3-20-553/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.07.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-553

Haldusasi

Tööinspektsiooni

kaebus

SA

Innove

02.12.2019

finantskorrektsiooni otsuse nr 3-3.1/309 tühistamiseks ning

Sotsiaalministeeriumi 28.02.2020 vaideotsuse nr 1.2-5/648-1

osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Tööinspektsioon, volitatud esindaja Aleksei Kester

Vastustaja 1 – Riigi Tugiteenuste Keskus (SA Innove

õigusjärglane), volitatud esindaja Kerli Brandt

Vastustaja 2 – Sotsiaalministeerium, volitatud esindaja Gerly

Lootus

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 14.08.2020.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSE KÄIK

1. SA Innove (Innove) tegi 02.12.2019 projekti “Töövõimet hoidva ja säästva töökeskkonna

arendamine”

osas

finantskorrektsiooni

otsuse

nr

3-3.1/309

(FKO),

millega

luges

mitteabikõlblikuks Tööinspektsiooni (TI) maksetaotluse (MT) nr 45 toetuse kokku summas 1485

eurot ning nõudis tagasi toetuse summas 19 419 eurot, kuna Innove hinnangul ei ole toetuse saaja

3-20-533

2(17)

ehk TI täitnud talle perioodi 2014-2020 struktuuritoetuse seadusega (STS2014_2020) pandud

kohustust järgida riigihangete seadust (RHS). Samas otsuses leidis Innove, et mitteabikõlblikuks

tuleb lugeda 25% ulatuses hangete raames esitatud kuludest ehk 19 419 eurot, sh Euroopa

Sotsiaalfondi toetus 16 506,16 eurot ja riiklik kaasfinantseering 2912,84 eurot ning nõudis tagasi

MT-des nr 18, nr 20, nr 21, nr 25, nr 29, nr 32, nr 34 ja nr 36 kajastatud toetuse kokku summas

19 419 eurot.

2. Kaebaja esitas 30.12.2019 vaide FKO osas Sotsiaalministeeriumile.

3. Sotsiaalministeerium (vastustaja 2) jättis 28.02.2020 kaebaja vaide osaliselt rahuldamata.

Vastustaja 2 otsustas jätta rahuldamata vaideotsuse punktis 2 sisalduva otsustuse osas (lugeda

mitteabikõlblikuks 25% riigihangetes nr 181562 ja 192860 esitatud kuludest kokku 19 419 euro

ulatuses).

4. Tallinna Halduskohtusse saabus 26.03.2020 TI kaebus Innove 02.12.2019 finantskorrektsiooni

otsuse nr 3-3.1/309 täielikuks tühistamiseks ning vastustaja 2 28.02.2020 vaideotsuse nr 1.2-

5/648-1 osaliseks tühistamiseks. Ühtlasi on kaebaja esitanud esialgse õiguskaitse taotluse.

5. Tallinna Halduskohus küsis 26.03.2020 kohtunõudega Innove ja vastustaja 2 seisukohta

esialgse õiguskaitse taotlusesse puutuvalt.

6. Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK, vastustaja 1) teavitas 31.03.2020 kohut, et alates 01.04.2020

täidab SA Innove rakendusüksuse ülesandeid RTK ning palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata.

7. Vastustaja 2 esitas 01.04.2020 seisukoha, et ei vaidle õiguskaitse kohaldamisele vastu.

8. Tallinna Halduskohus võttis 02.04.2020 määrusega kaebuse

menetlusse, määras

menetlustähtajad ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

9. Vastustajad 1 ja 2 esitasid 13.05.2020 vastused kaebusele.

10. Tallinna Halduskohtus määras 13.05.2020 määrusega asja lahendamisele kirjalikus

menetluses. Kohus otsustas määrata täiendavate seisukohtade ja menetlusdokumentide esitamise

tähtajaks 15.06.2020 ja kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 15.07.2020 kell 16.00.

11. Vastustaja 1 esitas vastuse kohtunõudele 05.06.2020.

12. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad 12.06.2020.

13. Vastustaja 2 esitas täiendavad seisukohad 29.06.2020.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

14. Kaebaja palub FKO ühes vaideotsusega tühistada järgmistel põhjendustel:

14.1. Ajakirja „Tööelu“ aasta 2019 väljaandmiskulude rahastamiseks esitas kaebaja ESF TAT

maksetaotluse nr 40 ja 06.05.2019 võttis rakendusüksus maksetaotluse nr 40 menetlusse. Alates

10.06.2019 väljus SA Innove kui rakendusasutus maksetaotluse nr 40 tavapärase menetlemise

piirist ning asus 14.04.2017 maksetaotlust, mille oli juba 2017. aasta kevadel rahuldanud, uuesti

üle vaatama, ilma maksetaotluse järelevalve menetluseta, kuigi asutusesisene töökord ja

STS2014_2020 oleksid eeldanud järelevalvemenetluse läbiviimist (vt vastustaja 1 Töökord nr 29).

14.2. Vastustaja 1 ei arvestanud kaebaja 08.11.2019 vastusega ega selgitustaotlusega ning tegi

sellele vaatamata 02.12.2019 FKO.

14.3. Kaebaja hinnangul esinevad vaideotsuses järgnevad vead:

3-20-533

3(17)

14.3.1. Vastustaja 2 ajab segi Tööinspektsiooni ja Töötukassa (vaideotsuse p 9), eelduslikult on

tegemist inimliku eksimusega vaideotsuse vormistamisel.

14.3.2. Vaideotsuse p-s 11 esitatud Tööinspektsiooni 30.12.2019 seisukoht (vaide p 6.4.) on

lühendatud, selliselt seisukoha esitamine moonutab vaide p-ti 6.4.

14.3.3. Vastustaja 2 seisukoht SA Innove võimalusest RHS rikkumiste hindamisest (vaideotsuse p

16 viimane lause ning vaideotsuse lk 6 p 17 kolmanda lause lõpp) on esitatud ilma vastava

volitusnormile viitamiseta ehk paljasõnaline. Sotsiaalministeeriumi kui rakendusasutuse ehk

täitevõimu seisukoht ilma seadusandliku võimu poolt vastustajale 1 RHS täitmise üle järelevalve

teostamise volitusnormita on ainult vastustaja 2 arvamus ja ei asenda seadusandliku võimu poolt

kehtestatavat RHS järgmise üle järelevalve teostamise volitusnormi ja sellest tulenevalt ei saa olla

kaebaja vastu tagasinõude otsuse õiguslikuks aluseks.

14.3.4. Vaideotsuse lk 6 p 17 viimases lauses on allmärkusega tehtud viide vaide p-le 7.3. See vaide

punkt on vastustaja 1 poolt 25.10.2019 selgitustaotlusele vastamata jätmisest. Kuid sellise viitega

lause vaideotsuses on kaebaja hinnangul vastustaja 2 arusaamatusest vastustaja 1 kontrolli

tegevusest kaebaja poolt hanke läbiviimisega seonduvalt.

14.3.5. Vaideotsuse allmärkused nr 8 ja 9 on eksitavad.

14.3.6. Vaideotsuse lk 6 p 19 neljanda lause lõpus on allmärkusega tehtud viide vaide p-le 7.5.1.4,

see vaide punkt on mitte ainult sellest, et vastustaja 1 arvamused ja seisukohad ei ole tõendid

STS2014_2020 tähenduses vaid ka sellest, et vastustaja 1 ignoreeris oma 02.12.2019 otsusega

kaebaja 08.11.2019 taotlus nimetada konkreetne tõend, millele õigust piirav otsus tugineb. Kuid

vaideotsus seda finantskorrektsiooniotsuses esinevat viga ei käsitle.

14.3.7. Vastustaja 2 põhjendab tagasinõude õigsust Rahandusministeeriumi selgitusega, kuid

Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna (edaspidi RM RRO) vastus on antud SA

Innove 15.10.2019 päringust lähtudes ja vaides on selgitatud, et vastustaja 1 päring ei sisalda teavet

kõigi oluliste faktiliste asjaolude kohta aastate 2017 ja 2018 ajakirja väljaandmise hangete kohta.

RM RRO pädevusse ei kuulu õigusvaidluste lahendamine.

14.3.8. Seoses väärteomenetluse puudumisega pidi vastustaja 2 järeldama RHS rikkumise –

väärteo – tõendi puudumist, mis omakorda tähendab vastustaja 02.12.2019 tagasinõude õigusliku

aluse puudumist.

14.3.9. Vaideotsuses väljendab vastustaja 2 mittenõustumist kaebajaga selles, et SA Innove viis

läbi täiendava kontrolli varem aktsepteeritud maksetaotluste suhtes, kuid jätab mittenõustumise

põhjendamata. Vaideotsuses esitatud arvamus peab olema põhjendatud.

14.3.10. Kaebaja nõustub vaideotsuse väitega, et haldusorgani sisese töökorraeesmärk on

kontrolljälje loomine. Käesoleva juhtumi kontrolljälje tõendist nähtub kaebaja maksetaotluse nr 40

tavapärase menetluse piirist väljumine. See on SA Innove poolt enda sisesemise töökorra

rikkumine (vt vaide p 8.3).

14.3.11. Vaideotsuse viide vaide lisale nr 9 on ekslik ja vastustaja 2 eksis vaide lisa nr 9 tähenduses.

14.3.12. Kaebaja nõustub vastustaja 2 viitega Riigikohtu tõlgendusele, et halduseeskiri on

haldusorganile siduv, kuid siis jääb kaebajale arusaamatuks, miks vastustaja 2 toetab vastustajat 1

halduseeskirjavälises tegevuses. Kuna halduseeskiri on vastustajale 1 siduv, siis vaideotsuse p 20

järeldus kaebaja seisukoha põhjendamatusest on ebaõige.

14.3.13. Vastustaja 2 põhjendab SA Innove 02.12.2019 otsuse tähtajalisust kaebaja dokumentide

säilitamise kohustuse rikkumisega või projekti sihtotstarbelise jätkuvuse tagamise kohustuse

rikkumisega. Kaebaja on täitnud nii dokumentide säilitamise kohustust kui ka projekti

sihtotstarbelise

jätkuvuse

tagamise

kohustust.

Vaideotsus

ega

sellele

eelnenud

finantskorrektsiooniotsus ei sisalda kaebaja poolt dokumentide säilitamise kohustuse rikkumise

3-20-533

4(17)

tõendit ega projekti sihtotstarbelise jätkuvuse tagamise kohustuse rikkumise tõendit. Seega ei kehti

vaideotsuse p 21 järeldus, et vastustaja 1 02.12.2019 otsus on tehtud tähtaegselt.

14.3.14. Vastustaja 2 tsiteerib vaideotsuses RHS kommenteeritud väljaannet mittetäielikult.

14.3.15. Vaideotsuses on mõisted vääralt kasutatud ja kõikidele vaides toodud väidetele ei ole

vastatud.

14.3.16. Maksetaotluse piirist väljumine on menetlusõiguse oluline rikkumine. Kaebaja ei nõustu

siinjuures vastustaja 2 viitega Riigikohtu lahendi 3-3-1-77- 14 p-le 18 vaideotsuses ning leiab, et

see viide oleks asjakohane näiteks vastustaja 1 sise-eeskirja piirist väljumise õigustamiseks, kuid

mitte maksetaotluse piiri väljumise õigustamiseks.

14.3.17. Vaideotsuses on ka materiaalõigust ebaõigesti kohaldatud – vastustaja 2, sarnaselt SA-ga

Innove, eksib sõlmitud hankelepingu tegeliku kogumaksumuse – Direktiivi 2014/24/EL art 5 p 11

alapunkt a) – mõiste vastu.

14.4. Oma 12.06.2020 täiendavates seisukohtades kaebaja juhib tähelepanu 07.10.2020 Innove ja

TI kohtumise memo väljavõttele. Kaebaja palub jätkuvalt tuvastada FKO tühisust (HKMS § 37 lg

2 p 6). Lisaks vastab kaebaja vastustaja 13.05.2020 seisukohtadele jäädes sisuliselt oma varasemate

seisukohtade juurde ning tuues välja vormilisi eksimusi vastustaja vastuses.

Vastustaja 1 (Riigi Tugiteenuste Keskus) seisukohad

15. Vastustaja 1 vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ning leiab, et see on põhjendamatu ja tuleb

jätta rahuldamata.

15.1. Vastuseks kaebaja väitele, et Innove on väljunud 10.06.2019 maksetaotluse nr 40 tavapärase

menetlemise piiridest selgitab vastustaja 1, et Innove ei asunud 2017.a. rahuldatud maksetaotlust

kontrollima, vaid 2017. maksetaotlusega seotud hangete nr 181562 ja nr 192860 maksumuste

summeerimata jätmisest tulenev rikkumine tuvastati hanke nr 203426 järelevalvemenetluse

raames, mistõttu puudus vajadus hankeid nr 181562 ja nr 192860 uuesti kontrollida täiendava

järelevalvemenetluse käigus. Kuni 01.09.2019 kehtinud toetuse kasutamise järelevalve korra

(kaebuse vastuse lisa 1, edaspidi TK29) punktist 5.1 ei tulene järelevalvespetsialistile kohustust

alustada uut järelevalvemenetlust olukorras, kus juba alustatud järelevalvemenetluse käigus

tuvastatakse mõne teise maksetaotlusega seonduv rikkumine. Kuivõrd selline olukord on

asutusesiseses töökorras reguleerimata, olgugi, et ebatavapärane, siis ei ole võimalik jõuda

järeldusele, et Sihtasutus Innove on oma töökorda rikkunud. Vastustaja 1 leiab, et Innove on

tegutsenud õigesti,, avastades maksetaotluse nr 40 kontrolli raames teise maksetaotlusega seotud

hanke rikkumisi ning selgitades välja sama järelevalvemenetluse raames vajalikud asjaolud

rikkumise tuvastamiseks, järgides seejuures haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 5 lõikes 2

sätestatud menetlusökonoomia põhimõtet, mille järgi viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt

ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi

isikutele. Kuivõrd rikkumine avastati esialgse järelevalvemenetluse käigus tuvastatud asjaoludest,

siis oleks uue järelevalvemenetluse algatamine antud asjas olnud ainult vormiline st sisulise

tähtsuseta, mis on selgelt vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, samuti ei muuda eraldi

järelevalvemenetluse algatamata jätmine asjaolu, et hangete nr 181562 ja nr 192860 osas on

tuvastatud RHS rikkumine.

15.2. Vastustaja 1 peab oluliseks välja tuua, et kaebaja on kaebuse punktis 4.8.14 viidatud TK29

punkti 5.8 mõistnud valesti. Nii nagu TK29 punktidest 5.8.1. ja 5.8.2 nähtub, kontrollib järelevalve

maksetaotlusi enda poolt koostatud valimi alusel perioodiliselt korra kvartalis, määrates

kontrollitavate dokumentide ulatuse ja kontrolli asukoha. Kirjeldatud järelevalve ülesande

eesmärgiks oli veenduda rakendusüksuse poolt teostatud esmase maksetaotluste kontrolli

efektiivsuses. Kuivõrd TK29 kehtivuse lõpuks oli järelevalve poolt läbi viidud maksetaotluste

täiendavate kontrolli tulemused positiivsed, siis loobuti 02.09.2019 kehtima hakanud toetuse

3-20-533

5(17)

kasutamise järelevalve korras eelneva töökorra punktiga 5.8 reguleeritud maksetaotluste

täiendavast kontrollimisest järelevalve poolt, kuna see ei andnud niigi efektiivsele kontrollile

lisaväärtust. Seega ei reguleeri TK29 punkt 5.8. üksikute ja konkreetsete maksetaotluste

kontrollimist järelevalve poolt, sh ka ühe maksetaotluse kontrolli käigus tuvastatud teise

maksetaotlusega seotud rikkumise menetlemist.

15.3. Vastustaja 1 pöörab tähelepanu asjaolule, et kaebaja tõlgendab jätkuvalt, STS2014_2020 §

45 lõiget 5, mille kohaselt võib finantskorrektsiooni otsuse teha ühe aasta jooksul toetuse saaja

viimase kohustuse täitmise lõppemisest arvates, vääralt. Kuivõrd vaidlusalune projekt kestab kuni

31.12.2021, siis on ilmne, et kaebaja projektiga seotud kohustused (eelkõige nimetatud

STS2014_2020 §-s 24) ei saa olla lõppenud.

15.4. Vastustaja 1 leiab, et vaidlusalused hankelepingud on olemuselt regulaarsed arvestades

järgmisi asjaolusid: (a) riigihangete registrist nähtuvalt on samasisulise ajakirja „Tööelu“

väljaandmist tellitud järjepidevalt alates 2016. aastast kuni 2019. aastani, seega on hankija

kirjeldatud teenust hankinud katkematult 4 aastat, mis viitab Vastustaja 1 hinnangul teenuse

hankelepingute regulaarsusele; (b) hankija on avaldanud hanke nr 181562 ja hanke nr 192860 ühel

ja samal aastal (2017. aastal), Rahandusministeeriumi poolt tellitud uuringus „Riigihanke eeldatava

maksumuse määramine“ punktis 4.2.4 on viidates õiguskirjandusele käsitatud regulaarse lepinguna

lepingut, mille sõlmimiseks kuulutatakse hange välja vähemalt kaks korda aastas; (c) ülaltoodud

uuringus punktis 4.2.4 on leitud, et RHS § 21 lõikes 2 ettenähtud aluste kohaldamine on asjakohane

olukorras, kus hankeleping sõlmitakse tähtajaga 12 kuud või vähem. Vastustaja 1 märgib, et hanke

nr 181562 tulemusel sõlmitud lepingu tähtaeg on väiksem kui 12 kuud, mistõttu kohaldub sellele

hankele RHS § 21 lõikes 2 toodud hankelepingu eeldatava maksumuse metoodika; (d) mõlemad

hanked nr 181562 ja nr 192860 avaldati enne toetuse andmise tingimuste tegevuste aastase eelarve

ja tegevuskava kinnitamist. Toetuse saaja 15.08.2019 vastusest nähtub, et sõltumata sellest, kas

SoM kui rakendusasutus, oleks finantseerinud või mitte 2018.a. perioodiks Tööelu ajakirja

väljaandmist, oli toetuse saaja planeerinud sellest hoolimata oma vahenditega ajakirja välja anda.

Seega ei sõltunud Tööelu ajakirja iga aastane väljaandmine selle rahastamise otsusest

Sotsiaalministeeriumi poolt ning vaidlusaluste lepingute regulaarsusele viitavad ka kaebaja enda

poolt antud selgitused.

15.5. Kuivõrd hange nr 181562 avaldati riigihangete registris 12.01.2017.a., siis lähtuti nimetatud

hanke hankega nr 192860 summeerimata jätmisega seotud rikkumise tuvastamisel 26.10.2016 kuni

31.08.2017 kehtinud RHS redaktsiooni (RT I, 25.10.2016,20) § 23 lõikest 1 ja § 21 lg 2 punktist 2.

Tulenevalt aga hanke nr 192860 avaldamisest riigihangete registris 12.12.2017, kohaldub

nimetatud hanke rikkumisele 01.09.2017 kuni 14.07.2018 kehtinud RHS redaktsiooni (RT I,

01.07.2017.1) § 28 lõige 2 ja § 24 lg 2 punkt 1.

15.6. Seoses eeltooduga vastab vastustaja 1 ka kaebuse punktis 4.8.18 toodud kaebaja küsimusele,

miks nii vastustaja 1 kui ka vastustaja 2 viitavad riigihanke jaotamise sättele. RHS (RT I,

25.10.2016,20) § 23 lg 1 on üldnormiks erinormile § 21 lg 2 punkt 2 ja RHS (RT I, 01.07.2017.1)

§ 28 lõige 2 on üldnormiks erinormile § 24 lg 2 punkt 1, see tähendab seda, et kui hankija on

rikkunud nimetatud erinorme, siis on ta rikkunud ka üldnormi, mis keelab hanke osadeks jagamise,

välja arvatud siis, kui hankija kohaldab iga hanke osa kohta hankelepingu sõlmimisele kõigi osade

summeeritud eeldatava maksumusega hankelepingu sõlmimise korda

15.7. Vastustaja ei ole otsuses RRO arvamusele otseselt tuginenud, vaid tõi selle välja

rakendusüksuse seisukohta toetava argumendina näitamaks toetuse saajale, et RRO hinnang ühtib

rakendusüksuse seisukohaga.

15.8. Vastustaja selgitab oma 05.06.2020 vastuses kohtunõudele, et rikkumise tuvastamisest ja

finantskorrektsiooni menetluse algatamisest teavitas rakendusüksus kaebajat 28.08.2019 saadetud

e-kirjas (lisa 1), millest nähtub, et lisaks hanke nr 203426 osas RHS §-i 3 rikkumisele on tuvastatud

ka hangete nr 203426, nr 171073, nr 181562 ja nr 192860 osas sõltuvalt RHS redaktsioonist kas §

3-20-533

6(17)

23 lõigete 1 ja 2 või § 28 lõigete 1 ja 2 rikkumine. Rakendusüksus pöördus

finantskorrektsioonimenetluse raames Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna

poole, kes selgitas hangete summeerimise sätete sisu, millest lähtuvalt käsitles rakendusüksus RHS

rikkumisena vaid hangete nr 181562 ja nr 192860 summeerimata jätmist. Kaebajat teavitati

27.09.2019 saadetud kirjaga (lisa 2) sellest, et hangete nr 203426, nr 171073, nr 181562 ja nr

192860 menetlusliigi valikul pidi hankija lähtuma RHS § 24 lõikest 2. Samuti toob vastustaja nr 1

välja asjaolu, et Sihtasutusel Innove toimus 07.10.2019 Tööinspektsiooniga kohtumine, kus arutati

täiendavalt hangete nr 181562 ja nr 192860 rikkumisega seotud asjaolusid ning paluti

Tööinspektsioonil peale kohtumist esitada veel täiendavaid selgitusi (lisa 3). Seega on kaebajat

hangete nr 181562 ja nr 192860 osas rikkumise tuvastamisest teavitatud mitmel korral enne otsuse

projekti edastamist ning Vastustaja 1 hinnangul on kaebajale antud piisavalt võimalusi esitada

omapoolseid vastuväiteid, mida on kaebaja ka teinud.

Vastustaja 2 (Sotsisaalministeerium) seisukohad

16. Vastustaja 2 vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu, leiab, et kaebus on põhjendamata ning tuleb

jätta rahuldamata.

16.1. Esmalt esitab vastustaja 2 oma seisukohad kaebaja poolt väljatoodud menetluslike rikkumiste

osas.

16.1.1. Vaideotsuse punktis 9 on „Tööinspektsiooni“ asemel ekslikult nimetatud „Töötukassat“,

tegemist on eksitusega, mis ei muuda vaideotsuse sisu ega resolutsiooni.

16.1.2. Vastustaja 2 selgitab vaideotsuse punktides 16 ja 17, et vastustaja 1 toimis rikkumiste

tuvastamise järgselt läbiviidud menetluses õiguspäraselt. Vastustaja 2-le jääb arusaamatuks,

millisele volitusnormile tulnuks kaebaja hinnangul viidata.

16.1.3. Vastustaja 2 tutvus vaiet lahendades ka kaebaja 08.11.2019 vastusega finantskorrektsiooni

otsuse eelnõule. STS2014_2020 § 8 punktist 6 tuleneb rakendusüksuse ülesanne hinnata, kas

toetuse saaja viis riigihanke läbi õiguspäraselt. STS2014_2020 § 2 punkti 5 kohaselt on abikõlblik

selline kulu, mis Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 65 lõike 1

kohaselt on kooskõlas riigisiseste ja Euroopa Liidu õigusaktidega. STS2014_2020 § 26 lõike 1

kohaselt peab RHS-i tähenduses hankijaks olev toetuse saaja järgima RHS-i. Kui toetuse saaja on

viinud läbi hanke, minnes vastuollu riigihanke menetluse nõuetega, ei saa seda kulu pidada

STS2014_2020 tähenduses abikõlblikuks ning rakendusüksus teeb finantskorrektsiooni otsuse.

Eelöeldu ei tähenda, et toetuse tagasinõudmisele peab tingimata eelnema riigihangete

vaidlustuskomisjoni otsus või Rahandusministeerium peab olema läbi viinud järelevalvemenetluse.

16.1.4. Õige ei ole kaebaja väide, et asjaolu, et riigihanke nr 181562 osas ei ole läbi viidud

väärteomenetlust, tähendab tagasinõude õigusliku aluse puudumist.

16.1.5. Vaideotsuse punkt 18 käsitleb ärakuulamise kohustust ning kaebaja viidatud viies lause

käsitleb riigihanget nr 203426, mille osas vastustaja 2 rahuldas vaide ning seega ei ole sellealased

seisukohad käesolevas vaidluses asjakohased. Siiski selgitame, et allmärkus ei ole eksitav.

Vastustaja 2 selgitas, mida vastustaja 1 „konkurentsiriive“ all silmas sai pidada. Ka vaideotsuse

punkti 18 seitsmes lause käsitleb riigihanget nr 203426, mis ei ole käesolevas haldusasjas vaidluse

all, kuid vaideotsuses toodud viide vaide punktile 7.4.2. ei ole eksitav. Vastustaja 2 selgitas, et kuna

nimetatud hankes oli kvaliteedi kriteeriumi osakaaluks 85, ei olnud ainuüksi pakkumuste

maksumuste väike vahe rikkumise tuvastamise seisukohast oluline9.

16.1.6. Vaideotsuses selgitatakse, et rakendusüksuse pädevus finantskorrektsiooni otsuse

tegemiseks ja toetuse tagasinõudmiseks tuleb STS2014_2020 § 8 lõike 2 punktist 6. Kaebaja palus

finantskorrektsiooni otsuse eelnõule 08.11.2019 esitatud vastuses nimetada konkreetne tõend,

millele vastustaja 1 tugineb. Vastustaja 1 tõi finantskorrektsiooni otsuse punktis 2.1. välja asjaolud,

3-20-533

7(17)

millele ta riigihangetes nr 181562 ja 192860 tugineb ning otsuse punktis 2.3 põhistas toetuse

tagasinõudmist.

16.1.7. RRO arvamus esitatud küsimustele ei ole käsitatav siduva hinnanguna.

16.1.8. Vastustaja 1 selgitas finantskorrektsiooni otsuse lk 11 ülalt kolmandas lõigus, et ei

teostanud riigihangete nr 181562 ja 192860 kulude osas esitatud maksetaotluste täiendavat

kontrolli, vaid lähtus töökorra nr 29 punktist 5.1. Alates 16.04.2018 kehtiva „Toetuse kasutamise

järelevalve töökorra“14 punkt 5 reguleerib rakendusüksuse tööprotsessi alates rikkumise

avastamisest kuni tagasinõude tegemise ja täitmiseni. Nimetatud punktis on reguleeritud ka

nõuetele mittevastavusest teavitamine, järelevalvemenetluse ning finantskorrektsiooni menetluse

läbiviimine. Töökorra punktide 5.1.3. ja 5.4.1. alusel teavitatakse toetuse saajat e-kirjaga vastavalt

järelevalvemenetluse ja finantskorrektsiooni menetluse algatamisest. 10.01.2020 e-kirjas, millega

vastustaja 1 edastas vastustaja 2-le vaide, selgitati, et rikkumine eelnimetatud riigihangetes avastati

riigihanke nr 203426 järelevalve- ja finantskorrektsiooni menetluse raames. Töökorrast ei tulene

kohustust algatada käesoleva menetluse esemeks olevate riigihangete rikkumiste osas veel eraldi

menetlus, kui need rikkumised tuvastati ülalnimetatud menetluse raames.

16.1.9. Vastustaja 2 selgitas vaideotsuse punktis 21, et finantskorrektsiooni otsus on tehtud

tähtaegselt, järgides STS2014_2020 § 45 lõikes 5 sätestatud tähtaega. Nimetatud sätte kohaselt

võib finantskorrektsiooni otsuse teha ühe aasta jooksul toetuse saaja viimase kohustuse täitmise

lõppemisest arvates.

16.1.10. Vastustaja 2 selgitas vaideotsuse punktis 24, mis põhjusel saab pidada ajakirja Tööelu

väljaandmiseks sõlmitud hankelepinguid regulaarseteks lepinguteks. Siinjuures käsitletakse

vaideotsuse nimetatud punktis ka „Riigihangete seaduse kommenteeritud väljaannet“, kusjuures

nimetatud väljaandes on märgitud, et RHS § 24 lõikest 2 ei tulene, kui tihedalt tuleb hankelepinguid

sõlmida, võimaldamaks neid lugeda regulaarseteks. Samuti tõi vastustaja 2 nimetatud väljaandest

näiteid hankelepingute kohta, mida loetakse regulaarseteks hankelepinguteks, nt ka audiitorteenuse

ostmiseks sõlmitud lepingud. See ilmestab, et regulaarseteks ei loeta vaid selliseid lepinguid, mille

alusel osutatakse teenuseid lühikeste ajavahemike tagant, nt koristusteenus, taksoteenus vmt.

Vastustaja 2 peab ajakirja Tööelu väljaandmiseks sõlmitud hankelepinguid regulaarseteks, sest

seda näitab eelkõige kaebaja enda käitumine.

16.1.11. Vastustaja 2 pidas vaideotsuse punktis 24 silmas, et riigihanke nr 181562 maksumus ja

riigihanke nr 192860 eeldatav maksumus kokku ületasid piirmäära, millest alates tuleb läbi viia

avatud hankemenetlus. Vastustaja 2 viitas RHS § 24 lõikele 2, mis kehtis sellisel kujul alates

01.09.2017. Riigihanke osadeks jaotamise sättele on viidatud seetõttu, et kaebaja viis mõlemad

riigihanked läbi lihthankena, kuid arvestades, et kaebaja viis ajakirja Tööelu väljaandmiseks

regulaarselt läbi hankemenetlusi alates 2016, sai ja pidi kaebaja eeldama hangete maksumust ning

ajakirja väljaandmiseks 2018. aastal hanget korraldades arvestama, et ajakirja väljaandmiseks 2017

sõlmitud lepingu tegelik kogumaksumus ning 2018 sõlmitava lepingu maksumus ületavad avatud

hankemenetluse piirmäära. RHS v.r. § 23 lõikest 1 ja RHS § 23 lõikest 8 tuleneb riigihanke osadeks

jaotamise keeld24

16.1.12. Vastustajale 2 jäävad arusaamatuks kaebuse punktis 4.8.19 toodud etteheited vaideotsuse

punkti 25, sealhulgas mõistete asendamise kohta. Tegemist on olemuselt regulaarse

hankelepinguga, millena vastustaja 2 ajakirja Tööelu väljaandmiseks aastatel 2017 ja 2018

sõlmitud hankelepinguid käsitleb. Vastustaja 2 viitab siinkohal käesoleva vastuse punktile 2.9.,

milles vastustaja 2 põhjendab, miks ta käsitab hankelepinguid regulaarselt sõlmitavate lepingutena.

Ajal, mil kaebaja avaldas näiteks hanketeate riigihankes nr 192860 oli ta teadlik riigihankes nr

181562 sõlmitud hankelepingu tegelikust maksumusest.

16.1.13. Vastustaja 2 ei nõustu kaebajaga, et käsitlemata on kaebuse punktis 4.8.19 nimetatud vaide

punktid.

3-20-533

8(17)

16.2. Vastustaja 1 selgitas finantskorrektsiooni otsuse lk 11 kolmandas lõigus, et ta ei teosta

maksetaotluse täiendavat kontrolli riigihangete nr 181562 ja 192860 osas. Vastustaja 2 viitas

vaideotsuse punktis 20 vastustaja 1 10.01.2020 e-kirjale, millega vastustaja 1 edastas vaide ning

omapoolse seisukoha vaides toodud väidete suhtes. Tegemist võib olla kaebaja jaoks uue

selgitusega, sest finantskorrektsiooni otsuses ei ole vastustaja 1 märkinud, et avastas rikkumise

riigihanke nr 203426 järelevalve- ja finantskorrektsioonimenetluse raames. Samas ei ole see

rikkumise tuvastamise ja tagasinõude tegemise seisukohalt oluline, sest käesoleva vastuse punktis

2.7. on selgitatud, et töökorrast ei tulene uue menetluse algatamise kohustust.

16.3. Vastustaja 2 ei nõustu kaebajaga, et viimane oleks eksinud riigihangetele kohalduvate

normide osas ning, et väidetav eksimus on seotud direktiivide ebaõige ülevõtmisega. Vastustaja 2

ei leia, et EL direktiivid oleksid ebaõigesti üle võetud, mis oleks tinginud finantskorrektsiooni

otsuse ebaõigsuse.

16.4. Riigihangete seadus sätestab hanke osadeks jaotamise keelu, kui selle eesmärgiks on eirata

riigihankele kehtestatud korda. Hankija võib viia läbi ka eraldi riigihanked, aga sel juhul tuleb

mõlema hanke puhul kohaldada menetluse liiki, mis kuulub kohaldamisele riigihangete

summeerimisel. Kaebaja viis nii 2017 kui 2018 Tööelu väljaandmisele suunatud hanked läbi

lihthangetena ning põhjendab seda sellega, et kummagi riigihanke eeldatav maksumus

eraldiseisvalt jäi lihthanke piirmäära sisse. See väide on õige, kummagi hanke maksumus

eraldiseisvalt võimaldanuks tõesti lihthanget. Kaebaja eksib aga selle vastu, et ta oleks pidanud

riigihangete maksumused summeerima ning valima menetluse liigi mõlema hanke kogusummast

lähtudes ehk viima läbi avatud hankemenetluse. Seega on kaebaja rikkunud RHS v.r. § 23 lõikeid

1 ja 2 ning RHS § 28 lõikeid 1 ja 230.

16.5. Oma 12.06.2020 täiendavates seisukohtades selgitab vastustaja 2, et vaidlusaluste

hankelepingute puhul on oluline, et lepingud sõlmiti lühema perioodi kui 12 kuu jooksul.

Riigihankes nr 181562 sõlmiti hankeleping 20.02.2017 ning riigihankes 192860 01.02.2018.

Kaebajat teavitati finantskorrektsiooni menetluse algatamisest, tehes seda ajakirja Tööelu

väljaandmiseks 2016-2019 aastatel kõikide läbiviidud riigihangete osas. Menetluse käigus tuvastas

vastustaja 1 RHS-i rikkumise riigihangete nr 181562 ja 192860 maksumuste summeerimata

jätmises. Menetluses on kaebaja saanud realiseerida enda õigust olla ära kuulatud, Kaebajale on

saadetud tutvumiseks finantskorrektsiooni otsuse eelnõu, millele kaebaja poolt 08.11.2019 esitatud

seisukohti on käsitlenud nii vastustaja 1 02.12.2019 finantskorrektsiooni otsuses kui vastustaja 2

vaideotsuses.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

17. Vaadanud läbi poolte seisukohad leian, et vaidlusalune finantskorrektsiooni otsus ühes

vaideotsusega on õiguspärane ning nende tühistamiseks puudub alus – nõustun otsuses ja

vaideotsuses toodud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2).

Vastuseks kaebaja seisukohtadele esitan põhjendused alljärgnevalt.

18. Vaidluse all on FKO osa, millega otsustati seoses otsuse punktis 2 kirjeldatud rikkumisega

nõuda tagasi toetus summas 19 419 eurot, kuna toetuse saaja ei ole täitnud talle STS2014_2020-

ga pandud kohustust järgida riigihangete seadust (s.o FKO resolutsiooni teine lauseosa). Kaebaja

suhtes tehtud FKO vaidlusaluses osas on asutud seisukohale, et hankija on rikkunud hangete nr

181562 ja nr 192860 osas RHS v.r §-st 23 lõike 1 ja 2 ja kehtiva RHS §-st 28 lõike 1 ja 2 nõudeid,

kuna sama-eesmärgilised hanked on jagatud osadeks ilma avatud hankemenetlust läbi viimata,

kuigi nende maksumus kokku ületab vastavat piirmäära, mistõttu on toetuse saaja rikkunud talle

STS2014_2020 § 26 lõikega 1 pandud kohustust järgida riigihangete seadust.

19. Seega on peamine materiaalõiguslik vaidlusküsimus selles, kas rakendusüksus on õigesti

tuvastanud, et kaebaja on rikkunud talle STS2014_2020 § 26 lõikega 1 pandud kohustust järgida

RHS-i, kuna sama-eesmärgilised hanked on jagatud osadeks ilma avatud hankemenetlust läbi

3-20-533

9(17)

viimata. Seejuures tuleb vastavalt kaebuses toodud väidetele kontrollida ka seda, kas

rakendusüksus on FKO teinud nõutava tähtaja jooksul, kas rakendusüksus on otsuse tegemiseks

pädev asutus, kas rakendusüksus on otsuse tegemisel järginud kohaseid menetlusreegleid ja

otsust kohaselt motiveerinud.

20. Esmalt selgitan käesolevale vaidlusele kohalduva RHS-s redaktsiooniga seonduvat.

20.1. Vaidlusaluses otsuses on märgitud, et rakendusüksus on seisukohal, et hankija on rikkunud

hangete nr 181562 ja nr 192860 osas RHS v.r §-st 23 lõike 1 ja 2 ja kehtiva RHS §-st 28 lõike 1

ja 2 nõudeid, kuna sama-eesmärgilised hanked on jagatud osadeks ilma avatud hankemenetlust

läbi viimata (FKO lk 11).

20.2. Vastustaja 1 viitab oma vastuses kaebusele kohaselt, et kuivõrd hange nr 181562 avaldati

riigihangete registris 12.01.2017.a., siis lähtuti nimetatud hanke hankega nr 192860

summeerimata jätmisega seotud rikkumise tuvastamisel 26.10.2016 kuni 31.08.2017 kehtinud

RHS redaktsiooni (RT I, 25.10.2016,20) § 23 lõiget 1 ja § 21 lg 2 punkti2. Tulenevalt aga hanke

nr 192860 avaldamisest riigihangete registris 12.12.2017, kohaldub nimetatud hanke rikkumisele

01.09.2017 kuni 14.07.2018 kehtinud RHS redaktsiooni (RT I, 01.07.2017.1) § 28 lõige 2 ja §

24 lg 2 punkt 1. Nõustun selle seisukohaga.

20.3. RHSvr § 23 lg 1 sätestab, et hankija ei või jaotada riigihanget osadeks riigihanke

teostamiseks kehtestatud korra või nõuete eiramiseks, eriti kui hankelepingu esemeks on

funktsionaalselt koos toimivad või sama eesmärgi saavutamiseks vajalikud asjad, teenused või

ehitustööd.

20.4. RHSvr § 21 lg 1 2 p 2 sätestab, et asjade hankelepingu, mille esemeks on asjade üürimine,

rentimine või liisimine, eeldatav maksumus on tähtajalise hankelepingu korral, mille tähtaeg on

pikem kui 12 kuud, hankelepingu eeldatav kogumaksumus koos asja eeldatava

jääkmaksumusega pärast hankelepingu tähtaja lõppemist.

20.5. RHS § 28 lg 2 sätestab, et hankija ei või jaotada riigihanget osadeks eesmärgiga eirata

riigihanke teostamiseks kehtestatud korda või nõudeid, eriti kui hankelepingu esemeks on

funktsionaalselt koos toimivad või sama eesmärgi saavutamiseks vajalikud asjad, teenused või

ehitustööd. Hankija võib jaotada riigihanke osadeks, kui see on objektiivsetel põhjustel

õigustatud.

20.6. RHS § 24 lg 2 p 1 kohaselt asjade või teenuste hankelepingu, mis on oma olemuselt

regulaarne või mida kavatsetakse kindla tähtaja jooksul uuendada, eeldatav maksumus

on eelnenud 12 kuu või eelmise majandus- või eelarveaasta vältel sõlmitud järjestikuste

samalaadsete hankelepingute kogumaksumus, mida on korrigeeritud, võttes võimaluse korral

arvesse ka eeldatavaid muutusi ostetavates või tellitavates kogustes või hinnas hankelepingu

kehtivuse järgmise perioodi vältel.

20.7. Kuna RHSvr § 23 lg 1 ja RHS § 28 lg 2 on samasisulised, taandub küsimus lõppastmes

sellele, kas kaebaja oleks pidanud läbi viima avatud hankemenetluse ning hangete osadeks

jagamine on olnud vastuolus RHS nõuetega.

21. Edasi kontrollin, kas FKO on tehtud nõutava tähtaja jooksul, kuna sellest sõltub otsuse

sisulise õiguspärasuse kontrollimise vajadus ja võimalus otsuse õiguspärasuse kontrolliks

järgmisel astmel. Sisuliselt on kaebaja esitanud FKO otsusele aegumise vastuväite.

21.1. Kaebaja viitab, et vastustaja 2 põhjendab Innove 02.12.2019 otsuse tähtajalisust kaebaja

dokumentide säilitamise kohustuse rikkumisega või projekti sihtotstarbelise jätkuvuse tagamise

kohustuse rikkumisega. Kaebaja on täitnud nii dokumentide säilitamise kohustust kui ka projekti

sihtotstarbelise jätkuvuse tagamise kohustust. Vaideotsus ega sellele eelnenud FKO ei sisalda

kaebaja poolt dokumentide säilitamise kohustuse rikkumise tõendit ega projekti sihtotstarbelise

3-20-533

10(17)

jätkuvuse tagamise kohustuse rikkumise tõendit. Seega ei kehti vaideotsuse p 21 järeldus, et

vastustaja 1 02.12.2019 otsus on tehtud tähtaegselt (kaebus p 4.8.16 lk 5).

21.2. Vastustaja 2 selgitab vaideotsuses seevastu, et ei nõustu kaebajaga, et otsus on tehtud

STS2014_2020 § 45 lõikes 5 sätestatud tähtaega rikkudes. STS2014_2020 § 45 lõike 5 kohaselt

võib finantskorrektsiooni otsuse teha ühe aasta jooksul toetuse saaja viimase kohustuse täitmise

lõppemisest arvates (vaideotsus p 21 lk 7-8). Vastuses kaebusele selgitab vastustaja 2 täiendavalt,

et töökord on tõepoolest siduv haldusorganile endale, kuid vajadusel on haldusorganil õigus

töökorras toodud piiridest väljuda. Rakendusüksuse töökorras on sätestatud tööprotseduurid,

mille eesmärgiks on panna paika ametnike sooritatavad toimingud ning tagada rikkumiste

avastamisel kontrolljälje esitamine, kuid see ei tähenda, et kulude abikõlblikkust ei saaks hiljem

kontrollida. Kõnealusel juhul ei ole vastustaja 1 töökorda rikkunud. Rakendusüksusel on õigus

nõuda toetus tagasi STS2014_2020 § 45 lõikes 5 sätestatud tähtaja jooksul (vastustaja 2 vastus

kaebusele p 2.7, lk 5-6).

21.3. STS2014_2020 § 45 lg 5 lause 1 sätestab, et finantskorrektsiooni otsuse võib teha ühe aasta

jooksul toetuse saaja viimase kohustuse täitmise lõppemisest arvates, välja arvatud juhul, kui

riigiabi andmist reguleerivast õigusaktist tuleneb teisiti. Seega tuleb hinnata, kas kaebaja suhtes

saab lugeda täidetuks tingimuse, et viimane kohustus on täidetud. Toetuse saaja kohustused

sätestab STS2014_2020 § 24.

21.4. Seejuures on poolte vahel vaidlus selles, kas vastustaja 2 on õigesti tuginenud sellele, et

STS2014_2020 seletuskirja kohaselt võib toetuse saamisega seotud viimaseks kohustuseks olla,

sõltuvalt projekti olemusest, kas dokumentide säilitamise kohustus või projekti sihtotstarbelise

jätkuvuse tagamise kohustus STS2014_2020 § 24 punkti 17 ja § 35 lg-te 2 ja 4 alusel (vaideotsus

p 21 lk 7). Vastustaja 2 viide seletuskirjale on õige (Seletuskiri STS 2014_2020 juurde, SE 622,

lk 60), kuid täpsemaid selgitusi seletuskirjas kohustuste lõppemise tähtaja osas siiski märgitud ei

ole. Samas on seletuskirjas dokumentide säilitamise kohustuse osas märgitud, et selle eesmärgiks

on, et audiitor ja kontrollija saaksid vajadusel kontrollida andmeid lõppsaaja juures toetuse saaja

kulude abikõlblikkuses veendumiseks ja otsustamaks, kas kulu katteks saab toetuse välja maksta.

21.5. Kaebaja seostab rikkumist hanke nr 181562 osas esitatud maksetaotlustega, märkides, et

kõik hanke maksetaotlusega seotud kohustused on täidetud 2018. a alguses (kaebuse p 4.10-4.11

lk 6). Kaebaja aga ei selgita seejuures täpsemalt, kas seeläbi on kaebaja hinnangul täidetud

STS2014_2020 § 45 lg 5 lause 1 tingimused. Mulle nähtuvalt mõistab kaebaja viidatud sätte

kohaldamise eelduseid vääralt. Dokumentide säilitamise kohustust, millele vastustajad

tuginevad, ei saa täidetuks lugeda pelgalt seeläbi, et nõutavad dokumendid on kaebajal alles, vaid

see on seotud dokumentide säilitamiseks kohustusliku tähtaja lõppemisega. Leian, et vastustaja

2 viitab kohaselt, et tulenevalt STS 2014_2020 § 24 punktist 17 ja § 35 lõigetest 2 ja 4 säilitatakse

kulu abikõlblikkust tõendavaid dokumente ja muid tõendeid neli aastat, alates selle aasta 31.

detsembrist, millal 30. juuni seisuga on kõikide projektis abikõlblikuks arvatud kulude alusel

toetus välja makstud. Kaebaja tõlgendus tooks kaasa olukorra, kus dokumentide säilitamise

kohustuse tähtaeg muutuks sisutühjaks, mis omakorda piiraks ebaproportsionaalselt

väljamakstud toetuse abikõlbulikkuse kontrollimist. Dokumentide säilitamise kohustuse

sidumine kontrollivõimaluse perioodiga on loogiline ja mõistlik, et tagada abikõlbulikkuse

kontrolli reaalse läbiviimise võimalus – seda ongi võimalik teha üksnes juhul, kui toetuse saajal

on kontrolli ajal kohustus dokumentide säilitamiseks.

21.6. TAT kohaselt on antud asjas abikõlbulikkuse periood 01.01.2015 kuni 31.12.2020

(vastustaja 2 vastus kaebuse lisa nr 2, lk 1). Seega ei ole dokumentide säilitamise kohustus veel

lõppenud ega ning FKO otsus on tähtaegne.

21.7. Vastuseks kaebaja väidetele märgin, et kaebaja viitab ekslikult sellele nagu oleks talle ette

heidetud dokumentide säilitamise kohustuse rikkumist või projekti sihtotstarbelise kohustuse

3-20-533

11(17)

jätkumise tagamist (kaebuse p 4.8.16 lk 5-6). Sellist etteheidet ei saa vastustaja 2 viidetest ja

väidetest kuidagi loogiliselt tuletada.

21.8. Kokkuvõtvalt olen seisukohal, et vaidlusalune FKO on tähtaegselt tehtud, mistõttu

aegumisest tulenevalt FKO tühistamisele ei kuulu ning hinnata tuleb FKO õiguspärasust sisulises

plaanis.

22. Alljärgnevalt analüüsin küsimust, kas kaebaja oleks pidanud läbi viima avatud

hankemenetluse ning hangete osadeks jagamine on olnud vastuolus RHS nõuetega.

22.1. RHSvr § 23 lg 1 ja RHS § 28 lg 2 on alusel taandub küsimus lõppastmes sellele, kas

kaebaja oleks pidanud läbi viima avatud hankemenetluse ning hangete osadeks jagamine on

olnud vastuolus RHS nõuetega.

22.2. FKO otsuses on rakendusüksus asunud seisukohale, et hankija ei ole lähtunud hangete nr

181562 ja nr 192860 hankemenetluse liigi valikul nende summeeritud maksumusest, vaid jagas

ühel eelarveaastal ajakirja „Tööelu“ väljaandmisega seotud teenuste osas korraldatavad hanked

osadeks. Rakendusüksuse otsustus tugineb kokkuvõtvalt järgmistele põhjendustele: hangete nr

181562 ja nr 192860 raames tellitud ajakirja „Tööelu“ infomaterjali koostamise ja väljaandmise

teenus on vajalik sama eesmärgi saavutamiseks (1); arvestades, et hankija soetab ajakirja

väljaandmise teenust igal aastal (riigihangete registrist nähtuvalt on ajakirja väljaandmist tellitud

järjepidavalt alates 2016. aastast), on oma olemuselt tegemist regulaarse teenusega (2).

22.3. Vaideotsuses nõustub vastustaja 2 rakendusüksuse seisukohtadega ja märgib

kokkuvõtvalt, et tegu on regulaarselt sõlmitavate lepingutega, mis on suunatud ühe ja sama

ajakirja väljaandmisele, mida kinnitab ka TI valmisolek (vähemalt kahe hanke puhul) anda

ajakiri välja sõltumatult TAT-i eelarve kinnitamisest.

22.4. Leian, et esiteks vastustajad on õigesti tuvastanud teenuse regulaarse iseloomu.

Kriteeriumid, mille põhjal otsustada, kas tegemist on ühe hankeobjektiga, mida ei tohi kunstlikult

tükeldada, on Euroopa Kohtu väljakukujunenud praktika alusel majanduslik ja tehniline seos,

samuti ajaline seos, samuti hanketeadete sarnasus (vt nt Euroopa Üldkohtu lahend T-384/10, p

67-70 ja seal viidatud lahendid). Kohtuasjas C-16/98 rõhutas Euroopa Kohus, et iga

riigihankemenetluse läbiviimist tuleb hinnata eraldiseisvalt lähtuvalt selle kontekstist ja

erijoontest (otsuse p 65). Leian, et vaidlusaluses asjas teenuse võimaliku regulaarsuse hindamisel

tuleb arvesse võtta teenuse samasisulist iseloomu, ajavahemikku, millal ajakirja on välja antud,

väljaandmise järjepidevust ja katkematust, selle sõltuvust välistest vahenditest. Eeltoodut on

vastustajat oma otsuste tegemisel kohaselt ka arvesse võtnud.

22.4.1. Kaebaja ei ole ümber lükanud vastustaja väidet, et riigihangete registrist nähtuvalt on

samasisulise ajakirja „Tööelu“ väljaandmist tellitud järjepidevalt alates 2016. aastast kuni 2019.

aastani, seega on hankija kirjeldatud teenust hankinud katkematult 4 aastat. Samuti puudub

poolet vahel vaidlus, et hankija on avaldanud hanke nr 181562 ja hanke nr 192860 ühel ja samal

aastal (2017. aastal). Kaebaja ei ole ümber lükanud ka seda, et Tööelu ajakirja iga aastane

väljaandmine ei sõltunud selle rahastamise otsusest ning seda on kaebaja ka ise SoM-le

kinnitanud (vastustaja nr 2 vastus kaebusele lisa nr 5, 15.08.2019 e-kiri). Vastustajad on seega

kokkuvõttes tuvastanud, et ajakirja väljaandmise teenus on ajas järjepidev ning sisuliselt

sõltumatu taotletavast toetusest, mis kokkuvõttes võimaldab jaatada selle regulaarset iseloomu.

Kohtuasjas C-574/10 leidis Euroopa Kohus, et erinevatesse etappidesse jagatud planeerimis- ja

projekteerimisteenused moodustavad ühtse terviku, võttes arvesse, et need on seotud sama

ehitustööde hankelepinguga ja neil on sarnane sisu. Samas lahendis ei välista kohus

funktsionaalse lähenemisviisi kohaldamist ka hankelepingutele, mille esemeks on teenuse

tellimine. Seega ühendab riigihankeid peamiselt nende ühine eesmärk. Vaidlusaluses asjas ongi

selleks ühiseks eesmärgiks ajakirja järjepidev väljaandmine. Liiatigi puudub poolte vahel vaidlus

selles, et hanked olid samasisulised ning kaebaja ei ole kordagi välja toonud, et hangetel ja hanke

3-20-533

12(17)

alusdokumentides oleks esinenud sisulisi erisusi. Ühtlasi nähtub riigihangete registrist, et

hanketeates nr 181562 ja nr 192860 kirjeldused on üks ühele kattuvad ning erinev on üksnes see,

et esimesel juhul otsitakse teenusepakkujat aastaks 2017 ja teisel juhul aastaks 2018 (vt

riigihangete

registris

vastavalt

hanketeate

numbrile:

https://riigihanked.riik.ee/rhr-

web/#/procurement/709097/general-info

ja

https://riigihanked.riik.ee/rhr-

web/#/procurement/720334/general-info).

22.4.2. Kaebuses TI sisulisi vastuväiteid lepingute regulaarsele iseloomule ei esita. Kaebaja

leiab, et vastustajad on eksinud RHS kohaldamisel ning viitab, et vastustaja 2 on eksinud RHS

kommentaaridele viitamisel. Ka vastuväidetes FKO projektile (kaebuse lisa nr 3 lk 4) ja vaides

(kaebuse lisa nr 5 p 2 lk 2) on kaebaja oma vastuväidetes puutuvalt lepingu iseloomu üldsõnaline

märkides üksnes seda, et teenuse iseloom ei ole sarnane taksoteenuse, puhastusteenuse,

kontoritarvete soetamise teenuse või koristusteenuse sisse ostmise iseloomule. Nõustuda võib

küll kaebaja vaides toodud väitega, et ajakirja väljaandmise kohustus kaebajal puudus, kuid see

ei välista muid asjaolusid kogumis hinnates teenuse regulaarset iseloomu.

22.5. Tuvastanud teenuse regulaarse iseloomu, tuleb hinnata, kas sellises olukorras tulnud

kaebajal läbi viia avatud hankemenetlus.

22.5.1. RHSvr § 23 lg 1 sätestab, et hankija ei või jaotada riigihanget osadeks riigihanke

teostamiseks kehtestatud korra või nõuete eiramiseks, eriti kui hankelepingu esemeks on

funktsionaalselt koos toimivad või sama eesmärgi saavutamiseks vajalikud asjad, teenused või

ehitustööd. RHSvr § 21 lg 1 2 p 2 sätestab, et asjade hankelepingu, mille esemeks on asjade

üürimine, rentimine või liisimine, eeldatav maksumus on: tähtajalise hankelepingu korral, mille

tähtaeg on pikem kui 12 kuud, hankelepingu eeldatav kogumaksumus koos asja eeldatava

jääkmaksumusega pärast hankelepingu tähtaja lõppemist.

22.5.2. RHS § 28 lg 2 sätestab, et hankija ei või jaotada riigihanget osadeks eesmärgiga eirata

käesolevas seaduses riigihanke teostamiseks kehtestatud korda või nõudeid, eriti kui

hankelepingu esemeks on funktsionaalselt koos toimivad või sama eesmärgi saavutamiseks

vajalikud asjad, teenused või ehitustööd. Hankija võib jaotada riigihanke osadeks, kui see on

objektiivsetel põhjustel õigustatud. RHS § 24 lg 2 p 1 kohaselt asjade või teenuste hankelepingu,

mis on oma olemuselt regulaarne või mida kavatsetakse kindla tähtaja jooksul uuendada, eeldatav

maksumus on eelnenud 12 kuu või eelmise majandus- või eelarveaasta vältel sõlmitud

järjestikuste samalaadsete hankelepingute kogumaksumus, mida on korrigeeritud, võttes

võimaluse korral arvesse ka eeldatavaid muutusi ostetavates või tellitavates kogustes või hinnas

hankelepingu kehtivuse järgmise perioodi vältel.

22.5.3. RHS v.r. § 15 lõike 1 punkti 2 kohaselt oli riigihanke piirmääraks 40 000 eurot, alates

01.09.2017 kehtima hakanud RHS § 14 lõike 2 punkti 1 kohaselt on riigihanke piirmääraks asjade

ja teenuste hankelepingu korral 60 000 eurot.

22.5.4. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja avaldas riigihankes nr 181562 hanketeate

12.01.2017, eeldatava maksumusega 32 000 eurot, 20.02.2017 sõlmis hankelepingu PR Partner

OÜ-ga maksumusega 31 750 eurot. Kaebaja avaldas riigihankes 192860 hanketeate 12.12.2017,

eeldatava maksumusega 33 333 eurot, 01.02.2018 sõlmis hankelepingu PR Partner OÜ-ga

maksumusega 32 980 eurot.

22.5.5. Riigihangete osadeks jaotamist võiksid RHS § 28 lg 2 kohaselt õigustada objektiivsed

põhjused. Selliste põhjuste loetelu ei tulene seadusest ega direktiivist ning seda on võimalik

sisustada kohtupraktikas (seletuskiri Riigihangete seaduse juurde, 450 SE, lk 48). Siinjuures pean

vajalikuks rõhutada, et kaebaja oma vastuväidetes lepingute osadeks jaotamise osas mitte

mingisuguseid sisulisi põhjendusi esitanud ei ole, vaid tugineb üldsõnalistele väidetele

vastustajate seisukoha ekslikkusest. Nii viitab kaebaja sellele, et osadeks jaotatud hangetel on

3-20-533

13(17)

rohkem kui üks tunnus (kaebus p 4.8.18 lk 6), toomata siiski välja argumente, mis võimaldaksid

ära tunda põhjuseid, mis antud juhul õigustaks hangete osadeks jaotamist.

22.5.6. Kuna vastustajad on õigesti tuvastanud teenuse regulaarse iseloomu ning kaebaja ei ole

ei haldus ega kohtumenetluses esitanud mistahes objektiivseid põhjendusi, mis õigustaks hanke

osadeks jaotamist, tuleb järeldada, et kaebaja oleks hanke osadeks jaotamise asemel pidanud läbi

viima avatud hankemenetluse.

22.5.7. Kaebajale oleks juba 2017 hanget läbi viies pidanud olema teenuse iseloomu arvestades

äratuntav, et ta annab ajakirja „Tööelu“ välja ka 2018 ning, et need lepingud kokku ületavad

avatud hankemenetluse piirmäära mõlema käesolevas asjas kohaldatava RHS regulatsiooni

arvestades. Kaebaja ei ole vastu vaielnud vastustaja väidetele seoses kaebaja kogemuse ja

võimekusega hinnata hankelepingute eeldatavat maksumust. Nii märgib vastustaja 2, et on

kaebaja ajakirja „Tööelu“ väljaandmiseks viinud riigihangete registri alusel läbi hanked alates

2016. a. Seega on kaebajal tekkinud ka arusaam hangete eeldatavast maksumusest ning vaadates

ka 2017. a ja 2018. a ajakirja väljaandmiseks läbiviidud hankeid, siis hankelepingu tegelik

maksumus ei erine märkimisväärselt eeldatavast maksumusest, st kaebaja on hanke maksumust

üsna täpselt prognoosinud (vastustaja 2 vastus kaebusele p 4.2 lk 8).

22.6. Seoses viidetega RHS kommentaaridele (kaebuse p 4.8.18 lk 6) märgin, et vastustajad on

oma seisukoha kinnituseks esitanud kohased kontekstipõhised viited, mis on arusaadavad ja

vastustaja seisukohtadega loogiliselt seotud. Asjaolu, et kaebaja vastustaja tõlgendusega ei

nõustu, ei muuda viiteid vääraks. Liiatigi on seaduse kommentaaridel üksnes tõlgendust toetav

mitte siduv funktsioon.

22.7. Kaebaja leiab, et regulaarse hankelepingu sätte kohaldamise eeldus on sõlmitud

hankelepingute tegelik (loe täidetud) kogumaksumus ning, et hanketeate avaldamise ajal on vara

mõtiskleda täidetud hankelepingu kogumaksumuse üle (kaebus p 4.8.19 lk 6). Eeltoodud kaebaja

järeldusega ei saa nõustuda, kuna see sisuliselt välistaks võimaluse tugineda RHS rikkumistele

seoses hangete õigusvastase osadeks jagamisega. Hangete alusetu osadeks jagamise keelu

eesmärgiks on vältida olukorda, kus hangete osadeks jagamise läbi oleks võimalik välistada RHS

regulatsiooni kohaldamine seal, kus see sisuliselt vajalik ja nõutav oleks. Kui hangete

kogumaksumust tuleb hinnata alles täidetud lepingute faasis, ei oleks see eesmärk täidetav.

Oluline on, et hankija hindaks enne hanke väljakuulutamist kogumaksumust, et tuvastada, kas

osadeks jaotamine on lubatav või tuleb kohaldada piirmäära ületamise tõttu avatud

hankemenetluse reegleid.

22.8. Kaebaja viitab, et ebatäielikult on üle võetud direktiivi 2014/24/EL art 5 p 11 osa a ning

vastustaja pidanuks direktiivi kaebaja kasuks otse kohaldama (kaebuse p 4.12 lk 7). Leian, et

kaebaja väited direktiivi ebaõigest ülevõtmisest on käesoleva vaidluse seisukohast ainetud.

Kaebaja viidatud säte on direktiivis sätestatud järgmiselt: „Selliste asjade või teenuste

riigihankelepingute puhul, mis on olemuselt regulaarsed või mida kavatsetakse teatava aja

jooksul uuendada, võetakse lepingu eeldatava maksumuse arvutamisel aluseks: a) eelnenud

12 kuu või ühe finantsaasta jooksul sõlmitud samalaadsete järjestikuste lepingute tegelik

kogumaksumus, mida on võimaluse korral kohandatud esialgse lepingu sõlmimisele järgneva

12 kuu jooksul toimunud muutustega koguses või maksumuses; b) või esimesele tarnele

järgnenud kaheteistkümne kuu või finantsaasta jooksul (kui see on pikem kui kaksteist kuud)

sõlmitud järjestikuste lepingute eeldatav kogumaksumus.“. Esiteks ei nähtu kaebaja väidetest,

milles täpselt direktiivide ebaõige ülevõtmine seisneb ja milline säte osas kaebaja kasuks

otsekohaldamisele peaks kuuluma. Teiseks, nagu selgitasin, mõistab kaebaja lepingute

kogumaksumuse arvestamist vääralt. Direktiivi sõnastus ega põhjenduspunktid ei toeta

tõlgendust, et kogumaksumuse arvestamisel tuleb võtta arvesse üksnes täidetud lepingute

maksumust. Nõustun vastustajaga, et oluline, kas lepingud on sõlmitud 12-kuulisest perioodist

väiksema ajavahemiku jooksul. Sellele viitavad nii EL direktiivi 2004/18/EÜ artikkel 9 lõige 7,

3-20-533

14(17)

EL direktiivi 2014/24 artikkel 5 punkt 11 kui RHS v.r. § 21 lõige 2 ning RHS § 24 lõige 2

(vastustaja 2 vastus kaebusele p 4.1 lk 8).

22.9. Kaebaja väidab sisuliselt ka seda, et FKO-s ei oleks tohtinud tugineda RRO arvamusele,

kuna arvamuse aluseks olnud päring ei sisalda kõiki olulisi asjaolusid ja RRO ei ole pädev

õigusvaidlusi lahendama. (kaebuse p-d 4.8.8 ja 4.8.9 lk 4; kaebaja 12.06.2020 seisukohad p 3.9.3

lk 8-9).

22.9.1. FKO-s on märgitud, et rakendusüksuse seisukohta toetab 23.10.2019 RRO arvamus antud

juhtumi osas (FKO lk 10-11). Vaideotsuses on asutud samale seisukohale ja täpsustatud RRO

poole pöördumise kuupäevi (vaideotsus p 23 lk 8).

22.9.2. Märgin, et RRO 23.10.2019 vastusest nähtuvalt ei ole RRO mitte hinnanud konkreetse

kaasuse asjaolusid vaid andnud selgitused RHS § 24 lg 2 tõlgendamise osas. Täpsemalt on RRO

vastanud küsimusele, kas RHS § 24 lg 2 lubab arvestada hankelepingute eeldatavad maksumused

eraldi, kui hanked korraldatakse ühel ja samal kalendriaastal (ja ka eelarveaastal), kuid

hankelepingud sõlmitakse erinevate eelarveaastate tegevuste tarbeks ja lepingut täidetakse, st

kulud tekivad erinevatel aastatel (kaebuse lisa nr 6). Ka FKO-st ei nähtu, et rakendusüksus oleks

oma otsuse andmisel tuginenud üksnes või peamiselt RRO seisukohale. Vastupidi, tegemist on

sõnaselgelt rakendusüksuse seisukohta toetava arvamusega. STS_2014-2020 ega HMS ei keela

menetluses küsida ministeeriumilt mõne sätte osas tõlgendust. HMS § 16 mõistes on tegemist

RRO arvamusega. Haldusakt ei tohi sellisel juhul tugineda üksnes sellele tõlgendusele, vaid

otsusest peavad nähtuma faktilised asjaolud ja motiivid, mis põhjusel on tulemuseni jõutud, kuna

haldusorganil lasub uurimis ja põhjendamiskohustus (STS_2014-2020 lg 2, HMS § 6, § 38 lg 1,

§ 56 lg-d 1 ja 2). Sel põhjusel ei tohi juba küsitud arvamust tähelepanuta ka jätta, kuna asjas

tuleb hinnang anda kõigile kogutud tõenditele. Vaidlusaluses asjas on FKO ja vaideotsus

nõuetekohaselt põhjendatud.

22.9.3. Kuna kaebaja ei ole RHS § 24 lg 2 tõlgendusele sisulisi vastuväiteid esitanud ja tugineb

üksnes sellele, et formaalselt oli RRO seisukoha kajastamine otsuse väär, ning mulle ei nähtu, et

vastustajad RHS § 24 lg 2 ilmselgelt vääralt kohaldanud oleksid, ei oma RRO arvamusele

tuginemine tegelikult asjas ka sisulist tähendust. RHS § 24 lg 2 sätestab sõnaselge reegli, kuidas

arvestada eeldatavat maksumust regulaarsete hangelepingute puhul ning see ei ole sõltuvuses

selles, kas lepingud sõlmitakse või täidetakse samal kalendriaastal.

22.10. Kaebaja järeldab ekslikult, et vääreteomenetluse puudumisest saab järeldada rikkumise

puudumist (kaebus p 4.8.10 lk 4-5). Selgitan, et kuigi on lubatav väärteomenetluse ja

haldusmenetluse paralleelne läbiviimine, ei ole üks teise eelduseks. Tegemist on iseseisvate ja

erinevate menetlustega, millede puhul on erinev nii menetluse olemus, läbiviimise eesmärk kui

ka tõendite lubatavuse regulatsioon (vt nt RKHKo 3-3-1-33-16, 3-3-1-75-11). HMS § 2 lg 2

sätestab, et väärteomenetlus ja süütegude kohtueelne uurimine ei ole haldusmenetlus. Ka

STS2014-2020 ei sätesta regulatsiooni, mis seaks finantskorrektsiooni otsuse tegemise eelduseks

väärteomenetluse läbiviimist.

22.11. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja 1 väljus menetluse läbiviimisel kaebaja

maksetaotluse nr 40 tavapärase menetlusest, mis on vastustaja 1 enda sisesemise töökorra

rikkumine (kaebus p 4.8.13-4.8.15 lk 5-6; kaebaja 12.06.2020 seisukoha p 3.2-3.4 lk 3-4; p 3.6-

3.7 lk 5, p 4.9 lk 11).

22.11.1. Vastustaja nr 1 selgitab vastuses kaebusele, et ei asunud 2017. a. rahuldatud

maksetaotlust kontrollima, vaid 2017. maksetaotlusega seotud hangete nr 181562 ja nr 192860

maksumuste summeerimata jätmisest tulenev rikkumine tuvastati hanke nr 203426

järelevalvemenetluse raames, mistõttu puudus vajadus hankeid nr 181562 ja nr 192860 uuesti

kontrollida täiendava järelevalvemenetluse käigus (vastustaja 1 vastus kaebusele lk 2-3).

Vastustaja 2 leiab vastuses kaebusele kokkuvõtvalt, et vastustaja 1 ei ole töökorda rikkunud ega

3-20-533

15(17)

kontrolli õigusvastaselt teostanud, kuna töökord ei kohusta rakendusüksust uut menetlust

alustama ja kaebajat on rikkumise avastamisest nõuetekohaselt teavitatud (vastustaja 2 vastus

kaebusele p 2.7 lk 5-6).

22.11.2. Vastuseks kohtu poolt esitatud küsimustele selgitas vastustaja 1 05.06.2020 vastuses

kohtunõudele, et kaebajat teavitati rikkumise tuvastamisest ja finantskorrektsiooni menetluse

algatamisest kaebajat 28.08.2019 saadetud e-kirjas (vastuse lisa 1), millest nähtub, et lisaks hanke

nr 203426 osas RHS §-i 3 rikkumisele on tuvastatud ka hangete nr 203426, nr 171073, nr 181562

ja nr 192860 osas sõltuvalt RHS redaktsioonist kas § 23 lõigete 1 ja 2 või § 28 lõigete 1 ja 2

rikkumine. Kaebajat teavitati 27.09.2019 saadetud kirjaga (samas, lisa 2) sellest, et hangete nr

203426, nr 171073, nr 181562 ja nr 192860 menetlusliigi valikul pidi hankija lähtuma RHS § 24

lõikest 2. Samuti toob vastustaja 1 välja asjaolu, et Innovel toimus 07.10.2019 TI-ga kohtumine,

kus arutati täiendavalt hangete nr 181562 ja nr 192860 rikkumisega seotud asjaolusid ning paluti

TI-l peale kohtumist esitada veel täiendavaid selgitusi (samas, lisa 3).

22.11.3. Vastustaja nr 1 28.08.2019 e-kirjast (RTK 05.06.2020 vastus kohtunõudele lisa nr 1)

nähtub, et kaebaja suhtes on algatatud finantskorrektsioonimenetlus ka hangete summeerimata

jätmise küsimuses. Kuigi nimetatud kirjas ei ole konkreetselt hangete numbreid välja toodud,

pidi kaebajale kirjast läbi viite ajakirja väljaandmise perioodile see olema üheselt mõistetav.

Seega saab seda lugeda menetlustoiminguks, millega järelevalvemenetlus selles osas algatati ja

varasemat järelevalvemenetlust laiendati.

22.11.4. Seega nähtub, et vastustaja nr 1 on kaebajat järelevalve menetluse läbiviimisest

teavitanud 28.08.2019 kirjas (vastustaja 1 05.06.2020 vastus kohtunõudele lisa nr 1) ning

kontrolliulatust veelgi täpsustanud 29.09.2019 kirjas (vastustaja 1 05.06.2020 vastus

kohtunõudele lisa nr 2). Arvestades, et pooled on ka 07.10.2019 omavahel menetluse raames

kokku saanud (vastustaja 1 05.06.2020 vastus kohtunõudele lisa nr 3; kaebaja 12.06.2020

seisukoht lisa nr 1), saab järeldada, et kaebajale oli menetluse läbiviimine ja selle skoop üheselt

arusaadav.

22.11.5. Vastupidiselt kaebajale (kaebaja 12.06.2020 seisukoha p 2.2.3 lk 2) leian, et vastustaja

1 ei ole kohtumenetluses proovinud viidatud kohtumise käiku moonutada – nii kaebaja kui ka

vastustaja 1 poolt esitatust nähtub selgelt, et tegelikkuses oli kaebajale arusaadav, mida vastustaja

1 kontrollima on asunud. Isegi kui kaebajaga nõustuda, et menetluse skoop ei olnud kaebajale

koheselt arusaadav, oli see talle üheselt selge hiljemalt 25.10.2019 otsuse eelnõuga tutvumisel

(kaebuse lisa nr 3), mistõttu ka eelnevate menetluslike minetuste korral ei saaks jaatada

ärakuulamisõiguse rikkumist.

22.11.6. Leian, et järelevalvemenetluse läbiviimisel ei ole määrav mitte see, millise

maksetaotluse menetluse raames rikkumine tuvastati ja kontrollimenetlust laiendati, vaid see, kas

kaebajat on kohaselt teavitatud kontrolliulatuse laiendamisest ja tagatud menetluse kestel

ärakuulamisõigus vaidlusaluste hangete kontrollimise osas. Sest isegi juhul, kui asuda

seisukohale, et maksetaotluse nr 40 raames ei saanuks kontrollimenetlust muude rikkumiste

arvelt laiendada, ei tingiks see vaidlusaluse FKO õigusvastasust. Järelevalvemenetlus algab

toimingu või haldusaktiga (HMS § 35 lg 1 p 2 ja 3) ning kaebaja mistahes teavitamine

vaidlusaluste hangetega seotud rikkumise kontrollist on ühtlasi käsitatav järelevalvemenetluse

alustamisena. Seega ei saa kokkuvõtvalt nõustuda kaebaja järeldusega justkui ei oleks vastustaja

1 üldse mingit järelevalve menetlust läbi viinud.

22.11.7. Asja juurde on esitatud vastustaja 1 töökord (TK29) (vastustaja nr 1 vastus kaebusele

lisa nr 1) ning kaebaja poolt selle väljavõtted (kaebaja 12.06.2020 lisad nr 2-4).

Järelevalvemenetluse läbiviimist reguleerib töökorra p 5.1. Vastustaja 1 on vastavalt töökorra

punktile 3.1 ja 5.1.3 kaebajat järelevalve algatamisest teavitanud. See ei reguleeri aga

vaidlusalust olukorda, kus rikkumine, mille osas FKO on tehtud on tuvastatud teise järelevalve

menetluse raames, kuid see ei välista ka järelevalvemenetluse läbiviimist teise maksetaotluse

3-20-533

16(17)

kontrolli raames. Sellist välistust ei sätesta ka STS_2014-2020 ega ka HMS. Samuti ei keela

STS_2014-2020 ega ka HMS haldusmenetluses kontrolliobjekti laiendamist. Möönan seda, et

töökorras puudub regulatsioon konkreetse menetluse kontrolliulatuse laiendamise osas, kuigi

sellise regulatsiooni olemasolu võiks menetluse läbiviimise teha pooltele selgemaks ja

läbipaistvamaks. Taolise regulatsiooni puudumine asutuse töökorras ei muuda aga menetluse

läbiviimist kaebaja suhtes õigusvastaseks, sest menetluse alustamisest teise menetluse raames

ehk kontrollobjekti laiendamisest on kaebajat kohaselt teavitatud. Eelnevast tulenevalt on

asjakohatud ja kaebaja 12.06.2020 seisukohas väljatoodud viited vastustaja töökorrale.

22.11.8. Kokkuvõtvalt leian, et lubatav oli maksetaotluse nr 40 raames kontrolliulatuse sisuline

laiendamine tuvastatud rikkumisega seoses ja kaebaja sellest teavitamise läbi oli vaidlusaluste

riigihangete osas ka järelevalvemenetlust alustatud ja kaebajat kohaselt teavitanud.

23. Kaebaja heidab vaideotsusele ette motiveerimatust ja toob välja mitmed vormilised

minetused (kaebuse p-d 4.8.1, 4.8.2, 4.8.7, 4.8.12, 4.8.14, 4.8.19, 4.9). Seoses vaideotsuse

motiveerimise osas esitatud vastuväidetega leian, et vastustaja 2 on vastuses kaebusele neile

ammendavalt vastanud ega pea vajalikuks neid korrata (vt vastustaja 2 vastus kaebusele punktid

2.1, 2.3, 2.10, 2.11, 2.12). Siinjuures arvestan sellega, et ükski viidatud etteheide, isegi kui lugeda

need õigustatuks, ei saa eraldiseisvalt ega kogumina tuua kaasa vaidlusaluse haldusakti

tühistamist, kuna tegemist ei ole vaidlusaluse asja põhivaidluse seisukohast oluliste küsimustega.

Kaebaja ongi valdavalt vaidluse sisuliste põhiküsimuste asemel keskendunud vaideotsuse

vormilistele külgedele. Samuti ei mõjuta FKO õiguspärasust kaebaja vormilist laadi etteheited

vastustaja 1 13.05.2020 vastuses toodu osas (kaebaja 12.06.2020 täiendava seisukoha p 3.1).

24. Arvestades, et kaebajaks on antud juhul riigiasutus ning seda, et toetuse abikõlbulikkuse

hindamise osas on kujunenud küllalt ulatuslik kohtupraktika (sh RHS nõuete rikkumise

hindamise osas), pean vajalikuks välja tuua, et asjakohatud ja eksitavad on kaebaja viited selle

kohta, et vastustajal nr 1 puudus pädevus vaidlusaluse otsuse tegemiseks RHS rikkumistesse

puutuvat, kuna kaebaja hinnangul vaideotsusest volitusnormi ei nähtu (kaebuse p 4.8.3 lk 3-4).

Vastustaja 2 viitab vastuses kaebusele kohaselt, et ei ole väitnud, et seadusandja oleks andnud

rakendusüksusele RHS-i üle järelevalve teostamise pädevuse. Riigihangete korraldamise üle

teostab riiklikku ja haldusjärelevalvet Rahandusministeerium. Rakendusüksuse pädevus

finantskorrektsiooni otsuse tegemiseks tuleneb STS2014_2020 § 8 lõike 2 punktist.

STS2014_2020 § 45 lõige 1 sätestab finantskorrektsiooni alused, vastustaja 1 lähtus kõnealusel

juhul STS2014_2020 § 45 lõike 1 punktist 3 (vastustaja 2 vastus kaebusele p 2.2 lk 3). Vastustaja

2 selgitas ka vaideotsuses, kust tuleneb rakendusüksuse pädevus hinnata toetuse saaja poolt

riigihanke läbiviimise õiguspärasust (vaideotsus p 17 lk 5-6). Juhin tähelepanu ka sellele, et ka

TAT-s on selgitatud finantskorrektsiooni otsusega seonduvat ja selle õiguslikke aluseid

(vastustaja 2 vastus kaebuse lisa 2 p 7.6 lk 17).

25. Kaebaja on oma 12.06.2020 seisukohas viidanud sellele, et vaidlusalune FKO võiks olla

tühine ja palub jätkuvalt tuvastada FKO tühisuse HKMS § 37 lg 2 p 6 alusel. Kuigi kaebaja ei

ole tegelikkuses varasemas menetluses tühisuse tuvastamisele tuginenud on tühisuse tuvastamine

tühistamisnõude alusel põhimõtteliselt lubatav HKMS § 37 lg 4 koostoimes § 41 lg 4 alusel.

HMS § 63 lg 2 sätestab haldusakti tühisuse alused. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et

haldusakti tühisus on akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad seaduses sätestatud ja

ilmselged puudused. Kui haldusaktis on puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud, või

kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule

õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (RKHKo

nr 3-3-1-21-03, p 13; RKHKo nr 3-3-1-35-13). Arvestades käesoleva otsuse eelmises punktis

toodut seoses vastustaja nr 1 pädevusega FKO tegemiseks ning seda, et muud tühisuse alused

ilmselgelt puuduvad, leian, et kaebaja väited FKO tühisusest on otsitud ja põhjendamatud.

3-20-533

17(17)

26. Lõpetuses märgin, et ma ei võta käesolevas otsuses seisukohta kaebuse väidete osas, mis

puudutavad vaideotsusega kehtetuks tunnistatud FKO osa (vt kaebuse p-d 4.8.5, p 4.8.6, p

4.8.11). Minu jaoks ei ole äratuntav ja kaebaja ei ole ka selgitanud, kuidas need mõjutavad FKO

kehtiva osa õiguspärasust.

27. Kokkuvõtvalt on olen seisukohal, et FKO-s ja vaideotsuses on kohaselt jõutud järeldusele, et

kaebaja on rikkunud hangete nr 181562 ja nr 192860 osas RHS v.r §-st 23 lõike 1 ja 2 ja kehtiva

RHS §-st 28 lõike 1 ja 2 nõudeid, kuna sama-eesmärgilised hanked on jagatud osadeks ilma

avatud hankemenetlust läbi viimata. FKO ja vaideotsus on kohaselt motiveeritud ning mistahes

alused nende tühistamiseks puuduvad.

Menetluskulud

28. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Vastustajad ei ole

menetluskulude nõuet esitanud. Kaebus jääb täies osas rahuldamata, seega jäävad poolte

menetluskulud nende endi kanda

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma