3-20-283/29 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Virgo

Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.08.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-283

Haldusasi

XX kaebus soodustingimustel vanaduspensioni saamise

õiguse ja pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks

ajavahemikul 15.09.1960–01.12.1960

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia

Azojan

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 01.06.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 25.08.2020

RESOLUTSIOON

1. Tagastada XX-le 05.08.2020 menetlusdokumendi lisad.

2. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 01.06.2020 otsus

haldusasjas nr 3-20-283 muutmata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.09.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-20-283

2(6)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 09.05.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada, et ta elas

XX.XX.XXXX–14.09.1960 represseerituna Venemaal. Kaebaja sündis XX.XX.XXXX

Venemaal, kuhu tema ema YY (hiljem Y) oli saadetud asumisele. Perekonnal tekkis reaalne

võimalus Eestisse naasta alles 1960. a-l. Arhiiviteatise järgi oli kaebaja ema küüditamise

perioodiks 14.06.1941–14.01.1958, kuid ei ole usutav, et küüditatu sai asumisel viibimise

korralduse lõppemisest teada kohe samal päeval. Kaebaja emal ei olnud võimalik raseduse ja

hiljem väikese lapse tõttu kohe Eestisse naasta, samuti puudus vanematel Eestis elu- ja töökoht.

2. Tallinna Halduskohus jättis 04.11.2016 otsusega nr 3-16-897 kaebuse rahuldamata ja

Tallinna Ringkonnakohus jättis 04.05.2017 otsusega nr 3-16-897 halduskohtu otsuse

muutmata. Otsused jõustusid 06.06.2017. Kohtud leidsid, et kuna kaebajale ei antud vanematest

sõltumatut luba Eestisse naasmiseks, tuleb tema pensioniõigusliku staaži tuvastamisel lähtuda

tema represseeritud ema YY asumisel oleku ajast ja ka Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse

olemasolu hindamisel tuleb aluseks võtta YY võimalused. Okupatsioonirežiimide poolt

represseeritud isiku seaduse (ReprS) alusel annab soodustingimustel pensionile õiguse üksnes

ajavahemik, millal isikule kaasnesid õigusvastase represseerimise vahetud mõjud. Eesti NSV

Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse 30.06.1989 õiendist nr 12538 nähtub, et YY viibis

asumisel kuni 14.01.1958. Kaebaja vanemad asusid Eestisse elama 1960. a sügisel. Sellest ei

saa aga järeldada, et varem poleks neil olnud reaalset võimalust Eestisse asuda. Ühestki tõendist

ei nähtu, et YY oleks asumiselt vabastatud Eestisse naasmise õiguseta või okupatsioonivõimud

tegid tema perekonnale pärast asumiselt vabastamist otseseid takistusi Eestisse naasmiseks.

Viited rasedusele, väikese lapsega reisimisega seotud raskustele ning töö- ja elukoha

puudumisele Eestis ei ole käsitatavad reaalse Eestisse naasmise võimaluse puudumisena ReprS-

i tähenduses. Kuigi rasedana või väikese lapsega oli äärmiselt keeruline pikka teekonda ette

võtta, ei ole tegemist okupatsioonivõimu poolse õigusvastase represseerimisega kaasneva

vahetu mõjuga. Kuna kaebaja sündis XX.XX.XXXX, ei ole ta sündinud vanema asumisel

viibimise ajal ja seega pole tal ReprS § 13 lg 1 p-s 5 sätestatud pensioniõigust. Last, kes elab

koos vanemaga viimase valitud kohas, ei saa pidada õigusvastaselt represseerituks.

3. XX esitas 13.02.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse tuvastamaks, et ta oli represseeritu

ajavahemikul XX.XX.XXXX–01.12.1960.

4. Tallinna Halduskohus lõpetas 15.02.2020 määrusega nr 3-20-283 haldusasja menetluse

põhjusel, et tegemist on korduva kaebusega. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 06.03.2020

määrusega nr 3-20-283 XX määruskaebuse osaliselt, tühistas halduskohtu 15.02.2020 määruse

osas, mis puudutas pensioniõigusliku staaži tuvastamist ajavahemikul 15.09.1960–01.12.1960

ning saatis kaebuse tühistatud osas tagasi halduskohtule. Tallinna Halduskohus võttis

01.04.2020

määrusega

kaebuse

menetlusse

nõudes

tuvastada

soodustingimustel

vanaduspensioni saamise õigus ja pensioniõiguslik staaž 15.09.1960–01.12.1960.

5. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

Kaebajale selgusid ringkonnakohtu otsusest nr 3-16-897 uued asjaolud – kaebaja sai teada, et

tema represseerituna Venemaal viibimise aeg tuleb tuvastada ainult ema Eestisse saabumise aja

3-20-283

3(6)

järgi. Ema saabus Eestisse 1960. a detsembris. Nõukogude valitsus ei lubanud küüditatutel

kodukohta tagasi pöörduda, seega ei olnud kaebaja emal õigust naasta Saaremaale. Ainsaks

teoreetiliseks võimaluseks oli tulla tädi perekonna juurde Tapale. Selleks tuli oodata ära tädi

perekonna otsus. Kaebaja ema naasmise kiirus sõltus sugulaste otsustamiskiirusest, kaebaja

ema ise ei saanud seda protsessi kiirendada. Kuna kaebaja emal ei olnud pärast vabastamist

otsustamisõigust viibimiskoha üle Eestis, siis ei olnud tema suhtes represseerimisega kaasnevad

mõjud lõppenud. Kaebaja ema kohest naasmist Eestisse takistas ka tema rasedus.

Kaebaja ema vabastati 14.01.1958. On usutav, et kaebaja ema ei saanud vabastamisteadet kätte

samal päeval, vaid hiljem. Kaebaja ei leidnud arhiivist dokumente ema vabastamise kohta.

Põhjus võib olla selles, et kaebaja ema küüditati kaks korda (1941. a-l 8-aastasena ja 1950. a-l

16-aastasena). Mitme küüditamise tõttu võiski tekkida segadus tema asukoha osas. Võib arvata,

et kaebaja ema sai vabastamisotsuse kätte 1958. a kevadel-suvel. Teistkordse küüditamise tõttu

võib Venemaal olla veel üks toimik, milles võivad olla kirjas vabastamisotsus ja piirangutest

teavitamine. Kuigi kaebaja ema kohta puudub Eesti arhiivides vabastamisotsuse dokument,

näitas hilisem elukorraldus, et tema kohta kehtisid elukohapiirangud.

Kaebaja ema tuli Eestisse siis, kui tal tekkis selleks reaalne võimalus. Eesti NSV-s kehtis

passirežiimile toetuv sissekirjutussüsteem. Eramusse või talusse omaniku loata võõrast sisse ei

kirjutatud. Samuti seab raseduse periood naise füüsilistele võimetele piiranguid.

6. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata.

Haldusasjas nr 3-16-897 tuvastati, et kaebaja ema viibis asumisel kuni 14.01.1958, kaebaja

sündis XX.XX.XXXX, st pärast ema asumiselt vabastamist ning kaebaja ei ole

XX.XX.XXXX–14.09.1960 viibinud asumisel ega elanud represseerituna Venemaal. Kaebaja

ei ole esitanud tõendeid, et tema ema oleks saadetud alates 14.09.1960 uuesti asumisele.

Ka siis, kui oleks võimalik tuvastada, et kaebaja viibis 15.09.1960–01.12.1960 represseerituna

Venemaal, ei tekiks talle sellest õigust soodustingimustel vanaduspensionile. Nimetatud

perioodi pikkuseks on 2,5 kuud, mis on alla ühe täisaasta (vt ReprS § 12 lg 1).

7. Tallinna Halduskohus jättis 01.06.2020 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kaebaja ei ole esitanud uusi tõendeid, mis annaks alust asuda ajavahemiku 15.09.1960–

01.12.1960 osas teistsugusele seisukohale kui haldusasjas nr 3-16-897 varasema perioodi osas.

Kaebaja ema asumisel viibimise ajaga arvestasid kohtud juba haldusasjas nr 3-16-897.

