2-19-12257/62 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa, Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

26. august 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-12257

Tsiviilasi

YY hagi XX ja AA vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 8. juuni 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX ja AA apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

17 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindajad Tanel Riivits ja Birgit Riivits

Kostjad XX (isikukood XXXXXXXXXXX) ja AA

(isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Lilia

Kožina

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine

RESOLUTSIOON

1. Keelduda XX ja AA Harju Maakohtu 8. juuni 2020. a otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad XX ja AA kanda, kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2 (5)

1. YY (hageja) esitas 15. augustil 2019 Harju Maakohtule XX ja AA (kostjad) vastu hagi, milles

palus jagada kostjate ühisvara hulka kuuluv korteriomand asukohaga MMM, Tallinna linn,

Harjumaa selliselt, et jätta see ½ suuruses mõttelises osas XX kaasomandisse ja ½ suuruses

mõttelises osas AA kaasomandisse ning kohustada kostjaid andma nõusolekud

kinnistusraamatu kannete muutmiseks.

Hagi kohaselt mõistis Harju Maakohus 19. märtsi 2018. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-126080

XX-lt hageja kasuks välja võla ja viivise. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. märtsi 2019. a

otsusega maakohtu otsuse muutmata. Nimetatud kohtuotsus on jõustunud. 12. juunil 2019

mõistis Harju Maakohus XX-lt hageja kasuks välja täiendavalt menetluskulude hüvitise ja

viivise. XX võlg hageja ees on 10 783,47 eurot, millele lisanduvad jooksvad viivised. Hageja

esitas XX suhtes täitmisavalduse 3. mail 2019. XX ei ole võlga tasunud ja täitemenetlus on

olnud edutu. 8. juulil 2019 on kohtutäitur teavitanud täitmise võimatusest. XX pangakonto on

arestitud, kuid laekumisi sellelt toimunud ei ole. XX-l puudub sissetulek ning registervarast ei

piisa kohustuse täitmiseks. Seega pole XX-l lahusvara, mille arvelt saaks hageja nõue

rahuldatud. Kostjate ühisvara hulka kuulub korteriomand. Tegu on likviidse varaga, mille

kohtutäitur saaks enampakkumisel võõrandada XX võlgade katteks.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Täitemenetlus algatati juba

kolm tööpäeva pärast kohtuotsuse jõustumist. Täitemenetlus ei ole edutu. Kätte ei ole jõudnud

täitemenetluse täitmise tähtaeg. Jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg on

10 aastat. See võimaldab võlausaldaja nõude rahuldamist ka siis, kui võlgniku majanduslik

olukord paraneb 10 aasta jooksul. Praegu on möödunud vaid 5 kuud, millest ajavahemikul 14.

märtsist 2019 kuni 22. juunini 2019 XX ei viibinud Eestis. Kohtutäitur ei kirjutanud vastuses,

et täitmine on võimatu. XX tegi ettepaneku, et tasub igakuiselt vähemalt 100 eurot, sest hetkel

on tema töötasu 540 eurot. Menetluse käigus lubas XX tasuda 300 eurot kuus. Kui XX

majanduslik olukord paraneb, teatab ta sellest kohe kohtutäiturile ja hakkab maksma rohkem.

Hageja käitumine on pahauskne ja vastuolus heade kommetega. Hagejal on kavas XX-lt nõuda

veel raha. Arvestada tuleb ka tõsiasjaga, et hageja nõue suureneb lisanduvate viiviste võrra ning

ta soovib välja mõsta menetluskulud. Seega on hageja tegevus suunatud sellele, et tekitada

kostjale võimalikult palju kahju. Hageja ei ole pakkunud kompromissivõimalust. Oma

käitumisega tekitas hageja XX-le kahju sellega, et alustas uut kohtumenetlust. Ka

täitemenetluses on tagatud võlgniku sotsiaalsete õiguste kaitse. Täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 45 kui nn sotsiaalse kaitse paragrahv peab tagama selle, et sundtäitmise kulg peatakse

või toimingute tegemise korraldust muudetakse, kui menetluse jätkamine on võlgniku jaoks

ebaõiglane. Hagiga rikutakse AA õigust kodu puutumatusele.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi ja jagas kostjate ühisvara selliselt, et jättis kostjate ühisvara hulka

kuuluva korteriomandi kostjate kaasomandisse ½ suurustes mõttelistes osades. Menetluskulud

jättis maakohus võrdselt mõlema kostja kanda ja mõistis kummaltki kostjalt hageja kasuks välja

925,5 eurot.

