2-12-11325/92 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H TU MÄ Ä RU S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Määruse tegemise aeg ja koht

3. juuli 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-11325

Tsiviilasi

A.U. pankrotimenetlus. Võlgniku

kohustustest

vabastamine.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 8. aprilli 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Võlgnik, usaldusisik: A.U. (isikukood XXXXXXXXXXX)

Võlausaldaja

(määruskaebuse

esitaja):

Swedbank

AS

(registrikood 10060701), lepinguline esindaja Triin Kihuoja

Võlausaldaja: AS SEB Pank (registrikood 10004252),

lepinguline esindaja Piret Kangur

Võlausaldaja: Aktsiaselts SEB Liising (registrikood 10281767),

lepinguline esindaja Piret Kangur

Võlausaldaja: P.U. (isikukood XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Täpsustada Tartu Maakohtu 8. aprilli 2020. a määruse resolutsiooni punkti 1,

märkides, milliste pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku A.U. vastu lõpevad.

Muus osas jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt

määruse põhjendusi.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 8. aprilli 2020. a määruse resolutsiooni kehtivaks

terviklikuks sõnastuseks:

3.1. Vabastada

A.U.

pankrotimenetluses

täitmata

jäänud

järgmistest

kohustustest: Swedbank AS-i nõue 1393 eurot 74 senti, AS-i SEB Pank nõue

10 864 eurot 30 senti ja Aktsiaseltsi SEB Liising nõue 4794 eurot 97 senti.

A.U. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe

P.U. nõue võlgniku vastu.

Pankrotivõlausaldajate nõuded A.U. vastu lõpevad, sealhulgas ka nende

pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid

esitanud. Võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning

lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. Võlgniku kohustustest

vabastamine ei vabasta võlgnikuga solidaarselt vastutavat isikut oma

kohustuse täitmisest. Kui võlgnikuga solidaarselt vastutav isik täidab

kohustuse, ei saa ta kohustustest vabastamise korral esitada tagasinõuet

võlgniku vastu. Kui võlgnik on võlausaldaja nõude rahuldanud pärast oma

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamist, ei saa

kohustuse täitmiseks üleantut võlausaldajalt tagasi nõuda.

3.2. Lõpetada A.U. kohustustest vabastamise menetlus.

3.3. Määrus saata menetlusosalistele. Avaldada teade A.U. kohustustest

vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.

3.4. Määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud või sellest

keeldunud, võivad võlausaldaja ja võlgnik esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest.

4. Määruskaebuse menetlemisest tingitud kulud jätta Swedbank AS-i kanda.

5. Jätta Swedbank AS-i taotlus määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu

tagastamiseks rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks

või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

See

ei

välista menetlustähtaja

ennistamist

(tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 187 lg 6).

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu 8. mai 2020. a määrusega kuulutati välja A.U. (võlgnik) pankrot ja

nimetati pankrotihalduriks Urmas Tross.

2. Maakohtu 10. juuni 2014. a määrusega lõpetati võlgniku pankrotimenetlus ja algatati

kohustustest vabastamise menetlus. Usaldusisiku kohustusi määrati täitma võlgnikku ennast.

Võlgniku pankrotimenetluses jäid rahuldamata võlausaldaja Swedbank AS-i (võlausaldaja I)

nõue 1393 eurot 74 senti, AS-i SEB Pank (võlausaldaja II) nõue 10 864 eurot 30 senti,

Aktsiaseltsi SEB Liising (võlausaldaja III) nõue 4794 eurot 97 senti ja P.U. (võlausaldaja IV)

nõue 11 347 eurot 95 senti.

3. Võlausaldaja I esitas 15. jaanuaril 2020 taotluse võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse lõpetamiseks, kuna võlgnik ei ole kohustustes vabastamise menetluse kestel

võlausaldajatele väljamakseid teinud ja tulutoova tegevusega tegelenud, kahjustades sellega

süüliselt võlausaldajate huve.

4. Võlgnik esitas 17. veebruaril 2020 taotluse enda pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustusest vabastamiseks.

Taotluse kohaselt on võlgnik täitnud menetluse kestel oma kohustusi nõuetekohaselt ning

esitanud kohtule aruanded sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik on puuduva töövõimega

(menetluse alguses oli osalise töövõimega) ning menetluse kestel töötanud vastavalt oma

tervislikule seisundile. Võlgniku tervislik seisund ei võimalda ka tulevikus teenida tulu

kohustuste täitmiseks.

Võlgnik on teinud väljamaksed võlausaldajale I 5 eurot 25 senti ning võlausaldajale IV vastavalt

proportsioonile. Võlgnik soovis koguda võlausaldajatele väljamakseteks raha, kuid suurenenud

tervisekulude tõttu ei olnud see võimalik. Võlgnik ei ole tahtlikult võlausaldajate huve

kahjustanud.

MAAKOHTU LAHEND

5. Maakohtu 8. aprilli 2020. a määrusega vabastati võlgnik pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest ja lõpetati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus.

Maakohus leidis, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel täitnud pankrotiseaduse

(PankrS)

§-s

nimetatud

kohustusi.

Kohus ei

tuvastanud

PankrS § 175 lg-s 2 sätestatud aluseid võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks.

Võlgnik on menetluse kestel täitnud PankrS § 173 lg-s 1 nimetatud kohustust tegeleda

mõistlikult tulutoova tegevuse või selle otsimisega. Võlgnik on töötanud osalise tööajaga

OÜ-s XX (detsemberist 2015 kuni oktoobrini 2016), OÜ-s XX (novembrist 2016 kuni aprillini

2017) ning XX OÜ-s (maist 2018 kuni oktoobrini 2018). Töölepingud on lõpetatud tähtaja

möödumisel või võlgniku tervisliku seisundi tõttu. Võlgnik

oli alates 20. jaanuarist 2017 osalise töövõimega ja alates 20. jaanuarist 2019 puuduva

töövõimega. Seega tegi võlgnik tööd, mida tema tervislik seisund võimaldas.

Võlgnik on kohtule PankrS § 173 lg 2 kohaselt andnud teavet oma tegevusest ja sissetulekutest

piisaval määral ning puuduvad andmed, et ta varjanuks oma vara. Avalikest vararegistritest ei

nähtu, et võlgnik oleks menetluse kestel omandanud registrisse kantavat vara.

Võlgnik ei ole teinud menetluse kestel võlausaldajatele vabatahtlikke eraldisi. Võlgniku

sissetulekule ei ole täitemenetluse seadustiku järgi saanud pöörata sissenõuet ega anda

pankrotiseaduse järgi üle usaldusisikule võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks. Võlgnikul

oli menetluse esimeses pooles ka alaealine ülalpeetav. Olukorras, kus võlgnikul on jagunud

vahendeid üksnes oma esmavajaduste rahuldamiseks ja tervislikust seisundist tingitud kulude

katmiseks, ei saa käsitada võlausaldajatele eraldiste tegemata jätmist võlgniku kohustuste

süülise rikkumisena. Täitemenetluse registrist ei nähtu, et võlgniku suhtes viidaks läbi uusi

täitemenetlusi, ning kohtule ei ole teada, et võlgnik oleks võtnud uusi üle jõu käivaid kohustusi.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Võlausaldaja I esitas 23. aprillil 2020 määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

määruse, millega lõpetati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ning võlgnik

vabastati täitmata jäänud kohustustest. Tühistatud osas palub võlausaldaja I teha uue

määruse, millega jätta võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks ning menetluse

lõpetamiseks rahuldamata. Samuti palub võlausaldaja I tagastada määruskaebuse

rahuldamise korral riigilõiv 50 eurot.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on võlgnik kohelnud võlausaldajaid ebavõrdselt.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et võlgnik on pahatahtlikult teinud kahele võlausaldajale

väljamaksed, mis ei ole kooskõlas PankrS §-s 2 sätestatud kollektiivsuse põhimõttega. Sellega

on maakohus rikkunud hagita menetluses kehtivat uurimisprintsiipi ja tõendite kogumise

kohustust.

Võlgnik on menetluse kestel esitanud väga üldiseid ja väheinformatiivseid aruandeid, rikkudes

sellega PankrS § 173 g-st 2 tulenevat kohustust.

Vaidlustatud maakohtu määrusega on kahjustatud võlausaldaja I huve.

7. Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta menetluskulud võlausaldaja I

kanda.

Võlgniku hinnangul ei ole praeguses asjas menetlusosaliste huve oluliselt riivatud. Kohatu on

määruskaebuses esitatud väide, et võlgnik on võlausaldajaid kohelnud ebavõrdselt. Segadus

võlausaldajatele tehtavate väljamaksete osas oli tingitud asjaolust, et võlausaldajate esindajad

pidevalt muutusid. Võlgnikul puudus teadmine, millisele arvelduskontole ja millise selgitusega

pidi ta väljamakse tegema. Võlgnik sai võlausaldajalt I vastavad andmed ülekande

teostamiseks.

Võlgnik on kohtule esitanud nõuetekohased aruanded ning neid vajadusel täiendanud või

täpsustanud.

8. Võlausaldaja II ja võlausaldaja III on seisukohal, et määruskaebus on põhjendatud.

9. Võlausaldaja IV kohtule seisukohta määruskaebuse osas ei esitanud.

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määruse

resolutsiooni

punkti

tuleb

täpsustada,

märkides,

milliste

pankrotivõlausaldajate nõuded pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamisel võlgniku vastu lõpevad.

Muus osas tuleb maakohtu määruse resolutsioon jätta muutmata, kuid kooskõlas

TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 ja §-ga 659 muudab ringkonnakohus osaliselt määruse põhjendusi.

Määruskaebus jääb rahuldamata.

12. Maakohus

on

vaidlustatud määruses

leidnud,

et

võlgnik

tuleb vabastada pankrotimenetluses täitamata jäänud kohustustest (maakohtu

määruse resolutsiooni p 1). Samuti on kohus märkinud, et võlgniku pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe mh lapsele elatise maksmise kohustus.

Maakohus ei ole aga määruse resolutsioonis märkinud, milliste võlausaldajate nõuete

täitmisest kohus võlgniku vabastas.

12.1. TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi (mis TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldub ka

määrustele) peab kohtumääruse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka

lahendi ülejäänud tekstita (vt nt Riigikohtu 4. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-34-15, p 24; 23. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-12, p 9). Samuti on

Riigikohus selgitanud, et täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab

sundkorras täita üksnes selget lahendit (vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11). Sellest tulenevalt peab kohus kohustustest

vabastamise menetluse lõpetamise määruse resolutsioonis märkima mh, milliste

pankrotivõlausaldajate

nõuded

millises

ulatuses

võlgniku

vastu

lõpevad.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni punkti 1 tuleb vastavalt

eelmärgitule täpsustada.

12.2. Maakohus on tuvastanud, et võlausaldaja IV esitatud nõue on lapse elatisega

seotud nõude, mis võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamisel ei lõpe (PankrS § 176 lg 2). Ringkonnakohus ei tuvastanud asja

materjalidest muid nõudeid, mis pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamise tagajärjel ei lõppeks.

12.3. Eelmärgitust tulenevalt tuleb maakohtu määruse resolutsiooni punkti 1

täpsustada, märkides, et võlgnik tuleb vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud

järgmistest kohustusest: võlausaldaja I nõue 1393 eurot 74 senti, võlausaldaja II nõue

10 864 eurot 30 senti ja võlausaldaja III nõue 4794 eurot 97 senti. Võlgniku kohustustest

vabastamisel ei lõpe võlausaldaja IV kui lapse elatise nõue võlgniku vastu.

13. Maakohus on vaidlustatud määruse põhjenduste p-s 10 märkinud, et võlgnik ei ole

menetluse kestel võlausaldajatele väljamakseid teinud. Ringkonnakohus on aga

käesoleva tsiviilasja materjalide alusel tuvastanud, et võlgnik tegi 7. veebruaril 2017

võlausaldajale I väljamakse 5 eurot 25 senti (III kd, tl 36). Võlgnik on kohustustest

vabastamise taotluses väitnud, et on tasunud vastavalt proportsioonile ka võlausaldajale

IV (III kd, tl 22). Ringkonnakohus tuvastas, et võlgnik on tasunud võlausaldajale IV 120

eurot 29. oktoobril 2014 selgitusega "XX ülalpidamisraha" (II kd, tl 85), 30 eurot 19.

aprillil 2015 selgitusega "lapse raha" (II kd, tl 95), 100 eurot 7. mail 2015 selgitusega

"lapse raha" (II kd, tl 95). Asja materjalidest nähtuvalt on võlausaldajal IV võlgniku

vastu lapse – XX (sündinud XXXXXX) – ülalpidamiskohustuse nõue.

Vaatamata sellele, et võlgnik tegi väljamakseid üksnes osadele võlausaldajatele, ei anna see

ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul alust jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel vabastamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole

võlgnik selliste väljamaksete tegemisel kohustusi oluliselt ja süüliselt rikkunud (vt täiendavalt

käesoleva määruse põhjendusi allpool).

Vastavas osas tuleb maakohtu määruse põhjendusi seega muuta.

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse muude põhjendustega ning TsMS §-st 659

ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Need maakohtu järeldused on vaidlustatud

määruses nõuetekohaselt (TsMS § 465 lg 2 p 8) põhjendatud.

15. Võlausaldaja I ei ole määruskaebuses välja toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et

võlgnik tuleb jätta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata.

Ringkonnakohus selgitab, et võlgniku kohustustest vabastamine (PankrS § 175 lg 1) on

kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui alama

astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse

normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus käesolevas asjas diskretsiooni piire

ületanud. Maakohus on seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud.

Maakohus on andnud hinnangu menetluse kestel võlgniku kohustuste täitmisele (PankrS

§ 173) ning tuvastanud, et puuduvad alused võlgniku kohustustest vabastamisest

keeldumiseks (PankrS § 175 lg 2).

16. Vastusena määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

16.1. Määruskaebuse väidete kohaselt on võlgnik võlausaldajate ebavõrdse

kohtlemisega kahjustanud võlausaldajate huve ning rikkunud PankrS § 173 lg-s 2

sätestatud teabe andmise kohustust. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna praeguses asjas

võlausaldaja I sellised väited alust jätta võlgnik kohustustest vabastamata.

16.2. Ringkonnakohus märgib, et PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed

keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Muu

hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud

süüliselt

PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve

(PankrS § 175 lg 2 p 2). Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1–2 ja lg-s 4

silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust

võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 4. mai

2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14; Riigikohtu 17. aprilli 2013. a määrus tsiviilasja

nr 3-2-1-46-13, p 11; Riigikohtu 14. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11,

p 12). PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul

tuvastada, et: võlgnik on PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud; võlgnik on oma

eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega

kahjustanud võlausaldajate huve.

Seega peavad kõik nimetatud eeldused esinema kumulatiivselt.

16.1.1. Iseenesest on õige määruskaebuses esitatud seisukoht, et olukorras, kus võlgnik

teeb väljamakseid vaid osadele võlausaldajatele, võib võlgnik kahjustada sellega teiste

võlausaldajate huve. Ringkonnakohus tuvastas eespool, et võlgnik on teinud kahele

võlausaldajale neljast väljamakseid. Samas on tasutud summad olnud marginaalsed,

mida on määruskaebuses möönnud ka võlausaldaja I. Võlausaldajale I on tehtud

väljamakse 5 eurot 25 senti ning võlausaldajale IV 250 eurot. Ringkonnakohus on

seisukohal, et võlgnik ei ole selliste väljamaksetega rikkunud PankrS § 175 lg 2 p 2

kohaselt kohustusi ning kahjustanud võlausaldajate huvisid sellisel määral, mis tooks

kaasa kohustustest vabastamata jätmise. Võlgniku käitumises puuduvad raskelt süülise

käitumise tunnused.