Kuna kaebajat ennast ei ole asumisele saadetud, sõltub tema õigus saada soodustingimustel

vanaduspensioni sellest, kas ta sündis oma vanema asumisel olemise ajal või pärast vanema

vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks (vt

ReprS § 2 lg 2, § 12 p 1). Puudub vaidlus, et kaebaja ema YY oli represseeritu. Kohtud

tuvastasid aga haldusasjas nr 3-16-897, et kaebaja ema vabastati asumiselt 14.01.1958. Seda

tõendab ka Eesti NSV Siseministeeriumi 30.06.1989 õiend nr 12538. Kaebaja sündis

XX.XX.XXXX, s.o pärast oma vanema asumiselt vabastamist.

Pole vaidlust, et kaebaja ema tuli Eestisse tagasi alles 1960. a-l. Kaebaja ei ole aga tõendanud,

et tema emal puudus pärast asumiselt vabanemist luba ja reaalne võimalus naasta Eestisse

varem. Kaebaja üksnes oletab, et ema ei saanud vabastamise otsusest teada kohe pärast selle

tegemist, kuid selle kohta ei ole tõendeid. Pole ka eluliselt usutav, et okupatsioonivõimul tekkis

kaebaja ema teist korda asumisele saatmise järel segadus, mille tõttu puudus selge ülevaade

ema asukohast. Seda ei saa järeldada pelgalt asjaolust, et kaebaja vanaema (ema ema Saale

Vahi) vabastati 04.12.1957, kuid ema alles 14.01.1958. Kaebaja vanaema ja ema

vabastamisotsuste vahele jäi väga lühike aeg. Kaebaja väitel vahistati tema ema teist korda siis,

kui ta läks passile järele. Seega teadsid okupatsioonivõimud, keda vahistati ja asumisele saadeti.

Lisaks kontrolliti küüditatuid rangelt ja neil puudus liikumisvabadus, mille põhjal saab eeldada

3-20-283

4(6)

okupatsioonivõimu teadmist sellest, kuhu küüditatu oli saadetud ja kus ta jätkuvalt viibis.

Kaebaja ema oli küll asumisel 27.07.1957 abiellunud ja vahetanud perekonnanime, kuid abielu

registreeris riik. Seega olid okupatsioonivõimule need asjaolud teada.

Võib arvata, et kaebaja emal oli Eestis elukoha leidmisega raskusi ja see võis põhjustada

Eestisse tagasi tulekuga viivitamist. Viivitust võis põhjustada ka Eestis töökoha puudumine,

kaebaja ema rasedus ja raskused väikelapsega reisimisel. Kohtud selgitasid aga juba haldusasjas

nr 3-16-897, et neid asjaolusid ei saa käsitada okupatsioonivõimu poolse õigusvastase

represseerimise vahetu mõjuna ning need ei võtnud kaebaja emalt ReprS § 2 lg 2 tähenduses

reaalset võimalust Eestisse naasta, kuigi muutsid Eestisse tagasi tuleku keerukamaks. Last, kes

elab oma vanematega viimaste valitud kohas, ei saa pidada õigusvastaselt represseerituks.

Reaalne Eestisse pöördumise võimalus puudus nt siis, kui isikutele ei väljastatud isikut

tõendavat dokumenti või tehti muid otseseid takistusi. Nn olmeprobleemid (sh elu- või töökoha

puudumine) või see, et soovitakse naasta võimalikult soodsatel tingimustel, ei ole reaalse

tagasipöördumise võimaluse puudumine, sest need ei ole represseerimisega kaasnevad vahetud

mõjud. Kaebaja selgitas, et nende perekonnal oli võimalik tulla Eestisse Tapal elavate sugulaste

juurde. See, et sugulased viivitasid nõusoleku andmisega, ei ole okupatsioonivõimu poolne

takistus. Lisaks – kuna kaebaja ei olnud haldusasjas nr 3-16-897 tehtud kohtulahendite järgi

represseeritu ajavahemikul XX.XX.XXXX–14.09.1960, ei saa ta olla represseeritu ka sellele

järgneval ajal.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega tema

kaebus rahuldada.

Kaebaja esitas haldusasjaga nr 3-16-897 võrreldes uusi tõendeid, kuid halduskohus jättis need

tähelepanuta. Varasemas haldusasjas esitas kaebaja tõendeid ja selgitusi oma isa Eestisse

pöördumise kohta, praeguses asjas aga ema kohta. Kaebaja emal puudus 1958–1960 reaalne

võimalus Eestisse naasta. Kohus ei ole selgitanud, kuidas oleks saanud Eestisse tagasi pöörduda

olukorras, kus siin ei oodanud kaebaja perekonda keegi. Kohus ei arvestanud kaebaja

selgitustega. Repressiivorganite koostatud toimikud võivad olla puudulikud, samuti võib seal

olla eksitusi kuupäevades. Eesti NSV-s kehtis elukoha registreerimise (sissekirjutuse) kohustus

ja selle puudumine oli karistatav. Asumiselt vabastamine ilma sissekirjutuse saamise

võimaluseta ei tähendanud midagi. Kaebaja ema ei viivitanud tagasi pöördumisega nn

olmeprobleemide tõttu. Olme tähendab eluolu, töövälist elu, igapäevast eluringi. Selline olme

oli kaebaja emal Venemaal lahendatud, kuid Eestis see puudus, sh ei olnud perel Eestis

elukohta. Eestisse naasmise reaalseid võimalusi tuleb hinnata inimlikust aspektist. Kaebaja ema

sai oma vabastamisotsuse kätte tõenäoliselt 1958. a kevad-suvel, arvestades küüditatute arvu,

nende liikumisi, posti liikumise kiirust jms. Kaebaja emal tekkis võimalus saada Eestis

sissekirjutus alles 01.12.1960. Kaebaja ema tädi elas Tapal eramajas ja sinna elama asumiseks

oli vaja luba. Loa saamise kiirus ei sõltunud kaebaja emast, vaid tädi perekonnast. Kuigi

okupatsioonivõim ei teinud takistusi sugulaste juurde eramajja sissekirjutuse saamiseks, ei

teinud nad midagi ka selleks, et Eestisse naasev isik saaks enda Eestis viibimise kiiresti

seadustada. Sissekirjutust omamata ei olnud võimalik sõlmida ka töölepingut. Elukohata ja

tööta isikut võidi karistada hulkurluse eest.

9. Sotsiaalkindlustusamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varem

esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Puudub vaidlus, et kaebaja ema YY (pärast abiellumist Y) oli represseeritu ReprS § 2 lg 1

tähenduses. Kaebaja saab aga ajavahemikul 15.09.1960–01.12.1960 kooskõlas ReprS § 2 lg-ga

3-20-283

5(6)

2 lugeda represseerituks üksnes siis, kui ta sündis oma ema asumisel viibimise ajal või pärast

ema vabanemist kuni ajani, mil emale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Seega

tuleb kaebaja represseeritu staatuse tuvastamisel lähtuda tema ema asumisel oleku ajast ja

Eestisse naasmise võimalustest.

11. Kaebaja esitas 05.08.2020 oma represseeritu staatuse tõendamiseks ringkonnakohtule uued

tõendid: Rahvusarhiivi 24.07.2020 teatise ja selle lisa, milleks on koopia YY teistkordse

küüditamise dokumendist. Need tõendid tuleb kaebajale tagastada. Teatise lisa on juba

kohtutoimikus olemas (dtl 35, 37). Teatises endas on selgitatud, et lisas olev dokument ei pärine

toimikust, vaid ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee lõpetatud uurimistoimikute arhiivifondi

kartoteegist ning selles fondis ei leidu YY uurimistoimikut. Rahvusarhiivi 24.07.2020 teatisest

ei nähtu seega teavet, millest saaks teha järeldusi kaebaja ema Eestisse naasmise võimalike

takistuste kohta. Järelikult ei ole sellel teatisel asja lahendamisel tähtsust (HKMS § 62 lg 2 ja §

198 lg 3).

12. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus õigesti, et kaebaja emal oli tekkinud reaalne

võimalus Eestisse naasmiseks juba enne kaebaja sündi, mistõttu ei saa kaebajat lugeda

represseerituks ReprS § 2 lg 2 tähenduses. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4), selgitades vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

13. Toimiku materjalidest selgub, et otsus kaebaja ema asumiselt vabastamise kohta tehti

14.01.1958, kaebaja väitel sai ema sellest otsusest teada 1958. a kevad-suvel, kaebaja sündis

XX.XX.XXXX ning kaebaja ema pöördus Eestisse tagasi 1960. a detsembris.

14. Asja lahendamisel ei ole tähtsust, et kaebaja ema ei pruukinud enda asumiselt vabastamise

otsusest viivitamatult teada saada. Ka siis, kui lugeda sellest otsusest teada saamise ajaks 1958.

a kevad-suvi, nagu leiab kaebaja, on kaebaja ikkagi sündinud sellest sündmusest hiljem. Seega

ei mõjuta vabastamise otsusest teadasaamise aeg kaebaja tunnustamist represseerituna.

15. Kaebaja ei väida apellatsioonkaebuses, et okupatsioonivõim oleks teinud tema emale pärast

asumiselt vabastamist Eestisse tagasi pöördumiseks otseseid takistusi (nt keeldunud isikut

tõendavate dokumentide väljastamisest, keelanud senisest asukohast lahkuda vms). Kaebaja

arvates ei olnud tema emal siiski reaalset võimalust enne 1960. a detsembrit Eestisse naasta,

sest tal ei olnud Eestis elukohta – varasemasse elukohta Saaremaal ei olnud võimalik tagasi

pöörduda ja Tapal elavatelt sugulastelt viimaste eramusse sissekirjutamiseks nõusoleku

saamine võttis aega. Elukohta omamata ei saanud sõlmida töölepingut. Elukoha ja tööta isikut

võidi aga karistada hulkurluse eest.

16. Ringkonnakohus ei ole senises praktikas käsitanud taolisi asjaolusid Eestisse reaalse tagasi

pöördumise võimaluse puudumisena ReprS § 2 lg 2 tähenduses (vt 04.05.2017 otsus nr 3-16-

897, p 10; 01.03.2016 otsus nr 3-15-1468, p-d 13–14; 17.06.2013 otsus nr 3-12-1483, p-d 9–

10) ja jääb oma varasemates lahendites välja öeldud seaduse tõlgenduse juurde. ReprS § 1 lg 1

järgi on selle seaduse eesmärk leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 16.06.1940–

20.08.1991 õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Selleks sätestatakse

ReprS-s õigusvastaselt represseeritud isiku mõiste, õigusvastaselt represseeritud isikutele

laienevad soodustused ja toetused ning pensioniõigused (ReprS § 1 lg 2). Ringkonnakohus on

seisukohal, et Eesti Vabariik ei vastuta Eestit okupeerinud riikide toimepandud õigusvastaste

tegude eest. ReprS-i vastuvõtmisega on Eesti riik vabatahtlikult otsustanud leevendada võõra

riigi tekitatud ülekohut. Seetõttu on seadusandjal ulatuslik kaalutlusruum otsustamaks, kas

üldse ning kui jah, siis millist laadi ja millise intensiivsusega repressioonide all kannatanud

isikute olukorda leevendada (vrd ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2009 otsus nr 3-09-848,

p-d 15–16). Neil põhjustel tuleb tõlgendada ReprS § 2 lg-t 2 kitsendavalt nii, et isik oli

3-20-283

6(6)

õigusvastaselt represseeritu üksnes ajani, kui kestsid õigusvastase represseerimise vahetud

mõjud, s.o kuni okupatsioonivõim piiras või tegi isikule takistusi Eestisse naasmiseks.

17. Praeguses asjas oli kaebaja emal vähemalt alates 1958. a kevad-suvest võimalik otsustada

enda ja alates XX.XX.XXXX ka oma lapse – kaebaja – viibimiskoha üle, sest nagu kaebaja

isegi apellatsioonkaebuses möönab, ei teinud okupatsioonivõim tema emale pärast asumiselt

vabastamist takistusi Eestisse naasmiseks. Reaalse tagasipöördumise võimaluse puudumiseks

ei saa lugeda okupatsioonivõimu tegevusetust, mis väljendus kaebaja emale Eestis elu- ja

töökoha mittepakkumises või selle leidmisele mitte kaasaaitamises. Kindla elu- ja töökoha

puudumine (nagu ka rasedus ja hiljem väikese lapse olemasolu) muutis kaebaja ema viivitamatu

Eestisse naasmise kahtlemata keerukamaks, kuid mitte võimatuks. Sisuliselt ootas kaebaja ema

siiski 1960. a detsembrini soodsamat aega Eestisse saabumiseks.

18. Eelneva põhjal jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu 01.06.2020

otsus muutmata (HKMS § 200 p 1).

19. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ning

vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)