2-18-13335/108 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

17. juuli 2020

Tsiviilasja number

2-18-13335

Tsiviilasi

XX hagi Osaühingu Y vastu kutsehaigusest tuleneva

kahju ja kulutuste hüvitamiseks

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 17. juuni 2019 otsus

Kaebuste esitajad ja liigid

XX apellatsioonkaebus ja Osaühingu Y

apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuste hinnad

Hageja kaebuselt 1255,10 eurot ja kostja kaebuselt

6653,92 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Ljudmila Tamar

Kostja: Osaühing Y (registrikood XXXXXXXX),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Arne Ots ja

Hanna Pahk

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Pärnu Maakohtu 17. juuni 2019 otsus tühistada osas, milles

I.1.1 hagi rahuldati 2018. aasta augustini arvutatud hüvitise nõudes

5344,90 eurot ületavas summas;

I.1.2 hagi rahuldati alates 2019. aasta septembrist igakuise hüvitise nõudes

229,37 eurot ületavas summas ja piirati hüvitise väljamõistmise aega;

I.1.3 märgiti seisuga 31. mai 2019 sissenõutavaks muutunud igakuise hüvitise

summa suurem kui 2064,33 eurot;

I.1.4 hagi jäi rahuldamata varalise kahju hüvitamiseks summas 4 eurot;

I.1.5 mõisteti välja viivis punktides I.1.1 ja I.1.3 märgitud summasid

ületavatelt summadelt ning jäeti välja mõistmata viivis punktis I.1.4

märgitud summalt.

I.2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi punkti I.1 alapunktides

I.1.1–I.1.3 märgitud põhinõuete summasid ületavas osas vastavates nõuetes

rahuldamata ja rahuldada punktis I.1.4 märgitud summas muutes vastavalt

ka viivise nõude rahuldamise ulatust.

2 (20)

I.3. Ülejäänud osas jätta punktis I.1 viidatud otsus muutmata, aga muuta otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punktile 10.4 koos selle

alapunktidega.

I.4. Kostja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.5. Hageja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.6. Jätta rahuldamata hageja 30. juuni 2020 taotlused täiendavate dokumen-

taalsete tõendite vastuvõtmiseks (viidatud kuupäeva menetlusdokumendi lisad

nr 2–8), aga võtta tsiviilasja toimikusse sama kuupäeva menetlusdokumendi

lisana nr 1 esitatud tabel, mida käsitleda hageja selgitusena.

I.7. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda, välja arvatud

hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu ja tasu, mille kohta

otsustada eraldi määrusega.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Hagi rahuldada osaliselt.

II.2. Mõista kostjalt Osaühingult Y hageja XX kasuks välja:

II.2.1 kutsehaigusega tekitatud saamata jäänud tulu hüvitis seisuga

31. august 2018 summas 5344,90 eurot;

II.2.2 alates 1. septembrist 2018 perioodiline (igakuine) hüvitis summas

229,37 eurot kuus, millest 31. mai 2019 seisuga on sissenõutav summa

(september 2018 – mai 2019 eest) 2064,33 eurot.

II.2.3 otsese varalise kahju hüvitis 382,16 eurot;

II.2.4 mittevaralise kahju hüvitis 2000 eurot;

II.2.5 viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras

punktides II.2.1, II.2.3, II.2.4 märgitud summadelt ja punktis II.2.2

seisuga 31. mai 2019 sissenõutavana märgitud summalt alates

17. juunist 2019 kuni iga nõude täieliku tasumiseni.

II.3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda, välja

arvatud hageja esindaja riigi õigusabi tasu ja kulud, mille kohta otsustada

eraldi määrusega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

3 (20)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 6. septembril 2018 Pärnu Maakohtule hagi Osaühingu Y (kostja) vastu

kutsehaigusest tuleneva kahju ja kulutuste hüvitamiseks.

1.1. Hagiavalduses palus hageja mõista tema kasuks kostjalt välja:

(1) varalise kahju hüvitis kuni 31. augustini 2018 ühekordse summana 15 688,27 eurot;

(2) varalise kahju hüvitis alates 1. septembrist 2018 summas 551,20 eurot kuus;

(3) kuni 31. augustini 2018 tehtud kulutuste hüvitamiseks 1298,29 eurot;

(4) alates 1. septembrist 2018 kulutuste hüvitamiseks 120 eurot kuus;

(5) mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel;

(6) viivis põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

1.2. Menetluse kestel täpsustas hageja väiteid ja arvutusi ning esitas 6. märtsi 2019 seisukoha

lisana nr 2 tabeli, milles märkis nõude (1) summaks 7620 eurot (viidates sellele ka menetlus-

dokumendi p-s 9; edaspidi: hageja tabel) ja nõude (2) igakuise summana 420,32 eurot, aga seda

summat ta menetlusdokumendis ei nimetanud. Seejärel esitas hageja 9. aprillil 2019 nõude

täpsustamise avalduse, milles järgis samu summasid nõuete (1) ja (2) osas ning suurendas

nõude (3) summat 2466,75 euroni. Maakohus ei teinud suulist ega kirjalikku määrust nõuete

muutumise kohta, aga 14. mai 2019 istungi protokollist nähtuvalt arutati istungil nõudeid

vastavalt 9. aprilli 2019 sõnastusele ja ulatusele. Sellest võib järeldada, et vaikimisi võttis

maakohus vastu osalise loobumise nõuetest (1) ja (2), samuti sellele vastavas osas viivise

nõudest (6), ning võttis menetlusse nõude (3) suurendatud osa.

1.3. Eelneva põhjal palus hageja pärast nõuete täpsustamist kostjalt välja mõista:

(1) sissetuleku vähenemisest tingitud varalise kahju hüvitis 31. augusti 2018 seisuga

7620,32 eurot;

(2) samal alusel hüvitis 1. septembrist 2018 igas kuus 420,32 eurot;

(3) kulutuste hüvitamiseks hüvitis 31. augusti 2018 seisuga 2466,75 eurot;

(4) tulevikus kantavate kulutuste hüvitamiseks alates 1. septembrist 2018 kuus 120 eurot;

(5) mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel;

(6) viivis põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

1.4. Hageja peamised väited on järgmised:

-

hageja töötas kostja juures 13. aprillil 2004 sõlmitud töölepingu alusel spoonitsehhi

töölisena. Alates 24. septembrist 2013 töötas hageja kostja juures giljotiini

esioperaatorina. Tööleping lõpetati 6. aprillil 2015;

-

hagejal tuvastati töövõime kaotus järgmiselt:

o 27. jaanuar 2015 – 31. jaanuar 2016 vigastuse tõttu 50% ja üldhaigestumise

tõttu 30%, kogu töövõime kaotus 60%;

o 31. jaanuar 2016 – 31. jaanuar 2017 vigastuse tõttu 50%, üldhaigestumise tõttu

20% ja kutsehaiguse tõttu 40%, kogu töövõime kaotus 60%;

o 31. jaanuar 2017 – 31. jaanuar 2018 vigastuse tõttu 50% ja kutsehaiguse tõttu

40%, kogu töövõime kaotus 60%;

o töötukassa 16. novembri 2018 otsusega tuvastati hagejal osaline töövõime alates

22. oktoober 2018 kuni vanaduspensionieani. Ekspertarst tuvastas hagejal

ajavahemikul 22. oktoober 2018 – 29. november 2022 kutsehaigusest tingitud

töövõime kaotuse 40%, kogu töövõime kaotuse 60%;

4 (20)

-

hagejal diagnoositi 21. detsembril 2015 ülekoormushaigus: mõlema õla rotaator-

manseti kõõluste tendioosid, õlaliigeste funktsiooni häire, bursiidid paremas õlas

(subakromiaal- ja subdeltoidbursas, karpaalkanali sündroom paremal käel (mõlemal

käel karpaalkanali operatsioonid 2014. aastal). Kutsehaigus kujunes välja töötades

kostja juures aastatel 2004 – 2015. Kutsehaiguse tekkimist põhjustanud ohuteguriteks

olid korduvad liigutused ja sundasendid kätele, samuti raskuste teisaldamine. Hagejale

on vastunäidustatud raske füüsiline töö regulaarse koormusega kätele. Vajalik on

kompleksne taastusravi, vajadusel medikamentoosne ravi;

-

kostja 2003. aasta riskianalüüsis toodi kostja kõikide töökohtade kohta välja järgmised

ohutegurid: muljumisoht (riskitase II), lõikeoht (riskitase II), õhutemperatuur (riski-

tase I), tuuletõmme (riskitase II), õhuvahetus (riskitase III), müra töötaja kuulmis-

tsoonis, üle 85 dB, riskitase II), vibratsioon (riskitase I), tolm (riskitase II), tööasendid,

sundasendid (riskitase II-III), liigutuste kiirus (riskitase II), korduvad tööliigutused

(riskitase III), raskuste tõstmine, füüsilise ülekoormuse oht (riskitase II), psühholoogi-

lised tegurid: töö iseloom, pidevalt sama tööoperatsioon (riskitase III), töö

monotoonsus (riskitase III), tähelepanu pingelisus (riskitase II); tööprotsessi sõltuvus

teistest (riskitase II), tööaeg, kahes vahetuses viiel päeval nädalas (riskitase II), töö

organiseerimine, puhkepausid, lõunavaheaeg (riskitase I);

-

kostja 2013. aasta riskianalüüsist nähtub, et töötingimused võrreldes 2003. aastaga

paremaks ei muutunud, ohutegurid ja soovitused nende leevendamiseks jäid samaks;

-

kostja ei teavitanud hagejat tööga seonduvatest terviseriskidest, ei tutvustanud riski-

analüüse ega tegevuskava, ei juhendanud teda töökohal esinevate terviseriskide

vähendamiseks või vältimiseks. Tööle asumisel tutvustati töösisekorra eeskirja ja

sissejuhatavat tööohutusjuhendit, mis on suunatud tööõnnetuste vältimisele, aga mitte

töökoha ergonoomiale ega sundasenditest ja korduvatest tööliigutustest lähtuvate

riskide maandamisele. Ka 2005. aastal tutvustati hagejale vaid tööohutusjuhendit;

-

kostja tegevuse tulemusena kujunes hagejal kutsehaigus, mis põhjustas sissetulekute

vähenemise. Hageja on osaliselt töötanud, aga tasu on väiksem kui kostja juures

töötades. Periooditi hageja ei tööta, kuna ta ei leia tööd, mida on võimeline tegema;

-

hageja keskmine indekseerimata brutotöötasu oli 916,98 eurot, millest tuleb maha

arvata 40% töövõimetuspensioni ja hageja töötasu, kui see ületab säilinud töövõimele

vastavat osa. Maha ei saa arvestada puudetoetust, sest see ei ole määratud seoses

kutsehaigestumisega, ka mitte töötuskindlustusmakseid ega vanaduspensioni. Hüvitist

tuleb indekseerida mööblitootmise sektori keskmise palga muutust kajastava indeksiga.

Alates 1. septembrist 2018 on edasiulatuva hüvitise suurus 420,32 eurot kuus;

-

kulutused aastatel 2012 – 2018 olid järgmised: taastusravi 791,30 eurot, ravimid

161,04 eurot, kütus 1017,23 eurot, transport 491,28 eurot, postikulu 5,90 eurot, s.o

kokku 2466,75 eurot. Edasiulatuvate kulude hüvitis peaks olema 120 eurot kuus;

-

kutsehaiguse tõttu on hageja elukvaliteet langenud, mis tekitas masendustunde ja

depressiooni. Kutsehaigusega tekitatud füüsilised muutused hageja kehas tekitavad

ebamugavustunnet, valu ja vaeva, häiritud on uni. Hageja on kostja peale solvunud,

sest kostja ei tunnista vastutust kutsehaiguse tekkimisel. Hageja ei saa teha iga tööd,

kuna ta on tihti haige, esinevad valud ja liikumispiiratus. Depressiooniravimite tõttu ei

saa hageja iga tööd teha, tema tähelepanu on hajutatud ja esineb tööõnnetuse risk.

Pärast kutsehaigestumist oli hageja pikka aega töötu, mis põhjustas lootusetusetunnet

tuleviku suhtes. Kostja ütles hagejaga töölepingu üles vastuolus seadusega, jättes

hageja sissetulekuta. Kutsehaigus põhjustas hagejale piirangud igapäevatoimingutega

hakkama saamises, ta ei saa tõsta raskusi, kummardamine, kükitamine jne on valulik.

Samuti põhjustavad valu auto juhtimine ja jalgrattasõit.

5 (20)

2. Kostja vaidles hagile vastu kokkuvõtvalt järgmiselt:

-

hageja on teinud füüsiliselt rasket tööd alates 1973. aastast, st kostja ei ole ainuvastutav

kutsehaigusega tekitatud kahju eest. Hageja on iga eelneva tööandja juures teinud tööd

kutsehaiguse põhjustanud füsioloogiliste ohutegurite keskkonnas;

-

hageja aitas ise kutsehaiguse tekkimisele kaasa, sest jätkas tööd puhkepauside ajal.

Samuti varjas hageja kaebusi töötervishoiuarsti eest, sest veel 2012. aastal tuvastati

tervishoiu kontrolli käigus, et hageja sobib töötama spoonitsehhi töölisena. Kolm aastat

hiljem avastati hagejal kutsehaigus;

-

hagejale olid tagatud töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused.

Töötajatele oli ette nähtud lõunapaus 30 min ja iga kahe tunni järel 10 min puhkepausi.

Töötaja võis asuda täitma tööülesannet trei- või höövelspooni lõikeseadmelt spooni

vastuvõtjana alles siis, kui selleks on teada ohutud töövõtted ja tööohutuse juhendite

nõuded. Töötaja peab tegema ainult seda tööd, mis talle on ülesandeks antud ja mille

ohutuid töövõtteid ta tunneb. Töötajad peavad väsimuse korral sundasendis töötamisel

sellest teada andma töödejuhile. Lihaspingete vähendamiseks sobivaid võimlemis-

harjutusi tutvustas töötajatele töödejuht;

-

hagejale ei ole tekkinud hagiavalduses näidatud kahju. Hagejal olid sissetulekud 2016 –

2017. aastatel nii töötasuna kui töövõimetuspensionina. Hageja kulutused enne

31. jaanuari 2015 ei ole hüvitatavad, kuna kutsehaigusest tekkinud töövõime kaotus

määrati kindlaks esmalt 31. jaanuaril 2016. Hageja kulutused aastatel 2016 – 2018 ei

ole suures osas põhjendatud. Nii ei kuulu hüvitamisele Tallinna ühistranspordi kaardi

kulu ja postikulu. Põhjendamatu on bensiinikulu hageja taotletud ulatuses. Osaliselt on

põhjendamatud ravimikulud. Puuduvad tõendid selle kohta, et ostetud ravimid ja tooted

on hagejale vajalikud just ülekoormushaiguse raviks. Hageja nõue välja mõista

igakuiselt 120 eurot ravimikulu hüvitamiseks on alusetu;

-

hagejale mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb kaaluda kõiki asjaolusid, sh ka hageja

enda käitumist ja hooletut suhtumist oma tervisesse (töötamine puhkepauside ajal,

ületunnitöö).

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 17. juuni 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt ja mõistis

kostjalt hageja kasuks eespool p-des 1.1 ja 1.3 märgitud nõuete kaupa välja:

(1) kutsehaigusega tekitatud saamata jäänud tulu hüvitise 31. augusti 2018 seisuga summas

7620,32 eurot (st hageja tabelis ja 9. aprilli 2019 täpsustuses vähendatud summa);

(2) alates 1. septembrist 2018 perioodilise (igakuise) hüvitise summas 420,32 eurot kuus

(st samuti hageja tabelis ja 9. aprilli 2019 täpsustuses vähendatud summa) kuni hageja

kutsehaigusest tingitud töövõimetuse muutumiseni, millest 31. mai 2019 seisuga

kuulus maksmisele 3782,88 eurot (üheksa kuud);

(3) otsese varalise kahju hüvitise 378,16 eurot;

(4) nõude (4) jättis maakohus rahuldamata, aga seda otsuse resolutsioonis ei kajastanud;

(5) mittevaralise kahju hüvitise 2000 eurot;

(6) viivise nõuete (1), (3) ja (5) summadelt, aga ka nõudest (2) 31. mai 2019 seisuga

maksmisele kuuluvast summast alates kohtuotsuse tegemise päevast.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel

poolte endi kanda, mistõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. Otsusega samal päeval

tegi maakohus määruse hageja esindaja riigi õigusabi kulude ja tasu kohta, millega kohustas

hagejat need kulud osaliselt riigile hüvitama. Selle määruse peale esitas hageja määruskaebuse,

mille ringkonnakohus lahendab täna eraldi määrusega.

6 (20)

3.1. Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud:

-

hageja töötas ajavahemikul 13. aprill 2004 – 6. aprill 2015 kostja juures, algselt

spoonitsehhi töölisena ja seejärel alates 2013. aasta sügisest giljotiini esioperaatorina;

-

hagejal diagnoositi 21. detsembril 2015 kutsehaigusena ülekoormushaigus, mille on

põhjustanud korduvad liigutused ja sundasendid kätele ja raskuste teisaldamine.

Hagejale on vastunäidustatud raske füüsiline töö regulaarse koormusega kätele;

-

hageja keskmine töötasu kostja juures oli 916,98 eurot;

-

hagejal tuvastati töövõime kaotus ajavahemikul mai 2015 – 31. august 2018 kogu

töövõime ulatuses 60% ja alates 31. jaanuarist 2016 kutsehaiguse tõttu 40%.

3.2. Maakohus kohaldas VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse

(TTOS) § 12 lg 1 ja § 9, sotsiaalministri 9. mai 2005. aasta määruse nr 66 „Kutsehaiguste

loetelu“ § 4 p-te 10, 12 ja 19; sotsiaalministri 27. veebruari 2001. aasta määruse nr 26

„Raskuste käsitsi teisaldamise tervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 2 lg-d 1 ja 2 ning Vabariigi

Valitsuse 10. juuni 1992. aasta määruse nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide

töötajateke tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud

kahju hüvitamise ajutise korra kohta“ (edaspidi: määrus nr 172) p 8.

3.3. Kostja 2003. aasta töökeskkonna riskianalüüsist nähtuvalt on iseloomulikud järgmised

füsioloogilised ohutegurid: tööasendid, sundasendid (riskitasemed II ja III) liigutuste kiirus, sh

sõltuvus teiste töötempost (riskitase II), seadmete teenindamisel võib esineda vajadus kiirustada

(riskitase II), pidevalt paljudel töökohtadel sama tüüpi korduvad liigutused ja üleväsimust

põhjustavad sundasendite ja –liigutustega seotud tööd (riskitase III). Samuti esineb vajadus

tõsta raskusi (10–20 kg), riskihinne 16, koormus mõõdukas (riskitase II), kivipõrandast

põhjustatud luu- ja liigeste vaevused (riskitasemed III ja II). Kostja 2013. aasta töökeskkonna

riskianalüüsist nähtub, et füsioloogilised ohutegurid on samad ja sama riskiastmega.

Tunnistaja DD ütlustest nähtub, et giljotiini esioperaatori ülesanne seisnes etteantud materjalist

võimalikult kasuliku materjali väljalõikamises. Materjal toodi tõstukitega vahelaost ette,

pealelaadija ladus lõigatud pakid lauale ja sealt võeti materjal lõikamiseks, mida saadeti mööda

liini edasi. Pakkide raskus oli varieeruv, kuid vähemalt kuni 10 kg. Pakid tuli tõmmata

füüsiliselt mööda liini edasi. Giljotiini käivitas elektrimootor, see toimus lõpplüliti kaudu, mida

lülitati jalaga, vahetevahel oli vaja saada materjali ka tagasi, siis tuli käivitada vastav

mehhanism töö laua alt lülitist ja seda tuli teha põlvega. Täita tuli töönorme. Ületunnitöö

tegemine võimaldas saada rohkem tasu. Liinitöö osas on DD ütlused kooskõlas tunnistaja QQ

ütlustega, millest samuti järeldub, et töö efektiivsust mõõdeti ja lõigatud kogus mõjutas töötasu.

Samuti esines ületunnitööd, mis võimaldas saada lisatasu. Kokkuvõtvalt esinesid hageja töös

nii sundasendid, korduvad liigutused kui ka raskuste teisaldamine.

Seega esinesid hageja töökohal füsioloogilised ohutegurid, mis tingisid kutsehaiguse tekkimise.

Töötervishoiuarsti 21. detsembri 2015 teatisest kutsehaiguse diagnoosimise kohta (edaspidi:

töötervishoiuarsti tatis) nähtub, et kutsehaiguse põhjustasid korduvad liigutused ja sundasendid

kätele ning raskuste teisaldamine. Samuti kinnitab Tööinspektsiooni 18. veebruari 2016

uurimiskokkuvõte (edaspidi: uurimiskokkuvõte), et hagejale põhjustasid kutsehaiguse samad

füsioloogilised ohutegurid.

3.4. Töötervishoiuarsti teatisest nähtub lisaks, et kutsehaigus kujunes aastatel 2004–2015. Sel

ajal töötas hageja kostja juures. Puuduvad tõendid, et kutsehaiguse tekkimist oleks mõjutanud

töösuhted varasemate tööandjate juures. Pelgalt hageja elulookirjeldusest (kus on nimetatud

varasemad töökohad ja tööandjad) ega kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttest (milles märgiti,

et hageja tegi alates 1973. aastast rasket füüsilist tööd), ei saa tuvastada, et töötervishoiuarsti

teatises nimetatud kutsehaiguse kujunemise aeg oleks vale. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjas

esitatud faktiliste asjaolude ja tõendite alusel võimalik tuvastada, et peale kostja vastutaksid

hageja varasemad tööandjad hagejale kutsehaiguse tekkimise ja selle tagajärgede eest.

7 (20)

3.5. Uurimiskokkuvõte tõendab, et kostjal puudus tegevuskava, töökeskkonnaalane tegevus

ei olnud dokumenteeritud, puudus tegevuse ajakava ning vastutajad, millega kostja rikkus

TTOS § 13 lg 1 p 4. Samuti puudusid abinõud raskuste käsitsi teisaldamisel ja ülekoormusest

tekkivate riskide vältimiseks või vähendamiseks, st puudus ohutusjuhend ja töötajatele ei olnud

tutvustatud ergonoomilisi töövõtteid, millega kostja rikkus sotsiaalministri 14. detsembri 2000

määruse nr 80 „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord“ § 5 lg 2 p 3.

Kostja tegevuskavast ei nähtu kavandatavaid tegevusi giljotiinil töötavate isikute sundasendite,

korduvate tööliigutuste ja raskuste teisaldamisega kaasnevate riskide vältimiseks või

vähendamiseks. Seega ei ole tegevuskava sundasendite, korduvate liigutuste ja raskuste

teisaldamisega kaasnevate ohutegurite leevendamise osas relevantne.

Hageja tööohutusalase väljaõppe kaardilt nähtub, et 16. aprillil 2004 tutvustati hagejale

töösisekorraeeskirju, sissejuhatavat tööohutuse juhendit, tuleohutusjuhendit sissejuhatavaks

juhendamiseks, esmaabi andmise juhendit, elektriohutuse sissejuhatavat juhendit, tööohutus-

juhendit spoonilõike ja –mõõduliini töötajale. Hagejale tutvustatud 27. oktoobril 2004 ettevõtte

territooriumil ohutu liiklemise meelespead ning märtsis 2005 toimus täiendjuhendamine.

Tööõnnetusega seoses toimus 23. oktoobril 2007 juhendamine eesmärgiga vältida tulevikus

analoogsete tööõnnetuste juhtumist.

Loeteletud juhenditest ei nähtu konkreetseid meetmeid, et leevendada kostja töökeskkonna

riskianalüüsides nimetatud raskuste teisaldamise, sundasendite ja korduvate tööliigutustega

kaasnevaid ohutegureid. Sissejuhatava tööohutuse juhendis on küll eraldi peatükk käsitsi

raskuste teisaldamise kohta, kuid see ei sisalda konkreetseid meetmeid raskuste käsitsi

teisaldamisega kaasnevate ohtude vältimiseks või minimeerimiseks.

Kostja esitas 26. veebruari 2013 ja 1. juuli 2014 ohutusjuhendid, kuid puuduvad andmed, et

hagejale oleks neid tutvustatud. Nimetatud ohutusjuhendid valmisid alles 1–2 aastat enne

hagejal kutsehaiguse tuvastamist. Isegi kui hageja tutvus ohutusjuhenditega, siis on

ebatõenäoline, et oleks olnud võimalik tervisekahjustust täielikult vältida. Samuti ei selgunud

QQ ja DD ütlustest, kas ohutusjuhendid olid töötajatele kättesaadavad ja kas töötajaid teavitati

sellest, et täiendavad juhendid lisati töötajatele kättesaadavasse kohta.

QQ väitis, et näitas töötajatele harjutusi sundasendite leevendamiseks formaatspooni osakonnas

ja söögisaalis. Harjutused olid iseõpitud ja töötajate juhendamine omaalgatuslik, kostja vastavat

ülesannet ei andnud. Tunnistaja ei mäletanud, kas ta hagejale harjutusi näitas. Seega kostja ei

korraldanud

nõuetekohaselt

töötajate

ergonoomiaalast

juhendamist.

Ühe

töötaja

omaalgatuslikku tegevust ei saa pidada kostja kui tööandja kohustuse täitmiseks. Tunnistaja

ütlustest ei ole võimalik tuvastada, kas ja millises ulatuses juhendas ta hagejat ega ka seda, kas

hageja oli teadlik nõuetekohasest tegevusest tema töökohal töötamisel tekkivate sundasendite

ja korduvate liigutustega kaasnevate riskide vältimiseks või vähendamiseks. DD ütlused

kinnitavad, et tööandja ei pakkunud leevendust korduvatest liigutustest tekkivatele vaevustele.

Tööandja ei suunanud töötajaid võimlemisharjutusi tegema ega juhendanud harjutuste sisu

osas. Kostja ei tõendanud, et töötajatel oleks olnud võimlemisharjutuste sooritamiseks tagatud

selleks sobivad tingimused ja vahendid puhkeruumis.

Kostja töökorralduses oli töötajatele ette nähtud lõunapaus 30 minutit ja iga 2 tunni tagant

10 minutit puhkepausi, kuid see pole piisav, et kompenseerida korduvatest liigutustest,

sundasenditest ja raskuste teisaldamisest tulenevatest ohuteguritest lähtuvaid tagajärgi.

3.6. Kostja ei tõendanud, et ta tutvustas hagejale TTOS § 13 lg 1 p 6 kohaselt 2003. aasta

riskianalüüsi. Töökeskkonnanõukogu 11. juuni 2013 koosoleku protokollist järeldub, et sellel

ajal pidi hageja olema teadlik riskianalüüsi sisust. Samas ei muuda see kostja vastutuse ulatust

hagejale tekkinud kutsehaigusega põhjustatud kahju eest, sest kutsehaigus hakkas hagejal

kujunema juba 2004. aastal tööle asumisel. Lisaks puuduvad tõendid, et pärast 2013. aasta

riskianalüüsi parandati hageja töötingimusi talle kutsehaiguse tekitanud ohutegurite osas.

8 (20)

3.7. Kuigi QQ ja DD ütlustest nähtub hageja töötamine puhkepauside ajal, ei saa sellest

järeldada töötamist enda kahjustamise eesmärgil või rasket hooletust enda kahjustamise

vältimises. Samuti pole tõendatud, et hageja varjanuks oma tervislikku seisundit

töötervishoiuarsti eest. Seega puudub alus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 alusel.

3.8. Nõuete (1) ja (2) lahendamisel hüvitise arvutamisel tuleb eristada möödunud aja eest ja

tulevikku suunatud kahjuhüvitist. Kahjuhüvitise suuruse arvestamisel möödunud aja eest saab

hüvitise suuruse arvutamisel indekseerida hageja keskmist töötasu. See on kooskõlas VÕS

§ 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga asetada kahjustatud isik olukorda, kus ta

oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega

tuleb võrrelda, milline oleks eelduslikult olnud hageja sissetulek, kui kutsehaigestumist ei oleks

juhtunud, olukorraga, millises hageja faktiliselt on olnud kutsehaigestumise tagajärjel.

Esimest olukorda iseloomustab hageja keskmine kuupalk, mida on indekseeritud

mööblitootmise sektoris keskmise kuupalga muutmist kajastava indeksiga, sest see kajastab

eelduslikult hageja sissetulekut, mida hageja oleks saanud kostja juures töötamise jätkamise

korral. Enne haigestumist oli hageja keskmine töötasu 916,98 eurot.

Eelneva põhjal arvutas maakohus sissetulekute vähenemise eest kahjuhüvitise suuruseks

1. jaanuari 2016 – 31. augusti 2018 eest 7620,32 eurot (nõue (1)) ja alates 1. septembrist 2018

summas 420,32 eurot kuus kuni hageja kutsehaigusest tingitud töövõimetuse muutumiseni

(nõue (2)). Seega rahuldas maakohus mõlemad nõuded hageja soovitud summas.

Hüvitisest ei tule maha arvata vanaduspensioni ega sotsiaaltoetust (puudetoetus). Vanadus--

pensioni ei määrata tervisekahjustuse eest. Samuti ei saa puudetoetust arvestada kutsehaigusega

põhjustatud sissetulekute vähenemise hüvitamisel, sest selle eesmärk on kompenseerida isiku

vajaduste suurenemisest tekkinud kulusid. Samuti pole alust maha arvata töötuskindlustus-

hüvitist, sest see ei ületa hageja puhul säilinud töövõime ulatusele vastava sissetuleku osa.

3.9. Kutsehaigusega kaasnenud kulutuste hüvitamisel ei saa arvestada aastatel 2012 – 2015

tekkinud kulusid. Vastavalt töötervishoiuarsti teatisele kutsehaiguse diagnoosimisest kujunes

hagejal kutsehaigus välja aastatel 2004 – 2015. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik tuvastada,

et hagejal tekkis kutsehaigus kui tervisekahjustus juba 2012. aastal.

Töötervishoiuarsti teatise kohaselt on hagejale vajalik kompleksne taastusravi, vajadusel

medikamentoosne ravi. Sotsiaalkindlustusameti 1. märtsi 2019 kirja kohaselt on hagejale

näidustatud lisakulutustena retseptiravimid (seotud kutsehaiguse raviga) ja ambulatoorne

taastusravi kestvusega 14 päeva. Ekspertarsti 25. veebruari 2019 arvamuse kohaselt on

ajavahemikul 22. oktoober 2018 – 29. november 2022 hagejal tuvastatud kutsehaigusest

tingitud töövõime kaotus 40%, st samas ulatuses nagu tuvastati 31. jaanuaril 2016. Eeltoodust

järeldub, et hageja terviseseisund ei ole alates kutsehaiguse diagnoosimisest muutunud.

Ekspertarsti arvamuse ja digiloo andmete põhjal võib öelda, et valuvaigistid on vajalikud seoses

kutsehaiguse diagnoosiga – valu nii liigutades kui rahuolekus, k.a öösiti. Ambulatoorne

taastusravi on näidustatud 14 päeva aastas. Konkreetsed protseduurid määrab raviarst vastavalt

kutsehaiguse diagnoosile, kuid võib eeldada, et võimlemine ja ujumine on näidustatud seoses

kutsehaigusest tingitud tervisekahjustusega. Kuna hageja tervislik seisund ei ole kutsehaiguse

osas alates diagnoosimisest olulisel määral muutunud, siis võib eeldada, et vastavas ulatuses

ravimite ja taastusravi vajadus eksisteeris hagejal ka alates kutsehaiguse diagnoosimisest.

Ambulatoorsest epikriisist nähtub, et hageja peab jätkama regulaarset füsioteraapiat ja

massaaži. Talle on näidustatud Levotüroksiin 100 mcg (kilpnäärme raviks) ja aledroonhape

70 mg. Eeltoodust tulenevalt saab 2016. aastal kutsehaigusega seostada järgmised kulutused:

valuvaigistid 53,85 eurot, ravim Sedron 97,82 eurot, ravim Alenotop 14,90 eurot, ravim

Duracef (antibiootikum) 9,46 eurot, spa külastused kokku 24,95 eurot, kokku 200,98 eurot.

Hageja 2017. aasta kuludest on põhjendatud spa pääsmete kulu kokku 76,40 eurot, ravimi

9 (20)

Alenotop soetamise kulu kokku 69,84 eurot, haigla voodipäeva tasu 2,50 eurot, Pärnu-Tallinn

bussipilet 3,50 eurot, Tallinn-Pärnu bussipilet 7,10 eurot –kokku 159,34 eurot. Hageja

2018. aasta kuludest on põhjendatud ujumise kulu 7,50 eurot, valuvaigisti ibumax soetamise

kulu 5,89eurot – kokku 13,39 eurot ning 2019. aasta kuludest on põhjendatud valuvaigisti

ibuprofeen kulu 4,45 eurot.

VÕS § 128 lg 3 alusel kuulub hagejale hüvitamisele 2,95 eurot, sest hageja saatis

24. novembril 2016 kostjale seisukoha ja pretensiooni, mis sisu osas on seotud kutsehaigusega

kaasnenud kahju hüvitamise küsimusega. Samas ei nähtu kohtutoimikust, et hageja oleks

saatnud kostjale kutsehaiguse hüvitistega seoses kirja 16. septembril 2016

Eeltoodust tulenevalt on kulutuste hüvitamise nõue (3) põhjendatud summas 378,16 eurot.

3.10. Maakohus jättis rahuldamata nõude (4) edasiulatuvate kulutuste hüvitamiseks, sest

hageja ei esitanud andmeid ja tõendeid edasiulatuvate vajaduste kindlakstegemiseks.

3.11. VÕS § 134 lg 2 alusel tuleb kostjal hagejale hüvitada mittevaraline kahju.

Töötervishoiuarsti teatise kohaselt tuvastati hagejal kutsehaigusena ülekoormushaigus ja talle

on vastunäidustatud raske füüsiline töö regulaarse koormusega kätele. Hagejal on tuvastatud

püsiv töövõimetus 40% kutsehaigusest tingituna. Kutsehaigus on püsinud muutumatus ulatuses

alates detsembrist 2015. Hagejal on kutsehaigusest tingituna regulaarsed valud ja ta peab võtma

valuvaigisteid. Kostja ei ole hagejale vabatahtlikult kahju hüvitanud ja on eitanud oma

vastutuse ulatust. Kostja tegutses vastuolus töölepinguseadusega hagejaga sõlmitud töölepingu

ülesütlemisel. Hageja on kutsehaiguse pärast tundnud masendust. Hageja on olnud pärast

kutsehaigestumist aeg-ajalt töötu, leidmata endale tema terviseseisundile vastavat püsivat tööd.

Eeltoodut arvestades on õiglase ja mõistliku mittevaralise kahju hüvitise suurus 2000 eurot.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada osas, milles

maakohus jättis nõude (3) kulutuste hüvitamiseks rahuldamata osasummas 175,10 eurot ning

nõude (4) tulevikus tekkivate kulutuste hüvitamiseks perioodiliste maksetena 120 eurot kuus

täielikult rahuldamata. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Hageja kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks leidis maakohus põhjendamatult, et hageja kulutused ravimitele, transpordile,

haigla voodipäevatasule, SPA külastusele (ujumine) ajavahemikus 2016 – 2019 tuleb välja

mõista vaid 378,16 euro ulatuses.

Ekslik on maakohtu seisukoht, et aastatel 2012–2015 tehtud kulutused ei kuulu hüvitamisele,

kuna kutsehaigus hagejal diagnoositi alles 21. detsembril 2015. Kutsehaiguse lõplik

diagnoosimine ei tee olematuks hageja kehva tervise ja ravimite tarvitamise eelneval perioodil.

Kutsehaiguse tuvastamiseks on läbi viidud mitu uuringut, kus oli fikseeritud valud ja õlasüstide

tegemise vajadus. Samuti ei ole põhjendatud vaid retseptiravimite maksumuse hüvitamine

olukorras, kus raha puuduse tõttu tuli hagejal tööst põhjustatud tervisehädasid leevendada

käsimüügis olevate odavamate ravimitega. Kokku kulus hagejal enne kutsehaiguse

diagnoosimist ravimitele 80,67 eurot ja taastusravile 25 eurot.

Transpordikulu tuleb suurendada 4 euro võrra, mis kulus hagejal bussiga sõiduks Tallinna

bussijaamast haiglasse ja tagasi. Samuti tuleb hüvitada kütusekulu, sest hageja elukoht ja Pärnu

Haigla ning perearsti asukohad on sellises kauguses, mida ei läbita jalgsi, seega liikus hageja

kas bussi või oma sõidukiga. Samuti käis hageja Tallinnas haiglas oma autoga. Vastavad

tõendid on kohtule esitatud. Kokku on kütusekulu 65,44 eurot.

Maakohus jättis põhjendamatult kostjalt välja mõistmata osaliselt postikulu (2,95 eurot) seoses

kostjale kahjunõude edastamisega. Kostja ei vaielnud vastu, et ta on hagejalt kaks kirja saanud.

10 (20)

4.2. Teiseks jättis maakohus põhjendamatult kostjalt välja mõistmata tulevikus tekkivate

kulutuste hüvitamiseks perioodiliste maksetena 120 eurot kuus.

Hageja esitas 2017. aasta kulutuste kohta tõendid, millega maakohus pidi arvestama ka

tulevikumaksete kujundamisel ja oleks pidanud välja mõistma igakuise maksena vähemalt

60 eurot kuus või muu (väiksem) summa, kui 2017. aasta keskmine kulu oli leitud ebaõigesti.

Maakohus ei selgitanud hagejale, et esitatud tõenditest ei piisa. Lisaks vaidles kostja vastu vaid

igakuisele maksele ulatuses, mis ületab 60 eurot.

Pärnu Haigla taastusravi ja heaolukeskuse hinnakirja järgi on hagejale vajalike protseduuride

kulu 105 eurot kuus, millele lisandub ujumine basseinis vähemalt kaks korda kuus. Seega on

hageja nõue tulevikus tekkivate kulutuste hüvitamiseks põhjendatud perioodiliste maksetena

120 eurot kuus.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Kostja kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Esiteks hindas maakohus tõendeid valesti, kui leidis, et hagejal on õigus nõuda

kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamist.

5.1.1. Maakohus tõi välja 2003. aasta töökeskkonna riskianalüüsis kirjeldatud füsioloogilised

ohutegurid, sh vajaduse tõsta raskusi (10 – 20 kg), riskihinne 16, koormus mõõdukas

(riskitase II), kuid jättis tähelepanuta, et nimetatud vajadus tekib toormaterjali tõstmisel.

Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et toormaterjali tõstab liinile pealetõstja. DD ütluste

kohaselt toodi materjal tõstukitega ning pealelaadija ladus lõigatud pakid lauale ja sealt võttis

esilõikaja materjali ja tõmbas laua pealt, puusa kõrguselt, mis kattub QQ ütlustega, et

giljotiiniliini esilõikaja ei pea pakke tõstma, vaid ta lohistab neid laua peal. Riskitasemega II

tuvastatud risk on vastuvõetava riskiga oht ning ei nõua üldjuhul lisaabinõusid. Seega on väär

kohtu järeldus, et 2003. aasta riskianalüüs pidi ette nägema leevendavaid meetodeid raskuste

teisaldamise osas.

5.1.2. Sundasendite ja korduvate liigutuste leevendamiseks olid ette nähtud puhkepausid,

millal tuli liini juurest lahkuda puhkeruumi või suvel ka õuealale ning kogu tehas seisis

puhkepausi ajal. QQ ütluste kohaselt tehti suvel, kui olid palavad ilmad, puhkepaus iga

10 minuti tagant. Seda kinnitas ka DD. Seega võimaldas kostja puhkepause rohkem kui nägi

ette töölepinguseaduse § 47 lg 2.

5.1.3. QQ ütluste kohaselt näitas ta võimlemisharjutusi formaatspooni osakonnas ja

puhkeruumis. Seega omaalgatuslikult või tööandja poolt korraldatud võimlemisharjutuste

näitamisega on tööandja kohaldanud meetmeid sundasenditest ja korduvatest liigutustest

tekkida võiva tervisekahju ärahoidmiseks nagu soovitas riskianalüüs. Tööandja poolt

võimlemisharjutuste tutvustamise kohustuse väidetav rikkumine (võimlemisharjutuste pildid ei

olnud väljas igal töökohal) ei saa olla kutsehaiguse põhjus.

5.1.4. Ekslik on maakohtu järeldus, et sissejuhatav tööohutuse juhend ei sisalda konkreetseid

meetmeid terviseriski vähendamiseks. Konkreetsed meetmed olid sobivad puhkepausid ja töö

kestus. Kuigi hageja töö ei olnud seotud raskuste teisaldamisega, olid sissejuhatavas tööohutuse

juhendis olemas meetmed terviseriski vähendamiseks ja juhendit tutvustati tööle asumisel.

5.1.5. QQ ütluste kohaselt on tööohutusjuhendid infotahvli kõrval plastmassist postkastis

alates 2007–2008. aastast. DD ütluste kohaselt tutvustati talle tööle asumisel patakat pabereid,

mis tuli läbi lugeda ja tööohutusjuhendid, mis tulid hiljem, olid stendi all ning igaüks sai võtta

ja lugeda. Seega on tunnistajate ütlustega tõendatud, et ohutusjuhendid olid spoonitsehhi

töölisele kättesaadavad infotahvli juures.

11 (20)

5.1.6. Vaidlustatud otsusest ei selgu, millise tõendi alusel tuvastas maakohus, et kutsehaigus

hakkas hagejal kujunema juba 2004. aastal tööle asumisel. Töötervishoiuarsti teatise kohaselt

oli kutsehaiguse väljakujunemise periood kostja juures töötamise periood, kuid veel

töötervishoiuarsti 31. oktoobri 2012 otsuse kohaselt ei olnud mingeid vastunäidustusi

töökorralduse kohta, ainsaks soovituseks oli ravimassaaž kätele ja kaelale kümme korda.

Töötervishoiuarst ei ole tuvastanud tervisekontrolli käigus hageja tööga seotud haigestumist.

Tööandja aga saab tugineda vaid talle töötervishoiuarsti poolt antud soovitustest.

5.1.7. QQ ütluste kohaselt vahetasid giljotiiniliini meeskonnad koormuse vähendamiseks

töökohti, s.t. esilõikaja oli kaks tundi esilõikaja ja seejärel teine lõikaja. Ka DD kinnitas, et

rotatsioon toimus. Seega täitis kostja riskianalüüsis antud soovituse tööprotsesside

vahetamiseks ja rotatsiooniks.

QQ ütlustega on tuvastatud, et kõikidel giljotiini liinidel tõsteti platvormi, et ei oleks 8 tundi

betoonpõrandal ning töötajad töötasid seejärel puidu peal. Seega on täidetud riskianalüüsis

antud soovitus varustada alalised töötsoonid alusmatiga seismise alas.

QQ ütlustega on tõendatud, et hageja rikkus puhkepausidest kinnipidamist, seda kinnitas ka

DD. Seega on tööandja andnud vajalikul määral puhkepause ning on täitnud riskianalüüsis

soovitatud puhkepausidest kinnipidamise kontrolli.

5.2. Teiseks on maakohtu hüvitise arvestus ebaõige.

5.2.1. Puudub alus keskmise palga indekseerimiseks. Hageja töötasu oli 5 eurot tunnis ning

esitatud ei ole mistahes tõendeid, et hageja töötasu oleks võinud 2016.–2018. aasta jooksul

tõusta ning et ta oleks võinud teenida enam kui 916,98 eurot kuus. Nimetatud keskmine töötasu

on niigi kõrgem nominaalsest keskmisest töötasust tööajanormi alusel (keskmiselt 841 eurot

kuus), kuna see sisaldas ka tasusid ületunnitöö eest, mida hageja tegi vabatahtlikult, et saada

kõrgemat tasu. Ilma vastavate tõenditeta ei ole põhjendatud eeldada, et hageja kuuluks kõige

kõrgema tasuga töötajate hulka. Mööblitootmise sektori keskmise kuupalga muutmist kajastava

indeksiga keskmise sissetuleku indekseerimine ei ole millegagi põhjendatud ning see ei kajasta

mingil määral eelduslikult hageja seda sissetulekut, mida hageja oleks saanud kostja juures

töötamise jätkamise korral. Mööblitootmine ja spoonitootmine on väga erivead valdkonnad.

5.2.2. Maakohus arvestas vääralt välja ühekordse hüvitise suuruse.

Kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus on 40%, seega tuleb keskmisest töötasust

(916,98 eurot) arvutada 40%, et saada hüvitise summa, millest tuleb maha arvata kutsehaigusele

vastav osa töövõimetuspensionist ja tegelikult saadud töötasu, mis ületab hagejal

kutsehaigusele vaatamata säilinud töövõime ulatust. 40% keskmisest töötasust on 366,79 eurot.

Töövõimetuspension määrati 60% töövõime kaotuse eest, millest 40% kutsehaiguse tõttu.

Seega 2/3 töövõimetuspensionist kutsehaiguse tõttu ja 1/3 üldhaigestumise tõttu. Seega

2/3 töövõimetuspensionist tuleb hüvitisest (366,79 eurot) maha arvestada.

Kuivõrd hagejal on säilinud 40% töövõimest, ei saa eelduslikult säilinud töötasu arvestada

suuremas ulatuses. Lisaks tuleb töövõimetuspensioni arvestada brutosummadest, kuna

netosumma (ehk kinnipeetud tulumaks) sõltub hageja sissetulekutest.

5.2.3. Maakohus arvestas vääralt välja perioodilise hüvitise suuruse, kuna ei arvestanud kostja

seisukohta, et vanaduspension (hagejale ei ole määratud vanaduspension seoses

vanaduspensioniikka jõudmisega, vaid talle on määratud soodustingimustel vanaduspension

seoses laste kasvatamisega) tuleks maha arvata seetõttu, et riik on töövõimereformi käigus

kindlaks määranud enda kohustuse analoogses situatsioonis jätkata hüvitise maksmist suuruses,

mis ta maksis enne vanaduspensioni määramist ning see seaduse analoogia peaks kohalduma

ka eraõiguslikele isikutele. Seetõttu tuleb kostjal vanaduspensioni määramise järgselt hakata

maksma tervisekahju hüvitist suuremas ulatuses kui enne vanaduspensioni määramist.

12 (20)

5.3. Kolmandaks lahendas maakohus hageja nõude, mida hageja ei esitanud. Hageja ei

soovinud hüvitise väljamõistmist kuni kutsehaigusest tingitud töövõimetuse muutumiseni.

Lisaks ei ole vaidlustatud otsuse resolutsioon selles osas täidetav. Hageja ei ole jõudnud

vanaduspensioniikka ja talle määratud soodustingimustel vanaduspension 29. novembrini 2022

ning sama kuupäevani on tuvastatud kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse 40%. Seega ei

saa hüvitist välja mõista kauemaks kui 29. novembrini 2022.

5.4. Neljandaks puudub põhjuslik seos kostja võimalike rikkumiste ja kutsehaiguse vahel.

6. Hageja vaidles kostja kaebusele vastu, kostja hageja kaebusele tähtaegselt ei vastanud, aga

esitas hiljem apellatsioonimenetluses oma seisukohad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus osaliselt

tühistada ning uue otsusega vähendada nõuete (1) ja (2) rahuldamise ulatust, aga suurendada

nõude (3) rahuldamise ulatust. Vastavalt põhinõuete rahuldamise ulatusele muutumisele tuleb

muuta otsustust viivise väljamõistmisel. Lisaks tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas,

milles kohus piiras nõude (2) ajaliselt. Osaliselt muudab ringkonnakohus maakohtu põhjendusi

ka osas, kus lõppjäreldus jääb muutmata. Poolte kaebused rahuldatakse osaliselt ja

menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad poolte endi kanda.

8. Poolte kaebuste kohaselt ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas, milles maakohus jättis

rahuldamata nõude (3) osasummas 1913,49 eurot (= 2466,75 – 378,16 – 175,10), ei määranud

mittevaralise kahju hüvitist suuremana kui 2000 eurot ning jättis välja mõistmata viivise esiteks

alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni, teiseks nõude (2) pärast 31. maid 2019 sisse-

nõutavaks muutuvatelt igakuistelt summadelt ja kolmandaks nõudelt (4). Kirjeldatud osas hagi

rahuldamata jätmine on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

9. Ringkonnakohus lahendab esmalt kostja kaebuse. Nimelt on kostja väidetest osa sellised,

mis välistaks üldse hagi rahuldamise. Kui mõni neist osutub edukaks, siis pole vajadust

käsitleda kostja muid väiteid ega ka hageja kaebust. Tervikuna ei mõjuta kaebuste lahendamise

järjekord asja lahendamise tulemust.

10. Kostja kaebuse esimese väite kohaselt puudub hagejal alus nõuda kahju hüvitamist ning

neljanda väite järgi puudub põhjuslik seos kostja tegevuse või tegevusetuse ja kutsehaiguse

tekke vahel. Kumbki neist väidetest ei ole edukas.

10.1. Tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõude võib

VÕS § 1044 lg 3 järgi rahuldada nii lepingu rikkumisele (st nõude alusena VÕS § 115 lg-le 1)

või tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043) tuginedes, kusjuures vastavate nõuete

rahuldamise eeldused on vähemalt osaliselt erinevad (Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 24 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Maakohus

lahendas hageja nõuded lepinguvälisel alusel ja kostja kaebuse lahendamisel pole vaja

kontrollida, kas nõudeid saaks lepingulisel alusel rahuldada suuremas ulatuses.

10.2. Sarnaselt muu deliktilise kahjuga tuleb ka kutsehaigusest tingitud kahju puhul kindlaks

teha kahju (VÕS § 130 lg 1, § 127 lg 1) ning põhjuslik seos teo ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4).

Kahju hüvitamise ulatuse määramisel tuleb arvestada rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga

(VÕS § 127 lg 2). Tööandja tegevus on õigusvastane juhul, kui töötaja sai tööandja juures

töötamise ajal kutsehaiguse ning tööandja rikkus oma kohustusi ohutu ja tervisliku

töökeskkonna tagamisel. Eelkõige tähendab see, et tööandja rikkus töökaitse norme, sh TTOS

sätteid. Põhjusliku seosega tööandja käitumise ja töötaja kutsehaiguse vahel on tegemist, kui

tööandja tegevus (või tegevusetus), millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega

sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks (vrd Riigikohtu

20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p-d 22 jj).

13 (20)

10.3. Maakohus leidis, et kutsehaiguse põhjustasid esiteks sundasendid ja korduvad liigutused,

mille esinemise üle pooled ei vaidle, vaid selles osas tuleb kostja kaebuse alusel kontrollida,

kas kostja rakendas piisavaid meetmeid (pausid, harjutused, juhendid). Teiseks pidas maakohus

kutsehaiguse põhjuseks raskuste teisaldamist, mis kostja väitel ei olnud hageja töökohustus.

Lisaks hõlmavad kostja esimene ja neljas väide küsimust, kas uurimiskokkuvõttes märgitud

rikkumised on hageja kahjuga põhjuslikus seoses.

10.4. Kõnealuses osas eksis maakohus õiguse ajalisel kohaldamisel, aga see ei mõjutanud

eelmises alapunktis kirjeldatud küsimustes tehtud järeldusi.

10.4.1. Kostja kohustuste määratlemisel kohaldas maakohus vaidlustatud otsuse p-s 5.6 mh

TTOS § 9 lg 2 ning leidis, et selle alusel peab tööandja töötaja füüsilise ülekoormuse

vältimiseks kohandama töö töötajale võimalikult sobivaks ja võimaldama töötajale tööpäeva

või töövahetuse jooksul tööaja hulka arvatavaid vaheaegu, kusjuures töökoha kujundamisel ja

töö korraldamisel tuleb arvestada töötaja kehalisi, vaimseid, soolisi ja ealisi iseärasusi ning tema

töövõime muutumist tööpäeva või vahetuse jooksul. Sellele vastavas sõnastuses kehtib TTOS

§ 9 lg 2 alates 1. jaanuarist 2019. Hageja kostja juures töötamise ajal kehtis töö kohandamise

osas samasisuline TTOS § 9 lg 3 ja alates 1. märtsist 2007 lg 3¹, mis sätestas pikaajalises

sundasendis töötamise või monotoonse töö puhul kohustuse võimaldada tööpäeva või

töövahetuse jooksul töötajale tööaja hulka arvatavaid vaheaegu.

10.4.2. Vaidlustatud otsuse p 5.12 järgi rikkus kostja hageja suhtes oma töötervishoiualaseid

kohustusi, mis tulenevad TTOS § 13¹ lg-st 6. Ka see säte kehtib alates 1. jaanuarist 2019. Enne

seda nägi TTOS § 13 lg 7 ette, et tööandja on kohustatud korraldama õigusaktidega sätestatud

korras tervisekontrolli töötajatele, kelle tervist võib tööprotsessi käigus mõjutada töökeskkonna

ohutegur või töö laad, ning kandma sellega seotud kulud.

10.4.3. Maakohtu viidatud määrus nr 172 ei kehti alates 1. juulist 2002, mistõttu ei ole see

ajaliselt kohaldatav.

10.4.4. Maakohtu eksimused ei ole asja lahendamise seisukohalt olulised, sest samasisulised

kohustused nägi TTOS ette ka enne 1. jaanuari 2019 ja määruse nr 172 kehtetuks tunnistamine

ei mõjuta samasisulise nõude rahuldamist kahju hüvitamise üldnormide alusel. Seega on piisav

asendada vaidlustatud otsuses viited TTOS sätetele vastavalt alapunktides 10.4.1 ja 10.4.2

märgitule ning jätta välja viited määrusele nr 172.

10.5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu ülejäänud põhjendustega kahju hüvitamise eelduste

täidetuse osas nõuete (1), (2), (3) ja (5) puhul. Maakohus järgis eespool p-s 10.2 refereeritud

põhimõtteid, kohaldas p 10.4 (koos alapunktidega) erisusi arvestades õigeid norme ja tuvastas

õigesti kahju hüvitamise eeldused. Vastuseks kostja väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10.5.1. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu

tuvastatud faktilistest asjaoludest, mida ei ole apellatsioonkaebustega vaidlustatud. Siinkohal

uuritavat väidete osas tähendab see eelkõige, et kontrollida tuleb, kas kostja rakendas piisavaid

meetmeid, kas kutsehaiguse põhjusena saab käsitleda raskuste tõstmist ja kas kostjale ette

heidetavad rikkumised on hageja kahjuga põhjuslikus seoses. Nende asjaolude hindamisel ei

rikkunud maakohus menetlusõiguse norme ja hindas tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgides.

Maakohus viitas tõenditele piisava täpsusega, mh märkis, et tuvastab kutsehaiguse kujunemise

aja töötervishoiuarsti teatise põhjal. Kohus ei pea kontrollima arsti teatist sisuliselt ega kahtlema

selles sisalduvates erialastes seisukohtades.

10.5.2. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et pelgalt puhkepauside võimaldamisega täidab

tööandja enne 1. jaanuarit 2019 kehtinud TTOS § 9 lg 3¹ järgse kohustuse. Hageja haiges-

tumine ja tervisekahjustused kinnitavad vastupidist, st võimaldatud pausid ei olnud piisavad.

Eelkõige pidi tööandja järgima TTOS § 9 lg 3, st kohandama töö töötajale võimalikult sobivaks

ning arvestama töökoha kujundamisel ja töö korraldamisel töötaja kehalisi, vaimseid, soolisi ja

14 (20)

ealisi iseärasusi, samuti tema töövõime muutumist tööpäeva või vahetuse jooksul. Kõigi nende

kohustuste täitmist pidi tõendama kostja. Maakohus järeldas õigesti, et kostja esile toodud 10-

minutilised vaheajad iga kahe tunni tagant ei ole piisavad, vastupidise kohta kostja tõendeid ei

esitanud ega neile ka kaebuses ei viidanud.

Tööandjal tuleb TTOS eesmärkidest lähtuvalt korraldada ja kohandada töö nii, et välditakse

töötaja tervisekahjustusi. Seeläbi pannakse just tööandjale kohustus saavutada tegelikult

olukord, kus töötajal on võimalikult ohutu töötada. Selle tulemuseni jõudmiseks ei ole piisav,

et tööandja pakub töötajale võimalusi (pausideks, võimlemiseks), vaid töö tuleb tervikuna

korraldada viisil, mis tagab nende võimaluste kasutamise.

10.5.3. Samuti pole põhjendatud kostja arusaam, et maakohus oleks pidanud tuvastama hageja

piisava teavitamise ohutusjuhenditest selle põhjal, et vähemalt mingid juhendid olid infotahvli

kõrval kastis ja DD-le tutvustati tema tööle asumisel juhendeid. Kummastki faktist ei saa

järeldada, et juhendeid tutvustati hagejale. TTOS § 13 lg 1 p 12 kohustab tööandjat tutvustama

töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning kontrollima nende täitmist, samuti tuleb

tööandjal p 13 järgi korraldada töötajale töökohale ja ametile vastava tööohutus- ja

töötervishoiualase juhendamine ja väljaõpe. Nende kohustuste täitmiseks ei ole piisav juhendite

kättesaadavakt tegemine või teisele töötajale tutvustamine.

10.5.4. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja pidi töö tegemisel raskusi teisaldama. Raskuste

teisaldamine hõlmab ka pakendatud materjali mööda liini edasi tõmbamist. Tunnistaja DD

ütluste kohaselt oli sellise ülesande täitmine hageja töökohal tavaline. Kuigi riskianalüüsis

raksuste teisaldamist eraldi ei nimetata, siis on sama riskitasemega füüsilise ülekoormuse oht,

mis võib kaasneda raskuste teisaldamisega. Lisaks märgib ringkonnakohus, et sarnaselt p 10.5.2

kolmanda järeldusega on ka iga üksiku tööoperatsiooni puhul tööandjal kohustus jälgida, et

töötaja ei teeks töötamise ajal toiminguid, mis võivad tervist oluliselt kahjustada.

10.5.5. Põhjuslik seos kostja rikkumiste ja hagetava kahju tinginud kutsehaiguse vahel avaldub

eelkõige vaidlustatud otsuse p 5.8 teises lõigus õigesti tuvastatus, et hageja töökohal esinesid

füsioloogilised ohutegurid (korduvad liigutused ja sundasendid kätele, raskuste käsitsi

teisaldamine), mis on seotud talle kutsehaiguse tekkimisega. Maakohus põhjendas oma

seisukohta õigesti töötervishoiuarsti teatise ja uurimiskokkuvõttega. Viidatud kokkuvõtte

osas VI õigusaktide nõuete rikkumise loetelust ei saa teha kostja soovitud järeldust, et muid

rikkumisi ei tuvastatud. Kokkuvõtte osades III ja V käsitleti töötingimusi ja tööandja kohustuste

täitmist ning maakohus võis asjaolude tuvastamisel neist samuti juhinduda.

10.6. Eeltoodud kaalutlustel ei anna kostja kaebuse väited alust muuta vaidlustatud otsust osas,

milles maakohus tuvastas, et kostja vastutab hagejale kutsehaiguse põhjustamise eest ning peab

hüvitama sellega põhjustatud kahju, sh hüvitama töövõime osalisest kaotusest tingitud

sissetuleku, aga ka varalise ja mittevaralise kahju. Nõuete (3) ja (5) kohta ei esitanud kostja

apellatsioonimenetluses väiteid, mis võiks tingida välja mõistetud summade vähendamist.

11. Kostja kaebuse teise väite järgi eksis maakohus hüvitiste arvutamisel nii nõude (1) kui ka

nõude (2) lahendamisel. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohtadega osaliselt ja muudab

hüvitise arvutust mõlema nimetatud nõude osas.

11.1. Maakohus ja pooled on põhimõtteliselt õigesti lähtunud sellest, et kutsehaigusest tingitud

töövõimetuse hüvitis, mida peab töötajale maksma (endine) tööandja, tuleb arvutada järgmiselt

(vt ka nt Riigikohtu 20. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 22 kuues lõik):

(a) keskmisest töötasust leitakse kutsehaigusest tingitud töövõime kaotusele vastav osa,

(b) sellest arvestatakse maha töövõimetoetus osas, mis vastab kutsehaigusest tingitud

töövõime kaotusele;

(c) kui töötaja on saanud samal perioodil töötasu, siis arvestatakse lisaks maha see osa

saadud töötasust, mis ületab säilinud töövõimele vastavat tasu.

15 (20)

11.2. Pooled on praeguseks üksmeelsed mh järgmistes asjaoludes:

-

hagejal on kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 40% ja kokku 60%;

-

alates 30. augustist 2016 saab hageja vanaduspensioni ja enne seda maksti talle

töövõimetuspensioni, millest tuleb vaidlusaluse hüvitise arvutamisel arvesse võtta ⅔

brutosummast ning mille igakuised summad hageja märkis 30. juuni 2020

menetlusdokumendi lisana nr 1 esitatud tabelis ja kostja ei esitanud neile vastuväiteid

(jaanuaris 235,97 eurot, veebruaris 160,56 eurot, märtsis 158,37 eurot, aprillis

405,15 eurot ja alates maikuust 249,95 eurot);

-

2016. aasta eest hüvitise arvutamisel on kohane lähtuda keskmisest brutotasust

916,98 eurot kuus ja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotusele vastav osa on

366,79 eurot (≈ 916,98 × 40%);

-

hageja sai 2016. aasta veebruarist–maini töötuskindlustushüvitisi vastavalt 412,30;

385,70; 412,30 ja 172,90 eurot kuus ning juunist–augustini töötasu vastavalt 241,80;

436,80 ja 504,40 eurot kuus.

11.3. Ringkonnakohus leiab, et p-s 11.1 kirjeldatud metoodika järgi saab igakuiselt muutuva

hüvitise välja arvutada kuni hagejale vanaduspensioni määramiseni, st ajavahemiku eest enne

30. augustit 2016 (järgnevas p 11.4 koos alapunktidega). Alates 30. augustist 2016 tuleb leida

aga igakuise hüvitise summa muul viisil, sest koos vanaduspensioniga ei maksta enam

töövõimetoetust (järgnevas p 11.5 koos alapunktidega).

11.4. Pooled vaidlevad p-s 11.1 kirjeldatud metoodika rakendamise osas küsimustes, kuidas

tuleb arvutada säilinud töövõimele vastav töötasu osa ja kas samamoodi nagu töötasu tuleb

arvesse võtta ka töötuskindlustushüvitist ja töötutoetust (edaspidi koos: töötustushüvitised).

Vastused neile küsimustele mõjutavad alapunktis (c) kirjeldatud negatiivset osasummat.

11.4.1. Maakohus nõustus hagejaga, et säilinud töövõimele vastav tasu on 60% keskmisest

töötasust (st 2016. aastal 550,19 eurot). Kostja hinnangul on see 40% (st 366,79 eurot).

Erinevus tuleneb sellest, kas määrata säilinud töövõimele vastav tasu lähtudes kutsehaigusest

tingitud töövõime kaotusest (40%) või kokku tuvastatud töövõime kaotusest (60%).

11.4.2. Ringkonnakohus leiab, et kui kutsehaigus põhjustas üksnes osa töövõime kaotusest,

tuleb selle asjaoluga arvestada ka kõnealuse osasumma (c) leidmisel. Kumbki poolte järgitud

arvutusmudelitest ei ole kooskõlas VÕS § 127 lg 1 järgse kahju hüvitamise eesmärgiga. Nimelt

pöördub kostja käsitluse järgi tema kasuks kogu tööpanus (või palgatõus), mille töötaja

saavutab oma osalist töövõimet realiseerides, aga hageja arvates tuleks muutumatus summas

hüvitist maksta praktiliselt kogu puuduva töövõime ulatuses töö tegemiseni.

11.4.3. Õiglasem, aga ka kutsehaigusest tingitud kahju hüvitamise eesmärgi ja pooltevahelise

riskijaotusega on paremini kooskõlas lahendus, kui võtta säilinud töövõimele vastavat töötasu

ületav osa arvesse sarnaselt töövõimetuspensioniga, st suhtes, mis saadakse kutsehaigusest ja

muust põhjusest tingitud töövõimetuse määrade jagamisel. Säilinud töövõimele vastav töötasu

võrdlusarv, mille korral hüvitist ei vähendada, on käesoleval juhul seega 40% keskmisest

töötasust, aga hüvitist vähendatakse seda ületava tasu korral üksnes 2/3 võrra tegeliku töötasu ja

võrdlusarvu vahest. Eelnevas kirjeldatud käsitlus mõjutab hüvitist kuudel, mil hageja saadud

töötasu ületab 366,79 eurot, st 2016. aasta juulis ja augustis.

11.4.4. Töötushüvitiste osas otsustas maakohus, et hüvitise arvestamisel saab põhimõtteliselt

arvestada nende suurust, aga ühelgi kuul ei ületanud need piirmäära, millest alates see hüvitist

mõjutaks. Piirmäärana rakendas maakohus sama võrdlussummat, mida ringkonnakohus käsitles

eelmistes alapunktides. Kostja tugineb kaebuses väitele, et töötushüvitisi tuleb võtta arvesse

samadel alustel nagu tegelikku töötasu. Hageja kaebus ega vastus kostja kaebusele ei sisalda

maakohtu käsitlusele etteheiteid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et töötushüvitiste

tähendus osasumma (c) arvutamisel on sama nagu tegelikult saadud töötasul.

16 (20)

11.4.5. Eelneva põhjal kujuneb 2016. aasta algusest kuni 29. augustini hüvitise arvutus

järgmiseks (võttes arvesse, et augustist hõlmab arvutus 29 päeva 31-st):

Kuu (2016)

Kesk-

mine

tasu

Tegelik

töötasu /

Töötus-

hüvitis

Säilinud

töö-

võimele

vastav

tasu

Töötasust /

hüvitisest

tulenev

vähen-

damine

Töö-

võime-

toetus

Töövõime-

toetusest

tulenev

vähen-

damine

HÜVITIS

jaanuar

916,98

366,79

235,97

-157,31

209,48

veebruar

916,98 412,30

366,79

-30,34

160,56

-107,04

229,41

märts

916,98 385,70

366,79

-12,61

158,37

-105,58

248,60

aprill

916,98 412,30

366,79

-30,34

405,15

-270,10

66,35

mai

916,98 172,90

366,79

249,95

-166,63

200,16

juuni

916,98 241,80

366,79

249,95

-166,63

200,16

juuli

916,98 436,80

366,79

-46,67

249,95

-166,63

153,49

august (29 pv)

916,98 504,40

366,79

-91,74

249,95

-166,63

101,43

KOKKU

1409,08

11.5. Alates 30. augustist 2016 tuleb hüvitis määrata igakuise summana, sest samast ajast

määrati hagejale soodustingimustel vanaduspension ja talle ei makstud enam töövõimetoetust.

Nõude (1) lahendamisel tuleb selleks hinnata igakuise hüvitise suurust kuni 2018. aasta augusti

lõpuni. Igakuise hüvitise suuruse kohta märgib ringkonnakohus järgmist.

11.5.1. Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstava hüvitise eesmärk on

hüvitada kahjustatud isikule sissetulek, mida ta oleks saanud, kui tervisekahju ei oleks tekkinud

(Riigikohtu 6. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11 kolmas lõik). See on

kooskõlas VÕS § 127 lg-st 1 lähtuva arusaamaga, et hüvitise eesmärk on hageja asetamine

võimalikult lähedasse olukorda võrreldes sellega, kus ta oleks olnud ilma kutsehaiguseta.

Kumbki pool ei väida, et hageja oleks jõudnud vanaduspensioniikka. Riikliku pensioni-

kindlustuse seaduse (RPKS) § 7 lg 2¹ kohaselt tuleb vanaduspensionieana mõista sama

paragrahvi lõike 1 punktis 1 ning lõigetes 1¹ ja 2 sätestatud vanust, kui muus seaduses ei ole

sätestatud teisiti. RPKS § 10 sisaldab soodustingimustel vanaduspensioni käsitlevaid sätteid,

aga need ei muuda vanaduspensioniiga. TTOS § 24⁴ lg 3 ega § 31⁵ lg 3 ei näe samuti ette

erikorda isikute puhul, kellele on määratud soodustingimustel vanaduspension enne vanadus-

pensioniikka jõudmist.

RPKS § 2 kohaselt on selle seaduse alusel makstav riiklik pension solidaarsuspõhimõttele

tuginev igakuine rahaline sotsiaalkindlustushüvitis vanaduse või toitja kaotuse korral, mida

makstakse riigieelarves riikliku pensionikindlustuse kuludeks määratud vahenditest. Kuni

1. jaanuarini 2017 kuulus RPKS § 5 p 2 järgi riiklike pensionite hulka ka töövõimetuspension,

praegu on riiklikud pensionid vanaduspension (sh soodustingimustel), toitjakaotuspension ja

rahvapension. Võrreldes tingimusi, mille esinemisel makstaks rahvapensioni (§ 22) või

vanaduspensioni (§ 7), saab tõdeda, et need mõlemad on vanaduse korral makstavad

sotsiaalkindlustushüvitised. Seega on vähemalt formaalselt võttes endiselt asjakohane alates

Riigikohtu 30. oktoobri 2002 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-114-02 järgitav praktika, et

vanaduspension määratakse muul alusel kui seoses tervisekahjustusega, mistõttu puudub alus

selle mahaarvamiseks kutsehaigusega põhjustatud kahjuhüvitise summast (vt viidatud otsuse

p 15 ja sellele omakorda viitav 6. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11).

Maakohus järgis asjakohaselt Riigikohtu samaisulist praktikat, mis oli küll kujundatud enne

1. juulil 2016 jõustunud TTOS-i muudatusi, aga mida Riigikohus kinnitas 20. detsembri 2017

otsuse tsiviilasjas nr 2-15-10683 p 22 kuuendas lõigus. TTOS-i muudatused tehti töövõime-

toetuse seaduse (TVTS) ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega, mida

Riigikogu XIII koosseis menetles eelnõuna 84 SE. Eelnõu algses seletuskirjas sisalduvad

17 (20)

selgitused TTOS-i muudatuste kohta (lk 100) ei osunda seadusandja soovile muuta

kutsehaiguse põhjustanud tööandja makstava hüvitise arvutamise korda või aluseid. Eelnõu

teiseks ja kolmandaks lugemiseks koostatud seletuskirjades ei käsitleta kutsehaigusest tingitud

kahjuga seonduvat. Seega on jätkuvalt kohane mitte võtta arvesse vanaduspensioni suurust

kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstava hüvitise arvutamisel.

11.5.2. Ringkonnakohtu hinnangul on eelmises alapunktis kirjeldatud eesmärkide ja

põhimõtetega kooskõlas, et töötaja siirdumisel vanaduspensionile (sh soodustingimustel

vanaduspensionile) tuleb jätkata kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt

makstava hüvitise maksmist summas, mis on arvutatud vanaduspensioni eelsel ajal. Siiski tuleb

välistada ajutiste tegurite mõju, st käesoleval juhul, et arvesse ei tule võtta 2016. aasta juulis ja

augustis saadud töötasu. Nii kujuneb igakuise perioodilise hüvitise summaks 2016. aastal

200,16 eurot (= 366,79 – 166,63; vt eespool p 11.4.5 tabelis sama aasta mai ja juuni).

Kirjeldatud viisil saavutatakse kohane tasakaal poole huvide ja riskide vahel. Ühest küljest ei

mõjuta vanaduspensioni summa igakuise hüvitise suurust, aga teisest küljest asendab

vanaduspension vähemalt osaliselt senise töövõimetoetuse (TVTS § 2 lg 1, § 12 lg 4).

Kutsehaigus vähendab tööealise isiku võimalust teha tööd ja saada sellest sissetulekut. Kuna

vanaduspension sõltub osaliselt töötatud ajast ja teenitud sissetulekust (RPKS § 11 lg 1 p-d 2

ja 3), siis avaldab kutsehaigus kaudselt mõju vanaduspensioni suurusele. Samas katab

vanaduspensioni baasosa (RPKS § 11 lg 1 p 1) vähemalt osaliselt selle kaotatud sissetuleku,

mille katteks enne vanadusepensioni saamist maksti töövõimetoetust.

Riigikohtu senise praktika kohaselt ei tähenda riikliku hüvitise piiratus kahju piisavat

hüvitamist ega vähenda tööandja vastutust (20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16,

p 43). Seetõttu ei saa ka analoogia korras kohaldada kostja soovitud TTOS § 24⁴ lg 3 ega § 31⁵

lg 3. Põhjendatud on aga kostja väide, et temalt nõutav hüvitis ei tohi olla ebaproportsionaalselt

erinev sellest, mida seadusandja on pidanud kohaseks asendushüvitiseks. Vastupidisel juhul ei

saavutaks asendushüvitise määramine sellega taotletavat eesmärki. Ringkonnakohus leiab, et

2016. aasta andmete põhjal arvutatud igakuise hüvitise summa 200,16 eurot on leitud piisavalt

sarnastel alustel riigi maksta asendushüvitisega.

11.5.3. Pooled ja maakohus viitavad asjakohaselt Riigikohtu praktikale, mis käsitleb hüvitise

indekseerimist. Selle võib kokku võtta järgmiselt: kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju

perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku

kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas (sh sama tegevusala keskmise brutopalga

muutus), aga indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis

ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida (20. detsembri 2017

otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 23 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika).

Maakohus rakendas mööblitootmise sektoris keskmise brutopalga muutmist kajastatavat

indeksit, mis avaldatakse Statistikaameti koduleheküljel. Ringkonnakohus nõustub, et see on

asjakohane indeks. Kostja ei ole toonud esile, et oleks mingi muu ja hageja töökohaga paremini

seotud statistiline näitaja, mille abil hüvitist indekseerida. Siiski indekseeris maakohus hüvitise

asemel selle arvutamisel aluseks võetavat keskmist töötasu, millega kostja oma kaebuses ei

nõustunud.

Tulenevalt

ringkonnakohtu

seisukohast,

et

hagejale

soodustingimustel

vanaduspensioni määramise tõttu saab arvutada kuude kaupa muutuva hüvitise välja üksnes

ajal enne 30. augustit 2016, puudub vajadus keskmist töötasu indekseerida. Kindla igakuise

summana leitud hüvitise indekseerimine on aga eelmises lõigus märgitud põhjustel asjakohane.

Pooled ei vaidle, et mööblitootmise sektoris keskmise brutopalga muutumist kajastav näitaja

oli 2017. aastal 6,6% ja järgmisel 2018. aastal 7,5%. Neil kaalutlustel on 2017. aastal kohane

hüvitise summa 213,37 eurot (≈ 200,16 + 6,6%) ja 2018. aasta 229,37 eurot (≈213,37 + 7,5%)

kuus. Sel viisil arvutatud hüvitise summa ei too kaasa hageja rikastumist, vaid see hüvitab

mõistlikus ulatuses hagejale kutsehaigusega põhjustatud kahju.

18 (20)

11.5.4. Siiski ei saa hüvitist välja mõista suuremana, kui hageja iga kuu kohta taotles. TsMS

§ 5 lg-st 1 ja §-st 439 tuleneb koostoimes, et kuude kaupa esitatud nõude korral on kohus seotud

summadega, mida hageja nimetab iga konkreetse kuu eest nõutava hüvitisena. Siinkohal tuleb

lähtuda maakohtule esitatud hageja tabelist, sest just sel viisil määratles hageja nõude (1)

eseme. Hageja 30. juuni 2020 menetlusdokumendis ja selle lisas märgitud suuremaid igakuiseid

summasid ei saa arvesse võtta, sest see ei sisalda selget avaldust hagi muutmise kohta ja hagi

eset ei saaks praeguses menetlusstaadiumis enam ka muuta.

Kui kõrvutada hageja nõuet aastate ja kuude kaupa põhjendatud hüvitisega, siis saab nõude (1)

alates 30. augustist 2016 rahuldada järgmiselt:

2016

Nõue HÜVITIS

2017

Nõue HÜVITIS

2018

Nõue HÜVITIS

august

203,48

12,91

jaanuar

137,17

137,17

jaanuar

420,32

229,37

(2 pv)

veebruar

137,17

137,17

veebruar 420,32

229,37

september 108,68

108,68

märts

109,58

109,58

märts

0,00

0,00

oktoober

114,42

114,42

aprill

125,60

125,60

aprill

420,32

229,37

november 114,42

114,42

mai

125,60

125,60

mai

420,32

229,37

detsember 114,42

114,42

juuni

125,59

125,59

juuni

420,32

229,37

KOKKU

464,85

juuli

125,60

125,60

juuli

420,32

229,37

august

125,59

125,59

august

420,32

229,37

september 391,00

213,37

KOKKU

1605,59

oktoober

391,00

213,37

november 391,00

213,37

detsember 391,00

213,37

KOKKU

1865,38

11.6. Kokku kujuneb eelneva põhjal hüvitise summa 2018. aasta augusti lõpuni 5344,90 eurot

(= 1409,08 + 464,85 + 1865,38 + 1605,59). Seda ületavas summas nõude (1) ja vastavalt ka

viivisenõude (6) rahuldamise osas tuleb maakohtu otsus tühistada ning jätta hagi rahuldamata.

11.7. Nõude (2) lahendamisel saab lähtuda p 11.5.3 tulemusest, mille järgi alates 2018. aastast

on hüvitis 229,37 eurot kuus. Maakohtu otsus tühistatakse sellest suuremas summas nõude (2)

rahuldamise, samuti 31. mai 2019 seisuga märgitud sissenõutavaks muutunud summa ja viivise

väljamõistmise osas. Maakohus arvutas summa üheksa kuu eest, st ringkonnakohtu arvutatud

igakuise hüvitise summa põhjal muutus 1. september 2018 – 31. mai 2019 eest sissenõutavaks

2064,33 eurot (= 229,37 × 9). Nõude (2) hüvitise edasist indekseerimist hageja ei taotlenud.

12. Kostja heidab kolmanda väitega ette nõude (2) lahendamist ajalise piiranguga, mida hageja

ei esitanud. See väide on sisuliselt põhjendatud.

12.1. Vähemalt üldjuhul ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei

ole kohtule hagi esemena esitatud (Riigikohtu 2. oktoobri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-

09, p 15 teine lõik). Maakohus eiras seda põhimõtet, kui lisas nõudele (2) ise ajalise piirangu,

et perioodiline hüvitis mõistetakse välja kutsehaigusest tingitud töövõimetuse muutumiseni.

Maakohtu otsus ei sisalda põhjendusi, miks ta valis hageja soovitust erineva sõnastuse. Hageja

märkis kaebusele vastates, et tema tervise paranemist pole ette näha, aga ei selgitanud samuti,

kuidas oleks tema nõude (2) ja maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 sõnastused omavahel seotud.

12.2. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks nõude (2) sõnastusele juhtinud

hageja tähelepanu või pooltega arutanud selle sõnastuse muutmist. Kui kohtul on kahtlus, et

hageja esitatud nõue ei ole nõuetele vastav, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba

eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada

(Riigikohtu 24. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-15, p 12 teine lõik ja seal

viidatud varasem praktika). Kui hageja nõue on menetluskõlbulik, siis pigem ei peaks selle

sõnastus lahendis olema erinev sellest, mille hageja ise valis.

19 (20)

12.3. Õige on kostja väide, et vaadeldavas osas on vaidlustatud otsus vastuolus TsMS § 442

lg-st 5 tuleneva resolutsiooni selguse põhimõttega. Maakohtu valitud sõnastus võib põhjustada

täitemenetluses täiendava vaidluse, kas kutsehaigusest tingitud töövõimetus on muutunud.

12.4. Kostja leiab, et hüvitise väljamõistmise ajaline piir on 29. november 2022, st kuupäev,

milleni on määratud soodustingimustel vanaduspension. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

Poolte esile toodud asjaoludel ja hageja valitud nõude (2) sõnastuse korral puudub alus

perioodilise hüvitise maksmise kohustust ajaliselt piirata. TsMS § 459 lg 1 alusel võivad

mõlemad pooled pöörduda kohtusse perioodilise makse suuruse muutmiseks, kui oluliselt

muutuvad maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud (p 1) või kui tekkivad uued asjaolud

(p 2). Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjust, miks peaks püüdma mõnda neist asjaoludest

kajastada praegu otsuse resolutsioonis.

12.5. Eeltoodud kaalutlustel tuleb vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 3 esimeses lauses

nõude (2) lahendamise kohta tehtud otsustusest jätta välja lauseosa „kuni XX kutsehaigusest

tingitud töövõimetuse muutumiseni“.

13. Hageja kaebuse kohta märgib ringkonnakohus esmalt, et selle väidete kohaselt ei olene

hageja taotletud osas hagi suuremas summas rahuldamine nõuete õiguslikust kvalifitseeri-

misest. Seetõttu pole vaja eraldi kontrollida samu nõudeid lepingulisel alusel.

13.1. Esimese väitega heidab hageja ette varalise kahju nõude (3) osalist rahuldamata jätmist.

See väide on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud täiendava transpordikulu 4 eurot osas,

ülejäänud osas nõude (3) rahuldamata jätmisel nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendus-

tega ega korda neid.

13.1.1. Maakohus pidas põhjendatuks tõendatud transpordikulu Pärnust Tallinna ega

põhjendanud, miks pole Tallinnas ühistranspordiga liiklemiseks vajalik täiendav kulu. Hageja

tõendas vastava kulu kandmise ja nõuab 4 euro hüvitamist, mis tuleb kostjal hagejale VÕS

§ 130 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel hüvitada. Nõue (3) rahuldatakse kokku summas 382,16 eurot

(= 378,16 + 4) ja vastavalt suureneb viivise arvutamisel aluseks võetav summa.

13.1.2. Põhjendatud on maakohtu käsitlus, et hageja ei tõendanud enne kutsehaiguse

diagnoosimist kantud kulutuste osas nende seost kutsehaigusega. Vaidlust pole, et hageja on

osaliselt kaotanud töövõime muul põhjusel ja tal on ka kuid tervisekahjustusi peale

kutsehaiguse. Sellises olukorras oli hagejal kohustus iga hagetava kahjuhüvitise osasumma

puhul tuua esile ja tõendada selle seos kutsehaigusega. Samuti on õige maakohtu järeldus, et

kahe kirja saatmist hageja ei tõendanud. Kostja ei avaldanud, et ta oleks saanud hagejalt kaks

kirja ja sellekohast omaksvõttu ei saa järeldada tema muudest avaldustest.

13.2. Teise väitega soovib kostja nõude (4) rahuldamist. See väide ei ole edukas. Ka selles osas

nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega.

13.2.1. Maakohus tuvastas 11. jaanuari 2019 ambulatoorse epikriisi põhjal, et hageja peab

jätkama regulaarset füsioteraapiat ja massaaži. Samas jättis ta tulevaste kulutuste nõude selle

tõendamatuse tõttu rahuldamata (otsuse p 5.16). Siinjuures viitas maakohus 17. jaanuari 2019

istungil antud selgitustele, et hagejal tuleb kulutusi tõendada. Maakohtus toimus korraldav

istung veel ka 19. märtsil 2019, aga sellel ei juhtinud kohus hageja tähelepanu, et vahepeal

esitatud tõendid on ebapiisavad. Seetõttu ei saa välistada, et apellatsioonimenetluses saab TsMS

§ 652 lg 3 p 2 alusel arvestada hageja kaebusele lisatud tõendiga, mille ringkonnakohus

15. novembril 2019 ka juba vastu võttis.

13.2.2. Eelmises alapunktis märgitu ei tähenda siiski, et ringkonnakohus saab lähtuda hageja

uutest väidetest, sest asjaolude esiletoomist maakohtu võimalik eksitav käitumine ei mõjutanud

ja sellele hageja kaebuses ei tuginenud. Vaatamata ringkonnakohtu ettepanekule, ei selgitanud

hageja koos viidetega maakohtus esitatud menetlusdokumentidele, kus ta tõi esile nende

kulutuste konkreetse maksumuse, mille katteks ta nõuab igakuiselt 120 euro maksmist.

20 (20)

13.2.3. Ringkonnakohus märkis eespool p-s 11.5.4, et hageja ei teinud 30. juunil 2020 selgelt

avaldust hagi eseme muutmise kohta. Samas esitas hageja uus faktiväiteid nõue (4) asjaoludena.

Need väited ei ole lubatavad ning tuleb jätta TsMS § 652 lg-te 1, 3 ja 4 alusel tähelepanuta.

Samadel kaalutlustel jäävad rahuldamata ka hageja 30. juuni 2020 taotlused täiendavate

dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks.

13.2.4. Kokkuvõtvalt on õige maakohtu järeldus nõude (4) lahendamisel, et hageja ei esitanud

piisavalt andmeid ega tõendeid edasiulatuvate vajaduste ja nende ulatuse kindlakstegemiseks.

14. Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud õigesti poolte endi kanda,

samal viisil tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jaotada ringkonnakohtu menetluskulud. Tulenevalt

kulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. Hageja esindaja riigi õigusabi kulu

ja tasu ning selle kui menetluskulu kandmise üle otsustab ringkonnakohus eraldi määrusega.

15. Juhindudes TsMS §-st 654 lg 2² koostab ringkonnakohus kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse. Kuna kõik nõuded on rahalised, siis pole selles vaja märkida rahuldamata

jäänud summasid, sh sarnaselt maakohtuga ei nimeta ringkonnakohus eraldi nõude (4)

rahuldamata jätmist. Üldjuhul pole vaja nõudega (2) sarnase nõude rahuldamisel eraldi tuua

välja maakohtu otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud summat. Käesoleval juhul tuleb

seda siiski teha, sest maakohus mõistis sellelt nõudeosalt välja viivise. Selguse huvides lisab

ringkonnakohus resolutsiooni ajavahemiku, mille eest on sissenõutavaks muutunud summa

arvutatud. TsMS § 173 lg 1 teise lause kohaselt märgib ringkonnakohus resolutsioonis kõigi

seniste menetluskulude jaotuse.

16. Lõpuks selgitab ringkonnakohus tsiviilasja hinda apellatsioonimenetluses. TsMS § 123

järgi tuleb hinna arvestamisel võtta aluseks hagi esitamise aeg ja TsMS § 137 lg 1 kohaselt

oleneb asja hind ringkonnakohtus kaebuste ulatusest.

16.1. Hageja vaidlustas ühekordse hüvitise 175,10 eurot ja igakuiselt 120 euro välja mõistmata

jätmise. Seega on hageja kaebuselt arvutatud tsiviilasja hind TsMS § 134 lg 1 ja § 129 lg 2

alusel 1255,10 eurot (= 9 × 120 + 175,10).

16.2. Kostja vaidlustas temalt nii enne hagi esitamist kui ka alates hagi esitamisest perioodilise

hüvitise väljamõistmise. TsMS § 129 lg 2 mõtte kohaselt tuleb selles osas asja hind määrata

hagiavalduse esitamisele järgneva üheksa kuu hüvitise summaga, mida omakorda piirab

maakohtus rahuldatud nõude ulatus. Selles osas kujuneb kaebuse hinnaks 3782,88 eurot (= 9 ×

420,32). Lisaks vaidlustas ta nõuete (3) ja (5) rahuldamise vastavalt summades 378,16 eurot ja

2000 eurot. Viivise nõude (6) osas tuleb kaebuse hinna määramisel juhinduda eelnevas

märgitud summadest, TsMS § 133 lg-st 2 ja hagi esitamise ajal kehtinud VÕS § 113 lg 1 teise

lause järgsest viivise määrast 8% aastas. Kokku on kostja kaebuselt arvutatud hind TsMS § 134

lg 1 ja § 133 lg 1 järgi 6653,92 eurot (= (3782,88 + 378,16 + 2000) × 1,08).

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm