2-19-6810/39 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Villem Lapimaa ja Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. august 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-6810

Kohtuasi

XX hagi YY vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 7. veebruari 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1764 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Menetluse liik

Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Irina Vassiljeva

Hageja seaduslik esindaja CC

Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepingulised

esindajad

Danil

Lipatov

ja

Jelena

Karžetskaja

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 7. veebruari 2020. a otsus ja saata asi samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

2. Rahuldada YY apellatsioonkaebus.

3. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (hageja) esitas 5. mail 2019 Harju Maakohtule hagi ning 20. mail 2019 hagi täpsustuse

YY (kostja, hageja ema) vastu, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja:

1) tagasiulatuva elatise 2866 eurot alates 1. juunist 2018 kuni 4. maini 2019;

2) igakuise elatise 270 eurot alates 5. maist 2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Elatis

tuleb tasuda hageja seadusliku esindaja arvelduskontole iga kuu 10. kuupäevaks.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt on CC (hageja isa, hageja seaduslik esindaja) ning kostja hageja

vanemad. Alates 2018. aasta juunikuust elab hageja koos isaga ning kostja ei osale hageja

ülalpidamises vabatahtlikult. Hageja igakuised ülalpidamiskulud on järgmised: korteri üür 185

eurot, toit 130 eurot, koolitarbed 20 eurot, hügieenitarbed 25 eurot, ravi 20 eurot, meelelahutus

50 eurot, riided ja jalatsid 80 eurot, kommunaalkulud 100 eurot. Hageja vajadused kokku on

610 eurot kuus. Kuna mõlemad vanemad peavad last võrdselt ülal pidama, siis on ühe vanema

osa 305 eurot, kuid hageja soovib kostjalt elatist miinimummääras, s.o 270 eurot kuus.

2. Hageja esitas 22. augustil 2018 taotluse tunnistaja NN (korteriühistu esimees)

ülekuulamiseks. Hageja taotluse kohaselt saab ta tunnistaja ütlustega tõendada, et elab alaliselt

oma isa juures. Samuti taotles hageja sama asjaolu tõendamiseks enda vande all ärakuulamist.

3. Hageja esitas 25. oktoobril 2019 täiendava seisukoha ja tõendid. Hageja selgituste kohaselt

on hageja argipäeviti isa juures ning nädalavahetustel mõnikord ema juures. Vahel harva on

juhtunud, et hageja on olnud ema juures ka nädala sees 2–3 päeva, kuid siis on ta olnud

nädalavahetusel isaga. Kokku on hageja olnud alates 2018. aasta juulikuust 1,5 aasta jooksul

emaga umbes 4 kuud. Hageja täpsustas ka tagasiulatuva elatise nõuet, mis on hageja selgituste

kohaselt 2424 eurot ja 41 senti. Seega võtab hageja hagi tagasiulatuva elatise 441 euro ja 59

sendi ulatuses tagasi. Hageja palus lugeda tagasiulatuva elatise väljamõistmise õigeks

alguskuupäevaks 1. juuli 2018.

Kostja vastuväited

4. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja

jätta hageja kanda.

1) Kostja täidab hageja ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Hageja väide, et ta elab

alaliselt isa juures, ei vasta tõele. Hageja elab mõlema vanema juures võrdselt. Kostja

saab seda tõendada tunnistajate ütlustega.

2) Kuna kostja osaleb vahetult hageja ülalpidamises, ei ole kostjalt elatise

väljamõistmiseks alust. Kostja on kandnud hageja ülalpidamisega seotud kulusid

järgmiselt: toit 100 eurot, eluasemekulud 126,75 eurot, sidekulu 14 eurot, riided ja

jalanõud 47 eurot 80 senti, spordikulud 53 eurot 33 senti, tervisehoiukulud 16 eurot 84

senti, muud kulud 4 eurot 38 senti. Kokku on hageja peale kulunud 363 eurot 10 senti.

Ajal, mil hageja elab ema juures, on hageja keskmised vajadused seega 300 eurot kuus.

3) Kostja ei nõustunud hageja taotlusega tunnistaja NN ülekuulamiseks. Isikuandmete

kaitse reeglitest tulenevalt ei ole korteriühistu esimehel õigust kasutada korteriühistu

turvakaamerate salvestiste infot tõendina hageja liikumise kohta, et tuvastada hageja

elamine isa elukohas.

4) Kostja taotles AA (hageja poolõde), OO (hageja vanaema), PP (hageja vanaisa) ning JJ

(hageja korvpallitreeneri abi, kostja sõbranna) tunnistajana ülekuulamist. Tunnistajad

saavad anda ütlusi hageja kostja juures elamise kohta.

3 (7)

5. Harju Maakohus jättis poolte taotlused tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata, leides, et

neid taotlusi ei ole piisavalt põhistatud ning tunnistajad, kes ei ela hageja vanematega koos, ei

saa anda ütlusi selle kohta, kui palju hageja ühe või teise vanema juures viibib.

6. Maakohus kuulas omal algatusel menetlusosalisena ära hageja, kuna hageja saab

eelduslikult oma seletustega tõendada, kumma vanema juures ta enamiku ajast elab.

MAAKOHTU OTSUS

7. Harju Maakohus rahuldas 7. veebruari 2020. aasta otsusega hagi osaliselt ning jättis

menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus jättis hageja hagi läbi vaatamata tagasiulatuva

elatise 441 eurot 59 senti osas ning lõpetas selles osas menetluse. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja igakuise elatise 196 eurot alates 5. maist 2019 kuni hageja täisealiseks

saamiseni (s.o kuni 23.07.2025) ning tagasiulatuva elatise 1900 eurot 39 senti perioodi 1. juuli

2018 kuni 4. mai 2019 eest.

Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

- kostja ja hageja seaduslik esindaja on hageja vanemad;

- menetluses avaldas hageja kohtule, et ta peamine elukoht on isa juures ning hageja viibib isa

juures rohkem aega kui kostja juures. Hageja sõnul on ta ema juures igakuiselt 1–1,5 nädalat.

Kohus järeldas, et hageja on kostja juures 30% ajast (s.o 7–10 päeva kuus).

Kostja ei ole tõendanud, et ta on hagejale igakuiselt miinimummääras elatist maksnud. Kuna

hageja viibib osa ajast ka kostja juures, tuleb kostja makstavat elatist vähendada. Hageja viibib

30% ajast kostja juures, seega tuleb hageja põhjendatud eluasemekulusid samas ulatuses

vähendada. Põhjendatud eluasemekulud (üüri- ja kommunaalkulud) on kokku 157 eurot 50

senti (s.o 70% 225 eurost (125 eurot üür + 100 eurot kommunaalkulud). Samal põhjusel tuleb

vähendada ka toidukulusid 30% ulatuses. Põhjendatud toidukulu on 91 eurot. Koolitarvete kulu

on põhjendatud tervikuna, olenemata sellest, kelle juures hageja elab. Samuti on tervikuna

põhjendatud hageja kulud hügieenile 25 eurot, ravile 20 eurot, meelelahutusele 50 eurot ning

riietele ja jalatsitele 80 eurot, sest need ei sõltu sellest, kumma vanema juures laps parajasti

viibib. Seega on hageja igakuised põhjendatud kulud kokku 443 eurot 50 senti, millest kostja

osa moodustab 221 eurot 75 senti.

Kostja esitatud kulude osas leidis maakohus, et need on osaliselt ülepaisutatud, arvestades, et

hageja viibib kostja juures umbes 10 päeva kuus. Kostjal puudub vajadus hagejale riideid osta.

Poolte vahel ei ole kokkulepet asjade ostmise kohta. Kui kostja soovib hagejale riideid ja

jalanõusid osta, võib ta seda teha lisaks elatise maksmisele või saavutada selles osas teise

vanemaga kokkuleppe. Kuna kostja saab hageja eest lastetoetust, on võimalik need kulud

osaliselt sellest summast katta. Kostja esitatud tõenditest nähtub, et kostja tasub hageja

spordikulud ning keskmine spordikulu on 37 eurot 50 senti kuus. Pooled ei vaidle ka selle üle,

et hageja sidekulud (14 eurot) tasub kostja. Kuna vanemad peavad täitma ülalpidamiskohustust

võrdselt, saab igakuist elatist spordikulude ja sidekulu osas vähendada kokku 25 euro 75 sendi

võrra ((37,5+14)÷2).

Seega on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis 196 eurot kuus (221,75 ˗ 25,75).

Tagasiulatuva elatise väljamõistmise osas leidis maakohus, et hageja ei nõua seda

miinimummäärast suuremas ulatuses. Miinimumelatise nõue ei ole kostja suhtes ülemäära

kahjustav ning ei põhjusta talle majanduslikke raskusi. Kostja ei ole seda ka väitnud. Kostja ei

ole tõendanud, et tagasiulatuva elatise perioodil oleks hageja viibinud rohkem kostjaga või et

kostja oleks sel perioodil elatist maksnud. Siiski tuleb tagasiulatuvat elatist vähendada 30%

ulatuses samadel põhjustel nagu igakuise elatise puhul. Seega tuli kostjal tasuda perioodil 1.

juuli 2018 kuni 4. mai 2019 elatist 1985 eurot 28 senti. Kuna hageja viibis 2019. aasta

veebruaris kostjaga 23 päeva (13 päeva rohkem kui tavaliselt), tuleb tagasiulatuvat elatist

4 (7)

vähendada täiendavalt 13 päeva võrra ning tagasiulatuvalt elatiselt tuleb täiendavalt maha

arvestada 84 eurot 89 senti (196÷30×13). Seega on kostjalt väljamõistetav tagasiulatuv elatis

kokku 1900 eurot 39 senti.

Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb hagi jätta osaliselt läbi vaatamata, kuna hageja võttis selle

tagasiulatuva elatise osas osaliselt tagasi.

Kuna maakohus rahuldas hagi osaliselt, jäid menetluskulud poolte endi kanda

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1). Seega ei ole menetluskulude rahalist

suurust vaja kindlaks määrata.

APELLATSIOONKAEBUS

8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse ning selle täpsustuse, milles palub Harju Maakohtu 7.

veebruari 2020. aasta otsuse tühistada osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja

igakuine elatis 196 eurot ning tagasiulatuv elatis 1900 eurot 39 senti ning jaotati poolte

menetluskulud. Kostja palub saata asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

Menetluskulud palus kostja jätta tervikuna hageja kanda. Kostja esitas taotluse tunnistajate

ülekuulamiseks.

Kostja apellatsioonkaebuse väited on järgmised.

1) Maakohus ei selgitanud pooltele, millisel viisil nad peavad asjaolusid tõendama.

2) Maakohus rikkus menetlusnorme ka tõendite kogumisel. Kostja saab tunnistajate

ütlustega tõendada, et hageja elab võrdse aja mõlema vanema juures. Tunnistajate

ülekuulamine on praegusel juhul faktiliste asjaolude väljaselgitamiseks vajalik. Hageja

seadusliku esindaja vastuväited ei saa olla aluseks AA ülekuulamise taotluse

rahuldamata jätmiseks. AA elab alaliselt kostja juures, seega saab ta anda infot hageja

kostja juures elamise kohta. Hageja vanaema ja vanaisa on samuti teadlikud sellest, kus

hageja viibib. Hageja korvpallitreeneril on ülevaade, kelle juures hageja elab, sest

hageja käib korvpallitrennis esmaspäevast reedeni ehk viis päeva nädalas. Treeneril on

info, kes tuleb hagejale pärast trenni järele. Tunnistajate ülekuulamise kaudu saab

koguda andmed, mille põhjal on võimalik välja selgitada, kelle juures hageja tegelikult

elab ning millises ulatuses. Tunnistajate taotluse rahuldamata jätmisega rikkus kohus

selgitamiskohustust ning tegi otsuse puudulike andmete põhjal.

3) Maakohtu otsus põhineb asjaolul, et hageja ütlustega on tõendatud hageja elamine isa

juures olulise osa ajast. Hageja täpsustas, et nii on see olnud viimastel kuudel, kuid nt

juunis oli ta rohkem emaga ning novembrikuus elas hageja pidevalt kostja juures ning

detsembris oli isa juures ainult ühe nädala. Kohus jättis need asjaolud tähelepanuta.

Samuti jättis kohus tähelepanuta, et hageja on alaealine laps, kes võib sattuda kergesti

ühe või teise vanema mõju alla ning kellel võib olla sündmustest vale arusaam. Seega

ainult hageja ütluste põhjal pole võimalik tuvastada faktilisi asjaolusid.

Vastus apellatsioonkaebusele

9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Maakohus ei rikkunud tõendite kogumisel menetlusõiguse norme. Maakohus jättis tunnistajate

ülekuulamise taotluse rahuldamata, kuid kostja ei esitanud maakohtus TsMS § 333 lg 2 kohaselt

taotluse rahuldamata jätmisele vastuväidet. Seega ei saa kostja apellatsioonkaebuses taotluste

rahuldamata jätmist vaidlustada. Hageja vaidleb kostja tunnistajate ülekuulamise taotlusele

jätkuvalt vastu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja viibib 30% ajast kostjaga.

5 (7)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tervikuna tühistada menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1

p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

11. Hageja on palunud kohtul välja mõista tagasiulatuva elatise 2424,41 eurot alates 1. juulist

2018 kuni 4. maini 2019 ja igakuise elatise 270 eurot alates 5. maist 2019 kuni hageja

täisealiseks saamiseni. Pooled vaidlevad selle üle, millise osa ajast elab hageja isa ja millise osa

ajast ema juures.

12. Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma

vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise

maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis

ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Perioodil 01.01.2019 kuni 31.12.2019 oli kuutasu alammääraks 540, millest pool on 270 eurot

(Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määrus nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamise“ kohta).

Alates 01.01.2020 on kuutasu alammääraks 584 eurot, millest pool on 292 eurot.

13. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem

ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese

lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes. Kui laps

viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb

kohtul elatis välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult

ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida olukord,

kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi

välja mõista (RKTKo 08.01.2014, 3-2-1-165-13, p 12). Asjaolu, et lahuselav vanem kannab

ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada aga ka juhul, kui lapsel ei

ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (RKTKo

08.01.2014, 3-2-1-165-13, p 12; RKTKm, 08.03.2017, 3-2-1-177-16, p 11).

14. Maakohus on põhjendatult püüdnud välja selgitada, millise osa ajast viibib laps kummagi

vanema juures, kuid kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti lahendanud poolte

taotlused tunnistajate üle kuulamiseks. Lapse isa on olnud seisukohal, et laps elab isa juures,

kuid on möönnud, et osa ajast viibib laps ema juures. Isa selgituse kohaselt on hageja argipäeviti

isa juures ning nädalavahetustel mõnikord ema juures ja kokku on hageja olnud alates 2018.

aasta juulikuust 1,5 aasta jooksul emaga umbes 4 kuud. Kostja on menetluses olnud kogu aeg

seisukohal, et laps elab võrdselt mõlema vanema juures.

15. Kumbki pool palus oma väidete tõendamiseks üle kuulata tunnistajad. 29.08.2019 esitas

hageja taotluse kuulata vande all üle hageja ja tunnistaja NN. Tunnistaja ütlustega soovis hageja

tõendada, et hageja elab alaliselt hageja seadusliku esindajaga. Kostja vaidles taotlusele vastu

ja palus 25.10.2019 dokumendis omakorda üle kuulata 4 tunnistajat, kes „saavad anda ütlusi

XX kostja juures elamise kohta“. 22.11.2019 määrusega jättis kohus mõlema poole taotlused

rahuldamata TsMS § 238 lg 1 ja lg 3 p 4 järgi. Kohus leidis, et mõlemad pooled taotlevad ütluste

andmist sama asjaolu kohta – hageja ühe või teise vanemaga kooselamise kohta, mis

eelduslikult saavad olema vastassuunalised ütlused. Kohus jättis nii hageja kui kostja

tunnistajate ülekuulamise taotlused rahuldamata põhjendusel, et vastassuunalised ütlused ei

oma asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1) ning taotlusi ei ole muus osas piisavalt põhistatud (TsMS

§ 238 lg 3 p 4). Kohtu hinnangul ei saa ka tunnistajad, kes ei ela hageja vanematega koos, anda

ütlusi selle kohta, kui palju hageja ühe või teise vanema juures viibib.

16. Kolleegiumi arvates ei saa eelduslikult vastassuunalisi ütlusi andvaid tunnistajaid jätta üle

kuulamata TsMS § 238 lg 1 järgi põhjendusega, et tõendid ei ole asjakohased. TsMS § 238 lg

1 tähenduses asjakohatu on selline tõend, mis ei seondu kohaldatava õigusnormi eeldustega või

6 (7)

mille kogumine oleks selges vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. Vastassuunaliste

tunnistuste korral ei ole kohtul alust jätta tõendeid arvestamata TsMS § 238 lg 5 järgi või juba

etteruttavalt keelduda nende vastuvõtmisest TsMS § 238 lg 1 järgi, vaid kohus saab kooskõlas

TsMS § 232 lg 1 hinnata tõendite kaalukust oma siseveendumuse kohaselt. Valeütluste andmise

kahtluse kohta saab kohus teha kuriteoteate. Kuigi TsMS § 238 lg 1 järgi võib kohus keelduda

sellise tõendi vastuvõtmisest, mis on nii kaudsest allikast, et selle tõendi kogumine raiskaks

menetlusressurssi, siis praegusel juhul ei olnud ka see eeldus täidetud. Ei saa asuda seisukohale,

et lapse viibimise kohta saab ütlusi anda vaid isik, kes elab lapsega koos. Kõiki ütlusi tuleb

hinnata kogumis ja vastastikuses seoses.

17. Kuigi maakohus jõudis põhjendatult järeldusele, et pooled ei olnud oma taotlusi piisavalt

põhistanud (TsMS § 238 lg 3 p 4), ei saanud kohus ka sel alusel tõendi vastuvõtmisest keelduda,

sest sel juhul oleks tulnud pooltele anda võimalus taotluse täiendavaks põhistamiseks TsMS §

3401 lg 1 järgi. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul muu hulgas anda pooltele võimalus

taotluse täiendavaks põhistamiseks seetõttu, et kummagi poole taotlus ei vasta TsMS § 236 lg

3 nõuetele. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Vastavalt TsMS § 236 lg-le 1 on tõendi esitamine menetlusosalise poolt kohtule taotluse

esitamine, et kohus hindaks menetlusosalise väidet taotluses nimetatud tõendi vastuvõtmise ja

uurimise alusel. Vastavalt TsMS § 236 lg-le 3 peab menetlusosaline tõendi esitamisel või

tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks

ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. Viidatud sätetest tuleneb, et

menetlusosaline peab tõendi, sh tunnistaja ütluste, esitamisel selgitama, millise tema väitega on

tõend seotud. TsMS §-dest 230 jj tuleneb ka, et kuna tõendiga tõendatakse faktilist asjaolu,

mitte õiguslikku hinnangut, saab väide, mis on seotud tõendiga, puudutada vaid faktilist asjaolu.

See tähendab väite esitamist mingi faktilise asjaolu esinemise või mitteesinemise kohta.

Seejuures tuleb väide asjaolu esinemise kohta esitada piisavalt konkreetselt, et teisel poolel

oleks võimalus otsustada, kas asjaolu omaks võtta või mitte. TsMS § 262 kohaselt võib kohus

tunnistaja ülekuulamisel piirduda ainult nende faktiliste asjaoludega, mille tõendamiseks on

menetlusosaline tunnistaja ülekuulamist taotlenud. Nii näiteks ei piisa taotluse põhistamisel

väitest, et tunnistaja saab selgitada, kuidas toimus mingi tegevus või missugused olid

kokkulepped, vaid taotluses tuleb esitada faktiväide tegevuse kohta ja esitada kokkuleppe täpne

sisu niivõrd, kuivõrd see peab menetlusosalisele enne tunnistaja küsitlemist teada olema. Lisaks

sellele tuleb menetlusosalisel põhistada tõendatava faktiväite puutumust asjaga, v.a juhul, kui

puutumus on ilma igasuguse kahtluseta iseenesest mõistetav. Menetlusosaline ei pea iga

tunnistaja puhul täpselt teadma, mida viimane rääkima hakkab. Samas peab menetlusosaline

selgelt välja tooma, millist konkreetset asjaolu (või asjaolusid) ta iga tunnistaja ütlusega

tõendada soovib. Tunnistajate ülekuulamise taotluste lahendamine olukorras, kus kostjate

vastuväidete aluseks olevad asjaolud olid vajaliku detailsusega esitamata, olnuks kolleegiumi

arvates vastuolus hagimenetluse võistlevuse (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2) ja poolte võrdõiguslikkuse

(TsMS § 7) põhimõtetega. Tunnistajat saab üle kuulata asjaolude kohta, mida pool on eelnevalt

esitanud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 13.06.2016 otsus tsiviilasjas nr 2-14-16293, p 33).

18. Praegusel juhul ei olnud lapse isa väide lapse viibimiskoha osas piisavalt konkreetne, et

sellega seoses oleks saanud tõendeid koguda. Lapse isa avaldas, et laps elab põhiliselt isaga,

kuid möönis, et teatud aja on laps ka koos emaga. Samas ei toonud lapse isa välja, kas vanematel

on välja kujunenud püsivam elukorraldus, mille alusel saaks öelda, kui suure osa ajast viibib

laps igakuiselt kummagi vanema juures. Näiteks saaks vähemalt viimased paar kuud esile tuua

lapse viibimiskoha päeva täpsusega ja hinnata, kas tulevikus selline elukorraldus jätkub või

muutub. Ka lapse emal tuleb täpsustada, millistel kuupäevadel on laps viibinud tema väitel ema

juures ja millistel isa juures. Vastaspoolel on keeruline ümber lükata üldist väidet, et laps elab

ainult ühe vanemaga või pool aega ühe ja pool aega teise vanema juures. Vaidluse korral tuleb

kummalgi poolel esitada oma väide lapse viibimiskoha kohta oluliselt täpsemalt, nt kas

7 (7)

väljakujunenud elukorraldusena nädalapäevade kaupa või senised viibimiskohad kuupäeva

täpsusega. Sellised asjaolud tuleb pooltel esile tuua enne tunnistajate ülekuulamist.

Kohtupraktikas on selgitatud, et pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised

faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja

vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud.

Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele

asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele

tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb (RKTKo 16.12.2013, nr 3-2-1-141-13, p 18, RKTKo

20.10.2004, 3-2-1-109-04, p 25).

19. Maakohus on tuginedes lapse väitele, et ta viibib ema juures kuus ühe kuni poolteist

nädalat, lähtunud viibimiskoha tuvastamisel proportsioonist 70% ja 30%, kuid ei ole seda

asjaolu pooltega menetluses arutanud ning pooled ei ole sellist asjaolu menetluses esile toonud.

Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi

esile tooma pooled. Kohus saab TsMS § 392 lg 3 järgi küsida pooltelt selgitusi (RKTKo

17.06.2020, 2-18-7948, p 16; RKTKo 06.03.2019, 2-17-15317, p 13.2). Uut asjaolu või väidet,

mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda

võimalus esitada oma seisukoht (vt nt RKTKo, 22.03.2017, 3-2-1-174-16, p 11;

RKTKo nr

3-2-1-112-16, p 16; RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). Maakohus

kuulas lapse ära 09.12.2019. Kohus selgitas pooltele tõendamiskoormust 17.12.2019 määruses,

kuid ei siis ega järgnevas menetluses ei selgitanud kohus pooltele, et võib otsuse tegemisel

tugineda asjaolule, et laps on ema juures 30% ajast.

20. Eeltoodust tulenevalt on poolte menetlusõigusi asja lahendamisel maakohtus oluliselt

rikutud. Need rikkumised võisid tuua kaasa ebaõige kohtulahendi ning neid ei saa mõistlikult

kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Selline rikkumiste kogum annab TsMS § 656 lg 1 p-de 1,

2 ja 5 kohaselt aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja asja uueks arutamiseks esimese astme

kohtule saatmiseks. TsMS § 656 lg 4 järgi tuleb tühistada maakohtu otsus tervikuna, sest kõik

rikkumised hõlmavad ka seda osa otsusest, mida hageja ei vaidlustanud. Kuna maakohtu

minetused tuleb kõrvaldada eelmenetluses, siis tuleb saata asi uuesti arutamiseks eelmenetluse

staadiumis (vt nt RKTKo 12.10.2016, 3-2-1-92-16, p 17).

21. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv