3-20-1120/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

21. august 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1120

Haldusasi

XX kaebus Tallinna Vangla 5. mai 2020 käskkirja nr 5-

1/20/610 tühistamise nõudes.

Menetlusosalised

Kaebaja: XX

Vastustaja: Tallinna Vangla

Esindaja: Irene Iskül

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord: Pooltel ja kolmandatel isikutel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 21. septembril 2020 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise

poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule

esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD

1. Kaebaja, kes on Tallinna Vangla kinnipeetav, esitas 5. aprillil 2020 vanglale taotluse lühiajalisele

väljasõidule lubamiseks 26.-28. mail 2020, märkides väljasõidu eesmärgiks suhete hoidmise lastega,

nende kasvatamisest osa saamise ning laste vanavanematega suhete taastamise.

2. Tallinna Vangla keeldus 5. mai 2020 käskkirjaga nr 5-1/20-610 (edaspidi „vaidlustatud käskkiri“)

kaebajale lühiajalisele väljasõidule lubamisest, lähtudes justiitsministri 30. novembri 2000 määruse nr 72

„Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 83 punktist 31 ning asjaolust, et kaebajal oli kolm kehtivat

distsiplinaarkaristust. Käskkirjas leiti, et kaebajal on endiselt võimalus suhelda oma lähedastega telefoni

ja kirja teel. Samuti on vaidlustatud käskkirjas märgitud, et COVID-19 leviku piiramiseks on

vanglateenistuse üldkorralduste alusel peatatud kõik avavangla soodustuse korras järelevalveta

liikumised väljaspool vanglat, sh ka lühiajalised väljasõidud.

3. Kaebaja esitas vangla eelnimetatud käskkirjale vaide, mille Tallinna Vangla 8. juuni 2020

vaideotsusega nr 5-15/20/109-2 rahuldamata jättis.

4. Kaebaja esitas 10. juunil 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Tallinna Vangla 5. mai

2020 käskkirja nr 5-1/20/610 tühistamist. Kaebaja leiab sisuliselt, et lühiajalisele väljasõidule

mittelubamine on ebaproportsionaalne, arvestades, et avavanglas viibivale kinnipeetavale ei võimaldata

ka pikaajalisi kokkusaamisi ning kaebaja laste vanust arvestades ei ole kaebajal võimalik temaga suhelda

telefoni ega kirja teel. Kaebaja hinnangul on väljasõidule mittelubamise näol sisuliselt tegemist

distsiplinaarsüütegude eest teistkordse karistamisega ning ta viitab ka sellele, et talle

distsiplinaarkaristuste määramise kohta antud käskkirjad on ta vaidlustanud ja sellega seotud

menetlused ei ole lõppenud. Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et väljasõidule

mittelubamine oleks tingitud tema poolt toime pandud kuriteo asjaoludest või et see oleks vastuolus

individuaalse täitmiskava või vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kaebaja hinnangul on vaidlustatud

käskkirja näol tegemist järjekordse vanglateenistuse poolse kiusamisega tulenevalt sellest, et kaebaja on

pidevalt vanglateenistuselt nõudnud õigusaktide järgimist. Kaebaja peab asjassepuutumatuks vastustaja

kirjalikus seletuses viidatud asjaolu, mis puudutab nakkushaiguse tõkestamiseks kehtestatud

eriolukorda.

5. Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta, leides, et kinnipeetav, kes seda soovib, ei pea igal

juhul lühiajalisele väljasõidule pääsema, vaid väljasõit peab olema lähtuvalt vangistuse eesmärgist vajalik

ning põhjendatud. Vastustaja selgitab, et lühiajalise väljasõidu lubamisel võtab vangla teatud riski ning

seega on põhjendatud otsuse tegemisel analüüsida kinnipeetavat puudutavaid olulisi asjaolusid, sh tema

käitumist vangistuses viibides. Vastustaja hinnangul peab isik, kellele on kohtuotsusega karistuseks

mõistetud vangistus, arvestama võimalusega, et tal tuleb kogu vangistus kanda vanglas ilma sealt

vahepeal väljumata. Vastustaja osutab sellele, et kaebajal oli vaidlustatud käskkirja andmise ajal kolm

kehtivat distsiplinaarkaristust, kusjuures viimased kaks oli ta toime pannud hiljuti lühikese aja jooksul,

mistõttu ei olnud vanglal veendumust, et kaebaja, lahkudes kolmeks päevaks, järgib ühiskonnas kehtivaid

reegleid ega pane toime uusi väär- või kuritegusid. Vastustaja viitab ka sellele, et 5. aprillil 2020 esitatud

taotluses ei nimetanud kaebaja väljasõidul külastatavate isikutena üldse oma lapsi. Samas märgib

vastustaja, et oma laste ja nende vanavanematega sidemete hoidmiseks või taastamiseks on kaebajal

võimalik kasutada muid suhtluskanaleid, eeskätt suhtlemist telefoni ja kirja teel, pidades silmas, et

kaebaja lapsed on 7- ja 8-aastased. Vastustaja viitab viimaks ka sellele, et kaebajat ei olnud võimalik

väljasõidule lubada ka koroonaviiruse leviku tõttu kehtestatud piirangute tõttu.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Vaadanud läbi poolte seisukohad, leian et kaebus tuleb rahuldamata jätta. Vangistusseaduse

(edaspidi „VangS“) § 32 lõikest 1 tulenevalt võib avavanglas viibivale kinnipeetavale anda loa lühiajaliseks

väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas. Sama paragrahvi lõikest 4 tulenevalt

arvestatakse lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid,

individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Justiitsministri 30.

novembri 2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi „VSkE“) § 83 punktis 31 on sätestatud,

et väljasõiduloa andmisest võib keelduda, kui kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib.

Eeltoodud sätetest tulenevalt peab vanglateenistus otsustama väljasõiduloa andmise või selle andmisest

keeldumise kaalutlusõiguse alusel, võttes seejuures arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Vastustaja

märgib õigesti, et vangistuse täideviimise eesmärk on eeskätt kinnipeetava suunamine õiguskuulekale

käitumisele. Selle saavutamiseks on vajalik motiveerida kinnipeetavat esiteks käituma õiguskuulekalt

vanglas. Selleks on vangistust reguleerivates õigusaktides muuhulgas ette nähtud tavavangistusrežiimist

teatud sooduskohtlemise ja teatud täiendavate piirangute seadmise võimalused. Üheks selliseks

sooduskohtlemise võimaluseks on ka kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu võimaldamine. Ühelt poolt

peab see tagama kinnipeetavale paremad võimalused hoida vanglas viibimise tõttu paratamatult

nõrgenevaid suhteid lähedastega, teisalt on tegemist aga sooduskohtlemisega, mille saamise soov peab

kinnipeetavat motiveerima vanglas õiguskuulekalt käituma. Eeltoodust tulenevalt ei ole vangistuse

täideviimise eesmärkidega üldjuhul kooskõlas lühiajalise väljasõidu lubamine kinnipeetavale, kes vanglas

nõuetekohaselt ja õiguskuulekalt ei käitu. Vanglas distsiplinaarsüüteo toime panemisega näitab

kinnipeetav üles vähest lugupidamist õiguskorra vastu või suutmatust aru saada vajadusest kehtestatud

reeglitest kinni pidada. Selliselt käitunud kinnipeetavale mingisuguse tavavangistusrežiimiga võrreldes

soodsama kohtlemise kohaldamine annaks kinnipeetavale ilmselgelt vale signaali ning pigem vähendaks

tema motivatsiooni edaspidi õiguskuulekalt käituda veelgi. Kinnipeetav peab mõistma, et õigusvastase

tegevuse tagajärjed võivad olla pelgalt määratud karistusest laiemad. Sellest tulenevalt ei ole VSkE § 83

punktis 31 sätestatud mingisugust täiendavat alust väljasõiduloa andmisest keeldumiseks, vaid selles

sättes üksnes täpsustatakse VangS § 32 lõiget 4 selles osas, et üldjuhul ei saa vangistuse täideviimise

eesmärkidega kooskõlas olevaks pidada väljasõiduloa andmist kinnipeetavale, kelle distsiplinaarkaristus

kehtib. Kehtiv distsiplinaarkaristus on argument, mis õigustab väljasõiduloa andmata jätmist VangS § 32

lõikest 4 tulenevalt.

7. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebajal oli vaidlustatud käskkirja andmise

ajal mitu kehtivat distsiplinaarkaristust. Seejuures kaks neist oli talle määratud umbes kuu aja jooksul

enne vaidlustatud käskkirja andmist. Kaebaja on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad küll

vaidlustanud, ent nende kehtivust ei ole peatatud. Seega on väljasõiduloa andmisest keeldumise

otsustamisel õigesti tuvastatud, et kaebaja distsiplinaarkaristused kehtisid. Arvestades, et kaks neist

karistustest olid kaebajale määratud lühikese ajavahemiku jooksul vahetult enne väljasõiduloa andmise

üle otsustamist, võis vanglateenistus otsustada väljasõiduloa andmisest keeldumise. Kehtivate

distsiplinaarkaristuste olemasolu oli asjakohane kaalutlus ning kaebuses esitatud väidetest ja vastustaja

esitatud dokumentidest ei saa järeldada, et vaidlustatud keelduva otsuse tegemisel oleks kaebaja oluliste

huvidega arvestama jäetud või kaalumisel neile põhimõtteliselt väära kaalu omistatud. Vaidlustatud

käskkirjas on arvesse võetud seda, et kaebaja soovis väljasõidule minna selleks, et säilitada suhteid oma

laste ja nende vanavanematega ehk oma lähedastega. Siinkohal tuleb asjassepuutumatuks pidada

vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud väidet, et kaebaja taotluse pinnalt jääb arusaamatuks, milliste

lastega kaebaja kohtuda soovis. Nimelt nähtub vaidlustatud käskkirjast, et väljasõiduloa andmisest

keeldumisel on vangla lähtunud sellest, et kaebaja soovib kohtuda oma lastega. Teisisõnu ei olnud

vaidlustatud käskkirja aluseks ei see, et taotlusest ei ole aru saada, kellega kaebaja kohtuda soovib ega

see, et inimesed, kellega ta kohtuda soovib, ei oleks tema lähedased. Samuti on vaidlustatud käskkirjas

leitud, et suhteid lähedastega saab kaebaja hoida või tugevdada ka telefoni ja kirja teel. Ka 7- ja 8-aastase

lapsega on võimalik suhete säilitamiseks minimaalsel vajalikul määral suhelda telefoni ja kirja teel.

Iseenesest on kaebajal õigus selles, et telefoni või kirja teel suhtlemise võimalus ei ole samaväärne vahetu

kontaktiga vabas õhkkonnas, mida pakuks kinnipeetava lühiajaline väljasõit, ent vangistuse põhisisuks

ongi kinnipeetava vabaduse piiramine viisil, mis üldjuhul sellised kontaktid välistab ning selliste

kontaktide võimaldamine on käsitatav sooduskohtlemisena, mis peab olema õigustatud. Vanglas

distsipliinirikkumisi toime pannud kinnipeetava puhul see üldjuhul vangistuse täideviimise eesmärke

silmas pidades õigustatud ei ole. Põhjalikumalt peaks vanglateenistus sellises olukorras keeldumist

kaaluma juhul kui kinnipeetava taotlusest nähtuksid mingisugused tavalisest kaalukamad põhjused, miks

kinnipeetav väljasõitu vajab. Käesoleval juhul kaebaja selliseid asjaolusid esile ei toonud.

8. Ekslik on kaebaja seisukoht, et väljasõiduloa andmisest keeldumise näol on tegemist teistkordse

karistamisega. Tegemist ei ole karistusega, vaid karistuse määramisega seaduse kohaselt kaasneda võiva

täiendava negatiivse tagajärjega, millega kinnipeetav vanglas kehtestatud eeskirju rikkudes arvestama

peab. Samamoodi ei piirdu ka vabaduses toime pandud õigusrikkumiste negatiivsed tagajärjed üksnes

karistusega, vaid karistatus võib seaduses sätestatud juhtudel tuua kaasa ka muid piiranguid.

9. Asjaolu, et COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks oli vanglateenistus kehtestanud üldised

liikumispiirangud, oli vaidlustatud käskkirjas esitatud täiendava põhjendusena, mis ilmselgelt ei

mänginud otsustamisel olulist rolli. Siinkohal tasub siiski tähele panna, et vastustaja poolt osundatud

üldkorraldustes kehtestati piirangud vajaduse äralangemiseni, mis tähendab seda, et vaidlustatud

käskkirja andmise ajal ei teadnud vanglateenistus tegelikult seda, kas ajal, mil kaebaja väljasõidule minna

soovis, need piirangud veel kehtivad või mitte. Neist üldkorraldustest tulenevad piirangud ei oleks

iseenesest takistanud väljasõiduloa tingimuslikku andmist. Antud juhul nähtub vaidlustatud käskkirjast

aga selgelt, et väljasõiduloa andmisest keeldumise põhjuseks ei olnud mitte viiruse leviku tõkestamiseks

üldkorraldusega seatud piiranguid, vaid asjaolu, et kaebaja distsiplinaarkaristused kehtisid. Viimati

nimetatud põhjus oli keeldumiseks asjakohane ja piisav.

10. Kuna kaebus jääb rahuldamata ent vastutaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude välja

mõistmist, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik