3-20-48/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. august 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-48

Haldusasi

Enefit Energiatootmine AS-i kaebus Konkurentsiameti

16.10.2019 otsuse nr 7-3/2019-057 ja 09.12.2019 vaideotsuse

nr

7-18/2019-007

tühistamiseks

ning

vastustaja

kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – Enefit Energiatootmine AS, volitatud esindaja

Marelle Esko

Vastustaja – Konkurentsiamet, volitatud esindaja Marek

Piiroja

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Enefit Energiatootmine AS-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.09.2020 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Enefit Energiatootmine AS-i (kaebaja) 30.11.2017 kinnitatud põhikirja p 2.1 kohaselt on

kaebaja peamiseks tegevusaladeks elektri- ja soojusenergia tootmine, hulgi- ja jaemüük ning

põlevkiviõli tootmine, põlevkiviõli ja põlevkivituha jae- ja hulgimüük. Soojust ja elektrienergiat

toodetakse Balti Elektrijaamas (Balti EJ) ja Eesti Elektrijaamas (Eesti EJ). Balti EJ-s toodetakse

soojust ja elektrienergiat koostootmise protsessis ning selleks kasutatakse põlevkivi, biokütust

3-20-48

2(9)

ja põlevkiviõli. Lisaks on installeeritud elektrijaama soojuse tootmiseks reservkatlamaja, mis

kasutab kütusena maagaasi.1

2. Konkurentsiamet (vastustaja) kooskõlastas 14.06.2017 otsusega 3 aastaks kaebaja poolt

toodetava soojuse piirhinna ja hinnavalemi.

3. Kaebaja esitas 02.10.2019 vastustajale taotluse uue soojuse piirhinna (tootmishind)

kinnitamiseks.

4. Vastustaja jättis 16.10.2019 otsusega nr 7-3/2019-057 kaebaja 02.10.2019 taotluse

rahuldamata. Otsuse põhjendustest nähtuvalt esitas kaebaja 04.02.2019 vastustajale taotluse

Balti EJ-s toodetava soojuse piirhinna (tootmishind) 35,14 €/MWh kooskõlastamiseks. Uus

piirhind tulenes hinnavalemis kajastatud kütuste hindade (põlevkivi, põlevkiviõli, maagaas) ja

CO2 kvoodi hinna muutumisest ning soojuse tootmiseks eraldatud tasuta CO2 kvoodi koguse

vähenemisest. Kaebaja soovis tõsta soojuse hinda 24,4%. Vastustaja alustas 09.07.2019

järelevalvemenetluse, kuna selgus, et Balti EJ-s kasutatud kütuste osakaal erineb oluliselt

vastustaja 14.06.2017 otsusega kooskõlastatud hinnavalemi kujundamisel aluseks võetust.

Kaebaja varasema taotluse kohaselt pidanuks energia tootmine toimuma 99,7% ulatuses

põlevkiviga ja energia tootmist biokütusega ei plaanitud. Samuti kinnitasid kütuste

sisseostuhindade prognoosid, et põlevkivienergia tootmise kulu primaarenergia hinna alusel on

kõige odavam. Reaalsuses on kaebaja varasemalt 3 aastal (2016-2018) tootnud energiat 7,8-

9,7% ulatuses biokütusest ja prognooside järgi kavatseb ta suurendada 2020. a biokütuse

kasutamist 25,5%-ni. Kaebaja ei ole taotlenud uue hinnavalemi kooskõlastamist. Kaebaja esitas

02.10.2019 vastustajale uue taotluse Balti EJ-s toodetava soojuse piirhinna (tootmishind)

33,60 €/MWh kooskõlastamiseks. Kuna Balti EJ-s kasutatud kütuste struktuur on niivõrd

muutunud võrreldes vastustaja poolt 14.06.2017 kooskõlastatud hinnavalemi kujundamisel

aluseks võetuga, siis kooskõlastatud hinnavalem ei vasta enam kulupõhisuse nõuetele ja seda ei

ole põhjendatud enam rakendada. Biokütusest (puit) energia tootmisel arvestatakse CO2

tekkekogus nulliks. Mida suurem on biokütuse osakaal, seda väiksem on CO2 tekkekogus.

Hinnavalemis kajastatud CO2 kvoodi tegur ei ole enam kulupõhine ja peaks olema väiksem.

Seega on põhjendamatu rakendada soojuse hinna arvutamisel vastustaja 14.06.2017 otsusega

kooskõlastatud hinnavalemit isegi olukorras, kus kütuste või CO2 kvoodi ostuhinnad on

muutunud. Kuna kaebaja hinnavalem ei vasta kaugkütteseaduse (KKütS) § 8 lg-le 3, ei saa

rahuldada kaebaja taotlust uue soojuse piirhinna kooskõlastamiseks.

