1-09-20954/18 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-20954 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Igor Amann Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 13. aprill 2010. a, Tallinn Kriminaalasi B.T süüdistuses KarS § 263 p-de 1, 4 ja § 329 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 5. veebruari 2010. a otsus

Apellatsiooni esitaja

B.T Prokurör Natalja Kutepova Süüdistatav

B.T, isikukood: XXX,

XXXXXXXXXXXXX, emakeel vene keel,

XXXXXXXXXXX, elukoht: XXXXXXX XX-XX XXXXXXX;

varem kriminaalkorras karistatud neli korda, viimati 18.12.2007.a Harju Maakohtu otsusega KarS § 121 ja 263 p-de 1,4 järgi ÜKT-ga 886 tundi tähtajaga 1 aasta 6 kuud;

6.11.2008.a Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja otsusega

KarS § 424 järgi ÜKT-ga 1124 tundi tähtajaga 2 aastat; lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 1 aastaks; ÜKT-st tehtud 285 tundi; tõkend elukohast lahkumise keeld Kaitsja Advokaat Leelo Viil

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 5. veebruari 2010. a otsus B.T süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.

2 2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 263 p-de 1, Harju Maakohtu 5. veebruari 2010. a otsusega tunnistati B.T

4 järgi ja mõisteti talle karistuseks kolm kuud vangistust; KarS § 329 järgi ja mõisteti talle karistuseks kaks kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale kolm kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati

1/3 võrra, s.o kestuseni kaks kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg kestusega kaks päeva ja ärakandmata karistuseks määrati üks kuu ja 28 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Harju Maakohtu 6.11.2008.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 1 aasta 1 kuu ja 24 päeva vangistust – ja mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks vangistus kestusega 1 üks aasta 3 kuud ja 22 päeva. Karistuse alguseks määras kohus B.T poolt karistuse kandmisele asumise päeva. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati veel S.D, kelle osas ei ole maakohtu otsust aga vaidlustatud.

1.1 tunnistati süüdi selles, et tema viibides 9.08.2009.a. kella 01.00 ajal avalikus B.T kohas, täpsemalt Tallinnas, XXXXXXXXX XXX XXX asuvas baaris „K.” alkoholijoobe seisundis, rikkus grupis koos S.D-ga teiste inimeste rahu, väljendas lugupidamatust teiste isikute suhtes

ja pahatahtlikult tülitses nendega, samuti kasutas vägivalda. Täpsemalt seisnes see järgnevas: B.T karjus, ropendas ja tõukas baari administraatorit E. K.. Asjasse mittepuutuv baari külastaja üritas B.T baarist välja tõsta, kuid tulemuseta. B.T rabeles haarangust lahti ja lõi E. K.

kaks korda rusikaga paremalt ja vasakult poolt pähe, millega tekitas kannatanule valu. Rüseluse käigus tuli nende juurde S.D ning lõi mitu korda E. K. rusikaga pähe ja tiris juustest, millega

tekitas kannatanule füüsilist valu. Kaklusesse sekkusid baari külastajad ning tirisid S.D

eemale. Vaatamata sellele üritas S.D lahti rabeleda ning B.T üritas kakelda baari klientidega. Seega pani B.T toime rahu ja avaliku korra raske rikkumise isikute grupis ja vägivallaga, s.o KarS 263 p-de 1,4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.2 süüdi selles, et tema isikuna, keda on karistatud 6.11.2008.a. Samuti tunnistati B.T Harju Maakohtu poolt KarS § 424 alusel ÜKT-ga 1124 tundi tähtajaga 2 aastat ning lisakaristuseks mõistetud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 1 aastaks (kohtuotsus jõustus 14.11.2008.a.), juhtis

lisakaristuse kehtimisajal, s.o 14.10.2009.a. kella 10.20 ajal Tallinnas, mootorsõidukit BMW, millega hoidis tahtlikult kõrvale temale jõustunud kohtuotsuse mõistetud karistuse täitmisest. Seega pani B.T toime täitmisele pööratud kohtuotsusega süüteo eest mõistetud karistuse täitmisest kõrvalehoidumise ehk KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3

1.3 Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt. Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel

arvestab kohus süüdistatava süüd, tema isikut ning karistust raskendavate asjaolude puudumist.

Karistust kergendavaks asjaoluks luges kohus B.T puhul kahetsust. Samuti arvestas kohus

karistuse mõistmisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesolevaks hetkeks on tõendamist leidnud, et B.T on kohtu poolt määratud katseajal tahtlikult toime pannud teise astme kuritegusid.

Kohus ei nõustunud süüdistatava ja tema kaitsja taotlusega kohaldada karistusena tingimisi vangistust ja ÜKT määramist. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-84-03 on märkinud, et üldkasulik töö

on vangistuse alternatiiviks ja tähendab sisuliselt isiku vabaduse ulatuslikku piiramist. Üldkasulik

töö paigutub oma võrdlevalt raskuselt sanktsioonisüsteemis vangistuse ja tingimisi käitumiskontrolliga vangistusest vabastamise vahele. Seega on vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga tegemist (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks. ultima ratio

B.T puhul on sellist karistust viimase võimalusena juba kasutatud, see ei ole andnud tema

puhul soovitud tulemust, isik jätkas kuritegude toimepanemist katseaja kestel ja üldkasuliku töö sooritamise ajal. Kohus ei pidanud ka võimalikuks isiku karistamist rahalise karistusega, kuna see ei

ole karistuse eesmärkide saavutamisel kohtu arvates B.T mõjutamisel piisavaks meetmeks. Seega leidis kohus, et B.T tuleb karistada reaalse tähtajalise vangistusega.

2. , kes palub tühistada Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatav B.T kohtuotsuse talle mõistetud karistuse osas. Apellatsiooni põhiväited on seejuures järgmised.

2.1 Apellant leiab, et KarS § 263 p-de 1, 4 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest mõistetud karistus ei

ole kooskõlas süüteo raskusastmega ning karistuseks tulnuks talle mõista rahaline karistus. Arvestades seda, et rahaline karistus pööratakse täitmisele iseseisvalt, raskeneks faktiliselt tunduvalt

tema olukord; ning see on üheks õigusemõistmise põhimõtteks korduva kuriteo toimepanemisel.

Seejuures osundab apellant, et talle on juba varasemalt määratud üldkasulikku tööd, mille ta probleemideta ka sooritas.

2.2 Apellant peab tõendamatuks enda süüditunnistamist KarS § 329 järgi „kriminaalhoolde

inspektori arvamuse alusel“. Kuid isegi kui sellega nõustuda, ei ole mõistetud karistus – 2 kuud vabadusekaotust – ilmselt kooskõlas kuriteo raskusastmega (väheolulisusega) ning adekvaatsem

oleks rahaline karistus. Apellant leiab, et rahaline karistus oleks talle kasvatusliku mõjutusena tunduvalt efektiivsem kui vangistus, samuti kasulikum linnale.

3. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav talle mõistetud karistuse vaidlustamise osas esitatud

apellatsiooni juurde, seda toetas ka tema kaitsja; süüdistatav kinnitas samas, et enda süü vaidlustamine KarS § 329 järgi on apellatsiooni sattunud ekslikult ning selles osas ta apellatsioonist loobub. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

4. Apellandi esmaseks ja peamiseks sooviks on tühistada maakohtu otsus talle mõistetud

karistusliigi osas; apellant taotleb vabadusekaotusliku karistuse asendamist rahalise karistusega.

Ringkonnakohus leiab, et see taotlus on põhjendamatu ning alusetu on apellandi seisukoht, et

4

mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja/või süüdimõistetu isikule KrMS § 338 p 4 tähenduses.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56

lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi

sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid

eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

Kriminaalkolleegium leiab, et kõiki nimetatud asjaolusid silmas pidades on mõistnud maakohus süüdistatava teosüüle vastava karistuse nii KarS § 263 p-de 1,4 kui ka § 329 järgi kvalifitseeritud kuritegudes.

6. Nagu ringkonnakohus viitega Riigikohtu praktikale osundas, tuleb karistuse mõistmisel ennekõike pidada silmas just toimepandud kuritegu ning selle iseloomu. Käesoleval juhtumil on B.T pannud esmalt toime avaliku korra raske rikkumise, realiseerides

KarS § 263 kaks kvalifitseerivat tunnust – kuritegu pandi toime vägivalda kasutades ning grupis. Kriminaalasjas on tuvastatud, et B.T ründas koos kaassüüdistatavaga põhjendamatult avalikus

kohas kannatanut, lüües naisterahvast korduvalt käega näkku; samuti oli tal füüsiline konflikt nii teiste baari külastajate kui ka sündmuskohale saabunud turvatöötajatega. Juba teo faktilised asjaolud

on ringkonnakohtu hinnangul seega sellised, mis tingivad süüdistatavale sanktsiooniliigina vangistuse mõistmise. Kuid silmas tuleb pidada veel järgmist.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi

arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks,

milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka

süüdlase isikut (RKKKo 3-1-1-99-06). Seejuures kuulub nimetatud isikuomaduste juurde ka isiku

varasem karistatus, samuti eelnevalt kohaldatud mõjutusvahendid. Karistuse üheks peamiseks

eesmärgiks on saavutada eripreventiivses aspektist tulemus, kus isik ei soorita enam kuritegusid.

B.T-le on antud juba varasemalt võimalus vältida vabadusekaotusliku karistuse reaalset ärakandmist, millele osundab ka apellant ise. KarS §-s 69 ette nähtud üldkasulikku tööd on seejuures

tõlgendatud praktikas kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust. Teisisõnu – isikut

karistatakse küll vangistusega, kuid viimase variandina antakse talle siiski veel võimalus selle

reaalset ärakandmist vältida. Kui isik vaatamata sellele karistuse individualiseeriva meetme kohaldamisele jätkab kuritegude toimepanemist, näitab see selle meetme sisulist tagajärjetust. Ekslik on apellandi arusaam, et selle n.ö meetme positiivse toime all tuleb pidada silmas üksnes üldkasuliku töö sooritamise aega; vältimatult tuleb silmas pidada ka seda, kuidas käitub isik pärast selle karistuse

ärakandmist. Käesoleval juhul oli süüdistatavat karistatud 6.11.2008. a Harju Maakohtu otsusega

vangistusega, mis asendati üldkasuliku tööga. Kummatigi ei mõjunud see karistus aga

eripreventiivses tähenduses positiivselt, mille kõige ilmsemaks väljenduseks on just asjaolu, et B.T pani toime uue kuriteo. Silmas tuleb seejuures pidada, et ka varasemalt on B.T karistatud avaliku korra raske rikkumise eest grupis ja vägivalda kasutades, mis asendati üldkasuliku

tööga; see näitab täiendvalt, et karistused ei ole suutnud motiveerida B.T pikemas perspektiivis käituma õiguskuulekalt. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus B.T seisukohaga, et

varasem karistus täitis enda eesmärgid; käesoleva kriminaalasja menetlemine tõendab ilmekalt, et see ei ole ilmselgelt nii.

5

8.

Eelnevat silmas pidades leiab kriminaalkolleegium seega, et põhjendatult on B.T-le

toimepandud kuriteo eest mõistetud karistuseks vangistus kestusega kolm kuud. Sanktsiooniliigi valiku määravad nii sooritatud kuriteo raskus, karistuselt oodatavad eripreventiivsed eesmärgid kui

ka õiguskorra kaitsmise huvid. Kohus on arvestanud karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna

avaldatud kahetsust ning olukorras, kus KarS § 263 sanktsioon näeb võimaliku karistusena ette

vangistuse kestusega kuni viis aastat, leiab ringkonnakohus, et seda on arvestatud maksimaalselt

võimalikus määras. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda praktikas asunud seisukohale, et isegi kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, tuleb vangistust karistusena kõne alla ennekõike olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on varasemate katsete käigus end ammendanud (vt RKKKo 3-1-1-24-07, p 8). Nagu eelnevast tulenes,

on varasemad katsed (vangistuse asendamine üldkasuliku tööga) B.T õiguskuulekale teele

suunamiseks luhtunud. Neid motiive kogumis arvestades jätab kriminaalkolleegium apellatsiooni selles osas rahuldamata.

9. teosüüle vastav on ka talle KarS Kriminaalkolleegium leiab, et põhjendatud ning B.T § 329 järgi mõistetud karistus, s.o kaks kuud vangistust.

Harju Maakohtu 6.11.2008.a otsusega võeti B.T-lt lisakaristusena ära mootorsõiguki

juhtimisõigus; vaatamata sellele juhtis ta 14.10.2009.a mootorsõidukit, hoides seega kõrvale

mõistetud karistuse kandmisest KarS § 329 tähenduses. Nimetatud kohtuotsusega, nagu juba mainitud, asendati B.T-le mõistetud karistus üldkasuliku tööga; KarS § 69 lg 4 kohaselt on isik

selleks perioodiks allutatud käitumiskontrollile, seega pani B.T ka selle kuriteo toime talle kohtu poolt määratud katseajal.

10. Vaieldamatult tuleb tunnistada, et karistuse mõistmisel (ning sanktsiooniliigi valikul) omab

tähendust ka asjaolu, kui menetluse esemeks olev süütegu pannakse toime eelmise kohtuotsusega mõistetud katseajal. Karistuse mõistmisel ning mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga asendamisel

antakse isikule sisuliselt võimalus korraldada enda elu viisil, mis välistaks mõistetud karistuse

täitmisele pööramise. Seejuures tuleb kogu aeg silmas pidada, et vaatama üldkasuliku töö

kohaldamisele oli B.T siiski karistatud just vabadusekaotusliku karistusega. On isiku

sisemise distsipliini ning õiguskuulekuse küsimus, kas ja millisel määral kasutab ta talle antud

võimalust vältida reaalse vabadusekaotusliku karistuse kandmist. Nagu tuleneb kriminaalasja

materjalidest, ei omanud B.T-le maakohtu poolt antud võimalus elada seaduskuulekalt ilma

süütegusid toime panemata sisulist tähendust. Seega on mõistetav, miks aktualiseerus maakohtu

jaoks karistuse liigi valikul just vabadusekaotuslik sanktsioon. Maakohus on nimetatud küsimust

otsuses ka vaaginud ning enda seisukohta sanktsiooniliigi valikul motiveerinud, millega kriminaalkolleegium täiel määral ka soostub.

Apellandi hinnangut, et tegemist on väheolulise kuriteoga, ei pea ringkonnakohus asjakohaseks;

tegemist on B.T subjektiivse seisukohaga. Küll näitab antud kuriteo toimepanemine ringkonnakohtu hinnangul ilmekalt, et B.T ei ole võimeline vaatamata teadmisele mõistetud

karistuse võimalikust täitmisele pööramisest hoiduma süütegude toimepanemisest. Seetõttu leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et sanktsiooniliigina tuleb käesoleval juhul kõne alla üksnes

vangistus. Seejuures soostub ringkonnakohus mõistetud karistusmääraga, pidades seda teosüüle vastavaks. Seega jätab ringkonnakohus rahuldamata apellatsiooni ka selles osas.

11. Ringkonnakohtu istungil väitis süüdistatav, et ta on pärast kriminaalasja menetlemist maakohtus jätkanud üldkasuliku töö tegemist, s.t et on suurenenud tema poolt sooritatud töötundide

arv. See ei vasta aga tegelikkusele. Kriminaalhooldaja poolt ringkonnakohtule saadetud kirjas

kinnitatakse, et B.T on 13. aprilli 2010. a seisuga kriminaalasjas nr 1-08-7794 (Harju Maakohtu 6. novembri 2008. a otsus) sooritatud 285 tundi üldkasulikku tööd. Käesolevaks hetkeks

6

ei ole olukord ka selles suhtes seega muutunud. Seega puudub alus ka maakohtu otsuse revideerimiseks süüdistatavale KarS § 65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse osas.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Paavo Randma

Malle Preimer

Igor Amann