2-19-11844/26 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-11844

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. august 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.A.i, B.B. ja C.C. hagi V.K. vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 24. märtsi 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.K. apellatsioonkaebus

A.A.i, B.B. ja C.C. vastuapellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

Apellatsioonkaebuse hind A.A. nõude osas

2430 eurot, B.B. nõude osas 2430 eurot

C.C. nõude osas 2430 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind A.A. nõude osas 810

eurot, B.B. nõude osas

810 eurot, C.C. nõude osas 810 eurot

Menetlusosalised ja nende Hageja (vastustaja): A.A. (isikukood

esindajad

XXXXXXXXXXX)

Hageja (vastustaja): B.B. (isikukood

XXXXXXXXXXX)

2(10)

Hageja (vastustaja): C.C. (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hagejate seaduslik esindaja K.N., lepinguline esindaja

Aivar Haava

Kostja (apellant):

V.K.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Natalja

Kutepova

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 24. märtsi 2020. a otsus ning saata tsiviilasi samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada V.K. apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Rahuldada A.A.i, B.B. ja C.C. vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A., B.B. ja C.C. (hagejad) esitasid Virut Maakohtule 7. augustil 2019 hagi V.K.

(kostja) vastu elatise 270 euro saamiseks kuus iga lapse kohta, kuid mitte vähem

kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast, alates 7.

augustist 2019 kuni laste täisealiseks saamiseni.

Hagiavalduse kohaselt elavad hagejad koos emaga, kostja elab ja töötab XX. Kostja käib

hagejate juures igal nädalavahetusel, kuid laste ülalpidamises osaleb ta minimaalsel

määral, tasudes pool korteri kommunaalkuludest, kus hagejad koos emaga elavad, ning

ostes aeg-ajalt toiduaineid. Kostja ei maksa hagejatele elatist. Hagejad esitasid kohtule

tõendid, millest nähtub, et hagejad A.A. ja B.B. on raske puudega lapsed, hageja C.C. on

astma.

Vastusena kostja väidetele märkisid hagejad, et õige ei ole kostja väide, mille kohaselt

täidab ta ülalpidamiskohustust täiel määral ja vahetult. Valdav osa kostja kulutustest ei ole

mitte kuidagi seotud hagejate ülalpidamiskohustuse täitmisega. Kuigi puudega laste

3(10)

kasvatamisega kaasnevad tavapärasest suuremad kulud (nt lastele koera soetamine, mis oli

psühholoogi soov), on hagejad piirdunud elatise nõudmisega miinimummääras. Kostja

sissetuleku puhul ei ole elatise vähendamine põhjendatud. Lisaks igapäevastele vajadustele

tasub hagejate seaduslik esindaja laste kulud seoses täiendõppega. Lapsed käivad ka

huviringides ja trennis. Hagejate ema sissetulekuks on töötasu ca 900 eurot kuus, lisaks

tasutakse talle riigi poolt erinevaid toetusi.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostja täidab laste ülalpidamiskohustust täiel määral ja vahetult. Kostja alaliseks elukohaks

on XXXXXXX, kus ta elab koos perega. Kostja töötab XX ja viibib seal tööpäeviti. Kostja

annab lastele ülalpidamist vahetult: maksab eluasemekulud täies ulatuses, ostab toitu,

riideid ja koolitarbeid, käib lastega sanatooriumis. Kostja oli seisukohal, et hagejad ei pea

seoses puudega kulusid ise kandma. Elatis kolmele lapsele kokku summas 810 eurot on

põhjendamatult suur. Juhul, kui kohus leiab, et kostja peab täitma ülalpidamiskohustust,

palus ta vähendada elatise summat poole võrra. Kostja sissetulekuks on töötasu 1866 eurot

kuus ja sotsiaaltoetus 41 eurot 70 senti kuus. Kostjal on tuvastatud keskmine puue.

Kostja tasus 2019. a novembris lastele elatist 810 eurot, 2019. a detsembris 810 eurot ning

2020. a jaanuaris 876 eurot. 11. veebruaril 2020 tasus kostja lastele elatist 876 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 24. märtsi 2020. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt iga

hageja kasuks välja elatise 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui ½ Vabariigi Valitsuse

poolt kehtestatud kuupalga alammäärast alates 1. novembrist 2019 kuni hagejate

täisealiseks saamiseni. Kohus jättis hagi rahuldamata ajavahemiku alates 7. augustist kuni

31. oktoobrini 2019 eest. Kohus määras, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette ning

elatis tuleb tasuda hagejate ema K.N. arveldusarvele igakuiselt hiljemalt kuu 10.

kuupäevaks. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada, et 2019. a novembris tasus kostja

lastele elatist 810 eurot, 2019. a detsembris 810 eurot, 2020. a jaanuaris 876 eurot ning

2020. a veebruaris 876 eurot. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hüvitamisele

kuuluvad menetluskulud otsuse kohaselt puuduvad.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled, et kostja on kuni 1. novembrini 2019

osalenud laste ülalpidamises vahetult. Tõendeid koosmõjus hinnates tuleb asuda

seisukohale, et pere elas kuni 1. novembrini 2019 koos ning kostja osales laste

kasvatamises ja ülalpidamises vahetult. Paljasõnaline ja tõendamata on hagejate väide, et

kostja poolt antud ülalpidamine kuni 1. novembrini 2019 oli ebapiisav. Pooled ei vaidle, et

alates 1. novembrist 2019 elavad lapsed emaga, kostja elab lastest eraldi. Pooled ei vaidle

ka selles, et alates 1. novembrist 2019 on kostja tasunud hagejatele elatist miinimummääras

kuus.

Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises,

täidab ta perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga

kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-136-13, p 11). Elatise väljamõistmiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

miinimummääras ei ole vaja üldjuhul lapse vajadusi tõendada.

4(10)

Hagejate ema esitas laste kulude nimekirja ning osaliselt ka kulutõendid. Kostja nõustus

22. jaanuari 2020 kohtuistungil, et laste vajadused on miinimummääras kuus. Poolte vahel

ei ole seega vaidlust, et laste kulud on seaduses sätestatud miinimummääras.

Kohus ei nõustunud kostjaga selles, et kuivõrd ta on asunud tasuma elatist lastele

vabatahtlikult, siis tuleb jätta hagi rahuldamata. Kohus oli seisukohal, et kostjalt elatise

väljamõistmine on praegusel juhul põhjendatud, kuna laste vanemal, kelle juures lapsed

elavad, peab olema kindlustunne, et tal on olemas iga kuu piisavalt raha laste

ülalpidamiseks ning seda sõltumata kostja tujust, vanemate vahelisest läbisaamisest jne.

Toimiku materjalidest nähtub, et hagejad on varem esitanud kostja vastu hagi elatise

saamiseks, seejärel on vanemad ära leppinud ning hagejad hagist loobunud. Poolte vahel

on seega ka varem olnud elatise saamise osas probleeme, mis küll hiljem lahenesid, kuid

seejärel tekkisid uuesti. Hagejate vanemate vahel on olnud ka vägivalla juhtumeid, kostja

suhtes on kohaldatud lähenemiskeeld. Kohus oli seisukohal, et vanemate vahelised

konfliktid ning lahkarvamused ning pidev kohtus asjade lahendamine ei ole kindlasti laste

õiguste ega huvidega kooskõlas. Lastel peab olema kindlustunne, et kostja tasub neile

elatist ka edaspidi.

Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele

ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2

kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda

lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps,

kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Kostja ei ole mistahes mõjuva põhjuse olemasolule tuginenud. Mõjuva põhjuse olemasolu

elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära ei tuvastanud ka

kohus. Kostja omandis on mitu kinnisasja, tema sissetulekuks on töötasu 1866 eurot kuus

(neto) ning sotsiaaltoetus seoses puudega 41 eurot 70 senti kuus. Kostjal ei ole teisi lapsi

peale hagejate. Kostja on seega võimeline oma majanduslikust seisundist tulenevalt tasuma

lastele elatist miinimummääras. Kostja nõustus, et laste vajadused on seaduses sätestatud

miinimummääras.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas 20. aprillil 2020 apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule

uueks läbivaatamiseks. 19. mail 2020 esitatud täpsustuse kohaselt vaidlustab kostja

maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas. Kostja ei vaidlusta otsust osas, millega

hagi jäeti rahuldamata. Kostja palub menetluskulud jätta hagejate kanda.

Apellatsioonkaebuse

põhjenduste

kohaselt

täidab

kostja

ülalpidamiskohustust

nõuetekohaselt. Seega puudub õiguslik alus kostjalt elatise väljamõistmiseks. Kohus on

tuvastanud, et kostja elas koos lastega kuni 1. novembrini 2019 ning andis nendele

ülalpidamist vahetult ja nõuetekohaselt. Ka alates 1. novembrist 2019 on kostja täitnud

laste

ülalpidamiskohustust

nõuetekohaselt.

Kostja

ei

ole

rikkunud

laste

ülalpidamiskohustust. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas on kostja ülalpidamiskohustust

rikkunud.

5(10)

Väljamõistetud elatise suurus ei ole põhjendatud. Riigikohus on korduvalt juhtinud

tähelepanu, et praeguseks ajaks võib ka poole miinimumpalgana määratud

miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja

keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks

ning jõukohane elatis tuleks välja mõista väiksemas ulatuses.

Kohus ei selgitanud välja, millised on laste tegelikud vajadused ja kulutused. Kostja

hinnangul tuleb arvestada, et kolme ühes peres elava lapse ülalpidamisele kulub üldjuhul

vähem raha kui kolmele eraldi perekondades elavale lapsele.

Tuvastamata on laste ema panus laste ülalpidamisse.

Kohus on ebaõigesti leidnud, et kostja on nõustunud, et lapsed vajavad elatist seaduses

sätestatud miinimummääras.

5. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta selle

rahuldamata.

Hagejad ei nõustu sellega, et kostja on täitnud ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt. Kostja

ei ole tõendanud, et ta täitis piisavalt hagejate ülalpidamiskohustust ajavahemikul alates 7.

augustist kuni 31. oktoobrini 2019. Hagejate ema on juba varem esitanud hagi elatise

saamiseks. Hiljem hageja ema loobus esitatud hagist kostjapoolse surve tõttu. Alates

1. novembrist 2019 hakkas kostja maksma hagejatele ülalpidamist elatisrahana, kuid

hilinemisega. Kostja ei tasu elatisraha kalendrikuu eest ette, vaid kalendrikuu jooksul, mis

on hagejate ülalpidamiskohustuse rikkumine.

Kohtuistungil 22. jaanuaril 2020 nõustus kostja, et hagejate kulud on seaduses sätestatud

miinimummääras. Kostja majanduslik seis võimaldab maksta hagejatele elatist seaduses

sätestatud miinimummääras.

Hagejad paluvad jätta kostja 19. mail 2020 esitatud apellatsioonkaebuse täpsustuse

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 331 lg 1 alusel menetlemata, kuna

apellatsioonkaebust saab muuta kuni apellatsioonitähtaja lõpuni.

6. Hagejad esitasid 7. mail 2020 vastuapellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu

otsuse tühistamist hagi rahuldamata jätmise osas ja selles osas uue otsuse tegemist,

millega rahuldada hagi täies ulatuses või saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Hagejad paluvad menetluskulud jätta kostja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige maakohtu käsitlus, et vanema ja laste

nädalavahetusel samas eluruumis elamise korral tuleb jätta elatishagi rahuldamata

olukorras, kus ei ole arusaadav, kui palju täpselt vanem laste peale kuulutas. Hagejad ei

pidanud tõendama, et kostja poolt antav ülalpidamine kuni 1. novembrini 2019 on olnud

ebapiisav. Ebapiisava ülalpidamise andmine annab aluse elatise väljamõistmiseks.

Kostja esitatud dokumentaalsed tõendid ei kinnita kostja väidet, et ta täitis piisavalt laste

ülalpidamist ajavahemikul alates 7. augustist kuni 31. oktoobrini 2019.

7. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

6(10)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuste ning tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb menetlusnormide olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel

täies ulatuses tühistada ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Nii

apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud olulises osas täitmata eelmenetluse

ülesanded ning jätnud tuvastamata asja lahendamiseks olulised asjaolud (TsMS § 392 lg

1, § 351 lg 1). Hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas on otsus ka nõuetekohaselt (TsMS

§ 436; § 442 lg 8) põhjendamata. Nimetatud vead võivad olla mõjutanud asja lahendamise

tulemust.

10. Kohtul on TsMS § 392 lg 1 ning § 351 lg-te 1 ja 2 järgi ulatuslik selgitamiskohustus.

TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja selgitama

menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida

menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab TsMS

§ 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi

tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1

kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist

õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning

teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele. Maakohtus toimunud menetlus ega

vaidlustatud kohtulahend ülalkirjeldatud nõuetele ei vasta.

Lisaks ei ole kohus perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud poolte esitatud asjaolude

ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas

ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist

TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi

kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt. TsMS §

436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

11. PKS § 96 esimese lause ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last

ülal pidama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema

arenguks piisavate vahendite tagamist (vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-165-13, p 12). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku

ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 13). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta

lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse

kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lõike 1 ja lõike 2 esimese lause järgi

ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes. Kohus võib

elatise PKS § 101 lg 2 järgi välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates

ette kindlaks elatise suuruse arvutamise alused. Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta

ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt nt Riigikohtu

16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16).

12. Hagis on palutud mõista välja elatis kolme lapse kasuks seaduses sätestatud

miinimummääras (PKS § 101 lg 1) alates hagiavalduse esitamisest, s.o 7. augustist 2019.

Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus välja selgitamata nõude lahendamiseks

vajalikud asjaolud. Selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole kõik vaidluse

7(10)

lahendamiseks olulised asjaolud olnud maakohtus arutluse all, neid ei ole vajalikus

ulatuses esile toodud ja olemasolevad väited on piisavalt põhistamata ning tõendamata.

Eelkõige jättis kohus vajalikul määral välja selgitamata, missugused on kostja vastuväite,

et temalt hagejate kasuks väljamõistetava elatise suurus on ebamõistlikult suur, aluseks

olevad asjaolud ja tõendid.

12.1. Asja materjalidest nähtuvalt tugines kostja 23. septembril 2019 esitatud

kirjalikus vastuses (I kd, tl-d 39–45) sellele, et praeguseks ajaks võib ka poole

miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire

tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt

tuleks elatis välja mõista väiksemas ulatuses. Riigikohus on 9. juunil 2017

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 tehtud otsuse p-s 30 asunud seisukohale, et

miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole praeguses olukorras sobiv

vahend elatise määramiseks. See ei arvesta ka vanemate võimalusi elatist maksta.

Seadusandja peaks Riigikohtu hinnangul kaaluma miinimumelatise vähendamist,

veel parem uuringutel põhineva vajaduspõhise miinimumelatise kehtestamist, mis

arvestaks muu hulgas ka kooselavate ülalpeetavate mastaabisäästu ning näeks ette

vanemale enda ülalpidamiseks kätte jääma pidava sissetuleku.

Samuti on kostja seadnud kahtluse alla hagejate vajaduste suuruse ning väitnud, et hagejate

ema osa laste kulude kandmises on olnud väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära. Kostja tugines viidatud vastuses ka sellele, et laste kulutused on

miinimumelatisest väiksemad mh mastaabisäästu tõttu. 15. detsembril 2019 esitatud

menetlusdokumendis on kostja mh avaldanud, et jääb varem esitatud seisukohtade juurde

(II kd, tl-d 59 pöördel).

12.2. Ringkonnakohus märgib, et PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut

arvestades ei ole välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades

kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused,

kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad ning kui sellised asjaolud on lapse

õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 9. juuni 2017.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

35-17, p 28.2). Samuti võib elatist vähendada alla miinimummäära põhjusel, et see

on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude

jooksva katmisega, lapsetoetusega) (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kirjeldatud aluste esinemine tuleb kostjal välja

tuua ja vaidluse korral enda vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid ka tõendada.

Riigikohus on 9. juunil 2017 tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 tehtud otsuse p-des 20.1 ja 20.2

leidnud, et ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse PKS § 99 lg 2 järgi lapse kõiki

eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase

ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi. Mitme lapse elatisenõuet

ühiselt lahendades tuleb laste vajadusi hinnata eraldi. Lapse vajaduste hindamisel ja

ülalpidamise suuruse määramisel tuleb arvestada ka seda, kui lapse ülalpidamiskulud

(eelkõige elamiskulud, söögikulud, kulud riietele, sidele, olmetarvetele, mänguasjadele) on

mitme lapse kooselamise tõttu mastaabisäästu tõttu väiksemad.

8(10)

12.3. Vaidlustatud otsuses on maakohus märkinud, et vaidlust ei ole selles, et laste

vajadused kuus on miinimummääras. Apellatsioonkaebuse kohaselt on see

maakohtu järeldus ebaõige. Maakohus on kostja hinnangul ebaõigesti leidnud, et

laste igakuised kulutused kuus on miinimummääras. Maakohtu järeldus vaidluse

puudumise kohta laste vajaduste osas tugineb kostja lepingulise esindaja poolt 22.

jaanuari 2020. a kohtuistungil kohtu küsimusele antud jaatavale vastusele, et laste

peale kulub hagejate poolt märgitud miinimumelatis kuus (II kd, tl 74 pöördel).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus teinud kostja esindaja poolt istungil väljendatust

ennatliku järelduse, arvestades, et kostja oli menetluses eelnevalt läbivalt esitanud

vastuväiteid elatise suurusele ning leidnud, et elatis miinimummääras kõigile kolmele

lapsele on ebamõistlikult suur. Kostja eelnevaid vastuväiteid arvestades oleks kohtul

tulnud istungil välja selgitada, kas ja millises ulatuses kostja varem esitatud vastuväidetele

tuginemisest loobub. Istungi protokollist nähtuvalt ei ole maakohus kostja esindajale

asjakohaseid täpsustavaid küsimusi esitanud. Lisaks ei nähtu hagejate poolt 14. novembri

2019. a menetlusdokumendis esitatud arvestustest (I kd, tl-d 184–185), et kõigi kolme lapse

vajaduste katmiseks kulub kahekordne elatise miinimummäär.

13. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud välja selgitamata, kui palju andis kostja

hagejatele vahetult elatist alates hagiavalduse esitamisest, s.o 7. augustist 2019 kuni

vanemate lahku kolimiseni, s.o kuni 31. oktoobrini 2019. Ringkonnakohus nõustub kostja

seisukohaga selles, et maakohus ei ole otsuses jälgitavalt põhjendanud, kas kostja on

rikkunud hagejate ülalpidamiskohustust ning millisel määral.

Hagejad nõuavad elatise väljamõistmist alates hagi esitamisest. Kuivõrd elatist ei nõuta

tagasiulatuvalt (PKS § 108), on maakohus tähtsustanud üle asjaolu, et kuni 31. oktoobrini

2019

elas

kostja

hagejatega

koos.

Elatisenõude

rahuldamise

eelduseks

on

ülalpidamiskohustuse rikkumine ülalpidamist andma kohustatud isiku poolt. PKS § 100

lg 2 esimeses lauses on toodud üksnes näitlik loetelu juhtudest, millal vanem peab täitma

ülalpidamises kohustust elatise maksmise teel. Senise kohtupraktika järgi ei saa elatise

suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures,

vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks

ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb

tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt nt Riigikohtu 8. jaanuari

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

156-15, p 11). Järelikult ei saa vaidluse korral üksnes hagejate ja kostja koos elamise faktist

teha järeldusi, kas kostja on andnud ülalpidamist piisavas ulatuses.

Maakohtul on võimalik alles pärast ülalviidatud asjaolude väljaselgitamist anda hinnang,

kas ja millises ulatuses on põhjendatud elatise väljamõistmine ajavahemiku eest alates

7. augustist kuni 31. oktoobrini 2019.

14. Eelmärgitut arvestades tuleb maakohtu otsus tühistada. Kuivõrd maakohus on

jätnud eelmenetluse ülesanded olulises osas täitmata, ei saa ringkonnakohus hagi

ise sisuliselt lahendada. Asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi

olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise esmakordsel tuvastamisel

apellatsiooniastmes rikutaks kassatsioonimenetluse eripära, arvestades poolte

9(10)

õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas

edasi kaevata.

15. Maakohtul tuleb asi läbi vaadata ja lahendada käesolevas otsuses esitatud

seisukohtadest lähtudes, mh teha otsuses viidatud eelmenetluse toimingud. Asja

lahendamiseks peab kohus välja selgitama, kas kostja on rikkunud hagejate

ülalpidamiskohustust ning kas esinevad alused kostjalt seadusest tulenevas

miinimummääras nõutava elatise vähendamiseks.

16. Vastusena apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus veel järgmist.

16.1. Kostja on menetluses läbivalt leidnud, et ta ei ole ülalpidamiskohustust

rikkunud. Ringkonnkohus rõhutab sellega seoses juba eespool märgitut, et vanem

rikub ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta ei maksa elatist või teeb seda

ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses. Alates hagiavalduse esitamisest

teadasaamisest pidi kostja arvestama, et hagejad nõuavad temalt ülalpidamise

andmist elatise tasumisega. Asjaolu, et kostja on alates 1. novembrist 2019 lastele

elatist tasunud, ei muuda olematuks võimalikke varasemaid rikkumisi

ülalpidamiskohustuse täitmisel. Asja uuel läbivaatamisel on maakohtul võimalik

tuvastada, kas kostja on ülalpidamiskohustust rikkunud.

16.2. Hagejad on palunud jätta menetlemata kostja poolt 19. mail 2020 esitatud

apellatsioonkaebuse täpsustuse, kuna apellatsioonkaebust saab muuta kuni

apellatsioonitähtaja lõpuni. Ringkonnakohtu hinnangul puudub viidatud 19. mai

2020. a täpsustusel (II kd, tl 119) apellatsioonimenetluse seisukohalt sisuline

tähtsus. Kuigi kostja on algses apellatsioonkaebuses (II kd, tl-d 105–107) taotlenud

maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses, ei nähtu siiski apellatsioonkaebuse

põhjendustest, et kostja oleks soovinud vaidlustada maakohtu otsust osas, milles

kohus jättis hagejate nõude elatise saamiseks ajavahemiku alates 7. august kuni 31.

oktoober 2019 eest rahuldamata. Kuivõrd hagi rahuldamata jätmine ei riku kostja

subjektiivseid õigusi, puudus ringkonnakohtul ka alus eeldada, et kostja sooviks

nimetatud osas maakohtu otsust vaidlustada. Seega ei muuda viidatud täpsustus

seda, millises ulatuses ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu

otsust kontrollib.

17. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei vasta ringkonnakohus käesolevas otsuses

apellatsioonkaebuste muudele väidetele.

18. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks

asja uuel läbivaatamisel. Seega menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus

asja uuel läbivaatamisel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest

10(10)