5. Kaebaja esitas 16.10.2019 otsuse peale 30.10.2019 vaide.

6. Vastustaja jättis 09.12.2019 vaideotsusega nr 7-18/2019-007 kaebaja vaide rahuldamata.

Arvestades Balti EJ 11. plokis energia tootmisel reaalselt kasutatavat kütuste struktuuri ja nende

põletamisel tekkivat CO2 kogust, siis kooskõlastatud hinnavalemi püsiva iseloomuga tegurid

0,43113 (põlevkivi kogus t-des kaugküttevõrku müüdava soojuse MWh kohta), 0,19658

(põlevkivituha kogus t-des kaugküttevõrku müüdava soojuse MWh kohta) ja 0,3813 (CO2

tekkekogus t-des kaugküttevõrku müüdava soojuse MWh kohta), mis kõik väljendavad Balti EJ

11. plokis energia tootmise kulusid 99,7% ulatuses põlevkiviga, ei vasta enam kulupõhisuse

nõuetele ja seetõttu on põhjendamatu rakendada soojuse hinna arvutamisel vastustaja

14.06.2017 otsusega (majandusaastate 2014-2016 andmete alusel) kooskõlastatud hinnavalemit

isegi olukorras, kui kütuste või CO2 kvoodi ostuhinnad on muutunud. Kaebaja 15.11.2019

kirjast nähtuvalt kasutas ta 2019. a oktoobris energia tootmisel 99,7% põlevkivi asemel kütuste

segu, millest 28% moodustab biokütus ja 72% põlevkivi. Kaebaja esitatud arvutused kinnitavad,

et Balti EJ 11. plokis energia tootmisel reaalselt kasutatava kütuse struktuuri korral väheneb

CO2 kogus, mistõttu ka 14.06.2017 otsusega kooskõlastatud püsiva iseloomuga tegurid ei jää

1 Vt Konkurentsiameti 16.10.2019 otsus, lk 3.

3-20-48

3(9)

samaks, vaid muutuvad oluliselt. Sedalaadi oluliste muudatuste ilmnemine püsikomponentides

kinnitab, et hinnavalem ei vasta KKütS § 8 lg-s 3 sätestatud kulupõhisuse nõuetele. KKütS § 9

lg 10 kohaselt kasutatakse hinnavalemit ettevõtja tegevusest sõltumatute tegurite ilmnemisel (nt

kütuse hindade muutus). Hinnavalemi kooskõlastamine ja selle alusel hilisem uue piirhinna

arvutamine minetaks igasuguse mõtte, kui lisaks ettevõtte tegevusest sõltumatute tegurite

muutumisele hakatakse valemi kehtivuse ajal kas kõiki või valikuliselt mõnda valemi

püsikomponenti muutma. Kuna hinnavalemi püsikomponendid kujunevad tootmise

efektiivsusnäitajate (trassikadu, kasutegur), müügimahu, põhjendatud kulude ning soojuse

tootmiseks kasutatavate kütuste liikide ja osakaalude alusel, nõuab nende muutmine analüüsi

läbiviimist ja piirhinna kooskõlastamist, milleks ettevõtja peab esitama hinnataotluse KKütS

§ 9 lg 1 kohaselt, mitte KKütS § 9 lg 10 alusel. Kui soojuse tootmisel on toimunud mistahes

kütuste kasutamise muutmine võrreldes kooskõlastatud hinnavalemis aluseks võetud kütustega,

siis ei ole võimalik jätkata soojuse piirhinna kooskõlastamist hinnavalemi alusel, sest puudub

osapoolte vahel kokkulepitud üheselt mõistetav ja sarnastel (õiglastel) alustel rakendatav

arvestusmetoodika, mis tagaks teistsuguste kütuste kasutamisel nende koguste (osakaalude),

hindade või põletamisega kaasnevate saastekoguste muutuste õige ümberarvestamise ja

asendamise kooskõlastatud hinnavalemis arvestatud kütuste põletamisega kaasnevate

samasisuliste kulukomponentide suhtes. Kuna kaebaja 09.06.2017 taotlus kütuse vahetamise

või asendamisega kaasnevat arvutusmehhanismi mistahes valemikomponentide osas ette ei

näinud, siis pole võimalik veenduda KKütS-is kehtestatud hinna kulupõhisuse õigsuses.

14.06.2017 otsuses puudub kokkulepitud ümberarvutusmehhanism, kuidas peaksid muutuma

need soojuse piirhinna arvutust oluliselt mõjutavad püsiva iseloomuga tegurid, mis on otseselt

seotud põlevkivi osalisel või täielikul asendamisel biokütusega. Kui kaebaja soovib, et soojuse

piirhindade kooskõlastus valemi alusel põhineks kütuste primaarenergia mahtudel ja mistahes

kasutatavate kütuste kaalutud keskmistel hindadel või nende kombinatsioonil, tuleb tal esitada

vastustajale taotlus sellise hinnavalemi kooskõlastamiseks, et vastustaja saaks sellise valemi

põhjendatust analüüsida ja kooskõlastada.

7. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 16.10.2019 otsuse ja

09.12.2019 vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja

02.10.2019 taotlus uuesti läbi. Põhjendused:

7.1. Vastustaja on rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-t 2, sest ei ole alates

04.02.2019 korrigeerinud hinnavalemis kaebajast sõltumatult muutunud CO2 hinna ja koguse

väärtusi, mis oleks muutnud hinnavalemi jälle kulupõhiseks. Vastustaja on tekitanud olukorra,

kus kaebaja ei saa jätkuvalt müüa soojusenergiat seaduses ette nähtud kulupõhise hinnaga.

Vaideotsuse rahuldamata jätmisega on vastustaja muutnud kaebaja jaoks võimatuks kasutada

2019/2020. a kütteperioodil KKütS § 8 lg 3 kohast piirhinda, rikkudes sellega KKütS § 1 lg-st 2

tulenevat printsiipi. Viidatud säte kaitseb lisaks tarbijate huvidele ka soojusettevõtja huve.

Selleks, et soojusettevõtja saaks soojavarustust tagada, peab tal olema võimalik müüja soojust

hinnaga, mis tagab tema jätkusuutlikkuse. Vastasel korral võib soojuse hinna tõus olla tarbijate

jaoks ebamõistlikult kõrge ja üllatuslik.

7.2. Vastustaja 16.10.2019 otsus on õigusvastane, kaalutlusvigadega, vastuolus KKütS-iga,

vastustaja enda kinnitatud metoodikatega („Soojuse piirhinna kooskõlastamise põhimõtted“2 ja

„Juhend korrektsiooni arvutamiseks hinnavalemi alusel kooskõlastatud soojuse piirhinna

https://www.konkurentsiamet.ee/sites/default/files/2_soojuse_piirhinna_koosk_lastamise_p_him_tted_kehtivad_

alates_03.05.2013_k_skkiri_nr_1.1_2_13_012_.pdf.

3-20-48

4(9)

korral“3) ja 14.06.2017 otsusega, piirates kaebaja ettevõtlusvabadust. Vastustaja ei ole

põhjendanud, et kehtiv hinnavalem oleks vastuolus ühe või enama KKütS § 8 lg-s 3 toodud

punktiga. Kaebaja on hinnavalemi alusel soojuse piirhinna arvutamisel järginud viidatud sätet.

Vastustaja tõlgendab KKütS § 8 lg-t 3 laiendavalt ja oma pädevust ületavalt ning on

keskendunud KKütS § 1 lg-s 2 nimetatud printsiipidest peamiselt ühele – põhjendatud hinnaga

soojavarustus. Vastustaja ei ole põhjendanud, millisele õigusaktile tuginedes on ta kitsendanud

piirhinna kulupõhisuse kontrolli hinnavalemi alamkomponentidele (nn püsiva iseloomuga

tegurid). Kütuste vahetamine on ettevõtja tegevusest sõltuv asjaolu, mistõttu KKütS § 9 lg 91

kohaselt ei ole kütuste vahetamise mõjud seotud hinnavalemi muutmisega seni, kuni kütuste

vahetamine võimaldab alandada tarbijatele müüdava soojuse hinda rohkem kui 5% võrra. Antud

juhul see nii ei ole.

7.3. Vastustaja ei ole põhjendanud, millises ulatuses võinuks kasutatavate kütuste struktuuri

muuta, et seda saaks 14.06.2017 kinnitatud valemis kasutada. Hinnavalemi kasutamise mõte

KKütS § 9 lg 10 kohaselt on see, et soojusettevõtja saab valemi kehtivuse aja jooksul (kuni

3 aastat) kooskõlastada piirhinda lihtsustatud protseduuri kohaselt, kui ilmnevad ettevõtja

tegevusest sõltumatud ja soojuse hinda mõjutavad tegurid. 2017. a, kui kaebaja hinnavalemit

kooskõlastas, oli soodsaima hinnaga kütus põlevkivi. Biomassi kasutamine põlevkivi asemel ei

ole kunagi olnud püsivalt tagatud prognoositava hinna alusel, vaid on toimunud üksikute tarnete

kaupa. Kuna biomass asendab kütusena põlevkivi, siis saab üksikute tehingute abil hangitud

odavama biokütuse osakaalu ning hindade alusel alandada valemis kasutatavat põlevkivi hinda.

Põlevkivi hinnast odavama biokütuse kättesaadavus on olnud äärmisel vähelikviidse turu ja

keskkonnaregulatsioonidest tulenevate piirangute tõttu liiga ebastabiilne. Samas oleks

ebamõistlik ja tarbijate jaoks kahjulik, kui oleks keelatud asendada hinnavalemis kasutatud

kütuseid odavama asenduskütusega, kui aruandluses kajastatakse korrektselt asendatud kütuse

tõttu vähenenud kulud. 2018. a suurenesid ainult põlevkivist soojusenergia tootmise kulud

võrreldes piirhinnaga 11%. Biokütuse põletamine põlevkivi asemel võimaldas vähendada neid

kulusid 2% võrra, mistõttu oli 2018. a tegelik soojuse tootmise kulu kinnitatud piirhinnast 9%

suurem. Vastustaja 14.06.2017 otsusest tuli üheselt, et kaebajal oli ja on õigus kasutada

soodsaima hinnaga kütust, mida kaebaja ongi teinud. 2017. a saavutatud kulude alanemine

0,46% võrreldes kinnitatud piirhinnaga oli üle 10 korra väiksem erinevus, kui oleks olnud vaja

uue tariifi kehtestamise taotluse esitamiseks.

7.4. 2018. a tõusid põlevkivi kasutamisega kaasnenud kulud (peamiselt CO2 kvootide hinna

tõus ja tasuta CO2 kvootide koguse vähenemine) märkimisväärselt ja biomassi kasutamine ei

võimaldanud enam alandada soojuse tootmise kulu allapoole kinnitatud piirhinnast. Pärast

2018. a tulemuste hindamist 2019. a alguses ei olnud turuolukord muutunud ja põlevkivi

kasutamisega kaasnevate kulude olulist alanemist ei olnud võimalik prognoosida. Seetõttu

otsustas kaebaja esitada 2019. a alguses vastustajale taotluse soojuse piirhinna muutmiseks

kinnitatud hinnavalemi raames. Eeltoodu näitab selgelt, et pärast soojuse piirhinna kinnitamist

2017. a ei ole tekkinud olukorda, mis oleks alandanud hinda vähemalt 5%. Oleks ebamõistlik

eirata seadusandja poolt KKütS § 9 lg-s 91 sätestatud juhist ja kohustada ettevõtjat teavitama

vastustajat kõigi soojuse tootmisega seotud kulukomponentide igasuguse muutumise kohta, kui

need muudatused tegelikult soojuse tariifi muutmist ei põhjusta. See ei oleks kooskõlas

vastustaja 14.06.2017 otsusega, mille järgi tuleb kõige soodsama hinnaga kütust kasutada nii

suures osakaalus kui võimalik.

https://www.konkurentsiamet.ee/sites/default/files/6_2._juhend_korrektsiooni_arvutamiseks_hinnavalemi_alusel

_koosk_lastatud_soojuse_piirhinna_korral.pdf.

3-20-48

5(9)

7.5. Vastustaja hindab alusetult 16.10.2019 otsuses kaebaja hinnataotluse kulupõhisust

hinnavalemi püsiva iseloomuga tegurite kaupa. Sellist tegurite kaupa kulupõhisuse hindamist

KKütS ette ei näe. Erinevalt vastustaja väidetust kehtestab KKütS kulupõhisuse nõude kõigi

hinda mõjutavate komponentide koondmõju suhtes. Vastustaja otsuses viidatud „püsiva

iseloomuga tegurid“ ei saa kulupõhisuse hindamisel omada muud tähtsust kui analüütilised

abivahendid. „Püsiva iseloomuga tegurid“ ei saa muutuda iseseisvateks vastustaja poolt

kinnitatud hindadeks, mille muutmisele laieneks KKütS-is sätestatud lõpphinna muutmise

regulatsioon. Kuna biokütuse hind on kõrgem kui põlevkivi hind ning kuna biomassi

kasutamine vähendab CO2 kvootide vajadust, kuid kasvatab kütuse kulu, siis summaarselt ei

too biomassi kasutamine lõpphinnas kaasa sellises ulatuses muudatust, mis väljuks KKütS-i

kehtestatud kulupõhisuse raamidest. KKütS § 9 lg 91 võimaldab kulude kõikumist kuni 5% ja

nõuab uue hinnavalemi kooskõlastamise taotluse esitamist vaid koguhinna suurema kui 5%

kõikumise korral. Vastustaja on 14.06.2017 otsuses (lk 77) selgitanud, et vastavalt KKütS § 9

lg-le 10 seisneb hinnavalemi kooskõlastamise tähendus selles, et kooskõlastatud hinnavalemi

edaspidisel rakendamisel soojuse piirhinna kooskõlastamisel jäävad muutumatuks kõik soojuse

piirhinna arvutamise aluseks olevad kulud, v.a kulud ettevõtja jaoks tema tegevusest

sõltumatute ja soojuse hinda mõjutavate tegurite osas. Seega arvestab hinnavalem ainult

muutuvate tegurite hindadest tulenevaid kulude muutusi. Vastustaja on seda seisukohta

arusaamatutel põhjustel muutnud. Kaebaja on esitanud taotluse soojuse müügi piirhinna

muutmiseks, sest on ilmnenud tema tegevusest sõltumatud ja soojuse hinda mõjutavad tegurid.

Nt CO2 kvootide tegelik kuu keskmine turuhind 2019. a septembris oli 25,80 €/t, samas kui

kinnitatud piirhind arvestab CO2 kvootide hinda 5,26 €/t. CO2 kvootide turuhinna kasv on

asjaolu, mida kaebaja ei saa mõjutada, kuid mis mõjutab oluliselt soojuse hinda.

8. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

8.1. KKütS § 8 lg 3 määrab ära alused, mida tuleb arvesse võtta piirhinna kujundamisel, kuid

ei määra, millisest arvestamise metoodikast tuleb vastustajal lähtuda soojuse piirhinna

kooskõlastamisel või rakendatava soojuse hinna üle järelevalve teostamisel. Vastustaja välja

töötatud „Soojuse piirhinna kooskõlastamise põhimõtted“ on abivahendiks soojuse piirhinna

kooskõlastamise taotlemisel. KKütS § 8 lg-st 3 tulenevalt on vastustajal õigus kontrollida

soojusettevõtja poolt rakendatavat hinnakujundust. Kontroll ei piirdu vaid matemaatiliste tehete

õigsuse kontrollimisega. Hinna kooskõlastamise regulatsiooni eesmärgist (KKütS § 1 lg 2)

tulenevalt on vastustajal õigus hinnata ka seda, kas hinda arvestatud komponendid on vajalikud

ja põhjendatud. Lisaks soojuse piirhinna kooskõlastamisele võib soojusettevõtja taotleda

vastustajalt hinnavalemi kooskõlastamist kuni 3 aastaks. Hinnavalem peab olema kujundatud

nii, et hinnavalemi alusel arvutatav soojuse piirhind vastaks KKütS § 8 lg-le 3. Vastustaja viib

ka hinnavalemi kooskõlastamise taotluse osas läbi menetluse, mis on analoogne soojuse

piirhinna kooskõlastamise taotluse menetlusega.

8.2. 14.06.2017 otsuse p-s 5 lk-del 73-77 on kirjeldatud, milliste tehniliste näitajate ja

põhjendatud kulude alusel formeeruvad kaebajale kooskõlastatud hinnavalemis kajastatud

püsiv- ja muutuvtegurid ning millised tegurid loetakse ettevõtja tegevusest sõltumatuteks.

Hinnavalemit kasutatakse soojuse piirhinna kooskõlastamiseks soojusettevõtja taotlusel tema

tegevusest sõltumatute ja soojuse hinda mõjutavate tegurite ilmnemisel. 14.06.2017 otsuse

resolutsiooni p 7 sätestab üheselt arusaadavalt, et hinnavalemit mõjutavate hinnakomponentide

(soojuse tootmise efektiivsusnäitajad, tootmismaht, müügimaht, kulud, soojuse tootmiseks

kasutatavate kütuste liigid) muutumisel tuleb kaebajal esitada viivitamatult taotlus uue

hinnavalemi kooskõlastamiseks. See tähendab, et kui lisaks ettevõtja tegevusest sõltumatutele

teguritele ehk muutuvteguritele muutuvad hinnavalemi kehtivuse ajal ka muud tehnilised

näitajad ja kulud, siis hinnavalemis kajastatud püsivtegurid ei ole enam kooskõlas tegeliku

olukorraga ega hinnavalemi kooskõlastamise aluseks olnud otsuse sisuga, sh ei ole

3-20-48

6(9)

hinnavalemiga enam tagatud soojuse piirhinna vastavus KKütS § 8 lg-st 3 tulenevate nõuetega.

Seetõttu on ettevõtjale pandud kohustus jälgida ka hinnavalemi kehtivuse perioodil, kas

hinnavalemis kajastatud püsikomponendid vastavad reaalsusele ja tõenäoliselt ka tulevikus

sarnaselt jätkuvale muutunud olukorrale. Kui see pole nii, tuleb viivitamatult taotleda uue

hinnavalemi kooskõlastamist. Seda sõltumata 5% kriteeriumist.

8.3. Selleks, et vastustaja saaks kooskõlastada soojusettevõtja poolt taotletava soojuse piirhinna

hinnavalemi alusel, peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1) hinnavalem peab olema

kooskõlastatud; 2) hinnavalem peab olema kehtiv; 3) hinnavalemis toodud hinnakomponendid

(nö püsiv- ja muutuvtegurid) peavad vastama KKütS § 8 lg-st 3 tulenevatele kulupõhisuse

nõuetele; 4) taotletav soojuse piirhind peab vastama KKütS § 8 lg-st 3 tulenevatele kulupõhisuse

nõuetele. Vastustaja on kaebaja hinnavalemi kooskõlastanud ja tegemist on kehtiva

hinnavalemiga. Kuna aga kooskõlastatud hinnavalem enam KKütS § 8 lg-st 3 tulenevatele

kulupõhisuse nõuetele ei vasta ning kulupõhisuse nõuetele ei vasta ka selle alusel taotletav

soojuse piirhind, puudub vastustajal seadusest tulenev võimalus kaebaja taotluse

rahuldamiseks. Soojuse piirhinna kooskõlastamisel kohalduvad soojuse piirhinna kulupõhisuse

alused. KKütS § 9 lg-s 91 sätestatud 5% kriteerium soojuse piirhinna kooskõlastamise

menetlustes ei kohaldu. Tegemist on eraldiseisvate alustega.

8.4. Balti EJ-s kasutatud kütuste osakaal erineb oluliselt 14.06.2017 otsusega kooskõlastatud

hinnavalemi püsitegurite kujundamisel aluseks võetud kütuste struktuurist. 14.06.2017 otsusega

kooskõlastatud hinnavalemis aluseks võetud kütuste struktuur (põlevkivi 99,7% ja vedelkütus

0,3%) ei kajasta reaalselt kasutatud (oktoobris 2019 biokütus 28%, põlevkivi 72%) ega kaebaja

poolt tulevikuks prognoositud kütuste kasutamise osakaalusid (prognoos 2020. a põlevkivi

74,6%, biokütus 25,2% ja vedelkütus 0,2%). Biokütusest (puit) energia tootmisel arvestatakse

CO2 tekkekogus nulliks. Seetõttu seoses oluliselt suuremas osakaalus biokütuse põletamisega

on vähenenud 2019. a ja väheneb ka 2020. a soojuse tootmisega seotud õhku paisatava CO2

kogus võrreldes 14.06.2017 otsusega kooskõlastatud hinnavalemi kujundamisel aluseks

võetuga. Eksitav on kaebaja väide, et biokütuse kasutamine ei mõjuta soojuse lõpphinda

oluliselt ega välju KKütS-is kehtestatud kulupõhisuse raamidest. Kaebaja poolt 17.04.2019

vastustajale esitatud dokumentidest selgub, et biokütuse põletamise primaarenergia hinna kulu

osutus 2018. a oluliselt odavamaks võrreldes põlevkivi põletamisega kaasneva primaarenergia

hinna kuluga (hinna erinevus elektri tootmisel 16% ja soojuse tootmisel 36,9%). Sama

prognoositi ka 2019. a ja 2020. a (hinna erinevus 2019. a elektri tootmisel 28,3% ja soojuse

tootmisel 42% ning 2020. a elektri tootmisel 29,3% ja soojuse tootmisel 42,3%). Valdavalt

kondensatsioonirežiimis töötava energiatootmisüksuses (milleks on Balti EJ 11. plokk) kütuste

kasutamise struktuur valitakse põhimõttest, milline kütus on odavam elektri tootmiseks.

Soojuse tootmine biokütusega on majanduslikult odavam võrreldes põlevkivist soojuse

tootmisega, kuna põlevkivi kasutamisel lisanduvad maksud, milleks on CO2 saastetasu ja

aktsiis. Kaebaja taotluse esitamise ajal (02.10.2019) ei olnud vastustajale esitatud ühtki tõendit,

mis kinnitanuks, et biokütuse tootmise hind on kallim või sama võrreldes põlevkiviga. Hinna

erinevus 2019. a oktoobris puiduhakke kasutamisel oli elektri tootmisel 11,5% ja soojuse

tootmisel 28%. Puiduhakke sisseostuhinna tõendamiseks on kaebaja saatnud 01.08.2019

vastustajale tarbijatega sõlmitud 35 lepingut (kehtivustähtajad perioodil 01.01.2019–

31.05.2020). Seega ei vasta hinnavalemis kajastatud püsivtegurid enam hinnavalemi

formeerumisel aluseks olnud kulupõhisuse nõuetele ja seetõttu on põhjendamatu rakendada

soojuse hinna arvutamisel kõnealust hinnavalemit. Ka kaebaja on pidanud vajalikuks muuta

osasid hinnavalemi püsivteguritest ja seda modifitseerida. Kuna hinnavalem ei vasta

kulupõhisuse nõuetele, on põhjendamatu rakendada seda soojuse hinna arvutamisel isegi

olukorras, kui kütuste või CO2 kvoodi ostuhinnad on muutunud. Kuna hinnavalemi

püsikomponendid kujunevad tootmise efektiivsusnäitajate (trassikadu, kasutegur), müügimahu,

3-20-48

7(9)

põhjendatud kulude ning soojuse tootmiseks kasutatavate kütuste liikide ja osakaalude alusel,

nõuab nende muutmine analüüsi läbiviimist ja piirhinna kooskõlastamist, milleks kaebaja peab

esitama hinnataotluse KKütS § 9 lg 1 kohaselt, mitte KKütS § 9 lg 10 alusel. Kuna

kooskõlastatud hinnavalem KKütS § 8 lg-s 3 sätestatud nõuetele ei vasta, puudus vastustajal

seadusest tulenev võimalus kaebaja 02.10.2019 taotluse rahuldamiseks.

8.5. Kaebaja 04.02.2019 taotluse menetlus peatati kaebaja 14.02.2019 taotluse alusel, sest

kaebaja pidas vajalikuks viia läbi lisaanalüüsi ja korrigeerida andmeid. Kaebaja esitas uue

korrigeeritud taotluse 02.10.2019, mis võeti menetlusse. Vastustajal puudub võimalus ise

ettevõtja taotlust korrigeerida. Kooskõlastatud hinnavalemi muudatusi saab vastustaja

kooskõlastada vaid esitatava taotluse raames. Vastustaja on juhtinud kaebaja tähelepanu

võimalusele esitada uus soojuse piirhinna kooskõlastamise taotlus.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebaja näol on tegemist KKütS § 9 lg 1 p-s 3 nimetatud soojusettevõtjaga, kes toodab

soojust elektri ja soojuse koostootmise protsessis. Tal on kohustus kooskõlastada vastustajaga

müüdava soojuse piirhind ja ta võib müüa soojust hinnaga, mis ei ületa kooskõlastatud piirhinda

(KKütS § 9 lg-d 1 ja 4). Lisaks piirhinna kooskõlastamisele võimaldab KKütS § 9 lg 10

soojusettevõtjal taotleda vastustajalt hinnavalemi kooskõlastamist kuni 3 aastaks. Hinnavalemit

kasutatakse soojuse piirhinna kooskõlastamiseks soojusettevõtja taotlusel tema tegevusest

sõltumatute ja soojuse hinda mõjutavate tegurite ilmnemisel. Erinevalt KKütS § 9 lg-st 5, mille

kohaselt kooskõlastab vastustaja piirhinna 30 päeva jooksul (eriti keeruka või töömahuka

menetluse korral 90 päeva jooksul), näeb KKütS § 9 lg 10 ette, et vastustaja kooskõlastab

piirhinna hinnavalemi alusel 10 tööpäeva jooksul. Seega võimaldab kooskõlastatud hinnavalem

vastustajal soojusettevõtja piirhinna kooskõlastamise taotlust kiiremini menetleda.

10. Asjaoludest nähtuvalt on vastustaja kooskõlastanud kaebajale 14.06.2017 otsusega nr 7-

3/2017-032:

-

soojuse ja elektrienergia koostootmise protsessis toodetava soojuse piirhinna

23,12 €/MWh (resolutsiooni p 1);

-

hinnavalemi kehtivusega 3 aastat, s.o kuni 14.06.2020 (resolutsiooni p-d 2 ja 3):

Hind (€/MWh) = 13,82 + 0,43113 × HPkivi + 0,00024 × HPkõ + 0,01294 × HGaas +

[0,38133 × CO2 hind – (tasuta CO2 kvoot ÷ 433 407 × CO2 hind)] + 0,19658 ×

HPkivi tuhk

-

hinnavalemi alusel arvutatud võrguettevõtjale müüdava soojuse piirhinna 28,24 €/MWh

(resolutsiooni p 4).

Resolutsiooni p 5 kohaselt on kaebaja KKütS § 9 lg 91 järgi kohustatud jälgima oma tegevusest

sõltumatuid asjaolusid (sh kütuste hindasid), mis mõjutavad soojuse hinda tarbijatele, ja esitama

vastustajale uue soojuse piirhinna kooskõlastamise taotluse hiljemalt 30 päeva jooksul, arvates

asjaolu ilmnemisest, mis võib vähendada soojuse hinda tarbijale enam kui 5% võrra.

Resolutsiooni p 6 kohaselt peab KKütS § 1 lg 2 ja § 8 lg 3 järgi soojuse piirhind olema

põhjendatult kulupõhine, mistõttu kütuste sisseostuhindade alanemise korral peab alanema ka

müüdava soojuse piirhind.

3-20-48

8(9)

Resolutsiooni p 7 kohaselt tuleb kaebajal hinnavalemit mõjutavate hinnakomponentide (soojuse

tootmise efektiivsusnäitajad, tootmismaht, müügimaht, kulud, soojuse tootmiseks kasutatavate

kütuste liigid) muutumisel esitada viivitamatult taotlus uue hinnavalemi kooskõlastamiseks.

11. Kohus nõustub vastustajaga selles, et varem kooskõlastatud hinnavalemi alusel on võimalik

uut soojuse piirhinda kooskõlastada üksnes juhul, kui muutuvad ettevõtjast sõltumatud asjaolud.

See on selgelt kirjas ka KKütS § 9 lg 10 teises lauses. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et

soojusettevõtjast sõltumatud tegurid on kütuse hind ja seadusandja kehtestatud erinevad

piirangud (aktsiisid, keskkonnatasud, kvoodid jms). Seega on kaebajal õigus taotleda

vastustajalt kehtiva hinnavalemi alusel uue soojuse piirhinna kooskõlastamist, kui muutuvad

kaebaja poolt soojuse tootmisel kasutatava(te) kütus(t)e hinnad ja/või seadusandja kehtestatud

piirangud. Kaebaja on uue piirhinna taotlemisel neile asjaoludele tuginenud.

12. Vaidlust ei saa olla asjaolu üle, et soojuse tootmisel kasutatava kütuse liik on

soojusettevõtjast sõltuv asjaolu, st soojusettevõtja valib, millist kütust ta soojuse tootmisel

kasutab. Erinevat liiki kütused (põlevkivi, maagaas, põlevkiviõli, biokütus jm) on erinevas

hinnas, nende kütteväärtus on erinev (st erineb kütuse kogus sama hulga soojuse saamiseks),

samuti erinevad erinevatele kütuse liikidele kehtivad seadusandja kehtestatud piirangud

(saastetasud, aktsiisid, kvoodid jne). Sellest tulenevalt ei ole kuigi tõenäoline, et üht liiki kütuse

kasutamisel kujunenud soojuse hind oleks täpselt sama kui teist liiki kütuse kasutamisel.

13. Kaebajale kooskõlastatud hinnavalem oli arvutatud lähtudes eeldusest, et ta kasutab

soojuse tootmiseks põlevkivi, põlevkiviõli ja maagaasi (vt 14.06.2017 lk 78-79). Biokütuse

kasutamist hinnavalemist ei nähtu. Samas nähtub vaidluse asjaoludest, et kaebaja on hakanud

soojuse tootmisel vähendama kasutatava põlevkivi kogust ja asendanud selle järjest suuremas

mahus biokütusega (2019. a oktoobris moodustas biokütus 28% ja põlevkivi 72%). Kohus

nõustub vastustajaga, et kui kaebaja kasutab soojuse tootmisel teist liiki kütust, mitte seda/neid,

mille alusel kujundati ja kooskõlastati hinnavalem, siis ei saa seda hinnavalemit enam uue

soojuse piirhinna kooskõlastamisel kasutada. Sama hinnavalem ei saa kehtida ükskõik millise

teise kütuse liigi korral ja vastustaja jättis õiguspäraselt kaebaja taotluse uue soojuse piirhinna

kooskõlastamiseks rahuldamata. 14.06.2017 otsuse lk-l 77 on selgitatud: „Vastavalt KKütS § 9

lõikele 10 seisneb hinnavalemi kooskõlastamise tähendus selles, et kooskõlastatud hinnavalemi

edaspidisel rakendamisel soojuse piirhinna kooskõlastamisel jäävad muutumatuks kõik soojuse

piirhinna arvutamise aluseks olevad kulud, v.a kulud ettevõtja jaoks tema tegevusest

sõltumatute ja soojuse hinda mõjutavate tegurite osas. Seega arvestab hinnavalem ainult

muutuvate tegurite hindadest tulenevaid kulude muutusi.“ Sellest selgitusest nähtub, et

hinnavalem kehtib juhul, kui kaebajast sõltuvad kulud jäävad muutumatuks. Soojuse tootmiseks

teise kütuse kasutamine muudab kaebajast sõltuvaid kulusid, seega ei saanud kaebaja eeldada,

et ta saab soojuse hinda arvutada jätkuvalt sama hinnavalemi alusel. Vastustaja ei ole oma

seisukohta muutnud ega käitunud vastuoluliselt, nagu kaebaja ekslikult väidab. Ka 14.06.2017

otsuse resolutsiooni p-st 7 nähtub selgelt kaebajale tulenev kohustus esitada viivitamatult

taotlus uue hinnavalemi kooskõlastamiseks, kui muutuvad hinnavalemit mõjutavad

hinnakomponendid (nt soojuse tootmiseks kasutatavad kütuse liigid). Tegemist on kehtiva

haldusaktiga, mis on kaebajale täitmiseks kohustuslik (HMS § 60). Uue kütuseliigi kasutusele

võtmisel tulnuks kaebajal esitada vastustajale taotlus uue hinnavalemi kooskõlastamiseks, kus

oleks välja toodud uued arvutused ja põhjendused, mis tõendanuks, et selle hinnavalemi alusel

arvutatav soojuse piirhind vastab KKütS § 8 lg-s 3 sätestatud põhimõtetele. Ilma asjakohaste

arvutusteta puudub alus eeldada, et teise kütuse liigi kasutamisele vaatamata jäävad kaebaja

põhjendatud kulud samasugusteks ja tarbijatelt küsitav soojuse hind on põhjendatud. Selgele

hinnaerinevusele on viidanud ka vastustaja kaebusele esitatud vastuses, millest nähtub kohati

isegi 36,9%-line hinna erinevus. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väide, et kütuse liigi osalisele

väljavahetamisele vaatamata ei ole tema kulud märkimisväärselt muutunud. Põhjendatud ei ole

3-20-48

9(9)

kaebaja lootus, et hinnavalem kujundatakse välja majanduslikult kallimate kütuste järgi,

tegelikult hakkab aga ettevõtja sooja tootmisel kasutama majanduslikult odavamat kütust ja

arvestab selle vahe oma tulude hulka. Sellega ei oleks tagatud KKütS § 1 lg-s 2 toodud

põhimõte, et soojusvarustus tuleb tagada põhjendatud hinnaga. Vastustaja on põhjendanud ja

vastuses toodud tabelites näidanud, et põlevkivi on sellega kaasnevate keskkonnatasude tõttu

majanduslikult kallim kütus kui biokütus, olenemata nende ostuhinna vastupidisest erinevusest.

14. Kaebaja on KKütS § 9 lg-st 91 ekslikult aru saanud. Nimetatud säte reguleerib olukorda,

kus muutuvad soojusettevõtjast sõltumatud asjaolud. Säte kohustab soojusettevõtjat nimetatud

asjaolusid jälgima ja esitama uue piirhinna kooskõlastamise taotluse, kui soojuse hind tarbijale

võib väheneda enam kui 5% võrra. Nimetatud säte ei reguleeri olukorda, kus muutuvad

ettevõtjast sõltuvad asjaolud. Kui muutuvad ettevõtjast sõltuvad asjaolud, on ettevõtjal kohustus

tõendada vastustajale, et need asjaolud ei muuda kehtivat piirhinda, või kui muudavad, taotleda

vastustajalt uue piirhinna kooskõlastamist.

15. Kaebaja heidab vastustajale ette menetluse venimist. Esiteks ei muuda menetluse venimine

menetluse tulemusena antud haldusakti õigusvastaseks ega anna alust haldusakti tühistada. Kui

menetluse venimine põhjustas kaebajale mingit kahju, on tal õigus taotleda kahju hüvitamist.

Teiseks nähtub vastustaja kirjeldatud asjaoludest ja asjas esitatud tõenditest, et menetlus venis

mh ka kaebaja enda tõttu. Nt taotles kaebaja 15.02.2019 taotluses oma 04.02.2019 taotluse

menetluse peatamist, sest selles sisalduvad andmed vajasid lisaanalüüsi ja korrigeerimist.

Kaebaja esitas täiendavad andmed vastustajale 17.04.2019 ja 18.04.2019. Vastustaja tellis

20.03.2019 koostootmisjaama kulude uurimiseks ekspertiisi, mille tulemus saabus 30.04.2019.

Kaebaja esitas eksperthinnangu kohta arvamus 14.05.2019. Vastustaja algatas 09.07.2019

kaebaja osas järelevalvemenetluse, mille kohta esitas kaebaja oma seisukohad 19.08.2019.

Kaebaja esitas 02.10.2019 uue, st 04.02.2019 taotlusest erineva soojuse piirhinna

kooskõlastamise taotluse. Vastustaja jättis kaebaja 02.10.2019 taotluse rahuldamata 16.10.2019

otsusega. Seega lahendas vastustaja kaebaja 02.10.2019 taotluse KKütS § 9 lg-s 10 ettenähtud

10 tööpäeva jooksul. Kuna 02.10.2019 taotlus erines varem esitatud taotlusest, võib sellest

järeldada, et kaebaja soovis oma varasemat taotlust muuta ja loobus varasemast taotlusest.

16. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlusalused vastustaja otsused on õiguspärased ja

nende tühistamiseks puudub alus. Seetõttu jääb kaebaja tühistamiskaebus rahuldamata. Kuna

vastustaja jättis õiguspäraselt kaebaja 02.10.2019 taotluse rahuldamata, puudub alus kohustada

vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama ja kaebaja kohustamiskaebus jääb rahuldamata.

17. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud tema kanda (HKMS § 108

lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud

kohtule tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seetõttu jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/