4. Maakohus leidis, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

 XX-lt on hageja kasuks jõustunud kohtulahenditega välja mõistetud põhivõlg,

viivised ja menetluskulude hüvitis;

 kostjad on abielus ja nende ühisvarasse kuulub korteriomand;

 XX ei olnud hagi esitamise seisuga täitemenetluses võlga tasunud, menetluse ajal

on tasutud 1479 eurot.

TMS § 14 lg 3 kohaselt võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist

võlgniku osale ühisomandist. Perekonnaseaduse (PKS) § 33 lg 3 teise lause kohaselt võib

3 (5)

võlausaldaja nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei

piisa. Maakohus leidis, et täitedokumendist tuleneva nõude 10-aastane aegumistähtaeg ei ole

võlgnikule antud vabatahtliku täitmise tähtaeg, mille jooksul ei saa või ei tohi kasutada

võimalusi võlgniku vara realiseerimiseks. Sissenõudjalt ei saa nõuda, et ta ootaks enda nõude

täitmisega 10 aastat. See ei ole kooskõlas täitemenetluse eesmärgiga – rahuldada sissenõudja

nõue võimalikult efektiivselt.

Kostjate väited ei anna alust jätta hagi rahuldamata. 28. novembri 2019. a istungil väitsid

kostjad, et on üks auto, mille võiks müüa ja selle väärtuseks nimetasid kostjad 2000 eurot.

Tsiviilasjas 2-16-126080 mõisteti XX-lt välja 7871,47 eurot, millele lisandub viivis ning

menetluskulude hüvitis 2912 eurot ja viivis sellelt. Sõiduki müügist saadavatest vahenditest ei

saaks nõuet seega täies ulatuses rahuldada. Menetluse käigus anti 28. novembril 2019 kostjatele

tähtaeg üritada kohustus täita muul viisil (müüa sõiduk, poovida laenu võtta). 26. mai 2020. a

istungi toimumise ajaks olid kostjad tasunud 1479 eurot. Kuigi osaliselt on kohustust täidetud,

siis tasumise tempot arvestades on täidetud eeldus, et lahusvarast ei piisa kohustuste täitmiseks.

Hageja käitumine ei ole pahauskne. Talle ei saa ette heita, et ta kasutab seadusest tulenevaid

võimalusi oma nõude rahuldamiseks.

APELLATSIOONKAEBUS

5. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad selle tühistada.

Kostjad ei vaidlusta järgmiseid maakohtu tuvastatud asjaolusid:

 XX-lt on hageja kasuks jõustunud kohtulahenditega välja mõistetud põhivõlg, viivised

ja menetluskulude hüvitis;

 kostjad on abielus ja nende ühisvarasse kuulub korteriomand;

 XX ei olnud hagi esitamise seisuga täitemenetluses võlga tasunud, menetluse ajal on

tasutud 1479 eurot.

Kostjad leiavad, et maakohus kohaldas valesti TMS §-i 14 ja PKS § 33 lg-t 3. Hageja ei ole

esitanud kohtutäituri tõendit täitemenetluse ebaõnnestumise kohta. Maakohus jättis

tähelepanuta asjaolu, et 14. märtsil 2019 suri XX isa ja 22. juunil 2019 tema ema, mistõttu ei

viibinud ta 14. märtsist 2019 kuni 22. juunini 2019 Eestis. Pärast vanemate matuseid tuli XX

tagasi Eestisse ja asus kohe otsima võimalusi võla tasumiseks.

Maakohus kohaldas valesti võlaõigusseaduse §-i 6. Hageja toimingud tekitavad kostjatele kahju

ja ei ole kooskõlas heade kommetega, mh nõudis hageja kostjatelt igakuiselt 1000 euro tasumist

olukorras, kus kostjate sissetulek kokku on 1000 eurot kuus. Hageja käitumine on vastuolus

põhiseadusest tulenevate põhimõtetega ja rikub kodu ning perekonna- ja eraelu puutumatust.

Maakohus rikkus ka selgitamiskohustust ja otsuse põhjendamiskohustust. Maakohus oleks

pidanud menetluskulud jätma TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb kaebuse õigusliku

perspektiivituse tõttu TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel keelduda. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei

võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei

saaks kaebust ilmselt rahuldada. Kaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus

tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid

tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12 esimene

lõik). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes kaebuse väiteid ega hinda

nende kohta asjas esitatud tõendeid.

4 (5)

7. Kostjad on apellatsioonkaebuses kinnitanud, et ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles

maakohus tuvastas XX võla suuruse ja seni täitemenetluses tasutud summad. Kostjad ei ole ei

maakohtu menetluses ega apellatsioonkaebuses väitnud, et XX-le kuuluks lahusvarana mingi

vara, mille arvel oleks võimalik täitemenetluses XX võlg hageja ees täita. Kostjad on

maakohtus väitnud, et XX sissetulek on 540 eurot kuus.

8. Ringkonnakohus leiab, et arvestades eelmises punktis toodud asjaolusid, mille kostjad on ise

omaks võtnud, rahuldas maakohus hagi õigesti. Maakohus tõlgendas õigesti TMS § 14 lg-t 3 ja

PKS § 33 lg 3 teist lauset. Täitemenetluse eesmärk on rahuldada sissenõudja täitedokumendist

tulenev nõue võimalikult kiirelt ja efektiivselt. Seega tuleb seda, kas võlgniku lahusvara arvel

saab kohustuse täita, hinnata lühiajalises perspektiivis. Maakohus leidis õigesti, et

täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaega ei saa pidada kohustuse täitmise tähtajaks.

Sissenõudja ei pea ootama enda nõude täitmist 10 aastat olukorras, kus võlgniku ja tema

abikaasa ühisvara jagamisel võlgnikule jääva osa arvel saaks tema nõue kohe täidetud. Kostjad

tuginevad apellatsioonkaebuses võla tasumise võimaluste osas üksnes sellele, et XX on lubanud

tasuda võla katteks 300 eurot kuus. Arvestades XX võla suurust ja lisanduvaid kohtutäituri

tasusid, tähendaks see, et võla tasumiseks kuluks XX-l ca kolm aastat. Seega ei ole isegi kostjate

väidete õigsust eeldades võimalik maakohtu otsust muuta.

9. Ringkonnakohus märgib, et hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust ka kostjate väited XX

vanemate surma kohta ega viited kodu puutumatuse ja era- ning perekonnaelu rikkumise kohta.

TMS § 45 kohaselt võib küll täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui

menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane, kuid see ei saa olla pikaajaline, st küsimus

saab olla menetluse peatamises kuudeks, mitte aastateks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.

juuni 2012. a määrus asjas nr 3-2-1-79-12, p 11). Seega ei saa sedalaadi ebaõiglusele tuginevad

väited välistada täitemenetluse läbiviimist, sh selle käigus ühisvara jagamist, pikemaks ajaks.

10. Kostjad on apellatsioonkaebuses heitnud maakohtule ette ka menetluskulude jaotamisel

TsMS § 162 lg 4 kohaldamata jätmist. Samas ei ole kostjad välja toonud ühtegi asjaolu, miks

nende arvates oli hagi rahuldamisel menetluskulude kostjate kanda jätmine äärmiselt

ebaõiglane. Ainuüksi asjaolu, et hageja esitas hagi, mille eesmärk on enda kohtuotsusega

tunnustatud nõude täitmine, ei saa olla TsMS § 162 lg 4 kohaldamise eelduseks.

11. Eeltoodust tulenevalt on maakohus asja õigesti lahendanud ning kõikide kaebuse

faktiväidete õigsust eeldades arvestades ei saaks kaebus, ka osaliselt, rahuldamisele kuuluda.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 1 p 6

alusel keelduda.

12. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd hagi rahuldamiseks piisas kostjate enda omaksvõetud

asjaoludest, ei ole asja lahendamisel olulised muud apellatsioonkaebuse väited, sh väited

selgitamis- ja põhjendamiskohustuse rikkumise kohta.

13. Kohus selgitab kostjatele, et kohus lähtub menetlusse võtmisest keeldumisel

apellatsioonkaebuse perspektiivituse tõttu menetlusökonoomia kaalutlustest, kuivõrd

perspektiivitu kaebuse menetlemata jätmine säästab nii kohtu kui ka poolte ajakulu, samuti

poolte menetluskulusid, mh jäävad kostjatel kandmata teise poole menetluskulud

apellatsioonimenetluses, mis apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel kostjatelt hageja kasuks

välja mõistetaks, ning kostjatel on TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel õigus taotleda kaebuselt tasutud

riigilõivu tagastamist.

14. Kostjate õigusi ei piirata võrreldes sellega, kui kaebus oleks menetlusse võetud ja

ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega jätnud selle rahuldamata, sest

ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust vaidlustatud osas ja tegi sisuliste

põhjendustega lõpplahendi.

5 (5)

15. Kuna ringkonnakohus keeldub kaebust menetlusse võtmast, siis ei toimeta kohus TsMS

§ 638 lg 4 kohaselt kaebust hagejale kätte ja kaebus tuleb kostjatele tagastada. Elektrooniliselt

esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta.

Ringkonnakohus toimetab TsMS § 638 lg 8 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumise määruse apellandile kätte ning TsMS § 638 lg 10 kohaselt loetakse, et kaebust ei

ole esitatud.

16. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus

keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud

jätta kostjate kanda. Kuna praegusel juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast

ning ei edastatud seda hagejale vastamiseks, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses

tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid.

17. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav