2-18-130/64 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIME L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-18-130

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. august 2020, Tallinn

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler, Margo Klaar

Kohtuasi

XX

hagi

YY

vastu

võlgnevuse

ja

viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 2. aprilli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

92 884,18 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup

Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Hillar Villers

Kohtuasja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada menetlus XX hagis YY vastu põhinõude 17 504,53 euro (sh kahjuhüvitis

864,10 eurot), sissenõutavaks muutunud intressi 13 581,56 euro ja tulevikus

sissenõutavaks muutuva intressi väljamõistmiseks.

2. Tühistada Harju Maakohtu 2. aprilli 2020. a otsus osas, milles maakohus jättis

menetluskulud YY kanda, määras menetluskulud kindlaks ja mõistis need YY-lt XX

kasuks välja koos seadusjärgse viivisega (resolutsiooni p-d 3-5). Teha tühistatud osas

uus otsus, millega jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud XX menetluskuludest 71 %

YY kanda ja YY menetluskuludest 29 % XX kanda.

3. Täiendada Harju Maakohtu 2. aprilli 2020. a otsuse resolutsiooni otsustusega, et

kohtuotsuse täitmist jääb tagama Harju Maakohtu 5. jaanuari 2018. a määrusega

seatud hagi tagamise abinõud.

4. Jätta ülejäänud osas maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada

maakohtu otsuse põhjendusi.

5. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

5.1. Lõpetada menetlus XX hagis YY vastu põhinõude 17 504,53 euro (sh

kahjuhüvitis 864,10 eurot), sissenõutavaks muutunud intressi 13 581,56 euro

ja tulevikus sissenõutavaks muutuva intressi väljamõistmiseks.

5.2. Rahuldada XX hagi YY vastu.

5.3. Välja mõista YY-lt XX kasuks põhivõlgnevus 72 204,74 eurot, 24. jaanuari

2020 seisuga viivis 15 408,49 eurot ja alates 25. jaanuarist 2020 viivis 0,02 %

põhinõudest (72 204,74 eurot) kalendripäevas kuni põhinõude täitmiseni.

2 (9)

5.4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud XX menetluskuludest 71 % YY kanda

ja YY menetluskuludest 29 % XX kanda.

5.5. Jätta teistkordselt ringkonnakohtus kantud menetluskulud YY kanda.

5.6. Jätta kohtuotsuse täitmise tagamiseks kehtima Harju Maakohtu 5. jaanuari

2018. a määrusega seatud hagi tagamise abinõud.

6. Rahuldada YY apellatsioonkaebus osaliselt.

7. Mõista YY-lt riigituludesse välja 1200 euro suurune riigilõiv, mille tasumisest YY oli

vabastatud. YY-l tuleb tasuda 1200 eurot riigituludesse praeguse ringkonnakohtu

otsuse jõusutmisest alates ühe aasta jooksul. Tasumisega viivitamise korral tuleb

tasuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates

tasumise kohustuse tekkimisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 4. jaanuaril 2018 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu, milles palus

mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 84 604,69 eurot, intressi 12 535,65 eurot,

kahjuhüvitise 864,10 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 5382,96

eurot, alates 5. jaanuarist 2018 intressi põhivõlalt kuni nõude täieliku täitmiseni määras 17 %

aastas ja alates 5. jaanuarist 2018 viivise põhivõlalt kuni nõude täieliku täitmiseni määras

0,02 % päevas. Koos hagiavaldusega esitas hageja ka hagi tagamise avalduse, mille maakohus

rahuldas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja RR 20. novembril 2007 laenulepingu (laenuleping),

millega RR sai laenu 200 000 eurot, tagastamise tähtajaga 20. november 2008. Laen tagati RR-

le ja kostjale kuuluvatele Pavlu-Bridz OÜ osadele seatud pandiga. RR laenu tähtaegselt ei

tagastanud. 18. veebruari 2009. a enampakkumisel müüdi RR-le kuulunud Pavlu-Bridz OÜ osa

25 000 euroga. Pavlu-Bridz OÜ on 26. oktoobri 2016 seisuga registrist kustutatud. 24. augustil

2011 ühines kostja RR kohustusega ja sõlmis hagejaga kokkuleppe kohustuse täitmise

täiendava tähtaja kohta (kokkulepe). Lisaks sõlmisid pooled 25. augustil 2011 pandilepingu,

millega seati kostjale kuuluvale PAVLU HOLDING OÜ osale pant 123 500 eurot, mis tagas

20. novembri 2007. a laenulepingust tulenevaid kohustusi.

24. augustil 2011 kohustusega ühinemisel kinnitas kostja, et tal on hageja ees täitmata kohustus

summas 123 499,90 eurot. Kostja kohustus võlgnevuse tasuma 31. augustil 2016. Lisaks

kohustus kostja tasuma intressi 17 % aastas ja viivist 0,02 % päevas. Kostja ei ole oma

kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Tulenevalt 20. novembri 2007. a laenulepingus kokkulepitust

on hagejal õigus nõuda intressi kuni laenu tagastamiseni.

3 (9)

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ühinenud ta 24. augusti 2011. a kokkuleppes RR 20. novembri

2007. a laenulepingulise kohustusega, kuivõrd kokkuleppes ei ole väljendatud sellekohast

kostja tahet. Kostja üksnes andis tagatise kolmanda isiku kohustuse tagamiseks. Kostja poolt

kolmanda isiku kohustuse täitmine aastate jooksul ei muuda kostjat kolmanda isiku kohustuse

eest vastutavaks.

Isegi kui väita, et kostja on kohustusega ühinenud, ei ole hageja nõue põhjendatud. 24. augusti

2011 seisuga oli laenulepingust tulenev RR kohustuse jääk 122 739,67 eurot, mitte 123 499,90

eurot. Kostja on alates 25. augustist 2011 teinud makseid summas 136 754,04 eurot, mis ületab

kohustuse jäägi. Hageja on oma nõudearvestuses jätnud osad kostja tehtud maksed arvesse

võtmata.

Laenulepingu järgi pidi RR laenu tagastama 20. novembriks 2008, mistõttu ei saa hageja alates

21. novembrist 2008 intressi nõuda. 24. augusti 2011. a kokkulepe sätestas, et maksegraafik on

koostatud intressiarvestusega 17 % aastas. Maksegraafikut aga sõlmitud ei ole ning seetõttu

intressimäär ei kohaldu. Samuti ei saa hageja nõuda viivist määraga 0,02 % päevas. Kokkuleppe

kohaselt on kostja kohustatud tasuma viivist juhul, kui ei täideta maksegraafikut.

Maksegraafikut aga sõlmitud ei ole, mistõttu see viivisemäär ei kohaldu. Hageja saaks nõuda

viivist maksimaalselt seadusjärgses määras.

Laenulepingus märgitud kinnitus ei tõenda laenusumma RR-le üleandmist.

Menetluse edasine käik

3. Harju Maakohus jättis 17. mai 2018. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus tühistas otsuse jõustumisel hagi tagamise abinõud.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 23. mai 2019. a otsusega maakohtu otsuse materiaalõiguse

ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saatis asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus lepingu tõlgendamise reegleid ja

jättis asja lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastamata.

Asja uuel läbivaatamisel maakohtus hageja täpsustas oma nõuet 24. jaanuaril 2020 esitatud

menetlusdokumendis. Hageja palus hagi rahuldada, kostjalt välja mõista põhivõla 72 204,74

eurot, viivise 24. jaanuari 2020 seisuga 15 408,49 eurot ja alates 25. jaanuarist 2020 viivise

0,02 % päevas põhivõlalt kuni nõude täieliku täitmiseni.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 2. aprilli 2020. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 72 204,74 eurot, viivise 24. jaanuari 2020 seisuga (maakohtu otsuses ekslikult

märgitud 24.20.2020) 15 408,49 eurot ja alates 25. jaanuarist 2020 viivise 0,02 % päevas

põhivõlalt kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 10 426,40 eurot ja sellelt seadusjärgse

viivise.

Maakohus tuvastas, et hageja ja RR sõlmisid võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 mõttes

20. novembril 2007 laenulepingu, mille kohaselt sai RR laenu 200 000 eurot, intressiga 17 %

aastas, tagastamise tähtajaga 20. november 2008. 18. detsembril 2007 sõlmisid hageja, RR ja

kostja pandilepingu, millega RR ja kostja pantisid laenulepingu tagamiseks neile kuuluvad

Pavlu-Bridz OÜ osad. 18. veebruari 2009. a enampakkumisel müüdi pandi realiseerimiseks

Pavlu-Bridz OÜ osa 25 000 euro eest. 25. augustil 2011 sõlmisid pooled pandilepingu, millega

kostja pantis temale kuuluva PAVLU HOLDING OÜ osa.

Poolte vahel on vaidlus, kas kostja ühines 24. augusti 2011. a kokkuleppes RR kohustusega

VÕS § 178 lg 1 mõttes. Maakohus tõlgendas kokkulepet VÕS §-s 29 sätestatud

tõlgendusreeglite järgi. Vaidlusalusest kokkuleppest nähtub üheselt kostja kohustus täita

4 (9)

maksegraafikust tulenevaid kohustusi ning selles kajastatud võlgnevus tuleneb 20. novembri

2007. a laenulepingust. Maakohus nõustus hagejaga, et poolte õigussuhe kvalifitseerub

kohustusega ühinemisena. Nimetatu on tõendatud poolte kokkuleppega, ning kohustusega

ühinemist kinnitavad teised dokumentaalsed tõendid ja kostja kohtuistungil vande all antud

seletus. Kostja kinnitas, et allkirjastas kokkuleppe ja talle edastati ka maksegraafik, seejuures

on ta osaliselt laenu tagastanud.

Maakohtu arvates ei muutnud kokkuleppe õiguslikku kvalifikatsiooni ka kostja vastuväide, et

kokkuleppe allkirjastamisel fikseeriti RR võlg ja selle ajatamine. Tegemist ei ole vaid võla

fikseerimisega, sest selles sisaldub selge kokkulepe laenu tasumiseks maksegraafiku alusel ning

kokkuleppe sõlmis kostja, mitte laenusaaja. Tõendamata on kostja väide, et talle ei selgitatud,

et kokkuleppe alusel tekib tal laenu tagasimaksmise kohustus. Kokkuleppe p-st 2 nähtuvalt on

just kostjale antud tähtaeg tasuda laenu tagasi hiljemalt 31. augustiks 2016. Seega on see

vastuväide ka eluliselt ebausutav. Kuivõrd poole vande all antud seletus on tõendiks

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg 2 mõttes, tuleb koosmõjus kokkuleppe

kontekstiga lugeda tõendatuks kostja tahe võlakohustusega ühineda. Kostja kinnitas

kokkuleppe allkirjastamist, samuti asjaolu, et hageja edastas talle selle juurde tabeli, mille alusel

tuli laenu tasuda. Kostja vastuväited, et tekst oli eesti keelne ning tal puudus volitus kokkulepet

allkirjastada, ei ole asjakohased. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaks tehingu

tühisust hinnata. Maakohus viitas kohtupraktikas antud kriteeriumidele, mille alusel eristatakse

käendust ja kohustusega ühinemist (vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

8-06, p 14). Praegusel juhul on tõendatud, et kostja ühines kohustusega.

Kostja loobus kohtuistungil vastuväitest, et raha ei ole üle antud ega vaidlustanud hageja nõuete

arvestust.

Maakohtu arvates on hageja sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuv

viivisenõue VÕS § 113 lg 1 ja § 367 järgi põhjendatud. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht

seadusjärgse viivise kohaldamise osas. Tuginedes Riigikohtu praktikale saab intressi nõuda

laenu tagastamise tähtajani (Riigikohtu 26. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-12,

p 10). Intressi suurus oli kokku lepitud nii laenulepingu p-s 6.1 kui kokkuleppe p-s 3 määrana

17 % aastas.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maa- ja

ringkonnakohtu menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus valesti, et kostja on 24. augusti 2011. a

kokkuleppe allkirjastamisega ühinenud RR kohustusega. Isegi kui kostja oleks RR kohustusega

ühinenud, ei oleks tal hageja ees kohustust maakohtu otsuse resolutsioonis märgitud ulatuses.

Maakohus on ebaõigesti ja ühekülgselt hinnanud tõendeid, jätnud tõendid tähelepanuta,

kohaldanud ja tõlgendanud vääralt materiaalõiguse normi, mistõttu jõudis ebaõigele järeldusele

(TsMS § 436 lg 1, § 232 lg 1, § 442 lg 8).

Maakohus kvalifitseeris 24. augusti 2011. a kokkuleppe VÕS § 29 alusel valesti kohustusega

ühinemisena (maakohtu otsuse p-d 15–19). Kuna poolte ühist tahet ei olnud võimalik välja

selgitada, oleks maakohtul tulnud kokkuleppe ja sellega seonduva tõlgendamisel lähtuda VÕS

§ 29 lg-test 5 ja 6.

Maakohus arvestas kokkuleppe tõlgendamisel valesti 25. augustil 2011 sõlmitud pandilepingu

p-s 1.4 sätestatut. Hagejal ei ole kostja vastu 20. novembril 2007 sõlmitud laenulepingust

tulenevaid pandiga tagatud nõudeid 123 499,90 euro ulatuses, sest kostja ei olnud laenulepingu

pooleks. Tagatava kohustuse puudumist tõendab ka asjaolu, et tänaseni on pandi ese

realiseerimata.

5 (9)

Maakohus ei saanud põhjendada kohustusega ühinemist selliselt, et kokkuleppest nähtub

üheselt kostja kohustus täita maksegraafikust tulenevaid kohustusi ning selles kajastatud

võlgnevus tuleneb RR-ga sõlmitud laenulepingust. Kostja on menetluses läbivalt esile toonud,

et kokkuleppe lisaks 1 olevat maksegraafikut ei ole kostjale ega kohtule esitatud.

Maksegraafiku puudumist kinnitas ka hageja ja selle olemasolu ei saa järeldada kostja istungil

antud kinnitusest, et hageja esitas talle tabeli. Isegi kui kostja nägi mingil ajal hageja esitatud

tabelit, ei saa seda lugeda kokkuleppe p-s 3 nimetatud maksegraafikuks.

Maakohus leidis ekslikult, et kostja poolt hagejale tehtud maksed tõendavad RR kohustustega

ühinemist. Kostja tegi makseid RR eest aastatel 2007–2017, s.o nii enne kui ka pärast

kokkuleppe allkirjastamist. Kokkuleppe järgselt tehtud maksed ei ole seostatavad

maksegraafikuga ainuüksi seetõttu, et makseid on tehtud erinevates suurustes. Maakohtu

põhjendustest ei nähtu, kuidas ta on eristanud kostja tehtud makseid selliselt, et osad maksed

on tehtud RR eest ja osad maksed kostja kohustuse täitmiseks.

Maakohus leidis põhjendamatult, et kostja vande all antud seletusega ja kokkuleppe kontekstiga

(sh selle allkirjastamisega kostja poolt) on tõendatud kostja tahe ühineda RR laenulepingust

tuleneva kohustusega. Kohustusega ühinemiseks peab olema sõnaselge tahteavaldus, mis antud

juhul puudub. Tahteavalust ei tulene ka kokkuleppe sõnastusest, mille p 1 sõnastus viitab pigem

sellele, et kokkulepe kohustustega ühinemise kohta oleks pidanud olema saavutatud enne

kokkuleppe sõlmimist.

Maakohus järeldas ekslikult, et poolte vahel on kokkulepe intressimääras 17 % aastas

(maakohtu otsuse p 20). Hageja ja RR vahel sõlmitud laenulepingust tulenev intressiarvestus

lõppes 20. novembril 2008. Kokkuleppe p-s 3 märgitud maksegraafikut ei eksisteeri. Seega

puudub pooltevaheline kokkulepe sellise intressimäära kohaldamise kohta. Hageja teatas e-

kirjadega nii kostjale kui ka kolmandatele isikutele, et kohaldub intressimäär 9 % aastas, siis

tuleks juhul, kui kostja on kohustusega ühinenud, lähtuda sellest määrast.

Maakohus ei andnud hinnangut kostja 19. jaanuari 2018. a menetlusdokumendi lisadele 1–3,

mis tõi kaasa ebaõige lahendi. Nendest e-kirjadest nähtub, et hageja nõue seisuga 1. september

2017 on 41 097 eurot, millele lisandub igakuiselt viivis 295 eurot. Seda arvestades saanuks RR

laenulepingust tulenev kohustus 24. jaanuari 2020 seisuga olla maksimaalselt 49 585,39 eurot,

mis suureneb igakuiselt 295 euro võrra.

Maakohtu otsusest ei nähtu, millistele dokumentaalsetele tõenditele (lisaks kokkuleppele)

tuginedes kvalifitseeris maakohus poolte õigussuhte kohustusega ühinemisena (otsuse p 18).

Vastus apellatsioonkaebusele

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

osaliselt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda, samuti menetluskulude kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus

saab teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue

otsuse. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Samuti tuleb otsuse resolutsiooni märkida, et kohtuotsuse täitmist jääb tagama maakohtu

5. jaanuari 2018. a määrusega seatud hagi tagamise abinõud.

Osas, milles maakohus hagi rahuldas, jääb resolutsioon muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse

põhjendusi.

TsMS § 654 lg 2² järgi esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis selle tervikliku sõnastuse.

Ringkonnakohus saab TsMS § 447 lg-st 2 tulenevalt parandada maakohtu otsuse resolutsiooni

p-s 2 sisalduva kirjavea, asendades kuupäeva „24.20.2020“ kuupäevaga „24. jaanuar 2020“.

6 (9)

8. Esmalt lahendab kolleegium pärast hagi menetlusse võtmist toimunud haginõude

vähendamise.

Hageja on esialgses hagis esitanud nõude põhivõlgnevuse 88 845,17 euro, kahjuhüvitise 864,10

euro, sissenõutavaks muutunud intressi 13 581,56 euro, sissenõutavaks muutunud viivise

5615,01 euro ning alates 5. jaanuarist 2018 põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni

sissenõutavaks muutuva intressi 17 % aastas ja viivise 0,02 % päevas väljamõistmiseks (I kd,

tl 1). 23. veebruari 2018. a menetlusdokumendi p-s 3.2 täpsustas hageja kostja vastu esitatud

nõuet ning hageja palub kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 84 904,69 eurot,

kahjuhüvitise 864,10 eurot, sissenõutavaks muutunud intressi 12 535,65 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 5382,96 eurot ning alates 5. jaanuarist 2018 põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni sissenõutavaks muutuva intressi 17 % aastas ja viivise 0,02 % päevas. 24. jaanuari

2020. a menetlusdokumendi p-s 2.5 täpsustas hageja kostja vastu esitatud nõuet ning hageja

palub kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 72 204,74 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 15 408,49 eurot ja alates 25. jaanuarist 2020. a viivise 0,02 % päevas

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

8.1. Hageja on ringkonnakohtu järelepärimisele vastanud ja avaldanud arvamust, et nõude

vähendamise näol ei ole tegemist osalise hagist loobumise ega tagasivõtmisega, sest tegemist

oli aritmeetiliste ebatäpsustega ning loobuda ega tagasi võtta ei saa nõuet, mida

formaaljuriidiliselt ei eksisteeri.

Kolleegium hageja käsitlusega ei nõustu.

Hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, mistõttu ei saa hageja praeguses

menetlusstaadiumis väita, et maakohus jättis ekslikult ühe nõude lahendamata ning taotleda

kahjuhüvitise nõude summas 864,10 euro sisulist lahendamist. Kui vaadelda hageja 24. jaanuari

2020. a menetlusdokumendis kajastatud nõude vähendamist koos 16. jaanuari 2020. a istungi

protokolliga, siis on üheselt selge, et hageja ei nõua kostjalt kahjuhüvitise ega intressi

väljamõistmist (II kd, tl 43-44, 49). Viivisenõue on suurenenud seetõttu, et hageja on viivise

välja arvutanud seisuga 24. jaanuar 2020 (hagi esitamise ajal oli viivis välja arvutatud 4. jaanuar

2018 seisuga). Maakohtu menetluslik viga seisnes selles, et maakohus jättis korrektselt

lahendamata pärast hagi menetlusse võtmist toimunud haginõude korduva vähendamise.

Nimetatud eksimuse saab ringkonnakohus kõrvaldada.

Õige on hageja viide, et nõude vähendamist ei peeta hagi muutmiseks (TsMS § 376 lg 4 p 2).

Kuid vaatamata sellele saab menetluslikult olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise või hagist

osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt

läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 1 p 2, §-d 424 ja 425) või menetlus lõpetada (TsMS § 428 lg 1

p 3, §-d 429 ja 431) (vt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508, p 17).

Seda isegi juhul, kui tegemist oli arvestusliku veaga, sest hagi menetletakse poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1).

8.2. Hageja on 17. juuli 2020. a e-kirjas avaldanud, et soovis 24. jaanuari 2020. a

menetlusdokumendiga rahalisi nõudeid täpsustada ja täpsustatud nõuet ületavas osas esitatud

rahalistest nõuetest kostja vastu loobuda.

TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni,

esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi

lõpetab asja menetluse. Maakohus ei ole lahendanud pärast hagi menetlusse võtmist toimunud

haginõude vähendamist. TsMS § 428 lg 1 p 3 järgi kohus lõpetab menetluse otsust tegemata,

kui hageja on hagist loobunud. Kostja ei ole hagist osalisele loobumisele vastuväiteid esitanud.

Kolleegium leiab, et puuduvad asjaolud, mis TsMS § 429 lg 4 järgi võiksid anda alust jätta

osaline hagist loobumine vastu võtmata. Kuna hageja avaldas, et ta soovis täpsustatud nõuet

ületavas osas esitatud rahalistest nõuetest kostja vastu loobuda, siis tuleb osaline hagist

loobumine vastu võtta ja menetlus põhinõude 17 504,53 euro (sh kahjuhüvitis 864,10 eurot),

7 (9)

sissenõutavaks muutunud intressi 13 581,56 euro ja tulevikus sissenõutavaks muutuva intressi

osas lõpetada (TsMS § 431 lg 1).

9. Menetluses on hageja nõue, mille aluseks on, et poolte vahel sõlmiti 24. augustil 2011. a

kohustusega ühinemise leping (kokkulepe), millega ühtlasi kostja tunnistas hageja ees

võlgnevust summas 123 499,90 eurot, mis tuleneb hageja ja RR vahel 20. novembril 2007. a

sõlmitud laenulepingust (I kd, tl 17).

Apellatsioonkaebuse kohaselt vaieldakse asjas eelkõige selle üle, kas kostja on RR kohustusega

ühinenud VÕS § 178 lg 1 järgi ning kui hagejal on kostja vastu nõue, siis mis on kohustuse

suuruseks.

10. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Kuigi maakohus ei ole andnud hinnangut kõigile kostja väidetele ja on sellega

rikkunud TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust, ei ole selline

rikkumine viinud ebaõige lahendini. Ringkonnakohus saab maakohtu menetlusõiguslikud

rikkumised kõrvaldada.

11. VÕS § 178 lg 1 järgi võib kohustuse üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue

võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine).

Pooled ei vaidle selle üle, et RR on saanud hagejalt 20. novembri 2007. a laenulepingu alusel

laenu ning kostja on hagejale osaliselt laenu tagastanud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus

õigesti tuvastanud, et kostja on RR kohustusega ühinenud. Maakohus ei ole eelnimetatud

asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on sellele asjaolule õigusliku

hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust.

Kohustusega ühinemisel omandab võlgniku kõrval kohustused ka võlasuhtesse astunud kolmas

isik, kes vastutab võlausaldaja ees kohustuse täitmise eest solidaarselt. Õiguskirjanduses on

selgitatud, et kohustusega ühinemisega on tegemist siis, kui kohustusega ühinenud isikul on

isiklik (õiguslik või majanduslik) huvi kohutuse täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Seda

saab jaatada juhul, kui kohustuse nõuetekohasest täitmisest sõltub kohustusega ühineda sooviva

isiku poolt teatava hüve omandamine või temapoolne võime oluliselt mõjutada omandatud hüve

kasutamist (vt Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, § 178 komm 2).

11.1. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest

tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5

sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega. Kolleegium rõhutab, et kriteeriume,

mille alusel õigussuhet kindlaks määratakse ja millele tuginetakse, tuleb vaadelda kogumis.

Kostja ja RR lahutasid abielu 12. aprillil 1999, kuid vaatamata sellele oli kostjal isiklik huvi

kohustuse täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu (I kd, tl 128). 20. novembril 2007

laenulepingu ja 18. detsembril 2007 osade pandilepingu sõlmimisel esindas RR kostja (I kd, tl

6-7, 8-10). Pandilepingu alusel seatud pandiga tagati laenulepingust tulenevaid kohustusi ning

panditud osaühingu (Pavlu-Bridz OÜ) osad kuulusid kummagi pantija lahusvara hulka. Hageja

on välja toonud ja tõendanud asjaolud, mille kohaselt olid kostja ja RR omavahel tihedalt

seotud, jagades ühist elukohta (Tallinnas XXX) ning olles juhatuse liikmeks ja osanikuks OÜ-

s Põhja kohvik (endine Pavlu-Bridz OÜ; I kd, tl 20-22). Asjaolu, et tegemist oli kohustusega

ühinemisega tõendab ka kostja enda käitumine pärast kokkuleppe sõlmimist. Kuni kokkuleppe

sõlmimiseni on ülekannete selgitustes märgitud kas laenuintressile või RR laenu

teenindamisele, siis pärast kokkuleppe sõlmimist on teostatud ülekannete selgitustes korduvalt

viidatud juba kostja enda laenukohustuse täitmisele (I kd, tl 131-133).

11.2. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et kohustusega ühinemine

võib toimuda ka selle dokumendi sõlmimisega, millega kostja kolmandast isikust võlgniku

kohustuse täitmise eest vastutuse võttis. Kokkuleppe sõlmimisega, milles kostja ei olnud ise

algselt võlgnik kokkuleppes nimetatud võlausaldaja ees, kuid võttis isiklikult vastutuse,

kinnitades, et tal on täitmata jäänud kohustus võlausaldaja ees summas 123 499,90 eurot, ühines

8 (9)

kostja kohustusega ning andis deklaratiivse võlatunnistuse. Kohustusega ühinemist tõendab ka

25. augusti 2011. a osaühingu osa pandileping, mille p 1.4 järgi on pandiga tagatud pandipidaja

(hageja) kõik nõuded pantija (kostja) vastu, mis tulenevad pandipidaja ja pantija vahel

20. novembril 2007 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest. Kui kostja leidis, et

kokkulepe oli midagi muud kui kohustusega ühinemine, ning ta ei vastuta laenulepingust

tuleneva RR kohustuse eest, tulnuks tal ka oma väiteid tõendada (TsMS § 230 lg 1).

11.3. Kohustusega ühinemisel on pooled kokku leppinud, et laenu tagastamise tähtajaks on

31. august 2016, intressimääraks 17 % aastas ja viivisemääraks 0,02 % tasumata summalt

päevas. Asjaolu, et hageja ei ole esitanud kokkuleppe p-s 3 märgitud maksegraafikut ei välista

eeltoodud määras intressi ja viivise tasumise kohustust.

Kokkuleppe sõlmimisel on kostja kinnitanud, et kohustuse suuruseks on 123 499,90 eurot ning

kostja ei ole tõendanud, et kokkuleppe sõlmimise ajal sellises summas kohustust ei

eksisteerinud või see oli väiksem. Hageja on maksete tegemisel lähtunud VÕS § 88 lg-s 8

sätestatust ning võtnud arvesse kõik kostja poolt tehtud tagasimaksed. Kostja laenukohustuse

arvestust ei vaidlusta (vt 13. veebruari 2020. a istungi protokoll; II kd, tl 58).

12. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei ole nõuetekohaselt

hinnanud kostja väiteid selle kohta, et kostja kohustuse olemasolu korral on pooled kokku

leppinud intressimääras 9 % aastas. Samas ei ole see menetlusõiguse normi rikkumine viinud

ebaõige lahendini. Kolleegiumi hinnangul ei ole pooled kokku leppinud intressimääras 9 %

aastas ning lähtuda tuleb laenulepingu p-s 6.1 ja kokkuleppe p-s 3 sätestatud intressimäärast

17 % aastas.

Kostja leiab, et hageja e-kirjadest tulenevalt tuleb lähtuda intressimäärast 9 % aastas (I kd, tl

107-111, tõlge tl 114-115 pöördel, 176 ja pöördel, tõlge 177 ja pöördel). Hageja on selgitanud,

et tegemist oli hagejapoolse kompromissi ettepanekuga ning hageja oli nõus alandama mh

tagasiulatuvalt intressimäära (laenulepingu p 6.1 järgi oli intressimääraks samuti 17 % aastas).

Esmalt märgib kolleegium, et tõendamata on kostja väide, et pooled muutsid lepingut või

saavutasid muul viisil kompromissilepingu, millest tulenevalt on intressimäär 9 % aastas ning

kohustuse suuruseks 21. augusti 2017. a e-kirjas märgitud summa, s.o 41 097 eurot. Esitatud

asjaoludel ei ole kostja hageja e-kirjale vastanud ning kostja ei ole tõendanud, et VÕS § 20 lg

2 järgi sai tema vaikimist või tegevusetust lugeda nõustumuseks. Kolleegiumi hinnangul ei ole

mõeldav, et kompromissiläbirääkimiste käigus väljendatud summadest või seisukohtadest

saaks välja lugeda osalist nõude loobumist või lepingu muutmist, eriti olukorras, mil kostja ei

ole selge sõnaga nõustumust väljendanud.

13. Kostja on apellatsioonkaebuses taotlenud täies ulatuses maakohtu otsuse tühistamist, mis

hõlmab ka menetluskulude jaotust. Kuigi hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb muuta maakohtu

otsust menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3). Maakohus pole võtnud arvesse, et

hageja on nõuet menetluse käigus korduvalt vähendanud, mistõttu ei ole põhjendatud jätta kõiki

menetluskulusid kostja kanda.

Hagi menetlusse võtmisel oli hagihind 130 495,25 eurot (vt hagiavalduse p 3.2). Asja

teistkordsel apellatsioonimenetluses läbivaatamisel on hagihind 92 884,18 eurot (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 18. mai 2020. a määrus, p 5). Maakohus on vaidlustatud otsusesse ekslikult

märkinud tsiviilasja hinnaks 124 319,24 eurot, arvestamata hageja 24. jaanuari 2020. a nõude

vähendamist. Kuna hagi rahuldatakse 71 % ulatuses ning 29 % ulatuses menetlus lõpetatakse,

tuleb hageja maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest (maakohtu menetlus ja esimene

apellatsioonimenetlus) TsMS § 162 lg 1 ja § 168 lg 4 järgi jätta 71 % kostja kanda ja kostja

maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest 29 % hageja kanda.

Kolleegiumi hinnangul ei oleks kõigi kohtuastmete menetluskulude TsMS § 163 lg 2 alusel

kostja kanda jätmine õiglane. Kuigi hageja on pakkunud kompromissisummana 75 000 eurot,

siis TsMS § 163 lg-t 2 saab kohaldada ainult hagi osalise rahuldamise korral (vt Riigikohtu

9 (9)

6. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-13, p 18). Hageja on aga ise haginõuet pärast

selle menetlusse võtmist korduvalt vähendanud.

Praeguse

apellatsioonkaebuse

esitamisest

tingitud

menetluskulud

(teistkordne

apellatsioonimenetlus) jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.

14. Kuna maakohus ei ole kostja menetluskulude suurust hinnanud, siis hüvitatavate

menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

15. 5. jaanuari 2018. a määrusega on maakohus hagi tagamise abinõuna seadnud kohtulikud

hüpoteegid kostjale kuuluvatele kinnisasjadele (I kd, tl 77-78 pöördel). TsMS § 442 lg 5 järgi

lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused.

Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb hagi tagamise abinõud kohtuotsuse täitmise

tagamise eesmärgil jätta kehtima.

16. Ringkonnakohus rahuldas 18. mai 2020. a määrusega kostja taotluse menetlusabi

saamiseks ja vabastas kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1200 euro tasumisest.

TsMS § 190 lg 2 järgi kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud

täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud

menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kolleegium leiab, et kostjalt tuleb riigituludesse

mõista 1200 euro suurune riigilõiv, mille tasumisest kostja oli vabastatud. Kolleegium leiab, et

arvestades kostja majanduslikku seisundit tuleb kostjal TsMS § 190 lg 7 järgi raha riigituludesse

tasuda ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 alusel tuleb

menetluskulusid tasuma kohustava lahendi täitmisega viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses viivist tasumise kohustuse tekkimisest kuni täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Vallo Kariler, Margo Klaar