1-09-16863/15 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1(3) 1-09-16863

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2010. a Tallinn Kriminaalasja number 1-09-16863 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Malle Preimer ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 20. aprill 2010. a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi

U.R-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 5, 8, 9 järgi

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 2. veebruari 2010. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav U.R Prokurör Loreta Tšurilova Süüdistatav U.R

XXX elukoht XXXXXXX XXXX XX-XXX, ei tööta, varem 10 korda kriminaalkorras karistatud, viimati 31. oktoobril 2007. a Viru Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4, 8 ja § 266 lg 1 järgi 2 aasta vangistusega, kinni peetud 12. juulil 2009.a Kaitsja vandedvokaat Liis Toomsalu

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 2. veebruari 2010. a otsus U.R-i suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

2(3)

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 22. aprillil 2010. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § Harju Maakohtu 2. veebruari 2010. a otsusega lühimenetluses tunnistati U.R 199 lg 2 p 5, 8, 9 järgi ja karistati 2 aasta 3 kuu vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus 12. juuli 2009. a.

2. tunnistati süüdi selles, et olles isikuks, kes on varem toime pannud süstemaatiliselt U.R varavastaseid süütegusid, pani ajavahemikul 10. veebruarist 2009. a kuni 12. juulini 2009. a uuesti toime 14 vargust, sisenedes avalikult Tallinna linnas asuvatesse toitlustusasutustesse, koolidesse ja asutuste kabinettidesse ning varastades sealt erinevaid esemeid ja raha.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes vaidlustab kohtuotsust mõistetud vangistuse osas ja taotleb selle kandmiselt tingimisi vabastamist või mõistetud karistuse asendamist

üldkasuliku tööga. Apellatsiooni motiivide kohaselt soovib ta töötades oma süü ühiskonna ees

lunastada ning saab sel viisil võimalikult kiiresti hüvitada tsiviilhagid ja kohtukulud. Mõistetud vangistusest tingimuslikku vabastamist põhjendab süüdistatav sellega, et varem ei ole teda mõistetud karistusest tingimisi vabastatud.

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni ja taotlesid karistuse mõistmise osas kohtuotsuse tühistamist, prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium on seisukohal, et U.R-ile karistust mõistes on kohus lähtunud KarS §-s 56

sätestatust ning oma järeldusi veenvalt põhjendanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks.

Apellatsioonist ei nähtu, et Harju Maakohus oleks U.R-ile karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust, mistõttu apelleeritud kohtuotsus tuleb jätta muutmata. KrK § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kohus karistas U.R 2 aasta 3 kuu vangistusega, so alla sanktsiooni keskmist määra. Kuna kohus nõustus asja lahendamisega lühimenetluses, siis lühendati U.R-ile mõistetud karistust

veelgi ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti neljateistkümne

varguse eest vaid 1 aasta 6 kuud vangistust. Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse õigesti, et U.R on varem samalaadsete kuritegude eest korduvalt vangistusega karistatud, kuid vaatamata

sellele jätkab ta kuritegude toimepanemist. Uusi kuritegusid asus ta toime panema kolm nädalat pärast vanglast vabanemist. U.R tööle ei asunud ja linnas ringi liikudes sisenes ta kõikjale,

3(3) kuhu võimalik ja varastas kõike, mis kätte sattus. Tema poolt toime pandud kuriteod on käesoleval ajal laialt levinud ja seetõttu omab talle mõistetud vangistus ka üldpreventiivset eesmärki.

Riigikohtu kriminaalkolleegium 13. mai 2004. a otsuses on 3-1-1-40-04 rõhutanud, et isiku

karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on

kuriteo eest mõistetud põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt

karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise aluseks on isiku süü, on karistusest tingimisi

vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt

või ka koostoimes teevad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Sellest tulenevalt ei ole asjakohane apellandi väide, et tingimisi karistust, kui karistust, ei ole tema suhtes varem kohaldatud.

KarS § 73 lg 6 kohaselt karistusest tingimisi vabastamist ei kohaldata tahtliku kuriteo toimepannud isikule, keda on karistatud vangistusega. Kuna U.R on varem korduvalt vangistust kandnud, siis ei ole võimalik tema suhtes KarS § 73 alusel karistusest tingimisi vabastamist kohtukolleegium isegi kaaluda.

Tulenevalt asjaolust, et U.R ei ole mõjutanud seadusekuulekalt käituma isegi korduvad

vanglakaristused, siis kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades puudub

kohtukolleegiumi hinnangul alus tema suhtes ka KarS § 74 alusel karistusest tingimisi vabastamiseks.

Kuna süüdimõistetu peab KarS § 69 lg 4 alusel ka üldkasuliku töö tegemisel järgima kontrollnõudeid

ning täitama talle pandud kohustusi vastavalt KarS §-s 75 sätestatule ning kohtukolleegiumi

hinnangul ei ole U.R võimeline neid kohustusi täitma, siis puudub alus talle mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju

Maakohtu 2. veebruari 2010. a otsus U.R-i suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Meelika Aava Malle Preimer Urmas Reinola