2-17-18919/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr 2-17-18919

1(12)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen, Krista Kirspuu, Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. august 2020. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-18919

Tsiviilasi

OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar hagi XX (pankrotis)

endise pankrotihalduri

Urmas Trossi vastu kahju 845 euro hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25. jaanuari 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX endise pankrotihalduri Urmas Trossi apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

845 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar

(registrikood 12387599), esindaja Allan Viirma

Kostja (apellant) XX (pankrotis) endine

pankrotihaldur

Urmas Tross (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Liina Karlson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 25. jaanuari 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid

osaliselt muuta otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta Urmas Trossi kanda.

Tsiviilasi nr 2-17-18919

2(12)

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses

sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar (hageja) esitas Harju Maakohtule XX endise pankrotihalduri

Urmas Trossi (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja

kahjuhüvitise 845 eurot.

Hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 16. detsembri 2015 määrusega välja YY

pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Oliver Ennok. Hageja esitas 4. jaanuaril 2016 YY

(pankrotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles taotles oma nõude summas 20

592.02 euro tunnustamist PankrS § 153 lg 1 p 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Hageja oli

omandanud nõude XX-lt. Hagejaga samadel alustel (XX laen YY-le) esitas YY

pankrotimenetluses nõude ka XX pankrotihaldur Urmas Tross. 1. aprillil 2016 toimus YY

pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja esitas vastuväite hageja nõudele

osaliselt, s.o 15 360 euro ulatuses. Kostja nõudele summas 15 360 eurot esitas täies ulatuses

vastuväite YY pankrotihaldur Oliver Ennok. Hageja esitas Harju Maakohtusse

hagiavalduse YY pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks kõigi nõudele vastuväite

esitanud isikute, sh. kostja vastu. Kohus võttis hageja nõude tunnustamise hagiavalduse 4.

mai 2016 kohtumäärusega menetlusse (tsiviilasi nr 2-16-6862). Kostja esitas tsiviilasjas nr

2-16-6862 XX pankrotihaldurina hageja suhtes vastuhagi ning nõudis hageja ja XX vahel

16. juunil 2013 sõlmitud nõude loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamist. Kostja ei

esitanud hagi enda poolt esitatud nõude tunnustamiseks YY pankrotimenetluses ja kostja

nõue jäi seetõttu YY pankrotimenetluses tunnustamata. 13. jaanuari 2017 kohtuotsusega

tsiviilasjas 2-16-6862 rahuldas kohus hageja hagi täies ulatuses, tunnustades hageja nõude

YY pankrotimenetluses ning jättis kostja esitatud vastuhagi rahuldamata. Kohus jättis

põhihagiga seonduvad menetluskulud kostjate kanda ning vastuhagiga seonduvad

kohtukulud antud menetluses kostja 2 ehk XX kanda. 6. märtsi 2017 kohtumäärusega

määras kohus kindlaks kohtukulud tsiviilasjas nr 2-16-6862 resolutsiooni punktide 4 ja 5

kohaselt alljärgnevalt: Määrata kindlaks vastuhagiga seonduvate menetluskulude rahaline

suurus ning mõista vastuhagejalt XX (pankrotis, Soome Vabariigi isikukood

XXXXXXXX) vastukostja OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar (registrikood 12387599)

kasuks menetluskulud summas 845 eurot. Kohustada vastuhagejat XX (pankrotis, Soome

Vabariigi isikukood XXXXXXXXXX) tasuma punktis 4 väljamõistetud menetluskuludelt

Tsiviilasi nr 2-17-18919

3(12)

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva

kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

XX on leidnud, et pankrotihaldur Urmas Trossi tegevus tsiviilasjas nr 2-16-6862 on temale

kaasa toonud kohustuse tasuda hagejale 845 eurot ning selline kohustus tuleneb

kostjapoolsest pankrotihalduri kohustuste rikkumisest. Kostja on põhjustanud XX-le kahju

põhjendamatu rahalise kohustuse tekkimise näol. XX on loovutanud kahju hüvitamise

nõude kostja vastu täies ulatuses hagejale. Tsiviilasja nr 2-16-6862 menetluses on kohus

kindlaks teinud, et hageja nõue YY vastu on kehtiv. Kostja poolt esitatud vastuhagi XX ja

hageja vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamise nõudes jäeti täies

ulatuses rahuldamata. Vastuhagi tsiviilasjas nr 2-16-6862 esitas pankrotivõlgnik XX

esindajana pankrotihaldur, kelleks oli kostja. Kuna kostja poolt XX nimel esitatud hagi

jäeti rahuldamata, mõisteti XX-lt hageja kasuks välja 845 eurot, millele lisandub viivis

alates kohtumääruse jõustumisest. Hageja möönab, et pankrotihalduril on õigus esitada

vajalikke tagasivõitmise hagisid ning kohtumenetluste kulu

kannab üldjuhul

pankrotivõlgnik. Antud juhul aga oli kostja poolt hageja nõudele tehtud vastuväite ainus

eesmärk üksnes hageja, kui YY võlausaldaja nõude pankrotimenetluses maksmapaneku

takistamine ning hageja koormamine sisuliselt perspektiivitu vastuhagi menetlemisega

seotud menetluskuludega. Hageja on eelnevalt selgitanud, et YY pankrotimenetluses esitas

kostja XX pankrotihaldurina nõude täpselt samadel alustel kui hageja, keeldudes nõude

loovutustehingut tunnistamast. YY pankrotihaldur Oliver Ennok pöördus kahe samadel

alustel nõude saamise järgselt hageja poole ning palus tõendada nõude loovutust. Hageja

esitas vajalikud tõendid, misjärel pankrotihaldur Oliver Ennok esitas vastuväite kostja

poolt esitatud XX nõudele. Kui kostja oleks olnud veendunud, et XX pankrotihalduri ehk

kostja poolt esitatud nõue kuulub just nimelt XX-le, oleks kostja pidanud esitama peale

vastuväite saamist nõude tunnustamise hagi YY pankrotihalduri Oliver Ennoki vastu.

Kostja nõude tunnustamise hagi XX pankrotihaldurina ei esitanud, küll aga vaidles

hagejale koos YY sugulastega vastu hageja nõude tunnustamise menetluses ning lisaks

esitas ka ilmselgelt alusetu vastuhagi, millega hagejale kaasnesid menetluskulud. Seega

kostja olukorras, kus tema poolt YY pankrotimenetluses esitatud nõue oli nõuete kaitsmise

koosolekul saanud vastuväite, ei teinud mitte midagi selleks, et nõue saaks tunnustatud (s.o

ei esitanud enda poolt esitatud väidetava nõude tunnustamiseks hagiavaldust kohtusse).

Kostja tegevus oli suunatud üksnes ja ainult hagejale menetluskulude kaasatoomisele ning

hageja põhjendatud nõude maksmapaneku takistamisele. Kostja initsieeritud selgelt

perspektiivitu vastuhagi kohtumenetluse ainus perspektiiv pankrotivõlgnik XX-le oli

algusest peale ainult XX-le menetluskulude hüvitamise kohustuse tekkimine. Mitte ühtegi

tegevust, mis oleks olnud suunatud XX nõude tunnustamisele peale pankrotihaldur Oliver

Ennoki vastuväite saamist kostja ei teinud. Seega, isegi olukorras, kui kostja oleks

saavutanud oma vastuhagi rahuldamise ning XX ja hageja vahel sõlmitud nõude

loovutamise leping oleks tunnistatud kehtetuks, ei oleks sellisel tegevusel olnud mitte

mingisugust tagajärge XX pankrotipesale (varade suurenemine vms), kuna kostja nõue

oleks olnud YY pankrotimenetluses ikkagi tunnustamata. Hageja märgib, et kostja

tegevuse tulemusena rahalise kohustuse tekkimine XX-le ja kostja tegevuse igasuguse

potentsiaalse positiivse mõju puudumine XX pankrotivarale oli või vähemalt pidi olema

kostjale kui pankrotihaldurile selgelt ettenähtav.

Tsiviilasi nr 2-17-18919

4(12)

Vastus hagiavaldusele

2. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub hagi jätta rahuldamata. Tsiviilasjas nr 2-13-33794 oli

kostja ja XX õiguslik suhe kui halduri ja pankrotivõlgniku vaheline suhe. Kostja tegutses

PankrS aluse ja oma tegevuses lähtus PankrS §-ist 55.

Kostja esitas XX pankrotimenetluse ajal YY vastu korduvalt päringuid XX-lt saadud raha

tagastamiseks. Kuna YY teavitas enda pankroti väljakuulutamisest, esitas kostja ka

nõudeavalduse YY pankrotimenetluses. Kuigi 28. märtsil 2016 tunnustas YY oma

kohustust XX ees, 1. aprilli 2016 YY nõuete kaitsmise koosolekul esitas XX nõudele

vastuväite haldur. YY ja teised võlausaldajad esitasid vastuväite hageja nõudele.

Hageja esitas hagi nõude tunnustamiseks tsiviilasjas nr 2-16-6862, sh XX vastu. Kuna YY

menetluses oli selgunud asjaolud, et XX oli nõude loovutanud vahetult enne tema

pankrotimenetlust hagejale, oli PankrS § 110 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel alus nõude loovutamise

kehtetuks tunnistamiseks. Antud juhul oli mõistlik lahendada küsimus vastuhagina

tsiviilasjas nr 2-16-6862, kuna vastuhagi põhidokumendid kattuvad nõude tunnustamise

vaidlusega ja rahuldamine oleks välistanud täielikult hageja nõude tunnustamise. Kuna

vastuhagi jäi rahuldamata, mõisteti hageja kasuks välja 845 eurot PankrS § 54¹ lg 1 alusel,

kus halduri tegevuse tulemina tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on pankrotivõlgnik.

Kostja esitas vastuväite hageja kohtukuludele tsiviilasjas nr 2-16-6862, mida kohus ka

osaliselt rahuldas.

29. märtsil 2017 esitas kostja XX pankrotihaldurina XX pankrotimenetluses lõpparuande,

milles oli märgitud ka hageja kasuks pankrotivarale tekkinud masskohustus summas 845

eurot. PankrS § 163 lg-te 3 ja 6 alusel saavad võlausaldajad ja võlgnik esitada vastuväited

lõpparuandele ja kohus jätab lõpparuande kinnitamata, kui kostja haldurina oleks kahju

tekitades rikkunud XX ja tema võlausaldajate õigusi. Kohus kinnitas lõpparuande,

kinnitades määrusega pankrotivara arvelt täidetavaid kohustusi summas 857 834.24 eurot,

sh ka pankrotivarast täidetavas kohustuses hageja ees summas 845 eurot. Vastavalt PankrS

§-ile 168 täidetakse nõuded 10 aasta jooksul XX olemasoleva ja tulevikus tekkiva vara

arvelt. PankrS § 166 lg 1 kohaselt kui pärast pankrotimenetluse lõppu ja halduri

vabastamist laekub vara, tuleb kohtul omal algatusel või võlausaldaja algatusel teha

järeljagamine jaotusettepaneku alusel. Seega kui XX-le laekuks vara, tuleks tasuda ajutise

halduri tasu ja kulud, hageja menetluskulud ja ülejäänud jagada võlausaldajate vahel.

Hagis nimetatud “võimalik XX nõue“ on seotud XX isikuga ja pankrotivõlgnikuna ta oma

vara, sh 845 eurost nõuet, hagejale loovutada ei saa. Kui XX-l on nõue, tuleb see esitada ja

selgeks vaielda tema enda poolt, pärast rahuldamist kohtu poolt ning sissenõudmist välja

maksta nii ajutisele haldurile, hagejale menetluskuludeks kui ka võlausaldajatele

jaotusettepaneku alusel. VÕS § 166 lg 1 kohaselt ei saa nõuet loovutada, kui nõudele

vastavat kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui algsele

võlausaldajale, sellise nõude loovutamine on tühine. Analoogia alusel ei saa ka

pankrotivõlgnikule kuulvat varalist nõuet täita kellelegi teisele, kui haldurile menetluse

ajal, või siis ainult pankrotivõlgnikule pärast menetluse lõppemist, kuna tegemist on

pankrotivaraga, mis kuulub jaotamisele menetluskuludeks ja võlausaldajate vahel (PankrS

§-id 37, 167, 168). Seega nii hageja enda poolt 16. juunil 2013 nõude omandamise lepingu

alusel makstav summa tuleb maksta XX-le, kui ka XX teoreetiline nõue halduri vastu tuleks

täita XX-le, kuna rahalised vahendid kuuluvad väljamaksmisele tema võlausaldajatele.

Tsiviilasi nr 2-17-18919

5(12)

XX-l puudub tunnustatud nõue kostja vastu ja kostjal ei ole automaatselt tekkinud

kohustust XX ees. Isegi kui hageja omandas XX kohustuse tema enda ees summas 845

eurot, siis selle alusel ei saa esitada nõuet kostja vastu.

Kostjal puudub kohustus XX ees, hageja ise ei ole täitnud oma kohustust XX ees. PankrS

§ 167 lg 3 kohaselt võivad võlausaldajad esitada võlgniku vastu ka masskohustusest

tekkinud nõudeid, mis ei ole pankrotimenetluses rahuldatud. Pole teada, kuidas hageja ja

XX lahendasid 16. juunil 2013 nõude loovutamisest tekkinud kohustuse, kuid XX-l oleks

vähemalt võimalus teha tasaarvestus hagejaga, ülejäänu peaks hageja maksma XX-le.

Seega kui XX ei ole tasunud tsiviilasja nr 2-16-6862 kohtumääruse alusel 845 eurot või ei

ole teostanud tasaarvestust, ei ole XX pankrotivara vähenenud ja võimalik kahju tekkida

saanud.

Kostja ei nõustu, et tsiviilasjas nr 2-16-6862 esitatud vastuhagiga ei kaitsnud ta XX õigusi,

ja neid oleks saanud kaitsta ainult YY pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi

esitamisega. Kohtuvaidluses tsiviilasjas nr 216-6862 esitatud vastuhagi pidi lahendama

küsimuse, kas 16. juuni 2013 nõudeloovutus hageja ja XX vahel on tühine ja võltsitud või

mitte. Juhul, kui kohus oleks tühistanud 16. juuni 2013 nõudeloovutuse hagejale YY vastu,

oleks tekkinud PankrS 106 lg 2 alusel võimalus XX nõude uuesti läbivaatamiseks nõuete

kaitsmise koosolekul. Seega on kostja täitnud PankrS § 55 tulenevaid kohustusi, käitunud

XX kui võlgniku ja tema võlausaldajate huve kaitsvalt, seda võlausaldajate teadmisel ja

heakskiidul.

Tsiviilasja nr 2-13-33794 30. aprilli 2014 kui ka 12. mai 2017 kohtumäärustega on

kinnitatud kostja õigus saada XX vara arvelt ajutise halduri tasu ja kulud summas 2 147.95

eurot. 12. mai 2017 määruse alusel hüvitati XX võlausaldaja poolt makstud kohtudeposiidi

arvelt summas 639 eurot ajutise halduri tasu ja kulusid. Seega on XX kohustus tema vara

osas kostja ees veel summas 1 508.95 eurot. Juhul kui halduril teoreetiliselt tekiks kohustus

XX ees summas 845 eurot, saab selle tasaarvestada XX kohustusega kostja ees täies

ulatuses.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus rahuldas 25. jaanuari 2018 otsusega hagi ja mõistis XX endiselt

pankrotihaldurilt Urmas Trossilt OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar kasuks välja kahjuhüvitise

845 eurot ning jättis menetluskulud kostja kanda.

4. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

9. oktoobri

2013

määrusega

algatas

Harju

Maakohus

võlgniku

XX

pankrotimenetluse ja nimetas Urmas Trossi ajutiseks halduriks.

-

13. detsembri 2013 määrusega kuulutas Harju Maakohus esimest korda välja

võlgniku maksejõuetuse ja nimetas halduriks Urmas Trossi.

-

30. detsembril 2013 esitas võlgnik määruskaebuse 13. detsembri 2013 määrusele.

-

7. jaanuaril 2014 toimus esimest korda esimene võlausaldajate üldkoosolek, kus

kinnitati halduriks kostja.

-

6. veebruari 2014 määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 13.

detsembri 2013 määruse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

-

30. aprilli 2014 määrusega kuulutas Harju Maakohus teist korda välja võlgniku

maksejõuetuse ja nimetas kostja halduriks.

Tsiviilasi nr 2-17-18919

6(12)

-

Harju Maakohtu 16. detsembri 2015 määrusega kuulutati välja YY pankrot ja

nimetati pankrotihalduriks Oliver Ennok.

-

Hageja esitas YY (pankrotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles taotles oma

nõude summas 20 592.02 euro tunnustamist PankrS § 153 lg 1 p 2 sätestatud

rahuldamisjärgus. Hageja nõue tulenes Harju Maakohtu 22. oktoobri 2014

kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-14-54304 summas 2 408.32 eurot ja 16. augustil 2013

sõlmitud nõuete loovutamise lepingus (hageja oli omandanud nõude XX-lt).

-

1. aprillil 2016 toimus YY pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja

esitas vastuväite hageja nõude osaliselt, s.o suuruses 15 360 eurot. XX (pankrotis)

esitas YY pankrotimenetluses nõude summas 15 360 eurot. XX (pankrotis) nõudele

esitas täies ulatuses vastuväite pankrotihaldur Oliver Ennok.

-

Hageja esitas Harju Maakohtusse hagiavalduse YY pankrotimenetluses nõude

tunnustamiseks kõigi nõudele vastuväite esitanud isikute, sh kostja vastu.

Hagiavalduse kohaselt hageja nõue YY vastu summas 20 592.02 eurot koosneb

järgmistest summadest: kohtuotsusega välja mõistetud summas 2 408.32 eurot,

võlgniku pangakontole kandmisega antud laenud summas 14 683.70 eurot ja

Western Union rahasiirdega võlgnikule kantud laen summas 2 500 eurot.

Hagiavalduse kohaselt hageja omandas 18 183.70 eurot suuruse nõude loovutamise

teel XX-lt (pankrotis). Nimetatud nõude aluseks on XX (pankrotis) ja YY

(pankrotis) vahel sõlmitud suulised laenulepingud (tl 176-178). Kohus võttis hageja

nõude tunnustamise hagiavalduse 4. mai 2016 määrusega menetlusse (tsiviilasi nr

2-16-6862).

-

Kostja esitas tsiviilasjas nr 2-16-6862 XX pankrotihaldurina hageja suhtes vastuhagi

ning nõudis hageja ja XX vahel 16. juunil 2013 sõlmitud nõude loovutamise lepingu

kehtetuks tunnistamist, kuna XX teadis, et kahjustab tehinguga oma võlausaldajate

huve.

-

13. jaanuari 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-6862 rahuldas kohus hageja hagi täies

ulatuses, tunnustades hageja nõude YY pankrotimenetluses, ning jättis kostja

esitatud vastuhagi rahuldamata. Kohus jättis põhihagiga seonduvad menetluskulud

kostjate kanda ning vastuhagiga seonduvad kohtukulud antud menetluses kostja 2

ehk XX kanda.

-

6. märtsi 2017 määrusega määras kohus kindlaks kohtukulud tsiviilasjas nr 2-

166862 resolutsiooni punktide 4 ja 5 kohaselt alljärgnevalt: Määrata kindlaks

vastuhagiga seonduvate menetluskulude rahaline suurus ning mõista vastuhagejalt

XX (pankrotis, Soome Vabariigi isikukood XXXXXXXXXX) vastukostja OÜ

Õigusbüroo Viirmaa & Saar kasuks menetluskulud 845 eurot.

-

6. septembril 2017 on XX allkirjastanud nõude loovutamise teate/kinnituse, mille

kohaselt on loovutanud XX pankrotihalduri tegevuse tulemusena tekkinud kahju

hüvitamise nõude koos kõrvalnõuetega OÜ-le Õigusbüroo Viirma & Saar (tl 30).

5. Maakohus leidis, et tuvastatud asjaoludel, mille kohaselt tsiviilasjas nr 2-16-6862 jäeti XX

pankrotihaldur Urmas Trossi vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud summas 845 eurot

XX kanda, on leidnud tõendamist, XX-le on tekkinud kahju summas 845 eurot.

6. Maakohus leidis, et kuna vaidlust ei ole, et kostja XX (pankrotis) pankrotihaldurina PankrS

§ 106 lg 1 alusel kohtule hagi nõude tunnustamiseks YY (pankrotis) pankrotimenetluses ei

esitanud, kaotas kostja võimaluse oma nõude tunnustamiseks. Kohus ei nõustunud kostja

Tsiviilasi nr 2-17-18919

7(12)

käsitlusega, et tsiviilasjas nr 2-16-6862 vastuhagi rahuldamisega oleks saavutatud nõude

uuesti läbivaatamine nõuete kaitsmise koosolekul. Käesoleval juhul ei ole kohtu ette

toodud ühtegi asjaolu, mis oleks andnud PankrS § 106 lg 2 sätestatud alusel uue nõuete

kaitsmise koosoleku läbiviimiseks

selleks,

et

oleks saanud

YY

(pankrotis)

pankrotimenetluses XX (pankrotis) nõuet uuesti läbi vaadata. Isegi kui tsiviilasjas nr 2-13-

33794 oleks kuulunud kostja poolt esitatud tagasivõitmise hagi rahuldamisele, siis ei nähtu

kohtule esile toodud asjaoludest, et oleks esinenud alus XX poolt YY (pankrotis)

pankrotimenetluses esitatud nõude osas uue nõuete kaitsmise koosoleku läbiviimiseks.

Kostja poolt tsiviilasjas nr 2-16-6862 esitatud vastuhagi kohaselt on kostja palunud 16.

juuni 2013 nõue loovutamise tehingu kehtetuks tunnistamise PankrS § 110 lg 1 p 2 ja lg 2

alusel seoses võlausaldajate huvide kahjustamisega. Kohtule esitatud vastuhagis ei ole

kostja tuginenud asjaolule, et 16. juuni 2013 nõude loovutamise teade on võltsitud. Seega

käesoleval juhul esitas kostja vastuhagi selges teadmises, et mitte mingisugust varalist

positiivset tulemust sellel XX pankrotivara koosseisule ei ole ega saa kunagi olema. Küll

aga pidi kostja ette nägema, et kohtuvaidluse kaotamisega kaasneb reaalne kohustus

menetluskulud hüvitada ja menetluskulude kandmise kohustus tekib antud juhul

pankrotivõlgnik XX-le.

Eeltoodust tulenevalt nõustus kohus hagejaga, et kostja poolt tsiviilasjas nr 2-16-6862

esitatud vastuhagi näol oli tegemist sisuliselt perspektiivitu hagiga.

7. Kohus leidis, et pankrotihalduril on õigus esitada vajalikke tagasivõitmise hagisid ja

kohtumenetluse kulud kannab üldjuhul pankrotivõlgnik. Käesoleval juhul on aga kostja

esitanud vastuhagi, millel ei olnud mingit positiivset tagajärge XX pankrotipesale (varade

suurenemine vms) ja kostja tegevusel puudus igasugune potentsiaalne positiivne mõju XX

pankrotivarale. Kuna kostja tegutseb pankrothaldurina oma ametitegevuse raamas, siis pidi

see kostjale kui professionaalsele pankrotihaldurile olema selgelt ettenähtav.

8. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et kostja tegevus ei olnud kooskõlas

korraliku ja ausa halduri hoolsuskohustusega ning kostja ei kaitsnud tsiviilasjas nr 2-

166862 vastuhagi esitamisega ei XX võlausaldajate ega võlgniku huve. Samuti ei teeninud

kostja tegevus kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse eesmärki. Sellega on

kostja rikkunud PankrS § 55 tulenevaid kohustusi.

9. Kohus leidis, et kostja tegevuse ja XX-le kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, sest kui

kostja ei oleks tsiviilasjas nr 2-16-6862 vastuhagi esitanud, siis ei oleks tekkinud XX-le

seoses vastuhagi rahuldamata jätmisega kohustust tasuda vastaspoole menetluskulud

summas 845 eurot.

10. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole XX-le kahju tekitamises süüdi. Kostja

on väitnud, et tema tegevuse on heaks kiitnud võlausaldajad. Kohtule esitatud XX

võlausaldajate üldkoosolek protokolli kohaselt on kostja 28. juuni 2015 üldkoosolekul

andnud ülevaate pankrotimenetluse käigu kohta ning on selleks märkinud, et tsiviilasjas nr

2-16-8662 toimub XX nõude tunnustamise vaidlus YY menetluses, kuid rahaliste

vahendite laekumist prognoosida ei ole võimalik. Nimetatud võlausaldajate koosoleku

protokollist ei nähtud, et XX võlausaldajad oleks heaks kiitnud tsiviilasjas nr 2-16-8662

kostja poolt tehingu tagasivõitmise vastuhagi esitamise. Kohtu hinnangul on kostja

nimetatud üldkoosolekul võlausaldajaid eksitanud, kuna protokollist jääb mulje nagu

tegeleks kostja XX pankrotihaldurina hagimenetluse korras XX nõude tunnustamisega YY

pankrotimenetluses. Tegelikult vaadati tsiviilasjas nr 2-16-6862 läbi hageja nõude

Tsiviilasi nr 2-17-18919

8(12)

tunnustamiseks esitatud hagi ning nagu kohus on eelnevalt tuvastanud, siis kostja ei ole

XX väidetava nõude tunnustamiseks YY pankrotimenetluses üldse hagi esitanud. Kohus

märkis, et isegi kui võlausaldajad oleksid heaks kiitnud kostja tegevuse vastuhagi

esitamisel, siis ei vabasta see kostjat vastutusest pankrotivõlgnikule tekkinud kahju eest,

mis on tekkinud seoses kostja poolt perspektiivistu vastuhagi esitamisega. Pankrotihaldur

lähtub oma tegevuses seadusest.

11. Kuna PankrS § 163 lg 2 alusel on võlausaldajatel võimalik esitada vastuväited

lõpparuandele, kuid PankrS § 163 ei näe võlgnikule ette sama võimalust, siis kohtu

hinnangul ei välista kohtu poolt lõpparuande kinnitamine võlgniku poolt pankrotihalduri

vastu kahju hüvitamise nõude esitamist.

12. Vaidlust ei ole, et Harju Maakohus lõpetas 12. mai 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-13

33794 XX pankrotimenetluse raugemise tõttu ja vabastas kostja pankrotihalduri

kohustustest XX pankrotimenetluses. Seega on XX pankrotimenetlus lõppenud ning alates

pankrotimenetluse lõppemise määruse jõustumisest ei ole XX enam pankrotivõlgnik

PankrS mõistes ning kostjal kui XX endisel pankrotihalduril ei ole enam XX vara

valitsemise ega käsutamise õigust. XX on loovutanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude

6. septembril 2017 hagejale. Kuna selleks ajaks oli XX pankrotimenetlus lõppenud, siis oli

XX-l õigus oma vara vabalt käsutada. Kahju hüvitamise nõue ei kuulu VÕS § 166 lg 1

kohaldamise alla.

13. Kohus märkis, et asjaolu, et TsÜS § 157 lg 3 kohaselt on sätestatud pankrotimenetluses

tunnustatud nõude aegumistähtajaks 10 aastat pankrotimenetluse lõppemisest, ei tähenda

seda, et võlgnik ei tohi 10 aasta jooksul pärast pankrotimenetluse lõppemist oma vara

käsutada.

14. Kohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei saa kostja tasaarvestuse vastuväidet pidada

tasaarvestuse avalduseks. Kostja on oma vastuses hagile küll märkinud, et juhul kui

halduril tekiks kohustus XX ees summas 845 eurot, saab selle tasaarvestada XX

kohustusega kostja ees täies ulatuses. Kohus leiab, et tasaarvestuse avaldus tuleb esitada

selgelt ja konkreetselt, milles peab nähtuma tasaarvestada sooviva poole tahe tema nõude

tasaarvestamiseks. Käesoleval juhul ei ole kostja vastuses väljendanud oma tahet

tasaarvestuse teostamiseks, vaid on lihtsalt möönnud, et kostja kohustuse XX ees saab

tasaarvestada XX kohustusega kostja ees. Ka 31. oktoobri 2018 toimunud kohtuistungil on

kostja kinnitanud, et ei ole tasaarvestust teinud (tl 214 pöördel-215). Seega käesoleval juhul

ei ole täidetud kostja nõude tasaarvestuse eeldused.

Apellatsioonkaebus

15. Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja

jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi

tagasi maakohtule uueks lahendamiseks või teostada tasaarvestus kostja ja hageja nõuete

vahel vähemalt summas 845 eurot, mille tulemusena pooltel teineteise vastu nõuded

puuduvad.

Kostja tugineb apellatsioonkaebuses eelkõige samadele väidetele, mis maakohtus, leides,

et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning vääralt leidnud, et kostja on

oma kohustusi pankrotihaldurina süüliselt rikkunud. Kohus on ebaõigesti jaotanud ka

tõendamiskoormise, kui leidis, et kostja ei ole tõendanud, et ei ole kahju tekitamises süüdi.

Tsiviilasi nr 2-17-18919

9(12)

Tõendamata on deliktilise vastutuse koosseis. Kohus on ebaõigesti jätnud arvestamata

kostja tasaarvestusavaldusega.

Vastus apellatsioonkaebusele

16. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud,

puudub alus selle tühistamiseks.

Ringkonnakohtu seisukoht

17. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada,

kuid TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

18. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas kostja on

pankrotivõlgniku XX pankrotihaldurina tsiviilasjas nr 2-16-6862 vastuhagi esitamisega

rikkunud oma kohustusi, mis on kaasa toonud hagiavalduses märgitud kahju. PankrS § 63

lg 1 sätestab, et haldur, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud süüliselt kahju

võlgnikule või võlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse täitmist, peab

selle hüvitama. Kolleegium leiab, et PankrS § 63 lg 1 on nn nõudenorm, mille alusel saavad

võlgnik, võlausaldaja või isik, kes võib nõuda massikohustuse täitmist, nõuda

pankrotihaldurilt süüliselt tekitatud kahju hüvitamist. Kolleegiumi arvates pidi hageja

praegusel juhul tõendama, et pankrotihaldur on rikkunud halduri kohustusi (PankrS § 55),

võlgnikule on tekkinud varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128) ning rikkumise ja kahju

vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Vastavalt PankrS § 55 lg-le 2 peab haldur oma

kohustusi täitma korralikule ja ausale haldurile omase hoolega ning arvestama kõigi

võlausaldajate ja võlgniku huve. Haldur täidab oma kohustusi isiklikult. Tulenevalt PankrS

§ 55 2. lõikes sätestatust on halduri kohustus seega tõendada, et täitis oma kohustused

korralikule ja ausale haldurile omase hoolega arvestades võlausaldajate ja võlgniku huve.

Eelnevast tulenevalt puudus vajadus pankrotihalduri vastu esitatud nõuet lahendada VÕS

§ 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel, mistõttu muudab ringkonnakohus selles osas maakohtu

otsuse põhjendusi. Asjaolu, et maakohus on kohaldanud ka deliktiõiguse norme ei oma aga

määravat tähtsust, sest maakohus on õigesti tuvastanud PankrS § 63 lg 1 järgse kahju

hüvitamise nõude esmase eeldusena, et pankrotihaldur on rikkunud oma kohustusi,

võlgnikule on tekkinud varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128), mida haldur pidi ette

nägema ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Samuti leidis

maakohus sisuliselt õigesti, et kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole XX-le kahju tekitamises

süüdi, sest maakohus ei ole eksinud selles, et kostja tegevus ei olnud kooskõlas korraliku

ja ausa halduri hoolsuskohustusega ning ta ei kaitsnud tsiviilasjas nr 2-16-6862 tehingu

tagasivõitmiseks esitatud vastuhagiga ei XX ega võlausaldajate ega võlgniku huve. Seega

ei ole maakohus eksinud tõendamiskohustuse jaotamisel, nagu leiab kostja. Kolleegium

järgib maakohtu vastavaid põhjendusi neid kordamata (TsMS § 654 lg 6).

19. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et nõustub apellatsioonkaebuse

seisukohaga, et pankrotihalduril on õigus esitada vajalikke tagasivõitmise hagisid ja

põhjendamatult (vastu)hagi esitamata jätmisel võib haldur olla PankrS § 63 lg 1 järgi

kohustatud võlgnikule või teistele võlausaldajatele hüvitama sellest tingitud kahju. Samuti

on õige, et halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on PankrS

§ 541 lg 1 teise lause järgi võlgnik, mis aga ei välista PankrS § 63 lg 1 järgset kahju

Tsiviilasi nr 2-17-18919

10(12)

hüvitamise nõuet. Samas on pankrotihalduri kohustus hinnata õiguskaitsevahendite

valimisel võimaliku hagi perspektiivikust.

20. Kolleegiumi hinnangul on õige maakohtu järeldus, et kui pankrotihaldur oli veendunud, et

XX-l on nõue YY vastu (pankrotis) vastu, oleks pidanud nõuete kaitsmise koosolekul

väidetava nõude tunnustamata jäämisel esitama nõude tunnustamise hagi PankrS § 106 lg

1 alusel. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul piisanuks tagasivõitmise korras nõude

loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamise hagist juhul, kui haldur leidis, et nõue on küll

loovutamise tagajärjel hagejale üle läinud, kuid loovutamine on tagasivõidetav. Juhul aga,

kui nõude loovutamist ei toimunud või oli loovutamise tehing tühine, pidi pankrotihaldur

taotlema nõude tunnustamist. Käesoleval juhul nähtub tsiviilasjas nr 2-16-6862 kostja

esitatud

6. juuni

2016

dateeringuga

vastusest

hagile

(vastuhagiga

ühes

menetlusdokumendis [tl 20-22, I kd]), et XX pankrotihaldurile teadaolevalt mingit nõuet

ei ole loovutatud ning kuna XX väitel ta 2013. aastal üldse Eestis ei olnud, ei saanud ka

parimal juhul juunis 2013 nõuet loovutada. Leping ja teated on eesti keelsed, samas on

teada, et XX eesti keelt ei valda. Samuti märgib kostja nimetatud menetlusdokumendis, et

saab XX pankrotihaldurina kinnitada, et XX oma nõuet loovutanud ei ole, ei enne ega ka

pankrotimenetluse ajal, mistõttu esitas XX hageja nõudele YY pankrotimenetluses summas

15 320 eurot ka vastuväite (tl 20 pöördel, I kd). Lisaks leiab kostja käesolevas asjas esitatud

14. märtsi 2018 vastuväites, et kohtuvaidluses tsiviilasjas nr 2-16-6862 esitatud vastuhagi

pidi lahendama küsimuse, kas 16. juuni 2013 nõudeloovutus hageja ja XX vahel on tühine

ja võltsitud või mitte (tl 40, I kd). Eelnevast nähtub, et pankrotihalduri hinnangul XX ja

YY (pankrotis) vahelisest laenulepingu(te)st tuleneva nõude kehtivat loovutamist

toimunud ei olnud ja nõue kuulub endiselt XX-le. Seega oleks pidanud haldur taotlema

nõude tunnustamist PankrS § 106 lg 1 alusel, nagu leidis õigesti maakohus. Eelnevast

tulenevalt on õige maakohtu järeldus, et olukorras, kus halduri arvates kuulus nõue endiselt

pankrotivõlgnikule, valis kostja ebaõige õiguskaitsevahendi ning esitas tsiviilasjas nr 2-16-

6862 sisuliselt perspektiivitu vastuhagi tehingu tagasivõitmiseks.

21. Kostja hinnangul ei saanud maakohus teha järeldust, et haldur oleks tsiviilasjas nr 2-

166862 esitanud vastuhagi teadlikult ja süüliselt. Nagu märgitud, pidi kostja vastutusest

vabanemiseks tõendama, et täitis oma kohustused korralikule ja ausale haldurile omase

hoolega arvestades võlausaldajate ja võlgniku huve. Kolleegiumi hinnangul tuleb

pankrotihalduril enne kohtusse pöördumist piisavalt hinnata, millest konkreetse asja

lahendamine sõltub, kas hagejal on piisav selgus kõikide hagi rahuldamise eelduseks

olevate asjaolude osas ja kas hageja suudab kõiki hagi rahuldamise eelduseks olevaid

asjaolusid tõendada. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja näidanud ja tõendanud, et täitis

praegusel juhul pankrotihalduri kohustuse täitmisel vajalikku hoolsuskohustust, kui

otsustas asjaoludel, mis eeldavad nõude tunnustamise hagi esitamist, esitada hagi tehingu

tagasivõitmiseks. Maakohus on õigesti järeldanud, et selle tulemusena, et kostja koostas

ja esitas kohtusse sisuliselt perspektiivitu vastuhagi, tekkis pankrotivõlgnikule kahju, mis

seisneb selles, et temalt mõisteti välja kohtumenetluse vastaspoole menetluskulud summas

845 eurot.

22. Kolleegium nõustub ka maakohtu seisukohaga, et PankrS § 163 ei näe võlgnikule

võimalust esitada vastuväiteid lõpparuandele ning leiab, et ka võlgniku poolt kaebeõiguse

pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale realiseerimata jätmine, ei välista PankrS § 63

lg 1 järgset kahju hüvitamise nõuet.

Tsiviilasi nr 2-17-18919

11(12)

23. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et pankrotivõlgnik ei võtnud pankrotimenetlusest osa,

nagu võlgnikule kohane. Vastupidisel korral oleks ka vaidlus tsiviilasjas 2-16-6862

toimunud teistmoodi ning eelduslikult ei oleks menetluskulu tekkinudki. VÕS § 139 lg 1

sätestab, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu

tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles

need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja

näidanud, milline konkreetne pankrotivõlgnikust tulenev asjaolu, mille eest ta vastutab,

kahju tekitas või seda soodustas. Samuti ei ole kolleegiumi arvates asjakohane

apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole kontrollinud kahju hüvitamise nõude

eeldusena Salva Kindlustuse AS-i kui kohustusliku vastutuskindlustuse kindlustusandja

poolt kindlustushüvitise väljamaksmise kohustuse eelduste esinemist. Vastavalt PankrS §

54 lg-le 1 peab haldur oma kutsetegevuses tekitatud kahju hüvitamise tagamiseks sõlmima

kutsekindlustuslepingu kindlustusandjaga. VÕS § 510 kohaselt peab vastutuskindlustuse

puhul kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille

kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isik) kindlustuse kehtivuse

ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel, ja kandma õigusabile tehtud kulud. Kolleegium

leiab, et pankrotiseaduses ei ole sätestatud, et kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolul,

oleks halduri vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks, et

kindlustusandjal on kohustus täita kindlustusvõtja asemel kahju.

24. Apellatsioonkaebuses heidab kostja maakohtule ette, et maakohus ei arvestanud tema

tasaarvestuse vastuväidet. Iseenesest on õige kostja arusaam, et nõuet saab tasaarvestada

ka kohtumenetluses ning panna selle kaudu oma nõue maksma vastuväitena vastuhagi

esitamata. Tasaarvestuse teostamiseks on lisaks vastava subjektiivse õiguse tekkimisele

(mille eelduseks on tasaarvestuse olukorra tekkimine) ka õigustatud isiku poolt

vastavasisulise tahteavalduse tahteavalduse tegemine teisele poolele. Seega ei toimu

tasaaarvestus automaatselt, vaid nõuab tasaarvestada sooviva isiku toimingut

(tasaarvestuse avaldust). Maakohus on õigesti leidnud, et kostja selget tahet nõude

tasaarvestamiseks ei avaldanud, vaid on möönnud, et kui halduril teoreetiliselt tekiks

kohustus pankrotivõlgniku ees, saab selle tasaarvestada XX kohustusega kostja ees.

Praegusel juhul ei ole alust maakohtule ette heita ka selgitamiskohustuse rikkumist, sest

tasaarvestuse küsimust on arutatud maakohtu

31. oktoobri 2018 kohtuistungil, kus kostja kinnitas, et ei ole tasaarvestust teinud (tl 214

pöördel, 215, I kd).

25. Kostja taotleb apellatsioonkaebuses alternatiivselt hagi rahuldamisel tasaarvestuse

teostamist Urmas Trossi ja OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar nõuete vahel vähemalt summas

845 eurot. Sellest saab järeldada, et kostja on apellatsioonimenetluses esitanud

tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestab 12. mai 2017 kohtulahendist tuleneva nõude

1624.87 eurot XX vastu, viimase kahju hüvitamise nõudega summas 845 eurot.

26. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul apellatsioonimenetluses alust kostja

tasaarvestuse vastuväidet arvestada. Kuigi protsessuaalseks tasaarvestuseks esitamiseks ei

pea vastuhagi esitama, ei tähenda, et tasaarvestusavalduse võib esitada kohtumenetluses

igal ajal. Kolleegium selgitab, et menetluses uusi väiteid, tõendeid ja vastuväiteid saab

esitada üksnes juhul, kui seadus seda võimaldab. Kõik hagi aluseks olevad asjaolud ja

vastuväited ning tõendid tuleb reeglina esitada maakohtu menetluses, selleks ettenähtud

menetlusetappides. Kostja hinnangul saab ta oma pankrotivara puudumise tõttu hüvitamata

Tsiviilasi nr 2-17-18919

12(12)

jäänud pankrotihalduri tasunõude tasaarvestada kahju hüvitamise nõudega. Seega pidi

tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olemas maakohtu menetluse ajal, mistõttu tuli

tasaarvestusavaldus

esitada

maakohtu

menetluses

(TsMS

§

lg

1).

Apellatsioonimenetluses saab uusi tõendeid ja asjaolusid esitada üksnes seaduses

ammendavalt sätestatud juhtudel (TsMS § 652). Ka siis tuleb vastava taotluse

apellatsioonimenetluses esitamist põhjendada, st kohtule tuleb esitada asjaolud, mis

apellatsioonimenetluses konkreetse vastuväite esitamist võimaldavad. Selliseid asjaolusid

ei ole kostja kohtu ette toonud. Sel põhjendusel jätab ringkonnakohus kostja tasaarvestuse

vastuväite arvestamata.

27. Eelnevat arvestades rahuldas maakohus põhjendatult hagi ning apellatsioonkaebuse väited

ei anna alust maakohtu otsust muuta.

28. Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Lähtudes Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsuse

nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2 määrab tsiviilasja

sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja

jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu