3-20-978/7 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

9. juuli 2020, Tartu

Haldusasja number

3-20-978

Haldusasi

F.O., I.K. ja J.K. kaebus Maksu- ja Tolliameti 6. märtsi

2020. a vastutusotsuse nr 13-7/00862-20 tühistamiseks

Menetluse alus ringkonnakohtus

F.O., I.K. ja J.K. määruskaebus Tartu Halduskohtu

17. juuni 2020. a määruse peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja F.O.

Kaebaja I.K.

Kaebaja J.K.

Kaebajate esindaja vandeadvokaat Madis Uusorg

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta F.O., I.K. ja J.K. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

17. juuni 2020. a määrus esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise osas muutmata.

2. Määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 45 eurot tagastada N. O. kontole

nr xxx.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus on lõplik (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 6. märtsi 2020. a vastutusotsusega nr 13-7/00862-20

F.O., I.K. ja J.K. tasuma solidaarselt OÜ XXX maksuvõla järgmiselt, F.O. 415 397 eurot, I.K.

337 447 eurot ja J.K. 77 950 eurot.

2. Kaebajad esitasid 22. mail 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse MTA 6. märtsi 2020. a

vastutusotsuse nr 13-7/00862-20 tühistamiseks. Koos kaebusega esitasid kaebajad esialgse

õiguskaitse taotluse, milles palusid kohtul peatada vaidlustatud MTA vastutusotsuse täitmine

ja keelata maksuvõla avaldamine maksuvõlglaste registris.

2.1. Kaebajatele tasumiseks pandud kohustus on suur ja neil puuduvad vabad rahalised

vahendid selle summa maksmiseks ühe korraga. Vastutusotsuse täitmise peatamata jätmine

võib kaasa tuua kaebajate jaoks pöördumatuid kahjulikke tagajärgi, mis võivad väljenduda

sundtäitmise tulemusena teostatava vara kiirmüügist saadud kahjus, võimatuses ettevõtjana

tegutseda, kui ka rahaliste vahendite puudumisel kaasneda võivas tervise kahjustumises.

2.2. Kui maksuhaldur peaks arestima kaebajate pangakontod, tähendab see normaalse

elutegevuse peatumist. Elatusmiinimumist ei jätku kõigi jooksvate eluks vajalike kulutuste

katmiseks ning see võib viia olukorrani, et kaebajatel ei jätku vahendeid toidu ja muude

esmatarbeliste kaupade ostmiseks.

2.3. Sundtäitmise tulemusena täitemenetluses võõrandatakse vara ebamõistlikult väikse tasu

eest võrreldes tavamüügil saadavast hinnast. Vara olemasolu on kaebajatele vajalik ja selle

hilisem uuesti soetamine tooks märkimisväärselt varalist kahju.

2.4. Maksuvõla avaldamine kahjustab kaebajate mainet krediidiasutuste, võlausaldajate,

klientide ees ning F.O.i ja J.K. suhtes ka usaldusväärsust ettevõtjana. Ettevõtjana tegutsemine

võiks tagada tulevikus vajadusel vastutusotsusega määratavat nõuet täita. Nimetatud kahjulike

tagajärgede hüvitamine kaebuse rahuldamise korral ei pruugi olla võimalik või oleks

ebamõistlikult keeruline.

3. Tartu Halduskohus jättis 17. juuni 2020. a määrusega kaebajate esialgse õiguskaitse

taotlused rahuldamata (resolutsiooni p 1), võttis kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 2) ning

peatas haldusasja nr 3-20-978 menetluse kuni kohtuotsuse jõustumiseni haldusasjas nr xxx

(resolutsiooni p 3).

3.1. Halduskohus leidis, kaebajate põhjendused ei ole piisavaks aluseks esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks. Kaebajate väited on üldsõnalised ega veena kohut, et esialgse õiguskaitse

kohaldamine on vajalik. Kaebajad ei ole selgitanud, miks peaks vastutusotsuse täitmise

tagajärjeks olema eluks vajalike kulutuste kandmise võimatus. Pangakonto arestimisel on

kaebajate esmavajadused tagatud täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 132 sätestatud

arestimise piirangutega. Kaebaja ei ole selgitanud ettevõtjana tegutsemise võimatuse põhjuseid.

Kohtule teadaolevatest asjaoludest ei nähtu, et vastutusotsuse täitmine välistaks kaebajate

tegutsemise ettevõtjana.

3.2. Maksuvõlaga seotud teabe avaldamine on isiku jaoks ebameeldiv, kuid iga ebameeldivus

ei tekita esialgse õiguskaitse vajadust. Kaebajad ei ole selgitanud, milles nende maine

kahjustamise tagajärjed seisnevad. Tõenäoline ei ole selliste tagajärgede tekkimine, mida ei

oleks võimalik hiljem maksuvõlglaste registrist eemaldamisega heastada.

3.3. Vastustaja ei ole kohtuvaidluse ajal vara müügile suunatud toiminguid teinud. Kui

vastustaja peaks algatama kaebajate vara müügi, on kaebajatel õigus esitada uus esialgse

õiguskaitse taotlus.

3.4. Kaebajatel on sundtäitmise vältimiseks võimalik taotleda maksuvõla tasumise ajatamist ja

sellega seonduvalt intressikohustuse vähendamist. Samuti on võimalik vaidlusaluse

vastutusotsuse hilisem tagasitäitmine.

3.5. Kaebajatel puudub esialgse õiguskaitse vajadus ja kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused

jäävad rahuldamata.

4. Kaebajad esitasid Tartu Ringkonnakohtule ühise määruskaebuse halduskohtu 17. juuni

2020. a määruse tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluste rahuldamiseks.

4.1. Määruskaebuses leitakse, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine ei ole kooskõlas

HKMS-i ega Riigikohtu praktikaga. Riigikohus leidis asjas nr 3-3-1-57-01, et esialgse

õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamise aluseks on haldusaktist tulenevad

pöördumatud tagajärjed kaebajale. Sundtäitmisel tekkinud kulude hüvitamise võimalus ei

välista esialgse õiguskaitse kohaldamist. Maksu määramise ettekirjutuse täitmise peatamata

jätmiseks oluline avalik huvi puudub, sest õiguspärase ettekirjutuse täitmise peatamise korral

lükkuks maksu maksmine vaid edasi. Halduskohus ei ole põhjendanud, milles seisneb avalik

huvi, mis kaalub üles esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise.

4.2. Kohtumäärusest ei nähtu, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine pangakontode

arestimise keelamise osas tagaks vastutusotsusega sisse nõutava maksusumma kiire laekumise.

Kaebajate pangakontodele ei laeku igakuiselt suuri summasid, mistõttu ei nähtu, miks esialgse

õiguskaitse korras pangakontode arestimise keelamine raskendaks oluliselt võla hilisemat

sundtäitmist. Kuigi arestimisele ei kuulu ühe kuupalga alammäära suurune summa, ei ole selle

summa piiranguteta kasutamine võimalik (ülekannete tegemine vaid pangakontoris ja sellega

kaasnevad teenustasud, deebetkaardi kasutamise piirang).

4.3. Kaebajad ei nõustu halduskohtuga, et kaebajate nimede hilisem eemaldamine

maksuvõlglaste registrist heastab nende mainele tekitatud kahju. Varasemate perioodide

maksehäired mõjutavad ka tulevasi suhteid teenusepakkujate ja krediidiasutustega.

4.4. Oluline on eristada vastustaja initsiatiivil teostatavat vara müüki ja kaebajate vajadust

teostada igapäevaste kulude katmiseks vara kiirmüüki. Asjaolu, et vara sundmüüki

kohtuvaidluse ajal ei tehta, ei ole õigustuseks jätta esialgne õiguskaitse kohaldamata. Uue

esialgse õiguskaitse taotluse esitamisega kaasneb kaebajatele vajadus tasuda uuesti riigilõiv ja

esindaja kulud. Menetlusökonoomiaga oleks kooskõlas kohaldada esialgset õiguskaitset ja

välistada võimalus, et kaebaja vara osas algatatakse sundtäitmine. Kaebajate võimalus esitada

ajatamistaotlus ei mõjuta esialgse õiguskaitse kohaldamise vajalikkust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei kuulu rahuldamisele. Halduskohus on selgelt ja

ammendavalt põhjendanud kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 203

lg 2 ja § 201 lg 4 alusel jätab need kordamata.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

6. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski määruskaebuses esitatud väide alust

määruskaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu määruse tühistamiseks. Kaebajad

tuginevad määruskaebuses samadele argumentidele, mis nad on välja toonud halduskohtule

esitatud esialgse õiguskaitse taotluses. Uusi asjaolusid või põhjendusi, miks on kaebajatele

äärmiselt vajalik peatada vaidlustatud vastutusotsuse täitmine kuni praeguses asjas

kohtulahendi jõustumiseni, pole kaebajad kohtule esitanud.

7. Kaebajate väide, et nende pangakontode arest seab nad majanduslikult ebasoodsasse

olukorda ning ei aita maksuvõlga kiiremini täita, on tulevikku suunatud oletuslik hinnang, mida

ei saa arvestada määruskaebuse rahuldamise alusena. Vaidlustatud vastutusotsusega

kohustatakse kaebajaid tasuma OÜ-l XXX tekkinud maksuvõlga koos intressidega. Asja

materjalidest ei nähtu ringkonnakohtule andmeid MTA poolt kaebajate isiklike pangakontode

arestimise kohta. Seega ei ole kaebajate väited seoses pangakontode arestimisega ja sellest

tulenevate ebamugavustega praeguses vaidluses asjakohased. Kohtule arusaadavalt saavad

kaebajad senise kohtuvaidluse ajal neile kuuluvaid pangakontosid vabalt kasutada ning

kaebajate väited eeldatava vastupidise olukorra kohta on ennatlikud.

Halduskohus selgitas kaebajatele sedagi, et TMS §-st 132 tulenevad piirangud eeldatavalt

tagavad kaebajate toimetuleku ka juhul, kui vastutusotsuse täitmisel kaebajate pangakontod

siiski arestitakse. Määruskaebuses ei ole kaebajad selgitanud, miks seaduses sätestatud

piirangud arestimisele siiski ei ole piisavad kaebajate toimetuleku tagamiseks, pidades muu

hulgas silmas, et vastustaja kinnitusel kaebajate kontodele regulaarselt suures ulatuses raha ei

laeku. Ringkonnakohus mõistab, et pangakonto arestimise korral võib vabaks kasutuseks

lubatud raha kättesaamine olla seotud ebamugavustega, kuid see iseenesest ei tähenda, et

kaebajatel esineks esialgse õiguskaitse vajadus.

8. Kaebajad heidavad halduskohtule ette, et kohus ei toonud välja avalikku huvi, mis kaalub

üles esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise. Kuigi avaliku huvi ning puudutatud isiku ja

kaebaja õiguste kaalumine on esialgse õiguskaitse kohaldamise keskne osa, toimub huvide

kaalumine üldjuhul pärast seda, kui kohus on tuvastanud kaebajal esialgse õiguskaitse vajaduse

olemasolu ning asunud seisukohale, et esitatud kaebust ei ole põhjust pidada ilmselgelt

perspektiivituks (Halduskohtumenetluse seadustik, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk,

I. Pilving, Juura 2013, lk 689). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kaebajatel

puudub esialgse õiguskaitse vajadus, kuna kohtu hinnangul esialgse õiguskaitse kohaldamata

jätmisega kaebajate jaoks mingeid pöördumatuid tagajärgi ei kaasne. Kaebajate põhjendused ei

selgita, millised konkreetsed tagajärjed neile vastutusotsuse täitmise järgselt tekivad ning

millist mõju need kaebajatele omavad. Seega on kaebajad esialgse õiguskaitse vajaduse

põhjendamisel jäänud jätkuvalt üldsõnaliseks, mistõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks

jaatada esialgse õiguskaitse vajadust. Isegi kui siiski nõustuda kaebajatega, et esialgse

õiguskaitse vajadus esineb, siis ei ole põhjust hinnata kaebajate huvisid kaalukamaks avalikust

huvist tagada maksukohustuste täitmine.

8.1. Vastustaja on seisukohas halduskohtule selgitanud, et F.O. ja I.K. puudub peale 2008. a

sõiduauto Citroen Berlingo muu vara, mida oleks sundtäitmise käigus võimalik vastutusotsuse

täitmiseks võõrandada. F.O. ja I.K. omandis olnud kinnistud võõrandati 2017 F.O. pojale.

Samuti deklareeritakse mõlemale kaebajale väljamakseid miinimumpalga ulatuses, s.o 584

eurot kuus. J.K. kuuluvad kokku seitse sõidukit, millest viiel puuduvad kindlustus ja ülevaatus

ning üks kinnistu Narva linnas, millele on seatud hüpoteek summas 16 350 eurot. Võttes arvesse

J.K. kuuluva registervara väärust ja olemasolevaid hüpoteeke, ei ole maksuvõla tasumine

registervara arvelt täielikult tagatud. Ringkonnakohus nõustub vastustaja järeldusega, et

sundtäitmise alustamine vastutusotsuse täitmiseks ei saa kaebajaid märkimisväärselt mõjutada,

rääkimata pöördumatult kahjulikest tagajärgedest. Samuti on pöördumatult kahjulike

tagajärgede vältimiseks võimalik tekkinud maksuvõlg ajatada või peatada sundtäitmine

maksuhaldurile esitatava piisava tagatise vastu.

8.2. Arusaadavalt on nõutud maksuvõla tasumine ühe korraga keeruline ning kaebajatel on

väljaminekuid seoses eluaseme ülalpidamisega ja toidu ostmisega, kuid kaebajatel tuleb ka

vastustaja poolt koostatud vastutusotsuse alusel nendelt väljanõutavat maksuvõlga tasuda ja

leida selleks vahendeid. Arvestades vaidluse asjaolusid ei esine ringkonnakohtu hinnangul

kaebajatel praeguses menetlusstaadiumis esialgse õiguskaitse vajadust vaidlustatud

vastutusotsuse täitmise peatamiseks. Määruskaebuses puuduvad arvestatavad põhjendused,

miks tuleks kaebajate suhtes tehtud vastutusotsuse täitmine peatada.

9. MTA tuvastas maksumenetluse käigus, et kaebajate senine tegevus oli suunatud

maksupettuse toimepanemisele ja OÜ XXX varatuks muutmisele, kusjuures F.O. ja I.K.

võõrandasid ka neile kuulunud vara, vältimaks maksukohustuse täitmist enda vara arvelt.

Kaebajate taotlus esialgse õiguskaitse korras keelata maksuvõla avaldamine maksuvõlglaste

registris ei ole põhjendatud. Kaebajad on ise oma õigusvastase käitumisega tekitanud OÜ-le

XXX maksuvõla ja neil tuleb selle eest vastutust kanda.

10. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus F.O., I.K. ja J.K. määruskaebuse Tartu

Halduskohtu 17. juuni 2020. a määruse peale rahuldamata.

11. Kaebajad on määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 45 eurot. Riigilõivuseaduse § 22

lg 1 p 9 kohaselt ei võeta alates 1. jaanuarist 2018 riigilõivu haldusasjas määruskaebuse

läbivaatamise eest, seega on kaebajad tasunud riigilõivu kui selleks puudus vajadus.

11.1. HKMS § 104 lg 5 p 1 järgi tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on

tasutud ettenähtust rohkem. HKMS § 104 lg 8 esimese lause kohaselt tagastab riigilõivu kohus,

kelle menetluses asi viimati oli, määruse alusel. Eeltoodu alusel tagastab ringkonnakohus

määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 45 eurot N. O. Swedbank AS kontole nr

xxx.

(allkirjastatud digitaalselt)