3-20-771/30 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

8. juuli 2020, Tartu

Haldusasja number

3-20-771

Haldusasi

MTÜ Loodusvõlu kaebus Narva-Jõesuu Linnavalitsuse

27.03.2020 korralduse (ehitusloa) nr 157 tühistamiseks

Menetluse alus ringkonnakohtus

MTÜ Looduvõlu määruskaebus Tartu Halduskohtu

25. mai. 2020. a määruse resolutsiooni punkti 1 peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja MTÜ Loodusvõlu, esindaja Henri Holtsmeier

Vastustaja Narva-Jõesuu linn, esindaja v.adv Rait

Sarjas

Kolmandad isikud Enefit Energiatootmine AS ja

Enefit Kaevandused AS, ühine esindaja Alan Paas

Kaasatud

haldusorgan

Keskkonnaministeerium,

esindaja Mari-Liis Kupri

RESOLUTSIOON

Jätta MTÜ Loodusvõlu määruskaebus Tartu Halduskohtu 25. mai 2020. a määruse

resolutsiooni punkti 1 peale rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva

jooksul

määruse

kättesaamisest

arvates.

Ülejäänud

osas

on

määrus

lõplik

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MTÜ Loodusvõlu esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 27.

märtsi 2020. a korralduse (ehitusloa) nr 157 tühistamiseks. Ühes kaebusega esitas kaebaja

esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud korralduse nr 157 kehtivuse peatamiseks

kohtumenetluse ajaks.

2. 25. mai 2020. a määrusega Tartu Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata (resolutsiooni punkt 1), võttis kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks Narva-

Jõesuu linna (resolutsiooni punkt 2) ning kaasas menetlusse kolmanda isikuna Enefit

Energiatootmine AS-i ja Enefit Kaevandused AS-i (resolutsiooni punkt 3) ning kaasatud

haldusorganina Keskkonnaministeeriumi (resolutsiooni punkt 4).

Halduskohus leidis, et kaebajal on kaebeõigus Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 27. märtsi 2020. a

korralduse

nr

vaidlustamiseks,

kuna

kaebaja

on

keskkonnaorganisatsioon

keskkonnaseadustiku üldsosa seaduse (KeÜS) § 31 lg 1 p-i 1 tähenduses. Kaebaja on

mittetulundusühinguna 2019. aastal registreeritud juriidiline isik ja tulenevalt kaebaja

põhikirjast on tema põhieesmärgiks loodus- ja keskkonnakaitse. Kaebaja vaidlustab ehitusluba

põhjusel, et selle alusel püstitatava õlitehase tootmine omab mõju kliima muutumisele ja

säästvale arengule, mistõttu ehitusloa elluviimine ei võimalda täita kliima muutumise osas

rahvusvaheliste kokkulepetega võetud kohustusi.

Kaebaja põhjendas esialgse õiguskaitse taotlust sellega, et ehitusloaga kavandatu kahjustab

pöördumatult kogu Eesti ja laiemal rahvusvahelisel tasandil kliimaeesmärkide täitmist ning

tekitab pöördumatult kahju Eesti elanikele ja kogu keskkonnale.

Halduskohus asus seisukohale, et hetkel puudub kaebajal esialgse õiguskaitse kohaldamise

vajadus. Kõik kaebuses esitatud väited kliimale avalduva negatiivse mõju kohta ning

suutmatuse kohta täita Pariisi kliimaleppega võetud kohustusi, aga samuti väited seoses säästva

arengu põhimõtte rikkumisega, on seotud tehase funktsioneerimise käigus tekkivate

kõrvalmõjudega. Kaebuses ja esialgse õiguskaitse taotluses puuduvad etteheited just tehase

ehitamise ajal tekkivatele negatiivsetele keskkonnamõjudele. Vastuses kohtunõudele teatasid

Enefit Energiatootmine AS ja Enefit Kaevandused AS, et õlitehas alustab eeldatavalt tööga alles

aastast 2024. Järelikult, kaebaja poolt nimetatud negatiivsed mõjud keskkonnale võivad tekkida

alles 2024. aastal.

3. MTÜ Loodusvõlu esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 25.

mai 2020. a määruse resolutsiooni punkti 1 tühistamiseks, taotledes ühtlasi uue määruse

tegemist, millega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kaebuse üheks eesmärgiks selgeks teha, et

olemuslikult ei ole võimalik õlitehase püstitamine, rikkumata rahvusvahelistest kokkulepetest

tulenevaid kohustusi. Juba ehitusloa realiseerimisel viiakse ellu laiemat õlitööstuse edendamise

eesmärki, mis realiseerub just vastava ehitusloa alusel planeeritava ehitise rajamisel ja selle

hilisemal käitamisel. Muud funktsiooni kui õlitööstuse edendamine vaidlusalune ehitis ei oma.

Seetõttu ei vaadelda kaebusest tulenevaid etteheiteid kui vaid etteheiteid konkreetse tehase

funktsioneerimise käigus tekkivatele kõrvalmõjudele, mida ehitise rajamise üle otsustamisel

vajalik arvesse võtta ei ole.

Saabuvaks pöördumatuks ja kahjulikuks tagajärjeks on juba püstitatud ehitis ise, sest selle

rajamine on olemuslikult vastuolus Eesti võetud rahvusvaheliste kohustustega. Kõnealusel

juhul ei saa eristada tehase rajamist ja selle funktsioneerimise käigus tekkivaid negatiivseid

mõjusid. Planeeritava tehase rajamiseks oleks selle võimaliku õigusvastasuse tuvastamise

hetkeks kulutatud märkimisväärne summa Eesti riigi maksumaksjate raha. Sellest tulenevalt on

kaebajal avalikele huvidele tuginedes põhjust nõuda esialgset õiguskaitset, et riigieelarvest

eraldatud vahendid saaksid kulutatud eesmärgipäraselt. Juba rajatud ehitise püstitamise järgne

lammutamine on ebatõenäoline.

4. Vastuses määruskaebusele Narva-Jõesuu linn vaidles määruskaebusele vastu ja palus

jätta selle rahuldamata.

Vastustaja osutas, et kaebaja ei ole määruskaebuses selgitanud, mil viisil on tehase rajamine

vastuolus rahvusvaheliste kokkulepete ja eesmärkidega. Põhjendatud ei ole samastada tehase

rajamist ja tehase käitamist ning kuna kaebaja ei ole välja toonud tehase rajamisega kaasnevaid

negatiivseid keskkonnamõjusid, ei ole kaebaja argumendid asjakohased. Riigieelarveliste

vahendite kasutamise üle otsustamine ei ole keskkonnaorganisatsiooni pädevuses ning kaebaja

sellekohane käsitlus tuleb jätta tähelepanuta. Maa-ala osas, millele õlitehase rajamiseks

väljastatud ehitusloa üle on poolte vahel vaidlus, kehtib Narva-Jõesuu Linnavolikogu 28.

augusti 2019. a otsusega nr 105 „Kehtivat üldplaneeringut muutva Auvere külas asuva

Õlitehase maa-ala detailplaneeringu kehtestamine“ kehtestatud detailplaneering. Planeeringu

kehtestamise otsust kaebaja ei vaidlustanud.

5. Vastuses määruskaebusele Enefit Energiatootmine AS ja Enefit Kaevandused AS

vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Kolmandad isikud märkisid, et kaebaja on määruskaebuses kinnitanud, et kaebuse eesmärgiks

on tuvastada vaidlustatud korralduse vastuolu rahvusvaheliste kokkulepetega ja vältida tehase

käitamist. Samas ei ole kaebaja välja toonud, miks muutuks ehitusloa tühistamine võimatuks

või raskendatuks ilma esialgse õiguskaitse kohaldamiseta. Seega ei ole kaebaja endiselt

põhjendanud esialgse õiguskaitse vajadust. Lisaks on kaebuse eduväljavaated vähesed, kuna

kaebus põhineb pea tervikuna üksnes väitel, et vaidlustatud korraldus on vastuolus Pariisi

kokkuleppega ja dokumentidega, mis ei ole õigusaktid.

6. Keskkonnaministeerium esitas seisukoha määruskaebuse kohta, milles leidis, et

määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Keskkonnaalased kaalutlused on vaid üks aspekt majanduspoliitiliste otsuste tegemisel riigis

ning rahvusvahelised kohustused ei luba ega välista riigi jaoks ühtegi konkreetset tegevust, vaid

seavad eesmärgid kogumis. Nende eesmärkide täitmine on riigis strateegiliselt planeeritud ja

kaebaja väide rahvusvaheliste kohustuste mittetäitmise kohta on üldsõnaline ning põhistamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei kuulu rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu määruse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4 alusel

jätab need kordamata.

8. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski määruskaebuses esitatud väide alust

määruskaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu määruse tühistamiseks. Kaebaja tugineb

määruskaebuses samadele argumentidele, mis ta on välja toonud halduskohtule esitatud

kaebuses ja esialgse õiguskaitse taotluses. Uusi asjaolusid või põhjendusi, miks on äärmiselt

vajalik peatada ehitusloa kehtivus kohtumenetluse ajaks pole kaebaja määruskaebuses esitanud.

9. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmisel selgitas halduskohus põhjendatult, et

kuna MTÜ Loodusvõlu ei esitanud kaebust oma õiguste kaitseks, vaid avaliku huvi kaitseks

keskkonnaorganisatsioonina KeÜS § 31 lg 1 p 1 tähenduses, siis tuleb esialgse õiguskaitse

vajaduse tuvastamiseks hinnata, kas esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel võib kaebuse

eesmärgi saavutamine kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS §

249 lg 1 ls 2).

Halduskohtule esitatud kaebuses märkis kaebaja, et vaidlustatud ehitusloa alusel õlitehase

püstitamine on õigusvastane, täpsustades, et ehitusloa realiseerumisel ja õlitehase rajamisel ja

käitamisel muutub võimatuks Pariisi kliimaleppega Eestile võetud kohustuste täitmine, tehase

käitamine on vastuolus EL strateegilise kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgiga ja

ülemaailmse säästva arengu eesmärkidega. Lisaks on ehitusloa väljaandmiseks läbiviidud

mõjuhinnang KeHJS § 40 nõuetele mittevastav, selles on ebaõigesti hinnatud tehase mõju

kohalikule tööhõivele, tervisemõjude hindamisel ei ole lähtutud ettevaatuspõhimõttest ning

mõju kliimale ei ole nõuetekohaselt hinnatud.

Seega tõepoolest seonduvad need kahjulikud mõjud ja tagajärjed, mille ärahoidmiseks kaebus

esitati, õlitehase käitamisega, s.o õlitehase sihipärase kasutamisega pärast ehituloa

realiseerimist ja tehase valmimist. Kaebuses ei ole esile toodud selliseid ebasoodsaid mõjutusi

või keskkonnahäiringuid, mis vahetult seonduvad ehitustegevusega või saabuvad enne tehase

käivitamist. Kolmandate isikute kinnitusel on tehase käivitamine planeeritud 2024. aastaks ja

kaebaja ei ole seda väidet kahtluse alla seadnud. Halduskohtumenetluse tavapäraseid tähtaegu

arvestades võib eeldada, et menetlust lõpetav lahend käesolevas asjas on selleks ajaks

jõustunud. Seetõttu ei näe ka ringkonnakohus sellist kahjuliku tagajärge, mis võiks saabuda

koheselt või vähemalt kohtumenetluse ajal ja mille tõttu kaebusega taotletava eesmärgi

saavutamine kohtotsusega ei oleks enam võimalik. Kui olukord kohtumenetluse ajal selles osas

muutub, siis on kaebajal võimalik taotleda esialgse õiguskaitse kohaldamist ka hiljem

kohtumenetluse igas staadiumis.

10. Määruskaebuses on kaebaja küll asunud väitma, et juba ehitusloa realiseerimisel viiakse

ellu laiemat õlitööstuse edendamise eesmärki ning saabuvaks pöördumatuks ja kahjulikuks

tagajärjeks on juba püstitatud ehitis ise, sest selle rajamine on olemuslikult vastuolus Eesti

võetud rahvusvaheliste kohustustega.

Ringkonnakohtu hinnangul vaatab kaebaja seejuures aga mööda tõsiasjast, et ta ei ole isegi

väitnud, et õlitehase hoonel või selle ehitamisel oleks oluline negatiivne mõju kliimaeesmärkide

ja säästva arengu eesmärkide saavutamisele. Ka määruskaebuses ei ole kaebaja selgitanud,

milline on ehitustegevuse vahetu kahjulik mõju. Kaebaja väidetest võib aru saada, et juhul, kui

õlitehast sihtotstarbeliselt kasutama ei asuta, siis ei saabu ka kahjulik mõju kliimaeesmärkidele,

kuid tehase püstitamiseks kasutatavad avalikud vahendid on kulutatud asjata. Kaebaja väide, et

sedavõrd ilmselt Eesti rahvusvaheliste kohustustega vastuolus oleva ehitise püstitamiseks riigi

eelarveliste vahendite panustamine ei ole avalikes huvides otstarbekas, ei ole asjakohane.

Esiteks kaebaja KeÜS § 30 lg-st 2 tulenev erandlik kaebeõigus piirdub üksnes

keskkonnaasjadega ulatuses, milles need on seotud kaebaja keskkonnakaitseliste eesmärkide

või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Seega ei ole kaebaja õigustatud kaitsma

halduskohtus avalikku huvi muus valdkonnas. Teiseks, kui Vabariigi Valitsus või Riigikogu

otsustab panustada rahaliselt õlitehase rajamisse, siis on tegemist rahanduspoliitilise otsusega,

mille otstarbekus ei ole halduskohtus kontrollitav. Halduskohtul ei ole pädevust teha riigile

ettekirjutust eelarveliste vahendite kulutamise kohta, v.a arvatud juhul, kui isikul on

subjektiivne avalik õigus nõuda enda kasuks avalikest vahenditest makse tegemist. Kaebusest

ilmneb, et sellise olukorraga ei ole tegemist.

11. Seega ka määruskaebuse väited ei kummuta halduskohtu järeldust, et käesoleval ajal ei

esine sellise kahjuliku tagajärje saabumise ohtu, mille tõttu võib kaebuse eesmärgi saavutamine

kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kaebuse rahuldamise korral ei ole

võimalik õlitehase rajamist lõpule viia, kliimaeesmärke kahjustavat tegevust ei saa alustada ja

kahjulik tagajärg jääb seega saabumata. Kui kolmandad isikud ja projekti rahastajad soovivad

seda riski arvestades ehitamisega jätkata, siis see iseenesest ei kahjusta kaebusega kaitstavat

avalikku huvi ega anna alust esialgse õiguskaitse korras ehitusloa kehtivuse peatamiseks.

12. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus MTÜ Loodusvõlu määruskaebuse Tartu

Halduskohtu 25. mai 2020. a määruse peale rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)