16.1.2. Võlausaldajale IV tehtud väljamaksete selgituste põhjal võib eeldada, et võlgnik

täitis talle maksete tegemisel alaealise lapse ülalpidamiskohustust (perekonnaseaduse §

96 ja § 101 lg 1, igakuine elatis ühele lapsele oli 2014. a-l 177 eurot 50 senti ja 2015. a-

l 195 eurot).

16.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud määruskaebuses esitatud väide, nagu oleks

võlgnik rikkunud PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust, kuna on menetluse kestel esitanud

väga üldiseid ning väheinformatiivseid aruandeid. Lisaks ei ole võlausaldaja I määruskaebuses

välja toonud, kuidas see tõi kaasa võlausaldajate huvide kahjustamise.

16.2.1. Maakohus kohustas võlgnikku 10. juuni 2014 määrusega esitama iga

kuue kuu järel kohtule aruande, mis pidi sisaldama vähemalt teavet võlgniku

mõistlikult tulutoova tegevuse, sissetulekute ja vara kohta ning võlgniku

arvelduskontode väljavõtet ja andmeid väljamaksete kohta võlausaldajatele (II

kd, tl 61). Asja materjalidest nähtuvalt on võlgnik kohtule esitanud nõutud

aruanded koos arvelduskontode väljavõtetega 19. detsembril 2014 (II kd, tl-d

79–86), 20. mail 2015 (II kd, tl-d 90–96), 19. detsembril 2015 (II kd, tl-d 107–

110), 20. mail 2016 (II kd, tl-d 119–125), 20. detsembril 2016 (II kd, tl-d 129–

134), 20. mail 2017 (II kd, tl-d 140– 144), 19. detsembril 2017 (II kd, tl-d 149–

153), 18. mail 2018 (II kd, tl-d 159–163), 20. detsembril 2018 (II kd, tl-d 172–

180) ja 20. mail 2019 (II kd, tl-d 195–198). Võlgnik on eeltoodud aruannetes

märkinud andmed töötamise, töö otsimise, sissetulekute ja vara kohta.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgnik on teavitanud oma tegevusest

ja sissetulekutest piisaval määral. Pealegi puuduvad andmed, et võlgnik

varjanuks oma vara. Olukorras, kust esitatud aruanded on puudustega, on kohtul

võimalus paluda võlgnikul neid täpsustada, mida on maakohus praegusel juhul

vajadusel ka teinud.

16.2.2. Eelmärgitu põhjal leiab ringkonnakohus, et võlgnik ei ole PankrS § 173

lg-s 2 sätestatud teabe andmise kohustust rikkunud.

16.3. Ringkonnakohus on seisukohal, et võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks

ei anna ka alust määruskaebuse väide, et vaidlustatud kohtumäärus rikub võlausaldaja I

huve selle tõttu, et PankrS § 176 lg-st 1 tulenevalt lõpeb pankrotivõlausaldaja nõue

võlgniku vastu.

PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda

neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest

pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks

majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 20. juuni 2016. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15; 4. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p

14). Seega on võlgniku huvid mõnevõrra olulisemad kui võlausaldaja huvid. Siiski ei ole

võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest

vabastamise menetluse eesmärk) eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (PankrS § 175 lgd

2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine

välistatud. Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et praeguses asjas ei ole tuvastatud aluseid

kohustustest vabastamisest keeldumiseks (PankrS § 175 lg 2).

17. Eelmärgitust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata.

18. Kuna ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda, jäävad määruskaebuse menetlemisel

tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja I kanda, Kuna maakohus

kulude jaotust ei otsustanud ega sellest tulenevalt ka kulusid rahaliselt kindlaks ei

määranud, ei saa kulusid rahaliselt kindlaks määrata ka ringkonnakohus määruskaebuse

lahendamisel (TsMS § 174 lg 4). Kulud määrab mõistliku aja jooksul pärast määruste

jõustumist kindlaks maakohus (TsMS § 177 lg 2).

19. Samuti ei ole põhjendatud võlausaldaja I taotlus määruskaebuse esitamisel tasutud

riigilõivu tagastamiseks TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel. Taotlus jääb rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest