1-20-4564/4 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

10. august 2020, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-20-4564 (20231600511)

Kohtunik

Ivi Kesküla

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 02. juuni 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O.B(ik: xxxxxxxxxxx) esindajad vandeadvokaat

Monica Pihlak ja advokaat Cristen Helendi,

määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta O.B esindajate kaebus rahuldamata ja Riigiprokuratuuri 02. juuni 2020. a

määrus muutmata.

2. Jätta taotlus täiendavate tõendite kogumiseks läbi vaatamata.

3. Jätta kaitsja 21.07.2020. a esitatud taotlus täiendavate tõendite kogumiseks läbi

vaatamata.

4. KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Põhja Ringkonnaprokuratuuris alustati 27.02.2020 menetlust KarS § 263 lg 1 p 1

tunnustel menetlust selle kohta, et 22.02.2020. a kella 02:00 paiku Tallinnas aadressil Vana-

Viru 8 asuvad klubis Lounge Deja Vu lõi O.M kannatanut O.B ühe korra rusikaga näkku,

tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse.

2. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 24.04.2020. a põhistatud määrusega lõpetati O.M suhtes

KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kriminaalmenetlus, kuivõrd prokuratuur leidis, et puudub

kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 mõttes.

Ringkonnaprokurör jõudis kogutud materjalide pinnalt järeldusele, et O.M tegutses hädakaitse

tingimustes KarS § 28 lg 1 mõttes, mistõttu ei ole tema teos teoebaõigus täielikult

realiseerunud. Sealjuures ei ületanud ringkonnaprokuröri hinnangul kahtlustatav hädakaitse

piire.

3.

04.05.2020. a registreeriti Riigiprokuratuuris O.B esindajate kaebus Põhja

Ringkonnaprokuratuuri 24.04.2020. a kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määrusele.

Kaebuse kohaselt suhtles kannatanu kahtlustatavaga viisakalt seoses arusaamatusega laudade

osas ega käitunud viisil, mis oleks võimaldanud kahtlustataval hädakaitse tekkimist.

Samuti leiti, kui pidada kahtlustatava rusikahoopi kannatanu näkku hädakaitseks, siis oli

tegemist hädakaitsepiiride ületamisega, kuivõrd videosalvestiselt ei nähtu kannatanu poolset

löömist.

Kaebuse kohaselt tuleb O.M käitumine kvalifitseerida KarS § 263 lg 1 p 1 või alternatiivselt

KarS § 121 lg 1 järgi.

RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS

4. Riigiprokuratuuri 02. juuni 2020. a määrusega jäeti O.B esindajate kaebus rahuldamata.

5. Riigiprokuratuur märkis, et kaebuse kohaselt ei ole prokuratuur tõendeid kogumis

hinnanud. Kaebuses on tuginetud peaasjalikult videomaterjalile ning selle pinnalt on leitud, et

kahtlustatava ja turvamehena ööklubis töötanud tunnistaja ütlused on ebaõiged. Kaebaja leiab,

et videosalvestis toetab kannatanu ütlusi.

Riigiprokurör, olles tutvunud videosalvestisega leidis, et puudub kindel alus väiteks, et

kannatanu ei löönud kahtlustatavat. Videosalvestise põhjal, peale seda, kui kahtlustatav

kannatanul turjast haaras, ei ole üheselt selge, kas kannatanu lõi kahtlustatavat ja millisel hetkel

täpselt. Eeltoodu tõttu ei saa riigiprokurör nõustuda kaebuses tooduga, et videosalvestiselt

nähtuv välistab selle, et kannatanu oleks kahtlustatavat esimesena löönud. Lisaks kinnitavad

sellise löögi olemasolu nii kahtlustatava kui ka turvamehena ööklubis töötanud tunnistaja

ütlused ning asjaolu, et kahtlustataval tuvastati kohapeal vigastus alumisel huulel. Nimetatud

tõendeid kogumis hinnates ei saa tõsikindlalt asuda seisukohale, et kannatanu poolt ei toimunud

lööki enne kahtlustatava poolset lööki ja et kahtlustatav ei teostanud oma lööki

hädakaitseseisundis. Samuti ei nähtu, et kriminaalasjas oleks võimalik koguda lisatõendeid, mis

võimaldaksid tekkinud kahtlusi kõrvaldada. Kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava süüdiolekus

tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada kahtlustatava kasuks.

6. Riigiprokurör vastas kaebuses toodud teistele argumentidele järgmist.

6.1.

Kaebuse kohaselt ei teinud kannatanu kahtlustatava suunas kiireid ega äkilisi liigutusi.

Riigiprokurör eeltooduga täiel määral ei nõustunud. Videosalvestiselt nähtub kannatanu äkilisi

liigutusi ka juba olukorras, kus kahtlustatav veel istub. Samuti ei saa videosalvestiselt nähtuva

kannatanu kehakeele põhjal järeldada, et kannatanu pöördus kahtlustatava poole viisakalt. Ka

kaebuse sõnastusest nähtub, et kannatanu möönab, et võis kahtlustatava suhtes väljenduda

solvavalt või ebaviisakalt. Näiteks kasutatakse kaebuses sõnastust: „Isegi kui kannatanu võis

rikkuda mõnda sotsiaalset käitumisreeglit“.

6.2.

Kaebuse kohaselt on välistatud kahtlustatava hädakaitseõiguse tekkimine, kuivõrd

kannatanu tegevuses puudus igasugune vastuolu õiguskorraga.

Riigiprokurör leidis sealjuures, et samas esineb põhjust arvata, et kannatanu on löönud ka

kahtlustatavat, mis nähtub kahtlustatava vigastatud alumisest huulest. Samuti nähtub

videosalvestiselt, et kannatanu läks kahtlustatava juurde kahtlustatavat tema kohalt ära ajama

ja nagu juba eelnevalt selgitatud, ei teinud kannatanu seda üksnes viisakalt, kuivõrd

videosalvestuselt nähtub pigem ähvardav kehakeel kannatanu poolt kahtlustatava suhtes.

6.3.

Asjaolu, et ööklubis on vali muusika ja seetõttu on vaja suhtlemiseks seista vesteldavaga

väga lähestikku, on asjakohane, kuid videosalvestiselt nähtub ka see, et mitmed videosalvestisel

nähtuvad isikud suhtlevad ka kaugemalt ja rahulikumalt, kui seda tegi kannatanu kahtlustatava

suhtes.

6.4.

Kahtlustatava sõnul lõi kannatanu esimesena teda, mistõttu on eksitav kaebuses esitatud

väide, et kahtlustatav ei ole oma ütlustes kirjeldanud, et tundis kannatanu tegevuses ohtu tema

õigushüvedele. Lisaks kirjeldas kahtlustatav, et kannatanu väljendas ennast kahtlustatava suhtes

väga solvavalt.

6.5.

Riigiprokurör märkis, et ettepanek minna õue ei pruugi olla viide sellele, et kahtlustatav

soovis vaidlust lahendada vägivaldsel moel. Muuhulgas nähtub videosalvestiselt, et

kahtlustatav istub laua taga nii, et ainsal suunal, kuhu kahtlustatav saaks püsti tõusta ja

kannatanu poolt tekitatud olukorrast pääseda, seisab kannatanu ees. Seetõttu kahtlustatava

poolne ettepanek kuhugi liikuda võib olla ka viis kannatanu poolt tekitatud pingelisest

olukorrast pääseda. Teisalt, kui kahtlustatava ettepanekut liikuda õue tuleks käsitleda

ettepanekuna lahendada asi vägivaldsel moel, siis olukorras, kus kannatanu sellise ettepanekuga

nõustus, võiks olla asjakohane kõneleda ka kannatanu nõusolekust, millisel juhul oleks samuti

teo õigusvastasus välistatud.

6.6.

Arvestades, et kannatanu poolne võimalik rünnak on tekitanud kahtlustatavale vigastuse

alahuulel, on kahtlustatava poolne löök, mille tagajärjel tekkis kannatanule ülahuule vigastus,

proportsionaalne ja sellega ei ole kahtlustatav hädakaitsepiire ületanud. Videosalvestisega

tutvununa ei saa küll tõsikindlalt väita, et kannatanu oleks kahtlustatavat löönud, ent ei saa ka

tõsikindlalt välistada, et ta seda ei teinud.

6.7.

Kaebuses leitakse, et videosalvestis annab üldjuhul sündmustest parema ülevaate ning

vastuolude puhul tuleb tunnistaja ja kahtlustatava ütlusi pidada ebaõigeteks.

KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Nii ei saa ka üheselt

väita, et vastuolu korral videosalvestise ja kahtlustatava ning tunnistaja ütluste vahel tuleb

eelistada ilmtingimata videosalvestist. KrMS § 61 lg 2 kohaselt tuleb tõendeid hinnata kogumis

oma siseveendumuse kohaselt ja vaidlustatud määrusest nähtub, et menetleja on seda ka teinud.

Kaebuses on aga tuginetud üksnes videosalvestisele ning sellele tuginedes püütud kahtluse alla

seada lisaks kahtlustatava ütlustele ka klubis turvamehena töötanud tunnistaja kui objektiivse

kõrvalseisja ütlusi. Vaidlustatud määruses on kriminaalmenetluses tekkinud kahtlused

kahtlustatava süüdiolekus piisava põhjalikkusega kirjeldatud, mistõttu ei saa nõustuda kaebuse

etteheitega, et prokuratuur ei ole omavahel kõrvutanud tõendeid või ei ole seda teinud piisavalt.

6.8.

Riigiprokurör nõustus kaebajaga selles, et ei ole üheselt selge, mille tagajärjel on

tekkinud kahtlustatava alumise huule vigastus ja selle veritsus. Kui see ei ole üheselt selge, ei

ole võimalik välistada ka seda, et alumise huule vigastuse ja veritsuse on tekitanud kannatanu

poolne löök kahtlustatava suunas. Videosalvestiselt nähtuv ei välista, et rüseluse käigus

kannatanu kahtlustatavat lõi. Arvestades, et videosalvestustel ei ole salvestatud kaadrite

vahelist ajahetke, aga löök võib toimuda ka kiiresti, jäämata konkreetsel hetkel kaadrisse, siis

ei oleks võimalik videosalvestuse põhjal välistada löögi olemasolu. Lisaks nähtub

videosalvestuselt, et kannatanu käsi on rüseluse ajal ka kahtlustatava näo juures. Lööki

kinnitavad ka kahtlustatava ja tunnistaja ütlused.

6.9.

Kaebuses selgitatakse klubi turvamehena töötanud tunnistaja ebaõigeid ütlusi sellega,

et tunnistaja oli kannatanu ja tema abikaasa peale ärritunud, mistõttu ta ei olnud enam võimeline

juhtunut objektiivselt vaatlema. Seega on kaebuse kohaselt kannatanu olnud konfliktis lisaks

kahtlustatavaga ka klubi turvamehega. Selline asjaolu viitab, et kannatanu ja tema abikaasa

võisid olla ööklubis konfliktselt meelestatud, kuivõrd konflikte tekkis nii kahtlustatava kui ka

turvamehest tunnistajaga. Seda konteksti arvestades on enam põhjust arvata, et kannatanu võis

ka kahtlustatava suhtes provotseerivalt ja konflikti õhutavalt käituda. Ei saa välistada, et

turvamehest tunnistaja ei olnud enam kannatanu ja tema abikaasa suhtes objektiivne, kuid ei

saa ka välistada, et tema ütlused on siiski objektiivsed ja oluliselt kallutamata. Kõrvaldamata

kahtlused tuleb aga KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada kahtlustatava kasuks.

7. Kaebuse kohaselt on O.M toime pannud KarS § 263 lg 1 p 1 või KarS § 121 lg 1 järgi

kvalifitseeritava teo. Eeltoodud põhjenduste kohaselt ei ole riigiprokuröri hinnangul võimalik

välistada, et O.M poolne tegu oli toime pandud hädakaitseseisundis. Tekkinud kahtlusi ei ole

võimalik kriminaalmenetluses kõrvaldada ning kõrvaldamata kahtlused tuleb KrMS § 7 lg 3

kohaselt tõlgendada kahtlustatava kasuks. Riigiprokurör leidis, et Põhja Ringkonnaprokuratuur

määrusega on kriminaalmenetlus lõpetatud õigesti ja põhjendatult.

MÄÄRUSKAEBUS

8. Riigiprokuratuuri 02. juuni 2020. a määrusele esitasid määruskaebuse O.B esindajad,

kes taotlevad Riigiprokuratuuri 02. juuni 2020. a määruse tühistamist.

9. Kaebuse esitaja leiab, sarnaselt Riigiprokuratuurile esitatud kaebusega, et ka

Riigiprokuratuur on kriminaaltoimikus sisalduvaid tõendeid hinnanud ja tõlgendanud valesti

ning ekslikult, mis on kaasa toonud materiaalõiguse normi (KarS § 28) ebaõige kohaldamise

ning menetlusnormi (KrMS § 61 lg 1 ja lg 2) rikkumise, mistõttu kriminaalmenetluse

lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ei ole põhjendatud ning Riigiprokuratuuri 02.06.2020. a

määrus tuleb tühistada.

10. Kannatanu ei nõustu Riigiprokuratuuri antud hinnanguga ning jääb seisukohale, et

videosalvestisest on selgelt näha, et kannatanu ei teinud kahtlustatava suunas kiireid ega äkilisi

liigutusi, mida saaks käsitleda ründena ning mis oleks sedavõrd ohtlikud, et kahtlustatav oleks

sunnitud ja õigustatud kasutama hädakaitset.

Kuivõrd kahtlustatav keeldus lauda loovutamast, siis esitas kannatanu kahtlustatavale

korralekutsuva märkuse, mida ei saa aga käsitleda tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse

piiri ületamisena. Isegi, kui kannatanu võis rikkuda mõnda sotsiaalset käitumisreeglit, näiteks

viisakusnormi, siis oli hoolimata sellest välistatud kahtlustatava hädakaitseõiguse tekkimine,

kuivõrd kannatanu tegevuses puudus igasugune vastuolu õiguskorraga.

11. Kaebuse kohaselt ei nähtu videosalvestisest, et kannatanu tegevus ja liigutused annaks

põhjust käsitleda neid õigusvastase ründena. Meesterahvaste omavahelise vestluse ajal ei

tekitanud kannatanu kahtlustatava suhtes kordagi füüsilist kontakti. Esimene füüsiline kontakt

tekitati kahtlustatava poolt, kui ta ebameeldivalt ning agressiivselt haaras ja tõukas kannatanut

turja piirkonnast (vt videosalvestis, kell 02:03:40). Kaebuse kohaselt on selgelt tuvastatav ja

jälgitav, et agressiivset lähenemist kannatanu poolt kahtlustatavale enne rusikahoopi tegelikult

ei toimunud. Videosalvestisest nähtuva põhjal on võimalik üheselt järeldada, et kannatanu poolt

puudus õigusvastane rünne, millega oleks ohustatud kahtlustatava õigushüve, mistõttu on

hädakaitse välistatud.

12. Antud juhul ei ole Riigiprokuratuur võtnud arvesse kannatanu poolt 04.05.2020

kaebuses esitatud õiguslikku analüüsi, õigusaktide põhimõtteid ja Riigikohtu praktikat seoses

õigusvastase ründe ja hädakaitseõiguse tekkimisega, kui on asunud seisukohale, et mõnda

sotsiaalset käitumisreeglit rikkuva teguviisi (viisakus- või moraalinormi) puhul võib olla

tegemist õigusvastase ründega, millega näiteks solvataval tekib hädakaitseõigus, praegusel

juhul tõukamise ja löömise õigus.

13. Kannatanu ei nõustu ka määruses toodud selgitustega, mille kohaselt ei saa kindlalt

väita, et kannatanu ei löönud kahtlustatavat ning et videosalvestiselt nähtuv ei välista, et

kannatanu oleks kahtlustatavat esimesena löönud. Kannatanu hinnangul saab videosalvestisest

nähtuva põhjal selgelt väita, et kannatanu ei ole kahtlustatavat löönud, või veel vähem, et

kannatanu oleks löönud esimesena. Kannatanu hinnangul on siinjuures oluline ka veel märkida,

et meesterahvaste omavahelise vestluse ajal hoidis kahtlustatav terve aeg käes kokteiliklaasi

ning asetas selle lauale vahetult enne seda kui ta püsti tõusis ja kannatanut jõuliselt tõukas.

Eelnevast järeldatuna, kui kannatanu oleks kahtlustatavat esimesena löönud, siis oleks

kahtlustatav kokteiliklaasi koheselt lauale asetanud, see oleks tema käest maha kukkunud või

kokteiliklaasist oleks jooki maha kukkunud. Videosalvestisest ei nähtu, et ükski eelkirjeldatu

oleks juhtunud, mistõttu on ka välistatud, et kannatanu oleks laua juures toimunud vestluse

käigus kahtlustatavat löönud. Esimene füüsiline kontakt meesterahvaste vahel tekkis peale

seda, kui kahtlustatav püsti tõusis ja kannatanut turja piirkonnast tõukas.

14. Hinnates võimalikust kannatanupoolsest ründest tulenevat ohtu märgitakse kaebuses, et

kriminaaltoimiku materjalidest, sh kahtlustatava ütlustest ja sündmuskohale saabunud

politseipatrullile antud ütlustest ei nähtu, et kannatanu oleks kahtlustatavat ähvardanud või veel

vähem teinud seda vägivallaga. Samuti ei nähtu, et kahtlustatav oleks oma ütlustes kordagi

kirjeldanud, et tundis kannatanu tegevuses ohtu tema õigushüvedele (elu, tervis, omand,

vabadus jm). Ka videosalvestisest nähtub, et oht kahtlustatava õigushüvedele tegelikkuses

puudub. Eelnevgi annab veelkord kinnitust sellele, et õigusvastast rünnet kannatanu poolt

kahtlustatava suunal ei olnud ning hädakaitses tegutsemiseks kahtlustataval alus puudus.

Küll aga nähtub politsei ettekandest, et kahtlustatav tegi kannatanule ettepaneku minna õue asju

klaarima. Kannatanu hinnangul on see endiselt selge viide kahtlustatava tahtele tekkinud

vaidlus

kannatanuga

lahendada

vägivaldsel

moel.

Oluline

on

ka

märkida,

et

indikaatorvahendiga tuvastati kahtlustataval kõrge joove, s.o 1,65 mg/l, mistõttu on tõenäoline,

et kahtlustatav ei suutnud piisavalt ja adekvaatselt hinnata oma käitumist ning selle tagajärgi.

Arvestada tuleb siinkohal aga asjaoluga, et vastavalt KarS §-le 36 tahtlikult või

ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei välista süüd.

15. Kaebuse kohaselt ei saa kahtlustatava poolt valitud vahendeid (tõukamine, rusikahoop)

kaitse teostamiseks videosalvestiselt nähtuva põhjal mitte kuidagi pidada kahtlustatava poolt

väidetud ründe ohtlikkusele vastavaks ning kannatanule on ilmselt tekitatud liigset kahju.

16. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 24.04.2020. a põhistatud määruses on selgitatud, et

kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et kahtlustatav tegutses enda hinnangul hädakaitse

tingimustes. Kahtlustatava ja tunnistaja ütluste kohaselt olevat kannatanu rünnanud esimesena.

Põhja Ringkonnaprokuratuur leidis kokkuvõttes, et kogutud tõendite alusel ei saa välistada ega

ka kinnitada kannatanu poolset lööki, kuna kannatanu asendist kaamera suhtes ei pruukinud see

konkreetselt ka videole jääda. Riigiprokuratuur on 02.06.2020 määruses asunud samale

seisukohale.

Videosalvestist korduvalt ning tähelepanelikult jälgides võib kaebuse esitaja kohaselt kindla

veendumusega väita, et sellest ei nähtu kannatanu poolset löömist, rääkimata sellest, et

kannatanu ründas esimene. Arvestades kannatanu ja kahtlustatava kaugust teineteisest ning

kannatanu küünarnukkide asendit löögile eelnenud alla 1-minutilise vestluse vältel on

füüsiliselt välistatud, et kannatanu kordagi lõi kahtlustatavat. Ka videosalvestise

vaatlusprotokollis ei ole kordagi kirjeldatud kannatanu poolset löömist või seda, et kannatanu

ründas esimesena. Võttes arvesse videosalvestise väga head kvaliteeti ning kannatanu ja

kahtlustatava soodsat asendit kaamera suhtes, siis ei saa olla kahtlust, et ka Riigiprokuratuuri

jaoks pidi olema üheselt ja selgelt nähtav, et kannatanu poolselt löömist kõnealuses intsidendis

aset ei leidnud.

17. Kahtlustatav on 10.03.2020 ülekuulamise protokollis andnud selgitusi, mille kohaselt

tõusis ta püsti ja seejärel lõi kannatanu teda ühe korra käe või rusikaga näkku, suu piirkonda,

mistõttu oli tal alumine huul katki. Kahtlustatav selgitas, et peale seda lõi ta kannatanut kergelt

rusikaga näkku ning tegi seda enesekaitseks. Sarnased selgitused on kahtlustatav andnud ka

vahetult enne selgitusi tajutud asjaolude kohta sündmuskohale saabunud politseipatrullile.

Kahtlustatava poolt politseipatrullile antud selgituste kohaselt tõusis ta püsti ning pakkus

kannatanule minna õue asju klaarima. Samal ajal hakanud kannatanu teda tõukama ning olevat

löönud kahtlustatavat seejärel ühe korra näo piirkonda. Kahtlustatav reageeris ennast kaitsvalt

ja lõi vastu.

Kõrvutades kahtlustatava ütlused ja politsei ettekande videosalvestisega ning sellest nähtuvaga,

on ilmne, et kahtlustatav on andnud politseipatrullile ning uurijale ebatõeseid ütlusi, mis ei vasta

sündmuse tegelikele tehioludele.

18. Kuigi politseipatrull tuvastas visuaalsel vaatlusel kahtlustataval alumise huule vigastuse

ja selle veritsuse, siis ei ole üheselt selge, mille tagajärjel on see tekkinud. Kuivõrd

videosalvestisest ei nähtu kannatanu poolset löömist, siis on välistatud, et alumise huule

vigastus on tekkinud kannatanu poolsest löömisest. Äärmisel juhul võis kahtlustatava alumise

huule vigastus ja veritsus tekkida lühikese rüseluse käigus, kuid seegi on kaheldava väärtusega,

kuna videosalvestisest ei nähtu, et kannatanul oleks olnud otsest füüsilist kontakti kahtlustatava

näo piirkonnaga. Samuti ei ole kannatanu hinnangul võimalik välistada asjaolu, et

kahtlustataval oli alumise huule vigastus juba enne kõnealust intsidenti. Praegusel juhul

puuduvad kriminaaltoimikus kahtlustatava alumise huule vigastustest ka fotod, mis annaksid

võimaluse tõsikindlalt väita, et tegemist oli värske haavaga ja et see on tekkinud kõnealuse

intsidenti käigus. Siiski, kui pidada võimalikuks, et kahtlustatava alumise huule vigastus ja

veritsus on tingitud ikkagi lühikesest rüselemisest, ei ole sellisel juhul tegemist olnud kannatanu

poolse tahtlusega KarS § 16 mõttes. Väärib tähelepanu ka asjaolu, et videosalvestisest nähtuvalt

on lühikene rüselus tekkinud kahtlustatava poolt kannatanu lükkamisega turja piirkonnast.

19. Tunnistaja on 06.04.2020 tunnistaja ülekuulamise protokollis andnud selgitusi, mille

kohaselt kannatanu ägestus kahtlustatava peale ning hakkas kahtlustatavat füüsiliselt ründama,

tõugates teda, kuni lõpuks lõi teda rusikaga näo piirkonda, mille peale kahtlustatav vastas

samuti löögiga näo piirkonda ning mille tagajärjel kannatanu huul purunes. Tunnistaja selgituse

kohaselt proovis kahtlustatav konflikti vältida, ning kahtlustatava jaoks oli rünnak ootamatu.

Sarnased selgitused on tunnistaja andnud ka vahetult enne selgitusi tajutud asjaolude kohta

sündmuskohale saabunud politseipatrullile. Tunnistaja poolt politseipatrullile antud selgituste

kohaselt kannatanu suundus laua juurde, kus istus juba teine seltskond, sh kahtlustatav, ja

seejärel küsis midagi kahtlustatavalt. Peale kahtlustatava vastust olevat kannatanu ägestunud

ning hakanud füüsiliselt kahtlustatavat ründama, tõugates teda, kuni sai kahtlustatavat ka ühe

korra lüüa rusikaga näo piirkonda. Alles selle peale olevat kahtlustatav vastanud samuti löögiga

kannatanule näkku, mille tagajärjel tekkis kannatanu ülahuule vigastust.

Kõrvutades tunnistaja ütlused ja politsei ettekande videosalvestisega ning sellest nähtuvaga, on

ilmne, et tunnistaja on andnud politseipatrullile ning uurijale ebatõeseid ütlusi, mis ei vasta

sündmuse tegelikele tehioludele. Tunnistaja subjektiivsed ütlused on otseses vastuolus

videosalvestisest objektiivselt nähtuvaga. Kannatanu poolset füüsilist ründamist, tõukamist

ning löömist ei ole olnud.

20. Kaebuse kohaselt on oluline tähelepanu juhtida asjaolule, et tunnistaja on pidanud

ülekuulamisel vajalikuks lisada, kuidas kannatanu abikaasa olevat olnud väga ülbe,

pretensioonikas, ebaviisakas ning ähvardav. Ilmselgelt oli tunnistaja enne kannatanu ja

kahtlustatava vahelist konflikti kannatanu ja tema abikaasa peale ärritunud, mistõttu ta ei olnud

enam võimeline juhtunut objektiivselt vaatlema. Riigiprokuratuur on tunnistaja enda ütlusi oma

suhtumise kohta kannatanusse põhjendamatult eiranud. Videosalvestisest ja tunnistaja enda

ütlustest on ilmne, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed ning on tema emotsioonidest

tugevalt kallutatud.

21. Kannatanu ei nõustu ka määruses toodud selgitustega, mille kohaselt ei nähtu, et

kriminaalasjas oleks võimalik koguda lisatõendeid, mis võimaldaksid tekkinud kahtlusi, s.o et

kannatanu poolt ei toimunud lööki enne kahtlustatava poolset lööki ja et kahtlustatav ei

teostanud oma lööki hädakaitseseisundis, kõrvaldada.

Määruses on sealjuures viidatud, et kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava süüdiolekus tuleb

KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada kahtlustatava kasuks. Kannatanu selgitab, et lisaks

eelmainitud tunnistajale viibis sündmuskoha vahetus läheduses ka veel teinegi Deja Vu töötaja,

kelle käest oleks saanud tunnistajana võtta intsidendi asjaolude kohta ütluseid. Praegusel juhul

ei ole Põhja Ringkonnaprokuratuur ega Riigiprokuratuur seda paraku teinud. Kannatanu

hinnangul aitab aga praegusel juhul ainuüksi videosalvestiselt nähtuv kõrvaldada igasugused

kahtlused selle kohta, et kannatanu poolt ei toimunud lööki enne kahtlustatava poolset lööki ja

et kahtlustatav ei teostanud oma lööki hädakaitseseisundis.

22. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebuse kohaselt O.M käitumine kvalifitseerida KarS § 263

lg 1 p 1 järgi või alternatiivselt KarS § 121 lg 1 järgi.

Kannatanu taotlus täiendavate tõendite kogumiseks

23.

21.07.2020. a edastas kannatanu esindaja ringkonnakohtule taotluse kriminaalasjas

täiendavate tõendite kogumiseks. Taotluse kohaselt on kriminaalasjas võimalik koguda

täiendavaid tõendeid, mis annaksid ülevaate toimunud konfliktist. Kannatanu esindaja taotleb

kriminaalmenetluses tekkinud kahtluste kõrvaldamiseks tunnistajatena üle kuulata klubi

Lounge Deja Vu töötaja ning mänedžer E.E ning kannatanuga ühes seltskonnas viibinud

naisterahvas S.V.V

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

24. Ringkonnakohus, olles tutvunud lõpetatud kriminaalasja nr 20231600511 materjalide,

Põhja Ringkonnaprokuratuuri 24. aprilli 2020. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja

Riigiprokuratuuri 02. juuni 2020. a kaebuse rahuldamata jätmise määrusega, leiab, et O.B

esindajate kaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus leiab samaselt Riigiprokuratuuriga,

et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud.

Kohtukolleegium märgib, et Riigiprokuratuuri 02. juuni 2020. a kaebuse rahuldamata jätmise

määrusele esitatud kaebuses kordavad O.B esindajad põhiliselt samu argumente ja seisukohti,

millele

Riigiprokuratuur

on

juba

ammendavalt

vastanud.

Kuna

ringkonnakohus

kriminaalmenetluse

lõpetamisega

igati

nõustub

ning

jagab

täielikult

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri 24. aprilli 2020. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruses ning

Riigiprokuratuuri 02. juuni 2020. a määruses toodud seisukohti kriminaalmenetluse aluse

puudumise osas, ei korda ringkonnakohus neid täielikult ja vastab kaebuses toodud

seisukohtadele lühidalt järgmist.

25. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et esindaja poolt esitatud taotlus

täiendavate tõendite kogumiseks tuleb jätta läbi vaatamata, kuivõrd see ei ole esitatud

kaebetähtaja jooksul. Nimelt nähtub asja materjalidest, et Riigiprokuratuuri 02. juuni 2020. a

määruse sai kannatanu kätte 04. juunil 2020. a, seega viimane kaebuse ja selle täienduste

esitamise tähtaeg, tulenevalt KrMS § 208 lg-st 1, oli 06. juuli 2020. Taotlus täiendavate tõendite

kogumiseks on esitatud 21. juulil 2020. a, seega hilinenult.

Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 3 ja KrMS § 326 lg 2 p-st 1, jätab

ringkonnakohus kaitsja poolt 21. juulil 2020. a esitatud taotluse täiendavate tõendite

kogumiseks läbi vaatamata.

Ringkonnakohus selgitab, et täiendavate tõendite kogumise taotluse läbivaatamata jätmise osas

ei kuulu ringkonnakohtu määrus edasikaebamisele, kuivõrd menetlus, millises nimetatud

toimingute tegemist taotletakse, on lõpetatud.

26. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebuse esitajad ekslikult märkinud, et videosalvestiselt

ei nähtu kannatanupoolset rünnet (ei füüsilist ega verbaalset) kahtlustatava suhtes ning kuivõrd

seda videosalvestiselt ei nähtu, seda ei toimunud. Ringkonnakohus eeltoodud seisukohaga ei

nõustu ning leiab, et tegemist on tõendist tulenevate asjaolude moonutamisega.

Ringkonnakohus, olles tutvunud kõnealuse videosalvestisega, leiab samaselt varasemate

menetlejatega,

et

videosalvestiselt

ei

ole

kannatanu

ja

kahtlustatava

ebasoodsa

asukoha/paiknevuse tõttu näha kogu sündmuste käiku. Eeltoodust tulenevalt on nii Põhja

Ringkonnaprokuratuur kui Riigiprokuratuur täitnud sündmuste käigu hindamisel tekkinud

võimalikud lüngad teiste tõenditega, hinnates seega kriminaalasjas kogutud tõendeid nende

kogumis. Kuivõrd videosalvestiselt ei nähtu selle paigutuse ning kannatanu ja kahtlustatava

asendi tõttu sündmuse kestel kannatanupoolset füüsilist rünnet, ei saa asuda tõsikindlalt

seisukohale, et seda ei toimunud, kuid teistele tõenditele tuginedes ei ole võimalik tõsikindlalt

ka väita, et kannatanu rünnet kahtlustatava suhtes ei toimunud.

Siinjuures on ringkonnakohtu hinnangul asjakohatuteks viited, justkui oleks varasemad

menetlejad eelistanud tunnistaja ja kahtlustatava ütlusi kannatanu ütlustele. Määruskaebuses

toodud väited tunnistaja ütluste ebausaldusväärsuse kohta on ringkonnakohtu hinnangul

otsitud. Puudub alus kahelda tunnistaja ütlustes selle kohta, et kannatanu lõi kahtlustatavat

esimesena. Kannatanu esindajad on küll viidanud, et videosalvestiselt kannatanu rünnet

kahtlustatava suhtes ei nähtu, kuid siinjuures ei nähtu nimetatud võimalikku rünnet varasemalt

mainitud videosalvestise ebasoodsa salvestusnurga tõttu. Kannatanupoolset agressiivset

käitumist ning kahtlustatava füüsilist ründamist on kinnitanud nii kahtlustatav kui ka tunnistaja.

Lisaks nähtub ringkonnakohtu hinnangul videosalvestiselt kannatanupoolne kahtlustatava

piiramine ning kannatanu jätkuv suhtlus kahtlustatavaga ja viimase liikumise takistamine ka

seejärel, kui kahtlustatav viitab eemal olevale lauale, milline on vaba.

Samuti on vastuolus tõendite hindamise põhimõtetega määruskaebuses toodud väide, justkui

annab videosalvestis sündmustest tugevama õigustuse kui tunnistaja ütlus, sest esimene

võimaldab sündmusi teatud piirini kõigil asjaosalistel meeleliselt tajuda ning selle tõttu

võimalus eksida on väiksem. Kaebuse esitajad on käesolevalt jätnud käsitlemata videosalvestise

kui tõendi terviklikkuse, milline kahetsusväärselt ei näita kogu sündmuste käiku selgelt ning

üheselt, mistõttu tuleb videosalvestise lüngad täita teiste tõenditega, mida Põhja

Ringkonnaprokuratuur menetluse lõpetamise määruses on ka põhjendatult käsitlenud.

Lisaks eeltoodule on politseiametnik kirjeldanud kahtlustataval esinenud alahuule haava,

milline veritses. Kaebuses toodud väited, justkui ei ole tuvastatud, kas haav oli värske ning kas

see tekkis kõnealuse konflikti käigus, kuivõrd videosalvestiselt ei nähtu kahtlustatava poolset

huule puhastamist või valuaistingut, on ringkonnakohtu hinnangul samuti alusetud ning ei

lükka ümber asjaolu, et kahtlustataval oli tekkinud veritsev huulevigastus, millise olemasolu on

politseiametnik kinnitanud. Samuti on kaebuse esitaja möönnud, et kahtlustatava alahuule

vigastus võis tekkida kannatanu ning kahtlustatava rüseluse käigus, seega enne kahtlustatava

poolt kannatanu löömist.

Eeltoodud asjaolusid nende kogumis hinnates võib ka ringkonnakohtu hinnangul jõuda

tõdemuseni, et kannatanu käitus kahtlustatava suhtes agressiivselt, seda nii verbaalselt, mida

kinnitavad kahtlustatava ütlused kui ka füüsiliselt, mida kinnitavad kahtlustatava ja tunnisaja

ütlused ning kahtlustataval tuvastatud alahuulevigastus. Ainult videosalvestise põhjal ei ole ka

ringkonnakohtu hinnangul võimalik tõsikindlalt väita, et kannatanu oleks kahtlustatavat löönud,

ent ei saa ka tõsikindlalt väita, et kannatanu seda ei teinud.

27. Ringkonnakohus märgib, et hädakaitse teostamise eelduseks ei ole varasem füüsiline

rünne, vaid rünne võib olla ka verbaalne. Kahtlustatav on ütlustes märkinud, et kannatanu käitus

väljakutsuvalt ning provotseeris konflikti. Eeltoodut on kinnitanud ka tunnistajana üle kuulatud

klubi turvamees, kes lisaks kannatanu agressiivsele meelestatusele märkis, et kannatanu lõi

kahtlustatavat esimesena näkku.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebuses toodud väitega, et õigusvastast rünnet kannatanu poolt

kahtlustatava suunal ei olnud ning hädakaitses tegutsemiseks puudus kahtlustatav alus. Samuti

ei nõustu ringkonnakohus kaebuses märgituga, et kannatanu ei rünnanud kahtlustatava

õigushüvesid.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa välistada, et kahtlustatav teostas hädakaitset. Põhja

Ringkonnaprokuratuuri ja Riigiprokuratuuri kohaselt ei saa ka videosalvestisest nähtuva pinnalt

järeldada, et kannatanupoolset rünnet ei oleks toimunud, kuivõrd eeltoodut kinnitavad lisaks

kahtlustatava ütlustele ka tunnistaja ütlused. Seega on varasemate menetlejate kohaselt tõendeid

kogumis hinnates jõutud põhjendatud järeldusele, et O.M võis tegutseda hädakaitses.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eelnevad menetlejad tõendite hindamisel eksinud.

Vastuseks määruskaebuses toodule selgitab ringkonnakohus, et hädakaitsega kaitstavateks

õigushüvedeks on individuaalhüved (elu, tervis, omand, vabadus jm), kuid siinjuures vajab

märkimist ka see, et individuaalhüve korral ei ole oluline, kas õigushüve on karistusõiguslikult

kaitstud või mitte. Seega ei ole oluline, kas kahtlustatav oma ütlustes on tunnistanud hirmu oma

elule, tervisele või vabadusele, kuivõrd hädakaitset saab teostada ka rünnete puhul, millistel

juhtudel ei ole õigushüve karistusõiguslikult kaitstud (au, väärikus, perekonnaelu, intiimelu

vms). Siinjuures tuleb hinnata, kas kannatanu poolt kahtlustatava õigushüve kahjustamine

on/oli tõenäoline. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ning hinnates

kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et kahtlustatava õigushüve kahjustamine

kannatanu poolt oli tõenäoline.

28. Ringkonnakohus leiab samaselt varasemate menetlejatega, et kahtlustatavapoolne

kaitsetegevus oli vajalik, sobiv ning säästvaim vahend kannatanupoolse ründe tõrjumiseks ja

selle lõpetamiseks ning kahtlustatav ei ületanud hädakaitsepiire.

Näkku löömise ja/või verbaalse ründe tõrjumine rusikalöögiga näkku, mille tagajärjeks on

kannatanul ülahuule vigastus, ei ole käsitletav hädakaitsepiiride ületamisena.

29. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et kriminaalmenetluse lõpetamisel on

õigesti kohaldatud materiaal- ja menetlusõiguse norme ja seega puuduvad alused seadusliku

Riigiprokuratuuri otsustuse tühistamiseks.

30. Eeltoodule tuginedes ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja § 385 p-st 11, jätab

ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 02. juuni 2020. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse

rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/