle analüüsiga, toimiku

tutvustamisega A. Velsile, taotluse koostamise ja edastamisega prokuratuurile (5,0

tundi). Eelnev e-kiri kinnitab täiendavalt MM3 ja BB2 ütluste usaldusväärsust selle

kohta, et 31.07.2013.a kannatanu FF suhtes toime pandud väljapressimine toimus

süüdistatava U. Velsi mahitusel A. Velsi ja BB2 poolt, kus BB2 rolliks oli kannatanu

eelnevalt kokku lepitud ajal Raktoomi tanklasse kutsuda, kus A. Vels asus seejärel

kannatanult vägivalda kasutades ilma seadusliku aluseta raha välja pressima).

Ristküsitluse käigus MM3 selgitas ühtlasi osundatud Advokaadibüroo Küllike Namm

poolt BB2-le edastatud A. Velsile väljastatud arve osas, et BB2 pöördus toona pärast

FFi suhtes toime pandud väljapressimist MM3 poole, et Advokaadibüroost Küllike

Namm saadeti BB2-le arve A. Velsi kaitsmise eest ning nüüd nõutakse temalt selle

tasumist „kuna kogu see asi oli tema isa pärast ning BB2 ja tema isa on selles süüdi,

et A. Vels üldse selles asjas kahtlustatav on“, mille pinnalt küsis BB2 MM3-lt, kas ta

peab osundatud arve tasuma.

Kohtus andis ütlusi ka kannatanu FF, kelle ütlused Raktoomi tanklas toimunu osas

haakuvad süüdistatava BB2, ent ka kohtus üle kuulatud tunnistaja LL4 ütlustega, ent

lisaks sellele ilmneb ka kannatanu ütlustest põhjus miks BB2 tollele kohtumisele koos

A. Velsiga tuli. Nii selgitas kannatanu istungil, et ta sai toona aru, et BB2 võttis A. Velsi

kohtumisele kaasa enda eest seismiseks. Ses osas haakuvad kannatanu ütlused

tunnistaja Aluoja ütlustega, kes samuti märkis istungil, et BB2 on arg ega suuda enda

eest seista. Prokurör möönab, et kannatanu ütlustes esineb osaliselt vastuolusid, ent

need ei ole niivõrd kaalukad, et tema poolt kohtus antud ütlused tervikuna

ebausaldusväärseteks lugeda. Üksikud vastuolud mõningates detailides on

selgitatavad, sarnaselt tunnistaja LL4-le ütlustes esinevate üksikute vastuoludega,

asjaoluga, et kohtus kuulati kannatanu üle pea viis aastat pärast kuriteo

toimepanemist. Kannatanu FF ütluste usaldusväärsust kinnitab ka kohtus uuritud

patsiendikaart R245522, millest nähtuvalt fikseeriti kannatanul samal päeval kella

veerand kaheksa ajal haiglas näo piirkonnas vigastused (pindmine peavigastus,

silmalau ja silmaümbruse kontusioon). Ent lisaks peksis A. Vels kannatanu sõnul ka

tema auto sisemust lõhkudes juhiistmel olevad lülitid.

Samas on kohus põhjendamatult lugenud usaldusväärseteks süüdistatavate U. Velsi

ja A. Velsi ütlused kannatanu FF suhtes toime pandud väljapressimise osas. Siinkohal

märgib prokurör, et samas hindas kohus A. Velsi ütlusi ebausaldusväärseteks kõigis

teistes episoodides antud ütluste osas peale käesoleva väljapressimise ja kannatanu

Ui löömise episoodide. Nii luges kohus süüdistatava A. Velsi poolt kohtus antud

ütlused ebausaldusväärseteks kannatanu LL3 suhtes toime pandud väljapressimise

episoodiga seonduvalt, ega ka kannatanu G piinamise ega kannatanu Õ löömisega

seonduvalt episoodidega, ega ka kannatanu T löömisega seonduvalt episoodis, ega

ka KarS § 133 lg 1 järgi kvalifitseeritavas episoodis, ega ka Q OÜ kütusevarguse

episoodides, ega ka B OÜ traktori ja BBB kinnistu traataia varguse episoodides, ega

ka kelmuste ja kindlustuskelmuse episoodides, ega ka KarS § 255 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisega.

Ka süüdistatava U. Velsi osas hindas kohus süüdistatava poolt kohtus antud ütlusi

ebausaldusväärseteks kõigis teistes episoodides peale käesoleva väljapressimise

ning BBB kinnistult traataia varguse episoodides. Nii hindas kohus süüdistatava U.

Velsi kohtus antud ütlusi kogumis teiste kohtus uuritud tõenditega ning luges need

ebausaldusväärseteks nii Q-st kütusevarguste episoodide osas, samuti kannatanu O

suhtes toime pandud väljapressimise episoodi osas, samuti kannatanute H ja J suhtes

toime pandud varguste episoodides, ega ka KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemises.

Prokurör rõhutab, et süüdistatavate U. Velsi ja A. Velsi poolt kohtus kannatanu FF

suhtes toime pandud väljapressimisega seonduvad ütlused ei olnud kvalitatiivselt

niivõrd usaldusväärsemad, et neid teiste neile etteheidetud kuritegude osas antud

ennastõigustavate ütluste seas eriti usaldusväärsetena välja tuua. Vastupidi, ka

kannatanu F suhtes toime pandud väljapressimise osas asusid U. Vels ja A. Vels end

kõigiti õigustama ning nende poolt kohtus antud ütlused nimetatud kuriteo osas ei

haaku teiste kohtus uuritud tõenditega. Nii tunnistaja LL4 kui ka kannatanu FF

kirjeldasid BB2 kui arglikku meest, kes kaasas A. Velsi enda eest seisma. Sama tõdes

kaudselt ka süüdistatav BB2 ise enda poolt antud ütlustes, milles ta möönis, et allus

toona U. Velsi ja A. Velsi survele ja korraldustele, kuivõrd kartis neid mõlemat.

Seetõttu oli kohtuistungil kummastav kuulda, kuidas A. Vels enda sõnul oli täiesti

juhuslikult toona Raktoomi tanklas ja nägi kuidas BB2 ja F vahel lahvatas füüsiline

konflikt, millesse ta BB2 kaitseks sekkus. Eelnev kaitseversioon ei haaku kuidagi A.

Velsi toonase tavapärase käitumisega, mis väljendub kas või tõigas, et ta mõisteti

maakohtu otsusega süüdi mitmetes isikuvastastes kuritegudes kui ka kannatanu LL3

suhtes toime pandud väljapressimises. Ka kohtus üle kuulatud mitmed tunnistajad

kirjeldasid A. Velsi kui isikut, kes hoidis Rakvere lähiümbrust oma hirmuvalitsuse all.

Kokkuvõttes tuleb tahes-tahmata küsida miks A. Vels tol päeval koos BB2-ga

Raktoomi tanklas oli ning miks ta kasutas kannatanu suhtes vägivalda. Samuti väärib

küsimist, miks saatis Advokaadibüroo Küllike Namm süüdistatava A. Velsi kaitsmisega

seonduva arve tasumiseks justnimelt BB2-le, mitte A. Velsile või kas või tema isale U.

Velsile. Neile küsimustele annab loogilised ja teiste kohtus uuritud tõenditega riimuvad

selgitused süüdistatav BB2, kelle ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka tunnistaja

MM3, LL4, kannatanu FF ütlused, ent ka teadmine, et nii A. Vels kui ka tema isa U.

Vels harrastasid toona kriminaaltulu teenimist muuhulgas ka väljapressimiste

toimepanemisega, olgu siis kannatanuks LL3, OO või käesoleval juhul FF.

Süüdistatava BB2 kohtus uuritud ütluste tõelevastavust kinnitavad kaudselt ka kohtus

uuritud jälitustoimingu protokollides sisalduvad U. Velsi ja tema A. Velsi vahel

toimunud ohtrad telefonikõned, millistes U. Vels juhendas A. Velsi, sh andis ka

juhiseid vajadusel vägivalla kasutamiseks või sellest hoidumiseks (nt 18.11.2014.a kell

12:57 (lk 28) U. Velsi telefonikõne A. Velsile, milles U. Vels andis pojale juhiseid, et

ei maksa vastu hambaid tõmmata), ent ka 01.02.2018.a-l kohtus üle kuulatud

tunnistaja KK ütlused, milles tunnistaja selgitas, et U. kasvatas pojast järeltulijat ja

poksijat. Nimelt oli KK hinnangul A. Velsi võitluskunstide trenni panemine U. Velsi

plaan, et õpetada poiss korralikult lööma ja hiljem rakendada teda siis kuhu vaja on, et

kasvatabki poisi selliseks tööriistaks. KK selgitas, et alates 2009-2010 oli U. Velsil iga

kord kaasas A. Vels kui ta käis KK hirmutamas või ähvardamas. Ent nagu KK toona

ülekuulamisel ühtlasi selgitas, siis U. Velsi ülesannete hulka ei kuulunud vangi minek¸

st selleks olid kaasatud teised isikud, kelle ülesandeks oli politsei sekkumise korral

need asjad enda peale võtta. Ka seoses FF-lt raha välja pressimisega tagas U. Vels

oma aktiivse sekkumisega, et teda ega tema poega A. Velsi ei oleks võimalik

nimetatud kuriteo toimepanemisega seostada.

Siinkohal möönab prokurör, et vastavalt KrMS § 15 lg-le 3 ei või tugineda üksnes ega

valdavas osas isiku ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistatavatel ega kaitsjatel

võimalik küsitleda (3-1-1-93-15, p 66, 3-1-1-41-13, p 10, 3-1-1-89-12, p 20), kuid

olukorras, kus avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse

üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu

toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt

tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus

valdavalt tugineb. Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude

kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega.

Prokurör nendib, et süüdistatava BB2 kohtueelses menetluses antud ütlustel on nii A.

Velsi kui ka U. Velsi süüküsimuse lahendamisel oluline kaal, kuid tema poolt

kohtueelses menetluses antud ja kohtuistungil KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud ütlusi

kinnitavad teisedki kohtuistungil uuritud tõendid, mis kogumis toetavad BB2 ütlusi

arvestataval määral. Prokurör möönab, et samas on mitmedki BB2 ütlusi kinnitavad

tõendid kaudsed, kuid Riigikohus on korduvalt märkinud, et puudub õiguslik keeld isiku

süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel (nt 3-1-1-8-10, p-9-10, 3-1-

1-15-12, p 14). Samas ei kinnita BB2 ütlusi vaid üks kaudne tõend, vaid tema ütlusi

kinnitavad kaudsete tõendite paljusus. Siinkohal tuleb arvestada ka süüdistatavatele

inkrimineeritud kuriteo tehiolusid, mistõttu puudub alus heitmaks ette, et

kuriteosündmuse tõendamine – eriti U. Velsi roll ja teopanus - on osutunud teatud

kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see,

kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete

tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-38-11 tooduga. Kokkuvõttes on

maakohus mõistnud U. Velsi ja A. Velsi ekslikult õigeks 31.07.2013.a kannatanuga

FF-ga seotud väljapressimise kuriteoepisoodis.

Kuivõrd süüdistatav U. Vels oli enne kannatanu FF suhtes väljapressimise

toimepanemist pannud toime kannatanu OO suhtes väljapressimise ning A. Vels pani

pärast kannatanu FF suhtes toime pandud väljapressimist toime väljapressimise ka

kannatanu LL3 suhtes, siis tuleb nende mõlema osas nende poolt toime pandud

väljapressimised (s.o U. Velsi osas kannatanute O ja F ning A. Velsi osas kannatanute

F ja LL3 suhtes) kvalifitseerida KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi.

Prokurör vaidlustab ühtlasi U. Velsile ja A. Velsile nende poolt toime pandud

väljapressimiste eest mõistetud karistused KrMS § 338 p 4 alusel.

Seonduvalt nimetatuga taotleb prokuratuur esmalt maakohtu otsuse apellatsiooni

korras tühistamist U. Velsile ja A. Velsile KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritavate

kuritegude toimepanemise mõistetud karistuste mittevastavuse tõttu toime pandud

kuritegude raskusele ja süüdimõistetu isikutele ning ühtlasi taotleb, et ringkonnakohus

teeks uue otsuse, millega mõista U. Velsile KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemise eest karistuseks vangistus 9 aastat 6 kuud ning A. Velsile KarS

§ 214 lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks

vangistus 9 aastat.

Juhindudes Riigikohtu korduvatest juhistest, tuleb esmalt kindlaks määrata

süüdistatavale süüksarvatava karistusseadustiku eriosa koosseisus ette nähtud

karistusraami keskmine määr, millest saab karistuse mõistmise lähtepunkt.

Järgmiseks tuleb tuvastada isiku süü ning karistust kergendavad ja raskendavad

asjaolud, mille põhjal saada süüdistatava süü suurusele vastav karistuse määr, mis

võib siis jääda kas üles- või allapoole eelmainitud sanktsiooni keskmäära. Prokurör

taotleb ringkonnakohtult U. Velsi ja A. Velsi süüditunnistamist KarS § 214 lg 2 p 1, 4

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o esimese astme kuriteos, mille eest

näeb seadus karistusena ette vangistuse neljast kuni kaheteistkümne aastani. Seega

on sanktsiooni keskmine määr ehk karistuse mõistmise lähtepunktiks vangistus

pikkusega kaheksa aastat. Maakohus mõistis U. Velsi 13.03.2020.a otsusega süüdi

KarS § 214 lg 2 p 4 (kannatanu O-ga seotud episoodis) ja karistas teda vangistusega

6 aastat, s.o karistusraami esimeses kolmandikus paikneva karistusega. Maakohus

mõistis A. Velsi 13.03.2020.a otsusega süüdi KarS § 214 lg 2 p 1, 4 (kannatanu LL3-

ga seotud episoodis) ja karistas teda vangistusega 4 aastat, s.o sanktsioonimäära

absoluutses miinimumis. Prokuröri hinnangul ei ole U. Velsi ega A. Velsi tegevuses

võimalik tuvastada niivõrd kaalukaid koosseisuväliseid KarS §-s 57 karistust

kergendavaid asjaolusid, mis tingiks neile karistuse mõistmise sanktsiooni

miinimummäära lähedal või suisa absoluutse miinimumiga, mistõttu on maakohus

mõistnud U. Velsile ja A. Velsile nende poolt toime pandud väljapressimiste eest

karistuse, mis ei vasta nende poolt toime pandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetu

isikutele.

Hinnates süüdistatavate U. Velsi ja A. Velsi süüd kannatanu FF suhtes toime pandud

väljapressimises, siis tuleb arvesse võtta, et kohtus uuritud tõenditest nähtuvalt oli U.

Vels isikuks, kes töötas välja kuriteo toimepanemise plaani, kaasas kuriteo

toimepanemisse oma poja A. Velsi ning pani seejärel ka nö mutrid liikuma, ent lisaks

ka kuriteo toimepanemise ajal andis telefoni teel oma pojale A. Velsile korralduse

kannatanu suhtes vägivalda kasutada. Seega ei olnud A. Velsil võrrelduna oma isaga

osundatud väljapressimise toimepanemisel niivõrd kontrollivat rolli, ent samas oli just

A. Vels siiski selleks isikuks, kes asus vahetult sündmuskohal, pressis kannatanult

raha välja ning pärast isalt juhiste saamist kasutas kannatanu suhtes ka vahetut

vägivalda raha saamiseks. Eelnevat arvestades on prokuröri hinnangul nii U. Velsi kui

ka A. Velsi teosüü FF suhtes väljapressimise toimepanemise episoodis keskmine.

Kokkuvõttes tuleb U. Velsile temale KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemise eest karistust mõistes arvesse võtta asjaolu, et talle heidetakse ette

kahe erineva väljapressimise toimepanemist, millest esimene vältas mitme aasta

vältel, ning millest teise toimepanemiseks kaasas ta teiste isikute seas ka enda poja

A. Velsi, mistõttu on kokkuvõttes tema teosüü väljapressimiste toimepanemises

keskmisest suurem. Samas tuleb ka A. Velsile KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest karistust mõistes arvesse võtta

asjaolu, et talle heidetakse ette kahe erineva väljapressimise toimepanemist, sh

kvalifitseeritud väljapressimiste toimepanemist, millega ta täitis kaks koosseisulist

raskendavat asjaolu, ning tema teosüü nimetatud kuritegude toimepanemises on

kokkuvõttes keskmisest suurem, ent siiski väiksem kui tema isal U. Velsil.

Eelneva tõttu taotleb prokurör mõista U. Velsile KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi

keskmäärast rangemas määras, s.o 9 aasta 6 kuu pikkune vangistus, ning A. Velsile

KarS § 214 lg 2 p 1, 4, 5 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest

karistus osundatud karistusseadustiku eriosa sättes sedastatud keskmäärast

rangemas määras, s.o 9 aasta pikkune vangistus.

Mis puudutab A. Kuzyakinile, M. Kasele, U. Velsile ja A. Velsile nende poolt toime

pandud kuritegude eest mõistetud karistuste osas KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse

moodustamist absorptsiooniprintsiibist lähtuvalt, siis selles osas rõhutab prokurör, et

KarS § 64 lg 1 näeb liitkaristuste moodustamisel alternatiividena absorptsiooni-,

asperatsiooni- ja kumulatsiooniprintsiibi. Millist nimetatud põhimõtet konkreetsel

juhtumil süüdlasele liitkaristust moodustades kasutada, on kohtu otsustada. Ses osas

on kohus vaidlustatud otsuses märkinud, et tõepoolest kaalus kolme ülalnimetatud

printsiibi vahel ning on süüdistatavatele A. Kuzyakinile, M. Kasele, U. Velsile ja A.

Velsile liitkaristuste moodustamisel lähtunud absorptsiooniprintsiibist. Vaidlustatud

lahendis on kohus lakooniliselt märkinud, et absorpotsiooniprintsiibi alusel mõistetavad

liitkaristused täidavad kõikide süüdistatavate puhul karistuse eesmärke, ka eri- ja

üldpreventiivseid (lk 157).

Esiteks märgib prokurör, et ehkki kohus on liitkaristuse moodustamisel vaba valima

KarS § 64 lgs 1 nimetatud kolme printsiibi vahel, siis sellest hoolimata lasub kohtul

kohustus järgida iga süüdimõistetu osas eraldi KarS § 56 sätestatud karistuse

mõistmise üldaluseid ning järgida ühtlasi kohtuotsuse motiveerimise kohustust.

Käesoleval juhul ei ole kohus nimetatud põhjendamiskohustust täitnud.

Teiseks märgib prokurör, et ehkki KarS § 64 lg 1 ei prioritiseeri selgesõnaliselt

erinevaid liitkaristuse moodustamise alternatiive, siis kohtupraktikas on seevastu

korduvalt väljendatud seisukohta, et ka liitkaristuse moodustamisel peab olema

arvesse võetud kõigi ette heidetud üksikkuritegude ebaõigus.

Riigikohus on korduvalt pidanud vajalikuks rõhutada, et liitkaristuse moodustamisel

tuleb mõne kuriteo ebaõiguse arvestamata jäämise vältimiseks rakendada primaarselt

kumulatsiooniprintsiipi. Apellatsioonis on prokurör teinud tabeli, millest nähtub, et

süüdistatavate A. Kuzyakini, M. Kase, U. Velsi ja A. Velsi poolt toime pandud

kuritegude eest mõistetavate võimalike liitkaristuste vahel valitsevad sõltuvalt

absorptsiooni- või kumulatsiooniprintsiibi rakendamisest äärmiselt olulised käärid. Kui

A. Kuzyakinile, M. Kasele ja U. Velsile mõistetud liitkaristuste vahe oli sõltuvalt KarS

§ 64 lg-s 1 valitavast liitkaristuse moodustamise põhimõttest umbes kahekordne, siis

A. Velsile mõistetud liitkaristuste hüpoteetiline vahe on ligi kuuekordne! Niivõrd olulise

vahe korral on ilmselge, et A. Kuzyakini, M. Kase, U. Velsi ja A. Velsi poolt toime

pandud kuritegude arv on ainuüksi kaalukas argument, millest ei saa ega tohigi mööda

vaadata hindamaks süüdistatavate süü suurust.

Kui kohus asus seisukohale, et A. Kuzyakini poolt toime pandud KarS § 256 lg 1 järgi

kvalifitseeritav kuritegu väärib kümne aasta pikkust vangistust ning kannatanu OO

suhtes toime pandud väljapressimine kaheksa aasta pikkust vangistust, ent KarS § 64

lg 1 alusel mõistis A. Kuzyakinile liitkaristuseks vangistuse kümme aastat, siis andis

kohus selliselt ühese signaali, et kannatanu OO suhtes toime pandud väljapressimine

ei väärigi eraldi hukkamõistu. Eelnev on sedavõrd kummastavam, et mõlema

kuriteokoosseisuga kaitstavad õigushüved on samuti erinevad: kui KarS § 256

koosseisuga kaitstav õigushüve on avalik julgeolek, siis KarS § 214 koosseisuga

kaitstavad õigushüved on vara ja isikuvabadus. Ka M. Kase poolt toime pandud KarS

§ 255 lg 1 ja KarS § 214 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritavate kuritegude osas mõistis kohus

liitkaristuse lähtudes absorptsiooniprintsiibist andes selliselt ühese signaali, et

kannatanu OOi suhtes toime pandud väljapressimises ei väljendugi täiendava

kvaliteediga ebaõigus võrrelduna kuritegelikku ühendusse kuulumisega. Kui A.

Kuzyakin ja M. Kase mõisteti süüdi kahes kuriteos – kuritegelikku ühendusse

kuulumises ja kvalifitseeritud väljapressimise toimepanemises, siis U. Vels mõisteti

lisaks KarS § 255 lg 1 ja § 214 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritavate kuritegude

toimepanemisele süüdi ka KarS § 202 lg 2 p 2 ja § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises ning A. Vels mõisteti süüdi kolme

esimese astme kuriteo ja hulgaliselt teise astme kuritegude toimepanemises, mis kõik

pandi toime kavatsetult (otsuse lk 160).

Vaatamata nimetatule, et nii A. Kuzyakinile, M. Kasele, U. Velsile kui ka A. Velsile

heideti ette mitmete erinevate õigushüvede vastu suunatud esimese astme kuritegude

toimepanemist ning U. Velsi ja A. Velsi osas täiendavalt ka mitmete täiendavate teise

astme kuritegude toimepanemist, pidas kohus sellele vaatamata kõigi nelja

süüdistatava puhul võimalikuks ja põhjendatuks kohaldada soodsaimat KarS § 64 lg-

s 1 sätestatud liitkaristuse moodustamise põhimõtet ning luges kergemad mõistetud

karistused kaetuks raskeima mõistetud karistusega.

Prokuröri

hinnangul

ei

esine

kahtlustki,

et

maakohus

on

sel

viisil

absorptsiooniprintsiibist juhindudes liitkaristusi moodustades jätnud tarvilikul määral

arvestamata süüdistatavate poolt eriliigiliste ja erinevate kannatanute suhtes toime

pandud kuritegude ebaõiguse, mis on kokkuvõttes tinginud süüdistatavatele nende

süü suurusele mittevastavate liitkaristuste mõistmise. Siinkohal on paslik viidata

Riigikohtu tõdemusele, et toimepandud kuritegude arv on teguriks, mis mõjutab

süüdistatava

süü

suurust

ja

põhjendab

liitkaristuse

moodustamisel

kumulatsiooniprintsiibi rakendamist (3-1-116-11, p 6.2). Mõneti varasemas lahendis

Riigikohus ka selgitas, otsekui taolistele olukordadele mõeldes, et liitkaristuse

mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks

hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest (3-1-1-20-16, p 16). Käesoleval juhul

on maakohus otsust tehes eelviidatud põhimõtete järgimisest hoidunud. Eelviidatud

Riigikohtu suunistest johtuvalt võib põhjendatult küsida, kas käesolevas kriminaalasjas

oleks kohaseim liitkaristuse moodustamise alus kumulatsiooniprintsiibi rakendamine?

Vastus sellele on eitav. Prokurör küll möönab, et A. Kuzyakini, M. Kase, U. Velsi ja A.

Velsi poolt toime pandud kuritegudega kaitstavad õigushüved on erinevad, niisamuti

toime pandud tegude rohkus ja nende raskus põhjendaksid kõigi üksikkuritegude eraldi

hukka mõistmist. Samas märkis maakohus siiski põhjendatult, et pea kõik

süüdistatavate poolt toime pandud kuriteod olid toime pandud kuritegeliku ühenduse

raames ja selle huvides. Seega vähemalt teataval määral neeldub üksikkuritegudes,

olgu selleks väljapressimised või kelmused, sisalduv teo ebaõigus KarS § 256/255

kuriteo ebaõiguses. Kuid siiski neeldub ebaõigus üksnes osaliselt, mitte täies ulatuses.

Samas näeb KarS § 64 lg 1 liitkaristuste moodustamisel absorptsiooni- ja

kumulatsiooniprintsiibi kõrval kolmanda alternatiivina ette ka asperatsioonipõhimõtte,

s.o võimaluse suurendada mõistetavatest üksikkaristustest osaliselt raskeimat.

Käesoleval juhul ongi kohaseim mõista A. Kuzyakinile, M. Kasele, U. Velsile ja A.

Velsile liitkaristus rakendades asperatsioonipõhimõtet. Sel juhul ei jää ühegi nende

poolt toime pandud kuriteo ebaõigus arvestamata ning liitkaristuse moodustamine

vastaks nende süü suurusele ja oleks kooskõlas Riigikohtu praktikas väljakujunenud

seisukohtadega.

VASTUSED APELLATSIOONIDELE:

Süüdistatava U. Velsi kaitsja adv. S.Reinsaar esitas ringkonnakohtule kirjalikult

vastuse prokuröri apellatsioonile, mis puudutab U.Velsi süüdimõistmist FF

väljapresimissüüdistuses ja U. Velsile mõistetud karistuse raskendamist.

Kaitsja on seisukohal, et maakohus on hinnanud tõendeid kogumis ning asjakohaselt

leidnud, et U. Velsi süü talle etteheidetavas kuriteos ei ole leidnud tõendamist.

Maakohtu otsus on FF puudutavas episoodis U. Velsi õigeksmõistmises seaduslik ja

põhjendatud ning otsuse tühistamiseks puudub alus. Prokurör tugineb esmalt väitele,

et kuivõrd BB2 täiendaval küsitlemisel keeldus süüdistatav ütluste andmisest, siis ei

ole tõendina kasutatavad tema varasemal küsitlemisel antud ütlused. Kaitsja selle

seisukohaga ei nõustu.

KrMS § 288 lõige 10 on nn tunnistajaspetsiifiline, kuivõrd teeb viite üksnes KrMS § 291

lõike 1 p-le 1. KrMS § 294 p 1 moodustab erinormi KrMS § 293 lg 1 suhtes. Kujunenud

olukorras võib kohus küll KrMS § 294 p 1 kohaselt võtta vastu kohtueelses menetluses

või ka mõnes muus kohtumenetluses antud ütluseid, kuid neid võib ja tuleb arvesse

võtta kogumis varasema ristküsitluse käigus antud ütlustega. Varasemat ristküsitlust

ei katkestatud. KrMS § 288 lõike 10 teise lause kohaselt on poolte nõusolekut vaja

üksnes katkestatud ristküsitluse käigus antud ütluste arvestamiseks tõendina. Seetõttu

pole prokuröri viited KrMS § 288 lõikele 10 asjakohased, kuivõrd varasemat

ristküsitlust ei katkestatud.

Isegi kui nõustuda väitega, et varasema ristküsitluse käigus antud ütlused ei ole

tõendiks KrMS § 63 lg 1 tähenduses, ei tähenda see, et neid väiteid ei võiks arvesse

võtta süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste usaldusväärsuse hindamisel.

Kohtupraktika kohaselt võib isikulise teabeallika usaldusväärsust tõendada ka sellise

teabe alusel, mis materiaalses tähenduses ei pruugi paigutuda KrMS § 63 lõikes 1

toodud tõendite loetelusse (vt nt RKKKo 3-1-1-67-10 p 12).

BB2 kohtueelses menetluses antud ütlused ei ole lubatavad tõendid ka seetõttu, et

ülekuulamisest ei võtnud osa kaitsja. Samas episoodis oli varasemalt 02.08.2013 üle

kuulatud A. Vels, kelle ülekuulamise juures viibis kaitsja Epp Landberg ning kelle

versioon toimunust lahknes BB2 (sel ajal BB2) kahtlustatavana antud ütlustega. Seega

olid kahtlustatavate huvid vastuolus ning ka BB2 ülekuulamisest pidanuks KrMS § 45

lõike 2 p 4 kohaselt osa võtma kaitsja.

Prokuröri apellatsiooni lahendamisel tuleb arvesse võtta, et kannatanu FF ütlustes

esineb alus kahtlemiseks. Nimelt on tunnistaja häirekeskusele tehtud telefonikõnes

väitnud, et teda ähvardati relvaga. Seda ei ole ka F ise kinnitanud. Samas ilmneb

tunnistaja MM3 ütlustest kogumis tema ja BB2 vaheliste elektronkirjadega, et U.

Velsile üritati prokuratuuri poolt „paragrahve peale sättida“.

Prokuröri apellatsiooni väide, et FFi ütlustes esinevad vastuolud, pole küllaldased tema

ebausaldusväärseks lugemiseks, on suuresti paljasõnalised. Asjaolu, et aega on palju

möödunud ja nii mõnigi asi võib olla ära ununenud, ei kõnele mitte tunnistaja

usaldusväärseks lugemise kasuks, vaid kahjuks. Nii näib prokurör möönvat, et

tunnistaja võib aja jooksul osa asju ära unustada, kuid siiski kummaliselt pidanud teda

usaldusväärseks. Tunnistaja, kes sündmuse asjaolusid ei mäleta, ei ole ka

usaldusväärne, kuivõrd mittemäletava või seda enam valesti mäletava tunnistaja

ütlustele ei saa rajada kohtuotsust.

Prokuratuuri apellatsiooni pinnalt ei ole võimalik aru saada, millistele asjas uuritud

tõenditele tugineb prokuröri väide, et kui BB2 nõudis enda isa töötasu, et siis see nõue

ei olnud tegelik. Seejuures on väljaspool vaidlust, et BB2 isa tõepoolest töötaski F

ettevõttes ning et töötasu jäeti maksmata. Miks prokuratuur kvalifitseerib seda ikkagi

väljapressimisena, jääb arusaamatuks.

Tuleb arvesse võtta, et rahalise nõude õiguskorras mittetunnustatus tuleb tuvastada

süüdistatava subjektiivse arusaama järgi, kuivõrd lisaks objektiivsele küljele tuleb

süüdistatava teos tuvastada ka subjektiivne külg. Seejuures tuleb ka hinnata rahalise

nõude olemasolu objektiivselt, mitte rahalise vaidluse ühe poole subjektiivse

nägemuse alusel. Prokuratuuri apellatsioonis puudub absoluutselt igasugune analüüs

tõenditest, mis süüdistusversiooni kohaselt tõendavad, et BB2 isal nõudeid FF

ettevõtte vastu ei olnudki. Näib, et prokuratuur ei soovigi sellele vastuväitele vastata.

BB2 on läbivalt ja alati käesoleva kriminaalmenetluse käigus kinnitanud, et tema isal

oli tõepoolest 1000 eurone nõue FFi vastu – seda isegi sellel samal ülekuulamisel,

millele prokurör enda apellatsioonis innukalt viitab. Prokuratuuri apellatsioonist ilmneb,

et prokuratuuri väide U. Velsi rollist tugineb peaasjalikult BB2 (end BB2) kohtueelses

menetluses antud ütlustele. Prokurör on ütlustele tuge otsinud MM3 ütlustest ning

temale BB2 poolt edastatud Advokaadibüroo Küllike Namm arvest.

KrMS § 15 lõikes 3 nimetatud reegel väldib olukordi, kus õigusemõistmine nihutub

kohtult prokuratuurile või uurimisasutusele tulenevalt kellegi tahtest kellelegi

„paragrahve peale sättida“. Sellise sisuga elektronkirja on MM3 edastanud BB2-le ning

seda tuleb paratamatult arvesse võtta. Tõendikogumi raskuspunkt peab määravalt

tuginema kohtus vahetult uuritud tõenditele. Seetõttu on prokuratuuri apellatsiooni

väited BB2 kohtueelses menetluses antud ütlustele leitud toest suuresti tagajärjetud,

kuivõrd need kaudsed tõendid ei käsitle vähimalgi määral U. Velsi rolli selles

sündmuses.

Need võivad iseenesest kinnitada või toetada kohtueelses menetluses antud ütluste

usaldusväärsust, kuid see ei muuda KrMS § 15 lõikes 3 sätestatut. Ka juhul, kui BB2

kohtueelses menetluse antud ütluste usaldusväärsus oleks kahtlusteta tõendatud, ei

saaks neile KrMS § 15 lõike 3 kohaselt süüdimõistva otsuse tegemisel määravas

ulatuses tugineda. Prokuratuur ei ole viidanud sellistele kohtus vahetult uuritud

tõenditele, millele määravas ulatuses võiks U. Velsi süüdimõistva kohtuotsuse rajada.

Kogutud tõendid on aga liialt kaudsed, et neile määravas ulatuses rajada U. Velsi

süüdimõistmine väljapressimises.

Isegi kui A. Vels olekski pannud toime väljapressimise, siis enda pojale advokaadi

organiseerimises ei ole midagi eriskummalist. Allakirjutanud advokaat võib kinnitada,

et 22-aastase inimese kaitsmise puhul on ca 90% juhtudest kliendilepingu sõlminud

selle inimese vanemad. Kõik, mis kliendilepingu sõlmimisele seonduvalt järgneb, on

aga BB2 jutt, millele KrMS § 15 lõike 3 kohaselt ei saa otsust määravas ulatuses

rajada.

Nii on prokuratuuri apellatsioonis tõstatatud küsimus, miks Advokaadibüroo Küllike

Namm assistent saatis arve BB2-le, mitte A. Velsile või U. Velsile, kuid selline küsimus

on esitatud asjakohatule adressaadile. Sellise küsimuse oleks prokurör pidanud

esitama Advokaadibüroole Küllike Namm või selle assistendile Liis Saarpuule.

Vastavalt advokatuuriseaduse (AdvS) § 45 lõikele 2 võib klient vabastada advokaadi

kutsesaladuse hoidmise kohustusest enda kirjaliku nõusolekuga.

Puuduvad andmed, et kui prokuratuur oleks vastava päringu esitanud, et siis klient ei

oleks andnud nõusolekut nendele küsimustele vastamiseks. Seega on prokuratuur ise

jätnud kõnealuse küsimuse õigelt isikult õigel ajal küsimata. Sellisele küsimusele ei

saa vastata ka U. Vels, kuivõrd tema ei ole olnud inimeseks, kes kõnealuse arve BB2-

e saatis. Selle arvega seonduvad küsimused tuginevad BB2-lt läbi MM3 pärinevale

teabele. Ka selles osas on tegemist KrMS § 15 lõikes 3 nimetatud teabega, millele ei

saa määravas ulatuses kohtuotsust rajada, sest kohtult on võetud võimalus selle teabe

allikat vahetult kontrollida.

Prokuratuuri taotletav tulemus – U. Velsi süüdimõistev otsus – tugineks seetõttu just

nimelt määravas ulatuses BB2 poolt teistele isikutele (MM3-le või uurijale) esitatud

väidetele. Ka MM3 väited ei ole midagi enamat kui temale kolmanda isiku, s.o BB2

poolt väidetavalt öeldu, mis KrMS § 66 lõike 21 kohaselt ei ole üldjuhul tõendiks. Seega

taotleb prokurör ikkagi KrMS § 15 lõikes 3 toodud reegli rikkumist.

Prokuratuuri apellatsioonist ilmneb ka põhimõtteline väärarusaam, justkui mingit liiki

kuritegude puhul esineks mingisugune madalam tõendamisstandard. Prokurör tugineb

asjaolule, et tõendite olemasolu või puudumine ei sõltu menetleja tahtest. Esiteks on

mõne kuriteo tuvastamatus objektiivne tegelikkus. Menetlusreeglid on mõeldud

prokuröri abistama vältimaks olukorda, kus ta süüdistab inimesi väheste või liialt

kaudsete tõendite alusel. See ei anna alust teha reservatsioone kriminaalmenetluses

kehtivatest põhimõtetest ning sisustada tõendite vähesusest või kaudsusest tingitud

tõendamislüngad - prokuröri apellatsioonist ilmneb, et (tema enda poolt) ette heidetud

kuriteo spetsiifikaga. Tekib küsimus, kas prokurör tõsimeeli väidab, et mingite

kuritegude puhul on võimalik teha reservatsioone in dubio pro reo põhimõttest. Selline

lähtepositsioon ei tugine seadusele ning ignoreerib demokraatlikku ja euroopalikke

põhiõiguseid austavat kriminaalmenetlust. Prokuröri riiklikku tausta silmas pidades on

selline mõtteviis äärmiselt taunitav, selle apellatsioonkaebuses sellisel kujul

väljaütlemine on ebaõnnestumine ning annab tunnistust vajadusest selle laiemaks

tõkestamiseks vältimaks taoliste seisukohavõttude edaspidist juurdumist praktikas.

Seejuures on absurdne prokuratuuri apellatsiooni väide, et U. Vels harrastas raha

teenimist inimestelt väljapressimiste toimepanemise tulemusena, seejuures tehes viite

LL3-le. Sellega seonduva osas ei ole prokuratuur U. Velsile süüdistust esitanud.

Seetõttu pole prokuratuuri apellatsiooni rahuldamiseks alust ning see tuleb jätta

rahuldamata.

U. Velsi karistuse revideerimiseks puudub alus. Prokuratuur on leidnud, et maakohus

on KarS § 64 lõike 1 kohaldamisel ekslikult lähtunud absorptsioonipõhimõttest.

Siinkohal märgib kaitsja, et kuigi kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt

asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja esitama

vastavalt KrMS § 312 p-le 5 mõistetava karistuse kohta põhistused, on sellistest

õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski

kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (RKKKo 3-1-1-10-09 p

30.3, RKKKo 3-1-1-79-03 p 11). Seega on kohtunikul teatav diskretsiooniruum ning

karistuse

mõistmine

lähtub

mitte

üksnes

süüdistatavast

vaid

konkreetsel

kohtukoosseisul kohtuliku uurimise tulemina kujunenud siseveendumusest ning sõltub

seetõttu mitte üksnes süüdistatava, vaid ka konkreetse kohtuniku isikust. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on niiviisi enda praktikas korduvalt leidnud, et kohus on

kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse

kaudu (RKKKo 3-1-1-91-07). Seega tulebki hinnata, kas maakohus on esitanud

põhjendused, miks antud juhul on asjakohane rakendada absorptsiooniprintsiipi ning

kas kohus on enda otsustust põhjendanud.

Otsesesõnu eksitav on prokuratuuri apellatsiooni väide, justkui maakohtu otsuses ei

oleks absorptsioonipõhimõtte rakendamist põhjendatud. Maakohtu otsuse 160.

leheküljel sisaldub selle kohta põhjendus. Nimelt olid maakohtu arvates selliseks

põhjuseks käesoleva menetluse pikk menetlusaeg, mille jooksul on U. Vels pidevalt

viibinud vahi all. Seda tuleb ja ongi asjakohaselt arvesse võetud. Antud juhul on

sellised põhjendused maakohtu otsuses esitatud, samuti on otsusest nähtuvalt

arvesse võetud toime pandud kuritegude arvu. Seejuures on maakohus osutanud, et

vanglast on U. Velsi iseloomustatud positiivselt (t kd 41 lk 118) ning et kohtus käitus

ta väljapeetult. Kuivõrd mitmed apellandid on taotlenud suulist menetlust, saab

ringkonnakohus istungil vahetult veenduda selle maakohtu põhjenduse õigsuses.

Kaitsja märgib täiendavalt, et menetluse käigus kaitsjate vahetumine ei saa antud juhul

kaasa tuua U. Velsi suhtes mõistliku menetlusaja pikenemist. Seejuures ei ole U.

Velsile etteheidetav, et talle ei suudetud tagada riigi õigusabi korras kaitsjat ca kuu aja

jooksul. Samas ei saanud ka U. Velsi kaitsja vahetus antud juhul kaasa tuua

kriminaalasja menetluse venimist, kuivõrd mitu kuud pärast uue kaitsja määramist

vahetus kohtukoosseisu eesistuja. Seetõttu tuli menetlusega niikuinii alustada uuesti

algusest peale ning U. Velsi kaitsja vahetumisel ei ole menetlusaja kestusega

vähimatki põhjuslikku seost. Seetõttu on ka loogiline, et menetluse peaaegu viie aasta

pikkust kestust võetakse arvesse U. Velsile karistuse mõistmisel. Teiste

süüdistatavate kaitsjate vahetumine ei ole aga asjaolu, mis oleks kuidagi olnud U.

Velsi kontrolli all. Lõppastmes vastutab menetlusaja mõistlikkuse eest riik ja selle

menetleja. Prokurör on apellatsioonis teinud viite Riigikohtu lahenditele 3-1-1-16-11

ja 3-1-1-20-16, kus on leitud, et toimepandud kuritegude arv on asjaoluks, mis põhistab

kumulatsioonipõhimõtte rakendamist ning et vältimaks mõne teo ebaõiguse

arvestamata jätmist tuleks üldjuhul vältida absorptsioonipõhimõtte rakendamist. Ka

apellatsioonis on mööndud, et KarS § 64 lõike 1 kohaldamisel on asjakohane arvesse

võtta ka seda, et süüdistuse kohaselt leidsid üksikkuriteod aset osana kuritegelikust

ühendusest. Prokurör on seejuures ekslikult leidnud, et selles olukorras pole

absorptsioonipõhimõtet võimalik rakendada, sest kuritegeliku ühenduse süüdistuses

sisaldub osa, mitte kogu ebaõigus. Kohtul on õigus ja võimalus absorptsioonipõhimõtet

ka selles olukorras rakendada. Kaitsja arvates tuleks sellise vastuväite võimalik

asjakohasus kõne alla vaid juhul, kui U. Velsi puhul ei esineks muid põhjuseid

absorptsioonipõhimõtte rakendamiseks. Antud konkreetsel juhul on selleks ennekõike

äärmiselt pikk menetlusaeg, kuid ka positiivne iseloomustus, väljapeetud käitumine

istungil ning tegelikult ka maakohtu poolt tuvastatud kuriteo toimepanemise asjaolud.

Maakohus on asjakohaselt arvesse võtnud, et kohtus uuritud tõenditest (telefonikõned)

tulenes, et U. Vels üritas hoida ära OO füüsilist mõjutamist ja ta oli mõistev ning ühe

makse tasus isegi OO eest. Maakohtu neid järeldusi pole prokuratuur apellatsioonis

vaidlustanud ning neid tuleb samuti arvesse võtta. Täiendavalt osutab kaitsja, et 2016.

a kevadsuvel sõlmisid U. Vels, tema kaitsja ja prokuratuur karistuskokkuleppe, milles

kokkulepitu kohaselt tulnuks U. Velsi puhul KarS § 64 lõike 1 alusel rakendada just

nimelt absorptsiooniprintsipi ning mõista talle karistuseks 6 aastat vangistust.

Seejuures sisaldusid kokkuleppes etteheidetuna ka kõik kuriteoepisoodid, milles

maakohus U. Velsi õigeks mõistis. Seega on prokuratuuri apellatsioonis

abosprtsioonipõhimõtte rakendamise taotluse põhjuseks menetlusliik, mitte isiku süü

suurus. Seejuures pole U. Vels menetlusliiki valinud. Tuleb arvesse võtta seejuures,

et nn FF episoodist on praeguseks möödunud ca 7 aastat ning seejuures ei ole ka OO

suhtes mis tahes vägivalda rakendatud. Seejuures on kohus ka põhjendanud U.

Velsile karistuse mõistmist seoses OO-ga. Need samad põhjendused oleks

asjakohased ka FF episoodi puhul. Seejuures pole prokuratuur vähimalgi määral

põhjendanud, miks tuleks U. Velsile mõista KarS § 214 lõike 2 keskmisest määrast

raskem karistus.

Tallinna Ringkonnakohtu istungil 10. juunil 2020 toetasid kaitsjad, süüdistatavad ja

prokurör oma apellatsioone.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium,

kuulanud

ära

menetlusosalised,

tutvunud

kriminaaltoimiku

materjalidega, tutvunud jälitustoimikute materjalidega ja esitatud apellatsioonide

väidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

1.Ringkonnakohus jättis eelmenetluses rahuldamata rida kaitsjate poolt esitatud

taotlusi (vt kuulamisele määramise määrus). Vastavalt KrMS § 329 lg-le 2, märkis

kohus oma seisukohad taotluste osas määruses, ning sama seadusesäte võimaldab

ka uuesti taotlust esitada kohtuistungil.

 Esmalt esitas süüdistatava U. Velsi kaitsja adv. S. Reinsaar kohtuistungil

apellatsioonivälise taotluse. Ta palus võtta kriminaalasja toimiku materjalide juurde

dokumendid, mis tema arvates lubavad anda maakohtule vastupidise hinnangu

uurija MM3 poolt maakohtus antud ütluste usaldusväärsusele. Nimelt, nagu

selgitab kaitsja, küsis süüdistatav U. Vels tunnistaja MM3-lt maakohtu istungil, kas

tema peale on ka käesoleva kriminaalasja menetlemise käigus esitatud kaebusi.

Uurija MM3 eitas seda. Adv. Reinsaar esitas ringkonnakohtule tema poolt

prokuratuurile esitatud päringule vastuseks saadud LL kaebuse ja selle

rahuldamata jätmise määruse 30. oktoobrist 2014 aastast. Kohtukolleegium võttis

vastu esitatud dokumendid, et hinnata nõupidamistoas nende mõju tunnistaja

ütluste usaldusväärsusele kohtuotsuses. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa

kuidagi kaitsja poolt esitatud dokumendid mõjutada tunnistaja-uurija MM3 ütluste

usaldusväärsust. Nagu nähtub maakohtu istungiprotokollist 25. veebruarist 2019,

siis on tõesti U. Vels esitanud ülekuulatavale MM3-le küsimuse: mida sa LL juures

nii kriminaalset tegid, et ta pidi sinu peale prokuratuuri kuriteoteate kaebuse

kirjutama? Tunnistaja vastab: ma ei tea sellest kuriteoteatest midagi. Esiteks, leiab

kohtukolleegium, et isegi, kui MM3 2014 oktoobris teadis seda, et kannatanu LL on

esitanud kaebuse tema peale, võis ta tõesti 2019 veebruaris e üle nelja aasta

möödudes, seda mitte mäletada. Samas ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et

MM3 pidi teadma LL avaldusest midagi. Kaitsja väide, et ainuüksi kriminaalasja

number määrusel viitab sellele, et tegemist on uurija menetluses oleva

kriminaalasja numbriga ja uurija oli seega teadlik tema menetluses oleva

kriminaalasjas koostatud dokumendiga, on meelevaldne. Prokuröri vastavast

määrusest nähtub üheselt, et prokurör on kaebuse lahendamisel tutvunud vaid

kriminaalasja materjalidega e uurijalt seletust ei ole võetud. Teiseks, määruse

koopia on saadetud vaid kaebajale teadmiseks. Kolmandaks, kohtukolleegiumile ei

ole teada kaebuse kirjutamise asjaolusid, kuid asjaolu, et U. Vels tunnistaja MM3

ristküsitluse käigus sellise küsimuse esitas, ja seda olukorras, kus määrust ei olnud

kriminaalasja materjalide hulgas, tekitab paratamatult küsimuse, kust U. Vels

kaebuse esitamisest teadis, ja seega tekib ka põhjendatud kahtlus selles, et

kaebuse esitas kannatanu LL vähemalt U. Velsi surve all. Kaebuses väidab

kannatanu sisuliselt, et tema ei soovinud avaldust esitada selle kohta, et ta majast

ilma on jäänud. See on vastuolus kannatanu edasise tegevusega, sh tema

ütlustega maakohtu istungil, aga ka käesolevas apellatsioonimenetluses kohtule

tehtud korduvates järelepärimistes, kus ta tunneb huvi, millal ta kahjutasud saab

jne.

Kokkuvõtvalt

leiab

kohtukolleegium,

et

adv.

S.Reinsaare

poolt

apellatsioonikohtu istungil esitatud dokumendid ei mõjuta kuidagi tunnistaja MM3

poolt ristküsitluses antud ütluste usaldusväärsust.

 Süüdistatava U. Velsi kaitsja adv. S. Reinsaar toetas apellatsioonikohtu istungil

taotlust tutvuda 26 jälitustoimingu loaga. Apellatsioonikohtu istungil adv. S.

Reinsaar küll toetas oma taotlust, kuid sai siiski aru, et tema võimalused uute

argumentidega apellatsiooni täiendada, on seoses tähtaegade möödumisega

välistatud, ja et tegelikult tulnuks sellised taotlused esitada ning taotlused

rahuldada maakohtu menetluses, kus adv. S. Reinsaar kaitsjana ei osalenud.

Prokurör apellatsioonikohtu istungil seda taotlust ei toetanud. Prokurör selgitas, et

tegemist on riigisaladusega, mis on piiratud ja apellandil riigisaladuse luba puudub.

Kõik load sisaldavad riigisaladust, viited on kolmandatele isikutele, operatiivinfot

jne. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava U. Velsi kaitsja adv. S.Reinsaare

taotluse – 26 jälitusloa tutvustamine – rahuldamiseks alus puudub. Esmalt märgib

kohtukolleegium, et adv. S.Reinsaar oli süüdistatava U. Velsi kaitsja kohtueelses

menetluses, ta koostas kaitseakti ja osales ka maakohtu eelistungil 5.aprillil 2016.

1.juulil 2016 teatas adv. S.Reinsaar maakohtule, et U. Velsi ja Advokaadibüroo

CLARUS vaheline kliendileping U. Velsi kaitsmiseks kriminaalasjas nr 1-16-2411

on alates 1. juulist 2016 lõppenud. Maakohtus kaitses süüdistatavat U. Velsi

määratud korras adv. N. Lausmaa. Taas lülitus adv. S. Reinsaar U. Velsi lepingulise

kaitsjana menetlusse apellatsioonimenetluses, kui esitas adv. N. Lausmaa

apellatsioonile lisaks oma apellatsiooni. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kaitsja

taotlus, et ringkonnakohus tutvustaks temale jälituslubasid, asjakohane. Riigikohus

on selles osas selgitanud, et ringkonnakohus ei ole õigustatud ja kohustatud

apellatsioonimenetluses asuma ise kaitsjale jälitustoimingu lubade ja nende

aluseks olnud taotluste terviktekste tutvustama, nagu apellatsiooni esitaja seda

taotles. Jälitustoimingu aluseks olevate dokumentide tutvustamine toimub üldiselt

samas korras nagu jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine KrMS § 126-

14 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2013. a määruse nr 4

"Jälitustoimingust teavitamise ja jälitustoimiku tutvustamise kord" § 4 lg-te 1 ja 2

ning § 5 lg-te 1 ja 4 järgi tutvustab jälitustoiminguga kogutud andmeid – ja seega

ka jälitustoimingu tegemise aluseks olevaid dokumente – jälitusasutus. Lisaks ei

saa ringkonnakohus toimida kaitsja soovitud viisil – s.t nõuda jälitustoimingu lubade

ja prokuratuuri taotluste terviktekstid välja ja esitada need kaitsjale – ka seetõttu, et

teise astme kohtu hinnang andmete tutvustamata jätmise õiguspärasusele pole

lõplik. Leidnuks ringkonnakohus, et jälitustoimingu load ja prokuratuuri taotlused

tuleb kaitsjale tervikuna või mingis osas tutvustada, olnuks prokuratuuril õigus

kohtu selline hinnang määruskaebe korras vaidlustada (3-1-1-1-17 p 66, 68).

Süüdistatava U. Velsi kaitsja adv. S. Reinsaar ei ole pöördunud jälitusasutuse

poole temale jälitustoimingute aluseks olevate dokumentide tutvustamiseks ja ta ei

ole olnud ka järjekindel oma sellesisuliste taotluste esitamises kohtule. Oma

kaitseaktis esitas kaitsja kohtule taotluse, et kohus võimaldaks tal tutvuda

kriminaalasjas nr Viru Maakohtu 19. juuni 2014 määrusega nr 89-L/P ning

10.07.2014 jälitustoimingu loaga nr 61/IM, kuivõrd suure tõenäosusega just nende

lubade alusel teostatud toimingute raames ilmnenud teabest tulenevalt peeti õigeks

alustada menetlust, sh jälitusmenetlust käesolevas kriminaalasjas. Seejärel,

maakohtus 5. aprillil 2016 toimunud eelistungil taotles adv. S. Reinsaar kõigi

jälitusprotokollis toodud ja lisaks ka teisi, mis jälitusprotokollis ei ole, kõnede

kuulamist maakohtu istungil ning jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimist

maakohtus. Maakohus oma 6. aprilli 2016 kohtu alla andmise määruses määras

muuhulgas ka kontrollida kohtumenetluse käigus jälitustoimingute seaduslikkust.

Maakohtus kuulati kohtuliku uurimise käigus 778 kõnet ja maakohus kontrollis ka

jälitustegevuse seaduslikkust. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et

prokuratuuri poolt olid jälitustoimikud esitatud ka ringkonnakohtule ning kogu

kohtukoosseisu

poolt

kontrolliti

veelkord

jälitustoimingute

seaduslikkust.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses tehtud järeldustega selles osas ning

ei pea vajalikuks neid üle korrata. Omalt poolt rõhutab kohtukolleegium aga seda,

et võistlevas menetluses peab kaitsja oma taotlusi ise hoidma nö kohtu laual. Ei

piisa sellest, et ta kaitseaktis mingi taotluse esitab ja seejärel apellatsioonikohtu

istungil teatab, et ma kunagi midagi sarnast esitasin ka kaitseaktis. Kohtu roll ei ole

kaitsjalt taotluste värskendamise nõudmine. Praegusel juhul, kus adv. Reinsaar

tuleb välja apellatsioonimenetluses taotlusega, mida ta maakohtu eelistungil ei

korranud isegi selles osas, mis ta esitas kaitseaktis, ei saa selline taotlus kuidagi

olla tõsiseltvõetav.

 Süüdistatava

A. Kuzyakini

lepinguline

kaitsja

adv.

R. Paas

loobus

apellatsioonikohtu istungil määratud kaitsja adv. A. Neilandi apellatsioonis esitatud

taotlustest, millised olid kriminaalasja arutamisele määramise määruses

ringkonnakohtus jäetud rahuldamata.

 Süüdistatava G. Abuladze kaitsja adv. A. Küünemäe ja süüdistatava A. Velsi

kaitsja adv. S. Sillari poolt esitatud kirjalikud dokumendid võttis kohus

apellatsioonikohtu istungil vastu ning hindab neid käesolevas otsuses vastavaid

kaitseväiteid analüüsides.

2. Mis puudutab mitme kaitsja poolt (A. Kuzyakini kaitsja adv. A. Neiland, G. Abuladze

kaitsja ad. A.Küünemäe) apellatsioonis pikalt esitatud väiteid selle kohta, et süüdistus

on puudulik ja ei vasta KrMS § 154 sätetele ning kohus eiras neid puudusi, siis

kohtukolleegium selgitab, et see küsimus on ära vaieldud maakohtus toimunud

kohtumenetluse eelmenetluses. Kohtukolleegium märgib, et juba maakohtu 5. aprilli

2016 eelmenetluse istungil esitas sellekohase taotluse e taotluse süüdistusakti

tagastamiseks prokuratuurile süüdistatava A. Kuzyakini kaitsja adv. A. Liskmann.

Maakohus jättis oma 6.aprilli 2016 kohtu alla andmise määruses taotluse rahuldamata

ja andis süüdistatavad kohtu alla. KrMS § 262 lg 1 p 2 kohaselt oli maakohus pädev

tagastama süüdistusakti prokuratuurile, kui see ei vasta KrMS § 154 nõuetele.

Maakohus seda ei teinud. Seega maakohtu jaoks süüdistusaktis sh süüdistuses

selliseid puudusi ei esinenud, mis takistanuks kohtumenetlust maakohtus. Kogu

maakohtus toimunud menetlus lubab väita, et nii süüdistatavad, kui ka nende kaitsjad

said väga hästi aru, mida täpselt süüdistuses süüdistatavatele ette heidetakse.

Süüdistatavad vastasid kohtu küsimusele, kas neile on süüdistus arusaadav, jaatavalt.

Kaitsjad esitasid maakohtu istungil oma avakõnes vastuväited süüdistuse

põhjendatusele konkreetselt etteheidetava teo osas. Kohtukolleegiumi hinnangul on

sellega ammendunud vaidlus süüdistuse selles osas, kas süüdistus vastab nõuetele,

mis lubab minna edasi kohtumenetlusega.

Omalt poolt märgib kohtukolleegium, et ei pea kaugeltki eeskujulikeks kõiki süüdistuste

tekste. Ei saa pidada õigeks, kus ühte ja sama identset süüdistuse teksti korratakse

esiteks topelt nii KTÜ süüdistuse tekstis, kui ka üksikkuriteo tekstis ja veelkord iga

kuriteo toimepanija süüdistuses e olenevalt, kui mitu kuriteo täideviijat on, nii mitu

korda ka sama tekst kordamisele läheb. Kõik see on mõjutanud ka maakohtu otsuse

pikkust, sest seal kordub sama mõttetu teksti kordamine. Samas leiab

kohtukolleegium, et selliseid vigu, mis muudaksid kaitseõiguse teostamise ja asja

menetlemise võimatuks või ebamõistlikult raskeks, süüdistustes ei esine.

Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et apellatsioonimenetluse esemeks on maakohtu

otsuse seaduslikkus ja põhjendatus ning süüdistusele jätkuvate etteheidete tegemist

viitega taaskord KrMS § 154-le, ei ole asjassepuutuv ega aktuaalne. Kohtukolleegium

taunib sellist kaitsetegevust, kui kaitsja ei oska või ei taha kuidagi maakohtu

eelmenetluse

staadiumist

kaitsetegevusega

edasi

minna

ning

veel

apellatsioonimenetluses, kus vahepeal on toimunud pikk kohtumenetlus, mis on

päädinud pika ja põhjaliku süüdimõistva otsusega, ei leia vastuväiteid kohtuotsusele

ning apelleerib maakohtu otsust väidetega, mille aktuaalsus tegelikult päädis

eelmenetluses. Kohtukolleegium nendele väidetele tähelepanu ei pööra ja märgib, et

apellatsioonimenetluses

võib

olla

loomulikult

süüdistusega

seonduvalt

vaidlusesemeks küsimus, kas maakohus on kinni pidanud seadusega kohtule pandud

kohustusest jääda süüdistuse piiridesse ja selles valguses ka käsitleb kohtukolleegium

apellatsioonides esitatud kaitseväiteid, kui need on tekitanud vaidlusi konkreetse

süüteokoosseisu osas. Ehk siis, ringkonnakohus juhindub maakohtu otsuse

seaduslikkuse kontrollimisel KrMS § 268 lg-st 1, mille kohaselt toimub kriminaalasja

kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas

paragrahvis ei ole sätestatud teisiti e sellest, kas maakohus on sellisest

seadusenõudest kinni pidanud. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et

süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis

oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud

tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on eelnevat arvestades märkinud, et isiku

karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud

faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse

tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik

faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (1-17-1327, p

13 ja 3-1-1-59-16, p-d 21-22). KrMS § 268 lg 5 teise lause kohaselt ei või kohus otsust

tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.

Küll peab kohtukolleegium juba etteruttavalt vajalikuks selgitada kaitsjatest

apellantidele, lükkamaks ümber nende väärarusaamu süüdistuste vormilise külje osas,

et süüdistus ei pea sisaldama õiguslikke hinnanguid ja karistuse aluseks olevaid

asjaolusid. Süüdistus ei pea vastama kohtuotsuse nõuetele, midagi peab jääma ka

kohtu otsustada. Kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita, et olukorras, kus

süüdistus oleks nagu kohtuotsuse projekt, hakkavad needsamad kaitsjad kohtule ette

heitma seda, et kohtuotsus on sisuliselt süüdistuse copy-paste.

Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-66-12 selgitanud, et süüdistus peab sisaldama

isikule ette heidetava käitumise faktilist kirjeldust ja etteheite õiguslikku sisu. Selles ei

pea esitama arutluskäike, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate

asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille

tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus, miks

loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma

kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas (vt RKKKo nr 3-1-1-83-

10, p 19) Samuti ei pea süüdistus kajastama arvutuskäike.

Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt märkis, saab arutatavas kriminaalasjas

süüdistuste puhul teha etteheiteid peamiselt kvantiteedi osas, kuid need etteheited ei

ole siiski sellised, mis vääraks juba eos isikute võimaliku süüküsimuse lahendamise.

Samamoodi ei ole olnud ega saa olla takistuseks üksikud materiaalõiguslikud vead,

millistele ringkonnakohus ka oma otsuses hinnangu annab. Need saavad olla ja ongi

ainult süüdistatavate kasuks.

Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et nii süüdistus, kui maakohtu otsus ei ole küll

absoluutselt veatud, kuid tegemist on selliste vigadega, mis aktiivse ja asjassepuutuva

kaitsetegevuse tulemusel olnuks maakohtu poolt kindlasti ka arvesse võetud. Kindlasti

ei ole selliste vigade esinemine mahukates kriminaalasjades süüdistaja või kohtuniku

pahatahtlik tegu või kuidagi mõjutaks arusaama prokuröri siseveendumuse

olemasolust või selle puudumisest. Suurtes, paljuepisoodilistes, suure arvu

süüdistatavatega ja ajaliselt ka aastates mõõdetava kuritegeliku tegutsemisega

kriminaalasjades tuleb ikka selliseid pisivigu ette. Kolmeastmeline kohtusüsteem on

garantiiks, et sellised vead ka enne kohtuotsuse jõustumist parandatakse. Alati on hea,

kui protsessis on kaitsjad, kes vigu leiavad ja neile ka tähelepanu juhivad ja need

samas menetluses ka parandatakse. Samas on süüdistatava M. Kase kaitsja pidanud

vajalikuks selle asemel, et võtta apellatsioonis vaatluse alla maakohtu otsus ja esitada

adekvaatsed seisukohad, mis vääriks ringkonnakohtu poolt sisulist seisukohavõttu,

pühendanud pea terve lehekülje sellele, kuidas prokurör alles kohtuvaidlustes

süüdistust muutis ja sellega oma siseveendumuse puudumist väljendas, kui nihutas

kuritegeliku ühenduse algusaasta kaks aastat lähemale e kergendas ka apellandi

kaitsealuse olukorda. Seejuures ei pidanud apellant ka paljuks kritiseerida maakohut,

et see pelgalt vea parandamiseks sellist tegevust nimetas. Sellised otsitud etteheited,

mis kuidagi ei mõjuta maakohtu otsuse seaduslikkust, ja ei too kaasa ringkonnakohtu

poolt otsuses isegi mitte täpsustuste tegemist, on asjakohatud ja süvendavad vaid

apellatsioonikohtu arusaama sellest, et apellandil ei ole midagi sisulist maakohtule ette

heita

3. Vastuseks

nendele

kaitsjatele,

kes

on

maakohtule

ette

heitnud

põhjendamiskohustuse rikkumist, vastab kohtukolleegium järgmiselt.

Kohtupraktikas on valitsev arusaam, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv

põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole

igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2). Inimõiguste kohtu praktika järgi

kohustab ka EIÕK art 6 lg 1 kohut esitama oma lahendis põhjendused, millel see

rajaneb.

Need

põhjendused

peavad

olema

küllaldased.

Kohtuotsuse

põhjendamiskohustuse ulatus sõltub otsuse iseloomust ja tuleb kindlaks määrata

kohtuasja asjaoludest lähtudes. Otsuse 3-1-1-44-13 p-s 20 rõhutab Riigikohus, et

kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või

puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub

kohtul kohustus käsitleda menetlusosaliste asjassepuutumatuid seisukohti.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus otsuse 3-1-1-14-14 p-s 699

kokkuvõtvalt seisukohale, et KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes

kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on

käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud „põhjenduse puudumisena“.

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute

põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt

siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna

või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Ühtlasi tuleb arvestada

asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega.

Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab

olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud

kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus

seejuures tugines. Samas märkis Riigikohus, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse

rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse

korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2

mõttes.

Kohtukolleegium rõhutab omalt poolt, et KrMS § 339 lg 1 ega ka lg 2 loetletud

rikkumised ei too kaasa õigeksmõistva otsuse tegemist. Õigeks saab isikut mõista

KrMS § 309 lg 2 sätestatud alustel, tuleb mõista KrMS § 301 alusel. KrMS § 339 lg 1

rikkumised tingivad alati kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja tagastamise

maakohtule.

KrMS

§

lg

lubab

apellatsioonikohtul

tunnistada

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ka sellise rikkumise, mis ei ole loetletud

KrMS § 339 lg-s 1 ja seejärel, vastavalt konkreetsetele asjaoludele, kas tagastada

kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks või kõrvaldada rikkumine ise.

Küll peab kohtukolleegium vajalikuks osundada ühele kriminaalmenetlusõiguse

rikkumisele, mis ei ole oluline KrMS § 339 lg 1 mõttes ja on kõrvaldatav ringkonnakohtu

otsusega, seda täpsustades. Maakohtu otsuse resolutiivosas ei ole eraldi välja toodud

XX ja A. Velsi osas õigeksmõistmise alusena prokuröri poolt süüdistusest loobumist.

Jättes viitamata konkreetsele menetlusseadustiku sättele, võib kohtuotsuse

resolutsiooni lugedes üheselt väita, et maakohtu otsuse kohaselt mõisteti

süüdistatavad õigeks süüteo tõendamatuse või kuriteokoosseisu puudumise tõttu,

jättes tähelepanuta, et prokurör loobus vastavatest süüdistustest kohtulikul arutamisel.

Prokurör loobus kohtuvaidlustes XX-le esitatud süüdistustest KarS § 199 lg 2 p 4,7

järgi XXX BBB kinnistult M-le kuuluva traataia koos postidega (väärtusega 6815 eurot)

varguses ja HH-le kuuluva ATV varguses. Samuti loobus prokurör A. Velsi

süüdistusest ZZ-ga seotud episoodide osas KarS § 209 lg 2 p 1, 4 järgi ja KarS § 349

järgi. Kohtumenetluse kestel loobus prokurör süüdistusest A. Velsi osas ka seonduvalt

WWga seotud episoodis KarS § 121 järgi (alates 01.01.2015.a. KarS § 121 lg 2 p 3)

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. KrMS § 14 lg 2 kohaselt vabastab

süüdistusest loobumine KrMS §-s 301 sätestatud korras kohtu menetluse jätkamise

kohustusest ja süüdistusest loobumine on õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus.

Selles osas peab kohtukolleegium vajalikuks kohtuotsust täpsustada Tegemist on

siiski sellise spetsiifilise õigusmõistmise alusega, millel on oma erisused ja seda just

tagajärgede osas e kui isik on mõistetud süüdi seoses sellega, et prokurör süüdistusest

loobus, ei saa selles osas otsust apelleerida ei prokurör ega ka kannatanu. Oluline on

selline otsustus resolutiivosas ka edasistele kohtuastmete.

4. Järgnevalt selgitab kohtukolleegium, et Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt

ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises

kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine

apellatsioonkaebuse piires (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-23-11, p 18; 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 718 ja 20.

novembri 2017. a otsus nr 1-16-6115/67, p 28). Riigikohus on leidnud sedagi, et

olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus

nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme

kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes on

ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud

argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (Riigikohtu otsus nr 1-

16-6115/67, p-d 30–31). Riigikohus on aga möönnud sedagi, et võib ette tulla

juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja

ammendava vastuse juba maakohtu otsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.

veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 108). Eelöelduga selgitab

kohtukolleegium, et neid kaitseväiteid, millised on saanud vastuse juba maakohtu

otsuses ja mis on maakohtu poolt veenvalt ja ammendavalt kummutatud, käesolevas

otsuses KrMS § 342 lg 3 p 1 sätetest tulenevalt teistkordselt ümberlükkamisele ei tule.

5. Maakohus leidis kõiki tõendeid kogumis hinnates, et süüdistuses kirjeldatud

ühendus oli kuritegelik ühendus. Kõik analüüsitud tõendid kinnitasid, et see oli püsiv,

kindla struktuuri ja ülesannete jaotusega organisatsioon, millise eesmärgiks oli teenida

kuritegelikku tulu, millel oli ka territoriaalne määratlus ja esines ühtne organisatsiooni

tahe. Ka leidis maakohtu otsuse kohaselt tõendamist ühiskassa pidamine, tulude

jaotus, probleemide kollegiaalne lahendamine, kindla reeglistiku olemasolu,

aruandmise kohustus, ühenduse identiteedi olemasolu, konspiratiivsus, „trahvide

määramine“ reeglite rikkumisel, vangide ja nende pereliikmete eest hoolitsemine

isikute vanglas viibimisel, vangide vabanemisel tööle paigutamine, aktiivne

informatsiooni vahetamine, nn päästeplaani väljatöötamine varade kaitseks A. Velsi

vahistamisel.

Maakohtu hinnangul A. Kuzyakin, M. Kase ja G. Abuladze, U. Vels ja A. Vels olid

moodustanud täpselt tuvastamata ajal, kuid enne 2013. a püsiva isikutevahelise

ülesannete jaotusega kuritegeliku ühenduse, mis oli loodud varalise kasu saamise

eesmärgil ja mille tegevus oli suunatud teise astme varavastaste kuritegude ja esimese

astme kuritegude (väljapressimine) toimepanemisele ja selles kuritegelikus ühenduses

oli A. Kuzyakinil juhtroll ja talle allusid G. Abuladze ja M. Kase ja U. Vels, kellest

viimane oli Rakvere allharu juht (tema tegutses antud maakonnas) ja talle allus A. Vels.

Nende tegevusele on antud õige juriidiline hinnang, tegevus on õigesti kvalifitseeritud.

Kõik nimetatud isikud allusid ühenduse tahtele ja oma tegevusega aitasid kaasa

ühenduse eesmärkide saavutamisele (RKKK 3-1-1-57-09 p.13.1). Õigusvastasust,

süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kuritegelik ühendus oli loodud algselt

varalise kasu saamisele, seda näitavadki rahade kogumised ja sel eesmärgil

tegutsemine ja liikmed teadsid, milliseid kuritegusid toime pannakse. KarS § 255 lg 1

ei pea alates 1. jaanuarist 2015 kuritegeliku ühenduse jaoks vajalikuks tema loomist

varalise kasu saamiseks, siis seaduses kasutatud sõnastus „tegevus on suunatud“,

viitab üheselt kuritegeliku ühenduse kui organisatsiooni teatud selgepiirilisele

eesmärgistatusele. See ühendust iseloomustav ja teda kooshoidev üksikisikuteülene

eesmärk leidis tuvastamist. Kuna süüdistuses toodud kuritegelik ühendus on loodud

juba enne 2015. a kehtiva kitsama koosseisuga (varalise kasu saamise eesmärgil), siis

ei ole § 255 uus redaktsioon selline, mis kergendaks või raskendaks isikute olukorda.

Subjektiivsest küljest nõustus kohus prokuröriga osas, et A. Kuzyakinil esines

kavatsetus, tema lõi antud ühenduse, andis korraldusi kurietegusid toime panna,

kureeris ja juhtis tegevust ja eesmärgiks oli ka varalise kasu saamine ja teise ja

esimese astme kuritegude toimepanemine ja see ka realiseerus. Teiste süüdistatavate

puhul leiab kohus, et samuti esines kavatsetus, nad olid teadlikult kuritegeliku

ühenduse liikmed, milline oli moodustatud varalise kasu saamiseks ja pandi toime teise

ja esimese astme kuritegusid, nad teadsid kohustusest tasuda ühendusele kuritegude

ees ja täitsid seda, ka olid nad teadlikud kuritegeliku ühenduse struktuurist, täitsid neile

pandud rolle ja ülesandeid.

Esmalt märgib kohtukolleegium, et nõustub täielikult maakohtu järeldusega selles, et

kuritegelik ühendus, mille liikmed olid M. Kase, G. Abuladze, U. Vels ja A. Vels, tõesti

eksisteeris ja A. Kuzyakin seda juhtis. Apellatsioonide sisu järgi võib teha järelduse, et

ka apellandid ei leia selle süüdistuse vastu sisulisi vastuväiteid. Kohtukolleegiumi

hinnangul ei ole apellatsioonides esitatud ühtegi kaitseväidet, mis kuidagi kõigutaks

seda seisukohta ning mõjutaks ringkonnakohut vastupidisele järeldusele. Enamasti

korratakse juba maakohtus kõlanud seisukohti, mis peamiselt on etteheited

prokuratuurile ja maakohtule selles, et prokuratuur on selle välja mõelnud,

uurimisorganid on kõiki tunnistajaid ja kannatanuid mõjutanud ja maakohus on kõiki

menetluslikke ettekirjutusi rikkudes asunud ise välja mõtlema neid faktoreid, millega

sisustada kuritegelikku ühendust ja näidata selle juhina A. Kuzyakinit. Süüdistatavad

A. Kuzyakini ja G. Abuladze kordavad oma apellatsioonides maakohtus väljaöeldut, et

tegelikult olid nad kõik lihtsalt sõbrad, vanad tuttavad, ajasid ausat äri, andsid laene,

elatusid ainult legaalsetest sissetulekutest jne ja kõik mis nad omavahel telefonitsi

rääkisid, see oli lihtsalt lõõpimine, purjus peaga väljaütlemine, fraas kriminaalse sisuga

vene mängufilmist või on üldse vestluse sisu absoluutselt erinev sellega, kuidas

maakohus vestlust tõlgendas. Pigem on apellatsioonides, ka nendes, kus ei ole

piirdutud ainuüksi puuduliku süüdistuse põhjendusega selles osas, defineeritud, mis

on kuritegelik ühendus ja millised on kuritegelikku ühendust iseloomustavad tunnused

ja seda siis kasutades kriminaalasjas 1-16-6452 Tallinna Ringkonnakohtu otsuses ja

Riigikohtu otsuses esitatud sellekohaseid seisukohti ning leitud, et maakohtu

seisukohad ei ole piisavad, väitmaks kuritegeliku ühenduse eksisteerimist.

Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist paljasõnaliste kaitseväidetega.

Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt märkis ja see kehtib ka kuritegeliku ühendusega

seonduvate süüdistuste kohta, et nii süüdistuse, kui ka maakohtu otsuse puhul on

võimalik, et need on mahult ülepaisutatud, palju on kordusi ja sisult identsete

süüdistuste üle kordamist (näiteks on maakohtu otsuses selles osas, kus käsitletakse

kuritegeliku ühendusega seonduvaid süüdistusi, üle korratud kõiki süüdistusi koos

üksikkuritegude süüdistustega kokku üle 30 lk - lk 91-134), kuid kohtukolleegiumi

hinnangul ei mõjuta see üldkokkuvõttes maakohtu lõppjäreldust süüdistuse versiooni

paikapidavuse osas. Maakohus on sisuliselt oma otsuses vastanud juba kõikidele

kaitseväidetele, mis on esitatud apellatsioonides, sest apellatsioonides ei ole võrreldes

maakohtus kohtuvaidlustes esitatuga midagi uut. Apellatsioonides tõstatatud

küsimustele on enamusele võimalik leida vastus maakohtu otsuse läbi lugemisel. Jääb

mulje, et kaitsjad ei ole pidanud vajalikuks korralikult tutvuda maakohtu otsusega.

Kohtukolleegium rõhutab, et ei hakka üle kordama maakohtu otsuses esitatud

tõendeid, nende analüüsi ja tõendite hindamisprotsessi, sest see ei ole vajalik.

Maakohus on igale tuvastatud kuritegeliku ühendust iseloomustavale tunnusele

esitanud pika ja põhjaliku tõendite analüüsi.

Vaidlust ei ole selles, et tänaseks päevaks on olemas konkreetsed Riigikohtu

seisukohad kohtupraktika ühtlustamiseks kuritegeliku ühenduse tähenduse ja

tunnuste osas. Ka on mitmeid alamate astmete otsuseid, kus on kritiseeritud nii

süüdistusi, mis on esitatud kas kuritegeliku ühenduse organiseerimises või selle

liikmeks olekus. Kohtupraktika on läinud seda teed, et enam ei kinnitata kohtuotsusega

vastavasisulisi süüdistusi ning igal konkreetsel juhul on kohtu poolt analüüsitud seda,

millised

tunnused

on

konkreetsel

juhul

need,

mis

eristavad

konkreetset

koostegutsemise vormi tavalisest või ka hästi organiseeritud grupist. See aga ei

tähenda, et kuni 21.veebruarini 2019 ei olnud kohtud näinud üldse selliseid süüdistusi

kuritegeliku ühenduse organiseerimises ja sellesse kuulumises, mis vastasid nendele

nõudmistele, millised Riigikohus oma otsuses välja ütles. Seetõttu ei saa ka nõustuda

süüdistatava A. Velsi kaitsja adv. S. Sillariga, kes väidab, et käesoleva

kohtumenetluse ajal oluliselt muutunud kohtupraktika organiseeritud kuritegelikku

ühenduse liikme tunnuste osas (vt nn T lahend) lausa nõudis süüdistuse muutmist ka

käesolevas asjas.

Kohtukolleegium ei pea asjakohaseks apelleerida maakohtu otsust ainult sellest

aspektis, mida ringkonnakohus ja Riigikohus ütlesid MT asjas. Need kaks asja ei ole

võrreldavad – ei koostegutsemise viisi ja vormi ega ka toimepandud kuritegude osas.

Unustada ei saa sedagi, et kui ikka ei ole tunnuseid, mis viitavad kuritegelikule

ühendusele, siis ei saa neid ka süüdistusse sisse kirjutada ja just selline oli olukord nö

T kriminaalasjas. See, et püütakse võrrelda võrreldamatuid, ei vii kuskile, ja seda ka

kaitsetegevuses, ning selle ilmekaks näiteks on kaitsjate poolt esitatud apellatsioonid,

kus peamiseks teemaks on väljavõtted Riigikohtu 21. veebruari 2019 otsusest aga ka

katked ringkonnakohtu otsusest samas asjas. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsjad

maakohtu otsust apelleerides lähtunud arusaamast, et olenemata, mis nad

apellatsiooni kirjutavad või kirjutamata jätavad, jääb ringkonnakohtule alati kohustus

apellatsiooni piiridest väljuda, kui on vaja kergendada süüdistatavate olukorda KrMS §

340 lg 1 ja 3 alusel. Apellatsioone lugedes jääb kohtukolleegiumile tahtmatult mulje, et

vaidlustatud maakohtu otsuse põhjalikuks läbilugemiseks ei ole kaitsjad aega leidnud.

Vastasel juhul ei saaks apellatsioonid sisaldada enamuses alusetuid ja ebaõigeid

väiteid ja seda just kuritegeliku ühendusega seonduvalt. Heal juhul on loetud läbi

Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja Riigikohtu otsus, millised on tehtud kriminaalasjas 1-

16-6452, kuid ka siin ei ole Riigikohtu seisukohtadesse isegi mitte püütud süüvida, sest

vastasel juhul ei saaks näiteks süüdistatava M. Kase kaitsja oma apellatsioonis

omistada Riigikohtule sedavõrd absurdset seisukohta, mida kaitsja väidab otsuses

olevat ja nimelt, et kuritegeliku ühenduse eesmärkidele vastava ja kuritegeliku

ühenduse huvides toimepandud väljapressimise eest e KarS § 214 järgi karistuse

mõistmisel peab kohus lähtuma selle paragrahvi esimese lõike sanktsioonist ja seda

olenemata, et isikut süüdistatakse kvalifitseeritud koosseisu järgi. Tegelikult puudutab

Riigikohtu see seisukoht, mida kaitsja arvab olevat asjakohasena tema kaitsealuse

karistusmäära otsustamisel, ainult ja ainult selliseid karistusseadustiku koosseise, kus

põhikoosseisu eest ettenähtav sanktsiooni ülemmäär jääb alla 3 aasta ja see seisukoht

ei ole kuidagi seotud ka karistuse mõistmisega.

Käesoleval juhul on kaitsetaktika üles ehitatud selliselt, et ei tunnistata ka kuritegude

toimepanemist grupis, vaid paremal juhul väidetakse, et kaitsealune ei ole üldse mingit

kuritegu toime pannud, või nagu juba öeldud, piirdutakse süüdistusele etteheidete

tegemisega. Seega muutuvad sisutuks nende kaitsjate (v.a G. Abuladze osas, kelle

süüd välistavaks oleks tõesti see, kui kohus tunnistaks üksikkuritegude toimepanemist

grupis) apellatsioonis esitatud katked kriminaalasjas 1-16-6452 otsustes esitatud

põhjendused selle kohta, mida kujutab endast kuriteo kaastäideviimine ja millised

võivad olla kuritegeliku grupi tunnused.

Esmalt vastab ringkonnakohus neile apellantidele, kes väidavad (või vähemalt just

sedasi on võimalik mõista nende poolt apellatsioonides tsiteeritud kohtuotsuseid, mida

tähendab kaastäidevimine), et maakohus on maksimaalselt suutnud tõendada seda,

et tegemist on grupiga e et maakohtu poolt välja toodud koostegutsemise vormi

tunnused ei anna alust rääkida enamast, kui grupist. Nimelt soovib ringkonnakohus

rõhutada seda, et hästi organiseeritud kuritegeliku grupi tunnused ja kuritegeliku

ühenduse tunnused võivadki suures osas kattuda, et kuritegeliku grupi, sh ka hästi

organiseeritud kuritegeliku grupi tunnused neelduvad kuritegeliku ühenduse

tunnustes, kuid kuritegelikku ühendust iseloomustab teatud kvalitatiivne külg ja need

on sellised spetsiifilised tunnused ja erisused, mis ei ole seaduseandja poolt küll paika

pandud, kuid millistele hinnangu andmine e selliste erisuste lahti kirjutamine on

seaduse kohaldajate kohustus.

Kõik seaduses sätestatud KTÜ tunnused, aga ka konkreetse koostegutsemise vormi

spetsiifilised tunnused, peavad olema süüdimõistvas kohtuotsuses lahti kirjutatud

selliselt, et tõendite analüüs, et maakohtu iga konkreetne järeldus konkreetse tunnuse

olemasolu kohta, oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav e et sh n-ö keskmise mõistliku

kõrvaltvaataja seisukohast oleks selgelt äratuntav n-ö maffialik või vähemalt

üldarusaadavalt organiseeritud kuritegevusele omane iseloom. Kohus peab

kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise

ja maakohus on seda teinud. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses

esitatud piisavad põhjendused, mis lõpptulemusena viis kohtu otsuse resolutsioonis

esitatud järelduseni – eksisteeris kuritegelik ühendus, mida juhtis A. Kuzyakin ja mille

liikmeteks olid M. Kase, G. Abuladze, U. Vels, A. Vels.

Kohtukolleegium ei pea vajalikuks hakata üle kordama neid Riigikohtu seisukohti, mis

on Riigikohtu poolt pikalt ja põhjalikult esitatud otsuses 1-16-6452. Neid on põhjalikult

lahanud maakohus ning ka apellatsioonides on seda otsust tsiteeritud. Maakohtu otsus

kuritegeliku ühenduse organiseerimises ja sellesse kuulumises on olulises osas

rajatud just nende spetsiifiliste tunnuste tuvastamisel, mis eristavad kuritegelikku

ühendust hästi organiseeritud kaastäideviijate grupist. Analüüsitud on põhjalikult kõiki

tõendeid, hinnatud neid kogumis ning põhjendatud ka nende tõendite seotust tehtud

järeldustega. Kohtukolleegium, nagu juba eelpool märgitud, ei pea vajalikuks kõiki

maakohtu seisukohti üle korrata ega ka oma seisukohti kõigi maakohtu poolt

analüüsitud tõenditega sisustada kuna maakohus on tõendeid analüüsinud põhjalikult

ja apellatsioonides ei ole esitatud selliseid kaitseväiteid, mis maakohtu järelduse

ümber lükkaks.

Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et kuritegelik ühendus on mitteametlik

illegaalne organisatsioon, mistõttu ei ole neil ei põhikirja, liikmete vastuvõtmist ei

vormistata juhi käskkirjaga, millest nähtuks konkreetse isiku töövaldkond jne, ei

väljastata töötõendeid, mida igal konkreetsel juhul enda tutvustamisel ette näidata jne.

Üldjuhul ei sarnane ka kuritegelikus ühenduses valitsev tööjaotus ja hierarhia

ametlikele ühendustele. (Riigikohtu nr 3-1-1-57-09, p-d 13.1.-13.5 ja nr 3-1-1-65-14, p

21). Seega tuleb igal konkreetsel juhul tõendada kuritegeliku ühenduse ja selle juhi

eksisteerimist kohtueelses menetluses ja kohtus uuritud tõenditega, mis enamasti ongi

jälitustoimingute käigus saadud tõendid - kuritegeliku ühenduse liikmete, sh juhi

omavahelised vestlused, vestlused kannatanute või tunnistajatega ja ka tuttavatega,

milliste analüüs ja nende seostamine konkreetsete kuritegeliku ühenduse tunnustega

ja hindamine koos isikuliste tõenditega on kohtu ülesanne, ja enamasti on see

loominguline protsess, mille tulemus peabki viima selleni, et igale kohtuotsuse lugejale,

kes seda tähelepanelikult ja miks mitte ka kannatlikult loeb, tekib kindel arusaam

sellest, et tegemist ei olnud mitte tavalise või hästi organiseeritud grupiga, vaid

kooslusega, milles on äratuntav n-ö maffialik või vähemalt üldarusaadavalt

organiseeritud kuritegevusele omane iseloom. Apellandid (kaitsjad/süüdistatavad),

kes väidavad, et puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaks kuritegeliku ühenduse

olemasolu antud juhul, ei ole arusaadavalt põhjendanud, milliseid tõendeid nemad

näha sooviks kuritegeliku ühenduse eksisteerimist jaatavas kohtuotsuses.

Riigikohus on otsuse 1-16-6452 p-s 41 selgitanud, et üheks oluliseks kuritegeliku

ühenduse tunnuseks on püsivus, ja mitte niivõrd liikmeskonna püsivus, vaid ühenduse

kui organisatsiooni püsivus. Ühenduse püsivus tähendab omakorda seda, et selle

struktuur võimaldab ühenduse liikmetel (kaasa arvatud juhil) vahetuda nii, et ühendus

jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist. Kuritegeliku ühenduse

püsivust toetab ülesannete jaotus selle liikmete vahel. See tähendab, et kõigil

ühenduse liikmetel on kindel koht ühenduse struktuuris ja nad annavad sellest lähtuvalt

panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele. Seejuures ei ole isikult oodatav panus

seotud isiku endaga, vaid tema paiknemisega ühenduse struktuuris, mis tähendab, et

liikme vahetumisel võtab uus liige üldjuhul eelmise liikme ülesanded üle.

Apellatsioonides on väidetud, et käesolevas kriminaalasjas, ei ole suudetud tuvastada

seda, et näiteks A. Kuzyakini, kui väidetava KTÜ juhi äralangemisel, ühendus edasi

püsiks

(G.

Abuladze

kaitsja

apellatsioonist).

Ilmekaks

näiteks

struktuuri

mittepüsivusest on U. Velsi kaitsja adv. S.Reinsaare arvates aga see, et A. Velsiga

kinnipidamisele järgnev, kus tema „positsiooni“ kellegi teisega ei täidetud.

Kohtukolleegium leiab, et sellised väited on paljasõnalised. Kohtukolleegium leiab, et

A. Kuzyakini äralangemisel ei ole mingit alust väita, et kuritegelik ühendus laguneb.

Kindlasti ei ole asjakohane võrrelda arutatavas kriminaalasjas kuritegeliku

ühendusena käsitletavat kooslust nn. M.T grupiga, kus ringkonnakohus jaatas M.T, kui

väidetava juhi kadumisel kogu organiseeritud jõugu hääbumist. Seal oli tegemist

olukorraga, kus oli juht e M.T, siis oli „tükk tühja maad“ ja siis tulid nö „töösipelgad“,

kes panid toime üksikkuritegusid. Need olid isikud, kes ei oleks iialgi olnud võimelised

jätkama niivõrd läbimõeldud ja planeeritud autode vargusi ja seda veel Soomes ja

Rootsis. Praegusel juhul on aga A. Kuzyakinil sellised nö „paremad käed“, kes temast

sammuke allpool kuritegeliku ühenduse hierarhias asuvad, kuid siiski on juhi poolt

tunnustatud ülemused - G. Abuladze ja M. Kase - keda ka A. Kuzyakin, kes küll oma

juhtrolli igal võimalusel rõhutas, kuid siiski ka neid ülemustena positsioneeris. (kõne

20.05.2015.a kell 20:57 Kase ja Kuzyakini vahel, kus Kuzyakin ise ütleb, et ka G.

Abuladze omab ülemuse rolli (t kd 6 lk 192) ning lisab, et ’’…kui sul on Marekile

pretentsioon, siis Marek on meil ülemus, nagu mina…’’edasi rõhutab Kuzyakin Žoriku

(Abuladze) rolli).

Mis aga puudutab A. Velsi kinnipidamisel nö tühja koha tekkimist, siis ka see pole õige.

Selleks, et kindlustada kuritegeliku ühenduse püsivus, ei pea kindlasti kohe leidma

tema asemele kuskilt väljaspoolt ühendust, pigem vastupidi, kui keegi ühendusest on

võimeline jätkama vahistatud liikme „tööd“ ja kadunud liikme ettevõtmised ei jää

pooleli, on see märk kuritegeliku ühenduse püsivusest. Just nii juhtuski pärast A. Velsi

vahistamist. A. Vels oli ilmselgelt Q OÜ –st kütusevarguste keskseid figuure, kes koos

oma n-ö alluvate R. Õiso ja M. Kaldaga pool 2014 a septembrist kuni vahistamiseni e

kuni 2015 a aprillini sealt kütust varastamas käis ja varustas kütusega vähemalt U.

Velsi, kelle korraldusi ta ühenduses täitma pidi. Kütusevargused aga A. Velsi

vahistamisega ei lõppenud. Tema asemel käis M. Kaldaga kütust varastamas temast

astmevõrra kõrgemal positsioonil olev U. Vels.

Kohtukolleegium nõustub, et maakohtu otsusest ju võib kontekstist välja rebida ühe

lause ja väita, et maakohus on ühenduse püsivuse tuvastatud üksnes ajalise

kriteeriumina (vt näit U. Velsi kaitsja adv. S. Reinsaare apellatsioon). Jah, kui kaitsjad

loevad maakohtu otsust ainult diagonaalis, ja selle sisule tähelepanu ei pööra, ning

suudavad sealt rebida välja vaid lause kohtuotsuse 149 lehekülje alt teise lõigu lõpust,

kus maakohus väidab, et püsivust iseloomustab asjaolu, et kuritegelik ühendus

tegutses aastaid, siis olnuks tegemist tõesti liiga napi põhjendusega, mis ei kinnita

kuritegeliku ühenduse püsivust, kui olulist eritunnust. Samas, kui lugeda maakohtu

otsust korralikult e põhjalikult ning samal ajal ka kaasa mõeldes, siis tuleb siiski jaatada

seda, et maakohus on piisavalt palju pööranud tähelepanu selle tunnuse

sisustamisele. Nimelt maakohus on muuhulgas jaatanud püsiva koosluse olemasolu

ka sellega, et tõendatud on ühiselt kuritegeliku ühenduse nimel ja huvides pidev

tegutsemine. Ka leidis tõendamist kohtus, et kuritegelik ühendus omas struktuuri. A.

Kuzyakin oli juht, G. Abuladze korraldas raha kogumist ühendusele, M. Kase allus A.

Kuzjakinile, täitis A. Kuzjakini korraldusi, U. Vels juhtis nn Rakvere haru (kohtuotsuse

lk 140 lõpp ja 141 algus). Kõiki neid olulisi tunnuseid on maakohus oma otsuses väga

põhjalikult sisustanud ja eelkõige tulenevad järeldused süüdistatavate endi jutust, mis

on välja joonistunud vägagi selgepiiriliselt omavaheliste vestluste käigus, aga ka

nende objektiivsest käitumisest üksikkuritegude toimepanemisel, ja ka nende vahelisel

ajal. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et ühenduse püsivuse üheks

hindamiskriteeriumiks

on

neile

etteheidetava

ajavahemiku

ajal

kuritegude

toimepanemise intensiivsus ja kestev kriminaaltulu teenimine. Püsivust e kestvust e

järjekindlust eesmärkide saavutamisel (esimese ja teise astme kuritegude

toimepanemine) aitab kindlustada muuhulgas mitmetasandiline, sh territoriaalsel

põhimõttel esinev, ülesehitus.

Riigikohus on oma otsuse 1-16-6452 p-s 37 rõhutanud, et tõdemus, et seadusandja

on kriminaliseerinud abstraktse ohudeliktina ainuüksi kuritegelikku ühendusse

kuulumise, ilma et kahjustatud oleks mõnda karistusseadustiku eriosas kaitstavat

individuaalset õigushüve, viitab üheselt, et KarS § 255 hõlmab ainult spetsiifilistele

tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik

vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav. Kuritegelik

ühendus peab kujutama enda olemasoluga ohtu avalikule rahule ja julgeolekule, mis

on karistusseadustiku 16. peatüki 1. jaoga kaitstavale õigushüvele. Tartu

Ringkonnakohus on näiteks oma otsuses 1-16-9978 25.veebruarist 2019 leidnud, et

see on nii näiteks juhul, kui ühendus kasutab oma eesmärkide vahetuks

saavutamiseks või seda toetavaks tegevuseks vägivalda või teisi hirmutavaid

meetmeid, ostab ära riigiametnikke, mõjutab või üritab mõjutada poliitikat, meediat,

avalikku haldust või majandust, on saavutanud või üritab saavutada turgu valitsevat

või vähemalt olulist positsiooni mingil (kriminaalsel) tegevusalal. Mida mitmekesisem

on isikute grupi toimepandavate kuritegude ampluaa ja kriminaaltulu teenimise viiside

valik, seda suurema tõenäosusega kvalifitseerub see grupp kuritegelikuks

ühenduseks. Siiski pole välistatud ka monofunktsionaalne kuritegelik ühendus, kuid

üldjuhul peaks seda iseloomustama vähemalt selgelt äratuntav potentsiaal

kriminaalset tegevusala vahetada, kui senine kuritegelik skeem osutub mingil hetkel

jätkusuutmatuks, ja oma eksistents säilitada, selmet lihtsalt laiali minna. Kuritegeliku

ühendusega ei ole tegemist, kui see on moodustatud süüteo vahetuks toimepanekuks

juhuslikult.

Kohtukolleegium leiab, et A. Kuzyakini poolt juhitud kuritegelikku ühendust võib

iseloomustada järgmiselt. Selles ühenduses ei olnud kannatanute suhtes füüsilise

vägivalla kasutamine teretulnud ja ilmselgelt püüti kasutada ühendusele varalise kasu

teenimisel pigem psühholoogilist survestamist ja manipuleerimist, mis ei osutu alati

aga piisavaks rahasüsti kättesaamiseks. Tunda on, et A. Kuzyakini poolt juhitavas

kuritegelikus

ühenduses

tuntakse

väga

hästi

kohtupraktikat,

teatakse

seadusemuudatusi jne ja püüti ilmselgelt jääda tänaseks päevaks dekriminaliseeritud

omavoli kuriteokoosseisu piiridesse, ja nendesse piiridesse püüti suruda ka

kannatanud, kuid eelkõige püüti neile sisendada teadmist, et nad on võlgu ja võlad

tuleb tasuda. Kannatanutena eelistati sellist sihtgruppi, kellel endal olid probleemid –

õiguskorraga, vaimse tervisega, alkoholiga, ja keda kasutati ära, neile loodi

väärettekujutusi sellest, et neil tuleb maksta mingeid olematuid võlgu, et parem on

heaga ära anda raha just nö A. Kuzyakini ühendusele, sest teised kuritegelikud

ühendused on hullemad ja maksta tuleb rohkem ja suhtumine on karmim jne. Inimeste

usaldust võideti hirmu külvamisega. Ehk siis sisuliselt tegutseti kelmuse ja

väljapressimise piiril. Raha püüti kätte saada sellise hirmutamisega, mis ei kvalifitseeru

veel vägivallana e välistab väljapressimise koosseisu, küll võib aga korraliku

süüdistuse konstruktsiooni korral kvalifitseeruda kelmusena. Päris vägivalla

(psüühiline vägivald) kasutamine tuli kõne alla viimase võimalusena ja füüsiline

vägivald oli juba kellegi suur „apsakas“. Kriminaaltulu teenimise viisideks olid ka

sellised tegevused, mis pealtnäha ei ole õigusvastased – anti sularahas laenu ja nõuti

neid tagasi läbi teiste isikute pangakontode, pokkerimäng, kasiinos mängimine, kus

panustati kriminaaltulu ja võidud laekusid G. Abuladze pangakontole. Ehk siis toimus

midagi rahapesu sarnast – igasuguste meetoditega püüti raha päritolu legaliseerida.

Samas on kohtukolleegiumi hinnangul tegemist neil juhtudel, kus tegemist ei olnud

üksikkuritegudega kasu saamisega, siiski ka kriminaaltuluga, sest see toimub

kuritegeliku ühenduse tegevuse raamides. Legaalseks tuluks kohtukolleegium selliselt

pangakontodele laekunud rahasummasid ei pea. Sellised manipulatsioonid

kriminaaltuluga kvalifitseeruvad sellise kuritegeliku ühenduse tunnuse alla nagu seda

on konspiratiivsus.

Järgnevalt peab kohtukolleegium vajalikuks lahendada selgusetus, mis võimalik, et on

alguse saanud süüdistuse tekstist ja kajastub ka kohtuotsuse tekstis. Samas, tõendite

analüüs ja kohtu põhjendused selliseid üksikuid paljasõnalisi kohtuotsuses kirja

pandud lauseid ei toeta. Põhjuseks on asjaolu, et selles osas ei olegi tõendeid kogutud

ega uuritud. Nimelt, selgitamist vajab küsimus, kas A. Kuzyakinile on ikka esitatud

süüdistus mh kuritegeliku ühenduse loomises. Nimelt on maakohtu põhjendustes

vähemalt kahel korral selline seisukoht välja öeldud. Esiteks, kohtuotsuse lk 140

esimene lause kajastab maakohtu järeldust, et käesoleval juhul süüdistatakse

Kuzyakinit selles, et ta vähemalt 2012. a lõi ja organiseeris kuritegeliku ühenduse.

Kohtuotsuse lk-l 150 sedastab maakohus, et subjektiivsest küljest nõustub kohus

prokuröriga osas, et A. Kuzyakinil esines kavatsetus, tema lõi antud ühenduse, andis

korraldusi kuritegusid toime panna, kureeris ja juhtis tegevust, ja eesmärgiks oli

varalise kasu saamine ja teise ja esimese astme kuritegude toimepanemine ja see ka

realiseerus. Esmalt tuleks vaadata, mida süüdistus selles osas süüdistatavale ette

heidab ja kas süüdistusest on võimalik välja lugeda, et A.Kuzyakinile heidetakse ette

ka kuritegeliku ühenduse loomist.

Siinjuures tsiteerib kohtukolleegium süüdistust – see algab selliselt - A. Kuzyakinit

süüdistatakse selles, et tema organiseeris eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal enne

2012 a vähemalt kolmest või enamast isikust koosneva, püsiva, isikutevahelise

ülesannete jaotusega kuritegeliku ühenduse, mis oli loodud varalise kasu saamise

eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud

vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, toimepanemisele ja esimese astme

kuritegude toimepanemisele, sh väljapressimise isikute grupis koos M. Kase ja U.

Velsiga ajavahemikul 2012.a kuni 2015.a OO suhtes. Kuritegeliku ühenduse

organiseerimine ja juhtimine seisnes A. Kuzyakini poolt kuritegeliku ühenduse

tegevuse korraldamises, mis seisnes selles, et A. Kuzyakin andis vastavalt

väljakujunenud käsuliinile kuritegeliku ühenduse liikmetele, s.o M. Kasele, G.

Abuladzele, U. Velsile ja A. Vel´ile, kategoorilises vormis korraldusi ja ülesandeid.

Süüdistusakti lõpposa e resolutsioon on järgmine: kolmest või enamast isikust

koosneva püsiva isikutevahelise ülesannete jaotusega ühenduse (kuni 1. jaanuarini

2015.a-ni täiendiga mis on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ning), mille

tegevus on suunatud teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse

ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude toimepanemisele,

loomise ja juhtimisega pani A. Kuzyakin toime KarS § 256 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo.

Ehk siis, põhiline küsimus, mis kohtukolleegiumil tekkis, on see, kas A. Kuzyakinit ikka

on süüdistatud ja kas ta on süüdi mõistetud ka KTÜ loomises ja kui see nii on, siis,

milles see seisnes e milline on selle teokoosseisu puhul temale etteheidetud tegevus.

Kohtukolleegium peab vajalikuks eelkõige kritiseerida A. Kuzyakini kaitsjaid, kes ei ole

suutnud sel teemal adekvaatseid kaitseväiteid esitada ei maakohtus ega ka

apellatsioonis. Fakt on see, et kui sellised sisulised kaitseväited oleks maakohtus

kõlanud, oleks ka prokurör ja kohus sellele kuidagiviisi reageerinud ning

apellatsioonikohus ei peaks hakkama nö nuputama, mida mõtles prokurör ja mida

mõtles maakohus selles osas.

Tulles KarS § 256 dispositsiooni ( „kuritegeliku ühenduse organiseerimine“) juurde, on

oluline pöörata eelnevate menetlejate tähelepanu alljärgnevale. See hõlmab kolme

teokoosseisu e kuritegeliku ühenduse organiseerimine on kas kuritegeliku ühenduse

loomine, juhtimine või sinna liikmete värbamine. Seega süüdistus, mis heidab A.

Kuzyakinile ette, et ta organiseeris ja juhtis kuritegeliku ühendust, ei ole seaduse

seisukohalt adekvaatne. Adekvaatne oleks öelda, et „organiseeris kuritegelikku

ühendust, mis seisnes juhtimises“. Või, kui on tahe süüdistada isikut ka KTÜ loomises,

siis öeldagi, et „lõi ja juhtis või organiseeris, mis seisnes loomises ja juhtimises“.

Praegusel juhul on aga olukord selline, et justkui nagu tahetakse nii süüdistuses, kui

ka maakohtu otsuses väita, et A. Kuzyakin ka lõi ja arvestades süüdistuse lõpposa,

võib ju ka oletada, et sõna „organiseeris“ tähendab nii süüdistaja, kui maakohtu jaoks

tegelikult „loomist“, kuid see oletus tuleneb vaid teksti pealiskaudsest lugemisest.

Ilmselgelt ei ole selline sõnastus selge, arusaadav ja ühetaoliselt mõistetav. Oluline on

selle konkreetse võimaliku etteheidetava teokoosseisu sisustamine konkreetsete

tegudega e nii süüdistusest, kui ka kohtuotsusest peab olema väljaloetav, milles

seisnes antud juhul A. Kuzyakini poolt kuritegeliku ühenduse loomine. Selliseid tegusid

ei sisalda ei süüdistus ega ka maakohtu otsus. Süüdistuses on sisustatud A.

Kuzyakinile etteheidetav kuritegeliku ühenduse organiseerimine ja juhtimine järgmiste

tegudega – kuritegeliku ühenduse tegevuse korraldamises, mis seisnes selles, et A.

Kuzyakin andis vastavalt väljakujunenud käsuliinile kuritegeliku ühenduse liikmetele,

s.o M. Kasele, G. Abuladzele, U. Velsile ja A. Velsile, kategoorilises vormis korraldusi

ja ülesandeid. Ehk siis tegemist on selliste tegudega, mis on kõik juba toime pandud

kuritegeliku ühenduse eksisteerimise ajal.

Kohtukolleegium aga leiab, et kuritegeliku ühenduse loomine tähendab selle rajamisel

üles näidatud juhtivat ja suunavat rolli. KTÜ looja ei pea ilmtingimata hiljem hakkama

selle juhiks ega ka mitte liikmeks. KTÜ loomiseks ei piisa KTÜ algstaadiumis selle

liikmeks olemisest. Kohtukolleegium on veendunud, et kindlasti peavad need teod,

millega sisustatakse süüdistuses ja otsuses etteheide KTÜ loomises, olema toime

pandud ajaliselt enne seda, kui KTÜ tegelikult tekkis. Näiteks võivad KTÜ loomist

sisustada sellised tegevused nagu KTÜ jaoks ruumide rentimine, äriühingute

moodustamine, relvade hankimine, selliste inimeste otsimine, kes oleks huvitatud

kuritegelikus organisatsioonis tegutsema jms. Need teod võivad olla erinevad ja

erineda just loodava KTÜ tegutsemise spetsiifikast. Midagi sellist praegusel juhul

kohtukolleegium ei loe välja ei süüdistusest ega ka maakohtu otsusest, kuid kuna

mõlemad nimetatud menetlusdokumendid on selles osas vastuolulised ja kohtuotsuse

lugejale võib jääda siiski mulje sarnaselt apellatsioonikohtuga, et A.Kuzyakin on

mõistetud süüdi kuritegeliku ühenduse organiseerimises, mis seisneb kahes

teokoosseisus e nii loomises (süüdistusaktist nähtub, et kriminaalmenetlust on

alustatud tõesti selles, et A. Kuzyakin on grupis koos seni tuvastamata isikutega

moodustanud kolmest või enamast isikust koosneva püsiva isikutevahelise ülesannete

jaotusega varalise kasu saamise eesmärgil loodud kuritegeliku ühenduse), kui ka

juhtimises, siis kohtukolleegium peab vajalikuks tühistada maakohtu otsus A.

Kuzyakini süüdimõistmises KarS § 256 lg 1 järgi osas, mis puudutab tema poolt

kuritegeliku ühenduse loomist ja mõista ta oma otsusega selles osas õigeks.

A. Kuzyakini süüküsimuse otsustamisel tema, kui kuritegeliku ühenduse juhi rolli osas,

ei oma tähtsust, kes kuritegeliku ühenduse lõi, oli loojaid üks või mitu, millal täpselt

ühendus loodi. Kuritegeliku ühenduse looja ei pea olema selle eksisteerimise ajal juhi

rolli täitev isik. Looja võib olla ka hiljem nö lihtliikme rollis olev liige. Samamoodi võib

kohtukolleegiumi hinnangul kuritegeliku ühenduse organiseerimist liikmete värbamise

rollis olla etteheidetav ka kuritegeliku ühenduse lihtliikmele.

Veel peab kohtukolleegium vajalikuks käsitleda küsimust, mis puudutab kuritegeliku

ühenduse eelduskuritegusid. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole see küsimus

käesolevas kriminaalasjas ka seaduse ja Riigikohtu selgituste seisukohalt õige

lahendus. Prokuratuur on sisustanud kõik kuritegeliku ühendusega seotud

süüdistused nende kuritegudega, milliseid peab eelduskuritegudeks. Muud põhjust

kõik need kuriteod pikalt KarS § 256 ja 255 süüdistustes välja kirjutada,

kohtukolleegium ei näe. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegelikult üleliigne igale

süüdistatavale kuritegeliku ühendusega seonduvas süüdistuses taas ja taas üle

korrata neid kuritegusid, millised on nö kuritegeliku ühenduse eelduskuriteod ja mis on

toime pandud kuritegeliku ühenduse huvides ja selle eesmärke arvestades. Esiteks

peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada Riigikohtu valitsevat seisukohta, et

kuritegelik ühendus kujutab endast ohupotentsiaali, mis kaasneb juba ühenduse

loomisega. Seega on tegemist formaalse deliktiga, mis tähendab omakorda, et

kuriteokoosseis on täidetud pelgalt kuritegelikku ühendusse kuulumisega, mitte nende

kuritegude vahetu toimepanemisega, millele kuritegeliku ühenduse tegevus oli

suunatud. Vastutus KarS § 255 (aga ka KarS § 256) järgi tuleb seega kõne alla juba

siis, kui kuritegeliku ühenduse liikmed ei ole jõudnud veel ühtegi kavandatavat kuritegu

toime panna. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2010. a otsus nr 3-1-1-

57-09, p 13.5.) KarS § 255 puhul on tegemist vältava süüteoga, mis algab kuritegeliku

ühenduse liikmeks saamisega ja lõpeb liikmestaatuse lakkamisega. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. jaanuari 2013. a otsus nr 3-1-1-132-12, p 10). Teiseks, oma

otsuses 1-15-6452 on Riigikohus ka välja öelnud kindlalt kohtupraktikat ühtlustava

seisukoha, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ja selle raames toimepandavad

üksikkuriteod moodustavad reaal-, mitte ideaalkogumi. Kuritegelikku ühendusse

kuulumine on vältav süütegu, mis realiseeritakse juba sinna astumisega, ning mis ei

ole üldjuhul juba ajalis-ruumiliselt seostatav edasiste üksikkuritegudega. Kuritegelikku

ühendusse

kuulumine

ei

ole

samastatav

selle

raames

toimepandavate

üksikkuritegudega, mis tuleb tuvastada ning selle toimepanijatele süüks arvata eraldi.

Kõnealused argumendid räägivad üheselt selle kasuks, et kuritegelikku ühendusse

kuulumine ning selle raames toimepandavad üksikkuriteod moodustavad reaalkogumi.

Kuigi küsimus ideaal-ja reaalkogumist tõusetub põhiliselt karistuse mõistmisel, on

need Riigikohtu seisukohad kohtukolleegiumi arvates ka asjakohased selles osas, et

puudub igasugune mõistlik vajadus süüdistuste ja sealt edasi kohtuotsuse mahu

suurendamiseks sellise ülekordamisega.

Maakohus on oma seisukoha iga üksikkuriteo puhul, mis oli süüdistuses ka kuritegeliku

ühenduse eelduskuriteona kirjeldatud, sisustanud järeldusega, et see kuritegu on

toime pandud kuritegeliku ühenduse raames ja huvides. Mida selline järeldus

tähendada võib, võib ka vaid oletada. Kuritegeliku ühenduse raames peaks

tähendama seda, et selle toimepanemise aeg ühtib kuritegeliku ühenduse

eksisteerimise ajaga e mahub nö sinna. Samas see ei ole määrav faktor, sest

süüdistus sisaldab muuhulgas näiteks ka A. Velsi poolt toime pandud mitmeid

kuritegusid, mis ajaliselt mahuvad KTÜ eksisteerimise raamidesse. Kui vaadata neid

kuritegusid, mille lõppu käib seisukoht, et see on toime pandud kuritegeliku ühenduse

huvides, siis võib oletada, et need on seostatud materiaalse kasu saamisega

konkreetsest üksikkuriteost. Kohtukolleegium leiab, et kuritegeliku ühenduse huvides

e KTÜ-le raha „teenimine“ ei pea toimuma kindlasti esimese ja teise astme

kuritegudega. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt oma seisukohta väljendas, võib

see toimuda ka näiteks kuritegeliku ühenduse rahadega hasartmängude mängimisega

ja sellisel viisil kasvatatakse kriminaaltulu. Seega võib kriminaaltulu teenida

ühendusele ka selliste kuritegudega, mis ei kvalifitseeru KTÜ eelduskuriteona, vaid on

teenitud kuritegeliku ühendusega seonduvate kuritegudega e selle liikmeks või juhiks

olemisega.

Kohtukolleegiumi seisukoht, mis kindlasti ei mõjuta kohtuotsuse seaduslikkust, kuid

vajaks siiski seaduse ühetaolise ja läbipaistva kohaldamise huvides mingitele

kindlatele seisukohtadele tuginemist ja lõplikku selgust, on järgmine.

Esiteks, kindel on see, et kuritegeliku ühenduse eelduskuritegudeks on need kuriteod,

mis on seaduses sätestatud ja need on esimese astme kuriteod ning teise astme

kuriteod, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat. Mis

puudutab neid kuriteokoosseise, mille põhikoosseis näeb ette karistusena vangistuse

alla kolme aasta ja kvalifitseeritud koosseis vähemalt kolm aastat e kvalifitseeritud

koosseis kvalifitseerub pealtvaadates eelduskuriteos, siis selles osas on Riigikohus

oma seisukoha öelnud. Arutataval juhul puudutab see seisukoht U. Velsi süüdistuse

episoode KarS § 202 lg 2 p 2 järgi, kus teda süüdistatakse korduvalt kuriteo

tulemusena saadud vara omandamises. Riigikohtu otsuse 1-16-6452 p-s 33 selgitab

Riigikohus oma seisukohta ja väidab üheselt, et KarS § 202 lg 2 puhul saab

eelduskuriteoks olla selline kuritegu vaid siis, kui see kvalifitseerub KarS § 202 lg 2 p

3 järgi, e süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine suures

ulatuses. U. Velsi süüdistus sellist kvalifitseerivat tunnust ei sisalda. Kui mõnele

seadusekohaldajale jääb Riigikohtu otsuses väljendatud seisukoht arusaamatuks või

tundub keeruline, siis täiendava kirjandusena pakub kohtukolleegium välja Juridica

artikli

„Kuritegelikku

ühendusse

kuulumine

(ja

kuritegeliku

ühenduse

organiseerimine)“, kus lahatakse Riigikohtu seisukohti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

21.veebruari 2019. a otsuse asjas 1-16-6452 valguses. Veel on oluline rõhutada, et

asjaolu, et nö materiaalses mõttes e kasutoovas tähenduses võib olla küll

üksikkuritegu, mis eelduskuriteona ei kvalifitseeru, olla kuritegelikule ühendusele

kasulik ja see võib isegi KTÜ liikme poolt olla pandud KTÜ huvides selles mõttes, et

sellised kuriteod (KarS § 201 ja 202 vastavad koosseisu näiteks), mis ei ole

eelduskuritegudeks, võivad suurendada ühiskassat ja seega olla abistavaks faktoriks

kriminaaltulu teenimisel. Siiski, Riigikohus on oma eeltsiteeritud otsuse p-s 39 öelnud

muuhulgas, et ühenduse liikmed peavad teadma, et üksikkuriteod sooritatakse

ühenduse huvides ja selle eesmärke arvestades. Ehk siis, ei piisa ainult sellest, et

üksikuritegu on pandud toime KTÜ huvides e et võib KTÜ-le materiaalses mõttes sisse

tuua, see peab samal ajal vastama ka KTÜ eesmärkidele ja KTÜ eesmärk on panna

toime teise astme kuritegusid, mille sanktsiooni ülemmäär on vähemalt kolm aastat,

või esimese astme kuritegusid. Isegi, kui isik ise arvab siiralt, et ta paneb toime kuriteo

kuritegeliku ühenduse eesmärkide ja huvide nimel, kuid seaduse järgi see nii ei ole, ei

saa sellisel juhul omistada seda kuritegu temale, kui KTÜ liikmena toimepandut.

Seega, kohtukolleegium muudab maakohtu otsuse põhiosa, jättes välja selles esitatud

asjaolu, et U. Vels on toime pannud KTÜ raames ja huvides kuritegelikul teel vara

omandamised.

Subjektiivsest küljest tegutses A. Kuzyakin kavatsetult ja eesmärgil hoida koos

liikmeskonda, kes alluvad temale – täidavad ta korraldusi, respekteerivad teda juhina.

A. Kuzyakin positsioneeris ennast ise juhina ning ka kuritegeliku ühenduse teised

liikmed tegutsesid teadmisega, et nad kuuluvad kuritegelikku organisatsiooni, mille

juhiks on A. Kuzyakin ja kus neil on kindel roll, kohustus järgida teatud reegleid.

6. FF suhtes toimepanedud väljapressimise süüdistuse episoodis on kohtukolleegiumi

seisukoht järgmine. Vaidlus on eelkõige selle üle, kas A. Velsi ja U. Velsi süüküsimuse

otsustamisel tuleb arvestada, nagu taotleb apellatsioonis prokurör, BB2 poolt

kohtueelsel uurimisel antud ütluseid, või tuleb BB2 ütlused kõrvale jätta, kui

ebausaldusväärsed, nagu seda on teinud kohus. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröri

apellatsioonis esitatud seisukohaga selles osas, et maakohus oleks pidanud

arvestama BB2 poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, millised olid avaldatud

maakohtu istungil ja seda KrMS § 294 p 1 alusel (27.02.2019.a protokolli lk 33-34)

kuivõrd BB2 keeldus tol päeval ristküsitlemise käigus ütlusi andmast. Maakohtus

toimus BB2 ristküsitlus selliselt, et teda küsitleti 2. novembril 2018 ja 14. jaanuaril 2019.

25. veebruaril 2019 kohtuistungil toimus pikalt arutlus selle üle, kas ja kuidas uuesti

ristküsitleda BB2, kes koos kaitsjaga tuli välja avaldusega, et eelnevalt kohtus oli ta

hirmust oma elu pärast andnud tõele mittevastavaid ütlusi. BB2 selgitas, et on

korduvalt kohtumenetluse jooksul pöördunud seoses paanikahäiretega EMO-sse,

saanud rahusteid, olnud tilgutite all jne. Kohtule avaldas BB2, et pigem rääkis ta

politseijaoskonnas tõtt ja kohtus, kartes neid menetlusosalisi, kes on temaga koos

kohtu all, ei rääkinud tõtt. Samas teatas BB2, et uusi ütlusi kohtus ta anda ei soovi ja

seda enda tervisliku seisundi pärast.

27.veebruaril 2019 kohtuistungile tuleb BB2 (pärast seda, kui ta on juba kohtus

ristküsitletud ja ka kohtule teatanud, et uuesti ta ütlusi anda ei soovi ) ja esitab eelmisel

päeval välja antud arstitõendid. Kohus võtab dokumendid kriminaalasja materjalide

juurde. Seejärel taotleb prokurör seoses sellega, et on uued asjaolud ilmnenud, mis

seavad BB2 (BB2 varasem nimi) varem kohtus antud ütlused tema enda kinnitusel

kahtluse alla, BB2 uuesti ülekuulamist kohtuistungil. Süüdistatav BB2 kohtus ütlusi

anda uuesti ei soovi. Seejärel teatab kohus, et BB2 palus kohtuga, kaitsja ja

prokuröriga kohtumist ja avaldas kaitsja juuresolekul kohtule, selle kohta on õiend, et

ta kardab oma elu pärast. Ta oli täiesti adekvaatne seda tehes. Prokurör küsis, kas R.

BB2 mõistab seda, et kui ta täna siin ütlusi ei anna selle kohta, mis tõesed sündmused

aset leidsid, see võib päädida sellega, et prokuratuur taotleb § 294 varasemalt antud

ütluste tõendina vastuvõtmist kohtult. Kohus leidis, et see ongi võimalik, sest ta on

kinnitanud, et need olid õiged. Prokurör taotles sellisel juhul § 294 p 1 alusel, et kohus

võtaks vastu R. BB2 poolt eeluurimisel antud ütlused.

Kõiki neid asjaolusid kokku võttes, leidis maakohus oma otsuses, et ei saa arvestada

süüdistatava BB2 (end. BB2) ütlusi tõendina, kuna BB2 oli isik, kes pidevalt kohtus

ütlusi muutis, ka olid ütlused vastuolus kohtueelsel uurimisel väidetuga, ka rõhus isik

sellele, et tal on psüühiline häire (esitas rohkelt meditsiinilist dokumentatsiooni tal

esinenud trauma ja järelravi osas, milline sisaldas ka psühhotroopseid aineid) ja

rõhutas, et ka istungite ajal tarvitas rohtusid, mis sisaldasid psühhotroopseid aineid,

mistõttu ei ole tema ütlused usaldusväärsed. Tegemist oli ebastabiilse isikuga, kes

kord väitis kohtus üht, kord teist, rõhutas pidevalt oma vaimset ebastabiilsust ja

diagnoose ja seda, et ta tarvitab istungite ajal psüühikat mõjutavaid ravimeid.

Kohtukolleegium nõustub, et tõendi usaldusväärsuse hindamisel peab kohus andma

esmalt hinnangu, kas tõendi allikas on usaldatav ja BB2 seda ei ole. Kohtukolleegium

nõustub siinjuures maakohtu põhjendustega selles osas ja leiab sarnaselt

maakohtuga, et olenemata, millise seadusesätte alusel avaldab kohus sellise isiku

poolt kohtueelses menetluses antud ütlused, ei ole tema ütlusi üldse võimalik kasutada

FF episoodis A. Velsi ja U. Velsi vastu e nende süüküsimuse otsustamisel.

Süüdistatavale U. Velsile esitatud süüdistuse kohaselt seisneb tema roll, ja seejuures

kaastäideviija roll selles, et tema leppis kokku A. Velsi ja BB2-ga (BB2), et BB2 ja A.

Vels saavad kokku FF-ga ning nõuavad temalt BB2 isa U. Velsi maksmata jäänud

töötasu 1000 eurot, e nagu prokurör apellatsioonis väidab, toimus väljapressimine FF

suhtes U. Velsi mahitusel. See on süüdistuse kohaselt ainuke U. Velsi teopanus temale

etteheidetud väljapressimises, ja süüdistus rajaneb selles osas vaid BB2 poolt

kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Kuna ei ole usaldatav tõendiallikas, ei saa tema

ütlusi tõendina kasutada ning seega ei ole ka U.Velsi süü FF väljapressimise episoodis

tõendatud. U.Velsi poolt, juba pärast temale esitatud süüdistuses kirjeldatud

sündmust, A.Velsi kaitseks valitud kaitsja arvete edastamist BB2-le ja mida prokurör

apellatsioonis kirjeldab, ei ole temale süüdistuses ette heidetud, ning see ei ole ka

asjakohane tõend , mis tõendaks U. Velsi süüküsimuse lahendamisel tähtsust omavaid

asjaolusid.

A. Velsi süüküsimuse osas nõustub kohtukolleegium samuti maakohtu poolt

kannatanu FF ütlustele antud hinnanguga. Maakohus tõi välja vastuolud kannatanu

poolt kohtus antud ütluste ja kohtueelses menetluse antud ütluste vahel. Kohtus väitis

kannatanu, et A. Vels lõi teda rusikaga näkku, seejärel istus F autosse ja helistas

politseisse ja kui A. Vels teda veel ründas, siis sai ta haardesse ja A. Vels lõi teda veel

vaid jalaga, kui ta autos istus. Kohtueelsel uurimisel on kannatanu väitnud, et A. Vels

lõi teda rusikaga meelekohta, ka väitis ta kohtueelsel uurimisel, et esmalt helistas ta

sõbrale (kd 18 lk 106), ka avaldati tema ütlused kaitsja Sillari taotlusel, kus ta

kohtueelsel uurimisel hoopis väitis, et A. Vels kutsus teda võssa kaklema (t kd 18 lk

20). Kannatanu kohtus antud ütlused on vastuolus ka tema poolt häirekeskusesse

tehtud telefonikõnedes väidetuga. Nimelt, politseile väitis kannatanu, et teda ähvardati

relvaga, kohtueelsel uurimisel ja kohtus ei ole ta sellest sõnagi rääkinud. Ka avaldati

kaitsja Sillari taotlusel teisedki vastuolud kannatanu ütlustes (kd 18 lk 18), nii ta

tunnistas kohtueelsel uurimisel, et jättis BB2 isale töötasu välja maksmata, kohtus te

endal sellist kohustust ei tunnistanud.

Seega- eelnimetatud oluliste vastuolude tõttu ei ole kannatanu ütlused usaldusväärsed

ega tõendina arvestatavad.

Kohtus leidis tõendamist, et A. Velsi ja FF vahel leidis aset füüsiline konflikt, kuid ei ole

võimalik kindlaks teha, kes seda 2013 aset leidnud füüsilist konflikti alustas ning

kuidas F tervisekahjustused, millistega seotud dokumentatsiooni kohus uuris

(patsiendikaarti R245522 t kd 18 lk 91), tekkisid. Ka veendus kohus selles, et F näol

oli tegemist füüsiliselt tugeva ja koguka isikuga, mistõttu ei oma hetkel olulist tähendust

kiitsaka A. Velsi kikkpoksi oskused, kuna konflikt tulenevalt A. Velsi, tunnistaja LL4

ütluste kohaselt leidis aset autos, kitsas ruumis, kus antud oskused ei võimalda edu

saavutada.

Kohtukolleegium nõustub ka siin maakohtuga, et kogutud tõendite pinnalt ei ole

võimalik süüdistuse põhjendatust jaatada ning põhjendatult on U. Vels ja A. Vels selles

episoodis õigeks mõistetud.

7. OO väljapressimise osas leiab kohtukolleegium, et A. Kuzyakini, M. Kase ja U. Velsi

süüdimõistmine OO suhtes väljapressimise toimepanemises on põhjendatud.

Siinjuures ei saa jällegi eitada seda, et nii süüdistusele, kui ka maakohtule etteheiteid

esineb, kuid asjakohaste ja konkreetsete kaitseargumentide esitamisel varasemates

menetlusstaadiumides, olnuks need tänaseks selgeks räägitud. Kohtukolleegium

jaatab seda, et süüdistus on esitatud selliselt, et kohus peab sealt „välja noppima“,

mida mõeldakse e millist konkreetset ähvardust süüdistuses peab prokurör selliseks,

mis täidab väljapressimise koosseisu. Ka süüdistuse resolutsioon selles osas selgust

ei anna. Samamoodi ei lisa konkreetsust prokuröri süüdistuskõne maakohtus ega ka

maakohtu otsus. Maakohus on oma otsuses leidnud, et „eelanalüüsitud tõenditega on

tõendamist leidnud süüdistatavatele esitatud süüdistused. A. Kuzyakini, M. Kase, U.

Velsi tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 214 lg 2 p 4 järgi, kui grupi (kuritegeliku

ühenduse) poolt varalise kasu üleandmise nõudmine vägivallaga ähvardamisel ja

psüühilist vägivalda kasutades“(k/o lk 85). Miks maakohtu otsuses on eristatud

vägivallaga ähvardamist ja psüühilise vägivalla kasutamist, kui tegelikult on tegemist

ühe ja sama tegevusega, see jääb kohtukolleegiumile hoomamatuks. Ehk siis,

veelkord tuleb rõhutada, et vägivallaga ähvardamine ongi psüühiline vägivald. Samas

ei saa aga eitada, et süüdistuses esitatud tehiolud lubavad kindlalt väita, et

väljapressimise teokoosseisu täidab süüdistuse kohaselt seaduseandja poolt loetletud

tegudest just vägivalla kasutamine. Süüdistatava M. Kase kaitsja adv. A. Luberg väitis

ringkonnakohtu istungil, et süüdistuses on kirjas nagu OO oleks ähvardatud füüsilise

vägivallaga, kuid tema ei loe seadusetekstist välja, et vägivallaga ähvardamine täidaks

väljapressimise teokoosseisu. Nagu kaitsja väitis, on seaduses kirjas vaid vägivalla

kasutamine. Siinjuures selgitab kohtukolleegium, et ka psüühiline/vaimne vägivald on

KarS § 214 nagu ka paljude teiste kuriteokoosseisude puhul (röövimine, vägistamine

jn) vägivald e siis vägivald jaguneb füüsiliseks ja vaimseks/psüühiliseks. Ka Riigikohus

on korduvalt oma lahendites selgitanud, et vägivallana tuleb mõista mõne KarS 9.

peatüki 2. jao 2. jaotises nimetatud süüteokoosseisule (§-d 120-121) vastava teo

toimepanemist (vt Riigikohtu otsus 1-19-1849). Psüühiline e vaimne vägivald tähendab

aga ähvardamist, antud konkreetsel juhul siis füüsilise vägivallaga ähvardamist.

Seejuures rõhutab kohtukolleegium, et KarS § 214 sõnastus ei võimalda tõlgendust,

mille kohaselt piisaks väljapressimise toimepanemiseks igasugusest psüühilisest

survestamisest ja hirmutamisest. Ähvardamisega (KarS § 120) rünnatakse teise

inimese vaimset tervist, kasutades psüühilist vägivalda. Selle sisuks on konkreetses

kannatanus ehk siis ähvarduse adressaadis ettekujutuse loomine võimaliku kahju

(surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimisest

ja sellega temas hirmutunde tekitamine. KarS § 214 mõttes on psüühiline vägivald

järelikult selline, kui kannatanut hirmutatakse tervisekahjustuse tekitamisega (KarS §

121 ja 118 mõttes) või tapmisega. Siia ei sobi selline vaimne terror, mis seisneb selles,

et kannatanut hirmutatakse sellega, et kui „meile ei maksa tulevad uued ja hullemad“.

Samamoodi ei saa kvalifitseerida kannatanu suhtes vägivalla kasutamisena neid

kannatanu suhtes vägivalla kasutamisega seotud lauseid, mida A. Kuzyakin ja M. Kase

U.Velsile on öelnud e, mis käivad läbi süüdistatavate omavahelises vestluses. A.

Kuzyakin juhendab U. Velsi, et OO tuleb „pigistada“, M. Kase ütleb U. Velsile, et raha

mitte maksmise puhul lööb ta ise OO pea vastu jääd. Nende väljaütlemiste adressaat

ei ole OO. Küll aga on väljapressimise koosseis täidetud sellise ähvardusega, mida U.

Vels OO-le ütleb 21. augustil 2014.a ajavahemikul kell 16.00 kuni 17.00 Rakveres U.

Velsi ja OO vahelisel kohtumisel, kui OO mõlgutab mõtteid, mitte enam maksta raha

(jälitustoimingu protokoll 10. septembrist 2014.a) – „Tagajärjed on see, et kuradi

tullakse lüüakse jalaluud puruks, oled haiglas, noh, ei lasta elada ja ongi kõik. /…/.

Kohtukolleegium selgitab, et ähvardamisega on tegemist siis, kui ähvardaja loob

kahjuliku tagajärje saabumisest mulje, kui millestki tema tahtest sõltuvast asjaolust,

seega peab ta jätma endast mulje kui toimuva valitsejast. Seejuures ei oma tähendust,

kas selline loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Toimuva

valitsemisega nimetatud tähenduses on tegemist mitte ainult siis, kui isik loob

ettekujutuse temast endast lähtuvast ohust (st endast kui ähvarduse realiseerijast),

vaid ka siis, kui ähvardatakse kahju tekitamisega kellegi kolmanda kaudu või kaasabil,

jättes mulje, et tal on selle kolmanda (või kolmandate) tahte üle teatav mõju. Arutataval

juhul käis U. Vels pidevalt OO-le selgitamas, et too on kohustatud maksma raha, mida

OO-le serveeriti võlana, mis jah kunagi sai OO poolt makstud, kuid teistele isikutele, ja

need rahad ei jõudnud A. Kuzyakinini. U. Vels esitles ennast seni, kuni OO rahasid

maksis, kui heategijat, kes säästab OO, e pakub kaitset A. Kuzyakini kuritegeliku

ühenduse poolt ja seni kuni OO korralikult raha maksab, seni pole tal põhjust karta

kedagi. Samas aga U. Vels tekitas OO-s ka hirmutunnet, et kui ta raha ei maksa neile,

et siis tulevad järgmised ja hullemad. Kust need järgmised peaks teadma, et OO ei

maksa A. Kuzyakini KTÜ-le raha, seda küll vestlustest ei selgu, kui ainuke järeldus on

see, et sellisel juhul siis just U. Vels ja tema kaudu A. Kuzyakin annavad nendele

hullematele teada, et OO-lt tuleb hakata räigemate võtetega raha nõudma. Just sellise

mulje lõi U. Vels OO-s ja vaidlust ei ole selles, et U. Vels on toime pannud OO suhtes

väljapressimise, kuid ta ei ole selle kuriteo üksiktäideviija. Kohtukolleegiumi hinnangul

on M. Kase ja A. Kuzyakin väljapressimise kaastäideviijad ja kolmekesi moodustavad

nad grupi.

Kohtukolleegium märgib esmalt, ja seda vastuseks süüdistatava M.Kase kaitsja

apellatsioonis esitatud väidetele, mis on pigem ahastus selle üle, kuidas on võimalik,

et KTÜ eksisteeris alates 2013 a, aga väljapressimine OO-s suhtes algas 2011 a. M.

Kasele aga ka A. Kuzyakinile ja U. Velsile, on esitatud süüdistus ühes väljapressimise

episoodis

ja

tegemist

on

süüdistuses

esitatud

tehiolude

pinnalt

jätkuva

väljapressimisega (vt RK otsus III-1/1-79/95). Asjaolu, et OO suhtes hakati raha välja

pressima enne seda, kui maakohtu otsusega tuvastatud KTÜ eksisteerimise algusaeg,

ei mõjuta ühegi selles episoodis süüdistatava süüküsimust. Konkreetselt hakkas U.

Vels, kokkuleppe A. Kuzyakiniga, ning M.Kasega ühise teoplaani alusel OO-lt välja

nõudma raha 2013 a, ja sellele eelnev tegevus OO suhtes ei ole süüdistuses ega ka

maakohtu otsuses eraldi sellist käsitlust, mis eviks süüdistuse kvaliteeti, leidnud. M.

Kase oli seotud OO-lt raha nõudmisega ka enne 2013 a ning ilmselgelt oli ka tema

selleks KTÜ liikmeks, kes OO, kui äärmiselt kergelt raha teenimise allika, kuritegeliku

ühenduse vaatevälja tõi. OO suhtes pandi väljapressimine toime mitme aasta vältel.

Maakohtu otsuses analüüsitud tõenditega, ja seda eriti jälitustoimingute käigus

kogutud tõenditega, on üheselt tõendatud (kohtuotsuse lk 79-85), et OO-lt raha

nõudmine oli U. Velsi, M. Kase ja A. Kuzyakini ühine teoplaan. Teoplaani kohaselt pidi

OO järjepidevalt kuritegelikule ühendusele raha maksma ning teda survestati selleks

pidevalt. Kui OO raha ei maksnud, külvati temas hirmu. Et A.Kuzyakini, M.Kase ja U.

Velsi teoplaani kuulus ka teadmine sellest, et vajadusel tuleb OO ähvardada füüsilise

vägivallaga e kasutada vägivalda (psüühilist) KarS § 214 mõttes, seda kinnitavad

samuti nende omavahelised vestlused, milliseid on maakohtu otsuses põhjalikult

analüüsitud. M. Kase teatas vestluses U. Velsiga, et raha mittemaksmise korral lööb

ta OOi pea vastu jääd, A.Kuzyakin käskis „pigistada“ rohkem. Kuriteo toimepanijate

ettekujutused võisid varieeruda kasutatava vägivalla liigi ja intensiivsuse osas, kuid

kokkulepe oli olemas ka vägivalla kasutamise osas, st ühiselt ja kooskõlastatult

planeeriti väljapressimist.

Asjaolu, et süüdistatavad A. Kuzyakin ja M. Kase ei viibinud tõesti U. Velsi kõrval, kui

viimane OO ähvardas, ei välista nende poolt väljapressimise toimepanemist

kaastäideviijatena. Kohtukolleegium rõhutab siinjuures, et see fakt, et kuriteoplaani

väljatöötamises osalenud isik jääb kuriteo täideviimise ajaks ruumiliselt eemale

sündmuste toimumise kohast e. kuriteo vahetu täideviimise kohast, ei välista tema

vastutust kuriteo toimepanemise eest. Siinjuures selgitab kohtukolleegium, et

teovalitsemise teooriast lähtudes sisustatakse täideviimist teovalitsemisena -

objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste kogumina, mis näitab, kelle teod moodustavad

kaaluka osa kuriteokoosseisu tunnuste täitmisel ja kelle tahe tegu juhib (valitseb). Teo

valitsemine on ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava

sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine. Kaastäideviimise korral räägitakse

funktsionaalsest teovalitsemisest - funktsionaalne täideviimine on seega tervik, mis

realiseerub alles siis, kui kõik kaastäideviijad täidavad kooskõlastatult oma funktsiooni

kuriteokoosseisu realiseerimisel. Ning vastupidi - kellegi funktsionaalne alatalitus

tähendab kuriteokoosseisu ning seega ka täideviimise puudumist (RKKKo 3-1-1-23-

01). Nendest põhimõtetest lähtuvalt on sisustatud ka edasine kohtupraktika

kaastäideviimist puudutavas küsimuses. Selleks, et rääkida kaastäideviimisest, peab

olema esmalt tuvastatud isikute ühine tegutsemine objektiivses mõttes. Tõsi, isik ei

pea vahetult tegutsema sündmuskohal, tema teopanus võib jääda isegi

ettevalmistavasse staadiumisse. Nii ühel kui ka teisel juhul tuleb aga kindlaks teha, et

tema teopanus oli tegu kui tervikut silmas pidades oluline. Kui isik ei osale omakäeliselt

süüteo toimepanemises, kuid siiski soovitakse teda käsitleda täideviijana, on

esmajoones oluline tuvastada tema oluline teopanus objektiivses mõttes (st kas

teopanuse osutamine ettevalmistavas staadiumis või avaldus tema teopanus

täideviimise käigus), mille alusel saaks väita, et vaatamata eemalolekule vahetust

süüteokoosseisu realiseerimisest hoidis ta sellele puudusele vaatamata sündmuste

kulgu olulisel määral enda kontrolli all, mis asetaks ta sündmuse kui terviku

keskmesse. Toimuva keskne kuju on e. täideviija on see, kes määrab, kas ja kuidas

tegu toime panna. Praegusel juhul on kohtukolleegiumi hinnangul leidnud tõendamist,

et A. Kuzyakin ja M. Kase hoidsid sündmuste kulgu olulisel määral enda kontrolli all.

U. Vels andis neile aru, kuidas toimub tema poolt OOilt raha väljapressimine ja A.

Kuzyakin ning M. Kase jagasid temale korraldusi. Just A. Kuzyakinist ja M. Kasest

sõltus see, kas ja kuidas kuritegu toime panna.

8. U. Vels on süüdi mõistetud ka kolmes varguse episoodis ja kohtukolleegiumi

hinnangul on tema süüdi mõistmine põhjendatud. Koos M. Kaldaga mõisteti U. Vels

süüdi 2015.a aprillist kuni 2015.a oktoobrini Q-st kütuse varguses. U. Vels ja M. Kalda

varastasid eelnimetatud kohast kokku 3800 liitrit erimärgistusega diiselkütust

väärtusega 5208 eurot.

Maakohtu järeldus U.Velsi poolt varguse toimepanemises rajaneb jälitustoimingu

protokollil 11. jaanuarist 2016.a ja videosalvestisele (t kd 11 lk 207-213), millisel oli

kajastatud videos kütuse vargused 2015 Q territooriumilt. Kohus möönas, et videod

olid halva kvaliteediga, ka mõnel juhul kasutasid isikud maske, kuid seal kasutati

sõidukit Peugeot JJJJJJ milline oli U. Velsi kasutuses (ei ole eitanud seda, see nähtub

ka läbiotsimisprotokollist t kd 5 lk 32-35), ka oli U. Vels oma kehaehituse ja kõnnaku

poolest kohtule äratuntav. Antud vargus pandi toime pärast A. Velsi kinnipidamist

(01.04.2015), mistõttu on mõistetav, miks M. Kaldaga koos pani selle toime U. Vels.

Samuti nõustub kohus prokuröriga osas, et tähtsust omab ka U. Velsi süü tuvastamisel

modus operandi, milline näitab, et kuna M. Kalda jätkas sama käitumismustriga

kütusevargusi ka pärast A. Velsi kinnipidamist, tegutses ta edasi tema isa U. Velsiga

sama käitumismustri alusel.

Seega kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga, et maakohus on U. Velsi süü tõendamisel

kasutanud M. Kalda kohtueelses menetluses ülekuulamisel, ja ütluste seostamisel

olustikuga antud ütlusi. Maakohus on tsiteerinud tõesti neid ütlusi, kuid seda põhjusel,

et tuvastada vastuolusid M. Kalda kohtueelses menetluses ja maakohtus antud

ütlustes, mis puudutavad U. Velsi poolt varguse toimepanemist ja neid ütlusi on

kasutatud ka selleks, et hinnata M. Kalda poolt maakohtus antud ütlusi selles, et tema

oli varguse toimepanijaks.

U. Velsi kaitsjad väidavad, et U. Vels oli tüseda kehaehitusega inimene, kuid Q

kütusevarguse kohta jälitustoimingu käigus teostatud videosalvestiselt nähtuvalt oli

tegemist kahe saleda isikuga. Seetõttu ei ole võimalik, et kõnealuse varguse pani toime

U. Vels.

Ringkonnakohus rahuldas süüdistatava U. Velsi kaitsja taotluse ning uuris vahetult

kohtuistungil

jälitustoimingu

protokolli

11. jaanuari

2016.a

lisana

esitatud

videosalvestist, millisel oli kajastatud videos kütuse vargused 2015 Q territooriumilt.

Kaitsjate väide, et U. Velsiks peetud isik ei saa olla U. Vels, sest oli sale inimene, on

küll väga meelevaldne või subjektiivne. Salvestistelt nähtud isik on toekas, kogukas ja

küljepealt vaadates ka kõhukas. Ringkonnakohus vaatas istungil ka salvestist, kus ei

saanud vaidlust olla selles, et läbiotsimisest võtab osa U. Vels, seda ei saanud

vaidlustada keegi. Läbiotsimine toimus U. Velsi elukohas KKK talus 2015 a oktoobris.

Kohtukolleegium on veendunud, et kütusevarguse toimepanemise kaadrites liikuv

kogukam isik on U.Vels või siis temaga vägagi sarnase kehaehitusega. Seega on

kohtukolleegiumi seisukohast maakohtu seisukoht U. Velsi süüküsimuse osas

kütusevargustes põhjendatud ning kohtukolleegium ei pea vajalikuks maakohtu

seisukohti üle korrata.

Tsiviilhagi osas selles episoodis märgib kohtukolleegium järgmist.

Süüdistuste kohaselt varastasid kütust Q territooriumilt

-

Ajavahemikul september 2014 kuni aprill 2015 A. Vels, M. Kalda ja R. Õiso.

Varastatu kogus on süüdistuse kohaselt 6200 liitrit ja väärtus 5208 eurot. R.

Õiso mõisteid selles kuriteos süüdi Viru Makaohtu 19.02.2018 otsusega 1-18-

1004 . Temalt mõisteti välja Q OÜ kasuks summas 6544 eurot e rahuldati Q OÜ

poolt 21.01.2016.a esitatud tsiviilhagi. Vaidlustatud maakohtu otsusega

-

ajavahemikul aprill 2015.a kuni oktoober 2015.a U. Vels ja M. Kalda. Varastatu

kogus on süüdistuse kohaselt kokku 3800 liitrit ja väärtus sama, mis 6200 liitri

puhul e 5208 eurot (tegemist on ilmselgelt trükiveaga, sest peale selle, et see

pole loogiline, ei ole see ka kooskõlas kannatanu poolt esitatud hagisummaga).

-

ajavahemikul alates 2014.a septembrist kuni 2015.a aprillini omandas U. Vels

A. Velsi, M. Kalda ja R. Õiso poolt Q OÜ-st varastatud kütusest vähemalt 500

liitrit erimärgistusega diiselkütust.

-

Kannatanu LL5 põhjendas 22.jaanuaril 2018 maakohtu istungil, kuidas on välja

arvestatud, et kokku varastati ajavahemikul september 2014 kuni oktoober 2015

e siis süüdistustes kaheks episoodiks jagatud ajavahemikul 10000 liitrit kütust.

Esimesel ajavahemikul e A. Velsi, M. Kalda ja R. Õiso poolt varastati 6200 liitrit

ja M. Kalda ning U. Velsi poolt 3800 liitrit. Kokku on kahjusumma 6544 eurot.

Liitri maksumus on kõikunud kogu ajavahemikul 63-80 senti liitri kohta.

-

Maakohus rahuldas Q OÜ poolt esitatud tsiviilhagi täies ulatuses ning VÕS §

1043 alusel välja mõistis solidaarselt A. Velsilt, U. Velsilt ja M. Kaldalt Q OÜ

kasuks 6544 eurot . Süüdistatavatelt välja mõistetud ja hüvitamisele kuuluv

tsiviilhagi tuleb VÕS § 137 lg 1 alusel hüvitada solidaarselt Viru Maakohtu

Rakvere kohtumaja 19.02.2018 otsusega nr 1-18-1004 süüdi mõistetud R.

Õisoga, kellelt on sama hagi välja mõistetud samal alusel.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsus kannatanu tsiviilhagi täies osas

rahuldamise osas põhjendatud ja seaduslik, kuid kahjusumma tuleb välja mõista kahes

osas ja igal konkreetsel juhul konkreetsel ajavahemikul varguse toimepanijatelt.

Nimelt, 6200 liitri kütuse väärtuses peavad selle hüvitama ajavahemikul september

2014 kuni aprill 2015 varguse toime pannud isikud e A. Vels, M. Kalda ja R. Õiso ja

kuriteoga saadud vara omandanud U. Vels solidaarselt ja aprill 2015 kuni september

2015, 3800 liitri väärtuses U. Vels ja Mario Kalda solidaarselt. Arvestades, et 10000

liitri väärtus on 6544 eurot, siis 6200 liitri väärtus on 4057,28 eurot ja 3800 liitri väärtus

on 2486,72 eurot. Veel märgib kohtukolleegium, et R. Õisolt, kes osales vargustes vaid

esimesel ajavahemikul, e 6200 liitri varguses, millega tekitati kahju 4057,28 eurot, ei

ole kogusumma väljamõistmine Viru Maakohtu otsusega põhjendatud, kuid

kohtukolleegium ei ole seotud selle otsusega. Kohtukolleegium tühistab selles osas

maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse.

Kaitsja arvates on oluline tähele panna, et kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid selle

kohta, millisel konkreetsel kuupäeval, kes süüdistatavatest (või muudest käesolevas

kriminaalasjas tuvastamata isikutest) Q OÜ territooriumilt kütust varastasid. U. Velsi

süüdimõistmise korral saab tema vastu tsiviilhagi lugeda põhjendatuks vaid selles

osas, milles on tuvastatud, et U. Vels oli isikuks, kes varguse toime pani.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole ka see väide aluseks, et vähendada U. Velsi

tsiviilõiguslikku vastutust. Süüdistuses, mis puudutab U. Velsi poolt kütusevarguse

toimepanemist koos M. Kaldaga, on esiteks tegemist jätkuva vargusega. Selles ei ole

välja toodud eraldi episoode kuupäevaliselt ning ka varastatu kogus ja kahju on

arvestatud koondsummana. Olenemata, mitu korda sel ajavahemikul kütust varastati,

on kohtukolleegiumi arvates selge, et varguse panid toime kahekesi grupis just M.

Kalda ja U. Vels. Teistele pole selles osas süüdistust esitatud, üksinda aga sellist

vargust toime panna ei ole reaalne. Ajaliselt võtaks see topelt rohkem aega ning

vahelejäämise oht olnuks ka suurem.

U. Vels mõisteti süüdi ka koos M. Kaldaga selles, et nemad varastasid RRR talust HH-

le kuuluva ATV Yamaha (reg.nr XXXXXX) väärtusega 4000 eurot. Maakohus on oma

otsuses selles episoodis muuhulgas leidnud, et tõendina tuleb arvestada M. Kalda

poolt ütluste seostamisel olustikuga väidetut, milline kajastus videolindil (protokoll ja

dvd t. kd 37 k 115-116a) lisaks protokollile ja milliseid kohus vaatles, kus Kalda ütles,

et sõiduki roolis oli U. Vels. Salvestiselt nähtub ,et ta selgitab kuriteo asjaolusid

vabatahtlikult. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et M. Kalda poolt ütluste

seostamisel olustikuga antud ütlusi saab kasutada U. Velsi süüküsimuse otsustamisel.

M. Kalda muutis kohtueelses menetluses antud ütlusi, ja maakohtus ristküsitlusel

väitis, et pani toime selle varguse üksi. Sellisel juhul tuleb M. Kalda poolt antud ütlused

tõendikogumist välja jätta ja see reegel kehtib ka nende ütluste kohta, mis M. Kalda

andis ütluste seostamisel olustikuga. Selline seisukoht tuleneb Riigikohtu otsusest 3-

1-1-62-07. Kohtukolleegium leiab, et M. Kalda ütluste kõrvalejätmine ei mõjuta U. Velsi

süüküsimust selles varguseepisoodis. Tõendatud on, et PP2-le pakkusid varastatud

ATV-d U. Vels ja üks tunnistajale tundmatu meesterahvas. Kaitsja väitega, et

maakohus on PP2 ütlustele omistanud sellise sisu, mis ei lähe kokku 5. veebruari 2018

kohtuistungi protokolliga, kus toimus tema ristküsitlus, kohtukolleegium ei nõustu.

Tunnistaja PP2 on kohtuistungil kinnitanud, et U. Vels koos temale tundmatu

meesterahvaga, pakkusid temale ATV-d vahetada, kuid, kes tema vana ära viis, seda

ta enam ei mäletanud. Põhjendatult on ka maakohus arvestanud sellega, et

konkreetne ATV vargus langes perioodi, kui U. Vels asendas vahistatud A. Velsi, ning

hakkas ise vargusi toime panema, mh ka koos M. Kaldaga. Selliste asjaolude

kokkulangemine veenab kohtukolleegiumi selles, et U. Vels on grupis M. Kaldaga

pannud toime temale etteheidetud HH ATV varguse. Veel rõhutab kohtukolleegium, et

salajane vargus ongi seepärast salajane, et pealnägijaid sellistel vargustel ei ole, ja

hindamisele kuuluv tõendikogum ongi väiksem, mistõttu on maakohtu poolt modus

operandi kasutamine süü tõendamisel ka asjakohane.

U. Vels mõisteti süüdi ka ajavahemikul 20. mai 2015.a kell 20.30 kuni 21. mai 2015

kell 09.00 X talust, XXX erinevate esemete varguses. 4. augustil 2015.a võeti U. Velsi

kasutuses olnud MMM talu, XXX läbiotsimise käigus ära varastatud esemed.

Läbiotsimise käigus võeti ära JJ-le kuulvad esemed: murutraktor Partner 12107,

aiakäru ja akutrell Power Super; ŽŽ-le kuuluvad esemed: nurgasaag Dewalt,

ketassaag Makita, valge pappkarp koos lihvimissketastega, karp lihvimisketastega

Tyrolit, tikksaag Makita, klambripüstol Nuair, klambripüstol Kitline, klambripüstol FXA,

lihvija Örebro, käsihöövel Holzer, lihvimismasin, halli värvi kast – koos akutrell Makita

ning erinevate tööriistadega.

Vaatamata U. Velsi süüd eitavatele ütlustele, leidis maakohus, et U. Velsi süü on

tõendatud. U. Vels väitis, et asjad, mis leiti tema elukohast ja mis väidetavalt kuulusid

J-le, ostis ta kellegi ÜÜ2 käest. Maakohus seda ei uskunud ning hinnates kõiki

tõendeid kogumis, leidis, et U. Velsi süü on tõendatud. Kohtukolleegium nõustub

maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüsiga, leiab, et see on ammendav ning

sarnaselt maakohtuga leiab ka kohtukolleegium, et U. Velsi poolt kohtule esitatud ostu-

müügileping on fiktsioon. Seda kinnitab 12. augustil 2015.a kell 15.02 U. Velsi poolt

XX-le antud vihje, et oleks vaja üleandmis-vastuvõtmis akti, ehk pabereid ning

teatavasti U. Vels ostu-müügi lepingu enda õigustuseks maakohtule ka esitas.

Müüjaks oli isik, kes tegelikult ei elanud enam aastaid Eestis. Fakt on see, et U. Velsi

kasutuses olevast talust leiti JJ talust varastatud esemeid ja ei ole eluliselt usutav, et

varastatud asjade edasimüüjad oma müügitehinguid kirjalikult vormistavad, kuhu oma

isikuandmed maha jätavad.

9. U. Vels on mõistetud süüdi ka KarS § 202 lg 2 p 2 järgi kahes kuriteoepisoodis.

Ajaliselt esimene oli KK-lt kelmuse toimepanemise tulemina saadud 11 000 euro

omandamine ja see oli toime pandud 2014 juuni lõpus. Maakohus leidis (kohtuotsuse

lk 69), et samuti haakub antud süüdistustega (LL suhtes toime pandud kelmusega) ka

U. Velsile KarS § 255 lg 1 raames esitatud süüdistus selles, et ta omandas KKi käest

kelmuse toimepanemise tulemina saadud 11 000 eurot, millest 2000 eurot maksis

vastavalt kuritegeliku ühenduse reeglitele ühiskassasse ja ülejäänud osa jättis endale,

millisega pani toime KarS § 202 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus nõustus

süüdistusega, et U. Vels isikuna, kes on eelnevalt toime pannud väljapressimise,

omandas KK käest kokku 11 000 eurot, mille viimane oli teeninud koos A. Velsiga

toime pandud kelmuse teel omandatud LL-le kuulunud KKK kinnistu mahamüümisest.

Selles maakohtu järelduses on kohtukolleegiumi arvates kaks viga. Esiteks, nagu

kohtukolleegium juba eelpool oma seisukoha välja ütles, ei ole ka KarS § 202 lg 2

kuritegu, mis on toime pandud kuritegeliku ühenduse raames. Olulisem on asjaolu, et

konkreetne episood ei ole kvaliftseeritav KarS § 202 lg 2 p 2 järgi, vaid lg 1 järgi ja see

välistab isegi ilma vastava Riigikohtu seisukohata selle kuriteo omistamise KTÜ-le.

Nimelt, süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt on KarS § 202 lg 2 järgi

kvalifitseerivaks asjaoluks fakt, et U. Vels on isik, kes on eelnevalt toime pannud

väljapressimise. Kohtukolleegium selgitab, et kuni 31. detsembrini 2014 (k.a) oli KarS

§ 202 lg 2 p 2 kvalifitseerivaks asjaoluks vaid isik, kes eelnevalt on toime pannud sama

paragrahvi esimeses lõikes ettenähtud kuriteo e vähemalt teist korda KarS § 202 lg 1

ettenähtud kuriteo. Küll ei muuda see asjaolu U. Velsi lõplikku süüdistust KarS § 202

lg 2 p 2 järgi, sest teist korda omandas ta kuriteoga saadud vara e kütust ajavahemikul

alates 2014.a septembrist kuni 2015.a aprillini.

Kohtukolleegium leiab, et U. Vels on mõlemas temale KarS § 202 järgi etteheidetavas

kuriteos süüdi mõistetud põhjendatult. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus

esitanud nende kuriteoepisoodide osas oma põhjalikud seisukohad, mis rajanevad

kohtus vahetult uuritud tõendite asjakohasel analüüsil ning kaitsjate poolt esitatud

apellatsiooniväited ei lükka ümber maakohtu järeldusi U. Velsi süü osas.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ning ei pea

vajalikuks neid üle korrata. Apellatsioonides esitatud kaitseväidete osas märgib

kohtukolleegium järgmist.

Kaitsja arvates ei olnud M. Kalda kohtueelses menetluses antud ütlused, sh ka ütluste

olustikuga seostamisel lubatavaks tõendiks ka selle jaoks, et üldse kontrollida M. Kalda

ütluste usaldusväärsust, sest M. Kalda puhul oli tema kinnipidamise järgselt kaitsja

osavõtt kohustuslik, tulenevalt KrMS § 45 lõike 2 p-st 4. Nimelt oli M. Kaldale esitatud

kahtlustus kuritegude toimepanemises grupis koos teiste isikutega, kellel oli sellel ajal

kaitsja olemas. Kohtukolleegium on seisukohal, et ajaks, mil M.Kalda suhtes viidi läbi

menetlustoiminguid ilma kaitsjata, ei olnud menetlejale teada vastuolud U. Velsi ja M.

Kalda ütlustes. Nimelt, maakohtu meneltuses kontrolliti seda asjaolu põhjalikult. 19.

veebruari 2019 kohtuistungil küsitleti põhjalikult menetlejat SN ning tuvastati, et U. Vels

ei olnud selleks ajaks ütlusi andnud. U. Vels keeldus ütluste andmisest. Nagu

kohtukolleegium eelnevalt leidis, ei ole M. Kalda kohtueelses menetluses antud

ütlused, sh ütluste olustikuga seostamisel, kasutatavad eraldiseisva tõendina. Küll on

tema ütlused kasutatavad ütluste usaldusväärsuse kontrolliks.

Oma apellatsioonis juhib kaitsja ringkonnakohtu tähelepanu veel sellele, et kohtu

tuvastatud asjaoludel ei osalenud U. Vels kütusevargustes enne A. Velsi

kinnipidamist. See peaks kaitsja arvates mõjutama maakohtu otsustust tsiviilhagi

rahuldamisel. Kohtukolleegium nõustub sellega, et U. Vels ei osalenud enne A. Velsi

kinnipidamist kütusevargustes ning ta on mõistetud süüdi sellel ajavahemikul

varastatud kütuse omandamises. See asjaolu aga ei vabasta teda kahju heastamisest

solidaarselt otsese kahju tekitajatega.

Riigikohus on oma määruses 3-1-1-22-17 selgitanud, et tsiviilhagis saab nõuda kahju

hüvitamist ka siis, kui kahju tekitamine ei ole menetletava kuriteo koosseisuline tunnus

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 25).

Oluline on Riigikohtu seisukohast, et tsiviilhagis esitataval kannatanu nõudel

süüdistatava või tsiviilkostja vastu on piisav seos kriminaalmenetluse esemega. Esmalt

on osutatud seose olemasoluks nõutav tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude

kogumi

vahetu

seos

süüdistuses

kirjeldatud

teoga.

See

tähendab,

et

kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad

faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse aluseks olevate faktiliste

asjaoludega. See, millal saab kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude ja

menetletava kuriteo tehiolude kattuvat osa pidada piisavalt oluliseks, lugemaks

tsiviilhagi kriminaalmenetluses lubatavaks, on kohtupraktika kohaselt fakti küsimus.

Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud

süüdistuse alusfaktidest. Kuna süüdistatava karistusõigusliku vastutuse ja tema vastu

suunatud kannatanu nõude eeldused tulenevad erinevatest õigusnormidest, siis ei saa

nende eelduste täitmiseks vajalik faktikogum tavaliselt täielikult kokku langeda.

Seetõttu tulebki tsiviilhagi lahendamiseks üldjuhul tuvastada täiendavalt selliseid

asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole. Teisalt ei tohi

tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude seos kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga

olla ka liiga väike. Kriminaalasjas menetletav tegu (kuriteo koosseisulistele tunnustele

vastavad faktilised asjaolud) peab moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Muidu

ei

ole

kahel

õigusvaidlusel

piisavat

ühisosa

ja

tsiviilnõude

lahendamine

kriminaalmenetluses ei täida enam oma eesmärki ning võib hakata ebamõistlikult

takistama karistusõiguse rakendamist. (Otsus asjas 3-1-1-13-14, p 21 ja 13. mai 2015.

a määrus asjas nr 3-1-1-41-15, p 36).

Mis puudutab seost otsese kahju tekitamise teo e varguse ja U. Velsi süüdistuse

faktilisi asjaolusid selles osas, siis kohtukolleegium osundab jällegi Riigikohtu

seisukohale ja selgitab, et KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed

tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise

valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse

objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t

süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste

tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava

järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. KarS

§-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest

võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse

kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist (3-1-1-86, p 62).

Süüdistatava U. Velsi kaitsja adv. S.Reinsaare arvates on LL kuriteoga seotud

süüdistuses kajastatud kelmuse tulemusena saadud varaks kinnistu, mitte aga DD-lt

saadud 11 000 eurot. Teisisõnu – kriminaalasjas pole esitatud süüdistust ning

puuduvad ka tõendid sellest, et DD-lt saadud 11 000 eurot oleks saadud kuriteo

toimepanemise tulemusena. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Süüdistuse tehiolude

pinnalt on alust väita, et tegemist oli hästi läbimõeldud skeemiga, millesse kuulus ka

eesmärk varjata LL-lt välja petetud kinnistu müügist saadud vara päritolu. Selleks

vormistati kinnistu KK ema AK nimele ning sealt edasi läks kinnistu üle GG2-le ja JJ2-

le 40 000 euro eest. Saadud raha läks jagamisele kelmuse toime pannud KK ja A. Velsi

vahel ning KK osa ka U. Velsi vahel. Kohtukolleegiumi hinnangul ei muutu kõigi

läbimõeldud ja ellu viidud manipulatsioonide tulemusel välja petetud kinnistu müügist

saadud raha staatus e selle kuritegelik päritolu läheb edasi ka kinnistu müügist saadud

rahale ja seda eriti olukorras, kus tegemist oli väljatöötatud teoplaaniga, millest oli

teadlik ka U. Vels. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et süüteo toimepanemise

tulemusena saadud vara omandamine on KarS § 202 järgi karistatav ka sellise

teoobjekti suhtes, mis ei pärine vahetult eelteost (praeguses kriminaalasjas raha

omastamisest).

Süüdistatava U. Velsi kaitsja adv. S.Reinsaar on oma apellatsioonis toonud välja

sisuliselt KK karistusregistri ja leidnud, et sisuliselt ei ole võimalik välistada kahtlust, et

prokuratuur on KK-le 1. veebruari 2018 istungil antud ütluste eest müünud indulgentsi,

mis võimaldab väga kergete karistuste eest inimeste suhtes kuritegusid toime panna.

Prokuratuuri taoline käitumine on äärmiselt taunitav ning peaks välistama olukorra, kus

KK ütlustele kohtud U. Velsi süü tuvastamisel tuginevad. Nimelt leiab apellant, et KK

on ebaseaduslikult mõistetud süüdi Viru Maakohtu 27. jaanuari 2020 otsusega KarS §

121 lõike 1 järgi ning talle on kokku lepitud karistusena rahaline karistus. Tegelikult,

nähtuvalt KK suhtes varasemalt tehtud kohtuotsustest e sisuliselt karistusregistrist,

pidanuks olema tema poolt toimepandu kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 järgi, mis

välistanuks ka rahalise karistuse. Kohtukolleegium möönab, et selline kohtuviga võib

tõesti esineda, kuid selline kirju register lubab siiski väita, et tegemist on kohtu veaga,

mitte prokuröri poolt kohtuniku kihutamisega teadvalt ebaseadusliku otsuse

tegemisele. Kuni selliseid andmeid ei ole, ei ole ka alust väita, et KK-le on müüdud nö

patulunastust tema suhtes soodsamas suunas ebaseadusliku otsuse tegemisega.

Süüdistatava G. Abuladze kaitsja on oma apellatsioonis samuti väitnud, et KK

karistusregistrit arvestades, ei saa tema ütlused juba eos olla usaldusväärsed.

Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-100-15 selgitanud, et arvamus, mille järgi tuleks isiku

ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks juba seetõttu, et teda on varem

kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga.

Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis võivad küll tõstatada kahtlusi

tõendiallika usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste

tõendikogumist kõrvalejätmist. Samadel kaalutlustel poleks õige eelisseisundisse

seada ka süüdistatava ütlusi ainuüksi sel põhjusel, et kriminaalasja materjali kohaselt

on tema tööalane maine laitmatu. Kohtukolleegiumi arvates ei ole KK-st, kui

tõendiallika ebausaldusväärsusest, alust rääkida. Tema poolt antud ütlused on

kooskõlas ka teiste maakohtu poolt analüüsitud tõenditega sh, süüdistatavate endi

poolt telefonikõnedes räägituga aga ka teiste isikuliste tõendiallikatega. Maakohus on

hinnanud KK ütlusi kogumis teiste tõenditega ja põhjendatult leidnud, et need on

usaldusväärsed.

Kohtukolleegiumi hinnangul on ka varastatud kütuse omandamine U. Velsi poolt

tõendatud ja maakohtu otsuses on selles osas toodud põhjalik tõendite analüüs.

Tõendatud on, et ajavahemikul, kui kütusevargusega tegelesid A. Vels, M. Kalda ja R.

Õiso, sai U. Vels süstemaatiliselt endale osa varastatud kütusest. U. Vels teadis, et A.

Vels, M. Kalda ja R. Õiso käivad süstemaatiliselt kütust varastamas. Kaitsja osutab

samas ka sellele, et 2014. a novembris ei olnud lubatud jälitustoimingute teostamine

KarS § 202 lõike 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul. 2014. a novembriks kogutud

teabe pinnalt ei olnud U. Velsi alust kahtlustada 11 000 euro omandamises, mistõttu

ei

saa

„kütuse

vanamehele

andmisega“

seonduvat

juhuleidu

pidada

jälitustoimingutega tõendamisel lubatavaks. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei

nõustu. 2014 a novembriks oli U. Vels isikuks, kes on ka varem toime pannud kuriteoga

saadud vara omandamise, nimelt LL-lt välja petetud vara müügist saadud 11000 euro

omandamise. Selleks ajaks oli kinni peetud juba KK, kellelt konkreetselt U. Vels raha

sai. Seega puudutas juhuleid KarS § 202 lg 2 järgi kvalifitseeritavat kuritegu, mille

puhul oli ka jälitustoimingute teostamine lubatud.

Tsiviilhagi on samuti lahendatud põhjendatult selliselt, et U. Vels vastutab solidaarselt

otsese kahju tekitajatega ja selles osas on kohtukolleegium oma seisukohta juba

põhjendanud Q episoodi tsiviilhagi põhjendamise juures.

10. Süüdistatava A. Velsi kaitsja adv. S. Sillar vaidlustab A. Velsi süüd kõigis

kuriteoepisoodides, milles A. Vels süüdi mõisteti, v.a. TT episood. Seejuures kolmes

kuriteos e kuritegelikku ühendusse kuulumises, väljapressimises LL3 suhtes ja R. Õiso

suhtes toime pandud KarS § 133 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, kordab kaitsja

maakohtus esitatud kaitseväiteid. Ülejäänud kuritegude kohta märgib kaitsja, et A. Vels

süüd nendes ei tunnista.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses kõigis

A. Velsile etteheidetavates kuriteoepisoodides, millistes ta süüdi mõisteti, süüdistatava

süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahe,l ning loogiliselt

ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava

süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud

järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja

veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust.

Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi

pööranud tähelepanu ka süüdistatava poolt kohtumenetluses esitatud versioonile

toimunust ja ka kaitsja poolt kohtuvaidluses esitatud väidetele ning motiveeritult need

ümber lükanud. Esitatud apellatsioonis korratakse sisuliselt neid väiteid, millistega

kaitsja vaidlustas süüdistust maakohtus. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud

järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning

süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited

ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka veenvalt

ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et

üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid

nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle

inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või

vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära

ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad

kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu

maakohtu otsuses tuvastanud. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu

otsuses esitatud põhjendusi kuna nõustub nendega täielikult.

11. Menetluse mõistliku aja osas nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga,

mis on antud maakohtu otsuse tegemise kuupäeva seisuga, et käesolevas

kriminaalasja menetlemisel ei esine riigi süüd menetluse venimisel, riik on menetlust

läbi viinud aktiivselt ja mõistlik menetlusaeg ei ole möödunud. Maakohus on seda

küsimust oma otsuses asjakohaselt põhjendanud ja kohtukolleegium nõustub täielikult

maakohtu seisukohaga. Samuti leiab kohtukolleegium, et apellatsioonimenetlusele

kulunud aeg alates 30. märtsist 2020, mil apellatsioonimenetlus registreeriti, kuni

31.augustini, e 5 kuud apellatsioonimenetlust, ei ole mõistlikku menetlusaega

mõjutanud selliselt, et see tingiks KrMS § 274-2 kohaldamise. Nagu märgitud,

registreeriti apellatsioonimenetlus küll 30. märtsil 2020, kuid seoses sellega, et A.

Kuzyakinile tõlgiti maakohtu otsust ja ta sai tõlke kätte 7. aprillil 2020, ei olnud

ringkonnakohtul enne 23. aprilli 2020 võimalik eelmenetlust läbi viia. Just selleks

kuupäevaks oli apellatsioonitähtaeg lõppenud kõigi süüdistatavate suhtes. Peale

KrMS § 322 lg 3 tähtaja möödumist, hakkas kohus menetlusosalistega pidama nö

läbirääkimisi võimaliku kohtuistungi kuupäeva leidmiseks. Esimeseks võimalikuks

kuupäevaks pakkus kohus juba mai lõppu, kuid kõigile menetlusosalistele sobivaks

osutus 10. juuni 2020 ja 7. mai 2020 määrusega määras kohus kohtuistungi ajaks 10.

juuni 2020, mil toimuski apellatsioonikohtu istung. Seoses sellega, et juuni lõpust algas

kohtukoosseisu liikmetel puhkus, määras kohus kohtuotsuse kuulutamise kuupäevaks

31. augusti 2020.

Süüdistatava A. Velsi kaitsja adv. S.Sillar on taotlenud mõistliku aja möödumise tõttu

lõpetada kriminaalmenetlus A. Velsi suhtes KarS §-de 121, 122, 199, 212, 349 alusel

esitatud süüdistustes e teise astme kuritegudes. Kohtukolleegium leiab, et

kriminaalmenetluse lõpetamiseks ei ole alust ja vägagi kunstlik oleks see olukorras,

kus esiteks, osa kuritegudest on need, millised on liidetud selle kriminaalasjaga, mille

menetluse pikemaaegsem kestus oli süüdistatavale teada ka ajal, kui ta taotles nende

liitmist suuremahulisema kriminaalasjaga, ja seda põhjusel, et oleks mõistetud üks

karistus. Selline taotlus rahuldati ja kriminaalasjad liideti. Kohtukolleegium rõhutab, et

midagi enneolematut ja kohtupraktikast hälbivat ei oleks ka selles olnud, kui A. Velsile

oleks Viru Maakohtusse saadetud kriminaalasjas eraldi otsus tehtud ja karistus

mõistetud. Ülejäänud teise astme kuritegude menetluse kestus oli aga määratud just

sama pikaks, kui seda oli kuritegeliku ühendusega seotud süüdistuse menetlus ja

nende menetluse aeg on mõistlik sama pikalt, kui seda on kuritegeliku ühendusega

seotud menetluse ja esimese astme kuritegude menetlusega seotud aeg. A. Velsi

süüdistati peale teiste astme kuritegude veel väljapressimistes, kelmustes,

kuritegelikku ühendusse kulumises. Ajalist faktorit nende kuritegude puhul on

arvestanud maakohus liitkaristuse mõistmisel e sisuliselt neelduvad nende kuritegude

eest mõistetud karistused kõige raskema üksikkuriteo e kuritegelikku ühenduse

kuulumise eest mõistetud karistuses.

12. Süüdistatavatele mõistetud karistusi on vaidlustanud nii prokurör, kui ka kaitsjad.

Prokurör vaidlustab esmalt süüdistatavatele A. Velsile ja U. Velsile KarS § 214 järgi

mõistetud karistusi, kuid seda seetõttu, et taotleb oma apellatsioonis nende

süüdimõistmist veel ühes episoodis. Tema taotlus karistuse karmistamiseks

väljapressimise eest on seega esitatud eeldusel, et ringkonnakohus mõistab A. Velsi

ja U. Velsi süüdi ka FF episoodis. Kuna käesoleva otsusega kohtukolleegium

maakohtu otsust FF episoodis ei tühistanud, e ei mõistnud süüdistatavaid süüdi FF

episoodis, siis ei ole see taotlus ka aktuaalne. Prokurör oma apellatsioonis ei vaidlusta

maakohtu poolt süüdistatavatele mõistetud ükiskkaristusi. Ta ei nõustu maakohtuga

selles, kuidas maakohus moodustas liitkaristused nende süüdistatavate suhtes, kes

olid mõistetud kuritegude kogumi eest e süüdistatavate A. Kuzyakini, M. Kase, U. Velsi

ja A. Velsi suhtes. Prokurör leiab, et süüdistatavatele tulnuks moodustada liitkaristus

mitte

absorptsiooniprintsiibist

lähtuvalt,

nagu

seda

tegi

maakohus,

vaid

asperatsioonipõhimõtte järgi. Esmalt leiab prokurör, et maakohus on valinud seaduses

ettenähtud

kergeima

liitkaristuse

moodustamise

printsiibi

paljasõnaliselt,

põhjendamata seda kohaldanud, jättes selliselt arvestamata erinevate õigushüvede

vastu suunatud kuritegude ebaõiguse. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Maakohus

on oma otsuses selgitanud, et kuna kriminaalasi oli ülimahukas, sisaldas liidetud

kriminaalasju, ka oli kriminaalasi keerukas, tõendite rohke, oli selle menetlusaeg

tõepoolest pikk ja kohus arvestab seda asjaolu karistuste liitmisprintsiibi valikul.

Teatavasti on kohtul valida kolme printsiibi vahel (absorptisooni-, kumulatsiooni- ja

asperatsiooniprintsiip) ja millist konkreetsel juhul kasutada on kohtu otsustada ja selle

valikul kohus arvestab KarS § 56 aluseid. Kohus peab võimalikuks KarS § 64 lg 1 järgi

liitkaristuse mõistmisel lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga ja seda kõikide

süüdistatavate puhul. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist põhjendusega, mis

selgitab maakohtu poolt valitud üksikkaristuste liitmise printsiipi ja väita, et maakohus

on valinud süüdistatavatele kõige kergema liitkaristuse moodustamise variandi, ei ole

õige.

Veel põhjendab prokurör maakohtu poolt liitkaristuse moodustamise printsiibi valiku

põhjendamatust sellega, et toob aritmeetiliste tehetega välja vahe, mis esineb

liitkaristuste absorptsiooni- ja kumulatsiooniprintsiibi vahel. Prokurör väidab

apellatsioonis, et:

esiteks nähtub ülaltoodud tabelist, et kui maakohus mõistis A. Kuzyakinile

absorptsiooniprintsiipi

rakendades

liitkaristuseks

aastat

vangistust,

siis

kumulatsiooniprintsiibist lähtudes oleks pidanud liitkaristus olema vangistus pikkusega

18 aastat;

teiseks

nähtub

ülaltoodud

tabelist,

kui

maakohus

mõistis

M. Kasele

absorptsiooniprintsiipi

rakendades

liitkaristuseks

aastat

vangistust,

siis

kumulatsiooniprintsiibist lähtudes oleks pidanud liitkaristus olema vangistus pikkusega

13 aastat;

kolmandaks nähtub ülaltoodud tabelist, et kui maakohus mõistis U. Velsile

absorptsiooniprintsiipi

rakendades

liitkaristuseks

aastat

vangistust,

siis

kumulatsiooniprintsiibist lähtudes oleks pidanud liitkaristus olema vangistus pikkusega

17 aastat 6 kuud;

neljandaks nähtub ülaltoodud tabelist, et kui maakohus mõistis A. Velsile

absorptsiooniprintsiipi rakendades liitkaristuseks 4 aastat 5 kuud 9 päeva vangistust,

siis kumulatsiooniprintsiibist lähtudes oleks pidanud liitkaristus olema vangistus

pikkusega suisa 25 aastat 5 kuud 9 päeva.

Kohtukolleegium märgib, et tegemist on puhtalt matemaatikaga ja seaduse järgi ei saa

rääkida sellest, et liitkaristus kumulatsiooniprintsiibist lähtudes pidanuks olema

üksikkaristuste summa. Tegelikult on maksimaalne karistus, mida kohus seaduse järgi

saab süüdistatavatele mõista A. Kuzyakini puhul 15 aastat ja teiste prokuröri poolt

nimetatud süüdistatavate puhul 12 aastat. Nimelt sätestab KarS § 64 lg 3, et liitkaristus

ei tohi ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega käesoleva seadustiku eriosa

vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära.

Kohtkolleegium leiab, et puudub alus ka süüdistatavatele mõistetud karistuste

vähendamiseks,

nagu

seda

taotlevad

süüdistatavad

ja

nende

kaitsjad.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendanud süüdistatavatele mõistetud

üksikkaristusi ja arvestanud kõigi seaduses ettenähtud asjaoludega karistusmäära

valikul. Asjaolusid, mis annaks alust vähendada mõistetud karistusi, kohtukolleegium

tuvastanud ei ole. Eraldi peatub kohtukolleegium A. Kuzyakinile maakohtu poolt

mõistetud karistusel. Nimelt, kohtukolleegium pidas vajalikuks käesoleva otsusega

mõista õigeks A. Kuzyakini ühes KarS § 256 osateos e kuritegeliku ühenduse

loomises. Nagu eelpool kohtukolleegium põhjendas, ei ole ei süüdistus ega maakohtu

otsus selles osas üheselt mõistetav e küsimusi tekitas asjaolu, kas A. Kuzyakinit

süüdistati ja kas ta mõisteti süüdi ka KTÜ loomises. Selles osas esinesid olulised

vastuolud nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses ja selguse mõttes lahendas

kohtukolleegium selle vastuolu käesoleva otsusega. Olenemata sellisest otsustusest,

ei pea kohtukolleegium õigeks vähendada süüdistatavale A. Kuzyakinile maakohtu

poolt KTÜ juhtimise eest mõistetud sanktsiooni keskmäärale vastavat karistust. Nimelt

on maakohus A. Kuzyakinile karistust mõistes arvestanud vaid tema poolt KTÜ

juhtimist ja seda üheselt ka otsuses selgitanud. Maakohtu otsuse kohaselt leidis kohus,

et A. Kuzyakin juhtis kuritegelikku ühendust vähemalt 3 aastat, tegutseti Eesti

erinevates osades, pandi toime hulgaliselt isiku-ja varavastaseid kuritegusid. Tema oli

kuritegeliku ühenduse juht, isik, kes nõudis, otsustas, päris aru jne. Ka peab

kohtukolleegium oluliseks osundada seadusele e KrMS § 340 lg 2 p-le 2, mis lubab

ringkonnakohtul jätta karistuse muutmata ka siis, kui mõistab süüdistatava oma

otsusega õigeks osades kuritegudes.

Süüdistatava A. Kuzyakini kaitsja adv. R. Paas viitab oma apellatsioonis põhiseaduse

§-le12, mille kohaselt kõik on seaduse ees võrdsed. Võrdsus seaduse ees tähendab,

et kõigile tuleb kohaldada kehtivaid seadusi ühtviisi. Esimese lause sõnastus väljendab

eelkõige võrdsust seaduse kohaldamisel ning selle mõte seisneb nõudes rakendada

kehtivaid seadusi kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi. Nimetatu kehtib sarnaselt

ka isikutele karistuse mõistmisel. Kaitsja arvates on A. Kuzyakinile karistuse

mõistmisel rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja nimelt, võrreldes samalaadsetes

kuritegudes ja veel enamaski süüdi mõistetud A. Paulusega, on A. Kuzyakinit koheldud

karistusõiguslikult tunduvalt karmimalt. Nimelt on A. Paulust karistatud koguni kolm

aastat leebema vanglakaristusega, mis kaitsja hinnangul rikub intensiivselt isikute

võrdse kohtlemise põhimõtet seaduse kohaldamisel. Erinevuseks (seejuures

menetluslikuks) on kahe kohtuasja vahel see, et üks isik (A. Paulus) on tunnistatud

süüdi kokkuleppemenetluses. Eelnevast tulenevalt on kaitsja arvates kohus kohelnud

sisuliselt samas olukorra olevaid isikuid karistuse mõistmisel erinevalt. Kaitsja ei pea

põhjendatuks ja seadusega kooskõlas olevaks, et sellise erineva kohtlemise karistuse

kohaldamise saaks tingida ainuüksi menetlusliigi valik.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegemist võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega,

sest kaitsja võrdleb siiski mitte võrdses olukorras isikute karistusi ja tegelikult ka ise

jaatab seda. Erinevus A. Pauluse ja A. Kuzyakini karistusmäärades on tingitud just

sellest, et kohtuotsused, millega karistused mõisteti, on tehtud erinevates

menetlusliikides. Esmalt rõhutab kohtukolleegium, et ka A. Kuzyakinile pakuti

kokkuleppemenetlusega nõustumisel samasugust e 7aastast karistust, nagu ta ise

väidab. Teiseks, jah, Riigikohus on oma määruses 3-1-1-96-09 selgitanud, et pelgalt

asjaolu,

et

süüdistatav

taotleb

kokkuleppemenetlust

või

nõustub

kokkuleppemenetlusega, ei pea tooma kaasa prokuröri poolt taotletava karistuse liigi

kergendamist ega ka karistuse määra vähendamist. Nagu ka vastupidi - süüdistatava

loobumisele kokkuleppemenetlusest ei pea iseenesest järgnema raskem karistus.

Samas määruses on aga ka jaatatud seda, et on mõistetav ja kooskõlas

kokkuleppemenetluse olemusega, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus on

võimalikud prokuröri poolt teatavad järeleandmised nii kindlakstehtud faktiliste

asjaolude karistusnormi alla subsumeerimisel kui ka süüdistatavale karistuse liigi ja

määra valikul. Viimasega seoses märkis kriminaalkolleegium sedagi, et prokuratuuri

poolt kokkuleppemenetluses taotletav karistus ei saa olla oluliselt kergem karistusest,

mida prokurör taotleks pärast samade kuriteo asjaolude kaalumist üldmenetluse

korras. Kohtukolleegium juhib tähelepanu, et selles kriminaalasjas, milles eeltsiteeritud

seisukoht oli välja öeldud, oli tegemist 9-kuulise vahega kokkuleppemenetluses

pakutud ja apellatsioonis taotletud karistuse vahel, kuid tegemist oli süüdistusest ja

tehioludest lähtuvalt ka sellise kriminaalasjaga, milles ei olnud ka suurt vahet

menetlusökonoomia, aja – ja inimressurssi seisukohast, millises menetluses kohtus

asi lahendatakse. Praeguses kriminaalasjas ei ole aga ei ajakulu, menetluskulu ega

ka inimressurss võrreldavad. Kohtukolleegium leiab, et A. Kuzyakinile üldmenetluses

mõistetud 10 aastat vangistust ja temale väidetavalt kokkuleppemenetluse korral

pakutud 7 aastat on proportsioonis võimaliku kokkuleppemenetluses kohtumenetluse

ja toimunud kohtumenetluse erinevustega.

Kokkuvõtval leiab kohtukolleegium, et A. Kuzyakinile mõistetud 10aastane vangistus

vastab tema süü suurusele ja selle vähendamiseks puudub alus.

13. Maakohtu otsusega konfiskeeritud vara vaidlustamise osas on kohtukolleegiumi

seisukohad järgmised.

Maakohtu otsusega on konfiskeeritud KarS § 83 lg 1 ja lg 3 p 2 alusel 20. aprillil 2015.a

XXX sündmuskoha vaatluse käigus ära võetud mootorsõiduk Audi A8 reg nr XXXXXX.

Nimetatud sõiduk oli kui kindlustuspettuse toimepanemise vahend tunnistatud

asitõendiks. Maakohus põhjendas konfiskeerimist järgmiselt: Mootorsõiduk Audi A8

reg nr XXXXXX tuleb konfiskeerida KarS § 83 lg 1, lg 3 p 2 alusel. Kohus märgib, et

KarS § 83 lg 1, lg 3 p 2 kohaselt võib kohus võib konfiskeerida vahendi, mida kasutati

tahtliku süüteo toimepanemiseks, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal

kolmandale isikule ja ta on omandanud vahendi, aine või eseme täielikult või olulises

osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt.

Käesolevas kriminaalasjas leidis tõendamist A. Velsi süü KarS § 212 lg 1

toimepanemises, ka on leidnud tõendamist, et nimetatud sõiduk ei olnud soetatud NN

rahalistest vahenditest, vaid oli üksnes vormistatud NN nimele ning tegemist oli kuriteo

toimepanemise vahendiga.

Süüdistatava A. Velsi kaitsja adv. S. Sillar märgib oma apellatsioonis, et A. Vels ei saa

aru, kuidas on see võimalik, et Audi A8, millega väidetavalt R. Õiso pani toime

kindlustuspettuse, võib riigi kasuks ära konfiskeerida. Selline asi on ennekuulmatu.

Tõenäoliselt ei ole sellise praktika juurutamine kooskõlas konfiskeerimise instituudi

olemuse ja eesmärgiga. Kohtukolleegium ei nõustu sellega, et kindlustuspettuse pani

toime R. Õiso. Maakohus on tunnistanud kindlustuspettuses, kus kasutati kuriteo

toimepanemise

vahendina

vaidlusalust

sõiduautot,

süüdi

ka

A. Velsi

ja

kohtukolleegium nõustus käesoleva otsusega selle maakohtu seisukohaga.

Maakohus leidis, et Audi A8 reg-nr XXXXXX on kindlustuspettuse toimepanemise

vahend. Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või

muu ese, mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab, et täita mõni süüteokoosseisu

tunnus.

Vahendina

tuleb

mõista

seega

eset,

mis

tööriistana

hõlbustab

koosseisupärase teo toimepanemist. Süüteo toimepanemise vahendiks saab pidada

sellist eset, mida on kasutatud süüteo toimepanemise käigus pärast teo vahetut

alustamist, s.o vähemalt katse staadiumis (3-1-1-88-15). Käesoleva kriminaalasja

kontekstis

on

oluline

märkida,

et

vaidlusalust

sõiduautot

ei

käsitleta

konfiskeerimisotsustuses kuriteona saadud varana, vaid süüteo toimepanemise

vahendina. Maakohtu konfiskeerimisotsuse osas KarS § 83 alusel märgib

kohtukolleegium puudusena, et kohtuotsuses resolutiivosas ei ole märgitud

konfiskeerimisotsustuse adressaati. Konfiskeerimisotsustuse adressaadi täpne

nimetamine ja on oluline seetõttu, et §-s 83 nimetatud alustel saab konfiskeerida ainult

sellist eset, mis kuulub isikule, kelle suhtes konfiskeerimisotsustus tehakse. Samas

lubab fakt, et konfiskeerimisotsustuses on viidatud KarS § 83 lg-tele 1 ja 3 väita, et

konfiskeerimisotsustuse adressaate on kaks – toimepanija ja kolmas isik, kes on

omandanud vahendi, aine või eseme täielikult või olulises osas toimepanija arvel.

Vaidlust ei ole selles, et nendeks on kuriteo toimepanija ja üks konkreetse sõiduki

kasutaja A. Vels ning kolmas isik – tema elukaaslane, kelle nimele on sõiduk

registreeritud e NN. Sellest võib järeldada, et sõidukit on käsitletud ühisomandina.

Vaidlusalune Audi A8 oli kohtueelses menetluses tunnistatud asitõendiks. Nagu

Riigikohus on oma määruses 3-1-1-27-07 selgitanud, ei saa mingil juhul lugeda

välistatuks seda, et kriminaalasja juurde asitõendina võetud esemed tunnistatakse

kohtumenetluse tulemina kuriteo toimepanemise vahendiks ja need konfiskeeritakse

kohtuotsusega KarS §-le 83 tuginevalt ka siis, kui neid esemeid ei olnud eelnevalt

konfiskeerimise tagamiseks arestitud. On täiesti mõistetav, et sellise menetlusliku

sammu järgselt ei saa enam aktualiseeruda KrMS §-s 126 sätestatud asitõendite

suhtes kohaldatavad meetmed. Midagi ennekuulmatut ei ole ka selles, et sõiduauto

on konfiskeerimise objektiks. Kohtupraktikas on loetud näiteks joobes autojuhi sõidukit

kuriteo toimepanemise vahendiks ja konfiskeeritud.

Süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise eesmärgiks on kõrvaldada asjad, mis

ohustavad ümbrust oma liigi poolest või mida võidakse kasutada õigusvastaste tegude

toimepanemiseks. Seetõttu ei saa eseme tunnistamisel süüteo toimepanemise

vahendiks lähtuda ainult eseme kasutamisfaktist õigusvastase teo toimepanemiseks,

vaid tuleb alati täiendavalt tuvastada konkreetse eseme ohtlikkus ümbrusele. Selles

osas ei ole ei prokurör ega ka maakohus midagi öelnud e konkreetse eseme ohtlikkust

põhjendanud. Riigikohus on mootorsõiduki konfiskeerimise küsimuse lahendamise

osas korduvalt selgitanud, et omandiõigust intensiivselt riivav mootorsõiduki kui süüteo

toimepanemise vahendi konfiskeerimine on põhjendatud vaid juhul, kui on alust arvata,

et sõidukit purjuspäi juhtinud inimene paneb sarnaseid rikkumisi toime ka tulevikus.

Seega

peab

kohus

analoogselt

vahistamisele

esitama

tulevikuprognoosi

joobeseisundis autot juhtinud inimese edasise käitumise kohta (3-1-1-78-13).

Sõiduauto näol ei ole tegemist esemega, mis ohustaks ümbrust ainuüksi oma liigi

poolest ja mille kasutamine õigusvastaste tegude toimepanemiseks oleks tavapärane

tegevus. KarS § 424 kuriteoasjades on Riigikohus öelnud, et samas juhul, mil sõidukit

on regulaarselt kasutatud süütegude toimepanemiseks, mil just nimelt sõiduauto on

olnud peamine või ainus õigushüve kahjustamise instrument, on sõiduki näol

kahtlemata tegemist kuriteo toimepanemise vahendiga, mis võidakse KarS § 83 lg 1

alusel konfiskeerida, sest selle süüdistatavale jätmine ohustab õiguskorda (vt ka

RKÜKo 3-1-1-37-07 ja RKKKm 3-1-1-57-12, p 13 ja 3-1-1-78-13, p 8).

Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa ka käesolevas kriminaalasjas kindlustuspettuse

puhul läheneda küsimusele sõiduauto kui kuriteo toimepanemise vahendi

konfiskeerimisele erinevalt. Nagu öeldud, ei prokurör ega ka maakohus ei ole midagi

öelnud selle kohta, kas sõiduauto, mida kasutati kindlustuspettuse toimepanemiseks,

kujutab endast mingit täiendavat ohtlikkust ümbrusele peale selle, et seda kasutati ühel

korral kindlustuspettuse toimepanemiseks. Kohtukolleegium ei näe ka alust tulevikus

prognoosida A. Velsi poolt sama sõiduki kasutamist kuriteo, sh kindlustuspettuse

toimepanemisel. Ainult ühe sellise kuriteoepisoodi olemasolul ei saa kuidagi seda

jaatada.

Seega ei pea kohtukolleegium põhjendatuks Audi A8 konfiskeerimist KarS § 83 alusel.

Kohtukolleegium tühistab selles osas maakohtu otsuse, kuid ei pea põhjendatuks ka

sõiduki tagastamist A. Velsile või NN-le. Nimelt leiab kohtukolleegium, et vaidlusalune

sõiduauto Audi A8 tuleb konfiskeerida teisel õiguslikul alusel ja nimelt KarS §-s 255 lg

2 p 2 järgi KarS § 83-2 alusel ja täpsemalt lg 2 p 1 alusel kolmandalt isikult e NN-lt

samadel põhjendustel nagu temalt konfiskeeriti Toyota Land Cruiser reg nr HHHHHH

ja BMW 750 reg nr AAAAAA .Maakohtus uuritud tõenditega, milliste analüüs on

esitatud ka maakohtu otsuses, on kohtukolleegiumi hinnangul tõendatud asjaolu, et

sõiduauto Audi A8 reg nr XXXXXX kuulus tegelikkuses süüdistatavale A. Velsile ning

oli kolmanda isiku NN nimele Maanteeameti Liiklusregistris registreeritud üksnes

selleks, et näidata, et A. Velsil pole nendega seost.

Maakohus tuvastas, et kuna A. Vels DD-le raha maksta ei soovinud, siis otsustasid

teised kuritegeliku ühenduse liikmed, s.o A. Kuzyakin ja U. Vels võtta ära A. Velsile

kuuluvad sõidukid (Toyota Land Cruiser, BMW, Audi A8) ning anda need võla

katteks DD-le, kuid sõidukite äravõtmise vältimiseks lasi A. Vels sõiduki vormistada

oma elukaasalase NN nimele. A. Vels soetas 17. novembril 2014.a sõiduauto Audi

A8 (reg.nr XXXXXX) ning vormistas selle enda toonase elukaaslase NN nimele.

A. Velsi poolt Audi A8 soetamist kinnitasid ka R. Õiso ja MM2, mis riimuvad ka 11.

jaanuari

2016.a

jälitustoimingu

protokollis

kajastatud

ja

kohtus

kuulatud

telefonikõnedega 15. novembrist 2014.a kell 14.46 A. Velsi ja R. Õiso vahel, et A. Vels

väidab talle, et ostis sõiduki Audi, et tegemist on Audi A8-ga (t kd 9 lk 26-27) ning

järgmisel päeval, 16. novembril 2014.a kell 15.21 telefonikõnes isaga (U. Velsiga) A.

Vels samuti ütleb, et ostis Audi ära, maksis raha ära (t kd 9 lk 28-29). Antud kõnedega

riimub ka teises jälitusprotokollis, s.o 14. augusti 2015.a koostatud jälitustoimingu

protokollis 18. novembril 2014.a kell 12.44 peetud kõnega A. Velsi ja TR vahel, kus A.

Vels selgitab, et ta ostis A8-ga 4800 euroga.

Tunnistaja NN andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et tema tütar NN ja A. Vels elasid

mõnda aega koos, samuti selle kohta et A. Velsil ja M-l oli üks seitsmenda seeria BMW

ja Audi A8, kuid ta ei tea, kellele need kuulusid (Audi ostmiseks andis ta enda kinnitusel

tütrele 3000 eurot). Maakohus ei pidanud usaldusväärseks tunnistaja NN (M isa) ega

ka NN2 (M vend) ütlusi, kellest NN2 väitis, et auto kuulus õele ja NN väitis, et auto

kuulus temale. Sellised ütlused olid vastuolus eelkajastatud süüdistatava MM2,

kannatanu R. Õiso aga ka NN ütlustega ja eelkajastatud nende kõnedega, millises A.

Vels autot endale kuuluvaks peab ja kinnitab, et selle ostis.

Asjaolu, et A. Vels soetas autod, sh Audi A8 teenitud kriminaaltulu eest, kinnitab ka

telefonikõne, mis toimus 2. aprillil 2015 kell 15.50 Kuzyakini ja Kase vahel (t kd 32 lk

145), millises Kuzjakin A. Velsi kinnipidamise järel annab korralduse koguneda, võtta

kaasa autod, kuna on karta ,et kõik „võetakse täiega“ ja ka ütleb, et A. Velsi autodes

on „meie“ raha sees. „Meie andsime nende autode ostmiseks raha“, ütleb Kase (t kd

32 lk 146).

Kohtuistungil uuritud tõendid kinnitavad asjaolu, et A. Velsi legaalse sissetuleku, tema

varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse tõttu on alust eeldada, et ta on

teeninud kriminaaltulu. Nii nähtub esmalt kohtus uuritud Maksu- ja Tolliameti tõendist

A. Velsi maksustatava tulu kohta aastatel 2012-2014, et A. Velsil puudus nimetatud

perioodil deklareeritud sissetulek, millist asjaolu kinnitas ka A. Velsi vara ning legaalse

sissetuleku ja varandusliku olukorra ja elatustaseme erinevust kajastavate objektide,

dokumentide vaatluse kohta koostatud protokoll, millest nähtuvalt tuvastati A. Velsil

perioodil 1. november 2011 kuni 1. aprill 2015 teadmata päritolu sissetulekuid kokku

6556,12 euro ulatuses, s.o summas, mis vastab ühe liikmega leibkonna arvestusliku

elatusmiinimumile nimetatud perioodil. Nimetatud protokollist nähtub seegi, et A. Velsi

nimel ühtegi sõiduautot tol hetkel ei olnud.

14. U. Velsi vara konfiskeerimise osas on esitanud vastuväited süüdistatava kaitsjad

ja kolmandaks isikuks tunnistatud YY esindaja.

Süüdistatava U. Velsi kaitsja märgib esiteks, et DD2 on kohtulikul uurimisel andnud

selgitusi, et ta elas koos U. Velsiga mitte varem kui 2013.–2014. aastast.

Kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt on leidnud tõendamist, et DD2 elas koos HH3-

ga, kuni viimane kahtlustatavana kinni peeti ja vahistati, ning alles sellest hiljem hakkas

ta koos elama U. Velsiga. YY ütlusest nähtub seejuures, et U. Vels ei elanud temaga

koos alates 2014. a. Kohtukolleegium nõustub, et maakohtu otsuses on kirjas, et kohus

uuris ka Dudari kohta koostatud isiku vara ning legaalse sissetuleku ja varandusliku

olukorra ja eluaseme erinevust kajastatavate objektide, dokumentide vaatlusprotokolli

(t kd 17 lk 1-7) ja sellest nähtus, et perioodil 01.01.2011 kuni 15.07.2015 tuvastati

teadmata päritolu sissetulekuid 11 060 eurot. Samamoodi on ka prokurör oma

süüdistuskõnes väitnud. Samas on tegelikult see seisukoht eksitav ja ei vasta tegelikult

Dudari kohta koostatud isiku vara ning legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ja

eluaseme erinevust kajastatavate objektide, dokumentide vaatlusprotokolli sisule.

Kaitsja, kes ei ole osalenud maakohtu istungil ning ilmselgelt ei ole ka tutvunud

sisuliselt vastava protokolliga, on oma apellatsioonis lähtunud kirjapandust. Tegelikult

on tõsi vaid see, et protokolli kohaselt kontrolliti tõesti ajavahemikku alates 2011-st

aastast, kuid siiski järeldus U. Velsi kriminaalse tulu liikumise kohta DD2 pangakontol

summas 11 060 eurot, mis U.Velsilt konfiskeeriti, puudutabki kaitsja poolt märgitud

ajavahemikku. Nimelt on protokollis kokkuvõtvalt leitud, et summa 11 060 eurot,

kujuneb varjatud allikatest pärinevate sissetulekute liitmisel – 2013 a 1554, 25 eurot;

2014 a 8630,75 eurot ja 2015 a 875 eurot. Maakohtu otsuse kohaselt uuriti U. Velsi

materiaalset sissetulekut puudutavaid dokumente. Maksu-ja Tolliameti tõenditest

nähtus, et perioodil 2011-2014 puudus isikul deklareeritud tulu. Samuti nähtus antud

asjaolu isiku vara ning legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ja eluaseme

erinevust kajastatavate objektide, dokumentide vaatlusprotokollist (t kd 17 lk 16-20),

milles märgiti, et kuna isik ei kasutanud pangakontosid, ei deklareerinud tulu, ei olnud

võimalik kindlaks teha tema sissetulekute iseloomu ja suurust. Kohtukolleegiumi

hinnangul on põhjendatud väita, et U. Vels varjas sel perioodil oma tulusid ja asjaolu,

et ta ei kasutanud pangakontosid, lubab ka väita, et tal puuduski legaalne sissetulek,

sest ei ole U. Vels väitnud seda, et tema legaalsed tulud kellegi teise pangakontole

laekunud oleks. Arvestades eeltoodut aga seda, et U. Vels tegutses aktiivselt aastaid

kuritegeliku ühenduse liikmena ning tema kriminaaltulu on tema poolt toimepandud

kuritegudele omane, on maakohus põhjendatult välja mõistnud U. Velsilt KarS § 83-2

lg 1; § KarS § 84 ja KarS § 255 lg 2 p 2 alusel kuriteoga saadud vara laiendatud

konfiskeerimise asendamise korras 11 060 eurot. U. Velsi suhtes on maakohtu

otsusega tehtud kaks konfiskeerimisotsustust, milliste adressaadiks ta on. I.Vels ja

DD2

ei

ole

kohtuotsuse

kohaselt

konfiskeerimise

adressaadid.

Teise

konfiskeerimisotsustuse esemeks on mootorsõiduk Mercedes Benz G300 reg nr IIIIII

ja see on konfiskeeritud KarS § 83-2 lg 1 ja KarS § 255 lg 2 p 2 alusel. Seoses selle

sõidukiga, olid kolmandateks isikuteks tunnistatud küll DD2 ja YY, kuid

kohtukolleegium rõhutab, et see toimus enne, kui vaidlusaluse sõiduki osas viidi läbi

liiklusekspertiis ja tuvastati, et (nr 15E-LT0121 aktist nähtuvalt) sõiduauto Mercedes-

Benz G300 (reg.nr IIIIII) on raamile paigaldatud kolme erineva sõiduki osasid, mis

vastavalt kohtus uuritud 15. veebruari 2016.a koostatud õiendile pärinevad 9.

veebruaril 2006.a Tallinnas, 4. aprillist 2007.a kuni 7. aprillini 2007.a Narvast ja 4.

veebruaril 2009.a Tallinnast varastatud sõiduautodelt Mercedes-Benz. Seejuures

nähtub istungil uuritud Maanteeameti vastusest päringule, et Maanteeamet keeldub

liiklusseaduse § 77 lg 1 p 3 alusel ekspertiisiaktis nr 15E-LT0121 tunnustele vastava

sõiduki omanikuvahetuse toimingutes (st nimetatud sõidukit ei ole Maanteeameti

hinnangul võimalik konfiskeerimise järgselt hiljem kohalikule omavalitsusele

kohtuotsuse alusel võõrandada) ning soovitab nimetatud sõiduk müüa litsentseeritud

jäätmekäitlejale, kellel on õigus sõiduk nõuetekohaselt lammutada, siis taotleb

prokurör osundatud sõiduki konfiskeerimist laiendatud konfiskeerimise sätete alusel,

kuid arvestada seejuures, et tegemist on jäätmega (st vanarauaga), millel puudub

turuväärtus.

Maakohtus uuritud tõenditest nähtuvalt kuulus Mercedes-Benz G300 (reg.nr IIIIII) U.

Velsile. Tunnistaja MM5 sõnul remontis U. Vels tema juures vägivallaga ähvardades

aastaid vaidlusalust sõidukit. Samuti märkis tunnistaja, et U. Vels soovis sisuliselt

ehitada 1988.a Mercedes-Benz G-klass sõidukist 2004.a Mercedes-Benz G-klass

sõidukit ning tõi selleks talle ka aastate vältel ohtralt varuosi. Kohtukolleegium rõhutab,

et süüdistatav U. Vels ei ole tõendanud osundatud sõiduki soetamiseks ja ka

parendamiseks kasutatud vahendite legaalset päritolu.

Kõike eeltoodut arvesse võttes on maakohus põhjendatult konfiskeerinud U. Velsilt

KarS § 255 lg 2 p-st 2, § 83-2 lg-st 1 alusel kuriteo toimepanemise tulemusena saadud

varana sõiduauto Mercedes Benz reg G300 nr IIIIII.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa kuriteo toimepanemise tulemil saadud vara kuuluda

ühisvara hulka. Nii U. Velsi kaitsja, kui ka YY esindaja väidavad, et tegemist on

ühisvaraga ja seda sõidukit seetõttu ei saa konfiskeerida. Kohtukolleegiumi hinnangul

võib konfiskeerimisküsimuse otsustamisel kõne alla tulla ühisomandi küsimus vaid siis,

kui konfiskeeritakse legaalselt omandatud süüteo toimepanemise vahend või kui

konfiskeerimise

tagamiseks

jäetakse

kohtuotsusega

aresti

alla

asenduskonfiskeerimiseks arestitud vara ja kui hiljem tekib vajadus selle

konfiskeerimiseks. Riigikohtu praktikas on ühisomandi küsimust lahatud ka just nendel

juhtudel. See on ringkonnakohtu seisukoht, aga kui tõesti tunnistatakse, et ka

kriminaaltulu

võib

olla

ühisomand,

siis

kohtukolleegium

selgitab

järgmist.

Karistusseadustiku kommentaarides (§ 83 p 7.5) peetakse võimalikuks ühisomandis

oleva asja või ühisomandi osa konfiskeerimist. Kui konfiskeerimisotsustust ei tehta

kõigi ühisomandike suhtes, muutub riik konfiskeerimisotsustuse jõustumisel asja

ühisomanikuks (§ 85 komm 2.3) astudes õigussuhtesse konfiskeerimisotsustuse

adressaadiks olnud ühisomaniku asemele. Sellise olukorra tekkimisel peab riik

saavutama teise ühisomanikuga eseme edasise saatuse osas kokkuleppe või kui see

ei õnnestu, nõudma tsiviilkohtumenetluses ühisvara jagamist. Praegusel juhul on

sisuliselt tegemist vanarauaga.

15. M. Kaselt otsustas maakohus konfiskeerida KarS § 83-2 lg 1 ja KarS § 255 lg 2 p

2 alusel sularaha summas 950 eurot, mis on arestitud Harju Maakohtu 13. jaanuari

2016.a määruse nr. 1-15-10560 alusel laiendatud konfiskeerimise tagamiseks. Samuti

mõisteti välja M. Kaselt KarS § 83-2 lg 1; § KarS § 84 ja KarS § 255 lg 2 p 2 alusel

kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja 34 159

eurot. Kaitsja viitab esiteks sellele, et konfiskeerimisotsus tehti KarS § 83-2 lg 1; § KarS

§ 84 ja KarS § 255 lg 2 p 2 alusel (NB! mitte § 214 lg 3 alusel ). Kohtukolleegium

nõustub kaitsjaga, et see nii on. M. Kasele etteheidetud kuritegude toimepanemise ajal

ei saanudki KarS § 214 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul laiendatud konfiskeerimist

kohaldada ja see kohtule antud õigus kehtib alles 10. jaanuarist 2017a. Samas ei näe

kohtukolleegium midagi ebaseaduslikku selles, et M. Kaselt, kes tegutses kuritegeliku

ühenduse liikmena, pani toime ka selle raames esimese astme kuriteo, oli aktiivne

ühenduse liige ja kuritegeliku ühenduse eesmärgiks oli teenida varalist kasu e

kriminaaltulu kuritegudega, aga ka muude rahateenimise viisidega, mõisteti

kriminaaltuluna välja see summa, mis perioodil 1. jaanuarist 2011.a kuni 15.

septembrini 2015.a moodustub teadmata päritoluga sissetulekutest e kokku 35 109

eurot (seejuures on nimetatud arvestusse arvestatud sisse ka M. Kase poolt legaalselt

teenitud tuvastatud tulud), millest eraldi konfiskeeriti tema elukoha läbiotsimisel tema

valdusest leitud sularaha 950 eurot. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu

otsuse 3-1-1-85-15 p–le 15, kus Riigikohus selgitab, kui kas või üks tegudest

võimaldas toimepanemise ajal ja võimaldab ka kehtiva seaduse järgi laiendatud

konfiskeerimist kasutada, tuleb seda KarS § 83-2 muude eelduste olemasolul teha.

Edasi heidab kaitsja apellatsioonis ette seda, et KarS § 255 lg 1 järgi M. Kasele

süüdistuses etteheidetav periood algab millalgi aastal 2013 ja seega on M. Kase

väidetavat kriminaatulu arvestatud vähemalt kahe aasta mahus perioodil, mis

süüdistusse ei kuulu ( aastad 2011 ja 2012 ). Kohtukolleegium selgitab, et

kohtupraktikas tunnustatud ja valitseva seisukoha kohaselt pole KarS § 83-2 lg 1

kohaldamisel tähtis, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas

asjas süüdi tunnistatakse. KarS § 83-2 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude

kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo

toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja

elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et

süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 83-2

kohaldamiseks ei ole vaja kindlaks teha kuritegu, millega konfiskeeritav vara

eelduslikult saadi. Vara saamise allikaks oleva kuriteo toimepanemisena ei peeta KarS

§-s 83-2 silmas mitte mõnd konkreetset varem tuvastatud või käimasolevas

menetluses tuvastatavat kuritegu, vaid isiku eeldatavat kriminaalset eluviisi üldiselt (vt

nt RKKKm nr 3-1-1-10-16 p 40).

Vastavalt KarS § 83-2 lg 1 teisele lausele peab vara legaalset päritolu tõendama

süüdistatav. Seega ei kohaldata laiendatud konfiskeerimist varale, mille suhtes isik

tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Kohtul lasub

kohustus esitatud tõendeid hinnata ning kujundada seisukoht nende usaldusväärsuse

kohta. Maakohus hindas ka kaitsja poolt kohtule esitatud korteri omandimüügilepingut

ja asjaõiguslepingut, kus osapoolteks olid M.Kase ja DD6. Samuti on hinnatud M. Kase

õe ja DD6 ütlusi selle kohta, et nad väidetavalt on laenanud M. Kasele sularaha. Kohus

ei pidanudneid väiteid usaldusväärseteks ja seda eelkõige selle tõttu, et asjakohased

tõendid selle kohta, et sularaha väljavõtmised nende isikute poolt ei tõenda raha

üleandmist M.Kasele. Muuhulgas viitas maakohus ka sellele, et DD6 on seotud ka A.

Kuzyakiniga, mis annab aluse kahelda tema ütluste usaldusväärsuses. Mis aga

puudutab notariaalseid tehinguid, siis põhjendatult ei arvestanud maakohus M. Kase

legaalsete sissetulekute arvestamisel neid tehinguid põhjusel, et need olid sõlmitud

ajal, mis väljus uurimisperioodist e ajal, kui M. Kase oli juba vanglas. Isiku legaalse

sissetuleku

ja

elatustaseme

võrdluse

lõppmomendiks

saab

olla

hiljemalt

uurimisperioodi lõppkuupäev e antud juhul aeg, mil M. Kase vahistati. Kuivõrd

kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimine tugineb isiku legaalse sissetuleku ja

varandusliku olukorra ning elatustaseme vahelisele põhjendamatule erinevusele, peab

kohus hindama tõendeid isiku täiendavate sissetulekute kohta (laenulepingud,

tunnistajate ütlused jne) ja maakohus on seda teinud.

16. A.Kuzyakini vara konfiskeerimise otsust on maakohus põhjendanud piisavalt ja ka

kaitseväited, mis selles osas esitati, ei lükka ümber maakohtu seisukohti. Kõik

kaitseväidetes esitatud asjaolud olid maakohtule teada ja maakohus on neid otsustuse

tegemisel

arvestatud.

Kuna

kohtukolleegium

nõustub

täielikult

maakohtu

põhjendustega, siis ei pea ka vajalikuks neid üle korrata.

17. Maakohtu istungil uuriti tõendina G. Abuladze vara ning legaalse sissetuleku ja

varandusliku olukorra ja elatustaseme erinevust kajastavate objektide, dokumentide

vaatluse kohta koostatud protokolli, millest nähtuvalt tuvastati, et G. Abuladzel oli

perioodil 1. jaanuar 2011.a kuni 15. september 2015.a teadmata päritoluga

sissetulekuid kokku 26 386,80 eurot ning kolmanda isiku äriühingu V OÜ (reg.kood

XXXXXXXXX, ainukene juhatuse liige G. Abuladze) vara ning legaalse sissetuleku ja

varandusliku olukorra ja elatustaseme erinevust kajastavate objektide, dokumentide

vaatluse kohta koostatud protokollist nähtuvalt esines äriühingul ajaperioodil 30. juuni

2015.a kuni 31. juuli 2015.a teadmata päritoluga sissetulekuid kokku 107 902,89 eurot,

mis sisaldab samas aga ka 85 000 eurose hinnaga kinnistu soetamiseks tehtud

kulutustest. Kohtus kuulati tunnistajana üle 14. märtsil 2018.a kohtuistungil VV6, kes

väitis, et G. Abuladze ei ole nimetatud Tallinnas XXX asunud kinnistu eest ei

eraisikuna ega V OÜ esindajana müügihinda tasunud ja antud kinnistu kohtuotsusega

(2-15-17203) anti tagasi temale. Seetõttu vähendati 107 902,89 suurust summat 85

000 euro võrra, milliste täpsustuste tulemusena on kokkuvõttes G. Abuladze ja temale

kuuluva V OÜ osas teadmata päritoluga sissetulekud kokku 26 386,80 eurot + 22

902,89 eurot, st kokku 49 289,69 eurot.

Süüdistatav ja tema kaitsja apelleerivad konfiskeerimisotsust sellega, et G. Abuladze

oli professionaalne pokkerimängija ning teenis nii pokkerimängudega, kui ka kasiinos

legaalset tulu, mida pole aga arvestatud. Samuti on apellandid pidanud solvavaks

seda, et G. Abuladzet on otsuses nimetatud hasartmängusõltlaseks. Kohtukolleegiumi

hinnangul ei ole oluline, kuidas G. Abuladzet seoses tema vastava tegevusega

nimetada ja sõltlane ei pea ka tähendama alati midagi solvavat e halba. G. Abuladze

peab ennast ise professionaalseks mänguriks. Kohtukolleegium leiab, et tegemist ei

ole õigusliku küsimusega ning fakt on see, et hasardielement esineb mõlemal juhul.

Kohtukolleegiumi hinnangul on üheselt tõendatud fakt, et G. Abuladze tegutses

kuritegelikus ühenduses Tupidajana, kelle käest käis läbi suurel hulgal kriminaaltulu e

tulu, mis oli saadud üksikkuritegude pealt, kuid ka muul viisil. Kohtukolleegium rõhutab

veelkord, et ka see tulu, mis tõi kuritegelikule ühendusele materiaalset kasu muul viisil,

kui kuritegudena kvalifitseeruvate tegudega, on kriminaaltulu, sest see on ka kuriteoga

e KarS § 256 ja 255 hinnatavate tegudega teenitud tulu. Ilmselgelt oli A. Kuzyakini

poolt juhitava kuritegeliku ühenduse üheks spetsiifiliseks tunnuseks teenida tulu ka

selliste tegudega, mis toetavad ühenduse eksisteerimist väliselt täiesti õiguspärasel

moel (näiteks laenud koos intressidega, hasartmängud). G. Abuladze oli kuritegelikus

ühenduses kõige suurem rahadega manipuleerija, tema tegevus viitab tegevusele,

mille eesmärgiks oli „keerutada“ kriminaaltulu ja seda suurimal võimalikul viisil, et

kuidagi varjata rahade päritolu kriminaalsest tulust. 10. mai 2018 ristküsitlemisel

nähtub G. Abuladze ütlustest, et ta tegeles mitmetele isikutele (UU2, UU3, HH2)

laenudega, nende osamaksete ja intresside tagasisaamisega. Samas, kohtuistungil

kuulatud telefonikõnede salvestistest nähtub üheselt A. Kuzyakini huvi laenu

osamaksete vastu, mis veenab kohtukolleegiumi selles, et tegemist ei olnud G.

Abuladze isiklike legaalselt teenitud rahadega. G. Abuladze andis 10. mai 2018 istungil

selgitusi, et ta on professionaalne pokkerimängija ning ta on osalenud ka välisturniiridel

(nt Hispaanias, Portugalis, Tšehhis, Austrias jne). Tema kinnitusel oli ta edukas

mängija ning ta võitis suuri summasid, ent samas nentis ta ülekuulamisel sedagi, et

vahel juhtus tal seda, et välismaal sai tal kohapeal raha otsa, siis ta palus enda

tuttavatel raha juurde saata (nt RR, AA6 ja teised).

Seonduvalt Kuzyakiniga tehtud ülekannetesse, siis Abuladze selgitas ülekuulamisel,

et ta võttis kunagi Kuzyakinilt 4500 eurot laenu, mida ta maksis seejärel 450-euroste

osamaksetena peaasjalikult sularahas 2014 a tagasi. Samas nähtub 10. mail 2018.a

ülekuulamisel antud selgitustest, et Abuladze maksis enda sõnul seda toona võetud

laenu tagasi veel poolteist aastat hiljemgi, kuivõrd kaitsja küsimustele vastates selgitas

ta 28.07.2015 kell 17.22 (4 kd tl 208), 03.10.2015 kell 21.46 (4 kd tl 233), 14.05.2015

kell 16.17 (4 kd tl 145) tema ja Kuzyakini vahel toimunud telefonikõnedes Kuzyakini

rahanõudmise kohta, et jutt käib kõik samast toona 2014 a laenatud 4 500 euro

tagasimaksmisest. Samas selgitas Abuladze istungil sedagi, et ehkki ta pidi 2014 enda

sõnul võtma Kuzyakinilt 4 500 eurot laenu, siis ometigi oli tal tol hetkel endal piisavalt

rahalisi vahendeid, et koos Kuzyakiniga laenata UU3-le 10 000 eurot (Abuladze

selgitusel laenas tema UU3-le sellest 5 000 eurot ja Kuzyakin laenas ülejäänu 5 000

eurot) ning näiteks 05.01.2015 kell 14.00 Abuladze ja Kuzyakini omavahelise kõne

osas (4 kd tl 22) selgitas Abuladze, et see puudutabki nende poolt UU3-le laenatud

raha (ja selgitas ühtlasi, et Kuzyakini poolt telefonikõnedes öeldu, et „pole vaja inimest

hirmutada, parem elusalt kui surnult“ või „kuule, karistama peab“ näol on tegemist nö

Kuzyakini spetsiifiliste naljade ja huumorisoonega)). Lisaks sellele laenas ta enda

kinnitusel samal perioodil ka UU2-le 4 000 eurot.

Näiteks, 20.11.2014.a kell 16.13 toimunud telefonikõnes uuris A. Kuzyakin G.

Abuladzelt, kas viimasele on rahad ära toodud, ning ka järgmisel päeval 21.11.2014.a

kell 16.23 helistas G. Abuladze A. Kuzyakinile tagasi, millises telefonikõnes küsis G.

Abuladze A. Kuzyakinilt üle, et kuidas ta peaks rahasid jagama, misjärel helistas A.

Kuzyakin kell 18.07 G. Abuladzele tagasi ja uuris, kas Abuladze toimis vastavalt

Kuzyakinilt saadud korraldustele. Analoogseid telefonikõnesid sisaldub nimetatud 10.

veebruaril 2016.a koostatud jälitustoimingu protokollis teisigi, millest kogumis nähtub,

et G. Abuladze üheks rolliks on koguda kokku erinevatelt isikutelt rahasid, millise

ülesande täitmist ka A. Kuzyakin kontrollib, ning vajadusel siis ka viimase juhendamisel

kogutud rahasid ümber jaotada (sh tuua raha ka A. Kuzyakinile). Seejuures nähtub

jälitustoimingu protokollist seegi, et kui G. Abuladze oli näiteks pokkeriturniiridel

välismaal, siis A. Kuzyakin küll helistas talle, ent saades teada, et Abuladzet ei ole

Eestis, siis rahade kogumised ja väljamaksete tegemine nimetatud perioodiks oli

peatunud ja Kuzyakin lubas Abuladze naasmise ära oodata, ent lisaks nähtub seegi,

et kui A. Kuzyakin on mõne „teema“ nö lukku pannud, siis ta annab sellest G.

Abuladzele teada, kes siis lisab selle nö arvestusse. Näiteks 02.09.2015 kell 15.43

toimunud telefonikõne, kus A. Kuzyakin andis G. Abuladzele teada, et „lõpetas Leoga

teema ära“, misjärel Abuladze lubas „selle edasi anda“ ja Kuzyakin lisas igaks juhuks,

et „sellele anna edasi, ütle et iga kuu, et ma ei peaks jooksma ja otsima teda…“.

Kõigest eeltoodust tulenevalt on kohtukolleegiumi arvates põhjendatud alus järeldada,

et G. Abuladze mängis pokkerit ja käis kasiinos kriminaaltulust saadud rahadega ning

kriminaalse taustaga raha „keerutamine“ tekitab võitude näol juurde kriminaaltulu e

selle päritolu ei muutu.

Kohtukolleegium nõustub ka maakohtu põhjendustega G. Abuladze ja kolmanda isiku

- äriühingu V OÜ suhtes tehtud konfiskeerimisotsustuste kohta ning ei pea vajalikuks

neid üle korrata.

18. XX kaitsja adv. S. Sillari apellatsiooni osas, milles taotletakse süüteomenetlusega

tekkinud kahju hüvitamist XX-le, märgib kohtukolleegium järgmist.

Eelkõige viitab kohtukolleegium SKHS seaduse §-le 8, milles on sätestatud kahju

hüvitamist välistavad asjaolud. Muuhulgas ei ole isikul õigust nõuda kahju hüvitamist,

kui ebamõistlik menetlusaeg oli tingitud kahju kandnud isikust või tema kaitsjast.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohtukolleegium esiteks, et põhjendatult on maakohus

jätnud rahuldamata taotluse süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks, mis

puudutab ebamõistliku menetlusajaga tekitatud mittevaralist kahju. Ka puudub alus

määrata XX-le õiglane hüvitis süüteomenetluses elukohast lahkumise keelu

kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju katteks. XX tõttu jäi kohtus ära kaks

kohtuistungit. 30. juunil 2016.a. viibis ta Soomes ja 22. veebruaril 2019.a. ta kohtusse

ei ilmunud, küll aga olid kohal kõik teised menetlusosalised. XX ei esitanud ka

puudumise mõjusust põhistavat dokumentatsiooni. Päev enne eelnevalt määratud

üldmenetluse istungite algust ning korraldava istungi toimumist, s.o 8.01.2017.a

teavitas ka süüdistatava XX riigi poolt määratud kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming,

et tal puudub võimalus osaleda 27.01.2017.a, 16.03.2017.a, 17.03.2017.a,

30.03.2017.a, 31.03.2017.a, 03.04.2017.a, 04.04.2017.a, 05.04.2017.a, 06.04.2017.a,

07.04.2017.a, 10.04.2017.a, 11.04.2017.a ja 12.04.2017.a määratud kohtuistungitel.

Ka puudub alus määrata XX-le õiglane hüvitis süüteomenetluses elukohast lahkumise

keelu kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju katteks. XX peeti 26. jaanuaril

2016.a kahtlustatavana kinni ning vabastati järgmisel päeval, misjärel kohaldati tema

suhtes tõkendit elukohast lahkumise keeld aadressile XXX / XXX (kuni 27. jaanuarini

2017.a). Selgusetuks jääb, milliseid elukorralduslikud toiminguid jäid

XX-l

tegemata/olemata seoses sellega, et ta kohtus käis. Põhimõtteliselt oli ainuke piirang

see, et elukohast lahkumiseks pikemaks ajaks, kui 3 päeva, pidanuks ta kohtult luba

küsima. Ainuke elukorraldust segav faktor oli kohustus kohtus käia. Seoses sellega

leiab kohtukolleegium, et XX-l on õigus saada hüvitist sõidukulude heastamiseks. XX

süüdistati kahes varguse episoodis ja neist ühes loobus prokurör kohtuvaidlustes

süüdistusest, teises mõistis maakohus ta õigeks ning selle episoodi vaidlustamisest

prokurör loobus. On tõsi, et kahe varguse episoodi arutamisele 4,5 aastat sõita 123

km ja sama palju tagasi, on ebaproportsionaalne kulu ja kui isik õigeks mõistetakse,

võib nimetada seda riigi poolt tekitatud kahjuks.

SKHS § 8 lg 2 lubab isikul erandlike asjaolude korral nõuda kahju hüvitamist ka juhul,

kui esinevad sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud alused ning kahju hüvitamata

jätmine oleks isikule ülemäära koormav. Sellisel juhul võib vähendada isikule

makstava hüvitise suurust. Kohtukolleegiumi hinnangul esinevad erandlikud asjaolud

sõidukulude

hüvitamiseks

osaliselt.

Nimelt,

kõik

üksikkuriteod,

ka

teiste

süüdistatavatele etteeidetavad üksikkuriteod, on toime pandud Lääne-Virumaal.

Kuidas määrata KarS § 256 ja 255 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise

kohta, on seaduseandja poolt paika panemata. Praegusel juhul on selge, et KTÜ juht

elas ühes kohas, liikmed, kes Lääne-Virumaal, kes Tallinnas. Mitmed olulised ja KTÜ-

le iseloomulikud kohtumised toimusid Tallinnas. Enamus kannatanuid, tunnistajaid,

kolmandad isikud, elavad Lääne-Virumaal. Kohtukolleegium nõustub sellega, et

kriminaalasja arutamine Harju Maakohtus ei ole kohtualluvuse mõttes vale ja see on

ka seadusega lubatud. Nimelt sätestab KrMS § 24 lg 3, kui kuriteo toimepanemise

kohta ei ole võimalik kindlaks määrata, arutatakse kriminaalasja kohtus, kelle

tööpiirkonnas on kohtueelne menetlus lõpule viidud. Kindlasti oli see ka materiaalses

mõttes riigile ökonoomsem, sest kaitsjad olid Tallinnast, prokurör samuti. Nende

kohalolek oli vajalik kõigil istungitel ja nende sõitmine Viru Maakohtusse e kõige

lähemale Rakverre, oleks olnud kulukam, kui enamus menetlusosaliste ühekordne

sõitmine Tallinna ja mõne süüdistatava tihedam Tallinna sõitmine. Samas aga XX oli

seotud ainult üksikkuritegudega, mis olid toime pandud Lääne – Virumaal. Ehks siis,

võib väita, et XX kulud tekkisid mitte temast olenevalt, vaid kaassüüdistatavate poolt

KarS § 256 ja 255 kuritegude toimepanemisega seoses. Arvestades eelöeldut, leiab

kohtukolleegium, et sellises olukorras süüdistatava õigeksmõistmisel on tema

sõidukulud hinnatavad süüteomenetluses tekkinud varalise kahjuna.

XXi kaitsja arvestas kohtusse ilmumise kulud järgmiselt: XX elas alaliselt Lääne-

Virumaal X külas. Kohtuistungitel käis ta oma autoga. Google maps andmetel on

sellise teekonna pikkuseks Liivalaia kohtumajja 123 kilomeetrit. Riigi õigusabi

osutavale kaitsjale hüvitatakse sõidukulud 36 senti kilomeeteri kohta. Taotluse

esitamise ajal oli XX osalenud 64 istungil. Seega sõidu kulud kohtusse ilmumiseks olid

tal vähemalt 64x2x123x0,36=5667,84 eurot.

Kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid selle kohta, et XX sõitis kodukoha ja Tallinna

vahet oma autoga ja igapäevaselt. Selline väide on paljasõnaline ja kontrollimatu, kui

just isik ei hoolitse ise selle eest, et seda kuidagi tõendada (näit GPS).

Kohtukolleegium leiab, et selles osas tuleb süüteomenetlusega tekitatud kahju

arvutamisel võtta aluseks bussipileti hind Rakvere ja Tallinna vahel. Koduküla ja

Rakvere linna vahel (23 km) on pigem õige võtta aluseks autosõit. Kui tõesti XX sõitis

edasi-tagasi ka siis, kui kohtuistungid toimusid järjestikel päevadel, on võimalus

parkida auto päevasel ajal kuskile Rakvere linna. Kuna aga kohtukolleegium leiab, et

XX-le tekitatud kahju hüvitist tuleb vähendada SKHS § 8 lg 2 alusel, siis mõistab

apellatsioonikohus XX-le süüteomenetlusega tekitatud kahju välja suuruses, mille

aluseks on Rakvere-Tallinn bussipileti hind käesoleva ajal (keskmiselt 9 eurot üks ots).

Ehk siis summas 18x64= 1152 eurot.

19. Süüdistatava A. Velsi kaitsja apellatsioonis taotletakse võtta kriminaalasja

materjalide juurde õigusabikulude arved, milliseid maakohus keeldus vastu võtmast ja

apellant taotleb nende hüvitamist. Ringkonnakohus võttis arved vastu ja selgitas, et

võtab seiskoha kohtuotsuses. Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, 3. oktoobril

2019 kohtuistungil esitas A. Vels taotluse õigusabi hüvitamiseks ja palus vastavad

dokumendid võtta kriminaalasja juurde. Süüdistatav selgitas, et need on eelmise

advokaadi Rakvere arved, mis ta on maksnud advokaadile Küllike Namm. Maakohus

jättis taotluse rahuldamata ja selgitas, et ei pea asjassepuutuvaks antud juhul

Riigikohtu lahendit, millele süüdistatava kaitsja viitas (3-1-1-70-08) Riigikohtu lahend,

mida märkis kaitsja Sillar, käib kaitsjatasude kohta ja on hoopis teises kontekstis. A.

Velsi puhul on situatsioon teine. Tegemist on Rakvere episoodis ammu tekkinud

õigusabi kuludega, mis tähendab, et seda oleks saanud esitada kohtule varem. Need

asjaolud olid A. Velsile varem teada, sest need on hoopis teise advokaadi kulud,

Rakvere aegsed. Süüdistataval oli aega esitada seda nii taotluste voorus, kui ka

täiendavate taotluste voorus. Seega seda taotlust kohus ei rahuldanud. Taotlusele on

lisatud 8 arvet. Tegemist on adv. K.Nammi poolt osutatud õigusabiga ja kõik toimingud

on toimunud kohtueelses menetluses. Enamus neist 5-6 aastat tagasi ja Lääne Virus

uuritud kriminaalasjaga, mis saadeti esialgselt Rakvere kohtumajja ja siis liideti

põhiasjaga Harju Maakohtus. Oluline on aga siiski rõhutada, et tegemist on

kaitseteenusega, mis on osutatud kohtueelses menetluses. Menetluskulude

hüvitamise taotlus tuleb esitada menetlejale, kelle menetluses on kulud tekkinud. Kui

kohtueelne menetlus ei lõpe kriminaalasja lõpetamisega, millega koos kulude

hüvitamine tuleb otsustada, siis otsustab menetluskulude hüvitamise kohus vastavalt

kohtuotsuse liigile ja seda kõigi kriminaalmenetluses esitatud taotluste alusel. Seetõttu

kohtukolleegium esitatud taotlust ei rahulda.

G. Abuladzelt menetluskulude väljamõistmise osas märgib kohtukolleegium, et tema

suhtes on maakohus teinud süüdimõistva otsuse ja ringkonnakohtu otsusega jääb

tema suhtes maakohtu muutmata. Seadusandja on määranud, et süüdimõistva

kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1).

Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalist seisundit kui

ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid. Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei

ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekuid

ja varalist seisundit tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate

kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei

pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub

võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märgib kolleegium, et ka

olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist

varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda

kohtult vastava teabe väljanõudmist.

G. Abuladze ei ole oma varatuse osas mingeid tõendeid esitanud. Tegemist on

töövõimelise meesterahvaga, kes vabanedes on võimeline tööd tegema. Kindlalt võib

prognoosida, et G. Abuladze vabaneb vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistuse

kandmiselt vähem, kui aasta pärast peale kohtuotsuse jõustumist, mistõttu on ka

asjakohane maakohtu otsustus anda talle võimalus vabatahtlikult menetluskulud 12

kuu jooksul hüvitada. Kuna G. Abuladze ei ole üheski temale etteheidetavas

süüdistuses õigeks mõistetud, ei ole ka alust osa tema menetluskuludest riigi kanda

jätta. Valitsev kohtupraktika ei toeta seisukohta, et ühe süüdistatava menetluskulud,

kes on temale esitatud süüdistuses süüdi mõistetud, vabaneks osaliselt

menetluskulude tasumise kohustusest seoses sellega, et kaassüüdistatavad mõnes

kuriteoepisoodis õigeks mõistetakse. Seega ei näe kohtukolleegium seaduslikku alust

maakohtu otsuse tühistamiseks G. Abuladze menetluskulude otsustuse osas.

Teiste süüdistatavate osas nõustub kohtukolleegium maakohtu põhjendustega ja

otsustusega ning ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi üle korrata.

20. Apellatsioonimenetluses esitatud advokaadi taotluse õigsuse ja põhjendatuse

kontrollimise kohustus lasub ringkonnakohtul ning ringkonnakohus määrab advokaadi

taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi

õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest

advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud

vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Ka kaebuse põhjendatuse astet on võimalik

arvestada menetluskulu suuruse kindlakstegemisel, küll aga ei saa seda arvestada

selle üle otsustamisel, kes millises ulatuses menetluskulu kandma või hüvitama peab.

Apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotlused olid esitatud järgnevalt:

Süüdistatava G. Abuladze A.Küünemäe on esitanud taotluse hüvitada temale G.

Abuladze kaitsmisega seotud õigusabikukud apellatsioonimenetluses, mis koosnevad:

Maakohtu otsusega tutvumine, nõupidamine süüdistatavaga Tallinna Vangla ja

apellatsioonkaebuse koostamine. Nende toimingute peale kulus kaitsjal 11 pooltundi,

mille eest taotleb tasu 356,40 eurot (koos käibemaksuga). Kuna ringkonnakohtu

otsusega

jääb

G. Abuladze

suhtes

maakohtu

otsus

muutmata,

jäävad

apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda.

Süüdistatava A. Velsi määratud kaitsja on esitanud kaks taotlust. Esimeses taotluses

taotleb kaitsja hüvitada temale tasu järgmiste kaitsetoimingute ees : Harju Maakohtu

otsuse analüüs, apellatsioonkaebuse koostamine. Kaitsja on taotluse kohaselt

kulutanud selleks tööks 6 tundi. Tasu taotleb kaitsja suurendada 500 %. Kokku koos

käibemaksuga taotleb kaitsja 2 332,80 euro hüvitamist. Tasu suurendamise taotluses

selgitab kaitsja, et tegemist on keskmisest tunduvalt keerulisema kriminaalasjaga.

Kohtuasja keerukust ja mahukust näitab esmajoones maakohtu otsuse ebatavaline

pikkus – 182 lehekülge. Selle kohtuotsuse sisuline läbitöötamine oli ajamahukas. A.

Vels mõisteti õigeks 3 kuriteoepisoodis ja süüdi 9 erineva KarS-i §-i järgi. Samuti oli

ajamahukas apellatsiooni koostamine, prokuröri apellatsiooni analüüs, prokuröri

vastuväidete analüüs, kohtuistungiks ettevalmistamine. Kõik nimetatud asjaolud

näitavad, et tegemist on kriminaalasjaga, kus on põhjendatud kaitsja tasu

suurendamine 500%. Teine taotlus on esitatud kohtuistungil osalemise ajakulu eest ja

see on 313,20 eurot koos käibemaksuga.

Teise taotlusega kohtukolleegium nõustub. Esimese taotluse osas aga märgib

järgmist. Tasude ja kulude korra praeguse redaktsiooni § 6 lg 3 kohaselt on määratud

kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel

üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, kokku mitte üle 6 tunni ühes

kohtuastmes. Kaitsja on taotluse kohaselt kulutanud 6 tundi, mis on maksimaalne. Aeg

on kulunud tal kohtuotsuse analüüsile, apellatsioonkaebuse koostamisele.

Kohtukolleegium nõustub, et A. Vels oli isik, kelle suhtes oli kõige rohkem

kuriteoepisoode ja maakohtu otsuse lugemine ja analüüs võis olla ajaliselt kulukas.

Samas, kohtukolleegium rõhutab, et vaidlustatud kohtuotsuse puhul ei saa selle

analüüsi ajakulule anda hinnangut kindlasti mitte lehekülgede arvu pinnalt.

Kohtuotsuse lugejale on arusaadav, et suur osa teksti e kõik see, mis puudutab

süüdistusi, ei vaja igakordselt ülelugemist ja seda teksti on ebamõistlikult palju.

Apellatsiooni lugedes võib väita, et selle koostamisel ei ole kaitsjal küll olnud vajadust

kõike uuesti läbi töötada jne. Esiteks, kaitsja taotleb tasude ja kulude korra § 2 lg 1

alusel tasu piirmäära suurendamist 500% e maksimaalses määras, sest riigi õigusabi

osutamine on olnud eriliselt töömahukas ja keerukas. Kohtukolleegium peab piirmäära

suurendamise taotlust põhjendamatuks. Tegemist on mahuka kriminaalasjaga, kuid

maakohtu apelleerimisel A. Velsi osas ei ole kaitsjal, kes osales maakohtus

menetluses aastaid kaitsjana, ja pidas maha ka kohtuvaidlused, mingit vajadust seda

mahtu taaskord läbi töötada. Pole alust rääkida ka keerulisest kriminaalasjast. A. Velsi

üksikkuriteod moodustavad isiku- ja varavastased kuriteod. Kuritegeliku ühendusega

seonduv on samuti juba läbi töötatud ja pähe õpitud maakohtu menetluses. Sisuliselt

on kogu kaitsetaktika kaitsja poolt maakohtu menetluses juba välja töötatud ning

keerulisest ja mahukast kriminaalasjast apellatsioonimenetluses ei ole alust rääkida.

Küll peab kohtukolleegium õigustatuks maksimaalset mahtu e 6 tundi ajakulu ja sellest

tulenevalt on kaitsjatasu 388,80 eurot (koos käibemaksuga). Seega on kokku

põhjendatud kaitsjatasu summas (313,20+ 388,80) 702 eurot (koos käibemaksuga).

Kuna A. Velsi suhtes on esitatud prokurör apellatsiooni, siis jätab kohtukolleegium

menetluskulud apellatsioonimenetluses riigi kanda.

Süüdistatava A. Kuzyakini kaitsja adv. A. Neiland , kes kaitses A. Kuzyakinit

maakohtus

ja

esitas

ka

apellatsiooni,

kuid

kelle

volitused

lõppesid

apellatsioonimenetluses enne kohtuistungit, on esitanud taotluse hüvitada temale tasu

seoses järgmiste kaitsetoimingutega: apellatsiooni koostamine 270 minutit,

apellatsioonile täienduse koostamine 90 minutit ja kaitsealusele vanglas protokollide

tutvustamine 75 minutit. Sõit Tallinna vanglasse on 36 km. Kokku taotleb kaitsja

hüvitada koos käibemaksuga temale 483,36 eurot. Kohtukolleegium leiab, et isegi

arvestades seda, et apellatsioonis tõsiseltvõetavaid põhjendusi ei olnud, ei ole

tegemist ülepaisutatud ajakuluga ja tasu on põhjendatud ning need jäävad riigi kanda,

kuna A. Kuzyakini osas esitas apellatsiooni ka prokurör ja käesoleva otsusega

kohtukolleegium samuti täpsustas maakohtu otsust tema osas.

Lepingulistest kaitsjatest on esitanud taotluse õigusabi kulude hüvitamiseks

süüdistatava M. Kase kaitsja adv. A. Luberg ja U. Velsi kaitsja adv. S.Reinsaar.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt leidnud, et valitud kaitsjale makstav tasu

on käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on

mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei

arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist.

Seejuures tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust

hinnates arvesse võtta ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud

ja millises mitte. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas

nr 3-1-1-93-15, p 133 ja otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p-d 44–45). Kohtupraktikas

omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale apellatsiooni koostamise eest

makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on apellatsiooni

argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud

õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14.detsembri 2017 määrus

asjas 1-17-7077 ja 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15). Olukorras, kus kaebus

jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest.

Seega on kohtul KrMS § 185 lg 1 lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata

eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja

mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse

puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele.

Süüdistatava U. Velsi lepinguline kaitsja S.Reinsaar esitas taotluse hüvitada temale

õigusabi kulud prokuratuuri apellatsioonile vastuväidete koostamise eest. Kokku

moodustab see menetluskulu 975 eurot koos käibemaksuga (6,5 tundi 13. aprilli 2020

menetlusdokumendi koostamise eest, 125€/h + KM). Maakohtu otsusele apellatsiooni

koostamise puhul tegutses kaitsja pro bono põhimõttel ning sellega seonduvalt U.

Velsilt õigusteenuse eest tasu ei küsitud. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist

vajaliku õigusteenusega ja tunnitasu on mõistlik. Kuna U.Velsi suhtes oli apellatsiooni

esitanud prokurör ja tegemist on ka prokuröri apellatsioonile esitatud vastuväidetega,

kannab need menetluskulud riik.

M. Kase

kaitsja

adv.

A. Luberg

taotleb

õigusteenuse

osutamise

eest

apellatsioonimenetluses hüvitada M. Kasele 4200 eurot. Apellatsioonimenetluses

osutatud õigusteenuse sisu: tutvumine maakohtu otsusega, otsuse ülesehitus, otsuse

seisukohtade tuvastamine ja analüüs, sh võrdlus praktikaga kuritegeliku ühenduse

(eelkõige T asi aga ka teised), omavoli ja väljapressimise asjades – kulutas kaitsja 360

minutit; valikuline tutvumine maakohtu istungi protokollidega ja helisalvestistega- 330

minutit; valikuline tutvumine kohtueelse menetluse materjalidega – 180 minutit;

Kohtumine M. Kasega vanglas 30 minutit; apellatsiooni koostamine, korduv

kooskõlastamine kliendiga telefoni teel, esitamine – ca 840 minutit; suhtlus kliendiga

telefoni teel seoses viimase seisukohtade ärakuulamisega ajavahemikul apellatsiooni

esitamine kuni 9.06.2020 – 60 minutit. 10.juuni kohtuistung orienteeriv 240 minutit, mis

tegelikult kestis 300 minutit.

Esmalt märgib kohtukolleegium, et tegemist on kliendilepingus kokku lepitud

koondtasuga, mida on siis taotluses lahatud. Seetõttu tunnitasu märgitud ei ole, on

vaid märkus, et sarnastest asjades on 125 eurot ja enam. Kohtukolleegium märgib, et

loomulikult võivad klient ja teenuse osutaja omavahel kokku leppida ükskõik millistes

summades tasu, kuid nagu öeldud, menetluskuluks tunnistab kohus vaid mõistlikus

suuruses tasu. Kohtukolleegiumi hinnangul on muidugi tehtud töö kirjeldus

muljetavaldav, kuid tulemuses see ei kajastu. Pigem jääb kohtule mulje, kas tegelikult

ei ole kaitsja kohtupraktikaga tutvumisel lugenud otsuseid või ei ole neist õigesti aru

saanud. Seadusandlusega tutvumine on samuti vahele jäänud (vägivalla mõiste

sisustamine, laiendatud konfiskeerimine jne). Tegemist on kohtukolleegiumi hinnangul

argumenteerimata

apellatsiooniga

ja

viited

Riigikohtu

lahenditele

ei

ole

asjassepuutuvad jne. Mõistlikuks ajakuluks peab kohtukolleegium 5 tundi kohtuistungil

osalemist. Kogu muu tegevuse osas peab kohtukolleegium mõistlikuks samuti 10

tunni eest tasu, sest ei ole tuvastatud, et osutatud õigusteenus oleks olnud vajalik

sellises määras nagu kirjeldab kaitsja taotluses. Vajalikeks toiminguteks peab

kohtukolleegium maakohtu otsusega tutvumist, analüüsi. Kindlasti oli oluline tutvuda

nö T lahendiga, mingil määral olulised on ka jutuajamised kaitsealusega. Seega kokku

peab kohtukolleegium mõistlikuks ajakuluks 15 tundi. Sisuliselt tähendab see seda, et

põhjendatud on hüvitada kliendilepingus kokkulepitud summast 1875 eurot.

Menetluskulud kannab riik, kuna ka prokurör on esitanud apellatsiooni M. Kase osas.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 2,4; § 338 p-st 2; § 341 lg 2 p-st

2, 5 tühistab kohtukolleegium osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue

otsuse ning täpsustab oma otsusega maakohtu otsust.

/ allkirjastatud digitaalselt/

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 08.03.2021 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 13. märtsi 2020. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

31. augusti 2020. a otsus osas, millega:

1.1 Urmas Vels tunnistati süüdi ja teda karistati LL kinnistu müügist saadud

raha omandamises;

1.2 Urmas Velsilt mõisteti LL kasuks solidaarselt koos Aap Velsiga välja

40 000 eurot.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega:

2.1 mõista Urmas Vels resolutsiooni p-s 1.1 nimetatud kuriteos õigeks;

2.2 jätta LL tsiviilhagi Urmas Velsi vastu läbi vaatamata.

3. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

5. Määrata Advokaadibüroole Natalia Lausmaa kassatsioonimenetluses

Urmas Velsile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks

388,80 eurot (sh käibemaks). Jätta see menetluskulu riigi kanda.

6. Mõista Eesti Vabariigilt Urmas Velsi kasuks välja 500 eurot (sh käibemaks)

kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

7. Jätta Urmas Velsi kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaare 19. novembril

2020 ja 14. veebruaril 2021 esitatud kassatsiooni täiendused läbi vaatamata.

8. Jätta läbi vaatamata Urmas Velsi kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaare

taotlus süüdistatava vahi alt vabastamiseks ja vahistuse asendamiseks

kergemaliigilise tõkendiga.